2-20-5167/183 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

7. oktoober 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-5167

Kohtuasi

X avaldus X ja Y ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks Q suhtes ja Q hooldusõiguse osaliseks

üleandmiseks X-le

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22. novembri 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Y määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Harry Ots

Puudutatud

isik

(alaealine

laps)

Q

(isikukood

XXXXXXXXX), määratud esindaja vandeadvokaat

Meelis Masso

Puudutatud isik Y (isikukood XXXXXXXXX)

Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu ja

Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Y 10. augusti 2022. a taotlus Harju Maakohtu 4. mai 2020. a määrusega

kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamiseks rahuldamata.

2. Tühistada Harju Maakohtu 22. novembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-5167

osas, millega maakohus rahuldas osaliselt avalduse ning lõpetas osaliselt X ja Y

ühise hooldusõiguse lapse Q suhtes ning andis X-le üle ainuhooldusõiguse Q elukoha

määramise osas Eesti Vabariigi piires, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata

asi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Harju Maakohtu 22. novembri 2021. a määrus on jõustunud osas, millega avaldus

jäeti rahuldamata osas, milles X taotles vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes

osalist lõpetamist ja ainuhooldusõiguse endale üleandmist hariduse ja tervise

küsimustes.

4. Rahuldada Y määruskaebus osaliselt.

2-20-5167

2 (13)

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (avaldaja, ema) esitas 6. aprillil 2020 avalduse tema ja Y (puudutatud isik, isa) ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks Q (puudutatud isik, laps) suhtes ja ainuhooldusõiguse

üleandmiseks emale. Ema loobus 9. juuni 2020. a ärakuulamisel nõudest lapse hooldusõiguse

täielikult avaldajale üleandmiseks ning soovis jätkata menetlust lapse hooldusõiguse osaliseks

üleandmiseks emale lapse elukoha, hariduse ja tervise küsimustes.

2. Maakohus lõpetas 4. oktoobri 2021. a määrusega menetluse avalduses ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks lapse suhtes ja lapse hooldusõiguse täielikuks üleandmiseks emale, v.a elukoha,

hariduse ja tervise küsimustes. Maakohus jätkas menetlust avalduses ühise hooldusõiguse

osaliseks lõpetamiseks lapse suhtes ja lapse hooldusõiguse osaliseks üleandmiseks emale

elukoha, hariduse ja tervise küsimustes.

3. Avalduse ja selle täpsustuse kohaselt on avaldaja ja puudutatud isik lapse vanemad. Vanemad

elavad eraldi. Harju Maakohtu 17. novembri 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-56538

lõpetati osaliselt vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes ning anti isale ainuotsustusõigus

lapse viibimiskoha määramise osas. Laps elas aastaid isa juures. Ema viibis suurema osa ajast

välismaal. Vanemad ei ole omavahel hooldusõiguslikes küsimustes koostööd teinud. Laps

teatas 26. märtsil 2020 emale, et isa kasutab tema suhtes vägivalda, mille peale ema pöördus

politseisse ning laps viidi 26. märtsil 2020 Tallinna Laste Turvakeskusesse. Isa nõusolekul

viibis laps turvakodus. Isa suhtes alustati 31. märtsil 2020 kriminaalmenetlust

karistusseadustiku (KarS) § 121 alusel lapse kehalises väärkohtlemises. Laps keeldus elamast

koos isaga ning soovis elada koos emaga. Tallinna Laste Turvakeskus leidis, et lapse huvides

ei ole viibida turvakeskuses ning nad soovisid anda lapse üle emale. Samal seisukohal oli ka

Lasnamäe Linnaosa Valitsuse lastekaitse vanemspetsialist MP. Harju Maakohtu 17. novembri

2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-56538 seda ei võimaldanud.

4. Maakohus kohaldas praeguses asjas 4. mai 2020. a määrusega esialgset õiguskaitset ning

muutis Harju Maakohtu 17. novembri 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-56538 määratud

otsustusõigust ja andis ainuotsustusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas isalt üle emale.

Kohus määras, et emal on ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha määramise osas Eesti Vabariigi

piires kuni praeguses tsiviilasjas lõpplahendi jõustumiseni. Maakohus märkis määruse

resolutsioonis, et ülejäänud osas säilib vanematel ühine hooldusõigus.

5. Isa ei nõustu avaldusega ja vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisega. Isa palus jätta

avalduse läbi vaatamata, alternatiivselt rahuldamata. Lapse huvides ei ole hooldusõiguse

üleandmine emale, kes ei ole lapse kasvatamises osalenud kuus aastat. Samuti võib ema lahkuda

lapsega Eestist välisriiki. Ajal, kui laps elas temaga, tegeles isa üksinda lapse hariduse ja tervise

küsimustega.

Sisuline alus avalduse läbivaatamiseks puudub. Ema hooldusõigust on tsiviilasjas nr 2-14-

56538 17. novembri 2014. a määrusega osaliselt piiratud, s.o lapse viibimiskoha määramise

osas. Ema ei ole esitanud kohtule osalise hooldusõiguse taastamise (üleandmise) avaldust

perekonnaseaduse (PKS) § 138 alusel, vaid taotleb vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist

PKS § 137 alusel. Enne avalduse lahendamist tuleks kohtul esmalt menetleda ema

hooldusõiguse taastamise (selle üleandmise) küsimust lapse viibimiskoha määramise osas PKS

§ 138 alusel. Varasema kohtulahendi tegemise aluseks olevad asjaolud ei ole muutunud ja alust

2-20-5167

3 (13)

lapse emale lapse viibimiskoha osas (ja teistes küsimustes) ainuhooldusõiguse üleandmiseks ei

ole. Seetõttu palus isa jätta avaldus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 või lg

3 alusel läbi vaatamata.

Lapse viimine Tallinna Laste Turvakodusse ja isa suhtes kriminaalasja algatamine on ema poolt

kunstlikult korraldatud. Isa armastab last väga ja ei ole kunagi olnud lapse suhtes vägivaldne

või last väärkohelnud, sh last füüsiliselt karistanud. Lapsel on diagnoositud aktiivsus- ja

tähelepanuhäire (ATH) ning tegemist on erivajadustega lapsega. Lapsel esinevad ATH tõttu

käitumishäired ja impulsiivsed agressiivsushood, mil isa on sunnitud lapse maha rahustama,

vajadusel ka last füüsiliselt kinni hoidma, et ta endale haiget ei teeks. Isa ei ole kasutanud

füüsilist jõudu karistamise eesmärgil, vaid lapse rahustamise eesmärgil, et ta oma käitumisega

ei kujutaks ohtu enda elule või tervisele. Samuti ei ole isa kunagi selliseid intsidente varjanud

ja on neist omal initsiatiivil ka lastekaitsetöötajale rääkinud.

Lapse huvides ei ole hooldusõiguse üleandmine emale, kes ei ole lapse kasvatamises viimased

kuus aastat osalenud. Lapse hooldusõigus peaks olema üksnes sellel vanemal, kes seda

faktiliselt igapäevaselt teostab.

Menetluskulud palus isa jätta ema kanda.

6. Lapsele määratud esindaja toetas oma viimases seisukohas avalduse osalist rahuldamist.

Lapse huvides on vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine osaliselt nii, et emale jääb

ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha, hariduse ja tervise osas. Viibimiskoha määramise õiguse

võiks piirata Eesti Vabariigiga. Vanemate erimeelsusi arvestades ei ole vanemate ühise

hooldusõiguse säilitamine lapse huvides. Lapsel on ema juures tagatud turvatunne ja heaolu.

Puudub mõistlik põhjus lapsele püsivaks muutunud positiivset elukorraldust uuesti muutma

hakata.

7. Tallinna linna esindajad toetavad avalduse rahuldamist. Avaldus vastab lapse huvidele ja

vajadustele ning tagab lapsele stabiilse ja turvalise elukorralduse. Ema arvestab lapse huvide ja

vajadustega ning teostab lapse hooldusõigust lapse heaolust lähtuvalt ning tagab sellega lapsele

stabiilse elukorralduse. Samas ei ole Tallinna linna esindajad veendunud, et isa poolt varasemalt

lapse suhtes vastu võetud otsused on olnud lapse huve, arengut ja heaolu arvestavad (mitu korda

kooli vahetamine, lapse vanemasse klassi panemine jmt). Lapse igapäevasel kasvatamisel ja

hooldamisel ning lapsesse puutuvate oluliste otsuste vastuvõtmisel puudub vanemate vahel

üksmeel, millest võib eeldada, et ka tulevikus jätkuvad vanemate vahel analoogse sisuga

vaidlused lapse osas.

Maakohtu määrus ja põhjendused

8. Maakohus rahuldas 22. novembri 2021. a määrusega avalduse osaliselt ja lõpetas osaliselt

vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes ning andis emale üle ainuhooldusõiguse lapse

elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires. Maakohus märkis, et ülejäänud osas säilib

vanematel ühine hooldusõigus. Maakohus jättis riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud Eesti

Vabariigi kanda ning ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

9. Kohus ei nõustunud isa taotlusega jätta avaldus TsMS § 423 lg-te 2 või 3 alusel läbi

vaatamata. Kohus jäi selles osas 19. juuni 2020. a kirjas esile toodud seisukoha juurde.

10. Maakohus selgitas, et PKS § 116 lg 1 järgi on vanematel üldjuhul oma lapse suhtes võrdsed

õigused ja kohustused. Vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus.

Hooldusõigus tähendab PKS § 116 lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda

oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara

2-20-5167

4 (13)

(varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud asju (otsustusõigus), samuti on

hooldusõiguslik vanem PKS § 120 lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus).

Vanema isikuhooldusõigus hõlmab PKS § 124 lg 1 ja § 126 lg 2 järgi mh vanema kohustust ja

õigust last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ja suhtlusringkonda. PKS

§ 137 lg 1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi

muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult

hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS §

137 lg 3 kohaselt ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele

vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi

vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja

senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

11. Avaldusest, ärakuulamistel avaldatust ning tõenditest nähtuvalt elas laps kuni

26. märtsini 2020 isa juures. Nimetatu vastas mh tsiviilasjas nr 2-14-56538 17. novembri 2014.

a määruses sätestatule. Seejärel viibis laps turvakodus, sest isa suhtes alustati

kriminaalmenetlust KarS § 121 alusel, kus kannatanuks oli laps. Alates 4. maist 2020 on laps

viibinud ema hoole all, sest kohus kohaldas praeguses asjas esialgset õiguskaitset ja muutis

tsiviilasjas nr 2-14-56538 17. novembri 2014. a määrusega määratud otsustusõigust ning andis

ainuotsustusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas isalt üle emale. Ülejäänud osas ei ole

kohus vanemate hooldusõigust reguleerinud. Seega on laps olnud viimased 1,5 aastat ema hoole

all ja kasvatada. Lapse elukoht vastab lapse vajadustele. Vaidlus puudub selles, et lapsel on

kontakt isaga säilinud. Ka laps ise tõi ärakuulamisel esile, et suhtleb isaga sageli. Isa on emale

ette heitnud asjaolu, et ema ei ole lapse elus osalenud kuus aastat. Kuigi vaidluse all ei ole

asjaolu, et ema elas välismaal, siis tema suhe lapsega ei ole katkenud. Seda kinnitasid mh üle

kuulatud tunnistajad. Tunnistaja C ütlustega on tõendatud, et 2015. a-l suhtles ema lapsega

vahetult, kui ta Eestis käis. Tunnistaja W ütlustega on tõendatud, et 2016. a-l viibis ema Eestis

ning kohtus sel ajal lapsega. Tunnistaja Q ütlustega on tõendatud, et 2016. a-l käis ema Eestis,

mil suhtles ka lapsega. Tunnistaja Z ütlusega on tõendatud, et 2018. ja 2019. a-tel viibis ema

Eestis, mil suhtles lapsega.

12. Tõendamist ei ole leidnud isa väide, et ema viibib Eestis ajutiselt. Ema on esitanud tõendina

mh eesti keele tasemetunnistuse ja kehtiva elamisloa. Samuti on emal Maksu- ja Tolliameti 8.

oktoobri 2020. a tõendi kohaselt igakuine püsiv sissetulek. Lapse huvid on emaga elades

kaitstud.

13. Isa on ärakuulamisel esile toonud, et talle pigem ei meeldi, et laps elab ema juures, sest siis

ei saa ta jälgida lapse arengut ega näe teda iga päev. Samas ei ole isa esitanud taotlust (osalise)

ainuhooldusõiguse saamiseks, kuigi kohus on seda isale selgitanud. Küll on isa 23. septembri

2021. a ärakuulamisel möönnud, et kui kohus otsustab emale anda ainuhooldusõiguse lapse

elukoha osas, siis tuleb seda piirata Eesti Vabariigiga. Viimati nimetatule ei esitanud avaldaja

vastuväiteid.

14. Kuna avaldaja ei toonud 23. septembri 2021. a ärakuulamisel esile tugevaid erimeelsusi

lapse tervise või hariduse osas, ei pidanud kohus põhjendatuks lõpetada vanemate ühist

hooldusõigust lapse hariduse ja tervise küsimustes. Vaidlust ei ole selles, et laps õppis

2019/2020. õppeaastal Tallinna XXX Gümnaasiumi 5. klassis ning on jätkanud 2020/2021. ja

2021/2022. õppeaastatel õpinguid XXXX 6. ja 7. klassis. Kuigi vanemate vahel oli augustis-

septembris 2020 vaidlus koolivaliku osas, siis olid mõlemad vanemad üksmeelel, et lapse

huvidel vastab õppe jätkamine kuuendas klassis ning klassikursuse kordamine ei ole vajalik.

Järgneval õppeaastal ei ole vanematel hariduse osas erimeelsusi olnud. Seda kinnitasid

vanemad ka 23. septembri 2021. s ärakuulamisel. Vaidlust ei ole selles, et kui 2019. a-l ja 2020.

2-20-5167

5 (13)

a algul pöördus isa korduvalt lapsega tervishoiuteenuse osutaja poole, siis nüüdseks ei vaja laps

igapäevast ravi.

15. Vanematel ei olnud sisulisi erimeelsusi ka lapse elukoha osas. Isa nõustus sellega, et laps

elab ema juures ja ta suhtleb lapsega. Küll oli maakohtu arvates põhjendatud lõpetada vanemate

ühine hooldusõigus lapse elukoha osas Eesti Vabariigi piires, millega vanemad on sisuliselt ka

nõustunud, ning anda selles osas ainuhooldusõigus üle emale. Vanemate ühise hooldusõiguse

jätkamist takistab elukoha osas mh isa suhtes pooleliolev kriminaalmenetlus (kriminaalasi nr

1-21-5692), mis pärsib vanemate omavahelist usaldust seoses lapse elukohaga. Kohus jättis

vanematele ühise hooldusõigus elukoha osas väljaspool Eesti Vabariiki, sest laps on jätkamas

õpinguid Eesti haridussüsteemis, samas kui ema on aastaid elanud Tai Kuningriigis ning seal

elab ka ema teine laps. Lapse elukohta on võimalik muuta väljapoole Eesti Vabariiki mõlema

vanema nõusolekul. See ei takista kummalgi vanemal lapsega reisimist. Lapse huve kaitsvatel

isikutel ei olnud nimetatule vastuväiteid. Laps ise on avaldanud soovi elada koos emaga.

16. Kohus selgitas isale, et avalduse osalise rahuldamisega ei kaota ta õigust suhelda lapsega

(PKS § 143 lg-d 1 ja 2). Kohus selgitas ka PKS § 138 lg-s 1 sätestatut.

17. Kohus ei andnud hinnangut vanemate teineteist süüdistavatele dokumentidele, samuti

võõrkeelsetele dokumentidele ja dokumentidele, mis on esitatud seoses esialgse õiguskaitse

taotlustega.

18. Kohus jättis TsMS § 172 lg-te 1 ja 3 järgi lapse esindaja tasu ja kulu Eesti Vabariigi kanda

ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda, kuna kohus tegi lahendi

lapse huvidest lähtuvalt.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

19. Isa esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus,

millega jätta ema avaldus rahuldamata või alternatiivselt läbi vaatamata. Isa palub jätta tema ja

ema menetluskulud ema kanda.

Isa väitel tulnuks ema avaldus jätta läbi vaatamata. Ema esitas praeguses asjas avalduse isa

vastu vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse suhtes. Samas on tsiviilasjas nr 2-14-

56538 jõustunud 17. novembri 2014. a määrusega juba piiratud ema hooldusõigust ning antud

lapse viibimiskoha otsustusõigus üle isale. Selle kohtulahendi põhjenduste kohaselt peeti silmas

isale lapse viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse üleandmist PKS § 137 mõttes, mitte

ühekordset otsustusõigust PKS § 119 tähenduses. Seega oldi juba enne praegust menetlust ema

hooldusõigust jõustunud kohtulahendiga osaliselt, s.o lapse viibimiskoha määramise osas,

piiratud. Ema ei esitanud avaldust osalise hooldusõiguse taastamiseks (üleandmiseks) PKS §

138 alusel, vaid taotles vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist PKS § 137 alusel. Kohtul

tuleks enne PKS § 137 kohase avalduse lahendamist menetleda emale lapse viibimiskoha

määramise osas hooldusõiguse taastamise (üleandmise) küsimust PKS § 138 alusel. Seetõttu

palub lapse isa jätta avalduse TsMS § 423 lg 2 või lg 3 alusel läbi vaatamata. Kuna puudub

ühine hooldusõigus ja avaldaja pole taotlenud selle taastamist, siis ei ole võimalik avaldaja

taotlust lahendada.

Teiseks puuduvad määruses etteheited isale. Määrusest ei nähtu ühtegi kaalukat põhjust ega

viidet tõenditele, millest nähtuks vajadus isalt lapse hooldusõigus elukoha valiku küsimuses ära

võtta ja emale anda. Maakohus jättis hindamata XXX Gümnaasiumi 3. märtsi 2020. a

iseloomustuse, GGG kooli iseloomustuse, XXXX klassijuhataja Ü iseloomustuse, B

iseloomustuse ja G iseloomustuse ning Ä kirjaliku seisukoha, kust nähtub isa positiivne mõju

lapsele.

2-20-5167

6 (13)

Määruse põhiväide seisneb selles, et laps on viibinud alates 4. maist 2020 praeguses asjas tehtud

esialgse õiguskaitse määruse tõttu ema juures. Kohus ei saa lahendada asja esialgse õiguskaitse

korras sisuliselt. Seega ei olnud esialgse õiguskaitse määrusel mingit tähtsust hooldusõiguse

lõpetamise otsustamisel. Isa on tõendanud ema kavatsust vahendeid valimata laps enda

ainukontrolli alla saada. On märkimisväärne, et ema on 25. märtsil 2020, s.o päev enne isa

suhtes politseile avalduse esitamist ning lapse turvakodusse viimist, soetanud endale

Tallinnasse korteri, kuigi elas viimased kuus aastat püsivalt välismaal.

Maakohus leidis ebaõigesti, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel omab tähtsust isa

suhtes menetletav kriminaalasi, mis justkui pärsib vanemate suhtlust. Määrusest ei nähtu, et

ema oleks kriminaalasjas menetlusosaline, ning jääb arusaamatuks, kuidas saab kriminaalasi

vanemate lapsega seotud suhtlust pärssida. Veelgi enam, määrus tulnuks teha lapse huvides,

mitte ajendatuna vanemate omavahelistest hüpoteetilistest suhtlemisprobleemidest.

Maakohus ei hinnanud kummagi vanema käitumist lapse kasvatamisel ega seda, kumb vanem

on usaldusväärsem last kasvatama. Kohus küll viitas sellele, et ema külastas last, kuid ema

osalus lapse kasvatamises on olnud marginaalne. Puuduvad motiivid ja tõendid, miks lapse

kasvatamisega alles viimasel ajal tegelema hakanud ja nelja-aastase tütre hüljanud ema peaks

lapse kasvatamisega paremini toime tulema.

Maakohus kajastas erapoolikult tunnistajate ütlusi. Ema tunnistajad R, K, Q ja V kinnitasid mh

ka seda, et ema elas välismaal ja last kasvatas isa.

Maakohus jättis käsitlemata isa väited ja tõendid selle kohta, et ema on ebausaldusväärne

vanem. Ema jättis nelja-aastase lapse isa kasvatada ja lahkus Tai Kuningriiki. Ema pikaajalist

elamist Tai Kuningriigis on kinnitanud ka tunnistajad R, K, Q ja V. Kohus jättis tähelepanuta

tunnistaja K ütlused selle kohta, et oli perioode, mil ema kinnitas, et ta pole valmis Eestisse

kolima. Kohus ei arvestanud, et isa tegeles üksi kõikide lapse hooldusõiguslike küsimustega

aastatel 2014. a-st kuni 2020. a-ni ning sai sellega edukalt hakkama. Isa on teinud kõik, et tagada

lapse võimetele vastav haridus. Isa on last õppetöös igati toetanud. Samuti on isa pidanud üksi

tegelema aastatel 2014 kuni 2020 lapse tervise küsimustega ja on hoolitsenud nii lapse füüsilise

kui ka vaimse tervise eest, sh taganud lapsele vajaliku psühholoogilise ja psühhiaatrilise ravi.

Kõikides last puudutavates küsimustes on isa alati lähtunud ennekõike lapse huvidest ja

vajadustest. Samal ajal ei osalenud ema lapse elus kuus aastat, vaid külastas sel perioodil last

põgusalt.

Määruses on nenditud, et laps soovib elada emaga. Samas omistab PKS alla 14-aastase lapse

seisukohtadele vähest tähtsust, kuna lapseealise otsustusvõime on piiratud. Kohus pole

kaalunud esialgse õiguskaitse mõju lapsele, kui laps jäeti pikemaks ajaks ema psühholoogilise

mõju alla. Kaugelt alla 14-aastase lapse seisukoht, mis on antud ema ja esialgse õiguskaitse

mõjul (ilmselt pärast seda, kui ema oli lapsele juhised andnud, ja teadmises, et tal tuleb koos

emaga elada kuni vaidluse lõpuni), ei tähenda, et laps on ise oma huve adekvaatselt hinnanud.

Lapsel ei ole isale etteheiteid.

Maakohtu põhjendused selle kohta, et ema on sooritanud keeleeksami, saanud Eesti elamisloa

ja tal on püsiv sissetulek, ei saa olla avalduse rahuldamise aluseks. Ka isa vastab kõigile neile

kriteeriumitele ning isegi ületab neid. Isa on Eesti kodanik, kes valdab vabalt eesti keelt ning

kellel on samuti püsiv sissetulek. Kohus ei tuvastanud, et isal puuduks vajalik sissetulek või

elamistingimused, et elada lapsega. Selline väide oleks ka alusetu, kuivõrd kohus on

tuvastanud, et enne esialgse õiguskaitse määruse tegemist elasid laps ja isa pikka aega edukalt

koos. Järelikult puuduvad emal lapse kasvatamisel igasugused eelised võrreldes isaga.

2-20-5167

7 (13)

Ebaõige on maakohtu järeldus, et isa on andnud nõusoleku, et laps elab koos emaga. Vastupidi,

isa on palunud jätta ema avaldus läbi vaatamata või rahuldamata. Alternatiivselt palus isa 23.

septembri 2021. a istungil piirduda avalduse rahuldamise korral Eesti Vabariigi piiridega. Isa

alternatiivne avaldus tähendas tingimuslikku taotlust kahe võimaliku halva variandi puhul

vähem halvema kasuks.

Kohaliku omavalitsuse seisukohtade käsitamisel tuleb arvestada isa vastuväidetega nende

kohta, samuti C 27. aprillil 2020 esitatud vastuväidetega.

Ebaselgeks jääb kohtu sedastus võõrkeelsete materjalide arvestamata jätmise kohta. Kui peeti

silmas venekeelset materjali, siis kumbki pool valdab seda keelt vabalt.

Isa oli seisukohal, et kohus jättis mitmed tõendid hindamata.

20. Ema ja Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu ja Tallinna Kesklinna Valitsuse

kaudu) vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Lapsele määratud

esindaja määruskaebuse kohta seisukohta ei esitanud.

21. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

22. Isa esitas 19. juulil 2022 täiendava seisukoha ja tõenditena Tallinna Ringkonnakohtu 30.

mai 2022. a õigeksmõistva otsuse ja Harju Maakohtu 16. veebruari 2022. a õigeksmõistva

otsuse.

23. Isa esitas 10. augustil 2022 taotluse maakohtu 4. mai 2020. a esialgse õiguskaitse määruse

tühistamiseks, millega anti kuni praeguses tsiviilasjas lõpplahendi jõustumiseni emale

ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha määramise osas Eesti Vabariigi piires. Isa väitel andis

laps talle 3. augustil 2022 teada, et ta sõidab emaga Gruusiasse. Ema helistas isale ja teatas, et

sõidab lapsega 6. augustil 2022 Gruusiasse, peatudes teepeal ligi neli päeva Türgis ning naastes

eelduslikult 23. augustil 2022. Isa väitel ei ole tal iseenesest midagi selle vastu, et laps puhkab

koos emaga, kuid ema keeldus isale reisi kohta teavet andmast, väites, et tal ei ole isa nõusolekut

vaja. Isa hinnangul on tegemist ohtlike piirkondadega. Lisaks tuleks sellised küsimused

lahendada vanemate koostöös, mitte teise vanema seljataga ja tema seisukohti eirates. Ema viis

lapse ilma isa nõusolekuta Gruusiasse ja Türki. Eeltoodu kinnitab, et avaldaja ei ole

vastutustundlik vanem, ning on ilmne, et avaldaja ei kavatse ka tulevikus kohtulahendeid

järgida. Esialgse õiguskaitse määruse rikkumine koosmõjus sellega, et määruse põhimotiiviks

olnud kriminaalasi on õigeksmõistmise tõttu ära langenud, on esialgse õiguskaitse määruse

tühistamise aluseks.

24. Ema palub jätta isa 10. augusti 2022. a taotlus rahuldamata. Ema väitel ei ole ta esialgse

õiguskaitse määrust rikkunud. Laps elab praegu ja jääb alaliselt elama Eestisse. Isa keeldus

võimaldamast tütrele puhkust välisriigis, mis on vastuolus põhiseadusega. Isa ei saa senini aru,

et praeguses menetluses kaitstakse lapse huve ning ei tegeleta endiste partnerite eriarvamuste,

kiusu ja kättemaksuga.

25. Lapse esindaja hinnangul ei anna isa nõusoleku puudumine lapsega välisriiki reisimiseks

alust muuta esialgse õiguskaitse määrust ja anda ainuotsustusõigust lapse viibimiskoha

määramise osas üle isale. Esindajale ei nähtu, et ema lapsega välisriiki reisimine oleks kuidagi

kahjustanud lapse huve, sh ei nähtu, et reis oleks kujutanud ohtu lapse tervisele. Esindaja

möönis, et ema oleks pidanud saama reisiks isalt nõusoleku, kuid viitas, et isa ei oleks tohtinud

nõusoleku andmisest põhjuseta keelduda. Isa väited võimalikust ohust sihtriigis on jäänud

paljasõnaliseks. Esindaja on arvamusel, et arvestades lapse erivajadusi ning asjaolu, et lapse

2-20-5167

8 (13)

igapäevane füüsiline kontakt isaga on olnud väga vähene, on lapse huvid kõige paremini tagatud

siis, kui ta viibib ka edaspidi ema juures.

26. Lasnamäe Linnaosa Valitsus ei toeta isa taotlust maakohtu 4. mai 2020. a määruse

tühistamiseks, leides, et see ei ole lapse huvides. Linnaosavalitsus tõi välja, et 5. septembri

2022. a telefonikõnes emale selgus, et ema reisis koos lapsega augustis kaheks nädalaks

Gruusiasse. Sinna mindi turvaliselt läbi Türgi, kus viibiti kohapeal kolm päeva. Ema sõnul oli

isa reisist teadlik ning öelnud, et tal ei ole midagi selle reisi vastu, kuid kirjaliku loa asemel oli

ta kirjutanud, et ei luba lapsega reisile minna. Laps suhtleb isaga, on isale vahepeal ka ise

helistanud. Laps ei soovi isaga suhelda, kuid teeb seda, sest nii on vaja. Ema sõnul ei soovi laps

isa juurde ööseks jääda. Linnaosavalitsus nõustus isa avaldusega selles osas, et lähtuvalt 4. mai

2020. a kohtumäärusest otsustavad vanemad ühiselt väljaspool Eesti Vabariigi piire toimuvate

reiside üle. Vanemad peavad tegema omavahel koostööd selleks, et laps saaks suvel reisida ja

puhata ka väljaspool Eesti Vabariigi piire. Lapsevanemad peavad seadma esikohale lapse

heaolu ja huvid ning jätma tahaplaanile omavahelised keerulised suhted. Lapse emaga vesteldes

selgus, et ta on reisi korraldades arvestanud turvalisusriskidega ning seadnud välisriikidesse

reisides esikohale lapse turvalisuse. Linnaosavalitsus ei nõustunud lapse isa väitega, et esialgse

õiguskaitse kohaldamise põhimotiiv oli kriminaalmenetlus, mis on isa õigeksmõistmise tõttu

ära langenud. Isa käitumine lapse suhtes ei sõltunud tema süüdimõistmisest, vaid sellest, et isa

ei lähtunud lapse heaolust.

27. Tallinna Kesklinna Valitsus ei toeta isa taotluse rahuldamist, kuna see ei vasta lapse

huvidele ja vajadustele. Kesklinna valitsus selgitas, et isa käis 1. augustil 2022 ja 4. augustil

2022 Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna lastekaitsespetsialisti

vastuvõtul ja andis teada murest, et ema reisib aastas mitu korda lapsega välismaale, andmata

isale sellest teada või teavitades isa viimasel hetkel. Isa ei olnud vastu, et ema ja laps käivad

välisreisidel, kuid soovis, et ema teavitaks teda sellest ette võimalikult varakult ning annaks

reisi kohta täpse info, st lennuajad, sihtkohariik, majutusasutus jmt. Isa sõnul ei ole ta kordagi

andnud lapsele reisile kaasa oma kirjalikku nõusolekut, kuid sellele vaatamata on emal

õnnestunud reisida lapsega erinevatesse riikidesse. Isa avaldas, et ta võib soovida oktoobri

koolivaheajal ise koos lapsega Türki reisida, kuid kahtles, kas ema annab selleks nõusoleku. Isa

kurtis, et ta kohtub lapsega liiga harva, ühes kuus 2–3 korda. Lastekaitsespetsialist vestles 3.

augustil 2022 telefoni teel emaga ning selgitas vanemale ühisest hooldusõigusest tulenevaid

kohustusi, st kohustust teist vanemat varakult teavitada lapsega reisimisest ning vajadust küsida

lapsega reisimiseks teise vanema nõusolek. Ema sõnul on ta alati kas ise või lapse kaudu lapse

isa teavitanud, kui nad on plaaninud reisile minna, ning isa ei ole kunagi selleks takistusi teinud.

Isa on alati teadnud, millises riigis nad viibivad ning kui kauaks reis on planeeritud. Samuti on

laps igalt reisilt toonud isale suveniire ja kingitusi. Lastekaitsespetsialist vestles 5. augustil 2022

emaga täiendavalt, mille käigus ema oli seisukohal, et kohus on 22. novembri 2021. a

määrusega andnud mõlemale vanemale õiguse lapsega reisida ja ema on seda võimalust

kasutanud. Kesklinna valitsus leidis, et ehkki mõlemal vanemal on võimalus minna koos

lapsega välisreisile, ei tähenda see seda, et lapsega reisile minekut planeeriv vanem ei peaks

teavitama teist vanemat reisiplaanidest nii vara kui võimalik, sh andma teada reisi kestuse,

lennuajad, sihtkohariigi, majutusasutuse jmt. Kuigi vanemate vahel on olnud lapsega

reisimisega seoses arusaamatusi ja segadust, ei ole siiski põhjendatud 4. mai 2020. a määrust

tühistada. Lastekaitsespetsialist on kahel korral selgitanud emale tema kohustust teavitada lapse

isa lapsega reisimisega seonduvast ning eeldatavasti võtab ema seda järgnevate reiside

planeerimisel arvesse ja käitub vastavalt. Kesklinna valitsuse hinnangul on reisimisega seotud

erimeelsused praegusel juhul tingitud sellest, et ema on kohtumäärusi ebaõigesti tõlgendanud,

ning isa ebapiisav teavitamine ei ole olnud tahtlik.

2-20-5167

9 (13)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

28. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb osas, millega ema avaldus osaliselt

rahuldati, TsMS § 657 lg 1 p 2 ja § 659 alusel menetlusõiguse normi ja materiaalõiguse normi

rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb saata tühistatud osas samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus lahendab praeguse

määrusega ka isa 10. augusti 2022. a taotluse esialgse õiguskaitse tühistamiseks.

29. Esmalt käsitleb kolleegium asja määruskaebemenetluses lahendamise ulatust. Vastavalt

TsMS § 651 lg-le 1 koosmõjus §-ga 659 kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses

esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud.

Pärast 4. oktoobri 2021. a määrusega menetluse osalist lõpetamist jätkas maakohus menetlust

ema avalduses vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse suhtes ja lapse

hooldusõiguse üleandmiseks emale elukoha, hariduse ja tervise küsimustes. Vaidlustatud

määrusega rahuldas maakohus ema avalduse osaliselt, lõpetas osaliselt vanemate ühise

hooldusõiguse lapse suhtes ning andis emale üle ainuhooldusõiguse lapse elukoha määramise

osas Eesti Vabariigi piires. Maakohus märkis, et ülejäänud osas säilib vanematel ühine

hooldusõigus. Samuti jaotas maakohus menetluskulud. Isa esitas määruskaebuse, milles palub

maakohtu määruse tühistada ja jätta ema avaldus rahuldamata või alternatiivselt läbivaatamata

ning menetluskulud ema kanda. Ema määruskaebust ei esitanud.

Eelnevast tulenevalt on maakohtu määrus vaidlustatud ja ringkonnakohus kontrollib selle

seaduslikkust ja põhjendatust osas, millega maakohus lõpetas osaliselt vanemate ühise

hooldusõiguse ja andis emale ainuhooldusõiguse lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi

piires, samuti menetluskulude jaotuse osas. Osas, millega maakohus ei rahuldanud ema

avaldust vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse suhtes ja emale

üleandmiseks hariduse ja tervise küsimustes, on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja

lg 4 teise lause koosmõjus § 463 lg-ga 2 järgi jõustunud.

30. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on eksinud materiaalõiguse normi kohaldamisel.

Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väitega, et maakohus on ema avalduse lahendanud

ebaõigel materiaalõiguslikul alusel, kvalifitseerides ema taotluse valesti.

30.1. Asja materjalidest nähtuvalt esitas ema avalduse tema ja isa ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks lapse suhtes ja ainuhooldusõiguse emale üleandmiseks. Menetluse käigus loobus

ema nõudest lapse hooldusõiguse täielikult temale üleandmiseks ning soovis jätkata menetlust

lapse hooldusõiguse osaliseks üleandmiseks emale lapse elukoha, hariduse ja tervise

küsimustes. Maakohus lõpetas 4. oktoobri 2021. a määrusega menetluse avalduses ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks lapse suhtes ja lapse hooldusõiguse täielikuks üleandmiseks emale,

v.a elukoha, hariduse ja tervise küsimustes. Maakohus jätkas menetlust avalduses ühise

hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse suhtes ja lapse hooldusõiguse osaliseks

üleandmiseks emale elukoha, hariduse ja tervise küsimustes. Seega menetles maakohus ema

avaldust vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks PKS § 137 järgi. Vaidlustatud

määrusega maakohus rahuldas PKS § 137 alusel ema avalduse osaliselt ja lõpetas osaliselt

vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes ning andis emale üle ainuhooldusõiguse lapse

elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires. Muus osas jättis kohus ema avalduse

rahuldamata.

30.2. Ringkonnakohtu hinnangul on isa menetluses õigesti esile toonud, et ema on pöördunud

avaldusega kohtusse valel õiguslikul alusel. Isa on õigesti märkinud, et vanemate ühine

hooldusõigus PKS § 137 tähenduses lapse viibimiskoha määramise osas on jõustunud

2-20-5167

10 (13)

17. novembri 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-56538 lõpetatud ning lapse viibimiskoha

määramise õigus on antud isale. Ringkonnakohus nõustub selle käsitusega. Viidatud määruse

resolutsioonist koosmõjus selle põhjendustega on kolleegiumi hinnangul selge, et määrusega

on reguleeritud vanemate hooldusõigust lapse suhtes, mitte antud isale üksnes otsustusõigust.

Määruse resolutsiooni tuleb mõista nii, et kohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse lapse

viibimiskoha määramise osas ja andis isale osalise ainuhooldusõiguse, s.o ainuhooldusõiguse

lapse viibimiskoha määramise osas, mis iseenesest hõlmab ka selle küsimuse otsustusõigust (vt

ka Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p-d 24 ja 25).

30.3. Lapse viibimiskoht hõlmab ka tema elukohta. Olukorras, kus vanemate ühine

hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas on varasema jõustunud kohtulahendiga

lõpetatud ning ema eesmärk on saada ainuhooldusõigus lapse elukoha osas, tulnuks emal

esitada PKS § 138 kohaselt avaldus hooldusõiguse selles osas talle üleandmiseks. Arvestades,

et vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas on jõustunud

kohtulahendiga lõpetatud, ei saanud ema pöörduda kohtusse uue avaldusega PKS § 137 alusel

vanemate ühise hooldusõiguse samas osas lõpetamiseks.

31. Eelnevaga seoses on maakohus rikkunud ka menetlusõiguse normi, rikkudes hagita

menetlusele omast uurimispõhimõtet ja kohtu selgitamiskohustust.

31.1. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited maakohtu uurimispõhimõtte rikkumise kohta

on põhjendatud. Maakohus on lahendanud asja õigesti hagita menetluses (TsMS § 550 lg 1 p

2), kuid ei ole järginud hagita menetluses kehtivat uurimisprintsiipi. TsMS § 477 lg 5 kohaselt

ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega

nende hinnanguga asjaoludele. Samuti ei ole kohus asja lahendamisel seotud avaldaja antud

õigusliku kvalifikatsiooniga. Menetlusosaliste esitatule peab õigusliku hinnangu andma kohus.

Hooldusõiguse asjades (sh vanema õiguste määramine lapse suhtes) peab kohus vanema

avaldust ja vaidluse asjaolusid tõlgendades välja selgitama, mis osas ja missugusel õiguslikul

alusel on tegelikult asja lahendamine vajalik (Riigikohtu 19. mai 2021. a määrus tsiviilasjas nr

2-20-1708, p 19). Seejuures tuleb kohtul lapse huvidest lähtuvalt vanema avaldust ja selle

eesmärki ka tõlgendada ja lasta vanemal avaldust vajaduse korral täpsustada (vt samas, p 22).

31.2. Praegusel juhul soovis ema saada ainuhooldusõigust mh lapse elukoha määramise osas.

Maakohtul tulnuks selgitamiskohustuse täitmiseks emale selgitada, et olukorras, kus vanemate

ühine hooldusõigus on lapse viibimiskoha määramise osas lõpetatud, tuleks emal esitada PKS

§ 138 lg 1 järgne avaldus hooldusõiguse üleandmiseks (või ühise hooldusõiguse taastamiseks),

mitte PKS § 137 kohane avaldus hooldusõiguse lõpetamiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et

maakohus oleks selgitamiskohustust täitnud.

32. Olukorras, kus vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes oli lapse viibimiskoha määramise

osas jõustunud kohtulahendiga lõpetatud, on ema avaldus ühise hooldusõiguse (osaliselt)

kattuvas osas lõpetamiseks õiguslikult perspektiivitu (TsMS § 371 lg 2 p 2 ja § 423 lg 2 p 2

koosmõjus § 477 lg-ga 1). Sellele vaatamata ei nõustu ringkonnakohus määruskaebuse väitega,

et nimetatud põhjusel tuleb jätta ema avaldus läbi vaatamata. Ema avaldus on õiguslikult

võimalik lahendada ja rahuldada PKS § 138 alusel. Hagita menetlusele omane uurimispõhimõte

ei anna praegusel juhul alust jätta avaldust läbi vaatamata, vaid kohtul lasub hagita menetluses

vastutus asja sisuliselt õige lahendamise eest. Lisaks sellele, et kohtul tuleb välja selgitada,

missugusel õiguslikul alusel on asja lahendamine tegelikult vajalik, tuleb kohtul selgitada

menetlusosalistele ka seda, milliseid asjaolusid tuleb konkreetse nõudenormi kohaldamiseks

menetluses esile tuua ja tõendada.

33. Kuna maakohus on avalduse osaliselt rahuldanud ebaõigel materiaalõiguslikul alusel ja

lähtunud seega ka vale normi kohaldamise eeldustest, tuleb vaidlus lahendada sisuliselt uuesti.

2-20-5167

11 (13)

Emal tuleb võimaldada muuta kohtule esitatud nõuet ning põhjendada ja tõendada PKS § 138

lg 1 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid, mh seda, et tsiviilasjas nr 2-14-56538 jõustunud

kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud. Selle tegemine

määruskaebemenetluses väljuks kolleegiumi hinnangul määruskaebuse lahendamise piiridest.

Asja lahendamisel oluliste asjaolude esmakordne tuvastamine maakohtu poolt on ka

menetlusosaliste huvides, kuna sel juhul säilib neil võimalus tõendite hindamist ja asjaolude

tuvastamist ringkonnakohtus vaidlustada. Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et praegusel

juhul ei ole ringkonnakohtul endal võimalik asja määruskaebemenetluses lahendada, vaid asi

tuleb saata maakohtule uueks lahendamiseks.

34. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita selgitamiskohustust ning emale selgitada, et

kord lõpetatud ühist hooldusõigust on võimalik PKS § 1231 lg 3 ja § 138 lg 1 kolmanda lause

kohaselt taastada, kui see vastab lapse huvidele, või ühele vanemale antud ainuhooldusõigus

teisele vanemale üle anda, kui täidetud on PKS § 138 lg 1 kolmandas lauses sätestatud eeldused.

35. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul arvestada ka sellega, et ei tekiks vastuolu

praeguses asjas tehtava lahendi ja jõustunud 17. novembri 2014. a määruse vahel tsiviilasjas nr

2-14-56538.

35.1. Ringkonnakohus selgitab, et hooldusõigus elukoha määramise osas puudutab kitsalt lapse

elukoha määramist. Seevastu lapse viibimiskoha määramine hõlmab lisaks võimalusele

määrata, kus laps peamiselt elab, ka seda kellega, kus ja millal laps viibib. Siia juurde kuulub

ka õigus saada teavet lapse viibimiskoha kohta (Riigikohtu 25. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-35-16, p 12).

35.2. Tsiviilasjas nr 2-14-56538 jõustunud määrusega on vanemate ühine hooldusõigus PKS §

137 tähenduses lõpetatud lapse viibimiskoha määramise osas ning antud lapse viibimiskoha

määramise õigus üle isale. Vaidlustatud määrusega lõpetas maakohus vanemate ühise

hooldusõiguse PKS § 137 tähenduses lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires ning

andis selles osas ainuhooldusõiguse üle emale. Seega tekiks vaidlustatud määruse jõustumise

korral olukord, kus ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas on varasema

lahendiga antud isale ja lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires on hilisema

lahendiga antud emale. Arvestades, et lapse viibimiskoha määramise õigus hõlmab ka

võimalust määrata lapse elukohta, oleks vaidlustatud määrus ja tsiviilasjas nr 2-14-56538

jõustunud määrus osaliselt vastuolus. Isegi kui selle vastuolu saaks kõrvaldada sellega, et

lähtuda lapse elukoha määramise osas hilisemast määrusest, oleks kolleegiumi hinnangul

ebaloogiline selline olukord, kus üks vanem saab ainuisikuliselt määrata lapse elukoha, aga

teisele vanemale kuulub õigus ainuisikuliselt otsustada muude lapse viibimiskohta puudutavate

küsimuste üle. Igal juhul võiks selline lahendus tekitada vanemate vahel täiendavaid vaidlusi.

35.3. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul vanematele eeltoodut selgitada ja välja selgitada,

kas ema avalduse eesmärk on saada ainuõigus üksnes lapse elukoha otsustamiseks või soovib

ta (ainu)hooldusõigust lapse viibimiskoha määramise osas laiemalt. Sellest lähtuvalt tuleks

maakohtul emale selgitada PKS § 1231 lg-st 3, § 138 lg-st 1 ja §-st 119 tulenevaid võimalusi

taotleda ühise hooldusõiguse taastamist lapse viibimiskoha osas, sh koos konkreetses

küsimuses (nt lapse peamise elukoha osas) otsustusõiguse andmisega, või lapse viibimiskoha

osas ainuhooldusõiguse ühelt vanemalt osaliselt või täielikult teisele vanemale üleandmist.

Seejuures tuleb kohtul TsMS § 447 lg-st 5 tulenevalt hinnata, mille üle vanemad tegelikult

vaidlevad, ning selgitada, missugune elukorraldus oleks kõiki asjaolusid arvestades lapse

huvides, mitte lähtuda pelgalt taotluste sõnastusest (vt ka Riigikohtu 19. mai 2021. a määrus

tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 20).

2-20-5167

12 (13)

Kolleegium märgib, et kui vanemate vahel on vaidlus sisuliselt üksnes lapse peamise elukoha

üle, võib ema eesmärgi saavutamiseks piisata sellest, kui kohus taastaks vanemate ühise

hooldusõiguse lapse viibimiskoha osas ning annaks emale PKS § 119 järgi otsustusõiguse lapse

peamise elukoha osas. Riigikohus on selgitanud, et ühist hooldusõigust lõpetades või ühele

vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse

huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada tuleks võimalikult suures ulatuses mõlema vanema

ühine hooldusõigus (vt Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p

30). Kui vaieldakse vaid kindla küsimuse üle, on kohtu sekkumine põhjendatud üksnes

konkreetses vaidlusaluses küsimuses. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik

suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata

vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Sellises olukorras tuleb

eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks

võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust (PKS § 116, § 118, §

143 lg-d 1–21) võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu

korral lapse suhet mõlema vanemaga (Riigikohtu 19. mai 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-

1708, p 19). Seega, isegi kui kohus peaks asja uuel lahendamisel pidama põhjendatuks anda

emale õigus otsustada lapse peamise elukoha üle, siis selleks, et piirata isa hooldusõigust

ülejäänud lapse viibimiskohta puudutavates küsimustes (s.o võtta talt ära võimalus rääkida

kaasa selle osas kellega, kus ja millal laps viibib, ning saada teavet lapse viibimiskoha kohta),

peaksid esinema kaalukad põhjused, miks selline lahendus oleks lapse heaolu ja huvide

tagamiseks vajalik.

35.4. Kolleegium leiab, et ka eelnev õigustab asja saatmist maakohtule uueks lahendamiseks.

Kuna määruskaebemenetluses saaks ringkonnakohus hinnata üksnes maakohtu lahendi

põhjendatust osas, milles emale anti ainuhooldusõigus lapse elukoha määramise osas Eesti

Vabariigi piires, ei oleks ringkonnakohtul võimalik käsitleda vanemate hooldusõiguse küsimusi

laiemalt osas, mis puudutab lapse viibimiskohta.

36. Isa esitas määruskaebemenetluses oma 19. juuli 2022. a menetlusdokumendiga kaks uut

tõendit: Harju Maakohtu 16. veebruari 2022. a otsus kriminaalasjas nr 1-21-5692 ja Tallinna

Ringkonnakohtu 30. mai 2022. a otsus samas asjas. Ema esitas oma 5. septembri 2022. a

seisukohaga uue tõendina XXXX kinnituse lapse õpingute jätkumise kohta selles koolis. Kuna

ringkonnakohus ei tee asjas uut sisulist lahendit, vaid asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, tuleb uute tõendite vastuvõtmine otsustada maakohtul.

37. Ringkonnakohus lahendab ühtlasi ka isa 10. augusti 2022. a taotluse maakohtu 4. mai 2020.

a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamiseks.

37.1. Harju Maakohtu 4. mai 2020. a määrusega praeguses asjas rahuldati ema taotlus esialgse

õiguskaitse kohaldamiseks ja anti ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha määramise osas isalt

üle emale. Kohus määras, et emal on ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha määramise osas

Eesti Vabariigi piires kuni praeguses tsiviilasjas lõpplahendi jõustumiseni. Maakohus märkis

määruse resolutsioonis, et ülejäänud osas säilib vanematel ühine hooldusõigus. Maakohus

leidis, et esialgse õiguskaitse kohaldamine oli lapse huvides põhjendatud, kuna laps viibis alates

26. märtsist 2020 isa nõusolekul turvakodus ning poolelioleva kriminaalmenetluse tõttu ei

saanud laps kolida elama tagasi isa juurde.

37.2. Isa 10. augusti 2022. a taotlus on käsitatav taotlusena esialgse õiguskaitse abinõude

tühistamiseks TsMS § 386 lg 2 ja § 477 lg 1 ning § 4771 lg 3 tähenduses. Nimetatud sätetest

tulenevalt võib kohus avalduse alusel tühistada esialgse õiguskaitse kohaldamise, kui asjaolud

muutuvad, mh kui esialgse õiguskaitse kohaldamise alus langeb ära. Isa tugineb taotluses

sellele, et ilmnenud on uued asjaolud, mis toovad kaasa vajaduse muuta 4. mai 2020. a esialgse

2-20-5167

13 (13)

õiguskaitse määrust. Isa põhistab taotlust sellega, et ema reisis lapsega isa nõusolekuta

Gruusiasse ja Türki, mis isa hinnangul on ohtlikud piirkonnad, ja keeldus isale reisi kohta teavet

andmast. Isa leiab, et ema selline tegevus viitab sellele, et ta ei ole vastutustundlik lapsevanem

ning ei kavatse ka tulevikus kohtulahendeid täita. Samuti viitas isa sellele, et määruse

põhimotiiviks olnud kriminaalasi on õigeksmõistmise tõttu ära langenud.

37.3. Ringkonnakohus leiab, et isa 10. augusti 2022. a taotluses esile toodud asjaoludel ei ole

maakohtu 4. mai 2020. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõude tühistamine

põhjendatud. Kohus nõustub isaga selles, et 4. mai 2020. a esialgse õiguskaitse määrusest

tulenevalt on emal praeguse menetluse ajal lapse viibimiskoha määramise ainuõigus üksnes

Eesti Vabariigi piires. Seega on emal vaja lapsega välismaale reisimiseks isa nõusolekut. Samas

nähtub nii isa taotlusest kui ka menetlusosaliste seisukohtadest selle taotluse kohta, et ema oli

isa reisi sihtkohast, marsruudist ja kestusest eelnevalt teavitanud. Asjaoludest ei nähtu, et reis

oleks olnud lapsele ohtlik või ebaturvaline. Ka lapse huve kaitsma kohustatud isikud (lapsele

määratud esindaja, kohalikud omavalitsused) ei ole leidnud, et reis oleks lapse huve

kahjustanud. Isa ei ole toonud oma taotluses esile selliseid asjaolusid, mille alusel oleks olnud

põhjendatud keelduda reisiks nõusoleku andmisest. Ainuüksi selle ühe juhtumi põhjal, kus ema

läks lapsega reisile ilma isa kirjaliku nõusolekuta, ei ole alust arvata, et ema tahtlikult rikuks

esialgse õiguskaitse määrust või et ema ei oleks lapsevanemana vastutustundlik. Tallinna

Kesklinna Valitsuse seisukohast isa taotluse kohta saab järeldada, et ema käitumine võis olla

tingitud sellest, et ta tõlgendas kohtumäärusi valesti, ning eelduslikult arvestab ema järgmiste

reiside planeerimisel sellega, et tal on kohustus lapse isa reisidest teavitada ja reisimiseks on

vajalik lapse isa nõusolek. Ringkonnakohtu hinnangul ei õigusta 4. mai 2020. a määrusega

kohaldatud esialgse õiguskaitse meetmete tühistamist ka asjaolu, et isa suhtes algatatud

kriminaalmenetlus on õigeksmõistva kohtuotsusega lõppenud. Lapse huvides on tagada

menetluse lõpuni stabiilsus tema elukoha ja elukorralduse osas. Praegusel juhul ei anna esile

toodud asjaolud alust muuta lapse ajutist, s.o kuni tsiviilasjas lõpplahendi jõustumiseni kehtivat

elukorraldust, mille kohaselt ta elab ema juures ja suhtleb ka isaga.

38. Maakohtu määruse osalise tühistamise tõttu osas, mis puudutab asja sisulist lahendamist,

tuleb määrus tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt

jääb menetluskulude jaotus asja uuel lahendamisel maakohtu otsustada.

39. Kuna tegemist ei ole menetlust lõpetava määrusega, ei saa määruse peale esitada

määruskaebust (vt Riigikohtu 28. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14, p-d 11 ja 12).

Ka osas, millega ringkonnakohus jätab rahuldamata isa 10. augusti 2022. a taotluse esialgse

õiguskaitse tühistamiseks, ei näe TsMS ette kaebeõigust.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Meeli Kaur

Villem Lapimaa