3-22-605/91 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

31.10.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-605

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

X

kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise

tähtaja

pikendamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet; esindaja EL

Puudutatud isik – X; riigi õigusabi korras määratud

esindaja v.adv Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.09.2022 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X menetlusabi taotlus ringkonnakohtu määruse tõlkimise kulude

kandmisest vabastamiseks.

2. Rahuldada X määruskaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 08.09.2022 määrus haldusasjas nr 3-22-605. Teha

asjas uus määrus, millega jätta Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale on võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida prefektuuri piirivalvebüroo Narva piiripunkti saabus 16.06.2021 Venemaa

Föderatsioonist jalgsi Kasahstani Vabariigi kodanik X (sünd. XX.XX.XXXX Usbekistanis).

Isikul puudus Eestisse saabumisel kehtiv viisa ning ta palus piirile saabudes koheselt

rahvusvahelist kaitset. X peeti välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS)

§ 361 lg 1, lg 2 p-de 4 ja 7, § 361 lg 21, § 362 lg 1 ning väljasõidukohustuse ja sissesõidu seaduse

(VSS) § 68 p 8 alusel kuni 48 tunniks kinni.

3-22-605

2(7)

2. Tartu

Halduskohus

lubas

18.06.2021

määrusega

PPA-l

paigutada

X

kinnipidamiskeskusesse kuni 30.06.2021. Tallinna Halduskohus pikendas 30.06.2021

määrusega puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaega kuni 30.10.2021 ning

28.10.2021 määrusega kuni 27.02.2022.

3. PPA lükkas 26.11.2021 otsusega nr 7002110042-1 X rahvusvahelise kaitse taotluse

tagasi, kohustas teda Eestist lahkuma ja seadis talle sissesõidukeelu. X vaidlustas selle otsuse

halduskohtus (haldusasi nr 3-21-2906).

4. Tallinna Halduskohus pikendas 25.02.2022 määrusega X kinnipidamiskeskuses viibimise

tähtaega kuni 25.06.2022.

5. Tallinna Halduskohus jättis 08.03.2022 otsusega asjas nr 3-21-2906 X kaebuse PPA

26.11.2021 otsuse peale rahuldamata. PPA pidas isiku samal päeval VSS § 15 lg 1 ja lg 2 p 1

ning § 19 lg 1 alusel 48 tunniks kinni. Tallinna Halduskohus rahuldas 11.03.2022 määrusega

PPA taotluse isiku VSS § 23 lg 1, § 15 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks ja kinnipidamiseks. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29.04.2022 määrusega X

määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Tallinna Halduskohus rahuldas

22.03.2022 määrusega nr 3-21-2906 X esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning keelas PPA-

l 26.11.2021 otsuse nr 7002110042-1 resolutsiooni p 3 (lahkumisettekirjutus) sunniviisilise

täitmise kuni haldusasjas lõpplahendi jõustumiseni.

6. Tallinna Halduskohus pikendas 11.05.2022 määrusega X kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaega mitte kauemaks kui 08.09.2022 (k.a). Tallinna Ringkonnakohus jättis

X määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu 11.05.2022 määruse muutmata. Riigikohus jättis

30.06.2022 määrusega X määruskaebuse menetlusse võtmata.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15.08.2022 otsusega nr 3-21-2906 rahuldamata X

taotluse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimiseks ning jättis X apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja halduskohtu 08.03.2022 otsuse muutmata.

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 06.09.2022 määrusega Tallinna Halduskohtu

22.03.2022 määrusega asjas nr 3-21-2906 kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu.

9. PPA esitas 06.09.2022 Tallinna Halduskohtule taotluse X kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra VSS § 25 lg 2 alusel, sest isiku suhtes

esinevad VSS § 23 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud kinnipidamise alused.

Isiku suhtes esineb VSS § 68 p-des 6 ja 9 sätestatud põgenemisoht. Lisaks ei täida isik oma

käitumisega kaasaaitamiskohustust ning takistab enda väljasaatmist. X keeldus 02.11.2021 ja

23.11.2021 vestlusel osalemast, samuti polnud ta nõus osalema teistel menetlustoimingutel (sh

kui menetlustoimingule oli kaasatud psühholoog). Olukorras, kus isik ei anna seletusi PPA-le

rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses ning esitab kohtumenetluse raames uusi selgitusi ja

avaldusi, ei täida isik kaasaaitamiskohustust, vaid takistab menetluse läbiviimist. PPA on

rahvusvahelise kaitse menetluse raames käsitlenud isikut kui haavatavasse gruppi kuuluvat

taotlejat ning seetõttu ei ole PPA näinud vajadust täiendavaks ekspertiisiks. Isik on tahtlikult

haldusasjas nr 3-21-2906 esitatavate taotluste (üleandmine Saksmaale, kohtupsühhiaatrilise

ekspertiisi läbiviimiseks) kaudu üritanud takistada enda väljasaatmist kodakondsusjärgsesse

riiki. Tänaseks on Tallinna Ringkonnakohus jätnud 15.08.2022 otsusega nr 3-21-2906 X

apellatsioonkaebuse, samuti tema taotluse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramiseks,

rahuldamata. Psühhiaater on varasemalt (10.03.2022 ja 19.05.2022) andnud seisukoha, et Xl

esineb tähelepanu taotlev manipuleeriv käitumine. VRKS-i ja VSS-i kaasaaitamiskohustuse

sätete mittetäitmist on kohane kasutada ka olukorras, kus isik oma suuliste selgituste ja kirjalike

3-22-605

3(7)

avaldustega venitab kohtumenetluses lõpliku otsuse kujunemist ja seeläbi ka enda

väljasaatmist. Kinnipidamise kestus ja väljasaatmine ei sõltu vaid PPA-st. Tallinn

Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-21-2906 kahel korral edasi lükanud kohtuotsuse

avalikustamist.

Võttes arvesse isikuga seotud asjaolusid (Eestis sotsiaalsete ja majanduslike sidemete

puudumine, väidetavad sugulased teised liikmesriikides, varasemalt loata liikmeriigist

lahkumine, rahaliste vahendite olemasolu, isiku terviseseisund jne), ei ole VSS §-s 10 sätestatud

järelevalvemeetmeid võimalik kohaldada, kuna esineb põgenemisoht. Kuna isik ei ole

rahvusvahelise kaitse taotleja saatuses, ei ole võimalik teda suunata ka Vao majutuskeskusesse.

Kinnipidamise tähtaja pikendamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ega isiku

tervise ja turvalisuse kaalutlusega. Kinnipidamiskeskuses on tagatud igapäevane meditsiiniline

abi (meditsiiniõde ja arst), samuti on isikul soovi korral võimalik pöörduda psühholoogi poole.

10. X

vaidles

08.09.2022

kohtuistungil

taotlusele

vastu

ning

palus

end

kinnipidamiskeskusest vabastada ja Vao majutuskeskusesse suunata. Kinnipidamiskeskuses

viibimise aeg on ebamõistlikult pikk.

11. Tallinna Halduskohus võttis 08.09.2022 määrusega haldusasja materjalide juurde

haldusasjade nr 3-21-1340 ja nr 3-22-605 määrused ja PPA poolt esitatud tõendid ning Tallinna

Ringkonnakohtu 15.08.2022 otsuse ja 06.09.2022 määruse haldusasjas nr 3-21-2906 ning

pikendas X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 06.01.2023 (k.a).

X viibib kinnipidamiskeskuses VSS-i alusel alates 11.03.2022 (Tallinna Halduskohtu

11.03.2022 määrus nr 3-22-605). Eelnevalt viibis X kinnipidamiskeskuses VRKS-i alusel

ajavahemikus 18.06.2021‒10.03.2022.

VSS § 264 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on väljasaadetav kohustatud kaasa aitama väljasaatmise

korraldamisele, sealhulgas andma väljasaatmist täideviivatele valitsusasutustele suulisi ja

kirjalikke andmeid ja seletusi ja esitama kõik andmed ja dokumendid ning muud tema valduses

olevad tõendid, mis omavad väljasaatmisemenetluses tähtsust. Antud juhul ei andnud isik

seletusi PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses ning on esitanud kohtumenetluse

raames uusi selgitusi ja avaldusi, mis näitab, et isik ei täida kaasaaitamiskohustust, vaid pigem

takistab menetluse läbiviimist. PPA on rahvusvahelise kaitse menetluse raames käsitanud isikut

haavatavasse gruppi kuuluvana ning seetõttu ei ole PPA näinud vajadust täiendavaks

ekspertiisiks. Isik on haldusasjas nr 3-21-2906 esitatud taotluste (üleandmine Saksmaale,

kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimiseks) kaudu tahtlikult üritanud takistada enda

väljasaatmist kodakondsusjärgsesse riiki. Psühhiaater on varasemalt (10.03.2022 ja

19.05.2022) asunud seisukohale, et X-l esineb tähelepanu taotlev ja manipuleeriv käitumine.

VSS § 171 sätestab tingimused, mil isikut ei tohi välja saata. Antud juhtumi asjaoludest

tulenevalt ei lähe isiku tervislik seisund seadusest tuleneva keelu alla. On ilmne, et

kohtumenetluse raames ekspertiisi nõudmine vaid pikendab menetlusprotsessi, mis omakorda

takistab väljasaatmist. Kahes kohtuastmes on leitud, et PPA on jõudnud õige otsuseni

rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise kohta ning isiku taotlusi ei ole rahuldatud. Tallinna

Ringkonnakohus tühistas 06.09.2022 määrusega Tallinna Halduskohtu 22.03.2022 määrusega

haldusasjas nr 3-21-2906 kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu.

Võttes arvesse isikuga seotud asjaolusid (Eestis sotsiaalsete ja majanduslike sidemete

puudumine, väidetavad sugulased teised liikmesriikides, varasemalt loata liikmeriigist

lahkumine, rahaliste vahendite olemasolu, isiku tervislik seisund jne), ei ole VSS §-s 10

sätestatud järelevalvemeetmeid võimalik kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht.

3-22-605

4(7)

Kuna isik ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, siis ei ole võimalik teda suunata Vao

majutuskeskusesse. Isiku kinnipidamise pikendamine nelja kuu võrra on kooskõlas seadusega

(VSS § 25 lg 2) ning ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ega isiku tervise ja tema

turvalisuse kaalutlusega. Kinnipidamiskeskuses on tagatud igapäevane meditsiiniline abi

(meditsiiniõde, arst), samuti on isikul soovi korral võimalik pöörduda psühholoogi või

psühhiaatri (või muu arsti) poole.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

12. X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 08.09.2022 määrus ning teha asjas uus

määrus,

millega

jätta

PPA

06.09.2022

taotlus

rahuldamata

ja

vabastada

ta

kinnipidamiskeskusest. Määruskaebuse esitaja palub vabastada ta tõlkekulude kandmisest.

PPA ja halduskohus oleks pidanud kaaluma leebemate järelevalvemeetmete rakendamist.

Määruskaebuse esitaja on kinnipidamiskeskuses viibinud juba üle 15 kuu ja tema suhtes ei

teostata menetlustoiminguid juba pikka aega. Kuigi VRKS-i ja VSS-i alusel toimunud

kinnipidamisi ei saa summeerida, muudab korduvate kinnipidamiste pikk kestus kinnipidamise

ebaproportsionaalseks. Isik ei ole takistanud menetluse läbiviimist. Kaebaja taotles ekspertiisi

selleks, et tõendada enda halba tervislikku seisundit. Kohus ei ole isiku tervise kohta esitatud

põhjendustega arvestanud. UNCHR-i kinnipidamise juhendi (lisa 1) 8 p VI kohaselt tuleb

vajaduse korral osutada asjakohast arstiabi, sh psühholoogilist nõustamist ning arstiabi vajavad

kinnipeetavad tuleks suunata sobivatesse haiglatesse või ravida kohapeal, kui selline võimalus

on olemas. Kui kinnipeetavatel on meditsiinilisi probleeme või probleeme vaimse tervisega,

siis tuleb neile võimaldada asjakohast hooldust ja ravi, sh vabastada kinnipidamiskeskusest. X

on menetluse käigus pidevalt selgitanud, et tal on probleeme vaimse tervisega. Seetõttu oleks

temale pidanud võimaldama ekspertiisi tegemist ja samuti ravi haiglas. Menetluse käigus ei ole

arvestatud tema tervisliku seisundiga ja selle kontrollimiseks ei ole midagi ette võetud. Antud

juhul ei oma tähtsust see, kas isikul on siin sidemeid või sugulasi. Kuna kinnipidamine on

kujunenud pikaks, ei ole see isiku tervislikust seisundist tulenevalt proportsionaalne. Kohus ei

ole põhjendanud, et isikust lähtuv põgenemisoht on piisav, et lugeda tema jätkuv kinnipidamine

VSS-i alusel piisavaks.

13. PPA palub 05.10.2022 vastuses (täiendatud 14.10.2022) jätta määruskaebus

rahuldamata.

Tuvastatud asjaolud kogumis õigustavad määruskaebuse esitaja kinnipidamist. Isiku suhtes

esinevad VSS § 23 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud kinnipidamise alused ning kinnipidamine on

kooskõlas VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõtetega. Nii PPA kui ka halduskohus on hinnanud

leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimalikkust. Isiku puhul esineb põgenemisoht,

mistõttu ei ole võimalik kohaldada järelevalvemeetmeid. Isik on lahkunud loata ühest

liikmesriigist teise ega ole ära oodanud oma rahvusvahelise kaitse taotlemise lõpplahendit.

Kinnipidamise tähtaeg ei ole ebaproportsionaalne. Kinnipidamine on toimunud kahe seaduse

alusel erinevatel eesmärkidel. Isiku kinnisidee kaitsevajadusest ja statsionaarsest ravist ei saa

olla asjaolu, miks väljasaatmine peaks edasi lükkuma. Isik takistab oma käitumisega

väljasaatmist. Kuna ringkonnakohus tühistas 06.09.2022 määrusega nr 3-21-2906 esialgse

õiguskaitse, on isikul veel madalam motivatsioon PPA-ga koostööd teha ning olla

väljasaatmiseks kättesaadav.

Isiku tervislikku seisundit on haldusasjades nr 3-21-2906 ja nr 3-22-605 arvestatud. Isikul on

võimalus igapäevaselt pöörduda meditsiiniõe ja perearsti poole. Samuti on talle tagatud ligipääs

nii psühholoogile kui ka psühhiaatrile. Isik ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis viitaks, et ta ei

ole ravi saanud või miks ta peaks olema statsionaarsel ravil. Isiku statsionaarsele ravile

3-22-605

5(7)

suunamise otsustab psühhiaater, mitte isik ise. 2022. a-l on isik käinud mitmel korral psühhiaatri

juures: jaanuaris kolm korda, veebruaris kaks korda ja märtsis neli korda. Aprillis (06.04.2022)

keeldus isik psühholoogi vastuvõtule minemast ja pärast seda pole ta vastavat soovi avaldanud.

PERH-i psühhiaatriakliiniku ülemarst-osakonnajuhataja on 10.03.2022 e-kirja teel selgitanud,

et isiku ravivajadus on küsitav ning erakorralise statsionaarse psühhiaatrilise ravi vajadust ei

nähtu. 19.05.2022 on sama psühhiaater leidnud, et isikul esineb tähelepanu taotlev ja

manipuleeriv käitumine. Isik ise ja kinnipidamiskeskusele meditsiinilist teenust osutav personal

on kinnitanud, et isik pole mitme kuu jooksul ravimeid manustanud. Seega pole asjakohased

väited, et isikule pole vajalikku ravi võimaldatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. X on taotlenud menetlusabi tõlkekulude kandmiseks. Menetlusabi andmine eeldab, et isiku

majanduslik seis ei võimalda tal menetluskulusid tasuda või ta suudab neid tasuda üksnes

osaliselt (HKMS § 111 lg 1). Tallinna Ringkonnakohus jättis praeguses asjas 08.06.2022 tehtud

määruses X menetlusabi taotluse rahuldamata, kuna haldusasjas nr 3-21-2906 esitatud

andmetest nähtuvalt oli 21.01.2022 seisuga tema kinnipidamiskeskuse isikukontol piisavalt

rahalisi vahendeid (5700 USD ja 3550,18 RUB) kohtulahendi tõlkimisega kaasneva kulu

kandmiseks ning puudutatud isik ei esitanud määruskaebusega kohtule andmeid, millest saaks

järeldada tema majandusliku seisundi muutumist. X ei ole ka koos praeguse määruskaebusega

esitanud kohtule andmeid, millest saaks järeldada, et tema majanduslik seis on selline, mis ei

võimalda

kanda

kohtulahendi

tõlkimisega

kaasnevat

kulu.

Lisaks

on

isikul

määruskaebemenetluses riigi õigusabi korras määratud esindaja, kelle ülesandeks on ka

kohtulahendit esindatavale selgitada. Eelneva tõttu jääb menetlusabi taotlus rahuldamata.

15. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu 08.09.2022 määrus tuleb tühistada, kuna

halduskohtul puudus alus X kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks antud luba pikendada.

16. VSS § 23 lg 1 alusel saab halduskohus anda loa pidada Eestis viibimisaluseta viibiv

välismaalane kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui VSS-s

sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise

menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui:

1) esineb välismaalase põgenemise oht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või 3)

välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine

vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Viidatud kahekuulist tähtaega on lubatud pikendada

nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks kuuks (VSS § 25 lg 1).

17. Seevastu kinnipidamise tähtaja pikendamine üle kuue kuu on VSS § 25 lg 2 järgi lubatud

vaid kahel kitsamalt piiritletud alusel: 1) kui väljasaadetav ei täida jätkuvalt

kaasaaitamiskohustust või 2) kui tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine

vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Seega saab kinnipidamist pikendada üle kuue kuu üksnes

juhul, kui väljasaatmise täideviimise viibimine on põhjuslikus seoses sellega, et väljasaadetav

ei täida oma kaasaaitamiskohustust või kolmandast riigist ei õnnestu saada tagasipöördumist

võimaldavaid dokumente. Selline vahetegu põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

nr 2008/115/EÜ art 15 lg-tel 5 ja 6. Direktiivi art 15 lg 5 kohaselt kestab kinnipidamine seni,

kuni on täidetud lõikes 1 sätestatud tingimused (s.o põgenemise oht; või isik hoiab kõrvale

tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid) ning kuni see on vajalik

eduka väljasaatmise tagamiseks. Iga liikmesriik sätestab kinnipidamise piiratud kestuse, mis ei

tohi ületada kuut kuud. Direktiivi art 15 lg 6 järgi ei tohi lõikes 5 osutatud ajavahemikku

pikendada, v.a piiratud ajavahemiku puhul, mis ei ületa siseriikliku õiguse kohaselt veel

kahteteist kuud, kui hoolimata nende mõistlikest jõupingutustest on tõenäoline, et väljasaatmise

3-22-605

6(7)

viibimise põhjuseks on: a) asjaomase kolmanda riigi kodaniku koostöö puudumine või b)

kolmandatest riikidest vajalike dokumentide hankimise viibimine. Euroopa Kohus on

selgitanud, et mõiste „koostöö puudumine“ direktiivi 2008/115 art 15 lg 6 tähenduses eeldab,

et ametiasutus, kes langetab otsust kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise pikendamise osas,

uurib ühelt poolt selle kodaniku käitumist esialgse kinnipidamise ajal, tegemaks kindlaks, kas

viimane on keeldunud pädevate ametiasutustega koostööst seoses väljasaatmise elluviimisega,

ja teiselt poolt uurib võimalust, et nimetatud kodaniku käitumise tõttu kestab väljasaatmine

kauem, kui ette nähtud; kui viimase väljasaatmine kestab või kestis ettenähtust kauem mõnel

muul põhjusel, ei saa tuvastada asjaomase kodaniku käitumise ja kõnealuse väljasaatmise

kestuse vahel põhjuslikku seost ja seega ka viimase koostöö puudumist (Euroopa Kohtu otsus

asjas C-146/14, p 82).

18. PPA on 06.09.2022 taotluses ja halduskohus taotlust rahuldades tuginenud VSS § 23 lg 1

p-des 1 ja 2 sätestatud alustele (põgenemise oht ja kaasaaitamiskohustuse mittetäitmine).

Ringkonnakohus märkis ülal, et VSS § 25 lg 2 alusel kinnipidamise tähtaja pikendamisel ei saa

tugineda VSS § 23 lg 1 p-s 1 toodud alusele. Kuigi VSS § 23 lg 1 p-s 2 sätestatud alus kattub

VSS § 25 lg-s 2 sätestatud alusega (kaasaaitamiskohustuse mittetäitmine), mis iseenesest

võimaldaks kinnipidamise jätkamist, ei ole praeguses asjas VSS § 25 lg-s 2 ja direktiivi art 15

lg-s 6 sätestatud tingimus siiski täidetud.

19. VSS § 264 lg 1 järgi on väljasaadetav kohustatud aitama kaasa enda väljasaatmise

korraldamisele, sh andma väljasaatmist täideviivatele valitsusasutustele suulisi ja kirjalikke

andmeid ja seletusi (p 1), esitama kõik andmed ja dokumendid ning muud tema valduses olevad

tõendid, mis omavad väljasaatmisemenetluses tähtsust (p 2), aitama kaasa väljasaatmiseks

vajalike dokumentide muretsemisele (p 3) ja oma isiku tuvastamiseks ja kontrollimiseks

vajalike andmete kogumisele (p 4).

20. Ringkonnakohus on varasemalt rõhutanud, et etteheide kaasaaitamiskohustuse

rikkumisest saab olla põhjendatud vaid tingimusel, et see kohustus on piisavalt konkreetselt

piiritletud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020 määrus nr 3-20-1268, p 12; 29.01.2021

määrus nr 3-20-1913, p 11). PPA 06.09.2022 taotluse põhjendustest nähtuvalt tuginenud VSS

§ 264 lg 1 p-dele 1 ja 2. Seejuures on PPA hinnanud kaasaaitamiskohustuse rikkumiseks asjaolu,

et isik keeldus 02.11.2021 ja 23.11.2021 vestlustel osalemast ning samuti polnud nõus osalema

teistel menetlustoimingutel (sh kui menetlustoimingutele oli kaasatud psühholoog).

Väljasaadetava kaasaaitamiskohustus ei saa tekkida enne väljasaatmismenetluse algust. PPA

esile toodud vestluste toimumise ajal oli puudutatud isik kinni peetud VRKS-i alusel, seega

enne väljasaatmismenetluse algust. Loataotluses ei ole konkretiseeritud, millised olid „teised

menetlustoimingud“, millel osalemisest puudutatud isik keeldus. PPA taotluses on leitud, et

kaasaaitamiskohustuse mittetäitmiseks tuleb lugeda ka haldusasja nr 3-21-2906 raames kohtule

taotluste esitamist (üleandmine Saksamaale, taotlus kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi

läbiviimiseks), mille kaudu on isik takistanud enda väljasaatmist. Kaasaaitamiskohustuse

rikkumise jaatamiseks peab isik olema keeldunud koostööst PPA-ga ja kaasaaitamiskohustus

hõlmab eelkõige selliseid kohustusi, mis eeldavad isiku aktiivset panust eesmärgiga aidata

PPA-l selgitada välja haldusmenetluses tähtsust omavad asjaolud ja koguda selleks vajalikke

tõendeid. Isiku rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes tehtud otsuse üle toimuvas

kohtumenetluses taotluste esitamist ei saa pidada kaasaaitamiskohustuse mittetäitmiseks, vaid

pigem menetluslike õiguste realiseerimiseks. Kuna PPA ei ole viidanud asjaoludele, millest

saaks järeldada kaasaaitamiskohustuse mittetäitmist väljasaatmismenetluses, ei saa tuvastada

põhjuslikku seost isiku käitumise ja väljasaatmise kestuse vahel ning seega ka isiku koostöö

puudumist. Eelneva tõttu oli puudutatud isiku kinnipidamise jätkamine vastuolus VSS § 25 lg-

ga 2 ja direktiivi art 15 lg-ga 6.

3-22-605

7(7)

21. Määruskaebus tuleb rahuldada. Kuna ringkonnakohtule teadaolevalt saadeti isik Eestist

välja 19.10.2022 ja anti üle Kasahstani ametivõimudele, ei ole kohtul vaja teha korraldust isiku

viivitamatuks vabastamiseks kinnipidamiskeskusest.

(allkirjastatud digitaalselt)