3-20-2580/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. oktoober 2022, Tartu

Haldusasja number

3-20-2580

Haldusasi

M.V. kaebus Maksu- ja Tolliameti 26. oktoobri 2020.a

maksuotsuse nr 12.2-3/053299-10 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 9. detsembri 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

M.V. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja M.V.

Vastustaja Maksu- ja Tolliamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohutu 9. detsembri 2021. a

otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. november 2022.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi 26. oktoobril 2020 maksuotsuse nr 12.2-3/053299-10

ValPale OÜ (varasem ärinimi ECRE OÜ) suhtes, millega vähendas maksustamisperioodi

veebruar 2019 tööjõumaksude deklaratsioonis kajastatud maksusummat 7039,66 euro

võrra. Tegemist oli kaebajale tehtud väljamakselt deklareeritud tööjõumaksudega.

2. MTA leidis, et osaühingul puudus töösuhe kaebajaga ja osaühing ei ole teinud kaebajale

väljamakseid. Seetõttu ei kuulu tööjõumaksud deklareerimisele ja tasumisele. Valeandmete

deklareerimine oli tahtlik. Väljamaksete TSD-l kajastamise eesmärk oli kaebajale füüsilise

isiku tuludeklaratsiooni alusel tulumaksu tagasi saamise ning alusetu haigus- ja

vanemahüvitise võimaldamine.

3. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamise nõudes.

Kaebaja selgitas, et tema töötamise registreerimata jätmine oli inimlik eksimus. Kaebaja ja

osaühing sõlmisid 3. novembril 2018 käsunduslepingu. Lepingu kehtivus ei sõltu töötamise

registri kandest. Lepingu eesmärk oli leida sobivaid kinnisvaraobjekte, mida osaühing saaks osta,

vajadusel renoveerida ja kasumiga müüa. Tasu maksti kaebajale sularahas, sest osaühingul oli

kassajääk ja laekus sularaha. Kinnitus käsunduslepingu lisas tõendab raha maksmist. Kassajäägi

olemasolu kinnitab 2018. aasta majandusaasta aruanne. Seda, et kaebaja ei mäleta oma tegevust

käsunduslepingu täitmiseks, ei saa pidada ebausutavaks.

Osaühing tegutses. Tegemist oli kinnisvara valdkonnas tegutseva mikroettevõttega. Selle tegevus

ei koosne igapäevastest või -kuistest tehingutest. Osaühing ostis korteri, see renoveeriti ja müüdi.

Korteri ostmiseks kasutati laenu. Kui parasjagu otsiti sobivat korterit või korteri müügiperiood

venis pikemaks, siis vahel ei tehtud ühtegi tehingut kuude kaupa. Kaebaja tegevus juhatuse

liikmena nii ettevõtet juhtides kui seda võõrandades pole olnud kuidagi pahatahtlik.

4. Vastuses kaebusele vaidles MTA kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et ta ei pea tõendama maksupettuse toimumist, vaid looma põhjendatud

kahtluse. Kaebaja vastuväited maksuotsusele on otsitud ja ebaveenvad. Kaebaja esitatud

dokumente ei saa seostada vaidlusaluse käsunduslepinguga kaebaja ja osaühingu vahel. Kaebaja

välja toodud maksuhalduri vead kas ei mõjutanud asja lahendamist (eksimused ühel korral isiku

nimes, dokumentide esitamise kuupäevas) või ei puutu praeguses vaidluses asjasse (maksuvõla

ajatamine, osaühingult sunniraha nõudmine).

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus jättis 9. detsembri 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata.

6. Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maksuotsus tehtud osaühingu (kolmanda

isiku) suhtes. Kaebaja vaidlustas selle füüsilise isikuna, kuna maksuotsus võib mõjutada

tema õigusi ja kohustusi. Äriregistri andmetel (tl 25-26) oli kaebaja osaühingu juhatuse

liige 18. jaanuarist 2019 kuni 4. septembrini 2020. Enne kaebajat oli juhatuse liige M.M.

(alates osaühingu asutamisest). Pärast kaebajat oli juhatuse liige L.H., kelle väitel anti

osaühing talle üle likvideerimiseks ja talle ei antud üle mingeid osaühingu dokumente.

7. Ekslik on kaebaja arusaam, et vastustaja ei ole käsunduslepingu kehtivust kahtluse alla

seadnud, kuna see on vastustaja põhiline väide maksumenetluses. Maksuotsus rajaneb

sellel, et kaebaja ja osaühingu vahel sõlmitud käsundusleping oli näilik - tegelikult ei

teinud kaebaja selle lepingu alusel tööd ja osaühing ei maksnud talle tasu. Vastustaja

tugines järelduses asjaolude kogumile. See on ka põhjendatud, kuna eluliselt ei ole usutav

olukord, kus osaühingul ühelt poolt on käive väikeses mahus ja kinnisvaratehinguid ei

toimu, kuid teiselt poolt teeb osaühing sularahas märkimisväärse kulutuse kinnisvara-

alase nõustamise ja konsultatsiooni saamiseks. Lisanduvalt jätab osaühing töötamise

registreerimata ning deklareerib tööjõumaksud rohkem kui 8 kuud hiljem.

8. Osaühingu aktiivset tegutsemist ei tõenda osaühingu ja Rävala Laenud OÜ vahel

sõlmitud laenulepingud. Need tehingud on tehtud enne käsunduslepingu perioodi ja ei

puutu praeguse vaidluse lahendamisel asjasse. Osaühingul oli majandustegevus (omandas

ja võõrandas kinnisvara) kuni juunini 2018 ja üks tehing tehti ka mais 2019. Enne

käsunduslepingu sõlmimist toimunud tehinguid ei saa siduda kaebaja tegevusega. Ka

mais 2019 omandatud korteriomandi puhul jääb ajavahemik käsunduslepingu täitmise

lõppemise ja korteriomandi omandamise vahel liiga pikaks, et seda ilma täiendavate

tõenditeta saaks seostada kaebaja tegevusega käsunduslepingu täitmisel.

9. Osaühingu pangakonto väljavõte näitab, et käsunduslepingu perioodil on toimunud

laekumised 14. novembril 2018 Aaba Kinnisvara OÜ-lt 1153 eurot selgitusega „Arve nr

12“, ning Kastre Vallavalitsuselt 11. detsembril 2018 388 eurot selgitusega „Arve nr 13

07.12.2018“ ja 5. jaanuaril 2019 229 eurot selgitusega „Arve nr 1 14.01.2019 ürituste

korraldamine, valgustehnika rent ja DJ teenus 29.12“.

Laekumist Aaba Kinnisvara OÜ-lt ei saa ilma täiendavate tõenditeta seostada käsunduslepingu

täitmisega, kuna laekumised Aaba Kinnisvara OÜ-lt toimusid ka varem - 12. septembril ja 3.

2

oktoobril 2018. Kastre valla puhul ei ole teine laekumine seotud kinnisvara-alase tegevusega

ning puudub põhjus seostada käsunduslepinguga ka esimest laekumist.

10. Käsunduslepingu periood oli 3 kuud ja 22 päeva ehk ligikaudu 3,75 kuud. Lepingus

kokku lepitud tasu suurus oli 12 420 eurot. Osaühingu kogukulu seoses

käsunduslepinguga oli seega 16 617,96 eurot (12 420 + 4 098,60 + 99,36) ehk keskmiselt

4 431,46 eurot ühe kuu kohta. Osaühingu arvelduskontole laekus 2018. aastal kokku 16

249,41 eurot (keskmiselt 1354,12 eurot kuus).

Osaühingu kulu seoses käsunduslepinguga oli oluliselt suurem osaühingu tõendatud käibest.

Puuduvad kinnisvaratehingud, mida saaks seostada kaebaja tegevusega. Osaühing osales ühel

kohtutäituri korraldatud enampakkumisel, kuid seda ei saa seostada kaebaja tegevusega.

