2-18-19630/88 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. oktoober 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-19630

Kohtuasi

X hagi Y vastu omandiõiguse üleandmiseks ja

tahteavalduste asendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12. augusti 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

60 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised

esindajad Sofja Pevzner-Belošitski ja Jelena Karžetskaja

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta tsiviilasjas nr 2-18-19630 tehtud Harju Maakohtu 12. augusti 2022. a otsuse

resolutsioon muutmata, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda.

4. Määrata kindlaks Y ringkonnakohtus hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus

ning mõista välja X-lt Y kasuks menetluskulud 300 eurot.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 31. detsembril 2018 Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, paludes

lugeda, et hageja on 9. juulil 2018 kostjaga 4. jaanuaril 2018 sõlmitud kinkelepingust taganenud

ning kustutada kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXXX kantud korteriomandi

asukohaga Tallinnas XXX omanikuna kostja ning kanda ennast omanikuna samasse

registriosasse. Hageja palus asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega. Koos hagiga esitas

hageja hagi tagamise avalduse.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 4. jaanuaril 2018 kinkelepingu, millega hageja kinkis

kostjale korteriomandi asukohaga Tallinnas XXX (korteriomand). Kinkelepingu p-s 3.3 lepiti

kokku, et kingisaaja koormab kinkija kasuks korteriomandi tähtajatu ja tasuta üürilepinguga

koos allüürimise õigusega kolmandatele isikutele. Lepingu p-s 5.4 lepiti kokku, et kolme kuu

jooksul sõlmitakse omavahel korteriomandi üürileping (kinkija on üürnik) ning samuti

sõlmitakse kokkulepe praeguse üürnikuga, mille tulemusena muutub praegune üürileping

allüürilepinguks (kinkija – üürileandja ja praegune üürnik – allkasutaja) ning lepingu p-s 2.1.2

nimetatud üürilepingust tulenevad rahalised õigused ja kohustused (sh üür, maamaks,

kõrvalkulud jne) kuuluvad kuni kokkuleppe sõlmimise päevani kinkijale. Lepingu p 7 sisaldas

ka kinnistamisavaldust märke tegemiseks tulevikus sõlmitava üürilepingu kohta.

Hageja esitas kostjale 9. juulil 2018 notariaalses vormis kinkelepingust taganemise avalduse,

kuna kostja jättis täitmata kinkega seotud kohustuse ning näitas oma käitumisega hageja vastu

üles jämedat tänamatust (võlaõigusseaduse (VÕS) § 268 lg 1 ja § 267 p-d 1 ja 3). Nimelt

keeldus kostja kinkelepingus kokku lepitud üürilepingu sõlmimisest kohe pärast seda, kui

hageja teda enam rahaliselt ei toetanud. Üürilepingu sõlmimine oli hageja jaoks oluline, kuivõrd

see pidi tagama talle täiendava sissetuleku. Lisaks muutus kostja käitumine hageja suhtes

alandavaks, julmaks ja agressiivseks. Kinkelepingu sõlmimise ajal üüris vaidlusalust

korteriomandit kõrges eas vanaproua, kes oli hagejaga sama koguduse liige. Üürnik teavitas

hagejat 18. juunil 2018, et kostja pani tema postikasti kirja, millega hoiatas teda sellest, et kahe

kuu pärast kolib kostja vaidlusalusesse korteriomandisse elama. Kuivõrd koguduse liikmed

abistavad teineteist, siis oli hageja jaoks üürniku selline väljatõstmine väga alandav. Ka

ähvardas kostja hagejat, et teeb ta paljaks ning ta sureb kerjusena kraavis. Lisaks kaebas kostja

Eesti Energia AS-ile, et hageja varastab elektrit, mistõttu pidi hageja taluma alandavat kontrolli,

mille käigus aga elektrivargust ei tuvastatud. Hageja tunneb end väga alandatuna, sest kostja

käitumisest on ilmselge, et hageja oli vajalik üksnes siis, kui tal oli raha.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja on hageja suhtes üles näidanud jämedat tänamatust. Hageja

ise lõpetas kostjaga suhtlemise, kui sai kinkelepingu sõlmimisel teada, et kostja on nime

vahetanud. Hageja ise ei ole näidanud välja huvi üürilepingu sõlmimiseks. Nimelt on kostja

palunud hagejal saata talle üürilepingu projekt. Hageja aga kostja pöördumisele ei vastanud. Ka

ei ole hageja vaidlusaluse korteriomandi otsest valdust kostjale üle andnud ning kasutas korterit

kuni 2019. a jaanuarini, saades sellelt üüritulu. Seega ei ole kostja takistanud hagejal

korteriomandit kasutada ja sellelt tulu teenida. Lisaks on kostja jätkuvalt nõus kinkelepingus

kokkulepitud üürilepingut sõlmima.

Hageja etteheited on tegelikkuses suunatud endise abikaasa, aga mitte kostja kui hageja tütre

vastu. Ka on hageja pahatahtlikult moonutanud fakte. Hageja enda käitumine on kostja suhtes

pahauskne. Kostja armastab oma isa ning on tundud huvi tema tervise kohta ja pakkunud talle

abi. Kostja ei ole hagejalt raha nõudnud, samuti ei ole tema käitumine ega suhtumine hageja

suhtes olnud agressiivne. Hageja enda käitumine viitab sellele, et tema soov oli näilikult

tekitada enda ja kostja vahel konflikt, et tulevikus viidata tänamatusele ning taganeda sõlmitud

kinkelepingust.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 12. augusti 2022. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata

ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus jättis kostja 14. juuli 2022. a hilinenult esitatud

menetluskulude

nimekirja

tähelepanuta

ning

kostja

menetluskulud

maakohtus

kindlaksmääramata. Maakohus mõistis hagejalt riigituludesse välja kokku 1900 eurot (s.o 900

eurot, mille tasumisest oli hageja hagi esitamisel menetlusabi korras vabastatud ning 1000

eurot, mille tasumisest oli kostja kaja esitamisel menetlusabi korras vabastatud).

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole kinkelepingu p 5.4 täitmata jätmine kostjale etteheidetav.

See, et üürileping jäi sõlmimata, on ka teise lepingupoole ehk hageja tegevusetusest tulenev

tagajärg. Kostja ei saanud üksi üürilepingut sõlmida. Hageja oleks pidanud esitama kostjale

üürilepingu allkirjastatuna või vähemalt üürilepingu projekti. Sellisel juhul oleks võimalik

asuda analüüsima, kas kostja on keeldunud üürilepingu sõlmimisest.

Ka ei ole kostja näidanud hageja suhtes üles jämedat tänamatust. Maakohus leidis, et kuivõrd

pooled ei olnud kolme kuu jooksul kinkelepingu sõlmimisest ehk hiljemalt 4. aprilliks 2018

sõlminud kinkelepingu p-s 5.4 nimetatud üürilepingut ja hageja ei olnud sõlminud samas

punktis nimetatud allüürilepingut, siis oli kostja korteriomandi omanikuna õigustatud avaldama

korteris elavale üürnikule ning korteromandi kinkijale/üürileandjale, et ta soovib ise asuda seda

kasutama. Maakohtu hinnangul ei väljendu kostja jäme tänamatus ka selles, et kostja avaldas

soovi vaidlusalust korteriomandit kasutama hakata vahetult pärast seda, kui hageja tegi viimase

elatismakse. Hageja täitis oma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ning kostja asus

samaaegselt või vahetult peale ülalpidamiskohustuse lõppu realiseerima oma õigust temale

kuuluvat omandit kasutada. Ka ei saa kostja jämedaks tänamatuseks pidada hagejalt raha

küsimist. Nii hageja kui ka kostja ütlustest ilmnes, et kostja on harjunud hagejalt raha küsima

ja hageja on harjunud kostjale raha andma. Sellises olukorras oleks hageja pidanud kostjale

teada andma, et peale kinkelepingu sõlmimist ei või kostja enam hagejalt raha küsida.

Tõendamist ei ole leidnud hageja väide nagu oleks kostja kutsunud hageja elukohta Eesti

Energia AS-i kontrolli põhjusel, et hageja varastab elektrit.

Kuivõrd hageja on käesolevas asjas tehtud tagaseljaotsuse täitnud enne selle jõustumist, selgitas

maakohus, et kui viivitamata täitmisele kuuluvat lahendit muudetakse või lahend tühistatakse,

peab sissenõudja tagastama võlgnikule viivitamatu sundtäitmisega saadu ja hüvitama

võlgnikule sundtäitmise vältimiseks tehtud kulutused (tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 474 lg 2).

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning lõpetada

menetlus otsust tegemata, jättes kehtima Harju Maakohtu 29. jaanuari 2020. a tagaseljaotsuse,

või alternatiivselt rahuldada hagi. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja hinnangul on maakohus üllatuslikult asunud seisukohale, et kinkelepingu p 5.4 täitmata

jätmine ei ole kostjale etteheidetav, kuivõrd kinkelepingu p-s 5.4 nimetatud üürilepingu

sõlmimata jätmine on ka hageja tegevusetusest tulenev tagajärg (maakohtu otsuse p 8). Kostja

ei väitnud menetluses kordagi, et ta oleks jätnud üürilepingu sõlmimata seetõttu, et hageja oleks

omalt poolt jätnud midagi tegemata. Ka on maakohtu seisukoht põhjendamata. Maakohus

väidab, et lepingu täitmata jätmine „ei ole etteheidetav kostjale“, kuid ei selgita, mida see

tähendab või millist õigusnormi kohus kohaldab. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et isegi kui

kinkelepingust tuleneva üürilepingu sõlmimise kohustuse rikkumine tõepoolest ei oleks

kostjale etteheidetav, ei oleks see alus hagi rahuldamata jätmiseks, sest võlausaldaja võib sellest

hoolimata VÕS § 105 kohaselt lepingust taganeda.

Ekslik on maakohtu seisukoht nagu oleks hageja pidanud saatma kostjale üürilepingu projekti.

Sellist kohustust kinkelepingust ei tulenenud. Ka kinkelepingu tekst paneb üürilepingu

sõlmimise kohustuse vaid kostjale. Kostja käitumisest nähtus selgelt, et ta ei kavatsenud seda

kohustust täita. Ka ei lõpetanud kinkelepingu p 5.4 sätestatud tähtaja rikkumine kostja

kohustust üürilepingu sõlmimiseks.

Ka on maakohus jõudud vale järelduseni, kui leidis, et kostja ei ole näidanud hageja suhtes üles

jämedat tänamatust. Seejuures ei ole maakohus võtnud kõigi hageja väidete osas seisukohta.

Lisaks ei ole hageja väitnud, et jäme tänamatus seisnes selles, et kostja küsis hagejalt raha, vaid

selles, et hageja oli kostja jaoks ainult rahaallikas.

Maakohus rahuldas esmakordselt hagi 29. jaanuari 2020. a tagaseljaotsusega. Hagejale

teadaolevalt tagaseljaotsus jõustus, sest selle alusel tehti kinnistusraamatu kanne, millega

hageja sai korteriomandi tagasi. Samas määras maakohus 22. detsembri 2021. a määruse

resolutsiooni p-s 2, et kaja rahuldamise tõttu 29. jaanuari 2020. a tagaseljaotsus ei jõustu ja seda

ei saa täita. Kohtuotsus ei saa samaaegselt jõustuda ja mitte jõustuda. Ka ei tulene TsMS-st

kohtule õigust jõustumismärke tühistamiseks. Kuivõrd kohtuotsuse jõustumist ei saa tühistada,

tuleb algatatud menetlus jõustunud kohtuotsuse olemasolu tõttu TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel

lõpetada. Lisaks on maakohus rikkunud TsMS § 416 lg-s 5 sätestatud kohustust, kuivõrd hageja

sai kaja kätte kaks kuud pärast menetluse taastamist.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse

resolutsioon tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ kohaselt muutmata, kuid

täiendada tuleb maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele.

7. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid 4. jaanuaril 2018 kinkelepingu, millega hageja

kinkis kostjale korteriomandi asukohaga Tallinnas XXX. Samuti lepiti kokku, et korteriomand

koormatakse hageja kasuks tähtajatu ja tasuta üürilepinguga koos allüürimise õigusega

kolmandatele isikutele (I kd, tl-d 12–15 pöördel). 9. juulil 2018 tegi hageja avalduse, millega

taganes kinkelepingust ning tegi ettepaneku omandi tagasikandmiseks (I kd, tl-d 19–20).

Vaidluse all ei ole, et kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Hageja on

edastanud kostjale taganemise avalduse VÕS § 188 lg 1 kohaselt, järgides VÕS § 270 lg-s 1

sätestatud tähtaega.

8. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning jätta kehtima asjas

29. jaanuaril 2020 tehtud tagaseljaotsus (I kd, tl-d 124–126). Kolleegium ei nõustu hageja

seisukohaga, et asja menetlus tuleb jõustunud kohtuotsuse olemasolu tõttu lõpetada

TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel.

Esmalt märgib kolleegium, et TsMS § 417 lg 5 kohaselt ei saa menetluse ebaõigele taastamisele

tugineda hiljem menetluses tehtud lahendile kaevates. TsMS § 417 lg-te 4 ja 5 ning § 660 lg 1

koosmõjust tuleneb, et seadusandja on soovinud tagada menetlusosalistele võimaluse

kohtumääruse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollimiseks kõrgema astme kohtu poolt vaid

juhul, kui kohus on otsustanud jätta menetluse taastamata. Kolleegium märgib teiseks, et

TsMS § 468 lg 1 p 2 järgi on tagaseljaotsus viivitamata täidetav. Seega ei pidanud otsuse

täitmiseks olema see jõustunud (toimikus oleval tagaseljaotsusel jõustumismärge puudub).

Jõustumismärge kohtuotsusel loob eelduse, et otsus on jõustunud ja et seda võib täita, kuid see

ei muuda jõustumata otsust jõustunuks (vt Riigikohtu 16. detsembri 2004. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-152-04, p 15). Samuti võib kohtulahendile kantud jõustumismärge olla ekslik (vt

Riigikohtu 19. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-12, p 14). Praegusel juhul

esitas kostja kaja TsMS § 415 lg-s 2 sätestatud 30 päeva jooksul, maakohus taastas menetluse

ning tagaseljaotsus ei jõustunud (II kd, tl-d 1–3).

9. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas kinkelepingust taganemise

materiaalsed eeldused on täidetud, et hagejal saaks VÕS § 268 lg 1 kohaselt olla õigus nõuda

kostjalt kingitud korteriomandit alusetu rikastumise sätete alusel tagasi. Vaidlus on selles, kas

kostja on käitunud viisil, mis andis hagejale õiguse kinkelepingust taganeda. Kui kinkeleping

on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 järgi lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu

rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1–3 ettenähtud juhtudel, mh

siis, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles

jämedat tänamatust või kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või

tingimuse.

10. Hagi aluseks olevate asjaolude järgi taganes hageja juba täidetud kinkelepingust VÕS § 267

p 3 alusel põhjusel, et kostja jättis täitmata kinkega seotud kohustuse sõlmida hagejaga

üürileping. Maakohus leidis, et hageja esile toodud asjaolude pinnalt ei ole võimlik järeldada,

et kostja oli kohustuse täitmisest keeldunud (vt maakohtu otsuse p 8). Kolleegium nõustub

maakohtu seisukohaga, kuid täiendab maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga.

10.1. Kinkelepingu p 5.4 kohaselt leppisid kinkija ja kingisaaja kokku, et hiljemalt kolme kuu

jooksul arvates lepingu sõlmimisest, sõlmivad nad omavahel korteriomandi üürilepingu

(kinkija on üürnik) ning samuti sõlmivad kokkuleppe praeguse üürnikuga, mille tulemusena

muutub praegune üürileping allüürilepinguks ning lepingu p 2.1.2 nimetatud üürilepingust

tulenevad rahalised õigused ja kohustused kuuluvad kokkuleppe sõlmimise päevani kinkijale.

Tähtajatu ja tasuta üürilepingu kohta on tehtud kinnistusosakonna registriossa hageja kasuks

märge (I kd, tl-d 16 ja pöördel).

Kohustuse täitmata jätmine kingisaaja poolt on lepingu rikkumine, mis annab kinkijale õiguse

lepingust taganeda. Kinkelepingust taganemisel ei pea kinkija andma täiendavat tähtaega, vaid

võib taganeda lepingust alates koormise või kohustuse täitmata jätmisest teadasaamisest või

ajast, mil ta pidi rikkumisest teada saama (vt Võlaõigusseadus II, kommenteeritud väljaanne,

Tallinn 2019, § 267 komm. 3.4). Taganemisele kohaldatakse VÕS §-s 116 sätestatut.

VÕS § 116 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust

tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine).

10.2. Pooled ei vaidle selle üle, et kinkelepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal korteriomandi

valdust. Kinkelepingu p 3.3 ja selle kohta kinnistusraamatus tehtud märge andsid hagejale

õiguse korteriomandit tähtajatult ja tasuta üürilepingu alusel kasutada või anda selle

kolmandatele isikutele allüürile ning selleks ei olnud kostja kui omaniku nõusolekut vaja.

Hageja esitas kostjapoolse rikkumise tõendamiseks kostja koostatud 17. juuni 2018. a ja

19. juuni 2018. a teatised (I kd, tl-d 45–46 pöördel). Kolleegium leiab, et nende tõendite pinnalt

ei saa teha järeldust, et kostja takistas hagejal või üürnikul korteriomandit kasutada või keeldus

üürilepingule nõustumuse andmisest ja üürnikuga kokkuleppe sõlmimisest. Uksekella

helistamist ning kirjakeste postkasti või ukse vahele jätmist ei saa lugeda kinkega seotud

üürilepingu sõlmimise kohustuse täitmata jätmiseks.

10.3. Maakohus leidis, et kinkelepingu p 5.4 täitmata jätmine ei ole etteheidetav kostjale.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ning märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väitele

järgmist.

Kolleegium ei nõustu hageja etteheitega, et maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 4, tuginedes

otsust tehes asjaolule, mida menetluses ei ole arutatud. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja

maakohtu menetluses tuginenud sellele, et ta oli nõus üürilepingut sõlmima, ta palus

üürilepingu projekti, kuid hageja vältis temaga kontakti (vt kostja 27. veebruari 2020. a

menetlusdokument; I kd, tl 136).

11. Hagi aluseks olevate asjaolude järgi taganes hageja kinkelepingust ka seetõttu, et kostja oli

hageja suhtes üles näidanud jämedat tänamatust (VÕS § 267 p 1). Maakohus leidis, et

kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused ei ole täidetud. Kolleegium nõustub

maakohtu põhjendustega ja neid täies ulatuses ei korda (TsMS § 654 lg 6).

11.1. Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis,

kui kingisaaja lepingut ei riku (vt Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

129-05, p 26). Kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg,

hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg,

tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline" (vt Riigikohtu 22. veebruari 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 12). See tähendab, et kui kingisaaja oma (seaduslikku) õigust

kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida

õigus kinkelepingust taganemiseks. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija

seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. "Jäme tänamatus" kui

hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või

tema lähedase suhtes (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05,

p-d 26–27). Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning

arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka

kinkija subjektiivset hinnangut.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus VÕS § 267 p 1 tõlgendamisel sätte kinkijat kaitsvat

eesmärki piisavalt arvestanud ning materiaalõigust õigesti kohaldanud. Kinnisvaraga tehingu

tegemine on otsus, mille tegemist tuleb eelnevalt hoolega kaaluda, samuti ei ole seadusest

tulenevalt võimalik kergekäeliselt tehingust taganeda. Taganemiseks peab olema kaalukas

põhjus.

11.2. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

Asjaolud, millele hageja tugines, olid järgmised: kostja soovis hageja üüritulust ilma jätta;

kostja jätkas hagejalt raha nõudmist; kostja saatis Eesti Energia AS-i hageja elukohta elektri

väidetavat varastamist kontrollima; hageja arvates oli ta kostjale vajalik üksnes materiaalselt.

Hageja heidab maakohtule ette, et kohus ei võtnud seisukohta kõigi hageja esile toodud

asjaolude suhtes. Lisaks eelnimetatule tugines hageja ka sellele, et kostja alandas hagejat

vaidlusaluses korteris elava kõrges eas üürniku ees.

TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg 8 teise

lause kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste

väidetega. Seega peab kohus otsuse tegemisel võtma arvesse ja analüüsima kõiki menetluses

hagi või vastuväidete alusena esitatud väiteid ja asjaolusid. Praeguses asjas rikkus maakohus

seda kohustust, kui jättis hageja esile toodud elulised asjaolud analüüsimata. Ringkonnakohus

saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, kuid see ei mõjuta asja lõppjäreldust.

11.3. Maakohus hindas, kas kostja jäme tänamatus sai seisneda selles, et kostja soovis hagejalt

raha (kostja jätkas raha nõudmist ning hageja arvates oli ta vajalik üksnes materiaalselt).

Maakohus leidis, et raha küsimine hagejalt ei ole käsitatav jämeda tänamatusena. Maakohus on

otsuses viidanud poolte vande all antud seletustele (II kd, tl-d 57 pöördel–60). Samuti on

maakohus kostja käitumise sisustamisel arvestanud poolte suhteid enne kinkelepingu

sõlmimist.

Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et maakohus hindas asjaoluna mitte seda, et hageja oli

kostja jaoks üksnes rahaallikas, vaid seda, et kostja küsis hagejalt raha. See, et hageja tundis, et

ta on kostja jaoks rahaallikas, on hageja subjektiivne hinnang kostja käitumisele, s.o raha

küsimisele. Nii nagu kohtupraktikas on „jämeda tänamatuse“ sisustamisel viidatud, on see

hinnanguline kategooria, mis peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase

suhtes. Sellise käitumise hindamisel tuleb lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki

konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija

subjektiivset hinnangut.

11.4. Kostja oli kinke saamise ajal 18-aastane ning ta soovis edasi õppida. Kostja vande all

antud seletuse kohaselt palus ta hagejalt abi ülikooli eest maksmisel, kuid ta pidi õpingud jätma

raha puudumise tõttu pooleli (maakohtu 3. mai 2022. a istungiprotokoll; ajamärk 00:52:58).

Perekonnaseaduse § 97 p 2 järgi on ülalpidamist õigustatud saama laps, kes täisealisena õpib,

kuni 21-aastaseks saamiseni. Asja materjalidest ei nähtu, et kinke eesmärgiks oli see, et hageja

ei pea kostjale enam ülalpidamist andma.

Maakohus märkis ekslikult, et hageja ja tema endise abikaasa Q vahelised varasuhted ei oma

asja lahendamisel tähtsust. Korteriomandi kinkimine tulenes sellest, ja seda loeb kolleegium ka

kinkelepingu eesmärgiks, et hageja ja Q otsustasid ühisvara jagamise vaidluse lahendada

kompromissiga, mis hõlmas mh ka seda, et korteriomand jääb lastele (vt kinkelepingu p 2.3 ja

maakohtu 8. novembri 2017. a istungiprotokolli; II kd, tl 66 pöördel). Samuti kinnitab

eelnimetatud eesmärki ka asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-18-8340 andis hageja nõusoleku

üürilepingu kohta tehtud märke kustutamiseks (II kd, tl-d 70–71). Hageja ei ole tõendanud, et

kinke ja sellega seotud kohustuse eesmärgiks oli see, et tal oleks võimalik ennast ülal pidada.

Ainuüksi hageja vande all antud seletus ei ole selle asjaolu tuvastamiseks piisav.

11.5. Samuti ei tulene poolte esitatud ja kogutud tõenditest, et sõnumite saatmine hagejale ja

nende sisu oli vastuolus üldiste moraalinormidega (II kd, tl-d 72–79; tunnistajate Q ja Z ütlused;

II kd, tl-d 112 pöördel–114 pöördel). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tegemist

oli pooltevahelise tavapärase suhtlusega. Kuigi asja materjalidest ei nähtu, et poolte suhtlemine

oleks pärast kinkelepingu sõlmimist olnud pingelisem, emotsionaalsem või närvilisem, märgib

ringkonnakohus siiski, et kohtupraktikas on leitud, et igasugust kingisaaja käitumist, mis ei ole

kinkijale meelepärane, sh ebaviisakate väljendite kasutamist kinkija suhtes, ei saa käsitleda

jämeda tänamatusena (vt Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-

14197, p 8).

Samuti leidis maakohus, et tõendamata on hageja väide, et kostja teavitas Eesti Energia AS-i

elektrienergia varastamise kohta (vt maakohtu otsuse p 16). Hageja ei ole apellatsioonkaebuses

maakohtu seisukoha vaidlustamiseks sisulisi väiteid esitanud.

11.6. Hageja sisustas jämedat tänamatust ka asjaoluga, et kostja alandas hagejat korteris elanud

üürniku ees. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et maakohus on jätnud selle asjaolu

hindamata. Maakohus analüüsis otsuse p-s 11 kirjakeste saatmist ja nende sisu ning leidis p-

s 12, et need sõnumid ei ole märk tänamatusest. Kuigi kostja avaldas soovi ise korteris elada,

siis kohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei teinud kostja hagejale ega üürnikule takistusi korteri

kasutamiseks (vt käesoleva otsuse p 10.2). Kui hageja tundiski ennast eaka üürniku ees

alandatuna ja sõnamurdja isikuna, siis arvestades kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid,

ennekõike kinke eesmärki ja kostja vanust, siis ei anna kostja käitumine hagejale alust

kinkelepingust taganemiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

12. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta.

13. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

14. TsMS § 174 lg-te 1 ja 3 järgi määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsiooniastmes kantud

menetluskulude rahalise suuruse.

14.1. Apellatsioonimenetluses on kostja palunud hagejalt välja mõista lepingulise esindaja kulu

300 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutatud õigusabi kolm tundi

tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta). Kostja on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse

kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5), ta ei ole käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10),

kuid ta ei nõua kulude hüvitamist käibemaksuga. Kolleegium leiab, et kostja apellatsiooniastme

menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada.

14.2. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirja

kohaselt kulus kostja esindajal apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja sellele vastamiseks ning

kliendiga suhtlemiseks kolm tundi. Kolleegiumi hinnangul on tegemist vajaliku ja põhjendatud

ajakuluga.

14.3. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata

ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja

vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu. Lepingulise esindaja tunnihinda 100 eurot (käibemaksuta)

peab kolleegium konkreetse vaidluse keerukust arvestades põhjendatuks.

Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluses

kantud 300 eurot (= 3 tundi × 100 eurot).

15. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)