2-19-19111/54 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Ele Liiv ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. november 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-19111

Kohtuasi

X OÜ hagi Y vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks

Y vastuhagi töölepingu erakorralise ülesütlemisega

seotud hüvitise ja viivise saamiseks ning töötajate

registris kande muutmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 2. juuli 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X OÜ (registrikood XXXXXXX), lepingulised

esindajad vandeadvokaat Ott Lepmets ja vandeadvokaat

Tauri Tigasson

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Ero Liivik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 2. juuli 2021. a otsus muutmata.

2. Jätta X OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes X OÜ kanda.

2-19-19111

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X OÜ (hageja) esitas 5. detsembril 2019 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt asus kostja hageja juures tegevjuhi ametikohal tööle 8. aprillil 2019.

Kirjalikku töölepingut pooled ei sõlminud. Kostja ülesandeks oli juhtida ja kontrollida hageja

kohvikute igapäevast tegevust. Kostja tööülesanded hõlmasid müügiprotsessi ja personali

juhtimist, eelarve koostamist, suhtlemist äripartnerite ja tarnijatega, majandustulemuste

jälgimist, töötervishoiu- ja tööohutusnõuete kontrollimist ning Veterinaar- ja Toiduameti

kehtestatud nõuete täitmise kontrollimist.

1.2. Kostja esitas 12. novembril 2019 hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse

viidates töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 p-le 2, mille kohaselt töötaja võib töölepingu

erakorraliselt üles öelda, kui tööandja on teda ebaväärikalt kohelnud või sellega ähvardanud.

Kostja süüdistas hageja seaduslikku esindajat C (C) ebameeldivas käitumises, mahategemises

ja ähvardamises ning korduvalt alandavas kohtlemises. Kostja väitel olevat hageja korduvalt

vihjanud, et kostja võiks ise töölt lahkuda. Hageja ei nõustunud ühegi erakorralise ülesütlemise

põhjendusega, kuna need on alusetud. Hageja teavitas sellest ka kostjat.

1.3. 20. novembril 2019 oli kostja viimast päeva tööl. Pärast seda kostja oma tööülesandeid ei

täitnud. Kostja lahkus töölt omavoliliselt. Kuna töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine,

tuleb ülesütlemine lugeda TLS § 85 lg 4 kohaselt korraliseks. Seega lõppes tööleping

12. detsembril 2019. Hageja ei ole kohustatud maksma kostjale töötasu 20. novembrile 2019

järgnenud tööpäevade eest. Kostja töötas novembris 14 päeva ning on õigustatud saama selle

eest 842 eurot 85 senti (bruto) töötasu. Kostjal oli 2019. a 17 kasutamata puhkusepäeva, mille

hageja on kostjale hüvitanud (480 eurot 8 senti).

Kostja vastuväited ja vastuhagi

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväited on järgmised:

1) Õige ei ole hageja väide, et poolte vahel ei olnud kirjalikku töölepingut. Kirjaliku

lepingu olemasolu tõendab hageja juhatuse liikme C 26. märtsi 2019. a e-kiri kostjale,

millele on lisatud töölepingu projekt.

2-19-19111

2) Kostja ei nõustu hageja väitega, et kostja pidi isiklikult tagama töötervishoiu ja

tööohutusnõuete kontrollimise. Kostja pidi tagama, et hageja teised töötajad täidaksid

viidatud nõudeid.

3) Kostja ei nõustunud hageja 7. novembri 2019. a hoiatusega ning vastas sellele

selgitusena, et koristamine on igapäevane. Samuti lükkas kostja ümber 11. novembril

2019 esitatud hoiatuses tehtud etteheited. Hoiatuste tegemise ajaks olid hageja juhatuse

liikme C ja kostja vahelised suhted konfliktseteks muutunud. Kostja käsitles seda

töövägivallana. Hageja esindaja kasutas kostja suhtes agressiivset kõnepruuki ning

käitus kostja ja teiste töötajate suhtes süüdistavalt ja ähvardavalt. Töökiusu tõttu esitas

kostja 12. novembril 2019 hagejale avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

TLS § 91 lg 2 alusel.

