2-22-9085/7 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 24.10.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-9085

Tsiviilasi

X (X) hagi Y (Y) vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.09.2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X 05.10.2022 määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X, esindaja Lia Niitaru

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 25.09.2022 määrus tühistada ja saata asi menetlusse võtmise

otsustamiseks samale maakohtule.

2. Rahuldada määruskaebus osaliselt.

3. Käesoleva määruse peale ei saa määruskaebust esitada.

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 17.06.2022 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu ühisvara jagamiseks.

Hagiavalduse kohaselt abiellusid pooled 08.10.2002 ja abielu lahutati 17.01.2022. Hageja

sõlmis 22.12.2002 AS-iga Eesti Ühispank käenduslepingu, millega hageja käendas kostja poolt

sõlmitud laenulepingut. Käenduslepingu kohaselt oli laenu suuruseks 720 000 krooni

(46 035,80 eurot). Abielu ajal tehti 232 makset kokku summas 10 3066 eurot. Kostja ostis

13.03.2002 korteriomandi aadressiga Vikerlase tn 17-13, Tallinn. Korteriomand oli omandatud

enne abiellumist. Seega oli korteriomand kostja lahusvara, kuid kuna 232 laenu tagasimakset

tehti abielu ajal, siis olid need tagasimaksed ühisvaraks. Kostja oli kohustatud hüvitama

hagejale tema osa, sest see oli pool ühisvaraks olevatest laenu tagasimaksetest. Ülaltoodud

alusel oli kostja kohustatud tasuma hagejale 51 533 eurot. Hageja palus nimetatud summa

kostjalt välja mõista ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu määrus

2. Maakohus jättis hagi menetlusse võtmata, kuivõrd hageja õiguste rikkumine ei olnud hagi

alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes võimalik.

Kohus tuvastas et poolte abielu sõlmiti 08.10.2003 (mitte 08.10.2002) ja abielu ajal kehtis

pooltel varaühisus. Hageja väitis, et kuna korter oli kostja lahusvara, kuid laenumaksed tehti

abielu ajal, siis olid need maksed ühisvaraks. Kostja oli kohustatud hagejale hüvitama poole

ühisvaraks olevatest maksetest perekonnaseaduse (PKS) § 34 lg 1 alusel.

Maakohus leidis, et lähtudes kõrgema kohtuastme kohtupraktikast (Tartu Ringkonnakohtu

20.02.2018 lahend tsiviilasjas 2-16-16427), oli kirjeldatud olukorras kostja poolt tehtud

laenumaksed tehtud perekonna tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ning oli igapäevaelu

korraldamiseks mõeldud jooksvad kulutused PKS § 16 lg 2 järgi. Kostjale kuuluv kinnisasi oli

perekonna ühine eluase, hageja ei toonud välja, et kostja tehtud laenumaksed ületaksid

abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra: neid kulutusi, mida tulnuks perekonnal

eluasemele teha ka juhul, kui tegemist oleks olnud nt üürisuhte alusel kasutatava elukohaga.

Ühise perekonnaelu põhimõttega ei olnud kooskõlas, kui pool nõuab kooselu lõppedes

perekonna eluasemele tehtud tavapäraste kulutuste hüvitamist. Kostja laenukohustus oli küll

abielu lõppedes vähenenud, kuid hageja ei toonud välja, et vähenemine oleks toimunud

ulatuses, mis ületab tavapäraseid kulutusi eluasemele. Arvestades eeltoodut ja PKS § 24 lg-t 2,

§ 25, § 15 lg-t 1, § 16 lg-t 2, § 17, § 34 lg-t tuli hagi menetlusse võtmisest keelduda

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 1 alusel.

Määruskaebus

3. Hageja palus tühistada maakohtu määruse, võtta hagi menetlusse ja saata see läbivaatamiseks

maakohtule.

Kohus tegi seadusel mittepõhineva lahendi. Kohtu viidatud ringkonnakohtu lahend polnud

aluseks hagiavalduse menetlusse võtmiseks keeldumiseks, kuna see ei olnud Riigikohtu lahend,

mis loob kohtupraktikat. PKS § 34 lg 1 ei piira hüvitise saamist. Seaduses oli selgelt kirjas, et

olukorras kus ühisvara, milleks antud asjas olid abikaasade rahalised vahendid, kasutatakse ühe

abikaasa lahusvara huvides (praegusel juhul kulude kandmine laenu põhiosa ja intresside

tagasimaksmiseks), oli abikaasa kohustatud vara väärtuse hüvitama. Laenumakseid ei tehtud

perekonna tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ega polnud igapäevaelu korraldamiseks

mõeldud jooksvad kulutused PKS § 16 lg 2 järgi. Laenumaksed olid seotud kindla eesmärgiga

(tasuda tagasi ühe abikaasa poolt võetud laenukohustused) ja laenu tagastamisega saab sellisest

abikaasast lahusvaraks oleva korteriomandi omanik, kellel puuduvad kohustused panga ees.

Kohustustest panga ees vabanes kostja kasutades ühisvara. Panga ees olevate kohustuste

täitmine ei olnud perekonna tavapäraste vajaduste rahuldamine. Perekonna tavapäraste

vajaduste rahuldamiseks sai lugeda korteriomandiga seotud majandamiskulude kandmist

abikaasade poolt, samuti ühise eluaseme remondikulusid, mitte aga laenumaksete tegemist.

Ühiseks eluasemeks olemine ei muutnud korteriomandi omandiõigust, tehes korteriomandist

ühisomandi. Näiteks, tegi Harju Maakohus 24.01.2020 otsuse tsiviilasjas nr 2-18-11407, milles

käesolevas hagis toodud sarnastel asjaoludel oli hüvitise väljamõistmise nõue rahuldanud.

Menetluse edasine käik

4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis kaebuse rahuldamata ning edastas selle

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule TsMS § 663 lg 5 alusel.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et vaidlustatud

määrus tuleb TsMS § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning saata tsiviilasi

menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi samale maakohtule. Kuivõrd ringkonnakohus ei võta

hagiavaldust ise menetlusse, rahuldab ta seetõttu määruskaebuse osaliselt.

Hageja soovis ühisvara jagamist ja kostjalt rahalist hüvitist. Maakohus keeldus hagi menetlusse

võtmisest selle õigusliku perspektiivituse tõttu. Määruse põhjendustel võib kohus keelduda

põhjusel, kui ilmneb, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele

asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust (TsMS

§ 371 lg 2 p 1).

Riigikohus on selgitanud, et jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või p 2 alusel menetlusse võtmata,

on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib

keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada

ühelgi materiaalõiguslikul alusel (Riigikohtu 08.03.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p

10). Seega saab otsustada hagist keeldumist hagiavalduses esitatud asjaolude pinnalt. TsMS §

371 lg 2 kohaldamisel peab kohus hageja esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades

analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse hagi

rahuldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesoleval juhul maakohtule esitatud hagis

esitatud nõude ja asjaolude pinnalt üheselt järeldada, et hageja nõude rahuldamine on

õiguslikult võimatu. Hageja tugines asjaolule, et kostja kasutas ühisvara oma lahusvara huvides

ja hageja soovis saada selle eest rahalist hüvitist. Selline nõue on võimalik PKS § 34 lg 1 alusel,

st see pole õiguslikult perspektiivitu. PKS § 34 lg 1 näeb ette, et kui ühisvara valitsema

õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse

hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka.

Maakohus asus hagi aluseks olevaid asjaolusid sisuliselt hindama ja hageja nõuet sisuliselt

lahendama. Lähtutud ei ole hageja esitatud faktiväidetest ega eeldatud nende õigsust, mis on

TsMS § 371 lg 2 p 1 kohaldamise eelduseks. Hageja nõue oleks perspektiivitu üksnes juhul,

kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi

materiaalõiguslikul alusel. Seega on hagi jäetud ennatlikult menetlusse võtmata. Riigikohus on

selgitanud, et kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleb eelistada hagi menetlusse

võtmist (Riigikohtu 02.05.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12 p 13) ja kui hagiavalduses

toodud asjaoludel ei saa menetlusse võtmise üle otsustada tõendeid hindamata, tuleb asjaolud

välja selgitada asja sisulisel läbivaatamisel (Riigikohtu 13.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-17-

8939, p 9). Kohus ei tohi õiguskaitsevajaduse puudumist kasutada ettekäändena selleks, et

hagejat kohtusse pöördumise õigusest ilma jätta. Põhimõtteliselt on igal isikul subjektiivne

õigus nõuda, et õigusliku küsimuse tekkimisel kohus seda kontrolliks ja selle kohta seisukoha

võtaks. Kohus ei saa võtta menetlusse vaid neid hagisid, mida ta on otsustanud rahuldada.

Samuti ei ole üheselt ettenähtav, kas hagi kuulub rahuldamisele või mitte. Asjaolu, kuidas

laenumakseid tõlgendada, tuleb kohtul tuvastada hageja toodud asjaolude, kostja vastuväidete

ja tõendite alusel, mida saab teha üksnes asja sisulisel läbivaatamisel ehk kohtuotsuses.

Praeguse vaidluse asjaoludel tuleb eelistada asja sisulist lahendamist, alustades eelmenetluse

läbiviimisest. Lisaks pole maakohus keeldumisel leidnud, et hageja nõuet raha saamiseks

kostjalt pole võimalik ühelgi muul õiguslikult alusel rahuldada. Eeltoodud ajaoludel tuleb

maakohtu määrus tühistada ja asi saata tagasi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

6. Kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks

läbivaatamiseks, jätab ta kulude jaotuse alama astme kohtu otsustada (TsMS § 173 lg 3).

7. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5

esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale

hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja

menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale

kaevata.

(allkirjastatud digitaalselt)