2-21-9389/50 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-9389

Kohtuasi

Osaühingu Raunopol hagi Rednut OÜ vastu 57 741,67

euro ja viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. märtsi 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Raunopol apellatsioonkaebus

Rednut OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Osaühingu Raunopol apellatsioonkaebus 46 784,97 eurot

Rednut OÜ apellatsioonkaebus 17 526,12 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühing Raunopol (registrikood 10006469),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Kostja Rednut OÜ (registrikood 12908704), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Henri Torop

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 11. oktoobri 2022. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 18. märtsi 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-9389 osas,

milles maakohus jättis rahuldamata Osaühingu Raunopol hagi Rednut OÜ vastu

põhinõude 42 567 eurot ja sellelt arvestatud viivise saamiseks, samuti menetluskulude

jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi selles

osas rahuldada, jätta menetluskulud Rednut OÜ kanda (v.a menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud, mis jäävad poolte endi kanda)

ning määrata need rahaliselt kindlaks.

2. Jätta muus osas, s.o Rednut OÜ-lt Osaühingu Raunopol kasuks välja mõistetud

põhinõude 15 174,67 eurot ja sellelt arvestatud viivise osas, maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, muutes ja täiendades selle põhjendusi vastavalt praeguse

otsuse põhjendustele.

3. Rahuldada Osaühingu Raunopol apellatsioonkaebus.

4. Jätta Rednut OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

5.1. Hagi rahuldada.

5.2. Välja mõista Rednut OÜ-lt Osaühingu Raunopol kasuks põhinõue 57 741,67

eurot, viivis 7454,21 eurot ja alates 2. novembrist 2022 viivis põhinõudelt

(57 741,67 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni

põhinõude täitmiseni.

5.3. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Rednut OÜ kanda,

v.a menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud, mis

jäävad poolte endi kanda.

5.4. Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista

Rednut OÜ-lt Osaühingu Raunopol

kasuks välja maakohtus kantud

menetluskulud 2877 eurot ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 2417 eurot.

Kohustada Rednut OÜ-d tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing Raunopol (hageja) esitas 10. juunil 2021 Harju Maakohtule Rednut OÜ (kostja)

vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 57 741,67 eurot, 10. juuni 2021. a

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1016,25 eurot ja viivise võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 11. juunist 2021 kuni põhinõude

tasumiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2020. a märtsis suulise töövõtulepingu, mille alusel pidi

hageja teostama betoonitöid objektil Rahukohtu 2, Tallinn. Tööde maksumuseks lepiti kokku

720 000 eurot (koos käibemaksuga). Tööde teostamise käigus leppisid pooled kokku, et koos

lisatöödega on hagejale makstav tasu 659 015,26 eurot (koos käibemaksuga), millest hageja oli

nõus kompromissi korras maha arvestama kokku 22 216,90 eurot. Seega pidi kostja hagejale

tööde eest tasuma 636 798,36 eurot (koos käibemaksuga). Hageja teostas tööd ning andis need

kostjale 15. jaanuaril 2021 üle. Tööde teostamise aeg pikenes hagejast sõltumatutel põhjustel.

Teostatud tööde eest tasus kostja hagejale kokku 579 056,69 eurot. Kostja on jätnud tasumata

viimase arve summas 57 741,67 eurot, mille maksetähtaeg oli 22. märtsil 2021. Kostja poolt

allkirjastatud akt nr 10 on käsitatav võlatunnistusena (VÕS § 30), millega kostja tunnistas, et

hageja on viimase perioodi osas teostanud töid mahus 79 958,57 eurot ning et hagejal on

sissenõutavaks muutunud nõue kostja vastu vähemalt 15 741,67 euro ulatuses. Pooled ei ole

kokku leppinud leppetrahvi tasumises, mistõttu ei ole hageja nõue tasaarvestusega lõppenud.

Samuti ei ole hageja vastutav tornkraana kasutamise täiendava kulu eest.

