3-20-1169/17 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

T A R T U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUOTSUS

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohtuasja number

3-20-1169

Otsuse kuupäev

27.10.2022

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

Rene Vainiku kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks 5260 euro ulatuses

Menetlusosalised

Kaebaja – Rene Vainik, volitatud esindaja vandeadvokaat

Denis Piskunov

Vastustaja – Viru Vangla

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Rene Vainiku taotlus asjas kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.

2. Tagastada kaebajale osa kaebuselt tasutud riigilõivust, s.o 136,09 eurot. Kaebajal tuleb

kohtule teatada, millisele arveldusarvele ta riigilõivu tagastamist soovib.

3. Jätta Rene Vainiku kaebus rahuldamata.

4. Jätta kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 63,91 eurot kaebaja enda kanda ning riigilõiv

93,89 eurot, mille tasumisest oli kaebaja menetlusabi korras vabastatud, Eesti Vabariigi

kanda.

5. Jätta muud võimalikud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib punkte 3–5 puudutavas osas esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o

hiljemalt 28.11.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1, tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 136 lg 8).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

3-20-1169

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Rene Vainik (edaspidi ka kaebaja) esitas 25.03.2020 esindaja kaudu Viru

Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles palus hüvitada talle alandava ja ebainimliku

kohtlemisega põhjustatud kahju 16 460 euro ulatuses. Taotluse kohaselt on vangla alandanud

R. Vainiku inimväärikust sellega, et on hoidnud teda kambrites, kus ei ole piisavalt ruumi ehk

vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta. R. Vainiku õigusi on rikutud alates

04.11.2010 ehk kokku 3411 päeva (seisuga 06.03.2020). Nõutava hüvitise suuruseks on 5 eurot

iga päeva eest, mil R. Vainik on viibinud Viru Vanglas (v.a 119 päeva, mil ta viibis kartseris).

Kahjunõude suuruseks on seega 3292x5 ehk 16 460 eurot.

2. Viru Vangla jättis 25.05.2020. a otsusega nr 6-16/43-2 R. Vainiku kahju hüvitamise taotluse

täies ulatuses rahuldamata, esitades järgmised põhjendused.

Viru Vangla tegevus ei ole olnud õigusvastane ning vangla ei ole oma tegevusega R. Vainiku

õigusi rikkunud ja kahju tekitanud. Viru Vangla tuvastas kinnipeeturegistri andmete põhjal, et

kaebaja on viibinud perioodil 04.11.2010–06.03.2020 erinevates Viru Vangla kahekohalistes

elukambrites (v.a viibimised kartserikambrites, mille eest kaebaja kahju hüvitamist ei taotle).

Kõik Viru Vangla elukambrid on üldpinnaga 9,8–9,9 m2, millega on tagatud kambris ühe

kinnipeetava jaoks põrandapinda 4,9–4,95 m2. Vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) ja

Riigikohtu praktikale tuleb põrandapinna arvestusest välja jätta kambris asuva WC pindala,

samas mööblialust pinda ei tule välja arvata, vaid oluline on, kas kinnipeetav saab tavalisel

viisil kambris liikuda. Arvestades maha kambris asuva WC pindala 1,8 m2, on Viru Vangla

kambrites põrandapinda ühe kinnipeetava kohta minimaalselt umbes 4 m2, mis on vastavuses

justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg-s 6

sätestatuga. Kambris on kahekorruseline voodi, kahekohaline kapp, laud ja kaks tooli, seega on

usutav, et kambris saab ka tavapärasel viisil liikuda. Tingimused Viru Vangla kambrites on

head, tegemist on ühe kõige kaasaegsema vanglaga Eestis ja kambrid vastavad

vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 ning VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud nõuetele. Samuti nähtub

vangiregistrist, et R. Vainik töötab järjepidevalt majandustöödel, alates 17.01.2020 töötab ta

toidujagajana ning enne seda on ta töötanud koristajana ja köögitöölisena. Seega ei pea

R. Vainik üldiselt viibima terve päeva oma kambris ning tal on olnud võimalik liikuda ka

väljaspool kambrit.

3. R. Vainik esitas 16.06.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu ebapiisava

kambripinna võimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 16 460 euro ulatuses.

4. Viru Vangla esitas 23.11.2020 kaebusele vastuse.

5. Tartu Halduskohus lõpetas 08.12.2021. a määrusega menetluse perioodil 04.11.2011 kuni

03.11.2014 tekitatud kahju hüvitamise nõudes ning jättis kaebuse läbi vaatamata osas, mis

puudutab perioodidel 04.11.2010 kuni 03.11.2011 ja 04.11.2014 kuni 24.03.2017 tekitatud

3-20-1169

kahju. Kohtu menetlusse jäi kaebaja hüvitamisnõue, mis puudutab perioodi 25.03.2017 kuni

06.03.2020. Halduskohtu 08.12.2021. a määrus jõustus 16.08.2022.

6. Kohus otsustas 04.10.2022. a määrusega vaadata kaebuse läbi kirjalikus menetluses ning

teavitas pooli kohtuotsuse tegemise ajast.

7. Kaebaja esitas 14.10.2022 kohtule taotluse kaebuselt tasutud riigilõivu osaliselt

tagastamiseks ning asjas veebi vahendusel kohtuistungi korraldamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja põhjendab kaebust järgmiselt.

Kambrites, kus kaebaja Viru Vanglas viibis, oli üldpindala ühe inimese kohta ca 2,5 m2 või

vähem. Vaba pind, millest on maha arvutatud mööbli ja inventari alla jäänud ruum, moodustab

ca 1,5 m2 ühe inimese kohta. Kaebaja hinnangul on oluline arvestada mööblialust pindala, sest

kambris ei ole koos mööbliga piisavalt ruumi liikumiseks. Nii väikesel põrandapinnal on

kinnipeetaval liikuda peaaegu võimatu. Kuigi Viru Vangla ei vastanud kaebaja esindaja

teabenõudele mööbli mõõtude kohta, on ilmselge, et mööbli mõõdud vähendavad põrandapinda

selliselt, et ruumi on väga vähe ja inimesel on peaaegu võimatu kambris liikuda. Nõuetele

mittevastavates kinnipidamistingimustes tundis kaebaja end alandatuna ja allasurutuna.

Kaebajat vaevasid stress ja hingeline ahastus ning pidev liikumispuudus ja abitustunne. Viru

Vangla poolne inimõiguste rikkumine on olnud pidev ja süstemaatiline. Kaebaja taotleb

kahjutasu tema alandava ja ebainimliku kohtlemise eest 5 eurot iga Viru Vanglas viibitud päeva

eest (v.a aeg, mil ta viibis kartseris).

9. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, paludes arvestada 25.05.2020. a kahjunõude

rahuldamata jätmise otsuses toodud põhjendustega ning selgitades täiendavalt järgmist.

Kaebaja on perioodil 25.03.2017 kuni 06.03.2020 viibinud järgmistes kambrites (v.a

kartserikamber, samuti ei ole välja toodud pikaajaliste kokkusaamiste tubades viibimist

kokkusaamiste ajal): kambris nr K218 perioodil 08.02.2017–20.02.2018, kambris nr K314

perioodil 20.02.2018–18.06.2018, kambris nr K414 perioodil 25.06.2018–09.04.2019 ja

kambris nr K114 perioodil 09.04.2019 kuni vastuse esitamise ajani. Nende elukambrite

suurused jooniste järgi on järgmised: 8157 (K218) – kamber 9,9 m2, WC mõõdud 1,2x1,3 m;

8203 (K314) – kamber 9,9 m2, WC mõõdud 1,21x1,29 m; 8251 (K414) – kamber 9,9 m2, WC

mõõdud 1,2x1,3 m; 8104 (K114) – kamber 9,9 m2, WC mõõdud 1,2x1,3 m. Kehtiva õiguse

kohaselt ei tule kambri pinnast, kus viibib kaks kinnipeetavat, mööbli mõõte maha lahutada.

