1-08-7474/53 · Tartu Ringkonnakohus

1-08-7474

Kohus Otsuse tegemise aeg Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsioonide esitajad Prokurör Süüdistatav Kaitsja Süüdistatav Kaitsja Süüdistatav KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tartu Ringkonnakohus 10. detsember 2010 1-08-7474 (06913000053) Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Mati Kartau Kätlin Küla M.L-i süüdistuses KarS § 293 lg 2 p 1 ja § 294 lg 2 p 1 järgi; Kalle Muru süüdistuses KarS § 297 lg 2 ja § 298 lg 2 järgi;

A.P. süüdistuses KarS § 22 lg 3 - § 297 lg 2, § 22 lg 3 - 298 lg 2 ja § 418 lg 1 järgi; E.N-i süüdistuses KarS § 22 lg 3 - 297 lg 1 ja § 22 lg 3 - 298 lg 2 järgi; L.F süüdistuses KarS §-de 297 lg 3 ja 298 lg 4 järgi.

Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja) 10. märtsi 2010 otsus

süüdistatav M.L-i kaitsja advokaat Kalju Kutsar,

süüdistatav Kalle Muru kaitsja vandeadvokaat Sirje Must,

süüdistatav A.P. kaitsja vandeadvokaat Tarvo Lindma, süüdistatav E.N-i kaitsja vandeadvokaat Anne Tammer, süüdistatav L.F kaitsja vandeadvokaat Tarvo Lindma, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Püss ringkonnaprokurör Marge Püss M.L

isikukood: XXX; elukoht: XXXXXX X-X, varem kriminaalkorras karistamata advokaat Kalju Kutsar Kalle Muru

isikukood: 36710080281; elukoht: XXXXX XX-XX, varem kriminaalkorras karistamata vandeadvokaat Sirje Must A.P.

isikukood: XXX; elukoht: XXXXX XX; varem kriminaalkorras karistatud 1-l korral

Kaitsja vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets

Süüdistatav E.N

isikukood: XXX; elukoht: XXXX XXX X; varem kriminaalkorras karistamata

Kaitsja vandeadvokaat Anne Tammer

Süüdistatav L.F

registrikood: XXX; asukoht: Ringtee 25, Tartu linn; juhatuse liige Rene Alpius; varem kriminaalkorras karistamata

Kaitsja vandeadvokaat Tarvo Lindma

Kohtuistungi aeg ja koht 11. oktoober 2010, Tartus RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 4 p-st 3 tühistada Tartu Maakohtu 10. märtsi 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-7474 osaliselt, so

- A.P. õigeksmõistmises KarS § 418 lg 1 järgi; - tulirelvaekspertiisi kulu 1225 krooni riigi kanda jätmises;

- Eesti Vabariigilt A.P. kasuks valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamises summas 18 000 krooni.

Süüdi tunnistada A.P. kuriteos KarS § 418 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) kuu vangistust. KarS § 64 lg 1 järgi mõistetud liitkaristus jätta muutmata. Välja mõista A.P. lt menetluskuluna tulirelvaekspertiisikulu 1225 (üks tuhat kakssada kakskümmend viis) krooni riigituludesse.

Jätta A.P. kanda A.P. kasuks välja mõistetud valitud kaitsjale makstud tasu 18 000 (kaheksateist tuhat) krooni. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 10. märtsi 2010 otsus muutmata. Süüdistatava M.L-i kaitsja Kalju Kutsari, Kalle Muru kaitsja vandeadvokaat

Sirje Musta, A.P. kaitsja vandeadvokaat Tarvo Lindma, E.N-i kaitsja

vandeadvokaat Anne Tammeri ja L.F kaitsja vandeadvokaat Tarvo Lindma apellatsioonid jätta rahuldamata.

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Püssi apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord

Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 10.detsembril 2010 kell 14.00. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 11.detsembrist 2010. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 11.detsembrist 2010. 2

Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 10.03.2010 otsusega mõisteti süüdi KarS § 293 lg 2 p 1 järgi, M.L mille eest mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust, ja KarS § 294 lg 2 p 1 järgi, mille eest

mõisteti talle karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti M.L-ile liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusest kantuks M.L-i

kahtlustatavana kinnipidamise aeg 24.10.-26.10.2007, s.o 3 päeva ja kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 73 lg 1- 3 alusel määrati, et mõistetud

karistusest kuulub M.L koheselt ärakandmisele 6 kuud vangistust ja ülejäänud osa 3

aastat 5 kuud 27 päeva vangistust ei pöörata täitmisele, kui M.L 4-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Sama maakohtu otsusega mõisteti M.L-ilt välja menetluskuludena riigituludesse sundraha 10 875 krooni, ekspertiisikulu 11 010 krooni ja kaitsjale toimikust koopia tegemise kulu 7 krooni. Sama maakohtu otsusega mõisteti süüdi Kalle Muru KarS § 297 lg 2 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust, ja KarS § 298 lg 2 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti K. Murule liitkaristuseks 3 aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusest kantuks K. Muru kahtlustatavana kinnipidamise aeg 24.10.-26.10.2007, s.o 3 päeva ja kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 73 lg 1- 3 alusel määrati, et mõistetud karistusest kuulub K. Murul koheselt ärakandmisele 6 kuud vangistust ja ülejäänud osa 2 aastat 5 kuud 27 päeva vangistust ei pöörata täitmisele, kui K. Muru 4-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Lisaks mõisteti K. Murult välja menetluskuludena riigituludesse sundraha 10 875 krooni, riigi õigusabi tasu 3171,84 krooni, kaitsjale toimikust koopia tegemise kulu 1717,20 krooni, ekspertiisikulu 11 010 krooni.

Maakohtu otsusega mõisteti A.P. süüdi KarS § 22 lg 3 - § 297 lg 2 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust, KarS § 22 lg 3 - § 298 lg 2 järgi, mille eest mõisteti talle

karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti A.P. liitkaristuseks 2 aastat

vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusest kantuks A.P. kahtlustatavana kinnipidamise

aeg 24.10.-26.10.2007, s.o 3 päeva ja kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 11 kuud 27

päeva vangistust. KarS § 73 lg 1,3 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult

täitmisele, kui A.P. 3-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Lisaks

otsustati A.P. süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi õigeks mõista. Maakohtu otsusega mõisteti A.P. lt välja menetluskuludena riigituludesse sundraha 10 875 krooni, kaitsjale toimikust koopia tegemise kulu 7 krooni. Samuti mõisteti maakohtu otsusega süüdi KarS § 22 lg 3 - § 297 lg 1 järgi, mille E.N eest mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust, ja KarS § 22 lg 3 - § 298 lg 1 järgi, mille eest

mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti E.N-ile

liitkaristuseks 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusest kantuks E.N-i

kahtlustatavana kinnipidamise aeg 24.10.-26.10.2007, s.o 3 päeva ja kandmisele kuuluvaks karistuseks 5 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 73 lg 1,3 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui E.N 3-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku

kuritegu. Sama maakohtu otsusega mõisteti E.N-ilt välja menetluskuludena riigituludesse

sundraha 6525 krooni, kaitsjale toimikust koopia tegemise kulu 1771 krooni. Lisaks mõisteti

maakohtu otsusega süüdi KarS § 297 lg 3 järgi, mille eest mõisteti karistuseks L.F

rahaline karistus 1 000 000 krooni, ja KarS § 298 lg 4 järgi, mille eest mõisteti karistuseks rahaline karistus 2 000 000 krooni. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti L.F liitkaristuseks

rahaline karistus 2 000 000 krooni. Samuti mõisteti L.F välja menetluskuludena riigituludesse sundraha 10 875 krooni, kaitsjale toimikust koopia tegemise kulu 1778 krooni.

Ühtlasi mõisteti maakohtu otsusega Eesti Vabariigilt välja A.P. kasuks valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks 18 000 krooni. Tulirelvaekspertiisi kulu 1225 krooni otsustati jätta riigi kanda. 3

Süüdistuse kohaselt on ametiisikuks KarS § 288 lg 1 kohaselt, mis tugineb sellele, M.L

et tema töötas alates vähemalt 02.03.1998 kuni ametist kõrvaldamiseni 01.11.2007 Valga Maavalitsuse maavanema abina ja maavanemana (kuni 19.05.2005 maavanema kohusetäitjana). Vabariigi Valitsuse seaduse (edaspidi VVS) (RT I 1995,94,1628, RT I 2007,66,408) § 84 p 2

kohaselt oli M.L-i kui Valga maavanema (kohusetäitja) ülesanne juhtida maavalitsuse tööd ning sama paragrahvi p 8 kohaselt on maavanema ülesanne vallata, kasutada ja käsutada riigivara oma volituste piirides vastavalt seadusele. Ühistranspordiseaduse (edaspidi ÜTS) (RT I

2000, 10, 58, RT I 2007, 15, 76) § 6 lg 1 p 6 kohaselt on M.L-i juhitud Valga

Maavalitsuse ülesandeks sõlmida vastavalt ÜTS §-s 12 sätestatule vedajatega avaliku

teenindamise lepinguid ning korraldada avalikke konkursse vedajate valimiseks avalikule

liiniveole, p 8 kohaselt rahastada avaliku teenindamise lepingu alusel avalikku liinivedu

riigieelarvest, p 11 kohaselt korraldada järelevalvet Valga Maavalitsuse sõlmitud avaliku teenindamise lepingute täitmise üle. Alates 02.03.1998 kuni 03.10.2007 on M.L Valga

Maavalitsuse maavanema asetäitja, maavanema kohusetäitja ja maavanemana Valga Maavalitsuse esindajana sõlminud korduvalt lepinguid OÜ-ga Trakmain ja L.F.

M.L-ile esitati süüdistus KarS § 294 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema:

• ajavahemikul 29.06.2006 – 03.07.2006 võttis Valga maavanemana Valga linnas Kesk 12 Valga Maavalitsuse ruumides L.F juhatuse liikmelt K. Murult, kes tegutses L.F huvides, vastu sularaha kokku 25 000 krooni. Vastutasuna K. Murult saadud sularaha eest lubas Valga maavanem M.L, et Valga Maavalitsuse poolt läbiviidava riigihanke 026780PK „Avalik liinivedu Valga maakonna I liinigrupi bussiliinidel“ käigus hankel edukaks osutunud pakkumise esitanud AS-i Pärnu ATP lepingu sõlmimisest loobumise järel sõlmib Valga Maavalitsus hankelepingu ebaseaduslikult, s.o riigihangete seaduse (edaspidi RHS) § 52 lg 4,5 nõudeid eirates, L.F.

Teo toimepanemise ajal kehtinud RHS ( RT I 2000,84,534; RT I 2005,18,105) § 52 lg 4 kohustas M.L-i juhitud Valga Maavalitsust olukorras, kus AS Pärnu ATP ei soovi

oma pakkumises esitatud tingimustel hankelepingut sõlmida või ei soovi seda sõlmida muudel põhjustel, AS Pärnu ATP pakkumise tagasi lükkama. RHS § 52 lg 5 kohustas AS

Pärnu ATP pakkumise tagasilükkamise järel hindama uuesti kõiki teisi vastavaks tunnistatud, s.o L.F ja AS-i ATKO Liinid pakkumisi vastavalt RHS-is sätestatud

pakkumiste võrdlemise, hindamise ja vastuvõtmise korrale. RHS-ist lähtuva tegevuse korral ei oleks kõnealusel riigihankel saanud edukaks osutuda L.F pakkumine, vaid AS-i ATKO Liinid pakkumine ning edaspidi lepingu sõlmimine Valga Maavalitsuse ja L.F vahel oleks olnud ebaseaduslik.

• 29.09.2006 ajavahemikul kell 08.05-08.30 Valga maavanemana võttis Valga linnas Kesk 12 Valga Maavalitsuse ruumides L.F juhatuse liikmelt K. Murult, kes tegutses L.F huvides, vastu sularaha kokku 25 000 krooni. Vastutasuna K. Murult saadud sularaha eest sõlmis M.L-i juhitud Valga Maavalitsus 25.10.2006 M.L-i ja K. Muru kokkuleppel riigihanke 026780PK „Avalik liinivedu Valga maakonna I liinigrupi bussiliinidel“ tulemusena ebaseaduslikult, so RHS § 38 lg 6 p 1, § 52 lg 4,5 nõudeid eirates hankelepingu L.F kui Pärnu ATP õigusjärglasega. Teo toimepanemise ajal kehtinud RHS § 52 lg 4 kohustas M.L-i juhitud Valga Maavalitsust olukorras, kus AS Pärnu ATP 19.09.2006 keeldus oma pakkumise jõusoleku tähtaja pikendamisest, s.o ei soovinud hankelepingut sõlmida, lükkama AS-i Pärnu ATP pakkumise tagasi. RHS § 38 lg 6 p 1 kohustas M.L-i poolt juhitud Valga Maavalitsust pärast AS Pärnu ATP pakkumise jõusoleku tähtaja lõppemist 3 tööpäeva jooksul AS-ile Pärnu ATP tagatisraha tagastama, mis riigihanke pakkumise kutse dokumentide (edaspidi PKD) punkti 22 alapunktidest 1 ja 2 kohaselt oli 100 000 krooni. M.L-i poolt juhitud Valga Maavalitsus jättis AS-ile Pärnu ATP pakkumise jõusoleku lõppemise järel tagatisraha tagastamata ning M.L-i ja K. Muru kokkuleppel jättis AS Pärnu ATP pakkumise tagasi lükkamata. RHS § 52 lg 5 kohustas 4

M.L-i poolt juhitud Valga Maavalitsust AS Pärnu ATP pakkumise tagasilükkamise järel hindama uuesti kõiki teisi vastavaks tunnistatud, s.o L.F ja

AS-i ATKO Liinid pakkumisi vastavalt RHS-is sätestatud pakkumiste võrdlemise,

hindamise ja vastuvõtmise korrale. M.L kokkuleppel L.F juhatuse

liikmete K. Muru ja A.P. ga jättis M.L-i poolt juhitud Valga Maavalitsus AS

Pärnu ATP loobumise järel teised vastavaks tunnistatud pakkumised uuesti hindamata. RHS-ist lähtuva tegevuse korral ei oleks kõnealusel riigihankel saanud edukaks osutuda L.F pakkumine, vaid AS-i ATKO Liinid pakkumine. Tulenevalt eeltoodust oli

lepingu sõlmimine Valga Maavalitsuse ja L.F (AS Pärnu ATP õigusjärglane alates 05.10.2006) vahel ebaseaduslik. Samuti esitati süüdistus KarS § 293 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo M.L-ile

toimepanemises selles, et tema:

• märtsis 2006 võttis Valga Maavalitsuse maavanemana Valgas Kesk 12 Valga Maavalitsuse ruumides OÜ Trakmain (100% OÜ Trakmain osadest kuulub L.F) ja L.F juhatuse liikmelt K. Murult, kes tegutses L.F huvides, vastu sularaha 25 000 krooni. Vastutasuna K. Murult saadud sularaha eest oli M.L teinud oma ametiseisundit kasutades järgmised seadusega lubatud teod:

o 07.02.2006 sõlmisid Valga Maavalitsus (M.L-i isikus) ja OÜ Trakmain (K.

Muru isikus) kokkuleppe 31.12.2004 reg nr 188 (muudetud 21.06.2005 reg nr

163) sõlmitud veolepingu muutmiseks selliselt, et OÜ Trakmain osutab

veoteenuseid 2006 kogumahus 1 201 259 liinikilomeetrit ja Valga Maavalitsus tasub liinikilomeetrite eest sihtotstarbelist toetust 7 561 400 krooni. Leping kehtib tagasiulatuvalt 01. jaanuarist – 31. detsembrini 2006.a.

• 21.12.2006 ennelõunasel ajal võttis Valga Maavalitsuse maavanem M.L ametiisikuna, kes on varasemalt toime pannud pistise võtmise, Valgas Kesk 12 Valga Maavalitsuse ruumides L.F (100% OÜ Trakmain osadest kuulub L.F) juhatuse liikmelt K. Murult vastu sularaha 25 000 krooni. Vastutasuna K. Murult saadud sularaha eest oli M.L teinud oma ametiseisundit kasutades järgmised seadusega lubatud teod: o 15.09.2006 sõlmisid Valga Maavalitsus (M.L-i isikus) ja L.F (Enn Rüga isikus) veolepingu, millega sätestatakse 2006. aastal sihtotstarbelise toetuse maksmine kaugbussiliini nr 65 käigus hoidmiseks läbisõiduga Valga maakonnas

kogumahus 4228 km ning kaugbussiliini nr 67 käigus hoidmiseks läbisõiduga Valga maakonnas kogumahus 2814 km. Valga Maavalitsus tasub L.F nimetatud liinide teenindamise eest sihtotstarbelist toetust 30 000 krooni. Leping jõustub tagasiulatuvalt 01.01.2006 ning kehtib kuni 31.12.2006. o 05.09.2006 sõlmisid M.L-i juhitud Valga Maavalitsus (T.L. isikus) ja OÜ Trakmain (K. Muru isikus) kokkuleppe 31.12.2004 reg nr 188 (muudetud 21.06.2005 reg nr 163, 07.02.2006 reg nr 10) veolepingu muutmiseks selliselt, et Valga Maavalitsus tasub OÜ-le Trakmain liinikilomeetrite eest sihtotstarbelist toetust 8 274 400 krooni vastavalt maksegraafikule. Leping kehtib 01.01.2006 kuni 31.12.2006. o 22.12.2006 sõlmisid Valga Maavalitsus (M.L-i isikus) ja OÜ Trakmain (K. Muru isikus) kokkuleppe 31.12.2004 reg nr 188 (muudetud 31.02.2005 reg nr 39, 21.06.2005 reg nr 163, 15.12.2005 reg nr 311, 07.02.2006 reg nr 10, 05.09.2006 reg nr 221) veolepingu muutmiseks selliselt, et L.F osutab Valga Maavalitsusele täiendavaid veoteenuseid 2006. aastal 9594 liinikilomeetrit ja Valga Maavalitsus tasub nende liinikilomeetrite eest sihtotstarbelist toetust 86 346 krooni. Seoses täiendavate kulutustega tee remondi tõttu tasub Valga Maavalitsus L.F 100 000 krooni. Leping kehtib kuni 31.12.2006.

• 16.04.2007 võttis Valga Maavalitsuse maavanem M.L ametiisikuna, kes on varasemalt toime pannud pistise võtmise, Valgas Kesk 12 Valga Maavalitsuse ruumides L.F juhatuse liikmelt K. Murult, kes tegutses L.F huvides, vastu sularaha

5

25 000 krooni. Vastutasuna K. Murult saadud sularaha eest oli M.L teinud oma

ametiseisundit kasutades seadusega lubatud teod ja jättis seaduslikult toime panemata teod järgmiselt:

o 14.02.2007 sõlmisid Valga Maavalitsus (M.L-i isikus) ja L.F (K.

Muru isikus) avaliku teenindamise lepingu. Lepingu objektiks on avaliku

teenindamise lepingu alusel sõitjateveo korraldamine Valga maakonnas Otepää

piirkonnas riigieelarvest toetatavatel bussiliinidel. L.F osutab Valga Maavalitsusele veoteenuseid 2007. aastal kogumahus 142 332 liinikilomeetrit, Valga

Maavalitsus tasub L.F nimetatud liinikilomeetrite eest sihtotstarbelist toetust 821 256 krooni, s.o. 5,77 krooni liinikilomeetri eest. Leping kehtib 01.04.2007 kuni 31.12.2007. 11.05.2007 kinnitas M.L Valga Maavalitsuse „L.F o järelevalve aruande“. Järelevalve käigus kontrolliti Valga Maavalitsuse ja L.F vahel 25.10.2006 reg nr 255 sõlmitud avaliku teenindamise lepingu Lisa 4 (vedude kvaliteedinõuded) täitmist. Aruandest nähtuvalt tuvastati, et 03.04.2007 teenindas L.F

kahte liini 20 aastaste bussidega, s.o rikkus lepingu punkti 6.1.4. Valga Maavalitsus jättis tuvastatud rikkumise eest L.F suhtes rakendamata

25.10.2006 reg nr 255 sõlmitud avaliku teenindamise lepingu lisas 4 p-s 3.1.3 ettenähtud sanktsiooni (subsiidiumi vähendamise kuni 10 000 krooni võrra).

• 24.10.2007 kell 10.01–10.56 võttis Valga Maavalitsuse maavanem M.L

ametiisikuna, kes on varasemalt toime pannud pistise võtmise, Valgas Kesk 12 Valga Maavalitsuse ruumides L.F juhatuse liikmelt K. Murult, kes tegutses L.F huvides, vastu sularaha 45 000 krooni. Vastutasuna K. Murult saadud sularaha eest oli M.L teinud oma ametiseisundit kasutades seadusega lubatud teod ja oli alust arvata, et paneb edaspidi toime seadusega lubatud teod alljärgnevalt:

o 29.05.2007 allkirjastas M.L Valga maavanema korralduse nr 394

„Reisijateveo tariifi kehtestamine“, millega kehtestas alates 12.06.2007 bussipileti

hinna tariifiks kuni 70 senti ühe sõidukilomeetri eest ja minimaalseks sõidupileti hinnaks kuni 7 krooni. 18.06.2007 sõlmisid Valga Maavalitsus (M.L-i o isikus) ja L.F (K. Muru isikus) kokkuleppe 25.10.2006 reg nr 255 sõlmitud avaliku teenindamise lepingu muutmiseks selliselt, L.F osutas 2007 I kvartalis

täiendavaid veoteenuseid mahus 2816 kilomeetrit, mistõttu eraldab Valga

Maavalitsus toetust 25 344 krooni. 25.06.2007 sõlmisid Valga Maavalitsus (M.L-i o isikus) ja L.F (K. Muru isikus) veolepingu, nr 4.1-37/227. Leping

sätestab 2007. aastal sihtotstarbelise toetuse maksmise kaugliinide (Lisa 1)

käigushoidmiseks iga päev liiniläbisõiduga Valga maakonnas kogumahus 132 550 km. Valga Maavalitsus tasub L.F Lisas 1 nimetatud liinide teenindamise eest sihtotstarbelist toetust 707 817 krooni, s.o 5,34 kr ühe kilomeetri kohta. Leping jõustub tagasiulatuvalt ning kehtib 01.04.2007 – 31.12.2007. 03.10.2007 sõlmisid o Valga Maavalitsus (M.L-i isikus) ja L.F (K. Muru isikus kokkuleppe

25.10.2006 reg nr 255 (muudetud 18.06.2007 reg nr 223) avaliku teenindamise lepingu muutmiseks selliselt, et L.F osutas 2007 II ja III kvartalis täiendavaid veoteenuseid mahus 36 984 kilomeetrit, mistõttu eraldab Valga Maavalitsus toetust

268 015 krooni. Seoses uute maakonnaliinide avamisega osutab L.F Valga Maavalitsusele septembrist kuni detsembrini 2007 täiendavaid veoteenuseid 32 961

liinikilomeetrit, mille eest Valga Maavalitsus tasub 176 012 krooni.

Leping kehtib tagasiulatuvalt 01.09.2007 – 31.11.2007. o Lisaks leppisid M.L ja K. Muru kokku, et L.F taotleb novembris ja

detsembris 2007 dotatsiooni tõstmist vähemalt 8-9 kroonile liinikilomeetri kohta

ning M.L maavanemana toetab L.F põhjendatud taotlusi 6

ühistranspordi dotatsiooni tõstmiseks Valga maakonnas. M.L lubas K. Murule edaspidi tegutseda ühistranspordi dotatsiooni tõstmise eesmärgil. K. Murule esitati süüdistus KarS § 298 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema:

• ajavahemikul 29.06.2006 – 03.07.2006 andis L.F juhatuse liikmena Valga linnas

Kesk 12 Valga Maavalitsuse ruumides L.F rahalistest vahenditest Valga maavanem M.L-ile sularaha kokku 25 000 krooni. M.L-ile antud sularaha summas 25 000 krooni sai K. Muru 29.09.2006 L.F Tartus Ringtee 25 asuvas

kontoris L.F juhatuse esimehe A.P. juuresolekul ja korraldusel L.F juhatuse liikme E.N-i käest.

• isikuna, kes on varasemalt toime pannud altkäemaksu andmise, andis 29.09.2006 ajavahemikul kell 08.05-08.30 Valga linnas Kesk 12 Valga Maavalitsuse ruumides L.F

rahalistest vahenditest Valga maavanem M.L-ile sularaha kokku 25 000

krooni. M.L-ile antud sularaha summas 25 000 krooni sai K. Muru 28.09.2006 kokkuleppel L.F juhatuse esimehe A.P. ga L.F juhatuse liikme E.N-i käest. E.N kasutas sularaha K. Muruni toimetamiseks L.F autojuht V.S.. Samuti on esitatud süüdistus KarS § 297 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo K. Murule toimepanemises selles, et tema:

• tema L.F ja OÜ Trakmain (100% OÜ Trakmain osadest kuulub L.F) juhatuse liikmena andis märtsis 2006 Valgas Kesk 12 Valga Maavalitsuse ruumides L.F rahalistest vahenditest maavanem M.L-ile sularahas 25 000 krooni, olles sularaha andmise eelnevalt kooskõlastanud OÜ Trakmain omaniku L.F juhatuse

liikmete A.P. ja E.N-iga.

• isikuna, kes on varasemalt toime pannud pistise andmise, andis 21.12.2006 ennelõunasel

ajal Valgas Kesk 12 Valga Maavalitsuse ruumides L.F rahalistest vahenditest

maavanem M.L-ile sularahas 25 000 krooni, olles pistise andmise eelnevalt kooskõlastanud OÜ Trakmain omaniku L.F juhatuse esimehe A.P. ga.

• isikuna, kes on varasemalt toime pannud pistise andmise, andis 16.04.2007 Valgas Kesk

12 Valga Maavalitsuse ruumides L.F rahalistest vahenditest maavanem M.L-ile

sularahas 25 000 krooni. M.L-ile antava sularaha sai K. Muru

kokkuleppel L.F juhatuse esimehe A.P. ga 20.03.2007 Tartus Ringtee 25 ruumides L.F juhatuse liikmelt E.N-ilt.

• isikuna, kes on varasemalt toime pannud pistise andmise, andis 24.10.2007 kell 10.01 – 10.56 Valgas Kesk 12 Valga Maavalitsuse ruumides L.F rahalistest vahenditest

maavanem M.L-ile sularahas 45 000 krooni. M.L-ile nimetatud summas sularaha andmise kooskõlastas L.F juhatuse liige K. Muru mais või juunis 2007 Tartus L.F nõukogu esimehe A.P. ga.

A.P. on esitatud süüdistus KarS § 22 lg 3 - § 298 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema:

• kui L.F juhatuse esimehe poole pöördus juunis 2006 L.F juhatuse liige

K. Muru, kes soovis saada sularaha 25 000 krooni Valga maavanem M.L-ile

andmiseks. A.P. nõustus K. Murule sularaha andmisega selleks, et K. Muru saaks

edaspidi anda altkäemaksu M.L-ile. A.P. andis juunis 2006 L.F juhatuse liikmele E.N-ile korralduse, et viimane annaks L.F rahalistest vahenditest K. Murule sularaha 25 000 krooni, mida K. Muru kasutas Valga maavanem M.L-ile altkäemaksu andmiseks. Vastavalt A.P. lt saadud korraldusele andis E.N 29.06.2006

Tartus Ringtee 25 asuvas kontoris A.P. juuresolekul K. Murule L.F rahalistest vahenditest sularaha 25 000 krooni.

• isikuna, kes on varasemalt kaasa aidanud altkäemaksu andmisele, lubas 25.09.2006, 26.09.2006 ja 27.09.2006 L.F juhatuse esimehena L.F juhatuse liikmele 7

K. Murule organiseerida Valga maavanem M.L-ile andmiseks sularaha 25 000

krooni. A.P. andis 28.09.2006 L.F juhatuse liikmele E.N-ile korralduse L.F rahalistest vahenditest võtta 25 000 krooni sularahas ning see V. S kaasabil K.

Murule kohale toimetada. A.P. korraldusel E.N-ilt saadud sularaha andis V. S K. Murule üle 28.09.2006 Tõrva linnas.

Samuti esitati süüdistus KarS § 22 lg 3 - § 297 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo A.P.

toimepanemises selles, et tema:

• kui L.F juhatuse esimehe poole pöördus esimeses kvartalis 2006 L.F

juhatuse liige K. Muru, kes informeeris A.P. sellest, et temal on vaja M.L igas kvartalis toetada 25 000 krooniga sularahas. 2006 esimese kvartali eest M.L-ile

sularaha andmiseks oli K. Murul L.F kuuluvatest rahalistest vahenditest

sularaha olemas. L.F juhatuse esimehena andis A.P. nõusoleku selleks, et K. Muru annab OÜ Trakmain (100% OÜ Trakmain osadest kuulub L.F) ja L.F

Valga regiooni töö laabumiseks L.F kuuluvast rahast M.L-ile sularahas pistist igas kvartalis 25 000 krooni.

• isikuna, kes on varasemalt aidanud kaasa pistise andmisele, andis detsembris 2006 L.F (100% OÜ Trakmain osadest kuulub L.F) juhatuse liikme K. Murule loa kasutada maavanem M.L-ile pistise andmiseks L.F rahalisi vahendeid

summas 25 000 krooni. 21.12.2006 ennelõunasel ajal andis K. Muru L.F

rahalistest vahenditest Valgas Kesk 12 Valga Maavalitsuse ruumides maavanem M.L-ile sularahas 25 000 krooni. L.F rahalistest vahenditest M.L-ile

pistise andmise tõttu tekkis L.F Valga regiooni rahalistes vahendites 25 000

krooni suuruse puudujääk. Nimetatud puudujäägi kompenseerimiseks andis A.P. 29.12.2006 Valgas K. Murule sularaha 25 000 krooni.

• isikuna, kes on varasemalt aidanud kaasa pistise andmisele, lubas 16.03.2007 ja

20.03.2007 organiseerida L.F juhatuse liikmele K. Murule sularaha 25 000

krooni selleks, et K. Muru saaks nimetatud summa anda pistisena maavanem M.L-ile

. Ajavahemikul 16.03.2007-20.03.2007 andis A.P. L.F juhatuse liikmele E.N-ile korralduse anda L.F rahalistest vahenditest K. Murule 25 000 krooni sularahas. 20.03.2007 kell 14.52 – 15.27 Tartus Ringtee 25 kontoris andis L.F

juhatuse liige E.N A.P. korraldusel K. Murule L.F rahalistest vahenditest sularaha 25 000 krooni.

• isikuna, kes on varasemalt aidanud kaasa pistise andmisele, andis mais või juunis 2007

Tartus L.F juhatuse liige K. Murule loa kasutada kuni 2007 lõpuni M.L-ile

pistise andmiseks L.F kuulunud vanade busside müügist saadud sularaha.

Lisaks esitati süüdistus KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises A.P. selles, et tema hoidis Tartus Ringtee 25 neljandal korrusel oma töökabinetis asuvas seifis seni

tuvastamata ajast kuni 26.10.2007 läbiotsimiseni tulirelva laskemoona, s.o 6 jahipüssipadrunit

kal 12 ning 51 ääretulepadrunit kal.22 WMR. A.P. on alates 07.02.1995 Kaitseliidu liige. A.P.

ei ole käesoleva ajani väljastatud relvakandmisluba kaitseministri 24.04.2000 määruse nr 3 mõttes. Samuti puudub A.P. l nimetatud tulirelvade laskemoona soetamiseks ja hoidmiseks

relvasoetamisluba ja relvaluba, mistõttu hoidis A.P. kuni 26.10.2007 läbiotsimisel leitud ja äravõetud laskemoona ebaseaduslikult, so relvaseaduse (edaspidi RelvS) § 32 lg 1, § 34 lg 2 ning kaitseliidu seadus (edaspidi KaLS) § 26 lg 5,7, „Kaitseliidu relvade käitlemise korra“ p 9.1 ja 9.3 nõudeid eirates.

E.N-ile esitati süüdistus KarS § 22 lg 3 - § 298 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles et tema L.F juhatuse liikmena: ,

• andis 29.06.2006 Tartus Ringtee 25 asuvas kontoris L.F juhatuse esimehe

A.P. korraldusel L.F rahalistest vahenditest L.F juhatuse liikmele K. Murule sularaha 25 000 krooni Valga maavanem M.L-ile altkäemaksu andmiseks. 8

• isikuna, kes on varasemalt kaasa aidanud altkäemaksu andmisele, andis 28.09.2006

L.F juhatuse liige E.N L.F juhatuse esimehe A.P. korraldusel L.F rahalistest vahenditest L.F juhatuse liikmele K. Murule sularaha 25 000 krooni selleks, et viimane annaks Valga maavanem M.L-ile altkäemaksu. E.N kasutas K. Murule sularaha saatmiseks V. S kaasabi, kes andis K. Murule E.N-ilt saadud sularaha üle 28.09.2006 Tõrva linnas.

Samuti süüdistati KarS § 22 lg 3 - § 297 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo E.N-i toimepanemises selles, et tema L.F juhatuse liikmena andis 20.03.2007 kell 14.52 – 15.27

Tartus Ringtee 25 kontoris L.F juhatuse esimees A.P. korraldusel L.F rahalistest vahenditest K. Murule sularaha 25 000 krooni selleks, et K. Muru saaks nimetatud summa anda pistisena M.L-ile.

L.F esitati süüdistus KarS § 298 lg 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises

selles, et L.F, kes tegutses oma juhatuse liikme K. Muru kaudu ja juhatuse esimehe A.P. ning juhatuse liikme E.N-i kaasabil:

• ajavahemikul 29.06.2006 – 03.07.2006 Valga linnas Kesk 12 Valga Maavalitsuse ruumides andis Valga maavanem M.L-ile altkäemaksuna sularaha kokku 25 000

krooni. M.L-ile antud sularaha summas 25 000 krooni sai K. Muru 29.09.2006

L.F Tartus Ringtee 25 asuvas kontoris L.F juhatuse esimehe A.P.

korraldusel L.F rahalistest vahenditest L.F juhatuse liikme E.N-i käest.

• isikuna, kes on varasemalt toime pannud altkäemaksu andmise, 29.09.2006 ajavahemikus

kell 08.05-08.30 Valga linnas Kesk 12 Valga Maavalitsuse ruumides andis Valga maavanem M.L-ile altkäemaksuna sularaha kokku 25 000 krooni. M.L-ile antud sularaha summas 25 000 krooni sai K. Muru 28.09.2006 kokkuleppel L.F juhatuse esimehe A.P. ga L.F rahalistest vahenditest L.F juhatuse liikme E.N-i käest.

Samuti esitati L.F süüdistus KarS § 297 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises selles, et L.F (kellele kuulub 100% OÜ Trakmain osadest) juriidilise isikuna:

• märtsis 2006 andis oma juhatuse liikme K. Muru kaudu ja juhatuse esimehe A.P. ning juhatuse liikme E.N-i kaasabil Valgas Kesk 12 Valga Maavalitsuse ruumides M.L-ile pistisena sularahas 25 000 krooni. Pistise andmiseks kasutas K. Muru L.F kuuluvat raha ja kooskõlastas sularaha andmise eelnevalt L.F juhatuse esimehe A.P. ga.

• isikuna, kes on varasemalt toime pannud pistise andmise, andis 21.12.2006 ennelõunasel

ajal oma juhatuse liikme K. Muru kaudu ja juhatuse esimehe A.P. ning juhatuse liikme E.N-i kaasabil Valgas Kesk 12 Valga Maavalitsuse ruumides M.L-ile pistisena sularahas 25 000 krooni, olles sularaha andmise eelnevalt kooskõlastanud L.F juhatuse esimehe A.P. ga. M.L-ile antud sularaha kuulus L.F.

• isikuna, kes on varasemalt toime pannud pistise andmise, andis 16.04.2007 oma juhatuse

liikme K. Muru kaudu ja juhatuse esimehe A.P. ning juhatuse liikme E.N-i kaasabil

Valgas Kesk 12 Valga Maavalitsuse ruumides M.L-ile pistist sularahas 25 000 krooni. M.L-ile pistisena antava sularaha sai K. Muru kokkuleppel L.F juhatuse esimehe A.P. ga 20.03.2007 Tartus Ringtee 25 ruumides L.F rahalistest vahenditest L.F juhatuse liikmelt E.N-ilt.

• isikuna, kes on varasemalt toime pannud pistise andmise, andis 24.10.2007 kell 10.01 –

10.56 oma juhatuse liikme K. Muru kaudu ja juhatuse esimehe A.P. ning juhatuse liikme E.N-i kaasabil Valgas Kesk 12 Valga Maavalitsuse ruumides M.L-ile pistist sularahas 45 000 krooni. Mais või juunis 2007 Tartus andis L.F nõukogu

esimees A.P. L.F juhatuse liikmele K. Murule loa kasutada kuni 2007 lõpuni 9

M.L-ile pistise maksmiseks L.F kuulunud vanade busside müügist saadud sularaha. Maakohtus M.L, K. Muru, A.P. , E.N ja L.F ennast neile esitatud süüdistustes süüdi ei tunnistanud. Lisaks taotlesid kaitsjad on eelnimetatute õigeksmõistmist.

Maakohus leidis, et M.L on toime pannud kahel korral altkäemaksu võtmise (so

ajavahemikul 30.06.-03.07.2006 ja 29.09.2006) KarS § 294 lg 2 p 1 järgi ja korduvalt pistise võtmise KarS § 293 lg 2 p 1 järgi; K. Muru on toime pannud korduvalt pistise andmise KarS § 297 lg 2 järgi ja kahel korral (29.09.2006 ja ajavahemikul 30.06.-03.07.2006) altkäemaksu

andmise KarS § 298 lg 2 järgi; A.P. on toime pannud kahel korral altkäemaksu andmisele kaasaitamise (29.06.2006 ja ajavahemikul 25-28.09.2006) KarS § 22 lg 3 - § 298 lg 2 järgi ning korduvalt pistise andmisele kaasaitamise KarS § 22 lg 3 - § 297 lg 2 järgi; E.N on toime pannud ühel korral altkäemaksu andmisele kaasaitamise (28.09.2006) KarS § 22 lg 3 -§ 298 lg 1 järgi ning ühel korral pistise andmisele kaasaaitamise (20.03.2007) KarS § 22 lg 3 -§ 297 lg 1

järgi; L.F on toime pannud kahel korral altkäemaksu andmise (ajavahemikul 30.06.-03.07.2006 ja 29.09.2006) KarS § 298 lg 4 järgi ja korduvalt pistise andmise KarS § 297

lg 3 järgi. Samas leidis maakohus, et A.P. tuleb talle esitatud süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi õigeks mõista. Riigihange „Avalik liinivedu Valga maakonna I liinigrupi bussiliinidel“ Maakohus leidis, et riigihanke dokumentatsioon, süüdistatavate ja tunnistajate ütlused kogumis

tõendavad, et riigihankel osalesid muuhulgas nii AS Pärnu ATP kui AS GobBus kumbki iseseisva pakkumisega. Maakohus märkis, et kuigi E.N, K. Muru ning L.F seotud tunnistajad (J.S. , M.T. , A.K. , A.S. ja T.P. ) on püüdnud rõhutada, et kumbki äriühing osales täiesti iseseisvalt, nähtub juunis 2006 peetud elektroonilisest kirjavahetusest, et AS Pärnu ATP ja L.F pakkumisi valmistati ette ühiselt ja kooskõlastatult ja selles tegevuses osalesid nii K. Muru kui E.N. Maakohus asus seisukohale, et selline äriühingu taktika ei ole ebaseaduslik. Maakohus ei pidanud vajalikuks anda hinnangut asjaolule, kas AS Pärnu ATP pakkumise puhul oli tegemist nn alapakkumisega, mh põhjusel, et süüdistus ei sisalda RHS § 48 rikkumist, mistõttu ei ole see asjakohane. Maakohus, tuginedes Riigihangete Ameti teatele ja vaidlustusele ning Valga maavanema

14.07.2006 korraldusele nr 448 ja K.H. ja A.K. ütlustele, tuvastas, et seoses AS ATKO

Liinid poolt 12.07.2006 Riigihangete Ametisse esitatud vaidlustusega oli alates 14.07.2006 hange peatatud. Hankemenetlust jätkati 01.09.2006.

Lähtudes Valga Maavalitsuse 15.09.2006 kirjadest, T.L. , K. H, A.K. ja H.H. ütlustest, leidis maakohus, et kuigi mitte kooskõlas RHS § 41 lg-s 3 sätestatud 10-päevase tähtajaga, on Valga

Maavalitsus 15.09.2006 hankes osalejatele teinud ettepaneku pakkumise jõusoleku tähtaega pikendada 90 päeva võrra. Ühtlasi märkis maakohus, et puudub vaidlus selle üle, et maavalitsuse nõutud tähtajaks (19.09.2006) teatasid oma nõusolekust AS ATKO Liinid ja L.F, mida

tõendavad vastasisulised AS ATKO Liinid ja L.F kirjad ja K. H, A.K. u, T.L. , H.H. ütlused. Maakohus tuvastas, et AS Pärnu ATP saatis 19.09.2006 Valga Maavalitsusele 2 vastust (kirjad nr 1-8/157 ja 1-8/158), millest esimeses teatati, et ei olda nõus pakkumise tähtaja pikendamise 90 päeva võrra ja teises tehti ettepanekuid hankelepingu teatud punktide täpsustamiseks. Maakohus tugines sealjuures ka T.L. , K. H, H. H, A.K. ütlustele.