4) Hageja esindaja survestas kostjat töölt vabatahtlikult lahkuma.

Kostja vastuhagi

2.1. 6. märtsil 2020 esitas kostja vastuhagi, milles palus mõista hagejalt kostja kasuks TLS §

100 lg 4 alusel välja hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 2249 eurot 97 senti (neto)

ning sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt 56 eurot 13 senti, samuti edasiulatuv viivis

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni hüvitise täieliku

tasumiseni. Kostja palus muuta töötamise registri (TÖR) kannet selliselt, et töölepingu

lõpetamise kuupäevaks on 12. november 2019 ning töölepingu lõpetamise aluseks on TLS § 91

lg 2 p 1. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ning mõista need välja koos viivisega

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Vastuhagis selgitas kostja, et tööleping oli kirjalik ning tähtajatu. Tööalased konfliktid

põhjustasid olukorra, kus kostja oli sunnitud töölepingu erakorraliselt üles ütlema. Hageja

esindaja C sõimas kostjat, nimetades teda 9. septembril 2019 „idioodiks“ ning küsides „Kas Sul

on rohud võtmata?“ 4. novembril 2019 toimunud koosolekul oli C halvas tujus, ropendas, viskas

puhastusvahendit vastu seina, karjus mitme töötaja peale ning ütles „kuradi ajudeta 16-aastaste

koosolek.“ Tööandja esindaja käitus kostja suhtes alandavalt ja ebaväärikalt. Tööandja esindaja

terroriseeris kostjat pikema aja jooksul, et saavutada kostja töölt lahkumine.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 2. juuli 2021. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus rahuldas kostja

vastuhagi, milles kostja taotles TLS § 100 lg-st 4 tulenevat hüvitist ja viivist, ning töötajate

registri kande muutmist. Maakohus määras, et Maksu- ja Tolliameti töötajate registris (TÖR)

tuleb muuta töötamise kannet selliselt, et lugeda hageja ja kostja vaheline tööleping lõppenuks

12. novembrist 2019. a TLS § 91 lg 1 alusel. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja

TLS § 100 lg 4 kohase hüvitise 2249 eurot 97 senti (neto), sissenõutavaks muutunud viivise

ajavahemiku 13. november 2019–2. juuli 2021 eest 327 eurot 12 senti ning edasiulatuva viivise

alates 3. juulist 2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni hüvitise täieliku

tasumiseni. Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse kostja tõendite kõrvale jätmiseks

(kostja 31.01.2020 menetlusdokumendi lisad 8 ja 23). Menetluskulud jättis maakohus hageja

kanda, kuid neid rahaliselt kindlaks ei määranud.

3.1. Maakohus tuvastas järgmist:

-

kostja asus 8. aprillil 2019 hageja juures tööle tegevjuhi ametikohale;

-

hageja tegi 7. novembril 2019 kostjale hoiatuse töölepingu ülesütlemise kohta;

-

hageja tegi 11. novembril 2019 kostjale teise hoiatuse töölepingu ülesütlemise kohta;

2-19-19111

-

kostja esitas 12. novembril 2019 hagejale avalduse töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 p 2 alusel.

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt piisab töölepingu ülesütlemiseks ühe poole

tahteavaldusest töölepingu lõpetamiseks (võlaõigusseaduse VÕS § 1 lg1 ja § 195 lg-d 1 ja 2).

Ülesütlemise

avaldus

muutub

kehtivaks

vastaspoole

poolt

selle

kättesaamisega

(tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 1 ja § 69 lg 1). Praegusel juhul ütles kostja töölepingu

üles 12. novembril 2019 hagejale avalduse tegemisega. Vaidlust ei ole, et hageja sai avalduse

kätte. Hageja ei nõustunud avaldusega, mistõttu esitas kohtule avalduse töölepingu ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks.

