3-21-2934/38 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 04.11.2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-2934 Haldusasi X kaebus Politseija Piirivalveameti 07.12.2021 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 7002110085-1 tühistamiseks ning Politsei-ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi Menetlusosalised Kaebaja – X, esindaja v.adv Aldo Vassar Vastustaja – Politseija Piirivalveamet, esindaja MS Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 28.02.2022 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus X apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON 1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.02.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-2934 muutmata. 2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda. 3. Avaldada kohtuotsuse resolutsioon ja ringkonnakohtu põhjendused. Kaebaja nimi tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärgiga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks ei ole alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9. Kaebajale on rahvusvahelise kaitse andmisest keeldutud mh VRKS § 201 p 2 alusel, mille kohaselt loetakse taotlus selgelt põhjendamatuks, kui taotleja on esitanud teadvalt ebaõigeid andmeid, on andnud ebaõigeid seletusi, on teadvalt jätnud esitamata andmeid või andmata seletusi, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel olulised, või on teadvalt esitanud valedokumente. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja oleks menetluses teadvalt esitanud valeandmeid. Ringkonnakohus nõustub aga PPA-ga, et taotluse rahuldamata jätmine oli põhjendatud VRKS § 201 p-de 4 ja 7 alusel.

3-21-2934 2(3) 10. PPA on põhjendatult tuginenud asjaolule, et kaebaja pole seni Türgis olnud poliitiliselt aktiivne. Vaidlust ei ole selles, et opositsioonilisi YPG-d või PKK-d aktiivselt toetavad kurdid võivad Türgis sattuda riigivõimu tagakiusamise ohvriks. Kaebaja aga ei ole selline isik, vaid pole kunagi üheski aktsioonis osalenud, ta ei oma kurdide opositsiooniliste parteidega mingit seost, ta tahtis poliitikast eemal seista ja õpetaja ameti kaudu lapsi aidata (21.09.2021 ütlused, dtl 93 jj). Kaebaja tõi välja, et ta ei ole Türgis kuritegu toime pannud, politsei kasutas tema peal enamasti verbaalset vägivalda, lähiajal keegi tema peal vägivalda kasutanud ei ole, teda ei ole Türgis millegi eest karistatud ning ta ei ole Türgis tagaotsitav. Need ütlused on antud kaebaja esmasel intervjuul ning ringkonnakohus hindab neid usaldusväärsemaks kui hilisemaid väiteid, mille kohaselt tahaks kaebaja küll olla poliitiliselt aktiivne, kuid ei julge. Viimast hakkas kaebaja väitma alles pärast PPA seisukoha (pelgalt YPG-d toetava isiku pereliikmeks olek ei anna alust saada rahvusvahelist kaitset) teadasaamist. Kaebaja viidatud ütlused on ka kooskõlas haavatavuse tuvastamise küsimustikus (dtl 83 jj) kaebaja poolt kinnitatuga, mille kohaselt ei ole kaebaja kogenud piinamist või muud tõsist füüsilist, psühholoogilist või seksuaalset vägivalda. Päritoluriigi info ei kinnita, et YPG-d või PKK-d toetava isiku pereliikmele saaks Türgis osaks tagakiusamine, mis ületab rahvusvahelise kaitse andmise lävendi. PPA on seda küsimust analüüsinud (07.12.2021 otsuse lk 7‒8). Ka apellatsioonkaebuse p-s 2.10 on mööndud, et on vähetõenäoline, et PKK pooldajate pereliikmeid ohustab Türgis tagakiusamine. Kui rahvusvahelistes raportites ei ole märkimist leidnud, et Türgis on ohus YPG-d või PKK-d toetavate kurdide pereliikmed, siis sellest saab pigem teha järelduse, et nende isikute põhiõiguste riive ei ole intensiivne sellisel määral, mis vääriks äramärkimist, mitte järeldust, et ülemäärane riive küll eksisteerib, kuid seda pole lihtsalt tähele pandud või peetud vajalikuks märkida. PPA ei ole rikkunud uurimisega ärakuulamiskohustust. See, et PPA ei ole nõustunud kaebaja seisukohtadega, ei tähenda, et kaebajat poleks ära kuulatud.

11. Halduskohus on küll asjakohatult heitnud kaebajale ette 2015. a plahvatusest fotode puudumist, kuid see ei olnud asja lahendamisel määrav. Kaebaja ei ole PPA-le seletusi andes toonud välja ega esitanud tõendeid, et 2015. a plahvatus oleks tõsiselt ja pikaajaliselt mõjutanud kaebaja vaimset tervist. Halduskohtu järeldus, et kaebaja jättis ülikooli pooleli ja lahkus Türgist pigem seetõttu, et parandada tulevikus oma elujärge ja saada parem töökoht, mitte põgenemiseks riigivõimu tagakiusamise eest, on kooskõlas kaebaja PPA-le antud seletustega. Pelgalt asjaolu, et Türgis eelistatakse avalikus teenistuses türklasi kurdidele, ei anna alust jaatada riigivõimu tagakiusu. Kaebaja väidab, et riigisisene ümberpaiknemine on võimatu, kuid ei põhjenda oma seisukohta muul moel kui hüpoteetilise ja teoreetilise võimalusega, et kurdide vastased rünnakud võivad Türgis eskaleeruda. Millele selline kartus tugineb, ei ole selgitatud.

12. Õiguspärased on ka lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld. Lahkumisettekirjutus on tehtud VSS § 72 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 6 alusel. Ehkki ringkonnakohus ei nõustu, et kaebaja oleks rahvusvahelise kaitse menetluses esitanud teadvalt valeandmeid (VSS § 72 lg 2 p 3), oli koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine ülejäänud alustel põhjendatud. PPA hinnang kaebaja põgenemise ohule on olnud adekvaatne – kaebaja saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult, ta ei ole varjanud oma soovi liikuda siit edasi Soome ega eesmärki naasta Euroopa Liitu ebaseaduslikult, kui ta saadetakse tagasi Türki. VSS § 74 lg 2 sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et sellest reeglist oleks tulnud teha erand ning sissesõidukeeld oli ebaproportsionaalne.

3-21-2934 3(3) 13. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud.

14. HKMS § 175 lg-te 3 ja 4 alusel piirab ringkonnakohus kaebaja eraelu kaitseks kohtuotsuse avaldamist ning asendab kaebaja nime kohtuotsuse avaldamisel tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)