2-22-114030/10 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Anna Liiv

Kohtujurist

Lii Zerel

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2022.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-22-114030

Tsiviilasi

Osaühing EUROPARK ESTONIA hagi A. L. vastu

võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

80 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja: Osaühing Europark Estonia (registrikood 10811490;

aadress Solarise keskuse bürooplokk, III korrus, Estonia pst 9,

10143 Tallinn; e-post krediidihaldus@europark.ee)

Hageja

lepinguline

esindaja:

Piret

Muinast

(e-post

piret.muinast@eftalegal.ee)

Kostja: A. L. (isikukood xxxx; aadress xxxx)

Asja läbivaatamise viis

Lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Osaühing Europark Estonia hagi A. L. vastu.

2. Välja mõista kostjalt A. L. (isikukood xxxx) hageja Osaühing Europark Estonia

(registrikood

10811490)

kasuks

põhivõlgnevus

summas

eurot

ning

sissenõudmiskulu summas 10 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

3. Jätta menetluskulud kostja A. L. kanda.

4. Rahuldada hageja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ning

mõista välja kostjalt A. L. (isikukood xxxx) hageja Osaühing Europark Estonia

(registrikood 10811490) kasuks hageja menetluskulud summas 312 eurot (s.o

hagiavalduselt tasutud riigilõiv summas 100 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20

eurot ning lepingulise esindaja kulu summas 192 eurot).

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude hüvitamiseni tasumata

summalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus

võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks

või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK, ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD

Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja hageja nõuded

1. Osaühing Europark Estonia (hageja) esitas 30.06.2022 hagi A. L. (kostja) vastu võlgnevuse

nõudes.

2. Hagiavalduse kohaselt parkis 17.05.2019 sõiduk registreerimismärgiga xxxx, mille omanikuks

/ vastutavaks kasutajaks oli eeltoodud kuupäeval kostja, hageja Europark Estonia opereeritaval

parkimisalal aadressil Tartu mnt 33/J. Kunderi 8a (EP17, 1018), Tallinn, 21.10.2021 sõiduk

registreerimismärgiga xxxx, mille omanikuks / vastutavaks kasutajaks oli eeltoodud kuupäeval

kostja, hageja Europark Estonia opereeritaval parkimisalal aadressil Kristiine keskus, Tallinn ja

24.10.2019 sõiduk registreerimismärgiga xxxx, mille omanikuks / vastutavaks kasutajaks oli

eeltoodud kuupäeval kostja, hageja Europark Estonia opereeritaval parkimisalal aadressil

Telliskivi 60 (EP86, 1175), Tallinn. Kontrollimise käigus leidis tuvastamist, et sõidukid oli

pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna parkides ei olnud sõidukite armatuurlaual vastaval alal

parkimisõigust andvat parkimispiletit, sõidukite parkimine ei olnud registreeritud parkimiskioskis,

parkimise algusaeg ei olnud fikseeritud parkimiskellal või sedelil ning mobiilse parkimise

tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist. Hageja esitas

koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist kostjale kui sõidukite omanikule / vastutavale

kasutajale leppetrahvinõuded (leppetrahv nr 1291 7051 9145 3242 summas 30 eurot,

maksetähtajaga 31.05.2019; leppetrahv nr 1932 1102 1133 9585 summas 10 eurot, maksetähtajaga

04.11.2021 ning leppetrahv nr 0702 4101 9140 4283 summas 30 eurot, maksetähtajaga

07.11.2019), paigutades need sõidukite kojamehe vahele, kuid kostja on jätnud leppetrahvid

tasumata. Kostja pole leppetrahvidele vastuväiteid esitanud.

3. Hageja selgitab, et hageja on parkimisteenust osutav ettevõte, mille iga parkla sissesõidu juurde

on paigaldatud liiklus- ja teavitusmärgid, mis annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb

eraparklasse ja eraparkla operaator on seal parkimiseks kehtestanud tingimused. Samuti on hageja

poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde paigaldatud vastav infotahvel koos viitega

tüüptingimustele (sh parkimistingimustele) ja/või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab.

Eeltoodu tõendamiseks on hagiavalduse lisades 4-6 esitatud fotod parkimistingimustega seotud

aladel asuvatest tingimustest ja liiklus- ning teabemärkidest, sh nende paigutusest parkimisala

suhtes. Hageja leiab, et kostjale pidid liiklus- ja teavitusmärgid olema nähtavad ja kostjal oli

võimalik parkimistingimustega tutvuda enne kui ta võttis vastu otsuse parkimislepingu

sõlmimiseks sõidukite parkimise näol.

4. Ühtlasi leiab hageja, et kuivõrd tüüptingimustest tuleneb hageja selgesõnaline tahe lepingu

sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja pargib oma sõiduki hageja parklasse, tuleb seda lugeda

hagejapoolseks pakkumuseks leping sõlmida. Juhul, kui sõiduki kasutajale parkimistingimused

sobivad ja/või ta omab nõutavat parkimisõigust andvat parkimiskaarti/luba ning ta pargib sõiduki,

annab ta sellega ühtlasi nõusoleku lepingu sõlmimiseks. Hageja leiab, et antud juhul on kostja

sõidukite parkimisega avaldanud lepingu sõlmimiseks nõustumuse. Kuivõrd oli olemas hageja

pakkumus ja kostja kui sõidukite omaniku / vastutava kasutaja nõustumus lepingu sõlmimiseks,

oli poolte vahel sõlmitud lepingud liiklus- ja teavitusmärkidel toodud tingimustel.

5. Hageja lisab, et vaidlusalustel kuupäevadel, kui hageja parkimiskontrolli teostav isik kontrollis

sõidukite parkimise eest tasumist, ei olnud kontrollitavas sõiduautos ega selle juures kedagi. Seega

ilmselgelt olid sõidukid pargitud eelnimetatud kuupäevadel nimetatud parkimisalal liiklusseaduse

§ 2 p 49 mõttes.

6. Hageja on seisukohal, et parkimise operaatoril oli õigus eeldada, et sõidukeid kasutas, sh parkis

hageja parkimisalale, sõidukite omanik / vastutav kasutaja, kelleks antud juhul on

Transpordiametist saadud teabe (hagiavalduse lisad 7-8) alusel kostja, kuivõrd kostja ei ole

tõendanud vastupidist. Seega on parkimislepingu pooleks kostja.

7. Kostja on lepingut rikkunud, kuna ta parkis sõidukid hageja poolt opereeritavale parkimisalale

parkimistingimusi rikkudes, s.t kuna parkides ei olnud sõidukite armatuurlaual vastaval alal

parkimisõigust andvat parkimispiletit, sõidukite parkimine ei olnud registreeritud parkimiskioskis,

parkimise algusaeg ei olnud fikseeritud parkimiskellal või sedelil ning mobiilse parkimise

tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist.

Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumise korral tuleb tasuda

leppetrahvi. Seega parkis kostja hageja hallatavale parkimisalale parkimistingimusi rikkudes, mis

andis hagejale õiguse nõuda leppetrahvi. Hageja esitas leppetrahvinõuded koheselt pärast

parkimistingimuste rikkumise tuvastamist (hagiavalduse lisad 1-3), täites leppetrahvinõude

mõistlikul viisil ja mõistliku aja jooksul esitamise kohustuse TsÜS § 70 mõttes. Sellest tulenevalt

on hagejal kostja vastu leppetrahvinõuded kogusummas 70 eurot (30 + 10 + 30), mis on kostjal

tasumata.

8. Kohtueelselt saatis hageja kostjale meeldetuletuskirjad 26.03.2021 tähitult ja 20.12.2021

täiendava meeldetuletuse kostja rahvastikuregistrijärgsele aadressile Xxxx (hagiavalduse lisa 9).

Kostja nõudekirjadele ei vastanud ega asunud ka kohustust täitma. Seetõttu nõuab hageja kostjalt

võla sissenõudekulude hüvitamist summas 10 eurot (VÕS § 1132 lg 2 p 1), mis on kulud seoses

Transpordiametile ja rahvastikuregistrile saadetud päringutega sõidukite omaniku / vastutava

kasutaja andmete saamiseks ning tähitud kirja ja meeldetuletuskirja saatmise kulu.

Kostja vastuväited

9. Kostja on esitanud 23.08.2022 hagile vastuse, milles vaidleb hagiavaldusele vastu ning palub

jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul ei vasta hagiavaldus TsMS § 363 toodud

nõuetele, mistõttu palub selle jätta läbi vaatamata. Nimelt hagiavalduses ei ole iga faktiväite juurde

toodud tõendeid, mis tõendaks hageja poolt väidetud asjaolusid, samuti sisalduvad mitmed

asjaolud väidetavalt tõendites, hagiavaldusele lisatud tõendid on osaliselt loetamatud (sh

väidetavad parkimistingimused). Kostja on seisukohal, et ei kohus ega kostja pea hagi aluseks

olevaid asjaolusid ise tõenditest otsima.

10. Kostja ei ole hagejaga hagiavalduses viidatud lepinguid sõlminud, kuivõrd kostja ei ole

hagiavalduses märgitud kuupäevadel ega asukohtades andnud hagejale tahteavaldust lepingu

sõlmimiseks, mistõttu on hagi esitatud vale isiku vastu. Kostja hinnangul ei ole võimalik lugeda

tahteavalduseks seda, kui keegi kostjale kuuluva sõidukiga pargib väidetavalt hagejale kuuluval

kinnisasjal. Kostja selgitab, et kostja sõidukeid kasutavad mitmed pereliikmed ja tuttavad ning

kostjal puudub teadmine, kes hagiavalduses viidatud kuupäevadel ja kohtades konkreetselt kostja

sõidukeid kasutas. Kostja elab ise Sakus ning töötas hagiavalduses märgitud kuupäevadel Rae

vallas, mistõttu ei olnud temal võimalik ega vajalik tööpäeva keskel kasutada sõidukeid Tallinna

kesklinnas, s.o 17.05.2019 Tartu mnt 33, 21.10.2021 Kristiine Keskuses ning 24.10.2019

Telliskivi loomelinnakus. Lisaks tugineb kostja LS § 72 lõikele 2 ja IKS § 17 lõikele 4, mille

kohaselt on tal kohustus sõiduki kasutaja andmed kustutada kuue kuu möödumisel sõiduki

kasutamisest.

11. Kostja hinnangul ei ole hageja esitanud leppetrahvinõudeid mõistliku aja jooksul, kuivõrd

kostja ei ole saanud ühtegi leppetrahviteadet. Leppetrahvide esitamist ei tõenda ka fotod kollastest

lipikutest sõiduki kojamehe vahel ega ka hagiavalduse lisas 8 olev Omniva väljavõte, mille

kohaselt ei olnud kostja tähitud kirja üleandmisel kättesaadav. Kostja ei ela aadressil Xxxx. Kostja

on seisukohal, et leppetrahvi nõuete esitamine ilma mistahes eelneva hoiatuseta on tervikuna

vastuolus tsiviilõiguse üldpõhimõtetega, s.o hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega.

12. Kostja leiab, et hagile lisatud tõenditest nähtub, et sõidukid olid pargitud Tallinna piirkondades,

kus üldiselt on tasuta parkimine. Keskmine mõistlik sõiduki kasutaja ei eelda, et linnajaos, kus on

tasuta parkimine, on kuskil äkki eramaa, kus tuleb parkimise eest tasuda. Ühel juhul nähtub

koguni, et pargitud oli kaubanduskeskuse parklasse, kus on tasuta parkimine (välja jäi panemata

vaid parkimiskell). Kuigi kostja ei parkinud sõidukit 21.10.2021 Kristiine Keskuse parklas, tuli

talle hagiavalduses üllatusena, et Kristiine Keskuse parklas tuleb kasutada parkimiskella ning et

selle mittekasutamisel nõutakse koheselt leppetrahvi. Kostja hinnangul oleks antud juhtudel olnud

hea usu ning mõistlikkuse põhimõttele kohane teha esimesel rikkumisel hoiatus.

13. Kostja hinnangul ei vasta hea usu ega mõistlikkuse põhimõttele ka leppetrahvi suurused.

Nähtuvalt hagiavaldusele lisatud tõenditest oli parkimine Kristiine Keskuse parklas tasuta, kuid

kasutada tuli parkimiskella. Telliskivis maksis 24h parkimist 5 eurot. Tartu mnt parkimistasu

suurus ei ole hagile lisatud tõenditest loetav, kuid kostja eeldab, et ka see ei olnud enam kui

Telliskivi parklas. Kostja leiab, et hageja poolt nõutavad leppetrahvid on ebaproportsionaalselt

suured võrreldes parkimistasudega või kohustustega, mis sõiduki kasutaja täitmata jättis. Kui

parkimistasu on 5 eurot ja leppetrahv selle maksmata jätmise eest 30 eurot, ületab see põhinõuet

6-kordselt. Kostja hinnangul on ebaproportsionaalne esitada koheselt leppetrahv parkimistasu

mitmekümnekordselt ületavas summas, vaid mõistlik ning heas usus käitumine oleks esmalt

esitada hoiatus, juhtida tähelepanu, et parklasse sissesõidu juurde on paigutatud väikeses kirjas

infotahvel ning kui korduvalt jäetakse nõuded täitmata (parkimiskell paigaldamata või

maksimaalselt 5 euro suurune parkimistasu maksmata), siis oleks kohane teha leppetrahv

mõistlikus summas.

14. Seonduvalt Tartu mnt parkimisalaga märgib kostja, et hagile lisatud tõenditelt nähtub, et

parklasse on vähemalt 2 sissepääsu (Tartu mnt poolt ja J. Kunderi tn poolt), milledest ühe

sissesõidu juures on parkimistingimused nähtavad vaid parklast väljumisel (J. Kunderi tn poolsel).

