2-20-19290/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja

koht

1. november 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-19290

Kohtuasi

AS-i A&P Mets hagiavaldus Y ja W vastu 26 000 euro

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 16. augusti 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AS-i A&P Mets apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

25 177 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

ringkonnakohtus

Hageja AS A&P Mets (registrikood 10321314), lepingulised

esindajad vandeadvokaat Margo Lemetti ja vandeadvokaadi

abi Kevin Kõo

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised

esindajad vandeadvokaat Alar Urm ja vandeadvokaat Kärt

Saar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu AS-i A&P Mets 14. oktoobri 2022. a menetlusdokumendile lisatud

dokumentaalsed tõendid.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 16. augusti 2022. a otsus osas, milles maakohus jättis AS-

i A&P Mets hagi Y vastu 25 177 euro saamiseks rahuldamata, samuti menetluskulude

jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega AS-i A&P Mets hagi Y vastu rahuldada ja

välja mõista Y-lt AS-i A&P Mets kasuks 25 177 eurot.

4. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus võttis vastu AS-i A&P Mets

hagist loobumise W vastu ja osaliselt 823 euro ulatuses Y vastu ning lõpetas selles osas

menetluse.

5. Rahuldada AS-i A&P Mets apellatsioonkaebus.

6. Jätta maakohtus kantud menetluskuludest 3% AS-i A&P Mets kanda ja 97% Y kanda

ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud Y kanda.

7. Määrata AS-i A&P Mets maakohtus kantud menetluskulude suuruseks 970 eurot ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulude suuruseks 2380 eurot.

8. Määrata Y maakohtus kantud menetluskulude suuruseks 166,50 eurot.

9. Tasaarvestada vastastikku väljamõistetud menetluskulud (resolutsiooni p-d 7 ja 8)

ning tasaarvestuse tulemusena mõista Y-lt AS-i A&P Mets kasuks välja

menetluskulud 3183,50 eurot. Kohustada Y tasuma väljamõistetud menetluskuludelt

viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AS A&P Mets (hageja) esitas 31. detsembril 2020 (täpsustus 1. märtsil 2021) Pärnu

Maakohtule Y (kostja) ja W vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista 26 000 eurot või

alternatiivselt mõista 26 000 eurot välja W-lt või alternatiivselt mõista 26 000 eurot välja

solidaarselt kostjalt ja W-lt. Samuti palus hageja välja mõista viivise alates hagi esitamisest

kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud määras.

Hageja esitas kohtu nõudmisel 3. novembril 2021 hagi tervikteksti, milles loobus nõudest W

vastu. Hageja palus kostjalt välja mõista 25 177 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagi tervikteksti kohaselt sõlmisid hageja ja W 16. aprillil 2018 kasvava metsa raieõiguse

võõrandamise lepingu nr 01-04/18 (leping). Lepinguga omandas hageja õiguse langetada

Pähklimetsa kinnistu eraldistel nr-d 4, 5 ja 9 puid raiemahuga 629 tm, omandada langetatud

puud, valmistada nendest puudest puidusortimente ja saadud sortimendid metsast ära vedada.

Ostuhinnaks lepiti kokku 26 000 eurot, mille hageja tasus 20. aprillil 2018. Alates

4. detsembrist 2019 on Pähklimetsa kinnistu omanik kostja.

Vastavalt lepingu p-le 19 oli raie lõpetamise ja materjali äraveo tähtajaks 16. aprill 2019. a.

Pooled pikendasid tähtaega kuni 16. aprillini 2020 ning täiendavalt veel kuni 15. augustini

2020. Kostja ei olnud nõus enam tähtaega pikendama.

Hageja leidis, et lepinguga ei lepitud kokku ainult raie teostamises, vaid lepingu alusel oli

hagejal õigus omandada ka puud mahus 629 tm. MS § 37 lg 7 ja kohtupraktika kohaselt

koosneb raieõiguse võõrandamisel makstav tasu tasust, mis vastab kasvava metsa väärtusele, ja

tasust raieõigusele, s.o tasu maa kasutamise eest vastavalt raieõiguse sisule. Pooled ei ole

lepingus määratlenud, milline osa ostuhinnast on tasu maa kasutamise eest ja milline on tasu

omandatava metsa väärtuse eest. Arvestades poolte suhtlust lepingueelsetel läbirääkimistel,

lepiti ostuhinna suurus 26 000 eurot kokku lähtudes raiutava puidu (maht 629 tm) väärtusest.

