2-20-10328/100 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek

Parrest

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 21. oktoober 2022

Tsiviilasja number

2-20-10328

Tsiviilasi

Aino Vindi avaldus avalikult kasutatavale teele

juurdepääsu

määramiseks

ja

märkuste

kinnistusraamatusse kandmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. detsembri 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aino Vindi ja Raigo Piiritalo määruskaebused

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja: Aino Vind (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Meelis Leis

Puudutatud

isik

I:

Raigo

Piiritalo

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi abi

Artur Maljukov

Puudutatud

isik

II:

Tiina

Sarnet

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik III: XXXXXX vald (XXXXXX

Vallavalitsuse kaudu)

Võru vald (Võru Vallavalitsuse kaudu)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 16. detsembri 2021. a määrus osas, milles maakohus jättis

Aino Vindi avalduse rahuldamata osas, millega Aino Vind palus määrata talle

juurdepääsu XXXXX kinnistu (asukoht Võru maakond, XXXXXX vald, XXXXXXX

küla, XXXXX, registriosa nr XXXXXXXX) kaudu ja asendada XXXXXX valla

tahteavaldus vastava märkuse kinnistusraamatusse kandmiseks. Samuti tühistada

maakohtu määrus osas, millega kohus kohustas X kinnistu (registriosa nr XXXXXX)

igakordset omanikku alates kohtumääruse jõustumisest tasuma määratud

juurdepääsu eest XX kinnistu (registriosa nr XXXXXX) igakordsele omanikule

juurdepääsutasu 135 eurot aastas (maakohtu määruse resolutsiooni p 7). Saata asi

tühistatud osas Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta maakohtu

määrus muutmata.

2. Raigo Piiritalo määruskaebus jätta rahuldamata, Aino Vindi määruskaebus

rahuldada osaliselt.

3. Võtta asja materjalide juurde Aino Vindi määruskaebusele lisatud XXXXXX

vallavolikogu esimehe 28. detsembri 2021. a e-kiri.

4. Jätta rahuldamata Raigo Piiritalo taotlus uue paikvaatluse korraldamiseks.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSKÄIK

1. Aino Vind (avaldaja) esitas 16. juulil 2020 Tartu Maakohtule avalduse, milles palus

määrata talle kuuluvale X kinnistule (asukoht Võru maakond, XXXXXX vald, XXXXXXX

küla, X, registriosa nr XXXXXX, X kinnistu) ajaliselt piiramatu juurdepääsu avalikult

kasutatavale XXXXXXX raudteejaama teele nr 25207 (XXXXXXX raudteejaama tee) jalgsi

ja igat liiki transpordivahendiga viisil, mis vastab X kinnistu kasutamisele elamumaana, ning

seada teel liiklemisele koormuspiirang 3,5 tonni (v.a X kinnistule juurdepääsu vajavad

operatiivsõidukid) üle Raigo Piiritalole (puudutatud isik I) kuuluva XX kinnistu (asukoht Võru

maakond, XXXXXX vald, XXXXXXX küla, XX, registriosa nr XXXXXX, XX kinnistu)

mööda XX kinnistut kulgevat kolme meetri laiust teed alates XX kinnistust kuni XXXXX

kinnistu (asukoht Võru maakond, XXXXXX vald, XXXXXXX küla, XXXXX, registriosa nr

XXXXXXXX, XXXXX kinnistu) piirini vastavalt lisas toodud juurdepääsutee kaardile. Samuti

palus avaldaja määrata talle kuuluvale X kinnistule juurdepääsu üle XXXXXX vallale

(puudutatud isik III) kuuluva XXXXX kinnistu mööda XXXXX kinnistut kulgevat kolme

meetri laiust teed alates XXXXX kinnistu piirist kuni X kinnistu piirini vastavalt avalduse lisas

4 toodud juurdepääsutee kaardile. Avaldaja palus seada juurdepääsuteele koormuspiirangu 3,5

tonni. Avaldaja palus samuti tuvastada, et puudutatud isikutel I ja III on kohustus anda nõusolek

vastavasisuliste märkuste kandmiseks kinnistusraamatusse ja asendada see nõusolek

kohtulahendiga.

Lisaks eelnevale palus avaldaja kohustada XX kinnistu omanikku viima XX kinnistut ja

XXXXX kinnistut läbiva juurdepääsutee hävitatud teelõigu mõistliku aja jooksul, kuid mitte

hiljem kui kahe kuu jooksul kohtulahendi jõustumisest, üles kündmisele eelnenud seisukorda.

Samuti palus avaldaja kohustada XX kinnistu omanikku kõrvaldama mõistliku aja jooksul, kuid

mitte hiljem kui kahe kuu jooksul kohtulahendi jõustumisest XX kinnistult Lambahanna oja

ebaseadusliku truubi ja taastama XXXXXXX raudteejaama tee ning XX kinnistu ristmiku

teeosa (mahasõit avalikult kasutatavalt teelt 20 meetrit) kahjustamiseelse seisukorra.

Menetluskulud palus avaldaja jätta solidaarselt puudutatud isikute I ja III kanda.

Avalduse kohaselt kuulub avaldajale elamumaa sihtotstarbega X kinnistu, millel asuvad ka

hooned. Avalikult kasutatavale XXXXXXX raudteejaama teele pääseb avaldaja üksnes tee

kaudu, mis läbib puudutatud isikule I kuuluvat XX kinnistut ja puudutatud isikule III kuuluvat

XXXXX kinnistut. See on ajalooliselt olnud ainus tee, mille kaudu on avaldaja pääsenud juurde

alguses tema kasutuses ja hiljem tema omandis olevale kinnistule ning sellel asuvale elamule.

Puudutatud isik I omandas XX kinnistu 2006. aastal. Puudutatud isik I pidi teadma, et XX

kinnistut läbib pinnastee, mis võib olla vajalik teiste kinnistute juurde pääsemiseks.

Juurdepääsutee on XXXXXXX raudteejaama tee ristmikust kuni X kinnistu piirini 450 meetrit

pikk ja 3 meetrit lai. Muid juurdepääsusid avaldajal avalikule teele ei ole. Ebaõige on

puudutatud isiku I väide, et avaldaja saaks pääseda avalikult kasutatavale teele ka Tiina

Sarnetile (puudutatud isik II) kuuluva XXXXXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX) kaudu.

Selle kinnistu kaudu ei ole varem kunagi sõidetavat juurdepääsuteed olnud ja seda on

kinnitanud ka puudutatud isik II. XXXXXX kinnistul ei ole mingit teed ka kaartide järgi.

XX kinnistu omanik ei luba avaldajal tema kinnistul asuvat teed kasutada. Teele on raskete

põllutöömasinatega rööpad sisse sõidetud, vihmaste ilmadega on juurdepääsutee sõiduautoga

läbimatu. Samuti on puudutatud isik I umbes 20 meetri ulatuses lõhkunud ära tee-ehitaja rajatud

ristmiku mahasõidu ja kündnud tee üles ning külvanud sinna vilja ja seega muutnud avaldaja

jaoks võimatuks oma koduni pääseda. Tüli kahe naabri vahel sai alguse 2019. aastal, mil

puudutatud isik I ehitas juurdepääsutee alt läbi jooksvale Lambahanna ojale ebaseadusliku

truubi. Avaldaja elab koos abikaasaga X kinnistul kevadest sügiseni (umbes kuus kuud aastas).

Juurdepääs X kinnistule on vältimatult vajalik nii majandamiseks kui ka selleks, et vajadusel

pääseksid avaldaja juurde kiirabi ja päästeameti sõidukid.

Juurdepääsutee alune maa asub keset viljapõldu ja kui sellel sõidavad rasked põllutöömasinad,

võib tee vihmasel ajal hävida. Seega tuleb keelata juurdepääsuteel liigelda sõiduvahendiga,

mille täismass ületab 3,5 tonni.

Puudutatud isiku I huvi kasutada oma kinnistut põllumajanduslikuks tootmiseks ei ole

ülekaalukas võrreldes avaldaja huviga saada juurdepääs oma kinnistule.

Avaldaja võib nõuda puudutatud isikult I ka juurdepääsutee taastamist. Varem oli see tee

olemas ja XX kinnistu omanik on selle pahatahtlikult hävitanud. Puudutatud isik I on lõhkunud

ka XXXXXXX raudteejaama tee ja XX kinnistu ristmiku mahasõidu, mistõttu ta peab ka selle

taastama. Puudutatud isik I peab eemaldama Lambahanna oja juurest juurdepääsuteelt

ebaseadusliku truubi, kuna see ohustab juurdepääsutee läbitavust. Juurdepääsutee tuleb taastada

selliselt, et selle tulemuseks oleks ühetasapinnaliselt kinni tambitud pinnas, mis ei muutuks

vihmaga pehmeks ja läbimatuks.

2. Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning määrata

X kinnistule juurdepääsu XXXXXX kinnistu kaudu.

Avaldaja taotletav juurdepääs koormaks XX kinnistu omanikku ebamõistlikult ja ülemäära. XX

kinnistu kaudu ei ole juurdepääsu praegu olemas ja see tuleks eraldi rajada. XXXXXXX

raudteejaama tee ei ole avaldaja kinnistule lähim avalikult kasutatav ja ligipääsetav tee ning on

ka lühemaid ja paremaid alternatiive. Avaldaja taotletav juurdepääs takistab XX kinnistu

sihtotstarbelist kasutamist põllumaana. Selline juurdepääs nõuaks täiendavaid kulutusi ja

maaomanikul jääks osa tulust saamata. Ükski teine isik ei vaja avaldaja taotletavat juurdepääsu.

XXXXXX kinnistul on olemas juurdepääsutee, mis on olnud selle kinnistu koosseisus juba

alates kinnistu registriosa avamisest ehk alates 2005. aastast. Tegelik juurdepääsutee asus

XXXXXX kinnistul ka varem (vähemalt juba 1985. aastal) ja seda kasutati nii XXXXXX

kinnistul asuvate hoonetele kui ka XXXXX ja ka X kinnistute juurde pääsemiseks.