Seega on võimalik, et kui sõiduki kasutaja sisenes sealt, siis ei saanudki ta teada, et tegemist on

tasulise parklaga. Seejuures on ebamõistlik oodata, et parklasse sisenedes peatab sõiduki kasutaja

sõiduki, astub sellest välja, peatab liikluse ning tekitab liiklusohtlikke olukordi ja tutvub pisikeses

kirjas infotahvlil olevate tingimustega (see kehtib kõigi hagiavalduses toodud parklate kohta).

Samuti nähtub, et kasutatud on parkimiskella, mille kohaselt ei olnud pargitud seal üle 2 tunni,

mille eest leppetrahv 30 eurot on selgelt ebamõistlik. Seega on tõendamata, et parkimisalade

parkimistingimused olid sõiduki kasutajale nähtavad ning et tal oli mõistlik võimalus nendega

tutvuda. Seonduvalt parkimisega Telliskivis juhib kostja tähelepanu, et kõrvutades hagiavaldusele

lisana 3 ning 6 tehtud fotosid, on ilmselge, et fotod ei ole tehtud samal ajal ega ka kohas (sh on

osad fotod lumega, osad ilma), mistõttu on ebaselge, millal need fotod on tehtud ning kas vastavad

parkimistingimused olid fotodelt nähtuvates kohtades ka sellel ajal, kui sõidukid seal väidetavalt

parkisid.

15. Kostja leiab, et hageja nõue sissenõudmiskulude hüvitamiseks on põhjendamatu, kuivõrd

kostja ei ole hagejalt ühtegi nõuet enne käesolevat hagi saanud.

16. Kostja hinnangul ei ole hageja lepingulise esindaja ajakulu hagiavalduse koostamisele 2 tunni

ulatuses usutav, kuivõrd ilmselgelt on tegemist masshagiga. Samal põhjusel on põhjendamatult

kõrge ka esindaja tunnihind, mis on ebaproportsionaalne ka võrreldes hagihinnaga.

Hageja seisukoht kostja vastuväidetele

17. Hageja esitas 31.08.2022 seisukoha kostja vastusele ning tõi välja, et vastupidiselt kostja

väidetele on kõik hagiavalduses esitatud faktiväited esitatud tõenditena hagiavalduse lisades, kuna

arvestades tõendite mahtu, ei ole otstarbekas kõiki pilte ja väljavõtteid hagiavaldusse lisada. Lisaks

ei nõustu hageja, et hagiavalduse lisades esitatud parkimistingimused on loetamatud, mistõttu

esitas hageja oma 31.08.2022 seisukohas uuesti ka fotod parkimistingimustest.

18. Hageja ei nõustu, et hagi on esitatud vale isiku vastu, kuna tulenevalt Riigikohtu tõlgendusest

peab sõiduki omanik / vastutav kasutaja vastutusest vabanemiseks tõendama, kes sõidukit on

kasutanud leppetrahvi väljastamise kuupäeval. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et

sõidukeid kasutas vaidlusalustel kuupäevadel keegi teine.

19. Hagejale jääb arusaamatuks kostja tuginemine LS § 72 lg-le 2 ja IKS § 17 lg-le 4. Hageja

märgib, et liiklusseaduse § 72 lõiked 2 ja 3 on avalik-õiguslik norm ega ole otseselt kohaldatav

tsiviilõiguslikes vaidlustes. Eraõiguslikes suhetes peaks sõiduki omanik või vastutava kasutaja

olemasolul vastutav kasutaja säilitama vastavaid andmeid oma õiguste kaitseks isegi kauem, nt

hagi võimaliku aegumise perioodi jooksul (Tallinna Ringkonnakohtu 08.10.2020 lahendi nr 2-19-

123666 p 37).

20. Hageja on seisukohal, et kui sõiduki kojamehe alla asetatakse leppetrahv, siis see tähendab, et

sõidukit juhtinud isikut on hageja juba teavitanud leppetrahvi olemasolust juba leppetrahvide

kojamehe alla asetamisega mõistlikul viisil ja mõistliku aja jooksul TsÜS § 70 mõttes. Seega on

ka mõistlik järeldada, et sõidukijuht on tehtud leppetrahvist teada saanud. Hageja on teavitanud

kostjat esmakordselt leppetrahvinõudest vahetult pärast rikkumise avastamist, kuivõrd

hagiavalduse lisades nr 1-3 väljatoodud fotodelt on selgelt näha sõidukite kojamehe alla asetatud

leppetrahvid.

Lisaks

tuletati

teistkordselt

meelde

võlgnevuse

olemasolu

saadetud

meeldetuletuskirjaga. Seega on kostjat teavitatud rikkumise tuvastamise järgselt, mitte nõudekirja

saatmise või maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega.

21. Hageja selgitab, et hageja opereerib Tartu mnt 33/J.Kunderi 8a parkimisalal alates 11.12.2006,

Kristiine Keskuse parkimisalal alates 30.04.2020 ja Telliskivi 60 parkimisalal alates 16.03.2016.

Lisaks juhib hageja tähelepanu, et suurem osa Tallinna ostukeskuste parkimisaladest on tasulised,

samuti poekettide parkimisalad. Seega ei ole usutav, et tasulised parkimisalad on kostjale

üllatuslikud.

22. Hageja ei nõustu, et leppetrahv on ebamõistlikult suur. Leppetrahv 30 eurot on

parkimisvaldkonnas kehtestatud tasusid arvesse võttes tavapärane. Hageja tugineb siinjuures

Tallinna Ringkonnakohtu lahendile tsiviilasjas nr 2-19-123666 (p 40, 44).

23. Hageja märgib, et parkla sissesõidu juurde, sh parkimisalale on paigaldatud rida liiklus- ja

teavitusmärke (hagiavalduse lisad 4-6), mis annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb

eraparklasse ja eraparkla operaator EP on seal parkimiseks kehtestanud tingimused. Tartu mnt 33

/ J. Kunderi 8a parkimisalal ei ole võimalik tasuta parkida (parkimiskellaga). Lisaks on sissesõidul

infotahvel tüüptingimustega või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Parkimisalale

sissesõitudel on parkimismärkidelt selgelt näha, et tegemist on Europargiga ning et parkimine on

tasuline, mis on selgelt näha ka autoga parkimisalale sisenedes. Hageja juhib tähelepanu, et

parkimistingimustega tutvumisega ei seata liiklust ohtu, sest nõustumus antakse parkimisega,

mitte parkimisalale sissesõidul.

24. Kostja väitel ei ole hagiavalduse lisa 3 ja lisa 6 fotod tehtud samal ajal. Hageja sellega ei

nõustu. Hageja selgitab, et hagiavalduse lisaga 3 on tõendatud sõiduki parkimine ja leppetrahvi

väljastamine ning lisaga 6 on tõendatud parkimisalal kehtivad parkimistingimused. Hageja esitas

täiendavalt Telliskivi 60 parkimisala fotod parkimistingimustest 2016, 2018 ja 2019, mis

tõendavad, et lisas 6 toodud parkimistingimused kehtisid ka sellel ajal, kui leppetrahv väljastati.