Selliselt on kambri pinna suurusele lähenetud ka kohtupraktikas (nt asi nr 3-19-884, kus kaebaja

tõi välja omapoolse arvutuse mööbli mõõtude kohta, kohus ei pidanud nõuet põhjendatuks).

Taasühiskonnastavate tegevuste, sh töötamise ajal on kaebajal olnud võimalik viibida kambrist

ka väljaspool.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus võtab esmalt seisukoha kaebaja taotluse osas asjas kohtuistungi korraldamiseks (I)

ja lahendab kaebaja taotluse riigilõivu osaliselt tagastamiseks (II). Seejärel lahendab kohus

kaebuse ja teeb menetluskulude jaotust puudutavad otsustused (III).

I

11. Kaebaja esitas pärast asjas kirjaliku menetluse määramist kohtule 14.10.2022 taotluse

videoistungi korraldamiseks. Taotlust ei ole põhjendatud ning märgitud on üksnes seda, et

kaebaja taotleb asja läbivaatamist suulises menetluses veebi vahendusel, et tal oleks võimalik

sellest videosilla kaudu osa võtta.

3-20-1169

12. Vastavalt HKMS § 38 lg 1 p-le 10 tuleb kaebuses muu hulgas märkida, kas kaebaja soovib

asja arutamist istungil, kirjalikus menetluses või lihtmenetluses. Kaebaja ei olnud kaebuses oma

eelistust märkinud, kuid teatas 14.10.2020. a vastuses kohtunõudele, et soovib asja

läbivaatamist kirjalikus menetluses. HKMS § 131 lg 2 teise lause kohaselt võib menetlusosaline

nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses tagasi võtta üksnes menetlusolukorra

olulisel muutumisel. Seega on menetlusosaline kirjaliku menetlusega nõustumisel enda

tahteavaldusega seotud ega saa seda muuta, välja arvatud menetlusolukorra olulisel

muutumisel. Näiteks võib selliseks menetlusolukorra oluliseks muutuseks olla olukord, kus

selgub, et vaidluse all on asjaolu, mille osas menetlusosaline arvas vaidlust mitte olevat

(K. Merusk, I. Pilving (koost.). Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne.

Juura, 2013, lk 458). Seda, milles võib kaebaja hinnangul seisneda menetlusolukorra oluline

muutus praeguses asjas, ei ole kaebaja enda 14.10.2022. a taotluses põhjendanud. Ka kohtule

ei ole selge, milles võiks seisneda menetlusolukorra oluline muutus, et see tingiks vajaduse asja

läbivaatamiseks kohtuistungil. Pärast kohtu 08.12.2021. a määruse jõustumist on kaebus jäänud

menetlusse küll oluliselt väiksemat ajaperioodi puudutavas osas, kui see oli algselt, kuid sellega

on välja selgitamist vajavate asjaolude kogum üksnes vähenenud ning muutunud ei ole nende

olemus. Ka juhul, kui menetlusolukorra olulist muutust saaks jaatada, on kohtu hinnangul asja

lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning

äratuntav ei ole kaebajal esineda võiv põhjus kohtuistungi korraldamise nõudmiseks (vt

HKMS § 131 lg 1 p 2). Seega jääb kaebaja taotlus asjas kohtuistungi korraldamiseks

rahuldamata.

II

13. Kohus lõpetas 08.12.2021. a määrusega asja menetluse perioodil 04.11.2011 kuni

03.11.2014 tekitatud kahju hüvitamise nõudes HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel ning

jättis kaebuse läbi vaatamata osas, mis puudutas perioodidel 04.11.2010 kuni 03.11.2011 ja

04.11.2014 kuni 24.03.2017 tekitatud kahju, HKMS § 121 lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1 alusel.