Hageja on seisukohal, et põhjendatud on arvestada kahekordset aastast renditasu perioodi

16. aprill 2018. a kuni 15. august 2020. a eest kokku 823 eurot. Kui kohus leiab, et tasu maa

kasutamise eest summas 823 eurot ei ole põhjendatud, siis ei tohiks kohtu poolt põhjendatuks

määratud tasu olla suurem kui 20% ostuhinnast.

Kuivõrd hageja raieõigust ei kasutanud ja metsamaterjali ei omandanud, tuleb metsa väärtusele

vastav ostuhind talle tagastada. Raie teostamist takistasid ebasoodsad ilmastikuolud, mis ei

võimaldanud metsamaterjali metsast välja vedada. Pooled ei ole lepingus reguleerinud

olukorda, kus raie jääb teostamata ning millises ulatuses tuleb sellisel juhul ostuhind tagastada.

Raieõiguse võõrandamise leping vastab MS § 37 lg-d 6 ja 7 arvestades kinnisasja rendilepingu

tunnustele. Kohtupraktika kohaselt saab raieõiguse võõrandamise lepingu puhul ostuhinna

tagastamist nõuda VÕS § 296 lg 3 alusel. Kuna hageja raieõigust ei kasutanud, on kostjal

säilinud kõik puud mahus 629 tm.

Hageja loobus 11. mai 2022. a kohtuistungil 823 euro suurusest nõudest kostja vastu.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja on 25 177 eurot kokku hoidnud. Lepingus lepiti kokku

tähtajalise metsa raieõiguse andmises, mille hageja ka sai. Raieõiguse andmine tähendab teisele

isikule kokkulepitud maatükil kasvava metsa raiumise õiguse andmist tingimusega, et

raieõiguse saaja võib raiutud metsa omandada. Kostja on lepingu täitnud.

Kostja ei ole lepingut rikkunud. Lepingu kohaselt oli raieõiguse tasu kokku lepitud ajatasuna ja

see ei olnud seotud raiemahuga. Kostja hinnangul VÕS § 296 lg 3 käesoleval juhul ei kohaldu.

Asjakohane säte on VÕS § 360, kuna metsa raieõiguse andmine kaheks aastaks ja neljaks kuuks

ei ole võrreldav tavalise üürilepinguga, vaid selle eesmärk on sarnane rendilepinguga (saada

vilju). Poolte kokkulepet tõlgendades leppisid pooled kokku, et kui hageja on jätnud raie

teostamata, ei ole tal õigust tasu tagasi saada. Kui hageja jättis ilmastikuolude tõttu või muul

põhjusel raie tegemata, kandis ta vastavalt lepingu p-le 6 sellega seotud riski. Lepingu kohaselt

oli tasu määratud konkreetse raieõiguse perioodi eest ja see ei olnud seotud asjaoluga, kas raie

teostatakse või mitte. Ka ei ole tegemist kostja poolse alusetu rikastumisega. Kostja on tasu

saanud lepingu alusel ning hageja sai makstud tasu eest vastu kasvava metsa raieõiguse.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus võttis 16. augusti 2022. a otsusega (vaidlustaud otsus) vastu hageja

loobumise nõudest W vastu ja hageja loobumise 823 euro suurusest nõudest kostja vastu ning

lõpetas selles osas menetluse. Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud kostja

kanda. Maakohus määras kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse ning mõistis hagejalt

kostja kasuks välja menetluskulud 5550 eurot ja neilt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb poolte vahel sõlmitud raielepingut tõlgendada lähtuvalt

MS § 37 lg-st 7. Viidatud sätte alusel sõlmitud lepingute puhul on põhjendatud asuda

seisukohale, et isik omandab raieõiguse konkreetsel kinnistul teatud tingimustel ning langetatud

puud võib ta omandada ja ära vedada. Kõige selle eest tasutakse kokku ostuhind kasvava metsa

raieõiguse eest. Pooltel on õigus raielepingus leppida kokku hind nii, et määratakse kindlaks,

milline on tasu puude väärtuse eest, tasu maa kasutuse eest ning milline on vastutus lepingu

rikkumisel ka nende üksikute osade eest. Kui seda tehtud ei ole, siis tuleb lähtuda sellest, et

ostuhind on kogu kasvava metsa raieõiguse eest, mis on lepingu esemeks.