Hageja nõuab rahalise kohustuse täitmist (VÕS § 108 lg 1) ja seadusjärgses määras viivist

alates 23. märtsist 2021. Kostja on hagejale andnud ka garantii töövõtulepingust tulenevate

kostja rahaliste kohustuste täitmise kohta (VÕS § 155). Garantii andmisega on loodud kostja

põhikohustuse kõrvale sellest sõltumatu garantiikohustus.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt on pooltevaheline töövõtuleping sõlmitud alltöövõtulepingu

nr 20/01-RedRau tingimustel. Viidatud leping on küll hageja poolt allkirjastamata, kuid sellest

lepingust on pooled tööde teostamisel lähtunud. Seejuures ei väljendanud hageja tööde

teostamise käigus kordagi, et ta alltöövõtulepingu tingimusi ei aktsepteeri. Seega on hageja

vähemalt kaudse tahteavaldusega lepingutingimusi aktsepteerinud ja alltöövõtuleping nr 20/01-

RedRau on pooltele siduv (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3).

Alltöövõtulepingu kohaselt oli tööde teostamise perioodiks 4. mai 2020. a kuni 2. november

2020. a. Hageja lõpetas põhitööde teostamise 15. jaanuaril 2021, järeltöid teostas hageja kuni

10. märtsini 2021 ning kostja andis tööd peatöövõtjale üle 12. märtsil 2021.

Hageja esitas 19. märtsil 2021 kostjale akti nr 10, mille kohaselt oli perioodil 1. detsember

2020. a kuni 15. jaanuar 2021. a teostatud tööde tasu 57 741,67 eurot (koos käibemaksuga).

Kostja aktiga nr 10 ei nõustunud, kuivõrd kostjal oli tööde teostamisega hilinemise tõttu

alltöövõtulepingu p 11.6.2 alusel leppetrahvi nõue hageja vastu kokku summas 783 618,48

eurot. Kostja esitas 22. märtsil 2021 hagejale korrigeeritud akti nr 10 ning leppetrahvi nõude,

mille kostja tasaarvestas hageja tasu nõudega 42 000 euro ulatuses. 24. märtsil 2021 saatis

hageja kostjale arve nr 2020074 (viitega aktile nr 10) summas 15 741,67 eurot. Täiendava

tasaarvestuse avalduse summas 15 741,67 eurot esitas kostja 19. aprillil 2021. Seega on hageja

nõue tasaarvestusega lõppenud. Kuivõrd hagejal ei ole nõuet kostja vastu, ei ole põhjendatud

ka hageja viivisenõue.

Kostja ei ole hagejale garantiid andnud. 6. märtsi 2020. a e-kirjaga kostja aktsepteeris hageja

hinnapakkumise. Samuti on kostja lepingulised kohustused hageja ees täidetud. Kuna hageja

rikkus tööde teostamise tähtaega, siis tekkis kostjale täiendav kulu 5925,60 eurot tornkraana

rentimise eest. Seega on kostjal hageja vastu täiendav nõue, mille kostja saab hageja nõudega

tasaarvestada.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 18. märtsi 2022. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ja

jättis menetluskulud 26% ulatuses kostja kanda ning 74% ulatuses hageja kanda. Maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 15 174,67 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise 1113,48 eurot ning viivise põhinõudelt alates 19. märtsist 2022. a kuni kohtuotsuse

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole pooled kirjalikku töövõtulepingut sõlminud ja

kostja poolt 21. mail 2020 hagejale saadetud lepingut ei saa pidada siduvaks. Tööde lõpetamise

tähtaeg oli 2. november 2020. a ning kokkuleppel pikendati seda kuni 31. detsembrini 2020.

Maakohus leidis, et hageja teostas tööd hilinenult ning tööde vastuvõtmise ajaks saab lugeda

22. märts 2021. a, mis on fikseeritud korrigeeritud tööde aktis nr 10.

Kuigi hageja on esitanud kostjale kaks arvet, siis kohustuse suurust ei tõenda arve, vaid

vastuvõetud tööde maht ja selle vastavus kokkulepitud töödele. Leppetrahvi kokkulepe ei ole

tõendatud. Hageja saatis kostjale arve summas 15 741,67 eurot. Maakohus leidis, et pooled

jõudsid tööde vastuvõtmise käigus läbirääkimiste tulemusena kokkuleppele tasu suuruse osas,

mis arvestab hageja lepingu rikkumist, ning see kokkulepe on kajastatud ka selles arves. Hageja

ei vastuta tornkraana kasutamise tasu eest.

Maakohus leidis, et kostja on saanud hageja tasunõudest ja selle täpsest suurusest teada

5. aprillil 2021, kui hageja esindaja IDR Inkasso OÜ kostjale nõudekirja saatis. Kostja esitas

19. aprillil 2021 hagejale vastuväited, mida maakohus käsitles vastastikuse kohustuse täitmisest

keeldumisena (VÕS § 111 lg 1). Kostja tasaarvestuse avalduse osas märkis maakohus, et

leppetrahvi kokkuleppe olemasolu ei ole kohtumenetluses tõsikindlalt tõendamist leidnud.

Kostja menetlusliku tasaarvestuse osas märkis maakohus, et kuna tööde tegemise tähtajaks oli

31. detsember 2020. a, siis ei ole tornkraana kasutamise tasu detsembris 2020. a peatöövõtja

poolt liigseks kulutuseks, mille eest hageja vastutab. Seega kuulub hageja kasuks

väljamõistmisele töövõtu tasu 15 174, 67 eurot.

Kuivõrd hageja esitas kostjale 24. märtsil 2021 arve tasumise tähtajaga 22. märts 2021. a, tekkis

kostjal kohustus arve tasuda mõistliku aja jooksul. Hageja esindaja IDR INKASSO OÜ

5. aprilli 2021. a kirja saab pidada kohustuse täitmise tähtaja andmiseks, mistõttu oli kostjal

kohustus tasuda tööde eest 10. aprillil 2021. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis perioodi

11. aprill 2021. a kuni 18. märts 2022. a eest 1137,48 eurot ning VÕS § 113 lg 1 sätestatud

määras alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast.

Hageja apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamata

jätmise, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Hageja palus teha asjas uue

otsuse, millega rahuldada hagi tervikuna ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et hagejal on kostja vastu tasunõue summas 57 741,67 eurot.

Samas on maakohus ebaõigesti asunud seisukohale, et pooled leppisid kokku tasu suuruses

15 741,67 eurot. Maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-d 3 ja 4,

tuginedes asjaolule, millele kumbki pool ei ole menetluses tuginenud. Samuti on kohtuotsus

selles osas vastuoluline. Maakohus on esmalt leidnud, et poolte vahel ei olnud leppetrahvi

kokkulepet ning seejärel siiski leidnud, et kostja nõude alusel on tasunõuet vähendatud. Kostja

tasaarvestuseks esitatud nõuded on vastuolus hea usu põhimõttega, sest peatöövõtja ei ole

kostjalt väidetava viivituse eest leppetrahvi nõudnud.

Maakohtu seisukoht, mille kohaselt hageja hilines tööde teostamisega, ei põhine tõenditel.

Samuti on ekslik maakohtu seisukoht hageja tasunõude sissenõutavaks muutumise aja osas.

Hageja lõpetas tööd 15. jaanuaril 2021. Kostja on arve kätte saanud, mistõttu muutus tasu

sissenõutavaks arvel toodud tähtpäeval, s.o 22. märtsil 2021.

Kostja apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamise,

samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Kostja palus teha asjas uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Juhul, kui kohus rahuldab hagi

täielikult või osaliselt, palub kostja arvestada kostja 5925,60 euro suuruse nõudega ning

tasaarvestada poolte nõuded kattuvas ulatuses.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et alltöövõtuleping nr 20/01-RedRau ei olnud pooltele siduv.

Hageja on alltöövõtulepingus sätestatud tingimusi otsese või kaudse tahteavaldusega

aktsepteerinud. Seega on maakohus ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 68 lg-d 1–3. Ka on

maakohus rikkunud TsMS § 232 lg 1 kohast tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse

hindamise kohustust, asudes seisukohale, et tööde teostamise tähtaega pikendati kuni

31. detsembrini 2020. Kostja on seisukohal, et tööde teostamise tähtaeg oli 2. november

2020. a, viidatud tähtaeg tulenes ka alltöövõtulepingust. Isegi, kui asuda seisukohale, et tähtaeg

tulenes hageja 4. märtsi 2020. a hinnapakkumisest ja kostja 6. märtsi 2020. a e-kirjast, siis oleks

tööd pidanud olema teostatud 6. oktoobril 2020. Ka ei tulene peatöövõtjaga lepingu

pikendamisest siduvat tähendust poolte vahel kokku lepitud tööde teostamise tähtajale.

