2-21-3614/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. oktoober 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-3614

Kohtuasi

X hagi Y vastu kahjuhüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 21. oktoobri 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

9332,11 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Tanel Brandmeister

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja advokaat Katrin Paulus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 21. oktoobri 2021 otsus osas, millega rahuldati X hagi

Y vastu ja mõisteti Y-lt välja X kasuks kahjuhüvitis 8519,36 eurot, viivis

131,20 eurot ning viivis põhinõudelt alates 4. märtsist 2021 kuni põhinõude

täitmiseni, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning saata asi

tühistatud osas Pärnu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Pärnu Maakohtu 21. oktoobri 2021 otsus on jõustunud osas, millega jäeti

rahuldamata X hagi Y vastu kahjuhüvitise 199 euro ja viivise 29,20 euro nõudes.

3. Rahuldada Y apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-21-3614

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 8. märtsil 2021 Pärnu Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles palus

kostjalt välja mõista hageja kasuks kahjuhüvitis 8718,38 eurot ja viivis 160,40 eurot ning viivis

seadusjärgses määras põhinõudelt alates 4. märtsist 2021 kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1. veebruaril 2012 tähtajatu eluruumi

(korteri) XXX üürilepingu. Hageja ütles üürilepingu erakorraliselt üles 21. oktoobril 2019.

Poolte vahel sõlmiti kompromiss, mille kinnitas Pärnu Maakohus 3. septembri 2020 määrusega

tsiviilasjas 2-19-18330, mille kohaselt kostja pidi vabastama korteri hiljemalt 3. oktoobril 2020.

Kostja vabastas korteri 2. oktoobril 2020, jättes korterivõtmed naaberkorteri omanike kätte.

Hageja sai ligipääsu korterile 3. oktoobril 2020 ning tuvastas, et korteris on kahjustused, mida

ei saa pidada harilikuks kulumiseks. Ruumide uksepaled ja seinad olid kostja loomad ära

rikkunud nii kraapimise kui ka väljaheidetega, põrandatel olid niiskuskahjustused, aknad ja

aknalauad hallitasid, mööbel oli tugevalt määrdunud või kasutuskõlbmatu. Korter haises

loomsete väljaheidete järgi. Hageja võttis pakkumised korteri seisukorra taastamiseks selliseks

nagu see oli enne lepingu sõlmimist arvestades loomulikku kulumist. Hageja pöördus esindaja

vahendusel kostja poole tuues välja puudused, mis korteris olid tekkinud perioodil, mil kostja

valdas korterit, paludes kahju hüvitada kõige odavama hinnapakkumise järgi. Kostja hageja

pöördumisetele ei vastanud. Remonttööde teostamine maksis 7550 eurot ja korteri taastamiseks

soetatud materjalid maksid 1168,38 eurot. Hageja nõuab kostjalt seadusjärgset viivist alates

10. augustist 2020, kui hageja pöördus kostja poole ettepanekuga hüvitada tekitatud kahju.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4. Pooled olid kokku leppinud, et neil ei ole teineteise vastu pretensioone ning nad ei esita

teineteise vastu üürilepingust tulenevalt rohkem nõudeid. Hageja ei ole tõendanud, et näidatud

kulutused on seotud vaidlusaluse korteriga. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on korterit

kaheksa-aastase hariliku kasutamise järel kahjustanud üle hariliku kulumise määra ja sellega

tekitanud hagejale kahju. Kostja tasus üürilepingu sõlmimisel tagatisraha 199 eurot, mis tuleb

hageja nõutavast summast maha arvata.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Pärnu Maakohus mõistis 21. oktoobri 2021 otsusega kostjalt välja hageja kasuks

kahjuhüvitise 8519,36 eurot, viivise 131,20 eurot ning viivise põhinõudelt 8519,36 eurot alates

4. märtsist 2021 kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis kostja menetluskuludest 97,59%

hageja kanda ja kostja menetluskuludest 2,41% kostja kanda. Menetluskulude tasaarvestuse

2-21-3614

tulemusena mõistis maakohus kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud 2250,70 eurot ja

viivise.

6. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nende vahel oli sõlmitud

1. veebruaril 2012 tähtajatu üürileping, mille esemeks oli eluruum aadressil XXX. Vaidlust ei

ole, et hageja ütles üürilepingu erakorraliselt üles 21. oktoobril 2019 ning kostja vabastas

üüritud eluruumi 3. oktoobril 2020 (maakohtu otsuses ekslikult märgitud 3. septembril 2020).

7. Maakohus tuvastas, et Pärnu Maakohtu 3. septembri 2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-

18330 kinnitati poolte vahel sõlmitud kompromissleping, mille kohaselt kostja kohustus

vabastama üüripinna asukohaga XXX hiljemalt 3. oktoobril 2020 ja pooled loobusid oma

nõuetest teineteise vastu.

8. Maakohus veendus, et pooled said 3. septembri 2020 kompromissi sõlmides ühtmoodi aru,

et nad loobuvad teineteise vastu ainult kompromissi sõlmimise hetkeks esitatud nõuetest.

Kohtulikust kompromissist nähtub sõnaselgelt, et pooled leppisid kokku selles, et nad loobuvad

olemasolevatest nõuetest teineteise vastu. Seega ei leppinud pooled kohtulikus kompromissis

kokku, et nad loobuvad üürilepinguga seotud tulevikus tekkivatest nõuetest teineteise vastu.

9. Üürilepingu sõlmimisel koostatud eluruumi üleandmisakti ja fotodega luges maakohus

tuvastatuks, et eluruumi seisukord üleandmisel 1. veebruaril 2012 oli hea, eluruum oli

kasutuskõlblik, sh niiskuskahjustuste kohta andmeid ei olnud. Seega on hageja tõendanud, et

seisuga 1. veebruaril 2012 üürile antavas eluruumis puudusid igasugused niiskuskahjustused.

Kui üüritud asja üürnikule üleandmisel koostati asja üleandmisakt, eeldatakse, et asi anti üle

üleandmisaktis toodud seisundis. Kostja vastupidist tõendanud ei ole.

10. Eluruumi olukord on fikseeritud 3. oktoobri 2020 seisuga fotode, video ja ülevaatusaktiga,

millega on tõendamist leidnud, et eluruumile olid tekkinud kostja valduses olemise aja jooksul

järgmised kahjustused: loomad olid ära rikkunud ruumide uksepaled; loomad olid seinad ära

rikkunud nii kraapimise kui ka väljaheidetega; seinad olid soditud; tapeet oli maha kistud;

põrandatel olid niiskuse kahjustused; aknad ja aknalauad hallitasid; mööbel oli kas tugevalt

määrdunud või kasutuskõlbmatu; loomade poolt täis urineeritud seinte tõttu haises terve korter.

Need kahjustused eluruumil on üle hariliku kulumise määra, mis võiks tekkida eluruumi

kaheksa-aastase hariliku kasutamise järel.

11. Kuna seisuga 1. veebruar 2012 ei olnud korteril 3. oktoobri 2020 kahjustusi, siis said need

kahjustused tekkida ajal, mil eluruum oli kostja valduses. Asjas kogutud tõenditega on

tõendatud, et kostja tagastas eluruumi seisundis, mis ei vasta asja lepingujärgsele kasutusele.

Eluruumi ei ole võimalik kasutada seisundis, mis fikseeriti 3. oktoobril 2020. Kostja, pidades

eluruumis koduloomi, ei olnud piisavalt hoolas korteris puhtuse hoidmisel ega loomade üle

järelevalve teostamisel, mille tagajärjel on eluruumi kahjustatud ulatuses, mida maakohus ei

saanud pidada lepingujärgseks amortisatsiooniks. Kostja on rikkunud üürilepingu p 8.3, mis

kohustas kostjat tagastama korter üleandmise-vastuvõtmise aktis fikseeritud seisundis,

arvestades normaalset kulumist.

12. Kostja ei ole tõendanud, et üüritud eluruumi kahjustamine toimus asjaoludel, mis ei

tulenenud kostjast. Seega vastutab kostja üüritud eluruumile tekitatud kahjustuste eest.

13. Hageja on tõendanud, et üürile antud eluruumi kahustuste tuvastamise ja kõrvaldamisega

on hageja kandud kahju kokku summas 8718,36 eurot. Hageja valis hinnapakkumiste seast

välja Karet Viimistlus OÜ hinnapakkumise, mis oli tehtud pakkumistest kõige madalam.

2-21-3614

Hageja tasus Karet Viimistlus OÜ-le korteri remonditööde eest 7550 eurot. Hageja tasus

ehitusmaterjali eest 1168,36 eurot. Maakohus leidis, et hageja esitatud kviitungitel märgitud

materjalid olid korteril tuvastatud kahjude likvideerimiseks vajalikud. Kostja vastupidist

tõendanud ei ole.

14. Kuna hageja pöördus kostja poole seoses hagejal tekkinud kahjuga kahel korral,

6. novembril 2020 ja 10. detsembril 2020, kuid kostja hageja pöördumistele ei reageerinud, siis

on täidetud seaduses ettenähtud täiendava tähtaja määramise kohustus, et kostja oleks saanud

ise puudused kõrvaldada.

15. Kostja on üürilepingu p 7.1 alusel tasunud hagejale 199 eurot, s.o ühe kuu üüritasu

tagamaks lepingu kehtivuse ajal ja ühe kuu jooksul pärast lepingu lõppemist kõigi lepingust

tulenevate põhi- ja kõrvalnõuete täitmist. Eluruumi üürilepingu p 7.2 kohaselt on üürileandjal

õigus tagastada üürnikule deposiit ühe kuu möödumisel, arvates lepingu lõppemise või

ülesütlemise kuupäevast eeldusel, et üürileandjal ei ole üürniku vastu varalisi nõudeid ja/või

puudub alus selliste nõuete tekkimiseks. Üürileandjal on õigus deposiidist maha arvestada

üürniku võlgnevused ja üürileandja varale tekitatud kahju. Seega on hagejal õigus tagatisrahast

maha arvestada kostja poolt hageja varale tekitatud kahju ja kostjalt tuleb välja mõista

8519,36 eurot (8718,36 – 199 eurot) hageja kasuks.

16. Hageja viivisenõue on põhjendatud osaliselt. Hageja on andnud 10. detsembril 2020

kostjale kahju hüvitamiseks lõpptähtaja 28. detsember 2020, mistõttu saab viivise arvestamist

alustada alates 29. detsembrist 2020 ning hagiavalduse esitamise seisuga 8. märts 2021 on

viivise suuruseks 131,20 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista ka viivis põhinõudelt seaduses sätestatud suuruses alates 9. märtsist

2021 kuni põhinõude täitmiseni.

17. Maakohus rahuldas hageja nõuded osaliselt ja leidis, et on õiglane jätta hageja

menetluskuludest 97,59% kostja kanda ning kostja menetluskuludest 2,41% hageja kanda.

18. Hageja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud summas 2332 eurot, millest kostja peab

hagejale hüvitama 2275,80 eurot. Kostja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud summas

1041,40 eurot, millest hageja peab kostjale hüvitama 25,10 eurot.

Apellatsioonkaebus

19. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus hagi rahuldavas

ja menetluskulusid kostja kanda jätvas osas ning teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult

rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

20. Maakohus rikkus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme. Nõuete esitamine kostja vastu

on tulenevalt poolte vahel sõlmitud kompromissist välistatud.

21. Pärnu Maakohtu menetluses oli tsiviilasi nr 2-19-18330, mille esemeks oli kostja hagi

hageja vastu üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja hageja vastuhagi kostja vastu

üürilepingu ülesütlemise kehtivuse tuvastamiseks, hüvitiste väljamõistmiseks ja eluruumi

vabastamiseks. Tsiviilasi lõppes pooltevahelise kompromissiga 3. septembril 2020.

Kompromissi p 1.2 kohaselt loobuvad pooled oma nõuetest teineteise vastu. Hagi aluseks oli

käesolevas tsiviilasjas esitatud hagi aluseks olev üürileping ja selle ese. Kostja ei nõustu

maakohtu tõlgendusega, et pooled leppisid üksnes kompromissi sõlmimise hetkeks tekkinud ja

esitatud nõuetest loobumises ning pooled ei olnud kokku leppinud selles, et nad loobuvad ka

2-21-3614

tulevikus tekkivatest nõuetest. Pooled leppisid ühiselt kokku selles, et nad loobuvad tsiviilasjas

nr 2-19-18330 vaidluse raames üksteise suhtes nõuetest. Pooled ei täpsustanud, kas nad

loobuvad vaidlusvälistest nõuetest, s.o nendest, mis ei puudutanud vaidlust või vaidlusesisestest

nõuetest. Seega on loogiline tõlgendada kompromissis kokkulepitut selliselt et pooled loobusid

kõigist nõuetest, mis tulenevad või võivad tuleneda vaidlusalusest üürilepingust. Maakohus

jättis tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 75 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 29 sätestatud

reegleid arvestamata ning oma siseveendumuse põhjendamata.

22. Hagejal tekkinud kahju on tõendamata. Maakohus ei arvestanud kostja vastuväiteid, et

hageja kasutas eluruumi üleandmise akti juues fotosid, mis pärinesid 2011. aasta sügisel

avaldatud korteri müügikuulutusest, mitte 1. veebruaril 2012 üürilepingu sõlmimise ajal tehtud

fotodest, mida ei eksisteerigi, ega sellest, et 2012 eluruumi üleandmisaktis on korteri

seisukorraks märgitud „hea“, mistõttu ei olnud korter „väga heas“ seisukorras. Kuna puuduvad

igasugused viited põranda, akende ja tapeeditaguste seisukorra kohta, siis ei ole tõsikindlalt

fikseeritud, milline oli korteri seisukord 1. veebruaril 2012, kui korter kostjale üle anti. Samuti

pole peale korteri vabastamist alates 3. oktoobrist 2020 teostatud ekspertiisi, et hinnata kostja

tekitatud kahju suurust. Maakohus jättis täielikult käsitlemata ja hindamata kostja vastuväited

tekitatud kahju suuruse kohta.

Vastustaja seisukoht

23. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

24. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 656 lg 1 p 5 ja 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas,

millega hagi rahuldati kostja vastu kahjuhüvitise 8519,36 euro ja viivise väljamõistmiseks,

samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas tuleb asi saata

uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kolleegium märgib, et kuigi kostja on apellatsioonkaebuses

taotlenud maakohtu otsuse osalist tühistamist ja tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega

jätta hagi rahuldamata, siis ei ole ringkonnakohus kostja taotlusega seotud. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

25. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja ei

vaidlusta maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hagi kostja vastu kahjuhüvitise

199 euro ja viivise 29,20 euro väljamõistmiseks rahuldamata. Selles osas on maakohtu otsus

TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

26. Hageja esitas üürilepingu rikkumisest tuleneva kahjuhüvitise (puuduste kõrvaldamiseks

tehtud kulutuste) ja viivise nõude. Hagiavalduse kohaselt on kostja rikkunud hagejale eluruumi

tagastades üürilepingu p 8.3, mille kohaselt pidi kostja tagastama korteri üleandmise-

vastuvõtmise aktis fikseeritud seisundis, arvestades normaalset kulumist, mistõttu on hagejal

tekkinud kahju 8718,38 eurot. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole

tema hagejale kahju tekitanud.

27. Maakohus leidis, et hageja kahju hüvitamise nõue tuleb rahuldada 8519,36 euro ulatuses.

Maakohus tuvastas, et kostja on rikkunud 1. veebruaril 2012 sõlmitud üürilepingu p 8.3,

2-21-3614

tagastades hagejale 3. oktoobriks 2020 eluruumi, mis oli kahjustatud üle hariliku kulumise

määra, millega on põhjustanud hagejale kahju 8718,38 eurot. Kõik kostja vastuväited on otsitud

ja paljasõnalised, ühtegi tõendit kostja oma väidete kinnitamiseks esitanud ei ole.

28. Kolleegiumi hinnangul on maakohus rikkunud selgitamiskohustust ja jaotanud ebaõigesti

tõendamiskoormise ning seetõttu on jäänud asjas olulised asjaolud välja selgitamata.

Kohtupraktikas on leitud, et menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes (TsMS § 2) peab

ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja

esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada (vt

nt Riigikohtu 16. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 16). Praegusel juhul on

põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks

eelmenetluse staadiumis, sest maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses

selgitamiskohustust ja jaotanud ebaõigesti tõendamiskoormise (TsMS § 329 lg 3, § 351 lg-d 1

ja 2 ja § 392 lg 1 p-d 1–4).

29. VÕS § 334 lg 1 järgi peab üürnik üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist

tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. VÕS § 334 lg 2 kohaselt

vastutab üürnik üüritud asja kahjustumise eest, mis toimub ajal, kui asi oli üürniku valduses,

kui ta ei tõenda, et kahjustumine toimus asjaoludel, mis ei tulenenud temast. Üürnik ei vastuta

asja hariliku kulumise, halvenemise ja muutuste eest, mis kaasnevad asja lepingujärgse

kasutamisega.

30. Seega vastutab üürnik üksnes puuduste eest, mis on tekkinud ajal, mil ruumid olid tema

kasutuses, ning mis ületavad asja lepingujärgsel kasutamisel harilikult tekkivat kulumist,

kahjustusi ja muutusi. Lepingulise kahjuhüvitise nõude aluse annab üürileandjale VÕS § 115

lg 1, mille kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega

või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja

arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest

tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Üldjuhul võib sellise nõude VÕS § 115 lg 2 järgi esitada

alles pärast täitmiseks antud täiendava tähtaja möödumist, sellest erand on sätestatud

VÕS § 115 lg-s 3. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku

asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju

hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kui asja on kahjustatud, hõlmab

kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud (VÕS § 132 lg 3).

31. Riigikohtu praktika järgi võib VÕS § 115 lg 1 ning § 127 ja § 128 alusel võlausaldaja

lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised

eeldused (vt nt Riigikohtu 25. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-15, p 11):

• võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

• võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1);

• võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

• kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

• kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav,

v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

32. Hageja tõi esile, et kostja on hagejale tagastanud eluruumid kahjustustega, mida ei saa

pidada normaalseks kulumiseks, sest ruumide uksepaled ja seinad on loomade poolt rikutud,

põrandatel on niiskuse kahjustused, aknad ja aknalauad hallitavad, kogu mööbel on kas tugevalt

määrdunud või kasutuskõlbmatu ning terve korter haises loomsete väljaheidete järgi. Hagejal

2-21-3614

on tekkinud korteri kahjustuste likvideerimisega seoses kahju 8718,38 eurot. Kostja vaidles

hagile vastu, et tema ei ole hagejale tekitanud kahju. 9. juuni 2021 kohtuistungil selgitas

maakohus pooltele, et hageja on oma nõuet tõendanud ning kui kostja soovib hageja nõudele

vastu vaielda, siis peab kostja esitama tõendid selle kohta, et hagejal nõuet ei ole. Vastuseks

kostja 1. septembri 2021 taotlusele selgitada tõendamiskoormist, et kostja ei pea tõendama oma

väiteid enne, kui hageja pole tõendanud kahju tekkimist ega kahju suurust, kordas maakohus

9. septembri 2021 kohtuistungil oma seisukohta, et hageja on oma nõuet piisavalt tõendanud ja

hageja rohkem midagi esitama ei pea, mistõttu on kostja ise jätnud kasutamata võimaluse

esitada tõendeid kohtu määratud tähtajaks.

33. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kostja peab tõendama oma vastuväiteid kahjuhüvitise

nõudele enne, kui ei ole selge, millest hageja kahju hüvitamise nõue koosneb. Hageja peab

TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid

asjaolusid, v.a vastutuse puudumine rikkumise eest. Hageja peab näitama, millest tema kahju

hüvitamise nõue koosneb, et kostjal oleks võimalik sellele esitada vastuväiteid ja tõendeid (vt

Riigikohtu 10. juuni 2015 Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-15, p 17).

34. Hagiavalduse kohaselt hindas Karet Viimistlus OÜ hagejal tekkinud kahju eluruumi

kahjustuste, mida ei saa pidada normaalseks kulumiseks, likvideerimiseks 9195 eurot. Hageja

tasus Karet Viimistlus OÜ-le 7550 eurot remonditööde eest, mida hageja soovib tõendada

hagiavaldusele esitatud arvega, ja 1168,38 eurot materjalide eest, mida hageja soovib tõendada

hagiavaldusele lisatud tšekkidega. Hagiavalduses ei ole hageja esitanud väiteid, missuguseid

konkreetseid remonditöid ja milliste eluruumide või eluruumi kahjustuste kõrvaldamiseks

hageja tegi, missuguseid materjale ja millises ulatuses ning missuguse maksumusega hageja

kasutas, et tuvastada, kas need kulutused sellises suuruses on olnud vajalikud eluruumi

kahjustuste

kõrvaldamiseks

(ruumide

rikutud

uksepalede

ja

seinte,

põrandate

niiskuskahjustuste, akende ja aknalaudade hallituse, määrdunud mööbli ja haisu

kõrvaldamiseks), ja mida ei saanud pidada normaalseks kulumiseks. Hagiavaldusest ei selgu

kuidas on hagejal tekkinud kahju eluruumi kahjustuste kõrvaldamiseks 8718,38 eurot

põhjuslikus seoses kostja kohustuse rikkumisega tagastada eluruum seisundis, mida ei saa

pidada normaalseks kulumiseks. Samuti ei nähtu, kas hagejal tekkinud kahju on hõlmatud

lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ja ettenähtav lepingu sõlmimise ajal. Kostja

vastuväidetele vastuseks on hageja märkinud, et hagiavalduse lisade põhjal on näha, mis tööd

on eluruumis vajalikud ja seetõttu saab tuletada, mis materjalid olid vajalikud. Samuti olevat

võimalik tšekkide põhjal hinnata, mis tooteid on ostetud ning kas need konkreetsed tooted on

korterisse paigaldatud, näiteks põrandaliistud ja parkett, tapeet ja muud materjalid. Kolleegiumi

arvates on maakohus ebaõigesti leidnud, et hageja esitatud tõendid on piisavad hageja nõude

tõendamiseks, sest hageja ei ole hagiavalduses esitanud kahju suuruse kohta muud väidet, kui

et tema kahjuks on 8718,38 eurot. Kostja ega kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid

otsima, vaid hageja peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui kostja asjaolu

vaidlustab, siis peab hageja välja tooma millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks tugineb

(vt Riigikohtu 21. oktoobri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305, p 17). Kolleegium peab

vajalikuks selgitada, et üldsõnalised viited hinnapakkumistele või tšekid ehitusmaterjalide

ostuks ei pruugi olla piisavad, et tuvastada, millised konkreetsed tööd eluruumil olevate

kahjustuste kõrvaldamiseks on tehtud.

35. Olukorras, kus maakohus on juba eelmenetluses öelnud, et hagejal tekkinud kahju on

tõendatud, kuid maakohus on jätnud välja selgitamata asjaolud missugune kahju ja missuguses

ulatuses on hagejal tekkinud seoses kostja kohustuse rikkumisega, ei saanud maakohus

kohustada kostjat esitama tõendeid oma vastuväidete tõendamiseks. Maakohus oleks pidanud

selgitama hagejale, millised olulised asjaolud kahjuhüvitise nõude rahuldamise eelduseks peab

2-21-3614

hageja hagiavalduses esile tooma, et siis välja selgitada millistele tõenditele hageja

hagiavalduses esitatud asjaolude tõendamiseks tugineb. Alles seejärel, kui hageja on esitanud

hagiavalduses esitatud asjaolude tõendamiseks tõendid, et tema kahju 8718,38 eurot võis

tekkida kostja lepingu rikkumise tagajärjel, peab kostja tõendama oma vastuväiteid, et tema ei

ole hagejale kahju tekitanud. Seetõttu ei saanud maakohus kostjale ette heita ainult vastuväidete

esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid oma nõude aluseks olevate asjaolude

tõendamiseks. Kuna maakohus on rikkunud selgitamiskohustust ja jaotanud ebaõigesti

tõendamiskoormise, siis on võimalik, et need maakohtu olulised rikkumised mõjutasid asja

lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

Apellatsiooniastmes esmakordselt asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi

olulises ulatuses tuvastamine rikub kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust

kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.

Sellises olukorras tuleb asi saata maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluses staadiumis.

36. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbi vaatamiseks apellatsioonkaebuse põhjendustest

ja selles esitaud asjaoludest olenemata menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, siis ei

pea kolleegium vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuse kõiki väiteid. Apellatsioonkaebuses

esitatud uued asjaolud ja tõendid on võimalik esitada maakohtule. Ringkonnakohus märgib

seejuures, et ei saa asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saates ette kirjutada, millisele

järeldusele tuleb jõuda tõendite hindamisel või asjaolude tuvastamisel, sest maakohtule on

kohustuslikud vaid ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel

(TsMS § 658 lg 2).

37. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada tõendamiskoormise jaotust ja anda

pooltele võimalus esitada soovi korral täiendavaid asjaolusid ja tõendeid.

Menetluskulude jaotus

38. Kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks

läbivaatamiseks, siis TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt jätab ta menetluskulude jaotuse

alama astme kohtu otsustada.

39. Kuna ringkonnkohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust. Menetluskulude

jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele.

Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele

TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse

jõustumist määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)