Hageja märgib, et kuna tegu on tüüptingimustel sõlmitava lepinguga, siis hageja ei vaheta neid

tingimusi sageli ning juhul, kui kostja soovib väita, et need tingimused ei eksisteerinud seal, siis

seda asjaolu peab TsMS § 230 lg 1 alusel tõendama kostja ise.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

25. Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja hagi kuulub rahuldamisele. Kohus peab

vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444

lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb

käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning

piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud

kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus

lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses

sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas

menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas

kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja

põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.

26. Tulenevalt TsMS §-s 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras menetlusse

võtmise määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on

varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3 500

eurole ja koos kõrvalnõuetega 7 000 eurole. Menetlusosalised ärakuulamist ei taotlenud.

27. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada

ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja

tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool

ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka

poole muudest avaldustest.

28. Riigikohus on 26.01.2017 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16 punktis 22 leidnud, et

parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele võlaõigusseaduse

(VÕS) § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist

vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala.

29. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 2

järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise

korral sätestab VÕS § 101, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas õigus nõuda võlgnikult

kohustuse täitmist. Kohustuse täitmise nõude eeldusi täpsustab VÕS § 108. VÕS § 158 lg 1 on

leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud

lepingupoolele lepingus määratud rahasumma ja lg 2 kohaselt kohaldatakse leppetrahvi kohta

sätestatut ka teole, mille lepingut rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides

tegema.

30. Kohus selgitab, et leppetrahvinõude edukaks esitamiseks peavad olema täidetud järgmised

üldised eeldused:

a) poolte vahel on kehtiv leping, sh peab olema poolte vahel sõlmitud kehtiv

leppetrahvikokkulepe (VÕS §-d 9, 16 ja 20);

b) võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100);

c) võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku

teistsugune vastutusstandard (VÕS § d 103 ja 160);

d) võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise

avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2);

Kõigi nende asjaolude tõendamise koormis on TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel hageja.

31. Käesolevas asja puudub poolte vahel vaidlus asjaolus, et kostja oli 17.05.2019 ja 21.10.2021

sõiduki registreerimismärgiga xxxx ja 24.10.2019 sõiduki registreerimismärgiga xxxx omanikuks

/ vastutavaks kasutajaks. Kohus loeb tsiviilasja materjalidega tuvastatuks, et sõiduk

numbrimärgiga xxxx parkis vastavalt 17.05.2019 aadressil Tartu mnt 33/J. Kunderi 8a (EP17,

1018) ja 21.10.2021 aadressil Kristiine keskus, Tallinn ning sõiduk numbrimärgiga xxxx parkis

24.10.2019 aadressil Telliskivi 60 (EP86, 1175), Tallinn – sõidukid parkisid hageja poolt

opereeritavatel parkimisaladel parkimistingimusi rikkudes, s.t parkimistasu maksmata jättes.

Vaidluse all ei ole samuti asjaolu, et parkimistingimuste rikkumise tõttu kostjale esitatud

leppetrahvinõuded (leppetrahv nr 1291 7051 9145 3242 summas 30 eurot, maksetähtajaga

31.05.2019; leppetrahv nr 1932 1102 1133 9585 summas 10 eurot, maksetähtajaga 04.11.2021

ning leppetrahv nr 0702 4101 9140 4283 summas 30 eurot, maksetähtajaga 07.11.2019)

kogusummas 70 eurot on kostja poolt tasumata.

32. Pooled on antud tsiviilasjas erineval seisukohal selles osas, kas hagiavaldus vastab TsMS §

363 nõuetele (I). Lisaks vaidlevad pooled käesoleva otsuse punktis 30 toodud leppetrahvinõude

eelduste üle, mistõttu tuleb kohtul vastavalt kostja vastuväidetele analüüsida järgmist: kas

vaidlusaluste parkimisalade puhul on tegemist hageja poolt opereeritavate parkimisaladega, kus

kehtivad hageja kehtestatud parkimistingimused (II); kas kostja on sõlminud hagejaga

parkimislepingu liiklus- ja teavitusmärkidel toodud tingimustel (sh kas kostja oli parkimislepingu

pooleks) (III); kas hageja poolt on leppetrahvinõuded esitatud mõistliku aja jooksul (IV) ning

lisaks, kas on alust leppetrahvide vähendamiseks (V). Viimasena analüüsib kohus, kas hageja

nõuded kostja vastu leppetrahvide summat ületavas osas (s.o sissnõudekulude nõue) ja

menetluskulude hüvitamise nõue on põhjendatud (VI).

(I)

33. Kostja hinnangul ei vasta hagiavaldus TsMS § 363 toodud nõuetele, mistõttu palub selle jätta

läbi vaatamata. Nimelt kostja hinnangul ei ole hagiavalduses iga faktiväite juurde toodud tõendeid,

mis tõendaks hageja poolt väidetud asjaolusid, samuti sisalduvad mitmed asjaolud väidetavalt

tõendites,

hagiavaldusele

lisatud

tõendid

on

osaliselt

loetamatud

(sh

väidetavad

parkimistingimused). Kostja on seisukohal, et ei kohus ega kostja pea hagi aluseks olevaid

asjaolusid ise tõenditest otsima. Hageja kostja etteheidetega ei nõustunud ning vaidleb neile vastu.

Kohus nõustub siinkohal hagejaga, et kõik hagiavalduses esitatud faktiväited on esitatud

muuhulgas tõenditena hagiavalduse lisades: lisades 1-3 (dtl 31-64) on väljatrükid leppetrahvidest,

kus on täpsemalt iga rikkumise asjaolud (leppetrahvi number, kuupäev, kellaaeg, koht, põhjus

(asjaolude lühikirjeldus – parkimistasu maksmata jätmine)) ja fotod sõidukist kui ka leppetrahvist,

mis on asetatud sõiduki kojamehe alla ning lisades 4-6 (dtl 65-84) on välja toodud parkimisaladel

kehtivad parkimistingimused leppetrahvi väljastamise ajal, mis on kohtu hinnangul täiesti

loetavad. Lisaks selgitab kohus, et kohus hindas hagiavalduse vastavust TsMS nõuetele (sh §-le

363) juba hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel ning jõudis järeldusele, et hagiavaldus

vastab seaduses sätestatud nõuetele.

(II)

34. Järgnevalt analüüsib kohus, kas vaidlusaluste parkimisalade puhul on tegemist hageja poolt

opereeritavate parkimisaladega ja kas neil aladel kehtestatud parkimistingimused on võimalikele

parkimisala kasutajatele selged ja nähtavad.

35. Kostja leiab, et hagile lisatud tõenditest nähtub, et sõidukid olid pargitud Tallinna

piirkondades, kus üldiselt on tasuta parkimine ja et keskmine mõistlik sõiduki kasutaja ei eelda, et

linnajaos, kus on tasuta parkimine, on kuskil äkki eramaa, kus tuleb parkimise eest tasuda. Kostja

selgitab, et kuigi ta ei parkinud sõidukit 21.10.2021 kaubanduskeskuse Kristiine Keskuse parklas,

tuli talle hagiavalduses üllatusena, et seal tuleb kasutada parkimiskella ning et selle

mittekasutamisel nõutakse koheselt leppetrahvi.

36. Hageja hinnangul ei ole aga usutav, et tasulised parkimisalad on kostjale üllatuslikud, kuivõrd

hageja opereerib Tartu mnt 33/J.Kunderi 8a parkimisalal alates 11.12.2006, Kristiine Keskuse

parkimisalal alates 30.04.2020 ja Telliskivi 60 parkimisalal alates 16.03.2016. Lisaks juhib hageja

tähelepanu, et suurem osa Tallinna ostukeskuste (Ülemiste, Tondi, Tammsaare, Rocca Al Mare,

Mustika jne) parkimisaladest on tasulised, samuti poekettide (Rimi ja Maxima) parkimisalad.

37. Kohus nõustub hagejaga ning leiab, et kostjale pidi olema aru saada, et vaidlusaluste

parkimisalade (sh Kristiine Keskuse parkimisala) puhul on tegemist hageja poolt opereeritavate

parkimisaladega. Nimelt nähtub hagiavaldusele lisatud lisadest 4-6 (dtl 65-84), s.o vaidlusalustest

parkimisaladest tehtud fotodelt, nii parkimisala, liiklus- ja teavitusmärgid kui ka

parkimistingimused. Eelnimetatud lisadega on tõendatud, et tegemist on eraparklatega, kus

opereerib just hageja ja kus on kehtestatud parkimistingimused, mis pidid olema kostjale ka

nähtavad. Seega kostja väide, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta on parkla omanik,

ei oma asjas tähtsust. Hageja on tõendanud, et Osaühing Europark Estonia on parkimisteenust

osutav ettevõte, kes opereerib Tartu mnt 33/J.Kunderi 8a parkimisalal (alates 11.12.2006),

Kristiine Keskuse parkimisalal (alates 30.04.2020) ja Telliskivi 60 parkimisalal (alates

16.03.2016) ning seega ka leppetrahvide väljastamise kuupäevadel.

38. Seonduvalt Tartu mnt parklaga märgib kostja, et hagile lisatud tõenditelt nähtub, et parklasse

on vähemalt 2 sissepääsu (Tartu mnt poolt ja J. Kunderi tn poolt), milledest ühe sissesõidu juures

on parkimistingimused nähtavad vaid parklast väljumisel (J. Kunderi tn poolsel), seega sealt

sisenedes ei saanudki teada saada, et tegemist on tasulise parklaga. Samuti on ebamõistlik oodata,

et parklasse sisenedes peatatakse sõiduk, astutakse sellest välja, peatatakse liiklus ning tekitatakse

liiklusohtlikke olukordi, et tutvuda pisikeses kirjas infotahvlil olevate tingimustega (see kehtib

kõigi hagiavalduses toodud parklate kohta). Samuti nähtub, et kasutatud on parkimiskella, mille

kohaselt ei olnud pargitud seal üle 2 tunni, mille eest leppetrahv 30 eurot on selgelt ebamõistlik.

Kostja on seisukohal, et nii Tartu mnt kui ka Telliskivi parkla puhul on tõendamata, et

parkimistingimused olid sõiduki kasutajale nähtavad ning et tal oli mõistlik võimalus nendega

tutvuda.

39. Kohtu hinnangul on põhjendamatud kostja väited selle kohta, et justkui oleks tõendamata, et

vaidlusaluste parkimisalade puhul oli tegemist tasuliste parklatega ning et seal olid kehtestatud

parkimistingimused. Hageja on nii hagiavalduses (s.o lisades 4-6; vt ka otsuse p 37) kui ka oma

31.08.2022 seisukohas toonud selgelt välja, et parkla sissesõidu juurde, sh parkimisalale on

paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke, mis annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb

eraparklasse ja hageja kui eraparkla operaator on seal parkimiseks kehtestanud tingimused.

Parkimistingimustest nähtuvalt ei ole võimalik Tartu mnt33/J. Kunderi 8a parkimisalal tasuta

parkida (parkimiskellaga), mida tõendavad hagiavalduse lisas 4 (dtl 65-68) esitatud

parkimistingimused. Lisaks on fotodelt (hagiavalduse lisad 4-6) näha, et parkimisalale sissesõidul

on infotahvel tüüptingimustega või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Parkimisalale

sissesõitudel on parkimismärkidelt selgelt näha (ka autoga parklasse sisenemisel), et tegemist on

Europark Estonia OÜ parkimisalaga ning et parkimine on tasuline. Seega on hageja poolt

tõendatud,

millised

parkimistingimused

vaidlusalustel

aegadel

kehtisid

ning

kus

parkimistingimused ning liiklus- ja teavitusmärgid asetsesid. Seega kohus nõustub hagejaga, et iga

keskmine mõistlik inimene pidi aru saama, et ta siseneb tasulisele eraparkla alale, kus parkla

operaator

on

kehtestanud

kindlad

parkimistingimused.

Samuti

nõustub

kohus,

et

parkimistingimustega tutvumisega ei tekitata liikluses ohtu, kuivõrd parkimistingimustega on

võimalik tutvuda auto parkimisel ja nõustumus lepingu sõlmimiseks antakse parkimisega, mitte

parkimisalale sissesõidul.

40. Lisaks selgitab kostja, et kõrvutades hagiavaldusele lisana 3 ning 6 tehtud fotod, on ilmselge,

et fotod ei ole tehtud samal ajal ega ka kohas (sh on osad fotod lumega, osad ilma), mistõttu on

ebaselge, millal need fotod on tehtud ning kas vastavad parkimistingimused olid fotodelt

nähtuvates kohtades ka sellel ajal, kui sõidukid seal väidetavalt parkisid. Hageja on oma

31.08.2022 esitatud fotodega (dtl 219-220) tõendanud, et hagiavalduse lisas 6 toodud parkimisala

(s.o Telliskivi 60) parkimistingimused kehtisid ka sellel ajal, kui leppetrahv väljastati. Hageja

märgib samuti, et kuna tegu on tüüptingimustel sõlmitava lepinguga, siis hageja ei vaheta neid

tingimusi sageli. Hageja tugineb siinkohal ka Tallinna Ringkonnakohtu lahendi tsiviilasjas 2-19-

123666 p-le 39, milles Ringkonnakohus on leidnud järgmist „/---/ maakohus hindas kõiki hageja

esitatud fotosid kogumis ning tegi neist õige järelduse, et need kajastavad sõiduki parkimist hageja

poolt esile toodud aegadel ja kohtades ning nende kohtade parkimistingimusi. Ringkonnakohus

järgib ka selles osas vaidlustatud otsuse põhjendusi. Kuna tegemist on tüüptingimustega ja neid

kasutatakse olukordades, kus sõlmitakse palju ühetaolisi lepinguid, siis on veenev hageja väide,

et ta ei vaheta oma parkimistingimusi sageli. Kui kostja leiab, et sõiduki parkimise kuupäevadel

kehtisid teistsugused parkimistingimused, oleks ta pidanud seda tõendama. Kostja seda ei teinud.“

Vastavalt eeltoodule selgitab kohus, et kui kostja leiab, et sõidukite parkimise kuupäevadel

kehtisid hagiavalduses väljatoodust (hagiavalduse lisad 4-6) teistsugused parkimistingimused,

oleks ta pidanud seda tõendama. Antud juhul ei ole kostja vastupidist tõendanud, mistõttu kohus

nõustub hagejaga, et kuivõrd tegu on tüüptingimustel sõlmitava lepinguga ja kuna hageja ei vaheta

neid tingimusi sageli, siis ilmselt kehtisid hagiavalduses toodud parkimistingimused ka

leppetrahvide väljastamise ajal.

(III)

41. Järgnevalt analüüsib kohus, kas kostja on sõlminud hagejaga parkimislepingu liiklus- ja

teavitusmärkidel toodud tingimustel (sh kas kostja oli parkimislepingu pooleks ja kas

parkimistingimused kui tüüptingimused on saanud lepingute osaks) ning kas leppetrahvinõue on

põhjendatud.

42. Hageja leiab, et tema leppetrahvinõuded kostja vastu on põhjendatud, kuivõrd kostja sõidukid

olid pargitud vastavalt 17.05.2019 (sõiduk registreerimismärgiga xxxx) aadressil Tartu mnt 33/J.

Kunderi 8a (EP17, 1018), Tallinn, 21.10.2021 (sõiduk registreerimismärgiga xxxx) aadressil

Kristiine keskus, Tallinn ja 24.10.2019 (sõiduk registreerimismärgiga xxxx) aadressil Telliskivi

60 (EP86, 1175), Tallinn, s.o hageja poolt opereeritavatel parkimisaladel parkimistingimusi

rikkudes. Nimelt ei olnud kostja sõidukite armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat

parkimispiletit, sõidukite parkimine ei olnud registreeritud parkimiskioskis, parkimise algusaeg ei

olnud fikseeritud parkimiskellal või sedelil ning mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud päringu

vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist. Hageja hinnangul oli poolte vahel sõlmitud

lepingud liiklus- ja teavitusmärkidel toodud tingimustel, kuivõrd oli olemas hagejapoolne

pakkumus (s.o liiklus- ja teavitusmärkide tüüptingimustest tulenev hageja selgesõnaline tahe

lepingu sõlmimiseks) ja sõidukite kasutaja (kostja) nõustumus (s.o sõidukite parkimine hageja

hallatavatele parkimisaladele hageja tingimustel) lepingute sõlmimiseks. Hageja selgitab, et

hageja on hagiavalduse lisadega 4-6 tõendanud, et hageja poolt hallatavates kõnealusetes parklates

olid vastavad märked ja infotahvlid olemas. Parkimislepingute sõlmimine ning leppetrahvide

väljastamine on tõendatud hagiavalduse lisades 1-3 esitatud fotodega.

43. Kostja väidab, et tema ei ole hagejaga hagiavalduses viidatud lepinguid sõlminud, kuivõrd

kostja ei ole hagiavalduses märgitud kuupäevadel ega asukohtades parkinud. Kostja selgitab, et

tema sõidukeid kasutavad mitmed pereliikmed ja tuttavad ning kostjal puudub teadmine, kes

hagiavalduses viidatud kuupäevadel ja kohtades konkreetselt kostja sõidukeid kasutas. Kostja

kinnitab, et tema ise ei parkinud sõidukeid Tallinna kesklinnas, s.o 17.05.2019 Tartu mnt 33,

21.10.2021 Kristiine Keskuses ning 24.10.2019 Telliskivi loomelinnakus. Lisaks tugineb kostja

LS § 72 lõikele 2 ja IKS § 17 lõikele 4, mille kohaselt on tal kohustus sõiduki kasutaja andmed

kustutada kuue kuu möödumisel sõiduki kasutamisest.

44. Kohus loeb tsiviilasja materjalidega tuvastatuks, et sõidukite registreerimismärgiga xxxx ja

xxxx omanikuks / vastutavaks kasutajaks oli vaidlusalustel kuupäevadel, s.o vastavalt 17.05.2019,

21.10.2021 ja 24.10.2019 seisuga, kostja ehk A. L.. Nimetatud asjaolu on tõendatud väljavõttega

Transpordiametist saadud andmetega (dtl 85), mille kohaselt oli sõidukite omaniku / vastutava

kasutaja isikukoodiks xxxx, mis kuulub rahvastikuregsitri andmetel A. L.’le.

45. Seoses vastuväitega, kas kostja ise kui sõidukite omanik / vastutav kasutaja parkis sõidukeid

vastavalt 17.05.2019 (sõiduk registreerimismärgiga xxxx) aadressil Tartu mnt 33/J. Kunderi 8a

(EP17, 1018), Tallinn, 21.10.2021 (sõiduk registreerimismärgiga xxxx) aadressil Kristiine keskus,

Tallinn ja 24.10.2019 (sõiduk registreerimismärgiga xxxx) aadressil Telliskivi 60 (EP86, 1175),

Tallinn, s.o hageja poolt opereeritavatele parkimisaladele märgib kohus järgmist. Kuigi üldjuhul

peab tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited, siis Riigikohus on 26.01.2017 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16 p-s

24 leidnud, et autojuhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine on auto vastutava kasutaja

kontrolli all ja parkimise korraldajal on objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud

selle kohta tõendeid esitada. Seega kehtib eeldus, et parkimislepingu pooleks saab lugeda sõiduki

omanikku / vastutavat kasutajat seni, kuni ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik. See tähendab, et

parkimise korraldajal on õigus eeldada, et sõiduki juhiks ja seega ka parkimislepingu pooleks on

sõiduki omanik / vastutav kasutaja ning selle eelduse saab sõiduki omanik / vastutav kasutaja

ümber lükata (Riigikohtu 23.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 11).

46. Kohtu hinnangul ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, et sõidukite juhiks vaidlusalustel

kuupäevadel, s.o 17.05.2019, 24.10.2019 ja 21.10.2021, oli ning parkimislepingu hagejaga sõlmis

muu isik. Kostja on oma vastuses hagiavaldusele viidanud LS § 72 lg-le 2 ja IKS § 17 lg-le 4,

mille kohaselt on tal kohustus sõiduki kasutaja andmed kustutada kuue kuu möödumisel sõiduki

kasutamisest, mistõttu tal puudub võimalus esitada andmeid isiku kohta, kes kasutas sõidukeid

17.05.2019, 24.10.2019 ja 21.10.2021. LS § 72 lg 2 kohaselt peab mootorsõiduki omanik, kui ta

annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt

mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ja kohtu nõudmisel

esitama andmed järgmised andmed: mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanimi,

aadress, sünniaeg või isikukood ning juhiloa number. IKS § 17 lg 4 kohaselt, kui isikuandmete

säilitamise tähtaeg lõpeb, on vastutav ja volitatud töötleja kohustatud isikuandmed jäädavalt

kustutama. Siinkohal selgitab kohus, et LS § 72 lg 2 on avalik-õiguslik norm, mis ei ole

eraõiguslikus vaidluses kohaldatav (Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2022 kohtumäärus tsiviilasjas

nr 2-21-121855, p 12.3). Eraõiguslikes suhetes peab sõiduki omanik säilitama vastavaid andmeid

oma õiguste kaitseks isegi kauem, nt hagi võimaliku aegumise perioodi jooksul (Tallinna

Ringkonnakohtu 08.10.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-19-12366, p 37). Vastasel juhul on tegemist

sõiduki omaniku enda riskiga. Käesoleval juhul ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et

vaidlusalustel kuupäevadel kasutas sõidukeid keegi muu isik.