3.3. Seega on pooltel vaidlus selle üle, kas kostjal oli õigus tööleping hagejast tuleneval

põhjusel erakorraliselt üles öelda. Kostja heitis hagejale ette hageja seadusliku esindaja C

ebameeldivat käitumist ja suhtumist kostjasse, kostja mahategemist ning ähvardamist.

Vaatamata kostja pöördumisele ei mõistnud hageja esindaja oma käitumise lugupidamatust

ning seda, et see riivas kostja au ja väärikust. Maakohus leidis, et kui kostja avaldas hageja

esindajale e-kirjas, et temale hageja seadusliku esindaja ülalkirjeldatud suhtumine ja käitumine

ei sobi, siis tulnuks hageja esindajal kostja ees vabandada. Selle asemel andis hageja seaduslik

esindaja mõista, et kostja on ise hageja esindaja sellise käitumise põhjustanud.

3.4. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tunnistajate Q ja Z 26. mai 2021. a kohtuistungil

antud ütlustega tõendatud, et 4. novembril 2019 oli kostja ja hageja seadusliku esindaja vahel

tööalane konflikt, mille käigus hageja esindaja kostja ja teiste töötajate peale karjus, käitus

ebaviisakalt ning väljendas ennast verbaalselt ebaprofessionaalselt. Kostja ja Z vahelisest

messengeri vestlusest nähtuvalt kasutas hageja esindaja väljendit „16-aastaste kokkutulek“.

Kostja toimiku juurde esitatud helifailidest kostub, kuidas hageja esindaja loopis kohviku

tagaruumis toitu, nimetas kostjat eideks, kes võtab kõike südamesse ning suhtus negatiivselt

kostja töötamisse arvutis.

3.5. Maakohus leidis, et selline tööandja poolne käitumine ei ole aktsepteeritav ning kostja ei

pidanud sellist halvustavat suhtumist taluma. Tööandja käitus kostjaga lugupidamatult ning

ebaväärikalt. Ülalkirjeldatud sõnavara ja karjuva kõneviisi kasutamine ei ole professionaalne

ka juhul, kui töötaja on tööd tehes millegi vastu eksinud. Tööandjal on kohustus tagada töötaja

tervisele ohutud töötingimused, samuti töötaja vaimsele tervisele ohutu töökeskkond.

Tunnistajate ütluste kohaselt levis hageja töökollektiivis nali, kuidas kostja on järjekordselt

lahti lastud, kuna hageja seaduslik esindaja rääkis korduvalt, et kostja tuleb lahti lasta ja otsida

uus tegevjuht. Maakohtu hinnangul ei ole selline avalik halvustamine teiste töötajate ees

kohane. Tegemist on töövägivallaga.

3.6. Kostja survestamine ja ähvardamine nähtub hageja esindaja ja kostja messengeri

kirjavahetusest, kus hageja esindaja teatas kostjale, et tema viimane tööpäev on 20. november

2019. Hageja esindaja C suhtumisest nähtub, et ta oli kostja tööga rahulolematu ning tegi

kostjale pidevalt etteheiteid. Hageja teine juhatuse liige F on pidanud kostjat väga lugupidavaks,

rahumeelseks ja motiveerituks, ning tema suhtlemisoskust positiivselt iseloomustanud. F

hinnangul sai kostja oma tööülesannetega hästi hakkama. Ka kohtuistungil kinnitasid

tunnistajad, et kostja oli loomult rahumeelne ja positiivne, motiveeriv ja toetav ning sai

töökaaslastega hästi läbi. C käitumist pidasid tunnistajad pingeid tekitavaks ning

ettearvamatuks. Maakohtu hinnangul on mõistetav, et ettevõtte omanik ja juhatuse liige ei saa

olla töötajatega liiga familiaarne, kuid nõudlikkuse ja rahulolematuse väljendamine peab jääma

viisakuse piiridesse.

