1-10-10253/14 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15.detsember 2010.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 7.detsember 2010.a. Kriminaalasja number 1-10-10253

Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi H.S-i s üüdistuses KarS § 200 lg 2 p.4 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 7.september 2010.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav H.S Prokurör Marika Reintop Süüdistatav H.S (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses,) Kaitsja Adv. Helen Tomberg (asenduskaitsja) RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 7.septembrist 2010.a. H.S-i suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda.

Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 7.septembri 2010.a.kohtuotsusega Süüdi tunnistada H.S

KarS § 200 lg 2 p 4 järgi ja karistada teda tähtajalise vangistusega 3 (kolm) aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat karistus 1/3 võrra mõista H.S-ile

lõplikuks karistuseks vangistus 2 (kaks) aastat. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja algust H.S-i kinnipidamisest so 08.juulist 2010.a.

H.S mõisteti süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud

röövimise, 08.07.2010.a. kella 17.30 paiku Tallinnas, trammis nr 4 võõra vallasasja

omastamise eesmärgil võttis E. K.´lt püksitaskust ära mobiiltelefoni LG KP500 koos SanDisk SD Micro HC 4 GB mälukaardiga koguväärtusega 1915 krooni, milles oli EMT SIM-kaart numbriga XXXXXXXXXXX. E. K. koos vanaema M. N.´ga koheselt avastasid telefoni varguse ja püüdsid H.S kinni hoida, kuid H.S tõukas M. N.´t, mille tagajärjel lõi M. N. oma parema käe vastu käsipuud, põhjustades M. N.´le füüsilist valu ja tervisekahjustuse - hematoomi paremale käele. H.S jooksis Vabaduse väljaku

trammipeatuses trammist koos telefoniga välja ning seejärel põgenes ta sündmuskohalt.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Esitatud apellatsioonis väidab süüdistatav, et tema teod olid suunatud varguse mitte röövimise e. isikuvastase kuriteo toimepanemisele. Ta soovis kehtestada oma valdust võõrale varale ilma vägivalda kasutamata, e. toime panna n.ö. taskuvargust. Seda kinnitavad ka kannatanu ütlused selles, et tema suhtes oli toime pandud vargus, mille ta

avastas mõne aja möödudes e. juba peale varguse lõpuleviimist. Apellant arvab, et

prokuröri seisukoht selles osas, et kuritegu ei olnud veel lõpuleviidud, kui ta kasutas

vägivalda, ei saa kuidagi tema olukorda raskendada. Ka märgib apellant, et ta ei ole

nõus sellega, et ta üldse on kasutanud vägivalda. Kannatanu ütlused on selles osas

oletuslikud. Sellised vigastused nagu kannatanu väitis endal olevat võisid ka varem saadud olla. Taotleb kuriteo ümberkvalifitseerimist KarS prg. 199 järgi.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alus puudub.

Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohaga selles, et salajase vargusena

alustatud tegevus kasvas üle röövimiseks. Apellandi väited, et tema ei ole kasutanud

kannatanu suhtes vägivalda ja temale inkrimineeritud vägivallategu oli toime pandud tegelikult juba peale salajase varguse toimepanemist e. salajane vargus oli tema poolt vägivalla kasutamise momendiks lõpule viidud, on paljasõnalised.

Põhjendatult on maakohus tuvastanud, et peale seda, kui kannatanu E. K. oli avastanud enda mobiili kadumise ja tuvastanud, et see mobiil on süüdistatava käes, püüdis tema vanaema kannatanu M. N. süüdlast kinni pidada, et mobiili tagasi saada. Süüdistatav rabeles ja tõukas kannatanu eemale nii, et viimane lõi oma käe ära vastu käsipuud ja

põgenes koos mobiiltelefoniga. Kannatanu M. N. on tunnistanud, et ta tundis vastu käsipuud kukkudes füüsilist valu ja järgmisel päeval oli käe peal verevalum. Seega on täidetud KarS prg. 121 süüteokoosseisu e. kehalise väärkohtlemise ettenähtud tagajärje

saabumine, mis on vägivallaks KarS prg. 200 mõttes. Maakohus on oma seisukoha

selles osas põhjendatult rajanud kannatanute ütlustele kuna need on kooskõlas ka teiste kriminaalasjas tuvastatud tehioludega – H.S ei tagastanud mobiiltelefoni

peale seda, kui kannatanud olid avastanud, et see on tema käes, vaid kasutas

vägivalda ja põgenes koos telefoniga. Mingeid selliseid asjaolusid, mis annaks alust

järeldada, et kannatanud on n.ö. välja mõelnud süüdistatavale inkrimineeritud vägivallateod, ei ole tuvastatud. Tegemist on võõraste inimestega, kellel ei saanud olla mingeid selliseid suhteid, mis tinginuks süüdistatava alusetu süüstamise. Toimepandule antud juriidiline kvalifikatsioon ei mõjuta mingilgi määral kannatanute olukorda.

Andmaks hinnangut süüdistatava seisukohale, et tema käitumist ei saa kvalifitseerida röövimisena seetõttu, et tema poolt oli väidetava vägivalla kasutamise momendiks juba

salajane vargus lõpule viidud ning ei saanud enam röövimiseks üle kasvada, märgib kohtukolleegium järgmist.

KarS prg. 199 järgi kvalifitseeritav kuritegu on lõpule viidud momendist, mil süüdlane on kehtestanud tegeliku võimu asja üle. Kuni sellise võimaluse saabumiseni ei ole salajane vargus lõpule viidud ning süüdlase tahtlus võib üle kasvada tahteks panna toime teine tegu. Käesoleva kriminaalasja tehioludest nähtub üheselt, et H.S ei õnnestunud oma tahet - panna toime salajane vargus - realiseerida, sest teda märgati ja asuti tema

tegevust takistama. Sellest hetkest H.S tajus, et salajase varguse katse on

ebaõnnestunud ning üritas säilitada omavaldust võõrale varale kannatanut füüsiliselt

mõjutades ja sellega asja üleminekut takistava vastupanu murdes põgenes võõra

telefoniga sündmuskohalt. Kuna esialgselt kavatsetud kuritegu - salajane vargus ei olnud selleks hetkeks lõpule viidud, kasvas kuritegu üle vastavalt süüdlase subjektiivse külje transformeerumisele röövimiseks.

H.S-ile on maakohus mõistnud seaduses ettenähtud minimaalseima karistusmäära ja põhjendanud, miks mõistetud karistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Kohtukolleegium

ei ole samuti tuvastanud asjaolusid, mis annaks aluse mõistetud karistuse kergendamiseks. Nagu nähtub kannatanu ütlustest osas, mis puudutavad seda, kuidas ta sama päeva õhtul süüdistatavat mööda busse sõitmas nägi ja teda n.ö. jälgis, võib põhjendatult väita, et H.S elatuski ühistranspordis taskuvarguste toimepanemisest ja see, et ta arutataval juhul märkamatult minema ei pääsenud on vaid juhus. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 27septembrist 2010.a. H.S-i suhtes muutmata.

Julia Katškovskaja Paavo Randma Ivi Kesküla