XX kinnistul asuv "juurdepääsutee" ei ole oma olemuselt tee. Seal, kus avaldaja arvates on

juurdepääsutee, on tegelikult rööpad, mille kaudu pääseb puudutatud isiku I viljapõllule. Seda

põldu on vaja põllutöömasinatega harida. Kõnealune juurdepääs võib kergesti hävida ja selle

ülalpidamiskulud on palju kordi suuremad kui oleksid XXXXXX kinnistu kaudu loodava

juurdepääsutee kulud. XXXXXX kinnistul ei toimu mingit tegevust. Puudutatud isik I on

üksnes heanaaberlikult talunud avaldaja omavolilist liikumist XX kinnistul.

Igal juhul ei või kohustada puudutatud isikut I edaspidi XX kinnistul asuvat teed hooldama ja

kandma sellega seotud kulusid.

Avaldaja nõue, et puudutatud isik I peaks midagi oma kinnistul taastama, on põhjendamatu.

XX kinnistul ei ole varem olnud sõiduautole kasutamiseks mõeldud teed, seega ei pea seda ka

taastama.

Juurdepääsutasu ei saa piirduda ainult maamaksu suurusega, vaid see peab sisaldama ka hüvitist

omandiõiguse riive eest. Tee rajamise ja korrashoiu kulud peab täies ulatuses kandma avaldaja.

Juurdepääsutasu peaks olema 100 eurot kuus ja see sisaldaks nii hüvitist omandi väärtuse

vähenemise ja juurdepääsu talumise eest kui ka maamaksu.

3. Puudutatud isik II (XXXXXX kinnistu omanik) märkis, et ta ei mäleta, et XXXXXX

kinnistul oleks kunagi mingit ajaloolist teed olnud. XX varasem peremees lubas kogu aeg läbi

oma maa sõita.

4. Puudutatud isiku III (XXXXXX vald XXXXXX Vallavalitsuse kaudu) selgituste

kohaselt kuulub XXXXX kinnistu praegu XXXXXX vallale. Vald soovib selle kinnistu müüa,

kuid enne peaks olema selge, kuidas kohtuvaidlus lõppeb. Juurdepääs X kinnistule hakkab igal

juhul kulgema üle XXXXX kinnistu, aga praegu ei ole veel selge, kas see hakkab kulgema XX

või XXXXXX kinnistu kaudu. Sellest sõltub XXXXX kinnistu juurdepääsu asukoht. Kui kohus

määrab juurdepääsu, siis kohustub vald kohe seadma XXXXX kinnistule vastavalt X kinnistu

igakordse omaniku kasuks servituudi. Seega pole vaja ka tuvastada puudutatud isiku III

nõusolekut kinnistusraamatusse märkuse kandmiseks. Vaidlusaluse tee kaudu pääseb vaid X

kinnistule. Vallaelanikel ei ole vaja sealtkaudu raudteepeatusesse sõita.

5. Võru vald (Võru Vallavalitsuse kaudu) kui XXXXXX kinnistu asukohajärgne

omavalitsusüksus oli seisukohal, et X kinnistule juurdepääsutee rajamine üle XXXXXX

kinnistu ei ole põhjendatud ning on majanduslikult kulukas ja ebamõistlik. Viimased 14 aastat

on olnud tavaks, et avaldaja kasutab X kinnistule jõudmiseks üle XX kinnistu kulgevat teed.

MAAKOHTU MÄÄRUS

6. Maakohus rahuldas 16. detsembri 2021. a määrusega avalduse osaliselt ning määras

avaldajale kuuluvale X kinnistule juurdepääsu avalikult kasutatavale XXXXXXX

raudteejaama teele üle puudutatud isikule I kuuluva XX kinnistu mööda XX kinnistut läbivat

kolme meetri laiust teed alates XX kinnistu piirist kuni XXXXX kinnistu piirini vastavalt

kohtumääruse lisaks olevale plaanile. Juurdepääs on ajaliselt piiramatu ja seda võivad kasutada

X kinnistu igakordne omanik ning temalt loa saanud isikud jalgsi ja igat liiki

transpordivahendiga viisil, mis vastab X kinnistu kasutamisele elamumaana. Kohus kohustas

puudutatud isikut I andma nõusoleku selleks, et kanda XX kinnistu kohta kinnistusraamatu

registriosa nr XXXXXX kolmandasse jakku järgmise sisuga märkus: "Juurdepääsutee avalikult

kasutatavale XXXXXXX raudteejaama teele nr 25207 Võru maakonnas XXXXXX vallas

XXXXXXX külas asuva X kinnistu (registriosa nr XXXXXX) igakordse omaniku kasuks.

Juurdepääsuõigus on tähtajatu ja seda võib kasutada liikumiseks jalgsi ja igat liiki

transpordivahendiga viisil, mis vastab X kinnistu kasutamisele elamumaana." Kohus asendas

selle nõusoleku kohtumäärusega.

Juurdepääsutee korrashoiukohustus, mis vastab tavapärasele pinnastee kasutusele elamumaa

teenindamiseks vajalikul viisil, on kohtumääruse resolutsiooni kohaselt X kinnistu omanikul.

XX kinnistu omanikul on keelatud juurdepääsuteed kahjustada ja kui ta seda kahjustab, on ta

kohustatud kahjustused viivitamata omal kulul kõrvaldama. X kinnistu igakordne omanik on

alates kohtumääruse jõustumisest kohustatud tasuma määratud juurdepääsu eest XX kinnistu

igakordsele omanikule juurdepääsutasu 135 eurot aastas. Juurdepääsutasu tuleb maksta iga

aasta 20. detsembriks.

Maakohus jättis avalduse rahuldamata osas, millega avaldaja palus määrata talle juurdepääsu

XXXXX kinnistu kaudu ja asendada puudutatud isiku III tahteavaldus vastava märkuse

kinnistusraamatusse kandmiseks. Samuti jättis maakohus avaldase rahuldamata osas, millega

avaldaja palus kohustada puudutatud isikut I taastama XX kinnistut ja XXXXX kinnistut läbiva

juurdepääsutee hävitatud teelõigu mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui kahe kuu jooksul

kohtulahendi jõustumisest tee üles kündmisele eelnenud seisukorrale vastavasse olukorda.

Kohus jättis avalduse rahuldamata ka taotluste osas kohustada puudutatud isikut I taastama

XXXXXXX raudteejaama tee ja XX kinnistu ristmiku mahasõidu kahjustamiseelsesse

seisukord mõistliku aja jooksul, kuid mitte hiljem kui kahe kuu jooksul kohtulahendi

jõustumisest, ning kehtestada avaldaja kinnistule määratud juurdepääsuteele massipiirangu 3,5

tonni. Maakohus tühistas maakohtu 28. juuli 2020. a määrusega ja 4. detsembri 2020. a

määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud ja jättis menetluskulud menetlusosaliste

enda kanda.

Määruse põhjenduste kohaselt soovib avaldaja saada talle kuuluvalt X kinnistult juurdepääsu

avalikult kasutatavale XXXXXXX raudteejaama teele kahe kinnistu – puudutatud isikule III

kuuluva XXXXX kinnistu ja puudutatud isikule I kuuluva XX kinnistu kaudu. X kinnistu

omanik on elektroonilise kinnistusraamatu kohaselt avaldaja ja selle sihtotstarve on 100%

elamumaa. XX kinnistu omanik on kinnistusraamatu andmete kohaselt puudutatud isik I ja selle

maa sihtotstarve on 100% maatulundusmaa. XXXXX kinnistu omanik on puudutatud isik III ja

sihtotstarbelt on see maa 100% elamumaa. Puudutatud isiku I pakutav alternatiivne juurdepääs

paikneb XXXXXX kinnistul, mille omanik on elektroonilise kinnistusraamatu järgi puudutatud

isik II ja sihtotstarbe järgi on tegu 100% maatulundusmaaga.

Kohtuistungil selgitas puudutatud isik III, et XXXXX kinnistu soovitakse müüa ja enne kinnistu

müüki seatakse servituut X kinnistu igakordse omaniku kasuks. Maakohus nõustus puudutatud

isiku III seisukohaga, et enne seda, kui ei ole selge, kas juurdepääs X kinnistule hakkab kulgema

XX kinnistu kaudu või XXXXXX kinnistu kaudu, ei ole XXXXX kinnistu omanikul võimalik

X kinnistu kasuks servituuti seada. Kuigi XXXXXX vald osaleb menetluses põhjendatult (mh)

XXXXX kinnistu omanikuna, tuleb avaldus jätta rahuldamata osas, millega avaldaja soovis, et

kohus määraks talle juurdepääsu XXXXX kinnistu kaudu ja kohustaks puudutatud isikut III

andma tahteavalduse sellekohase märkuse kinnistusraamatusse kandmiseks.

Otsustamaks selle üle, kas avaldajal on õigus saada asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 alusel

juurdepääs selliselt, nagu ta soovib, tuleb kontrollida, kas on täidetud juurdepääsunõude

eeldused, milleks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine,

taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu

omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku

õigustele juurdepääsust tuleneva kitsendusega.

Maakohus tuvastas, et X kinnistul ei ole vahetut juurdepääsu avalikult kasutatavale teele ja

seega on avaldaja nõude esimene eeldus täidetud. Avaldaja soovib saada talle kuuluvalt X

kinnistult juurdepääsu avalikult kasutatavale teele XXXXX kinnistu ja XX kinnistu kaudu.

Asjas ei ole esile toodud ja kohus ei ole ka tuvastanud, et selline juurdepääs oleks

maakorralduslikult võimatu. Seega on iseenesest täidetud ka avaldaja nõude teine eeldus.

Menetlusosaliste vahel on aga vaidlus selle üle, kas avaldaja peaks saama juurdepääsu

XXXXXXX raudteejaama teele puudutatud isikule I kuuluva XX kinnistu või puudutatud

isikule II kuuluva XXXXXX kinnistu kaudu. Mõlemal juhul peab avaldaja juurdepääs läbima

(küll erinevast kohast) ka puudutatud isikule III kuuluvat XXXXX kinnistut.

Maakohus korraldas paikkonna vaatluse, mille käigus tuvastas, et tee, mille kaudu avaldaja

XXXXXXX raudteejaama teele juurde pääseda soovib, on pinnastee, mis on praegu osaliselt

pinnataimestikuga läbi kasvanud. Teest kahele poole jäävad põllud. Tee seisund oli paikkonna

vaatluse ajal üldjoontes rahuldav, kuigi sellel olid ka mõned porisemad lõigud. Jalgsi pääseb

XXXXXXX raudteejaama teelt X kinnistule selle tee kaudu ka ilma teed parandamata ja

täitmata. Tee on nii XX kui ka XXXXX kinnistul terves ulatuses olemas, kuigi selleks, et see

oleks ka vihmasel ajal sõiduautoga lihtsalt läbitav, tuleks teed ilmselt täita ja parandada.

Seevastu XXXXXX kinnistul on tee olemas vaid osaliselt ja osaliselt on seal rohumaa.

XXXXXX kinnistul paiknevad ka hooned ja need hooned jääksid puudutatud isiku I pakutud

alternatiivse juurdepääsutee äärde. XX kinnistul hooneid ei ole. Samasugune pinnastee, nagu

XX kinnistul, on XXXXXX kinnistul olemas alates seal asuvatest hoonetest ja see pinnastee

viib samuti välja XXXXXXX raudteejaama teele. Avaldaja ja puudutatud isiku III selgituste

kohaselt tekkisid XXXXXX kinnistule sinna, kus praegu teed ei ole, roopajäljed siis, kui Eesti

Raudtee töötajad võtsid seal kevadel puid maha ja paigaldasid valguskaablit. Menetlusosaliste

selgituste kohaselt ei ela XXXXXX kinnistul praegu keegi püsivalt, kuid seal siiski käiakse.

Elektroonilise kinnistusraamatu andmetel on X kinnistu elamumaa. Avaldaja on selgitanud, et

ta elab osa aastast (kevadest sügiseni) X kinnistul ja tal on vaja pääseda kinnistul asuvate

hooneteni nii jalgsi kui ka sõiduautoga. XX kinnistu sihtotsarve on kinnistusraamatu kohaselt

maatulundusmaa. Puudutatud isik I on selgitanud, et tema peamine huvi on kasutada kogu oma

maad takistusteta põllumaana.

Kaardimaterjalist nähtub, et tee, mille kaudu X kinnistu omanik soovib juurdepääsu saada, on

Maa-ameti geoportaali katastrikaardil märgitud teena. XX kinnistul asuv tee on nähtav ka

avaldaja esitatud ajaloolisel NSVL-i topokaardil. Eeltoodud kaardimaterjalist nähtub, et

vaidlusalune tee on olnud juba pikka aega olemas ja puudutatud isiku I väide, et seda teed ei

ole tema kinnistul kunagi olnud, ei ole õige.

Maakohus järeldas puudutatud isiku I seisukohtadest, et tal on küll vaja kõnealust teed osaliselt

selleks, et kõigile oma põllu osadele juurde pääseda, kuid ta ei vaja seda teed sellisel kujul,

nagu seda on vaja avaldajale.

Kui kaaluda kahte alternatiivset juurdepääsu (üks neist XX kinnistu kaudu ja teine XXXXXX

kinnistu kaudu), siis maa sihtotstarvet (maatulundusmaa) arvestades on need variandid

üldjoontes võrdse kaaluga. Kuna XX ja XXXXXX kinnistute kasutusotstarbed on ühesugused,

siis on enam-vähem võrdne ka nende kinnistute omanike omandiõiguse riive. XXXXXX

kinnistu omaniku omandiõiguse riive on siiski mõnevõrra suurem, kuna X kinnistule viiva (ja

osaliselt rajatava) juurdepääsutee lähedusse jääksid XXXXXX kinnistu hooned. Kui hinnata

kahe alternatiivse juurdepääsu pikkust, siis need on enam-vähem võrdsed– XX kinnistu kaudu

on X kinnistult avalikult kasutatava teeni ca 430 meetrit ja XXXXXX kinnistu kaudu ca 480

meetrit. Küll aga on erinev see, et kui XX kinnistul on pinnastee terves ulatuses olemas (olgugi

et avaldaja pole rahul selle kvaliteediga), siis XXXXXX kinnistul on see olemas osaliselt ja

osaliselt tuleks see tee sinna rajada. Praegu kasvab osal XXXXXX kinnistust hein, milles oli

võimalik veenduda ka paikkonna vaatlusel. See, et XXXXXX kinnistul ei ole terves ulatuses

teed, nähtub muu hulgas ka Maa-ameti geoportaali katastrikaardile kantud tingmärkidest, kus

XX kinnistut läbiv pinnastee, aga ka XXXXXX kinnistul alates hoonetest olemasolev tee on

tähistatud pideva joonega (ja ka teena tähistatud), kuid see osa XXXXXX kinnistul paiknevast

väidetavast alternatiivsest juurdepääsust, mis jääb XXXXX ja X kinnistu poolsesse külge, on

märgitud katkendjoonega, mis tingmärkide kohaselt võib olla ka üksnes rada.

Kokkuvõttes ei saanud maakohtu arvates tunnistajate ütlustest järeldada, et avaldaja kinnistule

oleks ajalooliselt olnud mingi üks ja ainuke juurdepääsuvõimalus. Siiski on tunnistajate ütluste

ja menetlusosaliste seletuste põhjal kogumis võimalik järeldada, et avaldaja on varem oma

elamu juurde pääsemiseks faktiliselt kasutanud just XX kinnistut läbivat teed. Paikvaatlusel

veendus kohus, et kuigi puudutatud isik I väidab, et tema maal on "ainult rööpad" ja mingit teed

seal ei ole, või kuigi tunnistaja L.J. ütluste kohaselt on seal vaid "omaalgatuslik rada", ei ole

need väited õiged. Hindamaks seda, kas tee on faktiliselt olemas või mitte, ei saa lähtuda sellest,

et see tee peaks olema mingi kindla kvaliteediga ehitusseadustiku mõttes.

Eeltoodust tulenevalt saab järeldada, et tavaks on olnud see, et avaldaja on kasutanud XX

kinnistul asuvat teed oma kinnistule pääsemiseks.

Paikkonna vaatlusel nähtus, et XXXXXX kinnistu kaudu juurdepääsu määramisel tuleks osa

teest rajada, kuna pinnastee on seal olemas vaid osaliselt. XX kinnistul seevastu on pinnastee

olemas ja vaatamata sellele, et XX kinnistul asuvat teed on tõenäoliselt vaja parandada, on

sellega seotud kulud ilmselt väiksemad kui (osalise) uue tee rajamise kulud XXXXXX

kinnistule.

Seega, kaaludes juurdepääsuga seotud kulusid ja avaldaja ning puudutatud isikute huve, on

sobivam määrata avaldaja kinnistule juurdepääs XX kinnistu kaudu.

Puudutatud isiku I peamine huvi seoses oma kinnistuga on kasutada seda täies ulatuses

põllumajandussaaduste tootmiseks. Samas arvestatakse omandiõiguse riivet ja seda, et

juurdepääsu alla jääval osal ei saa kinnisasja omanik põllumajandussaadusi kasvatada,

juurdepääsutasu määramisel. Seega tagab tasu määramine (vähemalt suuremas osas) selle, et

puudutatud isiku I huve ei kahjustataks ülemäära.

XX kinnistu omanik omandas kõnealuse kinnistu 2006. aastal maa erastamisel ja pinnastee, mis

kulges kinnisasja koosseisus oleva kahe põllu vahelt, oli maa omandamise ajal olemas, mistõttu

ei saa puudutatud isikule I olla üllatuseks, et tema naaber soovib oma koduni jõudmiseks seda

teed kasutada.

X kinnistule tuleb määrata juurdepääs avalikult kasutatavale XXXXXXX raudteejaama teele

üle XX kinnistu mööda XX kinnistut läbivat kolme meetri laiust teed alates XX kinnistust kuni

XXXXX kinnistu piirini. Määratava juurdepääsutee korrashoidmise kohustus ja juurdepääsuga

seotud kulud tuleb jätta avaldaja kanda. Puudutatud isikule I ei ole tema selgituste kohaselt ja

arvestades tema huvi seoses oma kinnisasjaga vaja sellist juurdepääsuteed, millel peaks saama

liigelda ka sõiduautoga. Seega ei saa talle panna ka kohustust seda teed korras hoida. Kuid kuna

puudutatud isik I vähemalt osaliselt siiski vajab seda teed, et pääseda juurde oma põldudele,

siis ei ole kohtu arvates võimalik puudutatud isiku I huve ülemääraselt kahjustamata määrata,

et juurdepääsuteel on lubatud sõita vaid sõidukitel, mille registrimass ei ületa 3,5 tonni. Kuna

aga kõnealuse tee korrashoidmise kohustus on avaldajal, siis saab avaldaja korrashoiukohustus

seisneda vaid selles, et ta peab kandma need kulud, mis on vajalikud tee hoidmiseks seisundis,

mida talle endale on vaja. XX kinnistu omanik seevastu on kohustatud hoiduma tee

kahjustamisest ja kui see peaks juhtuma, on ta kohustatud kõik kahjustused viivitamatult omal

kulul kõrvaldama.

Tee ehitamine ega selle parandamine (v.a kahjustuste kõrvaldamine, mis tuleneb tema enda

tegevusest) ei ole teeniva kinnisasja omaniku kohustus. Valitseva kinnisasja omanik kui

juurdepääsu taotleja on ise kohustatud viima talle vajaliku tee sellisesse seisu, mis vastab tema

juurdepääsuvajadusele. Puudutatud isikul I kui teeniva kinnisasja omanikul on keelatud

takistada valitseva kinnisasja omanikul teed parandada, hooldada ja vajadusel ehitada. Seega

on juurdepääsutee parandamise ja korrashoiukohustus ulatuses, milles seda on vaja

juurdepääsuks X kinnistule, X kinnistu igakordsel omanikul.

Kuna kohus määras, et teed peab korras hoidma ja sellega seotud kulud peab kandma avaldaja,

siis koosneb juurdepääsutasu praegusel juhul maamaksu komponendist ja omandiriive

komponendist. Kohus ei saa määrata suuremat tasu, kui teeniva kinnisasja omanik nõuab, ega

väiksemat tasu, kui valitseva kinnisasja omanik on valmis maksma. Kohus arvestab tasu

määramisel tee kasutajate hulka ning tee kasutamise osakaalu nende vahel ja intensiivsust.

Juurdepääsu määramisest tuleneda võivat kinnisasja väärtuse vähenemist ei hüvitata.

Avaldaja on olnud nõus maksma juurdepääsu võimaldamise eest mõistlikku tasu. Puudutatud

isik I soovib saada juurdepääsutasu 100 eurot kuus. Avaldajale määratava juurdepääsu alla jääb

Maa-ameti geoportaali andmete kohaselt XX kinnistust ca 310 meetri pikkune lõik. Arvestades

seda, et avaldajale määratava juurdepääsu laius on 3 meetrit, on XX kinnistu kaudu määratava

juurdepääsu pindala 3 × 310 = 930 m2 (0,093 ha). XXXXXX valla selgituste kohaselt on

põllumajandusliku maa rendihind vahemikus 70 – 150 eurot hektarilt kuus. Maa

maksustamishinnad seevastu on väga madalad. Kohus võtab juurdepääsutasu määramisel

aluseks maa rendihinna 120 eurot kuus ühe hektari eest, mis on 1440 eurot aastas ühe hektari

eest. Eeltoodut arvestades on juurdepääsutasu omandiriivega seotud komponent, mida X

kinnistu omanik peab XX kinnistu omanikule igal aastal maksma, 134 eurot (0,093 × 1440,

ümardatuna). Keskkonnaministri 30. novembri 2001. a määrusega nr 50 kehtestatud maa

korralise hindamise tulemuste lisa 235 järgi on XXXXXX vallas maatulundusmaa

maksustamise hind 147 eurot/ha ning Maksu- ja tolliameti avaldatud andmetel on maksumäär

2% maa maksustamishinnast. Seega peab puudutatud isik I tasuma ühe hektari eest maamaksu

2 eurot 94 senti. Puudutatud isik I peab tasuma juurdepääsu alla jääva maa 0,093 ha eest

maamaksu vastavalt 27 senti. Koos omandiriive komponendiga on õiglane juurdepääsutasu

kohtu hinnangul seega kokku 35 eurot. Seega tuleb X kinnistu igakordselt omanikult XX

kinnistu igakordse omaniku kasuks välja mõista juurdepääsutasu 135 eurot aastas.

Juurdepääsutasu tuleb X kinnistu igakordsel omanikul tasuda XX kinnistu igakordsele

omanikule iga aasta 20. detsembriks.

Kuna tee taastamine ega rajamine ei ole käesoleva määruse järgi puudutatud isiku I kohustus,

siis ei saa avaldaja tasu maksmise kohustus alata juurdepääsutee parandamisest, vaid see algab

käesoleva kohtumääruse jõustumisest.

Maakohus oli seisukohal, et avaldaja ülejäänud nõuded tuleb jätta rahuldamata, kuna

juurdepääsu määramisel ei saa selle kinnisasja omanikule, kelle maa kaudu juurdepääs

määratakse, panna ilma tema nõusolekuta juurdepääsuteega seotud aktiivseid kohustusi. Õigus

nõuda võõral kinnisasjal oleva tee taastamist või truubi kõrvaldamist ei tulene seadusesätetest.

AÕS § 156 lg 1 sätestab üksnes teeniva kinnisasja omaniku hoidumiskohustuse, mille

põhisisuks on mitte takistada valitseva kinnisasja omaniku liikumist üle teeniva kinnisasja ega

teha juurdepääsule mistahes muid takistusi. Seni, kuni juurdepääsu ei ole määratud, ei ole

juurdepääsu taotlejal õigust võõrast maad kasutada. Alles siis, kui kohus määrab

AÕS § 156 lg 1 alusel valitsevale kinnisasjale juurdepääsu teeniva kinnisasja kaudu, tekib

valitseva

kinnisasja

omanikul

iseseisev

kaitstav

(omandisarnane)

õigushüve

–

juurdepääsuõigus. Kohtu poolt AÕS § 156 alusel juurdepääsu määramisega tekib juurdepääsu

taotlejal õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks oma

kinnisasjale. Kohtu arvates järeldub eelnevast ka see, et avaldaja ei saa puudutatud isikult I enne

juurdepääsu määramist olnud olukorra taastamist nõuda.

Puudutatud isik I ei ole käitunud just parimal võimalikul viisil, kui kündis juurdepääsutee

vahepeal üles. Samas ei ole oma omandi kasutamine sihtotstarbeliselt ka keelatud. Puudutatud

isiku I käitumisest ei saa järeldada, et tema eesmärgiks oleks olnud kahju tekitamine avaldajale.

Isegi kui pidada puudutatud isiku I käitumist hea usu põhimõtte vastaseks, ei annaks see alust

avaldaja esitatud kohustamisnõuete rahuldamiseks puudutatud isiku I vastu (vt nt Riigikohtu

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-14, p 22).

Maakohtu 28. juuli 2020. a ja 4. detsembri 2020. a määrustega kohaldatud esialgse õiguskaitse

abinõud tuleb tühistada, sest pärast käesoleva määruse jõustumist ei ole esialgse õiguskaitse

korras tehtud otsustuste kehtima jäämiseks enam vajadust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 478 lg 4 näeb ette, et hagita menetluses tehtav määrus hakkab kehtima ja kuulub

täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele,

kelle kohta määrus vastavalt selle sisule on tehtud, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus

määras, et määrus hakkab kehtima ja kuulub täitmisele alates jõustumisest.

Kuna avaldus rahuldatakse osaliselt, siis on õiglane (analoogselt hagi osalise rahuldamise

olukorraga) jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda (TsMS § 172 lg 1).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Puudutatud isiku I palub 28. detsembril 2021 esitatud määruskaebuses maakohtu

määruse tühistada avalduse rahuldamise osas ning teha uus määrus, millega jätta avaldus

puudutatud isiku I vastu avalikult kasutatavale teele juurdepääsu määramiseks ja

kinnistusraamatusse märkuste kandmiseks rahuldamata ja määrata avaldajale kuuluvale X

kinnistule juurdepääs avalikult kasutatavalt Jakobi teelt nr 7670233 mööda XXXXXX kinnistul

asuvat teed. Menetluskulud palub puudutatud isik I jätta avaldaja kanda.

XXXXXX kinnistul asuva tee osas on maakohus üllatuslikult asunud seisukohale, et XXXXXX

kinnistul on tee olemas vaid osaliselt ja osaliselt on seal rohumaa. Nii XX kui ka XXXXXX

kinnistul on tee terves ulatuses olemas, kuigi selleks, et see oleks ka vihmasel ajal sõiduautoga

lihtsalt läbitav, tuleks teed ilmselt marginaalselt täita ja parandada. Paikvaatluse protokollis on

selgelt näha, et XXXXXX kinnistul asuv tee kulgeb Jakobi teelt XXXXX ja X kinnistuni.

Avaldaja ei ole tõendanud ega maakohus tuvastanud, et XX kinnistul asuva tee avaldaja jaoks

vajalikku seisundisse viimise kulud oleksid väiksemad (või suuremad) ehk oleksid oluliselt

erinevad XXXXXX kinnistul asuva tee avaldaja jaoks vajalikku seisundisse viimise kuludest.

Kohtulahendit ei saa rajada oletustele.

Asja lahendamisel ei oma tähtsust Maa-ameti geoportaali katastrikaardile kantud tingmärgid.

Tulenevalt ülaltoodust on maakohus asja lahendamisel valesti hinnanud tõendeid. Samuti ei ole

maakohus kuidagi tuvastanud ega põhjendanud, et kohtu poolt nimetatud XXXXXX kinnistul

asuv rohumaa, millel on siiski tuvastatavad sisse sõidetud rööpad, ei oleks, sh sõidukiga, kuni

XXXXX ja X kinnistuteni läbitav. Samuti ei juhtinud kohus paikvaatlusel ega hilisemas

menetluses maakohtus puudutatud isiku I tähelepanu sellele, et kohtu arvates puudub

XXXXXX kinnistul osaliselt tee ja seal olev kohtu arvates "rohumaa" on läbimatu. Kui

ringkonnakohus paikvaatluse protokolli alusel peaks jõudma järelduseni, et XXXXXX

kinnistul tee kuni XXXXX ja X kinnistuni puudub või tee ei ole mingis kohas läbitav, siis palub

puudutatud isik I ringkonnakohtul juhtida puudutatud isiku I tähelepanu sellele, sh vastav

asjaolu vajab tõendamist, ja sellisel juhul taotleb puudutatud isik I korraldada korduv

paikvaatlus. Alternatiivselt, kuna tegemist on maakohtu üllatusliku järeldusega, siis palub

puudutatud isik I maakohtu määrus tühistada ja saata asi maakohtule tagasi asjaolude

täiendavaks tuvastamiseks, sh täiendava paikvaatluse korraldamiseks.

Asjaolu, et tunnistajate ütluste ja menetlusosaliste seletuste põhjal kogumis on võimalik

järeldada, et avaldaja on varem oma elamu juurde pääsemiseks faktiliselt kasutanud just XX

kinnistut läbivat teed, ei oma tähtsust.

Maakohus asja lahendamisel ei ole vastanud küsimusele, et kuidas avaldaja on saanud ligi X

kinnistule olukorras, kui väideteavalt XX kinnistu ei olnud juurdepääsuks läbitav.

XX kinnistul asuvad "rööpad", mille kaudu avaldaja nõuab juurdepääsu, asub keset viljapõldu

ning on vajalik XX kinnistu majandamiseks põllutöömasinatega. XXXXXX kinnistul aga

mingit vilja kasvatamist ega põllumajandusliku tegevust ei toimu. Puudutatud isikul I on

iseenesest küll vaja kohta, et kõigile oma põllu osadele juurde pääseda, kuid ta ei vaja seda

konkreetset teed. Olukorras, kus juurdepääsu tee määramisel jääb isik ilma võimalusest teenida

arvestatavat tulu oma põllumajandusmaa harimisest ja teisel juhul sõidetaks mõni kord vahel

harva mööda hoonetest, kus keegi ei ela, ei saa teisel juhul olla isiku huvid märkimisväärselt

rohkem kahjustatud võrreldes esimese juhuga. Juurdepääsu määramisel läbi XXXXXX

kinnistu oleks see vajalik lisaks XXXXXX kinnistu omanikule, mis tagaks selle tee parema

hooldamise ja madalamad kulud.

Maakohus on poolte õiguste kaalumisel ületanud diskretsioone piire ja rikkunud

menetlusõiguse norme. XXXXXX kinnistu omanik ei ole vastu, et XXXXXX kinnistut ja seda

läbivat teed kasutataks juurdepääsuks nii XXXXX kui avaldaja poolt X kinnistule. Samuti ei

ole XXXXXX kinnistu omanik asunud seisukohale, et sellisel juhul kahjustaks XXXXXX

kinnistu kaudu juurdepääsutee XXXXXX kinnistu omaniku huve märkimisväärselt rohkem kui

teise, XX, naaberkinnisasja huve. Juhul kui XXXXXX kinnistu omanik ei vaidle ja ei takista

juurdepääsu X kinnistule mööda XXXXXX kinnistul asuvat teed, on avaldajal olemas

juurdepääs avalikult kasutatavale teele läbi XXXXXX kinnistu ja täitmata on AÕS § 156 lg 1

eeldus.

Sellel, et potentsiaalselt võiks ka XXXXXX kinnistu omanik kunagi soovida hakata oma

maatükil tegelema põllumajandusega, ei ole käesoleval ajal tähtsust.

8. Avaldaja vaidleb puudutatud isiku I määruskaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata

ja menetluskulud puudutatud isiku I kanda.

Paikkonna vaatlusel nähtus, et metsaveo raskeveokid olid XXXXXX kinnistu heinamaale

tekitanud manööverdamisjäljed, mis ei ole aga tee.

Puudutatud isiku I uued, tingimuslikult esitatud taotlused uue paikkonna vaatluse läbiviimiseks

pole põhjendatud.

Üldteada on asjaolu, et uue tee rajamine on oluliselt kallim olemasoleva tee taastamisest või

parandamisest.

Puudutatud isik I eksitab menetlusosalisi maakohtu järelduses, et X kinnistuni juurdepääsuks

on ajalooliselt kasutatud nii XX kui ka XXXXXX kinnistul asuvat teed. Eksitav on puudutatud

isiku I väide, et puudutatud isik II on nõustunud tee rajamisega läbi tema XXXXXX kinnistu.

9. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse osas, millega

avaldajale pandi tee korrashoiukohustus. Samuti palub avaldaja tühistada määruse osas, millega

talle pandi juurdepääsutasu maksmise kohustus. Alternatiivselt palub avaldaja määrata tasu

õiglases määras vastavalt määruskaebuses märgitud arvutuskäigule. Avaldaja palub tühistada

maakohtu määruse ka osas, millega maakohus jättis avalduse rahuldamata ja teha uus määrus,

millega rahuldada avaldus täies ulatuses ning jätta avaldaja menetluskulud mõlemas

kohtuastmes puudutatud isiku I ja III kanda. Avaldaja palub mitte tühistada maakohtu 28. juuli

2020. a määrusega ja 4. detsembri 2020. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõusid

enne lõpplahendi jõustumist.

Avaldaja poolt avaldusega kohtu poole pöördumise tingis asjaolu, et puudutatud isik I randaalis

üles XX kinnistul kulgeva ainsa juurdepääsutee avaldaja X kinnistult avalikule XXXXXXX

raudteejaama teele, püstitas juurdepääsu teele tõketeks kivid ning heinarulooni. Puudutatud

isiku I pahatahtlus päädis XX kinnistul paikneva tee täieliku üleskündmisega 5. novembril 2020

(maakohtu 28. juuli 2020. a esialgse õiguskaitse määruse toime lõppes 31. oktoobril 2020).

Avaldajale määrusega pandud juurdepääsutee korrashoiukohustus on teostatav üksnes juhul,

kui tee üles kündnud puudutatud isik I on juurdepääsutee taastanud üleskündmise eelsesse

seisundisse, st see on sõiduautoga aastaringselt läbitav.

Maakohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata kohustamisnõude. Tee üleskündmise järel

pole asutud tee alla jäävat maad sihtotstarbeliselt kasutama. Tee üleskündmine oli kantud huvist

muuta avaldaja juurdepääs oma kodule võimetuks, tekitada ületamatu takistus. Maakohtu poolt

kohustamisnõude rahuldamata jätmine on põhjendamata. Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu

lahend pole asjakohane.

Vähemalt 78 aastat on taval põhinev juurdepääs eksisteerinud ning üleskündmise järel ei ole

tee korrashoiukohustusel tähendust, sest juurdepääsuteed, mida korras hoida, pole. Juhul kui

avaldaja kohustamisnõue olnuks perspektiivitu, poleks maakohus kohustanud puudutatud isikut

I ülesküntud teeosa sõidetavust esialgse õiguskaitse abinõuna taastama. Tee taastamise

kohustust ja kulu ei saa panna avaldajale.

On arusaamatu, miks maakohus keeldus sõidukite 3,5 tonni massipiirangut juurdepääsutee osas

kehtestamast. Kui puudutatud isik I jätkuvalt raskeveokitega teed kahjustab, jääb õigusrahu

juurdepääsu küsimuses saabumata.

Kasutustasu arvestus pole määruses lõpuni jälgitav, tasu määr on ebaõige. Tee kasutustasu

kohustuse teke avaldaja suhtes saab alata ajahetkest, mil tugeva aluspõhjaga tee on puudutatud

isiku poolt taastatud (tee sõidukiga aastaringselt läbitav). Seejuures on selge ka see, et

kasutustasu saaja kohustub aastaringselt teed läbitavana hoidma oma kuludega. Tee edaspidise

korrashoiu kulu on võimalik avaldajal kanda juhul, kui avaldaja ainuisikuliselt jääb puudutatud

isiku poolt taastatud tee kasutajaks ning kehtib 3,5 tonni massipiirang.

Maakohus on leidnud, et koos omandiriive komponendiga on õiglane juurdepääsutasu kohtu

hinnangul kokku 35 eurot. Ometi on määratud X kinnistu igakordsele omanikule kohustus

tasuda juurdepääsutasu 135 eurot aastas. Määruses on eksitud renditasu aasta- ja kuumäära osas.

Matemaatiliselt korrektne arvestus oleks järgmine: (0,093 × 120) + 0,27 = 11,43 eurot aastas,

kusjuures 0,093 tähistab maa pindala hektarites, 120 eurot on maa rendihind aastas ning 0,27

eurot on maamaksu osa, mis teega koormatava maa pindalaga seondub. Aga arvestades maa

aastast rendimäära XXXXXX vallas, on õiglane tasu veelgi madalam. Mõistlik lahendus oleks

see, et tee jääb valla avalikku kasutusse ja hooldamisele. Puudutatud isik III seni eitab avalikku

kasutust, samas omab vald XXXXX kinnistut, mis ilmselgelt vajab juurdepääsu avalikult

kasutatavale teele. Avaldaja on seisukohal, et kui pole hüve (juurdepääsu), pole ka tasu

maksmise kohustust.

Arvestades eelkõige seda, et puudutatud isik III soovib XXXXX kinnistut võõrandada, on

avaldaja jaoks äärmiselt oluline, et kinnistusraamatusse kantava märkusega oleks tagatud

juurdepääs avalikult teelt tema kinnistule üle XXXXX kinnistu. Vallapoolsete takistuste

praegune väidetav puudumine ei tähenda, et edaspidi juurdepääsu vaidlust ei teki.

Vaieldamatult tegi maakohus avaldaja huvides osalise lahendi, mistõttu tuli maakohtul jätta

avaldaja menetluskulud puudutatud isiku I ja III kanda.

10. Puudutatud isik I vaidleb avaldaja määruskaebusele vastu ja palub jätta menetluskulud

avaldaja kanda.

Puudutatud isikule I ei saa panna kohustust rajada või taastada omal kulul avaldaja soovitud

tee. XX kinnistut kündes realiseeris puudutatud isik I oma omandiõigust, tehes seda ajal, kui

sellisele tegevusele ei olnud seatud mingeid piiranguid (kohtu rakendatud esialgne õiguskaitse

ei kehtinud).

Kui avaldaja vajab endale teatud tingimustele vastavat teed ja kohtu poolt määratud

juurdepääsuks määratud koht nendele ei vasta, siis tuleb avaldajal endal soovitud tingimustele

vastav tee rajada ja seejärel saab avaldaja vastavat teed korras hoida.

Puudutatud isik I ei saa maad sihtotsrabeliselt kasutada täiendava esialgse õiguskaitse

rakendamise tõttu.

Asjas ei ole tuvastatud, et käesoleval ajal oleks tee vajalik kellegile teisele peale avaldaja.

Avaldaja ei saa nõuda, et asja lahendamisel juhinduks kohus samadest seisukohtadest, nagu on

lähtutud esialgse õiguskaitse lahendamisel.

Massipiirang kahjustaks ülemäära puudutatud isiku I omandiõiguse realiseerimist oma

kinnistul.

Kasutustasu tuleb tasuda alates omandiõiguse riive kehtestamisest. See, kas avaldaja vastavat

teed ka reaalselt kasutab ja kas ta soovib seda teed kohendada avaldaja vajadustele sobivaks,

on avaldaja enda otsustada.

Avaldaja ei saa oodata puudutatud isikult I, et ta koristaks avaldaja soovitud teed lumest vms,

kui puudutatud isikul I endal vastav vajadus puudub.

Kasutustasu suuruse määramise osas on kohtuotsus selgelt jälgitav ja arusaadav. Avaldaja ei

ole põhistanud, mis takistas tal juba maakohtus esitada vastavad tõendid maa renditasu suuruse

osas.

Kasutustasu mõistetakse teeniva kinnisasja omanikult, kelle kasuks on juurdepääs määratud

sõltumata sellest, kas ka keegi kolmas isik võib seda teed kasutada. Puudutatud isiku III

juurdepääsu küsimus ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust.

Avalduse osalise rahuldamise korral ei ole põhjendatud jätta avaldaja menetluskulu puudutatud

isiku I kanda.

11. Puudutatud isik III on seisukohal, et avaldaja määruskaebuse võiks rahuldada osaliselt.

Vallale teadaolevalt on põllumajandusliku maa rendihinna suurus vahemikus 70 – 150 eurot

hektarilt aastas, mitte kuus. Puudutatud isiku I määruskaebus tuleks jätta rahuldamata.

12. Võru Vallavalitsus on seisukohal, et maakohtu määrus on seaduslik kaalutlusotsus.

13. Puudutatud isik II teatas, et tema kinnistul looklev tee on tema enda tarbeks. Puudutatud

isik II ei ole huvitatud oma kinnistule tee rajamisest.

14. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas,

milles maakohus jättis avalduse rahuldamata osas, millega avaldaja palus määrata talle

juurdepääsu XXXXX kinnistu kaudu ja asendada puudutatud isiku III tahteavaldus vastava

märkuse kinnistusraamatusse kandmiseks. Samuti tuleb maakohtu määrus tühistada määratud

juurdepääsu tasu suuruse osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 7). Tühistatud osas saadab

ringkonnakohus asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas tuleb jätta maakohtu

määrus muutmata. Avaldaja määruskaebus rahuldatakse osaliselt, puudutatud isiku I

määruskaebus jääb rahuldamata.

16. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et XXXXXX vald XXXXX kinnistu

(naaberkinnisasja) omanikuna peab olema käesolevasse menetlusse kaasatud puudutatud

isikuna (TsMS § 198 lg 1 p 2). Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu poolt määruses (p-

s 12) esitatud põhjendustele tugineva järeldusega, et hetkel puudub alus avaldust puudutatud

isiku III kui XXXXX kinnistu omaniku suhtes rahuldada. Maakohus on leidnud, et puudub alus

avaldaja ja puudutatud isiku III vahelistesse suhetesse sekkuda, kuna puudutatud isik III ei ole

teinud avaldajale takistusi XXXXX kinnistu kaudu liikumiseks ega keeldunud avaldaja

soovitavat juurdepääsu vormistamast. Maakohus pidas põhjendatuks puudutatud isiku III

seisukohta, et enne seda, kui ei ole selge, kas juurdepääs X kinnistule hakkab kulgema XX

kinnistu kaudu või XXXXXX kinnistu kaudu, ei ole XXXXX kinnistu omanikul võimalik X

kinnistu kasuks servituuti seada.

Olukorras, kus kohus otsustas määrata juurdepääsu X kinnistule üle XX kinnistu, ei olnud

maakohtul asjas seni tuvastatu põhjal takistust määrata AÕS § 156 alusel kindlaks ka XXXXX

kinnistut läbiva juurdepääsu tingimused. Seda ei välista ka maakohtu poolt viidatud Riigikohtu

seisukohad 28. mail 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14 tehtud määruse p-s 14. Kuigi asja

materjalidest nähtuvalt ei ole puudutatud isik III avaldajale XXXXX kinnistul liikumisel

takistusi teinud ega otseselt keeldunud avaldaja soovitava juurdepääsu vormistamast, ei ole

puudutatud isik III seni avaldaja soovitud juurdepääsu ka vormistanud ega võtnud siduvaid

kohustusi seda tulevikus teha.

Ringkonnakohus nõustub avaldajaga, et puudutatud isiku III poolsete takistuste puudumine

praegusel hetkel ei tähenda seda, et edaspidi juurdepääsu vaidlust ei teki, eriti arvestades valla

plaani XXXXX kinnistu võõrandada. Üksnes juurdepääsu puudutava märkuse kandmisel

kinnistusraamatusse on XXXXX kinnistut omandaval isikul võimalik veenduda selles, et

kinnistul lasub kitsendus ning sellega tuleb edaspidi arvestada. Puudutatud isiku III esindaja on

menetluses väitnud, justkui oleks vaidlusalusel teeosale sõlmitud avaldaja kasuks

kasutusvaldus (II kd, tl 85). XXXXX kinnistu koormamist kasutusvaldusega (AÕS § 201 lg 1)

kinnistusraamatust ega asja materjalidest siiski ei nähtu.

Seega kokkuvõttes ei anna maakohtu määruses esitatud põhjendused alust jätta avaldust

puudutatud isiku III suhtes rahuldamata. Kuna maakohus ei ole XXXXX kinnistut puudutavas

osas juurdepääsu täpsemaid tingimusi menetlusosalistega arutanud ega vaidlustatud määruses

analüüsinud, tuleb asi saata tühistatud osas lahendamiseks tagasi vaidlustatud määruse teinud

maakohtule.

17. Juurdepääsu koha määramisel üle XX kinnistu ei anna puudutatud isiku I

määruskaebuse väited alust maakohtu määruse muutmiseks või tühistamiseks.

Avalikult kasutatavale teele AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu määramise eeldusteks on

juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu

maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi

ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste

juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb

lahendada kinnisasjaomanike huvide kaalumise teel ning kaaluda tuleb mh, milliseid kulutusi

peab avaldaja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks ning kas puudutatud isiku

kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla avaldaja jaoks oluliselt odavam ja

puudutatud isiku kui kinnisasja omanikku vähem koormav (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a

määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p 15 koos selles viidatud praktikaga).

Maakohus on AÕS § 156 kohaseid juurdepääsu määramise eeldusi kontrollinud ning õigesti

märkinud, et menetlusosaliste vahel on vaidlus selle üle, kas avaldaja peaks saama juurdepääsu

XXXXXXX raudteejaama teele puudutatud isikule I kuuluva XX kinnistu või puudutatud

isikule II kuuluva XXXXXX kinnistu kaudu (mõlemal juhul peab avaldaja juurdepääs läbima

ka puudutatud isikule III kuuluvat XXXXX kinnistut). Maakohus on kokkuvõttes leidnud, et

juurdepääs tuleb määrata puudutatud isikule I kuuluva XX kinnistu kaudu. Ringkonnakohtu

hinnangul on maakohus seejuures kõiki tõendeid ja menetlusosaliste huve igakülgselt kaalunud

ega ole seejuures menetlusõiguse norme rikkunud. Puudutatud isiku I määruskaebuses välja

toodud asjaolud ei mõjuta maakohtu lõppjärelduse põhjendatust.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse vastavate põhjendustega p-des 13–46 ning

kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ja §-ga 659 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata. Vastusena

puudutatud isiku I määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

17.1. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikuga I, et XXXXXX kinnistu kaudu on tee

terves ulatuses olemas ning vaatluse protokollist on selgelt näha, et XXXXXX kinnistul asuv

tee kulgeb Jakobi teelt XXXXX ja X kinnistuteni.

Maakohtu 31. augusti 2021. a vaatluse protokollis olevatelt fotodelt saab teha ühese järelduse,

et XXXXXX kinnistul ei ole kogu pikkuses sellist teed, mida mööda pääseks sõiduautoga

avalikult teelt X kinnistule. Ringkonnakohus nõustub seejuures maakohtuga, et hajaasustusega

piirkonnas on sõiduautoga liikumine oma elukohani möödapääsmatu. Vaatluse protokoll

kajastab ringkonnakohtu arvates olulisi asjaolusid ja kirjeldusi, sh selle kohta, millal, kus ja

mida vaadeldi ja kes vaatlusest osa võtsid. Protokoll toetab maakohtu määruses tehtud järeldusi

võimalike juurdepääsuteede seisukorra kohta. Vaatlust korraldaval kohtunikul on ka suur

diskretsioonivoli, otsustamaks, mida konkreetselt protokolli kanda (vt ka Riigikohtu 21. mai

2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 16). Seejuures on vaatlusprotokoll vaid üks

tõenditest, mida maakohus hindas TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt koos teiste tõenditega.

Maakohus tugines lisaks Maa-ameti geoportaali kaardimaterjalile. Samuti on Võru vald

(XXXXXX kinnistu asukoha järgne kohalik omavalitsus) kohtule esitatud seisukohas

märkinud, et XXXXXX kinnistule tuleks tee alles rajada, kuid uue tee rajamine eraomandis

olevale kinnistule oleks majanduslikult ebamõistlik (I kd, tl 206 pöördel).

17.2. Samuti ei nõustu ringkonnakohus puudutatud isikuga I, et XXXXXX kinnistul asuva

tee osas on maakohus üllatuslikult asunud seisukohale, et XXXXXX tee on olemas vaid

osaliselt ja osaliselt on seal rohumaa. Vaatluse protokolli leheküljel 18 (II kd, tl 57 pöördel) on

kirjas: "Alljärgnevalt on näha, et alternatiivne juurdepääs on osaliselt lihtsalt rohumaa, osaliselt

on aga samamoodi pinnastee nagu taotletav juurdepääs üle X kinnistu." Vaatlusel osales ka

puudutatud isik I ja tema esindaja. Vaatluse protokoll on kohtute infosüsteemis

menetlusosalistele nähtavaks tehtud 10. septembril 2021. Eelmärgitut arvestades ei pea

ringkonnakohus vajalikus rahuldada puudutatud isiku I taotlust uue vaatluse korraldamiseks.

Ringkonnakohtul ei teki vaatluse protokolli ning teiste tõenditega tutvumisel kahtlusi

protokollis kajastatu õigsuse või terviklikkuse osas. Puudutatud isiku I väited ja põhjendused ei

anna alust arvata, et uue vaatluse korraldamine võimaldaks kindlaks teha maakohtu poolt

tuvastatust oluliselt erinevaid asjaolusid.

17.3. Maakohus on kaalunud juurdepäästee asukoha määramisel igakülgselt menetlusosaliste

huve ning arvestanud seejuures kõiki tõendeid ja olulisi asjaolusid. Maakohus on menetlusse

kaasanud ka XXXXXX kinnistu omaniku kui võimaliku alternatiivse juurdepääsu kinnistu

omaniku. XXXXXX kinnistu omaniku poolt maakohtu menetluses väidetust ei selgu, kas ta

takistab või ei takista juurdepääsu läbi oma kinnistu, aga maakohus on tuvastanud, et XXXXXX

kinnistu kaudu osaliselt tee puudub. Seega puudus läbi XXXXXX kinnistu juurdepääsutee

avaldaja kinnistule. Maakohus on erinevaid võimalikke variante kaalunud ning põhjalikult

võrrelnud juurdepääsu võimalikkust läbi kahe erineva kinnistu.

17.4. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku I väidetega, nagu oleks maakohtu määrus

nõutekohaslt põhjendamata seetõttu, et kohus ei selgitanud välja võimalikke juurdepääsuteede

vajalikku seisundisse viimise kulusid. Ringkonnakohus rõhutab esmalt, et juurdepääsuteede

vajalikku seisundisse viivimise kulud on ainult üks asjaolu, mida juurdepääsu määramisel tuleb

arvesse võtta. Maakohus on küll hinnanud tee rajamise või parandamise eelduslikke kulusid

kahe erineva juurdepääsu osas, kuid ei ole otsustust juurdepääsu valikul rajanud üksnes

juurdepääsutee vajalikku seisundisse viimise eelduslikele kuludele.

Lisaks puuduvad asjas tõendid, mille alusel oleks kohus saanud kõnealused kulud täpselt

tuvastada. Sellistele tõenditele ei viita määruskaebuses ka puudutatud isik I ise. Samuti ei ole

puudutatud isik I esitanud määruskaebemenetluses nimetatud kulusid puudutavaid uusi

tõendeid. Seega on põhjendatud maakohtu järeldus, et kohtule ei ole esitatud andmeid selle

kohta, kui palju täpselt kuluks ühe või teise juurdepääsu loomiseks või avaldajale vajalikku

seisukorda viimiseks. Kuigi hagita menetluses kohaldub TsMS § 5 lg 3 ja § 477 lg-te 5 ja 7

järgi uurimispõhimõte, ei seisne selle esmane tähtsus kohtu aktiivses informatsiooni kogumises

ning tõendite otsimises. Menetlusosaline on kohustatud kasutama oma menetlusõigusi

heauskselt ega või oma õigusi kuritarvitada (TsMS § 200 lg-d 1 ja 2). Menetlusosalise

heausksus hagita menetluse kontekstis tähendab mh seda, et menetlusosaline teeb oma parima,

et esile tuua ja ka tõendada asjaolud, mis on tema õiguste tagamise seisukohalt asja

lahendamiseks tähtsad (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663,

p 23).

17.5. Maakohus on tunnistajate ütlustest teinud põhjendatud järelduse, et kuigi tõendatud pole

avaldaja väide, et tema taotletav juurdepääsutee on ajalooliselt olnud ainus tee, mille kaudu on

X kinnistule sõidetud, on siiski olnud tavaks, et avaldaja on kasutanud XX kinnistul asuvat teed

oma kinnistule pääsemiseks. Maakohus on selgitanud tava olemust ja viidanud sealjuures

põhjendatult kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb huvide kaalumisel lisaks muudele

asjaoludele arvestada ka väljakujunenud tavaga. Kuigi varasem kasutamise tava ei ole

juurdepääsu määramisel ainumäärav, on see üks oluline asjaolu, mida tuleb menetlusosaliste

huvide kaalumisel arvestada (vt nt Riigikohtu 3. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-10,

p 27). Maakohtu määratud juurdepääsuga on sisuliselt kinnitatud senine tava. Juurdepääsutee

on paiknenud samas asukohas aastakümneid ning olnud avaldajal teena kasutuses.

17.6. Asjaolu, et maakohus ei ole täiendavalt välja selgitanud, kuidas avaldaja on pääsenud

enda kinnistule, kui XX kinnistu ei olnud juurdepääsuks läbitav, ei oma praegusel juhul tähtsust.

Maakohus tuvastas juurdepääsu võimalused vaatluse tegemise hetke seisuga, hindas asjas

esitatud tõendeid kogumis ning leidis põhjendatult, et juurdepääs tuleb rahada XX kinnistu

kaudu.

17.7. Samuti ei oma tähtsust väidetavalt avaldaja poolt XXXXX kinnistule kuhjatud suur

kompostihunnik (mida enam ei ole), mis takistas juurdepääsu läbi XXXXXX kinnistu.

Maakohus ei ole seda väidetavat takistust (kompostihunnikut) vaatluse käigus tuvastanud ega

sellega asja lahendamisel arvestanud.

18. Maakohus on õigesti märkinud, et juurdepääsu määramisel tuleb lahendada ka tasu

küsimus. Juurdepääsu tasu suuruse osas tuleb ringkonnakohtul avaldaja määruskaebuse väiteid

arvestades siiski maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Maakohus on iseensest õigesti

märkinud, et juurdepääsutasu koosneb kolmest komponendist: maamaksu komponendist,

hüvitisest omandiõiguse riive eest ja juurdepääsutee korrashoiu kuludest. Praegusel juhul

arvestas maakohus kahe esimese komponendiga, kuna teed korrashoiu ja sellega seotud kulude

kandmise kohustus on avaldajal. Siiski on maakohus avaldaja määruskaebuses ja puudutatud

isiku III poolt esitatud andmeid arvestades teinud tasu arvestamisel ilmselge kaalutlusvea.

18.1. Maakohus võttis juurdepääsutasu arvutamisel aluseks rendhinna 120 eurot kuus ja sai

kokkuvõttes juurdepääsu tasuks 135 eurot aastas (maakohtu määruse põhjendavas osas on

tõenäoliselt ekslikult märgitud aastatasu suuruseks 35 eurot). Maakohtu poolt aluseks võetud

põllumajandusliku maa rendihind XXXXXX vallas vahemikus 70 – 150 eurot hektarilt kuus on

ebaõige. Maakohtu 11. novembri 2021. a kohtuistungi protokollist ja sellel lisatud

helisalvestisest nähtuvalt on maakohtunik küsinud XXXXXX valla (puudutatud isik III)

esindajalt rendhinna kohta ning valla esindaja sõnul on see 70 – 150 eurot. Asja materjalidest

ei nähtu, et maakohus või menetlusosalised oleksid täpsustanud, kas tegemist on rendhinnaga

kuus või aastas. Koos määruskaebusega on avaldaja esitanud ringkonnakohtule lisatõendina

XXXXXX vallavolikogu esimehe 28. detsembri 2021. a e-kirja, milles volikogu esimees

avaldab, et rendihinna vahemik on õige, aga see ei ole mitte kalendrikuus, vaid aastas (II kd, tl

144 ). Sama kinnitab ka määruskaebuste vastuses puudutatud isik III, märkides, et rendihind on

70 – 150 eurot hektarilt aastas, mitte kuus.

18.2. TsMS § 662 lg 3 alusel võtab ringkonnakohus avaldaja määruskaebusele lisatud

XXXXXX vallavolikogu esimehe 28. detsembri 2021. a e-kirja asja materjalide juurde ning

arvestab sellega määruskaebuste lahendamisel.

18.3. Seega tuleks maakohtu määratud tasu suurust avaldaja määruskaebuse alusel muuta.

Juurdepääsutasu omandiriivega seotud komponent, mida X kinnistu omanik peab XX kinnistu

omanikule igal aastal maksma, oleks maakohtu metoodikat arvestades 11 eurot 16 senti (120 ×

0,093) ning juurdeoääsu tasu kokku vastavalt 11 eurot 43 senti aastas. Samas, kuna asi

saadetakse XXXXX kinnistut puudutavas osas maakohtule uueks lahendamiseks, jätab

ringkonnakohus ka tasu, mida X kinnistu omanik peab XX kinnistu omanikule maksma,

maakohtu määrata.

18.4. Kuna puudutatud isik I on taotlenud juurdepääsutasu kaudu mh XX kinnistu väärtuse

vähenemise hüvitamist, tuleb asja uuel lahendamisel maakohtus arvestada Riigikohtu poolt 1.

juunil 2022 tsiviilasjas nr 2-19-20416/41 tehtud määrusega juurdepääsutasu osas ühtlustatud ja

edasi arendatud kohtupraktikat. Riigikohus on viidatud lahendis (p-s 15.5) leidnud, et kui kohus

tuvastab, et juurdepääsutee määramise tõttu juurdepääsuteega koormatava kinnisasja kui

terviku väärtus väheneb (koormatava kinnisasja väärtuse vähenemine ehk koormatiste vaba ja

koormatud kinnisasja väärtuste vahe), tuleb kohtul koormatava kinnisasja väärtuse vähenemist

juurdepääsutee määramisel arvesse võtta ning määrata juurdepääsutasu selliselt, et

juurdepääsutasuna juurdepääsuteega koormatava kinnisasja omanikule tagatavad perioodilised

maksed suurendaksid kinnisasja väärtuse juurdepääsutee määramise eelsele tasemele. Lahendi

samas punktis on Riigikohus esitanud täpsemad juhised juurdepääsutasu suuruse leidmiseks ja

iga-aastaste maksete diskonteerimiseks.

Kui puudutatud isik I edasises menetluses jätkuvalt tugineb juurdepääsutee alla jääva maatükilt

saamata jäävale tulule ning asjaoludele, millest saab järeldada XX kinnistu kui terviku väärtuse

vähenemist, tuleb teha puudutatud isikule I ettepanek neid väiteid tõendada.

18.5. Eelmärgitud sesisukohti tuleb vajadusel arvestada ka XXXXX kinnistu juurdepääsuga

koormamisel (sõltuvalt sellest, millistele asjaoludele puudutatud isik III tasu osas tugineb).

18.6. Juurdepääsu talumise tasu maksmise kohustus tekib puudutatud isikutel ajast, mil

asjakohane kohtulahend jõustub ja juurdepääsust tulenevate kitsendustega tulevikus

arvestamise kohustus kindlaks määratakse (vt nt Riigikohtu 1. juuli 2022. a määrus tsiviilasjas

nr 2-19-20419/41, p 15.7). Avaldaja määruskaebuse piire arvestades (TsMS § 651 lg 1 ja § 659)

ei saa avaldaja poolt XX kinnistu igakordsele omanikule tasutav juurdepääsutasu ületada

135 eurot aastas (puudutatud isiku I määruskaebuse põhjendustest ei nähtu, et ta maakohtu

määrust määratud tasu osas vaidlustaks).

18.7. Ringkonnakohus märgib, et ei nõustu avaldajaga seisukohaga, nagu tuleks

juurdepääsutasu jätta üldse määramata, kuna tee XX kinnistul on lõhutud või põhjusel, et seda

teed kasutavad ka teised isikud.

Senise kohtupraktika järgi ei sõltu juurdepääsutasu nõudeõiguse tekkimise aeg juurdepääsutee

rajamise tegelikust alustamisest. Nagu eelnevalt märgitud, tekib juurdepääsu tasu maksmise

kohustus ajast, mil jõustub kohtulahend, millega juurdepääsust tulenevate kitsendustega

tulevikus arvestamise kohustus kindlaks määratakse. Järelikult asjaolu, kas avaldaja hinnangul

on XX kinnistul sobivas seisus juurdepääsutee olemas (pärast tee üleskündmist ja selle

väidetavat taastamist puudutatud isiku I poolt) või mitte, ei välista puudutatud isikule I

juurdepääsutasu maksmise kohustust.

Avaldaja vajab juurdepääsuteed ja seega ei saa ta arvestada, et saab kasutada võõral maal asuvat

teed tasuta. Riigikohus on leidnud, et koormatud kinnisasja omanikule tuleb maksta hüvitist

juurdepääsutee talumise kohustusega kaasneva omandiõiguse riive eest ka juhul, kui juurdepääs

määratakse mööda olemasolevat erateed, samuti juhul, kui koormatava kinnisasja omanik

hakkab juurdepääsuteed ka ise kasutama (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas

nr 2-16-3663/95, p 18). Seega ka asjaolu, et avaldaja väitel kasutavad juurdepääsuteed peale

avaldaja veel teised isikud, ei välista juurdepääsutee talumisega kaasneva hüvitise maksmise

kohustust.

19. Juurdepääsu muude tingimuste määratlemisel ei anna määruskaebuste väited

ringkonnakohtu hinnangul alust maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Samuti ei ole

maakohus eksinud juurdepääsutee korrashoiu ja sellega seotud kulutuste kandmise küsimuste

lahendamisel. Vastusena sellekohastele väidetele määruskaebustes märgib ringkonnakohus

järgmist.

19.1. Avaldaja ja puudutatud isik I on vaielnud selle üle, milline peaks olema sõidukite

kaalupiirang juurdepääsutee kasutamisel.

Arvestades vaatlusprotokolli ja menetlusosaliste poolt esitatud fotosid XX kinnistul paikneva

tee seisukorrast, ei võimalda juurdepääsutee suurema massiga sõidukitega ilma teed

kahjustamata sõita. Kuna puudutatud isik I kasutab juurdepääsuteed ümbritsevat maad

põllumajanduslikul otstarbel, siis on vajalik aeg-ajalt juurdepääs põllule ka raskemate

sõidukitega ja pole põhjendatud 3,5 tonni piirangu kehtestamine. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et piirangu kehtestamine koormaks liialt puudutatud isikut I. Kuna puudutatud

isik I ei ole väitnud, et ta üldse teed ei kasuta, siis maakohus ongi sellele põhjendatult tähelepanu

pööranud ning keelanud XX kinnistu omanikul juurdepääsuteed kahjustada ning kohustanud

võimalikud tekkivad kahjustused viivitamata omal kulul kõrvaldama. Sellest saab järeldada, et

avaldajale määratud tee korrashoiukohustus ei tähenda puudutatud isiku I poolt põhjustatud tee

kahjustuste likvideerimist.

19.2. Juurdepääsu määramisel avalikult kasutatavalt teelt tuleb kohtul lahendada muuhulgas

ka küsimus, kes on kohustatud tagama tee korrashoiu. Kui juurdepääsuteed hakkab hooldama

koormatud kinnisasja omanik, peab juurdepääsutasu sisaldama koormatud kinnisasja

omanikule hüvitist ka juurdepääsutee korrashoiu kulude eest (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri

2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 22). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

asjaolusid arvestedes õigesti leidnud, et tee korrashoiukulud tuleb määrata avaldajale ja sellest

lähtuvalt ei ole arvestanud neid kulusid juurdepääsutasu sisse.

Asjas esitatud tõendite (fotode) järgi pole küsimus selles, kas juurdepääs XX kinnistu kaudu on

ülesküntud tee kaudu olemas, vaid eelkõige selles, milline on juurdepääsu võimaldava tee

seisukord sõltuvalt ilmastikutingimustest. Avaldaja ja puudutatud isik I on selles osas

eriarvamusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et XX kinnistul asuvat teed on

tõenäoliselt vaja parandada. Järelikult ei saa ka eeldada, et tee oleks parandusi tegemata

aastaringselt heas seisus ja iga ilmaga alati läbitav. Seega ei pea ringkonnakohus vajalikuks

analüüsida tee läbitavust vihmase ilmaga või hea ilma korral. Kui avaldajale on määratud

juurdepääsutee üle Hundupalu kinnistu, tuleb tal tegeleda enda kinnistule saamiseks vajadusel

ka juurdepääsutee korrashoiuga, sest vajadus juurdepääsuks kogu XX kinnistu ulatuses on

eelkõige avaldajal, aga mitte puudutatud isikul I.

20. Avaldaja esitatud kohustamisnõude on maakohus jätnud õigesti rahuldamata.

20.1. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga, et kohustamisnõude rahuldamata jätmine on

põhjendamata ja maakohus oleks pidanud asja lahendamisel lähtuma esialgse õiguskaitse

määrustest.

Asjaolust, et maakohus kohustas esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikut I tagama

juurdepääsu operatiivsõiduktile ülesküntud teeosa sõidetavuse taastamisega, ei saa järeldada, et

asjas lõppalahendi tegemisel peab kohus kohustama puudutatud isikut ehitama tee avaldaja

soovide järgi. Esialgset õiguskaitset kohaldab kohus olukorras, kus nii aeg kui ka informatsioon

otsustamiseks on piiratud. Esialgse õiguskaitse rakendamise eesmärk on eelkõige olulise kahju

tekkimise või omavoli vältimine kohtumenetluse ajal. Maakohus on 4. detsembri 2020. a

määruses ka märkinud, et kohus hakkab alles välja selgitama, kas ja millistel tingimustel on

võimalik avaldaja kinnisasjale üle puudutatud isikute kinnistute avalikult kasutatavalt teelt

juurdepääs määrata.

Juurdepääsu määramine AÕS § 156 järgi tähendab eelkõige juurdepääsu asukoha, juurdepääsu

tasu ja tingimuste otsustamist. Maakohus on lõpplahendi tegemisel põhjendanud, millest

lähtuvalt ei ole avaldaja kohustamisnõude rahuldamine praeguses asjas võimalik.

Omandiõiguse kitsendus (kohustus arvestada talumiskohustusega) tekib alles siis, kui kohus

määrab AÕS § 156 alusel juurdepääsu (sellekohase kohtulahendi jõustumisest). Seetõttu ei saa

avaldaja enne juurdepääsu määramist olnud tee olukorra taastamist puudutatud isikult I nõuda,

vaid on ise kohustatud viima talle vajaliku juurdepääsutee enda vajadustele vastavasse seisu.

Olukorras, kus puudutatud isikul I ei olnud kohustust talumiskohustusega arvestada (mh

esialgse õigukaitse määrusest tulenevalt), ei olnud ta kohustatud juurdepääsu säilitama ning

lubama enda maal asuvat juurdepääsu kasutada.

Kuigi maakohtu viidatud Riigikohtu 29. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-14 on

tehtud oluliselt teistsuguses õigusvaidluses, on avaldaja kõnealuse nõude lahendamise

seisukohalt õiguslikult asjakohane siiski otsuse punkti 22 esimeses lauses märgitu, mille

kohaselt ei saa üldisest hea usu põhimõttest üldjuhul tuleneda otseseid kohustamisnõudeid.

Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et avaldaja kohustamisnõude rahuldamiseks

puudub õiguslik alus, mh ei saa selliseks aluseks olla üldine hea usu põhimõte.

20.2. Põhjendatud ei ole avaldaja väide, et puudutatud isik I ei ole tee üleskündmise järel

asunud tee alla jäävat maad sihtotstarbeliselt kasutama. Maakohtu rakendatud esialgse

õiguskaitse abinõusid arvestades ei ole võimalik puudutatud isikul I tee alla jäävat maad

kasutada endale sobival otstarbel.

21. Avaldaja poolt 30. augustil 2022 esitatud täiendavate tõenditega (fotodega)

ringkonnakohus asja lahendamisel ei arvesta. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse

põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, kuid need tuleb vähemalt üldjuhul esitada

koos määruskaebusega või määruksaebuse esitamise tähtaja jooksul (TsMS § 659 ja § 633 lg 4).

Avaldaja ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud kõnealused tõendeid määruskaebemenetluses

varem esitada.

22. Avaldaja palub määruskaebuses mitte tühistada maakohtu 28. juuli 2020. a määrusega

ja 4. detsembri 2020. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõusid enne lõpplahendi

jõustumist. Maakohus on vaidlusatud määrusega viidatud esialgse õiguskaitse abinõud

tühistanud, kuid TsMS § 390 lg 2 teise lause järgi peatab määruskaebuse esitamine hagi

tagamise tühistamise määruse peale määruse täitmise. Seega ei saa esialgset õiguskaitset

tühistavat määrust täita enne määruskaebuse lahendamist. Juhul kui maakohtu määrus XX

kinnistu juurdepääsuga koormamise osas jõustub, langeb vajadus esialgse õiguskaitse abinõude

rakendamiseks ära.

23. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 173 lg 3

teine lause). Seonduvalt määruskaebuste väidetega märgib ringkonnakohus, et TsMS § 172 lg 1

teine lause annab kohtule õiguse otsustada menetluskulude kandmine juhul, kui menetluses

osaleb mitu isikut. Maakohus on menetluskulude menetlusosaliste endi kanda jätmist

vaidlustatud määruses piisavalt põhjendanud ega ole seadusest tulenevaid diskretsioonipiire

ületanud.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Uusen-Nacke

Kersti Kerstna-Vaks

Indrek Parrest