Samuti on maakohus tõendeid ebaõigesti hinnates asunud seisukohale, et leppetrahvi kokkulepe

ei ole tõendatud. Kostja leiab, et alltöövõtulepingu tingimused muutusid pooltevahelise

töövõtulepingu osaks. Ka on hageja leppetrahvikokkuleppe olemasolu ning tasaarvestuse

teostamist kinnitanud 24. märtsil 2021, kui saatis kostjale e-kirja, millele oli lisatud arve

nr 2020074, viitega aktile nr 10, summas 15 741,67 eurot. Lisaks on maakohus ebaõigesti

leidnud, et hageja ei vastuta tornkraana kasutamise täiendava kulu eest. Kuivõrd hageja ei

teostanud töid tähtaegselt, siis võib kostja VÕS § 115 lg 1 alusel nõuda täiendavate kulutuste

hüvitamist. Maakohus ei ole arvestanud, et tööde teostamise tähtaja pikenemine ei vabasta

kohustatud isikut vastutusest (VÕS § 114 lg 2).

Menetluskulude kindlaksmääramise osas leiab kostja, et maakohus on põhjendamatult kostja

lepingulise esindaja ajakulu vähendanud.

Poolte seisukohad

6. Pooled vaidlevad teineteise apellatsioonkaebustele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud vastaspoole kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657

lg 1 p 2 kohaselt tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi põhinõude 42 567

euro ja sellelt arvestatud viivise saamiseks, samuti menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega hagi rahuldamata jäetud osas rahuldab, jätab maa-

ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda ning määrab need rahaliselt kindlaks.

Muus osas, s.o kostjalt hageja kasuks välja mõistetud põhinõude 15 174,67 eurot ja sellelt

arvestatud viivise osas, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes

ja täiendades

selle

põhjendusi

vastavalt praeguse otsuse põhjendustele.

Hageja

apellatsioonkaebus rahuldatakse. Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

8. Maakohus on õigesti poolte õigussuhte kvalifitseerinud töövõtulepinguna VÕS § 635 lg 1

mõttes. Hageja on esitanud kostja vastu nõude tasu maksmise kohustuse täitmiseks

(VÕS § 108) ja viivise saamiseks (VÕS § 113 lg 1). Edasiulatuva viivise nõude õiguslikuks

aluseks on TsMS § 367. Kostja vaidleb hagile vastu, leides, et nõue on VÕS § 186 p 2 kohaselt

tasaarvestusega lõppenud.

Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas poolte suhteid reguleerib

kirjalikult taasesitatav leping (alltöövõtuleping nr 20/01-RedRau), kas hageja rikkus

töövõtulepingut ning kas kostjal on hageja vastu leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõue.

9. Maakohus leidis, et poolte vahel on sõlmitud suuline töövõtuleping. Kolleegium nõustub

maakohtu seisukohaga. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda selles

osas maakohtust erinevale seisukohale.

9.1. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja saatis hagejale 21. mail 2020 enda poolt koostatud

lepingu projekti, mida kumbki pool ei allkirjastanud. Seega ei ole poolte vahel kirjalikku

lepingut, sest kirjaliku vormi korral peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt

allkirjastatud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 lg 1). Kolleegium leiab, et ainuüksi

asjaolu, et hageja küsis lepingu projekti ning selles kajastatud numbrile (20/01-RedRau) on

viidatud üheksas tööde teostamise aktis ja Swedbank AS-i garantiikirjas, ei tõenda, et pooled

sõlmisid lepingu elektrooniliselt saadetud lepingu projektis sätestatud tingimustel.

Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe (VÕS § 9 lg 1). Kostja osundab TsÜS § 68 lg-tele 1–3, heites

maakohtule ette normi kohaldamata jätmist. TsÜS § 68 lg 1 järgi võib tahteavalduse teha mis

tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Nii võib tahet avaldada ka kaudselt,

väljendades seda teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68

lg 3). Kolleegium ei nõustu kostja käsitlusega, et kuna hageja ei väljendanud mittenõustumust

lepingu tingimustega, siis ta aktsepteeris neid. Lisaks on kostja viidanud VÕS § 29 lg-s 1

sätestatud lepingu tõlgendamise sätetele, tuues esile poolte käitumist – hageja küsis lepingut ja

kostja saatis selle, hageja ei esitanud lepingule vastuväiteid ning tööde teostamise ajal viidati

lepingu numbrile. Kolleegiumi hinnangul ei anna ka need asjaolud alust lugeda leping hagejale

saadetud projektis sätestatud tingimustel sõlmituks.