11. Maksuotsuses esitatu on piisav, et lugeda tõendamiskoormus kaebajale üle läinuks

vastavalt maksukorralduse seaduse (MKS) § 150 lg-le 1.

12. Vähegi konkreetsemaid selgitusi käsunduslepingu raames tehtu kohta kaebaja

maksumenetluses ei andnud: tema sõnul oli klient, kes soovis osta kinnisvara, kliendi

nime ei oska öelda, ühtegi konkreetset üle vaadatud objekti samuti mitte.

Käsunduslepingu alusel tasutud raha kohta väidab kaebaja, et see tuli kliendilt, kes

teenuse sai ja tasus arve alusel osaühingule sularahas.

13. Vaidlustatud maksuotsusele saab ette heita, et maksukorralduse seaduse (MKS) § 83

lg-le 4 selles viidatud ei ole. See ei too endaga kaasa maksuotsuse õigusvastasust, kuna

maksuotsusest ja kontrollaktist on selgelt aru saada, et vastustaja väitel tegelik töösuhe

kaebaja ja osaühingu vahel puudus. Pooled on maksumenetluses ja kohtuasjas esitanud

oma seisukohad selle kohta, kas tehing tegelikkuses toimus või mitte.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

14. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja selgitab, et tema ja osaühingu vahel kehtis käsunduslepingust tulenev võlaõiguslik suhe.

Kui maksuotsus põhineb sellel, et MTA püüab tõendada töösuhte puudumist, aga ei lükka ümber

tegelikkuses kehtinud käsunduslepingut, siis langevad ära maksuotsuse aluseks olnud asjaolud.

Maksuotsus põhineb üksnes sellel, et MTA väitel pole osaühing kaebajale väljamakseid teinud.

Käsunduslepingu sõlmimise hetkel ei ole võimalik ette näha, kas soovitud tulemus saavutatakse

või mitte. Kui käsunduslepingus on tasu suurus määratud konkreetse summana, siis ei saa tasu

maksmisel arvestada seda, kas lepingus kirjeldatud tulemus saavutati või mitte.

Käsunduslepingust tulenevalt oli kaebaja kohustuseks kinnisvaraalane konsultatsioon,

kinnisvaraalane nõustamine kinnisvarasse investeeringute tegemiseks, investeeringuteks sobivate

kinnisvaraobjektide otsimine kinnisvaraportaalidest, oksjonikeskkondadest ja mujalt ning

maaklerteenus. Kuna vaatluse all olev periood ja tehingud toimusid aastaid tagasi, siis ei suuda

kaebaja kõiki asjaolusid meenutada. Füüsilise isikuna ei olnud kaebajal kohustust dokumente

säilitada.

Käsunduslepingu kehtivuse osas vaidlus puudub. Tasu maksmist puuduva või väikese käibe

korral on kaebaja selgitanud. Maksuhalduri etteheidetest jääb alles üksnes töötamise

registreerimata jätmine ja tööjõumaksude deklareerimine hilinemisega. Selle osas oli tegemist

eksimusega. Üksnes sellele eksimusele tuginedes ei saa kuidagi väita, et tehingut (töötamine,

tasu maksmine) ei toimunud.

Kõrvutades osaühingu laenulepingute ja ostmise ning müümise lepingute andmeid Ecre OÜ

2018. aasta majandusaasta aruandega võib tõdeda, et kõik on korrektne ning majandusaasta

aruande mitteusaldusväärsus ei pea paika. See omakorda kinnitab asjaolu, et Ecre OÜ-l oli piisav

3

kassajääk sularahas, mille baasil käsundusleping sõlmida ja millest käsunduslepingu täitmise

tasu sularahas maksta.

15. Vastuses apellatsioonkaebusele MTA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub

jätta see rahuldamata.

Vastustaja osutab, et puuduvad tõendid, mis kinnitaks apellandi tegutsemist käsunduslepingu

alusel ja selle võimalikke tulemusi. Maksuhaldur on põhjalikult selgitanud, miks ei ole väidetava

teenuse osutamine usutav, nii ei saa apellant väita, nagu poleks maksuhaldur käsunduslepingut ja

selle lisa kahtluse alla seadnud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse

tühistamiseks. Halduskohus on selgitanud maksuotsuse õiguslikku alust ning tõendite

pinnal tuvastatud faktiliste asjaolude analüüsimisel jõudnud loogilise järelduseni, et

esineb põhjendatud kahtlus, et kaebaja ja äriühingu vaheline käsundussuhe oli näilik.

Seega on tõendamiskoormus kaebajale üle läinud. Kaebaja aga ei ole suutnud

põhjendatud kahtlust ümber lükata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega, järgib neid ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 jätab põhjendused

kordamata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

17. Apellatsioonimenetluses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et maksuotsuse faktiliseks

aluseks on see, et kaebaja ja osaühingu vaheline töösuhe ei olnud tegelik, kuid MTA ei

ole kahtluse alla seadnud käsunduslepingulist suhet; samuti, et kaebaja oma tegevuse eest

tasu ei saanud. Kaebaja hinnangul on tema maksumenetluses ja hiljem kohtumenetluses

esitatud selgitused ja tõendid piisavad selleks, et vältida tõendamiskoormuse üleminekut

kaebajale või siis lükata ümber maksuhalduri tõstatatud kahtlused.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

18. Kaebajal on õigus selles, et maksuotsuses märkis vastustaja tõepoolest, et osaühing ei

ole kontrollitaval perioodil teinud tööväljamakseid kaebajale ning seetõttu ei kuulu

tööjõumaksud deklareerimisele ja tasumisele. Samas vaatab kaebaja mööda sellest, et

vastustaja seisukoha aluseks on kontrollaktis ja maksuotsuses kirjeldatud ja tuvastatud

asjaolud ning nende pinnal tehtud järeldus, et käsundusleping ei kajasta õigesti kaebaja ja

osaühingu suhteid. Halduskohus leidis siinkohal põhjendatult, et kuigi maksuhaldur ei ole

viidanud maksuotsuse õigusliku alusena MKS § 83 lg-le 4, ei too see endaga kaasa

maksuotsuse õigusvastasust. Maksuotsusest ja kontrollaktis esitatust on mõistetav, et

maksuhalduri järeldusel tegelik lepinguline teenuse osutamise suhe kaebaja ja osaühingu

vahel puudus. Kaebaja kohtumenetluses esitatud väidetest ilmneb, et kaebajagi mõistis

maksuhalduri seisukohta selliselt, et viimane eitab käsunduslepingu alusel väidetavalt

tekkinud võlaõigusliku suhte olemasolu. Kaebaja on nii halduskohtus kui ka nüüd

apellatsioonimenetluses maksuhaldurile vastu vaielnud ning üritanud selgitada, miks ei

ole alust pidada käsunduslepingut näiliseks, s.t et kaebaja tegelikkuses osutas

osaühingule teenuseid. Seega on kaebaja mõistnud, et vaidluse all on lepingulise suhte

näilikkus. Kaebaja väide, et MTA eitab üksnes töösuhte, kuid mitte käsundi olemasolu,

on seega otsitud.

19. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et nii maksuhaldur kui ka halduskohus

on väidetavat käsunduslepingulist suhet ajuti nimetanud töösuhteks või töötamiseks

osaühingus. Maksuotsuses ja kontrollaktis puuduvad viited töölepingu dokumendile.

Maksuhaldur tugineb maksuotsuses sellele, et esineb põhjendatud kahtlus, et kaebaja ei

ole osaühingule teenust osutanud, s.t kaebaja ei ole lepingulisi kohustusi täites osaühingu

4

majandustegevuse heaks panustanud. See järeldus kehtiks ühetaoliselt nii käsundussuhte

kui töösuhte näilikkuse põhjendamiseks. MTA ei ole üritanud näidata kaebaja ja

osaühingu vahelise suhte näilikkust just töösuhtele omaste tunnuste (töökorralduste ja

töövahendite andmine kaebajale, tööaja või tehtud töö arvestus jms) puudumise kaudu.

Vastustaja ei väida ka, et kaebaja ja osaühing oleks käsunduslepinguga soovinud varjata

tegelikku töösuhet või, et kaebaja ja osaühing oleks väitnud just töösuhte esinemist ja

maksuhaldur oleks soovinud selle väite ümber lükata. Maksuhaldur on olnud järjekindlalt

seisukohal, et kaebaja osaühingule üldse teenust ei osutanud ning tasu ei saanud. Seetõttu

on töölepingu ja töötamise nimetamine maksuotsuses äratuntavalt eksimus

mõistekasutuses, mitte eksimus õigussuhte kvalifitseerimises. Praegusel juhul ei saanud

see eksimus mingil moel mõjutada asja otsustamist.

20. Ekslik on kaebaja arusaam sellestki, et asjas kogutud tõendid ei ole piisavad

toetamaks põhjendatud kahtlust selles, et kaebaja ja osaühingu vahel väidetavalt sõlmitud

käsundusleping oli näilik.

Vaidlust ei ole selles, et maksumenetluses andis vastustaja nii osaühingule kui kaebajale

võimaluse selgitada ja tõendada käsunduslepingu sõlmimise ja täitmisega seonduvat. Kaebaja

ega osaühingu endine juhatuse liige ja ainuosanik M.M. ei osanud täpsemalt nimetada milles

seisnes kaebaja poolt osutatud teenus. Mõlemad viitasid üksnes käsunduslepingu dokumendis

(dtl 113-115) nimetatud ülesannetele. Lepingu kohaselt pidi kaebaja andma kinnisvaraalast

konsultatsiooni, nõustama kinnisvarasse investeeringute tegemiseks, otsima investeeringuteks

sobivaid kinnisvaraobjekte ning pakkuma maaklerteenust. Sarnaselt MTA-le ja halduskohtule

peab ka ringkonnakohus ebatavaliseks, et käsundiandja ega –täitja ei tea nimetada ühtegi

konkreetset kinnisvaraobjekti, mida kaebaja oleks uurinud või millega seoses osaühingut

nõustanud. Samuti ei tea kumbki nimetada ühtegi isikut, kellega kaebaja oleks käsundi täitmisel

suhelnud või kellele maaklerteenust osutanud. Vaatamata käsunduslepingu sõlmimisest

möödunud ajale ja käsundiga seotud võimalike kinnisvaraobjektide arvule, ei ole tõenäoline et

kaebaja midagi ei mäleta ning, et säilinud ei ole ka mingeid märkmeid tegevuse kohta. Juba

kaebaja poolt maksumenetluses kasutanud Google pilveteenusel põhinev e-postkast viitab

sellele, et ka vaidlusalust perioodi puudutav kirjavahetus võib olla vähemalt osaliselt säilinud.

Asjaolu, et kaebaja ei suuda ühtegi kontrollitavat fakti esitada osutab selgelt võimalusele, et

selliseid fakte ei eksisteerigi ning konkreetse objekti või isiku nimetamisel ilmneks, et kaebaja ei

ole käsunduslepingu täitmise raames isiku või objektiga kokku puutunud.

21. Kaebaja tasu suurust arvestades saab ebatavaliseks pidada ka väidatavalt tasu

maksmist sularahas. Seejuures puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et

osaühingul üldse olnuks piisavalt sularaha tasu maksmiseks.

Kaebaja osutab siinkohal osaühingu 2018. aasta majandusaasta aruandele (dtl 99-110), mille

kohaselt oli osaühingul piisav kassajääk. Esmalt tasub tähele panna, et aruande on allkirjastanud

kaebaja ise. Teiseks ei ole kaebaja suutnud selgitada sularaha olemasolu olukorras, kus

osaühingu äritegevus (enne kaebajaga lepingu sõlmimist) seisnes kinnisvara objektide

soetamises, nende parendamises ja kõrgema hinnaga võõrandamises, kuid objektide

parendamiseks kulutuste tegemist aruandest ega osaühingu pangakonto liikumistest ei ilmne.