3.7. Kokkuvõttes leidis maakohus, et hageja seadusliku esindaja C solvav ning vääritu

käitumine kostja suhtes on oluline tööandja kohustuste rikkumine, mille tõttu ei saanud enam

eeldada töösuhte jätkumist. Kostja pöördus kahel korral (09.09.2019 ja 04.11.2019) e-kirjaga

2-19-19111

C poole ning avaldas, et hageja esindaja käitumine ei ole heade kommetega kooskõlas. Hageja

esindaja ei näinud kummalgi korral oma käitumises probleemi, vaid põhjendas, et ebaviisaka

käitumise on tinginud kostja. Seega juhtis kostja tööandja tähelepanud tööandja esindaja

ebaviisakale ja lugupidamatule käitumisele ning andis hageja esindajale võimaluse oma

käitumist parandada, kuid hageja esindaja oma suhtumist ei muutnud. Seega oli kostjal alus

töösuhe tööandjapoolse rikkumise tõttu erakorraliselt üles öelda ning tööleping lõppes TLS §

91 lg 2 p-i 1 alusel. Seega jääb hageja hagi töölepingu töötajapoolse erakorralise ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks rahuldamata..

3.8. Kuna maakohus leidis, et töölepingu on kostja poolt õiguslikult põhjendatud alustel üles

öeldud, siis tuleb muuta Maksu- ja Tolliameti peetava töötamise registri (TÖR) kannet

töölepingu lõppemise aluse kohta ning lugeda tööleping TLS § 91 lg 2 alusel erakorraliselt

lõppenuks 12. novembrist 2019.

3.9. TLS § 100 lg 4 kohaselt kohustub tööandja maksma töötajapoolse töölepingu erakorralise

ülesütlemise korral töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kostja palus

hagejalt välja mõista kolme kuu keskmise töötasu hüvitise s.o 2249 eurot 97 senti. Maakohus

leidis, et praeguses asjas ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse hüvitist

vähendada. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 2249 eurot 97 senti (neto) ning viivis

hüvitiselt alates 13. novembrist 2019 kuni hüvitise täieliku tasumiseni.

3.10. Kostja vastuhagi tuleb rahuldada. Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse jätta

menetluse juurde võtmata hagi vastuse lisa 8 (helisalvestis C ja kolmanda isiku vestluse kohta).

Maakohtu hinnangul ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et helisalvestis

on saadud ebaseadusliku jälitustegevuse tulemusena. Samuti võttis maakohus toimiku

materjalide juurde F kirja kostja lepingulisele esindajale, kuna kiri on käsitatav dokumentaalse

tõendina tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 272 lg 2 mõttes. Viidatud kiri on hinnatav

koos muude tõenditega TsMS §-i 232 lg-te 1 ja 2 alusel. Viidatud e-kiri on lubatav

dokumentaalne tõend.

3.11. Menetluskulud jättis maakohus hagi rahuldamata jätmise ning vastuhagi rahuldamise

tõttu TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda, kuid rahaliselt neid kindlaks ei määranud.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tervikuna tühistada ning

teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ning jätta vastuhagi rahuldamata. Jätta maakohtu ning

ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõttes järgmised:

1) Hageja ei kohelnud kostjat ebaväärikalt. Hageja hinnangul ei saa kostja töölepingu

ülesütlemise avalduse esitamise aega mõistlikuks pidada. Hageja väidetava kostja

ebaväärika kohtlemise ning kostja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse

tegemise vahele jäi üle kahe kuu pikkune ajavahemik. Kostja kinnitas hageja lepingulise

esindajaga peetud telefonivestluses mh, et 9. septembril 2019 toimunud sündmus ei

olnud töölepingu ülesütlemise tegelikuks põhjuseks. Kuna kostja soovis töösuhet

jätkata, ei saa hageja käitumist ebaväärikaks pidada. Hageja tõendas maakohtus, et ei

kohelnud kostjat ebaväärikalt, mistõttu ei olnud kostjal õigust töölepingut TLS § 91 lg

2 p-i 1 alusel erakorraliselt üles öelda ning töölepingu erakorraline ülesütlemine on

seetõttu TLS § 104 lg 1 mõttes tühine.