Maakohus leidis, et raieõiguse võõrandamise leping vastab kinnisasja rendilepingu

tingimustele. Maakohtu hinnangul ei kuulu kohaldamisele VÕS § 360 lg 2, kuivõrd tegemist ei

ole põllumajandusliku rendilepinguga. Kostja ega hageja ei ole kohtule esitanud asjaolusid,

millest lähtuvalt saaks asuda seisukohale, et Pähklimetsa kinnistu sihtotstarve on suunatud

põllumajanduslikule tootmisele. Kinnistu kuulus kogu raielepingu kehtivuse ajal füüsilistele

isikutele, mis välistab VÕS § 340 lg 2 kohaldamise.

Maakohus tuvastas, et pooled ei ole eraldi kokku leppinud tasu metsa väärtuse eest ja tasu

raieõiguse kui sellise eest. Maakohus leidis, et kuivõrd hageja on metsandussektoris tegutsev

äriühing, on põhjendatud eeldada, et ta mõistis lepingu sõlmimisel Muinsuskaitseameti

kitsendust raietööde ja väljaveo teostamisel. Poolte vahel sõlmitud lepingu kehtivuse periood

oli kokku kaks aastat ja viis kuud. Hageja on ebasoodsate ilmastikuolude osas esitanud tõendid,

mis puudutavad lepingu kestvusest ca 6–8 kuulist perioodi. Esitatud tõendid ei tõenda raietööde

tegemise võimatust. Seejuures ei tõenda poolte kokkulepe lepingu pikendamiseks lepingu p 20

asjaolude (s.o ebasoodsate ilmastikuolude) esinemist lepingu kehtivuse ja pikendamise ajal. Ka

leidis maakohus, et hagejal puudub nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel. Tegemist on lepingulise

suhtega, milles hageja ei realiseerinud oma lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi ning kostja

ei ole lepingut rikkunud.

Maakohtu hinnangul ei ole kostja midagi kokku hoidnud, mida saaks hageja tasutust maha

arvestada. Hageja poolt oma lepingujärgsete õiguste realiseerimata jätmine ei anna alust kostjalt

lepingu järgi tasutu tagasi nõudmiseks, kui kostja tegevus ei ole põhjuslikus seoses asjaoluga,

et hageja oma lepingust tulenevaid õigusi ei realiseerinud.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti

rahuldamata hageja hagi kostja vastu 25 177 euro nõudes. Hageja palus asi saata maakohtule

uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja hinnangul ei ole maakohus sisustanud õigesti lepingu p-s 7 ette nähtud ostuhinda, leides,

et tasu on makstud raieõiguse eest. Kohtupraktika kohaselt on kasvava metsa raieõiguse

võõrandamisel kokku lepitud ostuhind lepingu p 7 mõttes renditasuks. Riigikohus on 20. juunil

2018 tsiviilasjas nr 2-17-280/31 tehtud otsuses leidnud, et kui raieõiguse võõrandamise

lepingus sätestatud tähtajaks jääb raie teostamata, siis saab raieks õigustatud isiku nõue

võõrandajalt ettemaksuna tasutu tagasi saamiseks põhineda VÕS § 296 lg-l 3. Ringkonnakohus

leidis samas asjas, et arvestades rendileandja (või raieõiguse võõrandaja) eeldatavaid huve ning

MS § 37 lg 7 teises lauses sätestatut, võib mõistlikult eeldada, et osa tasust moodustas tasu

raieõiguse eest. Käesoleval juhul on aga maakohus leidnud, et kuna pooled pole leppinud

kokku, milline on tasu puude väärtuse eest ning milline on tasu raieõiguse eest, siis tuleb lähtuda

sellest, et lepingus määratud ostuhind on tasu ainult ja üksnes kasvava metsa raieõiguse eest.