Ometi on ilmne, et kinnisvara parendamine on seotud kulutustega materjalidele ja tööle. Nendel

asjaoludel ei saa osaühingu majandusaasta aruannet pidada usaldusväärseks tõendiks sularaha

olemasolu kohta. Sularaha väidetavat kaebajale üleandmist kinnitavad kaebaja ja M.M. allkirjad

käsunduslepingu dokumendil. Ka seda kinnitust ei ole põhjust pidada usaldusväärseks, kuna

kinnituse on andnud isikud, kelle osas on kahtlus näiliku lepingu sõlmimises. Selline kinnitus ei

lisa käsunduslepingu dokumendile tõendina kaalu.

22. Mööda ei saa vaadata ka kaebajaga käsunduslepingu sõlmimise majandusliku

otstarbekuse küsitavusest. Kaebaja väitel pidi tema tegevus aitama kaasa osaühingu

5

majandustegevusele ja seeläbi ka käibe ja kasumi suurenemisele. Ometi ei ole kaebaja

ega osaühing suutnud näidata, et kaebaja väidetaval tegevusel käsundi täitmisel olnuks

vähimgi mõju osaühingu majandustegevusele. Halduskohus on otsuse punktides 9 kuni

15 veenvalt selgitanud, miks osaühingu 2018. aastal enne ja 2019. aastal pärast

käsunduslepingu perioodi tehtud laenu- ja kinnisvaratehingud, samuti käsunduslepingu

perioodil osaühingu pangakontole laekunud üksikud summad ei ole seostatavad kaebaja

tegevusega käsunduslepingu alusel. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja neid järeldusi

ümber lükanud. Oma tegevuse tulemuste kohta esitas kaebaja tõendina ühe arve (dtl 78)

2350 euro väärtuses kinnisvaraalase konsultatsiooni andmise kohta. Paraku ei ole seegi

kontrollitav, sest arvel puuduvad nii arve saaja kui ka kinnisvaraobjekti andmed ning

väidatav tasumine toimus sularahas, kuid sularaha üleandmise kohta tõendit ei ole.

23. Kaebaja ja osaühingu vahelise väidetava käsundussuhte hindamisel on oluline ka see,

kuidas kaebajalt oodatav panus ja teenuse eest makstav tasu on kooskõlas osaühingu

majandustegevusega üldisemalt. Paraku ilmneb osaühingu majandustegevuse andmetest,

et kaebajaga väidetavalt lepingu sõlmimisele eelnenud ajal ei olnud osaühingu käive ega

rahavood sellises suurusjärgus ega stabiilsed, et vaidlusaluse lepingu sõlmimist võiks

pidada osaühingu majandustegevuse loomulikuks jätkuks. Vaidlust ei ole, et osaühing oli

2018. aasta esimesel poolel võõrandanud kaks korteriomandit, kokku 99 500.- euro eest.

Arvestades, et M.M. selgitust (dtl 86), et maaklertasu suuruseks on 3-5% tehingu hinnast,

ületab kaebajale tasuna lubatud summa isegi sellelt tasumisele kuuluvaid riiklikke makse

arvestamata ca kolmekordselt osaühingu 2018. aasta müügikäibe järgi arvestatud

võimaliku maakleritasu summat. Sellise tasu maksmist õigustaks üksnes ootus

müügikäibe mitmekordistumiseks kaebajalt saadava teenuse tulemusena. Selles olukorras

jääb arusaamatuks nii kaebaja kui ka M.M. ükskõiksus kaebaja tegevuse suhtes ja selle

täilikult dokumenteerimata jätmine. Osaühingu majandustegevuse kasvu kavandamisele

räägib vastu seegi, et osaühingul puudusid käibevahendid käibe suurendamiseks.

Varasemad tehingud oli osaühing teinud selleks võetud laenu arvel, omakapitali käibe

kasvatamiseks osaühingul ei olnud. Samuti ei ole arusaadav, kuidas oleks osaühing

suutnud korraldada mitmete kinnisvaraobjektide samaaegse parendamise. Seetõttu

nõustub ringkonnakohus MTA ja halduskohtuga, et käsunduslepingu sõlmimist ei saa

pidada eluliselt usutavaks. Kahtlusi süvendab seegi, et juba käsunduslepingu täitmise

perioodi lõpus sai kaebaja ise osaühingu juhatuse liikmeks, s.t oli osaühingu seaduslikuks

esindajaks. Seega oli tal võimalik otsustada osaühingu tegevuse üle. Võimalusele, et

kaebajal juba varemgi võis olla võimalik mõjutada osaühingu tegevust viitab see, et

maksumenetluses 9. septembril 2020 seletuste andmisel M.M. tegutses kaebaja

esindajana (dtl 116-120). See viitab, et kaebaja ja M.M. suhtlesid laiemalt kui üksnes

käsundiandja ja –saaja rollis. Seega on tegelik võimalus, et nad sõlmisid kokkuleppe

näiliku käsundisuhte loomiseks eesmärgiga saavutada kaebaja jaoks kasulikke tagajärgi.

24. Seega ei ole maksuhaldur suutnud koguda küll otseseid tõendeid käsunduslepingu

näilikkuse kohta, kuid kaudsete asjaolude kogum veenab selles, et tegelikkuses kaebaja ja

osaühingu vahel lepingudokumendis kirjeldatud õigusi ja kohustusi ei tekkinud ega

täidetud. Tõepoolest võib mõni maksuhalduri tuvastatud asjaoludest olla selgitatav ka

tegeliku käsundussuhte korral, kuid vastuolu elulise usutavusega, lepingu täitmist

kinnitavate tõendite puudumine ja kaebaja eeldatav huvi riigilt sissetuleku saamise vastu

on kahtlemata piisav põhjendatud kahtluseks lepingulise suhte näilikkuses. Kaebaja

töötamise registris registreerimata ja tööjõumaksude tasumata jätmine sobitub sellesse

mustrisse, kuid ei ole määrav lepingu näilikuks hindamisel.

Kaebaja selgitused, et kaks aastat varem toimunut ei peagi mäletama ning sularahas arveldamine

on õiguspärane, ei ole piisavad kahtluse kummutamiseks. Kaebaja väited ei kõiguta järeldust, et

tegemist on nähtava majandusliku otstarbeta tehinguga, mille täitmise kohta ei ole tõendeid ega

6

kontrollitavaid andmeid ning mille eest väidetavalt tasuti ebaharilikku maksevahendit kasutades,

selliselt et tasumisestki kontrollitavat jälge ei jäänud. Kui ka käsundiandja ja –saaja ülehindasid

käsundist loodetavat tulemust, ei selgita see kuidagi tulemuse puudumist üldse ega sedagi, et

kordagi ei tekkinud isegi küsimust kaebaja tegevuse efektiivsusest. Olukorras, kus

tõendamiskoormus on kaebajale üle läinud, pidanuks kaebaja maksuotsuse järelduste

kummutamiseks esitama tõendid käsundussuhte tegeliku täitmise kohta või vähemalt andmed,

mida oleks võimalik kontrollida. Kaebaja on aga suutnud pakkuda üksnes üldsõnalisi ja

kontrollimatuid väiteid kinnisvaraportaalide sirvimise ja kinnisvaraobjektide ülevaatamise kohta,

hoidudes ühtegi konkreetset objekti nimetamast. See ei ole piisav maksumenetluse järelduste

ümberlükkamiseks. Vastavalt ei ole põhjust pidada neile järeldustele tuginevat maksuotsust

õigusvastaseks ega seda tühistada.

25. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

26. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Apellatsioonimenetluses kantud kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente

apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest

menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.

(allkirjastatud digitaalselt)

7