Maakohus viitas tsiviilseadustiku üldosa seadus (edaspidi TsÜS) § 75 lg-le 1 ning asus seisukohale, et AS Pärnu ATP 19.09.2006 kirjast nr 1-8/157 on võimalik aru saada üksnes, et AS Pärnu ATP ei soovi pakkumise jõusoleku tähtaega pikendada, kuna AS Pärnu ATP ei esitanud ka

mingeid omapoolseid ettepanekuid, et tähtaeg võiks olla teistsugune, kui Valga Maavalitsus

taotles vms. Lisaks leidis maakohus, et asjaolu, mille kohaselt ka Valga Maavalitsus teatud

ajavahemiku jooksul pärast 19.09.2006 tõlgendas AS Pärnu ATP käitumist kui pakkumise

jõusoleku tähtaja pikendamisest keeldumist, kinnitab Valga Maavalitsuse poolt 20.09.2006 AS-ile ATKO Liinid, L.F ja AS-ile Pärnu ATP saadetud teade, et AS ATKO Liinid ja

10

L.F pakkumise jõusoleku tähtaega on pikendatud 90 päeva. AS Pärnu ATP pakkumise

tähtaja pikendamise kohta pole ühtegi teadet saadetud. Sellest tulenevalt oli maakohtu arvates

AS-il Pärnu ATP ka tegelikult loobumise kavatsus, mis oli teada ka Valga maavanemale M.L-ile

Maakohus märkis, et suhtub A.K. ja K. P väidetesse, mille kohaselt ei olnud AS Pärnu ATP 19.09.2006 kirjade saatmise mõte loobuda riigihankes osalemisest, kriitiliselt, kuna need ei ole

kooskõlas tunnistajate endi ja teiste asjaga seotud isikute tegeliku käitumisega 2006 suve lõpus-sügisel, mille kohta on asjas kogutud ka muid tõendeid, sh K. P 18.09.2006 elektronkiri E.N-ile

, E.S. ja A.P. ja K. Muru 18.09.2006 elektronkiri A.P. , A.K. ile, A.S. , K. P, E.N-ile.

Maakohus märkis, et kohus kontrollis ka jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud

salvestise sisule ning ka jälitustoimingute seaduslikkust. Maakohus veendus, et

jälitustoiminguteks vajalikud kohtu või prokuratuuri load on olemas olnud ning tõendina kasutatav teave on saadud lubatud toimingute käigus ja lubades märgitud ajavahemikul. Lisaks leidis maakohus, et jälitusprotokollis sulgudes toodud täpsustused on vastavuses telefonikõnedes osalenute poolt silmas peetuga. Maakohus, lähtudes 18.09.2006 elektroonilisest kirjavahetusest ja ajavahemikul 29.08.2006 kuni 20.09.2006 toimunud telefonivestlustele, järeldas, et Valga Maavalitsusega hankelepingu sõlmimisest ei olnud huvitatud AS Pärnu ATP, vaid L.F ning otsiti võimalust, kuidas tagatisraha kaotamata saaks AS Pärnu ATP lepingu sõlmimisest loobuda ning lepingu sõlmida L.F. Maakohus märkis muuhulgas ka järgnevad tõendid: 29.08.2006 K. Muru ja A.P. vestlus, 12.09.2006 A.P. ja K. P ning K. Muru ja K. P vahelised vestlused, 15.09.2006

K. Muru ja E.N-i vestlus, 18.09.2006 elektrooniline kirjavahetus, 18.09.2006 K. Muru ja

K. P ning K. Muru ja A.P. vahelised vestlused, 19.09.2006 K. Muru ja A.K. i ning A.

P. ja A.S. vestlused, 20.09.2006 M.L-i ja K. Muru vestlus.

Maakohus leidis, et asjaolu, mille kohaselt on K. Muru AS Pärnu ATP loobumise teemalistes vestlustes korduvalt oma töökaaslastele viidanud, et tal on maavanemaga räägitud ja maavanem teab, võimaldab teha järelduse, et AS Pärnu ATP ja L.F eesmärgid olid ka M.L-ile teada. Lisaks märkis maakohus, et ka K. Muru ja M.L-i 20.09.2006 vestluses viitab K. Muru eelnevatele kokkulepetele M.L-iga, mispeale viimane vastab jaatavalt. Maakohus

märkis, et vaidluse all on olnud küsimus sellest, kellega AS Pärnu ATP poolt pakkumise

jõusoleku tähtaja pikendamisest keeldumise järgselt saanuks Valga Maavalitsus hankelepingu sõlmida ning jõudis järeldusele, et pakkumised tulnuks ümber hinnata ja hankeleping sel juhul

sõlmida AS-iga ATKO Liinid. Maakohus leidis, tuginedes septembris 2006 toimunud

kirjavahetusele ja telefonivestlustele, et L.F seotud isikud soovisid küll lähtuda PKD-st, kuid möönsid võimalust, et seadusest tulenevalt peaks pakkumised ümber hindama ja asju püüti ajada nii, et seda vältida. Et M.L oli huvitatud L.F esindajate soovitud

suunast viitavad maakohtu hinnangul ka 25.02.2008 jälitusprotokollist tulenev teave peetud

telefonivestluste kohta ja 03.10.2006 elektrooniline kiri. Maakohus, tuginedes 02.10.2006

toimunud K. Muru ja M.L-i ning K. Muru ja K.P. vestlustele, 16.08.2008

jälitusprotokollile, leidis, et eeltoodu viitab K. Muru ja M.L-i mitteametlikele kontaktidele ja asjaolule, et K. Muru esitas M.L-ile viimase soovil lausa kirjalikus vormis

omapoolsed ettepanekud, kuidas tekkinud olukorras saaks hankelepingu sõlmida just L.F .

Sündmuste edasise käigu kohta märkis maakohus, et AS Pärnu ATP riigihankes osalemisest

loobumise järgselt ei julgenud M.L vastutuse kartes koheselt L.F

hankelepingut sõlmida. Samas tuvastas maakohus, lähtudes A.K. ütlustest ja hilisematest

telefonivestlustest, et sellesisuline haldusakti projekt oli ette valmistatud. Maakohtu hinnangul tõendavad asjaolu, et M.L mh hakkas kahtlema ja pidas liiga riskantseks L.F

hankelepingu sõlmimist, järgnevad tõendid: K. Muru 03.10.2006 elektronkiri A.P. , A.K. ile,

A.S. , K. P, E.N-ile, 25.02.2008 ja 16.02.2008 jälitusprotokollidest nähtuv teave, A.P. 2006

märkmiku kanded. Lisaks peab maakohus vajalikuks rõhutada, et 04.10.2006 A.P. ja M.L-i kohtumise aset leidmist ja käimasoleva riigihankega seotud küsimuste arutamist, ei ole eelnimetatud ka eitanud. Maakohus leidis, et ajavahemikul 08.10.2006 kuni 11

13.10.2006 toimus endise AS Pärnu ATP pakkumise jõusoleku tähtaja pikendamise kirja

ettevalmistamine. Telefonivestlustes on rõhutatud mõlemapoolset huvi – L.F tahab vedada ja maavanem tahab, et L.F veaks, kuid vältides sealjuures vastutust. Maakohus, lähtudes 25.02.2008 jälitusprotokollist nähtuvale teabele ja 20.10.2006 A.K. elektronkirjast K.

Murule, luges tõendatuks, et AS Pärnu ATP pakkumise tingimustel hankelepingu sõlmimise

puhul tekitas muret busside probleem ja küsitud dotatsiooni väiksus. Samas on L.F juhtkonda kuuluvad isikud olnud veendunud, et küll Valga maavanem annab raha juurde. Lisaks avaldas M.L juba 05.10.2006 toimunud nõupidamisel K. H ja T.L. le, et AS Pärnu ATP ei saa lepingut sõlmida, kuna uusi busse pole. Hankelepinguga seonduvalt viitas maakohus ka

25.02.2008 jälitusprotokollis sisalduvale teabele ning märkis, et avaliku teenindamise lepingu

allkirjastas 25.10.2006 K. Muru ja T.L. . Maakohus leidis, et asjaolu, mille kohaselt kirjutas lepingule faktiliselt alla Valga Maavalitsuse esindajana T.L. , ei välista M.L-i võimalikku vastutust, kuna ilmselt oli tegemist juhuslikku laadi asjaoluga, mis ei tee olematuks M.L-i

tegelikku rolli selle lepingu sõlmimisel. Maakohtu hinnangul oli Valga Maavalitsus sisuliselt hanke lõpptulemuse ära otsustanud juba 16.10.2006, kui hankes osalejatele saadeti välja kirjad, mille on allkirjastanud M.L, selle kohta, et Valga Maavalitsus pikendab L.F kui

AS Pärnu ATP õigusjärglase pakkumise tähtaega. Lisaks märkis maakohus, et asjaolu, mille kohaselt arvestas L.F oma asjaajamistes üksnes maavanemaga tõendavad L.F seotud isikute omavahelised vestlused.

Ametiisiku teole hinnangu andmisel viitas maakohus Riigikohtu lahendile 3-1-1-118-06 ning lähtudes süüdistusest leidis, et käesoleval juhul ei ole tegemist RHS § 38 lg 6 p 1 rikkumisega,

kuna asus seisukohale, et RHS §-s 38 lg 6 p 1 sätestatud tähtaeg pakkumise tagatise

tagastamiseks on sätestatud pakkuja kaitseks ja eelnimetatu rikkumine ei muuda maakohtu

arvates edasist hankemenetlust ja selle lõpptulemust iseenesest seadusevastaseks. Maakohus tuvastas, et PKD p 20.7 ja RHS § 52 lg 5 vahel esineb vastuolu, kuid asus seisukohale, et lähtuda tuleb seaduses sätestatust. Ühtlasi leidis maakohus, et rakendamisele kuulusid RHS § 52 lg 4,5

sätted. Täiendavalt märkis maakohus, et kuna AS Pärnu ATP keeldus 19.09.2006 pakkumise jõusoleku tähtaja pikendamisest, lõppes pakkumise jõusolek varem kindlaksmääratud tähtpäeval, s.o 90 päeva möödumisel. Maakohus rõhutas, et ei ole võimalik pikendada tähtaega, mis ei ole kulgemas. Siiski möönis maakohus, et probleem on RHS § 52 lg-ga 4, milles on ette nähtud, et kui edukaks tunnistatud pakkumise esitanud pakkuja ei soovi hankelepingut sõlmida, lükkab ostja pakkumise tagasi. Eelduslikult peaks sellisel juhul olema tegemist jõusoleva pakkumisega, kuid maakohtu

hinnangul muid võimalikke õiguslikke tagajärgi, mis võiksid järgneda edukaks tunnistatud

pakkumise alusel hankelepingu sõlmimata jäämisele pakkumise tähtaja jõusoleku tähtaja

möödumise tõttu, seaduses ei ole üldse ette nähtud, mistõttu pidas maakohus lubatavaks kohaldada RHS § 52 lg 4,5 sätteid. Seega leidis maakohus, et Valga Maavalitsusel tulnuks AS

Pärnu ATP pakkumine tagasi lükata ning kõiki pakkumisi uuesti hinnata. Sama oleks maavanema õiguspärane käitumine käesoleval ajal kehtiva RHS § 53 lg 1 p 2 kohaselt. Pistise süüdistus Maakohus leidis, et uuritud kirjalikud tõendid kogumid kinnitavad riigihanke „Avalik liinivedu

Valga maakonna III liinigrupi bussiliinidel“ läbiviimist ajavahemikus 27.10.2006 kuni

14.02.2007, mille tulemusena Valga Maavalitsus sõlmis 14.02.2007 avaliku teenindamise

lepingu L.F . Ühtlasi asus maakohus seisukohale, et kuna süüdistuses pole eelnimetatud riigihanke menetluse ja selle tulemuse õiguspärasust kahtluse alla seatud, puudub ka kohtul alus asuda teistsugusele seisukohale.

Valga Maavalitsuse tegevuse 25.10.2006 sõlmitud avaliku teenindamise lepingus ettenähtud

vedude kvaliteedinõuete täitmise kontrollimise osas leidis maakohus, tuginedes Valga Maavalitsuse ja L.F vahelisele kirjavahetusele, järelevalve aruandele, M.L-i, J.S. ja K.H. ütlustele ning 25.02.2008 jälitusprotokollile, et eelnimetatud kogumis tõendavad, et L.F

rikkus 25.10.2006 sõlmitud avaliku teenindamise lepingus ettenähtud vedude kvaliteedinõudeid sellega, et teenindas 03.04.2007 kahte liini 20 aastaste bussidega. Maakohus märkis, et rikkumine on fikseeritud A.K. järelevalve aruandes ja seda kinnitas viimane ka 12

kohtuistungil. Valga Maavalitsus ei rakendanud eelnimetatud lepingu lisas 4 p-s 3.1.3 ettenähtud sanktsiooni, vaid tegi ettepaneku edaspidi tagada lepingu p-st 6.1.4. kinnipidamine. Maakohtu hinnangul ei ole L.F suhtes esmakordse rikkumise eest sanktsiooni kohaldamata jätmises midagi seadusevastast. Maakohus asus seisukohale, hinnates uuritud tõendeid (elektronkirjad, Valga maavanema korraldus nr 394 ja 56, M.L-i, A.K. ja K.H. ütlused) tõendavad, et Valga maavanema

korraldusega tõsteti alates 12.06.2007 minimaalse sõidupileti hinda 5 kroonilt 7 kroonile,

sõidukilomeetri hind 70 senti jäi varasemaga samale tasemele. Ühtlasi leidis maakohus, et

piletihinda muudeti L.F algatusel, kuigi tõenditest tuleneb, et muudatus ei puudutanud üksnes L.F, vaid ka kõiki teisi Valga maakonnas tegutsevaid vedajaid. Maakohus leidis, et kuna tariifides ja sõidupileti hindades ei olnud toimunud muudatusi juba paar aastat, ei olnud

eelnimetatud muudatuste tegemine ka midagi ebaloomulikku. Samuti ei ole ka nimetatud

korralduse õiguspärasust süüdistuses kahtluse alla seatud, mistõttu ei asunud ka maakohus teistsugusele seisukohale. Maakohtu hinnangul kinnitavad uuritud tõendid kogumis (L.F 18.12.2006 kiri Valga Maavalitsusele, 28.05.2007 ja 24.09.2007 L.F taotlused dotatsiooni saamiseks seoses täiendava läbisõiduga 2007 I, II ja III kvartalis, 25.02.2008 jälitusprotokoll, T.L. , T.T. i, A.K. ütlused), et 2006 IV kvartalis ja 2007 I, II ja III kvartali eest maksis Valga Maavalitsus L.F viimase taotlusel toetust täiendavate liinikilomeetrite eest (22.12.2006 sõlmitud Valga Maavalitsuse ja OÜ Trakmain kokkulepe 31.12.2004 veolepingu muutmiseks, 18.06.2007 Valga Maavalitsuse ja L.F kokkulepe 25.10.2006 sõlmitud avaliku teenindamise lepingu muutmiseks ja 03.10.2007 Valga Maavalitsuse ja L.F kokkulepe 25.10.2006 avaliku

teenindamise lepingu muutmiseks). Maakohus märkis, et nii T.L.

kui T.T.

on

sisuliselt kinnitanud L.F taotlustes toodud asjaolusid –toimus teede ja sildade remont, millest tekkis

ümbersõiduvajadus. Seega pidas maakohus usutavaks, et L.F tekkisid täiendavad

liinikilomeetrid, mille doteerimist varasemalt sõlmitud avaliku teenindamise lepingus ettenähtud veomaht enam ei võimaldanud, mistõttu asus seisukohale, et täiendava läbisõidu doteerimine ei

olnud põhjendamatu. Ühtlasi leidis maakohus, et kuna Valga Maavalitsuse vastava tegevuse õiguspärasust ei ole süüdistuses kahtluse alla seatud, puudub ka kohtul alus asuda teistsugusele seisukohale. Uuritud tõendid kogumis kinnitavad maakohtu hinnangul, et L.F taotles nii 2006 kui 2007

Valga Maavalitsuselt nende poolt Valga maakonnas teenindavate kaugliinide doteerimist,

millised taotlused ka sisuliselt rahuldati. Samas tõendavad ka teised analoogsed veolepingud AS-iga Mulgi Reisid ja AS-iga Midima ning ka J.S. ja M.L. ütlused, et Valga Maavalitsus oli kaugbussiliinide käigus hoidmiseks sõlminud veolepinguid ka teiste vedajatega. Seega ei olnud

maakohtu hinnangul L.F lepingu sõlmimises kaugliinide käigushoidmiseks midagi

erandlikku. Valga Maavalitsuse tegevuse õiguspärasust kaugbussiliinide veolepingute

sõlmimisel pole süüdistuses kahtluse alla seatud ja ka maakohus leidis, et puudub alus asuda teistsugusele seisukohale. Maakohus märkis, et L.F seotud isikud (T.P. , E.N, R. Alpius, J.S. ) on selgitanud

L.F makstavate dotatsioonide tõstmise vajadust kütusehinna ja tööjõukulude suurenemisega, mida kinnitavad ka L.F 09.10.2007 taotlus 25.10.2006 sõlmitud avaliku

teenindamise lepingu suurendamiseks, L.F Valga regiooni 2007 I kvartali majandustulemuste analüüs ja K.H. ütlused. Maakohtu hinnangul on kütusehinna ja tööjõukulu kasv asjaolud, mis võiksid olla ühistranspordialaste toetuste suurendamise aluseks. Samas märkis

maakohus, et riigieelarvest eraldatakse toetused mitte igasuguste, vaid põhjendatud taotluste

rahuldamiseks. Siinkohal märkis maakohus, et L.F kontori läbiotsimise käigus saadud

tõenditest (L.F juhatuse 06.01.2006 ja 14.02.2006 koosolekute protokollid; L.F

Valga regiooni 2007 I kvartali analüüs, K. Muru 18.04.2007, 26.03.2007 ja 09.07.2007

elektronkirjad) nähtub asjaolu, et L.F pidev eesmärk oli dotatsioonide suurendamist

saavutada. Sama järeldus maakohtu arvates ka A.P. ja R. Alpiuse vahelisest telefonivestlusest 09.10.2007. Maakohus leidis, et puudub vajadus hinnata, kas kõik 31.12.2004 veolepingus tehtud

muudatused, millega kaasnes ka dotatsioonide suurenemine, on olnud majanduslikult põhjendatud ning märkis, et süüdistustes on veolepingus vastavate muudatuste 13

tegemist loetud õiguspäraseks teoks. Maakohus asus seisukohale, et seoses asjaoluga, mille kohaselt on 05.09.2006 kokkuleppe veolepingu muutmiseks faktiliselt alla kirjutanud T.L. , ei

oma asja lahendamise seisukohalt määravat tähendust, kuna maakohtu hinnangul on tegemist

Valga Maavalitsuse kokkuleppega, mille seaduslikkuse eest vastutab ka M.L

maavalitsuse juhina. Ühtlasi leidis maakohus, et asjas ei ole viiteid sellele, et T.L. oleks

sõlminud kokkuleppe kuidagi teisiti kui oleks seda teinud M.L ise. Maakohus viitas

25.10.2006 avaliku liiniveo lepingu p-le 4.3, mille kohaselt ei olnud sihtotstarbelise toetuse

muutmise taotlust täitjal lubatud esitada 1 aasta jooksul pärast avaliku teenindamise lepingu

sõlmimist. Uuritud tõenditest lähtuvalt leidis maakohus, et L.F oli huvitatud esimesel võimalusel muutmaks ka 25.10.2006 sõlmitud avaliku teenindamise lepingut. Maakohus asus ka

seisukohale, et kogutud tõenditest lähtuvalt, aktsepteeris M.L , et L.F taotleb novembris ja detsembris 2007 dotatsiooni tõstmist vähemalt 8-9 kroonile liinikilomeetri kohta,

lubas toetada L.F põhjendatud taotlusi ühistranspordi dotatsiooni tõstmiseks Valga

maakonnas ja edaspidi tegutseda ühistranspordi dotatsiooni tõstmise eesmärgil. Kuivõrd

ühistransporditoetusteks ettenähtud toetussummad võivad maakohtu hinnangul muutuda olenevalt ühistranspordiga seoses olevate asjaolude muutumisest, ei saa M.L-i käitumist selles osas pidada iseenesest õigusvastaseks ja seda pole tehtud ka süüdistuses. Raha päritolu, saamise ja liikumisega seonduv

Maakohus hindas süüdistatavate kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlusi ning leidis alljärgnevat. Esmalt märkis maakohus K. Muru ütluste kohta, et kuigi viimane on kohtuistungil

muuhulgas andnud ütlusi selle kohta, et temale teadaolevalt E.L. ja M.L-i kokkuleppe kohaselt pidi viimane saama 10 % igakordsest OÜ Trakmain osaluse müügihinnast, on ta samas

kinnitanud ka kohtueelse menetluse käigus antud ütluste õigsust, millest nähtuvalt mingite

selliste kokkulepete olemasolu ei olnud K. Murule teada ja raha andis ta traditsioonide jätkamisena kütuse kompenseerimiseks ja selleks, et koostöö maavanemaga laabuks. Maakohus

märkis, et K. Muru on ka selgitanud, et seostas M.L-ile antavat raha hoopis toetusega Valgamaa Fondile. Maakohus asus seisukohale, et selliste vastuoluliste ütluste andmine äratab

kahtlust K. Muru kohtus antud ütluste usaldusväärsuses selle kohta, mis asjaoludel ta M.L-ile regulaarselt raha viis, mistõttu pidas maakohus vajalikuks nendega mitte arvestada. Ühtlasi ei suutnud K. Muru ütluste erinevust veenvalt põhjendada. Siinjuures tugines maakohus

ka Riigikohtu lahenditele 3-1-1-113-06, 3-1-1-1-07, 3-1-1-3-07. A.P. ütluste osas leidis

maakohus, et A.P. kohtus ja kohtueelse uurimise käigus antud ütlustes esineb vastolu, mis

seisneb järgnevas. Kohtueelse uurimise käigus on A.P. kinnitanud, et K. Muru rääkis talle ja

A.P. sai aru, et K. Muru küsitav raha läheb Valga maavanem M.L-ile ja sellest pidi

olema kasu ka L.F tegevusele Valga maakonnas. Kohtuistungil on A.P. sellise sisuga jutuajamist ja arusaamist asunud eitama, selgitades, et eeluurimisel antud ütlused ei ole õiged.

A.P. väitel andis ta eeluurimisel ütlusi, et teda vahi alla ei võetaks. Vabadusse saamiseks oli A.P. l oluline isiklik põhjus, kuna viimane pidi korraldama noorte ralli, millest võttis osa ka tema

poeg. №orteralli kohta esitatud tõendeid ja T.P. ning A.S. ütlusi kogumis hinnates, luges

maakohus usutavaks A.P. väite, et seoses noorteralli korraldamisega ja lapse osalemisega

selles, oli A.P. peale kahtlustatavana kinnipidamist kindlasti huvitatud võimalikult kiirest

vabanemisest. Samas ei nõustunud maakohus kaitse seisukohaga, et sellest tingitud ebaõigete

ütluste andmise tõttu tuleks kohtueelse uurimise käigus antud ütlused jätta tähelepanuta ja usaldusväärse tõendina aluseks võtta kohtuistungil antud ütlused. Ühtlasi märkis maakohus, et kohtupraktikas ei ole aktsepteeritud ütluste erinevuse korral veenva põhjendusena, et kohtueelse

uurimise käigus antud ütlused olid antud vahistamiskartuses ning leidis, et kuna A.P. ütlustes esineb vastuolu asjaolu kohta, mida K. Muru temale seoses raha saamisega rääkis ja mida A.P.

aru sai, on maakohtu hinnangul A.P. kohtuistungil antud sellesisulised ütlused ebausaldusväärsed ning tuleb jätta arvestamata. Maakohus käsitles põhjalikult ka E.L. kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlusi ning leidis,

et E.L. kohtueelse uurimise käigus kahtlustatavana antud ütluste ja kohtus tunnistajana antud ütluste vahel esineb vastolu, mis seisneb selles, et kohtueelse uurimise käigus ei ole E.L. 14

rääkinud midagi OÜ-ga Trakmain seotud võlakohustustest M.L-i ees ja viimasele regulaarsest võla tagasimaksmisest. Maakohus asus seisukohale, et E.L. kohtueelse uurimise käigus kahtlustatavana antud ütluste avaldamine on lubatav. Täiendavalt viitas maakohus KrMS § 66 lg-le 2, Kaitsepolitseiameti Lõuna-eesti osakonna assistendi 27.02.2008 määrusele ja

Riigikohtu lahenditele 3-1-1-18-08 p 16, 3-1-1-80-08 p-d 10-12, 3-1-1-84-09, 3-1-1-80-09.

Hinnates E.L. ütluste usaldusväärsust, märkis maakohus, et ei nõustu E.L. väitega, mille kohaselt ei esitatud talle kohtueelse uurimise käigus küsimusi rahaliste kohustuste olemasolu kohta, kuna selgesõnaline küsimus oli esitatud, millele viimane vastas, et ei omanud. Maakohtu arvates ei ole E.L. ütluste erinevust usutavalt selgitanud ning sellest tulenevalt leidis, et E.L. kohtuistungil antud ütlused, mis puudutavad rahalisi kohustusi temal endal või temaga seotud äriühingul M.L-i ees, on ebausaldusväärsed. Maakohus leidis, et kui lähtuda E.L. kohtus väidetust, et rahaline kohustus põhineski tema ja M.L-i vahelisel kokkuleppel, võib asuda seisukohale, et küsimuse sisu pidi viimasele olema igati arusaadav ja soovi korral saanuks ta avaldada ka selle kokkuleppega

seonduvat. Samuti leidis maakohus, et E.L. suhtumist asjasse ilmestavad vestlus 25.02.2008 jälitusprotokollist. Maakohus leidis, et E.L. ütlused selle kohta, et üleantud rahasummade näol oli tegemist võla tagastamisega, on ebausaldusväärsed ja tuleb jätta arvestamata. Samas ei olnud maakohtu arvates kahtlusi aga E.L. ja K. Muru ütlustes OÜ Trakmain loomise, edasise tegevuse ja osaühingu osaluse võõrandamise kohta, sest eelnimetatud asjaolusid kinnitavad ka muud tõendid. Samas leidis maakohus, et tõendid ei kinnita kuidagi E.L. ja M.L-i ning K. Muru kohtus esitatud väiteid, et M.L andis 1997 E.L. le 30 000 krooni võlgu ja selle eest pidanuks M.L 1999 ja 2005 toimunud OÜ Tarkmaini osaluse müükidest 10 % (so 140 000 + 107 000 krooni) saama endale ning seda võlga tasuti ositi kuni 24.10.2007. Maakohus märkis, et M.L-i üheski majanduslike huvide deklaratsioonides 1997-2007 ei ole andmeid osaluse kohta OÜ-s Valga Autoinvest või viimasega seonduvatele tuludele. Maakohtu arvates väitega, et K. Muru poolt M.L-ile viidud summade näol oli tegemist nn vana võla tagasimaksmisega, ei ole kuidagi kooskõlas K. Muru käitumisega raha

viimisel. Nii selgub K. Muru enda ütlustest, et K. Murul oli M.L-ile viimiseks

vajalikuks rahast juuni lõpus 2006 olemas 25 000 krooni, septembri lõpus 2006 25 000 krooni ja

märtsi lõpus 2007 25 000 krooni, kuid samas andis ta M.L-ile üle neil

kordadel 15 000 krooni. Maakohus leidis, et kui oleks tegemist nn vana võlaga, on K. Muru käitumine arusaamatu, kuna kui raha oli olemas, saanuks ju selle kohe võla katteks ära maksta ja mitte jääda ootamata järgmist kvartalit. Maakohus märkis, et väljendit „võlg“ on asjaosaliste omavahelises suhtluses kasutatud üksnes ühel korral ning see nähtub 25.02.2008 jälitusprotokollist. Maakohus leidis, et üksnes ühel korral väljendi „võlg“ kasutamine ei võimalda asuda seisukohale, et tegemist ongi just M.L-i ja E.L. vahelisest kokkuleppest tuleneva võla tagasimaksmisega. Samuti märkis maakohus, et K.

Muru pole oma töökaaslastega suheldes sellist väljendit kasutanud, vaid on rääkinud hoopis „leivaisa“ toetamisest. Maakohus asus seisukohale, et kuna erinevates tõendites on kattuvad nii summad kui maksmise tähtajad so kvartalis 25 000 krooni ja aastas kokku 100 000 krooni, järeldub

sellest, et K. Muru telefonivestluses A.P. ga 25.09.2006 on „leivaisana“ silmas pidanud G. Trašanovit.

Maakohtu hinnangul ei ole asjas sisulist vaidlust selle üle, millal ja kui palju K. Muru M.L-ile 2006 ja 2007 sularaha viis. Maakohus leidis, et K. Muru ja M.L-i ütlused on kattuvad selles, et 2006 esimese kvartali lõpus märtsis viis K. Muru M.L-ile 25 000 krooni, 2006 teise kvartali lõpus 15 000 krooni, 2006 kolmanda kvartali lõpus 15 000 krooni ja 2006 jõulude paiku 15 000 krooni (s.o aastas kokku 70 000 krooni). 2007 esimese kvartali lõpus viis K. Muru

M.L-ile 15 000 krooni ja 24.10.2007 45 000 krooni (s.o aastas kokku 60 000 krooni). Maakohus märkis, et K. Muru ja M.L-i ütlused on kattuvad ka selles, et raha üleandmised toimusid M.L-i töökohas, s.o Valga Maavalitsuse ruumides.

Maakohus leidis, et raha päritolu ja raha saamise ning viimisega seonduvaid asjaolusid tõendavad lisaks ka järgnevad tõendid: A.P. , E.N-i, V. Z ja V. S ütlused ning 25.02.2008 ja 16.08.2008 jälitusprotokollidest nähtuv teave. 15

K. Muru ütluste, K. Muru ja A.P. 08.03.2006 ja 09.03.2006 elektrooniline kirjavahetuse ja

jälitusprotokollis esineva teabe põhjal luges maakohus tõendatuks, et märtsis 2006 K. Muru

poolt M.L-ile üleantud raha näol oli sisuliselt samuti tegemist L.F rahaliste

vahenditega ning selle nn „leivaisale“ maksmine toimus A.P. teadmisel ja nõusolekul. Maakohus leidis, et K. Muru kooskõlastas raha andmise üksnes A.P. ga ning mingeid tõendeid E.N-i seotuse kohta 2006 esimese kvartali lõpus üleantud rahaga ei ole, kuigi L.F ja K. Murule esitatud süüdistustes E.N-i kaasabi sisaldub. Samas puudub eelnimetatud episood E.N-i enda süüdistuses.

Maakohus tuvastas, et 2006 teise kvartali lõpus sai K. Muru raha 25 000 krooni L.F kassast,

mille andis temale 29.06.2006 A.P. korraldusel E.N.

Maakohus, lähtudes asjaolust, et K. Muru sai M.L-ile andmiseks vajamineva raha Tartust kätte 29.06.2006 ja peale 03.07.2006 kuni sügiseni M.L-iga telefonitsi ei suhelnud, leidis, et on usutav, et raha reaalne üleandmine võis toimuda ajavahemikul 29.06.2006 kuni 03.07.2006. Ühtlasi pidas maakohus eluliselt usutavaks, et kuna eelnimetatud ajavahemikul käis arutelu riigihanke teemal, toimus raha üleandmine ühel ja samal päeval. Maakohus tuvastas, et K. Muru süüdistuses antud episoodis on viga, mille kohaselt sai K. Muru 29.09.2006 raha L.F kontoris E.N-i käest. Sama viga kordub ka L.F süüdistuses. Maakohus leidis, et süüdistusse märgitud raha saamise kuupäeva 29.09.2006 puhul on tegemist ilmse

ebatäpsusega ning A.P. ja E.N-i süüdistustes sama episoodi puudutav kuupäev on märgitud

õigesti, mistõttu ei muuda maakohtu arvates eelnimetatud ebatäpsus seda ebaselgeks. Maakohus leidis, et 2006 kolmanda kvartali summa 25 000 krooni sai K. Muru samuti L.F kassast, mida tõendavad nii tabel „võlg“ kui jälitusprotokollides toodu. Maakohus märkis, et K. Muru ja M.L-i omavaheline telefonivestlus 29.09.2006 varahommikul ja K. Muru varjatud jälgimine 29.09.2006 tõendavad, et 28.09.2006 L.F saadud raha andis K. Muru M.L-ile üle 29.09.2006 hommikul ajavahemikus 08.05-08.30, kui K. Muru käis Valga Maavalitsuses.

Maakohus, hinnates kogumis K. Muru, M.L-i ja K.M. ütlusi, luges tõendatuks, et K.

Muru käis 2006 lõpus M.L-i juures ilmselt 21.12.2006 ennelõunasel ajal. Maakohus

märkis, et kuna hilisemate kohtumiste kohta sama aasta lõpus andmeid ei ole, võib asuda

seisukohale, et raha andis K. Muru üle 21.12.2006 ennelõunasel ajal nagu on märgitud

süüdistuses. Nagu K. Muru on selgitanud, kasutas ta selleks varasemast ajast seifi jäänud summasid. Sellise väite teeb maakohtu hinnangul usutavaks K. Muru 28.12.2006 telefonikõnes

A.P. avaldatu, et andis raha oma kassast juba ära. Maakohus leidis, et K. Muru kasutas selleks nn mustas kassas olevat raha, mis oli L.F varem saadud summadest üle jäänud. Maakohtu hinnangul oli raha andmine detsembris 2006 sisuliselt kooskõlastatud A.P. ga, kes K.

Muru poolt äraantud raha kompenseerimiseks viis 29.12.2006 K. Murule L.F rahalisi vahendeid 25 000 krooni.

Maakohus, hinnates kogumis K. Muru, E.N-i ja A.P. ütlusi ning jälitusprotokollides toodut,

järeldas, et 2007 esimeses kvartalis M.L-ile andmiseks vajaliku raha sai K. Muru 20.03.2006 Tartus L.F kassast. Maakohus märkis, et puuduvad otsesed tõendid asjaolu

kohta, millal täpselt K. Muru raha viis. Lähtudes asjaoludest, et K. Muru sai M.L-ile andmiseks vajamineva raha Tartust kätte 20.03.2007 ja et omavaheline kokkusaamise lepiti kokku telefonitsi, leidis maakohus, et K. Muru tegi seda ajavahemikul märtsi lõpp 2007 kuni 16.04.2007. K.

Muru poolt M.L-ile sularaha üleandmist 24.10.2007 kinnitavad eelnimetatute ütlused, jälitusprotokollid, M.L-i kahtlustatavana kinnipidamise protokoll ja eksperdiarvamused. Maakohus leidis, et K. Muru väide, mille kohaselt oli ta raha 45 000 krooni saanud sama aasta kevad-suvel toimunud vanade mahakantud autobusside müügist, on kooskõlas ka muude asjas kogutud tõenditega. Maakohus, hinnates kogumis K. Muru, A.P. , E.N-i, M.K. ja D.S. ütlusi,

jälitusprotokollis toodut, luges tõendatuks, et K. Muru müüs 2007 suve alguses D.S. vanu

mahakantud busse ja sai selle eest 45 000 krooni. Kuigi tegemist oli mahakantud varaga, oli maakohtu hinnangul müügist laekuva summa näol vaieldamatult tegemist ikkagi L.F kuuluvate rahaliste vahenditega, millest on maakohtu arvates tingitud olnud ka A.S. pahameel, mis avaldus 20.06.2007 telefonivestlustes K. Muruga.

Lisaks märkis maakohus, et M.T. , E. K, V.Z. , M.T. ja A.S. ütlustest saab teha järelduse, et juhatuse liikmetel (sh A.P. , E.N, K. Muru) oli võimalik käsutada vajaduse korral AS

16

L.F rahalisi vahendeid, andes neid muuhulgas üle ka üksteisele. Nimetatud asjaolu faktilist

teostamist ei ole K. Muru, E.N ja A.P. ka eitanud. Samuti pidas maakohus vajalikuks märkida, et asjas puuduvad tõendeid selle kohta, et K. Muru oleks lisaks süüdistuses toodutele

A.P. lt või E.N-ilt saanud veel mingeid muid summasid, mida ta oleks kasutanud mingitel muudel eesmärkidel (materjalide, töövahendite hankimisel vms). maakohus asus seisukohale, et kuigi M.T. , E.K. ja A.S. on kinnitanud, et aruandeperioodi lõppedes puudujääki kunagi ei olnud ja E.N-i kinnitusel on K. Muru kogu temale antud raha tagastanud, annavad probleemidest nn

juhatuse liikme kassades tunnistust juhatuse liikmete omavahelistes telefonikõnedes avaldatu (25.02.2008 jälitusprotokoll). Maakohus leidis, et asjaolu, mille kohaselt nn augud kassas kunagi hiljem kõrvaldati (nagu A.S. , M.T. , M.T. ja E.N-i ütlused) ei tee olematuks fakti, et summad olid pärit L.F rahalistest vahenditest, kuna hetkeni, kui K. Muru andis sularaha M.L-ile üle, oli see L.F kuuluv ja peale üleandmist läks see äriühingu omandist välja. Maakohtu hinnangul poleks saanud sellist raha üleandmist vormistada kassa väljamineku orderiga, kuna puudus võimalus näidata väljaminekut mõne seadusliku kuluna ja puudus ka kuludokument. Maakohus tuvastas, tuginedes M.T. ja M.T. ütlustele, et vanade busside müügist saadud summa oli ettevõtte

raamatupidamises üldse kajastamata ja seda tehti alles 2008 ja siis esitati K. Murule nõue poolt

vanade busside müügist saadud raha hüvitamiseks. Sellest tulenevalt asus maakohus seisukohale, et

süüdistatavate tegevus nn kassaaukude täitmisel oligi suunatud juba kassas oleva puudujäägi varjamisele ja kõrvaldamisele. Maakohus märkis, et kohtu ülesanne käesolevas asjas ei ole anda õiguslikku hinnangut sellele, kuidas L.F oli korraldatud sularaha hoidmine ja liikumine ja kas juhatuse liikmed nn

juhatuse liikme kassas olevate L.F rahaliste vahendite käsutamisel toimisid äriühingu suhtes õiguspäraselt või mitte. Ühtlasi ei sisalda esitatud süüdistused etteheited finantsdistsipliini rikkumisest või äriühingule kahju tekitamisest vms. Maakohtu õiguslik hinnang K. Muru ja M.L-i poolt toimepandule

Lisaks eeltoodule on maakohus altkäemaksu ja pistise koosseisu käsitledes viidanud Riigikohtu

lahenditele 3-1-1-118-06 ja 3-1-1-10-09. Samuti on maakohus, erinevalt M.L-i ja L.F

kaitsjatest asunud seisukohale, et ametiisiku vastutust võimalike ametiülesannete täitmisest tulenevate rikkumiste puhul ei välista asjaolu, kui vastavad ametiisiku otsustused või toimingud tuginevad mõne teise ametiisiku või kollegiaalse organi ettepanekule või otsustusele ning rõhutab, et riigihanke puhul oli vastavalt PKS p-le 20.4 kui ka ÜTS § 6 lg 1 p-le 6 lõplike

otsuste tegemine maavanema kui maavalitsuse juhi pädevuses. Lähtudes kogutud tõenditest

leidis maakohus, et riigihanke „Avalik liinivedu Valga maakonna I liinigrupi bussiliinidel“

käigus on M.L eksinud selgelt sätestatud ja üheselt mõistetavate õigusnormide vastu.

Ühtlasi märkis maakohus, et ka Riigikohus (lahendid 3-1-1-28-05 ja 3-1-1-79-07) olnud

seisukohal, et tuginemine mõne muu organi või ametiisiku otsustusele ei välista iseenesest konkreetse ametiisiku vastutust.

M.L-i ja K. Muru vahelise kokkuleppe osas möönis maakohus, et puuduvad otsesed andmed selle kohta, milline oli eelnimetatute vahelise kokkuleppe konkreetne sisu, millega raha

andmine seotud on. Samas märkis maakohus, et pikaajalise jälitustegevuse käigus kogutud

tõendites ei ole andmeid selle kohta, millega konkreetselt süüdistatavad ise iga konkreetset rahasummat seostasid. Ühtlasi ei sisalda süüdistatavate omavahelised vestlused konkreetseid ettepanekuid altkäemaksu või pistise lubamise või andmisega seoses ning juttu on olnud üldiselt „leivaisa“ toetamisest, K. Muru Valgas toimetamisest, mingist finantsabi vajavast teemast seoses

maavalitsusega või M.L-ile maksmisest. Maakohus märkis, et süüteokoosseisu realiseerimiseks ei ole vajalik konkreetne kokkulepe pistise või altkäemaksu võtja ja andja vahel

ning piisab ekvivalentsussuhtest. Maakohus viitab õiguskirjandusele, mille kohaselt puudub ekvivalentsussuhe, kui tegemist on üksnes mõlemapoolsete visioonidega teatud valdkonnas või kui ametiisikult eeldatakse vaid üldist vastutulelikkust või heatahtlikkust, kuid viimasega ei ole aga tegemist siis, kui ametiisiku pädevus ja altkäemaksuandja tegevusala võimaldavad teha

järeldusi altkäemaksuandja poolt ostetud teenuse laadi kohta või annavad tunnistust

asjakohastest suhetest või kokkupuutepunktidest. Maakohus leidis, et Valga maavanema 17

M.L-i ja L.F ning OÜ Trakmain juhatuse liikme K. Muru kokkupuutepunkt oli

ilmselge. OÜ Trakmaini näol oli tegemist äriühinguga, kes juba aastaid oli tegelenud Valga maakonnas avaliku liiniveoga. 10.08.2005 kuni 04.10.2006 oli OÜ Trakmaini ainuosanikuks L.F . Peale ühinemise lõpuleviimist ja 25.10.2006 avaliku liiniveo lepingu sõlmimist jäigi L.F peamiseks avalike liinivedude tegijaks Valga maakonnas. M.L-i pädevusse Valga

maavanemana kuulus ühistranspordi korraldamine Valga maakonnas. Selle tõttu on maakohtu

hinnangul välistatud, et sularaha andmine võis toimuda üksnes üldise vastutulelikkuse ja

heatahtlikkuse saavutamiseks. Lähtudes kriminaalasja tehioludest ning tõendamist leidnud asjaoludest, on maakohtu arvates võimatu kahelda nn ekvivalentsussuhte olemasolus. Maakohus tuvastas, et M.L-i juhitud Valga Maavalitsus ning OÜ Trakmain ja L.F juhatuse liige on sõlminud korduvalt mitmesuguseid avaliku liiniveo lepinguid ja lepingutes muudatuste

kokkuleppeid, mille tulemusena suurenes vedajale makstav dotatsioon, suurendanud oma

korraldusega piletitariife, jätnud rakendamata avaliku teenindamise lepingu rikkumise eest ettenähtud sanktsiooni. Seega kasutas maavanem maakohtu hinnangul oma diskretsiooniõigust L.F huvides. Lisaks leidis maakohus, et M.L-i soosiv suhtumine väljendus eriti riigihanke käigus, kus maavanem korduvalt nii sõnaliselt kui ka tegudega andis mõista, et ta on huvitatud sellest, et hanke tulemusena saaks avalikku liinivedu Valga maakonnas tegema hakata

L.F (K. Muru ja A.P. vahelised telefonivestlused, M.L-i mitteametlikud kohtumised L.F esindajatega). Eeltoodust tulenevalt järeldas maakohus, et M.L

täitis oma ametiülesandeid selliselt, et tagada L.F nende jätkuv tegutsemine Valga maakonnas ja seda võimalikult soodsatel tingimustel. Maakohus leidis, et K. Muru väide, mille kohaselt ei seostanud ta M.L-ile raha andmist

üldsegi maavanema tegevusega L.F puudutavate ühistranspordialaste küsimuste lahendamisel, on vastuolus K. Muru enda faktilise käitumisega ning esitatud maakohtu arvates

eesmärgiga vabastada nii ennast kui kaassüüdistatavaid võimalikust vastutusest. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et pole oluline, et süüdistatavate omavahelistes vestlustes puuduvad

konkreetselt formuleeritud ettepanekud altkäemaksu või pistise lubamiseks või andmiseks.