Hageja hinnangul nähtub lepingust, et pooled on p-s 7 sätestatud ostuhinna puhul pidanud

silmas tasu raiutavate puude eest. Kasvava metsa raieõiguse võõrandamise leping ei ole

klassikaline rendileping, kuivõrd kokku lepitud maakasutusega (metsa raiumise ja väljaveoga)

kaasneb ka kinnisasja väärtuse vähenemine. Üksnes raie teostamisega ja puude äraviimisega

kinnisasja väärtus väheneb ning väärtuse vähenemise eest makstakse sisuliselt võõrandajale

tasu. Seega ei ole kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingute puhul eesmärk võimaldada

teisel isikul üksnes maakasutust ja lepingu esemeks ei ole mitte raieõigus kui selline, vaid

lepingu eesmärgiks on puude omandamine ning kinnisasja väärtuse vähendamise hüvitamine.

Hageja on menetluse käigus loobunud hagist 823 euro ulatuses. Tegemist on summaga, mis

vastab vaidlusaluse raieala keskmisele rendihinnale lepingu kehtivuse perioodil.

Hageja leiab, et lepingu alusel tasutu kuulub tagastamisele vastavalt VÕS § 195 lg-s 5

sätestatule. Juhul, kui ringkonnakohtu hinnangul on kogu lepingu p-s 7 määratud ostuhind

tõlgendatav kui tasu raieõiguse eest, siis on hagejal vastavalt VÕS § 296 lg-s 3 sätestatule õigus

renditasust maha arvestada kasvava metsa väärtus, mis jäi hageja poolt raiumata. Hageja on

maakohtu menetluses tõendanud, et kasvama jäänud puude väärtus oli 2021. a II kvartali

puiduhindasid arvestades ca 38 454 eurot.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis hageja nõude kostja vastu 25 177 euro

saamiseks rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude kostjalt 25 177

euro

saamiseks,

jaotab

menetluskulud

ning

määrab

need

rahaliselt

kindlaks.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

7. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab

maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hageja nõude kostja vastu 25 177 euro nõudes

rahuldamata. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus võttis vastu W vastu

esitatud hagist loobumise ja osaliselt kostja vastu esitatud 823 euro suurusest nõudest

loobumise. Eeltoodud osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi

kaebamata jõustunud. Arvestades hagiavalduse tervikteksti, siis ei nõua hageja põhinõudelt

viivist ning maakohus ei ole sellist nõuet ka menetlusse võtnud (I kd, tl 63). Hageja ei ole

esitanud vastuväidet kohtu tegevuse kohta ega väidet apellatsioonkaebuses.

8. Hageja esitas 14. oktoobri 2022. a menetlusdokumendiga tõendid – Riigi Ilmateenistuse

2019–2020 talve ülevaade, põllumajandusmaa müügi- ja rendihinna kohta ülevaade,

väljavõtted SIKK OÜ ja OÜ Muinasmets kodulehelt, väljavõtted SIHTASUTUSE

ERAMETSAKESKUS veebilehelt, Maa-ameti riigimaade rendioksjonite tulemused ning

ülevaated 2018. a ja 2021. a II kvartali puiduturust. Kostja leiab, et hageja on tõendid esitanud

hilinenult ning neid ei tohiks apellatsioonimenetluses arvestada. Ringkonnakohus kostja

seisukohaga ei nõustu ning leiab, et 14. oktoobri 2022. a menetlusdokumendiga esitatud

tõendid (lisad 1–9) tuleb vastu võtta.

Kolleegium märgib, et kuigi apellatsioonimenetluses on uute tõendite ja asjaolude esitamine

TsMS § 652 kohaselt piiratud, siis praegu ei ole tegemist uute tõendite esitamisega. Nimetatud

tõendid on hageja esitanud juba maakohtu menetluses, kuid selle esitamise viis ei vastanud

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud nõuetele. Tõend, millele on menetlusdokumendis

viidatud hüperlingiga, ei pruugi olla menetluse lõpuni veebis kättesaadav. Maakohus on

hüperlingiga viidatud tõendeid asja lahendamisel arvestanud ning need on olnud nii kohtule kui

ka kostjale menetluses kättesaadavad.

