2-22-14316/8 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Maris Kuurberg

Määruse kuupäev

2. november 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-14316

Tsiviilasi

AS-i Aktiva Portfolio hagi X vastu laenulepingust

tulenevas nõudes. Hagi menetlusse võtmine

Vaidlustatud määrus

Pärnu Maakohtu 27. septembri 2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

AS-i Aktiva Portfolio määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (määruskaebuse esitaja): AS Aktiva Portfolio,

lepinguline esindaja AŽ

Kostja (vastustaja määruskaebemenetluses): X

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Mitte võtta toimikusse kaebusele lisatud volikirja ja diplomit ning tagastada need

hagejale elektrooniliselt.

2. Pärnu Maakohtu 27. septembri 2022 määrus tühistada ja saata asi hagi menetlusse

võtmise otsustamiseks samale maakohtule.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Rahuldada hageja taotlus riigilõivu tagastamiseks ja selleks kanda 70 eurot hageja

teatatavale pangakontole.

Edasikaebamise kord

Käesoleva kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust.

MENETLUSE KÄIK

1. AS Aktiva Portfolio (hageja) esitas 26. septembril 2022 Pärnu Maakohtule hagi X (kostja)

vastu.

1.1. Inbank AS (laenuandja) ja kostja sõlmisid 13. juunil 2018 auto24-laenu lepingu

nr L89001782869. Kostja kohustus tagastama laenu vastavalt lepingus kokku lepitud

maksegraafikule. Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt.

Laenuandja saatis 3. märtsil 2020 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti

kostjale täiendav tähtaeg võla tasumiseks. Lisaks saatis laenuandja 19. märtsil 2020 kostjale

teatise lepingu lõpetamise kohta, sest kostja ei tasunud võlga ka täiendava tähtaja jooksul.

Laenuandja loovutas 22. veebruaril 2021 nõude hagejale koos õigusega nõuda intressi, viivist

ja muid kõrvalnõudeid.

1.2. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 2372,51 eurot, intressi 145,57 eurot,

haldustasu 7,50 eurot, sissenõudmiskulu hüvitise 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise

2 (4)

891,23 eurot ning viivise alates 27. septembrist 2022 kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgses

määras 14,9% aastas, kuid mitte rohkem, kui põhivõla summa. Ühtlasi palub hageja hüvitada

menetluskulud, sh riigilõiv 455 eurot ja õigusabikulu 480 eurot koos viivisega.

MAAKOHTU MÄÄRUS

2. Maakohus keeldus 27. septembri 2022 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi menetlusse

võtmast. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 1

alusel hageja kanda.

2.1. TsMS § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtu-

alluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel ei võta

kohus hagi menetlusse kui hagi ei allu sellele kohtule.

2.2. Füüsilisi isikuid saab hageda nende elukoha järgses kohtus. Kui füüsilise isiku elukoht ei

ole teada, võib tema vastu hagi esitada viimase teadaoleva elukoha järgi (TsMS § 79 lg 2).

Füüsilise isiku üldist kohtualluvust käsitlevad tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning

neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni (Lugano II konventsioon)

art 2 lg 1 ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 1215/2012 (Brüssel I bis määrus)

art 4 lg 1, mille kohaselt saab isiku vastu, kellel on alaline elukoht liikmeriigis, esitada hagi

selle liikmesriigi kohtusse. Alalise elukoha mõiste näeb ette Brüssel I bis määruse art 62 ja

Lugano II konventsiooni art 59. TsMS § 70 lg 4 kohaselt kohaldatakse sama seaduse sätteid

rahvusvahelise kohtualluvuse kohta üksnes ulatuses, milles ei ole välislepingutes või Euroopa

Liidu määrustes sätestatud teisti.

2.3. Brüssel I bis määruse art 18 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija

vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Sama määruse art 62 lg 1

sätestab, et poole alalise elukoha kindlakstegemisel kohaldub selle liikmesriigi õigus, kelle

kohtusse hagi esitati. Lugano II konventsiooni art 59 lg 1 järgi kohaldab kohus samuti riiklikke

õigusnorme, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles konventsiooniga seotud riigis,

kelle kohtusse on asja kohta hagi esitatud.

2.4. TsÜS § 14 lg-te 1–4 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab.

Elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas. Elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale

elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta. Kui isiku elukohta ei saa

kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht.

2.5. Rahvastikuregistri andmetel puudub kostjal Eestis elukoht, vaid tema elukoht on Soomes

aadressil XXX. Sel alusel teeb kohus Eesti õiguse kohaselt kindlaks, et kostjal puudub Eestis

registreeritud aadress ja tema alaline elukoht ei ole Eestis. Nii Soome kui Eesti

rahvastikuregistrite kohaselt oli kostjal viimane elukoht, enne Soome sissekirjutust, Eestis

aastal 2019. Seega ei ole Eesti liikmesriik, kus on kostja alaline elukoht ja hagi ei allu Eesti

kohtule TsMS § 79 ega Brüssel I bis määruse art 18 lg 2 alusel.

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

3. Hageja esitas 12. oktoobril 2022 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse

tühistada ja hagi menetlusse võtta. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

3.1. Enne Eesti kohtusse pöördumist esitas hageja kostja vastu Euroopa maksekäsu avalduse

Soome kohtusse. Viidatud kohus tagastas 30. augustil 2022 dokumendid hagejale, sest kostjale

ei olnud võimalik neid kätte toimetada, kuivõrd tema asukoht on teadmata. Hageja leiab, et

olenemata kostja tegelikust elukohast allub hagi Eesti kohtule Brüssel I bis määruse art 17 lg 1

p b järgi (koostoimes art 5 lg-ga 1), sest hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, millega

kostja kohustus laenu tagastama osamaksetena.

3.2. Euroopa Kohus on 17. novembri 2011 otsuses kohtuasjas C-327/10 viidanud, et

kohtualluvust käsitleva liidu õiguse määruse kohaldamisel ei tohiks tekkida olukorda, mis

3 (4)

takistab hagejal kohtusse pöörduda põhjusel, et võimetus teha kindlaks kostja elukoht ei

võimalda kindlaks määrata kohtualluvust. Hageja leiab, et vaidlustatud määrus ei ole selle

põhimõttega kooskõlas ja rikub Põhiseaduse §-s 15 sätestatud igaühe õigust pöörduda oma

õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.

3.3. Lepingu sõlmimisel avaldas kostja oma aadressiks XXX, Järva maakond. Kostja ei ole

laenuandjat ega hagejat teavitanud andmete muutmisest. Hageja andmetel kuvab kostja

sotsiaalmeedia konto (XXX) teavet, et kostja praegune elukoht (current city) on Tallinn, Eesti.

Kuivõrd TsÜS § 14 lg 2 järgi võib isiku elukoht olla korraga mitmes kohas, siis ei välista

rahvastikuregistrisse tehtud kanne elukohta kohta tegelikku elamist (lisaks) muus kohas.

3.4. Hageja palub talle tagastada kaebuse esitamisel makstud riigilõivu või jätta selle kostja

kanda.

4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja sellele vastamiseks.

Kostjale toimetati kaebus kätte TsMS § 314¹ lg 2 fiktsiooni alusel. Kostja kaebusele ei

vastanud. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 31. oktoobril 2022.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud määruse ja saadab asja hagi menetlusse võtmise

uuesti otsustamiseks tagasi maakohtule (TsMS § 667 lg 2). Määruskaebus rahuldatakse

osaliselt, aga kohus saab rahuldada hageja riigilõivu tagastamise taotluse.

6. Hageja esitas koos kaebusega esindaja volikirja ja diplomi, aga need on juba varem esitatud

koos hagiavaldusega. TsMS § 238 lg 1 p 2 mõttest juhindudes ei võta kohus vastu korduvalt

esitatud dokumente ja need tuleb hagejale elektrooniliselt tagastada.

7. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmast puuduva kohtualluvuse tõttu. See otsus oli

ennatlik, mis toob kaasa vaidlustatud määruse tühistamise. Määruskaebus rahuldatakse siiski

osaliselt, sest ringkonnakohus ei otsusta ise hagi menetlusse võtmist.

7.1. Õige on maakohtu seisukoht, et avalduse saanud kohus peab TsMS § 75 lg 1 esimese

lause järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib üldse avalduse Eesti

kohtule esitada. Samuti on põhjendatud maakohtu arusaam, et TsMS § 70 lg 4 p 1 järgi

kohaldatakse praeguses asjas esitatud nõude puhul TsMS-is rahvusvahelise kohtualluvuse

kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles Brüsseli I bis määrus ei sätesta teisiti. Lugano II

konventsiooni kohaldamisele viitavaid asjaolusid toimikust seni ei nähtu. Samas on õige

kaebuse viide Euroopa Kohtu praktikale ja seisukoht, et teadmatus kostja tegelikust elukohast

ei tohiks tuua kaasa olulist takistust tema vastu kohtusse pöördumisel. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole maakohus rahvusvahelise kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid

piisavalt välja selgitanud ja keeldus seetõttu ennatlikult hagi menetlusse võtmast.

7.2. Arvestades hageja nõuet ja hagiavalduses kirjeldatud asjaolusid, saab asuda seisukohale,

et hageja esitas kostja vastu hagi tarbijaga sõlmitud krediidilepingust tuleneva nõude

rahuldamiseks. Asjakohane on määruskaebuses väljendatud arusaam, et niisugune nõue kuulub

Brüssel I bis määruse art 17 lg 1 p b kohaldamisalasse. Ekslik on aga hageja tõlgendus, et

koostoimes sama määruse art 5 lg-ga 1 järeldub sellest Eesti kohtualluvus. Brüsseli I bis

määruse 4. jaos on reguleeritud kohtualluvust tarbijalepingute puhul ja maakohus leidis õigesti,

et art 18 lg 2 järgi saab hageja esitada kostja kui tarbija vastu hagi selle liikmesriigi kohtus, kus

on kostja alaline elukoht.

7.3. Hoolimata sellest, et hageja märkis hagiavalduses kostja aadressiks Eestis asuva aadressi,

lähtus maakohus rahvastikuregistri andmebaasi kannetest ja tuvastas sel alusel, et kostja kehtiv

elukoht on Soomes. Hageja esiletoodust nähtub, et kostja ei tarvitse tegelikult elada sel

aadressil, mis on kantud Soome rahvastikuregistrisse. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb isiku

4 (4)

välisriigis elamise fakti kinnituseks vähemalt üldjuhul teha päring vastava riigi pädevale

ametiasutusele, mida maakohus käesoleval juhul ei teinud. Samuti on võimalik kohtul saada

andmeid mõlema riigi maksuhalduritelt selle kohta, kus ja millal on kostjale tehtud tulumaksuga

maksustatavaid väljamakseid. Maakohus ei põhjendanud, miks neid päringuid ei peaks tegema.

Kostja tegeliku elukoha väljaselgitamine on oluline mh põhjusel, et kohtualluvuse määramise

õiguslik alus on sellest tulenevalt erinev: nii näiteks tuleb lisaks Brüsseli I bis määrusele

kohaldada konventsioone või lepinguid kolmandate riikidega, kui kostja elukohaks osutub

nende riikide territoorium.

7.4. Riigikohus on selgitanud, et rahvastikuregistri kandest saab iseenesest järeldada, et kostja

elukoht ei ole Eestis, kuid üldjuhul tuleks küsida kohtualluvuse ja kostja alalise elukoha kohta

ka kostja seisukohta, mis annab kohtule rohkem teavet. Kohtu omal algatusel hagi

menetlemisest keeldumise eelduseks on Brüsseli I bis määruse art 28 lg 1 järgi kostja kohtusse

mitteilmumine (vt Riigikohtu 21. novembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 9).

Kostja kohtusse ilmumise korral võib aga kostja Brüsseli I bis määruse art 26 lg 1 järgi

nõustuda asja allumisega Eesti kohtule (vt ka Riigikohtu 11. juuni 2014 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-40-14, p 13). Toimikust nähtub, et kohtul on võimalik kostjaga vähemalt e-kirja teel

suhelda. Ühtlasi on põhjendatud hageja määruskaebuse viide kostja andmetele sotsiaalmeedias,

ka neid saab kohus kasutada kostja elukoha väljaselgitamisel ja kostjaga suhtlemisel.

7.5. Eelnevat arvestades ei olnud maakohtul alust keelduda üksnes rahvastikuregistrist

pärineva info põhjal omal algatusel hagi menetlemast. Maakohus peab asja uuel menetlusse

võtmise otsustamisel tegema mõistlikke pingutusi selleks, et selgitada välja kostja alaline

elukoht ja küsida kostja seisukoht kohtualluvuse kohta.

8. Pärast kohtualluvuse küsimuse selgitamist tuleb maakohtul vajaduse korral tegeleda ka

hagi menetlusse võtmise muude eeldustega. Kui hagi on menetluskõlbulik, kostjal on piisav

seotus Eestiga ja maakohus ei tuvasta, et kostja elaks väljaspool Eestit, siis on võimalik hagi

menetlusse võtta ja proovida seda kostjale kätte toimetada hageja nimetatud aadressil. Kui see

ei õnnestu, siis saab kohus kohustada hagejat teatama kohtule piisavalt täpsed andmed kostja

aadressi kohta, mis võimaldavad hagi kostjale kätte toimetada. Kui hageja kostja tegelikku

aadressi kohtule ei teata ja kohus mõistlikke pingutusi tehes seda ka ise ei leia, siis on võimalik

jätta hagi TsMS § 423 lg 1 p 8 alusel läbi vaatamata. Kohtul ei ole kohustust toimetada hagi

kätte avalikult, eelkõige peaks nimetatud kättetoimetamisviisi vältima, kui esineb vähemalt

teatav kahtlus, kas kostja viibib tegelikult Eestis.

9. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi

ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu

otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise

tulemusest. Ringkonnakohus saab TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel siiski tagastada kaebuselt

makstud riigilõivu.

10. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5

esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale

hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja

menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale

kaevata. Samuti ei saa vaidlustada riigilõivu tagastamist.

(allkirjastatud digitaalselt)