Piisab, et kui anti üksteisele mõista, et maavanem arvestab L.F huve. Milles selline

huvide arvestamine pidi seisnema, on situatsiooni tervikuna vaadeldes maakohtu hinnangul arusaadav.

Maakohus märkis, et asjas on muuhulgas vaidlus selle üle, kas süüdistuses kirjeldatud Valga Maavalitsuse otsustused ja toimingud olid üldse L.F kasulikud. Maakohtu hinnangul on üldiselt teadaolevalt igasuguse äriühingu tegevuse eesmärk kasumi teenimine. Ühistranspordi

vallas tegutseja saab arvestada asjaoluga, et avalikke liinivedusid tegevatele ettevõtjatele on seaduses ette nähtud riigi toetus, kusjuures ÜTS §-st 13 p 2 tulenevalt peavad avaliku liiniveo

kulud olema kaetud avaliku teenindamise lepingu alusel osutatava ühistransporditeenuse eest saadava tuluga. Ka on avaliku liiniveo lepingud tavapäraselt pikaajalised ja ette on nähtud dotatsioonide suurendamise võimalus. Seega juba tulenevalt asjaolust, et avaliku liiniveo lepingu sõlminud ettevõtja saab arvestada püsiva tööga ja riigi poolt tagatud stabiilse sissetulekuga, on

osalemine avalikus liiniveos ettevõtjale kasulik. Maakohtu arvates ei osaleks ettevõtjad

vastavates riigihangetes, kui nad ei näeks sellises tegevuses kasulikkust. Maakohus märkis, et olukorras, kus riigihankel „Avalik liinivedu Valga maakonna I liinigrupi bussiliinidel“ tõusetus

küsimus pakkumiste uuesti hindamisest, soostus L.F lepingu sõlmimisega endise AS Pärnu ATP tingimustel, millised olid tõesti võrreldes L.F enda pakkumise tingimustega

ebasoodsamad. Siinkohal pidas maakohus vajalikuks rõhutada L.F seotud isikute poolt avaldatut: T.P. on kinnitanud, et pakkumistel osalemisel arvestati eesmärgiga teenida tulu;

A.P. on selgitanud, et riigihankes osalemine on kümne aasta projekt ja üks aasta miinuses ei

tähenda seda, et hanke lõpus ollakse miinuses; K. Muru on 30.03.2007 telefonikõnes A.K. avaldanud, et on teinud oma arvutused niimoodi, et Valgamaa liinivedu jõuaks kasumisse viie

aastaga; M.T. on kinnitanud, et käesoleval ajal on L.F vedamine Valga maakonnas

kasulik. Maakohus, hinnates eeltoodut, järeldas, et hankelepingu sõlmimine endise AS Pärnu ATP tingimustel on lõppkokkuvõttes L.F olnud kasulik. Ühtlasi märkis maakohus, et kuna dotatsioonid, piletitulu on osa avaliku liiniveo kohustuse täitmisega kaasnevatest tuludest, on nende tõstmine ilmselgelt vedajale kasulik, mis aitab katta 18

vedaja kulusid ning lõppkokkuvõttes tagab ka vedaja eesmärgi teenida veel rohkem tulu. Lisaks

ei saa maakohtu hinnangul olla kahtlust selles, et lepingu rikkumise korral sanktsioonide

rakendamata jätmine on vedajale kasulik, sest tema tulu ei vähene, kuna sanktsiooni rakendamisel saab vedaja vähem dotatsiooni, mis ka 2007 lõpus juhtus, kui Valga Maavalitsuse 06.12.2007 korraldusega vähendati L.F 2007 makstavat sihtotstarbelist toetust 10 0000

krooni võrra. Maakohus leidis, et kriminaalasja lahendamise seisukohalt ei oma tähendust asjaolu, et 25.10.2006 avaliku liiniveo lepingu sõlmimine L.F oli majanduslikus mõttes riigile kasulik, kuna inkrimineeritud teod ei olegi seotud riigile kahju tekitamisega. Seega võib maakohtu hinnangul ametiisiku tegu, mis on käsitletav nn vastuteenena, olla olemuselt ka parimaks otsuseks majanduslikus mõttes. Maakohtu arvates ei oma sisulist tähendust ka asjaolul, kas Valga Maavalitsus oleks sõlminud L.F lepingud ka juhul või teinud muid L.F huve puudutavaid toiminguid, kui K. Muru poleks M.L-ile raha andnud. Seoses asjaoluga, et K. Muru andis M.L-ile raha alati üle isiklikult ja omavahel olles, on maakohtu hinnangul täiesti arusaadav, et tunnistajad

raha andmisest midagi ei tea. Seega ei saa maakohtu arvates tunnistajad ka teada, kas

maavanema tegevus oli raha saamisest kuidagi mõjustatud. Maakohus viitas ka Riigikohtu

lahenditele 3-1-1-138-03 ja 3-1-1-65-00 ning asus seisukohale, et oluline on asjas see, et karistatav on maksmine soodsate otsuste eest. Maakohus leidis, et asjaolu, mille kohaselt pole teada milliseid konkreetseid maavanema tegusid

K. Muru ja M.L-i igakordselt raha üleandmisel silmas pidasid, ei välista iseenesest vaidlusaluste süüteokoosseisude tuvastamist, kuna kõik süüdistuses loetletud teod jäävad sellesse

valdkonda, millel ekvivalentsussuhe tugineb ja on maakohtu arvates hõlmatud K. Muru ja M.L-i

kokkuleppega selles, et K. Muru maksab M.L-ile kvartalis 25 000 krooni. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile 3-1-1-79-96 ja KrMS § 268 lg-le 1 ning märkis, et kuna süüdistuses on konkreetsed summad seostatud konkreetsete tegudega, tuleb ka maakohtul sellest lähtuda. Maakohus asus seisukohale, et kokkuleppe maksta kvartalis 25 000 krooni võimaldab järeldada, et igakordselt üleantud rahasumma on seotud sellega ajaliselt kõige lähemalseisvate tegudega, nagu süüdistuses põhiliselt lähtutud on. Subjektiivse külje osas leidis maakohus, et nii M.L kui ka K. Muru on süüteod toime pannud otsese tahtlusega. Maakohus ei tuvastanud õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. Süüdistus kaasaaitamises

Kaasaaitamise osas viitas maakohus Riigikohtu lahenditele 3-1-1-97-09 ja 3-1-1-94-00.

Maakohus leidis, et altkäemaksuks või pistiseks vajamineva raha hankimine A.P. ja E.N-i

poolt on vaieldamatult vaadeldav ainelise kaasabina, kuna E.N-i ja A.P. abil saadud rahasummasid kasutas K. Muru M.L-ile maksmiseks. Seega esineb maakohtu hinnangul

põhitegude ja kaasaitamistegude vahel vahetu põhjuslik seos. Kooskõlastuse või nõusoleku

andmine A.P. poolt on maakohtu arvates vaadeldav vaimse kaasabina. K. Murul L.F

juhatuse liikmena oli õigus käsutada enda valduses olevaid äriühingu rahalisi vahendeid, kuid vaatamata sellele pidas K. Muru siiski igal korral vajalikuks kooskõlastada oma tegevus A.P. ga, et olla oma tegevuses kindel. Viimane ei olnud ilmselt K. Muru tegutsemise absoluutne eeldus,

kuid kindlasti toetas ja kinnitas K. Muru teootsust anda L.F rahalisi vahendeid M.L-ile .

Subjektiivse külje osas viitas maakohus Riigikohtu lahendile 3-1-1-97-09 ja 3-1-1-150-03 ning

märkis, et asjas on vaidlus ka selle üle, kas A.P. ja E.N üldse teadsid, mida K. Muru neilt

saadud rahaga teeb. A.P. ja E.N on nimetatud asjaolu eitanud. K. Muru on kohtuistungil

kinnitanud, et temal oli jutt A.P. ga ja E.N-iga konfidentsiaalsest kokkuleppest ja M.L-i

nime K. Muru ei nimetanud. Samas leidis maakohus, et K. Muru on kohtueelse

menetluse käigus andnud aga teistsuguseid ütlusi. A.P. on kohtuistungil M.L-i nime kasutamist eitanud ja püüdnud väita, et jutuajamisel A.S. ga viskas ta „leivaisa“ teemal nalja.

Samas A.S. ei ole maakohtu hinnangul A.P. poolt öeldut naljana võtnud, kui pahandas K.

Muruga selle eest, et tema teadmata liigub ettevõttes sularaha. Samas vestluses on A.S.

kinnitanud, et kuulis A.P. käest, et K. Muru kasutab sularaha M.L-ile maksmiseks.

19

Maakohus tuvastas, et sõna „leivaisa“ on kasutatud 25.09.2006 K. Muru ja A.P. vahelises

telefonikõnes. A.P. ei ole selles kõnes ega järgnevates rahateemalistes jutuajamistes ühtegi täpsustavat küsimust „leivaisa“ kohta esitanud. Lisaks on täpsustavad küsimused käinud üksnes

summa kohta. Sellest saab maakohtu arvates järeldada, et „leivaisa“ isik oli A.P. l teada juba

varasemast ajast. Samuti ei pidanud maakohus eluliselt usutavaks, et A.P. L.F juhatuse

esimehena andis teisele juhatuse liikmele K. Murule märkimisväärseid äriühingule kuuluvaid

rahalisi vahendeid teadmata, milleks viimane neid vajab ja kasutab. Et A.P. teadis, milleks K.

Muru raha kasutab, järeldub A.S. poolt 20.06.2007 K. Murule väidetust, et kuulis A.P. käest, et K. Muru kasutab sularaha M.L-ile maksmiseks.

Maakohus asus seisukohale, et A.P. oli oma ametikohast L.F teada alljärgnevad asjaolud: L.F on oma ühistranspordialasest tegevusest tulenevalt vajalik suhelda Valga Maavalitsusega; L.F tegutseb pidevalt dotatsioonide tõstmise eesmärgil; lõplikud otsused ühistranspordi vallas langetab maavanem. Maakohus rõhutas asjaolu, et L.F ja Valga Maavalitsusel ei olnud peale ühistranspordialaste küsimuste muid kokkupuutepunkte. Maakohus leidis, et üldiselt teatadaolev on asjaolu, et kellelgi ei ole maavalitsuse ametnikega suhtlemisel

vaja mingite teenuste või otsuste eest tasuda (välja arvatud seaduses ettenähtud riigilõivud, tagatised jms) ja vastupidisel juhul on tegemist õigusvastase käitumisega.

Seega asus maakohus seisukohale, et A.P. käitumises on tuvastatav vähemalt kaudne tahtlus aidata kaasa K. Muru ebaseaduslikele tegudele. Maakohus leidis, et eluliselt on usutav, et A.P.

ei omanud alati täpset ülevaadet, millal ja milline konkreetne L.F huve puudutav

ühistranspordialane otsustus tehakse, kuid märkis, et otsustused olid A.P. jaoks määratletavad vähemalt üldjoontes. Maakohus rõhutas, et kaasaaitamine kõigi asjaoludeni ulatuvat teadmist ei

eelda ning piisab teadmisest, et teatud eesmärk saavutatakse kaasaaitaja teopanuse toel.

Riigihanke „Avalik liinivedu Valga maakonna I liinigrupi bussiliinidel“ puhul saab maakohtu

arvates asuda seisukohale, et A.P. oli ka täpsemalt kursis otsustamist vajavate küsimustega. E.N-i osas leidis maakohus, et E.N-i poolt K. Murule raha andmised on toimunud A.P. lt

saadud korralduse alusel, mistõttu ei saanud E.N olla ka sellisel määral teavet K. Muru tegemiste kohta kui A.P. l.

Maakohtu arvates puuduvad nii otsesed kui kaudsed tõendid, mis kinnitaksid, et E.N

29.06.2006 A.P. korraldusel K. Murule sularaha andes teadis, mida K. Muru selle rahaga

täpsemalt teeb. Maakohus märkis, et E.N-i se on seda eitanud ja selle ajaperioodi kohta

puuduvad ka jälitustoimingutega kogutud tõendid. Seetõttu leidis maakohus, et 29.06.2006

episoodis pole tõendatud subjektiivsed tunnused ja nimetatud episood tuleb süüdistusest välja jätta.

Maakohus leidis, et septembrikuu 2006 episood on tõendatud. Lisaks märkis maakohus, et E.N-ile

oli ametikohast tulenevalt teada samad asjaolud, mis A.P. puhul. Sellest tulenevalt asus maakohus seisukohale, et E.N septembri lõpus 2006 piisavalt alust järeldada, et K. Muru

Valgas toimetamine, milleks oli kiiresti vaja sularaha kellelegi andmiseks, on seotud M.L-ile raha maksmisega. Maakohtu hinnangul on E.N-i käitumises tuvastatav vähemalt kaudne tahtlus aidata kaasa K. Muru ebaseaduslikule teole. Maakohus leidis, et erinevalt septembrist 2006 ei võimalda tõendid märtsis 2007 teha nii täpseid järeldusi selle kohta, mis laadi või ulatuses teavet K. Muru Valgas toimetamisest oli E.N olemas 20.03.2007, kui ta andis K. Murule 25 000 krooni. Samas oli maakohus seisukohal, et kõik toimus analoogselt eelmise korraga ning E.N pidi hiljemalt septembris 2006 aru saama,

et K. Muru kasutab raha M.L-ile maksmiseks. Olukorra analoogsusest tulenevalt võimaldas maakohtu arvates E.N ka märtsis 2007 aru saada, milleks K. Muru saadud raha kasutab. Seega leidis maakohus, et E.N-i käitumises on tuvastatav vähemalt kaudne tahtlus.

Nagu maakohus A.P. puhul märkis, leidis ka E.N-i puhul, et kaasaaitamine ei eelda kõigi

asjaoludeni ulatuvat teadmist ja piisab teadmisest, et teatud eesmärk saavutatakse kaasaaitaja teopanuse toel ning riigihanke „Avalik liinivedu Valga maakonna I liinigrupi bussiliinidel“ puhul asus maakohus seisukohale, et ka E.N oli täpsemalt kursis otsustamist vajavate küsimustega.

Maakohus leidis, et A.P. ja E.N-i õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.

20

Juriidilise isiku vastutus L.F vastutuse osas viitas maakohus TsÜS § 31 lg-le 2,5, äriseadustiku (edaspidi ÄS)

§-le 316, § 306 lg-le 1, KrMS §-le 36 ning Riigikohtu lahenditele 3-1-1-13-06, 3-1-1-9-05 ja 3-1-1-7-04 ning märkis, et esmaselt on juriidilisele isikule omistatav tema juhatuse kui

seadusliku esindaja (TsÜS § 34 lg 1) teadmine ja tahe. Kokkuvõtlikult asus maakohus seisukohale, et maavanema ühistranspordialaste otsustustega ei kaasnenud otseselt mitte juhatuse liikmete isiklik kasu, vaid kasu L.F, mis sai edendada oma majandustegevust Valga

maakonnas ja täita seeläbi ärilisi eesmärke. Ühtlasi pidas maakohus märkimisväärseks 20.07.2007 kell 09.22 toimunud A.S. ja K. Muru

vahelises telefonikõneluses avaldatut, mille kontekstis on maakohtu hinnangul A.S. aktsepteeritavaks pidanud raha kasutamist õilsal eesmärgil ja firma huvides, kuid tingimusel, et see ei toimuks tema teadmata. Eelviidatud kõnest järeldas maakohus, et L.F juhtkonna

vähemalt teatud osa möönis võimalust, et äriühingus ringlevat raha kasutatakse äriühingu huvides teatud riigiametnikele maksmiseks. Samuti leidis maakohus, et puuduvad L.F õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.

A.P. süüdistus KarS § 418 lg 1 järgi

Maakohus leidis, tuginedes kogutud tõenditele, et A.P. on maakohtu poolt tuvastamata ajast

kuni 26.10.2007 hoidnud tulirelva laskemoona omamata nii RelvS kui KaLS ja selle alusel

väljaantud õigusaktides sätestatud korras väljaantud luba tulirelva laskemoona hoidmiseks,

millega on A.P. eiranud RelvS § 32 lg 1, § 34 lg 2, KaLS § 26 lg 5,7 ning Kaitseliidu ülema

07.03.2001 käskkirjaga nr 38 kinnitatud Kaitseliidu relvade käsitlemise korra p 9.1 ja 9.3.

Maakohus leidis, et A.P. väide, mille kohaselt tahtis ta relvaloa kehtivuse lõppedes ära anda kaitseliidule hoiule ka padruneid, kuid relvur ei võtnud seda vastu, ei ole asjas millegagi ümber lükatud ja maakohus ei seadnud ka selle väite õigsust kahtluse alla. Samas ei välista maakohtu arvates nimetatud asjaolu iseenesest vastutust.

Maakohus märkis, et samal ajal, kui muudeti KarS § 418 lg 1 sätteid ja jäeti sellest välja padrunite ebaseaduslikus koguses käitlemine, muudeti ka RelvS-i. Seadusandja mõte 24.01.2007

muudatuste tegemisel nii KarS § 418 lg-s 1 ja RelvS § 8913

on olnud dekriminaliseerida

padrunite ebaolulises koguses käitlemine, kuid samas ei määratleta, milline on padrunite ebaoluline kogus. Maakohus viitas ebaolulise koguse määratlemisel Viru Ringkonnakohtu otsusele 1-07-8605, kus

asuti seisukohale, et 5 jahipüssipadrunit ei ole ebaoluline kogus ja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele 1-07-8224, kus asuti seisukohale, et RelvS § 46 lg-s 5 on seadusandja kaudselt andnud

mõista, milline on laskemoona suur kogus. Ühtlasi osundas maakohus KarS kommenteeritud väljaandele, mille kohaselt tuleb padrunite arvulise koguse hindamisel arvestada RelvS § 46 lg-s

5 sätestatud kogustega ning selles lubatud kogust ületavat kogust ei saa lugeda ebaoluliseks. Samas, hinnates padrunite kogust oluliseks või ebaoluliseks, ei saa siiski piirduda ainuüksi laskemoona arvulise kogusega, vaid tuleb arvestada ka laskemoona liigi (nt tavaline jahipadrun või sõjaväes kasutatav laskemoon) ja alaliigiga (nt dum-dum kuulid).

Maakohus tuvastas, et A.P. poolt hoitud tulirelva padrunid on olnud kõik alla 12,7 mm läbimõõduga, mis nähtub tulirelva ekspertiisi akti kirjeldavast ja põhjendavast osast. Tegemist pole tsiviilkäibes keelatud laskemoonaga ja kogus ei ületa RelvS § 46 lg-s 5 sätestatud koguseid.

Seetõttu leidis maakohus, et tegemist on padrunite ebaolulises koguses käitlemisega ja A.P. teos esinevad RelvS § 8913 järgi kvalifitseeritava väärteo tunnused. Ühtlasi märkis maakohus, et

RelvS § 46 sätestatud kogused kehtivad küll isikute puhul, kellel on sellise laskemoona hoidmiseks vajalikud load olemas, kuid lubade puudumine ei välista maakohtu arvates nimetatud kogustest lähtumist ning ei tingi iseenesest toimepandu kvalifitseerimist kuriteona. Karistuse mõistmine

Karistuse mõistmisel lähtus maakohus KarS §-st 56 ja Riigikohtu lahenditest 3-1-1-40-04 ja

3-1-1-99-06. Maakohus pidas oluliseks süü suuruse hindamisel kõigepealt oluliseks lähtuda kaitstavate õigushüvede kahjustamise ulatusest ja intensiivsusest. Pistise võtmise ja andmise 21

süüteokoosseisude puhul on kaitstavaks õigushüveks isikute usaldussuhe riigi ja avalike

institutsioonide esindajate vastu ning usk ametiisiku erapooletusse, objektiivsusse ja äraostmatusse. Altkäemaksu andmise või võtmise korral ei ole aga kahjustatavaks õigushüveks

mitte ainult riigivõimu funktsioneerimine üldse, vaid eelkõige riigivõimu õiguspärasus, ausus, usaldusväärsus ja äraostmatus (Riigikohtu lahend 3-1-1-70-97).

Maakohus asus seisukohale, et on kuritegusid toime pannes näidanud äärmiselt M.L küünilist suhtumist avaliku teenistusega kaasnevatesse õigustesse ja kohustustesse, kahjustades

oma tegevusega oluliselt riigi huve ning autoriteeti, sest riigivõimu aususe ja äraostmatuse

põhimõtet rikkus kõrgel ametikohal töötav isik, kusjuures korduvalt ja pika aja jooksul.

Episoodide rohkus võimaldab maakohtu hinnangul M.L-i puhul järeldada juba

süstemaatilisust. Seetõttu luges maakohus M.L-i süüd suureks. Lisaks pidas maakohus

vajalikuks rõhutada, et olukorras, kus õiguspoliitiliselt on üheks prioriteediks võitlus

korruptiivsete süütegudega, eeldavad ka õiguskorra kaitsmise huvid, et ebaausale riigiametnikule, kes on võtnud pikema ajavahemiku korduvalt altkäemaksu ja pistist, mõistetakse range karistus. Maakohus leidis, et M.L-i karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Maakohus tuvastas, et M.L ei ole varem nii kriminaal- kui ka väärteokorras karistatud. Samas märkis maakohus, et kohtule teadaolevalt on M.L Kaitsepolitseiameti 12.08.2004 otsusega karistatud KVS § 263 järgi (jõustus Riigikohtu otsusega 3-1-1-28-05). Seega

leidis maakohus, et vähem kui aasta pärast väärteokaristuse jõustumist on M.L toime pannud uue ametialase tegevusega seonduva süüteo.

Karistuse tingimusliku vabastamise puhul märkis maakohus, et M.L-i isikut

iseloomustavad andmed (varem kriminaalkorras karistamata, pikka aega avalikus teenistuses

laitmatult töötanud) annavad alust kaaluda mõistetava karistuse reaalse ärakandmise otstarbekust, kuid samas tuleb arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid (korduvalt ja pika aja vältel, puuduvad õigustavad või süüd vähendavad asjaolud). Sellest tulenevalt leidis maakohus,

et kuriteo raskusest tulenevalt ei ole põhjendatud M.L-i karistuse kandmisest täielik

vabastamine, kuna see jätaks maakohtu arvates täitmata karistuse eesmärgid ja tekitaks

süüdlasele karistamatuse tunde. Maakohus, arvestades M.L-i isikut, leidis, et peale vanglast vabanemist ei ole vajalik tema allutamine käitumiskontrollile. Prokuröri poolt taotletud lisakaristuse kohaldamise osas märkis maakohus, et M.L-i puhul

on ATS §-st 123 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt avalikus teenistuses töötamine nagunii välistatud, mistõttu ei pidanud maakohus vajalikuks lisakaristuse mõistmist.

K. Muru osas leidis maakohus, et viimase süü on suur, kuid võrreldes M.L-i süüga

mõnevõrra väiksem. Maakohus märkis, et K. Muru on pikka aega ühistranspordi valdkonnas tegutsenud isik, keda töökaaslased iseloomustasid kui oma töövaldkonda hästi tundvat ja töökat

inimest. Maakohtu hinnangul pole K. Muru kuritegusid ilmselt toime pannud otseselt isikliku kasu eesmärgil, kuid võib eeldada, et L.F Valga regiooni igati laabuva koostöö tagamine maavalitsusega tõstis K. Muru autoriteeti ja väärtust ka L.F ülejäänud juhtkonna silmis. Maakohus tuvastas, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Ühtlasi tuvastas maakohus, et K. Muru ei ole varem kriminaalkorras karistatud, kuid ta on toime pannud kaks

liiklusseaduse (edaspidi LS) rikkumist. Maakohus, kaaludes K. Muru isikut iseloomustavaid andmeid ja kuriteo asjaolusid, leidis, et kuriteo raskusest tulenevalt ei ole põhjendatud K. Muru karistuse kandmisest täielik vabastamine, kuna see jätaks täitmata karistuse eesmärgid ja tekitaks süüdlasele karistamatuse tunde. K. Muru isikut arvestades pidas maakohus vähetõenäoliseks, et peale reaalse vangistuse ärakandmist võiks K. Muru jätkata kuritegude toimepanemist ja kuna K. Murul on olemas kindel elu- ja töökoht, asus seisukohale, et tema edasisele käitumiskontrollile allutamiseks puudub vajadus.

A.P. karistuse mõistmisel märkis maakohus, et A.P. aitas kuritegude toimepanemisele kaasa

alguses L.F juhatuse esimehe ning hiljem nõukogu esimehena. Saades teavet K. Muru

õigusvastastest kavatsustest, olnuks A.P. l võimalik järgnenud kuritegude toimepanemist ära

hoida, keelates või vähemalt taunides K. Muru tegevust. Maakohus märkis, et A.P. karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad ning karistusregistri teatise kohaselt ei ole A.P.

kriminaalkorras karistatud, kuid teda on väärteomenetluse korras korduvalt karistatud LS

rikkumiste eest. Maakohtule teadaolevalt on A.P. Harju Maakohtu 22

19.05.2009 otsusega süüdi mõistetud KarS § 297 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest ja karistatud rahalise karistusega, kuid käesolevaks ajaks ei ole kohtuotsus veel jõustunud, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et A.P. on kriminaalkorras karistatud isik. Maakohus, tulenevalt

eeltoodud asjaoludest, leidis, et A.P. mõistetava vangistuse reaalne ärakandmine ei ole põhjendatud.

Maakohus märkis, et on osalenud kuritegude toimepanemises kaasaitajana ja tema E.N

osalus võrreldes A.P. ga on tunduvalt väiksem. Lisaks ei ole maakohtu hinnangul E.N

kuritegude toimepanemisse lülitunud mitte omal initsiatiivil, vaid A.P. mõjutusel. Maakohus luges E.N-i süüd küllaltki väikseks ning leidis, et puuduvad E.N-i karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Karistusregistri teatise kohaselt ei ole E.N-i kriminaalkorras karistatud,

kuid teda on ühel korral karistatud LS rikkumise eest. Maakohus leidis, et E.N-i on otstarbekas karistada lühiajalise vangistusega. Süü väikest suurust ja E.N-i isikut arvestades ei

pidanud maakohus otstarbekaks mõistetud vangistuse reaalset ärakandmist. Kuriteo

toimepanemisest on möödas ligi 2 aastat, E.N on olemas kindel elu- ja töökoht. Ühtlasi

leidis maakohus, et puudub igasugune vajadus E.N-i allutamiseks katseajaks käitumiskontrollile.

Maakohus leidis, et puhul on tegemist Eestis laialdaselt tegutseva äriühinguga, L.F mistõttu on maakohtu arvates eriti etteheidetav tahe saavutada oma ärilisi eesmärke kuritegelikul

teel, kasutades ära mõne riigiametniku ebaausust. Seetõttu luges maakohus L.F süüd

suureks. Maakohtu hinnangul L.F karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud

puuduvad. Karistusregistri teatise kohaselt ei ole L.F kriminaalkorras karistatud, aga väärteomenetluse korras 2006 on karistatud ühe TTOS rikkumise eest. L.F majanduslikku

olukorda arvestades ei pidanud maakohus põhjendatuks ülemäära suure rahalise karistuse

mõistmist ning arvestades tegude arvu ja raskust pidas põhjendatuks L.F mõista

korduva pistise andmise eest karistuseks rahalise karistuse 1 miljonit krooni ja korduva altkäemaksu andmise eest 2 miljonit krooni. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu M.L-i kaitsja K. Kutsari apellatsioon

M.L-i kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ning M.L-i suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist, kuna leiab, et maakohus on ühekülgselt hinnanud asjas kogutud tõendeid ning vääralt kohaldanud materiaal- ja menetlusõigust. Kaitsja on seisukohal, et M.L-i süüdimõistmiseks KarS § 293 ja § 294 järgi peaks olema tuvastatud nii altkäemaksuna või pistisena rahasumma saamine, vastutasuna seadusega lubatud või mittelubatud teo toimepanemine, kui ekvivalentsussuhe. Kaitsja leiab, et M.L-i vastutus KarS § 294 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 29.09.2006 on välistatud, kuna M.L ei ole isiklikult ega ka kellegi teise vahendusel toime pannud süüdistuses kirjeldatud tegu. Kaitsja märgib, et 25.10.2006 sõlmitud avaliku teenindamise lepingu on allkirjastanud T.L. ja K. Muru. Kaitsja on seisukohal, et kohus ei saa piirduda üldise konstateeringuga, et süüdistatav osales teatud tegevuses olulisel määral, vaid tuleb fikseerida, milline tema käitumisakt vastab kuriteo tunnustele. Antud kriminaalasja materjalidest (jälitustegevusega saadud tõendid ning

T.L. ja K.H. ütlused) nähtuvalt pärines idee sõlmida L.F hankeleping AS Pärnu

ATP pakkumuses esitatud tingimustel T.L. lt. Lisaks eeltoodule ei ole kaitsja hinnangul Valga Maavalitsus hankelepingu sõlmimisel rikkunud

RHS § 52 lg 4,5 nõudeid. Kaitsja on seisukohal, et pakkumise RHS § 52 lg 4 alusel tagasilükkamiseks, pidi hankijale olema teada pakkuja soovimatus hankelepingut sõlmida. Kuni 01.01.2007 kehtinud RHS § 9 lg 2 järgi oleks AS Pärnu ATP pakkumise tagasilükkamine olnud

võimalik vaid juhul, kui pakkuja oleks avaldanud üheselt ning kirjalikult, et ta ei soovi

hankelepingut sõlmida. Sellist tahet ei ole AS Pärnu ATP kunagi Valga Maavalitsusele avaldanud. Kaitsja on arvamusel, et lähtudes 19.09.2006 AS Pärnu ATP 19.09.2006 kirjast, A.K. i, K. P, T.L. , A.K. ja K.H. ütlustest, ei olnud Valga Maavalitsusel seaduslikku alust AS 23

Pärnu ATP pakkumise tagasilükkamiseks. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et ei M.L

ega ka teised Valga Maavalitsuse töötajad ei saanud omada L.F kavatsuste kohta

jälitustegevusega kogutud teavet ning ainuüksi mitteametlike vestluste käigus tehtud vihjete alusel pakkumiste tagasilükkamine, ei ole hankemenetluses võimalik. Kaitsja arvates võiks nn

„sisulisest soovimatusest lepingut sõlmida“ rääkida vaid juhul, kui pakkuja oleks hoidunud kõrvale lepingu sõlmimisest.

Kaitsja juhib kaitsja tähelepanu kohtuistungil uuritud tõenditele (T.L. ja A.P. ütlused), mille kohaselt ei olnud 25.10.2006 sõlmitud leping L.F kasulik. Samas on maakohus jätnud kaitsja hinnangul ka tähelepanuta ÜTS § 13 p-s 2 sätestatu.

Kriminaalasja materjalidega (dokumentaalsed tõendid, jälitustoimingutega saadud tõendid, süüdistatavate ning L.F ametiisikute ütlused jms) on tõendatud, et 2006-2007 suurenesid oluliselt veolepingu täitmisega seotud kulutused ning reisijatevedu Valga maakonnas põhjustas L.F kahjumit. Seega tekkis ettevõttel ÜTS sätete alusel õigus nõuda riigilt täiendavate

rahaliste vahendite eraldamist, mida riik ka Valga Maavalitsuse kaudu tegi. Seetõttu ei ole

seadusest tuleneva kohustuse täitmise tagamine käsitletav äriühingule eriliselt soodsa otsuse tegemisena ning nn ekvivalentsussuhe puudub.

Kaitsja rõhutab, et maakohus ei ole pööranud mingit tähelepanu, et ajavahemikul 29.06 kuni 03.07.2006 toimunud kõnede kohta puudub igasugune informatsioon – neid ei ole pealt kuulatud ega salvestatud. Samuti ei ole kohtuliku uurimise käigus esitatud K. Murule ja M.L-ile

ühtegi küsimust telefonikõnede sisu jms kohta. Lisaks ei ole K. Muru kohtuistungil ega

kohtueelses menetluses selgitanud, mille põhjal ta väitis K. P ning A.K. ile, et maavanem on toimuvaga kursis. Kaitsja leiab, analüüsides riigihankemenetluse käiku, et K. Muru ütlused on tõesed ning vajadus

suhelda M.L-iga riigihanke teemadel juunis-juulis 2006 puudus. Seega ei olnud

süüdistuses kirjeldatud ajavahemikul võimalik riigihanke tulemusi ette näha. Ühtlasi ei ole

kaitsja arvates usutav, et M.L saanuks lubada, et ta rikub tulevikus RHS § 52 lg 4,5 sätteid ning sõlmib lepingu L.F. Jälitustoimingute kogutud tõenditest nähtuvalt tekkis L.F töötajatel alles augusti lõpul 2006 idee, et AS Pärnu ATP nimel tehtud pakkumise alusel lepingu sõlmimine ei ole otstarbekas ja tuleb leida mingi võimalus, et Valga Maavalitsus sõlmiks lepingu L.F viimase pakkumises esitatud tingimustel.

Kaitsja märgib, et Valga Maavalitsuse ja OÜ Trakmain vahel 05.09.2006 sõlmitud kokkuleppe

31.12.2004 sõlmitud veolepingu muutmiseks, on allkirjastanud T.L. , kes ka kohtuistungil kinnitas, et ei M.L ega ka keegi teine ei ole teda ühistranspordiga seonduvate küsimuste lahendamisel kunagi mõjutanud. Ühtlasi märgib kaitsja, et tegutsedes maavanema kohusetäitjana olid T.L. l kõik maavanema õigused ning ta vastutas enda poolt langetatud otsuste eest. Kaitsja

leiab, et otsusest puuduvad tõendid, mille alusel on 11.05.2007 kinnitatud järelevalve aruande

toiminguga (sanktsioonide rakendamata jätmine) seostatav M.L-i tegevus. Kaitsja rõhutab, et järelevalve L.F poolt veolepingu täitmise üle viis läbi A.K. , kes vormistas kontrollimise kohta akti, kuid ettepanekut sanktioonide rakendamiseks ei teinud. Tõendeid, mis kinnitaksid, et M.L oleks kontrollimise läbiviimisse sekkunud, keelanud sanktsioonide rakendamise või muul viisil mõjutanud oma alluvate tegevust L.F soodsas suunas, ei ole kogutud. Kaitsja viitab, et kriminaalasjas on dokumentaalsete tõenditega tuvastatud, et riigihanke „Avalik

liinivedu Valga maakonna III liinigrupi bussiliinidel“ pakkumismenetluses tunnistati edukaks pakkumiseks L.F pakkumine. Seega pidi M.L oma ametikohustustest ja RHS § 52 lg-st 1 ja § 46 lg-st 2 tulenevalt sõlmima veolepingu L.F. Kaitsjale jääb arusaamatuks, miks pidanuks L.F tasuma ametiisikule viimase poolt juba langetatud seadusliku otsuse eest olukorras, kus ametiisikul teistsuguse seadusliku otsustuse tegemise võimalus puudus. Seega puudub kaitsja hinnangul seos M.L-i tegevuse ja talle üle antud rahasumma vahel.

Kaitsja ei nõustu maakohtu käsitlusega ametiisiku vastutuse kohta. Kaitsja möönab maakohtu poolt tuginetud Riigikohtu lahendis 3-1-1-28-05 avaldatud seisukohta, kuid leiab, et maakohus on sealjuures jätnud tähelepanuta, et lahendis oli olukord vastupidine. Kaitsja rõhutab, et 24

käesolevas kriminaalasjas ei ole M.L ise süüdistuses nimetatud dokumente (25.10.2006 hankeleping ja 05.09.2006 kokkuleppe veolepingu muutmiseks) allkirjastanud, samuti ei ole ta mõjutanud T.L. nimetatud lepinguid sõlmima. Seega oli kaitsja arvates nii kontrollifunktsioon kui vastutus teisel ametiisikul. Eeltoodust nähtuvalt ei ole kaitsja arvates maakohus tuvastanud M.L-i käitumises kuriteo

objektiivsete tunnuste olemasolu ja tema tegevuse ning teiste ametnike poolt langetatud otsustuste vahel ei ole otsest põhjuslikku seost. Kaitsja viitab KrMS § 268 lg-le 1, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikli 6 lg 3 alapunktidele a ja b ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) lahendile Pélissier ja Sassi vs Prantsusmaa, ning asub seisukohale, et maakohus on otsuses

süüdistust sisuliselt muutnud ning rikkunud sellega oluliselt eelnimetatud nõudeid. Kuna

süüdistus on täpselt määratlenud iga rahasumma üleandmise aja ning seostanud selle

konkreetsete otsustuse vastuvõtmise või lepingute allkirjastamisega, oleks kaitsja hinnangul maakohus pidanud analüüsima ka iga süüdistuse episoodi puhul seost M.L-i tegevuse ja talle üle antud rahasumma vahel. Kaitsja leiab, et maakohtu viide Riigikohtu otsuses 3-1-1-70-97 avaldatud seisukohtadele ei ole asjakohane. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on rikkunud KrMS § 312 p 1 ja KrMS nõudeid, kuna kohtu

siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Sealjuures viitab kaitsja Riigikohtu praktikale

(lahendid 3-1-1-85-00, 3-1-1-47-04 ja 3-1-1-63-08). Kaitsja märgib, et maakohus möönab, et puuduvad otsesed andmed selle kohta, milline oli K. Muru ja M.L-i vahelise kokkuleppe

konkreetne sisu selle kohta, millega on raha andmine seotud. Kaitsja hinnangul on maakohus

süüdimõistva otsuse tegemisel sisuliselt lähtunud oletustest ning teinud järeldusi

jälitustoimingutega kogutud tõenditest, mille kohta ei ole kohtuistungil süüdistatavatele ja tunnistajatele küsimusi esitatud.

Kaitsja leiab, et maakohus on meelevaldselt käsitlenud ka tõendeid, mis puudutavad K. Muru poolt M.L-ile raha üleandmise põhjusi. Kaitsja viitab E.L. ütlustele, mida kinnitavad ka K. Muru ja M.L-i ütlused, ning osundab KrMS § 289 lg-le 1 ja § 293 lg-le 1. E.L. ütluste osas märgib kaitsja, et olukorda, kus isik annab kohtuistungil ütlusi selliste asjaolude kohta, mille osas teda ei ole eeluurimisel küsitletud, ei saa käsitleda vastuoluna ütluste vahel. Kaitsja rõhutab,

et nii K. Muru kui ka E.L. kuulati kohtueelses menetluses üle kahtlustatavatena, kellele tulenevalt KrMS § 34 lg 1 p 1 ei ole kohustust anda kahtlustuse kohta ütlusi. Tähelepanuta ei saa kaitsja arvates jätta asjaolu, et kuigi K. Muru avaldas kohtueelses menetluses, et M.L-ile

üle antud rahasummade eest ei soovinud ta mingeid vastuteeneid, ei ole menetleja pidanud

vajalikuks esitada küsimust raha üleandmise tegelike eesmärkide kohta. Kaitsja hinnangul on

Riigikohus korduvalt märkinud (näit 3-1-1-89-06), et kohtu jaoks on määrava tähtsusega tunnistaja poolt kohtuistungil antud ütlused. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud

ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist

tunnistajat saab tõendi allikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja

tõendikogumist tervikuna välja jätta. Tulenevalt KrMS § 293 lg 1 tuleks samadel alustel käsitleda ka süüdistatava ütlusi. Kaitsja leiab, et tõendid kinnitavad süüdistatavate ning tunnistaja (E.L. ) versiooni, mistõttu on

kaitsjale arusaamatu maakohtu järeldus, et kuna K. Muru on kasutanud väljendit „võlg“ süüdistatavate omavahelises suhtluses vaid ühel korral, ei saanud olla tegemist võlasuhtega ning raha üleandmise puhul oli tegemist altkäemaksu või pistise andmise ja võtmisega. Kaitsja viitab EIÕK art 6 lg-le 1, mille kohaselt on igaühel talle esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise

korral mh õigus õiglasele asja arutamisele kohtus. Olukord, kus maakohus väljub süüdistuse

piiridest, ei pea vajalikuks tuvastada kõigi kuriteokoosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste olemasolu iga inkrimineeritud kuriteoepisoodi puhul ning jätab põhjendamatult kõrvale

kõik süüdistatavaid õigustavad tõendid, ei ole kaitsja hinnangul vastavuses eelnimetatud põhimõtetega. 25

K. Muru kaitsja S. Must

K. Muru kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ning K. Muru suhtes

õigeksmõistva otsuse tegemist. Alternatiivsena taotleb kaitsja maakohtu otsuse osalist

tühistamist K. Murule mõistetud karistuse osas ning teha uus otsus, millega kergendada K. Murule mõistetud karistust ja mõista karistus, mis ei ole seotud reaalse vangistusega. Kaitsja ei nõustu kaitsja maakohtu alljärgnevate seisukohtadega K. Muru poolt M.L-ile raha andmises, kuna leiab, et need on vastuolus faktiliste asjaoludega. Kaitsja viitab maakohtu otsuse p-le 26.4. ning märgib, et kriminaalasja materjalide hulgas ei ole

tõendeid selle kohta, et detsembris 2006 oleks K. Muru tegelikult saanud raha A.P. lt. Tõendamist on leidnud, et K. Muru poolt M.L-ile üleantav raha oli saadud varem ja seda on maakohus rõhutanud ka otsuses.

Kaitsja leiab, et K. Muru ütlused on kooskõlas süüdistuse pistise episoodiga raha andmises 21.12.2006. Kaitsja arvates on oluline märkida, et K. Murule ei ole esitatud süüdistust selles, et ta oleks 29.12.2006 M.L-ile üle andnud raha.

Kaitsja leiab, et ilmselt on maakohtu otsuse p-s 26.5. viga, kuivõrd tõendamist ei ole leidnud, et K. Muru oleks M.L-ile kokkuleppe täitmiseks üleantava raha hankinud 20.03.2006. Kaitsja

leiab, et K. Muru poolt kohtueelses menetluses ja kohtuistungil antud ütlused raha andmise asjaolude suhtes ei ole sisuliselt vastuolus, vaid need erinevad täpsuse/mahu poolest. Samas on K. Muru kohtuistungil selgitanud oma ütluste erinevust. Riigikohus on oma varasemas praktikas

asunud seisukohale, et tunnistajate poolt kohtuistungil oma ütluste täiendamine, võrreldes

kohtueelses menetluses antud ütlustega, ei pea alati tingima ütluste tunnistamist ebausaldusväärseks tõendiks. Samuti ei ole kaitsja hinnangul käesoleval juhul võimalik jätta K.

Muru ütlused kõrvale Riigikohtu otsuses 3-1-1-18-08 väljatoodud põhjustel. Kaitsja on seisukohal, et asjaolu, mille kohaselt E.L. ja M.L-i vahelise kokkuleppe täiteks saadud summad teenisid pigem heategevuslikke eesmärke, mitte M.L-i isiklikku huve, ei saa olla

aluseks, mille põhjal väita, et K. Muru ütlused on kahtlust tekitavad ja ei ole osaliselt usaldusväärsed. Seega ei ole kaitsja hinnangul K. Muru ütlustega mittearvestamine põhjendatud. Ühtlasi ei saa kaitsja nõustuda, et maakohus on käsitlenud K. Muru ütlusi valikuliselt ja andnud neil erinevaid hinnanguid. Kaitsja leiab, et E.L. selgitused raha hankimise asjaolude kohta ei saa olla aluseks, mille põhjal lugeda tema poolt antud ütlused tervikuna ebausaldusväärseteks. Lisaks jääb kaitsjale selgusetuks, miks pidas maakohus E.L. ütlusi mitteusaldusväärseteks, kui kokkuleppe täitmist mõlema isiku poolt on kinnitanud nii kokkuleppe täitjad ise kui ka teised isikud - K. Muru, A.P. ja E. L. E.L. ütluste usaldusvääruse hindamise seisukohalt on kaitsja arvates oluline, et kohtueelses menetluses kuulati viimane üle kahtlustatavana, mistõttu ei olnud E.L. seadusest tulenevalt kohustatud andma tõelevastavaid ütlusi. Kaitsja märgib, et E.L. puhul ei olnud tegemist kahtlustatavaga samas asjas KrMS § 66 lg 2 mõttes, kuna temale esitatud kahtlustus erineb K. Murule esitatud süüdistusest. Lisaks peab kaitsja vajalikuks rõhutada, et kohtuistungil selgitas E. L, et rahaliste kohustuste olemasolust ei rääkinud ta eeluurimisel põhjusel, kuna seda temalt keegi ei küsinud. Kaitsja leiab, et maakohtu otsuses puudub motiveering ja veenev põhjendus,

mille põhjal saaks E.L. ütlusi lugeda ebausaldusväärseteks. Samuti on kaitsja hinnangul E.L.

ütluste kõrvale jätmine vastuolus eeltoodud Riigikohtu seisukohtadega. Samuti rõhutab kaitsja, et K. Muru ja E.L. ütlused ei ole vastuolus ning nendega on tõendatud varasemast kokkuleppest tulenev rahaline kohustus M.L-i ees. Kaitsja hinnangul, kuivõrd

kriminaalasja uurimise käigus ei huvitanud uurimisasutusi isikute vahelised võlaõiguslikud suhted, ei ole põhjust seada kahtluse alla võlasuhte poolte jt kohtuistungil ülekuulatud isikute ütlusi vastavasisulise suhte olemasolu kohta. Kaitsja leiab, et asjaolu, mille kohaselt kasutati 24.10.2007 kell 10.01-10.56 toimunud vestluses väljendit „võlg“ asjaosaliste omavahelises suhtluses ainult ühel korral, ei tähenda, et võlasuhet M.L-i ja E.L. vahel ei olnud.

Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et K. Muru poolt M.L-ile üle antud rahasummad ei ole käsitletavad altkäemaksuna ega pistisena. 26

AS Pärnu ATP 19.09.2006 kirjade osas rõhutab kaitsja, et AS Pärnu ATP asus samaaegselt Valga

Maavalitusega läbirääkimistesse hankelepingu tingimuste muutmise osas, mistõttu ei ole võimalik teha järeldust, et AS Pärnu ATP ei soovinud hankelepingut sõlmida. Kaitsja märgib, et

kui pakkumine ei ole jõus selle pikendamisest keeldumise tõttu, ei saa tõusetuda küsimust

pakkumise tagasi lükkamisest ja asuda seisukohale, et AS Pärnu ATP ei soovinud lepingut sõlmida. Seega on kaitsja hinnangul täitmata RHS § 52 lg 4,5 kohaldamise eeldused. Kaitsja on

lisaks ka seisukohal, et Valga Maavalitsus oleks pidanud käesoleva riigihanke läbiviimisel

lähtuma PKD p-st 20.7. Kaitsja märgib, et kohtuotsusest ei selgu, miks asus maakohus tõlgendamisel seisukohale, et kohaldamisele kuulub RHS § 52 lg 4,5 ja nõustub sellega, et lähtuda tuleb seadusest sätestatust. Kaitsja leiab, et vastuolu esinemise puhul ei piisa seisukohavõtust, mis

tähendab, et kaitsja hinnangul on vastuolu otsuses kõrvaldamata, mistõttu pidanuks maakohus juhinduma KrMS §-st 7 ja tõlgendama kahtlusi süüdistatavate kasuks. Kaitsja, lähtudes T.L. , K.P. ja A.K. i ütlustest, ei nõustu maakohtu otsuse p-s 9.14 väljendatud seisukohaga. Kaitsja rõhutab, et otsusest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes on K.P. ja A.K. i ütlused ümber lükatud ning mida peab maakohus muude kogutud tõendite osas. Kaitsja leiab, et

maakohus ei ole välja selgitanud, mida omavahel suhelnud isikud silmas pidasid. Samuti on kaitsja seisukohal, et eelnimetatutest ei saa teha järeldust, et nendes oleks arutletud võimaluse üle sõlmida ebaseaduslik avaliku teenindamise leping. Kaitsja märgib, et äriliste huvide silmaspidamine

on igati loogiline ja vastupidine seisukoht ei oleks kooskõlas ettevõtte põhikirjaga ja ÄS-iga.

Kaitsja on seisukohal, et kuivõrd AS Pärnu ATP ei keeldunud hankelepingu sõlmimisest, on Valga Maavalitsuse ja L.F vaheline riigihanke tulemusel sõlmitud leping „Avalik liinivedu Valga maakonna I liinigrupi bussiliinidel“ kehtiv ning Valga maavanem M.L ei ole oma tegevusega rikkunud väidetava teo toimepanemise ajal kehtinud RHS § 52 lg 4 ja 5 sätestatud nõudeid. Kaitsja märgib, et kohtuotsusest ei selgu, millel põhineb otsuse p-s 9.29. väljendatud maakohtu seisukoht ning lähtudes T.L. haridusest ja pikaajalisest töökogemusest, on kaitsja arvamusel, et T.L.

ei oleks kirjutanud juhuslikult alla dokumentidele, mille sisu ja mõte oli talle ebaselge. Kaitsja

viitab HMS §-le 58 ning märgib, et kui asuda seisukohale, et haldusakti (riigihankeleping)

vastuvõtmisel võis esineda väheolulisi kõrvalekaldeid nimetatud sätte nõuetest, ei mõjutanud need lõpptulemusena riigihanget. Kaitsja leiab, et kuivõrd M.L ei ole sooritanud õigusvastast tegu, siis ei ole täidetud

KarS § 298 lg-s 2 sätestatud kuriteokoosseisu vajalikud tunnused. Ühtlasi leiab kaitsja, et K. Muru poolt ei olnud võimalik otsuse p-s 26 käsitletu, kuivõrd sündmuse toimumise ajal puudus K. Murul altkäemaksuna käsitletav rahasumma. Süüdistuse kohaselt sai ta L.F juhatuse liikme käest raha tunduvalt hiljem.

Kaitsja, tuginedes KrMS § 154 lg 2 p-le 1 ja §-le 34, ei nõustu maakohtu otsuse p-s 26 väljendatud seisukohaga. Kaitsja leiab, et K. Muru süü nimetatud altkäemaksu episoodis on välistatud ja süüdistus ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, mida maakohus oleks saanud uurida ja millele oma järelduse rajada. Perioodi 29.06.2006-03.07.2006 kohta ei ole kogutud teavet jälitustegevuse käigus. Ühtlasi märgib kaitsja, et kui kohus luges tõendatuks K. Muru süü altkäemaksu andmise teises episoodis, oleks tulnud K. Muru tegu kvalifitseerida KarS § 298 lg 1 järgi. Samas peab kaitsja vajalikuks rõhutada, et pigem on K. Muru tegevust seoses raha andmisega M.L-ile õigem

käsitleda pistisena. Vastavalt otsuse p-s 35 väljendatule on maakohus asunud seisukohale, et peale seda, kui AS Pärnu ATP lepingu sõlmimisest loobus, sõlmis Valga Maavalitsus hankelepingu L.F. Samas

on kaitsja arvates jäetud tähelepanuta, et avaliku teenindamise leping sõlmiti L.F kui

AS Pärnu ATP õigusjärglasega, mitte L.F tingimustel, vaid AS Pärnu ATP pakkumise

tingimustel. Kaitsja leiab, et altkäemaksu andmist ei tõenda ka otsuse p-s 24.2 väljendatud maakohtu järeldus „Leivaisa“ kohta, kuna see on subjektiivne, kujundlik ja sellele ei ole eesti keeles kindlat vastet. 27

Kaitsja viitab maakohtu otsuse p-le 34 ning leiab, et kohtulikul uurimisel ei ole tõendamist leidnud, et maavanema poolt sooritatud seadusega lubatud teod oleksid olnud soodsad või mingil moel kasulikud L.F.

Kaitsja leiab, et kui nõustuda kohtuotsuse p-s 43 toodud seisukohaga, oli võimalik K. Muru tegevust M.L-ile raha andmises hinnata jätkuva pistise andmisena, mitte aga pistise korduva andmisena. Seega tulnuks kaitsja hinnangul K. Muru käitumine kvalifitseerida KarS § 297 lg 1 järgi. Kuna maakohus seda teinud ei ole, siis on kaitsja seisukohal, et maakohus väljunud süüdistuse raamidest (KrMS § 268 lg 1). Kaitsja on ka arvamusel, et maakohtu otsus, vaatamata mahukusele ja pikkusele sisaldab endas peaasjalikult tõendite refereerimist, mitte nende analüüsi. Seega on kohtuotsus motiveerimata ja ei

vasta KrMS §-le 312. Samuti ei vasta kohtuotsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme asjaoludele, mistõttu on kaitsja hinnangul rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 338 p 3 mõttes. Kaitsja viitab maakohtu otsuse p-le 76.1. ja on seisukohal, et vaatamata sellele, et K. Muru süü on

väiksem, ei ole maakohus seda karistuse mõistmisel tegelikult arvestanud. Kaitsja viitab

Riigikohtu lahendile 3-1-1-99-06. Samuti leiab kaitsja, et maakohus on K. Murule karistuse mõistmisel jätnud arvestamata tema isikust tulenevad asjaolud – K. Muru on varem kriminaalkorras karistamata, tema töökaaslased on iseloomustanud teda kui ausat, töökat ja oma tööd hästi tundvat inimest.

Kaitsja nõustub maakohtu seisukohaga selles, et riigi kasusaamine avaliku liiniveo lepingu sõlmimisest L.F ei oma tähendust kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Samas leiab kaitsja, et eeltoodut tuleks arvesse võtta karistuse mõistmisel. Maakohtu arvates ei ole süüdistatavate käitumisele õigusliku hinnangu andmisel ühe või teise teo seostamine konkreetse summaga määrava tähendusega. Kaitsja on seisukohal, et juhul, kui K.

Muru oleks tasunud M.L-ile 100 000 krooni korraga, oleks tegemist olnud ühe

episoodiga, mistõttu ei saa kaitsja nõustuda maakohtu poolt väljendatuga, et teo sidumine konkreetse summaga ei oma süüdistatava käitumisele õigusliku hinnangu andmisel tähendust.

A.P. kaitsja T. Lindma apellatsioon

A.P. kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ning A.P. suhtes õigeksmõistva

otsuse tegemist ja A.P. poolt kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses kantud õigusabikulude Eesti Vabariigilt väljamõistmist. Ühtlasi esitab kaitsja PS § 15 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (edaspidi PSJKS) § 14 lg 2 korras taotluse KrMS § 110 ja § 114 põhiseadusevastaseks või välislepinguga vastuolus olevaks tunnistamiseks ja kohaldamata jätmiseks. Esmalt leiab kaitsja, et maakohus on alusetult asunud süüdistust sisustama, kuna süüdistusest ei

nähtu ühtegi selgitust ega põhjendust, mille poolest on pistise andmise episoodides nimetatud Valga maavanema otsused või toimingud L.F soodsad. Kaitsja leiab, et maakohus on

sellega riivanud oluliselt süüdistatava kaitseõigust (KrMS § 35 lg 2 ja 34 lg 1 p 1). Kaitsja

märgib, et nii süüdistuse kui ka otsuse kohaselt loetakse ühte ja sama A.P. poolt K. Murule raha

andmist mitme erineva süüteokoosseisu objektiivseks tunnuseks, mille kaudu on leitud

kuritegude korduvus. Nii on süüdistuse kohaselt K. Muru kevadel 2006 pöördunud A.P. poole

raha saamise palvega, et igas kvartalis 25 000 krooniga M.L toetada ja süüdistuse

kohaselt A.P. nõustus sellega ning aitaski küsitud raha andmisele kaasa. Kaitsja märgib, et

samad maksed on loetud ka altkäemaksu andmisele kaasaaitamiseks ja teiste pistise andmise

episoodide sisustamisel kaasaaitamiseks. Kaitsja rõhutab, et süüdistusest ega kohtuotsusest ei

nähtu, millal lõppesid kõige esimese s.o kvartaalse 25 000 krooni andmise eesmärgil raha

maksmise kokkulepped ja raha andmisele kaasaaitamised ning millistest tõenditest nähtub, et

A.P. sai pärast esimest kokkulepet teadlikuks uutest faktilistest asjaoludest, mille alusel muutis oma tahet ja hakkas raha andmisele kaasa aitama hoopis uuel eesmärgil. 28

Kõiki eeltoodud asjaolusid ja Riigikohtu lahendites 3-1-1-97-06 ja 3-1-1-16-04 väljendatud seisukohti arvesse võttes, leiab kaitsja, et süüdistus on ebaselge ja puudulik. Kaitsja hinnangul ei ole maakohus põhjendanud piisavalt, miks tõendid ei ole kõlbulikud ning on ebausaldusväärsed. Kaitsja märgib, et maakohus ei ole arvestanud tunnistajate ütlustes seda, et

A.P. ei andnud ega palunud E.N ega ühelgi teisel isikul anda K. Murule raha selleks, et

viimane annaks M.L-ile pistist või altkäemaksu. Kaitsja viitab Riigikohtu lahenditele

3-1-1-113-06 p-le 15 ja 3-1-1-1-07 p-le 7.1. ning märgib, et maakohus on selgelt otsuse

tegemisel tuginenud kohtueelses menetluses antud ütlustele, millega on maakohus rikkunud KrMS §-s 289 sätestatut, Riigikohtu lahendites ja EIK lahendis märgitut. Delta vs Prantsusmaa

Teiseks juhib kaitsja tähelepanu, et A.P. süüd on tõendatud läbi K. Muru ja M.L-i süü, mis rikub võrdse kohtlemise põhimõtet ausas kohtupidamises. Kaitsja märgib, et maakohus peab

tõenditega selgelt ja jälgitavalt katma, milliseid konkreetseid faktilisi asjaolusid A.P. teadis ja

millistele tõenditele tuginevalt saab kinnitada kellele, millal ja mil viisil A.P. lubas pistist või altkäemaksu maksta.

Kolmandaks märgib kaitsja, et maakohus on oma siseveendumust A.P. süüst kujundanud

viimase äripartneritega telefonivestluste salvestistest. Sealjuures ei ole kaitsja hinnangul

maakohus lähtunud tõendite hindamisel võrdsusest, vaid selekteerinud tõendeid lõigates

kontekstist välja üksikuid lauseid ja neid süüstavana kokku põiminud, jättes kõrvale kõik süüdistatavaid õigustavad mahukad osad samadest tõenditest. Kaitsja viitab otsuse p-le 26.1. ning rõhutab asjaolu, et süüdistatavate ja tunnistajate kohtus antud ütlused kinnitavad selgelt vastupidist. Kaitsja viitab Riigikohtu lahenditele 3-1-1-113-06 ja 3-1-1-3-07 ning märgib, et maakohus ei ole

piisavalt põhjendanud oma otsust jätta K. Muru ja A.P. kohtus antud ütlused

ebausaldusväärsuse tõttu tõendina arvestamata. Kaitsja möönab, et A.P. ütlustes on vastuolu,

kuid märgib, et vastuolu aluseks olev asjaolu oli tingitud sellest, et A.P. poeg S.P. osales sügisel

2007 toimunud noorterallil, mille direktoriks oli A.P. ise. Nimetatud asjaolu on maakohus

lugenud ka tõendatuks, kuid kaitsja hinnangul oleks maakohus pidanud A.P. ütlusi hinnates seda ka arvestama.

Maakohus on võtnud A.P. süüdimõistva otsuse aluseks 20.06.2007 kell 9.22 toimunud K. Muru

ja A.S. vahelise telefonikõne ja sellest lähtuvalt leidnud, et A.P. teadis, kellele K. Muru raha

maksab. Kaitsja märgib, et nii A.S. kui ka A.P. teadsid vaid, et tegemist on K. Muru vana võlaga, sama on kinnitanud ka teised tunnistajad.

Kaitsja rõhutab, et K.P. töötas vaadeldavate telefonikõnede tegemise ja kirjade saatmise ning

tema kohtuistungil ülekuulamise ajal Advokaadibüroos Advocatus juristina ning osutas kutsealases tegevuses õigusteenuseid A.P. , L.F ja AS-ile Pärnu ATP. Kaitsja viitab KrMS § 118 lg-le 3 ja § 72 lg 1 p-le 4 ja advokatuuriseaduse (edaspidi AdvS) § 45 lg-le 1 ja § 43

lg-le 2 ning märgib, et K.P. ja kliendi (L.F , AS Pärnu ATP ja A.P. ) vahel vahetatud teavet ei saa kasutada tõendina, kui see on saadud salajase jälgimise tulemusena (KrMS §-le 118 lg 3). Kaitsja märgib, et asjaolu, mille kohaselt andis K.P. L.F nõusolekul kohtuistungil 15.04.2009 ütlusi, ei oma tähendust varem salajaselt (telefonikõned ja e-kirjad) ja jälitustegevuse väliselt (e-kirjad) kogutud andmete lubatavuse osas, kuna K.P. ei olnud enne salajast jälgimist

vastavate asjaolude kohta ütlusi andnud ning samuti ei ole vahetatud teave olnud muul viisil avalik. Kaitsja viitab PS §146 lg-le 1, § 123, § 152 ning märgib, et tulenevalt PS § 3 lg-st 1, § 14 lg-st 1, § 146 lg-st 1 ja § 152 lg-st 1 on kohtul kohustus kontrollida siseõiguse normi vastavust PS-ile ja välislepingule ning vastuolu korral siseõiguse norm kohaldamata jätta. Kaitsja viitab KrMS §-le 60 lg 1, § 63 lg-le 1 ja §-le 111. Kui KrMS § 110 ja § 114 ei kehtiks või jälitustoimingute tegemine oleks vastuolus välislepinguga, puuduks jälitustoimingutel seaduslik alus ning jälitustoiminguga saadud teave tuleks tõendi kvaliteeti mitteomavana kõrvale jätta. 29

Alternatiivselt märgib kaitsja, et Riigikohus on oma praktikas jätnud EL õigusega vastuolu tõttu

lihtsalt ka kohaliku õiguse kohaldamata, puudutamata põhiseaduslikkuse küsimust (3-3-1-33-06). KrMS § 111 kohaselt tingib tõendina kasutamise keelu iga seaduserikkumine, sh PS ja EIÕK rikkumine. Kaitsja toonitab, et tõendi lubatavuse regulatsioon on siseriiklik küsimus vaid siis, kui seadus vastab EIÕK poolt nõutud miinimumkvaliteedile ja ei riku EIÕK-ga tagatud õigusi ja põhivabadusi. Kaitsja leiab, et KrMS § 110 ja § 114 on vastuolus EIÕK art-ga 8, 13 ja 17 ning PS §-ga 3, §-ga

10, §-ga 11, § 13 lg-ga 2, §-ga 14, §-ga 26, §-ga 43 ja §-ga 123. Kaitsja märgib, et EIK on tuvastanud, et nt Moldaavia, Bulgaaria ja Rumeenia jälitustegevuse regulatsioon, mis oli sarnane Eesti omale, ei vasta EIÕK-le ja rikub inimõigusi. Kaitsja märgib, et KrMS § 110 ja § 114 ei reguleeri, kuidas kohaldab kohus diskretsiooni loa

andmise või pikendamise formaalsete aluste olemasolu korral, milliseid asjaolusid kaalutakse milliste isikute ja asjaolude suhtes, samuti millal keeldutakse loa andmisest, kui taotlus vastab

formaalsetele kriteeriumitele. Kaitsja juhib tähelepanu, et EIK on iseäranis välja toonud, et ei piisa pelgalt formaalsetest pealtkuulamise alustest, vaid seaduse tasemel tuleb välja tuua detailid,

millal kohtunik annab formaalsete aluste olemasolul loa ja millal mitte, et igal isikul oleks

õiguskindlus ette näha, kas ta üldse võib langeda pealtkuulatavate isikute kategooriasse (EIK

lahendid ; Lambert v France Iordachi and others v. Moldova; Kopp v. Switherland; Aman v.

Switzerland; Klass v. Germany; Khan v. The United Kingdom Malone v. (eriti p 61 ja 62); United Kingdom). Kaitsja rõhutab, et lahendis heidetigi EIK poolt Moldaaviale Iordachi and Others v. Moldova1 ette seda, et kohtunikel on pigem formaalne roll lubade väljaandmisel, mida kinnitab ka Euroopa

mõistes ebanormaalselt suur rahuldatud taotluste hulk, viimane annab aga tunnistust EIÕK

rikkumisest. Nt Moldaavias võimaldas jälitustegevuse seadus pealt kuulata umbes 60 %

kriminaalkoodeksi koosseisude puhul. KarSis on KrMS § 110 järgi jälitustegevus võimalik

335-st kuriteost 222 kuriteo suhtes (võimalik ebatäpsus ca +/-5), minimaalselt 68%

kuriteokoosseisude puhul. Kaitsja märgib siinkohal, et Euroopa kriminaalõigusega tegelevatelt

kolleegidelt andmeid jälitustegevuse praktika ja kestvuse kohta uurides on ilmnenud, et analoogsetes asjades ei ole nende pikaajalises praktikas jälitustegevust kunagi teostatud. Lisaks ei ole kaitsjal õnnestunud leida ühegi EL liikmesriigi seadusandluses sellist regulatsiooni, kus ei

oleks jälitustegevust lubavaid kuritegusid loetletud alusel erinevalt Eestist. numerus claususe Sellekohane suletud nimekiri on EL praktikas äärmiselt lühike ja loetleb üksnes eriti raskeid ja üldohtlikke kuritegusid.

Samuti märgib kaitsja, et EIK on eraldi välja toonud, et ühekordse pealtkuulamise kestvuse limiteerimise piiramisest ei piisa, vaid tuleb piirata ka kogu pealtkuulamise kestust, kuna vastasel juhul on proportsionaalsusprintsiibi vastasest piirangust võimalik üle saada uue pealtkuulamisloa andmisega (Association for European Integration and Human Rights and Ekimzijev v. Bulgaria;

Lavents v. Latvia; Iordachi and others v. Moldova; ka Huving v. France; Kruslin v. France;

Rado Bugallo v. Spain; Klass v. Germany ; Bardo Bugallo v. Spain (p. 55) ). Eesti seadus ei kehtesta üldist ajalist piirangut ega nimeta isegi proportsionaalsuse kaalumise aluseid ja ei vasta kaitsja hinnangul seetõttu EIÕK-le. EIK on toonitanud, et seaduses tuleb ette näha isikud, keda võib konkreetsetel asjaoludel üldse

pealt kuulata. Eestis puuduvad piirangud isegi protsessuaalse staatuse tasemel (süüdistatav,

kahtlustatav, kolmas isik, kelle kõne salvestati suhtluses isikuga, kelle osas oli luba olemas;

viimase osas on üldse ebaselge, milline on salvestise õiguslik staatus). Sellest tulenevalt on

kaitsja hinnangul rikutud ka nn õiguskindla ettenähtavuse ehk printsiipi. EIÕK forseeability

nimetas, et pealtkuulatava kategooriasse langemise mitteettenähtavus tähendab ühtaegu tee

avamist riigipoolsetele kuritarvitamisele (Kruslin v. France; Huvig v. France; Lambert v.

France; Perry v. UK; Dimitri Popesko v. Romania; Liberty and others v. UK; Kopp v. Switzerland; Valenzuela v. Spain; Malone v. United Kingdom nr 8691-79; Class v. Germany;

Aman v. Switzerland; Rotaru v. Romania; Krustin v France ja Foxly v. United Kingdom). Riigipoolseid kuritarvitusi soodustab ka jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolli formaliseeritus ja

salastatus asja kohtulikul uurimisel. Antud asjas viis see keelatud expressis verbis jälitustoimingute käigus saadud teabe kasutamiseni tõendina. 30

Eestis puudub ka kohustuslik isiku õigusi kaitsev regulatsioon selle kohta, milline on nende isikute staatus, kelle suhtes luba ei ole, kuid kelle kommunikatsiooni käigus isikuga, kelle suhtes oli luba antud, vestlus salvestati ( ). Eestis on praktikas mindud niikaugele, et Krustin v France selliseid salvestisi on kasutatud isiku vastu, kelle suhtes luba puudus. Taolist jälitustoimingute käigus saadud teabe vabakasutust võimaldab formalistlik normistik. Kaitsja leiab, et eeltoodud põhjendustel puudub 16.02.2008 ja 25.02.2008 tõendiks vormistatud jälitusprotokollidel KrMS § 111 seaduslikkuse tingimus ning need ei ole tõendina lubatavad ning kuna kohtuotsus põhineb valdavas osas eelnimetatud tõenditel, tuleb kohtuotsus tühistada ja jätta ebaseaduslikult kogutud tõendid tähelepanuta. Kaitsja taotles esimese astme kohtu menetluses jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolli. Kaitsja leiab, et 16.02.2008 jälitusprotokollist on ilmne, et jälitustoimingute tegemine ei ole rajanenud põhimõttel, vaid kriminaalmenetlust alustatigi jälitustegevusega ja ultima ratio

jälitustegevust on teostatud juba alates 01.02.2006. Jälitusprotokollist nähtuvalt on esimene menetlust juhtiva prokuröri luba jälitustoiminguteks antud ligi 7 kuud hiljem ehk 25.08.2006. Seega on kaitsja hinnangul vähemalt alates 01.02.2006-25.08.2006 jälitustegevuse kaudu saadud kõneeristused saadud KrMS § 112 lg 3 rikkumisega, mis välistab nende kasutamise tõendina KrMS § 111 alusel. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on seega KrMS § 63 lg 1, § 111 ja § 112 lg 3 rikkumisega rajanud otsuse lubamatutele tõenditele ning ilmselgelt jätnud teostamata EIÕK miinimumnõuetele vastava jälitustoimingute seaduslikkuse kontrolli. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on jälitustegevuse õiguspärasuse kindlakstegemisel ilmselt lähtunud Riigikohtu seisukohast (3-1-1-63-08 p 13.3, 3-1-1-81-08 p 13.3), kuid rõhutab, et nimetatud suunisest ei tulene, nagu piirduks jälitustegevuse seaduslikkuse kontroll üksnes lubade olemasolu ning jälitustegevuse läbiviimise aja ning viisi õigsuse tuvastamisega ja Riigikohus on selgelt väljendanud, et kohus on igal juhul kohustatud välja selgitama, kas jälitustegevuse õiguspärasuse kriteeriumid on täidetud. Kaitsja märgib, et antud juhul ei ole isegi kontrollitud vastavust miinimumstandardile. Kaitsja viitab KrMS § 339 lg 1 p-le 7 ja Riigikohtu lahenditele 3-1-1-47-04 p 10, 3-1-1-100-06 p 10 ning märgib, et oluliseks menetlusrikkumiseks tuleb pidada ka seda, kui kohus jätab tuvastamata ja põhjendamata jälitustegevuse õiguspärasuse (KrMS § 339 lg 2) ning arvestab otsuse tegemisel tõendeid, mille kogumise seaduslikkuses ei ole kaitsjatel olnud võimalik veenduda. Kaitsja märgib, et jälitustegevuse seaduslikkuse kinnitamiseks on vajalik vähemalt tuvastada:

• kas jälitustegevuses lähtuti jälitustegevuse seadus (edaspidi JTS) § 5 lg 1 seaduslikkuse põhimõttest, kas esines KrMS § 110 lg 1 ja JTS § 5 lg 5 ultima ratio asjaolu s.o. kas oli vaja kasutada „viimast meedet“ muude tõendite kogumise võimaluste puudumisel või oli jälitustegevus seadusevastaselt esmane tõendite kogumise viis, millega alustati tõendite kogumist;

• kas enne jälitustegevusega alustamist üldse üritati mingeid tõendeid muul viisil koguda,

kas jälitustegevuse otsustes ja taotlustes toodi välja ammendavad ja tegelikkusele vastavad põhjendused selle kohta, et tõendeid üritati küll koguda, ent see ebaõnnestus;

• millega konkreetselt põhistati jälitustoimingute loa taotlusi, millised olid JTS § 9 ajendid,

kuidas toodi välja põhjendatud kahtlused kuriteo kohta ja kelle suhtes, kas viidati menetluse alustamise eelsele „kriminaalmenetluse suunalisele jälitustegevusele“; millistel faktilistel ja õiguslikel alusel toodi välja kuriteo tunnused; millega põhistati, et tegemist on just sellise kuriteokoosseisuga, mis võimaldab jälitustegevust;

• kuidas põhistati pikendamise taotlusi ning millist tagasisidet anti kohtunikele (lähtudes eriti jälitustegevuse aja ja protokollimise, mille tulemusel sai üldse tekkida tõend, ajalist

nihet); milliste oluliste andmete saamist kohtunikele ette kanti, kas need põhistused

vastasid faktilistele asjaoludele, seadusele ja EIÕK-le; millel põhinesid jälitustegevuse otsused ja kuidas need olid motiveeritud;

• milliste konkreetsete poolt- ja vastuargumentide alusel toimus lubade ja pikenduste

menetlemine ja kaalumine ning kuidas põhistati ja hinnati igal üksikul juhtumil

proportsionaalsust ja vajalikkust millise isiku suhtes; kas ja kelle suhtes kaaluti 31

põhiõigusi vähem riivavaid meetmeid ja kas oli alust kasutada vähemintensiivsemat riivet;

• kas teostati konkreetset kaalutlusõigust ja milliseid asjaolusid võeti arvesse põhiõiguste riive võimaldamisel;

• kas jälitustegevuse taotlused ja otsused olid põhjendatud, vastasid tegelikele asjaoludele, olid motiveeritud ning vastasid JTS § 10, 101, 104 jt nõuetele. Kaitsja on lisaks ka seisukohal, et ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega ei ole kooskõlas

olukord, kus kohus võib süüdimõistvat kohtuotsust tehes tugineda muuhulgas tõendile, mille

saamise seaduslikkust pole süüdistataval ega tema kaitsjal olnud võimalik kontrollida

(3-1-1-63-08 p 13.3). Kaitsja on seisukohal, et kohtul ei olnud tegelikkuses isegi võimalust kontrollida jälitustoimingute tegemise lubatavuse tingimusi, sest jälitustoimingu tegemiseks loa

taotlejal puudusid jälitustoimingute korduvteostamiseks vajalike lubade taotlemiseks

dokumendid, mille alusel põhistada jälitustoimingute tegemise vajalikkust. Kaitsja peab vajalikuks rõhutada seda, et kuna jälitustoimingute protokollid on vormistatud alles 16.02.2008 ja 25.02.2008, siis jääb selgusetuks, millises vormis ja millise teabe alusel lahendati KrMS §-st

110 ja JTS §-st 5, tulenevad jälitustegevuse lubatavuse kontrollimisele kuuluvad küsimused. Kuna lubasid anti ja pikendati ca poolteist aastat enne esimeste jälitusprotokollide vormistamist ehk tõendi loomist, siis on täiesti ilmne, et jälitustoiminguks loa saamise taotlusi pole sisuliselt põhistatud ega põhistusi kohtuniku poolt kontrollitud. Kaitsja juhib tähelepanu, et tulenevalt KrMS § 110 lg-st 1 on jälitustegevus lubatud vaid siis, kui

kõik muud tõendite kogumise viisid on ennast ammendunud. Materjalide kohaselt on otseselt

eksitud antud põhimõtte vastu, kuivõrd jälitustoimingute teostamine on olnud just esmane tõendite kogumise viis, vastupidiselt KrMS § 110 lg-s 1 ja JTS § 5 lg-s 1 sätestatule. Ka see

seaduserikkumine toob kaitsja hinnangul kaasa tõendina kasutamise keelu. Samuti on kaitsja jaoks ebaselge ka KrMS § 24 lg 4 nõuete täitmine. Kaitsja märgib, et toimikus puudub korraldus maakohtu esimeheks mitteolevate isikute volitamise kohta lubade andmiseks. Igasugune määrus

või sisehaldusakt peab olema kirjalik s.o taasesitatav ja kontrollitav, mis on ka EIK poolt ettekirjutatud kolmeastmelise kontrolli, sh kontrolli nõue. Kaitsja märgib täiendavalt, et ex post seni puuduvad igasugused põhistused ja andmed, sh selle kohta, kas esinesid sisulised põhjused jälitustoiminguteks, lubade andmiseks ja pikendamisteks, miks kohaldati „viimast meedet“, miks asjaolude väljaselgitamise ja tõendite kogumine muude menetlustoimingutega oleks KrMS § 110 lg 1 ja JTS § 5 lg 1 mõttes olnud välistatud või oluliselt raskendatud.

Kuna ilma jälitustoiminguteks lubava määruseta (või lubava määruse olemasolu korral, kuid

tähtaega ületades) ei saa jälitustegevuse protokoll olla tõend, siis peaksid kaitsja arvates

kohtumäärused olema vastavalt KrMS § 47 lg 1 p-le 7 mitte üksnes kaitsjatele tutvumiseks

antava kriminaaltoimiku osaks, vaid ka kohtul peab olema võimalik nende seaduslikkust kontrollida, kusjuures kaitsjal peab olema õigus tõendeid kahtluse alla seada ja selle kohta oma

sisulisi kaalutlusi esitada ja tõhus võimalus vaidlustada tõendite lubatavust. Kaitsja on

seisukohal, et KrMS § 111 ja põhiõiguste, sh EIÕK õiguste tagamise ja kaitse valguses tuleb

hinnang anda mitte üksnes kohtumäärustele, millega anti luba jälitustoimingute teostamiseks, vaid ka kohtule esitatud prokuröri jälitustoimingute taotlustele ja jälitustoimikutele. Üksnes kõiki asjaolusid ja dokumente koos analüüsides on võimalik sedastada, kas põhimõte on ultima ratio järgimist leidnud või mitte. See puudutab ka lubade pikendusi.

Kaitsja märgib, et vastavalt KrMS §-le 62 kuulub tõendamisesemesse kuriteo toimepanemise

aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud. Kaitsja soovib veenda kohut jälitustegevuse

materjalide tõendina mittekasutamise suhtes. Näiteks, ilma jälitustegevuse aluseks olevate dokumentidega tutvumiseta pole võimalik võrrelda jälitustegevuse tegelikku aega protokolliga ja

esitada sisulisi kaalutlusi puutuvalt tõendamisesemesse. Kaitsja juhib tähelepanu, et infopuuduses pole võimalik pimesi argumente esitada, seda enam, et prokuröril on seda teavet, mida kaitsjal pole. Selline vahetegu on tehislik ning selle all kannatab kohtumõistmise avalikkus,

võrdsuspõhimõtte järgimine, kaitseõiguse efektiivse teostamise võimalused ja kogumis ka nn “õiglusnäivus” (EIÕK art 6). 32

Eestile ülaltoodud alustel kohustusliku kaitseõiguse eelduseks on ehk „relvade equality of arms

võrdsuse“ põhimõte ja võrdse teadmise omamine, muuhulgas õigus seada kahtluse alla

süüdistuse tõendite lubatavust ja usaldusväärsust, mida on EIK toonitanud arvukais lahendites

(Bogers v. Belgium; Yvon v. France; Georgios Papageorgiou v. Greece; Natunen v. Finland; Barbera, Messegue and Jabardo v. Spain; Coème and others v. Belgium; Delta v. France; van Mechelen and others v. the Netherlands; Allan v. the United Kingdom).

Kaitsja taotleb kooskõlas eeltoodud lahenditega, EIÕK art 6 ja KrMS § 8 ja 14 kaitseõiguse tagamist võistlevas menetluses. Kaitsja märgib, et ainuüksi EIÕK art 8 rikkumine on KrMS § 2

ja PS § 123 kohaselt seaduserikkumine, mis välistab vastavalt KrMS § 111 tõendina kasutatavuse.

Kaitsja viitab EIK lahenditele, milles on märgitud põhimõte, et proportsionaalsuse printsiibi rikkumisega on tegemist siis, kui jälituse või muu sekkumise intensiivsus on suurem kui vajalik (Foxly v. United Kingdom, Chapell v. UK, Leander v. Sweden, Z. v. Finland, Gaskin v. United Kingdom, Rotaru v. Romania, Aman v. Switzerland, P.G and J.H. v. United Kingdom, Pretty v.

United Kingdom, Bensaid v. United Kingdom, Ivans v. United Kingdom, Smirnova v. Russia, Goodwin v. United Kingdom, Beck v. United Kingdom). Kaitsja arvates on antud juhul ilmne, et

jälitustegevust kasutati esimese, mitte aga viimase meetmena ja ebaproportsionaalselt palju. Samas ei pea kaitsja võimalikuks kaitseõiguse teostamist ja EIÕK art 6 mõttele vastavat ausat ja võistlevat kohtumenetlust ilma võimaluseta jälitustoimikute ja lubadega tutvuda. Ühtlasi märgib

kaitsja, EIK on toonitanud, et isegi riiklik julgeolek ei saa olla ajendiks tõendite ja kaasneva dokumentatsiooni varjamiseks kaitsja eest (Mirilashvili v. Russia; P.G. v. UK, Smith and Grady

v. UK, Lusting-Prean and Beckett v.U.K., Tinelly & Sons v. U.K., Güner Corum v Turkey ja Aksoy v. Turkey).

Kaitsja rõhutab, et jälitustoiminguga kogutud ja salastamisele kuuluv teave riigisaladuse ja

salastatud välisteabe kaitse korra mõttes on üksnes jälitustegevuse käigus kogutud sisuline

informatsioon (vestlused, kõneeristus jm). Jälitustoimingutega kogutud teave ei hõlma kogu jälitustoimikus sisalduvat teavet. Jälitustoimiku pidamise korra § 6 lg-s 1 nimetatud dokumentide

sisu saab olla riigisaladuseks üksnes osas, millest nähtub riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korra § 6 lg 1 p 5 sätestatud jälitustegevuses kasutatavaid meetodeid, taktikat ja vahendeid kajastav teave. Otsused, taotlused, motiivid jt KrMS § 110 ja JTS § 5 lg 1,9,10, § 101 ja § 104

mõttes tähtsust omav teave ei ole salajane, ent omab kaitsja hinnangul võistlevas protsessis olulist tähtsust KrMS § 111 toodud tõendi lubatavuse eelduste kontrollimisel. Kaitsja peab

vajalikuks rõhutada, et isegi kui jälituslubade andmise või pikendamise taotlustes või

jälitusmenetluse algatamise otsuste põhjendustes on käsitletud teabe kogumisel kasutatavaid meetodeid, taktikat ja tehnilisi vahendeid, saab riigisaladusega kaitstud informatsiooni sisaldavad osad kinni katta, millega kaitsja on nõus.

