2-21-1816/43 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Liis Arrak

Otsuse tegemise aeg ja koht

07. oktoober 2022. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-1816

Kohtuasi

Agrochema Eesti OÜ hagi Idakeskus OÜ vastu

võlgnevuse ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 29.12.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Idakeskus OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

7446,09 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Agrochema Eesti OÜ (registrikood

11139178), lepinguline esindaja vandeadvokaat Vahur

Kivistik

Kostja (apellant): Idakeskus OÜ (registrikood 11414383),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Varul

Asja läbivaatamine

16.09.2022 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 29.12.2021 otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse

põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

4. Rahuldada Agrochema Eesti OÜ taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja

määrata

Idakeskus

OÜ

poolt

Agrochema

Eesti

OÜ-le

hüvitatavateks

menetluskuludeks 822 eurot.

5. Mõista Idakeskus OÜ-lt Agrochema Eesti OÜ kasuks välja apellatsioonimenetluses

kantud menetluskulud 822 eurot.

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Idakeskus OÜ-l Agrochema Eesti

OÜ-le tasuda viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2-21-1816

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Agrochema Eesti OÜ esitas 04.02.2021 Pärnu Maakohtule hagiavalduse Idakeskus OÜ

vastu, milles palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 5761,08 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise lepingujärgses määras seisuga 04.02.2021 summas 648,02

eurot ning hagiavalduse esitamise järgselt viivise 18% aastas kuni põhinõude lõpliku

tasumiseni.

2. 13.06.2016 sõlmisid hageja (üürileandja) ja kostja (üürnik) äriruumi üürilepingu nr

A340616, mille kohaselt kohustus üürileandja andma üürnikule tasu eest kasutada Viljalao 1,

Viljalao 2 ja Viljalao 3 ruumid asukohaga Järvamaal Ambla vallas Kärevete alevikus

üldpinnaga 360 m2 ja kartulihoidla osa Ambla vallas Märjandi külas üldpinnaga 690 m2.

Vastavalt üürilepingu p-le 3 kohustus üürnik tasuma äriruumide eest üüri 0,25 eurot ruutmeetri

kohta, mis teeb igakuiseks üüritasu suuruseks 1072,50 eurot. Üürilepingu p 3.6 alusel oli kokku

lepitud ka viivise määras 0,05% õigeaegselt tasumata summadest iga viivitatud päeva eest.

31.08.2016 sõlmisid pooled 13.06.2016 üürilepingule lisa nr 3 rendipinna muutmise kohta. Lisa

nr 3 kohaselt leppisid pooled kokku, et muudavad 13.06.2016 sõlmitud üürilepingu nr A340616

punkte 2 ja 3. Hageja ja kostja leppisid kokku, et hageja annab kostjale tasu eest kasutada:

Viljalao 1 (800 m 2) ja Viljalao 2 (800 m 2) ruumid asukohaga Kärevete alevikus Ambla vallas

ja kartulihoidla osa ruumid suurusega 690 m2 Märjandi külas Ambla vallas Järvamaal.

Vastavalt 31.08.2016 rendipinna muutmise kokkuleppele kohustus kostja edaspidi maksma

hagejale üüri iga äriruumide ruutmeetri eest 0,25 eurot kuus. Äriruumide igakuine üür oli kokku

572,50 eurot. Üürile lisandusid käibemaks õigusaktidega sätestatud määras ja tasumisele

kuuluvad maksud.

3. Lisaks üürile kohustus üürnik tasuma elektrienergia eest kehtestatud ametlike tariifide alusel

proportsionaalselt üürniku poolt kasutatavate äriruumide suurusest. Pooled on 2016-2020

saanud lepingust aru ilma erimeelsusteta ja mõistnud lepingut selliselt, et elektrienergia hõlmab

ka võrgutasu ja riiklikke makse. Kostja poolt arvete tasumine ja nende vaidlustamata jätmine

näitab ka poolte vahelist sellekohast praktikat. Üürilepingu sõlmimise järgselt esitas hageja

eksitusena rohkem kui aasta elektrienergia arveid vastavalt tarbimisele, arvestamata võrgutasu

ning riiklikke makseid, pärast seda aga on elektrienergia arved koosnenud kolmest

komponendist, sellest ka elektrienergia arvete suurenemine. Üldteada on asjaolu, et elektriarve

koosneb kolmest komponendist: elektrienergia, võrgutasu ja riiklikud maksud. See, et poolte

vahel sõlmitud lepingus ei ole „elektrienergiat“ lahti kirjutatud erinevateks komponentideks, ei

2-21-1816

tähenda, et kostja vabaneks võrgutasu ja riiklike maksude tasumise kohustusest. Hagejal

puuduks huvi anda üürile ruume selliselt, et üürnik ei peaks tasuma selliseid kulusid.

4. Hageja esitas perioodil 30.04.2020 kuni 30.11.2020 kostjale arved elektrienergia tarbimise

eest kokku summas 1639,08 eurot, samuti rendi eest arved kokku summas 4122 eurot ja

viivisenõuded üürimaksete ning elektrienergia arvete tasumisega hilinemise eest, mis on siiani

kostjal tasumata. Kuna kostja ei astunud mingeid samme hageja poolt esitatud arvete

tasumiseks, lõpetas hageja kostjaga äriruumide rendilepingu 03.12.2020.

Kostja vastuväited

5. Kostja vaidles hageja nõudele vastu. Hageja on esitanud kostjale juba mitmeid aastaid

maksmiseks õigustamatult suuri elektrienergia arveid, kuhu on lisaks elektrienergiale hakatud

ilmselt lisama võrgutasu teenuse hindasid. Perioodil 30.06.2016 kuni 31.08.2017 on hageja

esitanud elektrienergia arveid vastavalt kostja poolt tegelikult tarbitud elektrienergiale ja

vastavad igakuised summad on jäänud keskmiselt 6-7 euro juurde. Seejärel on hageja esitatud

elektrienergia tarbimise arved järsult suurenenud ca 170 euro juurde, millised on kostja

igakuiselt tasunud. Kostja peab tõenäoliseks, et hageja on hakanud alates 2017. a septembrist

lisama igakuistele elektrienergia arvetele võrgutasu ja riiklikke makse, mille kohta ei ole

üürilepingus kokku lepitud. Ka hiljem on arvete märgitud vaid „elektrienergia“, kuid kostja

tarbimine ei saanud olla kuus keskmiselt üle 15 euro.

6. Poolte vahelist praktikat näitab asjaolu, et hageja esitas kostjale arved kuni 31.08.2017

üksnes elektrienergia eest, mitte see, et kostja on alates 2017. a septembrist tasunud hagejale

võrgutasu ja riiklike maksude võrra suurenenud arveid. Kostja suunas pahaaimamatult arved

raamatupidamisse maksmisele, aimamata, et hageja on arvetele lisanud ka võrgutasu ja maksud.

7. Kostja on arvestanud alates 2017. a septembrist reaalse elektrienergia igakuise kuluna 15

eurot, mille järgi on kostja tasunud hagejale alusetult 6042,03 eurot, lisaks käibemaks. Kostja

on alusetult tasutud summade tagastamiseks esitanud hagejale 16.03.2021 arve kogusummas

7250,44 eurot. Tasumata üürisummad moodustavad haginõudest 4122 ja põhjendatud

elektrienergia summad 120 eurot, kokku 4242 eurot. Arvestades, et kostja omab hageja vastu

nõuet summas 7250,44 eurot, tasaarvestab kostja enda nõude hageja vastu hageja nõude

põhjendatud osa ulatuses (4242 eurot) kostja vastu. Tasaarvestuse tulemusena ei ole hagejal

enam nõuet kostja vastu.

Maakohtu otsus ja põhjendused

8. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 5 761,08

eurot ja seisuga 04.02.2021 sissenõutavaks muutunud viivise 648,02 eurot ning viivise

põhisummalt (5 761,08 eurot) alates 05.02.2021 kuni põhinõude täitmiseni, lugedes viivise

määraks 18% päevas. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määras hageja kulud

kindlaks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2 663,80 eurot hageja menetluskulude

hüvitamiseks.

9. Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel sõlmiti 13.06.2016 äriruumi üürileping nr A340616

ning 31.08.2016 eelpoolnimetatud üürilepingu täiendus rendipinna muutmise kohta. Ka ei ole

vaidlust selles, et hageja on esitanud kostjale arveid elektrienergia tarbimise ja rendi eest ning

üürimaksete hilinemise eest viivise saamiseks ajavahemikul 30.04.2020 kuni 30.11.2020, mida

kostja ei ole tasunud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja poolt kostjale esitatud

elektrienergia arved alates 30.09.2017 on kooskõlas üürilepingu p-ga 3.4.1.

2-21-1816

10. Maakohus nõustus hagejaga, et üldteada on, et elektriarve koosneb kolmest komponendist:

elektrienergia, võrgutasu ja riiklikud maksud. Kuivõrd üürilepingu p-st 3.4.1 tuleneb

elektrienergia tasu ametlike tariifide alusel, leidis kohus, et ainuüksi asjaolu, et hageja ei ole

arvetel märkinud elektrienergia komponente eraldi, ei anna alust arvete mittemaksmiseks.

Põhjendatud on kostja seisukoht, et hageja, hakates lisama arvetele võrgutasusid ja aktsiise,

oleks pidanud kostjalt vähemalt informeerima või vähemalt läbi arve selgituse kindlasti kostjale

teada andma. Samas ka kostja, saades tunduvalt suuremaid elektriarveid juba alates 2017. a

septembrist, ei ole huvi tundnud arve põhjendatuse üle ega esitanud mingeid vastuväiteid arvete

mittemaksmiseks.

11. VÕS § 271 kohaselt kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule

(üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).

VÕS § 292 lg 1 kohaselt peab lisaks üüri maksmisele üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud

kulusid üksnes juhul, kui selles on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku lepitud.

Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud

asja kasutamisega ja ei seondu lepingueseme parendamise või puuduse kõrvaldamisega.

Selliseks kõrvalkuluks võib olla ka tasu elektrienergia tarbimise eest. Üürnik, kes kasutab

elektrienergiat mõõtmata elektriahela kaudu, kohustub üürileandjale üürilepingujärgse

kõrvalkuluna hüvitama eelduslikult kulud, mis seostuvad asja kasutamisega ja mille eest

üürileandja on tasunud kolmandale isikule. Poolte vahel puudub vaidlus, et alates 2017. a on

arveid elektrienergia eest esitatud taoliselt, et see sisaldab kõiki elektrienergia komponente,

sealhulgas ka võrguteenuse tasusid. Selliselt on ka kostja tunnistanud hageja poolt esitatud

arveid ja arvete tasumisega aktsepteerinud poolte kokkuleppeid elektrienergia tasumise osas

neid vaidlustamata. Selleks, et kostja tõlgendus oleks tõsiseltvõetav, peaks lepingus sisalduma

sõnaselge välistus võrgutasude tasumise kohustuse osas või eelneva poolte pikaajaline praktika,

kus pooled on lepingut ühtemoodi tõlgendatud, kuid kumbki tingimus ei ole käesoleval juhul

täidetud.

Apellatsioonkaebus

12. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

13. Poolte vaidlus taandub üürilepingu p. 3.4.1 kohaldamisele. Hagejal oli õigus nõuda tasu

vaid elektrienergia eest ja perioodil 30.06.2016. a (üürilepingu algus) kuni 31.08.2017. a ongi

hageja esitanud elektrienergia arveid vastavalt kostja poolt tegelikult tarbitud elektrienergiale.

Pooled on lepingus konkreetselt kokku leppinud, et kostja kohustub tasuma üürnikuna vaid

elektrienergia eest, mis on tõepoolest üks kolmest tavapärase elektriarve komponendist.

Üürilepingus ei ole lepitud kokku, et kostja peaks maksma ka võrgutasusid ja riiklikke makse.

Eesti Energia lepingupartner on ikkagi hageja ja hagejale esitatud elektriarves oli ilmselt

muidugi kõik kolm komponenti sees (elektrienergia, võrgutasud ja riiklikud maksud), kuid

hageja ei ole müünud ju kostjale elektrit klassikalises mõttes edasi, vaid poolte üürilepingu p.

3.4.1. kohaselt oli kostjal kohustus tasuda voolumõõtja näidu alusel vaid elektrienergia eest.

Arvestades, et hageja näol ei ole tegemist elektrienergia müüjaga (litsentseeritud tegevus), vaid

hageja jagab vastavaid kulusid oma üürnikega, ei saakski hageja müüa kostjale elektrit, lisades

siia võrguteenuse tasu ja riiklikud maksud. Pealegi on elekter juba jõudnud hageja kinnistuni

(tarbimispunktini), mistõttu ei liigu elekter hagejalt kostjani veel mingeid võrkusid pidi, mille

kasutamise eest peaks maksma.

14. Üürilepingu sõlmimisest peale on hageja esitanud elektrienergia arveid perioodil 2016. a

juuni kuni 2017. a september vaid elektrienergia tasu ulatuses ja see näitab poolte kokkulepet

2-21-1816

ning väljakujunenud praktikat. See tähendab, et 1 aasta ja 4 kuu jooksul on hageja täitnud

üürilepingu p-i 3.4.1 täpselt selliselt, nagu on lepingus kirjas. Jääb arusaamatuks miks kohus ei

pea seda küllalt pikka perioodi praktikat tekitavaks. Kostja ei saanud aktsepteerida võrgutasude

ja riiklike maksude tasumist, sest kostja ei teadnudki, et hageja neid komponente temalt nõuab

– et arvele on salamisi need osad juurde lisatud. Samas on hageja jätnud arve selgituse samaks.

Selline käitumine ei vasta hea usu põhimõttele ja on olnud eksitav. Kostja ei nõustu sellega, et

algselt väljakujunenud praktika saaks muutuda läbi hageja pahauskse käitumise ja selliselt, et

hageja jätkab sama selgitusega arvete esitamist, kuid hiljem kohtumenetluses tunnistab, et ta on

varjatult lisanud arvetele juurde täiendavaid Eesti Energia küsitavaid kulusid.

Vastustaja seisukoht

15. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

17. Pooled ei vaidle selle üle, et 13.06.2016 sõlmisid hageja (üürileandja) ja kostja (üürnik)

äriruumi üürilepingu nr A340616. Pooled vaidlevad selle üle, kas üürilepingu p-s 3.4.1

sätestatud kostja kohustus tasuda hagejale elektrienergia eest kehtestatud ametlike tariifide

alusel proportsionaalselt üürniku poolt kasutatavate äriruumide suurusest hõlmab ka

võrguteenuse tasu ja riiklikke makse. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

lõppkokkuvõttes õigesti leidnud, et pooltevaheline üürileping hõlmas kostja kohustust tasuda

tarbitud elektrilt ka võrguteenuse tasu ja riiklikke makse. Maakohtu otsuse põhjendusi on

vajalik muuta aga osas, milles maakohus sellise järelduseni jõudis. Ühtlasi vastab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.

18. Maakohus leidis, et hageja poolt kostjale esitatud arvetel elektrienergia lahti kirjutamata

jätmine kolmeks komponendiks (elektrienergia, võrgutasu ja riiklikud maksud) ei anna alust

arvete tasumata jätmiseks. Sellise järeldusega ringkonnakohus nõustub. Samas leidis

maakohus, et poolte vahel tekkis alates 2017. a septembrist praktika, mille kohaselt oli kostjal

kohustus tasuda ka tarbitud elektri pealt arvestatud võrguteenuse tasu ja riiklikke makse.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Pooled tuginevad VÕS §-ile 25, väites, et poolte vahel oli

kujunenud välja praktika. Kostja arvates tuleb lähtuda praktikast enne 2017. a septembrit, mille

kohaselt kostjal võrguteenuse tasu ja riiklike maksude tasumise kohustust ei olnud. Hageja

arvates näitab pooltevahelist praktikat hoopis kostja käitumine alates 2017. a septembrist, mil

kostja kuni 2020. a märtsini (k.a) kõik hageja esitatud arved tasus. Praktikaks VÕS § 25 mõttes

kujuneb ringkonnakohtu hinnangul käitumine, mida mõlemad pooled teavad ja tunnustavad

ning millest nad ühtemoodi aru saavad. Vastava praktika tekkimist peab tõendama pool, kes

sellele tugineb. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kumbki pool tõendanud, et poolte vahel tekkis

praktika just sellisel viisil, nagu kumbki pool seda väidab. Üksnes sellest, et hageja jättis enne

2017. a esitatud arvetele lisamata võrguteenuse tasu ja riiklikud maksud, ei saa järeldada, et

pooled said ühtemoodi aru, et kostjal ei ole kohustust tarbitud elektrilt arvestatud võrguteenuse

tasu ja riiklikke makse maksta. Sellele viitab ka asjaolu, et hageja hakkas alates 2017. a

septembrist arvetele nimetatud komponente lisama. Samuti ei saa alates 2017. a septembrist

kostja poolt arvete tasumisest järeldada, et pooltel kujunes alates sellest ajast välja praktika

2-21-1816

tarbitud elektrilt arvestatud võrguteenuse tasu ja riiklike maksude tasumise kohta. Vaidlust ei

ole, et hageja esitas alates 2017. a septembrist jätkuvalt arveid endise selgitusega

„elektrienergia“, märkimata sinna, et erinevalt varasemaga lisanduvad ka võrguteenuse tasu ja

riiklikud maksud. Sellises olukorras üksnes arvete suurenemine ja nende tasumine

ringkonnakohtu hinnangul hageja väidetud poolte vahelist praktikat ei tõenda.

19. Pooled on nõustunud sellega, et elektriarve koosneb tavapäraselt kolmest komponendist:

elektrienergia, võrgutasu ja riiklikud maksud. Poolte vahel sõlmitud üürilepingu punktis 3.4.1

pooled kokku leppinud, et lisaks üürile kohustus üürnik tasuma elektrienergia eest kehtestatud

ametlike tariifide alusel proportsionaalselt üürniku poolt kasutatavate äriruumide suurusele (tl

9-11). Pooled on erimeelt selles, kas nimetatud lepingu punktis sätestatud „elektrienergia“

hõlmab võrguteenuse tasu ja riiklikke makse või mitte. Kuna tegemist on vaidlusega lepingu

sisu üle, tuleb seda lepingut VÕS § 29 alusel tõlgendada. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse

lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus

kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3

kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine

lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse

lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte

tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka

VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda

mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka

VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb

lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis

tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (vt Riigikohtu 26.11.2015 otsust tsiviilasjas

nr 3-2-1-112-15, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole pooled esitanud tõendeid selle kohta,

et poolte ühine tahe oleks seisnenud kostja kohustuses tasuda hagejale ka tarbitud elektrilt

arvestatud võrguteenuse tasu ja riiklike maksude eest. Seega tuleb lähtuda mõistliku isiku

positsioonist (VÕS § 29 lg 4), arvestades ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid.

Ringkonnakohtu hinnangul annab mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4) ning lepingu

olemusest ja eesmärgist (VÕS § 29 lg 5 p 4) lähtuv tõlgendamine tulemuseks selle, et viidatud

lepingu punktis sisaldub kostja kohustus tasuda hagejale ka tarbitud elektrienergialt arvestatud

võrguteenuse tasu ja riiklike maksude eest. VÕS § 292 lg 1 kohaselt peab üürnik lisaks üüri

maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (edaspidi kõrvalkulud) üksnes juhul,

kui selles on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on

tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega ja

ei seondu lepingueseme parendamise või selle puuduse kõrvaldamisega. Riigikohus on leidnud,

et kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud

asja kasutamisega ning asja kasutamisega seotud kuluks VÕS § 292 lõike 1 tähenduses tuleb

lugeda tasu üürniku kasutatud elektri eest. Üürnik peab üürileandjale üürilepingujärgse

kõrvalkuluna hüvitama eelduslikult kulud, mis seostuvad asja kasutamisega ja mille eest

üürileandja on tasunud kolmandale isikule (vt Riigikohtu 16.12.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-

1-91-15, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul seostub asja kasutamisega lisaks tarbitud

elektrienergiale ka elektrivõrgu kasutamise kulu ja tarbitud elektrilt tasutavad riiklikud maksud