Ringkonnakohus kõrvaldab tõendi esitamisega seoses maakohtu menetlusõiguse normi

rikkumise ning võtab väljatrükina esitatud dokumentaalsed tõendid asja juurde (TsMS § 272

lg 1 ja § 274).

9. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja W sõlmisid 16. aprillil 2018 kasvava metsa raieõiguse

võõrandamise lepingu, hageja tasus kostjale 26 000 eurot, leping on tähtaja saabumisega

15. augustil 2020 lõppenud ning hageja ei kasutanud raieõigust lepingu tähtaja jooksul, st ta ei

ole kasvavat metsa raiunud, seda välja vedanud ega kostjalt metsamaterjali omandanud. Kuigi

kinnisasja omanik on muutunud, siis raieõiguse võõrandamise lepingust tulenevad õigused ja

kohustused lähevad üle kinnisasja omandajale (MS § 37 lg 7 kolmas ja neljas lause).

Apellatsioonimenetluses on vaidluse all hageja nõue lepingu p 7 alusel tasutud 26 000 eurost

25 177 euro tagastamiseks.

10. Maakohus tõlgendas lepingut ning leidis, et hageja ei ole tõendanud, et lepingueelsetel

läbirääkimistel lepiti kokku, et metsa väärtus on 26 000 eurot ning raieõiguse kui sellise eest

tasu ei maksta. Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et lepingu p-s 7 sätestatud

tasu näol on tegemist raieõiguse tasuga, mille tagastamist hageja kostjalt nõuda ei saa. Seetõttu

tuleb maakohtu otsus tühistada ja hagi rahuldada.

11. Riigikohtu hinnangul vastab raieõiguse võõrandamise leping MS § 37 lg-tes 6 ja 7

sätestatut arvestades kinnisasja rendilepingu tunnustele. Rendilepingule kohaldatakse

VÕS § 341 järgi ka üürilepingu sätteid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. juuni 2018. a otsus

tsiviilasjas nr 2-17-280/31, p 22.2). Maakohus leidis, et asjas ei kuulu kohaldamisele

VÕS § 360 lg 2. Sellise õigusliku käsitlusega ei nõustu kostja, kes leiab jätkuvalt, et tegemist

on põllumajandusliku kinnisasja rentimisega.

11.1. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Põllumajandusliku rendilepingu mõiste

tuleneb VÕS § 340 lg-st 1. Põllumajandusliku rendilepingu sisu avatakse lepingu eseme kaudu

ning ese peab vastama kahele olulisele tunnusele: 1) rendilepinguga peab rendileandja

kohustuma rentniku kasutusse andma kinnisasja või kinnisasja osa või ettevõtte ja 2) vastava

kinnisasja, selle osa või ettevõtte kasutusotstarve peab olema suunatud põllumajanduslikule

tootmisele. VÕS § 340 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse põllumajandusliku rendilepingu kohta

sätestatut ka metsamajandusliku kinnisasja rendilepingu suhtes, kuid seda eeldusel, et vastav

kinnisasi

kuulub

põllumajandusliku

ettevõtte

vara

hulka.

Samuti

ei

kohaldata

põllumajandusliku rendilepingu kohta sätestatut rendilepingule, mille esemeks on alla 2 hektari

suurune maatükk (VÕS § 340 lg 3).

11.2. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66¹ järgi on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik

tegutseb. Ettevõte on spetsiifiline varakogum, mille kaudu saab ettevõtja majandustegevust läbi

viia. Kuigi maakohus on ebaõigesti märkinud, et VÕS § 340 lg 2 kohaldamise välistab juba see,

et kinnisasi kuulub füüsilisele isikule, ei muuda see maakohtu järeldust valeks. Kostja ei ole

esile toonud ega tõendanud, et kinnisasi kuulub põllumajandusliku ettevõtte vara hulka, mille

kaudu kostja ettevõtjana tegutseb. Samuti on hageja esile toonud, et raieala maatüki suuruseks

oli 1,96 hektarit.

12. Hageja nõude aluseks saab olla VÕS § 296 lg 3, kui tegelikult ei pidanud ta kostjale tasu

mingis ulatuses maksma, mis juhul võib olla tegu õigusliku aluseta maksega (vt eespool

viidatud otsus nr 2-17-280/31, p 24). Kolleegiumi hinnangul ei ole pooled VÕS § 296 lg 3

kohaldamist välistanud.

VÕS §-s 339 toodud rendilepingu õigusliku määratluse järgi kohustub üks isik (rendileandja)

andma rendilepinguga teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning

võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja.

Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Rendilepingule kohaldatakse VÕS § 341

järgi ka üürilepingu sätteid. Üürilepingu puhul on üürnikul ettemakstud üüri tagasi nõudmise

õigus vaid osas, milles makse on tehtud aja eest pärast lepingu lõppemist (VÕS § 337).

VÕS § 296 lg 3 järgi peab üürnik üüri maksma ka aja eest, mil ta ei saanud asja kasutada temast

oleneval põhjusel, eelkõige oma äraoleku tõttu, kuid ta võib üürist maha arvata üürileandja

kokkuhoitu ja asja teistsuguse kasutamisega saadud kasu väärtuse.

13. Kolleegiumi leiab, et maakohus eksis lepingut tõlgendades VÕS § 29 kohaldamisel.

Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid,

mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem

andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki

ning tavasid ja pooltevahelist praktikat. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud

asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda (vt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19; 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 12;

11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11).

Maakohus on küll viidanud VÕS § 29 lg 5 p-le 1 (lepingu sõlmimise asjaolud, sh lepingueelsed

läbirääkimised), kuid otsusest ei nähtu, kuidas maakohus lepingut kui tervikut arvesse võttis

ning millistest tingimustest nende koosmõjus järeldas, et kokku lepiti tasu kasvava metsa

raieõiguse eest. Maakohus ei ole poolte ühist tegelikku tahet VÕS §-s 29 sätestatut arvestades

sisuliselt käsitlenud. VÕS § 29 lg-tes 1–3 sätestatud tõlgendamisreeglite järgi tuleb lepingut

tõlgendada eelkõige lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest lähtudes (subjektiivse

tõlgendamise põhimõte). Kui need reeglid ei võimalda lepingupoolte ühist tegelikku tahet

kindlaks teha, tuleb lepingut tõlgendada VÕS § 29 lg 4 kohaselt nii, nagu lepingupooltega

sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (objektiivse tõlgendamise reegel).

14. Lepingus on sätestatud, et see annab hagejale õiguse langetada puid lepingus kokku lepitud

tingimustel. Lepingu p-s 2 sätestatud tingimus on sama, mis on kajastatud MS § 37 lg 7

esimeses lauses. Lepingu p-s 7 on pooled kokku leppinud ostuhinna tasumises ning selle

tähtajas, sidumata selle sissenõutavaks muutumist või tagastamist raiemahuga. Samas on

pooled p-s 6 kokku leppinud, et langetatavate puude omandiõigus läheb hagejale üle pärast

ostuhinna täielikku tasumist. Lepingu p 10 sätestab, et kinnistu kasutamise eest kostja lepingu

kehtivuse ajal tasu ei nõua. Lepingus ei ole pooled kokku leppinud, et lepingu täitmata jätmisel

kuuluks ostuhind täielikult või osaliselt tagastamisele.

15. Arvestades MS § 37 lg 7 esimeses ja teises lauses sätestatut, samuti eespool viidatud

lepingutingimusi, on kolleegiumi hinnangul võimalik tuvastada lepingupoolte ühine tahe – tasu

on seotud raiutava metsa väärtusega. Seda järeldust ei väära ka asjaolu, et lepingu tekst oli ette

valmistatud

hageja

poolt.