9.2. Kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe või praktika, et vaikimist saab lugeda

tahteavalduseks. Samuti ei saanud hageja tahteavaldus väljenduda teos, sest pooled ei vaidle

selle üle, et kostja saatis hagejale lepingu projekti pärast seda, kui hageja oli juba asunud

lepingut täitma (ringkonnakohtu 11. oktoobri 2022. a istungiprotokoll; ajamärgid 00:25:27–

00:27:32). Seega ei ole tegemist olukorraga, kus hageja väljendas nõusolekut oma tegevusega.

Samuti ei anna alust lugeda nõustumuseks seda, et lepingu projekti numbrit kasutati

töövõtulepingu täitmise ajal koostatud dokumentides. Hageja tõi esile ja see nähtub asja

materjalidest, et lepingu numbrile 20/01-RedRau viidati suhtluse lihtsustamiseks ning sellele

viidati juba 30. aprillil 2020 koostatud õiendis nr 2, s.o kuu aega varem, kui kostja saatis

hagejale sama numbriga lepingu projekti (I kd, tl 78).

10. Maakohus tuvastas, et töövõtulepingu kohaselt oli tööde lõpptähtajaks 2. november 2020,

mida poolte kokkuleppel pikendati kuni 31. detsembrini 2020. Apellatsiooniastmes on vaidluse

all jätkuvalt see, kas hageja täitis lepingulised kohustused tähtaegselt.

Kolleegium muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendust ja järeldust, sest maakohus rikkus

TsMS § 436 lg-t 3 ning tugines otsust tehes asjaolule (lõpptähtaega pikendati kokkuleppel kuni

31. detsembrini 2020), millele kumbki pool ei ole menetluses tuginenud. Samuti ei ole

maakohus täitnud otsuse põhjendamiskohustust, sest on jätnud hageja väited ja tõendid

hindamata. Asjaolu, kas hageja rikkus töövõtulepingut, omab tähtsust kostja tasaarvestuseks

esitatud nõuete hindamisel (leppetrahv ja tornkraana täiendav kulu).

10.1. Maakohus tuvastas peatöövõtja ja kostja vahel sõlmitud töövõtulepingus sätestatud

lõpptähtajale tuginedes, et pooltevaheline kokkulepe töö teostamise tähtaja osas on samuti

2. november 2020. Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu. Kolleegiumi hinnangul on

hageja tõendanud, et esines tellija viivitus, mistõttu hageja ei ole lepingut rikkunud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et poolte töövõtulepingulist suhet ei reguleeri kostja

poolt hagejale saadetud lepingu projektis sätestatud tingimused. Seega tuleb tuvastada, milles

pooled kokku leppisid. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on tõendanud, et pooled leppisid kokku,

et tööde teostamise tähtaeg on seitse kuud (hinnapakkumine ja kostja nõustumus sellele; I kd,

tl-d 5–6). Hinnapakkumises sätestatud tingimuse kohaselt, millega kostja nõustus, pidi kostja

kindlustama vajalike töö- ja olmeplatside olemasolu.

10.2. Hageja on tõendanud tellija viivituse, mille tõttu ta ei saanud töid teostada. Hageja väidet

tõendavad e-kirjad, millest nähtuvalt toimusid objektil viivitused (I kd, tl-d 130–133). Sellised

e-kirjad on TsMS § 229 lg 2 ja § 272 lg 2 kohaselt tõendiks (vt Riigikohtu 4. veebruari 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-14, p 21). Hageja väitega haakub ka asjaolu, et peatöövõtja

pikendas tööde lõpptähtaega kuni 31. detsembrini 2020 (I kd, tl 134). Kostja on tuginenud

teostatud tööde aktidele nr 1 ja 2 ning väitnud, et hageja tegi objektil töid juba 2020. a märtsis

ja mais (I kd, tl-d 76–78). Hageja on kostja väite ümber lükanud ja tõendanud, et tegemist oli

lisatöödega, mis ei olnud hõlmatud hinnapakkumises sätestatud seitsmekuulise teostamise

tähtajaga (I kd, tl-d 66 ja pöördel). Töödega, mis on sätestatud hinnapakkumises, alustati

2020. a mais, mida tõendab teostatud tööde akt nr 3 (I kd, tl 80 ja pöördel). Hageja esile toodud

ja tõendatud asjaolude kohaselt oli tellija viivitus rohkem kui 100 päeva. Kostja pole tõendanud,

et tähtaja rikkumine oli tingitud hagejast tulenevatest asjaoludest.

10.3. VÕS § 637 lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Asja

materjalidest nähtuvalt tuli hagejal töö üle anda ositi ja hind oli samuti määratud ositi. Seega

tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel (VÕS § 637 lg 4 teine lause). VÕS § 638

kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või

kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija

alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul.

10.4. Kolleegium leiab, et hageja on tõendanud, et töövõtja tasunõue on muutunud VÕS § 82

lg 7 mõttes sissenõutavaks ja hagejal oli õigus nõuda tasu maksmist arvel märgitud tähtpäevaks,

s.o 22. märtsiks 2021 (I kd, tl 9). Kostja võttis omaks, et hageja lõpetas põhitööde teostamise

15. jaanuaril 2021, samuti tõendab seda kostja juhatuse liikme e-kirjas antud kinnitus (I kd, tl

142; kostja 14. juuli 2021. a menetlusdokumendi p 9; I kd, tl 34). Pooled leppisid kokku, et tasu

maksmise tähtajaks on 21 päeva (I kd, tl 6). Kuigi kostja tugineb sellele, et hageja tegi parandus-

ja järeltöid kuni 11. märtsini 2021, siis kolleegiumi hinnangul ei anna see asjaolu kostjale õigust

tööde vastuvõtmisest keelduda. VÕS § 111 lg 3 järgi ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui

see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine

lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Kostja ei ole esile

toonud ega tõendanud, et töös esinesid olulised puudused, mis oleksid andnud talle õiguse

vastava tööosa vastuvõtmisest keelduda.

Lisaks sellele ei ole kostja esile toonud ega tõendanud ka seda, et tööd ei vastanud

lepingutingimustele, mis oleks andnud õiguse kasutada tasu maksmisest keeldumiseks

õiguskaitsevahendeid. Kui tellija on töö vastu võtnud, saab ta tasu maksmisest keeldumiseks

kasutada õiguskaitsevahendeid, kuid peab arvestama, et asjaolud on tema tõendada, st kui ta ei

suuda tõendada tehtud tööde lepingutingimustele mittevastavust ja sellest tulenevalt töövõtja

nõuet välistava õiguskaitsevahendi rakendamist (mh eeldusi selle rakendamiseks), peab ta

maksma töövõtjale kokkulepitud tasu (Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-80-08, p 31).

10.5. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et ei nõustu hageja

õigusliku käsitlusega, et teostatud tööde akti nr 10 näol on tegemist võlatunnistusega (I kd, tl-d

7 ja pöördel, 94–96). Selle akti ja 22. märtsi 2021. a e-kirja tekstist ei nähtu kostja tahet

tunnistada 57 741,67 euro suurust tasunõuet ning loobuda sellele vastuväidete esitamisest.

Tegemist on töövõtulepingulises suhtes tavapäraselt kasutatava tööde üleandmise-vastuvõtmise

aktiga.

11. Kuigi maakohus leidis, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kokkulepitud töö 57 741,67

euro suuruse tasu eest teinud, jõudis ta järelduseni, et pooled jõudsid 15 741,67 euro suuruses

tasus kokkuleppele. Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu ning leiab, et maakohus jättis

hagi 15 174,67 eurot ületavas osas ebaõigesti rahuldamata.

11.1. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et maakohus ei

rikkunud TsMS § 436 lg-t 3, kui leidis, et pooled on leppinud kokku tasus 15 741,67 eurot.

Kostja tugines sellele asjaolule maakohtu 7. veebruari 2022 istungil (I kd, tl 179; ajamärk

00:28:10). TsMS § 376 lg-te 4 ja 6 järgi on erandina lubatud suuliselt kohtuistungil täiendada

või parandada esitatud faktilisi või õiguslikke väiteid, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid

põhilisi asjaolusid. Ka praegusel juhul on tegemist sellise olukorraga.