Vastavalt HKMS § 104 lg 5 p-dele 3 ja 4 tagastatakse tasutud riigilõiv juhul, kui kohus jätab

kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 151 lg 1 p 2 või 3 või lg 2

alusel, ning juhul, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 või 4 alusel. Kohus ei ole

veel otsustanud kaebajale riigilõivu tagastamist ning kaebaja taotleb riigilõivu tagastamist

63,91 eurot ületavas osas.

14. Pärast 08.12.2021. a määruse jõustumist jäi kohtu menetlusse hüvitamiskaebus 1052 päeva

osas (algselt 3292 päeva) ning nõutavaks kahjuhüvitiseks 5260 eurot (algselt 16 460 eurot).

5260 euro suuruselt hüvitamiskaebuselt tuleb tasuda riigilõivu 157,80 eurot. Enne menetluse

osalist lõpetamist ja kaebuse osalist läbi vaatamata jätmist oli kohus vabastanud 21.09.2020. a

määrusega kaebaja kaebuse esitamisel 493,80 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest

293,80 eurot puudutavas osas. Kohus peab võimalikuks lähtuda sellest, et kaebaja on

21.09.2020. a määrusega vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest 59,5% ulatuses

(293,80 eurot moodustab 59,5% 493,80 eurost). Seega on kaebaja 5260 euro suuruselt nõudelt

riigilõivu tasumisest menetlusabi korras vabastatud 93,89 eurot puudutavas osas (59,5%

157,80 eurost), temal endal tuleks tasuda riigilõiv 63,91 eurot (157,80-93,89=63,91) ning

arvestades juba tasutud 200 eurot, tuleb kaebajale HKMS § 104 lg 5 p-de 3 ja 4 alusel tagastada

136,09 eurot (200-63,91), nagu kaebaja on ka ise taotlenud (200-63,91=136,09 eurot). Kaebajal

tuleb kohtule teatada, millisele arveldusarvele ta riigilõivu tagastamist soovib.

III

15. Pärast menetluse osalist lõpetamist ja kaebuse osalist läbi vaatamata jätmist on kohtu

menetluses kaebus vastustajalt 5260 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks kaebajale

3-20-1169

mittevaralise kahju tekitamise eest nõuetele mittevastavates kinnipidamistingimustes

hoidmisega 1052 päeval ajavahemikus 25.03.2017 kuni 06.03.2020. Kaebaja arvutuste järgi ei

saanud tal olla kambris rohkem kui 2,5 m2 põrandapinda. Kaebaja sõnul tundis ta end sel ajal

alandatuna ja allasurutuna ning teda vaevasid stress, hingeline ahastus, pidev liikumispuudus ja

abitustunne. Kohus järeldab kaebaja avaldustest, et tema hinnangul on Viru Vangla

õigusvastaselt alandanud tema väärikust.

16. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt

õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Avalik-õiguslike

ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses

(RVastS). Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt

võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise,

tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nendest sätetest tulenevalt kuulub mittevaralise

kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu

sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda

RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul

kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud

võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui vähemalt üks

nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks.

17. VangS § 41 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat tuleb kohelda viisil, mis austab tema

inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle

rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas

kinnipidamisega. Kinnises vanglas paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse

kambrisse (VangS § 7 lg 2, § 11 lg 2, VSkE § 6 lg-d 1 ja 2). Vastavalt VangS § 45 lg-le 1 peab

kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele,

mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse

ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava

valgustatuse. Kambri suurus ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestatakse

vangla sisekorraeeskirjas. Vastavalt VSkE § 6 lg-le 6 on kinnipeetavale kambris ette nähtud

vähemalt 3 m2 põrandapinda.

18. EIK praktikast tulenevalt on mitme kinnipeetavaga kambris soovituslik minimaalne

põrandapind isiku kohta 4 m2 (vt nt EIK 10.01.2012. a otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08:

Ananyev jt vs Venemaa, p-d 144–145; 19.12.2013. a otsus asjas nr 429/12: Tunis vs Eesti, p 44;

Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 14). Kohus nõustub kaebajaga selles, et

põrandapinna arvestamisel tuleb kambripinna koguhulgast välja arvata eraldi ruumis asuva WC

alune pindala, kuid ei nõustu sellega, et põrandapinnast tuleks maha arvata ka mööblialune

pind. EIK selgitas põrandapinna arvestamise metoodikat Suurkoja 20.10.2016. a otsuses asjas

nr 7334/13, Muršić vs Horvaatia, ning leidis, et kambri üldpinna hulka ei tuleks arvestada

kambrisisest sanitaarsõlme, kuid kambripinna arvutamisel ei tule välja arvata mööblialust pinda

(otsuse p 114). Küll on EIK hinnangul oluline hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus

kambris tavalisel viisil liikuda. Samu põhimõtteid on enda praktikas korduvalt käsitlenud ka

Riigikohus (vt 14.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 12 ja seal viidatud praktika;

21.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-95-16, p 12).

3-20-1169

19. Viru Vangla 20.01.2020. a vastusest kaebaja esindaja teabenõudele (digitaalse

kohtutoimiku leht (dtl) 18) ning vangla vastusest kaebusele (dtl 53–54) nähtub, et kaebaja viibis

ajavahemikus 25.03.2017 kuni 06.03.2020 Viru Vangla kambrites kas üksi või maksimaalselt

koos ühe kaaskinnipeetavaga järgmiselt:

-

alates 25.03.2017 kuni 20.02.2018 kambris nr 8157 (K218), pindalaga 9,9 m2, WC-ga

mõõtudega 1,2x1,3m (1,56 m2);

-

alates 20.02.2018 kuni 18.06.2018 kambris nr 8203 (K314), pindalaga 9,9 m2, WC-ga

mõõtudega 1,21x1,29m (1,5609 m2);

-

alates 25.06.2018 kuni 09.04.2019 kambris nr 8251 (K414), pindalaga 9,9 m2, WC-ga

mõõtudega 1,2x1,3m (1,56 m2) ning

-

alates 09.04.2019 kuni 06.03.2020 kambris nr 8104 (K114), pindalaga 9,9 m2, WC-ga

mõõtudega 1,2x1,3m (1,56 m2).

Vastustaja on kohtule esitanud samade kambrite joonised koos mõõtudega (dtl 67–70), mille

põhjal arvutatuna on kambrite pindalad ilma eraldi ruumis paikneva WC-ta järgmised:

-

kamber nr 8157 (K218) – 8,1081 m2 (3,51x2,31);

-

kamber nr 8203 (K314) – 8,1081 m2 (3,51x2,31);

-

kamber nr 8251 (K414) – 8,119 m2 (3,53x2,3);

-

kamber nr 8104 (K114) – 8,073 m2 (3,51x2,3).

Veel nähtub joonistelt, et kõigis kambrites oli üks (nari)voodi, üks kaheosaline kapp, üks laud

ja kaks tooli.

20. Kohus on andnud kaebajale võimaluse esitada kohtule ka omakäelised joonised sellest,

kuidas paiknes kõnealustes kambrites mööbel. Kaebaja on seda võimalust kasutanud ja sellise

omakäelise joonise kohtule esitanud (dtl 80). Kuigi kaebaja on kahe joonisel kajastatud kambri

numbriteks märkinud K310 ja K308 ning selliste numbritega kambrites viibimine ei ole

praeguses asjas vaidluse all, kattuvad need joonised vangla esitatud joonistega. Seega on

kohtule usutav, et kaebaja visandatud joonis on asjakohane hinnangu andmiseks ka kambritele

K218, K314, K414 ja K114. Kaebaja jooniselt on näha WC paiknemine ülejäänud kambrist

uksega eraldatud ruumis, samuti mööbli paiknemine selliselt, nagu see on toodud vangla

esitatud joonistel. Kaebaja on joonisele märkinud, et voodi pindala oli 1,875 m2 (2,5x0,75),

kapi pindala 0,32 m2 (0,8x0,4) ning laua pindala 0,561 m2 (1,1x0,51). Lisaks tuleneb kaebaja

visandatud jooniselt ja selle alla tehtud märkmetest, et kambris laua ees olid kaks ümmargust

tooli läbimõõduga ca 31 cm.

21. Kohus leiab, et eeltoodud andmeid ja poolte selgitusi arvestades ei ole vastustaja tegevus

kaebaja paigutamisel kõnealustesse kambritesse olnud õigusvastane. Kambrite nr 8157 (K218),

nr 8203 (K314), nr 8251 (K414) ja nr 8104 (K114) mõõtudest nähtub, et kaebajale oli nendes

kambrites teise kinnipeetavaga koos viibimise ajal tagatud ca 4 m2 põrandapinda

(8,1081/2=4,05405; 8,1081/2=4,05405; 8,119/2=4,0595; 8,073/2=4,0365), mis on kooskõlas

VSkE § 6 lg-ga 6 ning vastab eespool viidatud EIK praktikast tulenevale soovitusele. Selle

pinna hulgas on küll kambris asuva mööblialune pind, kuid hõlmatud ei ole eraldi ruumis asuva

WC alust pinda.

22. Kohtule esitatust ei nähtu, et kaebajal ei oleks olnud kõnealustes kambrites võimalik mööbli

tõttu tavalisel viisil liikuda. Kaebaja enda visandatud jooniselt nähtub, et kambris paiknenud

voodi, kapp ja laud olid paigutatud kambri seinte äärde ning üksnes istumiseks kasutatavad

toolid paiknesid laua ees. Sellist mööbli paigutust arvestades on kohtu hinnangul olnud tegemist

tavapärasel ja mõistlikul viisil sisustatud kambritega, kus viibivad kinnipeetavad saavad

3-20-1169

mugavalt kasutada nii selles paiknevaid mööbliesemeid kui ka vaba põrandapinda. Kaebaja

poolt välja toodud mööbliesemete mõõdud ei anna alust vastupidisele seisukohale asumiseks.

23. Kaebaja ei ole viidanud tema kinnipidamisega seoses muudele asjaoludele, millest saaks

järeldada vastustaja õigusvastast tegevust ja kaebaja alandavat kohtlemist. Vangla esitatud

joonistelt nähtub, et kõnealustes kambrites paiknes ülejäänud kambrist seintega eraldatud

WC-ruum ning kaebaja visandatud jooniste kohaselt oli kambrites aken. Lisaks on olnud

kaebajal võimalus viibida igapäevaselt vähemalt üks tund päevas värskes õhus

(VangS § 55 lg 2) ning vastustaja kinnitusel töötas kaebaja vaidlusalusel perioodil järjepidevalt

nii koristajana, toidujagajana kui ka köögitöölisena, millest tulenevalt on tal samuti olnud

võimalus viibida päevasel ajal väljaspool kambrit. Seega on kohtu hinnangul olnud kaebajale

tagatud inimväärikuse põhimõttele vastavad kinnipidamistingimused.

24. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise

eeldused ei ole täidetud ning kaebaja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta täies ulatuses

rahuldamata.

25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt

HKMS § 118 lg-le 3, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Nende

sätete alusel jääb kaebaja tasutud riigilõiv 63,91 eurot tema enda kanda ning 93,89 eurot

(157,80-63,91=93,89), mille tasumisest oli kaebaja menetlusabi korras vabastatud, riigi kanda.

26. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Seega

jäävad vastustaja ja ka kaebaja võimalikud muud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende

endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)