Kostja

tugineb

apellatsioonimenetluses

tüüptingimuste

tõlgendamisele (VÕS § 39 lg 1). Praegusel juhul ei oma see asja lahendamisel tähtsust, sest

lepingu p 7 puudutab lepingulise kohustuse ja selle eest tasutava hinna vahekorda, mistõttu ei

loeta sellist tüüptingimust VÕS § 42 lg 2 järgi ebamõistlikult kahjustavaks. Mis puudutab

tüüptingimuste tõlgendamist, siis ka kostjaga sarnane mõistlik isik pidi kolleegiumi hinnangul

samadel asjaoludel mõistma, et 26 000 eurot ei saanud olla tasu üksnes raieõiguse eest.

16. Lepingu tõlgendamisel lähtub ringkonnakohus järgmistest asjaoludest.

Hageja tegi 5. aprillil 2018 kostjale hinnapakkumise, lähtudes hinna määramisel raiutavate

puude kogumahust ja väärtusest (I kd, tl 146). Seda, et kokkulepitud hind põhineb puidu

väärtusel ning kostjale jäi alles kasvav mets väärtusega vähemalt 26 000 eurot, tõendavad

puiduturu ülevaated (II kd, tl-d 28–44). Seega kujunes lepingus kokku lepitud ostuhind välja

raiutava puidu väärtusel. Lepingu eesmärgiks ei olnud võimaldada hagejal üksnes maakasutust

ja raieõigust, vaid lepingu eesmärgiks oli puude omandamine ning kinnisasja väärtuse

vähendamise hüvitamine. Samas on hageja jaatanud olukorda, et osa tasust maksis ta siiski ka

raieõiguse eest. Kuna pooled raieõiguse tasu suuruses eraldi kokku ei leppinud, siis on hageja,

võttes aluseks maatulundusmaa rendihinnad, arvestanud tasu suuruseks 822,61 eurot (II kd, tl-

d 20, 25–27). Kolleegiumi hinnangul on hageja pakutud viisil raieõiguse tasu arvutamine

põhjendatud. Ringkonnakohus andis kostjale võimaluse esitada alternatiivselt oma seisukoht

raieõiguse tasu arvutamise aluseks olevate asjaolude kohta, kuid kostja, leides, et hageja

pakutud viisil ei saa raieõiguse hinda arvutada, oma arvutust välja ei pakkunud.

Eelnevast tulenevalt on hageja nõue raiutud metsa väärtusega seotud ostuhinna tagastamiseks

põhjendatud ja hagi tuleb rahuldada.

17. Maakohus tuvastas ka selle, et hageja väited lepingu täitmist takistavate asjaolude kohta

(ilmastikuolud) on tõendamata. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et hagejal on õigus nõuda

kostjalt raiutava metsa väärtusega seotud tasu tagasi, siis ei oma nimetatud asjaolu asja

lahendamisel tähtsust. Samuti ei ole hageja maakohtu tuvastatut apellatsiooniastmes

vaidlustanud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. Kuna maakohtu otsus tühistatakse, muudab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 173 lg-tes 1

ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude

jaotuse.

19. Maakohtu menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 162 lg-s 1 ja § 168 lg-s 2

sätestatust.

Hageja on kostja vastu esitatud hagist osaliselt loobunud. Kolleegiumi hinnangul on osaline

hagist loobumine asja kogumahust 3%. Seega jäävad maakohtus kantud menetluskuludest 3%

hageja ja 97% kostja kanda.

Ringkonnakohus märgib, et kuigi hageja esitas hagi ka W vastu, on maakohus menetluskulud

hagejalt välja mõistnud üksnes kostja kasuks. W ei ole maakohtu otsust menetluskulude jaotuse

ja kindlaksmääramise osas vaidlustanud. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise

lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

20. Apellatsioonimenetluse kulud jätab kolleegium TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.

21. Maakohus määras kohtuotsuses kindlaks mõlema poole menetluskulude rahalise suuruse,

mistõttu määrab ringkonnakohus TsMS § 174 lg 3 kohaselt kindlaks ka apellatsiooniastmes

kantud menetluskulude rahalise suuruse. Menetluskulude jaotuse muutmise tõttu muudab

ringkonnakohus maakohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust.

