3-20-792/39 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-20-792

Otsuse kuupäev

31.10.2022

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

J.T. kaebus Viru Vangla 16.12.2019. a käskkirja nr 6-

3/928-1, 21.02.2020. a käskkirja nr 6-3/161-1, 24.03.2020.

a vaideotsuse nr 6-12/17-3 ja 30.03.2020. a vaideotsuse nr

6-12/68-2 tühistamiseks ning kartserikaristuste täitmise

viisi õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – J.T.

Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata J.T. vastuväide kohtu tegevusele seoses kaebaja esitatud tõendite

tagastamisega 04.10.2022. a määrusega.

2. Tagastada J.T. tema 13.10.2022. a avaldusele lisatud tõendid.

3. Jätta rahuldamata J.T. taotlus Tartu Halduskohtu 08.02.2022. a kohtuotsuse nr 3-20-

2518 ning haldusasjas nr 3-20-176 esitatud kaebuste ja vastuväidete praeguse asja

materjalide juurde võtmiseks.

4. Jätta J.T. kaebus täies ulatuses rahuldamata.

5. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

6. Asendada avaldatavas kohtulahendis J.T. nimi initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

s.o

hiljemalt

30.11.2022

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

3-20-792

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 06.11.2019. a käskkirjaga nr 6-2/716-1 määrati kinnipeetav J.T. (edaspidi ka

kaebaja) tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks V7/V8 eluosakonna

üldkasutatavate ruumide koristajana, tähtajatult alates 07.11.2019, tunnitasuga 0,63 eurot

vastavalt töötatud tundidele. Käskkirjas on märgitud, et vastavalt arsti ettekirjutusele võib

kaebaja pühkida tolmu, töötades seistes kuni 30 minutit korraga.

2. Viru Vangla 16.12.2019. a käskkirjaga nr 6-3/928-1 tunnistati kaebaja süüdi

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises ning karistati teda 7 ööpäevaks

kartserisse paigutamisega.

Käskkirja kohaselt keeldus kaebaja 14.11.2019 talle antud tööle asumise korralduse täitmisest,

tuues põhjenduseks pearingluse. Enne tööle määramise käskkirja koostamist on kaebaja

terviseseisundit hinnanud meditsiiniosakonna arst, kelle hinnangul võib kaebaja töötada seistes

kuni 30 minutit korraga (tolmu pühkimine). Kui ravimitel, mis on kaebajale määratud, oleksid

sellised kõrvalmõjud, mis oluliselt takistaks kaebaja igapäevaelu, siis ei oleks teda ka

töövõimeliseks hinnatud. Psühhotroopse ravimi manustamist ei saa samastada pideva aine mõju

all olemisega, mis välistab töötamiskohustuse. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse

(TTOS) § 14 lg 5 p-s 4 sätestatud fraasi „mõju all“ tuleb mõista selliselt, et ravim mõjutab isiku

käitumist, funktsioone ning mõju on selline, mis ohustab töökohustuste ohutut täitmist (näiteks

võib olla muutunud autojuhtimise või masinate käsitsemise võime). See ei mõjuta ega sea

takistusi lihtsamate koristustööde tegemisel. 14.11.2019. a ettekandest nähtub, et meedik, kes

viibis tugevdatud järelevalvega osakonnas ajal, mil anti korraldus, hindas kaebaja

töövõimeliseks, mille kohta on koostatud ka tõend.

Kaebaja kandis käskkirjaga määratud kartserikaristuse ajavahemikus 24.12.2019–31.12.2019.

3. Kaebaja esitas 13.01.2020 vaide Viru Vangla 16.12.2019. a käskkirja nr 6-3/928-1 kehtetuks

tunnistamiseks.

Vaide kohaselt on menetleja olnud erapoolik ning selles kahtlemiseks ei anna alust mitte ainult

see, et menetleja on allkirjastanud nii distsiplinaarmenetluse protokolli kui ka käskkirja, vaid

ka menetluses tehtud vead (puudulik põhjendamine, materiaalõiguse ebaobjektiivne

tõlgendamine jms). Kaebajale on töötamine seljavalude, tugevatoimeliste valuvaigistite

kasutamise ja raskete psüühikahäirete tõttu vastunäidustatud ja ohtlik. Tööle asumine

põhjustaks talle valude ägenemise ning ta võib kukkuda ja saada vigastuse. Ekspertarstid on

riikliku töövõime hindamise käigus tuvastanud kaebajal täielikult puuduva töövõime (Eesti

Töötukassa 18.06.2019. a otsus nr TVH/19/022756), samuti on tal tuvastatud keskmisele puude

raskusastmele

vastav

liikumise

ja

käelise

tegevuse

funktsiooni

kõrvalekalle

(Sotsiaalkindlustusameti 14.12.2017. a otsus nr P26-2017-166344). Kaebaja oli 14.11.2019

tarvitanud koos ravimeid Skudexa (opioid, sisaldab tramadooli), CoCodamil (opioid, sisaldab

kodeiini), Olanzapin, Quetiapin ja Sertralin ning nende koostoimest esines tal pearinglus.

4. Viru Vangla jättis 24.03.2020. a vaideotsusega nr 6-12/17-3 kaebaja 14.01.2020. a vaide

nr 6-12/17-1 rahuldamata. Vaide esitaja terviseseisundit on 21.09.2019 hinnanud

3-20-792

meditsiiniosakonna arst, kelle hinnangul võib vaide esitaja töötada seistes kuni 30 minutit

korraga, pühkides tolmu. Hinnangu andmisel on arvestatud vaide esitaja tervisekaardiga,

millest nähtuvad nii terviseprobleemid kui ka määratud ravi. Olukorras, kus vaide esitaja on

21.09.2019 hinnatud töövõimeliseks ning ta oli võimeline tegema tööd ka 14.11.2019, mil kohal

viibinud meditsiiniõde seda kinnitas, ei saa rääkida korraldusest kui tühisest haldusaktist, mille

täitmata jätmine saaks olla õigustatud. Puuduvad viited menetleja isiklikule huvile asjast,

samuti muud asjaolud, mille alusel kahelda tema erapooletuses. Vastavalt VangS § 64 lg-tele 3

ja 4 ning justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“

(VSkE) § 17 lg-le 1 on õiguspärane ka see, kui menetleja rollis olev inspektor-kontaktisik

allkirjastab distsiplinaarmenetluse protokolli ning määrab distsiplinaarkaristuse. Kuigi antud

juhul on ametiisiku taandamise küsimus lahendatud ekslikult distsiplinaarmenetluse käskkirjas,

mitte eraldiseisva otsusega ning menetleja ametisse nimetamise või valimise õigusega

ametiisiku poolt, ei mõjuta antud eksimus distsiplinaarmenetluse käiku ega selle tulemust, sest

ilmselged taandamise põhjused puudusid. Vaide esitaja pani korraldusele allumatusega toime

raske, vangla julgeolekut ohustava rikkumise ning väljendas töökohustuse täitmisest

keeldumisega otsest vastupanu vanglasüsteemile ning õiguskorrale. Raskele, vangla

julgeolekut ohustavale rikkumisele on kohane reageerida range karistamisega, milleks on

kartserisse paigutamine. Vaide esitaja võimalikud terviseprobleemid (psüühilised, füüsilised)

ei ole aluseks karistuse määramisel. Karistus peab vastama rikkumise asjaoludele. Võimalikud

terviseprobleemid võivad väljenduda ka alles karistuse kandmise ajal, seega ennetavalt sellega

ei arvestata. Lisaks on vanglale teadaolevalt psühhiaater hinnanud vaide esitaja võimekust

kanda kartserikaristust ja leidnud 16.11.2019, et tal ei esine selleks vastunäidustusi.

5. Viru Vangla 21.02.2020. a käskkirjaga nr 6-3/161-1 tunnistati kaebaja süüdi

VangS § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumises ning karistati teda 10 ööpäevaks kartserisse

paigutamisega. Käskkirja kohaselt keeldus kaebaja talle 21.01.2020 antud tööle asumise

korralduse täitmisest, tuues põhjenduseks migreenihoo ja uimasuse. 21.01.2020. a ettekandest

nr 6-20/367-1 nähtub, et meedik, kes viibis tugevdatud järelevalvega osakonnas ajal, mil anti

korraldus, hindas kaebaja töövõimeliseks, mille kohta on koostatud ka tõend. Tõendi kohaselt

oli kaebaja koheselt meelestatud tööle mittehakkamisele, sealhulgas oli hinnatud tema

tervislikku seisundit, mille kohaselt oli kaebaja adekvaatne, tema nahaseisund oli normaalne ja

silmavaade selge. Lisaks olid kaebajale võimaldatud valuvaigistid. Ravimit Mirtazapin, mis oli

tõepoolest määratud tarvitamiseks õhtusel ajal, oli kaebaja 21.01.2020 manustanud hommikul,

kuid meediku sõnul on tegemist antidepressandiga, mis rahustab mõtteid ja aitab vajadusel

uinuda, kuid tegemist ei ole unerohuga (antud ravimit manustatakse arsti ettekirjutusel ka

hommikuti), nagu kaebaja väidab. Lisaks, meediku sõnul oli kaebajale määratud annus 45 mg,

kuid tegemist ei ole maksimaalse annusega ning ravimit manustatakse ettenähtult ka 60 mg

kaupa. Meedik R. Hanni teatas kaebajale 21.01.2020, et ta on võimeline töötama pool tundi,

nagu on arsti ettekirjutus. Kaebajal võisid 21.01.2020 tõepoolest esineda tervisehäired, mis

võisid olla tingitud manustatud ravimitest, kuid see ei kinnita koheselt tema võimetust tööd teha

– seda enam, kui kohapeal viibinud meedik kinnitas kaebaja võimelisust tööd teha. Kaebajal on

viis kehtivat distsiplinaarkaristust, millest üks on määratud allumatuse ja töökohustuse eiramise

eest. Rikkumine oli toime pandud 14.11.2019 ning karistus oli määratud 16.12.2019.

Arvestades, et kaebaja pani pärast tema karistamist 16.12.2019 samalaadse rikkumise eest

21.01.2020 toime samalaadse rikkumise, siis ei ole ta vastavaid järeldusi teinud ning varasem

karistus ei avaldanud piisavalt mõju. Eelnevat arvestades on eesmärgipärane kohaldada toime

pandud distsipliinirikkumise eest kümneks ööpäevaks kartserisse paigutamist.

Kaebaja kandis käskkirjaga määratud kartserikaristuse ajavahemikus 29.02.2020–10.03.2020.

3-20-792

6. Kaebaja esitas 21.03.2020 vaide Viru Vangla 21.02.2020. a käskkirja nr 6-3/161-1 kehtetuks

tunnistamiseks. Vaide kohaselt on Eesti Töötukassa 18.06.2019. a otsusega nr TVH/19/022756

kaebajal tuvastatud täielikult puuduv töövõime. Vangla on varem samal põhjusel tunnistanud

kaebaja tööle määramise käskkirja (18.08.2017. a tööle määramise käskkiri nr 6-2/682-1)

kehtetuks. Samuti ei ole meediku antud lakooniline kinnitus kinnipeetava töövõime kohta

ümberlükkamatu. Tugevate valudega tööle sundimine on piinamine põhiseaduse § 18 ning

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 tähenduses. Arst määras

kaebajale ekslikult algannuseks liiga suure ravimi annuse (Mirtazapin 45 mg) ning

meditsiiniõde pani ravimi pinalisse ekslikult hommikul võtmiseks. 21.01.2021 võttis kaebaja

seda ravimit esmakordselt. Pearinglusega töötamine on ohtlik tervisele ja elule (nt võib kukkuda

ja saada tervisekahju).

7. Viru Vangla jättis 30.03.2020. a vaideotsusega nr 6-12/68-2 kaebaja 23.03.2020. a vaide

rahuldamata. Vaide esitaja ei ole nimetanud ühtegi konkreetset asjaolu, mis annaks alust

kahelda menetleja erapooletuses ja vanglale teadaolevalt taolisi asjaolusid ka ei esine. Ka

distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendite hindamine ei kinnita distsiplinaarmenetluse

läbiviimise ebaobjektiivsust. 21.01.2020, mil vaide esitaja kaebas oma tervisliku seisundi üle,

teostas õde tema seisundi hindamise, mitte ei öelnud koheselt, ilma hindamata, et vaide esitaja

on võimeline töötama. Vaide esitaja on ise keeldunud enda vererõhu mõõtmisest, nõudes endale

sobivamat aparaati. Erialase hariduse ja kogemustega meditsiinitöötaja on teadlik tervisehäirete

hindamise metoodikast, seda enam, kui tegemist on lihtsamate häiretega nagu pearinglus.

Vaidlust ei ole selles, kas ravimid võivad tekitada kõrvalmõjusid nagu pearinglus ja uimasus,

ega ka selles, kas vaide esitajal võisid need esineda või mitte. Meditsiiniõde hindas seda, kas

selliste mõjude korral oli vaide esitaja võimeline töötama ehk pühkima 30 minutit korraga

tolmu, leides, et vaide esitaja on vaatamata kergemale tervisehäirele töötamiseks võimeline.

Kergemate tervisehäiretega töötamises ei ole midagi ebaharilikku – inimene tarvitab

valuvaigisteid ning on suuteline tööd tegema või töötamist jätkama. Kui vaide esitajal oleks

olnud tõsisem tervisehäire, mille korral ei piisa valuvaigistist, oleks see kogenud

meditsiinitöötajale ka koheselt visuaalselt näha olnud.

8. J. T. esitas 22.04.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse (täiendatud 29.06.2020) Viru Vangla

16.12.2019. a käskkirja nr 6-3/928-1 ja 21.02.2020. a käskkirja nr 6-3/161-1 ning 24.03.2020.

a vaideotsuse nr 6-12/17-3 ja 30.03.2020. a vaideotsuse nr 6-12/68-2 tühistamiseks ning

kartserikaristuse täitmise viisi õigusvastasuse kindlakstegemiseks.

9. Tartu Halduskohus võttis 29.05.2020. a määrusega kaebuse menetlusse.

10. Viru Vangla palus kaebusele esitatud vastuses jätta see rahuldamata.

11. Kohus peatas 02.02.2022. a määrusega asja menetluse kuni haldusasja nr 3-20-176

menetluse lõppemiseni ning uuendas asja menetluse 04.10.2022. a määrusega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

12. Kaebaja palub vaidlustatud käskkirjad ja vaideotsused tühistada ning tuvastada

kartserikaristuste täitmise viisi õigusvastasus järgmistel põhjustel.

1) Vaidlustatud

käskkirjad

ja

vaideotsused

on

kaalutlusvigased,

nõuetekohaselt

motiveerimata ning määratud karistused on ebaproportsionaalsed. Vangla on eiranud

uurimisprintsiipi, ei ole arvestanud kaebaja selgituste, vastuväidete ja tõenditega. Menetleja tegi

ise otsuse enda taandamise kohta ning keeldus tõendeid kogumast ja kaebajale suuliste

selgituste andmise võimaldamisest. Vangla on hinnanud tõendeid valikuliselt ja kõik kaebaja

kasuks rääkivad tõendid ja faktilised asjaolud on jäetud tähelepanuta, mistõttu olid

distsiplinaarmenetlused ebaobjektiivsed ja kallutatud. Kaebaja jääb kõikide põhjenduste juurde,

3-20-792

mis ta esitas eelnevas menetluses. Kaebaja suhtes kohaldatud üksikvangistus ei olnud tema

tervislikust seisundist tulenevalt proportsionaalne ja lubatav meede.

2) Vastustaja on jätnud distsiplinaarkaristuste määramisel arvestamata Eesti Töötukassa

otsuse kui olulise asjaoluga ning teinud sellega kaalutlusvea. Eesti Töötukassa otsusega

tuvastati kaebajal täielikult (100%) puuduv töövõime, kuna seljavalude tõttu on tal kehaasendi

muutmine ja säilitamine, sundasendis olemine, kõndimine ning raskuste tõstmine piiratud.

Arvestamata on jäetud ka Ravimiameti 28.01.2020. a vastusega ravimite kõrvaltoimete kohta.

Selles vastuses on märgitud, et kaebajale ordineeritud ravimid võivad koos tarvitamisel esile

kutsuda pearinglust, nõrkust ja uimasust. Samuti on vastavalt TTOS § 14 lg-le 2 ja Viru Vangla

koristaja ohutusjuhendi punktile 2.2 keelatud töötada psühhotroopse aine mõju all.

3) Arst ei ole 21.09.2019 kaebaja tööle määramise kooskõlastamisel kohaldanud

uurimisprintsiipi

ega

selgitanud

välja

olulisi

asjaolusid.

Arst

on

rikkunud

dokumenteerimiskohustust ning vangla peab tõendama, et kaebaja väited dokumenteeritud

andmete tõele mittevastavuse kohta ei ole tõesed. Pelgalt vangla korraldustele allumatus või

vangla keskkonnaga kohanematus ei ole tõsiduse astmelt selline rikkumine, millele tuleks

reageerida üksikvangistusega (Khodorkovskiy vs Venemaa, p 470; Mathew vs. Holland, p 202).

4) Kaebaja suhtes kohaldati üksikvangistust viisil, mis kahjustas tema vaimset ja füüsilist

tervist ning alandas tema inimväärikust. Vangla ei rakendanud piisavalt üksikvangistuse

negatiivset mõju leevendavaid meetmeid ega teostanud üksikvangistuse eel ja ajal

tervisekontrolli, milline nõue tuleneb Eestile siduvast Euroopa vangistusõigusest. Kaebajale

põhjustati tervisekahju – seljavalu ägenemine ja vaimse tervise halvenemine. Kaebajalt võeti

kartseris ära kogu õppekirjandus, mis on vastuolus VSkE § 60 lg-ga 1. Samuti ei võimaldatud

kaebajal kasutada kartseris võimlemismatti tervishoiutöötaja määratud mahus ning vastustaja

poolt kohtule esitatud andmed kaebajal kartserikaristuste ajal toimunud kohtumiste kohta on

osaliselt valed.

5) Kaebaja palub arvestada kõigi põhjendustega, mis ta esitas vanglale oma 14.01.2020. a

vaide punktides 2–59 ja 23.03.2020. a vaide punktides 2–18.

13. Viru Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata.

1) Praeguses asjas kaevatavate distsiplinaarkäskkirjadega seotud vangla 06.11.2019. a

käskkiri nr 6-2/716-1 kaebaja tööle määramise kohta on kehtiv, mistõttu on kaebajal kohustus

vanglas töötada. Psühhotroopsete ravimite tarvitamine ei tähenda, et kinnipeetav oleks igal

juhul töökohustusest vabastatud. Sellist seisukohta kinnitab varasem kohtupraktika, kus on

selgitatud, et tervishoiutöötajal on võimalik igakordselt hinnata, kas esineb alus tööst

vabastamiseks või mitte. Praegusel juhul on tervishoiutöötaja leidnud, et tegelikult oli kaebaja

töövõimeline. Puudub igasugune põhjus vangla tervishoiutöötaja otsustes kahelda. Kaebaja ei

ole esitanud täiendavaid tõendeid enda väidetava halva terviseseisundi kohta korralduse

saamise hetkel. Vangla tervishoiutöötajatele on kaebaja terviseseisund olnud kogu aeg teada,

kaebaja tervist on jälgitud, teda on ravitud, kuid arstid ei ole pidanud vajalikuks kaebajat

töötamiskohustusest täielikult vabastada – kaebaja töötamise on kooskõlastanud vangla arst.

Kui kaebaja terviseseisund takistas töötamist, oleks meditsiiniõde saanud teda töökohustusest

vabastada. Seega puudus kaebajal TTOS § 14 lg 5 p 4 kohane õigustus tööle asumise

korraldusest keeldumiseks. Käskkirjade andmisel on järgitud menetlusnõudeid ning määratud

karistus on rikkumise iseloomu arvestades proportsionaalne. Kinnipeetavale ei tulene

õigusaktidest õigust nõuda, et tema vastuväited tuleks ära kuulata suuliselt.

2) Kohtupraktika kohaselt on kuni 45-päevase kartserikaristuse täitmisele pööramine üldjuhul

õiguspärane. Kaebajale määratud karistused olid ka summaarselt oluliselt lühemad. Kaebaja ei

3-20-792

ole esitanud tõendeid, et karistuste täitmisele pööramine oleks tekitanud talle põhjuslikku kahju.

Kehtiv siseriiklik õigus ei näe ette, et tervishoiutöötaja peaks kartserikaristust kandvat

kinnipeetavat igapäevaselt üle vaatama. Arvestades karistuste lühiajalisust, ei ole määrava

tähtsusega, et sündmustest möödunud aja tõttu ei ole minutilise täpsusega võimalik kindlaks

teha, kaua kestsid kaebaja kohtumised ametnikega, aga ka tervishoiutöötajatega. Selle, milliseid

leevendusmeetmeid tervishoiutöötaja peab vajalikuks patsiendi tervisest tulenevalt kartseris

kohaldada, otsustab tervishoiutöötaja, mistõttu ei õige kaebaja väide, nagu oleks vangla

keelanud tervishoiutöötajatel kartserisse madratsit välja kirjutada.

3) Arst ei ole näinud ette kaebajale võimlemismati kasutamist ilma piiranguteta. Selle kohta

on tehtud kaebaja tervisekaarti kanne 11.12.2017 ning arst nägi selles ette ravikehakultuuri ja

võimlemismati. Saab lugeda selgeks, et võimlemismatt nähti ette selleks, et teostada

ravikehakultuuri harjutusi ning kaks tundi päevas ravikehakultuuriks on igati mõistlik aeg.

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Kaebaja on esitanud kohtule kaebuse, milles palub tühistada kaks distsiplinaarkaristuse

määramise käskkirja, millega karistati teda tööle asumise korraldustele allumata jätmise eest

seitsme- ja kümnepäevase kartserikaristusega. Samuti palub ta kohtul tühistada nende

käskkirjade osas tehtud vangla vaideotsused ning tuvastada vangla tegevuse õigusvastasuse

samade distsiplinaarkäskkirjade täitmisele pööramisel.

15. Esmalt lahendab kohus veel lahendamata kaebaja vastuväited kohtu tegevusele ja taotlused

täiendavate tõendite kogumiseks (I). Seejärel lahendab kohus kaebuse sisuliselt, hinnates Viru

Vangla 16.12.2019. a distsiplinaarkäskkirja nr 6-3/928-1 ja sellega seotud 24.03.2020. a

vaideotsuse nr 6-12/17-3 ning Viru Vangla 21.02.2020. a käskkirja nr 6-3/161-1 ja sellega

seotud 30.03.2020. a vaideotsuse nr 6-12/68-2 õiguspärasust (II). Pärast seda võtab kohus

seisukoha kaebaja nõude osas kartserikaristuste täitmise viisi õigusvastasuse tuvastamiseks (III)

ning esitab viimasena lõppjäreldused ja teeb menetluskulusid puudutavad otsused (IV).

I

16. Kaebaja esitas kohtule 11.01.2022, s.o pärast asja määramist lahendamiseks kirjalikus

menetluses järgmised dokumentaalsed tõendid: 1) haigusjuhtude vaatamise logid perioodist

01.09.2019–21.09.2019; 2) Viru Vangla 20.09.2018. a otsus nr 6-2/682-2, millega tunnistati

kehtetuks Viru Vangla 18.08.2017. a käskkiri nr 6-2/628-1 kaebaja tööle määramise kohta;

3) väljavõte Qvalitas Arstikeskus AS 30.07.2019. a eksperthinnangust (lehekülg 17). Samuti

esitas kaebaja vastuväite kohtu tegevusele, mis seisnes kohtuistungi korraldamata ja

tunnistajata üle kuulamata jätmises. Kohus tagastas kaebajale eelnimetatud tõendid ja jättis

rahuldamata kaebaja vastuväite kohtu tegevusele 04.10.2022. a määrusega. Kohus leidis, et

nimetatud tõenditel ei ole asja lahendamisel tähtsust (HKMS § 62 lg 2).

17. Kaebaja esitas 13.10.2022 uue vastuväite kohtu tegevusele osas, milles kohus tagastas

04.10.2022. a määrusega kaebaja esitatud tõendid. Koos 13.10.2022. a avaldusega esitas

kaebaja kohtule järgmised tõendid: 1) kaebaja (ilma kuupäevata) taotlus Viru Vanglale, milles

ta palub vanglal hinnata üksikvangistuse mõju tema terviseseisundile; 2) Justiitsministeeriumi

29.12.2021. a vastus kaebaja taotlusele ja sellele lisatud kaebaja haigusjuhtude vaatamise logid

6 leheküljel; 3) Viru Vangla 20.09.2018. a otsus nr 6-2/682-2; 4) väljavõte Qvalitas Arstikeskus

AS 30.07.2019. a eksperthinnangust (lehekülg 17).

17.1. Kaebaja 13.10.2022. a vastuväite rahuldamiseks pole alust. Kohus selgitas

04.10.2022. a määruses, et haigusjuhtude vaatamise logid ja väljavõte Qvalitas Arstikeskus AS

eksperthinnangust on seotud ennekõike kaebaja terviseseisundi hindamisega tema tööle

määramisel. See ei ole aga praeguses asjas vaidluse all ning kaebaja töövõime hindamisele tema

3-20-792

tööle määramisel on andnud hinnangu kohus haldusasjas nr 3-20-176. Viru Vangla

20.09.2018. a käskkiri puudutab aga kaebaja varasemat tööle määramist ega ole seotud

praeguse vaidlusega. Kohus jääb nende põhjenduste juurde. Seega tuleb vastuväide jätta

rahuldamata ning kaebajale tagastada korduvalt kohtule esitatud Viru Vangla 20.09.2018. a

otsus nr 6-2/682-2 ja väljavõte Qvalitas Arstikeskus AS 30.07.2019. a eksperthinnangust

(lehekülg

17),

samuti

kaebaja

haigusloo

vaatamise

logid

2019.

aastast

koos

Justiitsministeeriumi kaaskirjaga.

17.2. Kaebaja 13.10.2022. a avaldusele lisatud taotlus Viru Vanglale kaebaja suhtes

meditsiiniliste uuringute läbiviimiseks, ei anna samuti kohtule sellist tõendusteavet, mis oleks

praeguse asja lahendamisel oluline ja mille kohta ei oleks kohtule juba tõendeid esitatud.

Kõnealune taotlus sisaldab ennekõike kaebaja enda seisukohti, mida kaebaja on praeguse asja

esemesse puutuvas osas kohtule juba ka esitanud. Vastav tõend tuleb kohtule HKMS § 62 lg 2

alusel tagastada.

18. Kaebaja on oma 13.10.2022. a avalduses palunud kohtul võtta asja materjalide juurde Tartu

Halduskohtu 08.02.2022. a kohtuotsuse nr 3-20-2518, mis puudutab kaebaja tööle määramise

menetluse uuendamise küsimust ja milles kaebaja kaebus rahuldati. Lisaks palub kaebaja võtta

asja materjalide juurde haldusasjas nr 3-20-176 esitatud kaebaja kaebused haldus-,

ringkonna- ja Riigikohtule ning vastuväited kohtu tegevusele. Kaebaja palub viidatud

menetlusdokumentide seisukohtadega arvestada kui praeguses asjas esitatud kaebuse

põhjendustega.

18.1. Asjas nr 3-20-2518 on halduskohus tühistanud Viru Vangla otsuse, millega keelduti

kaebaja tööle määramise menetluse uuendamisest. Kohus leidis selles asjas, et vangla ei ole

piisava põhjalikkusega kontrollinud kaebaja väiteid tema terviseseisundis toimunud

muutustest, ning viitas kaebaja tervisekaarti tehtud kannetele, mille kohaselt oli kaebaja 2020. a

juulikuus mitmel korral kõrgete vererõhu näitajate tõttu tööst vabastatud. Kohtu hinnangul oli

vangla kaebaja esitatud menetluse uuendamise taotluse lahendamisel jätnud need asjaolud

hindamata.

18.2. Taotlus haldusasjas nr 3-20-2518 tehtud Tartu Halduskohtu otsuse praeguse asja juurde

võtmiseks tuleb jätta rahuldamata. Haldusasjas nr 3-20-2518 lahendatav küsimus, kas

2020. aasta augustiks oli kaebaja terviseseisund sedavõrd muutunud, et see andis vanglale alust

tema tööle määramise menetluse uuendamiseks ja tööle määramise käskkirja kehtetuks

tunnistamiseks, ei saa omada tähtsust 2019. a novembris ja 2020. a jaanuaris aset leidnud

juhtumite alusel koostatud distsiplinaarkäskkirjade õiguspärasuse hindamisel. Asjas nr 3-20-

2518 tehtud halduskohtu otsus ei ole ka jõustunud. Viru Vangla on esitanud halduskohtu

otsusele apellatsioonkaebuse, mis on käesoleva otsuse tegemise ajal Tartu Ringkonnakohtu

menetluses.

18.3. Kohus on 04.10.2022. a määrusega juba lahendanud kaebaja taotluse võtta asja

materjalide juurde haldusasja nr 3-20-176 toimik ja jõustunud kohtuotsus. Seega on taotlus

samas haldusasjas esitatud kaebaja kaebuste ja vastuväidete praeguse asja juurde võtmiseks

korduv avaldus HKMS § 55 lg 3 alusel, mille kohus jätab läbi vaatamata. Ainuüksi kaebaja

soov, et kohus arvestaks nendes avaldustes toodud kaebaja seisukohtadega kui praeguses asjas

esitatud põhjendustega, ei muuda avaldust esitatuks teistel asjaoludel ja teisel alusel. Isegi kui

käsitada kaebaja 13.10.2022. a avaldust selles osas vastuväitena kohtu tegevusele, on kohus

jätkuvalt seisukohal, et kohtuasja nr 3-20-176 materjalide, sh kaebaja kaebuste ja kohtu

tegevusele esitatud vastuväidete praeguse asja juurde võtmine ei ole HKMS § 62 lg-st 2

tulenevalt põhjendatud, kuna see ei saaks anda täiendavat tõendusväärtust asja lahendamiseks

tähtsate asjaolude kohta. Kaebajale on olnud praeguses asjas tagatud võimalused esitada

3-20-792

kohtule enda seisukohti ja neid täiendada ning ta on seda menetluse kestel korduvalt teinud.

II

19. Kaebajat on vaidlustatud käskkirjadega karistatud selle eest, et ta ei allunud vanglaametniku

korraldusele asuda koristajana tööle. Seega on kaebajale ette heidetud VangS § 37 lg 1

(kohustus töötada) ja § 67 p 1 (kohustus alluda ametnike seaduslikele korraldustele) rikkumist.

Vastavalt VangS § 63 lg-le 1 võib kinnipeetavale kohaldada vangistusseaduse, vangla

sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristusi.

Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 54 on haldusakt, sh käskkiri kinnipeetavale

distsiplinaarkaristuse kohaldamise kohta õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani

poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

20. VangS § 37 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui sama seadus ei sätesta

teisiti. Kooskõlas VangS § 37 lg-ga 2 ei ole kohustatud töötama üle kuuekümne kolme aasta

vanused

kinnipeetavad;

üldharidust

või

kutseharidust

omandavad

või

tööalase

enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolitusel osalevad kinnipeetavad; kinnipeetavad, kes ei

ole tervislikel põhjustel võimelised töötama ning kuni kolmeaastast last kasvatavad

kinnipeetavad. Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst (VangS § 37 lg 3).

21. VangS § 38 lg 1 sätestab, et vanglateenistus kindlustab võimaluse korral kinnipeetava

tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi, ning kui kinnipeetavat

ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel.

Kohtupraktikas on selgitatud, et vangla majandustöödel töötamine erineb olemuslikult

töötamisest töölepingu alusel, sest kinnipeetaval on seadusest tulenevalt kohustus töötada ning

tegemist ei ole seaduses sätestatud erandiga, mil tööle määramiseks on vajalik kinnipeetava

nõusolek (VangS § 37 lg 5). Seega olukorras, kus ei esine ka töökohustust välistavaid asjaolusid

(VangS § 37 lg 2), ei ole kinnipeetaval õigust keelduda vangla määratud tööst. Kinnipeetava

vangla majandustöödele rakendamine teenib eelkõige vangistuse täideviimise eesmärke. (Vt nt

Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2020. a otsus nr 3-19-1962, p 16).

22. Kaebaja on Viru Vangla teise üksuse juhi 06.11.2019. a käskkirjaga nr 6-2/716-1 (digitaalse

toimiku lehed (dtl) 234–235) määratud tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde

abitööliseks, V7/V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana, tähtajatult alates

07.11.2019. Käskkirjas on kooskõlas VangS § 37 lg-ga 3 arvestatud vangla arsti Viktoria

Pronevitši poolt kaebaja kohta 21.09.2019 vangiregistrisse tehtud sissekannet: „Saab töötada

seistes kuni 30 min. korraga – tolmu pühkimine“ (väljavõte dtl 256), ning märgitud, et kaebaja

võib töötada kuni 30 minutit korraga. Ka kaebaja tervisekaarti on sama arst teinud 22.09.2019

sissekande, mille kohaselt on kaebaja töövõimeline (dtl 293). Kaebaja on vaidlustanud

06.11.2019. a käskkirja kohtus, leides, et ta ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama ning

arsti vastav kooskõlastus oli ebaõige. Kohtud jätsid haldusasjas nr 3-20-176 kaebaja vastava

kaebuse ja apellatsioonkaebuse rahuldamata (Tartu Halduskohtu 28.01.2021. a otsus, dtl 414–

424; Tartu Ringkonnakohtu 13.01.2022. a otsus, dtl 397–412). Riigikohus jättis kaebaja

kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Kohus ei pea seetõttu vajalikuks hinnata täiendavalt

kaebaja väiteid selle kohta, et ta oli tööle määratud õigusvastaselt. Kohtuasja nr 3-20-176

menetluses osalesid samad pooled ning selles asjas jõustunud kohtuotsusega tehtud järeldus, et

Viru Vangla 06.11.2019. a käskkiri nr 6-2/716-1 on õiguspärane, on praeguses asjas siduv

(HKMS § 177 lg 1; vrd Riigikohtu 08.12.2021. a otsus nr 3-18-1895, p 15).

23. Kaebaja on praeguses asjas jätkuvalt seisukohal, et tema tööle määramisel antud arsti

kooskõlastus oli ebaõige ning tulenevalt Eesti Töötukassa 18.06.2019. a otsusest

nr TVH/19/022756 (dtl 236–238), millega tal tuvastati täielikult puuduv töövõime perioodil

3-20-792

18.07.2019 kuni 17.07.2020, ei olnud ta tervislikel põhjustel võimeline töötama, sh praeguses

asjas vaidluse all tööle asumise korralduste andmise ajal. Kohus ei pea vajalikuks neid väiteid

praeguse asja läbivaatamisel põhjalikumalt hinnata ning viitab selles osas haldusasjas nr 3-20-

176 tehtud Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsustes toodud põhjendustele ja

järeldustele. Kohtud on nendes otsustes jõudnud järeldusele, et vangla arsti hinnangut kaebaja

töövõimelisusele ei ole alust pidada ebaõigeks. Seejuures on Tartu Ringkonnakohus enda

otsuse punktides 21–25 ja 41 põhjalikult selgitanud, miks ei saa seda järeldada ka kaebaja

tervisekaardi vaatamise logidest. Eesti Töötukassa otsusesse puutuvas osas leidsid kohtud (vt

Tartu Halduskohtu otsuse punktid 21.8, 21.8.1. ja 21.8.2 ning Tartu Ringkonnakohtu

13.01.2022. a otsuse punktid 43 ja 44) kokkuvõtvalt, et puudub alus kahelda selles, et kaebaja

käeline tegevus on piisav selleks, et ta suudaks täita Viru Vangla 06.11.2019. a käskkirjaga

nr 6-2/716-1 talle määratud tööülesannet. Kohtud rõhutasid, et Eesti Töötukassa ei kujundanud

otsust tehes seisukohta selles, kas kaebaja on lühiajaliselt võimeline täitma koristada

tööülesandeid Viru Vanglas. See, kas kinnipeetava tervislik seisund võimaldab sooritada

tööoperatsioone, mida vangla kavatseb kinnipeetavale ülesandeks teha, tehakse kindlaks

VangS § 37 lg 2 alusel kinnipeetava töövõimelisuse hindamisel.

24. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametniku

seaduslikule korraldusele. Vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud

üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus ilmselgelt vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise

haldusakti tunnustele. Kinnipeetava keeldumist tööle asumast tuleb pidada õigustatuks ka

juhtudel, kui tööle asumisega asetaks kinnipeetav ohtu oma tervise. Sellise õiguse kasutamisel

ei riku kinnipeetav VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust. Nimelt sätestab TTOS § 14 lg 5 p 4

töötaja õiguse keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema või teiste isikute

tervise või ei võimalda täita keskkonnaohutuse nõudeid, teatades sellest viivitamata tööandjale

või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule. Vastavalt TTOS § 1 lg 3 p-le 1 kohaldatakse

seda seadust ka kinnipeetava tööle vanglas vangistusseaduses sätestatud erisustega.

VangS § 39 lg 1 kohaselt peavad kinnipeetava töötingimused vastama töökaitseseadustega

kehtestatud nõuetele, välja arvatud VangS-st tulenevad erisused. Vanglateenistus on kohustatud

kindlustama kinnipeetava elule ja tervisele ohutud töötingimused. (Vt ka Riigikohtu

30.05.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10) Tööst alusetu tervisekaebusega keeldumise eest

on aga distsiplinaarvastutuse kohaldamine üldjuhul lubatav, kui tervishoiutöötaja tuvastab, et

tervisest tulenevad põhjused tööst keeldumiseks puuduvad (vt Riigikohtu 22.01.2015. a otsus

asjas nr 3-3-1-53-14, p-d 13, 18).

25. Järgnevalt hindab kohus mõlema käskkirja õiguspärasust, sh selle valguses, kas kaebajal

esines 14.11.2019 ja 21.01.2020 tööle asumise korralduse saamisel ajutisest töövõimetusest

tulenev töötamise takistus (TTOS § 14 lg 5 p 4).

14.11.2019. a korraldus tööle asumiseks ja Viru Vangla 16.12.2019. a käskkiri nr 6-3/928-1

26. Viru Vangla 16.12.2019. a käskkirjaga nr 6-3/928-1 (dtl 122–127) karistati kaebajat

7 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta ei allunud vanglaametniku 14.11.2019

antud korraldusele asuda tööle.

27. Vanglateenistuse 14.11.2019 koostatud ettekandest nr 6-20/5640-1 (dtl 135) nähtuvalt anti

kaebajale sel päeval kella 09.49 paiku korraldus asuda tööle osakonna koristajana,

tööülesandeks lapiga tolmu pühkimine. Korraldus anti kaebajale pärast seda, kui kaebaja oli

käinud pereõe vastuvõtul. Ettekande koostanud valvuri sõnul liikusid nad kaebajaga V7

osakonda, kus kaebaja keeldus tööle hakkamast, selgitades, et tal on paha olla ja pea käib ringi.

Valvur käis seejärel medõe juures, kellelt sai vastuse, et kaebaja on töövõimeline ja võib töötada

30 minutit. Valvur ütles seda kaebajale ja andis talle uue korralduse tööle hakata. Kaebaja istus

3-20-792

eluosakonna põrandale ja väitis, et tal on pearinglus ja tasakaaluhäired ning valvurid olevat teda

närvi ajanud. Meditsiiniõde käis kaebajaga osakonnas rääkimas ning oli jätkuvalt seisukohal,

et kaebaja on töövõimeline. Sellest tulenevalt andis valvur kaebajale veelkord korralduse tööle

asuda, kuid kaebaja seda ei teinud. Kui valvur andis kaebajale korralduse liikuda tagasi talle

määratud kambrisse, istus kaebaja põrandal edasi, väites, et ei saa põrandalt püsti tõusta, kuna

võib kukkuda. Valvurid aitasid seejärel kaebaja püsti ning suunasid ta kambrisse. Kaebaja

kõndis ise omal jalul. Kambris jäi kaebaja alumisele narile istuma ning selgitas, et talle antud

korraldus oli ebaseaduslik, kuna ta ei tohi tööd teha, sest saab hommikul psühhotroopseid

ravimeid, mille mõju all ei tohi töötada.

28. Kaebaja tervisekaarti on tehtud 14.11.2019 sissekanne (tervisekaardi väljavõte dtl 162), et

kaebajal oli samal päeval kell 09.36 pereõe iseseisev vastuvõtt. Kaebaja soovis vastuvõtul

teada, kas neuroloogile saatmise saatekiri on digitaalselt avatud. Veel on sissekande kohaselt

kaebaja rääkinud õele, et ta kukub vahel pikali, nii et ärkab üles ja leiab ennast maas lebamas;

vahest on halb olla, kätevärin ja nõrkus ravimitest. Medõde on sissekandesse märkinud, et

kaebaja on psühhiaatri kontrolli all ning momendil oli kaebaja adekvaatne ning tal ei olnud

probleeme kõndimisega, hingamine oli korras, tema nahaseisund oli normis ning vererõhu näit

RR 132/90 mmHg. Kaebaja juhtis enda 29.06.2020. a kaebuse täienduses kohtu tähelepanu

sellele, et pereõde on 14.11.2019 toimunud vastuvõtul rikkunud talle võlaõigusseadusest

tulenevat tervishoiuteenuse dokumenteerimiskohustust. Nimelt väidab kaebaja, et tegelikkuses

esitas ta 14.11.2019 vastuvõtul pereõele ka kaebused seljavalu, pearingluse jms kohta. Kaebaja

esitas selle väite tõenduseks kohtule väljavõtte pereõe kaustikusse 14.11.2019 käsikirjaliselt

tehtud sissekandest (dtl 180). Selles sissekandes on kohtule arusaadavalt järgmised märkmed:

„Kartsas“, „9.36 kell“, „132/90“, „Vahest halb olla – ortaaniline1 hüpotoonia, kätevärin, nõrkus

ravimitest? kukub vahel pikali, pea käib ringi“, „Seljavalu“, „Saatekirja tegi avatuks – jälgida“,

„Pipraplaaster on“. Kaebaja täpsustas oma kaebuse täienduses veel, et soovis ise minna

14.11.2019 hommikuse loenduse ajal pereõe vastuvõtule, kuna tundis ennast halvasti ja palus

valvuritel see pereõele edasi öelda.

28.1. Pärast kaebajale 14.11.2019 tööle asumise korralduse andmist on medõde teinud

tervisekaarti sissekande (dtl 162), märkides, et kaebaja kurdab pearinglust, kuid kuna alles

10 minutit tagasi pereõe iseseisval vastuvõtul oli vererõhunäit normis (132/90 mmHg) ja

elulised näitajad korras, siis pereõe hinnangul võimaldab kaebaja tervislik seisund tal töötada

30 minutit vastavalt arsti antud töötamisloale. Pereõde lubas kaebajal asuda tööle.

28.2. Samal päeval on tervisekaarti tehtud kolmaski sissekanne2 (dtl 162), millest nähtub, et

kaebaja sõnul hakkas tal pärast tööle määramist pearinglus, nõrkus, tasakaaluhäired,

paanikahoog, tekkis lämbumistunne ning pulss kiirenes. Sama sissekande kohaselt oli kaebaja

kukkunud ja ta palus fikseerida marrastused parema oimu piirkonnas 4,5 cm x 6 cm, vasakul

küünarvarrel 1,5 x 1 cm ja vasakul põlvel reie alumisel osal 1 x 7 cm. Pereõe vastuvõtu ajal oli

kaebajal hingamine korras ning ta oli adekvaatne.

29. Kaebaja on väitnud ka käskkirja nr 6-3/928-1 andmise menetluses, sellele esitatud vaides

ja kaebuses kohtule, et ta ei saanud 14.11.2019 tööle asuda tulenevalt ägedast seljavalust,

peavalust (migreenihoog), paanikahäirest ja psühhotroopsetest ravimitest

tekkinud

1 Kohtule ei ole selgelt arusaadav, mida pereõde võis selle täienduse all silmas pidada, kuid silmas võib olla peetud

ortostaatilist hüpotooniat ehk vererõhu tugevat langust hetkel, mil inimene tõuseb pikaliasendist püsti, samuti

kestval

seismisel

(https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/madal-vererohk/id-1032;

https://www.inimene.ee/haigused-ja-seisundid/list/haigused-ja-seisundid/ortostaatiline-hupotensioon/).

2 Kohtule on usutav kaebaja juurdekirjutus sama kande juures, et ekslikult on märgitud kande kuupäevaks

19.11.2019 õige kuupäeva 14.11.2019 asemel.

3-20-792

kõrvaltoimetest (pearinglus, uimasus, nõrkus jms). Kaebaja sõnul oli ta 14.11.2019 tarvitanud

koos ravimeid Skudexa (opioid, sisaldab tramadooli), Co-Codamol (opioid, sisaldab kodeiini),

Olanzapin, Quetiapin ja Sertralin. Kaebaja on pöördunud nende ravimite koos tarvitamisel

esinevate mõjude väljaselgitamiseks Ravimiameti poole ning saanud Ravimiametilt 28.01.2020

vastuse (dtl 119–120). Nimetatud vastuse kohaselt võivad need ravimid koos tarvitamisel esile

kutsuda pearinglust, nõrkust ja uimasust.

30. Kohtupraktika kohaselt tuleb iga üksikjuhtumi puhul hinnata, kas psühhotroopse aine

tarvitamine avaldab inimesele sellist mõju, mis seab ohtu tema võime ohutult töötada.

Arvestada tuleb tehtava töö iseloomu ja ohtlikkust. (vt Tartu Ringkonnakohtu 13.01.2022. a

otsus asjas nr 3-20-176, p 49). Haldusasjas nr 3-20-176 ei tuvastanud Tartu Ringkonnakohus,

et ravimite Skudexa, Co-Codamol, Olanzapin, Sertralin ja Quetiapin tarvitamine põhjustaks

kaebajale selliseid kõrvalmõjusid, mis seaksid ohtu tema võime teha ohutult lihtsat

koristustööd, nagu on tema tööle määramise käskkirjas määratud (vt viimati viidatud Tartu

Ringkonnakohtu otsuse p 52).

31. Kohtu hinnangul tuleneb asjas kogutud tõenditest ja kaebaja avaldustest nende kogumis

selgelt, et peamine põhjus, miks kaebaja ei allunud 14.11.2019 tööle asumise korraldusele, on

tema vastumeelsus vanglas koristustööde tegemise suhtes. Kuni vaidlusaluse korralduse

andmiseni täidetud kaebaja tervisekaardi (dtl 260–295) pinnalt nõustub kohus kaebajaga, et tal

on mitmeid terviseprobleeme ning ta on nende vaevuste leevendamiseks tarvitanud väga pikka

aega suurt hulka ravimeid. Kaebaja jätab aga siinjuures tähelepanuta töö iseloomu ja kestuse,

mida tal tuli korralduse alusel teha. Kaebajal tuli maksimaalselt poole tunni kestel seistes lapiga

tolmu pühkida. Millestki ei nähtu, et selliselt kuni 30 minuti jooksul lihtsamate koristustööde

tegemine oleks saanud seada ka kaebaja 14.11.2019. a väidetavat enesetunnet arvestades tema

tervise ohtu suuremal määral kui tavapärane eluosakonnas või kambris viibimine. Tolmu

pühkimist on võimalik teha töö tegija enda poolt valitud tempos ja tööasendis. Seega, olukorras,

kus ka meditsiinilise haridusega isik ei saanud kaebaja tervisenäitajatest järeldada, et tööle

asumine oleks seadnud ohtu kaebaja tervise (vt käesoleva otsuse punkt 28 ja selle alapunktid),

ei ole alust arvata, et kaebajal esines õigus keelduda tööle asumisest TTOS § 14 lg 5 p 4 alusel.

21.01.2020 antud korraldus ja Viru Vangla 21.02.2020. a käskkiri nr 6-3/161-1

32. Viru Vangla 21.02.2020. a käskkirjaga nr 6-3/161-1 (dtl 215–220) karistati kaebajat

10 ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta ei allunud 21.01.2020 vanglaametniku

antud korraldusele asuda tööle.

33. 21.01.2020 koostatud ettekande nr 6-20/367-1 (dtl 101) kohaselt anti kaebajale sel päeval

tööle asumise korraldus kella 09.33 paiku. Kaebaja ei allunud korraldusele, öeldes, et tal on

migreenihood, pea valutab ning käib ringi. Kaebaja väitel oli ta hommikul manustanud ravimit,

mis oli määratud õhtul tarbimiseks, kuid oli pandud hommikuste tablettidega kokku, ning

seetõttu tundis ta end uimasena. Lisaks soovis kaebaja talle vajadusel määratud valuvaigisteid.

Kohale kutsutud meditsiiniõde R. Hanni kontrollis kaebaja terviseseisundit, soovides mõõta ka

kaebaja vererõhku, kuid kaebaja keeldus mehaanilise aparaadiga vererõhu kontrollimisest,

nõudes elektroonilist. Pärast meditsiinilist ülevaatust hindas R. Hanni kaebaja töövõimeliseks.

Kaebaja palus selle peale tuua talle valuvaigisteid, öeldes, et kui tal hakkab parem, siis ta annab

teada ja läheb tööle. Kaebajale anti veelkord korraldus asuda tööle, millele ta endiselt ei allunud.

34. Kaebaja tervisekaarti 21.01.2020 tehtud sissekande (dtl 297) sisu kinnitab valvuri

ettekandes kajastatut. Pereõde on veel märkinud, et kaebaja lamas asemel, oli adekvaatne, tema

nahaseisund oli normaalne ning silmavaade selge. Kaebajale tehti ettepanek mõõta vererõhku,

aga kaebaja ei olnud nõus, kuna seda oleks mõõdetud manuaalse aparaadiga ja digitaalne

aparaat puudus. Pereõde märkis, et valuravimid on kaebajal ravipinalis olemas, päevanormile

3-20-792

lisaks ei ole vajadust, ning tegi järelduse, et kaebaja vangla tööst vabastamiseks ei ole põhjust.

35. Kaebaja tugineb 21.01.2020 tööle asumise võimatust väites peamiselt sellele, et ta manustas

sel päeval esmakordselt ravimit Mirtazapin. Selle ravimi infolehe (dtl 111–118) kohaselt on

tegemist antidepressantide gruppi kuuluva ravimiga ning seda kasutatakse depressiooni raviks.

Ravimiamet on enda 10.07.2020. a vastuses (dtl 201) kaebaja 25.06.2020. a selgitustaotlusele

märkinud, et mirtasapiini soovitatakse võtta õhtul. Kui annus on suurem, siis võib jagada

päevase annuse kaheks, võttes siiski suurema osa annusest õhtul. Efektiivne ööpäevane annus

depressiooni ravis on 15 ja 45 mg vahel; algannus on tavaliselt 15 või 30 mg, teatud juhtudel

on kasutatud kohe suuremat annust. Veel on Ravimiamet selgitanud, et mirtasapiin võib

suurendada rahustite (sh antipsühhootikumid) sedaktiivset toimet, st unisust ja uimasust.

36. Kohus on menetluse käigus palunud vanglalt meditsiinitöötaja täiendavat arvamust selle

kohta, kas 21.01.2020 kaebaja poolt esimest korda ning ekslikult hommikul tarvitatud ravim

Mirtazapin 45 mg võis tingida kaebaja sellise seisundi, millises töötamine oleks ohustanud tema

tervist. Vangla selgitas 03.01.2022. a vastuses kohtule, et vangla arsti hinnangul ei olnud

Mirtazapin 45 mg annus selline, mis võiks õigustada rikkumist ning selle ravimi algselt 45 mg

annuses määramine ei ole erakordne. 17.10.2022. a täiendavas seisukohas täpsustas vangla, et

03.01.2022 seisukoha avaldamisel küsis vastustaja täiendavat hinnangut vangla arstilt

dr Silvetilt, kes leidis, et ravimi Mirtsazapin annus 45 mg iseenesest koristustööd ei välista.

37. Kohus, hinnanud ka teisi asjas kogutud tõendid, peab eeltoodud vangla arsti järeldust

põhjendatuks. Kaebaja tervisekaarti on tehtud mitmeid kandeid selle kohta, et kaebaja oli ka

varem tarvitanud erinevates kogustes (15 mg, 30 mg ja 60 mg) ravimit Mirtazapin (nt

20.06.2018, 05.02.2019, 10.02.2019, 12.02.2019, 16.04.2019, 25.04.2019 tehtud sissekanded;

dtl 261, 283, 284, 284, 287, 287). Seejuures nähtub 16.04.2019. a sissekandest (dtl 287), et

kaebaja on sel korral väitnud, et peab ravimit Mirtazapin saama hommikul (teistel kordadel on

siiski olnud juttu selle ravimi tarvitamisest õhtul või vajadusel), ning 25.03.2019. a sissekande

(dtl 286) kohaselt väitis kaebaja, et see ravim on talle määratud vajadusel, mitte õhtusel ajal

võtmiseks. Kuigi kaebaja poolt ravimi Mirtazapin viimati tarvitamise ja selle 21.01.2020 uuesti

tarvitama hakkamise vahele võis jääda arvestatav ajavahemik, kinnitab eeltoodu siiski, et varem

ei olnud kaebaja ka ise selle hommikust tarvitamist välistanud. Arvestades ravimi määramist

kaebajale unehäirete ravi eesmärgil ja Ravimiameti 10.07.2020. a vastuses toodut, on

tõenäoline, et kaebaja võis olla ravimi tarbimisest tavapärasest uimasem ja unisem. Miski ei

tõenda aga seda, et ka sellises kehalises seisundis kaebaja poolt kuni 30 minuti jooksul seistes

tolmu pühkimine seadnuks ohtu tema tervise. Kaebajal oli võimalus lasta pereõel kontrollida

enda tervisenäitajaid, ennekõike mõõta vererõhku, kuid keeldus sellest ise, soovides vererõhu

mõõtmist üksnes digitaalse aparaadiga. Seejuures nähtub varasematest sissekannetest kaebaja

tervisekaarti, et varem on olnud kaebajal vererõhu korduval mõõtmisel täisautomaatse

vererõhuaparaadiga ja manuaalse aparaadiga mõõtmistulemused väga erinevad (nt

10.07.2018. a sissekanne, dtl 264) ning pereõde on märganud digitaalse aparaadiga vererõhku

mõõtes, et kaebaja hoidis õlavarre piirkonnas kätt pinges (06.07.2018. a sissekanne dtl 263).

Need asjaolud ei saanud takistada kaebajal 21.01.2020 enda vererõhu mõõta laskmist. Seega

on kaebaja ka enda vastumeelsusega takistanud enda tervisenäitajate väljaselgitamist.

38. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et asja materjalide pinnalt ei ole tuvastatav, et kaebajal

oleks 21.01.2020 esinenud TTOS § 14 lg 5 p 4 alusel õigustus tema terviseseisundile vastavate

piirangutega tööle asumisest keeldumiseks.

Menetlusnõuete järgimine

39. HMS § 40 lg 1 peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele

võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja

3-20-792

vastuväited. Kohtu hinnangul on olnud kaebajal see õigus käskkirjade andmise menetluses

tagatud.

40. Kaebaja on esitanud mõlema käskkirja andmise menetluses enda selgitused rikkumiste

kohta koostatud ettekannetele (21.11.2019. a selgitused dtl 138–141 ja 29.01.2020. a selgitused

dtl 105–106). Vangla on koostanud 16.12.2019. a käskkirja andmise menetluses 10.12.2019

distsiplinaarmenetluse protokolli nr 7-1/49645-1 (dtl 129–133), mida on kaebajale tutvustatud

10.12.2019,

ning

21.02.2020.

a

käskkirja

andmise

menetluses

13.02.2020

distsiplinaarmenetluse protokolli nr 7-1/7292-1 (dtl 94–99), mida on kaebajale tutvustatud

13.02.2020. Kaebaja on esitanud mõlemale distsiplinaarmenetluse protokollile enda

vastuväited ja arvamused (15.12.2019. a vastuväited koos lisadega dtl 142–162 ja 17.02.2020. a

vastuväited koos lisadega dtl 107–120). Kaebaja heidab küll vastustajale ette, et teda ei kuulatud

üle suuliselt, kuid kohus nõustub vastustajaga, et eelviidatud seisukohti ja nende sisu arvestades

ei oleks saanud kaebaja suuliste selgituste ärakuulamine anda täiendavat olulist informatsiooni

asja otsustamiseks ega mõjutada menetluse tulemust.

41. Kohus heidab vanglale ette ka seda, et tema suhtes menetlust läbi viinud ametnik ei

taandanud ennast menetlemisest kaebaja vastava taotluse saamisel. Kaebaja on tuginenud

HMS § 10 lg 1 p-le 4, mille kohaselt ei või haldusorgani nimel tegutsev isik haldusmenetlusest

osa võtta, kui ei esine küll sama lõike punktides 1–3 nimetatud isiklikku seotust menetlusega,

kuid ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või muud asjaolud tekitavad kahtlust

tema erapooletuses. Kohtule ei ilmne kaebaja väidetest ühtegi sellist asjaolu, mis oleks saanud

tingida asja menetlenud ametniku taandamise. Üksnes kaebaja arvamus sellest, et menetlus on

olnud ebaobjektiivne, ei anna alust haldusmenetlust läbi viiva ametniku taandamiseks. Kuna

ametniku taandamiseks reaalsete põhjuste esinemine ei ole äratuntav, ei too taandamise taotluse

lahendamine distsiplinaarkaristuse määramise 16.12.2019. a käskkirjas sama ametniku poolt

kaasa käskkirja õigusvastasust (HMS § 58, riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1). Lisaks ei näe

kehtiv õigus ette, et karistust määrav ametnik ei või eelnevalt osaleda distsiplinaarmenetluses,

vaid see on vangla sisepädevuse küsimus ega riiva kaebaja õigusi (vt Tartu Ringkonnakohtu

25.01.2018. a otsus nr 3-17-1397, p 18).

Karistuste proportsionaalsus

42. Kaebaja sõnul on talle määratud karistused ebaproportsionaalsed ning kohaldatud

üksikvangistus ei olnud tema tervislikust seisundist lubatav meede. Näiteks on kaebaja oma

17.02.2020. a vastuväidetes Viru Vangla 13.02.2020. a distsiplinaarmenetluse protokollile 7-

1/7292-1 viidanud sellele, et kartseris võetakse madrats päevaseks ajaks ära, mistõttu peab ta

olema põletikulise seljaga külma peal.

43. Vastab tõele, et kartserikaristuse olemust ja tagajärgi silmas pidades on Euroopa Nõukogu

Ministrite Komitee soovituses Rec(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta (punkt 60.5)

sätestatud, et kartserisse paigutamist tuleb karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel (vt

ka Riigikohtu 22.03.2006. a otsus nr 3-3-1-2-06, p 11). Samas on kohtupraktikas korduvalt

väljendatud seisukohta, et kinnipeetava poolt tööle asumise korraldustele mitteallumise näol on

raske rikkumisega. Seadusandja on VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud kinnipeetavate

töötamist oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu seab töökohustuse täitmisest

keeldumine ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise (vt Riigikohtu 10.10.2017. a otsus nr 3-

15-3133, p 17). Kinnipeetavate töötamine, eriti koristamise näol, on igati vajalik nõue, sest

lisaks tööharjumuse kujundamisele on mõistlik see, et kinnipeetavad hoolitsevad oma

kinnipidamistingimuste puhtuse eest ise, selle asemel, et kulutada selleks eraldi avalikke

vahendeid (vt Tartu Ringkonnakohtu 16.10.2018. a otsus nr 3-17-698, p 9).

44. Kaebaja distsiplinaarkaristuste väljavõtte (dtl 258–259) kohaselt oli kaebajal 16.12.2019. a

3-20-792

käskkirja andmise ajal neli kehtivat distsiplinaarkaristust, millest ükski ei olnud määratud

korraldusele allumatuse eest. Samas kolmel korral neist oli kaebajale määratud kartserikaristus.

Ka vangla 21.02.2020. a käskkirja andmise ajal oli kaebajal neli kehtivat distsiplinaarkaristust,

mitte viis, nagu on käskkirjas märgitud. Siiski ei anna see asjaolu kohtu hinnangul alust

käskkirja tühistamiseks. Arvestades, et vangla tugines kaebajale 21.02.2020. a käskkirjas

karistuse määramisel sõnaselgelt ennekõike ühele varasemalt määratud kehtivale karistusele

tööle asumise korraldusele allumata jätmise eest (16.12.2019. a käskkirjaga määratud karistus),

siis on kohtu hinnangul usutav, et ka neljale kehtivale karistusele viitamisel oleks vastustaja

jõudnud kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse liigi ja määra osas samale tulemusele (vrd

Tartu Ringkonnakohtu 26.04.2022. a otsus asjas nr 3-20-820, p 12).

45. Vastustaja on praegusel juhul karistuste määramisel asjakohaselt võtnud arvesse kaebaja

rikkumiste ohtlikkust, sh sisuliselt seda, et kaebaja on vastandunud vanglas kehtivale korrale ja

vanglaametnike korralduste täitmisele, ning seda, et samal ajal ei ilmnenud kaebajal töötamist

välistavaid asjaolusid. Vastustaja kaalutlus, et korraldusele allumatusega seab kinnipeetav ohtu

vangla julgeoleku, allumatus võib kujuneda vastuhakuks, see annab negatiivset eeskuju

käitumiseks teistele kinnipeetavatele ning loob olukorra, kus distsipliini tagamine on

raskendatud. See kaalutlus on asjaolusid arvestades asjakohane. Raske rikkumise korral tuleb

pidada kartserikaristusega reageerimist õigustatuks. Kaebajale määratud karistuste määrad on

olnud miinimumilähedased ning 2020. a jaanuaris toime pandud rikkumise eest on õigustatult

arvesse võetud rikkumise kordumist. Sellises olukorras ei saa vastustajale ette heita, et ta ei ole

pidanud eesmärgipäraseks määrata kaebajale karistuseks noomitust, elektriseadme, lühi- ega

pikaajalise kokkusaamise keelamist või töölt eemaldamist. Kohtu hinnangul ei pidanud

vastustaja ka kaebaja terviseandmete pinnalt juba karistuse määramisel järeldama, et tema

distsiplinaarne mõjutamine kartserikaristusega oleks tema tervise tõttu vastunäidustatud. Lisaks

on vastustaja 24.03.2020. a vaideotsuses nr 6-12/17-3 märkinud, et vanglale teadaolevalt hindas

psühhiaater kaebaja võimekust kanda kartserikaristust ja leidis 16.11.2019, et tal ei esine selleks

vastunäidustusi. Kaebaja ei ole seda väidet ümberlükkavaid põhistust ega tõendeid kohtule

esitanud.

46. Eeltoodud põhjendustel on kohtu hinnangul kaebajale distsiplinaarkaristused määratud

õiguspäraselt ning vastustaja ei ole rikkunud käskkirjade andmisel menetlusnorme, mis tooks

kaasa käskkirjade tühistamise.

Vaideotsuste tühistamise nõuded

47. Kaebaja taotles kohtult koos käskkirjade tühistamisega ka Viru Vangla 24.03.2020. a

vaideotsuse nr 6-12/17-3 ja 30.03.2020. a vaideotsuse nr 6-12/68-2 tühistamist. Kuna kohus

jätab kaebaja distsiplinaarkäskkirjade tühistamise nõuetes rahuldamata, jääb rahuldamata ka

kaebus vaideotsuste tühistamise nõuetes.

III

48. Kaebaja on seisukohal, et talle määratud kartserikaristuste täitmine oli õigusvastane, sest

enne seda ja selle ajal ei teostatud talle iga päev tervisekontrolli ning tal puudus piisav vaimne

ja füüsiline stimulatsioon üksikvangistuse negatiivse mõju leevendamiseks.

49. Kohus selgitab esmalt, et on pidanud võimalikuks sellisel kujul tuvastamisnõuet kaebuses

välja toodud preventiivse huvi põhjendusel menetleda, kuid seda üksnes kaebuses nõutud

ulatuses (vt ka HKMS § 2 lg 3). Vastavalt HKMS § 37 lg 2 p-le 6 võib tuvastamiskaebusega

nõuda haldusakti tühisuse, haldusakti või toimingu õigusvastasuse või muu avalik-õiguslikus

suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist (tuvastamiskaebus). Kaebaja on

kaebuses selgelt märkinud, et palub tuvastada kartserikaristuste täitmise viisi õigusvastasuse.

3-20-792

Kuigi kaebaja viitab ka sellele, et kartserikaristuste täitmine kahjustas tema vaimset ja füüsilist

tervist, alandas tema inimväärikust ning põhjustas talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi

kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega, ei saa kaebaja eeldada, et kohus

lahendab tuvastamiskaebust samas ulatuses, milles ta lahendaks hüvitamiskaebust. Kaebaja ei

ole viidanud ja kohtule ei ole teada, et kaebaja oleks läbinud vastava hüvitamiskaebuse osas

kohustusliku kohtueelse menetluse vanglas (VangS § 11 lg 8). Samuti ei väida kaebaja ise, et ta

oleks soovinud esitada hüvitamiskaebust. Kohus on võtnud 29.05.2020. a määrusega kaebuse

menetlusse nõudes tuvastada kartserikaristuste täitmise viisi õigusvastasus. Täitmise viis ei

puuduta kohtule arusaadavalt kaebajale tekkinud kahju. Seega on põhjendatud piiritleda

kaebaja tuvastamisnõuet tema kaebusest lähtuvalt selliselt, et kaebaja palub kohtul tunnistada

õigusvastaseks kaebuses nimetatud Viru Vangla toimingud 16.12.2019. a käskkirjaga nr 6-

3/928-1 ja 21.02.2020. a käskkirjaga nr 6-3/161-1 määratud kartserikaristuste täitmisele

pööramisel, s.o üksikvangistuse negatiivset mõju leevendavate meetmete rakendamata jätmine

ning kartserikaristuste eel ja ajal tervisekontrollide teostamata jätmine. Kaebuse 29.06.2020. a

täienduses viitas kaebaja ka sellele, et talle ei võimaldatud kartserikambrisse võimlemismatti,

kuigi meditsiiniosakonna poolt oli see talle näidustatud, ja sellele, et tal ei olnud kartseris

õppekirjandust. Kohtu hinnangul on eelviidatud etteheiteid võimalik mõista selliselt, et kaebaja

on selgitanud üksikvangistuse negatiivset mõju leevendavate meetmete kohaldamata jätmise

konkreetsemat olemust, sh lähtuvalt tema tervislikust seisundist. Seega saab kohus hinnata

kartserikaristuste täideviimise õiguspärasust ka nende väidete valguses.

50. Viru Vangla märkis 03.01.2022 kohtule esitatud vastuses, et kaebaja kandis

kartserikaristust käskkirja nr 6-3/928-1 alusel 24.–31.12.2019 ja käskkirja nr 6-3/161-1 alusel

29.02.–10.03.2020. Kaebaja oli tavarežiimil enne esimese kartserikaristuse kandmist alates

14.11.2019, s.o 10 päeva, ning enne teise kartserikaristuse kandmist alates 31.12.2019, s.o

60 päeva. Vangla selgitas, et kuna tegu oli lühiajaliste karistustega ja enne oli kaebaja viibinud

tavarežiimil, ei rakendatud eraldi üksikvangistuse leevendusmeetmeid. Vangla vastuse kohaselt

ei toimunud kaebajal perioodil 24.–31.12.2019 kohtumisi ning perioodil 29.02.–10.03.2020

toimusid kohtumised järgmiselt: 1) kokkusaamine ametiisikuga (03.03.2020 1 kord, 06.03.2020

2 korda); 2) perearsti vastuvõtt 08.03.2020; 3) vestlus inspektor-kontaktisikuga 09.03.2020;

4) psühhiaatri vastuvõtt 03.03.2020. Võimlemismatiga seonduvalt selgitas vangla, et kaebajale

väljastati see kartserikaristuse kandmise ajal igapäevaselt kaheks tunniks päevas vastavalt

meditsiiniosakonnalt saadud infole kaebaja vajaduse kohta. Samuti selgitas vangla, et kartseris

viibivale kinnipeetavale väljastatakse lugemiseks päevaleht (ajaleht „Postimees“), mis on

vangla poolt osakondadesse tellitud, kartseris on lubatud usuline kirjandus ning eraldi

kirjanduse lubamine ei olnud päevakorral.

51. Kohus nõustub vastustajaga, et praegusel juhul ei saanud tuleneda vastustajale õigusaktidest

ja

kohtupraktikast

kõrgendatud

nõudmisi

kaebaja

terviseseisundi

jälgimisele

ja

üksikvangistusega

kaasnevate

mõjutuste

leevendamiseks.

Kaebajale

määratud

kartserikaristused ei kestnud üle viieteistkümne päeva ega olnud seetõttu pikaajalised (vrd

Riigikohtu 08.12.2021. a otsus asjas nr 3-18-1895, p 22). Seetõttu ei oma määravat tähtsust see,

kas vangla poolt välja toodud kohtumised kaebaja kartserikaristuse kandmise ajal just selliselt

toimusid või mitte, nagu vastustaja märkis.

52. VangS § 52 lg 2 näeb ette üldise kohustuse jälgida vanglas pidevalt kinnipeetavate

terviseseisundit ning § 53 lg 1 kohustuse tagada ööpäevaringselt vältimatu abi kättesaadavus.

Kaebaja tervisekaardist nähtub, et esimesel korral kartserikaristust kandes (24.–31.12.2019)

pöördus kaebaja tervishoiutöötaja poole ühel korral, kaevates iiveldust, ning sai selle

leevendamiseks ravimi (29.12.2019, dtl 296). Teisel korral kartserikaristust kandes (29.02.–

10.03.2020) on kaebaja kaevanud väga tugevat seljavalu mille tõttu on talle määratud mati

3-20-792

päevaseks ajaks kambrisse jätmine kuni 10.03.2020 (29.02.2020, dtl 299, 257), samuti on

pöördunud pereõe vastuvõtule nõrkuse ja peavalu kaebustega (05.03.2020, dtl 299). Kahe

kartserikaristuse kandmise vahepealsel ajal on kaebaja käinud 10.02.2020 psühhiaatri

vastuvõtul (dtl 298), ta on tagasi kutsutud 10.03.2020, kuid psühhiaater on teinud tervisekaarti

sissekande ka 02.03.2020 (dtl 298). Viimati nimetatud kande kohaselt oli kaebaja vaimselt

endine, kuid enam pinges. Kaebaja on oma 24.01.2020. a avalduses selgitanud, et see vastuvõtt

toimus videokõnena. Kohtu hinnangul ei muuda see aga vastuvõtu toimumise fakti ning seda,

et kaebajal oli võimalus arstiga konsulteerida. Eelnev annab kinnitust sellest, et kaebaja on

olnud kartserikaristuste kandmise ajal nii pereõe kui ka eriarsti jälgimise all (vrd Riigikohtu

08.12.2021. a otsus asjas nr 3-18-1895, p 26).

53. Kaebaja kinnitas enda 24.01.2020. a avalduses, et sai üksuse juhi otsusel kasutada

võimlemismatti 2 tundi päevas (dtl 380). Seejuures ei nõustu kohus kaebajaga, et neuroloog on

11.12.2017. a vastuvõtul määranud selle kasutamiseks ilma ajalise piiranguta. Kohus peab

võimalikuks arvestada vastustaja 17.10.2022. a vastuses ära toodud väljavõttega kaebaja

tervisekaarti 11.12.2017 tehtud sissekandest (ravilugu nr 127; dtl 468), millele on viidanud ka

kaebaja ise enda 24.01.2020. a avalduses. Sellest sissekandest nähtuvalt on kaebajale

näidustatud ravikehakultuuri harrastamine (RKK) ning võimlemismatt, kuid seda, mis aja

jooksul peab kaebajale see võimlemismatt kasutamiseks kättesaadav olema, pole märgitud.

Kohus nõustub vastustajaga, et ravikehakultuuri harjutuste tegemiseks piisab 2 tunnist päevas.

54. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kaebaja viidatud asjaolud vastustaja tegevuses kaebaja

suhtes kartserikaristuste täitmisele pööramisel ei ole olnud vastuolus õigusaktidest ja

kohtupraktikast tulenevate nõuetega kartserikaristuste täideviimisel ja sellega kinnipeetava

tervise kaitse tagamisel.

IV

55. Eeltoodud põhjendustel puuduvad asjas alused kaebuse rahuldamiseks ning see tuleb jätta

täielikult rahuldamata.

56. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Need menetluskulud jäävad tema enda kanda.

Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Seega jäävad

ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)