Kaitsja leiab, et M.L ei ole hankelepingu sõlmimisel toime pannud altkäemaksu koosseisuliseks tunnuseks olevat õigusvastast tegu ning põhjendab seda alljärgnevalt. Kaitsja on

seisukohal, et esitatud süüdistus on vastuoluline, kuna ühelt poolt leitakse, et M.L-i tegevuse õigusvastasus seisnes selles, et ta lubas sõlmida lepingu L.F, kuigi viimane oli loobunud lepingu sõlmimisest ning teiselt poolt selles, et M.L ei lükanud L.F pakkumist tagasi ning ei asunud uuesti hindama teisi pakkumisi. Kaitsja viitab RHS § 54 lg-le 4, § 52 lg-le 5 ja § 41 lg-le 3 ning märgib, et tagasi on võimalik lükata üksnes kehtivat (jõus olevat)

pakkumist ja seda üksnes juhul, kui edukaks tunnistatud pakkumise esitaja keeldub lepingut

sõlmimast. Eelnevast järeldub, et juhul, kui pakkumine ei ole enam jõus (selle pikendamisest keeldumise tõttu), ei saa ka tõusetuda küsimust pakkumise tagasilükkamisest ning seetõttu ei ole kohaldatavad ka RHS § 52 lg 4,5.

PKD p 12.1 ja 14 kohaselt olid pakkumised jõus kuni 19.09.2006. Seega, kui süüdistaja ja maakohtu seisukoht selles, et AS Pärnu ATP keeldus pakkumist pikendamast, vastaks tõele, siis sellisel juhul ei oleks Valga Maavalitsus saanud enam pärast 19.09.2006 RHS § 52 lg 4 alusel

AS Pärnu ATP pakkumist tagasi lükata, sest siis enam see pakkumine ei oleks olnud kehtiv. Kaitsja on seisukohal, et kuna Valga Maavalitsus ei olnud enne 19.09.2006 seadnud tähtpäeva

hankelepingu sõlmimiseks ning kuna AS Pärnu ATP edastas 19.09.2006 omapoolsed 33

ettepanekud lepingu tingimuste osas vastavalt Valga Maavalitsuse ettepanekule, siis ei ole

võimalik asuda ka seisukohale, et AS Pärnu ATP oleks keeldunud lepingu sõlmimisest ja

seetõttu ei ole kaitsja hinnangul täitunud ka RHS § 52 lg 4,5 kohaldamise eeldused. Kaitsja viitab TsÜS §-le 68 ning märgib, et asjas ei ole ühtegi tõendit, mis tõendaks AS Pärnu ATP poolt

sellise tahteavalduse esitamist, milles nähtus tema soov hankelepingut mitte sõlmida. Kaitsja juhib tähelepanu, et AS Pärnu ATP ei ole kunagi avaldanud Valga Maavalitsusele, et ta ei soovi

üldse tähtaega pikendada, vaid viimane oli seisukohal, et 90 päeva on liiga pikk periood.

Nimetatut kinnitab kaitsja arvates muuhulgas AS Pärnu ATP 19.09.2006 saadetud ettepanek Valga Maavalitsusele lepingu tingimuste osas ning K.P. ja A.K. i ütlused. Samuti on maakohus

otsuses ise leidnud, et T.L. , K. H ja H.H. said aru, et kõik osalejad pikendasid pakkumise jõusoleku tähtaega (otsuse punkt 9.12). Eeltoodust tulenevalt ei põhine maakohtu järeldus kaitsja

hinnangul asjas kogutud tõenditel ning on seetõttu ekslik. Kaitsja märgib, et maakohus on

tuginenud tunnistajate hinnangulistele vastustele, kas nende arvates oli Pärnu ATP pakkumise tähtaeg lõppenud või mitte, mis ei saa kaitsja arvates olla tõendiks. Kaitsja hinnangul saab tõendi kaal olla üksnes AS Pärnu ATP seadusliku esindaja, A.K. i ütlusel, kuna tema sai teada, mida AS

Pärnu ATP tahtis. Kaitsja leiab, et asjakohatud on jälitustegevuse tulemusel kogutud telefonikõnede salvestised, kus L.F juhatuse liikmed arutavad omavahel ja nõustaja jurist

K. P õiguslike positsioonide valiku üle. Asjaolu, et hankemenetluses arutavad asjaomased äriühingu ametiisikud äriühingule kõikide võimalike valikute mõistlikkuse ja vajalikkuse üle, ei ole vastuolus õigusega, vaid tegemist on ÄS §-st 306 tuleneva hoolsuskohustuse täitmisega.

Käesoleval juhul on fakt, et AS Pärnu ATP pakkumine oli nii hinna kui ka busside vanuse

poolest Valga maakonna ja avalikkuse huvides kõige soodsam variant. Seetõttu ei ole kaitsja hinnangul käesoleval juhul toimunud KarS § 298 kaitstava õigushüve kahjustamist ja ainuüksi see asjaolu välistab altkäemaksu koosseisu esinemise süüdistatavate tegevuses. Lisaks on oluline

ka asjaolu, et AS ATKO Liinid, kes vaidlustas Valga Maavalitsuse tegevuse osas, milles see aktsepteeris L.F poolt AS Pärnu ATP pakkumise jõusoleku pikendamist 40 päeva võrra, loobus hiljem kaebusest. Kaitsja leiab, et hankeleping ei olnud L.F soodne ning põhjendab seda alljärgnevalt. Altkäemaksu oluliseks tunnuseks on ekvivalentsussuhe. Maakohus jätab selgitamata, milles kasulikkus seisnes, jättes ühe objektiivse koosseisulise tunnuse sisuliselt avamata ja tõendamata. T.L. ja teised maavalitsuse töötajatest tunnistajad on kinnitanud kohtuistungil, et AS Pärnu ATP tingimuste järgi sai Valga Maavalitsus 1,7 miljonit kasu. Sama selgub ka L.F juhatuse liikmete telefonivestluste salvestistest.

Kaitsja leiab, et juhul, kui asuda seisukohale, et PKD oleks vastuolu tõttu RHS-iga pidanud

tühiseks tunnistama, tulnuks tühistada kogu pakkumine, kuid selline tagajärg oleks olnud ilmselges vastuolus avaliku huviga RHS § 7 lg 2 järgi. Sellest tulenevalt on kaitsja seisukohal, et L.F ei saanud olla mingisugust põhjust ega motivatsiooni altkäemaksu maksmiseks ja kaitsja arvates on äärmiselt ebausutav, et isik on nõus maksma altkäemaksu selleks, et saada endale ebasoodsaim võimalik leping. Kaitsja märgib, et

kui M.L oleks sõlminud liiniveolepingu L.F algse pakkumise alusel (mitte AS

Pärnu ATP pakkumise alusel), võiks tõusetuda küsimus selle teo kasulikkusest (soodsusest) L.F.

Kaitsja leiab, et M.L ei otsustanud hankelepingu sõlmimist ning põhjendab seda

alljärgnevalt. Kaitsja märgib, et esitatud dokumentidest ja tunnistajate ütlustest nähtub, et M.L ei

otsustanud riigihankega seotud küsimusi ning M.L ei omanud maavanemana sellist

ametiseisundit, mida ta oleks saanud ära kasutada L.F huvides.

Maakohus on otsuse p-s 9.29. tuvastanud, et vaidlusaluse hanke tulemusena sõlmis lepingu T.L. , mitte M.L. Samas on süüdistuse kohaselt etteheite sisuks see, et M.L

ametiisikuna sõlmis altkäemaksu saamise eest ebaseaduslikult hankelepingu. Seetõttu on kaitsja 34

seisukohal, et maakohus on järeldused rajanud oletustele ja hinnangutele, mitte asjas kogutud tõenditele ja selgelt tuvastatud faktilistele asjaoludele. Kaitsja on seisukohal, et K. Muru ja M.L-i vahel puudus ekvivalentsussuhe ja põhjendab

seda alljärgnevalt. Kaitsja leiab, et mitte ühegi tõendiga ei ole tõendatud asjaolu, et K. Muru oleks lubanud M.L-ile altkäemaksu eelnimetatud õigusvastase teo eest. Kaitsja märgib, et

K. Muru ja M.L-i ning A.P. telefonikõnede pealtkuulamine kestis üle aasta ning kõnedes ei sisaldu ühtegi viidet raha lubamisele õigusvastase teo tegemise eest. Kaitsja on seisukohal, et K. Murul puudus otsene või kaudne tahtlus M.L-ile L.F soodsate ebaseaduslike

otsuste eest altkäemaksu andmiseks. Kaitsja hinnangul oleks meelevaldne tõlgendus, mille

kohaselt ükskõik millisel eesmärgil raha andmine ametiisikuna tegutsevale isikule oleks altkäemaks või pistis. Kaitsja märgib, et tunnistajate ütlustega on tõendatud, et K. Murul oli M.L-iga varasemast

ajast kokkulepe, mis ei puudutanud A.P. ega L.F. Kaitsja, tuginedes E.L. , K.

Muru, T.P. , A.S. , A.P. , E.N-i, M.L-i ütlustele, märgib, et K. Muru ja M.L-i

vahel puudub ekvivalentsussuhe.

Kaitsja leiab, et ei ole tõendatud, et K. Muru oleks M.L-ile andnud raha muudel

eesmärkidel peale E.L. ja M.L-i vaheliste kokkulepete täitmise ja et K. Muru oleks andnud raha L.F eest, nimel või huvides.

Kaitsja rõhutab, et E.L. andis kohtueelses menetluses ütlusi kahtlustatavana, mistõttu oli tal

õigus anda tõele mittevastavaid ütlusi. Kaitsja arvates ei ole maakohus otsuses sisuliselt

põhjendanud, miks K. Muru ja A.P. kohtus antud ütlused on ebausaldusväärsed, vaid on üksnes

konstateerinud, et need on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ja tuleb jätta

arvestamata (otsuse p-d 17.2, 18.4). Kaitsja märgib, et sellises olukorras ei oleks saanud maakohus tugineda mitte kohtueelses menetluses antud ütlustele, vaid kohtus antud ütlustele või oleks pidanud jätma arvestamata nii kohtus kui kohtueelses menetluses antud ütlused. Samuti on

maakohus jätnud sisuliselt arvestamata E.N-i ja M.L-i poolt kohtuistungil antud ütlused seoses raha maksmisega (otsuse p-d 19 ja 21) ega ole viidanud ühelegi vastuolule

nimetatud isikute erineval ajal antud ütlustega. Samuti ei ole maakohus esitanud veenvat põhjendust, miks peaks E.L. poolt kohtus vande all antud ütlused olema ebausaldusväärsemad kui tema poolt varem ilma tõe rääkimise kohustuseta antud ütlused, kuigi viimane on põhjalikult

selgitanud, miks ta varem vastavast rahalisest kohustusest ei rääkinud (otsuse p 22). Kaitsja

märgib, et kui väidetav raha andmine oleks toimunud L.F nimel või huvides, jääb

arusaamatuks, miks esitati algselt kahtlustus E.L. le, kes ei ole L.F mingil viisil seotud.

Kaitsja rõhuta, et kui vastastikkuse kahepoolse suhte poolteks olid E.L. ja M.L ning

mõlemad on kinnitanud vastava suhte olemasolu, puudub kolmandatel isikutel alus väita, et

taolist suhet ei eksisteeri või ei eksisteerinud, kuna tsiviilõigussuhte olemasolu või selle puudumist saavad kinnitada üksnes suhte pooled.

Kaitsja on seisukohal, et lisaks objektiivsetele koosseisutunnustele, puudub A.P. teos ka subjektiivne süüteokooseis. Kaitsja rõhutab, et kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et:

A.P. oleks olnud teadlik M.L-i lubadusest teha hankemenetluses õigusvastane tegu L.F

huvides; K. Muru oleks soovinud A.P. kaasabi M.L-ile altkäemaksuks sularaha saamiseks ja maksmiseks; A.P. l oleks olnud tahe aidata K. Murul saada sularaha M.L-ile L.F huvides altkäemaksu maksmiseks.

Kaitsja juhib tähelepanu, et kuna igasugune kaasabi sularaha saamiseks ei ole kaasabi altkäemaksu andmisele. Siinjuures on kaitsja arvates olulised K. Muru nii kohtus kui kohtueelses

menetluses antud ütlused, mille kohaselt ta ei ole A.P. avaldanud, kellele tal raha vaja viia on

ning ta ei tea, kas A.P. sai aru, kellele ja millisel eesmärgil ta kavatseb raha viia. Kaitsja

rõhutab, et mitte kordagi üle aasta kestnud pealtkuulamise käigus pole salvestistes A.P. ega K.

Muru maininud, et raha viiakse M.L-ile või maavanemale. Lisaks leiab kaitsja, et A.P. ei võinud ega pidanud teadma, keda K. Muru nimetab „leivaisaks“. Ühtlasi märgib 35

kaitsja, et puuduvad tõendid, et A.P. ise M.L „leivaisaks“ nimetaks. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendi 3-1-1-97-09 p-le 7.4. ja 3-1-1-150-03 p-le 17. ning märgib, et maakohus on ilmselgelt tõlgendanud eelviidatud Riigikohtu seisukohti ekslikult. Kaitsja on seisukohal, et tahta saab isik ainult seda, mida ta teab ning seetõttu tuleb tahte puhul tõendada, mida isik asjast teadis

ja kas isiku tahe kujunes olemasoleva teadmise alusel kindlas asjas. Sellised tõendid asjas

puuduvad. Kaitsja viitab KarS § 17 lg-le 1 ning märgib, et KarS § 298 ei näe ette teo toimepanemist ka ettevaatamatusest.

Kaitsja märgib, et A.P. süüdimõistmiseks tulnuks tõendada alljärgnevad asjaolud: M.L-i poolt Valga maavanemana L.F huvides tehtud tegu on õiguspärane; M.L-i poolt tehtud tegu on soodne L.F; M.L on lasknud oma otsust pistisest mõjutada.

Kaitsja leiab, et M.L-i toimingute ja temale raha andmise vahel puudub seos ning

vastavate toimingutega ei loodud L.F soodsamaid tingimusi.

Esiteks on kaitsja arvamusel, et süüdistuses viidatud 07.02.2006, 05.09.2006 ja 22.12.2006 kokkulepped 31.12.2004 lepingu muutmise kohta on seaduslikud ja põhjendatud. Kaitsja leiab, et vastavad lepingute muudatused ei olnud seotud M.L-ile raha andmisega ning vastavate

toimingutega ei loodud L.F soodsamat olukorda, kui oleks

loodud raha mittemaksmisel. Kaitsja arvates on oluline ka asjaolu, et 05.09.2006 kokkuleppe 31.12.2004 lepingu muutmise kohta on alla kirjutanud T.L. , mitte M.L. Lisaks leiab kaitsja, et

tavapärasest koormavamate tingimustega lepingu sõlmimise korral ei ole võimalik rääkida toimingu soodsusest ning ilmtingimata selle seosest ametiisikule raha maksmisega. Kaitsja leiab, et olukorras, kus seaduse kohaselt on ametiisikul kohustus (RHS § 52 lg 1) sõlmida leping, ei ole võimalik sellise lepingu sõlmimist käsitleda soodustuse tegemisena lepingu teisele poolele. Kaitsja on seisukohal, et süüdistuse väide, mille kohaselt on maavanem jätnud rakendamata 25.10.2006 sõlmitud veolepingu lisa 4 p. 3.1.3. alusel ettenähtud sanktsiooni, kuna L.F

kasutas liinil lubatust vanemaid busse, on ebaõige ja põhjendamatu. Valga maavanem on 06.12.2006 rakendanud viidatud lepingus ettenähtud sanktsiooni ja vähendanud detsembris 2007

sihtotstarbelist toetust 10 000 krooni võrra. Kaitsja hinnangul ei olnud tegemist olulise rikkumisega, mille eest oleks tulnud sanktsiooni koheselt rakendada.

Kaitsja märgib, et alusetu ja põhjendamatu on etteheide selles, et maavanem lubab toetada

põhjendatud taotlusi, kuivõrd maavanem avalikku võimu teostava isikuna ongi kaitsja arvates kohustatud avaliku võimu teostamisel toetama põhjendatud taotlusi. Kaitsja leiab, et on ilmne, et

dotatsiooni tõstmise kaudu on võimalik suurendada ühistranspordi kvaliteeti kas liinide arvu

suurendamise või teeninduskvaliteedi tõstmise näol (uuem bussipark, tihedam sõidugraafik jms.). Lisaks puudub kaitsja hinnangul sellistel asjaoludel ekvivalentsussuhe, kuna tegemist on üldise visiooniga ühistranspordi valdkonnas. Kaitsja leiab, et süüdistaja ja kohus on põhjendamatult jätnud Valga maavanema M.L-i tegevust käsitledes tähelepanuta ÜTS § 13 p-st 2 tuleneva nõude. Samuti juhib kaitsja tähelepanu

PKD p-le 24.5.1. Samas on kaitsja hinnangul oluline ka asjaolu, et lepingute muutmine

(dotatsioonide muutmine) oli tavapärane ja väljakujunenud praktika kõigi vedajatega, mida

kinnitavad ka süüdistaja enda poolt kohtule esitatud arvukad dokumendid. Seega ei toimunud kaitsja arvates lepingute muutmisega ja uute lepingute sõlmimisega L.F soodustuste tegemist, vaid järgiti väljakujunenud praktikat.

Kaitsja juhib kohtu tähelepanu ka tunnistajate – J.S. , M.T. , T.P. , T.L. , T.T. , M. L, A.S. ,

A.K. , K. H– ja süüdistatavate ütlustele selle kohta, et dotatsiooni suurendamist taotleti seetõttu, et kulud suurenesid (2007 kasvasid hüppeliselt kütusekulu ja palgakulu) ning liinid olid kahjumis

ja dotatsioonide muutmise alternatiiviks oli liinide sulgemine, aga samuti selle kohta, et ka

teistes maakondades küsisid vedajad täiendavat dotatsiooni ja täiendavat dotatsiooni maksti vastavalt sellele, kui palju oli riik vahendeid eraldanud. Lisaks on dokumentaalsete tõendite ja ütlustega (A.K. , Valga Maavalitsuse töötajad ja K. Muru) tõendatud, et Valga maavanem ise 36

sihtotstarbelise toetuse maksmise otsustusprotsessis ei osalenud. OÜ Trakmain ja L.F esitasid vajalikud dokumendid otse vastavale maavalitsuse spetsialistile (enamasti A.K. ule), kes

vaatas dokumendid läbi ja andis omapoolse hinnangu, edastades vastava informatsiooni (ilma maavanema vahenduseta) Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile. Maavanemal puudus

ja puudub võimalus antud küsimuses oma suva kohaselt selekteerida, kellele ühistranspordi teenuse osutajatest toetust maksta, kellele mitte. Subjektiivse külje osas viitab kaitsja altkäemaksu süüdistuse osas käsitletule ning leiab, et A.P. tegevuses puudub subjektiivne koosseis samadel põhjendustel nagu altkäemaksu osas.

Kaitsja leiab, et raha andmist ei ole toimunud L.F huvides ega vahendite arvel ning põhjendab seda alljärgnevalt. Kaitsja märgib, et ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et K. Muru oleks pöördunud L.F poole

(s.o A.P. kui L.F juhatuse liikme poole), et L.F annaks talle raha. Kaitsja leiab, et

kui K. Muru oleks soovinud saada raha L.F , oleks ta juhatuse liikmena pöördunud taolises küsimuses L.F nõukogu poole, kes ainsana saab vastavalt ÄS § 317 lg 1 p-le 7 ja § 317 lg-le 8 taolisi küsimusi otsustada. Samas on kaitsja seisukohal, et isegi kui K. Muru oleks soovinud saada L.F vastavat rahasummat, oleks ta eelkõige pöördunud E.N-i poole, kes vastutas L.F kassa eest.

Kaitsja viitab A.P. , E.N-i, M.T. , M.T. ja V. Z ütlustele. Samas on kaitsja seisukohal, et kui raha andjaks oleks olnud L.F, oleks pidanud K. Murule antud summa kajastuma kas

L.F kuludes (kui seda käsitleda tasuna), L.F nõudes K. Muru vastu (kui

seda käsitleda L.F antud laenuna) või oleks pidanud vastav summa olema L.F kassast puudu (kui L.F oleks teinud kassast väljamakse).

Samuti soovib kaitsja juhtida tähelepanu asjaolule, et A.P. oli L.F juhatuse liige kuni

23.04.2007, mistõttu 24.10.2007 toimunud väidetava pistise andmise ajal ei olnud A.P. L.F

juhatuse liige ning tema tegevust ei saa mingil juhul käsitleda L.F tegevusena. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on asja lahendamisel jätnud põhjendamatult tähelepanuta või ebaõigest hinnanud järgnevaid tõendeid: M.T. , M.T. , K. P, T.P. , A.K. , M.L. , T.L. , T.T. i, H.

H, A.S. , A.K. u, K. H, E. K, E.L. , K. Muru, E.N-i, R. Alpiuse ja M.L-i ütlused.

Kaitsja hinnangul on tõendite ebaõige hindamise või hindamata jätmisega kaasnenud ebaõige kohtuotsus.

Kaitsja arvates on ilmne, et isegi kui oleks tõendatud A.P. ja L.F seotus väidetava pistise

ja altkäemaksu maksmisega ja põhjuslik seos, on taotletud karistus ilmselgelt

ebaproportsionaalselt suur ning seda alljärgnevatel asjaoludel: A.P. roll ei seisnenud väidetava

altkäemaksu ja pistise andmise kavandamises, organiseerimises või sellele kihutamises, vaid üksnes kaasabi osutamises pistise ja altkäemaksu andmisele; hankelepingu sõlmimine oli L.F ilmselgelt kahjulik, mistõttu ei ole L.F saanud mingisugust soodustust, mistõttu ei

ole avalikku huvi ega seadusega kaitstava õigushüve sisuliselt kahjustatud; L.F ei ole saanud kasu ega soodustust, kuivõrd kõik summad, mis väidetava pistise tulemusena L.F sai, on katnud viimase reaalseid suurenenud kulusid, mistõttu ei ole samuti avalikku huvi ega seadusega kaitstava õigushüve sisuliselt kahjustatud. E.N-i kaitsja A. Tammeri apellatsioon

E.N-i kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ning E.N-i suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist. Kaitsja viitab KrMS § 268 lg-le 1 ning on seisukohal, et maakohus on omal algatusel laiendanud E.N-ile esitatud süüdistust, rikkudes sellega KrMS § 339 lg 2. Kuna E.N-ile heidetakse ette

kuriteole kaasaaitamist, siis on kaitsja hinnangul oluline, kas ja milline täideviimistegu aset leidis. Kaitsja leiab, et kuna K. Murule ja E.N-ile esitatud altkäemaksu ja pistise andmise ja sellele kaasaaitamise süüdistus oli seotud konkreetsete tegudega, pidanuks maakohus tuvastama K. Muru ja M.L-i kokkuleppe selle kohta, et 29.09.2006 sõlmis Valga Maavalitsus antud raha eest ebaseaduslikult hankelepingu ja 16.04.2007 antud raha on 14.02.2007 sõlmitud Otepää lepingu eest ning 11.05.2007 sanktsiooni rakendamata jätmise eest. Samas möönis maakohus 37

(otsuse p 32), et puuduvad otsesed andmed selle kohta, milline oli kokkuleppe konkreetne sisu,

millega on raha andmine seotud. Kaitsja nõustub maakohtuga (otsuse p 33), et süüteo realiseerimiseks ei ole vajalik konkreetne kokkulepe pistise või altkäemaksu võtja ja andja vahel. Samas on kaitsja seisukohal, et maakohus, leides, et K. Muru ja M.L-i vahel oli juba enne

märtsi 2006 olemas kokkulepe, et K. Muru annab M.L-ile raha aastas kokku 100 000

krooni, sh igas kvartalis 25 000 krooni, selle eest viimane võtaks vastu L.F majanduslikus mõttes kasulikke otsuseid (otsuse p. 31 ja 34), väljus süüdistuse piiridest. Kaitsja

juhib tähelepanu, et E.N-ile esitatud süüdistuse kohaselt andis K. Muru maavanemale raha konkreetse teo eest ning süüdistusest ei nähtu, et K. Muru ja M.L-i vahel oli kokkulepe

pikema ajaperioodi (mitme aasta) vältel anda raha konkretiseerimata tegude eest. Maakohtu

otsuses toodud järeldus (otsuse p 34), mille kohaselt M.L täitis oma ametiülesandeid

selliselt, et tagada L.F jätkuv tegutsemine Valga maakonnas ja seda võimalikult soodsatel tingimustel, K. Muru ja E.N-i süüdistuses ei ole.

Kaitsja viitab KrMS § 309 lg-le 2 ja Riigikohtu lahendile 3-1-1-69-06 ning märgib, et kõrvaldamatud süüdistuse puudused toovad kaasa õigeksmõistva otsuse. Kaitsja leiab, et kuna

maakohus ei tuvastanud K. Muru ja M.L-i kokkulepet, et

29.09.2006 antud raha eest sõlmib Valga Maavalitsus ebaseaduslikult hankelepingu ning

16.04.2006 antud raha on 14.02.2007 sõlmitud Otepää lepingu eest ning 11.05.2007

hankelepingus ettenähtud sanktsiooni rakendamata jätmise eest, pidanuks maakohus tegema

õigeksmõistva otsuse. Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et maakohtu otsus on ka vastuoluline. Kaitsja märgib, et maakohtu otsusest ei selgu, milliseid „teadaolevaid asjaolusid“ on maakohus silmas pidanud, mõistes E.N-i süüdi kuriteoepisoodis septembris 2006, ja jõudes järeldusele, et teadaolevate asjaolude põhjal pidas E.N võimalikuks ja möönis, et K. Muru annab Valga maavanemale L.F kuuluvat sularaha selle eest, et viimane teeks L.F huvides

otsuseid. Subjektiivse külje tuvastamisel tugines maakohus 28.09.2006 A.P. ja K. Muru

telefonikõnedele E.N-ile. Kaitsja juhib tähelepanu, et telefonikõnes ei ütle A.P. , kellele

andmiseks on K. Murul raha vaja. Samuti ei selgu, mida A.P. on mõelnud “Valgas toimetamise” all, mida E.N pidas silmas “väikese teema” ja “finantspoole” all ning et need

oleksid üldse omavahel seotud. Kaitsja arvates ei ole maakohus subjektiivset koosseisu tuvastades järginud KarS §-st 16 tulenevat kaudse tahtluse kriteeriume, millesse peavad olema kaasatud kõik objektiivsed asjaolud. Kaitsja hinnangul ei tõenda otsuse p-s 56 äramärgitud telefonikõnede salvestised mitte ühtegi E.N-ile süüksarvatud süüteokoosseisu asjaolu. Kaitsja

märgib, et maakohus on jätnud kontrollimata E.N-i teadmised konkreetsete süüdistuses toodud tegude kohta, mis on kaitsja arvates vastuolus KrMS §-s 32 sätestatud süüpõhimõttega.

Lisaks peab kaitsja vajalikuks märkida, et tema arvates ei saa täiskasvanud normaalse intellektiga inimene mõistlikult uskudes aru ega pea arvestama sellega, et töökaaslase poolt raha küsimine tähendab automaatselt altkäemaksu või pistise andmist maavanemale. Kaitsja leiab, et maakohtu otsuses (p. 58,59) viidatud E.N-i teadmised probleemide ja lahendamist vajavate otsuste kohta, tema mure kassa taastamise pärast on subjektiivse külje tuvastamisel vaid abistava

iseloomuga ja ei ole primaarsed tahtluse tuvastamisel. Kaitsja märgib, et otsuse p-s 57 kohus leidis, et tõendid ei võimalda teha järeldusi selle kohta, mis laadi või ulatuses teavet oli E.N

olemas 20.03.2007, kui ta andis A.P. korraldusel K. Murule 25 000 krooni. Olukorra analoogsus septembris 2006 toimunuga võimaldas maakohtu arvates E.N ka märtsis 2007

aru saada, milleks K. Muru raha kasutab. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldustega kaudse tahtluse kohta ning märgib, et otsuse kohaselt maakohus tuvastas, et puuduvad tõendid E.N-i

teadmiste kohta 20.03.2007, mistõttu on maakohus ise tuvastanud, et subjektiivsed tunnused puuduvad.

Kaitsja rõhutab, et kohtuliku arutamise käigus ei küsitletud A.P. , E.N-i ja K. Muru

28.09.2006 toimunud telefonikõnede sisu kohta, mistõttu leiab kaitsja, et olukorras, kus telefonikõnede sisu ja mõte ei ole üheselt selge ning süüdistatavaid ei ole küsitletud kõnede sisu kohta, on meelevaldne ja lubamatu tõlgendada kõne sisu otsuses toodud viisil, hindamata neid

koos teiste tõenditega. Kaitsja leiab, et tõendid puuduvad. Lisaks on kaitsja seisukohal, et maakohus on jätnud hindamata nii K. Muru kui ka E.N-i ütlused.

38

Kaitsja märgib, et asjas puudub vaidlus, et tegemist oli L.F rahaga ning kuna nii A.P. ,

E.N ja K. Muru olid juhatuse liikmed, olid nad ÄS § 306 lg 1 ja § 307 lg 1 kohaselt

õigustatud kassaraha hoidma ja käsutama.

Lisaks ei olnud kaitsja hinnangul maakohtul alust lugeda K. Muru ja

E.L. ütlusi ebausaldusväärseteks. Kaitsja leiab, et maakohtu järeldused AS Pärnu ATP 19.09.2006 kirjas nr. 1-8/157 toodu kohta on ekslikud ega põhine asjas kogutud tõenditel ja seadusel. Kaitsja viitab RHS § 52 lg-le 4 ja TsÜS § 75 lg-le 1 ning märgib, et Valga Maavalitsuse vastused Tartu Halduskohtule haldusasjas 3-06-2111 tõendavad, et maavalitsus ei tõlgendanud AS-i Pärnu ATP 19.09.2006 lepingu

sõlmimisest keeldumisena ja erinevate isikute seisukohti ja arutelusid võimalike käitumisversioonide kohta riigihankemenetluses ei saa käsitleda tahteavalduse tegemisena Valga Maavalitsusele. Vastavalt TsÜS §-le 69 on kaitsja seisukohal, et AS Pärnu ATP ei ole teatavaks

teinud pädeva isiku kaudu Valga Maavalitsusele tahteavaldust selle kohta, et ei soovi hankelepingut sõlmida. Ühtlasi märgib kaitsja, et kuna maavanem ei lükanud RHS § 52 lg 4 alusel AS-i Pärnu ATP pakkumist tagasi, ei pidanud pakkumisi ka uuesti hindama. Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et 25.10.2006 hankelepingu sõlmimine riigihankemenetluses edukaks tunnistatud AS Pärnu ATP õigusjärglasega L.F oli õiguspärane.

Lisaks leiab kaitsja, et maakohtu otsus ei ole arusaadav ning kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. L.F kaitsja T. Lindma apellatsioon

L.F kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ning L.F suhtes

õigeksmõistva otsuse tegemist ja Eesti Vabariigilt L.F poolt kohtueelses menetluses ja

kohtumenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmist. Alternatiivsena taotleb kaitsja L.F mõistetud karistuse vähendamist.

Kaitsja on seisukohal, et esitatud süüdistus on ebaselge ja puudulik samadel põhjendustel, mis on

välja toodud A.P. kaitsja esitatud apellatsioonis. Samuti on kaitsja hinnangul tõendite

hindamisel rikutud menetlusnorme ja tuginetud mittelubatavatele tõenditele, millisele

põhjendusele on tuginetud ka A.P. apellatsioonis. Lisaks leiab kaitsja, et maakohtu otsus ei ole kvalifikatsiooni osas selge. Kaitsja märgib, et KarS § 297 lg 3 on blanketne norm, mistõttu tulnuks maakohtul viidata sama paragrahvi lõikele 1 või 2, et oleks võimalik määratleda, milline on süüdimõistmise aluseks olev õigusvastane tegu.

Kaitsja on seisukohal, et L.F tegevuses ei esine KarS § 298 lg 4 süüteokoosseisu

tunnuseid, kuna M.L ei ole hankelepingu sõlmimisel toime pannud õigusvastast tegu,

nimetatud leping ei olnud L.F soodne, M.L ei otsustanud hankelepingu sõlmimist, K. Muru ja M.L-i vahel puudub ekvivalentsussuhe ning L.F teos

puudub subjektiivne külg. Eelnimetatud asjaolude põhjenduste osas ühtib kaitsja

argumentatsioon A.P. kaitsja apellatsioonis tooduga. Sarnaselt eeltooduga ühtib kaitsja

argumentatsioon A.P. kaitsja apellatsioonis avaldatuga pistise süüdistuste kohta, mille kohaselt puudub pistise süüteokoosseis, kuna M.Loimingute ja raha andmise vahel puudub seos ja vastavate toimingutega ei loodud L.F soodsamaid tingimusi. Samuti puudub kaitsja hinnangul L.F teos subjektiivne süüteokoosseis.

Kaitsja on arvamusel, et raha andmist ei ole toimunud L.F huvides ega vahendite arvel,

tuginedes sealjuures argumentidele, millele on viidatud ka A.P. apellatsioonis. Lisaks on kaitsja

hinnangul maakohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta või ebaõigest hinnanud tõendeid. Sellega on kaasnenud ebaõige kohtuotsuse tegemine. Lisaks on kaitsja hinnangul L.F mõistetud karistus põhjendamatu, kuivõrd L.F süüdimõistmiseks puudus alus. Kaitsja märgib, et juhul, kui L.F süüdimõistmine oleks ka

seaduslik, on kaitsja hinnangul viimasele mõistetud karistus ebaproportsionaalselt suur,

põhjendades seda alljärgnevate asjaoludega: L.F on süüdi mõistetud pistise ja altkäemaksu andmises kokku summas 170 000 krooni, mistõttu ületab määratud karistus

39

väidetavalt antud rahalist hüve ca 12-kordselt; hankelepingu sõlmimine oli L.F ilmselgelt kahjulik võrreldes L.F teise pakkumisega, mistõttu ei ole L.F väidetava altkäemaksu eest saanud mingisugust soodustust, mistõttu ei ole kaitsja arvates avalikku huvi ega

seadusega kaitstava õigushüve sisuliselt kahjustatud; L.F ei ole saanud kasu ega soodustust, kuivõrd kõik summad, mis väidetava pistise tulemusena L.F sai, on katnud

viimase reaalseid suurenenud kulusid, mistõttu ei ole avalikku huvi ega seadusega kaitstava õigushüve sisuliselt kahjustatud. Prokurör M. Püssi apellatsioon Prokurör M. Püss taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist M.L-ile mõistetud karistuse osas, millega kohaldati M.L-i suhtes KarS § 73 sätteid ning uue otsuse tegemist, millega

jätta M.L-ile mõistetud karistuse osas KarS § 73 sätted kohaldamata ja mõista

liitkaristuseks 4 aastat vangistust. Lisaks taotleb prokurör maakohtu otsuse osalist tühistamist

A.P. KarS § 418 lg 1 järgi õigeksmõistmise osas ja A.P. süüdimõistmist KarS § 418 lg 1 järgi, mõistes talle karistuseks 1 kuu vangistust ja jättes A.P. KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud

liitkaristuse muutmata. Samuti taotleb prokurör maakohtu otsuse osalist tühistamist E.N-i

29.06.2006 toimepandud KarS § 22 lg 3 - § 298 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo episoodis

õigeksmõistmise osas ning uue otsusega mõista E.N eelnimetatud kuriteoepisoodis süüdi,

kvalifitseerides tema tegevuse KarS § 22 lg 3 - § 298 lg 2 järgi ja jätta E.N-ile mõistetud karistus ja KarS § 64 lg 1 alusel määratud liitkaristus muutmata.

Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohtadega M.L-ile karistuse mõistmisel. Prokurör

märgib, et tulenevalt KarS § 56 lg 1 sõnastusest ja mõttest, peab kohus karistuse mõistmisel

lähtuma eelkõige isiku süü suurusest ja süüdlase isikut tuleb arvestada teisese asjaoluna.

Prokuröri hinnangul on maakohus liialt lähtunud süüdimõistetut iseloomustavatest andmetest, jättes tahaplaanile isiku süü.

Maakohtu väite, mille kohaselt on M.L pikka aega avalikus teenistuses laitmatult töötanud ametnik, seab kahtluse alla asjaolu, et 25.04.2005 Riigikohtu otsusega on viimast karistatud KVS § 26-3 järgi, mis ei mõjutanud teda õiguskuuleka ja ausa käitumise suunas, kuna vähem kui aasta möödudes pani M.L toime veelgi raskema ametialase süüteo s.o. pistise võtmise. Prokurör juhib tähelepanu, et M.L jätkas kuritegude toimepanemist kuni tema

kinnipidamiseni 24.10.2007, mis näitab, et ta ei ole aru saanud oma tegude keelatusest ja raskusest ning oma süüst nende toimepanemisel. Ühtlasi märgib prokurör, et maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud M.L iseloomustavate andmetena asjaolu, et teda ei ole

varem kriminaalkorras karistatud. Siinkohal viitab prokurör ATS § 16 lg-le 1, mis välistab võimaluse avalikku teenistusse võtta isikut, kellel on karistatus tahtlikult toime pandud kuriteo eest. Seega süüdistatakse M.L selliste kuritegude toimepanemises, mida ongi võimalik

täide viia üksnes tänu sellele, et varasemalt ei ole kriminaalkorras karistatud. Seetõttu ei saa

varasema karistatuse puudumist prokuröri hinnangul arvestada karistuse mõistmisel süstemaatiliste ametialaste kuritegude toimepanijale. Prokurör leiab, et M.L tuleks

karistada reaalse vangistusega. Prokurör lisab, et M.L pani kuriteod toime vähemalt otsese tahtlusega ja peab tähelepanuväärseks ka asjaolu, et enne pistise ja altkäemaksu korduvat

võtmist oli M.L kuudepikkune aeg, et lõpetada ebaseaduslik tegevus ja K. Murult

pistise ja altkäemaksuna sularaha korduv võtmine. Samuti sai M.L maavanemana vaieldamatult aru, et sooritab oma tegevusega raske kuriteo ja et need pole kooskõlas tema kui

valitsusasutust juhtiva riigiametniku käitumisele esitatavate kõrgendatud nõudmistega ning et

toimepanduga riivab ta raskelt ühiskondlikku õiglustunnet ja põhjustab usalduse langemise riigivõimu sealhulgas maavanema institutsiooni vastu.

Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et A.P. süüdistuses kajastuv padrunite kogus on KarS § 418 lg 1 mõttes ebaoluliseks koguseks. Prokurör leiab, et maakohus on otsuses õigesti märkinud, et KarSis sisalduvate tulirelvi ja laskemoona käsitletavate mõistete sisustamisel peaks pöörduma RelvS sätete poole ning võimaluse korral lähtuma mingist konkreetselt määratletavast kogusest, kuid on seisukohal, et maakohtu argumentatsioon ei ole kohaldatav padrunite 40

ebaolulise koguse määratlemisel, vaid KarS § 418 lg 2 p 2 ettenähtud tunnuse- laskemoona suure koguse piiritlemisel. Prokurör on arvamusel, et padrunite ebaolulise koguse kriteeriumi lisamisega KarS § 418 lg 1 koosseisu ei ole seadusandja asunud laskemoona ebaseaduslikku käitlemist dekriminaliseerima

ega kahandanud sellise teo ohtlikkuse astet, vaid on andnud seaduse rakendajatele võimaluse

erandlikel asjaoludel kriminaalvastutuse kohaldamist vältida. Sealjuures on ilmselgelt peetud

silmas juhtumeid, kus ebaseaduslikult hoitavate padrunite arv koosmõjus nende hoidmise

tehioludega on objektiivselt niivõrd tühine, et devalveeriks karistusnormi sisulist väärtust õigushüve kaitsmisel. Laskemoona ebaolulise, olulise ja suure koguse määratlemise skaala saab prokuröri hinnangul hõlpsalt tuletada RelvS § 46 lg-st 5. Viidatud piirangute kehtestamisel on aluseks võetud mõistlikkuse printsiip ehk teisisõnu on seadusandja hinnangul suurema koguse

padrunite omamine ka relvaloa olemasolu korral liigne. Senine kohtu- ja süüdistuspraktika on lähtunud põhimõttest, et kui ebaseaduslikult hoitavate padrunite kogus ületab seaduslikul alusel

hoidmiseks lubatava padrunikoguse maksimaalmäära, on realiseeritud KarS § 418 lg 2 p 2

koosseis. Prokurör on seisukohal, et kuna A.P. valduses olnud padrunitest 51 revolvripadrunit

on arvuliselt rohkem kui pool relvaloa olemasolul lubatavast padrunikogusest, ei ole seda kuidagi võimalik lugeda väheoluliseks koguseks. Karistusnormi mõttest ja lähtudes RelvS § 11 p-st 1, märgib prokurör, et 51 padruni ebaseaduslik käitlemine seab ohtu paljude inimeste elu ja tervise. 6 jahipüssipadrunit võivad nende käitlemise asjaoludest tulenevalt moodustada skaalal

1-300 nii olulise kui ebaolulise koguse, kuid kuna 51 revolvripadruni hoidmisega on olulise koguse künnis niikuinii ületatud ning KarS § 418 koosseis ei diferentseeri vastutust padrunite

hoidmise eest erinevate relvaliikide lõikes, tuleks prokuröri hinnangul A.P. süüdi mõista laskemoona ebaseaduslikus käitlemises kokku 57 padruni osas. Prokurör märgib, et E.N on aidanud põhiteo toimepanemisele kaasa aineliselt- süüteovahendi

muretsemine raha näol. Samuti lisab prokurör, et E.N-ile kui L.F ja OÜ Trakmain juhatuse liikmele oli juba juunis 2006 teada asjaolu, et L.Fil oli oma tegevusest tulenevalt

vajalik suhelda Valga Maavalitsusega ja et lõplikud otsused langetab maavanem. Prokurör

nõustub maakohtu poolt märgituga, et kellelgi ei ole maavalitsuse ametnikega suhtlemisel mingite teenuste või otsuste eest vaja tasuda (v.a seaduses ettenähtud riigilõivud, tagatised jms.)

ja vastupidisel juhul on tegemist õigusvastase käitumisega. Nimetatud asjaolud on maakohus

lugenud tõendatuks E.N-ile esitatud süüdistuste teiste episoodide puhul. Prokurör leiab,

tuginedes elektronkirjade väljatrükkidele, et E.N teadis vähemalt alates 15.06.2006, et L.F ja tema tütarettevõte AS Pärnu ATP osalevad Valgamaa I liinigrupi liiniveo riigihankel

eesmärgiga üks pakkumine tagasi võtta, kuna nimetatud tõendavad otseselt, et E.N oli adressaadiks K. Muru elektronkirjadele ja seega oli teadlik juba enne 29.06.2006 sellest, et L.F

ja AS Pärnu ATP osalesid Valga Maavalitsuse poolt läbiviidaval riigihankel

koordineeritud pakkumistega ja eesmärgiga AS Pärnu ATP pakkumisest loobuda L.F pakkumise kasuks. Prokurör peab vajalikuks märkida, et maakohus on lugenud tõendatuks, et L.F ja AS Pärnu ATP eelnimetatud eesmärgi elluviimine eeldas maavanema ebaseaduslikku tegevust. Asjaolu, et E.N seostas juba 29.06.2006 tema poolt K. Murule antud sularaha maksmisega Valga Maavalitsusega seotud ametnikule on prokuröri hinnangul tõendatud E.N-i, A.P. , E.N-i ja K. Muru 28.09.2006 peetud telefonikõnede pealtkuulamistega.

Subjektiivse külje osas viitab prokurör Riigikohtu lahendile 3-1-1-150-03 ning leiab, et E.N

teadis 29.06.2006 K. Murule sularaha andes, et viimane annab saadud sularaha Valga

Maavalitsusega seotud isikule ja möönis seda. Samuti teadis E.N juba enne 29.06.2006

sellest, et L.F ja AS Pärnu ATP osalesid Valga Maavalitsuse poolt läbiviidaval riigihankel eesmärgiga AS Pärnu ATP pakkumisest loobuda L.F pakkumise kasuks ning

selle vältimatuks eelduseks oli maavanem M.L-i ebaseaduslik tegevus. Seega teadis prokuröri hinnangul E.N juba 29.06.2006, et aitab kaasa K. Muru altkäemaksu andmisele ja möönis seda. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 41

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatavad ja kaitsjad süüdistatavate osas esitatud apellatsioone

nendes toodud motiividel. Prokuröri apellatsioonile vaidlesid nad vastu ja palusid see jätta rahuldamata.

Prokurör palus enda apellatsiooni rahuldada ja maakohtu otsuse apellatsioonis märgitud osas tühistada. Kaitsjate apellatsioonid palus jätta rahuldamata. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale ja tõendeid, kuulanud ära süüdistatavad, L.F esindaja, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et M.L-i, K. Muru, A.P. , E.N-i ja L.F kaitsjate esitatud apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1.

Prokuröri apellatsioon kuulub osaliselt rahuldamisele taotluses A.P. süüdi tunnistada kuriteos

KarS § 418 lg 1 järgi ning maakohtu otsus kuulub seega tühistamisele A.P. õigeksmõistmises

KarS § 418 lg 1 järgi, tulirelvaekspertiisi kulu 1225 krooni riigi kanda jätmises ja Eesti

Vabariigilt A.P. kasuks valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamises summas 18 000 krooni.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus pole kriminaalasja arutamisel kriminaalmenetlusnorme

rikkunud, millest järelduks kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Samas ei tuvastanud

ringkonnakohus KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 8 näidatud ega teisi KrMS § 339 lg 1 ja 2 toodud

kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus, et kohtulik uurimine oleks maakohtu poolt olnud puudulik või ühekülgne KrMS § 338 p 1 mõttes.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonides esitatud väidetega, et kohtuotsuses puuduvad süüdistatavate süüdi tunnistamiseks vajalikud põhjendused ning et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-22-10 p 8.1 kohaselt peab kohtuotsus vastama KrMS § 312 p-de 1-3

nõuetele, mis seavad raamid kohtuotsuse põhiosas obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite

analüüsile. Sellest tulenevalt peab maakohtu süüdimõistvast otsusest nähtuma kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse; samuti asjaolud, mis

kohus tunnistab üldtuntuks ja millele ta otsust tehes tugineb ning tõendid, mida kohus ei pea

usaldusväärseks. Käesoleval juhul on maakohus otsuse põhiosa koostamisel neid nõudeid peamiselt järginud. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et kindlasti ei saa maakohtu otsusele ette heita vähest mahukust, pelgalt tõendite loetelu esitamist või tõendite analüüsi ja põhjendatuse puudumist. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-70-10 märkinud, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja

teistkordne arutamine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse

kontrollimine apellatsioonkaebuse piires Erinevalt menetlusest esimese astme kohtus, kus kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtte järgimisest saab rääkida üksnes juhul, kui kohtulahend tugineb vaid nendele tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud, võib ringkonnakohtu kohtulahend KrMS § 15 lg 2 p 2

kohaselt tugineda ka sellistele tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et

kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. 42

Käesoleval juhul maakohtu otsus rajaneb KrMS § 15 lg-s 1 märgitud tõenditele ja selles on asjakohaselt põhistatud seisukohti, milleni maakohus on tõendite hindamisel jõudnud. Samuti on

kooskõlas KrMS § 312 p-s 2 sätestatust lähtuvalt põhjendatud, milliseid tõendeid ja miks ei lugenud kohtud usaldusväärseks. Maakohtu otsuse põhiosa põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav.

Ringkonnakohus lähtub käesolevas otsuses ka Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-87-09 p-s 11 märgitust, et kui ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega süü tõendatuse kohta ning on

omalt poolt lisanud vaid täiendavaid põhjendusi, siis tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi mitte käsitleda isoleeritult, vaid seda tuleb teha koos maakohtu otsuses märgituga.

Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega M.L-ile , K. Murule, A.P. , E.N-ile ja L.F esitatud altkäemaksu ja pistise süüdistuste süü tõendatuse ja mõistetud

karistuse osas, siis Riigikohtu eeltoodud seisukohtadest juhindudes ei pea ringkonnakohus vajalikuks apellatsioonides esitatud tõendite ümberhindamise taotlustele vastates hakata kordama

maakohtu otsuse põhjalikus põhiosas kajastatut. Sellest tulenevalt annab ringkonnakohus hinnangu apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.

Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonide põhisisuks on maakohtu otsuses toodud tõendite hindamise ja järelduste vaidlustamine ning sellest tulenevalt taotletakse olemasolevate tõendite

veelkordset hindamist ning süüdistatavate õigeksmõistmist või alternatiivina süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist. Tõendite hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab,

et kaitsjate apellatsioonides ei sisaldu asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist.

Ringkonnakohtu pädevuses on kontrollida, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on maakohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-63-08 p 12.2 kohaselt tõendite hindamine nende kogumis tähendab

muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti

sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on keskmiselt

keerukamas kriminaalasjas neid nõudeid järginud, sest tegemist ei ole pelgalt tõendite loetlemisega, vaid neid on hinnatud kogumis. Ringkonnakohtul ei ole maakohtu süüdimõistvale ja põhjalikult tõendeid analüüsivale otsuse põhiosale (14 kd tl 121 – 181) etteheiteid. Otsus on loogiliselt ülesehitatud ja sündmuste ajalisuses ning süüdistatavate tegevuses alapealkirjastatud

ja seetõttu hästi jälgitav. Maakohtu otsuses pole eiratud tõendite süsteemse analüüsi nõuet.

Esitatud tõenditele järgneb otsuse põhiosas detailne seoste avamine, millised kinnitavad

kogutud tõenditest tulenevalt süüdistatavate süüd. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaitsjate väidetega selles, et maakohtu otsuse järeldused on põhjendamata ja kasutatud on ainult tõendite refereerimist. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuses on oluline rõhk ka süüdistatavate ja

kaitsjate kaitseversioonide käsitlusel ning nende ümberlükkamisel. Ringkonnakohus leiab, et

maakohtu arutluskäik ja siseveendumuse kujunemine on seejuures loogiliselt ja arusaadavalt

jälgitav. Esitatud on sündmuste faktoloogia kontrollitud tõenditest tulenevalt ja näidatud ära

süüdistatavate vastav käitumine inkrimineeritud kuriteokoosseisulistele tunnustele. Seega on maakohtu seisukohad süüdistuse tõendatuse kohta selged, ammendavad ja vastuoludeta. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjate väidetega, et maakohus on rikkunud KrMS § 268 lg 1 sätet,

s.o kohtuliku arutamise piire. Samuti leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole alusetult

sisustanud süüdistatavatele esitatud süüdistusi. Lisaks märgib ringkonnakohus, et süüdistatavatele esitatud süüdistustele ei ole võimalik ette heita konkretiseerimatust. Vastupidi,

süüdistatavatele esitatud süüdistuste tekstis on piisava selguse ja täpsusega kajastatud altkäemaksu ja pistise faktilised asjaolud, mis on isikute karistusõigusliku vastutuse eelduseks ning ühtlasi on ära toodud korrektselt õiguslik hinnang. Seega on asjakohatu süüdistatavate ja 43

kaitsjate väide, et käesolevas kriminaalasjas on rikutud nende kaitseõigust, viidates seejuures üldistele sätetele KrMS § 35 lg 2 ja § 34 lg 1 p 1 mõttes.

Süüdistatavate poolt vaidlustatavad kuriteod asuvad ametialaste süütegude peatükis ja teises

jaos, mis käsitlevad aususe kohustuse rikkumist. KarS § 293, § 294, § 297 ja § 298 järgi

kaitstavaks õigushüveks on esmajoones avalikkuse usaldus riiklike otsuste suhtes, mis

kinnitavad ning garanteerivad samaaegselt üldisena kehtivaid õigusriiklikke põhimõtteid, sealhulgas ametnikkonna äraostmatust. Sellest tuleneb ka käesoleva kriminaalasja spetsiifika ja kogutud tõendite eripära. Ametialaste

süütegude spetsiifika seisneb selles, et siin kahjustatakse täitevvõimu tegevust n-ö seestpoolt, selle täitevvõimu esindajate endi tegevusega.

Seetõttu tuleb rõhutada, et nimetatud kuriteoliigi uurimine ja tõendite talletamine ongi menetluslikult keerukas ja maakohus on süüdimõistva otsuse tegemisel põhjendatult omistanud

kaalu kaudsetele tõenditele, sealhulgas jälitustegevuse läbi saadule, kõrvutades detailselt

süüdistatavate tegevuse ja nende omavahelistest vestlustest tuleneva, millest järeldub omavaheline seotus ja rollijaotus aususe kohustuse rikkumisel. 1. Ringkonnakohus käsitleb kaitsjate apellatsioonides esitatud vastuväiteid järgnevalt. Kuna kaitsjate apellatsioonides esitatu on paljuski põhiküsimustes kattuv, ei pea ringkonnakohus vajalikuks esitatud argumente korduvalt käsitleda. Lisaks märgib ringkonnakohus, et L.F

kaitsja poolt esitatud apellatsioonis sisalduv kattub enamalt A.P. kaitsja esitatud apellatsiooniga ning sellest tulenevalt ei pea vajalikuks korduvalt esitatud seisukohti täiendavalt käsitleda. 2. Kaitsjate väide, et 25.10.2006 sõlmitud avaliku teenindamise lepingu „Avalik liinivedu Valga maakonna I liinigrupi bussiliinidel“ Valga Maavalitsuse esindajana on allkirjastanud T.L. ja M.L ei ole sellega mingit puutumust, on ümber lükatud juba maakohtu otsuse põhiosas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et asjaolu, kus avaliku teenindamise lepingu kirjutas faktiliselt alla Valga Maavalitsuse esindajana T.L. , ei välista M.L-i vastutust.

Riigihange on mitmeetapiline protsess, mis algab riigihanke pakkumise kutse dokumentide

kinnitamise, pakkumuste esitamise ja lõpeb hankelepingu sõlmimisega. Seega oli avaliku

liiniveo lepingu allakirjutamine T.L. kui M.L-i asendaja poolt juhuslikku laadi, kuna hankelepingu sõlmimine leiab aset riigihankemenetluse lõppfaasis, millele oli eelnenud mõnda

aega kestnud hankemenetlus. T.L. tegevus ei minimaliseeri M.L egelikku rolli

hankelepinguga seonduvalt. Samas on maakohus õigesti tuvastanud, et M.L olid

korduvalt mitteametlikud kontaktid L.F esindajatega, mille käigus maavanem ja süüdistatavad kooskõlastasid oma edasisi tegevusi (mh otsuse p 9.29). Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt omas M.L kogu hankemenetluse läbiviimisel kaalukat rolli. See, et M.L oli detailselt informeeritud hankega seonduvast ja arvestas ainult L.F huvidega kinnitab muuhulgas maakohtu poolt viidatud (mh otsuse p 9.20) 05.10.2006 M.L-i töökabinetis Valgas Kesk 12 kabinetis 214 M.L-i vestlus T.L. ja K. H. Vestluses on teemaks Valga Maavalitsuse läbiviidava avaliku liiniveo hetkeseis ja

edasine areng. Samas nähtub, et M.L on aktiivselt ühenduses olnud A.P. ga ja

muuhulgas on arutletud AS Pärnu ATP õigusjärglase L.F hankelepingu sõlmimise

võimalusi. Nimetatud vestlusest nähtub, et arutatakse detailselt pakkumiste pikendamisi ja võimalusi, kuidas toimunud pakkumiste osas ümberhindamisi mitte teha.

M.L omas kaalukat rolli otsuste vastuvõtmisel, mida kinnitavad tema enda poolt väljendatu kus ta muuhulgas nimetab „mul on vaja otsus vastu võtta“ (9 kd tl 14–16, lisa 1 tl 120). Et otsuse vastuvõtmine omas M.L-i jaoks tähendust ja vajas lahendamist, kinnitab

süüdistatava enda poolt väljendatu „ma ei ole otsuses kindel /…/ ma pean ju saama selle hinnangu“ (9 kd tl 14–16, lisa 1 tl 120). Kriminaalasjas jälitustoimingutega kogutud 44

teabest nähtub, et hinnangu andmine oli M.L-ile vajalik selleks, et viimane saaks õigustuse pakkumiste mitte ümber hindamisteks ning tal oleks kindlale argumendile tugineda, et

ei peaks vastutama, kui ilmneb, et maavalitsus on jätnud pakkumised ümber hindamata

ebaõigesti. Nimetatud põhjustel oli vajalik ka AS Pärnu ATP pakkumise jõusoleku tähtaja

pikendamine. Kogutud tõenditest nähtub, et M.L oli huvitatud ja tegutses L.F esindajate eesmärke silmas pidades ja nende soovitud suunas. Lisaks eeltoodule peab ringkonnakohus vajalikuks viidata Riigikohtu praktikale (lahendid 3-1-1-79-07, 3-1-1-28-05), milles rõhutatakse, et ka olukorras, kus ametiisik allkirjastab lepingu, mille sõlmimise on eelnevalt otsustanud või heaks kiitnud mõni muu ametiisik või organ, ei ole lepingu allkirjastamine taandatav puhttehniliseks protseduuriks, vaid tähendab suuremal või vähemal määral kontrollfunktsiooni teostamist. Kuna M.L oli

põhimõtteliselt võtnud vastu otsustuse hankelepingu sõlmimiseks, ongi T.L. poolt L.F

hankelepingu allkirjastamine käsitletav üksnes formaalsusena.

Kaitsjate väitel ei oma M.L puutumust ka pistise episoodis märgitud Valga Maavalitsuse ja OÜ Trakmain vahel sõlmitud 05.09.2006 kokkuleppega veolepingu 31.12.2004 muutmiseks.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et olukorras, kus 05.09.2006 Valga Maavalitsuse ja OÜ Trakmain vahelise kokkuleppe 31.12.2004 veolepingu muutmiseks on faktiliselt alla kirjutanud T.L. , ei oma olulist tähendust asja lahendamiseks ja seda juba ka eeltoodud põhjustel. Seega on

maakohus põhjendatult leidnud, et kuna tegemist oli Valga Maavalitsuse kokkuleppega, vastutab M.L maavalitsuse juhina kokkuleppe seaduslikkuse eest (mh otsuse p 16.3).

3. Ringkonnakohus ei nõustu A.P. kaitsja väitega, et M.L ei ole hankelepingu

sõlmimisel toime pannud altkäemaksu koosseisuliseks tunnuseks olevat õigusvastast tegu.

Esmalt juhib ringkonnakohus tähelepanu, et süüdistuses on õigesti märgitud, et Valga

Maavalitsusel tulnuks tagasi lükata AS Pärnu ATP pakkumine, mitte L.F pakkumine,

nagu A.P. kaitsja on märkinud. Teiseks nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjaliku motiveeringuga (mh otsuse p 9.35), mis käsitleb RHS § 52 lg 4,5 kohaldamist. 4. Väide, mille kohaselt perioodil 29.06.2006 kuni 03.07.2006 ei ole altkäemaksu andmine M.L-ile

tõendamist leidnud, kuna puudub igasugune sellekohane informatsioon (isikuid ei ole pealt kuulatud ega salvestatud), on ekslik. Tõene on K. Muru kaitsja väide selle kohta, et ajavahemikul 29.06.2006 kuni 03.07.2006 jälitustegevust süüdistatavate suhtes ei teostatud, kuid samas ei pea tõenditest tulenevalt käesoleval juhul olema raha üleandmine tõendatud just jälitustegevuse käigus kogutud tõenditega. Maakohtu järeldustest ja tõendite, sh süüdistatavate K. Muru, A.P. , E.N-i, ütluste ja tunnistaja V. Z ütlustega ning tabeliga „võlg“ (4 kd tl 32), 16.02.2008 jälitusprotokollis sisalduva teabe (8 kd tl 134-135) analüüsist tuleneb, et raha reaalne

üleandmine M.L-ile toimus ajavahemikul 29.06.2006 kuni 03.07.2006 (mh otsuse p 26.2).

Maakohus on tuvastanud, et perioodil 29.06.2006 kuni 03.07.2006 andis K. Muru M.L-ile üle 15 000 krooni, mitte 25 000 krooni, nagu süüdistuses märgitud.

Kõneeristused K. Muru ja M.L-i vahelisest aktiivsest suhtlusest ajavahemikul 28.06.2006

kuni 03.07.2006 tõendab asjaolu, millisel perioodil raha üleandmine toimus. Samas perioodil 03.07.2006 kuni 14.09.2006 K. Muru ja M.L-i vahelist sedavõrd aktiivset suhtlust ei ole

tuvastatud. Siiski ei ole kõneeristus ainukeseks tõendiks, mis kinnitab, et K. Muru M.L-ile sularaha üle andis.

5. Kaitsja väide, et K. Muru ütlused on tõesed ning vajadus M.L-iga riigihanke teemadel juunis-juulis 2006 suhelda puudus, on ainetu. Siinkohal viitab ringkonnakohus, et riigihanke „Avalik liinivedu Valga maakonna I liinigrupi bussiliinidel“ pakkumise kutse dokumendid 45

kinnitati 01.04.2006 Valga maavanem M.L-i korraldusega nr 220. Valga maavanem M.L-i

30.06.2006 korraldusega nr 422 (6 kd tl 115-117) kinnitati riigihanke pakkumiste hindamise tulemused, mille AS ATKO Liinid 12.07.2006 vaidlustas Riigihangete Ametis (6 kd

tl 124-127) ja mistõttu peatati 14.07.2006 Valga maavanema korraldusega nr 448 riigihange ning mida 01.09.2006 Valga Maavalitsuse kirjadega jätkati (6 kd tl 151-153). Lähtudes eeltoodud riigihankemenetluse ajalisest kulgemisest, puudus K. Murul tõesti vajadus

suhelda M.L-iga juunis-juulis 2006, kuid tõenditest nähtuvalt K. Muru nimetatud perioodil ometigi suhtles M.L-iga. Sellest ja teistest tõenditest tulenevalt saab järeldada, et K. Muru andis M.L-ile sularaha üle eelnimetatud ajavahemikul, nagu maakohus on õigesti tuvastanud.

Eelnimetatud väites esitatud K. Muru ütluste ja seoste hindamiseks on maakohus käsitlenud

16.02.2008 ja 25.02.2008 jälitusprotokollidest tulenevaid fakte K. Muru ja M.L-i vahelisest suhtlusest (mh otsus p 10.1 – 10.2), mida ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata.

6. Kaitsja väide, mille kohaselt ei ole usutav, nagu saanuks M.L lubada, et ta rikub tulevikus RHS § 52 lg 4,5 sätteid, sõlmides lepingu L.F, on kaitsja enda tõenditele

mitterajanev subjektiivne hinnang M.L-i käitumisele. Ringkonnakohus möönab, et tavapäraselt ei saaks õigeks pidada, et maavanem tõepoolest endale lubab äraostmist, seaduste

eiramist ja aususe kohustuse rasket rikkumist. Samas nähtub aga kriminaalasjas kogutud tõenditest vastupidine, mistõttu on kaitsja eelnimetatud seisukoht subjektiivne.

A.P. kaitsja on apellatsioonis leidnud, et M.L ei omanud maavanemana sellist ametiseisundit, mida ta oleks saanud ära kasutada L.F huvides. Ringkonnakohus kaitsja

sellesisulise väitega ei nõustu ning nõustub maakohtu detailse käsitlusega M.L-i ametiseisundist (mh otsuse p 8.1 – 8.2). Samas peab ringkonnakohus vajalikuks veelkord viidata VVS § 82 p-le 2 ja 8, mille kohaselt on maavanema pädevuses juhtida maavalitsuse tööd ja vallata, kasutada ja käsutada riigivara oma

volituste piirides vastavalt seadusele. Maavanema kui maavalitsuse juhi pädevus

ühistranspordialaste otsustuste vastuvõtmiseks tuleneb ÜTS §-st 6. Sellest tulenevalt oli M.L seadusest tulenev pädevus võtta vastu ühistranspordialaseid süüdistuses kirjeldatud L.F huve puudutavaid otsustusi ja sõlmida vastavaid lepinguid.

Õige on A.P. kaitsja seisukoht, et OÜ Trakmain ja L.F esitasid vajalikud dokumendid otse maavalitsuse spetsialistile (enamasti A.K. ), kes vaatas dokumendid läbi ja

andis omapoolse hinnangu, kuid ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selles, justkui M.L

oleks lõplikust otsustusest distantseeritud olnud. Nii on ka A.K. ütluste kohaselt olnud

tema pädevuses üksnes kirjavahetuse, taotluste, lepingute ja riigihanke dokumentide

ettevalmistamine. Lisaks tuleb rõhutada, et A.K. poolt ettevalmistatud dokumendid läksid

maavanema poolt allkirjastatuna välja, mistõttu oli lõplikuks otsustajaks ja otsustuse eest

vastutajaks M.L . Maavalitsuse juhi ülesandeid, mis on seaduse alusel antud maavanemale, ei ole võimalik selliselt omistada teistele maavalitsuse töötajatele, kes muuhulgas tegelevad dokumentide ettevalmistusstaadiumiga. Lisaks A.K. rollile, on kaitsjad rõhutanud lepingute allkirjastamist T.L. poolt, mis väidetavalt välistaks M.L-i vastutuse sõlmitud kokkulepete osas. Nagu ringkonnakohus ka eelnevalt käsitlenud on, ei nõustu ringkonnakohus kaitsjate seisukohaga, et kui lepinguid allkirjastas T.L. , siis ei omanud M.L maavanemana kontrollifunktsiooni ja vastutust ametiisikuna T.L.

poolt sõlmitud lepingute ja kokkulepete üle. Siinkohal viitab ringkonnakohus veelkord maakohtu järeldusele, mille kohaselt ametiisiku vastutust võimalike ametiülesannete täitmisest tulenevate rikkumiste puhul ei välista asjaolu, kui vastavad ametiisiku otsustused või toimingud 46

tuginevad mõne teise ametiisiku või kollegiaalse organi ettepanekule või otsustusele (mh otsus p 29.2).

Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks ka märkida, et asjaolu, mille kohaselt sõlmis

mõningad kokkulepped ja lepingud T.L. , ei tähenda süüdistatavate vahel ekvivalentsussuhte puudumist. Vastuvaidlematult on tuvastatud, et Valga maavanema M.L-i L.F ja OÜ Trakmain juhatuse liikme K. Muru vahel oli ilmselgelt kokkupuutepunkt. Vastavaid seoseid

on maakohus põhjalikult käsitlenud (mh otsus p 32 – 36). Samas rõhutab ringkonnakohus jälitusprotokollidest nähtuvat asjaolu, et ajaperioodil september-oktoober 2006 M.L ja K. Muru suhtlesid aktiivselt avaliku liiniveo riigihanke teemal. 7. Jälitusega kogutud ja maakohtu otsuses avatud kõnede sisuga on ümber lükatud kaitsja väide selle kohta, et idee sõlmida L.F hankeleping AS Pärnu ATP pakkumuses esitatud tingimustel, pärines T.L. lt.

Kriminaalasja materjalidest tuleneb, et tõepoolest osalesid 05.10.2006 läbirääkimistel Valga

Maavalitsuses peale M.L-i ka T.L. ja K. H, kuid asjaolu, et lõpptulemina oli otsuse vastuvõtja ja vastutaja Valga Maavalitsuse juht M.L kinnitab ilmekalt M.L-i enda väljendatu „teeme selle niimoodi ära, siis on… Tähendab, küsimus on selles, et /…/ pea on mul niikuinii paku peal praegu“. Samas selgitab M.L-i rolli ka T.L. poolt väljendatu „sest et sinu pea läheb tulle“ (9 kd tl 14 – 16, lisa 1 tl 123 – 124). Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt suhtles L.F juhtfiguuridega just M.L, mitte T.L. . Samas märgib ringkonnakohus, et jälitustegevusega saadud teabest nähtuvalt oli T.L. ideeks pikendada tagantjärgi AS Pärnu ATP pakkumise jõusoleku tähtaega, et

sellisel viisil AS Pärnu ATP pakkumine hankemenetlusse tagasi tuua (9 kd tl 10 – 11,

lisa 1 tl 100 – 102). T.L. Valga Maavalitsuse maasekretärina oli M.L-i jaoks nõuandev

isik, kelle poole M.L pöördus hankemenetluses nõuande saamiseks. Ühtlasi on T.L. ütlustes kinnitanud, et lõplikke otsuseid ühistranspordi valdkonnas võttis vastu maavanem või

isik, kes asutuse juhi ülesandeid täitis. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt märgituga selles, et keeruline olukord tekkis riigihankes peale 19.09.2006 ning Valga Maavalitsuse juhina

oli M.L õigus otsustada, kuidas riigihankes edasi minna. Edasine sündmuste käik näitab asjaolu, et M.L nõustus T.L. lahenduskäiguga ning selliselt viidi hankemenetlus ka lõpule (mh otsuse p 9.30).

8. Kaitsjate väite, et AS Pärnu ATP pakkumise jõusoleku tähtaeg ei olnud lõppenud, on maakohus motiveerivalt ümber lükanud ja märkinud, miks kohus suhtub kriitiliselt K. P ja A.K. i ütlustesse (mh otsuse p 9.14). Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt viidatud TsÜS § 75 lg-ga 1, millest lähtudes tõlgendab 19.09.2006 AS Pärnu ATP poolt Valga Maavalitsusele saadetud kirju. Nimetatud sätte kohaselt tõlgendatakse tahteavaldust vastavalt tahteavalduse tegija tahtele. Siinjuures tugineb maakohus ka teistele kriminaalasjas kogutud dokumentaalsetele ja jälitustoimingute käigus saadud tõenduslikule teabele, millest lähtuvalt järeldab, et AS Pärnu ATP ei soovinud pakkumise jõusoleku tähtaega pikendada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu eelviidatud käsitlusega. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on kohatu vastuväide, mille kohaselt AS Pärnu ATP pidanuks TsÜS §-st 68 lähtudes selgesõnaliselt väljendama oma tahet lepingu sõlmimisest keeldumiseks ning ainult sellisel juhul saanuks Valga Maavalitsus AS Pärnu ATP pakkumise

tagasi lükata. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et TsÜS § 68 lg-s 2 nimetatud „sõnaselge“

tahte avaldamises kaasa tuua õiguslik tagajärg mõeldakse, et tahe on otseselt ja vahetult

väljendatud sõnalises avalduses. Ringkonnakohus leiab, et AS Pärnu ATP väljendas kirjas selgesõnalist tahet pakkumise jõusoleku tähtaja pikendamisest keeldumiseks. Nii on AS Pärnu

ATP peadirektor A.K. 19.09.2006 kirjas Valga Maavalitsusele seoses riigihanke pakkumise jõusoleku tähtajaga teavitanud, et „seoses pakkumismenetluse venimisega teatame, et AS Pärnu 47

ATP ei saa kahjuks olla nõus pakkumise jõusoleku tähtaja pikendamisega veel 90 päeva

võrra“ (6 kd tl 164). Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatavad ja L.F seotud isikud on olnud huvitatud ebaselge õigusliku olukorra tekkest seoses riigihankega „Avalik liinivedu Valga maakonna I liinigrupi bussiliinidel“. Samas tegelesid nii M.L kui ka L.F aktiivselt lahenduste otsimisega, et anda oma ebaseaduslikule tegevusele riigihankes väliselt legaalne vorm, välistamaks võimalikku vastutust taolise tegevuse ilmsikstulekul. Näitena toob siinkohal ringkonnakohus tsitaadi jälitusprotokollist. 18.09.2006 toimus K. Muru ja K. P vahel telefonivestlus, milles K. Muru ütleb muuhulgas „/…/ Georgiga on nagu räägitud, eks ju, et mis perspektiiv on, et perspektiiv on see, et Pärnu ütleb ära ja Tartu vedama hakkab ja /…/ Nüüd on lihtsalt vaja seda kuidagi niimoodi soliidselt serveerida, et … ja ATKO seal nagu väga, väga

virisema ei hakka, et keegi, keegi nagu näppepidi sahtli vahele ei jääks“, mille peale K.P.

vastab „eks see soliidne serveerimine ongi vist tänase päeva nagu võtmeküsimus /…/“. Olukorda muutis keerulisemaks ka asjaolu, et AS Pärnu ATP ja L.F ühinesid 05.10.2006,

kuid see ei muuda olematuks fakti, et AS Pärnu ATP pakkumise jõusoleku tähtaeg oli

möödunud, mistõttu ei saanud L.F 25.10.2006 AS Pärnu ATP õigusjärglasena hankelepingut sõlmida.

Lisaks ei nõustu ringkonnakohus, et L.F oli võimalik 13.10.2006 AS Pärnu ATP

õigusjärglasena pakkumise jõusoleku tähtaega pikendada, kuivõrd on samal seisukohal nagu

maakohus otsuse p-s 9.34, et jõusoleku tähtaega on võimalik pikendada üksnes kehtiva pakkumise puhul. Samas oli AS Pärnu ATP pakkumine selleks ajaks juba lõppenud. Nimetatud

tähtaja lõppemisest olid teadlikud ka K. Muru, A.P. , E.N ja K. P, kes jälitusprotokolli

kohaselt (9 kd tl 5, lisa 1 tl 69) 18.09.2006 arutasid aktiivselt tähtaja lõppemise, võimaliku

tähtaja pikendamise ja maavalitsuse võimaliku tegutsemise üle, olukorras, kus tähtaeg on lõppemas.

A.P. kaitsja väitel omab tõendina selle kohta, kas AS Pärnu ATP pakkumise jõusolek oli lõppenud või mitte, kaalu üksnes AS Pärnu ATP seadusliku esindaja A.K. i ütlused. Siinkohal rõhutab ringkonnakohus, et vastavalt KrMS § 61 lg 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud

jõudu ja sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb kohtul hinnata tõndeid oma siseveendumuse

kohaselt. Seega ei saa eelistada teatud tõendeid aprioorselt, mistõttu on kaitsja sellesisuline väide vastuolus maakohtus uuritud tõendite süüstava sisuga. Samas märgib ringkonnakohus, et tõenditest tulenevalt (eelkõige süüdistatavate omavahelised telefonivestlused) ei omanud A.K. i tegevus sedavõrd suurt kaalu kogu riigihankemenetluses. 9. Kaitsjad on viidanud ka RHS § 52 lg 5 ja PKD p 20.7 vahelisele vastuolule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega ning leiab, et vastuolu korral tuleb samuti lähtuda seaduses sätestatust, mistõttu tulnuks Valga Maavalitsusel pakkumised uuesti ümber hinnata. Seega on asjakohatu kaitsja väide, et kuna PKD-d ei vaidlustatud, oli eelviidatud tingimus kehtiv ja sellest tulnuks lähtuda. Ühtlasi on väär kaitsja arusaam sellest, et kui üks PKD tingimus on RHS-iga vastuolus, tulnuks kõik pakkumised tühistada. Ringkonnakohus märgib, et vastuolus oleva PKD tingimuse asemel tuleb lähtuda seadusest, nagu ka tsiviilõiguses sõlmitud lepingutingimuste puhul, mis on vastuolus seaduse imperatiivsete normidega. 10. Maakohus on otsuses juba käsitlenud küsimust sellest, kas Valga Maavalitsuse otsustused ja toimingud olid L.F ja süüdistatavatele üldse kasulikud (mh otsuse p 37 – 39). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning märgib seejuures, et soodsus ja kasulikkus ei ole üldse koosseisulised asjaolud analüüsitava süüteokoosseisu puhul. Nii on ka Riigikohus lahendis 3-1-1-22-10 selgitanud, et pistise ja altkäemaksu koosseisud ei nõuagi, et tegemist oleks objektiivselt hinnates vara andjale või lubajale faktiliselt kõige soodsama

võimalusega, kuigi reeglina see nii on. Ekvivalentsussuhte seisukohalt on määrav vaid 48

altkäemaksu või pistise andja ja võtja ettekujutus selle kohta, et altkäemaksu või pistist antakse ja võetakse seoses ametiisiku poolt toimepandud või tulevikus toimepandava teoga. Seega ei ole

ekvivalentsussuhte tuvastamisel määravat tähtsust teha kindlaks kasu saamise fakt ja sellega

seonduvad asjaolud. Nimetatu näitab süüdistatavate kuriteo toimepanemise motiivi. Siinkohal märgib siiski ringkonnakohus, et üldteada asjaoluks on, et iga äriühingu tegevuse eesmärgiks on teenida tulu, mida on ilmekalt kinnitanud maakohtu istungil ka T.P. . Kasumlikkuse teenimise eesmärki kinnitab ka asjaolu, et hankel osalemise soovi avaldasid neli äriühingut, mistõttu on eluliselt mitteusutav, et nad oleksid osalenud hankel, mis on vastuolus äriühingu põhitegevusega ja äriliste eesmärkidega, tuues kaasa edaspidiselt kasumi asemel kahjumi. Märkimisväärne on asjaolu, et Valga Maavalitsuse ja L.F vahel sõlmitud hankelepingu kestvus on lepingu p 8.1. kohaselt 01.01.2007 kuni 31.12.2014 (6 kd tl 178-182). Sellest tulenevalt on mõeldamatu, et

sedavõrd pikaajalise hankelepingu teadlik sõlmimine äriühingu poolt oleks kahjumlik.

Kasumlikkust tõendavad muuhulgas maakohtu poolt viidatud (mh otsuse p 37) A.P. ütlused, mille kohaselt oli riigihankes osalemine 10 aasta projekt, ja K. Muru ütlused, mille kohaselt on ta teinud oma arvutused niimoodi, et Valgamaa liinivedu jõuaks kasumisse 5 aastaga. Ringkonnakohus ei nõustu A.P. kaitsja väitega selles, et süüdistuses tulnuks käsitleda ka iga teo kasulikkust süüdistatavale. Süüteokoosseisu asjaolude hindamiseks ei oma kasulikkuse mõiste primaarset tähendust. Samas ei saa süüdistusele teha ka etteheiteid KrMS § 154 mõttes, kuna

ringkonnakohtu arvates on süüdistusaktis esitatud süüdistuse sisu ja kvalifikatsioon ammendavalt.

11. Ringkonnakohus möönab, et A.P. kaitsja väide selle kohta, et äriühingu juhatuse liikmel on äriühingu ees hoolsuskohustus, on õige, kuid leiab, et ÄS § 315 lg-s 1 (juhatuse liige peab oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega) nimetatud hoolsuskohustuse täitmisega ei ole võimalik õigustada kuritegude – pistise ja altkäemaksu andmine – toimepanemist. Ühtlasi ei sea kahtluse alla kuritegude toimepanemise fakti asjaolu, et sõlmitud hankeleping oli sisuliselt riigile kasulik. Samas on maakohus ka õigustatult leidnud (mh otsuse p 38), et süüdistatavatele esitatud süüdistuste seisukohalt pole oluline, et inkrimineeritavad teod oleks seotud riigile kahju tekitamisega. Ringkonnakohus leiab, et kahjustatavad hüved süüdistavate süülise tegevuse tagajärjel ei olegi alati rahaliselt hinnatavad, mistõttu on seisukohal, et riigi poolt saadud rahaline kasu jääb käesoleval juhul ilmselgelt alla ametiisiku ebaausale käitumisele ametialase süüteo toimepanemisel, mis põhjustab riigi täitevvõimu seaduslikule toimimisele korvamatut ja suurt kahju, mis ei ole rahaliselt mõõdetav. 12. Kaitsja märgib, et maakohus on jätnud ÜTS § 13 lg-s 2 sätestatu tähelepanuta, kuid ringkonnakohus leiab, et nimetatud seisukoht on ekslik. Nõustuda tuleb maakohtuga, et dotatsioonid ja piletitulu on osa avaliku liiniveo kohustuse täitmisega kaasnevatest tuludest ning nende tõstmine on ilmselt vedajale kasulik ja tagab eesmärgi teenida rohkemat tulu

(mh otsuse p 38.). A.P. kaitsja on viidanud ka erinevatel kuupäevadel sõlmitud lepingutele. Asjakohatu on kaitsjapoolne lepingute üldsõnaline võrdlus liinikilomeetrite ja sihtotstarbelise toetuse osas. Maakohus on õigesti märkinud, et ühistransporditoetusteks ettenähtud toetussummad võivad muutuda olenevalt ühistranspordiga seoses olevate asjaolude muutumisest. Samas on aga maakohus, hinnates kogutud tõendeid, leidnud, et L.F juhtkond on olnud

veendumusel, et Valga maavanem M.L annab L.F täiendavaid rahalisi

vahendeid. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks selle ilmestamiseks viidata 19.10.2006

kell 13.02 (9 kd tl 21, lisa 1 tl 157) A.P. ja A.S. vahelisele vestlusele. Nimetatud kõnest

nähtub, kuidas L.F juhatuse liige tunneb aktiivset huvi, kas pakkumises nimetatud

dotatsioonivajadusele saadakse lisaks veel täiendavat dotatsiooni. „Raha saame kätte maavalitsusest vä? (A.S. ); /…/ sa mõtled millise raha? (A.P. ); No, dotatsiooniraha /…/ mitte see, mis me küsisime, aga et-et kõik, kõik nad meile välja käšiks ja küsiks juurde ka veel (A.S. )“. Vestluse jätkudes arutlevad A.S. ja A.P. , kas maavanemaga on detailselt kõik läbi 49

räägitud ja A.S. tunneb muret, kas maavanem ikka oma ametis püsib - „/…/ maavanem vahetatakse välja, pannakse mingi, kuradi /…/ kloun sinna etteotsa ja see ei keri meile pappi peale /…/“. Eeltoodu kinnitab, et L.F ei kahelnud selles, et avaliku liiniveoga tehtavaid kulutusi ei

kaeta neile, vaid eesmärgiks oli saada täiendavaid rahalisi vahendeid äriühingu tegevuseks.

Oluline on rõhutada, et käesoleval juhul arutlevad L.F juhtfiguurid juba etteulatuvalt dotatsioonidest ja nende võimalikest suurustest tulevikus, olukorras, kus hankeleping ise on veel üldse sõlmimata ja sõlmitakse alles 25.10.2006.

13. A.P. kaitsja hinnangul näitab asjaolu, mille kohaselt AS ATKO Liinid, vaidlustades esmalt Valga Maavalitsuse tegevuse Riigihangete Ametis ja hiljem sellest kaebusest loobudes, et Valga Maavalitsuse tegevus oli õiguspärane. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja sellesisuline väide on ekslik. Siinkohal viitab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 07.12.2006 määrusele haldusasjas 3-06-2111, mille kohaselt võeti AS ATKO Liinid esindaja kaebusest loobumise avaldus vastu ja lõpetati menetlus (6 kd tl 213). Seetõttu ei saanud kaebuse sisuline arutamine seoses riigihanke vaidlustamisega alatagi.

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjalikult ekvivalentsussuhet käsitlenud (mh otsuse p 34) ning nõustub sellekohaste järeldustega. M.L-i kaitsja leiab, et kuna süüdistus on täpselt määratlenud iga rahasumma üleandmise

aja ning seostanud selle konkreetse otsuse vastuvõtmise või lepingu allkirjastamisega, oleks

maakohus pidanud analüüsima iga süüdistuse episoodi puhul seost M.L-i tegevuse ja

talle edasi antud rahasumma vahel. Vastuväitena viitab ringkonnakohus siinkohal veelkord

Riigikohtu lahendile 3-1-1-70-97, mille kohaselt ei pea olema tegu kindlaks määratud, kuid

peab olema mingilgi määral üldistes joontes konkretiseeritav, s.o määratletav. Tuvastamiseks piisab, kui altkäemaksu või pistise võtmisel on selle eesmärk altkäemaksu või pistise võtmise asjaolude kaudu tuvastatav. Väite ilmestamiseks on M.L-i kaitsja viidanud EIK lahendile

Pélissier ja Sassi vs Prantsusmaa, mis on asjakohatu, kuivõrd käsitleb süüdistuse konkretiseeritust ja mõistlikku aega teises kontekstis.

Eeltoodust tulenevalt peavad toimepandavad teod olema tuvastatavad üldjoontes ning sellest tulenevalt olema seotud (ekvivalentsussuhe) altkäemaksu või pistisena antava rahasummaga.

A.P. kaitsja on viidanud ka ekvivalentsussuhte puudumisele ja nimetab 07.02.2006,

05.09.2006 ja 22.12.2006 kokkuleppeid 31.12.2004 lepingu muutmise kohta, mis olevat seaduslikud ja põhjendatud. Kokkuvõtlikult sisaldavad kaitsja poolt välja toodud kokkulepped

dotatsioonide suurendamist ning süüdistuses ei ole nende seaduslikkust kahtluse alla seatud.

Samas ei tähenda tegude seaduslikkus ekvivalentsussuhte puudumist ja seega pistisena

süüteokoosseisu välistamist. Nõustuda tuleb maakohtu seisukohaga, et L.F pidev eesmärk oli saavutada dotatsioonide suurendamist.

Maakohus on õigesti tuvastanud ekvivalentsussuhte olemasolu ja sellega on ümber lükatud kaitsjate väited, justkui M.L-i ja K. Muru vahelisel kokkuleppel peaks olema konkreetne

sisu selle kohta, milliste tegudega on raha andmine seotud. Ainuüksi asjaolu, et K. Muru ise

kategooriliselt eitab nagu olnuks raha andmine seotud L.F huve puudutavate

ühistranspordialaste küsimuste lahendamisega, on asjakohatu ja on ümber lükatud teiste süüd

kinnitavate tõenditega (sh jälitustegevuse käigus kogutud tõenditega). Ringkonnakohus peab

õigeks veelkord rõhutada, et maavanem M.L kasutas oma diskretsiooniõigust L.F huvides.

Etteheide tõenditele selles, et süüdistatavate omavahelised vestlused ei sisalda küllaldaselt konkreetseid ettepanekuid altkäemaksu või pistise lubamisega või andmisega seoses, on ainetu. 50

Süüdistatavad on omavahelistes vestlustes jälitusprotokollidest tulenevalt teinud maksimaalselt

võimaliku (sh oma sõnakasutuses), et minimaliseerida võimalik kuriteo avastamine ja

sellekohaste tõendite teke ja olemasolu, kuid samas tulebki rõhutada pealtkuulatud ja

salvestatud vestluste omavahelise konteksti suurt olulisust. Kriminaalasja materjalide põhjal

ongi oluline, mis enne või pärast pealtkuulamist objektiivselt toimus, mis võimaldab mõista

süüdistatavate kuritegelikku käitumist. Seejuures kasutatakse süüdistatavatele endile konkreetsest tegevusest tulenevalt kindlalt mõistetavaid, aga üldkontekstis lugejale arusaadavaid väljendeid.

15.Lisaks märgib ringkonnakohus, et kahtluse alla ei ole vaja seada süüdistuses kirjeldatud erinevate lepingute, nende muutmise lepingute ja järelevalve aruande seaduslikkust. Seda ei ole

tehtud süüdistuses ja sellega on nõustunud maakohus ning kohtul puudub vajadus omal

algatusel seada kahtluse alla süüdistuses kirjeldatud kokkulepete õiguspärasust. Viidetega

erinevatele kokkulepetele põhistavad kaitsjad asjakohatult lepingute õiguspärasust, leides, et sellisel juhul puudub ekvivalentsussuhe. 16. Kaitsjate apellatsioonides on käsitletud süüdistatavate erinevatel menetlusstaadiumites antud ütluste usaldusväärsusega seonduvat temaatikat. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole

jätnud tähelepanuta süüdistatavate ütlustele hinnangu andmist ning on viidanud seejuures ka

vastavatele Riigikohtu lahenditele. Maakohus on esitanud pika ja põhjaliku motiveeringu, millises osas loeb süüdistatavate ütlusi vastuolulisteks, analüüsides nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus antud ütlusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata.

Kaitsjate apellatsioonides leitakse, et K. Muru ja E.L. ütlused võla olemasolu kohta on usaldusväärsed. Samas ei nõustuta apellatsioonides, et maakohus on lugenud K. Muru ja E.L. kohtuistungil antud ütlused võla osas mitteusaldusväärseteks ning on pidanud usaldusväärseks

kohtueelses menetluses antud ütlusi, seda eelkõige põhjusel, et K. Muru ja E.L. ei ole

kohtueelsel uurimisel nimetanud midagi E.L. ja M.L-i vahelise võlasuhte ja võla tasumisega seotud asjaolude kohta. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et maakohus on seda küsimust põhjalikult käsitlenud ja kaitsjate väited on alusetud, sest kohtueelsel uurimisel on E.L. lt sisukohaselt küsitud, „kas Teie või Teie juhitud OÜ Trakmain omas rahalisi kohustusi M.L-i ees?“, millele E.L. on kategooriliselt vastanud, et ei omanud. Mingeid tõsiseltvõetavaid ja eluliselt usutavaid selgitusi, miks ta pole siis avaldanud võlasuhte olemasolust, pole kriminaalasja hilisemas menetluses E.L.

osanud anda. Asjaolu, et E.L. le oli samal ajal esitatud kahtlustus M.L-ile

altkäemaksu andmises, on maakohus põhjendatult leidnud, et ei olnud mingit mõistlikku

põhjendust väidetavat võlasuhte olemasolu eitada. Oluline on märkida, et kriminaalmenetlus E.L. kahtlustuses lõpetati (10 kd tl 267-271) ja maakohtu istungil andis E.L. ütlusi tunnistajana.

Samuti on maakohus E.L. ütluste hindamisel viidanud Riigikohtu praktikale (lahend

3-1-1-80-09), selgitades, et tunnistaja ja kahtlustatava poolt antud ütluste erinevus seisneb eeskätt selles, et esimesel juhul on isikut valeütluste andmise eest hoiatatud, teisel juhul mitte. Siinkohal on maakohus õigustatult viidanud Riigikohtu praktikale ja KrMS § 61 lg 1 sätestatud

tõendite hindamise põhimõttele, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Kaitsja on apellatsioonis E.L. kahtlustatava staatust ja seal antud ütlusi põhjendamatult

esile toonud. Maakohus on motiveerinud, milliste asjaolude osas ei pea ta usaldusväärseks tunnistaja E.L. kohtuistungil antud ütlusi (mh otsuse p 22.1 – 22.3).

Apellatsioonides märgitu kohaselt erinevad K. Muru kohtueelses menetluses ja kohtuistungil

antud ütlused ainult täpsuse ja mahu poolest ning väidetavalt ei ole sisuliselt vastuolus.

Ringkonnakohus möönab, et teatud olukorras võivad kohtueelses menetluses antud ütlused korrigeeruda kohtus ja seda ka olukorras, kus ütlustel on nn põhiütlusi toetav, täpsustav iseloom

(Riigikohtu lahend 3-1-1-113-06). Sellest tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaitsja 51

sellesisulise väitega, kuna K. Muru on asunud ütlusi muutma raha üleandmise motiivi ja

põhjenduste osas. Maakohus on ka motiveerinud, millises osas on K. Muru ütlused ebausaldusväärsed (mis põhjustel ta M.L-ile raha viis) ning põhjendanud asjaolu, et K. Muru ei ole osanud veenvalt selgitada oma vastuoluliste ütluste andmise põhjuseid. Lisaks on maakohus põhjalikult motiveerinud (mh otsuse p 17.1 – 17.2), millistel asjaoludel jätab ta K. Muru erinevatel menetlusetappidel antud ütlused, mis on omavahel vastuolus, kõrvale ja millest peab ta teistest tõenditest tulenevalt võimalikuks K. Muru ütlustega arvestada süü tuvastamisel.

Ühtlasi märgib ringkonnakohus, et K. Muru on kohtueelses menetluses andnud ütlusi raha

andmise eesmärgi kohta nimetades „traditsioonide jätkamist“, mistõttu puuduski vajadus menetlejal täiendavalt küsida selle kohta. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatavate ütlused rahaliste kohustuste ja väidetavate kokkulepete

osas on kaitseversioonid, mida on esitatud alles hilisemas menetlusstaadiumis, s.o maakohtu istungi ajaks, kui on kujundatud nende kaitsepositsioon. Nimetatud ringkonnakohtu seisukohta ei muuda ka kaitsjate poolt hilisemalt esitatud väide võla ositi maksmise kohta. Kohtuistungil on

E.L. ja K. Muru asunud võlasuhte olemasolu ja raha maksmise vajadust selgitama, kuid maakohus on motiveerinud, miks ta sellekohaseid väiteid ei pea usaldusväärseks. 17. Kaitsjate etteheited isikuliste tõendite ebapiisava analüüsi kohta, on alusetud. Tõepoolest, ei

kinnita ülekuulatud tunnistajad otseselt, et A.P. andis või palus E.N anda raha K. Murule selleks, et viimane annaks M.L-ile pistist või altkäemaksu, kuid nimetatud asjaolu ei sea kahtluse alla teiste maakohtu poolt uuritud tõendite süüstavat sisu. Käesoleva kriminaalasja eripära arvestades, kus süüdistatavate poolt on valitud süü eitamisele rajatud taktika, ei kinnita isikulised tõendid, et M.L sai K. Murult raha altkäemaksu ja pistisena

ning seda A.P. ja E.N-i kaasabil. Samas ei eitata raha kui sellise üleandmise fakti ennast, kuid seda väidetava võla tagasimaksena. Lisaks tuleb ringkonnakohtu hinnangul tunnistajate ütluste objektiivseks hindamiseks kindlasti arvestada ka nende suuremat või vähemat tööalast või isiklikku seotust süüdistatavate isikutega.

Ringkonnakohus leiab, et alusetud on kaitsjate väited selle kohta, et maakohus on jätnud

hindamata süüdistatavate ütlused, kuna on seisukohal, et maakohus on süüdistatavate poolt esitatud kaitseverisooni põhjalikult käsitlenud ja hinnanud.

18. A.P. kaitsja väide, et A.P. kohtueelsel uurimisel antud ütlused tuleks jätta üldse

tähelepanuta, on alusetu. Maakohus on juba põhjendanud A.P. poolt ütluste muutmist

kohtueelses menetluses ja maakohtus ning sellest tulenevalt õigesti järeldanud, et A.P. kohtuistungil antud ütlused on ebausaldusväärsed ning tuleb kõrvale jätta. Sarnaselt maakohtu

poolt märgituga, leiab ka ringkonnakohus, et A.P. ütlused kohtueelses menetluses ja

kohtuliku uurimise ajal on mõneti vastuolus ja seda vastuolu ei kõrvalda A.P. ja tema

kaitsja poolt toodud põhjendused seoses noorteralli ja A.P. sooviga kiiresti vabadusse pääseda.

Kaitsja etteheited maakohtu poolt A.P. kohtueelses menetluses antud ütluste tuginemisele on

asjakohatud. Riigikohtu praktikas (3-1-1-113-06, 3-1-1-3-07, 3-1-1-61-08, 3-1-1-3-10) on korduvalt rõhutatud, et ütluste usaldusvääruse hindamise esmane etapp on kohtueelse menetluse ja kohtuistungil antud ütluste kõrvutamine. Lisaks märgib ringkonnakohus, et iga kriminaalasjas kogutud tõend kannab iseseisvat teavet, mis ei pruugi kokku langeda kaitsja nägemusega tõendi soovitud sisust. Käesolevas kriminaalasjas tulebki jälitustegevuse käigus kogutud tõenduslikule

teabele, mis kinnitab süüdistatavate süüd, omistada siseveendumuse kujundamisel suuremat

kaalu. Kaitsja on ka apellatsioonis möönnud, et jälitustegevuse käigus kogutud tõendusliku teabe osakaal on tõendite koguhulgas märkimisväärne, kuid ringkonnakohus leiab, et arvestades kuriteo eripära ei saa nimetatud asjaolu pidada ebatavaliseks. 52

19. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonides on rõhutatult kahtluse alla seatud K. Muru ütluste hindamise seaduslikkust, kuid nimetatud asjaolu ei sea kahtluse alla süüdistatavate süüd kinnitavate teiste tõendite usaldusväärsust, mis kogumis K. Muru ütlustega kinnitab süüdistatavate süüd. Apellatsioonides ei nõustuta, et maakohus on kõrvale jätnud K. Muru, M.L-i ning

E.L. maakohtus antud ütlused võlasuhte olemasolust, kuigi lugenud tõendatuks M.L-i

, K. Muru ja E.L. ütluste kohaselt võlasuhte aluseks olevate tehingute toimumise. Samas on maakohus põhjalikult käsitlenud, et tõendid kinnitavad tehingute toimumist, kuid ei pea usutavaks rahalist kokkulepet, mida väidavad M.L, E.L. ja K. Muru (mh otsus p 23.1 – 23.2). Ringkonnakohus leiab, et kaitseversioon, mille kohaselt andis K. Muru M.L-ile raha eesmärgil, et täita varasem E.L. ja M.L-i vaheline kokkulepe, on alusetu ja eluliselt

mitteusutav. Lähtudes süüdistatavate ütlustest, andis M.L E.L. le laenu 30 000

krooni ja pidi väidetavalt tagasi saama 247 000 krooni, so OÜ Trakmain müügist saadud

summast 10%. Nimetatud tingimustel tehingu tegemine on ka eluliselt mitteusutav, kuna

sisuliselt pidi M.L antud 30 000 krooni suuruse laenu eest tagasi saama ligikaudu 10-kordse summa. Samuti ei ole võimalik jälitusprotokollides sisalduva teabe põhjal järeldada,

et tegemist oleks väidetava võla tagasimaksmisega. Lisaks on ringkonnakohtu arvates arusaamatu, et maakohtu istungi toimumise ajaks ei osanud osalised enam usutavalt selgitada, miks K. Muru M.L-ile tegelikult raha viis. Seega järeldub sellest, et süstemaatiliselt M.L-ile raha üleandmiste ajal justkui asjaosalised ei teadnudki, millega seonduvalt nad raha

üle andsid. Selliste vastuoluliste ja rohkete kaitseversioonide juures on maakohus õigustatult tõstatanud küsimuse süüdistatavate kohtus antud ütluste usaldusväärsusest. Veel peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et on mõistetamatu, kuidas saanuks K. Muru, arvestades tihedaid tööalaseid kokkupuuteid maavanema M.L-i ja Valga Maavalitsusega,

riskida teise isiku kokkuleppe täitmise nimel sellega, et E.L. ja M.L-i kokkuleppe

täitmisega võidakse K. Muru enda mitteläbipaistvale tegevusele anda nimetatud kontekstis ilmselgelt ebaseaduslik hinnang. 20. Ringkonnakohus ei nõustu K. Muru kaitsja väitega selles, et K. Muru oleks M.L-ile üle andnud raha 29.12.2006, mitte 21.12.2006.

Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks viidata 25.02.2008 jälitusprotokollile, millest

nähtuvalt selgub 28.12.2006 A.P. ja K. Muru vahelistest telefonivestlustest, et K. Muru palus

A.P. lt, et viimane võtaks 29.12.2006 Valka kaasa 25 000 krooni. A.P. lubas nimetatud summa kaasa võtta, kuid uuris, miks K. Muru ise nimetatud summat kassast ei võta. Samas selgitas K.

Muru, et kuna ta on raha omalt poolt ära andnud, on tal „kassas auk“. A.P. lubas meeles pidada ja raha kaasa võtta (9 kd tl 22, lisa 1 tl 160 – 161). Eeltoodust nähtub, et K. Muru oli M.L-ile kolmanda kvartali raha juba üle andnud ning vajas raha kassasse sellest tekkinud puudujäägi likvideerimiseks. Seega leiab ringkonnakohus, et K. Murule esitatud süüdistus pistise andmises 21.12.2006 on õige.

21. Ringkonnakohus peab vajalikuks kõrvaldada maakohtu otsuse lk 103 (p 26.5) numbrilise

vea, kus on märgitud, et K. Muru sai 20.03.2006 raha Tartus L.F kassast, kuid tegelikult tuleb õigeks lugeda kuupäev 20.03.2007. 22. Ringkonnakohus leiab, et K. Muru kaitsja väide, mille kohaselt sai K. Muru M.L-ile

29.06.2006 kuni 03.07.2006 sularaha üleandmiseks süüdistuse kohaselt oluliselt hiljem, kui raha üleandmine reaalselt aset leidis, on maakohtu otsuses käsitlemist leidnud (mh otsuse p 26.2). 53

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et tegemist on ilmse ebatäpsusega, kuid see ei muuda ebaselgeks ega sea kahtluse alla K. Murule esitatud süüdistust tervikuna.

23. Kokkuvõtlikult peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kaitsjate etteheited

kriminaalasjale selles, et K. Muru, M.L-i ning A.P. telefonikõnede pealtkuulamine kestis üle aasta ja kõnedes ei sisaldu ühtegi viidet raha lubamisele õigusvastase teo tegemise eest, on ainetu. Sarnaselt maakohtuga leiab ka ringkonnakohus, et süüdistatavad olid teadlikud oma kuritegelikust käitumisest ning seetõttu suhtlemisel ja sõnumite edastamisel ei nimetanud tegevusi õigete nimedega, et sealhulgas minimaliseerida kuriteo ilmsikstulekut ja võimalikku vastutust. Asjaolu, et süüdistatavad ei ole selgesõnaliselt omavahelises suhtluses nimetanud järjest sõnu „altkäemaks“, „pistis“, „M.L“, „L.F huvides otsustused“, ei sea kahtluse alla nende poolt toimepandud süütegusid, sest taolise tegevuse eesmärk oli varjata kuriteo võimalikku ilmsikstulekut, seetõttu välditi võimalikke ühemõtteliselt ja kõigile arusaadavaid sõnakasutusi, mis võiks viia toimepandavate kuritegude avastamiseni. Ringkonnakohus leiab, et põhjendamatut kaalukust on omistatud 24.10.2007 kell 10.01.- 10.56 vestluses mainitud „ma annan selle … selle võla kah ära“ sõnale „võlg“ (9 kd tl 34, lisa 1 tl 238), ületähtsustades nimetatud termini kasutamist. Kaitsjad on korduvalt rõhutanud, et jälitusprotokollides nimetatud „leivaisa“ termini kasutamist ei saa seostada M.L-i isikuga. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasja materjalidest ja maakohtu detailsest tõendite analüüsist tulenevalt ei ole võimalik seostada ühegi teise isikuga peale maavanema M.L-i, kes on kandnud riigihangete puhul määravat ja üliolulist rolli

(mh otsuse p 24.2). Liitsõna „leivaisa“ all ei ole võimalik mõista käesoleval juhul muus tähenduses, sest tõenditest ei nähtu, et süüdistatavad oleksid „leivaisa“ all silmas pidanud kedagi

teist peale M.L-i . Samas, läbi objektiivse tõendite kogumi, ei ole sõnaline väljend „leivaisa“ käesoleva kriminaalasja kontekstis ainuke termin, mida on seostatud M.L-iga.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et jälitusprotokollidesse salvestuv ja seeläbi sisalduv teave ei sõltu menetleja tahtest, vaid konkreetselt süüdistatavate sõnakasutusest. On eluliselt usutav ja

arusaadav, et seeläbi ei saa tegemist olla soovitud etteütlusega, vaid elukondliku suhtluse tekstiga igapäevasel tasemel. 24. Ringkonnakohus leiab, et väide, mille kohaselt K. Murul puudus otsene või kaudne tahtlus

M.L-ile raha andmiseks selle eest, et viimane teeks L.F soodsaid ebaseaduslikke otsuseid, on ümber lükatud süüstavate tõenditega, mida maakohus on põhjalikult otsuses analüüsinud. Lisaks nõustub ringkonnakohus, et K. Muru tegutses otsese tahtlusega (mh otsuse p 45). 25. Veel on kaitsjad tõstatanud küsimuse, kas K. Muru tegevus M.L-ile raha andmises on

hinnatav jätkuva pistise ja altkäemaksu andmisena, mitte pistise ja altkäemaksu korduva

andmisena. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et süüdistatavatele ei ole esitatud süüdistust altkäemaksu või pistise lubamises (millest võiks koheselt järelduda, et tegemist on jätkuva süüteoga), vaid altkäemaksu ja pistise andmises. Süüdistatavate kokkulepe altkäemaksu

ja pistise andmiseks näitab nende käitumise süsteemsust ja kavandatust kui kuriteo

toimepanemise üldisest objektiivsest pildist, kuid samas ei pea see veel tähendama koheselt

süüteo jätkuvust. Ringkonnakohus leiab, et vastasel juhul võiks tekkida ebamõistlik õiguslik

olukord, kus ühekordne väikses summas altkäemaksu või pistise andja kvalifitseeruks samal

tasemel, nagu käesolevas kriminaalasjas korduvalt altkäemaksu ja pistist andnud ja saanud

süüdistatavad. Süüdistatavate kokkulepe ei sisaldu süüdistuses, kuid selle süüdistuses mittekajastamine ei välistanud maakohtul käsitleda ja analüüsida kokkuleppe sisu detailsemalt, sest tegemist ei ole süüteokoosseisulise asjaoluga, vaid kuriteosündmusele eelnenud andmega, mis paigutub sündmuste üldisesse kulgu. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus pole väljunud süüdistatavatele esitatud süüdistuse piiridest. 54

Ringkonnakohus märgib, et M.L-ile K. Muru poolt raha üleandmine iseloomustas L.F

ja M.L-i tööalast suhtlusstiili, kus raha üleandmine oli muutunud korduvaks

tegevuseks. Siinkohal ei nõustu aga ringkonnakohus kaitsjate seisukohaga, et tegemist oleks olnud jätkuva süüteoga. Ringkonnakohus leiab, et jätkuva süüteoga ei ole võimalik samastada

tegusid, mis on järjekindlad ja pidevalt korduvad ehk süstemaatilised. Lisaks ei ole jätkuv süütegu tuvastatud ka raha andmiste vahele jääva ajavahemiku tõttu.

26. Ringkonnakohus leiab, et alusetu on A.P. kaitsja väide selle kohta, et A.P. süü

tõendamisel on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ausas kohtupidamises ning otsusest ei

nähtu, millistele tõenditele ja asjaoludele tuginevalt saab kinnitada, mil viisil A.P. lubas pistist

või altkäemaksu maksta. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on A.P. süüküsimust ja kuritegude toimepanemiseks vajamineva raha hankimist motiveerinud põhjalikult (mh otsuse p 48 – 60) ning ringkonnakohus nõustub maakohtu sellesisulise käsitlusega.

Samas tuleks A.P. kaitsja hinnangul A.P. süüdistuse osas jätta tõenduslikult tähelepanuta A.S. ja K. Muru vaheline telefonivetlus 20.06.2007 kell 9.22. Ringkonnakohus leiab, et eelviidatud

telefonivestluse alusel on võimalik omistada A.P. teadmist selle kohta, et K. Muru andis M.L-ile pistist. Nii on A.S. öelnud „Ok, aga musta sularaha liikumine, ma eeldan, et /…/ antud juhul /…/ kui Aivo hakkas mulle rääkima, et /…/ Kallel on sula olemas, et M.L-ile maksta, /…/ et see on tulnud busside mustast müügist, siis minu jaoks on see väga halb üllatus“ (9 kd tl 25, lisa 1 tl 177 – 178). Sellele on vastanud K. Muru „no jah, ma seda Aivoga… kui

Tartus istusime, siis ma küsisin ta käest, et mis ma sellega teen, et kas /…/ ma saan selle niimoodi jätta, et ma pean muidu… iga kvartal käisin, käisin nuiamas seda musta, et ma nüüd oleks…nagu selle aasta lõpuni oleks nagu asi lahendatud olnud“ (9 kd tl 25, lisa 1 tl 177 – 178).

Ringkonnakohus möönab, et tegemist on küll kaudse, mitte otsese tõendiga, kuid märgib, et Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest

mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis.

A.P. kaitsja väide, mille kohaselt ei ole K. Muru kohtueelses menetluses ega kohtus avaldanud

A.P. , kellele ta raha viis ning K. Muru ei tea, kas A.P. sai aru, kellele ja millisel eesmärgil ta kavatseb raha viia, on alusetu ning juba põhjalikult ümber lükatud maakohtu tõendite analüüsis, tuginedes sealjuures jälitusprotokollidele.

Eeltoodust ja kriminaalasjas kogutud tõenditest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et A.P. kaitsja

väide, mille kohaselt puudub A.P. käitumises subjektiivne süüteokoosseis, on alusetu. Lisaks märgib ringkonnakohus, et eelnevalt käsitletu kohaselt on M.L-i poolt toimepandud teod, mis on kvalifitseeritud altkäemaksuna, olnud õigusvastased. Samal ajal märgib ringkonnakohus, et pistise süüdistuste puhul on tegemist õiguspäraste tegudega, mistõttu tõepoolest M.L-i toimepandud teod, lähtudes tema pädevusest maavanemana, ei ole olnud õigusvastased.

Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et maakohus on veenvalt tuvastanud A.P. tegevuses vähemalt kaudse tahtluse, aitamaks kaasa K. Muru ebaseaduslikele tegudele. Valga

Maavalitsusega suhtles regulaarselt K. Muru, kuid L.F huve puudutavad

ühistranspordialased otsustused olid A.P. jaoks teada üldjoontes. Siinkohal märgib

ringkonnakohus, et kaasaaitamine kõigi asjaolude teadmiseni ei olegi eeldatav ning piisab teadmisest, et teatud eesmärk saavutatakse kaasaaitaja teopanuse toel. 55

27. A.P. kaitsja on seisukohal, et kui K. Muru oleks soovinud saada raha L.F, oleks ta juhatuse liikmena pöördunud taolises küsimuses L.F nõukogu poole, kes vastavalt ÄS

§ 317 on pädev neid küsimusi otsustama, mitte A.P. poole. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja

taoline seisukoht on ekslik, sest pole eluliselt usutav, et ebaseaduslikult M.L-ile raha andmiseks oleks K. Muru avalikult pöördunud L.F nõukogu poole. Ainetu on ka väide, et kui K. Murule oleks raha andjaks olnud L.F, oleks pidanud K. Murule antud summa

kajastuma L.F kuludes, L.F nõudes K. Muru vastu või oleks pidanud vastav

summa olema L.F kassast puudu. M.L-ile üleantavate rahasummade päritolu püüti süüdistatavate poolt varjata, rääkimata sellest, et üleantavad summad pidanuks tõepoolest

L.F raamatupidamises kajastuma. Seetõttu pole ka usutav, et L.F

raamatupidamine kajastaks M.L-ile

altkäemaksuks ja pistiseks üleantavaid rahasummasid. Sellest tulenevalt on asjakohatu ka kaitsja nägemus sellest, et L.F kassas peaks olema puudujääk.

28. A.P. kaitsja seisukoht, et A.P. oli L.F juhatuse liige kuni 23.04.2007 ja 24.10.2007

toiminud väidetava pistise andmise ajal ei olnud A.P. L.F juhatuse liige ning tema

tegevust ei saa käsitleda L.F tegevusena, on ekslik. Maakohus on juba märkinud, et A.P.

oli kuni 23.04.2007 L.F juhatuse liige ja sealt edasi, kuni 27.10.2007, L.F nõukogu liige (nõukogu esimees). Siinkohal viitab ringkonnakohus ÄS §-le 316, mille kohaselt

planeerib nõukogu aktsiaseltsi tegevust ja korraldab aktsiaseltsi juhtimist ning teostab

järelevalvet juhatuse tegevuse üle. Seega oli A.P. kui ka K. Muru ja E.N L.F juhtorganite liikmed ning nende poolt toimepandud teod on käsitletavad ka juriidilise isiku, L.F , poolt toimepanduna.

29. Ringkonnakohus ei nõustu E.N-i kaitsja väitega, et maakohus pole tuvastanud, milles seisnes altkäemaksu andmisele kaasaaitamise täideviimistegu. Lisaks on E.N-i kaitsja heitnud E.N-i tegevuse subjektiivsele küljele ette asjaolu, et 28.09.2006 telefonikõnes ei ütle A.P. , kellele andmiseks on K. Murul vaja raha. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et nimetatud kõnet ja sellele antavas hinnangus tuleb

näha kogu käesoleva kriminaalasja üldist konteksti. Iga kõne ei saagi anda laiaulatuslikku

ülevaadet kogu kuritegude toimepanemise mehhanismist ja kõikidest asjaoludest detailselt. Siiski tuleb hinnata kogutud tõendeid kogumis. Siinkohal tsiteerib ringkonnakohus jälitusprotokolli telefonivestlusest 28.09.2006 (9 kd tl 7 – 8,

lisa 1 tl 88 – 90), milles selgitab A.P. E.N-ile järgmist: „mul läks eile see asi meelest ära, vaata, Kallel on vaja seal Valgas toimetada, eksju, mäletad seda asja? (A.P. ) /…/ Tal on vaja 25

praegu… ütleme see on mingi 4 osa eksju. Et kas me teeme nüüd niimoodi, et me tõstame lihtsalt ütleme sealt /…/ bussikassast välja ja ongi kõik /…/ (A.P. ). № mul on praegu, kuule, auk on 32. (E.N) /…/ Eelmine kordki on kõik nagu… kokku oli 45, vahepeal mingi 13 olen sinna tagasi nüüd sokutanud, kuidagi sebind (E.N).“

Samas on 9 minutit hiljem suhelnud K. Muru ja E.N juba omavahel, kus areneb järgmine vestlus. „Kuule… sul on seal nüüd väike teema püsti? (E.N) /…/ selles mõttes, maavalitsuse mõttes? (K. Muru) Ja jah (E.N) /…/ Ma mõtlen seda, et kas nüüd siin see /…/ finantspoolega saad, saad ise hakkama või /…/ oli siin jutt, et /…/ saadame ka siit /…/ väikese paki /…/? (E.N ) /…/ jah, üldiselt, Aivo lubas nagu teda liigutada, aga /…/ noh, ma ei oska ka öelda, kas /…/ teda on nüüd /…/ selle asja pärast kedagi vaja Valka saata. (K. Muru) № praegu on Vadim kõrval, siin noh… et valmis startima (E.N).

Eeltoodud kõnest nähtub, et ainetu on väide, et E.N ei saanud aru, millest käib jutt, kuigi on

aru saada, et selgesõnalise lahtise tekstiga raha andmisest ja isikutest ei räägita. Sellest tulenevalt on alusetu kaitsja väide, et E.N tundis lihtsakoeliselt huvi ja näitas üles abistavat iseloomu keskmise mõistliku isiku arusaama kohaselt. 56

30. E.N-i kaitsja leiab, et tegemist oli L.F rahaga ning kuna nii A.P. , E.N ja K. Muru olid juhatuse liikmed, olid nad ÄS § 306 lg 1 ja § 307 lg 1 kohaselt õigustatud kassaraha hoidma ja käsutama. Iseenesest on E.N-i kaitsja sellesisuline väide õige, kuid siinkohal märgib ringkonnakohus veelkord, et vastavalt ÄS § 315 lg-le 1 peab juhatuse liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Äriühingu rahaliste vahendite kasutamine altkäemaksu ja pistise andmiseks ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada hoolsuskohustuse täitmiseks.

31. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri taotlusega, et E.N tuleks süüdi tunnistada 29.06.2006 toimepandud altkäemaksu andmisele kaasaaitamise episoodis ja kvalifitseerida tema tegevus KarS § 22 lg 3 ja § 298 lg 2 järgi. Prokuröri apellatsioonis ei ole esitatud sedavõrd kaalukalt kindlaid tõendeid nimetatud episoodi kohta. Asjaolu, et E.N oli teadlik juba enne 29.06.2006 sellest, et L.F ja AS Pärnu ATP osalesid Valga Maavalitsuse poolt läbiviidaval riigihankel mitmete pakkumistega, ei tõenda veel koheselt E.N-i seotust 29.06.2006 K. Muru poolt antud altkäemaksuga M.L-ile. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatud episoodis puudub E.N-i puhul usaldusväärselt tõendatud süüteokoosseisu subjektiivne külg (mh otsuse p 55).

Prokuröri apellatsioonis on viidatud jälitusprotokollis sisalduvatele kõnedele 28.09.2006 A.P. ja E.N-i vahel ning E.N-i, V. S ja K. Muru vahel. Nimetatud tõendile on viidanud

ringkonnakohus ka eelpool. Käesoleval juhul tõendavad nimetatud kõned raha üleandmist

29.09.2006, kuid ei sisalda küllaldaselt tõenduslikku informatsiooni E.N-i

süüditunnistamiseks kuriteo toimepanemises 29.06.2006. Prokuröri poolt viidatud kõnest ei saa

järeldada, et varasemalt on E.N K. Murule nn finantsabi osutanud just altkäemaksu andmiseks nagu üldsõnaliselt väidab prokurör.

Ringkonnakohus nõustub prokuröri viitega Riigikohtu lahendile 3-1-1-150-03, kuid erinevalt

prokurörist, on seisukohal, et E.N-i puhul ei ole altkäemaksu 29.06.2006 episoodi puhul

küllaldaselt tõendatud tema kui kaasaaitaja ettekujutus minimaalselt kaudse tahtluse tasemel täideviija tahtlikust käitumisest. 32. L.F kaitsja leiab, et KarS § 297 lg 3 on blanketne norm, mistõttu tulnuks maakohtul viidata sama paragrahvi lõikele 1 või 2. Ringkonnakohus leiab, et süüdistuse kohaselt on tõepoolest viidatud KarS § 297 lg-le 3, kuid

samas on süüdistuse tekstis ka märgitud, et kuritegu on toime pandud vähemalt teistkordse

pistise andmisena juriidilise isiku poolt. Lisaks sisaldub KarS § 297 lg 2 süüteokoosseisus koosseisutunnusena pistise andmine vähemalt teist korda. Ringkonnakohus märgib, et ka kohtupraktikas on korduvalt käsitletud süüdistusaktiga seonduvat

ning kuna süüdistuse teksti problemaatika on peamiselt seotud süüdistatavate kaitseõiguse

tagamisega, on asutud kohtupraktikas seisukohale, et süüdistuse tekstis peab olema piisava

selgusega esitatud etteheidetavate tegude faktiline kirjeldus. Samas tuleb rõhutada, et kuigi

faktilised asjaolud määravad süüdistatava võimaliku karistusõigusliku vastutuse, ei tähenda

antud asjaolu, et kohaldatav säte võiks süüdistatava jaoks olla üllatuslik või teisejärguline süüdistusaktile esitatavate nõuete juures. KrMS § 154 lg 3 p 3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas esitada kuriteo kvalifikatsioon KarS-i vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Riigikohus on otsuses 3-1-1-31-10 selgitanud, et nõue kirjeldada täpselt süüdistatavale omistatavat tegevust ja näidata KarS-i need sätted, mille põhjal

isiku käitumine moodustab kuriteo, kujutab endast kaitseõiguse keskset garantiid, sest

süüdistatav peab olema täielikult ning detailselt informeeritud süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda. 57

Ringkonnakohus märgib, et L.F süüdistusest viite puudumine KarS § 297 lg-le 2 on

pelgalt etteheide süüdistuse korrektsusele (Riigikohtu otsus 3-1-1-58-03), kuna sõnaline viide

KarS § 297 lg-le 2 on resümeerivalt KarS § 297 lg 3 puhul esitatud. Lisaks märgib

ringkonnakohus, et puuduliku süüdistuse alusel ei ole võimalik isikuid – nii füüsilisi kui juriidilisi – süüdi mõista, kuid käesoleval juhul ei ole L.F esitatud süüdistus puudulik.

33. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on L.F kui juriidilise isiku vastutust käsitlenud asjakohaselt ja põhjalikult ning puudub vajadus vastavasisulisi põhjendusi korrata. 34. Kuna apellatsioonides oli tõstatatud ka jälitustoimingutega kogutud teabe seaduslikkuse

küsimus, siis ringkonnakohus kontrollis kriminaalasjas antud jälituslube ja teavet, mis on fikseeritud jälitusprotokollides (8, 9 kd). KrMS § 111 kohaselt jälitustoiminguga saadud teave

on tõend kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Samas nähtub maakohtu otsuse p-s

9.15, et maakohus kontrollis samuti kaitsjate taotlusel jälitustoimingute seaduslikkust ja jälitustoimikutega tutvudes veendus, et jälitustoiminguteks vajalikud kohtu ja prokuratuuri load

on olnud olemas ning tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja lubades märgitud ajavahemikul.

A.P. kaitsja on apellatsioonis viidanud väidetavale KrMS § 24 lg 4 rikkumisele, mis seisneb selles, et toimikus puudub korraldus maakohtu esimeheks mitteolevate isikute volitamise kohta

jälituslubade andmiseks. Ringkonnakohus kontrollis jälituslube andnud isikute volitusi ja

tuvastas, et jälitustoimingute lubade andmiseks oli jälituslube väljastanud isikutel pädevus olemas.

Seega ei tuvastanud ringkonnakohus kontrolli tulemina jälitustoimingute käigus

seaduserikkumisi, jälitustoimingute teostamise aluseks olevad jälitusload on antud selleks õigustatud ametnike poolt KrMS § 112 lg 3 mõttes. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus

maakohtu järeldusega, et jälitustoimingutega saadud teave, mis on vormistatud jälitusprotokollides on käsitatav tõendina KrMS § 63 lg 1 mõttes ja seetõttu ka hinnatav tõendite kogumis.

A.P. kaitsja on apellatsioonis esitanud visiooni jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimise võimalikest etappidest, so kas muud tõendite kogumise viisid on ebaõnnestunud, välistatud või

oluliselt raskendatud; millega põhistati jälitustoimingute loa taotlusi; kuidas põhistati pikendamise taotlusi; millist tagasisidet anti kohtunikule; kuidas põhistati ja hinnati igal üksikul juhtumil loa andmise vajalikkust konkreetse isiku suhtes.

Ringkonnakohus märgib kokkuvõtlikult, et jälitustoimingute seaduslikkuse kontroll ei pea võimaldama kontrolli teostaval kohtul hinnata jälitusloa andmise põhjendatust loa väljaandmise

ajal. Samas võib möönda, et kaitsja poolt väljatoodud etapid võiksid kuuluda hindamisele jälitusloa andmise otsustamisel, v.a kaitsja poolt esitatud etapp tagasiside andmise kohta. Ekslik on kaitsjate seisukoht, et pealtkuulamise kestust ei ole seadusandluses limiteeritud. Nii

sätestab KrMS § 114 lg 2, et jälitustoimingu luba antakse kuni 2 kuuks. Seega otsustab eeluurimiskohtunik jälitustoimingu loa andmisel lisaks muule ka selle ajalise pikkuse, milliseid rikkumisi käesolevas kriminaalasjas samuti ei tuvastatud.

Käesoleva kriminaalasja jälituslubade kontrollimisel selgus, et nende väljastamisse ei ole

suhtutud pealiskaudselt ja kontrollimatult. Jälituslubade väljastamisel on tihtipeale keeldutud

jälitustoimingu lubamisest nii isikute kui ka ajaliste piiride osas. Sellest tulenevalt on kitsendatud jälitatavate isikute ringi ning ajavahemikke, mille jooksul teostati jälitustoiminguid.

Kuna kohtupoolne jälituslubade andmine on olnud kaalutletud, ei saa mingil juhul nõustuda kaitsjate väidetega, justkui jälituslubade andmine oleks toimunud formaalselt ja kõik taotlused 58

jälitustoimingute teostamiseks oleks olnud kohtu poolt rahuldatud. Ringkonnakohus peab

vajalikuks rõhutada, et käesolevas kriminaalasjas on jälitustoiminguteks lubade andmist

menetlenud ja lube väljastanud erinevad eeluurimiskohtunikud, mistõttu on mitmed erinevad

kohtunikud erinevates kohtutes hinnanud jälitustoimingute teostamise vajalikkust ja põhjendatust.

35. Nagu eelpool märgitud, tutvus ringkonnakohus kriminaalasjas antud jälituslubade seaduslikkusega ning rikkumisi seoses nende väljastamisega ei tuvastanud. Jälitustoimingutega tegemine on põhinenud seaduslikul alusel, seega vastavalt KrMS § 110 ja § 114 sätestatule.

A.P. kaitsja esitab KrMS-is sätestatud jälitustegevuse regulatsiooni võrdluse Eesti ja teiste

Euroopa riikide jälitustegevuse ja –lubade andmise intensiivsuse kohta. Veel lisab kaitsja argumendi, et ta on saanud Euroopa Liidu kolleegidelt tagasisidet selle kohta, et nende praktikas analoogsetes asjades jälitustegevust ei teostata.

Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas on kohtueelse menetluse läbiviija lahendanud jälitustegevuse vajalikkuse ja otstarbekuse uurimistaktikast lähtudes. Vastupidised kaitsja etteheited jälitustegevusele on asjakohatud. Lisaks eksisteerib kohtueelse menetluse vaba

kujundamise põhimõte, mille kohaselt uurimisasutus ja prokuratuur võivad kasutada kõiki

seadusega lubatud toiminguid, mis on kohased ja vajalikud tõendusteabe kogumiseks ja

tingimuste loomiseks kohtumenetluseks. Toimingute järjekorra teostamine sõltub

uurimiseesmärgist ja menetlustaktikalistest kaalutlustest. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks viidata KrMS § 110 lg-le 1, mille kohaselt on kriminaalmenetluses lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud

või oluliselt raskendatud. Ringkonnakohus möönab, et kõrgemate riigiametnike poolt

toimepandud ametialaste kuritegude uurimispraktika on vähene, kuid olemasolev praktika

kinnitab jälitustoimingute käigus saadud teabe olulisust analoogsete süütegude menetlemisel,

mis ei mineta kindlasti tähtsust ka edaspidi. Arvestades kuriteoliigi eripära, on võimalike talletatavate ja hiljem uuritavate tõendite ring oluliselt piiratum, seda nii isikuliste tõendite, kui ka materiaalses maailmas salvestunud tõendite osas. Samas on aga käesoleval juhul tegemist nn

peitkuritegudega, mis on iseloomult raskemad ametialased kuriteod, millede menetlemisel on jälitustoimingutel suur roll. Siinkohal on oluline märkida asjaolu, et KrMS § 211 lg 2 kohaselt selgitavad kohtueelses menetluses uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat

õigustavad ja süüstavad asjaolud. Sellest tulenevalt ei pruugi kajastuda jälitustoimingutega kogutud teabes üksnes süüstava iseloomuga tõendeid. Nagu ringkonnakohus eespool käsitles, ei sõltu talletatava teabe sisu pelgalt menetleja tahtest. Kohtueelse menetluse eesmärgiks on välja selgitada kõik kuriteoga seonduvad asjaolud. Kaitsja viide isikute õiguste rikkumisele, kelle suhtes on antud jälitustoimingute teostamiseks

luba, ja isikute, kes on puutumuses pealtkuulatava isikuga, pole asjakohane. Enamus jälitustoiminguid on olemuslikult võimalikud vaid salaja ega ole ülekantavad avalike toimingute sfääri. Jälitustegevuse puhul avalikkusest rääkimine on kohatu: toiming, mida tehakse vastava

isiku suhtes avalikult, tema teadmisel, ei ole enam jälitustoiming. Jälitustegevuse tulemusena

võimalikku õiguste riivet minimaliseerib jälitustegevuse teinud asutuse kohustus teavitada

teostatud jälitustegevusest. Nii tuleb JTS § 17 lg 1 kohaselt jälitustoimingu teinud asutusel

teatada JTS § 12 lg-s 1 ja 3 nimetatud jälitustoimingust viivitamata isikule, kelle suhtes on

toiming tehtud, ning isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust on jälitustoiminguga riivatud. Mitteteatamine on reguleeritud JTS § 17 lg 1 p-des 1–4.

36. Apellatsioonist nähtuvalt on kaitsja hinnangul KrMS § 110 ja § 114 vastuolus põhiseadusega selles, et detailsed diskretsioonireeglid jälitustoimingute lubade andmiseks puuduvad, mistõttu on jälituslubade väljastamine kaitsja arvates pelgalt formaalne protsess. Kaitsja leiab, et seaduse tasemel tuleks välja tuua detailid, millal kohtunik annab jälitusloa ja 59

millal mitte. A.P. kaitsja on apellatsioonis leidnud, et KrMS § 110 ja § 114 on vastuolus EIÕK art 8, art 13 ja art 17 ning PS § 3, § 10, § 11, § 13 lg 2, § 14, § 26, § 43 ja § 123.

Kaitsja on taotluse esitamisel tuginenud PS §-le 15 ja PSJKS § 14 lg-le 2. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et vastavalt PSJKS § 2 p 2 kohaselt lahendab Riigikohus taotlusi kontrollimaks

välislepingu vastavust põhiseadusele. Samas nähtub kaitsja esitatud taotluse sisust, et kaitsja

hinnangul on KrMS § 110 ja § 114 regulatsioon vastuolus EIK praktikaga, mistõttu ka EIÕK-ga.

Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks viidata Riigikohtu lahendile 3-4-1-5-08, mille

kohaselt ei tähenda mingi sätte vastuolu EL-i õigusega iseenesest selle sätte vastuolu põhiseaduse või põhiseaduse täiendamise seadusega. Kohtule ei ole aga antud pädevust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust põhjusel, et õigustloov akt on vastuolus EL õigusega. Olukorras, kus ilmneb Eesti õiguse sätte vastuolu EL-i õigusega, on siseriikliku õiguse ning EL

õiguse kooskõlla viimiseks erinevaid võimalusi. Põhiseaduse ega EL õiguse kohaselt ei pea

selleks eksisteerima põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. EL-i õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus tuleb üksnes konkreetses vaidluses kohaldamata jätta. Eelviidatud lahendis on Riigikohus märkinud ka seda, et kui kohtuasja raames on samaaegselt

seatud kahtluse alla mingi sätte vastavus nii põhiseadusele kui ka EL-i õigusele, on asja

lahendaval kohtul esmalt kohustus kontrollida Eesti õiguse kooskõla EL-i õigusega. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtul õigus kontrollida, kas kaitsja poolt viidatud sätted on kooskõlas EL õigusega. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et kontrollimisel tuleb siiski

kohtul lähtuda konkreetse kriminaalasja asjaoludest. Seega tuvastada, kas konkreetses kriminaalasjas olevate menetlusosaliste õigusi on rikutud sellega, et KrMS § 110 ja § 114 on

vastuolus EL õigusega, mistõttu oleks lubamatu kasutada käesolevas kriminaalasjas tõendina jälitustegevusega kogutud tõendeid.

A.P. kaitsja on apellatsioonis leidnud, et KrMS § 110 ja § 114 ei vasta EIÕK-le, mis kehtestab põhiõiguste kaitse miinimumnõuded. Kaitsja leiab, et KrMS § 110 ja § 114 ei reguleeri, kuidas kohaldab kohus diskretsiooni loa andmise või pikendamise formaalsete aluste olemasolu korral, milliseid asjaolusid kaalutakse, milliste isikute ja asjaolude suhtes, samuti millal keeldutakse loa andmisest, kui taotlus vastab formaalsetele kriteeriumitele. Kaitsja on apellatsioonis viidanud ka asjakohasele EIK praktikale.

Ringkonnakohus käsitles eespool jälituslubade andmisega seonduvat detailselt. Seega ei ole

ringkonnakohtul kuidagi võimalik nõustuda kaitsja väitega selles, et kohtud ei ole jälitusloa

andmisel kasutanud diskretsiooniõigust, vaid on taotlused rahuldanud, tuvastades pelgalt

formaalsete aluste esinemise. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kuigi seaduse tasandil

tõepoolest puuduvad jälituslubade andmisel kohtu jaoks väga detailsed diskretsiooniõiguse

kasutamise reeglid, ei tähenda nimetatud asjaolu, et tegelikkuses kohtud või muud pädevad

asutused jälituslubade andmisel ei kasutaks diskretsiooniõigust ning lähtuks pelgalt

formaalsetest tingimustest. Eespoolmärgitust tulenevalt on ka käesoleva kriminaalasja

jälituslubade andmisel ringkonnakohtu hinnangul kasutatud diskretsiooniõigust, piirates

pealtkuulatavate isikute ringi, kui ka pealtkuulamise ajalist kestvust. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas ei ole süüdistatavate õigusi rikutud. Ringkonnakohus märgib veelkord, et kaitsja on põhistanud apellatsioonis esitatud taotlust küll

temaatilise EIK praktikaga, kuid ringkonnakohtu arvates ei tulene kaitsja poolt viidatud lahenditest, et käesolevas kriminaalasjas oleks süüdistatavate õigusi jälitustoimingutega rikutud. Nii on tõepoolest EIK lahendis selgitanud, kuidas tuleks rikkumise puhul Lambert vs France hinnata rikkumise õigustatust EIÕK art 8 tähenduses, mille § 2 kohaselt on riigivõimul õigus

sekkuda isiku eraellu ja sõnumite saladus õigustesse üksnes kooskõlas seadusega. 60

Ringkonnakohus märgib, et kaitsja on jätnud tähelepanuta nimetatud lahendi asjaolud, mis ei haaku käesoleva kriminaalasja tehioludega. Lisaks eeltoodule, on ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul ainetu kaitsja poolt välja toodud argumendid selle kohta, et Eestis rahuldatakse enamus jälitustoimingu teostamiseks loa saamiste taotlustest, mistõttu on ka kaitsja põhjalik käsitlus EIK lahendist Iordachi and others v. Moldova ja selle asjaolude võrdlemine jälituslubade andmisega Eestis asjakohatu ja subjektiivne

käesoleva kriminaalasja raames. Ühtlasi on märkimisväärne, et EIK praktikas on korduvalt

väljendatud seisukohta, et jälitustegevusega seonduvat riivet saab õigustada piisavaid tagatisi võimaldav süsteem, mis kaitseb isikuid põhjendamatu jälitustegevuse eest.

Ringkonnakohtu arvates ei ole kaitsja poolt viidatud vastuolu puhul tegemist vastuoluga seadustes, vaid kaitsja argumentatsioonist ja nägemusest lähtudes on tegemist jälitustoiminguga

tõendite kogumise võimaliku alaregulatsiooniga. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks viidata olulisele õigusriigi põhimõttele, mis tuleneb PS §-st 4 ja mille kohaselt on Riigikogu,

Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus korraldatud võimude lahususe ja

tasakaalustatuse põhimõttel. Sellest tulenevalt ei ole kohtul võimalik asuda seadusandja rolli

ning kehtestada kaitsja hinnangul väidetavalt puuduolevat regulatsiooni. Ühtlasi peab

ringkonnakohus vajalikuks viidata siinkohal Riigikohtu lahendile 3-1-1-22-10, milles on väljendatud selgelt, et kriminaalmenetluse normide kehtestamine on seadusandja kompetentsis

ning kuni viimane pole pidanud vajalikuks kehtivat normistikku muuta, saab KrMS §-st 111

tulenevalt jälitustoimingu tulemina tõendiks olla vaid kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid

järgides saadud teave. Lisaks on KrMS § 114 lg-s 1 sätestatud nõue, mille kohaselt vaatab

eeluurimiskohtunik läbi jälitustoimingu põhjendatud taotluse ning sellest lähtuvalt võib anda jälitustoimingu loa või selle andmisest keelduda.

Muuhulgas on kaitsja näinud KrMS § 110 ja § 114 regulatsiooni vastuolu ka PS §-s 3

sätestatuga. Viimatinimetatust tuleneb üldine legaalsuse põhimõte riigivõimu teostamisel.

Siinkohal on ringkonnakohus seisukohal, et kohus rikuks igal juhul PS §-st 3 tulenevat

põhimõtet, asudes seadusandja positsiooni, reguleerimaks olulisi menetlusõiguslikke põhimõtteid. Nimetatud tegevusega ületaks kohus oma pädevuse piire, mistõttu rikuks ka PS §

146 sätestatut, mille kohaselt on küll kohus oma tegevuses sõltumatu, kuid mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.

37. Kaitsjate taotluse osas jälitustoimikutega tutvumiseks märgib ringkonnakohus järgmist.

Esmalt on märkimisväärne, et taotlust vahetult jälitustoimikutega tutvumiseks ei esitatud

maakohtus kohtulikul uurimisel, vaid alles apellatsioonides. Apellatsioonides rõhutati ka

võistleva kohtumenetluse printsiipi, millest tulenevalt peaks kaitsjatel olema võimalus näha

jälituslube, kuna tegemist pole käesolevas asjas riigisaladusega. Oma seisukohta põhistatakse

veel sellega, et kaitsjad ei soovi teada, kes nimeliselt teostasid jälitustoiminguid ja milliseid tehnikavahendeid kasutati.

Ringkonnakohus leiab, et kohtumenetluse võistlevuse printsiipi KrMS § 14 mõttes ei saa

tõlgendada selliselt, et kaitsjatel oleks justkui õigus tutvuda riigisaladust sisaldavate jälitustoimikutega. Võistlevuse printsiip on kriminaalmenetluse üldprintsiip, mille tagamiseks ei pea kaitsjad tutvuma obligatoorselt kriminaalasjas teostatud jälitustoimingutega. Ausa ja õiglase

kohtumenetluse põhimõttega on kooskõlas olukord, kus kaitsjatel on õigus esitada taotlus

jälitustoimingute seaduslikkuse kontrollimiseks kohtu poolt ja kohtul sisuliselt kohustus

jälitustoimingute aluseks olevate lubade seaduslikkuse kontrolliks (Riigikohtu lahend 3-1-1-63-08 p 13). Asjaolu, et kaitsjad ei saa vahetult tutvuda jälitustoimingu lubade, taotluste ning jälitustegevuse käigus kogutud muu jälitusteabega, tuleneb sellest, et jälitusteave on salastatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korra § 6 lg 1 punktide 2,3 ja 5 alusel. Jälitustegevuse salajasuse 61

põhimõte on sätestatud ka jälitustegevuse seaduses ja nimetatud printsiibi eiramine oleks ebaseaduslik.

Riigikohus on jälitustoimikutes sisalduva riigisaladuse kaitse kohta märkinud lahendis

3-1-1-63-08 järgmist. Kindlustamaks jälitustoimingu salastatust on jälitusasutuste poolt

jälitustegevuse käigus kogutud teave ning teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave, v.a teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut, tunnistatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 mõttes riigisaladuseks, millele

juurdepääsuõigus on piiratud. Lisaks väärib eelviidatud lahendis eraldi rõhutamist seisukoht, mille kohaselt tuleb kohtul jälitustoimingu seaduslikkust kontrollides tagada seda puudutavate dokumentide kui riigisaladuse kaitstus, millest tuleneb jälitustoimiku materjali avaldamise keeld kohtulikul arutamisel. Sellest tulenevalt on vajalik kaitsta ka jälituslube kui riigisaladust, mille loa saamiseks esitatud taotlus võib põhistustes sisaldada juba teostatud jälitustoimingute käigus

saadud teavet. Seetõttu pole asjakohane ka A.P. kaitsja taotlus justkui peaks saama

riigisaladust kaitsta pelgalt informatsiooni kinnikatmisega. Ühtlasi peab ringkonnakohus

vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et jälitusprotokollides sisaldub üldine viide jälitustoimingu aluseks olevate lubade kohta.

38. A.P. kaitsja väide, et kriminaalmenetlust alustatigi jälitustegevusega ja jälitustegevust on teostatud alates 01.02.2006 ning väidetavalt 01.02.2006 kuni 25.08.2006 jälitustegevuse kaudu saadud kõneeristused on KrMS § 112 lg 3 rikkumisega, on alusetu. Ringkonnakohus märgib, et kaitsja poolt viidatud KrMS § 112 lg 3 on asjakohane, kuid erinevalt kaitsjast leiab kohus, et

rikkumist ei ole tuvastatud. Kõneeristuste osas on oluline viidata KrMS § 117 lg-le 1, mis

sätestab, et andmete kogumise üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite eesmärk on teha kindlaks sõnumi edastamise fakt, kestus, viis ja vorm. Rõhutada tuleb

asjaolu, et kõneeristusi ehk telekommunikatsiooni teabepäringuid saabki teha ainult

tagasiulatuvalt, kuna üldteadaolev on asjaolu, et kõneeristusi ei saa teha tulevikus tehtavatele kõnedele.

39. Veel sisaldub A.P. kaitsja apellatsioonis ekslik arusaam justkui jälitusprotokollid peaksid

olema vormistatud jälitustoimingute teostamisega piirneval ajal. Käesoleval juhul on jälitustoimingute protokollid vormistatud 16.02.2008 ja 25.02.2008. Ringkonnakohus rõhutab, et

rangelt tuleb eristada jälitustoimingu läbiviimist ja jälitustoimingu teostamisega saadud teabe

vormistamist jälitusprotokollis. Samas möönab ringkonnakohus, et seadus ei sätesta

jälitustoimingu koostamise protokolli koostamise tähtaega, kuid ka Riigikohus on lahendis

3-1-1-23-10 selgelt väljendanud seisukohta, et jälitustoimingu teinud asutuse pädevuses on

otsustada, millal jälitustoimingu protokoll koostatakse. Jälitustoimingu protokolli koostamise osas peab ringkonnakohus vajalikuks viidata KrMS § 115 lg-le 3 ja § 118 lg-le 2, mille kohaselt

salajasel pealtkuulamisel või –vaatamisel salvestatud või varjatud jälgimisel saadud teabest

kantakse jälitusprotokolli kriminaalasja lahendamiseks vajalik osa. Seega ongi vajadus

jälitusprotokollis eristada mahuliselt oluline ebaolulisest, mis alusetult ei koormaks hilisemat kriminaalmenetlust.

40. A.P. kaitsja on apellatsioonis väljendanud seisukohta, et tuginedes KrMS § 118 lg-le 3, § 72 lg 1 p-le 4 ja AdvS § 45 lg-le 1 ja § 43 lg-le 2 ei saa K. P kui Advokaadibüroo Advocatus juristi ja tema klientide (A.P. , L.F, AS Pärnu ATP) vahel vahendatud teavet kasutada tõendina, kui see on saadud salajase jälgimise tulemusena, kuna K.P. ei olnud enne jälgimist vastavate asjaolude kohta ütlusi andnud ning vahendatud teave ei olnud muul viisil avalik. AdvS § 45 lg 1 kohaselt on advokaat kohustatud hoidma saladuses talle õigusteenust osutades teatavaks saanud andmeid, tema poole õigusteenuse saamiseks pöördumist ja õigusteenuse eest makstud tasu suurust. 62

Ringkonnakohus leiab, et vaidlust ei ole asjaolus, mille kohaselt tagab õigusteenust osutava

isiku ja õigusteenuse saaja vahelise usaldussuhte konfidentsiaalsuskohustus. Iseenesest on

kaitsja viidanud ka õigesti KrMS § 118 lg-le 3. Samas leiab ringkonnakohus, et kaitsja on nimetatud sätet ekslikult tõlgendanud. KrMS § 118 lg 3 kohaselt ei kasutata tõendina KrMS §-s 72 nimetatud isiku edastatavat teavet,

mis on saadud salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel, kui selle sisuks on talle ameti- või

kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud, v.a juhul, kui nimetatud isik on samade asjaolude kohta juba andnud ütlusi või kui need on muul viisil avalikustatud.

Vaidlust ei ole asjaolu osas, et K.P. on KrMS § 72 lg 1 p-s 4 nimetatud isik. Siiski on

ringkonnakohus seisukohal, et KrMS § 118 lg-s 3 sätestatud konfidentsiaalsuskohuslase edastatud teabe tõendina kasutamise keelu osas peetakse vajalikuks kaitsta eelkõige kolmandaid isikuid, kes käimasoleva kriminaalmenetlusega seotud ei ole, kuid kelle kohta käiv teave võib salajasel pealtkuulamisel kõne alla tulla, mistõttu on oht, et konfidentsiaalsuskohustust rikkunud

õigusteenuse osutaja tõttu saab teatavaks iseenesest konfidentsiaalne info. Salajasel pealtkuulamisel saadud info tõttu säilib võimalus, et seda kasutatakse ka kriminaalasjas tõendina (KrMS § 118 lg 2). Selliste kuritarvituste vältimiseks on vajalik KrMS § 118 lg-s 3 sätestatud

keeld. Seega tuleb tõenditena välja jätta KrMS § 72 nimetatud isiku poolt juba varasemalt

teatavaks saanud asjaolud, mida ta edastab isikule, kelle suhtes salajast pealtkuulamist teostatakse, ja mille tõttu säilib võimalus, et konfidentsiaalne info kajastub ka jälitusprotokollis.

Ringkonnakohus rõhutab siinkohal asjaolu, et pealtkuulatavate isikutega suhtlev jurist, edastades teavet, mis puudutab kuriteo toimepanemist, ei kuulu KrMS § 118 lg 3 kaitsealasse,

kuna siinkohal langeb võimalik konfidentsiaalsuskohustusega kaitstav teave, kriminaalasja tehiolud ning tõendamiseseme asjaolud kokku. Kuivõrd ringkonnakohus leiab, et K. P ja teiste süüdistatavate vaheliste pealtkuulamiste tulemusena saadud teave on jälitusprotokollis lubatud tõend, ei tule ringkonnakohtul hinnata telefonikõnede ja elektronkirjade sisu selgitamaks välja, kas kõnede sisust tulenevalt oli tegemist õigusabi osutamisega või mitte. Ühtlasi peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et AdvS § 45 lg-s 2 on sätestatud, et klient või tema õigusjärglane võib vabastada advokaadi kutsesaladuse hoidmise kohustusest oma kirjaliku

nõusolekuga. Ringkonnakohus märgib, et K.P. on maakohtu istungil kutsesaladuse hoidmise kohustusest vabastatud, mistõttu on viimane saanud anda ütlusi.

41. Jälitusprokoll kui tõendiallikas ei ole olnud karistusõiguspraktikas küllaldaselt aktuaalne

enne KarS-i ja KrMS-i kehtimist. Ühtlasi kitsendab jälitusprotokollis fikseeritud teave oluliselt

kavandatavate kaitseversioonide valikuid ja paikapidavust. Sellest tulenevalt on ka mõistetav

süüdistatavate ja kaitsjate aktiivne vastuseis teostatud jälitustoimingute käigus saadud ja jälitusprotokollides fikseeritud teabele kui tõendile. Kuna jälitustegevuse tulemina saadud teave omab käesolevas kriminaalasjas suurt kaalu, siis on mõneti mõistetav kaitsjate ja süüdistatavate taotlus vaidlustada jälitustegevuse seaduslikkust.

42. Ringkonnakohus nõustub prokuröri taotlusega tunnistada A.P. süüdi KarS § 418 lg 1 järgi

põhjendusel, et süüdistuses kajastuva padrunite koguse näol on tegemist KarS § 418 lg 1 mõttes

olulise kogusega. Maakohus oli leidnud, et A.P. tuleb eelnimetatud süüdistuses õigeks mõista

põhjendusel, et padrunite kogus on ebaoluline. Maakohtu seisukoht selles oli aga ekslik ja seadusest mittetulenev. Asjas ei ole vaidlust selles, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas, so 26.10.2007 Tartus, Ringtee

25, töökabinetis asuvas seifis hoidis A.P. mitmesuguseid padruneid, millist asjaolu ei ole ka süüdistatav ise eitanud. Siinjuures on maakohus käsitlenud süüdistatava enda kohtus antud

ütlusi, mille kohaselt olid padrunid jäänud A.P. valdusse ja ta oli unustanud, et need tema seifis olid. 63

Maakohus on otsuse p-s 65 – 72 muuhulgas nimetanud tõendid, mis olid süüdistusega seoses

kogutud. Nii on maakohus põhjalikult käsitletud tulirelvaekspertiisi akti ning nõustunud

ekspertarvamusega ja lugenud tõendatuks, et osa 26.10.2007 A.P. töökabinetist leitud padrunitest on tulirelva laskemoon, milleks on 6 jahipüssipadrunit kal 12 ja 51 ääretulepadrunit

kal 22 WMR, kokku 57 tulirelvapadrunit. Samuti on maakohus lugenud tõendatuks, et A.P. käitles nimetatud tulirelva laskemoona ebaseaduslikult, so RelvS § 32 lg 1, § 34 lg 2 ning KaLS

§ 26 lg 5,7, „Kaitseliidu relvade käitlemise korra“ p 9.1 ja 9.3 nõudeid eirates. Tulirelva laskemoona käitlemiseks, sealhulgas hoidmiseks, on vajalik relva soetamisluba ja relvaluba ning maakohus tuvastas, et asjas ei ole vaidlust selles, et 26.10.2007 A.P. l selline luba puudus. Asjas ei ole vaidlust ka selles, et A.P. on Kaitseliidu liige ja maakohus on tuvastanud, et A.P. tuvastamata ajast kuni 26.10.2007 hoidis tulirelva laskemoona rikkudes nii RelvS kui KaLS ja selle alusel väljaantud õigusaktides sätestatud korda tulirelva laskemoona hoidmiseks.

A.P. väide, et relvaloa kehtivuse lõppedes tahtis ta Kaitseliidule padrunid ära anda, kuid relvur

ei võtnud vastu, pole käesoleval juhul asjassepuutuv. Relvaloa kehtivuse lõppedes sai A.P. aru, et tal puudub edaspidi õigus hoida tulirelva laskemoona.

Maakohus on õigesti märkinud, et KarS-is sisalduvate tulirelvi ja laskemoona käsitletavate

mõistete sisustamisel tuleb pöörduda RelvS sätete poole ning võimaluse korral lähtuda konkreetselt määratletavast kogusest. Maakohtu põhjendus ei ole kohaldatav padrunite ebaolulise koguse määratlemisel, vaid KarS § 418 lg 2 p 2 ettenähtud tunnuse – laskemoona suure koguse piiritlemisel. Padrunite ebaolulise koguse kriteeriumi lisamisega KarS § 418 lg 1 koosseisu ei ole seadusandja asunud laskemoona ebaseaduslikku käitlemist dekriminaliseerima ega kahandanud sellise teo ohtlikkuse astet, vaid

on andnud seaduse rakendajatele võimaluse erandlikel asjaoludel kriminaalvastutuse kohaldamist vältida. Ringkonnakohus tutvus maakohtu poolt viidatud seadusandluse ja kohtupraktikaga ning leiab, et

maakohtu otsuses viited kohtupraktikale on asjakohased, kuid ringkonnakohus ei nõustu maakohtu käsitlusega. Ringkonnakohus nõustub seisukohaga, et ebaolulise koguse puhul on ilmselgelt silmas peetud juhtumeid, kus ebaseaduslikult hoitavate padrunite arv koosmõjus nende hoidmise tehioludega

on objektiivselt niivõrd tühine, et devalveeriks karistusnormi sisulist väärtust õigushüve

kaitsmisel (nt suveniirina majapidamisse ununenud üksikud padrunid jne). Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu argumentatsiooniga ebaolulise koguse mõiste sisustamisel.

Iseenesest on maakohus õigesti viidanud RelvS § 46 lg-le 5, milles sätestatut on võimalik

aluseks võtta olulise ja suure koguse laskemoona piiritlemisel. RelvS § 46 lg 5 regulatsioon sätestab relvaloaga isikutele laskemoona hoidmise piirmäärad. RelvS § 46 lg 5 p 1 kohaselt võib füüsiline isik hoida kuni 100 püstoli- või revolvripadrunit ja RelvS § 46 lg 5 p 3, mille kohaselt füüsiline isik võib hoida kuni 300 padrunit iga sileraudse jahirelva kohta. Prokurör on põhjendatult viidanud senisele kohtupraktikale, kus on lähtutud põhimõttest, et kui

ebaseaduslikult hoitavate padrunite kogus ületab seaduslikul alusel hoidmiseks lubatava

padrunikoguse maksimaalmäära, on realiseeritud KarS § 418 lg 2 p 2 koosseis. Nii on ka Tallinna Ringkonnakohus otsuses 1-07-8224 leidnud, et RelvS § 46 lg 5 kaudu on seadusandja andnud mõista, milline on laskemoona kui piiratud tsiviilkäibega objekti suur kogus – nimetatud piirmäärasid ületavaid laskemoona hulki füüsilise isiku valduses seadusandja ei luba, sõltumata

sellest, kas isikul on luba nende käitlemiseks või mitte. Sellest tulenevalt pidas Tallinna Ringkonnakohus mõistlikuks rakendada neid seaduses sätestatud määrasid ka mõiste „suur 64

kogus“ sisustamisel. Seega on padrunikoguse puhul, mis ületab RelvS § 46 lg 5 sätestatud piirmäärasid, tegemist suure koguse laskemoonaga.

Käesoleval juhul A.P. süüdistuse puhul tuleb hinnata, kas 51 revolvripadrunit (A.P. on

kuulunud revolver kal 22, mistõttu tuleb temalt äravõetud ja ekspertiisiks esitatud

ääretulepadruneid kal 22 WMR lugeda revolvripadruniteks) ja 6 sileraudse jahipüssi padrunit

kal 12 (A.P. on kuulunud pumppüss kal 12) moodustavad olulise või ebaolulise laskemoona koguse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt väljendatuga, et hinnates padrunite kogust oluliseks või ebaoluliseks, ei saa piirduda ainuüksi laskemoona arvulise kogusega, vaid arvestada tuleb ka

laskemoona liiki ja alaliiki. Juhul kui tegemist on padrunite olulise või suure kogusega, on

tegemist kuriteo süüteokoosseisuga ja ebaolulise koguse puhul võib olla tegemist väärteokoosseisuga. RelvS § 8913 sätestab vastutuse tulirelva laskemoonaks olevate sileraudse tulirelva padrunite ja kuni 12,7 mm kaliibriliste vintraudse tulirelva padrunite ebaolulises koguses ebaseadusliku

käitlemise eest, tingimusel et käitlejal puudus juurdepääs nende padrunite kasutamiseks

ettenähtud tulirelvale ja käideldud laskemoon ei olnud lõhke- või süütekuuliga, või gaasirelvapadrunite ebaseadusliku käitlemise eest. Ringkonnakohus nõustub prokuröri poolt apellatsioonis käsitletuga, et kuna A.P. valduses

olnud padrunitest 51 revolvripadrunit on arvuliselt rohkem kui pool relvaloa olemasolul lubatavast padrunikogusest RelvS § 46 lg 5 p 1 kohaselt, ei ole seda kuidagi võimalik lugeda

ebaoluliseks koguseks. Ringkonnakohus leiab, et kuigi 51 ääretulepadrunit vastavad ühele RelvS § 8913 väärteokoosseisu tunnusele, s.o läbimõõdult kuni 12,7 mm, ei tähenda see seda, et oleks võimalik kõrvale jätta siiski padrunite arvulist kogust. Lisaks tuleb märkida, et RelvS § 8913 üheks koosseisutunnuseks on ka ebaoluline kogus.

Ringkonnakohus peab vajalikuks A.P. lt äravõetud 6 jahipüssipadruniga seonduvalt märkida järgmist. Tegemist oli laskekõlbliku tulirelva laskemoonaga, kus pihtamislaenguks on Brenneke

tüüpi tinakuul. Siinkohal tuleb nõustuda Viru Ringkonnakohtu 13.03.2008 otsusega, mille

kohaselt kuulidega laetud padrunid on ohtlikumad kui haavlitega laetud. Nimetatud lahendis loeti 5 jahipüssipadrunit oluliseks koguseks.

Ühtlasi on õige lähenemine laskemoona käitlemise rangele reguleerimise mõttele, et tulirelva

padrunid liigituvad üldohtlike esemete kategooriasse, mis võivad kontrollimatu leviku korral ohustada inimeste elu ja tervist. RelvS § 11 p-s 1 sõnastatud mõiste kohaselt on tulirelv nähtud

ette objekti tabamiseks või kahjustamiseks lendkehaga. 57 padruni kasutamise tulemusel on võimalik tabada ja kahjustada hulgaliselt objekte, mistõttu sellise padrunikoguse ebaseaduslik käitlemine seab ohtu paljude inimeste elu ja tervise.

Maakohus on leidnud, et A.P. poolt hoitud tulirelvapadrunid on kõik alla 12,7 mm läbimõõduga ja tegemist pole tsiviilkäibes keelatud laskemoonaga, kogus ei ülata RelvS § 46

lg-s 5 sätestatud koguseid ning on seisukohal, et tegemist on padrunite ebaolulises koguses

käitlemisega ja A.P. teos esinevad RelvS § 8913 järgi kvalifitseeritava väärteo tunnused. RelvS § 8913 eelduseks on peale läbimõõdu (kuni 12,7 mm) ka muuhulgas padrunite ebaoluline kogus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laskemoona erinevate koguste hindamisel tuleb

arvestada peale arvulise koguse ka teisi asjaolusid, kuid ei nõustu maakohtu käsitlusega, et padrunite arvust tulenevalt on tegemist ebaolulise kogusega, kuna padrunikogus ei ületa RelvS § 46 lg-s 5 sätestatud kogust. 65

Subjektiivse külje osas märgib ringkonnakohus, et A.P. pani KarS § 418 lg-s 1 sätestatud teo toime otsese tahtlusega, kuna oli teadlik, et tulirelva laskemoona käitlemiseks, sh hoidmiseks, on vajalik relva soetamisluba ja relvaluba, mis A.P. l puudusid.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et A.P. käitles ebaseaduslikult olulises koguses

laskemoona, so 57 padrunit. Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et A.P. rikkus käideldes tulirelva laskemoona ebaseaduslikult, eirates RelvS § 32 lg 1, § 34 lg 2 ja KaLS § 26 lg 5,7 ja Kaitseliidu relvade käitlemise korra p 9.1. ja 9.3. nõudeid.

43. A.P. süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi karistuse mõistmisel arvestab ringkonnakohus KarS § 56 sätestatud asjaolusid. Ringkonnakohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub prokuröri apellatsioonis taotletud karistusliigi ja –määraga. Nimetatud kuriteo puhul on karistusliikidena ettenähtud rahaline

karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Tuvastades A.P. süü 57 padruni ebaseaduslikus

käitlemises peab ringkonnakohus A.P. süüd sedavõrd suureks (arvestades laskemoona arvu ja eriliigilisust ning asjaolu, et laskemoona valdus ei olnud juhuslikku laadi), et ei pea võimalikuks tema karistamist rahalise karistusega. Ringkonnakohus, lähtudes üld- ja

eripreventiivsetest eesmärkidest, leiab, et A.P. isiku puhul ei täida rahaline karistus eripreventiivset eesmärki ning teda tuleb karistada vangistusega KarS § 418 lg-s 1 ettenähtud alammääras, so 1 kuu vangistust.

Tunnistades süüdi ja karistades A.P. kuriteos KarS § 418 lg 1 järgi, jätab ringkonnakohus KarS § 64 lg 1 ja KarS § 73 lg 1,3 sätete kohaldamise osas maakohtu otsuse muutmata.

44. A.P. kaitsja leiab, et kui A.P. süü on siiski tuvastatud, on aga talle mõistetud

karistus ilmselgelt ebaproportsionaalselt suur ning põhjendab seda A.P. rolli väiksusega väidetava altkäemaksu ja pistise andmise kavandamises, organiseerimises või sellele kihutamises. Ringkonnakohus kaitsja sellesisulise väitega ei nõustu ning leiab, et maakohus on

nii A.P. kui ka teiste süüdistatavate puhul arvestanud karistuse mõistmise põhimõtteid KarS §-st 56 tulenevalt. Sealhulgas on maakohus A.P. karistuse mõistmisel arvestanud tema rolli kuritegude toimepanemises kaasaaitajana, mis on süüliselt väiksem võrreldes K. Muru ja M.L-iga. Lisaks ei ole maakohus tuvastanud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (otsuse p 77.1 ja 77.2).

Ringkonnakohtu otsuse koostamise ajaks on jõustunud ka Harju Maakohtu 19.05.2009 otsus

A.P. süüdimõistmises KarS § 297 lg 1 järgi, mille eest mõisteti A.P. rahaline karistus summas 143 440 krooni, mis on A.P. l ka tasutud. 45. Karistuse mõistmisel on maakohus lähtunud isikute – nii füüsiliste kui juriidiliste – süüst, arvestades nii kergendavate kui ka raskendavate asjaolude esinemist ning isikust tulenevaid asjaolusid. Riigikohus on korduvalt otsustes rõhutanud, et karistamisel tuleb lähtuda küll peamiselt isiku süüst, ent ei saa arvestamata jätta ka süüdlase isikut, seda eelkõige eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks (Riigikohtu lahendid 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06, 3-1-1-91-07, 3-1-1-10-09).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on süüdistatavatele karistuse mõistmisel põhjendatult lähtunud süü suuruse hindamisel kõigepealt kaitstavate õigushüvede kahjustamise ulatusest ja intensiivsusest.

M.L-ile mõistetud karistuse puhul on maakohus arvestanud tema pikaajalist töötamist

riigiametnikuna juhtival ametikohal ja asjaolu, et tema süstemaatilise tegevuse tulemina

kahjustati oluliselt riigi huve ja autoriteeti ühes riigivõimu aususe ja äraostmatuse põhimõtte rikkumisega. Riigikohtu lahendi 3-1-1-92-06 kohaselt, kuna korruptsioon kahjustab riigivõimu ausat ja õiguspärast toimimist ning tekitab reeglina ka konkurentsimoonutusi, mis omakorda 66

tähendab võrdse kohtlemise põhimõtte (PS § 12 lg 1 esimene lause) rikkumist, on korruptsiooni

vältimine, sh abstraktse korruptsiooniohu vähendamine õigusriiklikult aktsepteeritav põhiõiguste piiramise põhjus.

Maakohus on detailselt põhjendanud M.L-ile mõistetavaid karistusi nii pistise kui altkäemaksu eest (otsuse p 74 – 76.5). Samuti on maakohus kaalunud, kas KarS § 64 lg 1 alusel mõistetav liitkaristus vangistuse näol on otstarbekas süüdistatava poolt reaalselt ära kanda või mitte. Siinjuures on maakohus põhjendatult käsitlenud M.L-i isikut iseloomustavaid

andmeid. Kõigi teadaolevate asjaolude hindamise tulemusena on maakohus leidnud, et

põhjendatud ei ole M.L-i karistuse kandmisest täielik vabastamine. Samas ei ole ka mõistlik talle mõistetava vangistuse täielik ärakandmine. Seetõttu on maakohus leidnud, et G.

Trašanovit mõjutab edaspidi hoiduma uute kuritegude toimepanemisest ka reaalselt ärakandmisele kuuluv 6 kuud vangistust.

Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise vangistusega (lahendid 3-1-1-41-04 ja 3-1-1-21-05 ja 3-1-1-99-06).

Osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat

karistust käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena. Selline lühivangistuse

määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks

sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud.

Maakohtu otsusest ja eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et põhjendatud ei ole

prokuröri taotlus M.L-ile mõistetud karistuse karmistamiseks. Siinkohal ei nõustu ringkonnakohus prokuröri hinnanguga, et maakohus on ülemäära lähtunud karistuse mõistmisel

süüdismõistetut iseloomustavatest andmetest, jättes tahaplaanile isiku süü. Maakohus on

karistuse mõistmisel M.L-i süüd ja selle suurust käsitlenud (otsuse p 75.1 – 75.4).

Maakohus on karistuse mõistmisel õigesti arvestanud M.L-i isikut iseloomustavaid andmeid. Sellest tulenevalt on maakohus kaalunud mõistetava karistuse otstarbekust.

Ringkonnakohus ei nõustu seega prokuröri taotlusega, et M.L-i osas tuleb KarS § 73 sätted jätta kohaldamata ja mõista reaalne vangistus liitkaristusena 4 aastat. Maakohus on KarS § 73 sätete kohaldamist motiveerinud (otsuse p 75.5) ning ringkonnakohus nõustub sellega. 46. K. Muru kaitsja on karistuse kergendamise taotlust põhjendanud asjaoludega, et süüdistatav on varasemalt kriminaalkorras karistamata ja teda iseloomustatakse kui ausat ja töökat inimest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on igakülgselt KarS § 56 sätetest tulenevalt käsitlenud K. Murule mõistetava karistuse, sh reaalselt ärakantava vangistuse asjaolusid. Olgugi, et K. Muru iseloomustavad andmed on üldjoontes positiivsed, ei kaalu need asjaolud siiski üles tema süü suurust ja kaalukat rolli käesolevas kriminaalasjas. K. Muru poolt toimepandud teod ei võimalda karistuse mõistmist tervikuna tingimisi ning on igati põhjendatud temale mõistetud lühiajalise

vangistuse reaalne ärakandmine. Rõhutada tuleb asjaolu, et kuriteod olid toime pandud

süsteemaatiliselt ja pikema ajaperioodi jooksul. Vangistuse kandmisest täielik vabastamine

annaks ühiskonnaliikmetele ilmselgelt vale signaali aususest riigiametnikega suhtlemisel ning

devalveeriks põhjendamatult aususe mõistet. Samuti väärib rõhutamist, et ühiskonnas on

aktualiseerunud võitlus aususe kohustuse rikkumise vastaste kuritegude suhtes. Lisaks on

ringkonnakohus seisukohal, et K. Muru suhtes ei esine selliseid kuriteo toimepanemise või

isikust tulenevaid erandlikke asjaolusid (Riigikohtu lahend 3-1-1-99-06), mis võimaldaksid tema tingimisi karistamist. 67

Sarnaselt maakohtuga, ei tuvastanud ka ringkonnakohus K. Muru puhul karistust kergendavate asjaolude esinemist, seda ka KarS § 57 lg 2 mõttes. 47. L.F kaitsja taotleb alternatiivsena L.F kergema karistuse mõistmist, kuna leiab, et mõistetud karistus on ebaproportsionaalselt suur, võrreldes pistisena ja altkäemaksuna antud kogusummaga, so 170 000 krooni. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt L.F mõistetud karistus tuleb jätta muutmata, kuna maakohus on esitanud asjakohased põhjendused karistuse mõistmisel (otsuse p 79.1, 79.2). Rõhutada tuleb asjaolu, et L.F puhul on tegemist Eesti tingimusi arvestades küllaltki suure ja üldrahvalikult tuntud ettevõttega, mille äriliste eesmärkide saavutamiseks kasutati kuritegelikke meetodeid.

48. Ringkonnakohus peab KrMS § 185 lg 2 alusel põhjendatuks menetluskulud (valitud kaitsjate tasud) jätta süüdistatavate kanda, kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi. Süüdistatavate M.L-i, K. Muru, E.N-i ja L.F osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

A.P. osas teeb ringkonnakohus süüdimõistva lahendi süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud riik, kui ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 4

lahendi. Käesoleval juhul ei ole A.P. kaitsja poolt õigusabikulusid eraldi esitatud, mistõttu ei tõusetu hüvitamise küsimust.

Kuna ringkonnakohus tunnistab A.P. süüdi kuriteos KarS § 418 lg 1 järgi, tuleb

menetluskuluna A.P. lt välja mõista tulirelvaekspertiisikulu 1225 krooni riigituludesse. Lisaks

tuleb A.P. kanda jätta A.P. kasuks maakohtu otsusega Eesti Vabariigilt välja mõistetud A.P. valitud kaitsjale makstud tasu 18 000 krooni.

Tiit Lõhmus Aarne Sarjas Mati Kartau

68