2) 4. novembri intsidendi osas tuleb arvestada seda, et kostja töötas hageja juures

tegevjuhina ning tema ülesandeks oli juhtida, korraldada ning kontrollida hageja

kohvikute igapäevast tegevust. Tööülesannetest tulenevalt kaasnes tegevjuhi

2-19-19111

ametikohaga suurem tööpinge ja vastutus. Hiljem selgus, et kostja on esitanud oma

elulookirjelduses valeandmeid. Juba selle teadmise valguses tuleks apellatsioonkaebus

TsÜS § 138 ja VÕS § 6 alusel rahuldada. Kui hageja oleks teadnud, et kostja esitatu ei

vasta tõele, ei oleks pooled töölepingut sõlminud. Kostja ei täitnud tegevjuhi

ametikohaga kaasnevaid kohustusi nõutaval määral ega talunud töökohaga kaasnevat

(lisa)pinget. Tunnistajate Q ja Z ütlustest nähtub, et C võis olla küll teha etteheiteid,

kuid need olid seotud tööülesannete täitmisega. Tunnistaja Z ütlustega on tõendatud, et

C heitis kostjale ette töökohustuste täitmata jätmist, kuid ei rünnanud kostjat isiklikult

ega kohelnud teda ebaväärikalt. Ebaväärikaks ei saa pidada töötajale töökohustuste

täitmise meelde tuletamist. Hoiatuste eesmärk oli näidata kostjale olukorra tõsidust.

Hageja seaduslik esindaja ei lõpetanud kostjaga töösuhet ka pärast esimese hoiatuse

tegemist, kuigi oleks võinud selle teise hoiatuse tegemise asemel töölepingu

erakorraliselt üles öelda TLS § 88 lg 1 p-i 3 alusel.

3) Maakohus tugines ebaväärika kohtlemise tuvastamisel kostja vastuse lisale 8. Viidatud

tõend on saadud kuriteoga ning seega on tegemist lubamatu tõendiga TsMS § 238 lg 3

p-i 1 mõttes. Kostja lindistas vestlust, mille osapooleks ta ei olnud, ilma vestluse pooli

sellest teavitamata. Seega on kostja tegevus hageja hinnangul eraviisiline jälitustegevus

karistusseadustiku (KarS) § 137 mõttes. Viidatud tõend oleks tulnud jätta arvestamata

ning toimiku juurde võtmata.

4) Maakohus leidis ekslikult, et hageja esindaja ähvardas kostjat rahalise nõudega ning

kohustusega suhelda hageja advokaatidega. Rahalise nõude esitamine ning isiku

esindajatega suhtlemine ei saa oma olemuselt olla ähvardamine.

5) Maakohus leidis ekslikult, et praeguses asjas ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse

hüvitist TLS § 100 lg 4 kohaselt vähendada. Hageja maksis kostjale novembrikuus

osaliselt väljateenitud töötasu. Samuti asus kostja pärast töölepingu ülesütlemist

hagejale teadaolevalt tööle hageja konkurendi juures. Kuna kostjal oli võimalus tulu

teenida, siis tegelikku kahju saamata jäänud töötasu näol kostjal ei tekkinud. TLS § 100

lg-s 4 sätestatu ei ole karistuslik hüvitis, mis võib anda töötajale võimaluse alusetult

rikastuda. See oleks vastuolus hüvitise määramise üldpõhimõttega, milleks on tekkinud

kahju hüvitamine. Seega on põhjendamatu mõista tööandjalt välja TLS § 100 lg-s 4

sätestatud hüvitis põhjusel, et töötaja ütles töölepingu tööandjapoolse lepingurikkumise

tõttu erakorraliselt üles. Neid asjaolusid arvestades võis kostjal olla õigus nõuda hüvitist

maksimaalselt ühe kuu keskmise töötasu ulatuses.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata

ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud

asjaoludest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid.

8. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et kostjal ei olnud õigust töölepingu ülesütlemisel

tugineda 9. septembri 2019 sündmustele, sest ülesütlemisavalduse esitamise ajaks oli neist

möödunud ebamõistlikult pikk aeg. 9. septembri 2019 koosolekul pahandas C kostjaga,

kasutades retoorilist väljendit „kas sul on rohud võtmata“. Töölepingu ülesütlemisel tõi kostja

2-19-19111

välja viis juhtumit erinevatel kuupäevadel (09.09.2019, 20.10.2019, 04.11.2019, 11.11.2019,

12.11.2019), kus kostja enda hinnangul koges ebaväärikat kohtlemist, ähvardamist ja

alandamist. Seega leidis töötaja, et tööandja ebaväärikas käitumine kujunes töötaja suhtes mõne

kuu vältel.

9.1. Kohtupraktikas on leitud, et pideva usaldamatuse ja vastumeelsuse õhkkonnas ei pruugi

asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades olla mõistlik nõuda töötajalt lepingu edasist

täitmist (Tallinna Ringkonnakohtu 9. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18265, p 11).

Kolleegium leiab analoogiliselt, et ka tööandja ebaväärikas käitumine TLS § 91 lg 2 p 1 mõttes

võib kujuneda pikema aja jooksul. Sel juhul võib töötaja tugineda töölepingu ülesütlemisel

pikema aja jooksul toimunud sündmustele kogumis.

9.2. Praegusel juhul tugines töötaja viiele erinevale sündmusele nii kogumis kui eraldi. Et kostja

esile toodud sündmused on hinnatavad kogumis, ei ole 9. septembri 2019 intsidendile

tuginemine vastuolus TLS § 91 lg 4 tuleneva mõistliku aja nõudega. Samal põhjusel ei ole

asjakohane hageja väide, et pärast 2019. a septembris juhtunut andis kostja telefonivestluses

mõista, et tema töölt lahkuda ei soovi.

9.3. Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et 2019. a novembris ei ole kostjat ebaväärikalt

koheldud. Samas ei eita hageja, et C kasutas töökoosolekul kostja ja teiste töötajate kohta

väljendit „ajudeta 16-aastaste kokkutulek“ (tl 50). Kolleegium rõhutab, et C käitumist tuleb

hinnata koos tema teiste tegude ja avaldustega. Kostja pöördus kahel korral (09.09.2019 ja

04.11.2019) e-kirjaga C poole ning avaldas, et hageja esindaja käitumine ei ole heade

kommetega kooskõlas. Hageja esindaja ei näinud kummalgi korral oma käitumises probleemi,

vaid põhjendas, et ebaviisaka käitumise on tinginud kostja.

9.4. Nõudlikkus tööülesannete täitmise jälgimisel ei tähenda töötaja ebaväärikat kohtlemist,

kuid võib olla ebaväärikas kohtlemine, kui seda tehakse alandaval viisil. Mõistetav on, et

töökoosolekul võivad asjaosalised kogeda intensiivseid emotsioone ja nende väljendamisel

minna üle piiri, kuid sel juhul vabandab iga mõistlik tööandja töötaja ees. Vaatamata kostja e-

kirjadele C kostja ees ei vabandanud, vaid õigustas oma käitumist üleolevalt.

10. Kolleegium ei võta menetluses vastu hageja uut faktiväidet, et „tagantjärele on apellandile

teatavaks saanud, et vastustaja esitas töövestluses ning tema esitatud CV-s valeandmeid“. TsMS

§ 652 lg 3 p 2 järgi ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata

asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu ei saanud varem esitada mõjuval põhjusel. Hageja esitas

selle väite apellatsioonkaebuses, kuid ei toonud kohtu ette ühtegi mõjuvat põhjust selle

apellatsioonimenetluses esitamise kohta, mistõttu kolleegium esitatud väidet menetlusse ei

luba.

11. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse etteheitega, et maakohus rajas otsuse KarS § 137

lg 1 sätestatud kuriteo toimepanemisega saadud tõendile, kui hindas kostja esitatud vestluse

helisalvestist (hagi vastuse lisa 8).

11.1. TsMS § 238 lg 3 p 1 lubab kohtul tagasi lükata tõendid, mis on saadud kuriteo või

põhiõiguste õigusvastase rikkumise tulemusena. See annab kohtule võimaluse kaitsta

õiguskorda kui tervikut ja vähendab menetlusosaliste motivatsiooni tõendite hankimisel

seadusest üle astuda. Samas, isegi kui tõend saadi kuriteoga, on kohtul siiski võimalus tõend

vastu võtta.

11.2. Kohtupraktikas on selgitatud, et eraelulise vestluse lindistuse kui tõendi lubatavuse

kontrollimisel ei ole asjakohaseks kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jao sätteid, mis

reguleerivad tõendite kogumist jälitustoiminguga. Jälitustoimingute tegemine on osa

jälitustegevusest. Üldistavalt võib öelda, et jälitustoiminguga kogutakse ja töödeldakse salaja

või varjatult isikuandmeid, mille käigus sekkutakse jälitatava (aga sageli paratamatult ka

2-19-19111

kolmandate isikute) põhiseaduslikult kaitstavate õiguste sfääri. Enda telefonivestluse

kuulamine ja lindistamine ei vasta ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda

telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada. Neil

põhjustel ei teki eraelulise vestluse salvestise kui tõendi lubatavuse otsustamisel küsimust

võimaliku eraviisilise jälitustegevuse kohta KarS § 137 tähenduses. Põhiseaduse §-s 43

sätestatud põhiõigust edastatavate sõnumite saladusele kaitseb ka KarS § 156. Nimelt võib KarS

viidatud paragrahvis sätestatud süüteo subjektiks olla vaid isik, kes ei olnud sõnumi adressaat

või adressant. See tähendab, et seadusandja ei ole seni soovinud kehtestada isiku vastutust talle

enesele suunatud sõnumite mis tahes viisil talletamise ja avalikustamise eest (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-09, p 10).

11.3. Praegusel juhul ei luba hageja esile toodud asjaolud järeldada, et kostja korraldas

salvestise tegemise ilma ise juures viibimata ja seejuures eesmärgiga koguda C kohta

kompromiteerivaid tõendeid. Salvestisest endast seda järeldada ei saa ning hageja ei ole

esitanud muid asjaolusid, mis sellele viitaksid.

12. Kolleegium ei võta menetluses vastu hageja uut faktiväidet, et kostja asus vahetult pärast

töösuhte lõppu tööle hageja konkurendi OÜ Levier juures. TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi

ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui

asjaolu ei saanud varem

esitada mõjuval põhjusel. Hageja esitas selle väite

apellatsioonkaebuses,

kuid

ei

toonud

kohtu

ette

ühtegi

mõjuvat

põhjust

selle

apellatsioonimenetluses esitamise kohta, mistõttu kolleegium esitatud väidet menetlusse ei

luba.

12.1. Kolleegium märgib samas, et TLS § 100 lg 4 mõtte kohaselt ei vähendata töötajale välja

mõistetavat hüvitist seetõttu, et töötaja asub pärast töösuhte lõppu tööle teise tööandja juurde.

TLS § 100 lg 4 eesmärk on eelkõige kompenseerida töötaja suhtes aset leidnud ebaõiglust.

Üksnes TLS § 100 lg 3 alusel hüvitise määramisel saab arvestada töötaja taastunud sissetulekut

(vt selle kohta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-

15, p 12).

12.2. Hüvitise määramine TLS § 100 lg 4 järgi on maakohtu diskretsiooniotsus. Maakohus on

hüvitise määramisega seotud asjaolusid põhjalikult analüüsinud ega ole diskretsiooni

teostamisel milleski eksinud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. TsMS § 162 lg 1 järgi jätab kohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda.

Et maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174

lg 4 järgi ka ringkonnakohus.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt