4-10-1547/10 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

4-10-1547

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. detsember 2010.a Pärnu kohtumaja Väärteoasja number 4-10-1547 Kohtunik Indrek Nummert Kohtuistungi sekretär Evi Goldschmidt Väärteoasi

T.L-i kaebus Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo

Pärnu politseijaoskonna Sindi konstaablijaoskonna

piirkonnavanem Alvar Vill`i poolt 30.04.2010.a väärteoasjas tehtud üldmenetluse otsusele nr 2670,10,002554 Liiklusseaduse § 7419 lg 1, § 7417 lg 1 järgi Istungil osalenud isikud:

kaebuse esitajana

kaebuse esitaja kaitsjana

kohtuvälise menetleja ametnikuna

T.L (ik xxx)

jurist Monika Meerents-Luberg (OÜ Munga Õigusbüroo)

Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu politseijaoskonna Sindi konstaablijaoskonna piirkonnavanem Alvar Vill

RESOLUTSIOON

Juhindudes Liiklusseaduse § 7419

lg 1, § 7417

lg 1,2;

Karistusseadustiku § 56 lg 1, § 63 lg 1; Kriminaalmenetluse

seadustiku § 175 lg 1, § 178 lg 1, § 180 lg 1 ning Väärteomenetluse seadustiku § 2, § 38, § 132 p 2, § 133-135, § 2043 kohus otsustas

Tühistada

Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu politseijaoskonna Sindi

konstaablijaoskonna piirkonnavanem Alvar Vill`i poolt 30.04.2010.a väärteoasjas tehtud üldmenetluse otsus nr 2670,10,002554 täies ulatuses ja teha uus otsus.

Süüdi tunnistada T.L väärteoasjas nr 2670,10,002554 Liiklusseaduse § 7419 lg 1, § 7417

lg 1

järgi ning kohaldades Karistusseadustiku § 63 lg 1 mõista T.L-ile Liiklusseaduse § 7417 lg 1 alusel karistuseks rahatrahv 140 trahviühikut, s.o 8400 (kaheksa tuhat nelisada) krooni ja Liiklusseaduse § 7417 lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 2 (kaheks) kuuks.

Juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg algab käesoleva otsuse jõustumise päevast.

Rahatrahv 8400.00 krooni tasuda Rahandusministeeriumi a/a-le 10220034796011 AS SEB Pank või a/ale 221023778606 Swedbank (viitenumber 10220105111402. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada nimi, kelle eest nõue tasutakse).

Nõue rahatrahvi osas loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui isik tasub nõude 30 päeva jooksul alates käesoleva lahendi jõustumisest. Eelnimetatud tähtaja möödumisel rahatrahvi mittetasumisel järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega.

Menetluskulud jätta kaebuse esitaja kanda.

4-10-1547

2 (20) Välja mõista T.L-ilt menetluskulu summas 300 (kolmsada) krooni riigituludesse.

Kohustada T.L-i tasuma menetluskulu summas 300 (kolmsada) krooni (s.o tunnistajale KrMS § 178 lg 1 p 3 alusel hüvitatav kulu) Rahandusministeeriumi arveldusarvele AS SEB Pank nr 10220034800017 või Swedbank nr 221023778606.

Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049696 ning selgitus: „T.L , 4-10-1547, menetluskulud”. Menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtumääruse jõustumisest arvates.

Eelnimetatud tähtaja möödumisel menetluskulude mittetasumisel järgneb sundtäitmine täiendavate kuludega.

Kohtuotsuse kuulutamine ja tutvumiseks kättesaamine: 13.12.2010.a Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Pärnu Maakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ning kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

03.03.2010.a on koostatud Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu PJ Sindi KJ

piirkonnavanem A. Villi poolt väärteoprotokoll nr AB1140388 selle kohta, et 31.01.2010.a kella 02:55 ajal Pärnumaal Sindi linnas Pärnu mnt-Jaama tn ristis suunaga Kalamaja tee poole juhtis T.L mootorsõidukit (Dodge Grand Caravan, r/n xxxxx) alkoholi tarvitamisest tingitud joobeseisundis, mis avaldus selles, et tema väljahingatavas õhus mõõdeti alkoholi sisaldus 0,29±0,05 mg/l, seega oli alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte väiksem kui 0,24 mg/l; samuti põhjustas varalise kahjuga liiklusõnnetuse.

Oma teoga rikkus T.L Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 20 lg 4 ja Liikluseeskirja (edaspidi LE) § 5 märk 221 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 7419 lg 1, § 7417 lg 1 järgi.

30.04.2010.a üldmenetluse otsusega nr 2670,10,002554 on määratud kohtuvälise menetleja

poolt T.L-ile eelpool nimetatud väärteo toimepanemise eest, kohaldades Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 63 lg 1, LS § 7417 lg 1 alusel karistuseks rahatrahv 140

trahviühiku ulatuses, so 8400 krooni. Samuti on kohtuväline menetleja kohaldanud T.L-i suhtes lisakaristust LS § 74 17 lg 2 alusel, so juhtimisõiguse äravõtmist 2 kuuks.

Kaebuse sisu

17.05.2010.a laekus Pärnu Maakohtule T.L-i kaitsja M. Meerents-Lubergi poolt koostatud kaebus väärteoasjas tehtud otsusele taotlusega T.L-i suhtes koostatud otsuse tühistamiseks ning asjas väärteomenetluse lõpetamiseks.

Kaebuse esitaja otsusega ei nõustu ning vaidlustab selle täies ulatuses, kuna ei ole otsuses

kirjeldatud väärtegusid toime pannud. Lisaks asub kaebuse esitaja seisukohale, et otsuse tegemisel ning väärteoasja menetlemisel üldiselt on rikutud oluliselt menetlusnorme.

Väärteomenetluse seadustiku (edaspidi V™S) § 29 lõike 1 punkti 1 kohaselt väärteomenetlust

ei alustata ja alustatud menetlus tuleb lõpetada, kui teos puuduvad väärteo tunnused.

Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 2 lõike 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab

4-10-1547

3 (20)

süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Riigikohus on

korduvalt väljendanud oma seisukohta, et vastavuses KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuriga tuleb esmalt tuvastada teo koosseisupärasus, õigusvastasus ja süü. Nendest

kasvõi ühe elemendi puudumisel tuleb väärteomenetlus V™S § 29 lg 1 p 1 alusel obligatoorselt lõpetada (Riigikohtu 24.09.2008.a otsus nr 3-1-1-50-08, 12.11.2008.a otsus nr 3- 1-1-66-08). 31.01.2010.a kell 02:55 Sindi linnas Jaama ja Pärnu mnt tn ristimikul juhtunud liiklusõnnetuses osalenud sõidukit Dodge Caravan juhtis Natali Martinson, mida on muuhulgas kinnitanud ka eelnimetatud isik isiklikult. Lisaks tõendab sõiduki juhtimist N. Martinsoni poolt 15.03.2010.a BTA Kindlustuse Eesti filiaali otsus kahju nr C01100273 kohta, mille kohaselt on 02.02.2010.a

esitatud liiklusõnnetuse teate ja politsei 09.03.2010.a otsuse kohaselt loetud 31.01.2010.a liiklusõnnetuse põhjustajaks Dodge Grand Caravan ES, riikliku registreerimismärgiga 64ZEA,

juht N. Martinson. BTA Kindlustuse Eesti filiaalile viidatud politsei otsuse osas esitatud järelepärimise osas sai kaebuse esitaja vastuseks, et nimetatud otsuse osas saab infot Pärnu PJ Sindi KJ piirkonnavanem A. Vill`ilt.

Otsuses on kohtuväline menetleja märkinud, et väärteo toimepanemine on tõendatud

indikaatorvahendi kasutamise protokolli, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, tõendusliku alkomeetri väljatrüki ja tunnistajate ütlustega. Otsuses ei ole täpsustatud, milliste tunnistajate ütlusi kohtuväline menetleja kaebuse esitaja süüstamisel väärteo toimepanemises on

aluseks võtnud, kuivõrd väärteomenetluses ei ole mitte ükski tunnistaja andnud ütlusi selle kohta, et liiklusõnnetuses osalenud Dodge Caravani oleks kokkupõrke toimumise ajal juhtinud kaebuse esitaja. Tunnistaja Aleksander Treial saabus sündmuskohale alles peale liiklusõnnetuse

toimumist, kui kõik mõlemas sõidukis viibinud isikud olid sõidukitest juba väljunud,

tunnistajad Kaspars Martila, Tauno Leppik ja Merin Varendi Dodge Caravani juhtinud isiku osas ütlusi ei ole andnud, tunnistajad Arlet Martinson ja N. Martinson on andnud ütlusi selle kohta, et liiklusõnnetuses osalenud Dodge Caravani juhtis N. Martinson, tunnistaja Reti Lina on märkinud, et võõra sõiduauto juht oli pikemat kasvu ja nooremapoolne.

Kuigi otsuse tegemisel ei ole tõenditena arvestatud 30.03.2010.a väärteomenetluse jätkamise määruse alusel täiendavalt kogutud tõendeid, st 29.04.2010.a isiku äratundmise protokolle, peab

kaebuse esitaja vajalikuks märkida, et ka nimetatud asjas kogutud tõendid ei anna alust järeldada, nagu oleks liiklusõnnetuses osalenud Dodge Caravani juhtinud kaebuse esitaja. Nii

näiteks on kaebuse esitaja isik äratundmiseks esitatud varem tunnistajana ütlusi andnud M.

Varendi`le, kes oma 09.02.2010.a antud ütlustes on avaldanud, et sain aru, et kohe toimub

kokkupõrge ja panin silmad kinni... Järgnevad M. Varendi` antud ütlused kirjeldavad juba Dodge Caravanist väljunud isikuid, kuid Merin ei ole andnud ütlusi selle kohta, et tema oleks näinud, kes Dodge Caravani juhtis (arvestades, et tunnistaja on eelnevalt kirjeldanud silmade sulgemist, on ka mõistetav, miks ta ei saanud näha, kes teist sõidukit juhtis). Tunnistaja R. Lina

on kaebuse esitaja isiku äratundmiseks esitamisel avaldanud, et päris kindel ei saa olla, aga

usun, et avarii põhjustanud mehe tunnen ära fotolt nr 1. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka tunnistaja R. Lina`l kindlat teadmist Dodge Caravani juhi isiku suhtes. 29.04.2010.a isiku

fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollidelt ei nähtu, millega seoses (kuidas

formuleeritud küsimus) kaebuse esitaja isik R. Lina`le ja Merin Varendi`le äratundmiseks esitati. Lisaks, tunnistajatele esitati äratundmiseks ainult üks Dodge Caravanis olnud isik (kelle isiku äratundmises kumbki tunnistajatest kindel ei olnud).

Kaebuse esitaja istumist kokkupõrke toimumise ajal ees kõrvalistuja kohal tõendab asjaolu, et

liiklusõnnetuses sõitis Honda Accord Dodge Caravani parempoolse esiratta piirkonda, mis

omakorda põhjustas sõidukite põrkumise tagakülgede (Honda Accordi vasakja Dodge Caravani parempoolne tagakülg) kaudu ning kokkupõrke tagajärjel sai kaebuse esitaja põrutuse parempoolsele kehaküljele. Juhul, kui kaebuse esitaja oleks istunud Dodge Caravani juhiistmel,

4-10-1547

4 (20)

ei oleks selliste vigastuste tekkimine olnud võimalik. Eelkirjeldatud vigastuste olemasolu tõendamiseks on kaebuse esitaja koos vastulausega esitanud väljavõtte oma raviloost. Põrutuse tagajärjel kaebuse esitaja parempoolse kõrva ette tekkinud hematoom oli nähtav juba vahetult

peale liiklusõnnetuse toimumist (sh politsei poolt sündmuskohal nn liiklusõnnetuse vormistamise ajal). Arvestades, et tegemist ei olnud märkimisväärsete vigastustega, ei pidanud kaebuse esitaja mõistlikuks kutsuda sündmuskohale kiirabi ega vajalikuks juhtida vigastusele

tähelepanu ka liiklusõnnetuse sündmuskohal politsei poolt liiklusõnnetuse materjalide vormistamisel.

Arvestades, et kaebuse esitaja ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud tegusid toime pannud, st juhtinud 31.01.2010.a kell 02.55 sõidukit Dodge Caranav, riikliku registreerimismärgiga xxxxx, sh seisundis, kus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,24 milligrammi,

ega ole põhjustanud varalise kahjuga liiklusõnnetust, puudub nii otsuse kui otsuse aluseks olevas väärteoprotokollis kirjeldatud teo koosseis, millest tulenevalt tuleb kaebuse esitaja suhtes algatatud väärteomenetlus V™S § 29 lõike 1 punkti 1 alusel lõpetada. Kaebuse esitaja asub seisukohale, et tema suhtes alusetult LS § 7419 lõike 1 ja § 7417 lõike 1 alusel väärteomenetluse algatamisel ja tema süüstamisel otsuses kirjeldatud tegude osas ei ole kohtuväline menetleja tuginenud mitte tegelikele asjaoludele ja asjas kogutud tõenditele, vaid

kohtuvälise menetleja ametnike Aleksander Treiali ja Merike Asukülli ebaobjektiivsusele kaebuse esitaja suhtes. Nimelt tekkis 31.01.2010.a sündmuskohal A. Treiali ja M. Asukülli ning kaebuse esitaja vahel erimeelsus eelkõige just politseiametnike üleolevast käitumisest tulenevalt

(nimetatud politseiametnikud solvasid ning mõnitasid korduvalt Dodge Caravanis viibinud

isikuid ning kaebuse esitaja palus politseiametnikel korduvalt seesugune ebaeetiline ja

ametiseisundile mittevastav käitumine lõpetada, mida politseiametnikud aga ei teinud).

Eeltoodut kinnitavad muuhulgas A. Treiali poolt väärteomenetluses 31.01.2010 tunnistajana

antud ütlused, mille kohaselt T.L teadlikult venitas aega tõendusliku alkomeetri

juurde minemisega, tuues ettekäändeks, et ta ei saa oma tõukoera ilma suukorvita politseiautosse võtta, kellegi teise hoolde usaldada ja palus Natali Martinsonil Pärnust koera

suukorv ära tuua. Samas on A. Treial jätnud teadlikult avaldamata, et just tema nõudis

politseiautosse sisenedes koeral suurkorvi olemasolu, ning et Pärnu politseimajja minemine viibis põhjusel, et politsei ei suutnud otsustada, kuhu tuleks toimetada avariis kannatada saanud sõidukid.

Lisaks, N. Martinson ei toonud Pärnust mitte koera suukorvi, vaid jalutusrihma, kuna avalikus kohas peab teiste ohutuse tagamiseks olema koer rihmastatud, kusjuures sündmuskohalt lahkuti

politseimajja rohkem kui 30 minutit peale seda, kui N. Martinson oli toonud koerale jalutusrihma. Siinkohal peab kaebuse esitaja muuhulgas vajalikuks märkida, et temale ega A. Martinsonile ei

selgitatud, mis põhjusel toimetati nemad Pärnu politseijaoskonda aadressil Pikk 18 Pärnu linnas.

Seoses tunnistaja A. Treiali poolt antud ütlustega märgib kaebuse esitaja, et nimetatud isiku poolt antud ütlused on muus osas ebaõiged - nii näiteks on A. Treial andnud tunnistajana ütlusi selle kohta, et Tunnistaja poolt viidatud isiku auto tagaistmel istus väike laps, umbes 5-aastane.

all on peetud silmas 13-aastast Kristian Lenk`i. Olukorras, kus politseiametnikust tunnistaja hindab 13-aastase lapse 5-aastaseks, annab tõsise aluse kahelda nimetatud tunnistaja poolt antud ka ülejäänud ütluste tõepärasuses. Lisaks on A. Treial andnud ebaõigeid ütlusi selle kohta, nagu

oleks politsei saabudes seisnud Honda juures 5 avariihetkel Hondas viibinud isikut, kuna tegelikult viibis sõiduki juures 6 isikut - juht ja 5 kaasreisijat, kellest 4 lahkusid sündmuskohalt

taksoga peale politsei saabumist. Kui liiklusõnnetuses osalenud Hondat juhtinud Kaspars Martila viidi sündmuskohalt ära enne kaebuse esitajat, siis üks Hondas viibinud kaasreisijatest,

kes ei mahtunud taksosse, jäi sündmuskohale veel ka peale seda, kui kaebuse esitaja lahkus

4-10-1547

5 (20) koos politseiga Pärnu politseijaoskonda. Nimetatud isik võib muuhulgas tunnistada, et kaebuse esitaja ei viivitanud omapoolselt tema Pärnu politseijaoskonda viimisega, vaid kaebuse esitaja oli sunnitud ootama sündmuskohalt lahkumisega politsei järgi.

Väärteoasja menetlemisel on kohtuväline menetleja kogunud eelkõige tõendeid (sh peale 30.03.2010.a täiendavad tõendeid), milliste alusel oleks võimalik kaebuse esitajat süüstada. Riigikohus on oma 10.10.2008 asjas nr 3-1-1-53-08 tehtud otsuses väljendanud, et kohtuvälise menetleja ametnik, kes fikseerib rikkumise, peab tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks, mis tähendab, et ka menetlusaluse isiku kasuks rääkivate tõendite kogumist.

Väärteoasja toimikust nähtuvalt on kohtuväline menetleja tunnistajatena üle kuulanud

liiklusõnnetuses osalenud Honda Accordis viibinud K. Martila, R. Lina, M. Varendi ja T.

Leppiku, sündmuskohal viibinud politseiametniku A. Treiali (kelle ütlustest võib muuhulgas

välja lugeda ka asjaolu, et nimetatud isik on täitnud väärteoasjas kohtuvälise menetleja

kohustusi – , mis välistab tema osalemise samas väärteoasjas kuulates üle Honda juhi ...

tunnistajana) ning Dodge Caravanis viibinud A. Martinsoni ja N. Martinsoni. Samas on

kohtuväline menetleja jätnud tähelepanuta, et N. Martinson`i viibimist liiklusõnnetuse toimumise sündmuskohal võib tõendada ka N. Martinsoni sündmuskohalt Pärnusse toimetanud Antty Pulst, kelle ülekuulamist kohtuväline menetleja aga vajalikuks ei ole pidanud. Seega on

kohtuväline menetleja jätnud välja selgitamata olulised asjaolud ning, nagu juba eelpool märgitud, asunud alusetult süüstama kaebuse esitajat.

03.03.2010.a kaebuse esitajale koostatud väärteoprotokolli AB1140388 kohaselt pidi

kohtuvälise menetleja lahend olema kohtuvälise menetleja juures kättesaadav alates

01.04.2010.a. Nimetatud kuupäeval Pärnu linnas Pikk tn 18 asuvasse Lääne Prefektuuri kohtuvälise menetleja lahendile järgi minnes kaebuse esitaja aga lahendit ei saanud. Asjaolusid

kohapeal uurima asudes selgitati lõpuks välja, et kohtuväline menetleja on teinud lahendi väärteoasjas menetluse jätkamise kohta ning kirjalik määrus saadetakse kaebuse esitajale posti teel (seda vaatamata asjaolule, et kohtuvälisele menetlejale oli teada kaebuse esitaja kaitsja eposti aadress, mille kaudu oleks määrus jõudnud kaebuse esitajani viivitamatult). Nimetatud

määruse sai kaebuse esitaja lihtkirjana kätte alles 12.04.2010.a, kuigi kirja postitemplilt nähtuvalt oli 30.03.2010.a määrus väärteomenetluse jätkamise kohta postitatud 01.04.10.a.

Nagu juba eelpool märgitud, ei ole otsuse kohaselt kohtuväline menetleja arvestanud väärteo

toimepanemise tõenditena isiku fotode järgi äratundmiseks esitamise protokolle. Kuna ükski tunnistajatest ei ole Dodge Caravani juhti tuvastanud riietuse järgi, ei saa väärteo toimepanemist tõendava tõendina käsitleda ka tunnistaja A. Treial`i 05.04.2010 täiendavaid ütlusi.

Eeltoodust tulenevalt ning arvestades 30.03.2010.a määruse põhjendusi, on kohtuväline menetleja teinud otsuse teadlikult tõendite alusel, millised ei tõenda kaebuse esitaja poolt otsuse

kirjeldatud väärteo toimepanemist. Lisaks, otsuses sätestatu kohaselt võib eeldada, et kuigi väidetavalt 30.03.2010.a tegi kohtuväline menetleja määruse väärteomenetluse jätkamise kohta, oli otsus tehtud juba enne väärteomenetluse jätkamise määruse tegemist – 30.04.2010.a otsuselt

nähtuvalt tuleb rahatrahv tasuda 15-ne päeva jooksul, st hiljemalt 16.04.2010.a, kaebuse esitamise viimane tähtaeg on 16.04.2010.a, kaebuse mitteesitamisel jõustub otsus 17.04.2010.a ning kaebuse esitajale lisakaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmine lõpeb 16.06.2010.a. Kõik eelviidatud tähtpäevad vastavad menetluslikult 01.04.2010. a tehtud otsuse tähtpäevadele.

V™S § 74 lõike 1 kohaselt märgitakse kohtuvälise menetleja otsusesse muuhulgas väärteo

lühikirjeldus (p 6), vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendus (p 8) ning väärteo kvalifikatsioon (seaduse nimetus, paragrahv, lõige ja punkt) (p 9).

Jäädes kõigi ka eelnevalt esitatud vastuväidete juurde, märgib kaebuse esitaja, et otsuse

tegemisel ei ole kohtuväline menetleja järginud V™S § 74 lõike 1 punktides 6, 8 ja 9

4-10-1547

6 (20) sätestatut.

Otsusest ega väärteoprotokollist ei nähtu kohtuvälise menetleja poolt kaebuse esitajale süüks

pandav tegu, millega kaebuse esitaja kohtuvälise menetleja arvamuse kohaselt põhjustas varalise kahjuga liiklusõnnetuse. Lisaks, otsuses on märgitud lakooniliselt, et menetlusalune isik on esitanud vastulause, mille kohaselt väidab, et ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud tegusid toime pannud, kuid otsusest ei nähtu kaebuse esitaja poolt esitatud vastulause mittearvestamise põhjendus. Otsuses on kohtuväline menetleja varalise kahju tekitamise osas märkinud väärteo

kvalifikatsioonina LE § 5, kuid otsusest ei nähtu, millist konkreetset liikluskorraldusvahendit kaebuse esitaja väidetavalt rikkus.

Riigikohus on oma otsustes korduvalt väljendanud, et mitme osapoolega liiklusõnnetuse puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist (06.10.2006.a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-79- 06, 08.09.2006.a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-63-03, 10.02.2005.a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-2- 05). See on vajalik, kuna LS § 7417 kui tagajärjedelikti toimepanemise eest vastutab üksnes isik,

kelle tegu oli tagajärje suhtes põhjuslik. On võimalik, et liiklusnõudeid rikkusid erinevad

liiklusõnnetuse osapooled ning sellisel juhul tuleb välja selgitada, milline neist rikkumistest

põhjustas varalise kahju. Võimalik on seegi, et tagajärje suhtes on kausaalne mitte ühe, vaid

mitme isiku käitumine. Sellest tulenevalt ei ole võimalik lahendada ühe liiklusõnnetuse osapoole vastutuse küsimust ilma teise osapoole käitumist hindamata. Vastav kohustus on ka kohtuvälisel menetlejal, kes peab selgitama välja, kas väärtegu on aset leidnud ja kas selle on toime pannud menetlusalune isik.

Jäädes eelnevalt esitatu juurde, märgib kaebuse esitaja, et liiklusõnnetuse puhul ei ole

lahendatud vastutuse küsimust mõlema liiklusõnnetuse osapoolse käitumist hinnates.

Liiklusõnnetuse põhjustamises on süüstatud sõiduki Dodge Caravan juhti (kes, veelkordselt rõhutatult, ei olnud kaebuse esitaja), kuid hindamata on jäetud teise liiklusõnnetuses osalenud

juhi, K. Martila` kui juhtimisõigust mitteomava ja alkoholi tarvitanud isiku võimalik süü liiklusõnnetuse tekkimises.

Eelnevat arvestades palub kaebuse esitaja V™S § 132 p 3 alusel tühistada otsus väärteoasjas

nr 2670,10,002554 seoses otsuses kirjeldatud tegude koosseisu puudumisega ja lõpetada T.L-i suhtes väärteomenetlus.

Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu politseijaoskonna noorsoopolitseinik Kait Arenberg oma 08.06.2010.a kirjalikus vastuses Pärnu Maakohtule teatab, et menetleja nõustub kaebusega

osaliselt. Kohtuvälise menetleja poolt koostatud otsuses on otsuse jõustumise kuupäevaks

ekslikult märgitud 16.04.2010.a. Kuna kohtuväline menetleja koostas 30.03.2010.a määruse väärteomenetluse jätkamise kohta kuni 30.04.2010.a-ni, siis sellest tulenevalt on tegelik otsuse jõustumise kuupäev 17.05.2010.a.

Muus osas kohtuväline menetleja kaebuse sisuga ei nõustu ja seda järgmistel põhjustel.

Kohtuväline menetleja on menetlusaluse isiku T.L-i süüstamisel väärteo

toimepanemisel aluseks võtnud tunnistajate A. Martinson`i, N. Martinson`i, K. Martila`, T. Leppiku, R. Lina, M. Varendi ja A. Treiali ütlused.

Kaebuse esitaja rõhutab, et mitte ükski tunnistaja ei ole andnud ütlusi selle kohta, et

liiklusõnnetuses osalenud sõiduk Dodge Caravani oleks kokkupõrke toimumise ajal juhtinud kaebuse esitaja, samuti seda, et eelpool mainitud sõidukit juhtis hoopis N. Martinson, mida ta on ka isiklikult kinnitanud. Kohtuväline menetleja pöörab tähelepanu asjaolule, et mitte ühegi

sõidukis Honda Accord viibinud tunnistaja (R. Lina, M. Varendi, K. Martila, T. Leppiku)

ütlused ei kinnita, et sõidukit Dodge Caravan oleks juhtinud N. Martinson, ja välistavad

täielikult N. Martinsoni viibimise vahetult pärast õnnetuse toimumist sündmuskohal. Kõik

4-10-1547

7 (20) eelpool nimetatud tunnistajad kinnitavad, et kohe pärast õnnetuse toimumist sõidukist väljumist nägid nad teise osapoole sõiduki juures kahte meesterahvast ja ühte last. Mitte keegi neist ei

näinud naisterahvast. Tunnistaja R. Lina` ütlused on, et sõiduki Dodge Caravani juht oli

pikemat kasvu ja nooremapoolne. Eelnevat arvesse võttes on ilmne, et tunnistaja R. Lina on sõiduki juhti kirjeldanud tuginedes kahe sõidukist väljunud meesterahva välimusele. Seega oli

juht võrreldes sõitjaga välimuselt noorem ja pikemat kasvu. Siinkohal märgiks kohtuväline menetleja asjaolu, et kahe sõidukis viibinud meesterahva vanusevahe on kümme aastat, mis on piisavalt oluline vanusevahe, et anda kaalu hinnangule “nooremapoolne”. Kaebuse esitaja on jätnud tähelepanuta, et tunnistaja M. Varendi on kirjeldanud, et valge bussi kõrvalistuja pool (kohe pärast õnnetuse toimumist) seisis üks lühikest kasvu krossiriietega (punased triibud jope käistel) noormees ja auto tagant juhiistuja poolt ilmus nähtavale pikemat

kasvu halli jopega noormees. A. Treial 05.04.2010.a kinnitab täiendavas ülekuulamises M.

Varendi ütlusi, et T.L oli seljas hall jope ja teksapüksid ning A. Martinsonil mootorratturi või krossiriided.

Honda Accordis viibinud tunnistajad hindavad ajavahemikku, toimunud õnnetusest kuni politsei saabumiseni küll veidi erinevalt, kuid hinnangud jäävad viieminutilise perioodi sisse. N.

Martinson on oma ütlustes kinnitanud, et aeg avarii toimumisest kuni tema lahkumiseni

sündmuskohalt oli 10 kuni 15 minutit. Kohtuväline menetleja peab võimatuks, et sellise ajavahemiku jooksul oleks N. Martinson saanud jääda sündmuskohal viibijatele märkamatuks. Sõidukis Honda Accord viibinud isikud on hinnanud, et politsei saabus maksimaalselt 5 minutit

pärast avarii toimumist, seega pidi politsei jõudma kohale ajal kui N. Martinson viibis veel sündmuskohal. Tunnistaja A. Treial`i ütlused kinnitavad, et tema saabumisel sündmuskohale N. Martinson`i seal ei viibinud, vaid antud naisterahvas saabus sündmuskohale umbes 15 minutit pärast politsei saabumist.

Tunnistajad A. Treiali ja K. Martila on öelnud, et sündmuskohale jõudes N. Martinson ei

teadnud täpseid avarii toimumise asjaolusid. Samas, aluseks võttes eelpool mainitud ajalisi hinnanguid, ei ole N. Martinson`i lahkumine Pärnusse ja tagasi sündmuskohale ajaliselt reaalne.

Kaebuse esitaja on leidnud, et on olnud vale kohtuvälise menetleja poolt jätta ülekuulamata

võimalik tunnistaja (A. Pulst), kes väidetavalt aitas N. Martinsonil lahkuda sündmuskohalt Pärnusse. Kuna juba kogutud tõendite põhjal kohtuväline menetleja välistas võimaluse, et N. Martinson viibis avarii toimumise hetkel ja vahetult pärast seda sündmuskohal, siis ei pidanud vajalikuks A. Pulsti ülekuulamist.

Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebusega nagu oleks A. Treial osalenud väärteoasja lahendamisel kohtuvälise menetlejana ja kuulanud üle tunnistaja K. Martila.

Samuti ei nõustu kohtuväline menetleja sellega nagu oleks teise osapoole süü jäänud

väärteomenetluses hindamata. 31.01.2010.a alustati sõiduauto Honda Accord juhi K. Martila

suhtes väärteomenetlust nr 2670,10,001241 ja väärteoasjas tehti otsus 25.02.2010.a - väärteomaterjali koopiad on lisatud vastusele. Kuigi mõlemad sõidukijuhid olid alkoholijoobes ja K. Martila ei omanud juhtimisõigust, saabus tagajärg põhjusel, et sõiduki Dodge Caravani juht T.L eiras liiklusmärgi nr 221 nõudeid, andmata ristmikul teed sõidueesõigusega juhile. Sellega T.L rikkus LE § 5, mis kvalifitseerub LS § 74 17 lg 1 järgi.

Juhindudes eeltoodust ning V™S § 132 p 1 palub kohtuväline menetleja jätta kohtuvälises menetluses koostatud otsus muutmata ja T.L-i kaebus rahuldamata.

Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil Kohtuistungil kaebuse esitaja ja tema kaitsja jäid esitatud kaebuse juurde ning palusid T.L-i

suhtes koostatud väärteootsuse tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist.

Kaebuse esitaja leidis, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid tema poolt kõnealuse väärteo toimepanemist, samuti on menetleja poolt oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust.

4-10-1547

8 (20)

Kohtuistungil kohtuväline menetleja leidis, et kaebaja süü antud väärteo toimepanemises on tõendatud, väärteomenetluse norme ei ole rikutud, väärteoasjas tehtud otsus on seaduslik ning palus jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata.

Kohtu poolt uuritud tõendid Ülekuulatud isikud: - kohtuistungil menetlusaluse isiku T.L-i poolt antud ütlused; - kohtuistungil tunnistajate Aleksander Treiali, Arlet Martinsoni, Natali Martinsoni,Tauno Leppiku, Reti Lina, Merin Varendi, Egert Eriksoni, Rain Eriksoni, Antty Pulsti,Merike Asukülli, Kaspars Martila, Kristjan Lenki, Oskar Ränki ja Madis Mitti ütlused.

