2-21-126573/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

14. oktoober 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-126573

Kohtuasi

SA Merimetsa Tervisekeskus hagi FysioMedica OÜ

vastu võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27. mai 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

FysioMedica OÜ 27. juuni 2022. a apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

(vastustaja)

SA

Merimetsa

Tervisekeskus

(registrikood

90008138),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Kaarel Berg

Kostja

(apellant)

FysioMedica

OÜ

(registrikood

12573497), lepinguline esindaja vandeadvokaat Nele

Tammemäe

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine

RESOLUTSIOON

1. Keelduda FysioMedica OÜ 27. juuni 2022. a apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu

27. mai 2022. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-21-126573 menetlusse võtmisest.

2. Jätta FysioMedica OÜ apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud

FysioMedica OÜ kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule praeguse määruse kättesaamisest

alates 15 päeva jooksul.

Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja

vastuväiteid. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 juhul, kui

määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

2-21-126573

2 (12)

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu menetluses oli SA Merimetsa Tervisekeskus (hageja) hagi FysioMedica OÜ

(kostja) vastu, milles hageja palus kostjalt põhinõudena välja mõista 717,13 eurot, hagi

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 58,98 eurot, alates 5. oktoobrist 2021

sissenõutavaks muutuva viivise määraga 0,2% tasumata põhisummalt päevas, kuid mitte

rohkem kui 658,15 eurot. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista iga kalendrikuu

7. kuupäevaks 219,70 eurot alates 7. oktoobrist 2021 (kaasa arvatud) kuni 7. juunini 2023

(kaasa arvatud) ning määrata, et kostjal on kohustus tasuda eeltoodud summa tasumisega

viivitamisel iga kord viivist määras 0,2% päevas, kuid mitte rohkem kui põhinõudega võrdses

summas.

Hageja esitas 8. detsembril 2021 hagi täpsustuse, milles palus kostjalt põhinõudena välja mõista

903,15 eurot, 8. detsembri 2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 162,45 eurot, alates

9. detsembrist 2021 sissenõutavaks muutuva viivise määraga 0,2% tasumata põhisummalt

päevas, kuid mitte rohkem kui 740,70 eurot. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista iga

kalendrikuu 7. kuupäevaks 219,70 eurot alates 7. oktoobrist 2021 (kaasa arvatud) kuni 7.

jaanuarini 2022 (kaasa arvatud) ning määrata, et kostjal on kohustus tasuda eeltoodud summa

tasumisega viivitamisel iga kord viivist määras 0,2% päevas, kuid mitte rohkem kui

põhinõudega võrdses summas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 9. juunil 2020 tähtajalise äriruumide üürilepingu nr 80,

mille objektiks olid Tallinnas aadressil Paldiski mnt 68a asuvad äriruumid (üürileping). Kostja

teatas 27. mai 2021. a e-kirjas hagejale, et soovib üürilepingu ennetähtaegselt lõpetada, kuna ei

osuta selles ruumis enam teenust. Hageja vastas kostjale 1. juuni 2021. a e-kirjas, et kostjal

puudub õigus üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks pelgalt põhjusel, et ta ei soovi

üürilepingu objektiks olevates ruumides füsioteraapia teenust osutada. Pooled vahetasid

seejärel mitmeid e-kirju, milles hageja selgitas kostjale, et viimasel puudub õigus üürilepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks. Kostja teatas siiski 16. juuli 2021. a e-kirjas, et loeb üürilepingu

27. juunil 2021 lõpetatuks ning soovib üüriobjektiks olevad ruumid hagejale üle anda. Hageja

teatas 2. augusti 2021. a e-kirjas, et kostja ülesütlemise avaldus on alusetu ja puudub õiguslik

alus ning praktiline vajadus ruumide üleandmiseks.

Kostjal puudus alus üürileping selle p 8.1.3 alusel erakorraliselt üles öelda. Kõnealune punkt ei

sätesta, et üürileping lõpeb juhul, kui kostja ei osuta üürilepingu esemeks olevates ruumides

füsioteraapia teenust, vaid sellest tuleneb, et üürileping lõpeb, kui kostja lõpetab sootuks

füsioteraapia teenuse osutamise. Sellise asjaolu esinemist ei ole kostja välja toonud. Vaidlust

pole ka selles, et kostja osutab füsioteraapia teenust edasi ka praegu. Kuigi kostja teeb seda

asukohas Kotka 12, Tallinn, ei tähenda see, et kostja ei osutaks füsioteraapia teenust või oleks

sellise tegevuse lõpetanud.

Hageja esitas 8. detsembri 2021. a menetlusdokumendis üürilepingu erakorralise ülesütlemise

avalduse, tuginedes ülesütlemise alustena üürilepingu p-dele 8.2.3–8.2.5. Üürileping tuleb

lugeda lõppenuks 8. jaanuaril 2022.

Üürilepingu p 3.1 järgi on kostja kohustatud tasuma üürilepingu esemeks olevate ruumide eest

üüri arvestusega 9,20 eurot ruutmeetri eest ehk 19,90 m2 eest 219,70 eurot kuus. Üürilepingu

p 3.2 järgi tuli üür tasuda hiljemalt 7. kuupäevaks. Üürilepingu p 3.3 järgi oli kostja kohustatud

tasuma eelmise kuu jooksul tarbitud kütte, vee, kanalisatsiooni, elektrienergia ning muude

2-21-126573

3 (12)

teenuste eest. Kõrvalkulude arvestamisel võeti aluseks üürniku tegelikult tarbitud maht. Juhul,

kui teenuste kasutamist ei saa fikseerida arvesti näitude alusel, pidi üürnik tasuma selliste

teenuste eest mahus, mis vastab üürilepingu esemeks olevate ruumide osale hoone

üürilepingutega kaetud üldpinnast. Üürilepingu p 4.1.1 järgi oli kostja kohustatud tasuma üüri

ja tasu teenuste eest vastavalt hageja esitatud arvetele. Kostja on jätnud tasumata üürilepingu

alusel esitatud arved kokku summas 717,13 eurot, s.o arve nr 3007, mis oli esitatud

kommunaalteenuste eest ajavahemikul 1. juuni 2021 – 30. juuni 2021 summas 87,16 eurot; arve

nr 3022 üüri eest ajavahemikul 1. juuli 2021 – 31. juuli 2021 summas 219,70 eurot; arve nr

3061 kommunaalteenuste eest ajavahemikul 1. juuli 2021 – 31. juuli 2021 summas

108,18 eurot; arve nr 3076 üüri eest ajavahemikul 1. august 2021 – 31. august 2021 summas

219,70 eurot, arve nr 3115 kommunaalteenuste eest ajavahemikul 1. august 2021 – 31. august

2021 summas 82,39 eurot, arve nr 3167 kommunaalteenuste eest ajavahemikul 1. september

2021 – 30. september 2021 summas 86,92 eurot ning arve nr 3219 kommunaalteenuste eest

ajavahemikul 1. oktoober – 30. oktoober 2021 summas 99,10 eurot. Sellega rikkus kostja

üürilepingu p-des 3.1–3.3 ja 4.1.1 sätestatud tasumiskohustust. Hagejal on õigus nõuda kostjalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel põhivõla 903,15 euro tasumist.

Üürilepingu p 6.1 järgi pidi üürnik üüri, teenuste eest tasumisele kuuluvate summade ja muude

lepingu alusel maksmisele kuuluvate summade õigeaegselt tasumata jätmise korral maksma

viivist 0,2% võlgnetavast summast iga viivitatud päeva eest. Arve nr 3007 tasumisega viivitas

kostja 136 päeva ja viivis on 12,38 eurot. Arve nr 3022 tasumisega viivitas kostja 122 päeva ja

viivis on 25,05 eurot. Arve nr 3061 tasumisega viivitas kostja 105 päeva ja viivis on 8,65 eurot.

Arve nr 3076 tasumisega viivitas kostja 91 päeva ja viivis on 11,42. Arve nr 3115 tasumisega

viivitas kostja 74 päeva ja viivis on 1,48 eurot. Arve nr 3167 tasumisega viivitas kostja 44 päeva

ja viivis on 7,65 eurot. Arve nr 3219 tasumisega viivitas kostja 13 päeva ja viivis on 2,58 eurot.

Kokku on viivis 162,45 eurot.

Hageja palus kostjalt välja mõista edaspidi sissenõutavaks muutuv viivis alates

9. detsembrist 2021 üürilepingu p 6.1 sätestatud määras 0,2% põhinõudest päevas, kuid

arvestusega, et viivisenõue kokku ei ületaks hageja põhinõuet, seega mitte üle 740,70 euro

(903,15–162,45).

Lisaks ülaltoodud kommunaalteenuste arvetele on kostja jätnud tasumata ka üürilepingu alusel

esitatud arved septembri ja oktoobri üüri eest, novembri üüri tasumise tähtpäev saabub

8. detsembril

2021.

Kuna

üürileping

lõpeb

erakorralise

ülesütlemise

tulemusel

8. jaanuaril 2022, palus hageja kostjalt välja mõista neli üürimakset kuni 7. jaanuarini 2022

(kaas arvatud), kogusummas 878,80 eurot (4×219,70).

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

Üürilepingu p 8.1.3 võimaldas üürilepingu ennetähtaegselt lõpetada, kui üürnik lõpetab

füsioteraapia teenuse osutamise. Kuivõrd kostja lõpetas üüritud ruumides füsioteraapia teenuse

osutamise 2021. a märtsis, siis esitas ta 27. mail 2021 hagejale avalduse üürilepingu

ennetähtaegseks lõpetamiseks. Vastavalt lepingu p-le 8.4 tuli lepingu ennetähtaegsest

ülesütlemisest teisele poolele kirjalikult ette teatada vähemalt 1 kuu enne lepingu lõppemise

päeva. Seega lõppes üürileping erakorralise ülesütlemisavalduse alusel ennetähtaegselt

27. juunil 2021.

Kostja saatis hagejale 12. juulil 2021 teate, et üüripinnale on tekkinud potentsiaalne huviline,

kes soovib ruumi edasi üürida. Kostja edastas tema kontaktid hagejale. Kostja kordas 15. juuli

2021. a e-kirjas hagejale, et on leidnud uue üürniku samas majas töötavate arstide hulgast.

