3-21-2384/21 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.10.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2384

Haldusasi

Tartu linna kaebus Riigi Tugiteenuste Keskuse 22.07.2021

otsuse

nr

11.4-5/0926,

27.09.2021

vaideotsuse

nr

11.4-5/02528-1, 14.10.2021 otsuse nr 11.4-5/1287 ja

31.12.2021 vaideotsuse nr 11.4-5/1777 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Tartu linn, esindajad linnasekretär Jüri Mölder ja

Kadri Valdre

Vastustaja – Riigi Tugiteenuste Keskus, volitatud esindaja

Kathy Tätte

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu linna kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.11.2022 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimeta-

misest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS

§ 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-21-2384

2(17)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Linnavalitsus viis rahvusvahelise avatud hankemenetlusena läbi riigihanke nr 196547

„Tartu Variku kooli ja spordihoone rajamine“ (hanketeade avaldati riigihangete registris

12.04.2018).

2. Tartu Linnavalitsus viis rahvusvahelise avatud hankemenetlusega läbi riigihanke nr 206707

„Tartu Annelinna Gümnaasiumi rekonstrueerimistööd“ (hanketeade avaldati riigihangete

registris 11.04.2019).

3. Tartu Linnavalitsus viis läbi lihthanke nr 223879 „Tartus, Forseliuse kooli osalised

remonditööd“ (hanketeade avaldati riigihangete registris 04.06.2020).

4. Riigi Tugiteenuste Keskuse (RTK) 22.07.2021 otsusega nr 11.4-5/0926 loeti riigihankega

nr 196547 seonduvalt projekti „Tartu Variku Kooli õppehoone rekonstrueerimine“ (projekti nr

2014-2020.1.04.18-0097) raames mitteabikõlblikuks kuluks 267 312,76 eurot, millest toetus

moodustab 167 750,35 eurot ja omafinantseering 99 562,41 eurot (resolutsiooni p 1); nõuti

toetuse saajalt tagasi maksetaotluste nr 51449, nr 51554, nr 53924, nr 54222 ja nr 56324 alusel

väljamakstud toetus 167 750,35 eurot (resolutsiooni p 2); kohustati toetuse saajat kandma 60

kalendripäeva jooksul alates otsuse kehtima hakkamise päevast tagastatav toetus 167 750,35

eurot Rahandusministeeriumi pangakontole (resolutsiooni p 3); kohustati toetuse saajat tasuma

viivist 0,1% iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest, kui toetust ei ole

tagastatud otsuses ettenähtud tähtpäevaks, kandes kogunenud viivise Rahandusministeeriumi

pangakontole (resolutsiooni p 4); vähendati projekti eelarvet tegevuses „Ehitustööd“ otsuse

punktis 1 märgitud summade ulatuses (resolutsiooni p 5); muudeti 19.11.2018 taotluse

rahuldamise otsuse nr 3-3.1/480 punkti 1.1 ja 1.2 alljärgnevalt: 6.1 „1.1. projekti kogu-

maksumus on 6 270 089,93 eurot, millest abikõlblik kulu on 5 078 942,46 eurot“; 6.2 „1.2.

struktuuritoetust (edaspidi toetus) antakse kuni 62,75% projekti abikõlblikest kuludest, kuid

mitte rohkem kui 3 187 256,65 eurot. Omafinantseering on vähemalt 37,25% projekti

abikõlblikest kuludest, rahalises mahus vähemalt 1 891 685,81 eurot“ (resolutsiooni p 6).

1) Toetuse saaja on hanke nr 196547 tehnilises kirjelduses loetlenud erinevaid standardeid ja

juhiseid ilma märketa „või sellega samaväärne“, millega on rikutud riigihangete seaduse (RHS)

§ 88 lg-t 3 ning sellest tulenevalt RHS § 88 lõikes 7 ja §-s 3 sätestatud pakkujate võrdse

kohtlemise ja konkurentsi efektiivse ärakasutamise põhimõtet. Vabariigi Valitsuse 01.09.2014

määruse nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks

lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“

(ühendmäärus) § 223 lg 2 p 1 alusel kuulub kohaldamisele viieprotsendiline finants-

korrektsiooni määr.

2) Sõlmitud hankelepingu täitmisel on kasutatud maksuvõlaga alltöövõtjat. Rikkumise

asjaolusid arvestades ei ole proportsionaalne rakendada viiest protsendist rangemat finants-

korrektsiooni määra, kuivõrd rikkumine on tuvastatud ainult ühe alltöövõtja osas.

5. RTK 27.09.2021 vaideotsusega nr 11.4-5/ 02528-1 tunnistati RTK 22.07.2021 otsus

kehtetuks osas, mis käsitleb maksuvõlaga alltöövõtja kasutamist hankelepingu täitmisel ning

jäeti rahuldamata Tartu Linnavalitsuse vaie osas, mis käsitleb hanke tehnilises kirjelduses

erinevate standardite ja juhiste loetlemist ilma märketa „või sellega samaväärne“. Kuivõrd vaide

osaline rahuldamine ei too kaasa muudatust RTK 22.07.2021 otsuse resolutsioonis, siis jääb see

esialgses sõnastuses kehtima.

6. RTK 14.10.2021 otsusega nr 11.4-5/1287 loeti riigihangetega nr 206707 ja nr 223879

seonduvalt projekti „Väikelahendused HEV õpilaste integreerimiseks tavakoolidesse Tartu

3-21-2384

3(17)

linnas“ (projekti nr 2014-2020.1.04.19-0184) raames mitteabikõlblikuks 11 822,16 eurot,

millest Euroopa Regionaalarengu Fondi toetus on 8541,51 eurot, riiklik toetus 1507,32 eurot ja

omafinantseering 1773,33 eurot (resolutsiooni p 1); vähendati maksetaotlustes nr 62230 ja nr

68333 hanke nr 206707 raames esitatud kulusid 5% ehk 10 797,66 eurot ja maksetaotluses nr

68333 hanke nr 223879 raames esitatud kulusid 10% ehk 1024,50 eurot (resolutsiooni p 2);

vähendati projekti eelarvet tegevuses „Väikeklasside rajamine ja muud ehitustegevused“

7826,83 eurot ja tegevuses „Liftide rajamine“ 3995,33 eurot (resolutsiooni p 3); muudeti SA

Innove 16.12.2019 taotluse rahuldamise otsuse nr 3-3.1/326 punkte 1.1 ja 1.2 alljärgnevalt: „1.1.

projekti kogumaksumus on 834 469,84 eurot; 1.2 struktuuritoetust (edaspidi toetus) antakse

kuni 85% projekti abikõlblikest kuludest, kuid mitte rohkem kui 709 299,17 eurot.

Omafinantseering on vähemalt 15% projekti abikõlblikest kuludest, rahalises mahus vähemalt

125 170,67 eurot“ (resolutsiooni p 4).

1) Toetuse saaja on riigihanke nr 206707 tehnilises kirjelduses nimetanud riiklikke

standardeid, millele ei ole lisanud märget „või sellega samaväärne“, millega on rikutud RHS §

3 punkte 2 ja 3 ning § 88 lõikeid 3 ja 7. Samaväärsete lahenduste lubamise eesmärgiks on hanke

parem avatus konkurentsile. Ühendmääruse § 22 lg 12 alusel kuulub kohaldamisele viie-

protsendiline finantskorrektsiooni määr.

2) Toetuse saaja on lihthanke nr 223879 tulemusena sõlmitud hankelepingut muutnud, kuid

muutmine ei vasta RHS § 123 lg-le 1. Lepingu täitmise tähtaja pikendamine 23 päeva ehk 30%

võrra algsest lepinguperioodist on ulatuslik tähtaja pikendamine, mistõttu on tegemist olulise

lepingu muudatusega. Rikkumise raskust ja võimalikku tekkinud kahju suurust arvestades on

proportsionaalne vähendada hankelepingule eraldatavat toetust ühendmääruse § 21 lg 1 alusel

10%.

7. RTK 31.12.2021 vaideotsusega nr 11.4-5/1777 jäeti rahuldamata Tartu Linnavalitsuse

vaie RTK 14.10.2021 otsusele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Tartu linn esitas 20.10.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse RTK 22.07.2021 otsuse ja

27.09.2021 vaideotsuse tühistamiseks ning 28.01.2022 kaebuse RTK 14.10.2021 otsuse ja

31.12.2021 vaideotsuse tühistamiseks (täiendatud 19.09.2022).

a) RTK 22.07.2021 otsus ja 27.09.2021 vaideotsus

1) Vaidlustatav 22.07.2021 otsus ja 27.09.2021 vaideotsus on väärad osas, millega asuti

seisukohale, et kaebaja on hanke nr 196547 läbiviimisel rikkunud RHS § 3 punkte 2 ja 3 ning

§ 88 lg-t 3. Kaebaja ei vaidlusta 27.09.2021 vaideotsust osas, millega rahuldati kaebaja vaie

osaliselt.

2) Vaidlust ei ole selles, et 2014-2020 struktuuritoetuse seaduse (STS) § 26 ja RHS § 5 lg 2

kohaselt on toetuse saaja hankija RHS mõttes ning on kohustatud järgima RHS-i. RHS § 88

lg-t 3 ei ole võimalik tõlgendada viisil, et olenemata sellest, kas pakkumuse vastavaks

tunnistamisel kontrollitakse reaalselt pakkumuse vastavust tehnilistele tingimustele või mitte,

peab olema tehnilises kirjelduses viidatud standarditel juures tähis "või sellega samaväärne".

Koostoimes RHS § 114 lg-ga 3 tuleb RHS § 88 lg-t 3 mõista selliselt, et "või sellega

samaväärne" tuleb lisada (eelkõige) juhul, kui hankeeseme tehnilises kirjelduses on viidatud

mõnele RHS § 88 lg 2 alusele kui pakkumuse tehnilisele kirjeldusele vastavuse kriteeriumile,

mida hinnatakse pakkumuse vastavaks tunnistamisel ja enne hankelepingu sõlmimist.

Vastustaja asus 22.07.2021 otsuses seisukohale, et RHS § 88 lg 3 ei võimalda kaebaja

väljapakutud tõlgendust kooskõlas RHS § 114 lg-ga 3, kuna viimati nimetatud säte ei kohaldu

3-21-2384

4(17)

ehitustööde hanke puhul ning reguleerib juba esitatud pakkumustesse puutuvat. Vastustaja ei

viidanud RHS-ile ega ühegi teise õigusakti sättele, mille alusel rakendusüksus on sellisele

seisukohale jõudnud. Kaebaja jääb seisukohale, et arvestades RHS § 88 lg 3 grammatilist

tõlgendamist tuleb asuda seisukohale, et "või sellega samaväärne" tuleb lisada alati siis, kui

viide RHS § 88 lg-s 2 nimetatud alusele on käsitletav pakkumuse tehnilise kirjelduse vastavuse

kriteeriumina. Seega on oluline, kas pakkumuste esitamisel peavad potentsiaalsed pakkujad

tõendama vajadusel, kas nad lähtuvad oma pakkumuse tegemisel ehitusprojektis märgitud

standarditest või nendega samaväärsetest standarditest.

3) Kaebaja ei ole kontrollinud ega nõudnud pakkumuste esitamisel pakkujatelt tõendust

standardite või juhiste omamisest või olemasolust. Seega puudus pakkujatel vajadus tõendada

hankijale, et nende poolt pakutav tööprotsess on tehnilises kirjelduses esitatud nõuetega

kooskõlas, st pakkumust tehes puudus vajadus pakkujal standardite esitamiseks, sh

samaväärsete standardite esitamiseks. Kaebaja on olnud järjepidevalt seisukohal, et tehnilises

kirjelduses (ehitusprojektis) viidatud standarditele/nõuete puhul on lõppastmes tegemist lepingu

täitmise kvaliteedi küsimusega, st tööde nõuetekohast teostamist (vastavust heale ehitustavale,

sh alusdokumentides viidatud standardites esitatud juhistele ja tööprotsesside kirjeldustele)

hinnatakse lepingu täitmisel. Seega ei kontrolli kaebaja mingil ajahetkel (isegi mitte lepingu

täitmisel), kas pakkujal on alusdokumentides standard (või sellega samaväärne standard)

olemas või mitte. Kaebaja eeldas, et hangitavad tööd tuleb teha kooskõlas vastavas valdkonnas

heaks kiidetud ehitustavale (mille koosseisu kuuluvad ka standardid, s.o tööprotsesside

kirjeldused). Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb ehitustööd teostada muuhulgas ka hea

ehitustava kohaselt. Kaebaja ei pidanud otstarbekaks hakata standardites sisalduvaid

tööprotsesside kirjeldusi ehk hea ehitustava kirjeldust teatud töövõtete teostamiseks

lehekülgede kaupa ümber kopeerima, vaid pidas põhjendatuks alusdokumentide parema

loetavuse huvides viidata allikatele (standarditele), kus need juhised on esitatud. Kaebaja jääb

seisukohale, et juhiste esitamine, missuguseid töövõtteid tuleb tööde teostamisel kasutada, ei

saa tekitada põhjendamatuid takistusi riigihangete avamisel konkurentsile. Seega ei saa ka väita,

et kaebaja oleks rikkunud RHS § 88 lg-t 7.

4) Ühelt poolt toob vastustaja välja, et rahvusvahelisele pakkujale ei pruugi olla kindla riigi

standardid ja juhised piisavalt kättesaadavad ja tuttavad, samas möönab, et kui oleks juures "või

sellega samaväärne", siis oleks potentsiaalsed pakkujad motiveeritud ikkagi vajalike juhiste ja

standarditega tutvuma.

5) Kaebaja hinnangul ei saa olla vaidlust ka selles, et pakkumuste vastavuste, sh ehitustööde

hanke pakkumuste vastavuste kontroll on sätestatud RHS §-s 114. Hankes osalemisest huvitatud

isikud on teadlikud RHS § 114 lg-st 2, mille kohaselt võib hankija tunnistada pakkumuse

vastavaks, kui selles ei esine sisulisi kõrvalekaldeid riigihanke alusdokumentides nimetatud

tingimustest. RHS § 114 erinevate lõigete mõte on läbivalt ühtne - hankija ei või lükata tagasi

pakkumust, juhul kui pakkuja tõendab, et tema pakkumine on samaväärne hangitavale asjale,

teenusele või ehitustööle olenemata sellest, kas pakkumuses on olemas viide "või sellega

samaväärne". Eeltoodu eeldab siiski, et vastav kontroll oleks ette nähtud pakkumuse vastavuse

tingimusena.

6) Riigihanke nr 196547 alusdokument „Nõuded pakkumusele ja vastavustingimused“ viitas

otseselt kohustuslikele pakkumuse komponentidele. Pakkumuses esitatud kohustuslikus

hinnatabelis ei sisaldu ühtegi viidet RHS § 88 lg 2 ja/või lg 6 nimetatud alustele, st juhendile,

standardile, kindlale ostuallikale vms, mida kaebaja oleks pakkumuse vastavuse hindamisel

hanke alusdokumentidele hinnanud. Pakkumuse kohustuslikus hinnatabelis olid toodud üldiselt

ehitusmaterjalide mahud jms. Ehkki pakkumuse esildises pakkujad kinnitasid, et pakkumus on

esitatud kõiki hanketeates ja hankedokumentides esitatud tingimusi üle võttes, ei pidanud

3-21-2384

5(17)

kaebaja kontrollima, kas esitatud pakkumuses on arvestatud kõigi tehnilises kirjelduses viidatud

standardite ja/või juhistega või on arvestatud samaväärsete standardite/juhistega. Pakkumuse

vastavustingimustena saab käsitleda vaid neid riigihanke alusdokumentides sisalduvaid

tingimusi, millised võetakse arvesse pakkumuse vastavaks tunnistamisel. Pakkumuse vastavaks

tunnistamisel ei nõutud standardite ega juhiste esitamist ega toimunud nende olemasolu

kontrolli. Seega tehnilises kirjelduses viidatud võimalikud RHS § 88 lg-s 2 nimetatud alused ei

olnud pakkumuste tehnilisele kirjelduse vastavuse hindamise kriteeriumid, mille puhul oleks

tulnud lisada vastavalt RHS § 88 lg-le 3 "või sellega samaväärne". Kaebaja ei ole keelanud

ühelgi pakkujal pakkumuse esitamist ning ei ole lükatud eeltoodud põhjustel tagasi ühtegi

pakkumist.

7) Hankelepingu p-dega 2.17.3 ja 2.17.4 olid kaetud võimalikud samaväärsed asendused

tehnilises kirjelduses märgitud ehitusmaterjalide, konstruktsioonilahenduste jms osas, mis

viitasid mõnele konkreetsele juhisele/standardile. Hankelepingu projekt oli kõigile

potentsiaalsetele pakkujatele võrdselt kättesaadav ning toetuse saaja pakkumuste vastavuse

hindamisel ei kontrollinud ega saanudki kontrollida, kas pakkumuses on pakkuja arvestanud

tehnilises kirjelduses välja toodud standardite/juhistega või samaväärsete standardite/juhistega.

Vastustaja on asunud seisukohale, et hankelepingu p-dega 2.17.3 ja 2.17.4 ei olnud kaetud kõik

tehnilises kirjelduses viidatud juhised ja standardid, milledele oli jäänud lisamata „või sellega

samaväärne“, kuivõrd tegemist ei olnud ainult tootestandarditega, vaid kirjeldatud oli ka

protseduure, nt et ventilatsiooni survekatsetused tuleb läbi viia vastavalt standardile SFS 4699.

Kaebaja jääb siinkohal siiski seisukohale, et tegemist on lõppastmes lepingu täitmise kvaliteedi

hindamisega, kuivõrd lõppastmes pidi ka ventilatsioon vastama nõutud kvaliteedile. Samas jääb

vaideotsuses selgusetuks, kas vastustaja nõustub kaebaja seisukohaga vähemalt tootestandardite

osas, et hankelepingu p-dega 2.17.3 ja 2.17.4 oli samaväärsuste lisamise nõue tagatud.

8) Oletuslik ja meelevaldne on asuda seisukohale, et potentsiaalsed pakkujad loobusid juba

eos miljonitesse ulatuva pakkumuse esitamisest, kuivõrd tehnilises kirjelduses ei olnud igal

standardil juures märget „või sellega samaväärne“. Ometigi ei esitatud hankemenetluse jooksul

eeltoodu osas potentsiaalsete pakkujate poolt ühtegi küsimust. Kaebaja jääb seisukohale, et kõik

potentsiaalsed pakkujad mõistsid hankelepingu punkte 2.17.3 ja 2.17.4 sarnaselt kaebajaga ning

said aru, et samaväärsete ehitusmaterjalide, konstruktsioonilahenduste jms kasutamine on

hankelepingu täitmise jooksul vajadusel võimalik.

9) Kokkuvõtvalt jääb kaebaja seisukohale, et RHS § 88 lg 3 kohustab lisama tehnilises

kirjelduses viidatud standarditele, kui need on pakkumise vastavuse hindamise kriteeriumid,

"või sellega samaväärne", kuid arvestades RHS § 114 on pakkumuse samaväärsuse tõendamise

kohustus pakkujal. Seega tuleb asuda seisukohale, et selleks, et esitada pakkumus tehnilises

kirjelduses viidatud standardiga samaväärsele asjale peab pakkuja olema valmis samaväärsust

tõendama, milleks pakkuja peab teadma vastava standardi sisu. Seega ei ole rakendusüksuse

väide, et "...just kindla riigi standardid ja juhised ei pruugi olla rahvusvahelistele pakkujatele

võrdsel määral kättesaadavad ja tuttavad ning osutuda seetõttu piiravaks", Eestis kehtivas RHS-

is sätestatud samaväärsuse tõendamiskohustuse mõttega kooskõlas.

10) Vastustaja on oma vastuses tuginenud muuhulgas Rahandusministeeriumi seisukohale,

mille kohaselt olenemata kehtiva RHS § 88 lg 3 sõnastusest tuleb tehnilises kirjelduses viidatud

standardile lisada alati "või sellega samaväärne". Rahandusministeeriumi seisukohast nähtub,

et viidatud kehtiv RHS säte on võetud direktiivis sätestatult kitsendavalt vastu ning

Rahandusministeerium on probleemist teadlik. Sama probleem esinevat ka RHS § 88 lg-ga 6.

Kaebajale jääb tekkinud olukord arusaamatuks, s.o miks ei ole antud olukorras tehtud

Rahandusministeeriumi poolt ettepanekut RHS muutmiseks. Kaebajale heidetakse kehtiva RHS

§ 88 lg 3 rikkumist ette olukorras, kus nii vastustaja kui ka Rahandusministeerium loevad

3-21-2384

6(17)

viidatud sätet vaid osaliselt ning väidavad, et RHS § 88 lg 3 sõnastus ei loe midagi ning kaebaja

ei oleks tohtinud selle sätte sõnastusest ja sätte mõttest lähtuda. Kaebaja hinnangul ei ole selline

käsitlus õigusriigi põhimõtetega kooskõlas. Juhul, kui vaidlusaluse RHS sätte sõnastus ei ole

õige ja direktiivi mõttega kooskõlas, siis võimalikku (kahjude)riisikot peaks kandma riik

(seadusandja), mitte kehtivast seadusest juhinduv kohalik omavalitsus.

11) Vastavalt 22.07.2021 otsuse resolutsiooni p-le 4 kohustati toetuse saajat tasuma viivist

0,1% iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest. Otsuse resolutsioonis ei ole

täpsustatud haldusakti kehtivuse algust (vt HMS § 61 lg 1), st ei ole üheselt selge, kas vastustaja

loeb otsuse kehtima hakkamise kuupäevaks otsuse kätte toimetamise kaebajale või näiteks, kui

on möödunud otsuse vaidlustamise tähtaeg. Vastustaja pidi olema teadlik, et kaebaja esitab oma

õiguste kaitseks vaide ning jätkab vajadusel oma õiguste kaitsmist kohtumenetluses. Vaidlust

ei saa olla selle üle, et kaebaja on esitanud esimesel võimalusel peale otsuse saamist vaide, s.o

enne 30 päevast kaebetähtaja möödumist. Vaide võimalikult kiiresti esitamise eesmärk oli, et

vastustaja jõuaks vajadusel teha vaideotsuse enne 60 päeva möödumist otsuse kaebajale

kättetoimetamisest. Eeltoodud põhjusel ei esitanud kaebaja ka otsuse kehtivuse peatamist

vaidemenetluse ajaks. Vastustaja pikendas vaide läbivaatamise tähtaega kahel korral, mistõttu

möödus ka 60 päevane tähtaeg otsuse teatavaks tegemisest ja mis oleks võimaldanud kaebajal

esitada kaebus kohtusse enne 60 päeva möödumist otsuse teatavaks tegemist ning enne

eeldusliku maksetähtaja saabumist. Vaideotsusest nähtuvalt on kaebaja vaie osaliselt ka

rahuldatud, mistõttu oli vaide esitamine põhjendatud. Arvestades eeltoodut palub kaebaja juhul,

kui kohus jätab kaebuse rahuldamata, tühistada vaidlustatud otsuses märgitud maksetähtaja

saabumisest alates tagasi nõutud summale lisandunud viivised kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

Kaebaja ei ole põhjendamatult ja õigusvastaselt viivitanud otsuses märgitud toetuse summa

tagasi maksmisega.

b) RTK 14.10.2021 otsus ja 31.12.2021 vaideotsus

12) RHS § 88 lg 3 grammatilise tõlgendamise kaudu tuleb asuda seisukohale, et "või sellega

samaväärne" tuleb lisada alati siis, kui viide RHS § 88 lg-s 2 nimetatud alusele on käsitletav

pakkumuse tehnilise kirjelduse vastavuse kriteeriumina. Pakkumuse vastavuse kontroll on lahti

kirjeldatud RHS §-s 114, mis kohaldub kaebaja hinnangul ka ehitustööde hankes. Kaebajale ei

ole teada kehtivast RHS-ist eraldi õiguslikku alust ehitustööde hanke pakkumuse vastavuse

kontrolli osas, mistõttu jääb kaebajale arusaamatuks ka rakendusüksuse seisukoht, et RHS §

114, sh lg 3 ei rakendu ehitustööde hanke puhul.

13) Riigihanke nr 206707 alusdokumentidele oli lisatud pakkumuse vastavustingimused.

Nimetatud dokument viitas otseselt kohustuslikele pakkumuse komponentidele. Pakkujad pidid

esitama töölehe "Hindamiskriteeriumid ja hinnatavad näitajad" ning pakkumuse hinnatabeli,

mis oli toodud hanke alusdokumentides. Pakkumuses esitatud kohustuslikus hinnatabelis ei

sisaldanud ühtegi viidet RHS § 88 lg 2 ja/või lg 6 nimetatud alustele, st juhendile, standardile,

kindlale ostuallikale vms, mida kaebaja oleks pakkumuse vastavuse hindamisel hanke

alusdokumentidele hinnanud. Pakkumuse kohustuslikus hinnatabelis olid toodud üldiselt

ehitusmaterjalide mahud jms. Hanke alusdokumentides oli korduvalt ühtlasi märgitud, et

asendused ja samaväärsete materjalide, konstruktsioonide jms osas on asendused võimalikud.

Vastustaja tõlgendus, et vastavad selgitused ja punktid ei kohaldanud materjalidele ja

konstruktsioonidele vms, mille puhul oli tehnilises kirjelduses viidatud kindlale standardile, on

meelevaldne ja põhjendamatult kitsendav. Kaebaja jääb seisukohale, et kaebaja kui hankija on

pidanud asendamist samaväärsega, sh nende materjalide, konstruktsioonide puhul, kus on

viidatud kindlale standardile, võimalikuks kõigi materjalide, konstruktsioonide jms puhul.

3-21-2384

7(17)

14) Kaebaja jääb seisukohale, et tehnilises kirjelduses viidatud võimalikud RHS § 88 lg-s 2

nimetatud alused ei olnud pakkumuste tehnilisele kirjelduse vastavuse hindamise kriteeriumid,

mille puhul oleks tulnud lisada vastavalt RHS § 88 lg-le 3 "või sellega samaväärne". Kaebaja

ei ole keelanud ühelgi pakkujal pakkumuse esitamist, ega kontrollinud pakkumuse esitamisel,

millisest standardist lähtudes on pakkumus esitatud. Ka tööde teostamisel ei ole kaebaja

kontrollinud, kas pakkujal on olemas ehitusprojektis kirjeldatud standard või sellega

samaväärne standard. Samuti ei ole lükatud eeltoodud põhjustel tagasi ühtegi pakkumist.

Kaebaja on olnud järjepidevalt seisukohal, et tehnilises kirjelduses (ehitusprojektis) viidatud

standarditele/nõuete puhul on lõppastmes tegemist lepingu täitmise kvaliteedi küsimusega.

Töövõtulepingus oli ette nähtud võimalused kõigi konstruktsioonide, ehitusmaterjalide jne

asendamiseks, sh nende materjalide, konstruktsioonide jne osas, mis viitavad ehitusprojektis

kindlale standardile.

15) Kaebaja jääb seisukohale, et hankelepingu p-dega 2.17.3 ja 2.17.4 olid kaetud võimalikud

samaväärsed asendused tehnilises kirjelduses märgitud ehitusmaterjalide, konstruktsiooni-

lahenduste jms osas, mis viitasid mõnele konkreetsele juhisele/standardile. Hankelepingu

projekt oli kõigile potentsiaalsetele pakkujatele võrdselt kättesaadav ning kaebaja pakkumuste

vastavuse hindamisel ei kontrollinud/ega saanudki kontrollida, kas pakkumuses on pakkuja

arvestanud tehnilises kirjelduses välja toodud standardite/juhistega või samaväärsete

standardite/juhistega. Otsusest nähtuvalt on rakendusüksus arvestanud ainult töövõtulepingu

p-s 2.17.4 sätestatut ning jätnud tähelepanuta, et samaväärsete konstruktsioonide, materjalide

jne lahenduste asendamine, sh samaväärsetega, on ka töövõtulepingu p 2.17.3 alusel võimalik.

Seega tõlgendab rakendusüksus töövõtulepingu p 2.17.4 põhjendamatult kitsendavalt ning on

teadmata põhjusel jätnud tähelepanuta töövõtulepingu punkti 2.17.3.

16) Arvestades eelnevates punktides toodud selgitusi ei nõustu kaebaja vastustaja vaideotsuses

esitatud väitega, et kaebaja ei ole lubanud esitada samaväärseid standardeid ega juhiseid.

Kaebaja ei ole nõudnud pakkujatelt ühegi standardi esitamist pakkumuse esitamisel. Kaebaja ei

ole öelnud, et vastavaks tunnistatakse vaid pakkumused, milles pakkuja tõendab või kinnitab,

et kasutab loetletud standardeid. Samuti ei nõustu kaebaja, et hankes osalemisest huvitatud

isikutel ei olnud põhjust uurida edasi seda, kas nende kasutuses olevaid standardeid ja juhiseid

saab pidada nõutud standarditega samaväärseteks. Hankes osalemisest huvitatud isikud on väga

hästi kursis, et riigihangetel peavad hankijad pakkumuste vastavuse kontrolli faasis teostama

kaalutluse, kas tegemist on sisulise või mittesisulise kõrvalekaldega vastavustingimustes

esitatud nõuetest. Antud juhul nähtus pakkujatele hanke alusdokumentidest, et loetletud

standardite või pakkujate käsutuses olevate samaväärsete standardite kontrolli ei teostata

vastavuse kontrollimise etapis. Seetõttu ei ole asjakohane vastustaja väide, et hankija ahendas

kunstlikult konkurentsi, jättes lisamata töö teostamise protsessi kirjelduse juurde, mis on

lepingu täitmise küsimus, lausendi "või sellega samaväärne".

17) Lisaks on vastustaja poolt põhjendamata vaideotsuses esitatud kõhklus, et rahvus-

vahelistele pakkujatele ei pruugi olla võrdsel määral kättesaadavad ega tuttavad tööprotsesside

kirjelduses viidatud standardid. RTK pole esitanud tõendeid, kuidas on Eesti Standardikeskuse

standardid (EVS) kättesaadavus nt Läti või Soome pakkuja jaoks piiratum kui Eesti pakkuja

jaoks. Kaebajal puudub info, et Eesti Standardikeskus keeldub väljastamast EVS-e

rahvusvahelistele pakkujatele. Samuti on põhjendamatu vastustaja väide, et kaebaja piirab

konkurentsi, kuna EVS-id ei ole rahvusvahelistele pakkujatele tuttavad. Ka juhul, kui hankija

lisab viidatud EVS-ile lausendi "või sellega samaväärne", peab ju rahvusvaheline pakkuja end

kurssi viima EVS-i sisuga.

18) Vastustaja hinnangud baseeruvad antud juhul vaid subjektiivsetel oletustel, et äkki peavad

välismaised pakkujad endale ehitusprojektis viidatud standardid soetama, nende sisu selgeks

3-21-2384

8(17)

tegema ja võib-olla ka tööprotseduure muutma ning töötajaid koolitama. Siseriiklikud

standardid on ühetaoliselt kättesaadavad nii siseriiklikul tasandil kui ka rahvusvahelisel

tasandil. Samas osad standardid on lihtsalt leitavad ja tasuta kättesaadavad nt Googli

otsingumootori kaudu (nt standard SFS 4487 - tegemist ei ole siseriikliku standardiga).

Hangitav objekt pidi lõppastmes vastama kindlale kvaliteedile, seega oli ehitusprojektis

viidatud standardite puhul tegemist lepingu täitmise kvaliteedi küsimusega. Kaebaja jääb seega

seisukohale, et isegi juhul, kui iga standardi juures oleks olnud viide "või sellega samaväärne",

oleks tulnud potentsiaalsel pakkujal endale soetada ehitusprojektis viidatud standardid või

nende sisu endale selgeks teha, juhul kui viidatud standardid ei ole olnud pakkujale tuttavad.

Samuti vajadusel töötajaid koolitada tööde teostamise ajaks, kui nõutava kvaliteediga töö

teostamiseks vastav pädevus puudub. On eluliselt ebausutav, et kvalifitseerimistingimustele

vastav pakkuja ei oleks kursis ehitusvaldkonna standarditega või ei omaks pädevust vajadusel

end viidatud standardite sisuga kurssi viimiseks. Mitte ükski pakkuja ei ole ka esitanud

samaväärsete standardite kasutamise osas hankemenetluses küsimusi esitanud.

19) Kokkuvõtvalt on kaebaja seisukohal, et kuna kaebaja ei esitanud viiteid EVS-idele

vastavustingimustena ning ei nõudnud pakkujatelt infot, mis standardi alusel nad hiljem

tööprotsesse teostavad, siis ei ole kaebaja piiranud konkurentsi ega loonud osadele ettevõtjatele

soodsamaid tingimusi pakkumuse esitamiseks. Kaebaja jääb ühtlasi eeltoodu tõttu seisukohale,

et kaebaja ole rikkunud RHS § 3 punkte 2 ja 3.

20) Vastustaja on jõudnud lisaks järeldusele, et kuna osad tööd olid akteerimata, siis need olid

järelikult tegemata ning kuna kaebaja ei kasutanud õiguskaitsevahendeid ja lubas ebaolulises

mahus töövõtjal teostada nn vaegtöid peale lepingu lõpu tähtaega, siis järelikult on kaebaja

muutnud hankelepingut vastuolus RHS § 123 lg-tega 1 ja 2. Ehkki kaebaja ei ole pidanud

põhjendatuks hanke ajal muuta hanke lepingu tähtaega hilisemaks kui 01.10.2020 ning ei ole

pidanud puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaega lepingu pikendamiseks vastuolus RHS § 123

sätestatuga, siis hanke juures olnud töövõtulepingu p-s 3.3 oli nähtud ette võimalus, et lepingu

tähtaega võib pikendada pooltevahelise kirjaliku kokkuleppega. Seega on ebaõige rakendus-

üksuse seisukoht, et antud juhul ei ole teada, millised oleksid olnud pakkujad ja nende

pakkumuste maksumused ning milline pakkuja oleks valitud edukaks, kui hankes huvitatud

isikutel oleks teada olnud, et lepingu lõppemise tähtpäev võib erineda suures ulatuses.

Arvestades töövõtulepingu p 3.3 oli kõigile pakkujatele hanke läbi viimise ajal võrdselt teada,

et lepingu tähtaega võib pikendada pooltevahelise kokkuleppe alusel.

21) Antud juhul ei võtnud kaebaja töid vastu objekti ülevaatusel tuvastatud puuduste tõttu, mis

on fikseeritud 06.10.2020 vaegtööde nimekirjas. Teostatud tööde aktist nähtub, et akteerimata

on jäänud ca 10% tööde maksumuse summast. Tööde osaliselt akteerimata jätmine ei

tähendanud seda, et töö oli põhimahus tegemata, vaid tööd jäeti akteerimata 10% ulatuses

tulenevalt lepingu p-st 4.2.2. Teiste sõnadega tööde akteerimine oli seotud ainult tööde eest

tasumisega, aga mitte asjaoluga, justkui tööd oleks olnud teostamata. Vaegtööde nimekirjast

nähtub, et objektil oli vaja teostada nõuetekohase valmiduse saavutamiseks mitteolulised

parandustööd, mis ei takistanud samas objekti kasutuselevõttu.

22) Väär on ka rakendusüksuse seisukoht, et kuivõrd kaebaja ei kasutanud õiguskaitse-

vahendeid tööde õigeaegse lõpetamata jätmisel töövõtja suhtes, siis on tegemist hankelepingu

muutmisega. Leppetrahv on lepinguline õiguskaitsevahend, mistõttu on selle kohaldamisel või

mittekohaldamise üle otsustamisel määrav tähtsus sellel, mida pooled lepingus kokku leppisid.

Arvestades töövõtulepingus toodud sõnastust, on selge, et leppetrahvi kohaldamine on kaebaja

õigus, mitte kohustus, ehk siis tegemist on kaebaja diskretsiooniotsusega lähtudes

konkreetsetest asjaoludest. Teiste sõnadega, juhul kui tegemist on kaebaja hinnangul täiesti

ebaolulise rikkumisega ning hankeleping seda võimaldab, võib kaebaja otsustada ka leppetrahvi

3-21-2384

9(17)

kohaldamata jätmise. Olukorras, kus hankeleping näeb sisuliselt ette võimaluse hankelepingu

pikendamiseks poolte kokkuleppel (lepingu pikendamise kokkulepet ei sõlmitud seoses

asjaoluga, et kaebaja hinnangul olid tähtaegselt lõpetamata vaid vähetähtsad tööd/parandused);

leppetrahvi kohaldamine oli õigus, mitte aga kohustus (sh tööde mittetähtaegse teostamise

korral) ning kaebaja hinnangul ei takistanud teostatama tööd ruumide kasutusele võttu, siis ei

olnud põhjendatud leppetrahvi kohaldamine. Ühtlasi on kaebaja eeltoodud põhjustel seisukohal,

et antud juhul ei olnud tegemist hankelepingu keelatud muutmisega RHS § 123 lg 2 mõttes.

9. Riigi Tugiteenuste Keskus palub 24.11.2021 ja 25.02.2022 vastustes jätta kaebus(ed)

rahuldamata (täiendatud 03.10.2022).

a) RTK 22.07.2021 otsus ja 27.09.2021 vaideotsus

1) Vastustaja jääb 22.07.2021 otsuses ja 27.09.2021 vaideotsuses esitatud põhjenduste juurde

ning märgib täiendavalt vastuseks kaebusele järgmist.

2) Kaebaja leiab, et arvestades RHS § 88 lg 3 grammatilist tõlgendamist, tuleb märge „või

sellega samaväärne“ lisada vaid siis, kui viide RHS § 88 lõikes 2 nimetatud alusele on käsitletav

pakkumuse tehnilise kirjelduse vastavuse kriteeriumina. Vastustaja sellise käsitlusega ei nõustu

ning leiab, et kuivõrd RHS § 88 lg-ga 3 on üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2014/24/EL (hankedirektiiv) art 42 lg 3 punkt b, siis tuleb vaidlusalust sätet tõlgendada

koosmõjus direktiiviga. Viidatud hankedirektiivi sätet pole võimalik tõlgendada selliselt, et

märge „või samaväärne“ lisatakse standardile ainult siis, kui hankija selle standardi kasutamist

pakkujate puhul ka sisuliselt kontrollib. Oma seisukohale toetava hinnangu saamiseks on

vastustaja pöördunud päringuga Rahandusministeeriumi poole, kes on 22.11.2021 vastuses

selgitanud, et igasuguse RHS § 88 lg-s 2 toodud viite lisamisel tehnilisse kirjeldusse tuleb lisada

samaväärsuse märge ja seda ka juhul, kui ta seda pakkumuse vastavuse kriteeriumina ei

kontrolli. Kuigi need selgitused ei ole õiguslikult siduvad, on Rahandusministeeriumi

ülesandeks vastavalt RHS § 180 p-le 2 nõustada RHS-i rakendamise küsimustes, sealhulgas

korraldada riigihankealaseid koolitusi, ning anda soovituslikke juhiseid ja suuniseid ning

avaldada ajakohast oskusteavet.

3) Kaebaja püstitas muuhulgas küsimuse, miks ei ole Rahandusministeerium olukorras, kus

nad on teadlikud, et RHS-is on § 88 lg 3 hankedirektiivist ülevõetud kitsendatult, teinud

ettepanekut RHS muutmiseks. Vastustaja selgitab, et Rahandusministeerium on sellise

ettepaneku teinud ning RHS-i on tänaseks ka muudetud. Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt

peab Euroopa Liidu (EL) direktiividega hõlmatud riigisisest õigust tõlgendama ja kohaldama

kooskõlas direktiividega, kui siseriiklik õigusnorm võimaldab mitmeti mõistetavust. Enne

eelkirjeldatud RHS-i muudatusi oli § 88 lg 3 mitmeti mõistetav, seega pidi kaebaja tõlgendama

seda kooskõlas hankedirektiiviga ning valima sellise tõlgenduse, mis sobib kokku

hankedirektiivi eesmärgi ja normidega. Riik ei peaks vastutama mitmeti mõistetava siseriikliku

õigusnormi rakendamisest tekkinud kahju eest, kui sellise kahju teke oli välditav antud

õigusnormi tõlgendamisel kooskõlas asjaomase direktiiviga.

4) Kaebaja tõlgendab RHS § 88 lg-t 3 koosmõjus RHS § 114 lg-ga 3 vääralt seetõttu, et ei

arvesta, et kumbki säte reguleerib omaette hankemenetlusetappi, mistõttu kohaldatakse neid

üksteisest sõltumatuna. RHS § 88 lg 3 eesmärk on tagada kõigile hankes osalemisest huvitatud

isikutele võrdsed tingimused hankes osalemiseks, seega reguleerib RHS § 88 lg 3 eelkõige

etappi enne pakkumuste esitamise tähtaega, kus potentsiaalsed pakkujad teevad oma otsuse

hankes osalemiseks sõltuvalt hankija poolt kehtestatud tingimustest. Olukorras, kus hankija on

nõudnud konkreetseid standardeid, ilma võimaluseta esitada samaväärsetele standarditele

vastavaid ehitustöid, pole võimalik välistada võimalust, et mõni hankija seetõttu pakkumuse

esitamisest loobus. Seevastu reguleerib RHS § 114 lg 3 aga pakkumuste vastavuse kontrollimise

3-21-2384

10(17)

etappi, mis keelab hankijal asjade või teenuste hankelepingu sõlmimisel pakkumuse

tagasilükkamise olukorras, kus pakkuja tõendab, et tema pakutud lahendus on tehnilises

kirjelduses esitatud nõuetega kooskõlas. Kui jätta kõrvale hetkeks asjaolu, et nimetatud säte ei

kohaldu ehitustööde hankelepingutele, siis on RHS § 114 lg 3 eesmärk pakkumuse vastavuse

kontrollimisel tagada, et hankija arvestab ka selliste pakkumustega, milles pakutakse

samaväärsele standardile vastavaid töid. Seega on eelkirjeldatud sätte eesmärk palju kitsam,

kuivõrd ta reguleerib vaid pakkumuse vastavuse kontrolliga seonduvat. Kuivõrd kaebajale ei

ole finantskorrektsiooniotsuses ega vaideotsuses etteheidetud RHS § 114 lg 3 ega mõne muu

pakkumuse vastavuse kontrolli puudutava sätte rikkumist, siis ei ole käesoleva vaidluse

seisukohalt asjakohased kaebaja poolt väljatoodud seisukohad selle kohta, et kaebaja ei ole tema

poolt nõutud standardite ja juhiste kasutamist pakkujate poolt sisuliselt kontrollinud ega

lükanud kellegi pakkumust seetõttu tagasi. Küll aga on kaebajale ette heidetud seda, et nõudes

tehnilises kirjelduses konkreetseid standardeid ja juhiseid, jättes sealjuures lisamata märke „või

samaväärne“, ei ole pakkuja võimaldanud pakkujatel esitada samaväärsetele standarditele ja

juhistele vastavaid ehitustöid läbi selle, et pakkujad ei ole sellisest võimalusest teadlikud ehk

siis teisisõnu täidetud ei ole RHS § 88 lg-ga 3 tagatav eesmärk.

5) Asjaolu, et kaebaja pakkumuste esitamisel ei kontrollinud nõutud standardite/juhiste

olemasolu ega nõudnud tõendust selle kohta, mistõttu puudus pakkujatel vajadus seda

hankijatele tõendada, ei tähenda seda, et pakkujad ei pidanud hankija kehtestatud tingimustest

kinni pidama. Kaebaja on nõudnud pakkujatelt kinnitust, et nad nõustuvad sõlmima

hankelepingu vastavalt kõigile hankedokumendis sätestatud tingimustele, seega ei saanud

hankes osalemisest huvitatud isikud kuidagi arvestada sellega, et hankedokumendis nõutud

standardite ja/juhiste järgimine ei ole kohustuslik.

6) Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et siseriiklikud standardid on nii siseriiklikele kui ka

„rahvusvahelistele“ pakkujatele täpselt samaväärselt kättesaadavad. Kaebaja jätab arvestamata

asjaolu, et siseriiklikelt ettevõtetelt, kes igapäevaselt ehitustöödega tegelevad, võib nõutud

siseriiklikke standardite ja juhendite olemasolu ning nendest lähtumist juba eeldada, erinevalt

välisriigi ettevõtetest, kes peavad konkreetse hankelepingu täitmiseks endale nõutud standardi

ostma (st tegema täiendavaid kulusid), selle sisu endale selgeks tegema ning võimalik, et ka

oma tööprotseduure muutma ning töötajaid koolitama. Seega on oluline eristada olukorda, kus

pakkuja tutvub nõutud standardi sisuga eesmärgiga pakkuda samaväärsele standardile vastavat

lahendust, olukorrast, kus pakkuja on hankelepingu täitmiseks sunnitud teostama tööd vastavalt

hankija poolt nõutud standardile. Välisriigi pakkujale nõutava siseriikliku standardi järgi tööde

teostamine võib olla oluliselt keerulisem kui siseriiklikule pakkujale, mistõttu ei ole välistatud,

et sel põhjusel on mõni potentsiaalne pakkuja hankes pakkumuse esitamisest loobunud.

Seevastu kui hankes osalemisest huvitatud isik on teadlik võimalusest kasutada samaväärset

standardit ja/või juhist, siis võib ta olla motiveeritud uurima edasi, kas tema kasutuses olevat

standardit ja/või juhist saab pidada samaväärseks nõutud standardi ja/või juhisega. Seega on

välisriigi pakkuja siseriikliku pakkujaga võrreldes võrdses olukorras ainult siis, kui tal on

võimalus teostada ehitustöid nõutud siseriikliku standardi ja/või juhendiga samaväärse

standardi ja/või juhendi alusel. Vastustaja nõustub kaebajaga selles osas, et otstarbekas ei ole

standardites sisalduvaid tööprotsessi kirjeldusi ümber kirjutada ning mõistlik on viidata selle

asemel konkreetsele standardile ja/või juhisele, kuid seda tuleb teha viisil, mis ei tekita

põhjendamatuid takistusi riigihangete avamisel konkurentsile ehk teisisõnu hankes osalemisest

huvitatud isikutele tuleb anda võimalus pakkuda samaväärseid lahendusi.

7) Selgituste küsimine on hankes osalemisest huvitatud isiku õigus, mitte kohustus, mistõttu

ei saa kaebaja hankijana lükata oma vastutust hanke õiguspärase korraldamise eest

potentsiaalsetele pakkujatele, kes hanke õigusvastasele tingimusele tähelepanu ei pööranud või

selle kohta selgitusi ei küsinud.

3-21-2384

11(17)

8) Kaebaja peab vastustaja poolt antud hinnanguid välismaiste pakkujate suhtes

subjektiivseteks ning oletuslikeks, kuid ei ole esitanud selliseid põhjendusi, mis tõsikindlalt

välistaksid võimaluse, et potentsiaalsed välismaised pakkujad RHS § 88 lg 3 rikkumise tõttu

hankes osalemisest loobusid. Tuginedes Euroopa Kohtu otsustele ei ole hanketingimuste

rikkumise korral konkreetse finantsmõju tõendamine nõutav ning finantskorrektsiooni

tegemiseks piisab sellest, kui asjasse puutuva fondi eelarve mõjutamise võimalus ei ole

välistatud. Sama teemat on käsitlenud ka Tallinna Halduskohus otsuses nr 3-20-784.

9) Kaebaja on seisukohal, et hankelepingu p-dega 2.17.3 ja 2.17.4 olid kaetud võimalikud

samaväärsed asendused tehnilises kirjelduses märgitud ehitusmaterjalide, konstruktsioonide,

seadmete ja detailide osas, mis viitasid mõnele konkreetsele juhisele/standardile. Vastustaja

pöörab tähelepanu asjaolule, et kuigi viidatud hankelepingu punktide sõnastused vastavad RHS

§ 88 lg-le 6, siis ei tulene nendest võimalust kasutada nõutud standardite ja/või juhendite asemel

muid samaväärseid standardeid ja/või juhendeid. Kaetuks saab RHS § 88 lg-s 3 toodud nõude

lugeda selliste standardite ja juhiste osas, millega määratakse kasutatava toote ja materjali

omadused. Kaebajale on eelnevalt selgitatud, et kaebajale etteheidetud standardid ja juhised ei

määratle ainult toote ja materjali omadusi, vaid kirjeldavad ka selle toote/materjali kasutamise

protseduure. Antud väite ilmestamiseks on vaideotsuses toodud välja näitena ventilatsiooni

survekatsetused, mis viiakse läbi standardis SFS 4699 toodud protseduurinõuetele. Seega ei

nõustu vastustaja ühegi kaebajale etteheidetud standardi ja juhise osas sellega, et nende

asendamine samaväärsete standardite ja juhistega oli lubatud hankelepingu p-de 2.17.3 ja 2.17.4

alusel.

b) RTK 14.10.2021 otsus ja 31.12.2021 vaideotsus

10) Vastustaja jääb 14.10.2021 otsuses ja 31.12.2021 vaideotsuses esitatud põhjenduste juurde

ning märgib täiendavalt vastuseks kaebusele järgmist.

11) Kaebaja on riigihanke nr 206707 tehnilises kirjelduses nimetanud riiklikke standardeid,

millele ei ole lisanud märget „või sellega samaväärne“. Nõutud standarditele tuli samaväärsuse

märge lisada igal juhul, sõltumata sellest, et pakkumuse vastavustingimused, hindamis-

kriteeriumid ega kohustuslik hinnatabel viidet RHS § 88 lg 2 ja/või lg 6 nimetatud alustele ei

sisaldanud. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka asjakohane kaebaja viide Tartu Ringkonnakohtu

kohtuotsusele haldusasjas nr 3-21-439, kuivõrd vaidlus puudub selle üle, kas kaebaja pidi

kontrollima, kas esitatud pakkumuses on arvestatud kõigi tehnilises kirjelduses viidatud

standardite ja/või juhistega või on arvestatud samaväärsete standardite/juhistega.

12) Asjaolu, et kaebaja ei ole keelanud ühelgi pakkujal pakkumuse esitamist ega kontrollinud

pakkumuse esitamisel, millisest standardist lähtudes on pakkumus esitatud, ei tähenda seda, et

pakkujad ei pidanud hankija kehtestatud tingimustest kinni pidama.

13) Finantskorrektsiooni otsuses välja toodud standardid ja juhised ei määratle ainult toote ja

materjali omadusi, vaid kirjeldavad ka selle toote/materjali kasutamise või paigaldamise

protseduure. Seega ei nõustu vastustaja ühegi kaebajale etteheidetud standardi ja juhise osas

sellega, et nende asendamine samaväärsete standardite ja juhistega oli lubatud hankelepingu

p-de 2.17.3 ja 2.17.4 alusel. Kaebajale etteheidetud rikkumist ei muuda asjaolu, et

finantskorrektsiooni otsuses ei ole eraldi käsitletud hankelepingu p 2.17.3. Kirjeldatud punkt ei

anna pakkujatele võimalust vabalt asendada konstruktsioone, materjale jms - selline võimalus

tekib alles hankelepingu täitmise käigus paratamatu vajaduse ilmnemisel. Olukorda, kus

pakkujal puuduvad nõutud standardid või juhised hankelepingu täitmiseks ei saa käsitleda

sellise paratamatu vajadusena ning seega ei saanud pakkujad ka mõistlikult eeldada, et nad

võivad tuginedes hankelepingu p-le 2.17.3 nõutud standardeid ja juhiseid samaväärsetega

asendada. Lisaks ei ole kaebaja enne finantskorrektsiooni tegemist nimetatud punktile kordagi

3-21-2384

12(17)

viidanud, mistõttu jääb arusaamatuks kaebaja etteheide vastustajale antud punkti finants-

korrektsiooni otsuses tähelepanuta jätmises.

14) Hankes osalemisest huvitatud isikud teevad hankes osalemise otsuse lähtudes hankija poolt

kehtestatud tingimustest, sealjuures tehnilises kirjelduses toodud tingimustest. Seega kui

hankija on pakkujatelt nõudnud konkreetseid standardeid, ilma võimaluseta esitada

samaväärsetele standarditele vastavaid asju, teenuseid või ehitustöid, siis on sellega

põhjendamatult takistatud pakkujate osalemist hankel ning välistada ei saa võimalust, et mõni

hankes osalemisest huvitatud isik pakkumuse tegemisest seetõttu loobus. Käesoleval juhul ei

olnud potentsiaalsed pakkujad teadlikud võimalusest esitada samaväärseid standardeid ja/või

juhiseid ning pidid seega eeldama, et see ei ole lubatud. On ilmne, et kui hankes osalemisest

huvitatud isikud ei ole teadlikud võimalusest esitada samaväärseid standardeid ja/või juhiseid,

siis puudub neil ka huvi selgitamaks välja, kas nende kasutuses olevad standardid ja/või juhised

on samaväärsed hankes nõututega, seega ei nõustu vastustaja ka siinkohal kaebajaga, et tegemist

oleks meelevaldse järeldusega.

15) Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et eestikeelsed siseriiklikud standardid (EVS

algusega) on võrdväärselt kättesaadavad kõigile. Kaebaja jätab arvestamata asjaolu, et

siseriiklikelt ettevõtetelt, kes igapäevaselt ehitustöödega tegelevad, võib nõutud siseriiklikke

standardite ja juhendite olemasolu ning nendest lähtumist juba eeldada, erinevalt välisriigi

ettevõtetest, kes peavad konkreetse hankelepingu täitmiseks endale nõutud standardi ostma (st

tegema täiendavaid kulusid), selle sisu endale selgeks tegema ning võimalik, et ka oma

tööprotseduure muutma ning töötajaid koolitama. Välisriigi pakkujale võib nõutava siseriikliku

standardi järgi tööde teostamine olla oluliselt keerulisem kui siseriiklikule pakkujale, mistõttu

ei ole välistatud, et sel põhjusel on mõni potentsiaalne pakkuja hankes pakkumuse esitamisest

loobunud. Seevastu kui hankes osalemisest huvitatud isik on teadlik võimalusest kasutada

samaväärset standardit ja/või juhist, siis võib ta olla motiveeritud uurima edasi, kas tema

kasutuses olevat standardit ja/või juhist saab pidada samaväärseks nõutud standardi ja/või

juhisega. Siinjuures nõustub vastustaja kaebajaga, et sellisel juhul ei seaks nõutud standardi

eestikeelsus pakkujale mingit täiendavat piirangut ning seda ei ole ka vastustaja väitnud. Kuid

vastustaja jääb endiselt seisukohale, et välisriigi pakkuja on siseriikliku pakkujaga võrreldes

võrdses olukorras ainult siis, kui tal on võimalus teostada ehitustöid nõutud siseriikliku

standardi ja/või juhendiga samaväärse standardi ja/või juhendi alusel.

16) Kaebaja on lihthanke nr 223879 tulemusena sõlmitud hankelepingut lubamatult muutnud.

Hankes osalemisest huvitatud isikute jaoks on kõige olulisemaks hankelepingu tingimuseks

lepingujärgsete tööde täitmise tähtaeg, selle järgi otsustab potentsiaalne hankija kas tal on

üleüldse võimalik hankes osaleda, sh kas tal on etteantud ajavahemiku jooksul võimalik kõiki

hankelepingus ettenähtud töid teostada. Kaebuse lisaks olevast teostatud tööde aktist nähtub, et

osad tööd on teostatud mahus 0%, näiteks klaasuksed, puituksed, sanitaartehnika seadmed,

andmevõrgud, telefoni- ja infoedastussüsteemid, sealjuures ei sisaldu need tööd kaebuse lisaks

olevas vaegtööde nimekirjas. Eeltoodust tulenevalt ei ole tegemist mitte vaegtöödega, vaid

lepingujärgsete töödega, mis on jäetud hankelepingus toodud tähtajaks tegemata. Ka kaebaja

tunnistab, et tema hinnangul olid tähtaegselt lõpetamata vaid vähetähtsad tööd/parandused.

Seega on vastustaja finantskorrektsiooni otsuses järeldanud õigesti, et kaebaja on pikendanud

lepingujärgsete tegemata tööde teostamise tähtaega.

17) Kaebaja on hankelepingu p-s 3.3 küll näinud ette võimaluse pikendada hankelepingu

tähtaega, kuid on jätnud määratlemata, millises olukorras ning millises ulatuses tähtaega

pikendatakse. Sedavõrd abstraktse sõnastusega muutmisklausel ei arvesta riigihanke korralda-

mise üldpõhimõtetega, eelkõige läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega, sest annab

kaebajale piiramatu võimaluse hankelepingut pikendada. Seega ei võimaldanud hankelepingu

3-21-2384

13(17)

p 3.3. hankelepingu tähtaja pikendamist kooskõlas RHS § 123 lg 1 p-ga 2. Potentsiaalsed

pakkujad ei saanud mõistlikult eeldada, et hankija võimaldab tööde teostamise tähtaega

pikendada nii suures mahus. Seega ei ole välistatud, et hankes osalenuks rohkem pakkujaid, kui

hanke esialgsete tingimuste järgi olnuks hankelepingu täitmise tähtaeg 30% pikem.

18) Kaebaja selgitab kaebuses, et tulenevalt hankelepingu p-st 12.5 ei olnud kaebajal kohustus

töövõtja poolt tööde üleandmisega viivitamisel esitada leppetrahvinõuet. Vastustaja on selles

osas kaebajaga nõus, kuid märgib, et käesolevat vaidlust ei oleks, kui kaebaja oleks töövõtja

poolt tööde tegemata jätmisel rakendanud mingeidki õiguskaitsevahendeid, sest sellisel juhul

oleks selge, et tegemist on töövõtjapoolse kohustuse rikkumisega, mida kaebaja ei

aktsepteerinud. Pooltevahelised suhted alluvad küll võlaõigusseadusele (VÕS), kuid hanke-

lepingu muutmise küsimustes kehtib eriseadusena RHS. Seega, kuigi hankelepingu alusel on

õiguskaitsevahendite rakendamine tellijale võimalus, mitte kohustus, siis ei luba RHS VÕS-ist

tulenevate õiguskaitsevahendite kasutamise võimaluse varjus sõlmida lubamatuid hankelepingu

muudatusi. Vastasel juhul ei oleks tagatud pakkujate ning hankes osalemisest huvitatud isikute

võrdne kohtlemine, mis on üks olulisemaid riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid. Seega,

kuivõrd kaebaja ei ole tööde teostamata jätmisel mingeid õiguskaitsevahendeid rakendanud, siis

on vastustaja järeldanud õigesti, et tegemist on kokkuleppelise hankelepingu muudatusega.

Siinjuures ei oma tähtsust, et kaebaja ei ole antud muudatust kirjalikult fikseerinud.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus leiab, et Tartu linna kaebus ei kuulu rahuldamisele.

11. Kaebus kordab valdavas osas seisukohti, mida kaebaja on esitanud ärakuulamiseõiguse

raames enne RTK 22.07.2021 ja 14.10.2021 otsuste tegemist ning vaietes nimetatud otsuste

vaidlustamiseks. Kaebaja seisukohtadega mittenõustumist ja tema viidatud tõenditega

arvestamata jätmist on nii RTK 22.07.2021 ja 14.10.2021 otsustes kui ka RTK 27.09.2021 ja

31.12.2021 vaideotsustes põhjendatud. Kohus nõustub nende põhjendustega vastavaid

asjaolusid täismahus üle kordamata (HKMS § 165 lg 2). Kokkuvõtvalt ja vastusena kaebusele

selgitab kohus järgmist.

12. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja (hankija) on hanke nr 196547 tehniliseks kirjelduseks

olevas ehitusprojektis viidanud erinevatele standarditele (SFS, EVS, DMX) ja juhistele (RT

juhendkaart, Soome ehitusnormide kogumik) ning hanke nr 20670 ehituse projekt-

dokumentatsioonis (põhiprojektide/tööprojektide seletuskirjades) Eestis kehtivatele ehk

riiklikele standarditele (EVS), jättes neile lisamata märke „või sellega samaväärne“. Vaidlust ei

ole ka selles, et STS § 26 ja RHS § 5 lg 2 kohaselt on toetuse saaja (kaebaja) hankija RHS

mõttes ning on kohustatud järgima RHS-i.

13. Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult asunud seisukohale, et RHS § 3 p-dele 2 ja 3

ning § 88 lg-tele 3 ja 7 tuginedes pidi kaebaja lisama eelviidatud standardite ja juhiste juurde

märke „või sellega samaväärne“.

RHS § 3 p-de 2 ja 3 kohaselt riigihanke korraldamisel on hankija kohustatud järgima järgmisi

põhimõtteid: 2) hankija kohtleb kõiki isikuid, kelle elu- või asukoht on Eestis, mõnes muus EL

liikmesriigis, muus Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Maailma Kaubandus-

organisatsiooni riigihankelepinguga ühinenud riigis, võrdselt ja jälgib, et kõik isikutele seatavad

piirangud ja kriteeriumid oleksid riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalsed, asjakohased ja

põhjendatud; 3) hankija tagab konkurentsi efektiivse ärakasutamise riigihankel, kusjuures

avalik-õigusliku juriidilise isiku või avalikke vahendeid kasutava eraõigusliku isiku osalemine

riigihankes ei tohi moonutada konkurentsi tema poolt avalike vahendite kasutamise tõttu.

3-21-2384

14(17)

RHS § 88 lg 2 sätestab, et tehnilise kirjelduse koostamisel võib hankija võtta aluseks alltoodud

järjekorras: 1) Eesti standardiks ülevõetud Euroopa standardi; 2) Euroopa standardi; 3) Euroopa

tehnilise tunnustuse, mille on andnud EL liikmesriigi määratud tunnustusasutus ja mis kinnitab,

et tehnilisest seisukohast lähtudes sobib toode ettenähtud otstarvet täitma oma omaduste

poolest, mis vastavad ehitustöödele esitatud põhinõuetele, oma tunnuste ja ettenähtud

rakendamis- või kasutustingimustele vastavuse poolest; 4) ühtse tehnilise kirjelduse, mis on

kehtestatud vastavalt EL liikmesriigi poolt tunnustatud ja EL Teatajas avaldatud menetlusele;

5) rahvusvahelise standardi; 6) mõne Euroopa standardiorganisatsiooni kehtestatud tehnilise

kontrollisüsteemi; 7) ehitustööde projekteerimise, arvestusmeetodite või teostamisega või

toodete kasutamisega seotud Eesti algupärase standardi, Eesti tehnilise tunnustuse või Eesti

tehnilise kirjelduse.

RHS § 88 lg 3 (kuni 01.06.2022 kehtinud redaktsioonis) nägi ette, et iga viidet, mille hankija

teeb tehnilises kirjelduses mõnele sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud alusele kui pakkumuse

tehnilisele kirjeldusele vastavuse kriteeriumile, täiendatakse märkega „või sellega samaväärne”.

RHS § 88 lg 7 sätestab, et tehniline kirjeldus peab tagama kõigile ettevõtjatele võrdsed

tingimused pakkumuse esitamiseks ega tohi tekitada objektiivselt põhjendamatuid takistusi

riigihangete avamisel konkurentsile.

RHS § 114 lg 3 (kuni 01.06.2022 kehtinud redaktsioonis) sätestab, et kui hankija on viidanud

hankelepingu eseme tehnilises kirjelduses RHS § 88 lõikes 2 nimetatud tingimusele, ei lükka ta

asjade või teenuste hankelepingu sõlmimisel pakkumust tagasi mittevastavuse tõttu, kui

pakkuja tõendab oma pakkumuses hankijale vastuvõetaval viisil mis tahes asjakohaste tõendite

abil, et tema pakutud lahendused on tehnilises kirjelduses esitatud nõuetega kooskõlas.

Hankedirektiivi1 art 42 lg 3 punkt b kohaselt ilma et see piiraks kohustuslike siseriiklike

tehniliste eeskirjade kohaldamist, kuivõrd need on liidu õigusega kooskõlas, sõnastatakse

tehniline kirjeldus ühel järgmisel viisil: b) viidates tehnilisele kirjeldusele ja tähtsuse järjekorras

Euroopa standardeid ülevõtvatele riiklikele standarditele, Euroopa tehnilisele hinnangule,

ühistele tehnilistele kirjeldustele, rahvusvahelistele standarditele, muudele Euroopa

standardimisorganite kehtestatud tehnilistele etalonsüsteemidele või nendest mõne puudumisel

riiklikele standarditele, riiklikele tehnilistele tunnustustele või riiklikele tehnilistele

kirjeldustele ehitustööde projekteerimise, arvutuste ja tööde teostamise ning asjade kasutamise

kohta; sellisele viitele lisatakse märge „või samaväärne”.

Hankedirektiivi art 42 lg 5 sätestab, et kui avaliku sektori hankija kasutab lõike 3 punktis b

osutatud tehnilisele kirjeldusele viitamise võimalust, ei saa ta pakkumust tagasi lükata põhjusel,

et pakutavad ehitustööd, asjad või teenused ei vasta tema poolt viidatud tehnilisele kirjeldusele,

kui pakkuja tõendab oma pakkumuses mis tahes asjakohasel viisil, sealhulgas kasutades artikli

44 kohast tõendusmaterjali, et pakutavad lahendused rahuldavad tehnilises kirjelduses

määratletud nõudeid samaväärsel viisil.

13.1. Esmalt märgib kohus, et vaidlustatud otsuste tegemise ajal kehtinud RHS § 88 lg-st 3 ei

saa ka koostoimes RHS § 114 lg-ga 3 teha ühest järeldust, et kõnealuste hangete

dokumentatsioonis kajastatud standardite ja juhiste osas ei rakendunud RHS § 88 lg-st 3 tulenev

kohustus. Äärmisel juhul saab asuda seisukohale, et regulatsioon ei olnud üheselt selge, mis

tingis vajaduse analüüsida hankedirektiivi.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/24/EL (https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32014L0024&qid=1666612977905&from=EN)

3-21-2384

15(17)

RHS § 88 lg 3 (kuni 01.06.2022 kehtinud redaktsioonis) lauseosa „kui pakkumuse tehnilisele

kirjeldusele vastavuse kriteeriumile“ ei saanud viia üheselt järeldusele, et RHS § 88 lg 3 tuleb

sisustada koos RHS § 114 lg-ga 3. Vastustaja on põhjendatult selgitanud, et kumbki säte

reguleerib omaette hankemenetlusetappi (s.o tehnilise kirjelduse koostamine hanke välja-

kuulutamiseks ning hanke raames esitatud pakkumuste vastavuse kontrollimine). Seejuures

viitas RHS § 114 lg 3 sõnastus (kuni 01.06.2022) vaid asjade või teenuste hankelepingule, kuid

mitte ehitustööde hankelepingule. Seega ei saanud kaebaja grammatilise tõlgenduse abil jõuda

järeldusele, et RHS § 114 lg 3 kohaldus ka kõnealustele hangetele. Olgugi, et hankedirektiiv

(art 42 lg 5) sellist piirangut sätestada ei võimalda, mis välistaks ehitustööde hankelepingu

kõnealusest sättest (millega seoses RHS § 114 lg-t 3 ka muudeti alates 01.06.20222), siis vastava

järelduse saabki teha direktiiviga tutvudes. Direktiivist (art 42 lg 3 punkt b) tuleneb aga ühtlasi

ka see, et RHS § 88 lg-s 3 tehnilise kirjelduse koostamise seostamine pakkumuse vastavuse

kriteeriumiga ei ole kooskõlas direktiiviga (millega seoses muudeti alates 01.06.2022 RHS § 88

lg-t 3, jättes sealt välja lauseosa „kui pakkumuse tehnilisele kirjeldusele vastavuse

kriteeriumile“3). Vastustaja on ühtlasi põhjendatult viidanud, et Euroopa Kohtu praktikast

(C-218/01 p 60 ja C-245/02 p 56) tulenevalt peab EL direktiividega hõlmatud riigisisest õigust

tõlgendama ja kohaldama kooskõlas direktiividega, kui siseriiklik õigusnorm võimaldab

mitmeti mõistetavust. Tartu linna tuleb pidada piisavalt asjatundlikuks hankijaks, kelle osas

saab eeldada mh hankedirektiivi analüüsimise võimekust.

13.2. Lisaks RHS § 88 lg 3 selguse küsimusele (koostoimes RHS § 114 lg-ga 3 ja hanke-

direktiiviga) on oluline pöörata tähelepanu ka RHS § 3 p-dele 2 ja 3 ning § 88 lg-le 7. Nimetatud

sätetest tuleneb kokkuvõtvalt, et hankemenetluses tuleb tagada kõigile ettevõtjatele võrdsed

tingimused pakkumuse esitamiseks ega tohi tekitada objektiivselt põhjendamatuid takistusi

riigihangete avamisel konkurentsile.

Vastustaja on põhjendatult selgitanud, et olukorras, kus hankija on nõudnud konkreetseid

standardeid ilma võimaluseta esitada samaväärsetele standarditele vastavaid ehitustöid, pole

võimalik välistada võimalust, et mõni hankija seetõttu pakkumuse esitamisest loobus. Samuti

on vastustaja toonud põhjendatult esile, et tuginedes Euroopa Kohtu otsustele C-743/18 (p 67)

ja C‑406/14 (p 44) ei ole hanketingimuste rikkumise korral konkreetse finantsmõju tõendamine

nõutav ning finantskorrektsiooni tegemiseks piisab sellest, kui asjasse puutuva fondi eelarve

mõjutamise võimalus ei ole välistatud. Sama seisukohta on Tallinna Halduskohus käsitlenud

05.07.2022 otsuses asjas nr 3-20-784 (p 49).

Kokkuvõttes tulenes seega ka RHS § 3 p-dest 2 ja 3 ning § 88 lg-st 7 koostoimes RHS § 88

lg-ga 3 kaebajale kohustus lisada hangete nr 196547 ja nr 206707 dokumentatsioonis kajastatud

standardite ja juhiste juurde märke „või sellega samaväärne“, kui hankija eesmärgiks ei olnud

nõuda pakkuja / pakkumuse vastavust just nendele standarditele ja juhistele, millele on viidatud

riigihanke alusdokumentides.

14. Eeltoodust tulenevalt on RTK põhjendatult leidnud 22.07.2021 otsuses ja 27.09.2021

vaideotsuses ning 14.10.2021 otsuses ja 31.12.2021 vaideotsuses, et kaebaja on rikkunud

riigihangete nr 196547 ja nr 206707 läbiviimisel RHS § 3 punkte 2 ja 3, § 88 lõikeid 3 ja 7 ning

sellest tulenevalt ka STS § 26 lg-s 1 pandud kohustust järgida hangete korraldamisel RHS-is

sätestatud nõudeid. Finantskorrektsiooni määra osas poolte vahel vaidlust ei nähtu ning ka

2 vt RHS muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (491 SE) algatamise ja

esimese lugemise seletuskirja p 138

3 vt RHS muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (491 SE) teise lugemise

muudatusettepanekute loetelu p 5

3-21-2384

16(17)

kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaksid aluse lugeda rakendatud viieprotsendilise määra

ebaõigeks.

15. Kaebaja on esitanud RTK 22.07.2021 otsuse resolutsiooni p-ga 4 seoses ka n-ö alternatiivse

taotluse tühistada maksetähtaja saabumisest alates tagasi nõutud summale lisandunud viivised

kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Oma olemuselt on tegemist tühistamisnõudega hõlmatud

taotlusega, s.o otsuse osalise tühistamise taotluse iseseisva põhjendusega.

Kohus märgib, et on 26.10.2021 määrusega käesolevas asjas peatanud RTK 22.07.2021 otsuse

kehtivuse tagasiulatuvalt alates otsuse tegemisest kuni käesolevas haldusasjas tehtava

kohtulahendi jõustumiseni. Esialgse õiguskaitse rakendamise tulemusena ei kohusta RTK

22.07.2021 otsuse resolutsiooni p 4 kaebajat tasuma kohtuvaidlusega hõlmatud perioodi eest

viiviseid. Seega ei riiva RTK 22.07.2021 otsus kaebaja kirjeldatud viisil tema õigusi ning

puudub alus ja vajadus RTK 22.07.2021 otsuse osaliseks tühistamiseks (s.o resolutsiooni p 4

tühistamiseks) vastavas osas.

16. Kaebaja poolt läbi viidud lihthankega nr 223879 seonduvalt leiab kohus, et nn vaegtööde

osas, mis lõpetati pärast hankelepingu tähtaja lõppu, oli tegemist hankelepingu keelatud

muutmisega RHS § 123 lg 2 mõttes.

RHS § 123 lg 1 p 7 kohaselt võib sõlmitud hankelepingut muuta uut riigihanget korraldamata,

kui muudatuse väärtusest sõltumata ei ole muudatus oluline. RHS § 123 lg 2 p 1 kohaselt on

muudatus oluline, kui sellega muudetakse hankelepingu üldist olemust märkimisväärselt.

Eelviidatud säte baseerub hankedirektiivi art 72 lg 4 punktil a, mille järgi käsitatakse muudatust

igal juhul olulisena, kui muudatusega lisatakse tingimusi, mis oleksid võimaldanud osaleda ka

muudel kui algselt välja valitud taotlejatel või aktsepteerida muid kui algselt aktsepteeritud

pakkumusi või mis oleksid hankemenetlusse kaasanud täiendavaid osalejaid, kui neid oleks

rakendatud algses hankemenetluses. Hankelepingu olulise muudatuse käsitlust on sisustanud

Euroopa Kohus kohtuasjas nr C-454/06.

Hanketingimustest / hankelepingust nähtub, et lihthanke nr 223879 pakkumuste esitamise

tähtaeg oli 30.06.2020, hankeleping sõlmiti 15.07.2020 ning töövõtja kohustus tellijale töö üle

andma hiljemalt 01.10.2020. Seejuures on toimunud enne pakkumuste esitamise tähtaja lõppu,

s.o 25.06.2020 avalikus riigihangete registris teabevahetus, mille raames on uuritud võimalust

muuta materjalide tarneraskuste tõttu lepinguliste tööde lõpptähtaega, pikendades seda 1 kuu,

s.o kuni 01.11.2020. Hankija on vastanud, et „Ehitustööde valmimise tähtaeg on hankijale

organisatoorse tähtsusega, sest nimetatud ruumides toimuvad kooli jaoks oluliselt tähtsad

tegevused ning seetõttu peavad ruumid olema kasutusvalmid esimesel võimalusel. Pakkujal

arvestada hankelepingu tähtajaga 01.10.20“. Seega, vaatamata asjaolule, et hankelepingus

sisaldus punkt 3.3, mis nägi ette võimaluse lepingu tähtaja pikendamiseks pooltevahelise

kokkuleppega, ei saanud potentsiaalsetele pakkujatel tekkida hankija 25.06.2020 selgituste

järgselt mõistlikult veendumust, et osad tööd võib lõpetada / puudused kõrvaldada ka 23 päeva

pärast tööde lõpptähtpäeva ja seejuures ilma, et sellega kaasneks lepingu täitmise tähtaja

ületamise tarbeks lepingus ettenähtud leppetrahv. Oma olemuselt vastab selline olukord lepingu

täitmise tähtaja pikendamisele ning tegemist on konkreetse hanke asjaolusid arvestades olulise

muudatusega RHS § 123 lg 1 p 7 ja 2 p 1 tähenduses.

Eeltoodust tulenevalt asus RTK 14.10.2021 otsuses põhjendatult seisukohale, et kuna

hankelepingu muutmine ei vasta ühelegi RHS §-s 123 märgitud tingimusele, siis ei vasta toetuse

saaja poolne hankelepingu muutmine RHS §-le 3 ja § 123 lg-le 1. Finantskorrektsiooni määra

osas poolte vahel vaidlust ei nähtu ning ka kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaksid aluse

lugeda rakendatud kümneprotsendilise määra ebaõigeks.

3-21-2384

17(17)

17. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et Tartu linna kaebus(ed) ei anna alust RTK 22.07.2021

otsuse ja 27.09.2021 vaideotsuse ning 14.10.2021 otsuse ja 31.12.2021 vaideotsuse tühista-

miseks.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole

tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud,

mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109

lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee

kohtunik