21.1. Maakohus määras hageja menetluskulude suuruseks 1000 eurot (riigilõiv) ning kostja

menetluskulude suuruseks 5550 eurot (lepingulise esindaja kulu). Pooled ei ole

apellatsiooniastmes nende summade osas sisulisi vastuväiteid esitanud. Vastavalt

menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 970 eurot (=

1000 x 0,97) ning hagejalt kostja kasuks menetluskulud 166,50 eurot (= 5550 x 0,03).

21.2. Kuna pooltel on vastastikused kohustused menetluskulude tasumisel, teeb kolleegium

otsuse resolutsioonis nende menetluskulude nõuete osas vastavalt TsMS § 445 lg 1 teisele

lausele tasaarvestuse. Tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

menetluskulud 803,50 eurot (= 970 – 166,50).

21.3. Apellatsioonimenetluses on hageja palunud kostjalt välja mõista lepingulise esindaja

kulud 2975 eurot ja riigilõivu 1400 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutatud

õigusabi 21 tundi ja 15 minutit tunnihinnaga 140 eurot (käibemaksuta). Hageja on kinnitanud,

et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud

seoses praeguse kohtumenetlusega ning ta on käibemaksukohustuslane. Kolleegium leiab, et

hageja apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt.

21.4. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus esindajal maakohtu otsusega tutvumiseks ja

apellatsioonkaebuse koostamiseks 12 tundi ja 45 minutit, vastusega tutvumiseks 30 minutit,

kohtu nõudekirjaga tutvumiseks ja seisukoha koostamiseks 4 tundi ja 15 minutit, täiendava

seisukoha koostamiseks 3 tundi ja 15 minutit ning menetluskulude nimekirja koostamiseks 30

minutit.

Kolleegium märgib, et kohus saab ja peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud

olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Selleks hindab kohus talle

esitatud dokumentide alusel õigusabi osutamiseks kulunud aega ja tehtud toiminguid, samuti

saab kohus võtta seisukoha, kas kokkulepitud tunnitasu suurus on mõistlik.

Praegune asi on keskmise keerukusega. Maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsioonkaebuse

koostamise ajakulu ei ole põhjendatud (12 tundi ja 45 minutit), sest apellatsioonkaebuses

kordab hageja juba varem menetluses esitatud seisukohti. Hageja on vahetanud lepingulist

esindajat, kuid hageja ei ole esile toonud, et ajakulu, mis läks uuel esindajal asja materjalidega

tutvumiseks, tekkis lepingulise esindaja vahetamise vajaduse tõttu. Lepingulise esindaja

vahetamise vajaduseks saab lugeda vaid asjaolusid, mis objektiivselt takistavad sama

esindajaga jätkamist. Praeguses asjas ei ole hageja esile toonud asjaolusid, mis objektiivselt

takistasid sama esindajaga jätkamist. Heas usus toimival menetlusosalisel tuleks vastavad

põhjendused menetluskulude kindlaksmääramise avalduses esitada omal algatusel (vt

Riigikohtu 9. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-09, p 17). Seega ei ole hageja

uue lepingulise esindaja apellatsioonkaebuse koostamise suurem ajakulu põhjendatud ning

kostja

ei

pea

hüvitama

sellest

tingitud õigusabikulude

suurenemist.

Ka

teiste

menetlusdokumentide koostamiseks on hageja esindaja kulutanud põhjendamatult palju aega.

Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning asjaolu, et pooled olid

arvestatavas osas oma väited juba maakohtus esitanud, on kolleegiumi hinnangul advokaadist

esindajal põhjendatud kulutada apellatsiooniastmes tehtud toiminguteks kokku 7 tundi. Selle

ajakulu sees on arvestatud ka asja menetlusega seotud esindaja ja menetlusosalise suhtlusega.

Kolleegium möönab, et hageja uuel esindajal võis kuluda nimekirjas märgitud aeg, kuid

praegusel juhul ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse arvestada hageja uue esindaja tõttu

tekkinud dubleerivate kuludega.

Lepingulise esindaja tunnihinda 140 eurot peab kolleegium põhjendatuks.

21.5. Eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingulise esindaja kulu

980 eurot (= 7 x 140), millele lisandub riigilõiv 1400 eurot. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja

taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

22. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)