Kostja lisas hagi vastusele naistearst MP 13. oktoobri 2021. a kirjaliku sooviavalduse. Kostja

teavitas hagejat 15. juulil 2021 täiendavalt, et tema ainus juhatuse liige ja ainuosanik JT on

2-21-126573

4 (12)

rasedus- ja sünnituspuhkusel ning seejärel suundub ta kuni kolm aastat kestvale

lapsehoolduspuhkusele, mistõttu ta ei jätka lähiajal füsioteraapia teenuse osutamist. Tegemist

oli mõjuva põhjusega VÕS § 313 lg 1 mõistes. Kostja kinnitas, et loeb üürilepingu alates 27.

juunist 2021 lõppenuks, ning palus esimesel võimalusel infot selle kohta, millal ja kellele

äriruumi võtmed üle anda.

Hageja keeldus üürilepingu lõpetamisest ja uue üürnikuga üürilepingu sõlmimisest ning

pöördus võlanõudega kostja vastu kohtusse. Oktoobris 2021 kinnitas kostja, et on

kompromissina nõus tasuma põhinõude 717,13 eurot ja viivise 58,98 eurot, kui hageja kinnitab,

et üürileping on lõppenud. Lisaks oli kostjale teada juba kaks isikut, kes oleksid olnud nõus

üürilepingu sõlmima. Kostja esitas perearst PL 20. oktoobri 2021. a kirjaliku sooviavalduse

vaidlusaluse ruumi üürimiseks. Hageja ei nõustunud kostja pakutud tingimustel kompromissi

sõlmimisega.

3. Harju Maakohus tegi 27. mail 2022 otsuse, millega võttis vastu hageja loobumise 17

edaspidise kuumakse 219,70 euro nõudest ja lõpetas selle nõude osas menetluse. Maakohus

rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1065,60 eurot, millest 903,15 eurot on

hagiavalduses toodud põhinõue ja 162,45 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Kohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutuva viivise alates 9. detsembrist 2021

põhinõudelt 903,15 eurot lepingulise määraga 0,2% päevas, kuid mitte suuremas summas kui

740,70 eurot. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1205,72 eurot, millest 878,80 eurot on

kohtumenetluse ajal tasumisele kuulunud lepingulised maksed ja 326,92 eurot on

sissenõutavaks muutunud viivis. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks

muutuva viivise alates kohtulahendi tegemisele järgnevast päevast, s.o 28. mai 2022, menetluse

ajal tasumisele kuulunud lepinguliste maksete summalt 878,80 eurot lepingulise määraga 0,2%

päevas, kuid mitte suuremas summas kui 551,88 eurot. Kohus jättis menetluskulud kostja

kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3017 eurot, millest 592 eurot on kulud õigusabile ja

425 eurot menetluses tasutud riigilõiv, ning seaduses sätestatud määras viivise

menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

3.1. Maakohus tõi esile, et hageja vähendas menetluse käigus nõuet ehk loobus sellest osaliselt.

Esialgses hagis palus hageja kostjalt välja mõista 21 tulevikumakset 219,70 eurot kuus. Pärast

hagi muutmist loobus hageja 17 maksest. Kostja nõude vähendamisele ehk nõudest osalisele

loobumisele vastu ei vaielnud. Seega võttis maakohus vastu hageja loobumise 17 edaspidise

kuumakse 219,70 euro nõudest ja lõpetas selles osas menetluse.

3.2. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

-

pooled sõlmisid 9. juunil 2020 tähtajalise äriruumide üürilepingu, mille alusel üüris

kostja äriruumid aadressiga Paldiski mnt 68a;

-

kostja teatas 27. mai 2021. a e-kirjas hagejale, et soovib üürilepingu ennetähtaegselt

lõpetada, kuna ei osuta ruumides enam teenust;

-

hageja ei nõustunud kostja avaldusega ja pidas seda alusetuks;

-

üürilepingu alusel pidi kostja tasuma hageja arvete alusel iga kuu üüri 219,70 eurot ja

maksma kommunaalteenuste eest;

-

kostja jättis tasumata hageja esitatud arved nr-tega 3007, 3022, 3061, 3076, 3115, 3167

ja 3219 üüri ning kommunaalteenuste eest;

-

kohtumenetluse ajal esitas hageja avalduse üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

kostja võlgnevuste tõttu.

3.3. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et ta ütles lepingu erakorraliselt ja põhjendatult

üles 27. juunil 2021. Lepingut tõlgendades ei ole võimalik järeldada, et kostjal oli õigus leping

üles öelda, kui ta ei soovinud enam ruumides füsioteraapia teenust osutada. VÕS § 29 lg 1 näeb

2-21-126573

5 (12)

ette, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe

erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.

Seega oleks kostja pidanud põhistama ja tõendama, et tema tõlgendus lepingust vastas poolte

ühisele tahtele. VÕS § 29 lg 4 näeb ette, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks

teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel pidi mõistma. Kohus leidis, et lepingupooltega sarnane mõistlik isik ei oleks lepingut

tõlgendanud viisil, nagu seda tegi kostja. Kostja tõlgenduse korral oleks leping andnud

üürnikule sisuliselt õiguse oma suva järgi ja igal ajal leping üles öelda, kui ta enam ruume

kasutada ei soovi. Sellise poolte ühise tahte olemasolu, mis oleks oluliselt rikkunud üürileandja

õigusi ja soove, ei saa eeldada ja see ei nähtu lepingust. Lisaks nõustus kohus hagejaga, et

tegelikult ei ole kostja füsioteraapia teenuse osutamist lõpetanud vaatamata sellele, et juhatuse

liige läks rasedus- ja sünnituspuhkusele. Hageja esitas kohtule kostja äriregistri andmed, mille

kohaselt on kostja tegevusala mujal liigitamata tervishoiuteenuste osutamine koodiga 86909,

mis koodide klassifikaatori järgi tähendab füsioterapeutide tegevust. Kostja kodulehe andmetel

pakub kostja endiselt füsioteraapia teenust ning ettevõttes töötab 5 terapeuti, kellest üks on

juhatuse liige JT. Facebooki lehe andmetel tegutseb kostja ja osutab teenust aadressil Kotka 12.

Portaalist teatmik.ee tehtud väljavõttest kostja kohta nähtub, et kostja osutab endiselt mujal

liigitamata tervishoiuteenuseid ning tema asukohaks on Tihase 38, Tallinn. Kostjal on jätkuvalt

töötajad. Eeltoodut kokku võttes ei saa järeldada, et kostja oleks lõpetanud füsioteraapiateenuse

osutamise ning et kostja juhatuse liikme rasedus- ja sünnituspuhkus oleks teenuse osutamist

mõjutanud.

3.4. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud VÕS § 313 lg 1 mõttes mõjuva põhjuse olemasolu

lepingu ülesütlemiseks. Ainuüksi kostja juhatuse liikme viibimine sünnitus- ja raseduspuhkusel

ei ole selliseks ootamatuks ja erakorraliseks asjaoluks, mida kostja ei saanud ette näha. Sellel

asjaolul ei olnud mõju lepingu täitmisele, sest kostjal olid olemas töötajad, kes said teenust

osutada. Kostja osutab jätkuvalt teenust ning järelikult ei esinenud lepingu p-s 8.1.3 toodud

asjaolu ega ühtegi muud erakorralist asjaolu. Kostjal ei olnud õigust lepingut üles öelda ja

leping lõppes hageja erakorralise ülesütlemise avalduse alusel alates 8. jaanuarist 2022. Kuni

selle ajani leping kehtis ja kostjal tuli täita lepingulisi kohustusi.

3.5. Kostja on menetluses väitnud, et talle olid teada kaks võimalikku uut üürnikku, kellega

hageja oleks saanud lepingu sõlmida. Kostja ei ole põhistanud, kuidas see asjaolu oleks

võimaldanud kostjal lepingu ühepoolselt üles öelda ja välistanud lepingu täitmise kohustuse.

Lisaks ei saa tõenditest järeldada, kas kostja edastas huviliste e-kirjad hagejale. Seega ei saanud

võimalike uute üürnike leidmine omada poolte lepingulisele suhtele mistahes mõju.

3.6. Kuna kostjal ei olnud õigust lepingut ühepoolselt üles öelda, kehtis see edasi kuni

8. jaanuarini 2022 ja kostjal tuli tasuda nii üüri kui ka kommunaalkulusid.

3.7. Lepingu p 8.1.3 ei näinud ette, et leping lõpeb siis, kui kostja ei soovi enam üüritud

ruumides füsioteraapia teenust osutada. Nimetatud punkti järgi lõpeb leping hoopis juhul, kui

kostja üldse enam sellist teenust ei osuta, vaid otsustab asuda tegelema teistsuguse

majandustegevusega.

4. Kostja esitas 27. juunil 2022 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub

maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Alternatiivselt palub kostja tühistada maakohtu otsus ja saata asi tagasi

maakohtule asja uueks arutamiseks. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et lepingu p 8.1.3

järgi lõpeb leping vaid siis, kui kostja enam füsioteraapia teenust ei osuta, vaid otsustab asuda

tegelema teistsuguse majandustegevusega. Maakohtu eelviidatud tõlgendus ei haaku lepingu

2-21-126573

6 (12)

sõnastusega, kuivõrd selles on sätestatud üksnes füsioteraapia teenuse osutamise lõpetamine.

Selles ei ole sätestatud maakohtu viidatud täiendavaid tingimusi. Kuivõrd vaidlusalune

üürileping on sõlmitud üürilepingu objektiks olevas Merimetsa Tervisekeskuses asuvas ruumis

tervishoiuteenuse osutamiseks, siis ei mõjuta teises asukohas tervishoiuteenuse osutamise

jätkamine kõnealust üürilepingut. Füsioteraapia teenust osutas vaidlusalusel üüripinnal

ainuisikuliselt kostja juhatuse liige ja omanik JT. Tema rasedus- ja sünnituspuhkusele ning

lapsehoolduspuhkusele jäämisega lõppes faktiliselt füsioteraapia teenuse osutamine

vaidlusalusel üüripinnal. Juba enne JT rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämist ei toimunud

vaidlusalusel üüripinnal füsioteraapia teenuse osutamist, kuna tulenevalt Covid-situatsioonist

ei suunatud majasiseselt patsiente enam füsioteraapiasse.

4.2. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 313 lg-t 1. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja

juhatuse liikme viibimine sünnitus- ja raseduspuhkusel ei olnud ootamatu ja erakorraline

asjaolu, mida kostja ei saanud ette näha. Arvestades, et üürileping sõlmiti 8. juunil 2020 ja

kostja ainuosanikul ja juhatuse liikmel sündis laps 5. augustil 2021, s.o 14 kuud pärast lepingu

sõlmimist, on ilmne, et kostja ei saanud seda asjaolu lepingu sõlmimisel ette näha. Samuti ei

saanud kostja üürilepingu sõlmimisel ette näha, et algamas on koroona teine laine. Kostja ei

kasutanud vaidlusalust ruumi alates 2021. a märtsist, kuna tulenevalt Covid-situatsioonist

lõppes patsientide majasisene suunamine füsioteraapiasse ning kostja ainuosanik ja juhatuse

liige, kes vaidlusaluses ruumis füsioteraapia teenust osutas, jäi 21. mail 2021 rasedus- ja

sünnituspuhkusele. Kuna koroonapandeemia pikkus polnud 2021. a kevadel teada, oli kostjal

väikeettevõtjana mõistlik kulusid minimeerida ning kasutuna seisva pinna üürileping

ennetähtaegselt lõpetada, millele eelnes uue potentsiaalse üürniku otsimine, et üürileandja

huvid ei saaks lepingu lõpetamisega kahjustatud. Kuna hageja oli üürileandjana ilmselgelt

paremas seisus, arvestades et uus üürnik oli leitud, siis tulnuks eeldada, et kostjal oli lepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks mõjuv põhjus. Ka Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-84-10

märkinud, et majanduse erakordne madalseis või hüppeline hoogustumine kui selgelt eristuv

anomaalia tsükliliselt kõikuvate majandusprotsesside taustal võib olenevalt asjaoludest olla

VÕS § 313 lg 1 järgi üürilepingu ülesütlemise aluseks.

4.3. Lisaks oleks maakohus pidanud huvide kaalumisel arvestama mh VÕS §-s 6 ja

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 138 sätestatud hea usu põhimõtet ja lepingupoolte

kohustust käituda teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hageja käitumine oli hea usu

põhimõtte vastane, kuna ta keeldus üürilepingu lõpetamisest vaatamata sellele, et talle oli teada

kostja soov leping lõpetada ja kostja oli hagejale edastanud uue üürniku kontaktid, kes soovis

ise kostja asemel üürilepingut sõlmida.

4.4. Kuna hageja ei ole eitanud, et kostja edastas talle potentsiaalsete üürnike kontaktid, siis on

üllatuslik maakohtu järeldus, et tõenditest ei ole võimalik järeldada, kas kostja edastas huviliste

MP ja PL e-kirjad hagejale. Seega on hageja omaks võtnud, et kostja edastas potentsiaalsete

üürnike kontaktid hagejale ja hageja sai need kontaktid. Seega ei vajanud need faktilised

asjaolud täiendavat tõendamist. Kostjale teadaolevalt sõlmiski hageja uue üürilepingu kostja

endise kabineti kohta kostja edastatud kontaktide kaudu.

4.5. Täiendavalt oleks maakohus pidanud arvestama, et PL kirjalik sooviavaldus esitati

kohtumenetluses kostja vastuse lisana, mistõttu sai hageja selle sooviavalduse kätte hiljemalt

8. novembril 2021, kuid sellele vaatamata keeldus ta kostjaga üürilepingut lõpetamast ja esitas

talle üüri ja kommunaalteenuste arveid kuni 8. jaanuarini 2022. Kohus oleks pidanud seda

asjaolu arvestama ja lugema üürilepingu lõppenuks varem – kas siis lepingu p 8.1.3 alusel või

VÕS § 313 ja § 6 koostoimes.

2-21-126573

7 (12)

4.6. Alternatiivselt oleks tulnud üürileping lugeda lõppenuks lepingu p 8.5 alusel, arvestades

hageja poolt 1. juunil 2021 kirjalikult avaldatut, millele kostja vastas kirjalikult 12. juulil 2021

ja 15. juulil 2021. Maakohus leidis põhjendamatult, et võimalike uute üürnike leidmine ei

omanud poolte lepingulisele suhtele mistahes mõju. Nimelt kinnitas hageja enda 1. juuni 2021.

a e-kirjas kostjale, et hageja on valmis astuma läbirääkimistesse üürilepingu lõpetamiseks

tingimusel, et selle objektiks olevatele ruumidele leidub uus üürnik. Kostja saatis hagejale 12.

juulil 2021 ja 15. juulil 2021 e-kirjad kinnitusega, et üüripinnale on tekkinud potentsiaalne

huviline, kes soovib ise üürilepingu sõlmida. Seega osundas hageja võimalusele lõpetada

üürileping poolte kokkuleppel tingimusel, et kostja leiab uue üürniku, millise kohustuse on

kostja täitnud. Seega on põhjendatud väita, et üürileping lõppes alternatiivselt poolte

kokkuleppel, kuid maakohus ei ole üürilepingu lõppemisele lepingu p-s 8.5 sätestatud alusel,

s.o poolte kokkuleppel, hinnangut andnud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel TsMS § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 ning TsMS § 637 lg 1 p 6

alusel menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist

kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada

kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt

arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda,

et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

6. Ringkonnakohus põhjendab esmalt apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist

osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust, (I) ning seejärel

osas, mis puudutab maakohtu menetluskulude kindlaksmääramist (II). Lõpetuseks esitab

kolleegium menetluslikud selgitused (III).

I

7. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat,

mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole (alates 1. jaanuarist 2022 kehtivas

redaktsioonis vastavalt 3500 eurole ja 7000 eurole), menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1

esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus).

Praeguses asjas anti hageja maksekäsu kiirmenetluse avaldus hagimenetlusse üle 16. septembril

2021, mistõttu kohalduvad enne 2022. aasta 1. jaanuari kehtinud piirmäärad.

8. Hageja 8. detsembri 2021. a hagi täpsustuse kohaselt palus hageja mõista kostjalt välja:

-

põhinõue 903,15 eurot, 8. detsembri 2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

162,45 eurot ning alates 9. detsembrist 2021 sissenõutavaks muutuv viivis määraga

0,2% tasumata põhisummast päevas, kuid mitte rohkem kui 740,70 eurot;

-

iga kalendrikuu 7. kuupäevaks 219,70 eurot alates 7. oktoobrist 2021 (kaasa arvatud)

kuni 7. jaanuarini 2022 (kaasa arvatud), s.o kokku 878,80 eurot (219,70×4), ning nende

summadega tasumisega viivitamisel viivis määras 0,2% päevas, kuid mitte rohkem kui

põhinõudega võrdses summas.

Seega olid hageja põhinõuded kokku 1781,95 eurot, millele lisandusid sissenõutavaks

muutunud ja edasiulatuvalt arvestatavad viivised, mis olid piiratud põhinõuete suurusega.

2-21-126573

8 (12)

Järelikult jäid hageja nõuded ja nende põhjal kujunenud hagihind hagi esitamise ajal kehtinud

TsMS § 405 lg-s 1 sätestatud piirmäärade piiresse.

Asja käsitamist lihtmenetluse asjana ei mõjuta asjaolu, et esialgu taotles hageja kostjalt

täiendava 17 kuu eest üüri väljamõistmist summas 219,70 eurot kuus, kuna hageja vähendas

selles osas oma nõuet juba 8. detsembril 2021. Kohus teatas 6. jaanuari 2022. a kirjas pooltele,

et nõustub hageja nõude muutmisega, ning ka kostja nõustus sellega (kostja 7. märtsi 2022. a

menetlusdokumendi p 12). Kohus käsitas hageja avaldust nõudest osalise loobumisena, võttis

loobumise vastu ning lõpetas selles osas menetluse. Ka õiguskirjanduses on leitud, et kui nõue

menetluse käigus väheneb, on kohtul õigus hakata lihtmenetluse erisusi kohaldama. Seega võib

tsiviilasi muutuda lihtmenetluse asjaks ka tagantjärele, mh kuna hageja võtab hagi osaliselt

tagasi või loobub sellest (vt Kõve, V., Järvekülg, I., Ots, J., Torga, M. Tsiviilkohtumenetluse

seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2017. § 405 komm, p 3.2.f).

9. Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse TsMS § 637 lg 21 kohaselt

menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit (vt ka Riigikohtu 27. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

159-16, p 13). Praegusel juhul ei ole maakohus vastavalt TsMS § 442 lg-le 10 otsuses märkinud,

et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6

järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole

edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka

Riigikohus. Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas esineb muid TsMS § 637 lg-s 21

sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

10. Tutvunud asja materjalide, maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega, leiab kolleegium, et

maakohus ei ole osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust,

eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, selgelt rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt

ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis oleks võinud oluliselt mõjutada asjas tehtud lahendit. Seega

ei esine alust apellatsioonkaebuse sisulises osas menetlusse võtmiseks TsMS § 637 lg 21 järgi.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

10.1. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus leidis ebaõigesti, et üürilepingu p 8.1.3

järgi lõpeb leping üksnes siis, kui kostja enam füsioteraapia teenust ei osuta, nt kuna ta otsustab

asuda tegelema teistsuguse majandustegevusega. Kolleegium selle väitega ei nõustu.

Pooled ei vaielnud menetluses selle üle, et üürilepingu p 8.1.3 kohaselt lõpeb leping „Üürniku

poolt füsioteraapia teenuse osutamise lõpetamisel“. Kolleegiumi hinnangul tõlgendas

maakohus seda lepingupunkti õigesti vastavalt VÕS § 29 lg-le 4 ja leidis, et lepingupooltega

sarnane mõistlik isik oleks lepingut samadel asjaoludel mõistnud nii, nagu seda mõistis hageja.

Lepingut tõlgendades ei ole võimalik järeldada, et kostjal oli õigus leping üles öelda, kui ta ei

soovinud enam konkreetsetes ruumides füsioteraapia teenust osutada. Kolleegium nõustub

selles osas maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 järgi neid ei korda. Seega ei olnud

kostjal õigus üürilepingut üles öelda ainuüksi seetõttu, et ta ei soovinud enam vaidlusaluseid

ruume füsioteraapia teenuse osutamiseks kasutada, olukorras, kus ta ei lõpetanud füsioteraapia

teenuse osutamist. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu järeldust, et kostja ei ole lõpetanud

füsioteraapia teenuse osutamist vaatamata sellele, et tema juhatuse liige läks rasedus- ja

sünnituspuhkusele, vaid kostjal on jätkuvalt töötajad ja ta osutab teenust teisel aadressil. Seega

ei olnud üürilepingu lõpetamise eeldused p 8.1.3 järgi täidetud. Seda järeldust ei mõjuta kostja

väited, et vaidlusalusel üüripinnal osutas kostja teenust üksnes juhatuse liikme ja omaniku JT

2-21-126573

9 (12)

kaudu ning et teenuse osutamine üüripinnal oli Covid-situatsiooni tõttu lõppenud juba enne JT

rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämist.

10.2. Kolleegium ei nõustu kostjaga ka selles, et maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 313 lg-

t 1.

10.2.1. VÕS § 313 lg 1 võimaldab mõjuval põhjusel kummalgi lepingupoolel nii tähtajatu kui

ka tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist

soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes

eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on erakorraline

ülesütlemine lubatud eelkõige VÕS §-des 314–319 nimetatud asjaoludel.

10.2.2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei ole esile toonud ega tõendanud VÕS §

313 lg 1 mõttes mõjuva põhjuse olemasolu üürilepingu ülesütlemiseks. Maakohus leidis

põhjendatult, et üürilepingu erakorralist ülesütlemist õigustavaks asjaoluks ei olnud kostja

juhatuse liikme viibimine rasedus- ja sünnituspuhkusel, kuna tegemist ei olnud ettenähtamatu

asjaoluga, kostjal olid ka töötajad, kes said teenust osutada, ning kostja jätkas teenuse osutamist

(teises asukohas).

10.2.3. Seoses kostja apellatsioonkaebuse väidetega leiab kolleegium, et ehkki kostja juhatuse

liige ei olnud rase juba üürilepingu sõlmimise ajal, on kostja juhtorganite liikmete ja töötajate

võimalik suundumine rasedus- ja sünnituspuhkusele siiski mõistlikult ettenähtav asjaolu,

millega kostja peab oma äritegevuses arvestama. Oma väite kohta, et ta ei kasutanud

vaidlusalust ruumi alates 2021. a märtsist tulenevalt Covid-situatsioonist, ei ole kostja

menetluses tõendeid esitanud. Isegi kui kostja väide, et majasiseselt lõpetati patsientide

suunamine füsioteraapiasse, oleks tõene, ei õigustaks see üürilepingu erakorralist ülesütlemist.

Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et üüripinda ei oleks saanud kasutada füsioteraapia teenuse

osutamiseks muudele klientidele. Menetluses esile toodu ei võimaldaks järeldada, et Covidi

levik 2021. a kevadel oleks oluliselt mõjutanud vajadust ja nõudlust füsioteraapia teenuse järele.

10.2.4. Ka asjaolu, et hagejal oleks olnud võimalik sõlmida üürileping kostja asemel kellegi

teisega, sh kostja enda leitud potentsiaalse üürnikuga, ei anna kostjale VÕS § 313 lg 1 järgi

alust üürilepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks. Lisaks ei ole kostja väitnud, et ta oleks

leidnud hagejale uue üürniku juba enne üürilepingu ennetähtaegse ülesütlemise avalduse

tegemist, vaid kostja väitel edastas ta hagejale potentsiaalsete uute üürnike kontaktid alles juulis

ja oktoobris-novembris 2021 (vt apellatsioonkaebuse p-d 28 ja 29), s.o vastavalt ligi 1,5 kuud

ja 5 kuud pärast üürilepingu väidetavat ülesütlemist. Seega ei saa uute võimalike üürnike

leidmist kostja poolt võtta arvesse, hindamaks, kas kostjal oli 27. mail 2021 alus üürileping

alates 27. juunist 2021 ennetähtaegselt üles öelda.

10.3. Kostja väited hea usu põhimõtte (VÕS § 6 ja TsÜS § 138) kohaldamata jätmise kohta

maakohtu poolt ei ole asjakohased. Hea usu põhimõttest ei tulene üürileandjale kohustust

nõustuda üürilepingu ennetähtaegse lõpetamisega olukorras, kus lepingust või seadusest

tulenevad eeldused selleks ei ole täidetud (sh ei esine mõjuvat põhjust VÕS § 313 lg 1 järgi),

isegi kui üürnik on edastanud talle potentsiaalsete uute üürnike kontaktid või kui üüripinna

vastu tuntakse huvi. Üürileandjal on tähtajalise üürilepingu sõlmimise korral õigus eeldada, et

üürileping konkreetse üürnikuga kestab kuni kokkulepitud tähtaja lõpuni, v.a selle

ennetähtaegset lõpetamist õigustavate asjaolude esinemisel. Lisaks, pooled ei vaidle selle üle,

et 8. detsembri 2021. a ülesütlemisavaldusega lõpetas hageja ise vaidlusaluse üürilepingu alates

8. jaanuarist 2022 ning võttis üüripinnale uue üürniku. Seega ei jäänud hageja ootama

üürilepingu kokkulepitud tähtaja möödumist (s.o kuni 8. juuni 2023), vaid tegutses viisil, mis

oli tekkinud olukorras mõlema poole huvides.

2-21-126573

10 (12)

10.4. Kolleegium ei nõustu kostja käsitusega, et üürileping lõppes poolte kokkuleppel vastavalt

selle p-le 8.5. Kostja toob apellatsioonkaebuses välja, et hageja kinnitas oma 1. juuni 2021. a

e-kirjas kostjale, et ta on valmis astuma läbirääkimistesse üürilepingu lõpetamiseks, kui

objektiks olevatele ruumidele leidub uus üürnik. Kostja arvates osundas hageja sellega

võimalusele lõpetada üürileping poolte kokkuleppel tingimusel, et kostja leiab uue üürniku.

Kolleegium märgib, et see, kui hageja viitas valmisolekule rääkida läbi üürilepingu lõpetamise

osas, ei ole käsitatav hageja nõusolekuna üürileping ennetähtaegselt lõpetada. Kostja ei väitnud

maakohtus ega väida ka apellatsioonkaebuses, et pooled oleksid üürilepingu ennetähtaegse

lõpetamise üle ka tegelikult läbi rääkinud ning et hageja oleks sellega nõustunud.

10.5. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et kostjal ei olnud alust üürilepingut

alates 27. juunist 2021 erakorraliselt üles öelda ning üürileping lõppes hageja erakorralise

ülesütlemise avalduse alusel alates 8. jaanuarist 2022. Kuni selle ajani üürileping kehtis ja

kostjal tuli täita lepingulisi kohustusi.

10.6. Kostja ei ole esitanud apellatsioonkaebuses vastuväiteid temalt välja mõistetud summade

arvestusele ja suurusele. Kolleegium ei tuvastanud selles osas ka menetlusõiguse normide

olulisi rikkumisi maakohtus, mis võiks anda TsMS § 656 lg-te 1 ja 2 järgi alust maakohtu otsuse

tühistamiseks apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata.

10.7. Kostja ei ole esitanud apellatsioonkaebuses vastuväiteid maakohtu menetluskulude

jaotusele olukorras, kus maakohus hagi rahuldas. Kostja on viidanud küll TsMS § 163 lg-le 2,

kuid ei ole põhjendanud selle sätte kohaldatavust. Kostja ei ole väitnud ning asja materjalidest

ka ei nähtu, et kostja oleks pakkunud maakohtu menetluses kompromissina summat, mis oleks

olnud sarnane hagi rahuldamise ulatusele, ning hageja ei oleks sellega nõustunud.

II

11. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsust ka osas, millega kostja kanda jäeti

menetluskulud ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 3017 eurot ja VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt.

Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu

otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus TsMS

§ 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle

sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude

jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2

sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis puudutab menetluskulude

rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude

väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas (alates 1. jaanuarist 2022 on see summa

280 eurot) (Riigikohtu 19. jaanuari 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-14547, p 13).

Seega ei võimalda TsMS § 637 lg 21 ringkonnakohtul keelduda menetlemast kostja

apellatsioonkaebust osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist.

12. Kolleegium leiab, et osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 637 lg 1

p 6 alusel.

12.1. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

2-21-126573

11 (12)

Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et

apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses

menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid.

12.2. Kostja

on

põhjendanud

maakohtu

otsuse

vaidlustamist

menetluskulude

kindlaksmääramise osas kahe asjaoluga, mille maakohus on kostja hinnangul jätnud

põhjendamatult arvestamata: 1) kostja esindajal kulus õigusteenuse osutamisele üle kahe korra

vähem aega kui maakohus luges hagejale osutatud õigusabi osas mõistlikuks (7 t 15 min vs. 18

t); 2) kostjalt välja mõistetud hageja menetluskulud (3017 eurot) on oluliselt suuremad kui

hageja põhinõue kostja vastu (903,15 eurot + 878,80 eurot). Kolleegium leiab, et need väited ei

annaks alust maakohtu otsust menetluskulude kindlaksmääramise osas tühistada.

12.2.1. TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Selle sätte järgi

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine

on kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust

arvestades (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse

asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt

Riigikohtu 3. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785, p 31.3; Riigikohtu 27. mai 2020. a

otsus tsiviilasjas nr 2-17-16812, p 19.2). Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja ühe

tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt nt Riigikohtu 11. veebruari

2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14).

12.2.2. Eelnevast tuleneb, et menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel tuleb

kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 1 hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht on mõistlikud

ja põhjendatud eraldiseisvalt, mitte võrrelduna samas asjas teise poole esindaja kulude või

töömahuga. Poolte menetluskulud ei pea olema võrdsed (vt ka Riigikohtu 18. mai 2010. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 17). Maakohus ei ületanud seega kaalumispiire, kui ei

lähtunud hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuse ja vajalikkuse kontrollimisel kostja

lepingulise esindaja ajakulust. Samuti ei ole hüvitatavate menetluskulude suurus piiratud hagis

esitatud rahalise nõude suurusega, vaid ka väikese väärtusega hüve üle peetavas kohtuvaidluses

võib menetlusosaline arvestada, et kohtuasja tema kasuks lahenemisel hüvitatakse talle

lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud (vt Riigikohtu 14. aprilli 2021. a

määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324, p 19). Praegusel juhul kostjalt välja mõistetud hageja

lepingulise esindaja kulude suurus (2592 eurot) ka ei ületa tsiviilasja hinda (maakohtus 3145,22

eurot).

12.3. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses väitnud, et mõni hageja menetlustoiming oleks olnud

ebavajalik või hageja lepingulisel esindajal selleks kulunud aeg oleks olnud ebamõistlikult suur.

Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise lepingulise esindaja

kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende kindlaksmääramisel

väljunud kaalumispiiridest. Seda saab ringkonnakohus teha üksnes juhul, kui menetluskulusid

vaidlustav pool toob esile, milles seisneb mingi konkreetse kulu hindamisel maakohtupoolne

kaalumispiiridest väljumine Samuti ei ole kostja väitnud, et hageja lepingulise esindaja

tunnitasu oleks olnud ebamõistlikult suur. Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul

võimalik kostja apellatsioonkaebuses toodud väidete põhjal apellatsioonkaebust maakohtu

menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Seega on apellatsioonkaebus selles osas

õiguslikult perspektiivitu.

2-21-126573

12 (12)

III

13. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil

vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

14. Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda

määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv (kostja on tasunud 425 eurot).

15. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

16. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 638 lg 9 ja

§ 3401 lg 2 teise lause kohaselt on praegune määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)