3-21-1009/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. november 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1009

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti poolt tema suhtes

11.04.2021

teostatud

õigusvastaste

toimingutega

(isikusamasuse tuvastamine, turvakontroll ja isiku

läbivaatus ning kinnipidamine) tekitatud varalise kahju

eest 400 euro suuruse hüvitise ja mittevaralise kahju eest

kohtu

äranägemisel

kindlaksmääratava

hüvitise

väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja v.adv Kalev Aavik

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja MM

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17.12.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

17.10.2022 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tallinna Halduskohtu 17.12.2021

otsus haldusasjas nr 3-21-1009 menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X esimese

kohtuastme menetluskulude katteks välja 1025 (üks tuhat kakskümmend viis) eurot.

3. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

17.12.2021 otsus haldusasjas nr 3-21-1009 muutmata.

4. Mõista Politsei- ja Piirivalevametilt X apellatsiooniastme menetluskulude katteks

välja 517 (viissada seitseteist) eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-21-1009

2(11)

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.12.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 11.04.2021 kell 13.17 vestlesid politseiametnikud Tallinnas Suur-Karja tn ja Pärnu mnt

nurgal ühe naisega, kui lähenes X (kaebaja), kes asus politseiametnikele esitama küsimusi.

Kaebaja ja politseiametniku vahel tekkis sõnavahetus. Kell 13.23 saabus kohale konvoibuss

koos täiendavate politseiametnikega. Politseiametnikud nõudsid, et kaebaja esitaks isikut

tõendava dokumendi, millest kaebaja keeldus. Seejärel võtsid politseiametnikud kaebajast kinni

ja toimetasid ta konvoibussi juurde, kus tehti talle turvakontroll, mille käigus leiti kaebaja

taskust rahakott, kus oli ka isikutunnistus. Kaebaja paigutati kell 13.28 konvoibussi, kust ta

vabastati kell 14.17.

2. X esitas 11.05.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse politseiametnike toimingute, mis

seisnesid kaebaja isikusamasuse tuvastamises, tema suhtes turvakontrolli ja läbivaatuse

tegemises ning tema politseisõidukis kinnipidamises, õigusvastasuse tuvastamise ning nende

toimingute käigus kaebajale tekitatud 400 euro suuruse varalise kahju hüvitamiseks, samuti

mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel.

Politseil puudus seadusest tulenev alus kaebaja isikusamasuse tuvastamiseks ning

politseiametnik ei selgitanud kaebajale selle toimingu põhjust. Kaebaja suhtes turvakontrolli ja

läbivaatuse

läbiviimine

ning

tema

kinnipidamine

oli

õigusvastane,

kuna

ühtki

korrakaitseseaduses (KorS) sätestatud alust selleks ei esinenud.

Isikusamasuse tuvastamine ei saanud olla vajalik karistusseadustiku (KarS) § 279 lg-s 1

nimetatud väärteo toimepanemise lõpetamiseks, kuna kaebaja ei takistanud oma tegevusega

politseiametnike poolt väidetavate riikliku järelevalve toimingute tegemist. Igal juhul puudus

vajadus tema paigutamiseks konvoibussi kongi, kuna selleks ajaks oli kaebaja isikutunnistus

juba politseiametnike käes ning sündmust kajastavast videomaterjalist nähtub üheselt, et

põgenemise ohtu kaebaja puhul ei esinenud.

Kaebaja ei nõustu, et ta käitus provokatiivselt. Kaebaja reageeris politsei tegevusest end selgelt

häirituna tundva naise abipalvele, ent ei käitunud politseiametnike suhtes agressiivselt, jäi

viisakaks ega takistanud politseinike tegevust, pidades silmas, et politseiametnikke oli kohal

mitu ning nad jätkasid ka vestlust kõnealuse naisega. Kaebajal on õigus võimalikku õigusvastast

3-21-1009

3(11)

tegevust nähes sekkuda ka juhul, kui kohal on politseiametnikud. Kaebaja ei rikkunud ühtegi

õigusnormi sellega, et ta küsis politseinikelt naise kinnipidamise ja temalt dokumendi küsimise

põhjuste kohta.

Varaline kahju seisneb kaebaja jope väärtuses (400 eurot), kuna tema suhtes jõu rakendamisel

lõhkusid politseiametnikud jope vasaku tasku, vasaku põuetasku voodri ja parema kaenlaaluse

piirkonna sisevoodri ning koos tükiga välisvoodrist rebiti eest üks nööp.

Mittevaraline kahju seisnes selles, et kaebaja pidi tundma valu, mis kaasnes sellega, kui

politseiametnikud väänasid kaebaja vasaku käe valuvõttega selja taha ning lõid parema käe

tugevasti vastu autot. Valu ei lakanud ka järgmisel päeval, mistõttu oli kaebaja sunnitud tellima

MRT-uuringu, mis küll traumat ei tuvastanud. Kogu toimingute ahel oli kaebaja inimväärikust

alandav. Kaebaja tundis tema suhtes jõu rakendamisel, läbivaatuse teostamisel ja politseiauto

kongis viibimisel ärevust ja hirmu. Politseiametnike tegevus oli kaebajat seda enam kahjustav,

et asjaomast sündmust kajastati ajakirjanduses, kus kaebaja suhtes toimunut esitleti

meeleavalduses kontrolli alt väljunud õigusrikkuja kinnipidamisena, kuigi asjaomasel

sündmusel puudus seos meeleavaldusega.

3. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vastustaja viis asjas läbi distsiplinaarmenetluse ning leidis selle kokkuvõttele tuginedes, et

kaebaja kinnipidamine konvoibussi kongis 48 minuti jooksul oli õigusvastane, ent see ei saanud

kaebajale põhjustada sellist mittevaralist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Vastustaja on

õigusvastase kinnipidamise eest kaebaja ees vabandanud. Isikusamasuse kontrollimine,

turvakontrolli läbiviimine ning kaebaja paigutamine konvoibussi kongi üheks minutiks tema

isikusamasuse tuvastamise eesmärgil olid õiguspärased. Isikusamasuse tuvastamise alusena

osutab vastustaja KorS § 32 lg-le 1 ning asjaolule, et riikliku järelevalve takistamine on KarS §

279 lg 1 järgi karistatav väärtegu. Kaebaja käitus provokatiivselt, ei allunud politseiametniku

korraldusele lahkuda ega soovinud kuulda ühtki politseiametniku antud selgitust, korrates

pidevalt oma küsimusi. Turvakontroll viidi läbi KorS § 47 lg 1 p 1 alusel. Enne isiku paigutamist

sõiduki kongi tuleb mh tema enda turvalisuse tagamiseks teostada turvakontroll. Isik paigutati

sõidukisse eesmärgiga viia ta politseiasutusse isikusamasuse tuvastamiseks.

Varalise kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu. Videosalvestistelt on selgelt näha, et kaebajal

seljas olnud jope hõlmad olid eest lahti, politseinikud haarasid teda küll kätest, kuid mingit

jopest rebimist, mis oleks võinud tekitada jopele niivõrd suuri kahjustusi, nagu väidab kaebaja,

ei toimunud, samuti on videolt näha, et jope vasaku tasku ülemine äär oli katki juba enne

füüsilist kokkupuudet politseinikega. Kaebaja seljas olnud jopel olid ees trukid, mille eest

rebimiseks peab rakendama väga suurt jõudu, ent videolt nähtub, et sellist jõudu ei rakendatud,

samuti kinnitab politsei vormikaamera pilt, et jopel puudus trukk juba enne seda, kui

politseiametnikud haarasid kaebaja kätest. Eeltoodut arvestades ei saa usaldusväärseks pidada

ka kaebaja väiteid jope sisetasku ja sisevoodri rikkumise kohta.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on alusetu. Videosalvestistelt ei nähtu, et kaebaja oleks

tundnud hirmu. Kaebaja ise käivitas oma provokatiivse käitumisega sündmuste ahela, mis

päädis tema politseisõidukis kinnipidamisega. Isegi kui kaebaja tundis ennast politseisõidukis

ebamugavalt, ei ole tegemist niivõrd intensiivse õiguste riivega, mille puhul oleks põhjendatud

kahju rahaline hüvitamine. Kaebaja õiguste rikkumine on heastatud vabandamisega.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 17.12.2021 otsusega kaebuse osaliselt, tuvastades, et

PPA tegevus, mis seisnes 11.04.2021 kaebaja paigutamises politseisõiduki kongi ja seal

kinnipidamises, oli õigusvastane; mõistis vastustajalt sellega tekitatud mittevaralise kahju eest

kaebaja kasuks välja hüvitise 50,50 eurot; jättis muus osas kaebuse rahuldamata; mõistis

3-21-1009

4(11)

vastutajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 465 eurot ja jättis muus osas menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et politseiametnikul puudus õiguslik alus kaebaja

isikusamasuse tuvastamiseks. KorS § 32 lg 1 kohaselt võib politsei tuvastada isikusamasuse,

kui see on vajalik ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise

kõrvaldamiseks. Sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt on politseil õigus peatada isik ja nõuda

isikusamasuse tuvastamist võimaldava dokumendi esitamist. KorS § 5 lg-s 1 on korrarikkumine

määratletud kui avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse

rikkumine või õigushüve kahjustamine. Sama paragrahvi järgmise lõike kohaselt kvalifitseerub

ohuna olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada

piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Poolte vahel ei ole vaidlust

selles, et kaebaja lähenes politseiametnikele, kui viimased vestlesid tänaval ühe naisega; naine

oli politseiametnike tegevusest häiritud ning väljendas seda selgelt, nii et kaebaja kuulis.

Seejärel asus kaebaja esitama politseiametnikele küsimusi nende tegevuse õigusliku aluse

kohta, seades politsei tegevuse õiguspärasuse kahtluse alla ning pakkuma omalt poolt

võimalikke lahendusi politseiametnike ja naise vahelise erimeelsuse lahendamiseks. See nähtub

ka kaebaja esitatud videosalvestiselt (1.Videopolitsei.mp4), kus kaebaja selgitab politseinikele,

et „[…] me peame mingisugusele kompromissile jõudma, sest teie eksite selles, et […]“.

Sisuliselt sekkus kaebaja politseiametnike poolt ametikohustuste täitmise raames tehtavatesse

toimingutesse, asudes politseiametnikke häirima selliselt, et lisaks kavandatud toimingutele tuli

politseiametnikel asuda suhtlema kaebajaga, samas kui kaebajasse ei puutunud politsei

toimingud mitte mingisugusel arusaadaval moel. Selles olukorras võis politseiametnik asuda

seisukohale, et esineb korrarikkumise toimepanemise oht. Ohu hindamisel ei pidanud politsei

võimalikku korrarikkumist täpselt õiguslikult kvalifitseerima. Politsei seisukoht, et esines KarS

§ 279 lg-s 1 nimetatud väärteo (riikliku ja haldusjärelevalve takistamise eest sellisel kujul, mis

ei võimaldanud järelevalve teostamist) toimepanemise ja seeläbi avaliku korra rikkumise oht,

ei olnud ilmselgelt meelevaldne.

Olukorras, kus kõrvaline isik sekkub politsei toimingutesse ilma, et tal selleks arusaadavat

põhjust oleks, võib ohtu eeldada ja võtta selle neutraliseerimiseks vajalikke vastumeetmeid.

Objektiivsetele asjaoludele hinnangu andmisel ja ohu tuvastamisel on politseiametnikul avar

kaalutlusruum, mis tähendab seda, et hinnang ohu esinemisele ei tohi olla ilmselgelt

meelevaldne. Käesoleval juhul see nõnda ei olnud. Silmas tuleb pidada ka avaramat konteksti:

kaebajaga seotud sündmused leidsid aset meeleavalduse toimumiskoha (Tallinna Vabaduse

väljak) vahetus läheduses. Kõnealune meeleavaldus puudutas olulisi ühiskonnaelu küsimusi,

mille osas võis eeldada, et erinevatel inimestel on diametraalselt erinevad seisukohad. Seetõttu

oli konfliktsituatsioonide tekkimise võimalus meeleavaldusel osalevate või selle toimumise

kohast mööduvate inimeste vahel suur. Politseiametnikud võisid eeldada, et meeleavalduse

toimumiskohas ja selle lähiümbruses on inimesi, kes ei ole rahul politsei mistahes tegevusega.

Selles kontekstis oli politseiametnike hinnang, et kaebaja võis sõnavahetuse ägenemise puhul

või muul põhjusel politseiametnikega tekkinud vastuseisu eskaleerumise korral asuda käituma

avalikku korda rikkuval moel, põhjendatud. Kaebaja väide, et ta ei takistanud kuidagi politseil

toimingute läbi viimist, ei ole asjassepuutuv. Vastustaja ei väida, et kaebaja oleks eelnimetatud

väärteokoosseisule vastava teo toime pannud. Väärteomenetlust kaebaja suhtes ei alustatud.

KorS § 32 lg-s 1 sätestatud isikusamasuse tuvastamise õigus ei eelda juba toimepandud

õigusrikkumist, vaid pelgalt selle ohtu.

Ükski tõend ei viita sellele, et kaebaja isik oleks politseiametnikele olnud teada.

Politseiametnikel ei olnud mingisugust konkreetselt kaebajat puudutavat teavet, mis oleks

sundinud neid järeldama, et kaebaja tegevusest mingisuguseid ohtusid tegelikult lähtuda ei saa.

Politsei jaoks tundmatu ja konkreetse sündmuse seisukohast asjassepuutumatu isiku sekkumise

3-21-1009

5(11)

motiivid ja eesmärgid, samuti selle isiku edasine võimalik käitumine ei ole ennustatav. Isiku

puhul, kes läheneb ametikohustusi täitvale politseiametnikule ning asub esitama küsimusi

politsei tegevuse kohta, mis tegelikult seda isikut ennast kuidagi ei puuduta või asub politsei

tegevusele andma hinnanguid, võib politsei eeldada, et isiku motiiviks on politseiametniku

ametiülesannete takistamine. Politseiametniku ametiülesannete põhjendamatu takistamine on

käsitatav korrarikkumisena, seda ka siis, kui kaebajale võis jääda mulje, et politseiametnikud

käituvad eelnimetatud naise suhtes õigusvastaselt. Ilmselgelt ei olnud seejuures naisele

mingisugust otsest ohtu, naisega vestelnud politseiametnikud olid mundris ja kaebajale pidi

olema selge, et tegemist on politseiametnikega. Isegi kui tõdeda, et politseinike ja naise vahelist

erimeelsust pealt nähes võis kaebaja oma küsimusega politseiametniku poole pöörduda, ei

tähenda see kuidagi seda, et kaebaja oleks pidanud saama end identifitseerimata politsei

toimingutes osaleda ja jäädagi meelepärast vastust saamata politseiametnikega vaidlema.

Videosalvestiselt (1.Videopolitsei.mp4) nähtub, et sisuliselt asus kaebaja politsei tegevust

korraldama. Selles olukorras oli kaebajalt tema isikusamasuse tuvastamiseks dokumendi

esitamise nõudmine mitte üksnes põhjendatud, vaid ainumõeldav samm. Tegemist oli

olukorraga, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võis pidada piisavalt

tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine.

KorS § 32 lg 5 kohaselt on politseil õigus isikusamasuse tuvastamisel kasutada vahetut sundi

nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Antud juhul nõudis politseiametnik

kaebajalt dokumendi esitamist, kaebaja seda ei esitanud, korrates, et politseil pole

isikusamasuse tuvastamiseks alust ning väljendades rahulolematust politseiametniku poolt talle

antud vastusega. Mida kauem sõnavahetus kestis, seda rohkem oli õigustatud politsei

ohuhinnang ja sellest tulenev vajadus kaebaja isikusamasus tuvastada. Kuna oli ilmne, et

kaebaja oma dokumenti ei esita, oli politseil õigus kasutada vahetut sundi, mis seisnes kaebaja

kinni võtmises ja politseisõiduki juurde toimetamises. Kaebaja esitatud videosalvestiselt

(0Edastatud PPA-le.mp4) on selgelt kuulda, et politseiametnik hoiatab kaebajat vahetu sunni

kohaldamise eest, öeldes, et kui kaebaja oma dokumenti ei esita, kasutab politsei jõudu. Kaebaja

pidi sellest aru saama. Eelviidatud videosalvestiselt ilmneb, et pärast seda, kui

politseiametnikud olid sundi rakendades toimetanud kaebaja konvoibussi juurde, keeldus

kaebaja endiselt dokumenti esitamast. Sellele järgnevalt toimetati kaebaja konvoibussi tagaukse

juurde ilmselgelt eesmärgiga paigutada ta kongi. Kuna kaebaja talle politseiametniku poolt

seaduslikult antud korraldust ei täitnud, oli jõu kasutamine lubatav. Videolt ei nähtu ega kuuldu,

et jõudu oleks kasutatud ülemääraselt, et kaebajat oleks jõu kasutamisel koheldud inimväärikust

alandavalt või põhjustatud talle ülemäärast valu.

Politseiametnikud toimetasid kaebaja konvoibussi eesmärgiga toimetada ta politseiasutusse

isikusamasuse tuvastamiseks. KorS § 32 lg 6 kohaselt on korrakaitseorganil õigus toimetada

isik isikusamasuse tuvastamiseks ametiruumi, kui see on vajalik vahetu ohu korral või olulise

ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks. Vahetu oht on KorS § 5 lg 5 kohaselt olukord, kus

korrarikkumine leiab juba aset või on suur tõenäosus, et see kohe algab. Videosalvestistelt

nähtub üheselt, et kaebaja oli asunud oma tegevusega takistama politseiametnike

ametikohustuste täitmist. Selles olukorras oli politsei hinnang vahetu ohu ilmnemise kohta

adekvaatne ning otsus toimetada kaebaja isikusamasuse tuvastamiseks politseisse, põhjendatud.

KorS § 47 lg 1 p 6 kohaselt võib politsei isiku suhtes turvakontrolli läbi viia, kui meetme

kohaldamisega kaasneb vajadus toimetada isik PPA-sse. Turvakontrolli eesmärk on vältida

seda, et isikul on kaasas esemeid, millega ta võib ennast või teisi kahjustada. Isiku paigutamisel

politseisõiduki kongi on turvakontrolli läbiviimine vältimatu. Tuvastades turvakontrolli läbi

viies isiku taskus eseme, mille kohta ei ole teada, mis see on, võib politseiametnik selle eseme

taskust välja võtta ja veenduda, mis see on. Vastasel juhul puuduks turvakontrolli läbiviimisel

igasugune mõte. Seejuures annab KorS § 48 lg 1 p 3 korrakaitseorganile aluse isiku

3-21-1009

6(11)

läbivaatamiseks – mis hõlmab isiku seljas olevate riiete ja nende taskutes olevate asjade

läbivaatust – kui see on vältimatult vajalik isikusamasuse tuvastamiseks. Kui sellise

turvakontrolli käigus toimuval läbikompamisel ilmneb, et isiku taskus on võimalik dokument

(või rahakott, kus tavaliselt inimesed dokumente kannavad), võib turvakontrolli teostaja selle

taskust välja võtta ja selle sisu läbi vaadata, veendumaks, kas isikusamasuse tuvastamist

võimaldav dokument on seal. Praegusel juhul oligi kaebajal dokument kaasas ning just sel

põhjusel osutusid edaspidised toimingud ehk kaebaja paigutamine sõiduki kongi ja seal

kinnipidamine õigusvastaseks. Eeltoodust tulenevalt ei olnud turvakontrolli läbiviimine ja

kaebaja riiete, sh tasku ja seal olnud asjade läbivaatus õigusvastane.

Ükski tõend ega asjaolu ei viita sellele, et olles saanud kätte kaebaja dokumendi, oli kaebaja

isikusamasuses veendumiseks vajalik kaebaja paigutada konvoisõiduki kongi. Selleks, et

politsei saaks veenduda dokumendi ehtsuses, võrrelda kaebajat dokumendifotoga või vajadusel

kontrollida kaebaja isikut oma andmekogudest, ei olnud kaebajat vaja paigutada kongi. Samuti

ei nähtu, et ümbritsevas keskkonnas oleks toimunud mingisuguseid selliseid muutusi, mis oleks

vältimatult tinginud vajaduse paigutada kaebaja dokumendi õigsuse kontrollimise ajaks kongi.

Kaebaja käitumine võrreldes ajaga, mil talle esmakordselt dokumendi esitamiseks korraldus

anti, ei olnud muutunud selles tähenduses, et temast lähtuvaid võimalikke ohtusid oleks olnud

alust pidada kõrgemateks, kui need olid sündmuse alguses. Ei nähtu ka ühtki turvataktikalist

kaalutlust, millega oleks selles olukorras olnud põhjendatud kaebaja kongi paigutamine. Isiku

suletud ruumi paigutamine on intensiivne meede. Antud juhul oli see ebaproportsionaalne.

Selles, et kaebaja kinnipidamine konvoibussis järgneva 48 minuti jooksul oli tarbetu ja

õigusvastane, ei ole poolte vahel vaidlust. Sellisele seisukohale on vastustaja ise jõudnud

distsiplinaarmenetluse käigus ning seda kinnitas vastustaja ka kohtuistungil.

Politseiametnike selgitustest ei nähtu, et kaebajale oleks selgelt öeldud, mis on toimingute

põhjus. See ei muuda aga toiminguid iseenesest õigusvastaseks ega andnud kaebajale alust

politseiametniku antud korralduse täitmisest keelduda. Politseiametnikud oleksid pidanud

kaebaja küsimusele küll selgelt vastama, miks nad nende toimingute tegemist vajalikuks

peavad, ent sellise selge põhjenduse esitamata jätmine ei tekitanud kaebajale mingisugust kahju.

Kaebajale antud korraldused olid selged ja arusaadavad, kaebajal ei saanud olla mõistlikku

kahtlust selles, et korralduse andjaks on politseiametnik. Selles olukorras pidi kaebaja

korralduse täitma, kuna korraldusel ei olnud ilmselgeid tühisuse tunnuseid. Korrakaitseorgani

poolt toimingu tegemisel selle ebapiisav selgitamine isikule, kelle suhtes toiming tehakse, ei

muuda toimingut iseenesest õigusvastaseks, kui objektiivselt tuvastatavate asjaolude pinnalt on

ka tagantjärgi hinnates võimalik tuvastada vastava toimingu tegemiseks seadusliku aluse

esinemine.

Seega on kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue osaliselt põhjendatud. Kaebaja

politseisõidukisse paigutamine ja seal kinnihoidmine kvalifitseerub vabaduse võtmisena.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik temalt vabaduse võtmise

korral nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Vabaduse võtmise korral tuleb

mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse

(SKHS) § 11 lg-s 4 on sätestatud, et vabaduse võtmise korral hüvitatakse mittevaraline kahju

päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära

suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud

kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Viidatud sättest koosmõjus sama

paragrahvi lõikega 3 nähtub üheselt, et vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju puhul

on seadusandja eeldanud selle rahas hüvitamist ega ole jätnud võimalust selle heastamiseks

muude vahenditega, sh eksimuse tunnistamise ja vabandamisega. Kaebaja õigusvastane

kinnipidamine kestis vähem kui tund aega. Kuigi kaebaja paigutati konvoibussi kongi teiste

inimeste silme all ning ta viibis seal täpselt teadmata, kui kaua teda seal kinni peetakse, ei ole

3-21-1009

7(11)

kinnipidamise viis ega tingimused sellised, mis tekitaksid põhimõtteliselt suurema kahju kui

isiku ühe päeva jooksul kinnipidamine arestimajas mõnel SKHS-s sõnaselgelt sätestatud juhul.

Neil asjaoludel ei ole põhjendatav süüteomenetluses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud

kahju eest ette nähtud hüvitisest suurema hüvitise välja mõistmine.

Kaebaja esitas kaebuse 11.05.2021. Kuna statistikaamet avaldas 2021. a I kvartali keskmise

brutokuupalga andmed 27.05.2021, siis tuleb hüvitise suuruse määramisel lähtuda 2020. a IV

kvartali andmetest, mille kohaselt oli keskmiseks brutokuupalgaks 1515 eurot ning SKHS § 11

lg 4 kohaseks päevamääraks seega 1515 ÷ 30 = 50,50 eurot. Kuna kaebaja kinnipidamine kestis

vähem kui ühe päeva, tuleb hüvitis välja mõista ühele päevamäärale vastavas määras.

Varalise kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud. Isegi kui saaks asuda seisukohale, et kaebaja

jopele tekkisid kaebuses kirjeldatud kahjustused politsei tegevuse läbi, saaks need olla

põhjuslikus seoses kaebaja suhtes vahetu sunni kasutamisega ehk politseiametnike tegevusega,

mis seisnes kaebajast kinni hoidmises ja tema viimises konvoibussi juurde. Nimetatud toiming

oli õiguspärane ja kahju hüvitamine juba seetõttu välistatud. Lisaks ei nähtu kaebaja esitatud

videosalvestistelt, et politseiametnikud oleksid kaebaja suhtes kasutanud võtteid, millega oleks

saanud kaasneda kaebaja riiete minimaalsest suurem kahjustamine. Videosalvestiselt nähtub, et

kaebajast vasakul olevad politseiametnikud haarasid kaebaja vasakust käest, kaebajast paremale

jääv politseiametnik haaras kaebaja jope paremast varrukast. Video pinnalt ei ole usutav, et

varrukast haaramine oleks võinud põhjustada sisevoodrite rebenemise. Mis puudutab jope

välistasku kohal oleva õmbluse purunemist ja nööbi ära tulemist, siis kaebaja suhtes kasutatud

võtete tagajärjel ei ole jopele selliste kahjustuste tekkimine usutav. Videosalvestiselt nähtub

üheselt, et politseiametnikega füüsilise kontakti tekkimisel olid kaebaja jope hõlmad eest lahti.

Videolt ei nähtu, et politseiametnikud oleksid haaranud kaebaja jopest nii, et välistasku kohal

olev õmblus oleks rebeneda saanud. Vastustaja esitatud videolõigu pildilt nähtuvad samuti jope

tasku kohal oleva valge elemendi taustal lahtised niidid, mis samuti viitab sellele, et kõnealune

õmblus oli lahti juba enne, kui politseiametnikud kaebajast kinni haarasid. Videosalvestiselt ei

nähtu ühtki politseiametnike liigutust, mille tagajärjena oleks võimalik avatud hõlmadega jope

eest ära rebida trukknööpi. Sel moel trukknööbi eest rebimine on raskesti ette kujutatav isegi

juhul, kui jope hõlmad oleksid kinni, ent lahtiste hõlmadega jope küljest trukknööbi kätte

saamiseks on vaja tange või muud sellist abivahendit.

Kaebaja õigusabikulu 3600 eurot on vaidluse sisu, sh faktiliste asjaolude mahtu ja õiguslikku

keerukust arvestades ilmselgelt ülemäärane. 20-tunnine töömaht ei ole asja sisu arvestades

mõistlik. Kaebuse täieliku rahuldamise korral tuleks väljamõistetavat õigusabikulu umbes kaks

korda vähendada. Kaebuse saab rahuldatuks lugeda umbes 25% ulatuses, pidades silmas, et

kaebusega vaidlustati kolm toimingut, millest õigusvastasus leidis tuvastamist ühe puhul ning

varalise kahju hüvitamise nõue osutus põhjendamatuks. Seega on põhjendatud mõista

vastustajalt kaebaja kasuks välja 25% õigusabikulust, mis oleks kuulunud väljamõistmisele

kaebuse täieliku rahuldamise korral ehk 3600 ÷ 2 × 0,25 = 450 eurot. Ka riigilõivu täies ulatuses

välja mõistmine ei ole põhjendatud. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel saab

kaebaja otsustada, kas märkida kaebuses nõude summa ja maksta riigilõivu 3% nõude summast

või jätta summa märkimata ning maksta riigilõivu kindlaksmääratud summas 250 eurot.

Viimasel juhul tuleb riigilõivukulu põhjendatuse hindamisel arvesse võtta väljamõistetud

hüvitise suurust. Kaebaja kasuks kuulub väljamõistmisele 50,50 euro suurune hüvitis. Sellise

nõude esitamise korral oleks kaebaja pidanud riigilõivu tasuma 15 eurot, mida saab pidada

põhjendatud menetluskuluks ja mis tuleb vastustajalt välja mõista, ülejäänud osas tuleb

riigilõivukulu jätta kaebaja kanda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-21-1009

8(11)

X palub 17.01.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti

kaebus rahuldamata ja teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses

ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Isikusamasuse tuvastamine kui riikliku järelevalve meede KorS tähenduses kujutab endast

ühtlasi toimingut haldusmenetluse seaduse (HMS) tähenduses. KorS § 11 lg-s 1 sätestatud

selgitamiskohustus ei kujuta endast iseseisvat riiklikku järelevalve meedet (ja toimingut HMS

tähenduses), vaid ühte riikliku järelevalve meetme kohaldamisel rakenduvat menetlusnõuet,

mille iseseisev kohtus vaidlustamine ei ole võimalik. Olukorras, kus PPA rikub isikusamasuse

tuvastamise kui riikliku järelevalve meetmeks oleva toimingu läbiviimisel selgitamiskohustust,

saab isik oma õigusi kohtus kaitsta üksnes isikusamasuse tuvastamise kui toimingu, mitte aga

selgitamiskohustuse rikkumise kui menetlustoimingu, vaidlustamisega. Järelikult kaebaja,

taotledes selgitamiskohustuse kui menetlusnõude rikkumise tõttu asjaomase toimingu

(isikusamasuse tuvastamine) õigusvastasuse tuvastamist, samuti selle õigusvastase toiminguga

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, on esitanud kohtusse ainsad nõuded, mida tal oma

õiguste kaitseks on võimalik esitada. Seetõttu on selgelt väär halduskohtu seisukoht, et

isikusamasuse tuvastamise põhjuste kaebajale selgitamata jätmine (ja seega KorS § 11 lg-s 1

sätestatud selgitamiskohustuse rikkumine) ei muuda isikusamasuse tuvastamist õigusvastaseks.

Tuvastades, et PPA ei selgitanud kaebajale isikusamasuse tuvastamise põhjust, tuvastas

halduskohus sisuliselt isikusamasuse tuvastamise menetlusnõuete rikkumise (formaalse

õigusvastasuse). Seega leidis halduskohus sisuliselt, et formaalne õigusvastasus ei muuda

isikusamasuse tuvastamist õigusvastaseks. Selline järeldus on ebaloogiline ja õigusvastane.

Toimingu õigusvastasuse tuvastamine ei eelda, et toiming oleks materiaalselt õigusvastane, vaid

piisab formaalsest õigusvastasusest. Olles tuvastanud kaebaja isikusamasuse tuvastamise

menetlusnõuete rikkumise, oleks halduskohus pidanud tuvastama toimingu õigusvastasuse.

Jättes selle tegemata, kohaldas kohus vääralt KorS § 11 lg-t 1 ja § 32 lg-t 1 ning HMS § 107 lg-

t 1. Väär on väide, et politsei poolt põhjenduse esitamata jätmine ei tekitanud kaebajale

mingisugust täiendavat kahju. Tuvastusnõude puhul pole vaja tõendada kahju tekkimist. Lisaks

tõi just isikusamasuse tuvastamise põhjuste selgitamata jätmine kaasa kaebaja keeldumise tema

isikusamasuse tuvastamiseks, millele järgnesid muud meetmed. Vastuolus seadusega on

halduskohtu väide, et isikusamasuse tuvastamise põhjendamata jätmine ei andnud kaebajale

alust politseiametniku korralduse täitmisest keelduda. Isikul on riikliku järelevalve meetmetele

allumise kohustus vaid juhul, kui need on nii materiaalselt kui formaalselt õiguspärased (KorS

§ 23 lg 3).

Kuna kaebaja isikusamasuse tuvastamine ja selleks vahetu sunni rakendamine oli õigusvastane,

oli õigusvastane ka eelnevaga põhjuslikus seoses olev turvakontroll ja läbivaatus. Asjaolu, et

kaebajale ei selgitatud tema suhtes turvakontrolli ja läbivaatuse teostamise õiguslikku alust,

muudab need toimingud õigusvastaseks. Lisaks on turvakontroll ja läbivaatus õigusvastased

mitte üksnes formaalselt, vaid ka materiaalselt. Turvakontrolli osas esitas PPA oma seisukoha

alles kohtuistungil, leides, et selle teostamise aluseks oli KorS § 47 lg 1 p 1. Seda alust

halduskohus üldse ei käsitle, mis viitab, et kohtu hinnangul ei saanud see säte aluseks olla.

Kohus leidis, et aluseks on KorS § 47 lg 1 p 6, kuid kaebaja hinnangul ei ole võimalik riikliku

järelevalve meetme alusena käsitleda alust, millele meetme rakendaja ei ole ise tuginenud.

Kaebaja läbivaatuse osas ei esitanud PPA üldse oma seisukohta, mistõttu oleks kohus KorS §

48 lg 1 p 3 kohaldamiseks pidanud küsima kaebaja seisukohta, mida aga kohus ei teinud.

Viidatud säte ei saanud olla kaebaja suhtes teostatud läbivaatuse aluseks. Isikusamasuse

tuvastamiseks läbivaatuse vältimatust vajalikkusest on ainetu rääkida olukorras, kus on jäetud

kasutamata võimalus püüda tuvastada isikusamasus seaduses sätestatud korras KorS § 23 lg 3

tähenduses.

3-21-1009

9(11)

Mittevaralise kahju väljamõistmisel on kohus rikkunud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid.

Halduskohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks hinnanud PPA õigusrikkumise raskust, süü vormi

ja raskust. SKHS § 9 lg 2 järgi võib menetleja hüvitise suurust muuta, kui see ei ole õiglane,

arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Lisaks on Riigikohus

selgitanud, et SKHS § 11 lg-s 4 toodud hüvitismäär ei ole sätestatud piirmäärana, vaid juhisena

tüüpjuhtumite lahendamiseks (Riigikohtu 22.12.2017 otsus nr 1-16-2675, p 21). Halduskohus

ei ole neid põhimõtteid arvestanud. Kui ringkonnakohus leiab, et õigusvastased on kõik

sündmuste ahela toimingud, mitte ainult kongis kinnipidamine, peaks õiglase hüvitise suurus

olema kindlasti teistsugune.

Halduskohus on menetluskulude väljamõistmisel oluliselt rikkunud HKMS § 108 lg-te 1 ja 2

ning § 109 lg 6 sätteid. Kohus ei ole sõnagagi põhjendanud, miks tuleks ka kaebuse täieliku

rahuldamise korral kaebaja kantud õigusabi mahtu poole võrra vähendada. Asi on õiguslikult

keerukas, sest valdavas osas puudub vaidlusaluste õigusnormide osas arvestatav kohtupraktika

ning kohus rakendas omal initsiatiivil õigusnorme, millele PPA ei olnud tuginenud. Kohus on

õigusabikuludest välja mõistnud 25%, mis ei ole kooskõlas kaebuse rahuldamise tegeliku

ulatusega. Kaebaja viiest nõudest rahuldati kaks, seega oli kaebuse rahuldamise ulatus vähemalt

40%. Kuna kohus on tegelikult nõustunud kaebaja kahe õigusvastasuse tuvastamise nõude

põhjendusega, on kaebuse rahuldamise tegelik ulatus pigem vähemalt 50%. Seega ka juhul, kui

ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu otsuse tühistamisega osas, millega jäeti kaebus

rahuldamata, tuleks vastutajalt kaebaja kasuks välja mõista vähemalt 50% kantud

õigusabikuludest ehk 1800 eurot, apellatsioonkaebusega nõustumisel aga 80% (välja mõistmata

jääks varalise kahju nõudega seotud menetluskulud). Kaebaja poolt riigilõivuseaduse § 60 lg 3

kohase riigilõivu põhjendamatuks lugemine on vastuolus sätte põhieesmärgiga ning HKMS §

108 lg-tega 1 ja 2 ja § 109 lg-ga 6.

5. PPA palub 08.06.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes senise

seisukoha juurde seda kordamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada menetluskulude väljamõistmist

puudutavas osas. Ringkonnakohus tühistab selles osas halduskohtu otsuse ja jagab ise uuesti

menetluskulud. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused on alljärgnevad.

7. Apellatsioonkaebus on esitatud üksnes seonduvalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudega,

mistõttu ei pea apellatsiooniastmes enam andma hinnangut varalise kahju hüvitamise nõude

põhjendatusele, selles osas on halduskohtu otsus jõustunud. Mittevaralise kahju hüvitamise

nõude raames tuleb anda hinnang vaidlustatud toimingute – isikusamasuse tuvastamine, vahetu

sunni kohaldamine, turvakontrolli ja läbivaatuse teostamine – õiguspärasusele.

8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et PPA ülalmärgitud toimingud olid

õiguspärased. Kaebaja on seisukohal, et tema isikusamasuse tuvastamine oli õigusvastane, kuna

talle ei selgitatud selle toimingu tegemise põhjuseid (KorS § 11 lg 1). Ringkonnakohus seda

seisukohta ei jaga. Asja materjalides sisalduvast videofailist (kaebaja 13.05.2021

menetlusdokumendi lisa 0Edastatud PPA-le.MOV) nähtuvalt oli politseiametnik end kaebajale

enne isikusamasuse tuvastamise nõude esitamist esitlenud ning selgitas ka, miks kaebaja

isikusamasuse tuvastamine on vajalik: kaebaja võib olla tunnistaja või ohu tekitaja (00:25‒

00:30). Arvestades sündmuse konteksti ‒ tegemist oli nn koroonapiirangute vastaste

meeleavaldusega ning kaebaja sekkus ilma põhjuseta aktiivselt situatsiooni, kus politsei viis

läbi toiminguid teise inimesega, ning segas nende toimingute läbiviimist ‒ tuleb

politseiametniku antud selgitusi pidada piisavaks ja põhjendatuks. Politseiametnikul oli vaja

3-21-1009

10(11)

välja selgitada, kes kaebaja on, kas ta on mingi situatsiooni tunnistaja või ta võib ise ohtu

kujutada (KorS § 32 lg 1). Politseiametniku korraldus ei olnud tühine, vaid kehtiv ning kaebajal

tuli seda täita (KorS § 1 lg 2, § 23 lg 3 ning HMS § 60). Asjaolu, et kaebaja ei nõustunud

politseiametniku selgitustega (ja väljendas seda viisil, mis ei andnud politseiametnikele erilist

võimalust midagi täiendavalt selgitada), ei andnud talle õigust keelduda ametniku kehtiva

korralduse täitmisest. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et kaebaja asus oma tegevusega

takistama korrakaitseametnikel viimast läbi riikliku järelevalve menetlust teise isiku suhtes.

Riikliku järelevalve läbiviimine ilma kõrvalise isiku takistava tegevuseta on iseseisev kaitstav

õigushüve (vt KarS § 279 lg 1) ning kui see hüve seatakse ohtu, on korrakaitseorganil õigus

asuda ohuolukorda tõrjuma, sh vajadusel küsida selleks isikusamasuse tuvastamiseks vajalikku

dokumenti. Seetõttu ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud arutlus selgitamiskohustuse

(kui riikliku järelevalve meetme kohaldamisel rakenduva menetlusnõude) täitmata jätmisest ja

sellega seonduvalt kogu järelevalvemeetme kohaldamise formaalsest õigusvastasusest

asjakohane.

9. Isikusamasuse tuvastamise raames vahetu sunni kohaldamine oli õiguspärane. KorS § 32

lg 5 kohaselt on isikusamasuse tuvastamisel õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on

eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Vahetu sund on mh inimese mõjutamine füüsilise jõuga

(KorS § 74 lg 1). Kuna isik ei olnud nõus isikusamasuse tuvastamise meetmele alluma (KorS §

23 lg 3) ning muud vähem koormavad meetmed puudusid, oli vahetu sunni kohaldamine ehk

füüsilise jõu kasutamine lubatav (KorS § 76 lg 1). PPA hoiatas kaebajat, et kui ta kehtivale

korraldusele ei allu, siis võidakse tema suhtes kasutada füüsilist jõudu (KorS § 78 lg 1). Viidatud

videosalvestiselt nähtub, et kaebaja keeldus politseiametniku korralduse täitmisest, millele

järgnevalt politseiametnik selgitas, et siis tuleb selleks kasutada sundi ja toimetada kaebaja

isikusamasuse tuvastamiseks auto juurde (00:59; 02:45), ta võetakse kaasa isikusamasuse

tuvastamise eesmärgil (02:58) ning turvakontroll teostatakse ja läbivaatus viiakse läbi ohutuse

tagamiseks (03:07). Kaebajale pidi olema üheselt arusaadav, et politsei toimingud toimusid

seetõttu, et kaebaja keeldus politseiametniku korraldusele allumast ning toimingute eesmärgiks

oli kaebaja isikusamasuse tuvastamine. Kaebajale selgitati tema suhtes läbiviidavaid toiminguid

piisavalt.

10. Õiguspärased olid ka kaebaja suhtes turvakontrolli ja läbivaatuse toimetamine. Kuna

videosalvestiselt nähtuvalt selgitati kaebajale, et ta võetakse kaasa isikusamasuse tuvastamise

eesmärgil, oli turvakontrolli läbiviimine ja kaebaja riiete läbivaatamine KorS § 47 lg 1 p 6 ja §

48 lg 1 p 3 alusel õiguspärased ja põhjendatud ning neid ei muuda õigusvastaseks vastustaja

esindaja

poolt

halduskohtu

istungil

ekslikult

antud

selgitus

ega

asjaolu,

et

distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes kaebaja politseiasutusse toimetamist otsesõnu ei märgitud.

Kuna isikust lähtus oht riikliku järelevalve läbiviimisele, ta keeldus politseiametnike kehtivate

korralduste täitmisest ning isik tuli kaasa viia isikusamasuse tuvastamiseks, pidid ametnikud

enne kaebaja konvoibussi paigutamist olema veendunud selles, et tema valduses ei oleks

esemeid või aineid, mis võiksid ohustada teda ennast või teisi isikuid. Kaebaja ID kaart leiti

kaebaja rahakotist alles turvakontrolli ja isiku läbivaatuse tulemusel. Apellatsiooniastmes ei ole

enam vaidlust selle üle, et kaebaja paigutamine politseibussi pärast isikusamasuse tuvastamist

oli õigusvastane.

11. Halduskohus ei ole eksinud mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel.

Hüvitise suuruse määramisel oli põhjendatud arvestada orientiirina SKHS § 11 lg-s 4 sätestatut.

Asjas ei ole välja toodud selliseid erilisi tähtsust omavaid asjaolusid, mis nõuaks, et

väljamõistetav summa peaks olema suurem kui SKHS § 11 lg-s 4 sätestatud hüvitise suurus.

Selliseid põhjendusi ei ole esitatud ka apellatsioonkaebuses. Olemuslikult ei saa

süüteomenetluses õigusvastane vabaduse võtmine olla oma intensiivsuselt märgatavalt erinev

sellest vabaduse piiramisest, mida teostati kaebaja suhtes.

3-21-1009

11(11)

12. Halduskohus on eksinud menetluskulude väljamõistmisel ja selles osas tuleb halduskohtu

otsus tühistada ning menetluskulud uuesti jagada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga

selles, et kaebaja esindajakulu tervikuna (3600 eurot) on selgelt ülepaisutatud ning seda tuleks

vähendada poole võrra. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud. Menetluskulude suurusele ja põhjendatusele hinnangu andmisel

tuleb arvestada eelkõige läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja vaidlusaluste

õigusküsimuste keerukust, samuti menetluse kestust (nt Riigikohtu 03.05.2017 otsus nr 3-3-1-

80-16, p 35; 15.12.2014 otsus nr 3-3-1-67-14, p 32.1). Ringkonnakohtul on alust korrigeerida

halduskohtu väljamõistetud menetluskulusid eeskätt juhul, kui väljamõistetud esindajatasu

suurus on ilmselgelt põhjendamatu või kui halduskohus on esindajatasu suuruse hindamisel

jätnud mõne olulise teguri arvesse võtmata (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2014 määrus

asjas nr 3-13-925, p 22; 15.04.2021 otsus asjas nr 3-18-164, p 18). Ringkonnakohus jagab

halduskohtu seisukohta, mille kohaselt on kaebaja õigusabikulu vaidluse sisu, sealhulgas

faktiliste asjaolude mahtu ja õiguslikku keerukust arvestades ilmselgelt ülemäärane ning

advokaadibüroo arvetel näidatud töömaht 20 tundi ei ole asja sisu arvestades mõistlik.

Apellatsioonkaebuses esitatud selgitused ei kummuta seda seisukohta. Halduskohtu seisukohad

on kooskõlas kohtupraktikaga.

13. Ringkonnakohus ei nõustu aga halduskohtuga selles, et kaebuse sai lugeda rahuldatuks

üksnes 25% ulatuses. Sisuliselt oli halduskohtule esitatud ja menetlusse võetud kaks nõuet:

varalise kahju hüvitamise nõue ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Politsei toimingute

õigusvastasuse tuvastamise nõue oli hõlmatud kahju hüvitamise nõuetega. Varalise kahju

hüvitamise nõue jäi rahuldamata ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldati. Seega oli

kaebuse rahuldamise proportsioon 50% ning PPA-lt oleks tulnud kaebaja esimese kohtuastme

esindajakulude katteks välja mõista 900 eurot (3600 ÷ 2 ÷ 2 = 900). Samas proportsioonis tuleb

kaebaja kasuks välja mõista ka kaebuselt tasutud riigilõiv. Kuna kaebaja taotles mittevaralise

kahju hüvitamist kohtu äranägemisel (HKMS § 38 lg 2), tuleb ka 50,50 euro välja mõistmist

lugeda nõude rahuldamiseks. Kaebaja maksis kaebuselt riigilõivu 250 eurot ning järelikult tuli

PPA-lt kaebaja kasuks välja mõista riigilõiv 125 eurot (250 ÷ 2 = 125). Kokku tuleb PPA-lt

kaebaja esimese kohtuastme menetluskulude katteks välja mõista 1025 eurot.

14. Eelnevast tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada

osaliselt. Hinnanguliselt on apellatsioonkaebuse rahuldamise proportsioon 1/3 (PPA toimingute

õigusvastasuse, mittevaralise kahju hüvitise suuruse ja menetluskulude suuruse küsimused)

ning samas proportsioonis tuleb PPA-lt välja mõista ka kaebaja apellatsiooniastme

menetluskulud.

15. Kaebaja on apellatsiooniastmes tasunud riigilõivu 350 eurot ning taotleb esindajakulude

hüvitamist 1890 euro ulatuses. Ka apellatsiooniastme esindajakulu on ringkonnakohtu

hinnangul ülepaisutatud. Ringkonnakohtu istung kesti 43 minutit menetluskulude nimekirjas

kajastatud 1 tund ja 20 minuti asemel ja ülepaisutatud on ka apellatsioonkaebuse koostamiseks

kulunud aeg kokku 7 tundi ja 35 minutit – vaidlusküsimusi jäi vähemaks, kui neid oli

halduskohtus, ning alles jäänud vaidlusküsimused jäid samaks. Ringkonnakohus peab

põhjendatud ja mõistlikuks esindajakuluks 1200 eurot. Nii tuleb PPA-lt kaebaja

apellatsioonimenetluse kulude katteks välja nõuda 517 eurot (350 ÷ 3 + 1200 ÷ 3 = ~ 517).

Ülejäänud osas jäävad menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)