Kohus avaldas kirjalikud materjalid: - tlk 1-2 otsus T.L-i kohta nr 2670,10,002557, - tlk 4 ja pöördel väärteoprotokoll T.L-i kohta,

- tlk 5-6 T.L-i kohta tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja aparaadi väljatrükk, - tlk 7 ja pöördel T.L-i suhtes indikaatorvahendi kasutamise protokoll, - tlk 8-9 tunnistaja Aleksander Treiali ütlused, - tlk 10-11 on tunnistaja Arlet Martinsoni ütlused, - tlk 12-13 on tunnistaja Natali Martinsoni ütlused, - tlk 14-15 pööretel on tunnistaja Tauno Leppiku ütlused, - tlk 18-19 pööretel on tunnistaja Reti Lina ütlused, - tlk 20-21 tunnistaja Merin Varendi ütlused, - tlk 22-23 tunnistaja Aleksander Treiali ütlused,

- tlk 24-25 on äratundmiseks esitamise protokollid, mis on R.Lina ja M.Varendi tlk 26-27 kohta, - tlk 30-34 vastulause,

- tlk 35 T.L-i kohta OÜ Perekeskus poole pöördumise 05.02.2010 tõend diagnoosi kohta, - tlk 41-42 ja pööretel on sündmuskoha vaatlusprotokoll, lisa tlk 36 foto - tlk 37-40 on T.L-i kohta karistusregistri teatis, - tlk 102 N.Martinsoni karistusregistri teatis, - tlk 103 OÜ Planmasteri äriregistri väljavõtte, - tunnistajate poolt tehtud joonised: Antty Pulsti joonised tlk 79-80, tlk 108 Reti Lina joonis ühel lehel, tlk 107 Merin Varendi joonis ühel lehel, tlk 109-110 Oskar Ränki joonised kahel lehel.

Kaspars Martila väärteotoimikust kohus avaldas: - tlk 1 otsus Kaspars Martila kohta, - tlk 2 ja pöördel Kaspars Martila kohta väärteoprotokoll,

- tlk 3-4 Kaspars Martila kohta tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja aparaadi väljatrükk, - tlk 5 ja pöördel Kaspars Martila sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, - tlk 6-7 ja pööretel menetlusaluse isiku K.Martila ülekuulamisprotokoll.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

V™S § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid. V™S §-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse

4-10-1547

9 (20) lahendamisel. V™S §-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised.

1. Kohus uurinud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et kohtuvälise menetleja otsus kuulub

tühistamisele ja kohtul tuleb teha uus otsus olulise menetlusnormi rikkumise tõttu, sest

kohtuvälise menetleja otsus ei ole kooskõlas V™S § 74 lg 1 p-ga 8. Samuti ei nähtu

kohtuvälise menetleja otsusest, milliste tunnistajate ütlustest ta juhindub, puudu on ka viited

otsuse tegemise ajal toimikus olnud muudele tõenditele nagu nt äratundmiseks esitamised ja liiklusõnnetuseakt ja viited K. Martila väärteotoimikule. Samuti, arvestades V™S § 150 lg 1 p 7, ei ole põhjendatud, miks vastulauset ei arvestata, ehkki eraldi ja ainult sel juhul motivatsiooni

esitamise nõue kohtuvälise menetleja otsusele tuleneb otseselt V™S § 74 lg 1 p-st 8.

Nimetatud puudustele on sisuliselt viidanud ka kaitsja. Ehkki kohus vaatab asja läbi ab ovo põhimõttel, kas nõustudes kohtuvälise menetleja resolutsiooniga või mitte, on siiski õigusriigis

isiku süüditunnistamisel antud kohtuvälise menetleja resolutsioonini jõudmine olnud ilmselt ebakorrektne, seetõttu tühistab kohus selle otsuse ja teeb ise uue.

2. Kohus on uurinud tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leiab et kaitsja poole

versioon, et antud sõidukit juhtis mitte T.L, vaid N. Martinson on täielikult

kummutatud kogumis uuritud tõenditega. T.L nii kohtueelsel kui ka kohtulikul uurimisel end esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud.

Kohus ei pea usaldusväärseks T.L-i, N. ja A. Martinsoni, A. Pulsti ja alla 14.a K.Lenki ütlusi, sest need on täielikult irdunud tegelikkusest. Arvestades hoiatatud tunnistaja staatust N. ja A. Martinsoni ning A. Pulsti puhul, KrMS § 268 lg 6 alusel edastab kohus seoses valeütluste

kahtlusega teate ja antud kohtuotsuse koopia politseile nimetatud tunnistajate suhtes

kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. Mis puutub aga R. ja E. Eriksoni ütlustesse, kuivõrd nad olid juba autost väljunud enne liiklusõnnetust ja selle hetke kohta, kes hiljem roolis oli, ei saanud nad midagi kogeda, siis nende ütlused jäävad seetõttu liialt kaudseks, sest isegi kui eeldada, et N.Martinson on kunagi juhtinud kõnesolevat Dodge Grand Caravani, ei tähenda see automaatselt seda, et ta oli ka roolis õnnetuse ajal, iseäranis kui lähtuda usaldusväärsetest tõenditest nende kogumis, on see ka välistatud.

Ülekaalukalt on tunnistajate K. Martila, T. Leppiku, R. Lina, M. Varendi, M.Mitti ja O.Ränki kohtuistungil antud ütlustega tõendatud, et enne politsei saabumist ei olnud N. Martinsoni isegi

mitte sündmuskohal ja juhuslikult mööda sõitnud politsei ekipaaž saabus pärast õnnetust sündmuskohale nii vahetult mõne minuti jooksul, et juba ajaliselt on ebaloogiline versioon, et N. Martinson jäi alguses veel autosse poja K. Lenki juurde ja siis lõpuks sai ta juhuslikult A. Pulstiga ära sõita. Viimati nimetatud episoodid ei mahutu lihtsalt ka ajaliselt antud konteksti. Samuti K. Martila, T. Leppiku, R. Lina, M. Varendi, M.Mitti ja O.Ränki ei näinud enne politsei saabumist sündmuskohal N.Martinsoni.

Tlk 35 on T.L-i kohta OÜ Perekeskus poole pöördumise 05.02.2010 tõend, mille kohaselt on tal vigastusi paremal pool – nt parema kõrva ees hematoom ja paremal pool puusal hematoom. Kohus leiab, et kaitsja poolt on tegemist kohatu hüpoteesiga, et sellised vigastused ei saa tekkida avariisse sattunud autojuhil ja seetõttu ta ei olnud juht. Asjaolu, et T.L

oli juht antud liiklusõnnetuses on käesolevas asjas üksikasjalikult alltooduga kogumis ülekaalukalt tõendamist leidnud ning see hüpotees on seeläbi täielikult kummutatud. Samuti ei ole antud 05.02.2010 tõend usaldusväärne seostamaks seda just antud liiklusõnnetusega, mis ju

toimus mitmeid päevi enne arstipoole pöördumist, s.o juba 31.01.2010.a. Siinkohal tuleb

arvestada ka seda, et antud kaitsja versiooni väidetavalt kinnitavaid tunnistajate ütlused on vasturääkivad ja ebausaldusväärsed allpool toodud põhjendustel. Kuid peaasjalikult on oluline see, et allpool osundatud tõendite alusel on tuvastatavaks juhiisikuks liiklusõnnetuse ajal just T.L

, kelle kõrvalistuja koht ei olnud ka tühi, vaid tema kõrval istus krossijakiga A.

4-10-1547

10 (20) Martinson.

Ehkki N. ja A. Martinsoni kohtistungil antud ütlused ei ole vastuolus tema kohteelsel uurimisel

antud ütlustega, tuleb siiski eeltoodu alusel tõdeda, et nende poolt esitletud versiooni ei saa kuidagi tõendite kogumit arvestades tõendatuks lugeda. Samuti eeluurimisel antud tunnistajate

ütluste kogumisel ei teeni kogutu alati just kõige objektiivsemat eesmärki, kui abikaasadest tunnistajaid ei kuulata üle vahetult üksteise järel, vältimaks nende omavahelist suhtlust antud teemal enne ülekuulamist. Käesoleval juhul on kohtueelsel uurimisel A.Martinson üle kuulatud tunnistajana alles enam kui kuu aega pärast sündmust 01.03.2010.a ja N. Martinson alles järgmisel päeval 02.03.2010.a

Samuti on eluliselt ebaustav, ebaloogiline, täis sisemisi vastuolusid ja kohati niivõrd ebainimlik pidada usaldusväärseks versiooni, mida N. ja A. Martinson, T.L, A. Pulst ja K.Lenk kohtus sisuliselt esitasid ja seda nende ütluste järgi alljärgmistel motiividel:

- N. Martinson öösel kella kolme ajal vahetult pärast liiklusõnnetust otsustab minna

Pärnusse autot tooma ja mida siis ise taas hakata juhtima – s.o vahetult pärast õnnetust. Ei ole eluliselt usutav, et pärast õnnetust auto juht taas nii kiiresti soovib autot juhtida ja seda antud rasketes ilmastiku oludes;

- N. Martinsoni jätab oma 12. aastase lapse jaanuarikuu öösel kella kolme ajal maha

õnnetuspaigale külma kätte, väites, et autos, mis on avariiline, ju tuisku ei ole ja sedagi alkoholijoobes lähedaste hoole alla – auto mootor ei töötanud ja K.Lenk ka ise istungil ütles, et tal oli külm ja oli kronksus istme peal. Sealjuures N. Martonson ka ise andis ütlusi, et ilm ja teeolud ei olnud mitte lihtsalt halvad, vaid väga halvad – ka tuiskas, ja

seda kõike väite olukorras, kus väidetavalt ka A.Pulsti autos oli veel üks vaba koht.

T.L andis ütlusi, et N.Martinson läks teist autot tooma, et nad ei peaks seal külmetama. Antud väited ei ole eluliselt usutavad ja neis on ka olulised vasturääkivused.

Selle versiooni paika pidamisel oleks lapsevanem oma tegevusega ka läinud ilmsesse vastuollu lapse õigusi ja vanema kohustusi käsitlevate õigusaktidega. Nimetatud kaitsja

poole versiooni kohus ei pea eluliselt kuidagi usutavaks, sh arvestades tõendeid kogumis;

- A. Martinson ja E.Erikson andsid ütlusi, et enne Võhmat läks autol generaatoririhm

katki ja autot asuti remontima. Selle kohta andis N.Martinson ütlusi, et sel ajal nad istusid teises autos poja K.Lenkiga soojas. Järelikult oli juba enne kolme öösel piisavalt külm, et laps pidi soojas olema ja vastupidine hilisem N.Martinsoni käitumine ei haaku tema väidetava eelneva käitumisega sarnases olukorras;

- alguses andis N. Martinson ütlusi, et ta ei võtnud sellepärast poega A. Pulst autosse, sest

ta ei oleks sinna mahtunud. Kuid N. Martinson ei osanud kohtule seletada, kuidas on see

võimalik, kui A.Pulsti autos oli lisaks veel väidetavalt üks inimene ja seega veel üks

koht vaba. Antud versioon ühe ema käitumise kohta oma lapse suhtes on niivõrd ebainimlik, et seda on võimatu uskuda. Siin tekib ka juba vastuolu ka A. Pulsti ütlustega ja sisemine loogiline vastuolu N. Martinsoni enda ütlustega. A.Pulst andis ütlusi, et tema auto on neljakohaline. Järelikult mahtumise probleem ei saanud olla, siinkohal ka kaitsja poole tõendid, millele ta soovib tugineda, räägivad üksteisele vastu ning ei ole eluliselt usutav, et ema jätaks oma lapse antud asjaoludel ja olukorras maha õnnetuspaigale, isegi selgitamata välja võimalusi lapse kaasavõtmiseks, viidates pelgalt võimalusele, et juhul

kui on külm, saab laps sooja sisuliselt avariilises sõidukis istumisest, sest ka mittetöötava auto sees tuisku ei ole tlk 77. On üldteada, et pärast liiklusõnnetust võib olla ohtlik ka jääda istuma avariilisesse sõidukisse.

- K.Lenki ütluste kohaselt tlk 73 ülal, et ta ei näinud ema, kui ta lahkus - ei ole eluliselt

usutav, et sellises olukorras lahkub ema lapse juurest nii, et ta talle isegi ei ütle

isiklikult, kuhu ja miks ta läheb, kadudes märkamatult. Siinkohal vastuolulised

A.Matinsoni ütlused põhjuste kohta, miks N.Martinson lahkus õnnetuspaigast,

4-10-1547

11 (20) muuhulgas tlk 74 all pöördel, annab A.Matinson ütlusi, et N.Martinson läks autot tooma

ka seetõttu, et Kristian (Lenk) saaks ka sooja, s.t toodavasse autosse istumisel sooja. Vastamata jääb versiooni kohaselt küsimus, miks siis laps maha külmetama jäetakse, kui

üks koht oleks ka A. Pulsti autos lapsele olnud vaba, et laps saaks kohe sooja. Rääkimata puhtinimlikust aspektist, iga mõistlik lapsevanem leiab esmalt oma lapsele võimaluse soojalt ja turvaliselt lahkumiseks, minnes ise kasvõi taksot tellides ja oodates natuke hiljem. Vastus antud olukorras saab olla vaid ühene ja seda mitte vastuoluliste faktide pinnalt, N. Martinson ei olnud Dodge Grand Caravani juht õnnetuse ajal;

- samuti hilisematest K.Lenki ütlusest vastusena, millal ema ära läks nähtub tlk 73 all, et

see oli hoopis siis, kui isa küsis ema käest, kas ta läheb , olles kolmekesi koos välja järelikult sõiduki sees – nimetatud küsimus ei riimu absoluutselt kaitsja poole versiooni

väidetavalt kinnitavate teiste tunnistajate ütlustega. K.Lenki ütlused on ka siin sisemiselt vastuollu läinud, esiteks ta ütleb, et ei tea, millal ema ära läks, hiljem aga ütleb, et ta läks siis, kui isa veel küsis temalt, . Järelikult oli K.Lenki ütluste kohaselt kas läheb välja nii N.Martinson, kui ka K.Lenk sel hetkel autos koos, sest auto oli ainuke võimalus, kus õnnetuspaigal sees olla. Oletades, isegi kui ükskõik kumb K.Lenki poolt pakutud variant

peaks paika pidama, siis need ei haakuks selles osas omakorda absoluutselt A.Martinsoni ja A. Pulsti ütlustega ning eraldivõetuna veel N. Martinsoni ütlustega, mis puudutavad N.Martinsoni lahkumise asjaolusid. Nimelt, A.Martinsoni ütlustest (tlk 75 ülal, 76 keskel) ja A. Pulsti ütlustest tlk 81 nähtub, et A.Martinson tuli A. Pulsti juurest ja sel hetkel just väljus N. Martinson autost – vastuolu, K.Lenki ütluste kohaselt sel ajal

kui ta teadvustas, et ema N.Martinson lahkub oli ta autos sees ja seda koos A.Martinsoniga, nimetades teda isaks.

- eeltoodud kõikide variantidega on aga omakorda vastuolus N. Martinsoni ütlused tlk 78,

nende kohaselt oli ta hoopis väljas juba teepeal, kui A.Martinson talle vastu tuli ja ütles talle, et A. Pulstiga saab ta auto ära tuua ning seejärel toimuski ju minek. Tegelikkuses pakub K.Lenk välja ka veel kolmanda variandi ema lahkumisest, tlk 73 ülal pöördel -

K.Lenki ütluste kohaselt enne ema lahkumist viimane kallistas teda ja see toimus sõidukis, sest see oli K.Lenki vastus küsimusele, kuidas ema siis sõidukist lahkus.

Eeltoodud diametraalsed vastuolud isikute ütlustes ja väidetavates asjaoludes seavad

täielikult kahtluse alla nimetatud isikute ütlused, mistõttu kohus ei pea neid

usaldusväärseteks tõendiallikateks, et neist otsuse tegemiselt lähtuda, sh A. Pulsti

jooniseid, kuhu ta väidetavalt antud sündmusega seoses N.Martinsoni Pärnusse viis.

Kuna ka T.L oma ütlustes samuti rõõnas N.Martinsoni, on ka tema ütlused

täielikult ebausaldusväärsed ja seetõttu kohus ei võta ka neid kohtotsuse aluseks. Versioon, et N. Martinson antud sõidukit õnnetuses juhtis, on täiesti kummutatud, sest

sellele viitavad tõendid on tulvil vastuolusid, mida ei ole võimalik loogikast lähtudes kõrvaldada ja seda ei kinnita usaldusväärsed tõendid kogumis;

3. Eeltooduga kogumis on täielikult välistatud, et N. Martinson juhtis liiklusõnnetuse ajal antud valget Dodge Grand Caravani. Samuti nimetatud ebausaldusväärsete tõendiallikate kohaselt on

kaitsja pool väitnud, et menetlejad ei käitunud sündmuspaigal korrektselt ja väärikalt eeskätt N.Martinsoni ja T.L-i suhtes, ei ole ka nende oluliste puudustega tõendiallikate alusel

lugeda seda väidet paikapidavaks. See ei ole kuidagi ka kinnitust leidnud A.Treiali ja M.Asukülli ütlustega ning samuti nimetatud isikute ütlustega ei ole tuvastatud, et menetlejad

oleksid rikkunud menetlusnorme. Samuti ei sea tunnistaja A.Treiali istungil antud ütlusi

kahtluse alla tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Arvestades sündmuspaigal olnud pingelist olukorda menetluses kunstlikult tekitatud vastasseisu pelgalt otsitud põhjustel eeskätt T.L-i ja N.Martinsoni poolt ning ajafaktorit väärteo toimumisest kuni kohtuistungini, tuleb asuda seisukohale A.Treiali ja M.Asukülli ütlustes olulised vastuolud puuduvad ning need riimuvad muude tuvastatud asjaoludega kogumis. Sealjuures oluline on see, et menetleja ei ole jätnud asjas tähtsust omavaid tõendeid kogumata.

4-10-1547

12 (20)

Kohus kuulas üle istungil üle politseinikust tunnustaja A. Treiali. Ehkki kohtueelsel uurimisel ei ole A.Treial ametlikult vormistanud menetlusdokumente, on kohtul siiski tekkinud kahtlused,

mida ei ole võimalik kõrvaldada teisiti, kui ka A.Treiali poolt antud tunnistaja ütlusi tuleb

käsitleda piiratult, s.o kui menetlejast tunnistaja ütlusi, kes saab anda neid menetlusõiguse järgimise kontrollimise, menetluse tingimuste ja käigu osas. Antud asjaolule viitas ka kaitsja.

Põhjuseks on see, et A. Treiali kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt, oli tal politseinikuna sündmuskoha asjaolude tuvastamisel sisuliselt kandev roll, nõudes kohapeal isikutelt suuliselt seletusi asjaolude kohta ja nagu ta isegi märkis seetõttu sai ta juba kohapeal asjaolud selgeks tlk 84 pöördel. Tlk 85 kohaselt annab A. Treial ka ütlusi, et ta pidi sündmuskohal tegema kõike ja ta oli ka selles mõttes menetleja, et abistas ka sündmuspaigal mõõtmisel. Seega A. Treialil on seos antud menetlusega niivõrd tihe, et tunnistaja ja menetleja rollid on segunenud ja seetõttu

teda tuleb pidada menetlejaks. Samas nii A.Treial kui M.Asuküll ei saakski ka objektiivselt laiemalt ütlusi anda, sest liiklusõnnetust nad pealt ju ei näinud ja asjaga oli neil kokkupuude vaid menetluse ajal. Seega saavad anda ütlusi vaid selle kohta, mis toimus menetlustoimingute käigus ja sellised ütlused on ka tõendina lubatud.

A. Treiali ja M. Asukülli ütluste valguses tuleb aga asuda seisukohale, et T.L tahtlikult venitas sündmuskohal tõendusliku alkomeetriga joobe mõõtmisele viimisel, tuues

ettekäändeks alusetuid argumente nagu koera rihma ja suukorvi puudumine, mis koera sõbralikkuse tõttu M. Asukülli ütluste kohaselt politseid kuidagi ei häirinud. Samuti nähtub M. Asukülli ütlustest, et N. Martinsoni ütlusi kohapeal oli ka võimatu kirja panna, sest need kogu aeg muutusid. Kohus ei leia, et sellises olukorras politseiametnike käitumisele siinjuures oleks midagi ette heita. Küll aga tõendab T.L-i käitumine sündmuspaigal menetlemise käigus

seda, et politseil tõe väljaselgitamine oli tema jaoks justkui otseselt probleemiks, kuna ta takistas menetluse käiku. See on kohtul kujunenud siseveendumuse kohaselt kaudne tõend T.L-ile esitatud süüdistuse paikapidavuse kinnituseks.

T.L on etteheitena viidanud, et kohtuväline menetleja mingil põhjusel kohapeal ei pidanud politsei N. Martinsoni ütluste fikseerimist vajalikuks (vastlause tlk 31) jms. Menetleja on kohustatud koguma tõendeid, millel on väärteo menetlemisel oluline tähtsus ja asjakohasus. Hinnates nüüd A.Treial ja M. Asukülli ütluste alusel isikute käitumist sündmuskohal nagu ka nt

N.Martinsoni oma, ei saa kuidagi asuda seisukohale, et N. Martinsoni ütlustel sai olla

menetluses üldse mingit tähtsust, sest ta ei teadnud isegi vahetult olles sündmuspaigal

tõendamiseseme asjaolusidki, samas käitudes bravuurselt, ähvardades menetlejaid televisiooniga ja distsiplinaarjuurdlusega. Isiku ütlused, kes ei tea väärteo asjaoludest midagi, ei saa anda ütlusi ka kuidagi menetlusaluse isiku kasuks õigustava tõendina.

M. Asuküll ütles, et N. Martinsoni ütlused olid kohapeal pidevas muutuses. N.Martinsonilt

kohapeal ütluste võtmise raskustele viitas ka A.Treial. Viimane märkis tlk 84 ja pöördel, et sündmuspaigale saabunud N.Martinson ei osanud isegi öelda, kust poolt ta siis autoga tuli, kui

ta roolis oli. Selle alusel võib juba menetleja asuda seisukohale, et N.Martinson ei tea

tõendamiseseme asjaolusid ja see pole menetlusõiguse rikkumine, kui jätta ta ka kohapeal

ülekuulamata. Arvestades tõendeid kogumis, kui N.Martinson oli väidetavalt kohapeal veel õnnetusest šokis ja seetõttu ei tulnud kõik meelde, siis juhul, kui ta seda oli, siis sai ta seda olla

mitte seetõttu, et ta oli liiklusõnnetuse põhjustaja, kes ruttas Pärnust autot tooma, mida ise koheselt taas juhtima asuda, vaid et tema lähedased – alkoholijoobes täiskasvanud ja laps oli

õnnetusse sattunud. Samuti nähtub, et sündmuspaigal menetluse käigus väitis menetlejale N.Martinson suuliselt, et ta oli hoopis hääletanud Pärnusse suvalise auto peale, mis läheb aga

vastuollu täielikult tema hilisemate ütlustega ja kaitsja versiooni väidetavalt kinnitavate tunnistajate ütlustega nagu nt A. Pulsti ja A. Martinsoni ütlustega.

4-10-1547

13 (20)

Oluline on ka see, et menetluse käigus kandis A.Treiali ütluste kohaselt T.L halli värvi jopet ja teksaseid ning A. Martinson tsikliriideid tlk 84 pöördel – viimane riimub täielikult

M.Varendi kohtuistungil antud ütlustega, kes ütles, et lühem mees kandis krossijakki.

Sealjuures ei sea kuidagi A.Treiali kohtuistungil antud ütlusi kahtluse alla tema kohteelsel uurimisel antud ütlused, sealhulgas ka eeluurimisel ta märkis, et A. Martinsonil oli seljas mootorratturi või krossiriided ning T.L oli seljas halli värvi jope ja teksad.

4. Ehkki nii N.Martinson kui ka T.L on karistusregistri järgi mõlemad palju kordi

väärteokorras karistatud, joonistub antud asjas välja ka tugev motiiv just T.L teo eitamiseks.

Nimelt, esiteks leiab kohus, et T.L on oluline motiiv mitte jaatada lähisugulase toel

antud väärtegude toimepanemist, sest ta tegeleb oma 01.11.2010.a ütluste kohaselt transpordivedudega OÜ-s Planmaster, sõites ise selleks ka autoga. Sama nähtub ka avaldatud OÜ Planmaster äriregistri väljavõttest, antud ettevõte on registreeritud T.L-i elukoha

aadressile Pärnusse Papiniidu 25-6, ettevõtte põhitegevusalaks on märgitud kaubaveod ja T.L on nii ettevõtte ainuke juhatuse liige kui ka ainuke osanik. Siinkohal N.Martinsoni ankeedist nähtuvalt on ta aga töötu tlk 12.

Mõlemad isikud on omavahel sugulased, nt N. Martinsoni ütluste kohaselt on T.L

talle nii tädi – kui onupoeg tlk 76 pöördel, sama tlk 73 pöördel A.Martinsoni ütlustes. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt kohaldati T.L-ile ka juhtimisõiguse äravõtmist

kaheks kuuks. Tõendite kogumist kohtul kujunenud siseveendumuse kohaselt viivad asjaolud vaid ühele järeldusele, et sõidukit sai juhtida üksnes T.L ja mitte keegi teine ning seda kinnitab ka T.L-i motiiv, mis juhib arusaamale, et sugulased on pelgalt pragmaatiliselt asunud kaitsma versiooni, et karistada ei saaks T.L, kelle enda ja ettevõtte igapäeva töö seisneb kaubavedudes. Asjaolu, et antud isikud omavahel lisaks sugulusele ka lähedased,

selles puudub vaidlus, sest ka nende endi ütluste kohaselt veetsid nad koos aega, tulles Põltsamaalt. Samuti T.L istungil nimetab end K.Lenki onuks, ehkki tegelikkuses N. Martinsoni ütluste alusel temale ta nii lähedalt sugulane ei ole, ka see viitab antud perekondade lähedastele suhetele, sealjuures vastastikkusele hoolivusele.

Teiseks, siinjuures on ka oluline T.L-i motiivi aspektist see, et viimase õiguslikku

tähendust eviva liikluskaristuse järgi karistati teda kiiruse ületamise eest raskeima lõike järgi

muuhulgas mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks tlk 40.

Karistusregistriandmetel ei nähtu tlk 102, et N. Martinsonilt oleks varem juhtimisõigust

liiklusrikkumise eest ära võetud. Seega riik on juba andnud tõsisema karistusega just T.L-ile

märku, et ta peab oma suhtumist liikluseeskirjadesse muutma, kui ta

mootorsõidukit juhtida soovib. Nende asjaolude üle tulnuks T.L iseäranis tõsiselt järele mõelda kolme kuu jooksul, kui tal juhtimisõigust ei olnud.

Siinkohal on ääretult tähtis tõendite kogumi hindamisel ka see, et tunnistajatel K. Martilal, T.

Leppikul, R. Linal, M. Varendil, M.Mittil ja O.Ränkil puudub absoluutselt igasugune motiiv kokkulepitult vassida, et sündmuspaigal ei olnud enne politsei saabumist üldse N. Martinsoni ja et ta tuli alles hiljem. Ja kohtul on tõendite kogumist kujunenud siseveendumuse kohaselt, sh eeltoodud kõikidel asjaoludel, eluliselt igati usaldusväärne versioon, et T.L on siiski talle inkrimineeritud väärteod toime pannud.

Kohus ei pea oluliseks A. Treiali eksimust K.Lenki vanuse kohta – umbes 5 aastane,

tegelikkuses oli ta aga 12. aastane, see oli tema hinnanguline arvamus, millel ei ole kuidagi määravat tähtsust. Samuti eksimus võis olla tingitud tõenäoliselt sellest, et tlk 84 pöördel (sama

4-10-1547

14 (20) väärteotoimik tlk 9) nähtub, et sel ajal istus K.Lenk autos tagaistmel kui A. Treial teda õuest nägi, samas oli ka pime.

5. Järgmisena kohus, olles eelpool välistanud kaitsja poole versiooni väidetavalt kinnitavad

ebausalduslikud tõendiallikad, analüüsib konkreetsemalt allpool küsimust, kas selleks juhiisikuks oli T.L ja kas ta juhtis sõidukit ka süüdistuse kohaselt alkoholijoobes.

T.L andis kohtuistungil ütlusi tlk 70 pöördel, et liiklusõnnetuse ajal ta istus juhi kõrval

ja väljus samuti juhi kõrvalpoolsest uksest ning A. Martinson väljus juhipoolsest tagumisest uksest.

Kohus avaldas liiklusõnnetuse akti, lisas toodud vaatlusprotokolli joonise. Kohtuistungil

joonistasid kohtu palvel ka tunnistajad R. Lina, M. Varendi, ja O.Ränk joonised

sündmuspaigast oma ütluste ilmestamiseks. Eeltoodud tõendite kohaselt asusid kahe sõiduki küljed pärast kokkupõrget peaaegu külgedega kohakuti väikese nurgaga.

R. Lina kohtuistungil antud ütluste kohaselt, kui ta Hondast väljus, ei olnud teisest autost veel isikuid väljunud. Seejärel ta nägi, kuidas teise auto kahelt poolt tulevad mehed välja ja natuke hiljem tagumisest liuguksest väljus laps ning mingit naist autost ei väljunud üldse ning naine saabus alles pärast politsei tulekut. Oluline on see, et R.Lina selgitas kohtuistungil enda joonise juurde, et ta oli enne teisest autost väljunud isikuid juba väljas ja seetõttu ta nägi üle autode

teisest autost väljuvaid isikuid. R. Lina joonisest tulenevalt on arusaadav, et mehed väljusid vastavalt kõrvalistuja poolt (joonisel ) ja juhi poolt (joonisel ). Ehkki R. Lina ei mees 1 mees 2 näinud juhipoolset ust avanemas, selgitas ta, et nägi, kuidas sealt pea tõusis. Joonisest tulenevalt

ei ole kahtluski, et väljumise koht oli kõrvaistuja paralleeluks ehk juhiuks, kust väljus meesterahvas. Seega meesterahvas väljus juhiuksest, kuna sealt tõusis pea.

Eeskätt tunnistajate R. Lina, M. Varendi ja M.Mitti istungil antud ütluste alusel kohus tuvastab, et Hondas istusid tagaistmel R. Lina, M. Varendi ja viimase kõrval M.Mitti. M.Mitti ütlustest nähtub, et temapoolne uks ei tulnud pärast õnnetust lahti ja seetõttu on ka seletatav, et väljuti

vastasuksest. Kusjuures eelnevast tulenevalt oligi esimeseks väljujaks R. Lina, kes nägi teise auto juhi pea tõusmist, mille tõusmist teised enam ei jõudnud näha, ehk eelnevast järelduvalt oli tegemist meesterahvast juhi peaga. M.Varendi istungil antud ütluste kohaselt, kui tema autost väljus nägi ta ühte meest vastas oleva auto taga seismas, mis oli nende auto suhtes küljega – sellest järelduvalt seisis see mees auto selle külje juures, kust on ka juhiuks, kelle pea tõusmist oli eelnevalt näinud R. Lina, kes väljus autost enne M.Varendit. Kogumis tõendavad R. Lina ja

M.Varendi omavahel riimuvad ütlused seda, et meesterahvas väljus Dodge Grand Caravani

juhiuksest. M.Varendi istungil ütles samuti, et kõrvalistuja kohalt väljus teine mees, kes oli lühem ja kel olid krossiriided seljas.

M.Varendi kohtuistungil ütles, et pikem mees tuli auto tagant – s.t juhipoolsest küljest ja lühem mees kõrvalistuja uksest, kusjuures lühemal mehel olid seljas krossiriided.

Kohus leiab aga, et antud asjas arvestades kogumis tõendeid tuleb asuda seisukohale, et puudub

vaidlus selles, et A. Martinsonil oli seljas nn krossijakk, sest sellele on viidanud ka T.L oma ütlustes, märkides sinna juurde, et 100% ta kindel ei ole, kuid pakkus ometigi just A.Martinsoni riietuseks krossijakki ja ei midagi muud tlk 72. Samuti kandis ta seda riietust

A.Martinson menetlustoimingute ajal ka A. Treiali ütluste alusel. Järelikult piisaks juba T.L-i

motiivist ja üksnes M.Varendi istungil antud ütlustest T.L-i kui juhi tuvastamiseks, sest peale tema ei saanud enam juhi poolsest küljest mitte keegi teine väljuda, sest A. Martinson krossijakiga väljus kõrvalistuja poolt ja laps liuguksest.

4-10-1547

15 (20)

Arvestades kokkuvõttes kohtul kujunenud siseveendumuse kohaselt kõiki tõendeid kogumis, tuleb asuda seisukohale, et on tuvastatav, et A. Martinson, kes kandis krossijakki, väljus juhi kõrvalistuja kohalt ja teine mees väljus nii R. Lina kui M.Varendi jooniste kohaselt juhikohalt, kelleks sai olla - muuhulgas ka välistamismeetodi alusel – üksnes ja ainult T.L, sest

K.Lenk ja A. Martinson väljus kõrvalistuja poolsest küljest. Eeltoodu on tuvastatav kohtul kujunenud siseveendumuse kohaselt täielikult kogumis kohtuistungil tunnistajate K. Martila, T.

Leppiku, R. Lina, M. Varendi, M.Mitti ja O.Ränki ütluste ning nende tehtud joonistega ja

sündmuskoha vaatlusprotokolliga. Samuti kinnitavad eeltoodut A. Treiali ja M. Asukülli ütlused isikute käitumise ja riietuse kohta menetluse ajal.

Samuti tuleb märkida, et ka kohtueelsel uurimisel andsid ütlusi ka K.Martila, T. Leppik, R. Lina ja M. Varendi ning kaks viimast osutasid äratundmiseks esitamisel liiklusõnnetuse põhjustajale

kui T.L-ile . Antud juhul on T.L-i poolt alkoholijoobes liiklusõnnetuse

põhjustamine juba täielikult tõendatud kohtuistungil K.Martila, T. Leppiku, R. Lina, M.

Varendi, M.Mitti ja O.Ränki tunnistajatena antud ütlustega, nende jooniste, õnnetuskoha

vaatlusprotokolli tlk 41-42, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga tlk 5-6 ja indikaatorvahendi kasutamise protokolliga tlk 7. Kohus tahab aga märkida, et nende tunnistajate

kohtueelsel uurimisel antud ütlused, sealhulgas teostatud äratundmiseks esitamised, ei sea ka kuidagi kahtluse alla nende kohtuistungil antud ütlusi, seega on nad andnud kohtuistungil igati usaldusväärseid tunnistusi, millest saab kohus ka T.L-i süüdi mõistmisel lähtuda.

Ajalist faktorit arvestades on arusaadav, et K. Martilale, T. Leppikule, R. Linale ja M.

Varendile ei meenunud enam kohtuistungil kõik detailid, millele nad viitas kohtueelsel uurimisel, kuid ka olemasolevad istungil antud ütlused tõendavad ka kogumis kindlalt, et juhiks sai olla üksnes T.L ja selles jpm sellega seoses puuduvad igasugu vastuolud.

Ehkki T.L kui juhiisik on eeltoodu alusel tuvastatud juba kohtuistungil antud isikute

ütluste alusel, siis K. Martila, T. Leppiku, R. Lina ja M. Varendi istungil antud ütluste kõrvutamisel nende kohtueelsel uurimisel antud ütlusega süvendavad üksnes kohtu veendumust nende usaldusväärsuses kogumis. Ja arvestades ajalist faktorit on arusaadav, et mitmed asjaolud on tuhmunud käesolevaks ajaks, kuid põhijoontes on ütlused jäänud samasteks ning ka nende kohtueelsel uurimisel antud ütlustega on igal juhul täielikult välistatud, et teist autot sai juhtida N. Martinson.

Kooskõlas RKL nr 3-1-1-2-08 ei rakendata väärteomenetluses ristküsitluse põhimõtteid, sellest tulenevalt, kui kohus on tuvastanud, et tõendiallikas on usaldusväärne, võib kohus viidata täiendavalt ka selle allika kohtueelsel uurimisel antud ütlustele ja lähtuda nendest kui tõenditest kogumis. Siinkohal oluline on, et ka M. Varendi politseis antud ütluste kohaselt märkis ta, et

juht oli pikemat kasvu halli jopega ja kõrvalistuja lühemat kasvu krossiriietega. Samuti on

andnud politseis R. Lina ütlusi, et valge auto juht oli pikemat kasvu ja nooremapoolne ja kõrvalistuja oli vanem. Avaldatud ankeetandmete alusel on juba tuvastav, et T.L on A. Martinsonist kümme aastat noorem, pikem ja tema ei kandnud krossiriideid, vaid halli jopet nagu viitas A.Treial. Samuti A. Treial viitas kohtueelsel uurimisel, et T.L oli seljas halli värvi jope ja A. Martinsonil mootorratturi või krossiriided tlk 22.

Loomulikult R. Lina ja M. Varendi ei näinud, kuidas T.L teist autot roolis, kuid nad

tegid juhi isikule osundamisel asjaoludest täiesti asjakohased järeldused ja kohus jõuab tuvastatud asjaolude pinnalt ka laiemalt vaadatuna samadele järeldustele. Seega kohus ei lähtu

pelgalt tunnistajate lõppjäreldustest, vaid samastele järeldustele jõuab ka kohus tuvastatud faktide kogumi alusel.

Kohus ei pea oluliseks asjaolu, et R.Lina on viidanud eeskätt kohtueelsel uurimisel, et pärast

4-10-1547

16 (20)

politsei saabumist tuli juurde kaks naisterahvast ühe asemel, millele on rõhunud kaitsja kui vastuolule asjaoludega. Kohus ei leia, et tegemist oleks asjas üldse mingi olulise küsimusega,

kas pärast politsei saabumist tuli N.Martinson sündmuspaigale üksinda või ilmus koos mõne teise naisega, et üldse keegi seda fikseerima ja kontrollima pidi. Asjasse puutuv fakt on see, et ilmus kohale üks naine, keda saab kirjeldada isikuna, kes väitis, et tema oli hoopis roolis. R.

Lina on kohtuistungil küllaldaselt kirjeldanud situatsiooni, mis riimub teiste usaldusväärsete tõenditega, et tema asjasse puutuvates ütlustes on kahtlused täielikult välistatud.

Kohus ei pea oluliseks viidet tunnistajate eksimusele Mercedese värvuse osas nagu on viidanud T.L tlk 33. M.Varendi, R. Lina ja A. Treial on viidanud, et N.Martinson saabus musta

või tumeda mercedesega sündmuskohale. Kohus leiab antud tunnistajate ütluste alusel, et järelikult antud musta klaaskatusega keskmise ebamäärase värvitugevusega (ei tume ega hele

tlk 36) mercedese värvus jaanuari kuu öösel kella kolme ajal paistabki pigem tumedana või

mustana ja see ongi kinnitatud antud tunnistajate ütlustega. Sealjuures antud asjas ei ole ju

kahtlustki, et M.Varendi, R. Lina ja A. Treial seda mercedest, millega saabus N.Martinson sündmuspaigal, nägid. Ütlused iseenesest sellise antud ebamäärase värvuse osas ei sea üldse kuidagigi kahtluse alla antud tunnistajate objektiivsust.

Kohus ei saa nõustuda T.L-i väitega, mis on toodud tema vastulauses tlk 33, et

K.Martila ja M.Varendi on andnud ebatõeseid ütlusi Hondas avarii toimumise ajal viibinud isikute arvu osas, märkides isikute arvuks 6 asemel 5. Kaitsja pool on muuhulgas viidanud tlk

33 (vastulause), et eelnimetatud eksimused on nii olulised, et annavad aluse oletada, et need tunnistajad ei ole üldse andnud tõeseid ütlusi.

Esmalt peab kohus lahendama nii tõsise etteheite analüüsiks antud tunnistajate aadressil, kas Hondas oli siis 6 isikut, keda T.L nägi väljumas või mitte. T.L kirjutab oma

vastulauses tlk 31 (sama kaitsja kaebuses kohtule tlk 4 ja seda tumedas trükis), et Hondast väljusid 6 isikut.

Kohtulikul uurimisel ei ole kuidagi kinnitust leidnud, et Hondas oleks olnud 5 asemel 6 isikut ja seda eeskätt Hondas olnud isikute ütluste alusel. Kohtuistungil Hondas olnud isikud ja õnnetuse ajal selle lähedal olnud O.Ränki ütluste alusel tuleb asuda seisukohale, et Hondas oli 5 isikut ja õnnetupaigale Honda juurde tuli ka koheselt O.Ränk, kes nägi õnnetust kõrvalt pealt, olles tee

ääres. Antud asjaoludest arusaadavalt tegelikkuses ei olnud T.L sündmuspaigal piisavalt tähelepanelik ja ei märganud tegelikult, kui palju isikuid teisest autost väljus. Liiatigi kinnitab see ka R. Lina ütlusi, kes väitis, et ta oli autost enne teise auto juhti jt väljas ja nägi üle auto, kuidas juhi poolt juhi pea tõusis. Kui T.L oleks olnud esimesena väljas, oleks olnud tal ka võimalus olla tähelepanelikum, märkamaks kui palju isikuid teisest autost väljus.

Nimetatud väide kahandab aga T.L-i ütluste usaldusväärsust veelgi, mitte küll

kaugeltki nii suurel ja olulisel määral kui vastulauses sellisele eksimusele omistatakse, kuid siiski ning seega antud tunnistajad ei ole andnud ebatõeseid ütlusi.

6. T.L-ile on esitatud süüdistused LS § 74 17 lg 1 ja LS § 7419 lg 1 alusel

LS § 7417

. Mootorsõidukivõi trammijuhi poolt varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamine (1) Mootorsõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud

varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus, –karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. (2) Kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.

4-10-1547

17 (20)

Vaidlus puudub selles, liiklusõnnetus toimus sõiduteel, Pärnu mnt Jaama tn ristis ehk teel Teeseadus § 2 mõttes ja see nähtub ka sündmuskoha vaatlusprotokollist. Süüdistuse kohaselt seisnes liiklusnõuete rikkumine kahes faktis: alkoholijoobes juhtimises LS § 20 lg 4 järgi ja samuti LE § 5 nõuete rikkumises, kuna ei andud teed teisele sõidukile.

LS § 20 lg 4 kohaselt juhi ühes grammis veres ei või olla alkoholi 0,20 milligrammi ega rohkem

või juhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei või olla alkoholi 0,10 milligrammi ega rohkem. Allpool kohus tuvastab, et antud nõudeid on T.L-i poolt rikutud, sealjuures tunnustas ta ka ise, et oli ise eelnevalt tarbinud alkoholi tlk 71 ja seetõttu on ka antud juhtumil tegu ideaalkonkurentsiga koos LS § 7419 lg-ga 1.

LE § 5. Liikleja peab juhinduma käesoleva määruse lisas 1 kirjeldatud reguleerija märguandest

ning täitma reguleerija ja kontrollija muud liiklusalast korraldust, liikluskorraldusvahendi nõuet

ning kinni pidama sõidukile käesoleva määruse lisas 4 ettenähtud tunnusmärkide kasutamise korrast. LE lisas: 221. Anna teed. Juht peab andma teed ristuval teel, tahvli 834 olemasolul aga peateel või sõidueesõigusega teel sõitvale juhile. Peateele pandud märk tähistab ühtlasi peatee lõppu.

Vaidlus puudub selles, et antud Dodge Grand Caravan ei andud teed sõidueesõigust omavale Hondale, sõites talle ette, seda on ka istungil kinnitanud T.L ise tlk 70 pöördel. Antud

asjaolu nähtub ka sündmuskoha vaatlusprotokollist ja mitmete tunnistajate ütlustest otseselt nagu nt Kaspars Martila, Reti Lina, Madis Mitt. Asjaolu, et Dodge Grand Caravan ei andud teed

sõidueesõigust omavale Hondale, näitavad ka autodel olnud vigastused - Dodge Grand Caravanil parempoolses poritiivas ja Honda vasakpoolsel uksel.

Varaline kahju seisnes selles, et Dodge Grand Caravani juhtinud T.L-i poolt rikuti eelnimetatud liiklusnõudeid, mille tulemusel toimus esiteks kokkupõrge Dodge Grand Caravani ja antud Honda vahel, seetõttu ei tulnud Hondal ka vasakpoolne tagumine uks lahti ja teiseks,

mille tõttu omakorda sõitis Honda teelt välja vastu puud nagu nähtub ka sündmuskoha

vaatlusprotokollist mitmete tunnistajate ütlustest otseselt nagu nt Kaspars Martila, Reti Lina,

Merin Varendi, Madis Mitti. Kohus leiab, et kokkupõrge oli tingitud T.L-i ettevaatamatusest peateele ette sõitmisel ja tahtlikult põhjustatud joobeseisundist.

Ehkki K. Martilal puudus juhtimisõigus ja ta oli alkoholijoobes, ei olnud tema tegevus kuidagi

kausaalne antud liiklusõnnetuse-kokkupõrke tekkimisega, sest tema ei sõitnud peateele ette, vaid liikus ise peateel. Samas on ka üldteade, et talvel on äkiliste manöövrite tegemine libeduse tõttu ka peateel liikudes igal juhul problemaatiline, iseäranis kui äkki peateele ette sõidetakse,

seetõttu on T.L-i liiklusnõuete rikkumise ja avariitekke omavaheline põhjuslik seos just T.L-ile omistatav.

Tee libedusele viitasid üldjoontes kõik ülekuulatud isikud, sealhulgas sõidukite juhid K. Martila

ja T.L . Peateel liikuv autojuht ei pea eeldama, et tema sõidukile kõrvalteelt otsa sõidetakse. Juhul, kui kokkupõrge on juba toimunud, on realiseerunud tagajärg ja kokkupõrkest

tekkinud varaline kahju ning seeläbi realiseerunud juba kõnesolev koosseis. Asjaolu, kuidas

pärast kokkupõrget peateel liikunud sõiduki juht oskab ja on võimeline sõidukit võimalikult ohutult peatama – nt kas teeäärde või vastu puud, sellest sõltub üksnes täiendavalt kokkupõrke

järel tekkinud varalise kahju koosseisulise tunnuse esinemise intensiivsus. Juhtimisõiguseta alkoholijoobes isiku järeltegevus pärast kokkupõrget ei pruugi olla küllaldaselt ohutu sõiduki

peatamiseks ilma varalise kahju täiendava tekitamiseta, seda võimalikkust ei saa välistada. Seetõttu arvestades asjaolu, et K. Martilal puudus juhtimisõigus ja ta oli alkoholijoobes, võtab seda asjaolu kohus arvesse üksnes T.L-i süü suuruse hindamisel karistuse mõistmise

4-10-1547

18 (20) juures.

Kokkuvõttes on lisaks liiklusnõuete rikkumisele ka objektiivse tunnusena koosseisuline tagajärg – s.o varaline kahju omistatav kausaalseose kaudu just T.L-ile ja mitte K. Martilale.

Eeltuvastatud asjaolud on kooskõlas ka T.L-ile esitatud süüdistusega. Seega

T.L realiseeris LS § 74 17

lg 1 objektiivse koosseisu, juhtides selleks mootorsõidukit

joobeseisundis otsese tahtlusega, sealjuures hooletusest sõites ette peateele ja põhjustades

varalise kahju. Sealjuures õigus – ja süüvastasust puudutavad asjaolud puuduvad täielikult. Kohus tunnistab ta süüdi LS § 7417 lg 1 alusel.

Kohtuvälise ametniku otsuse kohaselt kohaldati ka lisakaristust LS § 7417

lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmist 2 kuuks, see on põhjendatult kooskõlas asjaolude ja seadusega ning seda kohaldab ka otsusega kohus T.L-ile.

LS § 7419. Mootorsõidukivõi trammijuhi poolt lubatud alkoholipiirmäära ületamine

(1) Mootorsõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on

alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi, –karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

(2) Sama teo eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi, –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani.

(3) Kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist järgmiselt: 1) kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud; 2) kolmest kuust kuni ühe aastani, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud .

T.L-i joovet on mõõdetud nii indikaatorvahendi kui ka tõendusliku alkomeetriga (tlk 5- 7). Lähtudes eeskätt tõendusliku alkomeetri näidust, tuleb sedastada, et T.L näitas see pärast laiendmääratuse mahaarvamist 0,24 mg/l kohta, mis kvalifitseerub LS § 7419 lg 1 alla ja on ühtlasi ka 1. lõike kõrgeimaks ülempiiriks (0,10–0,24 mg/l). Antud asjaolud on kooskõlas

ka T.L-ile omistatud süüdistusega. Kogumis arvestades kõiki asjaolusid tuleb asuda seisukohale, et T.L olles igati teadlik, et enne sõitu oli ta tarvitanud alkoholi, juhtis mootorsõidukit objetiivsetest faktidest tulenevalt joobeseisundis otsese tahtlusega.

Seega T.L realiseeris LS § 74 19 lg 1 objektiivse koosseisu vähemalt otsese tahtlusega. Sealjuures õigus – ja süüvastasust puudutavad asjaolud puuduvad täielikult. Kohus tunnistab ta süüdi LS § 7419 lg 1 alusel.

Kohtuvälise ametniku otsuse kohaselt kohaldati karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1, see on ideaalkogumi tõttu kooskõlas T.L-ile inkrimineeritud tegudega ning sellest lähtub ka kohus.

7. Karistus

Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel

4-10-1547

19 (20)

kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud T.L-i puhul puuduvad. T.L-i

karistusregistri andmetel tlk 37-40 karistatud palju kordi erinevate liiklusrikkumiste eest, viimase 07.01.2009.a trahvi täitmisest möödus 03.02.2010.a üks aasta, kuid antud karistustel on ka jätkuvalt õiguslik tähendus Karistusregistri seaduse § 26 lg 5 alusel, sest käesolevaga pani T.L toime uue kuriteo 31.01.2010.a – s.o. enne karistuste kustumist eelnimetatud seaduse § 25 lg 1 p 1 alusel. 07.01.2009.a otsuse alusel lisaks rahalisele karistusele võeti T.L-ilt ära juhtimisõigus 3 kuuks.

Samas ei saa jätta tähelepanuta üldpreventiivses mõttes ka seda, et olukorras, kus igal aastal

hukkub ja saab vigastada purjus juhtide tõttu liikluses sadu inimesi peab ka riik kinnistama

karistuse mõju küllaldaselt kohase range karistuse mõistmisega, sealhulgas mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega T.L-ilt.

Karistuse mõistmisel kohus arvestab ka kaebuse esitaja süü suurust ja väärteomenetluses kehtivat printsiipi, mille kohaselt menetlusaluse isiku olukorda ei või raskendada tema kaebuse lahendamisel ( keeld). reformatio in peius

Süü suuruse hindamisel kuuluvad kindlasti arvestamisele tehiolud, et T.L olles igati

teadlik oma joobeseisundist, rasketest ilmastikuoludest ja üldteada asjaolust, et talvel öösel sõites peab pimeduse tõttu juht olema iseäranis tähelepanelik, juhtis ta ikkagi mootorsõidukit, milles oli ka teisi isikuid – üks täiskasvanu ja laps, suhtudes kehtivatesse normidesse äärmiselt kergekäeliselt ja hoolimata teiste inimeste elust ja tervisest. Lisaks juba autos olnud isikutele, võttis ta liikluses olles riski määramata hulgal ka teiste isikute elu ja tervise ohtu seadmiseks. T.L-i

käitumise tõttu toimuski sõidukite kokkupõrge, sõidukid paiskusid teelt välja, sealhulgas teine sõiduk, milles oli 5 inimest, vastu puud.

Kohus arvestab T.L-i karistuse mõistmisel - tema süü suurusele hinnangu andmisel ka seda, et ehkki ta sõitis alkoholijoobes peateel liikunud sõidukile otsa, puudus peateel liikunud

sõiduki juhil K. Martilal juhtimisõigus ja ta oli samuti alkoholijoobes. See asjaolu kahandab üksnes mõnevõrra T.L-i süü suurust, mis on karistamise aluseks. K. Martila on samuti

nimetatud tegudes süüdi mõistetud (tlk 1 otsus Kaspars Martila kohta). K. Martila jaatas ka

kohtuistungil, et tal puudus juhtimisõigus ja ta oli tarvitanud alkoholi, samas on see ka tuvastatud avaldatud tlk 2 ja pöördel Kaspars Martila kohta väärteoprotokolli, tlk 3-4 Kaspars

Martila kohta tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja aparaadi väljatrüki, tlk 5 ja pöördel Kaspars Martila sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse ja ka K. Martila menetlusaluse isiku ülekuulmise protokolliga tlk 6-7 ja pööretel.

Eeltoodu alusel kohus leiab, et siiski on võimalik kaebuse esitajat karistada sanktsioonis ette

nähtud minimaalselt alla keskmise trahvimääraga juhindudes KarS § 63 lg 1 ja raskema sanktsiooniga LS § 7417 lg-st 1, tuleb T.L-i karistada 140 trahviühikuga, s.o. summas 8400 krooni. Samuti leiab kohus, et arvestades tehiolusid ja T.L-i süü suurust on igati

põhjendatud kohaldada T.L-ile lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 7417 lg 2 alusel 2 kuuks. Selline karistus on ka kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega.

8. Menetluskulud

T.L-i kaitsja esitas taotluse õigusabikulude summas 9000 krooni hüvitamiseks. Kuna

4-10-1547

20 (20) kohus leiab, et T.L on talle esitatud süüdistustes süüdi ja ei lõpeta menetlust, ei kuulu tema poolt kantud õigusabi kulu summas hüvitamisele ja jääb tema enda kanda. V™S § 23

alusel hüvitatakse menetluskulud üksnes väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1-3 ja 15-6 toodud alustel, mida käesolevas asjas ei esine.

Samas kuuluvad T.L-ilt välja mõistmisele riigituludesse tunnistaja R. Lina sõidukulud summas 300 krooni V™S § 38, KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 p 2 alustel.

Indrek Nummert Kohtunik