2-22-13534/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve

Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht 19.10.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-13534

Kohtuasi

Sihtasutuse Pärnu Haigla taotlus X suhtes esialgse

õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravitähtaja

pikendamiseks kuni 40 päevaks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 15.09.2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Sihtasutus Pärnu Haigla

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Anti

Aasma

Puudutatud isik Y (X ema, isikukood XXXXXXXX)

Eestkosteasutus Viljandi vald (Viljandi Vallavalitsuse

kaudu, registrikood 75038606)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Pärnu Maakohtu 15.09.2022 määrus muutmata, kuid täiendada maakohtu

määruse põhjendusi.

3. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

2-22-13534

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Pärnu Haigla (avaldaja) esitas 12.09.2022 Pärnu Maakohtule taotluse kohaldada

esialgse õiguskaitse korras X (puudutatud isik ) suhtes tahtest olenematut ravi kuni neli päeva

ja pikendada ravitähtaega kuni 40 päevani.

Taotluse

kohaselt

hospitaliseeriti

puudutatud

isik

Sihtasutuse

Pärnu

Haigla

psühhiaatriakliinikusse 11.09.2022 kell 21.32 ja talle kohaldati tahtest olenematut vältimatut

psühhiaatrilist haiglaravi. Puudutatud isik on raskelt depressiivne olnud juba 2022. aasta

algusest. 2022. aasta kevadel viibis ta Kuressaare haigla psühhiaatriakliinikus statsionaarsel

ravil. Haiglast lahkumisele järgnenud päeval tegi puudutatud isik enesetapukatse ning ta

hospitaliseeriti uuesti. Pärast haiglaravi lõppu jättis puudutatud isik talle määratud

depressioonivastase ravi pooleli. Kaks kuud tagasi lahkus puudutatud isik kodunt ning katkestas

lähedastega ühenduse. Tema otsingutesse kaasati politsei ja rannavalve. Puudutatud isik leiti

Rootsist ning toodi lähedaste abiga Eestisse tagasi.

Puudutatud isiku seisundit haiglaravile võtmisel 11.09.2022 on taotluses kirjeldatud järgmiselt.

„Kontakti ei saa, istus kapuuts üle pea tõmmatult ja vaikis, vaadates enda ette maha. Valvearsti

istumisel patsiendi kõrvale hakkas hääletult nutma, silma ei vaadanud, puudutada ei lubanud.

On ilmselt väga vähe söönud, kuna alakaalus, hingeõhust tunda atsetoonilõhna (nälguse

tunnus). Keeldub ravimeid võtmast, veendunud, et keegi ega miski ei saa teda aidata, keeldub

haiglaravile jäämast. Tegemist korduva raske depressiooniga, varasemas anamneesis

suitsiidkatsete tõttu hospitaliseeritud, esmakordselt haiglaravil ca 10 aastat tagasi Tartu

psühhiaatriakliinikus.“

Taotluse esitamise aja seisuga on puudutatud isik selge teadvusega, kuid sisulist kontakti

temaga ei saa. Samuti keeldub isik söömisest. Tal on jätkuvalt raskes katatoonsete

pidurdussümptomitega depressiivses seisundis ning suitsiidioht on kõrge. Puudutatud isik ei

suuda anda raviks nõusolekut ega teha ravis koostööd, kuna raske depressioon on tugevalt

mõjutanud tema mõtlemist ja taju. Tulenevalt raskest depressioonist, mis põhjustab osalist

reaalsusest irdumist, võib isik ravita jäämisel käituda enda suhtes ohtlikult. Ta ei söö ega joo ja

ei hoolitse enda eest. Haiglaravita jäämisel ja depressiooni ravimata jätmisel on psüühilise

seisundi jätkuv halvenemine ning oht isiku enda elule ilmne. Puudutatud isik vajab kontrollitud

ravikeskkonda, kus oleks tagatud antidepressiivne ravi ravimitega, elekterkonvulsioonravi ning

und soodustav ravi. Samuti vajab taastamist kehaline üldseisund (mh tuleb taastada toitumine).

Taotluses on märgitud, et kuna nõusolekul ravi ei ole võimalik olnud, depressioon on

süvenenud pikema aja jooksul ning ei ole olemas ühtegi ravimeetodit, mis nelja päevaga

maandaks depressioonist tuleneva katatoonia ja suitsiidiohu, siis on ette näha, et tema tahtest

olenematu ravi peab jätkuma ka üle nelja päeva.

2. Pärnu Maakohtu 12.09.2022 määrusega paigutati puudutatud isik psühhiaatriaosakonda ja

rakendati tema suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi

tähtajaga kuni neli päeva alates tema 11.09.2022 kell 21.32 psühhiaatri otsusega tahtest

olenematule ravile võtmisest kuni 15.09.2022 kell 21.32. Maakohus märkis, et isiku suhtes on

lubatud kasutada täiendavat kehalise üldseisundi ravi ning antidepressiivset ravi ravimitega,

elekterkonvulsioonravi ning und soodustavat ravi.

2-22-13534

3. 14.09.2022 selgitas avaldaja ravi kohaldamise pikendamise kohta 40 päevaks täiendavalt, et

puudutatud isiku psüühilises seisundis ei ole vahepealse paari päevaga toimunud selliseid

muutusi, mis võimaldaksid tahtest olenemata ravi lõpetada.

4. Puudutatud isikule määratud esindaja märkis oma seisukohas, et kohtus puudutatud isikuga

Pärnu Haiglas. Puudutatud isik end suuliselt ei väljendanud ning vastuseks küsimusele, kas ta

soovib esindajaga rääkida, raputas pead. Vastuseks esindaja küsimusele, kas ta arste usaldab,

kehitas isik õlgu. Vastuseks küsimusele, kas ta saab haiglas ravimeid, noogutas. Küsimusele,

kas ta peab antavaid ravimeid vajalikeks, puudutatud isik ei reageerinud. Esindaja veendus

vahetu ärakuulamise käigus, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire. Isik ei mõista

psüühikahäirest tulenevalt enese esmavajaduste tagamise vajalikust. Ta ei mõista ka enda

ravimise vajadust ning võib eeldada, et ravimata jätmisel võib tema seisund veelgi halveneda.

Esindaja leidis, et ebaadekvaatse käitumise tõttu ohustab puudutatud isik reaalselt enese elu ja

tervist. Esindaja viitas ka varasemale suitsiidikatsele ning leidis, et ei saa välistada selle

kordumist. Esindaja möönis, et tõhusad alternatiivid haiglaravile puuduvad. Isiku seisund on

selline, et ta ei ole võimeline andma hetkel teadvustatud nõusolekut enda ravimiseks.

Puudutatud isik ei vastanud esindajale, kas ta peab antavaid ravimeid vajalikeks, mistõttu võib

eeldada, et muu ravi peale statsionaarse ravi ei ole piisav.

5. Viljandi vald leidis, et puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras ravitähtaja

pikendamine kuni 40 päevani on põhjendatud. Suhtlusest Y-ga (puudutatud isiku ema) nähtub,

et puudutatud isik ei usalda arste ja ei ole koostööaldis, mistõttu ei ole ilma spetsialistide abita

tervenemine võimalik. Ravi jätkumine oleks puudutatud isikule parim.

6. Puudutatud isiku ema avaldas kohtule telefonivestluses, et ravi jätkamine puudutatud isiku

suhtes on vajalik. Isik on ka varem olnud depressiooni pärast haiglas, kuid pärast haiglaravi on

ta ravi ise katkestanud ja siis toimuvad tagasilangused. Ilma haiglaravita puudutatud isik ei

parane.

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Pärnu Maakohtu 15.09.2022 määrusega pikendati puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 40 päeva alates isiku

11.09.2022 kell 21.32 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest kuni

21.10.2022 kell 21.32. Maakohus määras, et puudutatud isiku suhtes on lubatud kasutada

täiendavat

kehalise

üldseisundi

ravi

ning

antidepressiivset

ravi

ravimitega,

elekterkonvulsioonravi ning und soodustavat ravi.

8. Kohus märkis määruses, et kuulas 15.09.2022 Pärnu Haigla psühhiaatrikliinikus puudutatud

isiku ära. Ärakuulamisel ütles puudutatud isik oma nime, kuid keeldus vastamast küsimustele,

mis puudutasid tema tervist ja haiglas viibimist. Puudutatud isikuga ei olnud võimalik saada

kontakti ega pidada sisulist vestlust. Küsimusele, kas ta haiglas rohtu saab, vastas puudutatud

isik peanoogutusega. Kohus kuulas samal päeval ära ka Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku

juhataja dr RP, kes kinnitas, et puudutatud isik on eelnevalt käitunud ekstreemselt, mistõttu ei

saa järeldada, et tal on ainult depressioon. Puudutatud isik on jätkuvalt suitsiidiohtlik. Samuti

püsib isikul raske katatoonsete pidurdussümptomitega depressiivne seisund.

9. Tuginedes PsAS § 11 lg-le 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1

ja 5 asus maakohus seisukohale, et eeldused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi pikendamiseks tähtajaga kuni 40 päeva on täidetud.

1) Puudutatud isikul on diagnoositud raske korduv depressioon, mis piirab tema võimet

oma käitumisest aru saada ja seda juhtida.

2-22-13534

2) Puudutatud isikul diagnoositud psüühikahäire põhjustab isikul suitsiidimõtteid (kohus

võtab seejuures arvesse varasemaid suitsiidikatseid) ning ravita jäämisel esineb vahetu

risk ohtlikule käitumisele enda suhtes. Haiglaravita jäämisel võib eeldada psüühilise

terviseseisundi edasist halvenemist. Isikul esineva raske psüühikahäire ravita jäämisega

kaasneb eelkõige kõrge risk, et isiku tervis halveneb. Sealhulgas esineb jätkuvalt kõrge

suitsiidioht. Mõnepäevase haiglas viibimisega ei ole puudutatud isiku tervislikus

seisundis toimunud muutusi.

3) Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane, kuna puudutatud isikul puudub haiguskriitika,

ta ei ole arstide suhtes koostööaldis, ta ei usalda arste ega taju ravivajadust. Seetõttu ei

ole alternatiivsed raviviisid võimalikud. Puudutatud isiku elu ja tervise kaitse ei ole

praegu väljaspool psühhiaatriakliinikut tagatud.

10. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ning tema ebapiisavat ravisoostumust,

jaatas maakohus tahtevastase ravi osutamise vajalikkust ning lubas kasutada puudutatud isiku

suhtes täiendavat kehalise üldseisundi ravi ning antidepressiivset ravi ravimitega,

elekterkonvulsioonravi ning und soodustavat ravi.

11. Maakohus märkis, et puudutatud isiku huvides on talle kohtumääruse põhjendusi mitte

avaldada.

Määruskaebus

12. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse,

milles palub maakohtu määruse tühistada.

13. Puudutatud isik väidab, et 12.09.2022 arvamusest nr 91a ei nähtu, kas ja millal on teise

psühhiaatri arvamuse andnud psühhiaater AP puudutatud isiku läbi vaadanud. Kuna isiku

läbivaatus on jäänud dokumenteerimata lasub meditsiiniteenuse osutajal täiendav

tõendamiskoormus, et psühhiaater on puudutatud isiku läbi vaadanud. Arstlikust arvamusest ei

nähtu ka prognoos, kui kaua isik eelduslikult tahtest olenematut ravi vajab, mistõttu ei ole PsAS

§ 11 lg 1 p-des 1-3 loetletud eeldused täidetud. Puudutatud isik leiab samuti, et ei ole

aktsepteeritav, et üldjuhul taotletakse alati esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist

maksimumtähtajaks. Hinnang tuleks anda ka ravivajaduse eeldusliku pikkuse kohta.

14. Ka Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku juhataja RP ei ole 15.09.2022 ärakuulamisel viidanud

sellele, kas ja millal on ta puudutatud isiku isiklikult läbi vaadanud. Seeläbi ei saa tugineda ka

nimetatud arsti arvamusele esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamisel.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

15. Puudutatud isiku ema ja eestkosteasutus palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

16. Avaldaja selgitab vastuses määruskaebusele, et kui vormistatakse psühhiaatri arvamus

tahtest olenematu ravi kohaldamiseks või pikendamiseks, siis sellist otsust ei ole võimalik teha

ilma patsienti läbi vaatamata. Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikus ei allkirjastata ühtegi arsti

arvamust ilma patsienti isiklikult läbi vaatamata. Avaldaja kinnitab, et täpselt nii on see

toimunud ka 12.09.2022 AP arvamuse puhul. RP on puudutatud isiku isiklikult läbi vaadanud

15.09.2022 ning see on dokumenteeritud ravipäevikus haigla elektroonses infosüsteemis.

Avaldaja esitas selle kohta ravipäeviku kuvatõmmise.

17. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-22-13534

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

18. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel koosmõjus §-

ga 659 jätta rahuldamata ning vaidlustatud määrus muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab

määruse põhjendusi. Ringkonnakohus vastab ka määruskaebuse esitaja etteheitele, et avaldaja

psühhiaatrid ei ole puudutatud isikut isiklikult läbi vaadanud.

19. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et täidetud on PsAS § 11 lg-s 1 ja

TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

pikendamiseks kuni 40 päevani. Ringkonnakohus leiab, et määruse põhjendused peaksid siiski

põhjalikumalt kajastama konkreetse isikuga seonduvaid asjaolusid, mistõttu täiendab

ringkonnakohus maakohtu põhjendusi ise.

20. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada

tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1,

mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu

psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude

koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest

aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või

teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534

lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse

asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40

päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

20.1. Mis puudutab rasket psüühikahäiret (PsAS § 11 lg 1 p 1), siis avaldaja avaldusest ja sellele

lisatud psühhiaatri TL 11.09.2022 otsusest tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta nr 91 ja

teise psühhiaatri AP 12.09.2022 arvamusest nr 91a nähtub, et puudutatud isikul esineb raske

korduv depressioon. Puudutatud isikul esinev psüühikahäire põhjustab osalist reaalsusest

irdumist, mistõttu ei suuda isik adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise

tagajärgi ega ravivajadust. Kuigi konkreetset RHK (rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon)

jaotise numbrit ei ole diagnoosis märgitud, nähtub nimetatud dokumentides kajastatud

puudutatud isiku varasemast haigusloost, et tal on ka varem diagnoositud raske psüühikahäire.

Esmakordselt oli puudutatud isik haiglaravil umbes 10 aastat tagasi Tartu psühhiaatriakliinikus.

2022. aasta algusest on ta olnud raskelt depressiivne ning viimati oli ravil 2022. aasta aprillis

Kuressaare Haigla psühhiaatriakliinikus. Pärast haiglast lahkumist tegi ta kohe enesetapukatse,

misjärel hospitaliseeriti isik uuesti. 15.09.2022 ärakuulamisel avaldas Pärnu Haigla

psühhiaatriakliiniku juhataja RP kohtule, et puudutatud isikul püsib raske katatoonsete

pidurdussümptomitega depressiivne seisund. Raske psüühikahäire puudumist ei ole väitnud ka

määruskaebuse esitaja.

20.2. Teiseks on käesoleval juhul tuvastatud puudutatud isiku ohtlikkus iseendale (PsAS § 11

lg 1 p 2). Puudutatud isik on varem proovinud end ravimitega tappa ning avaldaja hinnangul

esineb ka seekordsel hospitaliseerimisel isiku puhul kõrge otsene suitsiidioht. 14.09.2022 on

psühhiaatriakliiniku juhataja RP kohtule kinnitanud, et vahepealse paari päevaga ei ole

toimunud selliseid muutusi puudutatud isiku psüühilises seisundis, mis võimaldaksid tahtest

olenematut ravi lõpetada või see pikendamata jätta. RP on ka 15.09.2022 ärakuulamisel kohtus

avaldanud, et puudutatud isikul esineb jätkuvalt kõrge suitsiidioht. Lisaks nähtub avaldaja

esitatud tõenditest, et puudutatud isik ei söö ega joo ning on jätnud end hooletusse. Lisaks ravile

vajab taastamist ka tema üldine kehaline seisund, sest muidu on tema tervis ohus.

2-22-13534

Ringkonnakohus nõustub, et sellistel asjaoludel on isiku ohtlikkus enda elule ja tervisele

lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.

20.3. Kolmandaks peab olema tehtud kindlaks, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane

(PsAS § 11 lg 1 p 3). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole puudutatud isikul piisavat arusaama

ravivajadusest. Tal puudub haiguskriitika ja ta keeldub ravimeid võtmast. Ta ei soovi

haiglaravile jääda ning on veendunud, et keegi ega miski ei saa teda aidata. Ka ei ole puudutatud

isik järginud varem antud ravisoovitusi. Pärast 2022. aasta aprillis saadud haiglaravi katkestas

puudutatud isik ambulatoorse ravi. Kuna esineb füüsiline oht isiku elule ja tervisele (sh isiku

kalduvus suitsiidile), siis on piisavalt tõendatud, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane

ega võimalik. Ringkonnakohtu puudub alus kahelda avaldaja selgituses, et puudutatud isik

vajab psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik ainult statsionaarse haiglaravi

tingimustes.

21. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtule ette heita ka menetlusnormide rikkumist.

Maakohus on puudutatud isiku 15.09.2022 isiklikult ära kuulanud ja veendunud, et puudutatud

isik vajab ravi. Lisaks toetavad tahtevastase ravi kohaldamist puudutatud isikule riigi õigusabi

korras määratud esindaja, kes samuti on puudutatud isikuga kohtunud, ning puudutatud isiku

ema.

22. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse etteheidetega, et 12.09.2022 arstlikust

arvamusest ei nähtu, kas ja millal on psühhiaater AP puudutatud isiku läbi vaadanud ning kas

ja millal vaatas puudutatud isiku läbi kohtus 15.09.2022 ära kuulatud Pärnu Haigla

psühhiaatrikliiniku juhataja RP.

22.1. Vastuses määruskaebusele on avaldaja selgitanud, et Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikus

ei allkirjastata ühtegi arsti arvamust ilma patsienti isiklikult läbi vaatamata. Avaldaja kinnitas

vastuses määruskaebusele, et nii on see toimunud 12.09.2022, kui AP andis arvamuse

puudutatud isiku kohta. Ringkonnakohus lisab, et arvamuses nr 91a on kajastatud puudutatud

isiku seisundi kirjeldus haiglaravile võtmisel. Selles on nimetatud muu hulgas, et „patsient ise

psühhiaatrilist abi saada ei soovi, ravi ei pea vajalikuks. … Kuna patsiendil esinevad siiani

depressiivsed ja enesetapu mõtted, mis tulenevad psühhootilisest depressioonist, siis on vajalik

AD ravi haiglas EKR-i näol“. Kolleegiumil puudub igasugune alus arvata, et selline järeldus

on tehtud ilma puudutatud isikut nägemata.

22.2. Avaldaja on oma ringkonnakohtule esitatud vastuses kinnitanud, et ka Pärnu Haigla

psühhiaatriakliiniku juhataja RP on puudutatud isiku enne kohtus ärakuulamist isiklikult läbi

vaadanud. Avaldaja esitas selle kohta haigla elektroonilises infosüsteemis asuvast ravipäevikust

kuvatõmmise, mis kajastab 15.09.2022 kell 12.45 tehtud päevikukannet puudutatud isiku

seisundi kohta (sh „obj. seisund püsib endine“). Ringkonnakohus leiab, et puudub alus kahelda,

et psühhiaater vaatas isiku enne sellekohase kande tegemist läbi.

23. Määruskaebuses on ette heidetud ka seda, et esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist

taotletakse alati maksimumtähtajaks 40 päeva. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on

kohaldanud tahtest olenematut ravi kuni 40 päevaks ning märkinud, et kui tahtevastase ravi

vajadus puudutatud isiku suhtes ära langeb, peab avaldaja viivitamatult tegema TsMS § 539

alusel taotluse ravi lõpetamiseks. Sellekohane kohustus tuleb avaldajale ka seadusest. TsMS

§ 539 lg 3 järgi peab avaldaja kohtule viivitamata teatama, kui tema arvates ei ole isikut vaja

kinnises asutuses hoida kohtu määratud tähtaja lõppemiseni. Kui isik on kinnisest asutusest

vabastatud enne kohtu määratud aega, muu hulgas esialgse õiguskaitse korras määratud aega,

tuleb kohtule sellest samuti viivitamata teatada. Seega ei ole puudutatud isiku suhtes tahtest

olenematu ravi pikendamine kuni 40 päevaks maakohtule ette heidetav ega anna alust määruse

tühistamiseks.

2-22-13534

24. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus asus põhjendatult

seisukohale, et puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise

ravi kohaldamise eeldused olid ilmselt täidetud ja puudutatud isiku võis paigutada kuni 40

päevaks haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi.

Ringkonnakohus ei tuvastanud ka menetlusõiguse normide rikkumisi. Seetõttu jääb

määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid maakohtu

määruse põhjendusi on täiendatud.

25. TsMS § 541 lg 1 teise lause järgi ei pea käesoleva määruse põhjendust puudutatud isikule

endale teatavaks tegema, kui isik ei ole ilmselt võimeline seda mõistma või kui see võib tekitada

olulist kahju tema tervisele. Arvestades avaldaja väljatoodut, peab ringkonnakohus

põhjendatuks puudutatud isikule kätte toimetada üksnes väljavõtte kohtumäärusest ilma

kirjeldava ja põhjendava osata.

26. Määruskaebuste menetlemisest tingitud menetluskulud jäävad riigi kanda (TsMS § 172

lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt