2-20-1857/48 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Peeter Pällin, Ele Liiv ja Neve Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. oktoober 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-1857

Kohtuasi

Amanar Ehitus OÜ hagi Osaühingu Ideal vastu

ülesöeldud lepingu alusel tasutu tagastamiseks, lepingu

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks ja viivise

saamiseks

Osaühingu Ideal vastuhagi Amanar Ehitus OÜ vastu

põhivõla ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 4. detsembri 2020. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Amanar Ehitus OÜ apellatsioonkaebus

Osaühingu Ideal vastuapellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Amanar Ehitus OÜ apellatsioonkaebus 1497 eurot 5 senti

Osaühingu Ideal vastuapellatsioonkaebus 6281 eurot 10

senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Amanar Ehitus OÜ (registrikood 11516505),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Ott Lepmets ja

Tauri Tigasson

Kostja

Osaühing

Ideal

(registrikood

10325140),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tauno Tark

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 4. detsembri 2020. a otsus osas, millega maakohus jättis

rahuldamata Osaühingu Ideal nõude suurusega 4816 eurot 2 senti ning vastavas

osas viivise nõude Amanar Ehitus OÜ vastu. Muuta menetluskulude jaotust maa-

ja ringkonnakohtus. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

2.1. Jätta Amanar Ehitus OÜ hagi rahuldamata.

2-20-1857

2.2. Rahuldada Osaühingu Ideal vastuhagi osaliselt.

2.3. Mõista Amanar Ehitus OÜ-lt Osaühingu Ideal kasuks välja:

2.3.1. tasumata liisingumaksed 656 eurot79 senti (2019. a detsembri eest

433 eurot 20 senti, 2020. a jaanuari eest 223 eurot 59 senti) ning otsuse

tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1007 eurot 91 senti;

2.3.2. edasiulatuv viivis 0,15% päevas põhivõlalt (656 eurot 79 senti) alates

15. oktoobrist 2022 kuni tasumiseni;

2.3.3. kahjuhüvitis 200 eurot ning otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks

muutunud viivis 263 eurot 70 senti;

2.3.4. edasiulatuv viivis 0,15% päevas võlalt suurusega 200 eurot alates

15. oktoobrist 2022 kuni kohustuse täitmiseni;

2.3.5. kahjuhüvitis 4816 eurot 2 senti ning otsuse tegemise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 927 eurot 18 senti;

2.3.6. edasiulatuv viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras kahjuhüvitiselt (4816 eurot 2 senti) alates

15. oktoobrist 2022 kuni kohustuse täitmiseni.

3. Jätta Amanar Ehitus OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Rahuldada Osaühing Ideal vastuapellatsioonkaebus osaliselt.

5. Jätta maakohtu menetluskuludest 71,52% Amanar Ehitus OÜ kanda ja 28,48%

Osaühingu Ideal kanda.

6. Jätta 92% apellatsioonimenetluse kuludest Amanar Ehitus OÜ kanda ja 8%

Osaühingu Ideal kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud ning vastus vastuhagile

1. Amanar Ehitus OÜ (hageja) esitas 4. veebruaril 2020 Harju Maakohtule hagiavalduse

Osaühingu Ideal (kostja) vastu ülesöeldud lepingu alusel tasutu tagastamiseks, lepingu

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks.

2-20-1857

1.1. Hagiavalduse

kohaselt

sõlmisid

pooled

17. augustil

2018

kasutusrendi-

ja

teeninduslepingu, mille esemeks oli sõiduki Citroen Berlingo BlueHDi 120 kasutusrent koos

lepingu p-s 6 märgitud mugavusteenustega, milleks olid muuhulgas tehnohoolduste, remontide

ja teenuste haldus, kilometraaži ja sõiduki seisundi kontroll, kahjukäsitlus, sõiduki

tagastusprotsessi haldus ja GPS süsteem.

1.2. Lepingu alusel andis kostja hagejale üle uue sõiduki, mis oli algusest peale puudustega .

Sõiduk vajas esimest korda remonti 2019. a märtsis, teist korda 2019. a aprillis, kolmandat

korda 2019. a juunis ja neljandat korda 2019. a juulis. Kõigil kordadel tagastati sõiduk

väidetavalt töökorras olevana ja kostja ei suutnud viga tuvastada. Viimasel korral viis hageja

sõiduki remonti 31. oktoobril 2019. Nimetatud ajast ei ole hageja sõidukit vallanud ega

kasutada saanud. 18. novembril 2019 tuvastati lõpuks sõiduki viga – näriliste tegevuse tõttu

kaitsekarbis tekkinud lühised. Kostja ei asunud sõidukit parandama, vaid väitis, et hageja

tegevuse tõttu lõppes sõiduki garantii ning müüja endal süüd ei näe.

1.3. 2. detsembril 2019 algasid olukorra lahendamiseks poolte kompromissiläbirääkimised.

17. detsembril 2019 edastas hageja kostjale tingimusliku ülesütlemisavalduse lepingu

lõpetamiseks juhuks, kui pooled ei suuda vaidluse lahendamises hiljemalt 27. detsembriks 2019

kokkuleppele jõuda. Kostja esindaja palvel pikendas hageja kompromissile jõudmise tähtaega

17. jaanuarini 2020. Kuna pooled selleks ajaks kompromissile ei jõudnud, lõppes

pooltevaheline leping 17. detsembril 2019 võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 279 ja 362

(koostoimes) alusel.

1.4. Kostja vastutab sõiduki puuduste eest. Kostja ei andnud hagejale üle töökorras sõidukit.

Tegemist on olulise lepingurikkumisega VÕS § 116 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes. Sõiduk oli algusest

peale puudustega: sõiduk ei käivitunud, lähi- ja kaugtuled ei töötanud korralikult, poolteljega

olid probleemid, kiirendamisel oli vibratsioon roolis jne. Rohkem kui pool aastat enne lepingu

ülesütlemist oli sõiduk remondis peaaegu iga kuu, mõnedel kordadel isegi nädalaid, kuid rikete

allikas jäi tuvastamata ja parandamata. Sõiduk ei vastanud vähemalt keskmisele kvaliteedile

VÕS § 77 lg 1 mõttes. Kui üldjuhul liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees liisingueseme

lepingutingimustele mittevastavuse eest, siis VÕS § 362 lg 3 p 1 sätestab sellest erandi.

Praegusel juhul on tegemist VÕS § 362 lg 3 p-s 1 sätestatud erandiga, kuna kostja valis

liisingueseme ja selle müüja välja vastavalt hageja soovidele.

1.5. Kostja on lepingut oluliselt rikkunud, kuna ei pakkunud hagejale lepingus kokkulepitud

mugavusteenuseid (vähemalt mitte keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 mõttes). Kõnealuste

teenuste saamine oli hageja üks peamisi huve lepingu sõlmimisel, sest kostja reklaamib oma

teenust täisteenusena, milles lahendatakse kõik tellija autopargiga seotud probleemid ja lastakse

tellijal

pühenduda

põhitegevusele.

Kostja

rikkumised

on

kogumis

on

oluliseks

lepingurikkumiseks VÕS § 116 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes.

1.5.1. Kostja ei ole täitnud lepingu p-i 6 kohaselt tehnohoolduse, remondi ja teenuste haldamise

kohustust, kuna ei pakkunud mõistlikku lahendust sõidukil vigade parandamiseks. Hagejal ei

olnud võimalik üle poole aasta sõidukit mõistlikult kasutada. Kostja remondi haldamise teenus

kaotab mõtte, kui kostja valitud remonditöökoda ei suuda poole aasta jooksul vajalikke

remonditöid teostada ega vigu tuvastada. Kostja teatas hagejale 2019. a suvel, et „korras autot

on suhteliselt keeruline remontida“, nentis et „keegi ei oska aidata“ ja soovitas mujalt abi otsida.

Seejärel jättis kostja mitmetele hageja pöördumistele üldse vastamata. Kui sõiduki rikete allikas

tuvastati, ei lahendanud kostja olukorda lepingu p-s 6 ettenähtud kohustusi järgides, vaid esitas

näriliste kahjustuste parandustööde arve hagejale.

1.5.2. Lepingu p-i 6 järgi pidi kostja tagama tehnohoolduse, mida kostja ei teinud. Kostja tegi

kindlaks, et hooldusvälp on ületatud ning hooldusgraafikut ei ole järgitud, mille tõttu

2-20-1857

tehasegarantii lõppes. Hageja märgib ka, et 17. märtsil 2019 tehti esinduses sõidukile 17 280 km

pealt hooldus (sõiduki hooldusvälp oli 25 000 km või üks aasta).

1.5.3. Lepingu p-i 6 kohaselt pidi kostja tegelema kahjukäsitlusega ning tagama kindlustuse

olemasolu. Näriliste tekitatud kahjustus on olemuslikult ettenägematu kahjustus, mis on ka

poliisi kohaselt kindlustusjuhtumiks ja mille kostja pidi üldtingimuste p-i 6.1 järgi tagama.

Kostja tegi sõiduki korda ilma kindlustust kaasamata ning ei osutanud jättis kahjukäsitluse

teenust.

1.5.4. Kostja pidi lepingu p-i 6 järgi tegelema ka sõiduki tagastusprotsessiga. Olukorras, kus

pea poole aasta jooksul ei suudetud sõiduki tehniliste vigade allikat tuvastada, oleks kostja

pidanud puudustega sõiduki müüjale tagastama ning hagejale uue sõiduki muretsema.

1.5.5. Ajal, mil sõiduk ei olnud töökorras või oli remondis, pidi kostja võimaldama hagejal

kasutada asendusautot (lepingu p 11). Kostja seda kohustust ei täitnud. Sellist võimalust isegi

ei pakutud. Hageja pidi asendusauto ise rentima ning selle eest ise tasuma.

1.6. Hageja kandis kostja lepingurikkumise tõttu kahju ning nõuab kostjalt liisingulepingu

alusel tasutud 433 euro 21 sendi tagastamist. Hageja soovib, et kostja hüvitaks: 1) asendusauto

kulud 5727 eurot 96 senti; 2) sõiduki remondikulud 207 eurot 1 sent; 3) õigusabikulud

1500 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista ka edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni nõuete täieliku täitmiseni.

1.6.1. Alates 31. oktoobrist 2019 puudus hagejal sõiduki valdus ning ta ei saanud sõidukit

kasutada.. Hageja tasus siiski liisingarve nr 2117487 suurusega 433 eurot 21 senti, kuigi ütles

lepingu kehtivalt üles. Seega nõuab hageja nimetatud tagastamist (VÕS § 196 lg 4, § 189 lg 1).

1.6.2. Hageja pidi oma majandus- ja kutsetegevuse seiskumise vältimiseks rentima asendusauto

ning kandis asendusauto rendi tõttu kahju 59 800 Rootsi krooni ehk 5727 eurot 96 senti. Hageja

taotleb kostjalt selle summa hüvitamist.

2. Hageja vaidles vastuhagile vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Hageja vastuväited on

järgmised:

1) Kostja ülesütlemisavalduse materiaalsed eeldused ei ole täidetud.

2) Sõidukile hoolduse tegemata jätmist ning sellega seotud tootjapoolse garantii kaotust ei

ole põhjustanud hageja, vaid selle põhjustas kostja ebakvaliteetne teenus.. Igal juhul ei

vastuta hageja kohustuste eest, mille kostja on võtnud kolmandate isikute ees enda

kohustuste täitmiseks. Selline kahju ei ole hagejale VÕS § 127 lg 3 mõttes ettenähtav.

3) Kostja viited hageja liisingumaksete ja teenustasude maksmise kohustuse rikkumisele

on pahatahtlikud. Hageja märgib, et 6. novembri 2019 e-kirjas kinnitas kostja hagejale,

et täisteenus on peatatud ning järgmisi arveid sõiduki eest ei edastada. Järelikult on

pooled sõlminud selles osas üldtingimustest VÕS § 38 tähenduses erineva kokkuleppe.

Ka 2. jaanuaril 2020 andis kostja kompromissiläbirääkimiste käigus põhimõttelise

nõusoleku, et kostja ei nõua hagejalt arvete tasumist perioodide eest, mil sõiduk ei olnud

hageja kasutuses. Seega nõustus kostja üheltpoolt, et hageja ei pea tasuma seni esitatud

arveid, kuid samaaegselt öelnud lepingu arve tasumistähtaja 2-päevase ületamise tõttu

üles. Arvestades, et arve tasumise ja lepingu täitmise jätkamise osas olid

kompromissiläbirääkimised pooleli, ei saa arve maksetähtaja ületamist pidada lepingu

rikkumiseks.

4) VEHO Eesti AS-i arvega (298 eurot 90 senti) seoses tekkinud kahju tuli hüvitada

kindlustusjuhtumina, mille kostja jättis lepingut rikkudes käsitlemata. Kui kostja ja

BTA Kindlustuse vahel sõlmitud lepingu alusel ei ole näriliste tekitatud kahju erinevalt

2-20-1857

tavapärasest käsitatav kindlustusjuhtumina, siis sellise lepinguga kaasnevat riisikot

kannab kostja.

5) Hageja ei vastuta kostja kohtueelsete õigusabikulude eest. Kulud ei ole mõistlikud ega

vajalikud VÕS § 128 lg 3 tähenduses, sest kostja õigusabikulud on põhjendamatult

suured.

6) Kostja vastutab sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse eest. Üldtingimuste p 2.2,

mis välistab kostja vastutuse sõiduki ja selle müüja valiku eest, on tühine üldtingimus

VÕS § 42 lg 1 mõttes, kuna selles on kokku lepitud vastupidises regulatsioonis

seadusele (VÕS § 362 lg 3 kohaldamise välistamine). Alternatiivselt ei ole see

pooltevahelises suhtes kohaldatav.

7) Hageja ei nõustu, et kilometraaži kontrolli teenus ei olnud seotud hooldusvälbaga, vaid

on hoopis olnud vajalik lisakilometraaži (lubatud läbisõidu) ületamise tasu

arvestamiseks. Isik, kes on tasulise teenusena tellinud „kilometraaži kontrolli“

kombinatsioonis teenustega, mis sõltuvad läbitud kilometraažist, võib mõistlikult

eeldada, et seesuguste teenuste osutamiseks kilometraaži ka jälgitakse.

8) Kostja vastuväidete järgi hõlmab sõiduki seisundi kontrolli teenus sõiduki seisundi

kontrolli vähemalt korra aastas. Kui kostja oleks täitnud vastavat kohustust, ei oleks

saanud tekkida olukorda, kus sõltumata sõiduki pidevast viibimisest margiesinduses, ei

olnud vajalikud tööd sõiduki korrasoleku tagamiseks teostatud.

9) Kostja on enda tegevusega möönnud, et täisteenusliising hõlmab ebakvaliteetse sõiduki

asendamist uuega (vt kostja töötaja Madis Sinijärve 1. augusti 2019 e-kiri).

10) Arvestades, et hagejale osutati täisteenust, siis pidanuks kostja olukorras, kus ta oli

teadlik sõiduki järjepidevatest vigadest ja ning vajadusest sõidukit igapäevaselt

kasutada, vähemalt viitama asendusauto kasutamise võimalusele ning seda hagejale

pakkuma. Arvestades poolte sõlmitud täisteenusliisingu sisu, oleks hagejat

ebamõistlikult kahjustav ning VÕS § 39 lg 1 teise lausega vastuolus piirata kostja

kohustust tagada „asendusauto“ teenust ainult vastava sooviavalduse alusel. Kuna

kostja ei vastanud hageja kirjalikele pöördumistele, ei jäänud hagejal muud üle, kui ise

sõidukiga seotud probleeme lahendada, sh rentida asendusauto. Hageja andis Avise

telefonile helistades mitmel korral teada, et soovib asendusautot. Hageja teatas kostjlet

e-kirja teel asendusauto rentimisest.

11) Olukorras, kus hageja viis sõiduki pea iga kuu esindusse ülevaatamiseks ning palus

vaadata üle kõik sõidukiga seonduva, eeldas hageja, et sõidukile tehakse ka

elementaarne hooldus. Hooldusettevõtete tegevuse eest vastutab kostja, kes neid oma

lepinguliste kohustuste täitmisel kasutas (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 133

lg 1, § 132 lg 1).

12) Hageja sõiduki remondikulude nõue on põhjendatud. Kuna pooltevahelise lepingu

olemusest ja eesmärgist tulenevalt vastutas kostja sõiduki töökorra tagamise ning

selleks vajalike kulude eest, ei ole üldtingimuste p 7.4 pooltevahelises võlasuhtes

kohaldatav, sest kostja vastutuse välistamine tema enda kohustuste täitmise eest oleks

hageja huve ebamõistlikult kahjustav.

Kostja vastuväited ja vastuhagi

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4. Kostja vastuväited hagile olid järgmised:

2-20-1857

1) Vastavalt VÕS § 362 lg-le 3 ei vastuta liisinguandja liisingulepingu objektiks oleva

eseme puuduste ega ka töökorras oleku eest. Sõiduki korrasoleku eest vastutab selle

müüja.

2) Hageja viide VÕS § 362 lg 3 p-le 1 on kohatu, kuivõrd sõiduki müüja ja konkreetse

sõiduki valis välja hageja. Kostja võttis hageja käsundi alusel pakkumisi erinevatel

müüjatelt erinevate sõidukite mudelite kohta.

3) Üldtingimuste p-i 2.2 teises lauses on kokku lepitud, et kostja ei vastuta sõiduki ega

müüja valiku eest, sõiduki kvaliteedi ega selle liisinguvõtja vajadustele vastavuse eest.

Üldtingimuste p 2.2 ei ole tühine, tegemist ei ole ebamõistliku tingimusega.

4) Kostja ei ole lepingut rikkunud. Kostja on hagejale osutanud lepingus kokkulepitud

teenuseid nende sisu ulatuses. Hageja on meelevaldselt asunud omistama teenustele

sisu, milles pooled ei ole kokku leppinud. Mugavusteenuste sisu selgub lepingu osaks

olevast dokumendist nimetusega „Autokasutaja meelespea“.

5) Tehnohoolduste, remontide ja teenuste halduse teenuse kohta märkis kostja, et hageja

kohustus oli teavitada kostjat viivitamatult sõiduki remondi või hoolduse vajadusest, et

kostja saaks oma teenust pakkuda (vt „Autokasutaja meelespea“). Hageja ei ole vastava

teenuse saamiseks õigeaegselt kostja poole pöördunud.

6) Kostjal ei olnud võimalust korraldada hageja eest korralist hooldust, kuna hageja ei

teavitanud kostjat hoolduse vajalikkusest.

7) Hageja ajab segamini remonditeenuse ning remondi (ja tehnohoolduste) haldamise

teenuse. Kostja ei osutanud remonditeenust. Seega on vale viide, nagu vastutaks kostja

kolmanda isiku poolt remonditeenuse osutamise eest TsÜS § 132 alusel.

8) Kilometraaži jälgimise teenus ei ole seotud hooldusvälba kontrolliga, kuna hoolduse

sagedus on sageli seotud muude teguritega (nt ajaperiood, juhi sõidustiil, sõiduki mark,

mudel, mootorikombinatsioon, käivitamise sagedus, sõitude keskmine pikkus,

ilmastikuolud, jne). Vastav teenus on oluline lepingu lõppemisel, kuna sellega on

üldjuhul seotud automüüjate tagasiostukohustus – kui kokku lepitud läbisõit on suurem,

ei ole automüüjal kohustust sõidukit tagasi osta või lisandub tagasiostul kilomeetritasu.

9) Sõiduki seisundikontrolliteenus on eelkõige klientidele, kelle autopargis olevate

sõidukite kasutajad pidevalt vahetuvad. Teenus ei tähenda kostja esindaja igakordset

isiklikku kohalolekut ja sõiduki üle vaatamist esinduses, kui sõiduk sinna viiakse nt

korralisse hooldusesse, remonti või rehvivahetusse. Teenuse pakkumisel oleks tegemist

lisakuluga, mis moodustaks kõigist teenustest ja liisingu igakuisest koondmaksest

ebaproportsionaalselt suure osa. Selline praktika ei ole ka turul levinud ega ühelgi juhul

standard.

10) Kostja ei ole kahjukäsitluse teenuse kohustust rikkunud. Näriliste sõiduki kaitsmekarbis

tekitatud kahjustus ei ole kaskokindlustusega kaetud. Seetõttu ei olnud võimalik a selle

kahju osas kindlustushüvitist saada. Kostja on täitnud kõik kindlustustega seotud

kohustused.

11) Sõiduki tagastusprotsessi halduse teenus ei sisalda kliendi õigust nõuda sõiduki

ümbervahetamist teise sõiduki vastu juhul, kui sõiduk mingil põhjusel kliendile ei sobi.

Vale on väide, nagu oleks kostja möönnud sõiduki tagastusprotsessi halduse teenuse

rikkumist.

12) Hagejal oli asendusauto teenuse kasutamise võimalus kogu lepingu kehtivuse jooksul

olemas. Hageja ei teatanud asendusauto kasutamise soovist või vajadusest. On

2-20-1857

ebausutav ja tõendamata, kas hageja üldse rentis asendusauto. Lisaks on hageja nõude

suurus sõiduki igakuise liisingmaksega võrreldes erakordselt suur.

13) Kahjunõue seoses väidetavate kulutustega sõiduki remondile on põhjendamatu. Hageja

ei ole tõendanud, et oleks vastava kulu reaalselt kandnud. Teiseks ei vastuta kostja

sõiduki kvaliteedi ega puuduste eest. Sõiduki remondikulud pidi vastavalt lepingule

kandma hageja ise (üldtingimuste p 7.4).

14) Õigusabikuludega seotud kahjunõue on põhjendamatu ja tõendamata. Esitatud arvetest

ei nähtu õigusabiteenuse osutamine konkreetses vaidluses. Hageja ei ole tõendanud kulu

reaalset kandmist.

5. Kostja esitas 18. mail 2020 vastuhagi, milles palus mõista hagejalt välja:

1) põhivõla 11 357 eurot 26 senti;

2) 18. mai 2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 969 eurot 99 senti;

3) viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt suurusega 3631 eurot

28 senti alates 19. maist 2020 kuni kohustuse täieliku täitmiseni;

4) viivise 0,15% päevas põhivõlalt suurusega 866 eurot 40 senti alates 19. maist 2020 kuni

kohustuse täieliku täitmiseni;

5) viivise 0,15% päevas põhivõlalt suurusega 298 eurot 90 senti alates 19. maist 2020 kuni

kohustuse täieliku täitmiseni;

6) viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt suurusega

2287 eurot 50 senti alates 19. maist 2020 kuni kohustuse täieliku täitmiseni;

7) viivise 0,15% päevas põhivõlalt suurusega 4273 eurot 18 senti alates 19. maist 2020

kuni kohustuse täieliku täitmiseni.

5.1. Vastuhagi kohaselt ütles kostja 16. jaanuari 2020 avaldusega lepingu üles, kuna hageja ei

teostanud lepinguga kooskõlas sõiduki hooldamiskohustust ning ei ole liisinguarvet tähtaegselt

tasunud.

5.2. Esiteks rikkus hageja oluliselt lepingu üldtingimuste punkte 2.7, 3.1, 3.7.2 (iii) ja 3.9, kui

jättis kostja teavitamata sõiduki korralise tehnohoolduse vajadusest ning ei pidanud kinni

tootjapoolsest hooldusvälbast, ületades seda ca 7600 km. Sõiduki hooldusvälp on 1 aasta või

25 000 km. Sõiduki esimene korraline tehnohooldus tehti Reval Pärnu esinduses 11. märtsil

2019 läbisõiduga 17 280 km. Järgmine tehnohooldus tehti alles läbisõiduga 49 844 km ja

hooldusvälp on ületatud ca 7600 km võrra. Lepingus leppisid pooled kokku, et kui sõiduk vajab

hooldust või remonti, annab klient sellest teada kostjale, kes organiseerib hoolduse/remondi aja,

suhtleb teenindusega ning arveldab kliendi eest. Sõiduk annab hooldusvajadusest ise märku.

Hageja tegevuse/tegevusetuse tulemusena kaotas sõiduk tootjagarantii ning sõiduki väärtus

vähenes. Lisaks tekkisid kostjale otsesed kulud seoses sõiduki remondiga, kuna hageja ei

käitunud sõidukiga heaperemehelikult.

5.3. Hageja rikkus liisingumaksete ja teenustasude maksmise kohustust rohkem kui 30 päeva

(üldtingimuste p 8.4.2). Kostja esitas hagejale 1. detsembril 2019 arve nr 2117803 suurusega

361 eurot + km, maksetähtajaga 15. detsember 2019. Hageja oli ülesütlemisavalduse päevaks

olnud arve tasumisega viivituses 32 päeva.

5.4. Kostja selgitas oma nõude kujunemist järgnevalt.

5.4.1. Kostjale tekkis kahju 3631 eurot 28 senti seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega

(3125 eurot 8 senti + 506 eurot 20 senti) (VÕS § 128 lg 2).

2-20-1857

5.4.1.1. Kostja selgitas, et ta on sõiduki omakorda liisinud ning lepingu lõppemise tõttu on ta

tasunud liisinguandjale OP FINANCE AS-le liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise summa

12 725 eurot 8 senti. Kostja on sõiduki realiseerinud hinnaga 9600 eurot. Eelnimetatud

summade vahe on 3125 eurot 8 senti, mis on kostjale tekkinud kahjuks.

5.4.1.2. Teiseks on kostja tasunud liisinguandjale OP FINANCE AS-le lepingu ennetähtaegse

lõpetamise ja sõiduki müügi vahele jäänud ajaperioodide eest liisingumakseid (periood

veebruar kuni aprill 2020. a) 453 eurot 87 senti, millele lisanduvad intressid 52 eurot 33 senti,

st kokku moodustab kahju 506 eurot 20 senti.

5.4.1.3. Hagejale pidi selline kahju olema ettenähtav ainuüksi kostja poolt osutatava teenuse

iseloomust tulenevalt – sõiduauto osteti hageja tarbeks, mitte ei antud hagejale kasutada mõnda

kostja autopargis kostjale juba kuuluvat autot.

5.4.2. Kostja nõuab hagejalt ka lepingust tulenevate liisingumaksete suurusega 866 eurot 40

senti tasumist seoses hageja poolt tasumata liisinguarvetega 2019. a detsembri ja 2020. a

jaanuari eest. Hagejal oli kohustus tasuda liisingumakseid ka olukorras, kus ta sõidukit kasutada

ei saa (üldtingimuste p-d 3.3, 3.11). Ebaõige on hageja väide, nagu oleksid pooled muutnud

lepingulisi kokkuleppeid 2019. a novembrikuu kirjavahetuses. Lisaks oleks selline kokkulepe

tühine vorminõude täitmata jätmise tõttu (üldtingimuste p 13.4, TsÜS § 83 lg 2).

5.4.3. Kostjale on tekkinud kahju 298 eurot 90 senti seoses hageja poolt tasumata Veho Eesti

AS-i arvega. Nimelt tegid lepingu kehtivuse ajal närilised sõiduki kaitsmekarpi pesa ja ajasid

seal asuvad juhtmed/releed lühisesse. Sõiduki remontis Veho Eesti AS ja esitas selle eest

kostjale arve. Kostja on arve tasunud.

5.4.4. Kostjale on tekkinud kahju 2287 eurot 50 senti seoses kohtumenetluse eelsete

õigusabikuludega (VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3).

5.4.5. Kostjal on hageja vastu leppetrahvinõue 4273 eurot 18 senti (üldtingimuste p 8.6).

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohus jättis 4. detsembri 2020 otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi

osaliselt. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja:

1) tasumata liisingumaksed kogusummas 656 eurot 79 senti (2019. a detsembri eest 433

eurot 20 senti, 2020. a jaanuari eest 223 eurot 59 senti) ning otsuse tegemise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 339 eurot 1 senti;

2) edasiulatuva viivise alates 5. detsembrist 2020 kuni põhivõlalt (656 eurot 79 senti)

tasumiseni määras 0,15% päevas;

3) kahjuhüvitise 200 eurot ning viivise määras 0,15% päevas võlgalt suurusega 200 eurot

alates 19. maist 2020 kuni kohustuse täitmiseni;

4) kahjuhüvitise 102 eurot 94 senti ning viivise VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras

alates 19. maist 2020 kuni kohustuse täitmiseni.

Maakohus jättis põhihagi menetlemisega seotud menetluskulud hageja kanda ning vastuhagi

menetlemisega seotud hageja menetluskulud 89,46% ulatuses kostja kanda ja kostja

menetluskulud 10,54% ulatuses hageja kanda.

6.1. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude osas:

1) pooled sõlmisid 17. augustil 2018 lepingu, mille esemeks oli sõiduki Citroen Berlingo

BlueHDi 120 kasutusrent koos lepingu p-s 6 loetletud teenustega;

2) hageja sai sõiduki valduse 24. augustil 2018;

2-20-1857

3) sõiduki esimene korraline tehnohooldus tehti Reval Pärnu esinduses 11. märtsil 2019

läbisõidul 17 280 km;

4) sõiduk viibis teeninduses teist korda 2019. a aprillis, kolmandat korda 2019. a juunis,

neljandat korda 2019. a juulis ja viiendat korda 2019. a oktoobris, misjärel jäi sõiduk

kostja valdusesse;

5) kostja esitas hagejale 1. detsembril 2019 arve nr 2117803 summas 361 eurot + km,

maksetähtajaga 15. detsember 2019;

6) 17. detsembril 2019 edastas hageja kostjale tingimusliku ülesütlemisavalduse lepingu

lõpetamiseks olukorras, kus pooled ei suutnud vaidluse lahendamises kokku leppida

hiljemalt 27. detsembriks 2019; kostja esindaja palvel pikendas hageja hiljem seda

tähtaega esmalt kuni 10. jaanuarini 2020 ning hiljem veel 17. jaanuarini 2020; pooled

selleks ajaks kompromissile ei jõudnud;

7) kostja esitas hagejale 16. jaanuaril 2020 lepingu ülesütlemisavalduse;

8) kostja müüs 12. mail 2020 sõiduki Ideal Auto OÜ-le hinnaga 9600 eurot, Ideal Auto

OÜ müüs 12. mail 2020 sõiduki KV Infra OÜ-le hinnaga 9600 eurot.

6.2. Pooled vaidlevad järgmiste asjaolude üle:

1) kas kostja vastutab hageja ees sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse eest;

2) milline oli lepingu punktis 6 nimetatud teenuste sisu;

3) kas kostja rikkus lepingust tulenevat teenuste osutamise kohustust;

4) kas hageja ütles eeltoodule tuginedes lepingu 17. detsembril 2019 kehtivalt üles;

5) kas hagejal on õigus nõuda liisingumakse tagastamist ning kahju hüvitamist.

6.3. Kohtu hinnangul sisaldab leping nii liisingulepingule (VÕS § 361) omaseid tunnuseid

(sõiduki omandamine kostja poolt ning hageja kasutusse andmine), kui ka käsunduslepingule

(VÕS § 619) omaseid tunnuseid (lepingu p-s 6 ja 11 kokkulepitud n-ö mugavusteenused).

6.4. Kohus andis esmalt hinnangu põhihagile ning märkis selles osas järgmist.

6.5. Kostja ei vastuta tulenevalt VÕS § 362 lg-st 3 sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse

eest. Seega ei olnud kostja selles osas lepingurikkumises. Praegusel juhul ei kohaldu VÕS §

362 lg 3 p-s 1 sätestatud erand. Poolte kirjavahetusest nähtub, et sõiduki valis kostja koostatud

ja edastatud pakkumiste alusel välja hageja. Kuna hagejale edastatud pakkumistel olid näha ka

müüja andmed, siis konkreetse sõiduki väljavalimisega valis hageja välja ka sõiduki müüja.

Lepingu p-s 6 sätestatu ei sisalda selliseid teenuseid, mis kohustaks kostjat vastutama sõidukil

esinevate puudustega seonduvalt. Sõidukil esinevate puudustega seonduvalt tulnuks hagejal

pöörduda sõiduki müüja poole VÕS § 365 lg 1 alusel.

6.6. Üldtingimuste p 2.2 ei ole tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 alusel, kuna lepingu olemust,

sisu, sõlmimise viisi ja lepingupoolte huvisid arvestades ei kahjusta see ebamõistlikult hagejat.

Säte sisuliselt kordab seaduse sõnastust ega välista VÕS § 362 lg-tes 2 ja 3 sätestatud

põhimõtete kohaldamist.

6.7. Pooled vaidlevad selle üle, kas dokument nimetusega „Autokasutaja meelespea“ on

lepingu osaks ning kas hagejale on seda tutvustatud. Kohtu hinnangul on tegemist

infodokumendiga auto kasutajale, selles ei defineerita lepingu p-s 6 nimetatud teenuste sisu.

Dokumendi sisu arvestades ei ole tegemist üldtingimustes nimetatud teenuste kirjeldusega.

Vaatamata sellele, et kostja on tõendanud, et ta edastas hagejale 13. augusti 2018 e-kirjaga

2-20-1857

meelespea, ei ole kohtu hinnangul tegemist lepingu osaks oleva dokumendiga. Seega on

tõendamata, milles kokkulepitud teenused täpsemalt seisnesid.

6.8. Seega tõlgendab kohus teenuste sisu lähtuvalt sellest, kuidas lepingupooltega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4) ja teeb seda koos teiste

lepingutingimustega, andes teenustele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja

eesmärgist (VÕS § 29 lg 6), arvestades sealjuures ka VÕS § 29 lg-s 5 sätestatut. Kohus arvestab

teenuste sisustamisel poolte käitumist ning kostja kodulehel väljatoodud täisteenusliisingu

kohta käivaid loosungeid.

6.9. Kohtu hinnangul tähendab tehnohoolduste, remontide ja teenuste halduse teenus kostja

kohustust korraldada hageja eest vajadusel sõiduki tehnohooldus, remont jms teenuste

osutamine (kostja täisteenusliisingu kirjeldus) ning hagejal on kohustus seejärel viia sõiduk

teenuse osutamise kohta (üldtingimuste p 3.9). Kostjal endal puudus kohustus vastavaid

teenuseid osutada, kostja võis need delegeerida kolmandatele isikutele (üldtingimuste p 5.5).

Kõnealuste teenuste osutamisega seoses tekkivad kulud tasub kostja hageja eest

teenusepakkujale ning lisab teenuse maksumuse hiljem hagejale esitatavale arvele

(üldtingimuste p-d 5.6, 5.7, 7.4; meelespea p 5). Hageja kohustus on seejuures teavitada kostjat

viivitamatult sõiduki remondi või hoolduse vajadusest, et kostja saaks oma teenust pakkuda

(üldtingimuste p 3.7.2 (iii); VÕS § 621 lg 1).

6.9.1. Kostja on vastavat teenust osutanud tegutsedes hageja suhtes lojaalselt ja käsundi laadist

tuleneva vajaliku hoolsusega (VÕS § 620 lg 1). Kostja kohustus oli hageja vastava teavituse

põhjal organiseerida hagejale sõiduki tehnohooldus või remont, kostja ei vastutanud nimetatud

parandustöödest või korrapärasest tehnohooldusest või vastava teenuse kvaliteedist tuleneva

sõiduki kasutamise piiramise või võimatuse eest (üldtingimuste p 3.11). Kostja ei vastuta

sõiduki lepingutingimustele vastavuse ega kolmandate isikute poolt hagejale osutatud teenuse

kvaliteedi eest.

6.9.2. Kostja ei pidanud ise tuvastama, et sõiduk vajab korralist hooldust. Hageja pidi

igakordsel käivitusel märkama hooldusintervalli loenduri näitu, mille põhjal ta pidi olema juba

pikema perioodi vältel teadlik, et sõiduk vajab hooldust. Üldtingimustest (p 3.7.2 (iii)) ja

meelespeast tulenes hageja kohustus jälgida hooldusvälpa.

6.10. Kilometraaži ja sõiduki seisundi kontrolli teenuse puhul jälgib kostja kohtu hinnangul

hageja kasutuses oleva sõiduki läbisõitu ning sellest tulenevalt hindab kasutuse vastavust

lepingus sätestatud läbisõidupiirangule. Olukorras, kus kostja läbisõidupiirangu ületamise

tuvastab, on võimalik sellest hagejat teatada ja hagejal on võimalik sealjuures selle asjaoluga

sõiduki edaspidisel kasutamisel arvestada või siis alustada läbirääkimisi lepingutingimuste

muutmiseks (nt läbisõidupiirangu suurendamine). Kilometraaži kontrolli ei saa seostada

hooldusvälba kontrolliga, kuna see oleks ülaltooduga vastuolus (eelkõige hageja

teavitamiskohustusega). Sõiduki seisundikontroll on kohtu hinnangul teenus, mille

osutamisekskostja korraldab sõiduki tehnilise seisundi kontrolli või kasutab sõiduki tehnilise

seisundi tuvastamiseks sõiduki hooldus- või remonditööde teostajalt saadud infot ning teavitab

hagejat sõiduki tehnoseisundist. Arvestades tavapäraseid sõidukite hooldusvälpasid (vähemalt

1 kord aastas) ja lepingu kestust ja läbisõidupiirangut, sh sõiduki ja selle kuluosade eelduslikku

kulumist nimetatud perioodil, oleks mõistliku isiku seisukohalt põhjendatud teostada sõiduki

seisundikontrolli 1 kord aastas.

6.10.1. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks hagejale kilometraaži ja sõiduki seisundi

kontrolli teenust osutanud. Samas ei saa väita, et nimetatud asjaolu tõttu oleks kostja lepingut

oluliselt rikkunud. Sõiduk oli 2019. a teeninduses või remondis lühikeste vahedega kokku viiel

korral. Kuna hageja viis sõiduki igakordselt ise teenindusse või hooldusesse, pidi hageja olema

2-20-1857

teadlik sõiduki tehnilisest seisukorrast. Samuti pidi hageja olema teadlik sõiduki

hooldusvajadusest, kuna vastav loendur andis sõiduki igakordsel käivitamisel seda infot.

6.11. Kahjukäsitluse teenuse puhul esindab sõidukiga toimunud kindlustusjuhtumi korral kostja

hagejat suhetes kindlustusandjaga ja mis tahes muude pädevate asutustega (politseiga jne;

üldtingimuste p 6.6). See aga eeldab, et hageja teavitab liisinguandjat kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis viivitamatult sõiduki kindlustusjuhtumist ja juhtumiga seotud asjaoludest

(üldtingimuste p 6.5). Pärast vastava teavituse saamist võtab sõiduki kasutajaga ühendust kostja

kahjukäsitleja, kes korraldab kogu asjaajamise. Teenuse osutamiseks on kostja avaldanud

valmisolekut järgmisteks toiminguteks (vt meelespea p 2): „tuleme kohale sündmuspaigale

olenemata kellaajast; toimetame sõiduki sündmuskohalt ära, kui edasisõit ei ole võimalik;

korraldame sõiduki remondi; aitame dokumentide vormistamisel; aitame suhtlemisel teiste

kindlustusseltside ja politseiga.“ Alles siis, kui kindlustusandja ei hüvita kahju kohustusliku

liikluskindlustuse või kaskokindlustuse lepingu alusel, on hageja kohustatud ise hüvitama kõik

kulud ja/või kahju (üldtingimuste p 6.10).

6.11.1. Kostja on rikkunud kahjukäsitluse teenuselepingust (ja ka üldtingimuste 6.5 ja 6.6)

tulenevaid kohustusi. Vaatamata sellele, kas näriliste poolt sõiduki kaitsmekarbis tekitatud

kahjustusi saab pidada kindlustusjuhtumiks, oleks kostja pidanud viidatudteenuse osutamisel

tegema kõik endast sõltuva, et see välja selgitada. Sõidukile on kahju tekkinud, kuid kostja ei

ole pöördunud kindlustuse poole ega nimetatud asjaolu välja selgitanud. Selle asemel hindas

kostja omaalgatuslikult, kas tegemist on kindlustusjuhtumiga või mitte.

6.11.2. Sõiduki tagastusprotsessi halduse teenuse osutamisel pidi kostja kohtu hinnangul

müügilepingu lõppemise korral (eelkõige hagejapoolse taganemise korral) esindama hageja

huve sõiduki müüjale tagastamisel. Teenus ei sisalda kliendi õigust nõuda sõiduki

ümbervahetamist teise sõiduki vastu juhul, kui sõiduk mingil põhjusel kliendile ei sobi. Kostja

ei vastuta sõiduki lepingutingimustele vastavuse eest. Müüjale saanuks sõiduki tagastada

üksnes siis, kui hageja oleks müüjaga sõlmitud lepingust kostja nõusolekul taganenud (VÕS §

365 lg 2). Kostja ei ole lepingut vastava teenuse osas rikkunud.

6.12. Asendusauto teenuse osutamiseks pidi kostja kohtu hinnangul tagama hagejale

asendusauto ajaks, mil sõidukit ei olnud võimalik kasutada erakorraliste remonditööde tõttu,

mis kestavad kauem kui 1 tööpäev. Asendusautoks pakutav sõiduk ei olnud määratletud

konkreetse sõidukigrupiga ning kostja võis selle valida. Tallinna, Pärnu, Jõhvi ja Tartu piires

pidi kostja teenindusmeeskond toimetama asendusauto kliendile kokkulepitud kohta (vt lepingu

p 6 ja 11).

6.12.1. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks teatanud kostjale asendusauto kasutamise soovist

ning et kostja oleks asendusauto võimaldamisest keeldunud. Kostjale ei ole etteheidetav , et ta

ei esitanud sõiduki kasutamise takistusest teades hagejale ettepanekut kasutada asendusautot.

Lepinguga on asendusauto kasutamise õigus antud hagejale ning hageja õiguste teostamine või

nende teostamata jätmine on hageja enda vaba voli.

6.13. Hageja 17. detsembri 2019 lepingu erakorraline ülesütlemine on materiaalsete eelduste

puudumise tõttu tühine. Kostja on rikkunud küll kahjukäsitluse teenuselepingust (ja ka

üldtingimuste 6.5 ja 6.6) tulenevaid kohustusi ja ei ole teostanud sõiduki seisundikontrolli, kuid

eeltoodud rikkumisi ei ole võimalik pidada sedavõrd olulisteks, et need annaksid aluse lepingu

erakorraliselt üles öelda, arvestades sealjuures lepingu olemust ja rikutud kohustuse laadi.

Eelnimetatud kohustused olid lepingus üksnes kõrvalise tähtsusega ega kahjustanud pooltele

lepingust tulenevaid põhihüvesid.

6.14. Kuna hagejapoolne ülesütlemine oli tagajärjetu, siis ei ole põhjendatud hageja

liisingulepingu alusel tasutu tagastamise nõude rahuldamine. Asendusautole tehtud kulutuste

2-20-1857

hüvitamise nõue ei ole põhjendatud, kuna kostja ei rikkunud asendusauto võimaldamise

kokkulepet ning kostja ei vastuta lepingu esemeks olnud sõidukil esinenud puuduste ja nende

kõrvaldamise eest. Sõiduki remondikulu hüvitamise nõue ei ole põhjendatud, kuna kõik sõiduki

remondikulud pidi kandma hageja ise (üldtingimuste p 7.4). Eeltoodud nõuete rahuldamata

jätmise tõttu ei ole kohtueelses menetluses kantud õigusabikulud käsitatavad kahjuna VÕS §

128 lg 3 mõttes ning ka vastav nõue jääb rahuldamata. Hagiavaldus on põhjendamatu ning tuleb

jätta rahuldamata.

6.15. Kostja vastuhagi tuleb rahuldada osaliselt.

6.16. Kostja on lepingu 16. jaanuaril 2020 kehtivalt üles öelnud, kuna hageja ei ole teostanud

sõiduki hooldamiskohustust ning ei ole liisinguarvet tähtaegselt tasunud.

6.16.1. Hageja on rikkunud üldtingimuste p-des 3.1 ja p 3.9 sätestatud kohustusi. Hageja ei ole

täitnud üldtingimuste p-st 3.7.2 (iii) tulenevat kohustust teavitada kostjat 24 tunni jooksul

sõiduki korrapärase hoolduse tegemise vajalikkusest. Kostja on maaletooja/müüa selgitusega

tõendanud, et hooldusvälba olulise ületamise tõttu on sõiduk kaotanud tehasegarantii. Tegemist

on olulise rikkumistega.

6.16.2. Kostja on õigesti tuginenud maksekohustuse rikkumisele. Arvete tasumise kohustuse

rikkumine on oluline rikkumine (üldtingimuste p 8.4.2). Kostja 6. novembri 2019 e-kiri ei

mõjutanud detsembrikuu liisinguarve tasumist. Hinnates kirja kogumis asjas esitatud asjaolude

ja tõenditega, on kohus seisukohal, et leping „peatati“ kuni hetkeni, mil selgub, kas müüja on

nõus sõiduki tagasi võtma. Vastav selgus saabus juba 18. novembril 2019, mil kostja edastas

hagejale e-kirja, kus mainis, et müüja ei osta sõidukit tagasi, kuna hageja süül on hooldusvälp

ületatud ja see tõi kaasa garantii kehtetuks muutumise. Nimetatud kirjas andis kostja hagejale

võimaluse võtta tagasi nüüdseks tehniliselt korras sõiduki valdus ning jätkata lepingu kohaselt

liisingumaksete tasumist. Seega võis leping olla „peatatud“ maksimaalselt ajavahemikul 6.–18.

november 2019 ning see ei mõjutanud lepingu ülesütlemise aluseks olnud maksekohustust.

6.17. Kostja tasumata liisingumaksete nõue tuleb rahuldada osaliselt - 656 euro 79 sendi

ulatuses, s.o 2019. a detsembri eest 433 eurot 20 senti ja 2020. a jaanuari eest 223 eurot 59 eurot

senti (VÕS § 101 lg 1, § 108 lg 1, § 361). Kuna leping lõppes 16. jaanuaril 2020, siis ei ole

terve jaanuarikuu eest tasumine põhjendatud. Jaanuarikuu 16 päeva eest tuleb tasuda 223 eurot

59 senti. Viivis otsuse tegemise seisuga moodustab detsembri arvest 230 eurot 68 senti ja

jaanuari arvest 108 eurot 33 senti, kokku 339 eurot 1 senti.

6.18. Kahju 3631 eurot 28 senti seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega ning 506 eurot

20 senti seoses OP FINANCE AS-ile tasutud igakuiste liisingumaksete ja intressidega, ei kuulu

hüvitamisele, kuna see ei saanud olla hagejale ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Tõendatud ei

asjaolusid, mille pinnalt hageja pidi aru saama, et isik, kellelt ta sõiduki liisib, liisib selle

omakorda kolmandalt isikult ning rikkumise tulemusena võib hagejal tekkida vastutus kostja

ees, mis põhineb kostja vastutusel kolmanda isiku ees.

6.19. Kostja nõue seoses hageja poolt tasumata Veho Eesti AS arvega (summas 298 eurot

90 senti) on põhjendatud osaliselt. Hageja kohustus tasuma lepingueseme remondikulud.

Kohus vähendab siiski vastavalt VÕS § 139 lg-le 1 kahju 200 euroni, kuna kostja rikkus

lepingut sellega, et ei alustanud näriliste tekitatud kahjuga seoses kahjukäsitlust. Isegi, kui

kostja oleks kahjukäsitlusega tegelenud ja kindlustus oleks otsustanud kahju hüvitada, pidanuks

hageja ikkagi tasuma omavastutusena 200 eurot.

6.20. Kostja nõue seoses kohtueelsete õigusabikuludega on põhjendatud osaliselt, s.o 102 euro

94 sendi ulatuses (VÕS § 128 lg 3, § 115 lg 1). Kostja kahjunõuded on põhjendatud ca 4,5%

ulatuses (200 eurot) nende kogusummast (4384 eurot 5 senti). Õigusabikulude tekkes on kostja

ka ise süüdi, kuna rikkus samuti pooltevahelist lepingut. Nimetatud väide annab aluse

2-20-1857

kohaldada VÕS § 139 lg-t 1 ja vähendada kostja õigusabikulude hüvitist 102 euro 94 sendini

(4,5% hüvitise kogusummast). Nimetatud suuruses hüvitis arvestab hüvitisega seotud nõuete

rahuldamise ulatust ning kostja rikkumisi, mis olid kaudselt nimetatud kulude põhjuseks.

6.21. Kostja leppetrahvinõue 4273 eurot 18 senti ei ole põhjendatud, kuivõrd leppetrahvi

kokkulepe on hagejat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine.

6.22. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata ning rahuldas vastuhagi 10,54% ulatuses, arvestades

vastuhagis esitatud juba sissenõutavaks muutunud nõudeid 12 327 eurot 25 senti ja vastuhagi

rahuldamise ulatust juba sissenõutavaks muutunud nõuete osas kogusummas 1298 eurot

74 senti, tuleb põhihagiga seotud menetluskulud jätta hageja kanda ning vastuhagiga seotud

hageja menetluskulud jätta 89,46% ulatuses kostja kanda ning vastuhagiga seotud kostja

menetluskulud jätta 10,54% ulatuses hageja kanda (TsMS § 163 lg 1).

Hageja apellatsioonkaebus

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi

rahuldamata jäeti ja osaliselt rahuldati vastuhagi ning teha asjas uue otsuse, millega hagi

rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.

7.1. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

1) Kostja vastutab VÕS § 362 lg 3 p 1 mõttes sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse

eest. Kostja valis turul kõikidest võimalikest saadaolevatest kaubikutest välja

konkreetse sõiduki või selle müüja, kelle valiku osas puudus hagejal igasugune kontroll

ja otsusvõimalus. Kostja vastutus ei ole välistatud ka üldtingimuste p-i 2.2 alusel.

Hageja ütles lepingu sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse tõttu üles kehtivalt,

kuna sõiduki või selle müüja valis välja kostja, kostja ei suutnud sõidukil ilmnenud viga

tuvastada ega kõrvaldada enam kui poole aasta vältel ning hageja vajas sõidukit

igapäevases majandustegevuses.

2) Kui kohus leiab, et kostja ei vastuta sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse eest

ning hageja ei saanud seetõttu lepingut kehtivalt üles öelda, rikkus kostja lepingust

tulenevat teenuste osutamise kohustust ning hageja ütles lepingu ikkagi kehtivalt üles.

3) Kostja osutatud hoolduste, remontide ja teenuste haldamise teenus ei vastanud vähemalt

keskmisele kvaliteedile. Pakutav remondi haldamise teenus kaotab igasuguse mõtte, kui

kostja valitud remonditöökoda ei suuda poole aasta jooksul asjakohast remonti pakkuda

ega viga tuvastada ning kui kostja teatab hagejale, et „keegi ei oska aidata“ ja lõpuks

isegi enam ei vasta hageja pöördumistele.

4) Hoolduse, remondi ja teenuste halduse teenus hõlmas ka kostja kohustust teavitada

lähenevast hooldusest. Olukorras, kus sõiduk oli juba igakuiselt remonditöökojas ning

kostja koostööpartneritele on teada peatse hoolduse vajalikkus (seega ka kostjal TsÜS

§ 133 lg 1 alusel), siis jääbki kostja sisuliselt ainsaks lepinguliseks kohustuseks hagejat

lähenevast hooldusest teavitada.

5) Asendusautoteenus hõlmas ka kostja kohustust juhtida hageja tähelepanu asendusauto

taotlemise võimalusele. Sõidukil ilmnenud probleeme ning selle remonditöökojas oleku

aega ning kordi arvestades on arusaamatu kohtu seisukoht, et hageja pidanuks teavitama

kostjat asendusauto kasutamise soovist.

6) Sõiduki kilometraaži kontrolli teenus hõlmas ka kostja kohustust teavitada sõiduki

kasutajat lähenevast hooldusvälbast olukorras, kus kostja nagunii kohustus sõiduki

kilometraaži jälgima ning oli sellest teadlik.

2-20-1857

7) Sõiduki tagastusprotsessi halduse teenus hõlmas ka kostja kohustust tegeleda sõiduki

tagastamisega olukorras, kus sõiduk ei olnud pikalt töökorras ning kasutuskõlbmatu.

Arvestades, et kostja vastutas sõiduki puuduste ja töökorras oleku eest, siis oleks lepingu

olemust arvestades hageja õigusi ebaõiglaselt kahjustav, kui kõnealuse vastutusega ei

kaasneks kostja kohustust puudustega sõiduk välja vahetada. Lisaks on kostja enda

tegevusega ka möönnud, et täisteenusliising hõlmab puudustega sõiduki asendamist

uuega (vt kostja 1. augusti 2019 e-kiri).

8) Maakohus leidis vääralt, et kostja ütles lepingu kehtivalt üles. Kostja 16. jaanuari 2020

ülesütlemisavalduse materiaalsed eeldused ei ole täidetud.

9) Sõidukile hoolduse tegemata jätmine ning sõiduki tootjapoolse garantii väidetav kaotus

ei ole põhjustatud hageja lepingurikkumisest, vaid kostja ebakvaliteetsest teenusest.

Hageja tegi kõik, mida temalt sai mõistlikult oodata, et tagada, et sõiduk oleks töökorras

ja hooldatud. Kostjal oli kohustus teavitada hagejat lähenevast hooldusvälbast.

10) Kostja poolt lepingu ülesütlemine põhjusel, et hageja ei tasunud nõuetekohaselt

liisingumakseid on alusetu ja pahatahtlik. 2019. a novembris kinnitas kostja, et

täisteenus on peatatud ning järgnevaid arveid sõiduki eest ei esitata . Ka 2. jaanuari 2020

kompromissiläbirääkimiste käigus andis kostja põhimõttelise nõusoleku, et ei nõua

arvete tasumist ajavahemike eest, mil sõiduk ei olnud hageja kasutuses, sh lubas kostja,

et ta ei esita täiendavaid arved, loobub seni esitatud arvete tasumise nõudest ning

tagastab arve nr 21174787 alusel tasutud 433 eurot 21 senti. Kostja käitus pahatahtlikult,

andes üheltpoolt põhimõttelise nõusoleku, et hageja jätabe sitatud arvete alusel maksed

tasumata ning samal ajal ütles lepingu arve tasumistähtaja 2-päevase ületamise tõttu

üles.

11) Vastuhagi tuleb jätta rahuldamata ka 298 euro 90 sendi nõudes seoses Veho Eesti AS-i

arvega. Kostja esitas hagejale sellekohase kreeditarve. Käibemaksuseaduse mõttes saab

kreeditarve esitada juhul, kui maksukohustuslane tühistab kauba või teenuse kohta

esitatud arve või vähendab selle hinda. Kui kostja on hagejale esitatud arve tühistanud

või selle hinda vähendanud, ei saa kostja samaaegselt nõuda hagejalt selle tasumist.

12) Maakohus jättis menetluskulud ebaõigesti 89,46% osas hageja kanda. Igal juhul tuleb

jätta vastuhagi osas menetluskulud 89,46% ulatuses kostja kanda.

Kostja vastuapellatsioonkaebus

8. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

vastuhagi jäeti osaliselt rahuldamata ning teha asjas uue otsuse, millega:

1) rahuldada kostja kahjunõue (sh viivisenõue) seoses lepingu ennetähtaegse lõpetamisega

summas 3631 eurot 28 senti;

2) rahuldada kostja kahjunõue (sh viivisenõue) suurusega2287 eurot 50 senti (õigusabikulud)

täies ulatuses;

3) jätta menetluskulud hageja kanda.

8.1. Vastuapellatsioonkaebuse väited on kokkuvõttes järgmised:

1) Maakohus jättis ekslikult rahuldamata kostja lepingu ennetähtaegse lõpetamisega

seotud kahjunõude suurusega 3631 eurot 28 senti. Majandus- ja kutsetegevuses

tegutsevale isikule peab olema ettenähtav, et kohustuse rikkumine võib tuua teisele

lepingupoolele kaasa vastutuse teiste lepingupartnerite ees. Hagejale pidi olema teada,

et kostja võib sõlmida sõiduki liisimiseks omakorda liisingulepingu kolmanda

äriühinguga (vt üldtingimuste p-d 1.21, 2.1). Hagejaga sarnane ettevõtja võib eeldada

2-20-1857

selliste liisingulepingute sõlmimist kostja poolt. Tegemist on turustandardiga

liisinguäris. Kostjale oleks kahju tekkinud ka juhul, kui ta ei oleks sõiduautot

kolmandalt ettevõttelt liisinud, vaid ise selle välja ostnud. Lisaks eeltoodule ei rakendata

ettenähtavuse printsiipi juhul, kui rikkuja on tekitanud kahju tahtlikult või raske

hooletuse tõttu. Hageja on lepingut rikkunud ning mh hooldusvälba ületamine 7600 km

võrra (mille tagajärjel katkes ka sõiduki garantii) kujutab endast kas tahtlikku või raske

hooletuse tõttu lepingu rikkumist.

2) Maakohus on ebaõigesti vähendanud kostja õigusabikulude kahjunõuet. õiglane ei ole

panna kohtueelsete õigusabikulude nõude rahaline suurus sõltuma muude kahjunõuete

rahuldamise rahalisest suurusest. Hageja hagi jäeti täielikult rahuldamata ning kostja

vastuhagi rahuldati osaliselt (mh tuvastati hageja olulised lepingurikkumised). Sellises

olukorras ei ole õige järeldada, et õigusabikulude suurus sõltub konkreetse rahalise

nõude suurusest, mille kohus rahuldas. Kostja saavutas valdavas osas selle, mida ta

kohtumenetluses taotles.

3) Olukorras, kus kostja on vaidlustanud kohtuotsuse resolutsiooni, on kostja hinnangul

põhjendatud esitada seisukohad ka kohtuotsuse põhjendava osa kohta, mis on kostja

hinnangul ebaõiged. Maakohus asunud valele seisukohale, et teatud mugavusteenuste

osas ei ole hagejale nõuetekohast teenust osutatud.

4) Maakohus leidis ekslikult, et tuvastamata on sõiduki seisundi kontrolli teenuse

pakkumine. Kostja jääb selles osas maakohtus esitatud seisukohtade juurde.

5) Kostja on tõendanud ja põhjendanud, et näriliste tekitatud kahju ei ole olemuselt

kindlustusjuhtum ning hageja on seda möönnud. Kostja on teinud endast oleneva, et

selgitada välja, kas tegemist oli kindlustusjuhtumiga või mitte. Sellises olukorras on

ainetud etteheited, et kostja ei teavitanud kindlustusandjat kindlustusjuhtumist. Kuivõrd

kindlustusjuhtumit ei esinenud, ei olnud kostjal kindlustusandjat mitte millestki

teavitada. Kostja ei jätnud teenust osutamata.

6) Vastuhagiga seotud menetluskulud pidid jääma täies ulatuses hageja kanda, mitte

üksnes 10,54 % ulatuses.

Vastustaja seisukoht

9. Hageja vaidleb kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

10. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis

rahuldamata kostja nõude hageja vastu suurusega 4816 eurot 2 senti ning vastavas ulatuses

viivise nõude. Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust maa- ja ringkonnakohtus.

Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Hageja apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata ja kostja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

12. Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, mille üle ei vaidle

pooled ka apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel:

1) pooled sõlmisid 17. augustil 2018 lepingu, mille esemeks oli sõiduki Citroen Berlingo

BlueHDi 120 kasutusrent koos lepingu p-s 6 loetletud teenustega;

2-20-1857

2) hageja sai sõiduki valduse 24. augustil 2018;

3) sõiduki esimene korraline tehnohooldus tehti 11. märtsil 2019 läbisõidul 17 280 km;

4) sõiduk viibis teeninduses teist korda 2019. a aprillis, kolmandat korda 2019. a juunis,

neljandat korda 2019. a juulis ja viiendat korda 2019. a oktoobris, misjärel jäi sõiduk

kostja valdusesse;

5) kostja esitas hagejale 1. detsembril 2019 arve nr 2117803 summas 361 eurot + km,

maksetähtajaga 15. detsember 2019;

6) 17. detsembril 2019 edastas hageja kostjale tingimusliku ülesütlemisavalduse lepingu

lõpetamiseks olukorras, kus pooled ei suuda vaidluse lahendamises kokku leppida

hiljemalt 27. detsembriks 2019; kostja esindaja palvel pikendas hageja hiljem seda

tähtaega esmalt kuni 10. jaanuarini 2020 ning hiljem veel 17. jaanuarini 2020; pooled

selleks ajaks kompromissini ei jõudnud;

7) kostja esitas hagejale 16. jaanuaril 2020 lepingu ülesütlemisavalduse;

8) kostja müüs 12. mail 2020 sõiduki Ideal Auto OÜ-le hinnaga 9600 eurot, Ideal Auto

OÜ müüs 12. mail 2020 sõiduki KV Infra OÜ-le hinnaga 9600 eurot.

13. Kolleegium leiab, et maakohus jättis põhjendatult hageja nõuded rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selles osas maakohtu otsuse muutmiseks ega

tühistamiseks. Maakohus ei rikkunud asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme ega

kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega

pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Vastuhagi on maakohus rahuldanud osaliselt

ning kolleegiumi hinnangul tuleb vastuhagi rahuldamise ulatust muuta. Kolleegium käsitleb

esmalt haginõuet (I) ja seejärel vastuhagi (II).

I

14. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist.

15. Põhimõtteline vaidluskoht poolte vahel on selles, kas kostja vastutab sõiduki võimaliku

lepingutingimustele mittevastavuse eest VÕS § 362 lg 3 p-i 1 järgi. Õiguskirjanduses on leitud,

et VÕS § 362 lg 3 p-s 1 toodud erand kohaldub siis, kui liisinguandja reklaamib enda poolt

pakutavat liisingutoodet mitte kui krediiditoodet olulisemate krediiditingimuste (nt

intressimäära ja omafinantseeringu suuruse) kaudu, vaid kindla liisingueseme kasutustasu

suuruse järgi teatavas ajavahemikus. Vaidluse korral peab liisinguvõtja tõendama, et

liisingueseme valis liisinguandja (VÕS. Kommenteeritud väljaanne. II kd. Tallinn, Juura. § 362

kommetaar p 3.3).

15.1. Hageja tõi VÕS § 362 lg 3 p-i 1 kohaldamisel esile, et kostja poole pöördumist ei olnud

hageja sõidukit ega selle müüjat valinud ja lähtuvalt hageja kirjeldatud soovidest ja vajadusest

tegi kostja valiku kõikide turul olevate müüjate ja konkreetsete sõidukite vahel, mida hagejale

pakkuda. Hageja kirjeldab liisingulepingu sõlmimisele eelnenud suhtlust augustis 2018 ning

rõhutab, et tal puudus otsesuhtlus sõiduki müüjaga ja ta ei andnud juhiseid müüja isiku, vaid

üksnes sõiduki parameetrite kohta.

15.2. Praegusel juhul on ilmne, et kostja ei reklaaminud liisinguteenust kindla liisingueseme

kasutustasu suuruse järgi teatavas ajavahemikus. Kostja teenus ega selle reklaam ei väljendanud

seotust kindla sõidukiga. Lepingueelsetel läbirääkimistel määras hageja täpsed parameetrid,

millele sõiduk pidi vastama ( Berlingo varasem keretüüp). Täpsete parameetrite määramisel

võib juhtuda, et sellist sõidukit pakub turul mõni üksik müüja. Kostja soovis liisida kasutamata

sõidukit, milleks oli vana kerega Citroen Berlingo. Sellist sõidukit pakkus Eestis vaid Citroeni

volitatud edasimüüja Veho Eesti AS. VÕS § 362 lg 3 p-i 1 mõtteks ei ole kaasa tuua

2-20-1857

liisinguandja vastutust olukorras, kus klient esitab liisinguandjale sõiduki valikul parameetrid,

millele vastavat sõidukit pakub vaid üks müüja.

15.3. Kostja pakkus oma teenust turul lubades, et „lahendab kõik autopargiga seotud mured“.

See ei tähenda kolleegiumi hinnangul seda, et kostja oli valmis võtma vastutuse liisingueseme

puuduste eest. Puudustega sõiduki müügilepingust taganemise avalduse edastamine on lihtne

ühekordne toiming. Taganemise korral oleks liisinguleping näinud ette, et liisinguandja esindab

ja vahendab klienti sõiduki tagastamisel ja selle üle peetavatel läbirääkimistel. Üksnes asjaolu,

et kliendil on lõplik vastutus taganemisavalduse tegemisel, ei tähenda, et pakutav

mugavusteenus oleks kaotanud oma majandusliku sisu.

II

16. Vastuhagi on maakohus rahuldanud osaliselt ning kolleegiumi hinnangul tuleb selle

rahuldamise ulatust muuta. Nõustuda ei saa maakohtu järeldusega, et kostjal ei ole hageja vastu

lepingu lõpetamisest tulenevat kahjunõuet.

17. Vastuhagis on kostja esile toonud, et kostja otseseks varaliseks kahjuks seoses lepingu

ennetähtaegse lõpetamisega on liisinguandjale OP FINANCE AS-ile tasutud liisingulepingu

ennetähtaegse lõpetamise summa 12 725,08 eurot ja sõiduki müügihinna 9600 eurot vahe

3125,08 eurot ja liisinguandjale OP FINANCE AS-ile lepingu ennetähtaegse lõpetamise ja

sõiduki müügi vahele jäänud ajaperioodide eest tasutud liisingumaksed (periood veebruar kuni

aprill 2020) 453,87 eurot, millele lisanduvad intressid 52,33 eurot, kokku 506,20 eurot.

17.1. Kolleegium leiab, et kahju on hüvitatav VÕS § 127 lg 3 järgi. Õiguskirjanduses on leitud,

et majanduskäibes on üldjuhul alati mõistlikult ettenähtav, et kohustuse rikkumine võlgniku

poolt võib omakorda kaasa tuua võlausaldaja vastutuse oma lepingupartnerite ees (VÕS I.

Kommenteeritud väljaanne. § 127 lg 3 kommentaar, p 4.9.d). Sama on leitud kohtupraktikas

(Riigikohtu 6. märtsi 2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-03, p 12).

17.2. Hageja võib VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel nõuda kahju hüvitamist, kui on

täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt ka Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 27):

-

kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

-

kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole VÕS § 103

lg 1 järgi vabandatav;

-

hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

-

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

-

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav,

v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

-

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

17.3. Kohtu arvates pidi hagejale olema arusaadav, et kostja põhitegevuseks on sõidukite

liisimine ning liisingulepingu lõppemisel ei ole kostja huvides jätkata sõiduki kasutamist, vaid

ta võõrandab selle. Samuti pidi hagejale olema mõistlikult ettenähtav, et kostja võib olla sõiduki

hankimiseks sõlminud lepinguid kolmandate isikutega ning hageja lepingu ülesütlemisel

võivad kostjale nendest lepingutest tuleneda negatiivsed tagajärjed. Ettenähtavust VÕS § 127

lg 3 mõttes ei välista asjaolu, et hageja ei teadnud, et sõiduk ei kuulu kostjale. Kahju suuruse

ettenähtavuse seisukohast tuleb silmas pidada, et kui sõiduk oleks kuulunud kostjale, oleks

kostjal tekkinud kahjunõue VÕS § 367 lg 3 järgi ligikaudselt samas suuruses.

17.4. Kolleegium tuvastab, et Osaühingu Ideal ja OP FINANCE AS-i vahel oli sõlmitud

liisingleping nr 3516265 vaidlusaluse sõiduauto liisimiseks ning Osaühingu Ideal kohustuseks

selle raames oli tasuda põhiosamakseid ja intressi. Liisinglepingu ennetähtaegsel lõppemisel

moodustas OP FINANCE AS-i nõue Osaühingu Ideal vastu põhiosamaksetest 10 547,81 eurot

2-20-1857

(ilma KM-ita), intressidest 17,71 eurot ning arvelduskulust 50 eurot – kokku moodustas nõue

12 725,08 eurot (käibemaksuga summa) (Osaühingu Ideal 18. mai 2020 menetlusdokumendi

lisa 14). Hageja kostja nõuete suurust ei vaidlustanud ning leidis eelkõige, et kostja nõuded ei

olnud talle ettenähtavad.

17.5. Kostja kahjunõudest tuleb maha arvestada sõiduki võõrandamisest saadud tulu

9600 eurot. Vaidlust ei ole selles, et kostja müüs 12. mail 2020 sõiduki Ideal Auto OÜ-le

hinnaga 9600 eurot ning Ideal Auto OÜ müüs 12. mail 2020 sõiduki KV Infra OÜ-le hinnaga

9600 eurot.

17.6. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et sarnaste sõidukite müügikuulutustest (dtl 179jj)

nähtub, et selliste sõidukite tavaline turuväärtus on suurem, kuid kindla sõiduki väärtus oli

langenud asjaolude tõttu, mille eest hageja ei vastuta. Hageja väitis (dtl 155), et sõidukil olid

näriliste kahjustustest põhjustatud tehnilised rikked, sõiduki hooldusajalugu näitas, et esinenud

tehnilisi vigu ei suudetud korralikult tuvastada ega parandada ja seetõttu oli sõiduk madalama

väärtusega. Samuti vähendas sõiduki väärtust tootja garantii kaotus 2019. aasta lõpus sõiduki

hooldusvälba ületamise tõttu.

17.7. Hageja argumendid ei anna alust kostja kahjunõuet vähendada. Kui kostja oleks

õigusvastaselt liisingueseme väärtust vähendanud, annaks see aluse kahjunõuet vähendada

VÕS § 139 lg 1 järgi. Praegusel juhul aga kostja sõiduki väärtuse võimaliku vähenemise eest

ei vastuta. Kolleegium nõustub maakohtu arutlusega selle kohta, et hooldusvälba jälgimine oli

hageja ülesanne ning kostja selle eest ei vastuta. Nõustuda tuleb ka maakohtu põhjendustega

selle kohta, et kostja ei ole lepingust tulenevaid kohutusi rikkudes jätnud nõutaval tasemel

sõiduki remonti korraldamata.

17.8. Hagejalt tuleb välja mõista lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tekkinud kahju

3631,28 eurot. Kolleegium mõistab hagejalt kostja kasuks välja kasuks viivise VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras põhivõlalt 3631,28 eurot alates 19. maist 2020 kuni kohustuse

täieliku täitmiseni.

18. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja kohtueelsed õigusabikulud on VÕS § 128 lg 3 ja

VÕS § 115 lg 1 alusel kahjuna põhimõtteliselt hüvitatavad. Liisingulepingu rikkumisest

tulenevate nõuete maksma panekuks on kostja kohtumenetluse eelselt tasunud advokaadibüroo

TARK OÜ-le 2287,50 eurot (ilma käibemaksuta). Maakohus hindas, et VÕS § 128 lg 3 järgi

on põhjendatud õigusabikulud 4,5% tasust, kuivõrd maakohus luges kostja kahjunõuetest

põhjendatuks sama suure protsendi. Kolleegium muudab maakohtu otsust ning lõppastmes

rahuldab 51,79% vastuhagis esitatud nõuetest (9069,76 – 4697,4). Tulenevalt sellest hindab

kolleegium ümber õigusabikulude põhjendatuse ning leiab, et põhjendatud on 51,79%

õigusabikulust ehk 1184,73 eurot. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et nõuete

põhjendatust arvestada ei ole kostja suhtes õiglane. Kui lepingupool esitab õiguslikult alusetuid

nõudeid, ei pea vastaspool kandma sellest tulenevaid kulutusi.

19. Kolleegium mõistab hagejalt kostja kasuks välja viivise kahjunõudelt VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras põhivõlgnevuse osalt 1184,73 eurot alates 19. maist 2020 kuni

kohustuse täieliku täitmiseni.

Menetluskulude jaotus

20. TsMS § 163 lg 1 järgi jaotab kohus uuesti menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus.

Lõppastmes rahuldas ringkonnakohus 51,79% vastuhagis esitatud nõuetest (põhinõuded

väärtuses 11 357,26 eurot) ja jättis rahuldamata haginõuded (põhinõuded väärtuses

7871,18 eurot). Kolleegium jätab maakohtu menetluskuludest 71,52% hageja kanda ja 28,48%

2-20-1857

kostja kanda. Apellatsiooniastmes jättis kohus rahuldamata hageja põhinõuded 7871,18 eurot

ning rahuldas kostja nõuetest 5918,78 eurot 4816,01 eurot. Apellatsioonimenetluse kuludest

jätab ringkonnakohus 92% hageja kanda ja 8% kostja kanda (12 687,19÷13 789,96=92%).

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt