2-21-119187/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. oktoober 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-119187

Kohtuasi

Osaühingu

Aktiva

Finants

hagi

X

vastu

tarbijakrediidilepingust

tuleneva

võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 23. veebruari 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

536,71 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühing Aktiva Finants (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja AK

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Tuulikki Laesson

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 22. septembril 2022

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 23. veebruari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-119187.

Teha asjas uus otsus, millega jätta Osaühingu Aktiva Finants hagi X vastu

rahuldamata ja menetluskulud Osaühingu Aktiva Finants kanda.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Osaühingu Aktiva Finants kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

2-21-119187

2 (16)

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 28. juunil 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse X-lt (kostja) 568,93 euro saamiseks. Seoses X vastuväitega

makseettepanekule lõpetas maksekäsuosakond maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Pärnu

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 21. juulil 2021 Pärnu maakohtule hagi kostja vastu tarbijakrediidilepingutest

tuleneva põhivõlgnevuse 392 euro, intressi 7,24 euro, lepingutasu 8 euro, sissenõutavaks

muutunud lepingujärgses määras 21,998% aastas viivise 388,52 euro ning edasiulatuva

lepingujärgses määras 21,998% aastas viivise väljamõistmiseks põhinõudelt alates 22. juulist

2021 kuni põhinõude täitmiseni.

2.1. Hagi kohaselt sõlmis BB Finance OÜ (laenuandja) kostjaga 17. detsembril 2016

laenulepingu nr 920113385, mille alusel sai kostja laenu 98 eurot; 20. detsembril 2016

laenulepingu nr 920113753, mille alusel sai kostja laenu 98 eurot; 23. detsembril 2016

laenulepingu nr 920114305, mille alusel sai kostja laenu 98 eurot ja 10. jaanuaril 2017

laenulepingu nr 920116305, mille alusel sai kostja laenu 98 eurot. Lepingud lõppesid tähtaja

saabumisega. Lepingu nr 920113385 tähtaeg saabus 9. jaanuaril 2017, lepingute nr 920113753

ja nr 920114305 tähtajad saabusid 10. jaanuaril 2017 ning lepingu nr 920116305 tähtaeg saabus

10. veebruaril 2017. Kostja ei ole laenude katteks makseid teinud.

2.2. Laenuandja loovutas 31. mail 2021 nõude kostja vastu hagejale koos õigusega nõuda

kõrvalnõudeid.

2.3. Kõigis neljas laenulepingus lepiti intressimääraks kokku 21,998% aastas. Kostja ei ole

intressi tasunud ja võlgneb eelnimetatud lepingute alusel intressi kokku 7,24 eurot, s.o

laenulepingu nr 920113385 alusel 1,83 eurot, laenulepingu nr 920113753 alusel 1,83 eurot,

laenulepingu nr 920114305 alusel 1,83 eurot ja laenulepingu nr 920116305 alusel 1,75 eurot.

2.4. Lepingutasu iga laenulepingu sõlmimise eest oli 2 eurot, seega nelja lepingu eest kokku

8 eurot.

2.5. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid laenulepingutes kokkulepitud

intressimääraga võrdses viivisemääras, s.o 21,998% aastas alates lepingu lõppemisele

järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni. Hageja arvestas viivist lepingu nr 920113385 kohaselt

alates 10. jaanuarist 2017 kuni hagi esitamiseni põhivõlalt 98 eurot summas 97,63 eurot;

lepingu nr 920113753 kohaselt alates 11. jaanuarist 2017 kuni hagi esitamiseni põhivõlalt

98 eurot summas 97,57 eurot; lepingu nr 920114305 kohaselt alates 11. jaanuarist 2017 kuni

hagi esitamiseni põhivõlalt 98 eurot summas 97,57 eurot ning lepingu nr 920116305 kohaselt

alates 11. veebruarist 2017 kuni hagi esitamiseni põhivõlalt 98 eurot summas 95,75 eurot.

2.6. Hageja palub viivist, mis ei ole hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud,

arvestada poolte vahel sõlmitud laenulepingute alusel ettenähtud ulatuses, s.o 21,998% aastas.

2-21-119187

3 (16)

2.7. Hageja vaidles kostja vastuväidetele vastu. Laenuandja ei rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja aluseks kostja

laenutaotluses esitatud teabe. Lisaks kontrollis laenuandja infot avalikest andmebaasidest, sh

maksehäireregistrist, elamisloa registrist, pensioniregistrist, portaalist Ametlikud Teadaanded,

rahvastikuregistrist, kinnistusregistrist, krediidiregistrist, e-krediidiinfost ning krediidiinfo

registrist võimalikke täiturite areste või makseid teistele laenuandjatele. Laenuandja tutvus ka

kostja esitatud arvelduskonto väljavõtetega. Lisaks kontrolliti kostja dokumentide kehtivust ja

finantssanktsiooni

info andmeid. Arvestades

hagi

aluseks olevate laenulepingute

laenusummasid, osamaksete suurusi ning lepingutega kaasnenuid kohustusi tervikuna, oli

kohustuste täitmine kostjale jõukohane. Kostja töötas ja tal oli piisav sissetulek. Kostja oli

usaldusväärne laenuvõtja, kes oli võimeline võetud kohustusi täitma. Kostja oli laenuandjalt

korduvalt laenu võtnud ning kõik võetud laenud korrapäraselt tagastanud.

2.8. Kui kostja esitas laenutaotlustes ebaõigeid andmeid, siis ei saa laenuandjale ette heita

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Laenuandja ei saa eeldada, et laenutaotluses

esitatud andmed on ebaõiged. Kui kostja soovis laenuandjat teadlikult eksitada, siis käitus ta

VÕS § 14 vastaselt.

2.9. Võlasuhtele ei tule kohaldada VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Laenuandja ei rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Võlasuhtele tuleb kohaldada lepingutes kokku lepitud

intressimäärasid.

2.10. Kostja ei ole lepingut täitnud ega laenu tagastanud. Kostja on maksnud laenuandjale

üksnes pikendamistasu laenulepingu lõppemise tähtaja edasi lükkamise eest. Hageja selgitas,

et laenuandja on laenulepingute p-des 8.3 ja 8.4 toonud esile kaks viitenumbrit. Laenulepingu

p-s 8.3 toodud viitenumbrit tuleb kasutada krediidi tagastamise korral ning p-s 8.4 toodud

viitenumbrit tuleb kasutada maksetähtpäeva edasilükkamiseks. Kostja on makseid teinud

laenulepingute p-des 8.4 toodud viitenumbritele. Seega oli kostja soov lükata edasi

maksetähtpäev, mitte tagastada laenusummat.

2.11. Hageja võttis hagi tagasi viivisenõude 345,28 euro osas ja esitas korrigeeritud

viivisearvestuse. Hageja nõuab lepingu nr 920113385 alusel viivist alates 18. veebruarist 2021

kuni hagiavalduse esitamiseni põhivõlalt 98 eurot summas 9,10 eurot; lepingu nr 920113753

alusel alates 21. detsembrist 2020 kuni hagiavalduse esitamiseni põhivõlalt 98 eurot summas

12,58 eurot; lepingu nr 920114305 alusel alates 19. veebruarist 2021 kuni hagiavalduse

esitamiseni põhivõlalt 98 eurot summas 9,04 eurot ning lepingu nr 920116305 alusel alates 22.

detsembrist 2020 kuni hagiavalduse esitamiseni põhivõlalt 98 eurot summas 12,52 eurot. Seega

on hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue kokku 43,24 eurot (9,10 + 12,58 + 9,04 +

12,52).

2.12. Kostja tasaarvestusavaldus ei ole põhjendatud. Esiteks ei ole kostja tasunud laenuandjale

lepingute alusel saadud raha. Teiseks puuduvad hagejal kostja ees kohustused, kuivõrd hageja

on oma lepingulised kohustused täitnud. Kostja ei ole tõendanud endale kahju tekkimist.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Kostja võttis omaks asjaolud, et ta sõlmis laenuandjaga avanss.ee laenutoote laenulepingud

nr-tega 920113385, 920114305, 920116305 ja 920113753. Kõigi nelja sõlmitud lepinguga anti

kostja kasutusse 98 eurot.

2-21-119187

4 (16)

3.2. Laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuandja ei veendunud enne

laenulepingu nr 920113385 sõlmimist, kas kostja oli võimeline laenukohustust täitma.

Laenuandja ei hinnanud kostja maksevõimet. Kui laenuandja oleks nõuetekohaselt hinnanud

kostja konto väljavõtet, siis oleks ta pidanud jätma kostja laenutaotluse rahuldamata. Kostja

AS SEB panga kontolt nr EE721010011619490226 oli näha, et kostja oli sõlminud

laenulepinguid erinevate võlausaldajatega. Kostja tegi 2016. a novembris ehk vahetult enne

laenutaotluse esitamist väljamakseid erinevatele võlausaldajatele kokku 1343,78 euro ulatuses.

Samas oli kostja töötasu 365,62 eurot. Laenuandja ei kogunud piisavalt informatsiooni kostja

sissetulekute ja muude kohustuste kohta.

3.3. Täiendavalt ei võtnud laenuandja laenutaotluse rahuldamisel arvesse sama ettevõtte poolt

teiste laenulepingute sõlmimise raames kogutud informatsiooni kostja finantskohustuste ja

maksekäitumise kohta. Nimelt olid kostjal laenulepingu nr 920113385 sõlmimise ajal teised

kehtivad laenulepingud laenuandjaga. Laenuandja sõlmis kostjaga 19. oktoobril 2016

laenulepingu nr 2101674647. Selle laenulepinguga refinantseeriti osaliselt laenulepingut

nr 2101660805. Laenuleping nr 2101660805 alusel refinantseeriti osaliselt laenulepingut

2101563758. Laenulepinguid refinantseeriti, sest kostja ei olnud võimeline võetud

laenukohustusi nõuetekohaselt täitma ning nõustus laenuandja poolt väljapakutud tingimustel

uute lepingute sõlmimisega.

3.4. Krediidiasutusel on kohustus enne iga laenulepingu sõlmimist hinnata kliendi

maksevõimet ning tarbija võimekust laen tagasi maksta. Laenuandja sõlmis kostjaga ühe

kalendri kuu jooksul neli erinevat tarbijakrediidilepingut, kuid jättis kõigi nende lepingute

sõlmimise eelselt hindamata kostja maksevõime.

3.5. Kostja ei nõustu hageja esitatud põhinõude ja kõrvalnõuete suurusega. Kostja on lepingute

nr 920113385, nr 920114305, nr 920116305 ja nr 920113753 katteks tasunud laenuandjale

kokku 1621,22 eurot. Seega on kostja laenulepingute alusel saadu laenuandjale juba tagastanud.

Kostja palus, et kohus loeks kostja nõude hageja ees täidetuks ning jätaks hagi rahuldamata.

3.6. Kostja

esitas

avalduse

nõuete

tasaarvestamiseks,

mida

täpsustas

hilisemates

menetlusdokumentides. Kostja leidis, et talle on vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisega tekitatud kahju summas, mille osas on hagejal krediidilepingust tulenevalt

nõudeõigus. Lisaks koosneb kostjale tekitatud kahju ka kostja poolt juba tagasi makstud

summadest osas, milles see ületab krediidilepingu alusel saadut. Kostja on tagastanud

krediidilepingute alusel kokku 1621,22 eurot. Seega on kostjale lisaks hagis nõutavale summale

tekkinud kahju 1229,22 eurot (1621,22-392). Kokku on kostja kahju 2024,98 eurot. Kui kohus

leiab, et hagejal on kostja vastu nõue, palus kostja tasaarvestada VÕS § 197 lg 1 alusel oma

nõude kattuvas ulatuses hageja nõudega. Oma 20. jaanuari 2022. a lõplikes seisukohades

täpsustas kostja, et talle tekkinud kahjuks on 1621,22 eurot, mille kostja on laenuandjale

tasunud, millele tuleb juurde liita hageja poolt hagis nõutav summa 450,48 eurot (lisandub

viivis alates 22. juulist 2021 kuni põhinõude täitmiseni) ja millest tuleb maha arvata

laenulepingute alusel saadud 392 eurot. Kokku on kostjale tekitatud laenuandja poolt

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kahju 1679,70 eurot. Kostja märkis, et

vastavalt VÕS § 171 lg-le 3 võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue

võlausaldaja nõudega tasaarvestada.

Menetluse edasine käik

4. Maakohus rahuldas 10. jaanuari 2022. a määrusega hageja taotluse hagi osaliseks

tagasivõtmiseks ning jättis hagi viivise nõude osas osaliselt läbi vaatamata. Kohus menetles

2-21-119187

5 (16)

hageja nõudeid edasi järgmises ulatuses: põhivõlgnevus 392 eurot, intress 7,24 eurot,

lepingutasu 8 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 43,24 eurot ja edasiulatuv viivis alates 22.

juulist 2021 kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgses määras 21,998% aastas.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

5. Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 392 eurot,

intressi 7,24 eurot, lepingutasu 8 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise 43,24 eurot.

Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 22. juulist 2021 põhinõudelt 392 eurot

kuni selle kohase täitmiseni aastase määraga 21,998%, kuid mitte suuremas ulatuses kui välja

mõistetud põhivõlgnevus, sh arvestades praeguse kohtuotsusega väljamõistetud viivist. Kohus

jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hageja põhjendatud

menetluskulud 508 eurot. Kohus märkis, et kostjal tuleb menetluskuludelt tasuda hagejale

menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

seaduses sätestatud määras.

5.1. Kohus menetles praegust asja lihtmenetluses, kuid pidas vajalikuks teha otsuse erinevalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava

ja põhjendava osaga. Kohus kasutas TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdus

kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu

järeldused, märkimisega.

5.2. Vaidlus puudub selles, et kostja sõlmis BB Finance OÜ-ga avanss.ee laenutoote

laenulepingud nr-tega 920113385, 920114305, 920116305 ja 920113753. Laenuandja andis

lepingu nr 920113385 alusel kostja kasutusse 98 eurot, lepingu nr 920114305 alusel 98 eurot,

lepingu nr 920116305 alusel 98 eurot ja lepingu nr 920113753 alusel 98 eurot.

5.3. Laenuandja loovutas 31. mail 2021 nõuded kostja vastu hagejale. Kostja ei ole vaidlustanud

nõuete loovutamise asjaolusid.

5.4. Kohus leidis, et laenuandja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Laenuandja kontrollis kostja majanduslikku seisundit kostja esitatud laenutaotlustelt, millest

nähtub, et kostja on palgatöötaja, kellel puuduvad võlgnevused ning kelle igakuine

netosissetulek ületab laenusummat. Laenuandja ei saanud arvestada, et kostja hilisema

käitumise ning jätkuva kiirlaenude võtmise tõttu tekivad kostjal makseraskused. Kohus nõustus

hagejaga, et krediidiasutusel on õigus vastutustundliku laenamise nõude rakendamisel eeldada,

et klient teab oma laenueesmärki ja finantsolukorda ning esitab krediidiasutusele enda huvi ja

finantsolukorra kohta õiget informatsiooni.

5.5. Kuna laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtet ei rikkunud, siis ei kohaldanud

kohus võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg 1 p 7 alusel VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära.

Kohaldamisele kuulub lepingujärgne intressimäär.

5.6. Vaidlust ei ole selles, et kostja on tasunud laenuandjale 1621,22 eurot pikendamistasudena.

Laenulepingute p-dest 8.3 ja 8.4 nähtub, et laenu pikendamise ja laenu tagasimaksete jaoks on

kokku lepitud erinevad viitenumbrid. Kohtule esitatud pikendustasude väljavõttelt, aga ka

kostja pangakonto väljavõtetelt, nähtub, et kostja on teinud kõik maksed laenuandjale,

kasutades lepingute pikendamise viitenumbrit. Seega ei ole kostja tasunud laenu, vaid on

tasunud laenu pikendamise tasu.

2-21-119187

6 (16)

5.7. Kohus jättis kostja esitatud tasaarvestusavalduse rahuldamata. Kuna kohus luges

tõendatuks, et laenuandja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis puudub kostjal

hageja vastu kahju hüvitamise nõue. Tasaarvestust ei saa kohaldada.

5.8. Seega on hagiavalduses märgitud asjaoludel hageja nõue õiguslikult põhjendatud. Kostja

ei ole täitnud laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi. Kostja ei ole tagastanud lepingute nr

920113385, nr 920114305, nr 920116305 ja nr 920113753 alusel laenu põhiosasid, s.o 392

eurot. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 392 eurot VÕS § 108 lg 1 ja

§ 164 lg-te 1 ja 2 alusel.

5.9. Kohus mõistis kostjalt VÕS § 397 lg 1 alusel hageja kasuks välja intressi kokkulepitud

intressimääras 21,998% aastas summas 7,24 eurot.

5.10. Laenuandja ja kostja leppisid laenulepingute üldtingimuste p-s 11.1 kokku lepingutasus

2 eurot. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja lepingutasu võlgnevuse kokku 8 eurot

laenulepingute nr 920113385, nr 920113753, nr 920114305 ja nr 920116305 sõlmimise eest.

5.11. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ka sissenõutavaks muutunud viivise 43,24

eurot. Kohtupraktika kohaselt peaks hageja tõendama võla tasumisega viivitamisega temale

põhjustatud kahju suurust juhul, kui viivisenõue ületab põhivõlga. Seega piiras kohus edasise

viivituse osas väljamõistetava viivise summat nii, et edasiulatuva viivise summa kokku ei ületa

põhivõlga 392 eurot.

5.12. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kostja kanda, sest kohus rahuldas

hagi.

Apellatsioonkaebus

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Alternatiivselt palub kostja saata asi uueks lahendamiseks tagasi maakohtule.

6.1. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme ning hindas

ebaõigesti tõendeid.

6.2. Maakohus leidis ebaõigesti, et laenuandja ei rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Kohtu hinnangul oli laenuandja poolne vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimine tõendatud üksnes kostja laenutaotlustega. Samas ei ole hageja esitanud ühtki tõendit,

mille alusel saaks kontrollida, kas laenuandja ka tegelikult kostja maksevõimet hindas. Kui

laenuandja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohaselt, siis oleks ta

pidanud kostja pangakonto väljavõtteid analüüsides jõudma seisukohale, et kostja kohustused

ületasid tema sissetulekuid. Nimelt märkis kostja laenutaotluses enda sissetulekuks 550 eurot,

kuid kostja maakohtu menetluses esitatud pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja keskmine

igakuine töötasu vahetult enne laenulepingute sõlmimist, s.o ajavahemikul 2016. a september

kuni november, oli 289,66 eurot. Kostja tegelik sissetulek oli laenutaotluses märgitust ligi kaks

korda väiksem.

6.3. Lisaks hindas maakohus kostja laenutaotlusi ebapiisavalt. Kostja esitas laenutaotlused 17.

detsembril 2016, 20. detsembril 2016, 23. detsembril 2016 ja 10. jaanuaril 2017. Kostja täitis

kõik need taotlused samade andmetega, sh polnud taotlustes märgitu kohaselt muutunud ka

kostja igakuiste finantskohustuste suurus. Kuna laenuandja sõlmis koheselt pärast

laenutaotluste

esitamist

ka

kostjaga

laenulepingud,

s.o

17. detsembril

2016,

2-21-119187

7 (16)

20. detsembril 2016, 23. detsembril 2016 ja 10. jaanuaril 2017, ning väljastas kostjale laenu,

siis ei olnud eluliselt võimalik olukord, et kostja finantskohustuste suurus ei muutunud. Ometi

ei tekkinud laenuandjal küsimusi laenutaotluses esitatud andmete õigsuses. Kui laenuandja

oleks hinnanud kostja pangakonto väljavõtteid, oleks ta pidanud jõudma järeldusele, et kostja

ei ole krediidivõimeline, ning laenuandjal tulnuks VÕS § 4034 lg 6 alusel keelduda kostjaga

uute laenulepingute sõlmimisest.

6.4. Kui laenuandja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis oleks ta pidanud

ka üksnes laenutaotluste alusel jõudma järeldusele, et kostja ei ole krediidivõimeline. Kostja

märkis enda sissetulekuks 550 eurot, mis on ebaõige, ja oma kohustusteks 330 eurot, mis on

samuti ebaõige. Seega laenutaotluse alusel ületasid kostja sissetulekud tema väljaminekuid

220 euro võrra. 17. detsembri 2016. a laenulepingu tagasimakse tähtaeg oli 9. jaanuar 2017 ning

kostjal tuli tasuda 101,83 eurot. 20. detsembri 2016 laenulepingu tagasimakse tähtaeg oli

10. jaanuaril 2017 ning kostjal tuli tasuda samuti 101,83 eurot. Seega teadis või pidi laenuandja

kolmandat laenulepingut sõlmides, s.o 23. detsembril 2016, olema teadlik, et kostjal on 2017.

a jaanuari alguses kohustus tasuda 203,66 eurot. Sellele vaatamata sõlmis laenuandja

23. detsembril 2016 kostjaga uue laenulepingu, mille järgi tuli kostjal tagasi maksta

101,83 eurot hiljemalt 10. jaanuaril 2017. Seega isegi kui eeldada, et laenutaotluses esitatud

andmed olid õiged, siis olid kostja väljaminekud 2017. a jaanuaris laenuandjaga sõlmitud

laenulepingute alusel juba 305,49 eurot. Kostja väljaminekud ületasid oluliselt tema

sissetulekuid. Sellele vaatamata otsustas laenuandja sõlmida 10. jaanuaril 2017 neljanda

laenulepingu kostjaga.

6.5. Kohus näib olevat vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise hindamisel tuginenud

mh hageja selgitusele, et laenutaotluse alusel kuulus kostjale kinnisasi, mille olemasolus hageja

laenuandmisel veendus, ja seega oli kostjal ka piisav tagatis olemas. Kostja selgitas, et

laenutaotluses puudub info, et kostjale kuulub kinnisasi. Laenutaotlustes oli täidetud üksnes

lahter „Elukoha tüüp“ vastusega „Isiklik korter/maja“, millest ei ole võimalik teha ühest

järeldust, et tegemist oli kostjale kuuluva kinnisasjaga. Lisaks jättis laenuandja arvestamata, et

kostja sai miinimumpalka, tema väljaminekud ületasid sissetulekuid ning laenutaotlustes

märgitud isiklik korter/maja oli kostja ainus elukoht. Vastutustundliku laenamise põhimõtte ja

ka Riigikohtu praktikaga on vastuolus see, kui laenuandja arvestab krediidivõimelisuse

hindamisel isiku varaks ka tema ainsa elukoha. Üksnes asjaolu, et kostjale kuulus

laenulepingute sõlmimise ajal Haapsalu linnas kahetoaline korter, mis oli kostja elukohaks, ei

tähenda, et laenuandjal ei olnud kohustust arvestada laenulepingute sõlmimise eelselt kostja

igakuiseid sissetulekuid ja väljaminekuid.

6.6. Hageja ei ole tõendanud, et laenuandja kontrollis kostja esitatud andmeid ka teistest

avalikest andmebaasidest, sh pensioniregistrist, ning kostja pangakonto väljavõtteid. Kui

laenuandja oleks kostja pangakonto väljavõtteid sisuliselt analüüsinud, oleks laenuandja

pidanud tegema järelduse, et kostja ei ole krediidivõimeline. Laenuandja oleks pidanud kostja

kontosid analüüsides järeldama, et kostja igakuised kohustused olid oluliselt suuremad kui

289,66 eurot. Kohustused suurenesid ka iga järgneva laenulepingu sõlmimisega laenuandja

juures.

6.7. Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid, jättes osa asjas tähtsust omavaid tõendeid

hindamata. Kohus jättis hindamata tõendid, millest nähtub, et kostja tagastas laenuandjale

oluliselt suurema summa raha, kui kostja laenuandjalt laenulepingute alusel sai. Kostja on

laenulepingu nr 920113385 alusel tasunud pikendustasudena 500 eurot, kuid sama laenulepingu

alusel saadud laenusumma oli vaid 98 eurot. Kostja on laenulepingu nr 920113753 alusel

tasunud pikendustasudena kokku 480 eurot, kuid sama laenulepingu järgne laenusumma oli

2-21-119187

8 (16)

98 eurot. Kostja on 23. detsembril 2016 sõlmitud laenulepingu alusel tasunud pikendustasudena

500 eurot, kuid sama laenulepingu järgne laenusumma oli 98 eurot. Kostja on 10. jaanuaril 2017

sõlmitud laenulepingu alusel tasunud pikendustasudena 470 eurot, kuid sama laenulepingu

järgne laenusumma oli 98 eurot. Sellega on kostja lepingulised kohustused hageja ees täidetud.

Juhul kui kostja lepingulised kohustused sellega täidetud ei ole, siis on laenuandja rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjale tekitatud kahju tuleb tasaarvestada hageja

nõudega.

6.8. Kohus jättis tähelepanuta kostja vastuväite, et pikendamistasusid tuleks käsitada

laenusumma tagasimaksetena. Kohus jättis seetõttu arvestamata, et kostja on laenusumma

mitmekordselt laenuandjale tagasi maksnud.

6.9. Kohus jättis arvestamata, et laenuandja (hageja) on laenulepingu järgset intressi arvestanud

ka lepingutasu pealt.

6.10. Lisaks ei ole hageja intressinõude kujunemist tõendanud. Laenulepingute kohaselt oli

kõigi nelja laenulepingu kestus 30 päeva. Samas saabusid lepingujärgsed tagasimaksed varem:

17. detsembril 2016 sõlmitud laenulepingu tagasimakse tähtaeg oli 9. jaanuaril 2017, s.o

23 päeva pärast; 20. detsembri 2016. a laenulepingu tagasimakse tähtaeg oli 10. jaanuaril 2017,

s.o 21 päeva pärast; 23. detsembri 2016. a laenulepingu tagasimakse tähtaeg oli 10. jaanuaril

2017, s.o 18 päeva pärast. Samas arvestati kõigi laenulepingute järgi intressi 30 päeva eest ehk

intressiperioodi sisse on arvestatud ka ajavahemik, mis järgnes tagasimakse tähtajale.

Vastustaja seisukoht

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle läbi vaatamata, alternatiivselt

rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja teha

uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus

tuleb rahuldada. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda.

9. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle apellatsiooniastmes järgneva üle:

-

kostja sõlmis BB Finance OÜ-ga (laenuandja) avanss.ee laenutoote laenulepingud nr

920113385 (17. detsembril 2016), nr 920113753 (20. detsembril 2016), nr 920114305

(23. detsembril 2016) ja nr 920116305 (10. jaanuaril 2017), millest igaühe alusel andis

laenuandja kostja kasutusse 98 eurot;

-

laenuandja loovutas 31. mail 2021 oma nõude kostja vastu hagejale koos õigusega

nõuda kõrvalnõudeid.

10. Ringkonnakohtus ei vaidle pooled ka järgneva üle:

-

kostja oli esitanud enne laenutaotluste rahuldamist laenuandjale oma pangakonto

väljavõtte, mis hõlmas vähemalt nelja kuu pikkust perioodi enne laenutaotluste esitamist

(vt 22. septembri 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:40:13–00:41:12);

2-21-119187

9 (16)

-

kostja pangakonto väljavõttelt nähtuvalt tegi ta novembris 2016 erinevatele

võlausaldajatele väljamakseid kokku 1343,78 eurot (vt 22. septembri 2022. a

kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:41:22–00:45:18);

-

vaidlusaluste laenulepingute sõlmimise ajal oli kostjal täitmata kohustusi ka

laenuandjaga 19. oktoobril 2016 sõlmitud laenulepingust nr 2101674647, millega oli

osaliselt refinantseeritud laenulepingut nr 2101660805, millega omakorda oli

refinantseeritud laenulepingut nr 2101563758 (vt 22. septembri 2022. a kohtuistungi

protokoll, ajamärgid 00:58:30, 01:00:34–01:00:58, 01:18:18–01:19:16);

-

kostja on tasunud vaidlusaluste laenulepingutega seoses 1620 eurot (vaidlus on selles,

kas kostja tasus need summad laenude tagastamise tähtaja pikendamise eest n-ö

pikendamistasudena või tuleb see summa lugeda laenude tagastamiseks) (vt 22.

septembri 2022. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:29:46–00:30:11).

11. Ringkonnakohtus vaidlevad pooled jätkuvalt peamiselt selle üle, kas kostja on saadud

laenud tagastanud (s.o kas kostja tasutud 1620 eurot tuleb lugeda laenude tagastamiseks), kas

laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kas kostja saab sellest

tulenevad nõuded hageja nõuetega tasaarvestada.

12. Kolleegium hindab esmalt kostja väiteid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

kohta.

12.1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg

3 ja tarbijakrediidi puhul alates 21. märtsist 2016 kehtiv VÕS § 4034. Pooled ei vaidle praeguses

menetluses selle üle, et vaidlusaluste laenulepingute näol on tegemist tarbijakrediidilepingutega

VÕS § 402 lg 1 tähenduses.

VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja seoses tarbijakrediidiga kohustatud järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas

tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma

(krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi 2. lõikest

tulenevalt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase

hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle

teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised

varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate

rahaliste

kohustuste

võimaliku

suurenemise

mõju,

määrates

vajalike

hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta

olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Nimetatud kohustuse

täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 2 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese

lause kohaselt küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Sama paragrahvi 13. lõikest tuleneb, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab vaidluse

korral tõendama krediidiandja.

2-21-119187

10 (16)

12.2. Kostja arvates on laenuandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet peamiselt

järgmistel põhjustel:

-

laenuandja küsis enne laenutaotluse rahuldamist kostja arvelduskonto väljavõtet

vähemalt nelja kuu ulatuses, kuid ei hinnanud kostja maksevõimet ega arvestanud

kontoväljavõtetelt nähtuvat teavet erinevatele võlausaldajatele tehtud väljamaksete

kohta;

-

laenuandja ei omandanud piisavalt teavet kostja sissetulekute ja muude kohustuste

kohta;

-

laenuandja ei võtnud laenutaotluse rahuldamisel arvesse ettevõtte poolt teiste

laenulepingute sõlmimise raames kogutud informatsiooni kostja finantskohustuste ja

maksekäitumise kohta, sh laenulepinguid, mida oli refinantseeritud, kuna kostja ei olnud

võimeline võetud laenukohustusi nõuetekohaselt täitma.

12.3. Hageja on põhjendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist järgnevaga:

-

laenuandja võttis kostja krediidivõimelisuse hindamisel arvesse kostja poolt täidetud

laenutaotluses esitatud teavet, sh sissetuleku ja igakuiste kohustuste kohta;

-

laenuandja kontrollis maksehäireregistri, elamisloa registri, pensioniregistri, Ametlike

Teadaannete, rahvastikuregistri, kinnistusregistri, krediidiregistri, e-krediidiinfo,

krediidiinfo registri andmeid, samuti võimalikke täiturite areste ning makseid teistele

laenuandjatele kostja esitatud arvelduskonto väljavõttelt;

-

laenuandja kontrollis kostja dokumentide kehtivust ja finantssanktsiooni info andmeid;

-

laenud anti kooskõlas laenuandja sise-eeskirjadega, mis on Finantsinspektsiooni poolt

kinnitatud; laenuandja võttis arvesse seda, et kostja igakuine sissetulek oli laenutaotluse

rahuldamiseks piisav (sissetulekud olid suuremad kui väljaminekud), kostja oli tööl käiv

inimene, kes oli laenuandjalt korduvalt laenu võtnud ja võetud kohustused täitnud;

-

kinnistusraamatu andmetel kuulus kostjale kinnisasi, mistõttu oli kostjal ka piisavalt

tagatisi.

12.4. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et laenuandja ei ole vastutustundliku

laenamise põhimõtet rikkunud (vt maakohtu otsuse p 13). Kolleegiumi hinnangul saab asjas

esitatud tõenditest kogumis järeldada, et laenuandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet

rikkunud, jättes kogumata kostja kui tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

ning nõuetekohaselt hindamata kostja krediidivõimelisuse.

12.5. Kolleegium nõustub kostjaga, et laenuandja on jätnud kostja krediidivõimelisuse

hindamisel arvestamata kostja pangakontodelt nähtuva teabe kostja arvukate kohustuste kohta

erinevate võlausaldajate ees. Pooled ei vaidle ringkonnakohtus selle üle, et kostja oli esitanud

laenuandjale oma pangakonto väljavõtte vähemalt nelja kuu kohta enne laenutaotluste esitamist

ning sellelt nähtuvalt oli kostja teinud novembris 2016 erinevatele võlausaldajatele

väljamakseid kokku 1343,78 eurot. Arvestades, et laenutaotlustes märgitu kohaselt oli kostja

sissetulek 550 eurot kuus (dtl-d 205–206), pidi laenuandjale olema kostja pangakonto väljavõtte

põhjal selge, et kostja väljaminekud ületavad tema sissetulekuid. Lisaks nähtub kostja

pangakonto väljavõttest novembri ja detsembri 2016 kohta (dtl-d 95–98), et väljamakseid on

tehtud paljudele erinevatele krediidiandjatele ja need on jätkunud ka detsembris 2016. See

viitab sellele, et kostjal oli arvukalt laenukohustusi, mis oleks pidanud tekitama mõistlikus

2-21-119187

11 (16)

laenuandjas kahtluse, et kostja püsivalt ei suuda oma sissetulekute arvel katta oma

väljaminekuid, vaid peab võtma selleks laene.

12.6. Eelnevaga seoses nõustub kolleegium kostjaga ka selles, et laenuandja ei omandanud

piisavalt teavet laenutaotleja sissetulekute ja muude kohustuste kohta.

12.6.1. Ehkki kostja märkis laenutaotlustes, et tema igakuine netosissetulek on 550 eurot ja

igakuised finantskohustused kokku 180 eurot (dtl-d 205–206), peab krediidiandja seda teavet

VÕS § 4034 lg 4 teisest lausest tulenevalt vastavalt KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollima. KAVS

§ 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud

teavet, arvestades KAVS-is ja VÕS-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja

tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt

kontrollib krediidiandja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes

võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei

ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

12.6.2. Kolleegium leiab, et hoolas laenuandja oleks pidanud kostjalt tema pangakonto

väljavõttelt nähtuvate muude finantskohustuste kohta vähemalt selgitusi küsima, eriti kuna see

info ei olnud kooskõlas kostja poolt laenutaotluses märgituga, et tema igakuised

finantskohustused on kokku 180 eurot. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et laenuandja oleks

kostjalt tema pangakonto väljavõttelt nähtuvate muude finantskohustuste kohta küsinud või

palunud kostjal selgitada vastuolusid pangakonto väljavõttelt nähtuva teabe ja laenutaotlustes

märgitu vahel.

12.6.3. Samuti ei ole hageja tõendanud, et laenuandja oleks teinud mõistlikke pingutusi selleks,

et kontrollida kostja sissetulekuid. Ehkki hageja on väitnud, et laenuandja kontrollis kostja

sissetulekuid pensioniregistrist, ei ole hageja esitanud menetluses tõendit, mis kinnitaks

sellekohase päringu tegemist ja selle päringu tulemusi (vt ka 22. septembri 2022. a kohtuistungi

protokoll, ajamärgid 00:46:57–00:51:30). Kostja on menetluses väitnud, et tema tegelik

sissetulek oli 365,62 eurot. Kostja esitatud pangakonto väljavõtte kohaselt (dtl 100) on ta

saanud OÜ-st MARONEST 2016. a septembris 221,44 eurot augusti töötasuna, oktoobris 77,37

eurot puhkusetasuna ja 365,62 eurot septembri töötasuna ning novembris 286,66 eurot oktoobri

töötasuna. Hageja ei ole põhjendanud, miks kostja poolt enne laenutaotluste rahuldamist

esitatud pangakonto väljavõtted võisid anda laenuandjale mõistlikku aluse arvata, et kostja

laenutaotlustes märgitud netosissetulek 550 eurot kuus on õige.

12.7. Põhjendatud on ka kostja väide, et laenuandja ei võtnud laenutaotluste rahuldamisel

arvesse laenuandja poolt teiste laenulepingute sõlmimise raames kogutud informatsiooni kostja

finantskohustuste ja maksekäitumise kohta.

12.7.1. Laenulepingutest nähtuvalt pidi kostja tagastama 17. detsembril 2016 sõlmitud

laenulepingu nr 920113385 alusel kokku 101,83 eurot 9. jaanuaril 2017 (dtl 23); 20. detsembril

2016 sõlmitud laenulepingu nr 920113753 alusel kokku 101,83 eurot 10. jaanuaril 2017 (dtl

28); 23. detsembril 2016 sõlmitud laenulepingu nr 920114305 alusel kokku 101,83 eurot 10.

jaanuaril 2017 (dtl 33) ning 10. jaanuaril 2017 sõlmitud laenulepingu nr 920116305 alusel

kokku 101,75 eurot 10. veebruaril 2017 (dtl 38). Seega pidi kostja 17. detsembrist kuni 23.

detsembrini 2016 sõlmitud laenulepingute alusel tagastama 9.–10. jaanuariks 2017 kokku

305,41 eurot (101,83+101,83+101,75). Kostja laenutaotlustes märgitu kohaselt oli aga tema

sissetulekute ja väljaminekute (igakuised finantskohustused ja igakuised muud kohustused)

vahe 220 eurot (=550-180-150) (dtl-d 205–206). Seega sõlmis laenuandja kostjaga 23.

detsembril 2016 laenulepingu olukorras, kus laenuandja pidi olema teadlik sellest, et ainuüksi

2-21-119187

12 (16)

sama laenuandjaga 17. detsembril 2016 ja 20. detsembril 2016 sõlmitud laenulepingutest

tulenevate kohustuste täitmise tõttu ei oleks laenuvõtjal piisavaid vahendeid, et 23. detsembril

2016 sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi oma sissetuleku arvel täita.

12.7.2. 10. jaanuari 2017. a laenulepingu sõlmis laenuandja olukorras, kus kostja ei olnud

kokkulepitud tähtajaks täitnud 17. detsembril 2016 sõlmitud laenulepingust tulenevaid

kohustusi, vaid oli teinud 3. jaanuaril 2017 makse sellest laenulepingust tuleneva

maksetähtpäeva edasilükkamiseks (vt dtl 230). Ehkki kostja ei olnud maksetähtpäeva

edasilükkamise tõttu jäänud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitusse, viitas

maksetähtpäeva edasilükkamine siiski sellele, et kostjal oli raskusi võetud kohustuste

täitmisega.

12.7.3. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostjal oli laenuandja ees täitmata kohustusi ka 19.

oktoobril 2016 sõlmitud laenulepingu nr 2101674647 alusel, kusjuures see laenuleping oli

sõlmitud osaliselt laenulepingu nr 2101660805 refinantseerimiseks, millega omakorda

refinantseeriti osaliselt laenuleping 2101563758 (dtl-d 101–106). See tähendab, et kostja pidi

oma igakuiste sissetulekute arvel täitma sama laenuandja ees veel vähemalt ühest

laenulepingust tulenevaid kohustusi, mis vähendas tema vabu vahendeid praeguse vaidluse

esemeks olevatest laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks. Sellest, et kostjal oli

korduvalt vaja refinantseerida sama laenuandjaga varem sõlmitud laenulepinguid, saab aga

järeldada, et kostjal oli varem laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmisega raskusi ning

laenuandja pidi sellest teadma.

12.7.4. Kolleegium leiab, et omades eelkirjeldatud teavet sama laenuandja poolt kostjale varem

antud laenude, kostja finantskohustuste ja maksekäitumise kohta, ei oleks mõistlikult hoolas

laenuandja hinnanud kostjat krediidivõimeliseks vähemalt 23. detsembril 2016 ja 10. jaanuaril

2017 sõlmitud laenulepingute puhul. 17. detsembril 2016 ja 20. detsembril 2016 sõlmitud

laenulepingute puhul oleks tal aga pidanud tekkima kostja krediidivõimelisuse osas vähemalt

põhjendatud kahtlus, mille kummutamiseks oleks tulnud koguda täiendavat teavet, et veenduda

kostja suutlikkuses laen kokkulepitud tingimustel tagastada.

12.8. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et laenuandja ei ole praegusel juhul

vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, kuna krediidiasutusel on õigus eeldada, et

klient teab oma laenueesmärki ja finantsolukorda ning et klient esitab krediidiasutusele oma

huvi ja finantsolukorra kohta õiget informatsiooni.

12.8.1. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et

laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma

uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt 31. jaanuari 2018. a

otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 25.3; 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13,

p 21). Seega ei saa krediidiandja lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud

informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise

põhimõte oma eesmärke.

12.8.2. Ehkki laenutaotlejal on kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja

krediidiandja võib neist lähtuda, ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta

täpsustada (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3).

2-21-119187

13 (16)

Krediidiandja kohustus teha mõistlikke pingutusi tarbija esitatud teabe kontrollimiseks, sh

tarbija esitatud teabe tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuleneb otsesõnu KAVS § 50 lg-

test 3 ja 4 koosmõjus VÕS § 4034 lg 4 teise lausega. Praegusel juhul oleks laenuandja pidanud

aru saama, et kostja laenutaotlustes esitatud teave ei ole korrektne või täielik, ka sellest, et kõigi

nelja laenulepingu puhul oli laenutaotluses märgitud kostja igakuiste finantskohustuste summa

sama suur (180 eurot), ehkki esimeste laenulepingute sõlmimise järgselt oleks see summa

pidanud suurenema (vt dtl-d 205–206). Seega ei saanud laenuandja tugineda üksnes kostja

esitatud laenutaotlustes märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata ja arvestamata kostja

esitatud pangakonto väljavõtetelt nähtuva teabe ja muu laenuandjale teadaoleva

informatsiooniga.

12.9. Asjakohane ei ole hageja viide sellele, et kostja oli laenuandjalt ka varem laenu võtnud ja

kõik võetud kohustused täitnud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks tuleb

laenutaotleja krediidivõimelisust hinnata enne iga uue tarbijakrediidilepingu sõlmimist.

Krediidiandja ei saa varasemate kohustuste täitmisest eeldada, et tarbija on suuteline täitma ka

uuest krediidilepingust tulenevaid kohustusi, eriti kuna tarbija krediidivõimelisuse aluseks

olevad asjaolud võivad ajas muutuda. Lisaks on hageja küll esitanud tõendi, millest nähtub

paljude varasemate laenulepingute sõlmimine laenuandja ja kostja vahel (dtl-d 246–248), kuid

selle põhjal ei saa järeldada, et nendest lepingutest tulenevad kohustused on nõuetekohaselt ja

probleemideta täidetud. Samuti ei õigusta kostjale laenu andmist asjaolu, et kinnistusraamatu

andmetel kuulus kostjale kinnisasi. Tarbija krediidivõime hindamisel peab krediidiandja

veenduma, et tarbija suudaks krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks

otseselt mittevajalikust varast. Apellatsioonimenetluses on kostja välja toonud, et hageja

viidatud kinnisasja näol oli tegemist kostja elukohaks oleva korteriga.

12.10. Eelnevat arvestades on kolleegium seisukohal, et laenuandja ei ole nõuetekohaselt

täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi omandada enne kostjaga

vaidlusaluste tarbijakrediidilepingute sõlmimist teave, mis võimaldanuks hinnata kostja

krediidivõimelisust, ja hinnata kostja krediidivõimelisust. Jättes andmed kontrollimata,

vajalikud täpsustused küsimata ja vastuolud kõrvaldamata, ei ole laenuandja omandanud kostja

krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet. Kui laenuandja oleks võtnud arvesse kostja

pangakonto väljavõtetelt nähtuvat teavet ja laenuandjale teadaolevat informatsiooni kostja

muude finantskohustuste ja maksekäitumise kohta, ei oleks laenuandja saanud järeldada, et

kostja on krediidivõimeline. Järelikult ei oleks laenuandja VÕS § 4034 lg 6 kohaselt tohtinud

kostjaga praeguse vaidluse esemeks olevaid tarbijakrediidilepinguid sõlmida.

13. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt

see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. VÕS § 4034 lg 7 kolmandast lausest tulenevalt peab krediidiandja

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Eelnevast tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt oli kostjal

kohustus tagastada laenu põhiosa, praegusel juhul nelja laenulepingu peale kokku 392 eurot

(=4×98), ning tasuda laenult VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi, mis Eesti Panga veebilehel

avaldatud andmete kohaselt on alates detsembrist 2016 olnud 0%.

Kolleegium leiab, et viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti

määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

2-21-119187

14 (16)

tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse. Praegusel juhul ei ole kostjale uut

tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda.

Muid tasusid kostja laenuandjale ei võlgne. See tähendab, et laenuandjal ei olnud alust nõuda

kostjalt lepingutasu (2 eurot laenulepingu kohta). Samuti ei olnud laenuandjal alust nõuda

kostjalt n-ö pikendamistasusid laenu tagastamise tähtaja pikendamise eest.

Eelnev kehtib ka hageja kohta, kellele laenuandja on oma nõuded kostja vastu loovutanud.

14. VÕS § 4034 lg 7 neljanda lause kohaselt ei kohaldata nimetatud lõikes sätestatut, kui tarbija

on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud

krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul on kostja esitanud krediidiandjale laenutaotlustes

ebatäpset teavet oma tegelike sissetulekute ja kohustuste, eelkõige muude finantskohustuste

kohta. Samas oli kostja esitanud koos laenutaotlusega ka oma pangakonto väljavõtte, kust

nähtusid tema tegelikud sissetulekud ja väljaminekud. Seega ei olnud kostja jätnud teavet

esitamata, vaid oli esitanud laenuandjale vastuolulist teavet, mida laenuandja oleks pidanud

kontrollima ja vajadusel kostjalt selgitusi küsima. Krediidiandja ei saa vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimisel tugineda üksnes tarbija poolt laenutaotluses avaldatud teabele,

vaid peab tarbijalt saadud teavet arvestama kogumis, seda teavet ka mõistlikult kontrollima ja

võtma arvesse ka teavet, mille krediidiandja on saanud muul viisil, sh tarbijaga varem sõlmitud

laenulepingute tõttu. Antud juhul oli kostja krediidivõimelisuse valesti hindamine tingitud

sellest, et laenuandja ei hinnanud kostja esitatud teavet kogumis, sh pangakonto väljavõtetelt

nähtuvat infot, ei kontrollinud mõistlikult kostja laenutaotlustes esitatud teavet, sh ei küsinud

temalt täpsemat teavet või selgitusi, ega arvestanud laenuandjale varasema kliendisuhte tõttu

teada olnud infoga kostja finantskohustuste ja maksekäitumise kohta. Seega ei välista VÕS §

4034 lg 7 neljas lause praegusel juhul sama lõike esimeses kuni kolmandas lauses sätestatud

tagajärgede kohaldamist.

15. Ringkonnakohus ei nõustu kostja käsitusega, et ta on vaidlusalused laenud laenuandjale

juba tagastanud. Maakohus on laenulepingute p-de 8.3 ja 8.4 (dtl-d 23, 28, 33 ja 38), kohtule

esitatud pikendamistasude väljavõtete (dtl-d 230–241) ja kostja pangakonto väljavõtete (dtl-d

108–152) põhjal õigesti leidnud, et kostja on tasunud laenuandjale laenu tagastamise tähtaja

pikendamise tasusid, mitte teinud makseid laenu tagastamiseks. Kolleegium nõustub selles osas

maakohtu põhjendustega (maakohtu otsuse p 15) ja TsMS § 654 lg 6 järgi neid ei korda.

16. Eelnevat arvestades on hagejal kostja vastu VÕS § 396 lg 1 alusel, võttes arvesse § 4034 lg-

s 7 sätestatut, nõue 392 euro saamiseks, s.o laenulepingute alusel saadud põhisummade

tagastamiseks.

17. Kostja on teinud menetluses tasaarvestuse avalduse juhuks, kui kohus hagi tema vastu

rahuldab. Kostja väitel on tal laenuandja või hageja vastu nõue vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks, mis seisneb summas, mille osas hagejal

on kostja vastu krediidilepingutest tulenev nõudeõigus, ja kostja poolt laenuandjale tasutud

summas (1620 eurot) osas, milles see ületab krediidilepingute alusel saadut. Kokku hindas

kostja maakohtus oma nõude suuruseks 1679,70 eurot (vt kostja 20. jaanuari 2022. a seisukoha

p-d 2.4–2.5). Maakohus ei lugenud kostja tasaarvestusavaldust põhjendatuks, leides, et kuna

laenuandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, ei ole kostjal kahju

hüvitamise nõuet (vt maakohtu otsuse p 16). Eespool leidis kolleegium, et laenuandja on

vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, mistõttu tuleb uuesti hinnata ka kostja

tasaarvestusavalduse põhjendatust.

2-21-119187

15 (16)

17.1. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav

pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma

kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Sama paragrahvi 2. lõike esimese

lause kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses

ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 kohaselt toimub

tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. VÕS § 171 lg 3 kohaselt võib võlgnik talle

senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada, välja

arvatud juhul, kui: 1) võlgnik on oma nõude omandanud kolmandalt isikult ja ta teadis või pidi

selle nõude omandamisel teadma, et tema vastu suunatud nõue on loovutatud; 2) võlgniku nõue

muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada

sai või teada saama pidi.

17.2. VÕS § 4034 lg 8 kohaselt on tarbijal lisaks sama paragrahvi 7. lõikes sätestatule õigus

kasutada muid asjakohaseid õiguskaitsevahendeid, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on

kaetud intressimäära alanemisega. Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise kohustuse rikkumise korral saab nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist

VÕS § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju

hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta

oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju

hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist

tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist.

Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega

(31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p-d 44–45; 27. novembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25; vt ka 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06,

p 16).

17.3. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on tasunud vaidlusaluste laenulepingutega seoses

laenuandjale kokku 1620 eurot. Kolleegium nõustus eespool maakohtuga, et nende maksetega

pikendas kostja laenude tagastamise tähtaegu (vt praeguse otsuse p 15). Arvestades, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne tarbija VÕS § 4034 lg 7 teise

lause kohaselt krediidiandjale muid tasusid peale laenu põhisumma ja VÕS §-s 94 sätestatud

määras intressi, on kostja teinud maksetähtpäevade edasilükkamiseks makseid õigusliku

aluseta. Järelikult on kostjal õigus nõuda tasutud summad VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel

laenuandjalt tagasi.

Kolleegium märgib, et juhul, kui leida, et maksetähtpäeva edasilükkamise tasu ei ole VÕS §

4034 lg 7 teise lausega hõlmatud, on kostjal igal juhul õigus nõuda 1620 euro hüvitamist

laenuandjalt VÕS § 115 lg 1 alusel. Isegi kui leida, et maksetähtpäevade edasilükkamiseks

tehtud makseteks oli õiguslik alus, on tegemist kostjale krediidist tekkinud varalise kahjuga,

kuna juhul, kui laenuandja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud ja ei oleks

kostjaga lepinguid sõlminud, ei oleks kostja pidanud laenulepingutest tulenevate kohustuste

täitmise tähtpäevasid edasi lükkama ja sellega seoses kulusid kandma.

Eelnevat arvestades on kostjal laenuandja vastu rahaline nõue 1620 euro saamiseks. Arvestades

laenuandja rikkumise sisu ja ulatust ning asjaolu, et kostja ei olnud tahtlikult varjanud teavet

oma tegeliku finantsolukorra kohta, vaid oli mh esitanud laenuandjale selle kontrollimist

võimaldava pangakonto väljavõtte, samuti võttes arvesse praeguse otsuse p-s 14 toodud

põhjendusi, leiab kolleegium, et kostja õigus kasutada vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisest tulenevalt õiguskaitsevahendeid ei ole VÕS § 101 lg 3 järgi välistatud.

2-21-119187

16 (16)

17.4. Praegusel juhul oli kostjal kui tasaarvestaval poolel tasaarvestusavalduse esitamise ajal

õigus oma kohustus täita ja nõuda laenuandjalt tema kohustuse täitmist. Seega on tasaarvestuse

üldised eeldused täidetud. VÕS § 171 lg 3 võimaldas kostjal tasaarvestada talle laenuandja

vastu kuulunud nõude ka hageja nõudega, kuna praegusel juhul ei esine asjaolusid, mis selle §

171 lg 3 p-de 1 ja 2 alusel välistaks. Seega on hageja nõue kostja vastu 392 euro saamiseks

kostja tehtud tasaarvestuse tulemusena VÕS § 197 lg 2 esimese lause kohaselt lõppenud.

18. Kuna hageja nõue on osas, milles see oli põhjendatud, tasaarvestuse tulemusena lõppenud,

tuleb hagi jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

19. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust asja sisulise lahenduse osas, tuleb TsMS §

173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust. Hagi rahuldamata jätmise tõttu

jäävad menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel

hageja kanda.

20. Arvestades seda, et ringkonnakohus muudab esimese astme menetluskulude jaotust ning

jätab kostja menetluskulud hageja kanda, tuleb kindlaks määrata kostja menetluskulude

rahaline suurus. Lähtudes Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud

tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate

menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates otsuse jõustumisest.

21. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Meeli Kaur

Villem Lapimaa