(taastuvenergia tasu ja aktsiis) ning lepingupooltega sarnane isik mõistaks lepingus sätestatud

elektrienergia tasumise kohustust selliselt, et see hõlmab elektrienergia ja sellega seotud kulu

kandmise kohustust. Poolte vahel sõlmitud lepingu olemuse (äriruumide üürileping) ja

eesmärgiga (äritegevuseks ruumide kasutada andmine) ei oleks ringkonnakohtu hinnangul

kooskõlas tõlgendus, mille kohaselt üürileandja (äriühing) annab kasutada ruumid selliselt, et

osad kulud, mis otseselt sõltuvad üürniku tegutsemisest (tarbitava elektrienergia kogusest)

jäävad üürileandja kanda. Tegemist oleks üürileandja jaoks sisuliselt prognoosimatu kuluga.

2-21-1816

20. Kostja on apellatsioonkaebuses leidnud, et arvestades, et hageja näol ei ole tegemist

elektrienergia müüjaga (litsentseeritud tegevus), vaid hageja jagab vastavaid kulusid oma

üürnikega, ei saakski hageja müüa kostjale elektrienergiat, lisades sellele võrguteenuse tasu ja

riiklikud maksud. Ringkonnakohtu hinnangul ei sõltu üürniku kõrvalkulude tasumise kohustus

sellest, kas üürileandja on elektrienergia müüja või mitte. Võrguteenuse tasu ja riiklikud

maksud on käsitletavad kõrvalkuluna VÕS § 292 lg 1 mõttes, mille kandmine on kokkuleppe

korral üürnikul. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostja väitega, et hageja ei tohtinud

võrguteenuse tasu arvele lisada, kuna elekter ei liigu kostjani mingeid täiendavaid võrkusid

pidi. Vaidlust ei ole selles, et hageja on kohustatud tasuma elektrimüüjale tarbitud elektrienergia

ja sellelt arvestatud võrguteenuse tasu ning riiklikud maksud. Kuna võrguteenuse tasu on hageja

jaoks kulu, mis tuleneb ruumide kasutada andmisest kostjale, siis ei oma tähtsust, kas

elektrienergia jõuab kostjani mingeid täiendavaid võrkusid pidi või mitte.

21. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostjal alust keelduda hageja poolt kostjale perioodil

30.04.2020 kuni 30.11.2020 esitatud elektriarvete tasumisest ning ei esinenud ka alust

varasemalt tasutud arvete osas tasaarvestuseks, mistõttu kuuluvad kostja poolt hagejale

tasumisele ka perioodil 30.04.2020 kuni 30.11.2020 esitatud üüriarved kokku summas 4122

eurot. Samuti on põhjendatud hageja viivisenõuded kostja vastu üürimaksete ning

elektrienergia arvete tasumisega hilinemise eest.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

22. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

23. Tulenevalt sellest, et maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda

apellatsioonkaebuse

lahendamisel

ka

ringkonnakohus.

Hageja

esitas

16.09.2022

ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega

seoses kantud menetluskulud kokku 714 eurot (käibemaksuta), millele lisandub 16.09.2022

kohtuistungi ajakulu vastavalt tunnitasu määrale 120 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude

nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale apellatsioonimenetluses

õigusabi 5,95 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta), millele lisandub

16.09.2022 kohtuistungi ajakulu 54 minutit.

24. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud -

maakohtu otsusega tutvumine ja kliendile teabe edastamine 0,5 tundi; apellatsioonkaebusega

tutvumine 0,67 tundi; kohtumäärusega tutvumine 0,08 tundi; vastuse koostamine

apellatsioonkaebusele 4 tundi; nõupidamine kliendiga ja valmistumine kohtuistungiks 0,5

tundi; menetluskulude nimekirja koostamine 0,2 tundi, on põhjendatud ja vajalikud. Samuti on

põhjendatud menetlustoiminguteks kulunud aeg. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr

120 eurot (käibemaksuta) on kolleegiumi hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes samuti mõistlik ja

põhjendatud.

25. Hageja kinnitab, et ta on käibemaksukohustuslane ja saab tekkinud kuludelt käibemaksu

tagasi arvestada ning palub menetluskulude välja mõistmist käibemaksuta. Seega rahuldab

ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks

ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 822 eurot

(=714+108) (käibemaksuta).

2-21-1816

26. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis,

et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Liis Arrak