1-10-14085/9 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 6. detsember 2010

Kriminaalasja number 1-10-14085 Kohtukoosseis Paavo Randma, Sten Lind, Malle Preimer Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27. oktoobri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja

Z.F, ik XXX, XXXXXXXXXXXX,

XXXXXXXXXXXXXXXX, emakeel – vene keel, ei tööta,

elukohta ei oma, varem kohtulikult karistatud, viimati 23.03.2009.a. Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4 - § 25 lg 2 alusel vangistusega 4 k, KrMS § 238 lg 2 alusel vangistusega

2 k 20 p, KarS § 65 lg 2 alusel vangistusega 6 k 20 p.

Resolutsioon

Jätta Z.F-i apellatsioon kui ilmselt

põhjendamatu läbi vaatamata

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 25 lg 2 - Harju Maakohtu 27. oktoobri 2010 otsusega tunnistati Z.F § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 25. oktoobri 2010.

Z.F tunnistati süüdi selles, et ta varem süstemaatilise varguse eest karistatud isikuna, pani 6.10.2010 ja 25.10.2010 toime vargusena kvalifitseeritud kuriteod. Mõlemal juhul jäi kuritegu lõpule viimata turvatöötajate sekkumise tõttu.

2. apellatsiooni, milles ta palub tühistada maakohtu Maakohtu otsuse peale esitas Z.F otsus mõistetud karistuse osas. Apellant palub asendada mõistetud karistus ühiskondlikult kasuliku tööga ja/või kohaldada karistus tingimisi. Apellant selgitab, et ta kahetses kuritegude toimepanemist, samuti kinnitab ta, et tulevikus ta enam

kuritegusid ei soorita. Samuti oleks tal vaja viibida vabaduses selleks, et vormistada paberid invaliidsuspensioni saamiseks. Vabaduses viibides on tal olemas ka elukoht ja sugulaste toetus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole

konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi

juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas

esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb

ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud

argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult

asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult

kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega

apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas

kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning

ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus

ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist

taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).

4. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused

maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite (süüdistatavale mõistetud karistuse) muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata

põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes

süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56

lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. põhjendatud

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi

sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid

eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

6. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral

ning apellatsioon on ilmselgelt perspektiivitu. Mõlemad apellandi taotletud alternatiivid –

üldkasuliku töö kohaldamine või karistusest tingimisi vabastamine – eeldaksid käesoleval juhul kriminaalhoolduse rakendamist.

Vaagides karistuse mõistmist on maakohus selgelt märkinud, et süüdistatav on juba varem karistatud samalaadsete kuritegude toimepanemise eest, samuti karistatud väärtegude toimepanemise eest. Tal puudub kindel töökoht. Neid asjaolusid nimetades on maakohus edasiselt järeldanud, et juba need näitavad, et süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele. Apellatsioonis neid argumente seejuures ka ei vastustata. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium järgmist.

6.1 Üldkasuliku töö rakendamine tuleb kõne alla olukorras, kus seda nähakse nn vangistuse

vältimise viimase abinõuna ehk teisisõnu siis, kui isik on varasemalt kriminaalkorras karistamata

ning on alust arvata, et see meede suudab teda paremini suunata õiguskuulekusele. Midagi sellist

käesoleval juhtumil aga eeldada ei saa. Z.F on varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud, samuti tabati ta käesolevas kriminaalasjas ühel korral varguste toimepanemiselt, mis ei takistanud teda aga peatselt sooritamast uut varavastase kuriteo katset. Need asjaolud näitavad

üheselt, et Z.F ei ole isikuks, keda saaks allutada kriminaalhooldusele. Üldkasuliku töö mõistmist võivad takistada ka isikulised asjaolud, milleks Z.F puhul on karistusandmetest nähtuvalt (tlk 49-54) narkootiliste ainete tarvitamine. Selles osas tuleb apellatsioon jätta seega tähelepanuta kui ilmselt põhjendamatu.

6.2 Sama kehtib taotluse kohta jätta karistus tingimisi täitmisele pööramata. Nagu öeldud, on sisuliselt tuvastatav, et süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele.

Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse

vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Kohtupraktika on seejuures asunud seisukohale, et vaid süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on erandlikud

aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest

peab iseloomustama nn – vt RKKKo 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi märkimisväärne eripära vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04).

Sisuliselt tähendab see isiku suhtes teatud prognoosotsuse tegemist – kohus usub, et isik ei pane enam toime uusi õigusrikkumisi, mis võimaldabki jätta mõistetud karistuse täitmisele pööramata.

Apellant ei ole osundanud ühelegi asjaolule, mis iseloomustaks erandlikuna süüteo toimepanemise asjaolusid või tema isikut ja ringkonnakohtu arvates need ka puuduvad. Süüdistatava käitumise näol on tegemist sisuliselt reeglipärase ning teadliku teiste isikute omandi kahjustamisega, mis kujutab süüdistatavale sissetulekuallikat; seda näitab juba kuri- ja väärtegude arv, kus Z.F-i süü on

eelnevalt leidnud tõendamist. Ka süüdistatava isik ei anna vähimalgi määral alust positiivse

prognoosotsuse tegemiseks, mis võimaldaks teha järeldust, et mõistetud karistuse reaalne

ärakandmine oleks ebaotstarbekas. Kohtul puudub vähimgi veendumus, et süüdistatav suudaks

vabaduses käituda õiguskuulekalt. Pigem on Z.F enda senise käitumisega kinnitanud, et

karistused ei oma tema käitumise kujundamisel sisuliselt tähendust ning ka uuesti kinnipidamisasutusse sattumise võimalus ei takista teda kuritegude toimepanemisel; see välistab aga koheselt KarS § 73- § 74 ning ka § 69 sätete rakendamise.

7. Samuti puuduvad alused mõistetud karistuse vähendamiseks. Silmas tuleb pidada, et Z.F pani toime kuriteo, mille eest on võimalik mõista vabadusekaotuse kestusega kuni viis

aastat. Vangistuse minimaalne kestus on seejuures 30 päeva. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus maksimaalselt arvestanud kõiki karistuse mõistmisel tähendust omavaid asjaolusid ning

mõistnud karistuse süüdistatava teosüüle täielikult vastavas määras, mis ei hälbi väljakujunenud

karistuspraktikast. Apellant ei nimeta täiendavaid ning põhimõttelisi argumente, mis oleks

maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud sanktsiooniliigi

muutmise/karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt. Maksimaalselt on juba arvesse võetud seda, et Z.F tunnistas kuritegude toimepanemist ning kahetses.

Arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis, peab kriminaalkolleegium Z.F-ile vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – kuus kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra

- täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad igasugused veenvad argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas või individualiseerida valitud sanktsiooniliiki. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks. Viited vajadusele viibida vajaduses dokumentide vormistamiseks ei ole ilmselgelt asjaoludeks, mis

saaks tuua kaasa karistuse muutmise. Samuti ei ole märgitud asjaolud – elukoha olemasolu ning väidetav lähedaste toetus – suutnud tagada süüdistatava õiguskuulekust varasemalt. Puudub täielik alus arvamiseks, et need asjaolud võiksid toimida eripreventiivses tähenduses positiivselt praegusel hetkel.

8. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud

täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon

on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium

määras:

Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Paavo Randma

Sten Lind

Malle Preimer