11.2. Kolleegiumi hinnangul on maakohus teinud hageja esindaja 24. märtsi 2021. a e-kirja

põhjal vale järelduse, et hageja on ülejäänud tasunõudest loobunud või tasu vähendanud (I kd,

tl 108). Kuigi võlausaldaja võib talle kuuluvat nõuet käsutada, siis praegusel juhul ei ole kostja

tõendanud, et pooled on VÕS § 207 lg 1 kohaselt kokku leppinud võlasuhte lõpetamises hageja

osaliselt nõudest loobumisega või saavutanud kompromissi VÕS § 578 mõttes. Selliseid

tahteavaldusi kõnealune e-kiri ei sisalda. Hageja on selgelt avaldanud, et kostja tasuks talle ära

selle summa, mille üle pooltel vaidlust ei ole.

12. Järgnevalt hindab kolleegium kostja tasaarvestust. VÕS § 186 p 2 järgi võlasuhe lõpeb

tasaarvestusega. Kostja leiab, et hageja tasunõue on tasaarvestusega lõppenud. Kostja kasutas

tasaarvestuseks leppetrahvi nõuet ja tornkraana kasutamise kulu. Maakohus leidis, et

leppetrahvi kokkulepet ei ole kostja tõendanud ning tornkraana täiendava kulu eest hageja ei

vastuta. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega, kuid muudab tornkraana kasutamise kulu

osas otsuse põhjendusi.

12.1. VÕS § 158 lg 1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole

kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Selleks, et

leppetrahvi nõuda, peavad kehtima nii leppetrahvi kokkulepe kui ka selle aluseks olev leping.

Seaduses ei ole ette nähtud leppetrahvi kokkuleppe kohustuslikku vormi. Ka praegusel juhul ei

pea põhilepingu vormivabaduse tõttu olema leppetrahvi kokkulepe sõlmitud kindlas vormis.

Kolleegium leiab, et kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda maakohtust

erinevale seisukohale. See, et hagejale saadeti lepingu projekt, mille p 11.6.2 kohaselt on kostjal

õigus hagejalt nõuda leppetrahvi 2% lepingu tasust iga tööde teostamise lõpptähtaega ületava

päeva eest, ja hageja sellele vastuväiteid ei esitanud, ei tõenda leppetrahvi kokkuleppe

sõlmimist (vt käesoleva otsuse p 9). Samuti ei saa hageja esindaja 24. märtsi 2021. a e-kirjas

avaldatut („Lisatud arvel oleva summa ulatuses vaidlus puudub. Palun tasuda see arvel

märgitud tähtajal.“) tõlgendada kostja soovitud viisil, sest e-kirja tekstist ei saa teha järeldust,

et sellega on antud nõustumus või kinnitatud leppetrahvi kokkulepet. Selleks, et leppetrahvi

kokkulepe muutuks poolte kokkuleppe osaks, peab olema e-kirjas selgelt avaldatud, et

soovitakse kokku leppida seni kokkuleppimata tingimustes (vt nt arvel toodud tingimustega

nõustumise kohta Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, p 11).

12.2. Ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt oli töö teostamise tähtaeg seitse kuud, selle teostamise

ajal esines hagejast sõltumatutel asjaoludel viivitus ning töö sai valmis 15. jaanuaril 2021.

Samuti pikendas peatöövõtja tööde teostamise tähtaega 31. detsembrini 2020 (I kd, tl 134). Neid

asjaolusid arvestades ei ole hageja tööde teostamise tähtaega rikkunud. Seetõttu ei ole ka kostjal

hageja vastu kahju hüvitamise nõuet (2020. a detsembri tornkraana rendikulu), sest VÕS § 115

lg 1 kohaldamine eeldab, et töövõtja on lepingut rikkunud. See välistab ka VÕS § 114 lg 2

kohaldamise, sest täiendava tähtaja määramine eeldab, et esineb kohustuse rikkumine, mille

eest võlgnik vastutab.

13. Maakohus rahuldas hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude osaliselt, arvestades

viivist alates 11. aprillist 2021. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu ja rahuldab

hageja viivisenõude täies ulatuses (vt käesoleva otsuse p 10.4). TsMS § 367 teisest lausest

tulenevalt saab kohus mõista otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja

kindla summana ning viivise, mis ei ole veel sissenõutav, saab välja mõista otsuse tegemisest

edasi protsendina põhinõudest (vt ka Riigikohtu 3. aprilli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-

18420/26, p 14).

Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 23. märtsi 2021 – 1. novembri 2022 eest 7454,21 euro

suurune viivis (viivitatud päevi kokku 589). Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

57 741,67 euro suuruselt tasunõudelt arvestatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates 2. novembrist 2022 kuni põhinõude tasumiseni.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-

tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse

kulude jaotuse.

Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 162 lg-s 1, § 171 lg-s 1 ja § 178 lg-s 4

sätestatust ja jätab maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda, v.a

menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud, mis jäävad poolte endi

kanda.

15. Maakohus määras kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, mistõttu määrab

ringkonnakohus TsMS § 174 lg 3 kohaselt kindlaks ka apellatsiooniastmes kantud

menetluskulude rahalise suuruse.

16. Menetluskulude

jaotuse

muutmise

tõttu

muudab

ringkonnakohus

maakohtu

kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Lisaks arvestab ringkonnakohus sellega, et

pooled

vaidlustavad

apellatsiooniastmes

maakohtus

kantud

menetluskulude

kindlaksmääramist.

16.1. Maakohtus esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja

kulud 1650 eurot, millele lisandub istungiga seotud kulu (1 tund ja 46 minutit) ja riigilõiv 1100

eurot (I kd, tl-d 172 ja pöördel). Maakohus määras hageja menetluskulud kindlaks 1650 euro

ulatuses.

Kolleegium märgib, et kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu

kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust

hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud

diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16,

p 56).

16.2. Kolleegium nõustub hageja etteheitega, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata,

et hageja tasus riigilõivu mitte 1000 eurot vaid 1150 eurot (hagiavalduselt 1100 eurot ja hagi

tagamise avalduselt 50 eurot), mida saab lugeda põhjendatud menetluskuluks. Teiseks on

maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata maakohtu 7. juuli 2022. a istungiga seotud

lepingulise esindaja kulud (46 minutit tunnihinnaga 100 eurot). Vastavasisulise taotluse on

hageja esindaja esitanud kohtuistungil (I kd, tl 179 pöördel; ajamärk 00:31:53).

Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud kostjalt välja mõista riigilõiv 1150 eurot. Samuti on

hageja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud märgitud ulatuses (16 tundi ja 30 minutit)

asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas

asja materjalidega ja nendest ei nähtu, et hageja esindaja kulutas aega põhjendamatult.

Lepingulise esindaja tunnihinda 100 eurot (käibemaksuta) peab kolleegium põhjendatuks. See

ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

16.3. Eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingulise esindaja kulu

1727 eurot (=17,27 x 100), millele lisandub riigilõiv 1150 eurot. Lisaks peab kostja tulenevalt

hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

täitmiseni.

17. Apellatsioonimenetluses on hageja palunud kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulu

1062 eurot (sh ringkonnakohtu 11. oktoobri 2022. a istungi ajakulu 1 tund ja 22 minutit

tunnihinnaga 100 eurot) ja riigilõivu 1400 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale

osutatud õigusabi 9 tundi ja 15 minutit tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta) (II kd, tl-d 40 ja

pöördel). Hageja on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5) ning ta on käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10). Kolleegium leiab,

et hageja apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada

osaliselt.

17.1. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja esindajal maakohtu otsusega

tutvumiseks ja apellatsioonkaebuse koostamiseks 3 tundi ja 45 minutit, kostja

apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja sellele vastuse koostamiseks 3 tundi ja kostja vastusega

tutvumiseks, kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja menetluskulude nimekirja koostamiseks 2

tundi ja 30 minutit. Arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on hageja menetluskulude

nimekirjas toodud toimingud asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud

10 tunni ja 10 minuti ulatuses. Apellatsioonkaebuse ja kostja apellatsioonkaebusele vastuse

koostamise ajakulu hindamisel arvestab kolleegium TsMS § 178 lg-s 4 sätestatuga, mille

kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

Hinnanguliselt on see kogu ajakulust 27 minutit. Lepingulise esindaja tunnihinda 100 eurot

(käibemaksuta) peab kolleegium põhjendatuks.

17.2. Eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingulise esindaja kulu

1017 eurot (=10,17 x 100), millele lisandub riigilõiv 1400 eurot. Lisaks peab kostja tulenevalt

hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

täitmiseni.

18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)