47. Kohus selgitab, et vastavalt VÕS § 9 lg-le 1 sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on

piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pakkumus on lepingu sõlmimise

ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule

nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud (VÕS § 16 lg 1). Nõustumus

on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping (VÕS § 20 lg 1).

Riigikohus on seisukohal, et parkimislepingu võib sõlmida tahteavalduste vahetamise teel selliselt,

et parkimiskorraldaja avaldab lepingu sõlmimise tahet tasulist parkimist väljendavate

infotahvlitega ja teine pool annab nõustumuse teoga ehk parklasse parkimisega (RKTKo 3- 2-1-

75-10, p 14).

48. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et poolte vahel oli sõlmitud parkimisleping VÕS § 8 lg 1

mõttes ning seega oli kehtiv ka poolte vahel sõlmitud leppetrahvikokkulepe. Kuna kostja on

parkimislepingut rikkunud (jätnud parkimise eest tasumata) ja jätnud leppetrahvinõuded

(leppetrahv nr 1291 7051 9145 3242 summas 30 eurot, maksetähtajaga 31.05.2019; leppetrahv nr

1932 1102 1133 9585 summas 10 eurot, maksetähtajaga 04.11.2021 ning leppetrahv nr 0702 4101

9140 4283 summas 30 eurot, maksetähtajaga 07.11.2019) tasumata, on hagejal õigus nõuda

kostjalt VÕS §-s 158 sätestatud leppetrahvi.

(IV)

49. Kostja hinnangul ei ole hageja esitanud leppetrahvinõudeid mõistliku aja jooksul, kuivõrd

kostja ei ole saanud ühtegi leppetrahviteadet. Leppetrahvide esitamist ei tõenda ka fotod kollastest

lipikutest sõiduki kojamehe vahel ega ka hagiavalduse lisas 8 olev Omniva väljavõte, mille

kohaselt ei olnud kostja tähitud kirja üleandmisel kättesaadav. Kostja ei ela aadressil Xxxx. Kostja

on seisukohal, et leppetrahvi nõude esitamine ilma mistahes eelneva hoiatuseta on tervikuna

vastuolus tsiviilõiguse üldpõhimõtetega, s.o hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega.

50. Hageja on seisukohal, et kui sõiduki kojamehe alla asetatakse leppetrahv, siis tulenevalt

leppetrahvi sisust on kostjal võimalik esitada neljateistkümne päeva jooksul vaie või tasuda

leppetrahv. Pärast seda muutub leppetrahv sissenõutavaks. Eeltoodu tähendab, et hageja on

sõidukit juhtinud isikut teavitanud leppetrahvi olemasolust juba sel hetkel, kui on leppetrahvi

vormistanud ja asetanud selle sõiduki kojamehe alla. Seega on ka mõistlik järeldada, et sõidukijuht

on tehtud leppetrahvist teada saanud. Hageja on teavitanud kostjat esmakordselt

leppetrahvinõudest vahetult pärast rikkumise avastamist, kuivõrd hagiavalduse lisades nr 1-3

väljatoodud fotodelt on selgelt näha sõiduki kojamehe alla asetatud leppetrahv. Lisaks saadetud

meeldetuletuskirjaga tuletati teistkordselt meelde võlgnevuse olemasolu. Seega on kostjat

teavitatud rikkumise tuvastamise järgselt, mitte nõudekirja saatmise või maksekäsu kiirmenetluse

avalduse esitamisega.

51. Kohtu hinnangul on tõendatud hagiavalduse lisades nr 1-3 esitatud fotodega, et sõidukite

registreerimismärgiga xxxx ja xxxx kojamehe alla on paigutatud leppetrahvinõuded. Riigikohus

on tsiviilasja nr 2-17-117146 p-s 12 selgitanud, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude

panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele loetakse tahteavalduse edastamise mõistlikuks

viisiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 mõttes. Seoses kostja väitega, et hageja ei ole

esitanud leppetrahvinõudeid mõistliku aja jooksul, selgitab kohus veelkord, et hagiavalduse

lisadega 1-3 on tõendatud, et hageja on esitanud leppetrahvinõuded kohe pärast rikkumise

tuvastamist ning seega mõistlikul viisil ja mõistliku aja jooksul TsÜS § 70 mõttes, kuivõrd

leppetrahvinõuded on paigutatud sõidukite kojamehe ja tuuleklaasi vahele lepingu rikkumise

tuvastamise päevadel, s.o vastavalt 17.05.2019, 24.10.2019 ja 21.10.2021. Lisaks on hageja

teavitanud kostjat leppetrahvidest 26.03.2021 (tähitult) ja 20.12.2021 täiendavalt kostja

rahvastikuregistrijärgsele aadressile (Xxxx) saadetud meeldetuletuskirjadega. Mis puutub kostja

vastuväitesse, et ta ei ela eeltoodud aadressil Xxxx, märgib kohus, et tegemist on põhjendamatu

väitega, kuivõrd vastavalt rahvastikuregistri andemetele oli eeltoodud aadress kostja elukohaks

kuni 29.08.2022 ning seega ka hageja poolt meeldetuletuskirjade saatmise ajal (s.o kuupäevadel

26.03.2021 ja 20.12.2021). Eeltoodust tulenevalt olid leppetrahvinõuded kostjale teatavaks tehtud

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist vastavalt VÕS § 159 lg-le 2.

52. Kohus on otsuse p-des 41-48 tuvastanud, et poolte vahel olid sõlmitud kehtivad

parkimislepingud, sh kehtivad leppetrahvikokkuleped VÕS § 8 lg 1 mõttes. Hagejal oli õigus

nõuda kostjalt VÕS § 158 sätestatud leppetrahve, mille tasumise kohustust on kostja rikkunud

(VÕS § 100). Samuti on otsuse p-des 49-51 tuvastatud, et hageja on leppetrahvide nõudmisest

kostjale mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2), paigutades

leppetrahviteated kostja sõidukite klaasipuhastajate ja tuuleklaasi vahele ning saates kostja

rahvastikuregistrijärgsele elukoha aadressile täiendavad meeldetuletuskirjad. Seega kuulub kostja

poolt tasumisele hageja poolt esitatud leppetrahvinõuded kogusummas 70 eurot (30 + 10 + 30).

(V)

53. Kostja on oma vastuses asunud seisukohale, et tal on õigus paluda leppetrahvide vähendamist,

kuna need on ebamõistlikud ja mh ka põhjusel, et nõuete esitamisega on liiga kaua viivitatud.

Kohus selgitab seoses kostja väitega, et hageja ei ole esitanud leppetrahvinõudeid mõistliku aja

jooksul, et käesoleva otsuse punktides 49-51 jõudis kohus järeldusele, et hagiavalduse lisadega 1-

3 on tõendatud, et hageja on esitanud leppetrahvinõuded kohe pärast rikkumise tuvastamist ning

seega mõistlikul viisil ja mõistliku aja jooksul TsÜS § 70 mõttes, kuivõrd leppetrahvinõuded on

paigutatud sõidukite kojamehe ja tuuleklaasi vahele lepingu rikkumise tuvastamise päevadel, s.o

vastavalt 17.05.2019, 24.10.2019 ja 21.10.2021.

54. Kostja hinnangul ei vasta hea usu ega mõistlikkuse põhimõttele ka leppetrahvi suurused.

Nähtuvalt hagiavaldusele lisatud tõenditest oli parkimine Kristiine Keskuse parklas tasuta, kuid

kasutada tuli parkimiskella. Telliskivis maksis 24h parkimist 5 eurot. Tartu mnt parkimistasu

suurus ei ole hagile lisatud tõenditest loetav, kuid kostja eeldab, et ka see ei olnud enam kui

Telliskivi parklas. Kostja leiab, et hageja poolt nõutavad leppetrahvid on ebaproportsionaalselt

suured võrreldes parkimistasudega või kohustustega, mis sõiduki kasutaja täitmata jättis. Kui

parkimistasu on 5 eurot ja leppetrahv selle maksmata jätmise eest 30 eurot, ületab see põhinõuet

6-kordselt. Kostja hinnangul on ebaproportsionaalne esitada koheselt leppetrahv parkimistasu

mitmekümnekordselt ületavas summas, vaid mõistlik ning heas usus käitumine oleks esmalt

esitada hoiatus, juhtida tähelepanu, et parklasse sissesõidu juurde on paigutatud väikeses kirjas

infotahvel ning kui korduvalt jäetakse nõuded täitmata (parkimiskell paigaldamata või

maksimaalselt 5 euro suurune parkimistasu maksmata), siis oleks kohane teha leppetrahv

mõistlikus summas.

55. Kohus nõustub, et kostjal on õigus taotleda leppetrahvi vähendamist (VÕS § 162 lg 1), kuid

üksnes juhul, kui leppetrahv on ebamõistlikult suur.

56. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole

kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Selline kokkulepe

võib VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi olla tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav ja sama paragrahvi

esimese lõike alusel ka tühine, kui ette nähtud leppetrahvi summa on ebamõistlikult suur (vt ka

Riigikohtu 25. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-21-68-16, p 36). Nimelt VÕS § 42 lg 1 kohaselt

on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja

teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui

tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole

kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse

kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu

olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub

küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja

seisuga. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib

kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku

suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud

huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus selgitab samas, et leppetrahvi vähendamine

on seaduse alusel tehtav kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes

(Riigikohtu 21. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-12, p 12).

57. Õiguskirjanduses on leitud, et leppetrahvil on seadusest tulenevalt kaks funktsiooni. Ühelt

poolt on leppetrahvil kui kohustuse täitmise sunnivahendil võlgniku suhtes preventiivfunktsioon

ehk survefunktsioon, mille eesmärk on tagada lepinguliste kohustuste täitmine ja võimalike

lepingurikkumiste vältimine tulevikus. Teiselt poolt täidab leppetrahv ka lepingu rikkumisega

tekitatud kahju hüvitamise ning täitmise funktsiooni. Leppetrahv tagab võlausaldaja jaoks õiguse

nõuda leppetrahvina kokkulepitud rahasumma maksmist kui miinimumhüvitist (Paul Varul, Irene

Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi, Karin Sein. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne 2016,

lk 811).

58. Kohus leiab, et hageja leppetrahvinõue summas 30 eurot ühekordsel rikkumisel ei ole kostjat

ebamõistlikult kahjustav ning lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu ei ole kostja

kahjuks oluliselt rikutud. Leppetrahvi suuruse hindamisel arvestab kohus ka sellega, et Tallinna

Linnavolikogu 20.12.2012 määrusega nr 30 kehtestatud „Tallinna avalik tasuline parkimisala ja

parkimistasu“ § 13 lg 7 alusel on avalikul tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata jätmise

korral linnal õigus nõuda leppetrahvi 31 eurot. Seega vastab hageja nõutud leppetrahv määrale,

mis on kehtestatud avaliku linnaruumi kasutamise reegleid eiranule. Kuna äriühingu eesmärk on

tulu teenimine ning parkimise korraldamine on hageja põhitegevusala ning seejuures on hagejal

oluliselt vähem võimalusi korratu parkija distsiplineerimiseks, siis on kohtu hinnangul

põhjendatud nõuda leppetrahvi vähemalt sama suures määras, kui avaliku ruumi kasutamise puhul.

Seega kohus leiab, et parkimistrahv summas 30 eurot on parkimisteenuse osutamise valdkonnas

tavapärane.

59. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hageja poolt kehtestatud tüüptingimused ei ole tühised

ning kostja poolt kuuluvad tasumisele hageja poolt esitatud leppetrahvinõuded kogusummas 70

eurot (30 + 10 + 30)

(VI)

60. Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja nõuded kostja vastu leppetrahvide summat ületavas

osas, s.o võla sissenõudekulud summas 10 eurot ning hageja menetluskulud, on põhjendatud.

61. Kostja leiab, et hageja nõue sissenõudmiskulude hüvitamiseks on põhjendamatu, kuivõrd

kostja ei ole hagejalt ühtegi nõuet ega meeldetuletust enne käesolevat hagi saanud.

62. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt võla sissenõudmiskulude summas 10 eurot

hüvitamist. Hageja sisustab nimetatud nõuet transpordiametile ja rahvastikuregistrile saadetud

päringutega ning kirjalike nõudekirjade saatmisega kostjale tähitud postiga. VÕS § 1132 lg 2 p 1

järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda

tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot,

seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot

ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot.

Käesolevas asjas on hageja leppetrahvide nõude suuruseks kokku 70 eurot. Tsiviilasja

materjalidest nähtub, et hageja on kostjale kohtueelselt saatnud kokku kaks meeldetuletuskirja,

millest ühe 26.03.2021 tähitud kirjaga ja täiendava meeldetuletuskirja 20.12.2021 kostja

rahvastikuregistrijärgsele aadressile (Xxxx, mis oli avaldatud rahvastikuregistris), mida tõendab

hagiavalduse lisa 9 (dtl 94-99). Seega on hageja tõendanud meeldetuletuskirjade saatmist kostjale

ning põhjendamatud on kostja väited, et justkui hageja poleks kostjat leppetrahvidest teavitanud

enne kohtusse avalduse esitamist. Seoses kostja väitega, et ta ei ela aadressil Xxxx ja ei ole hageja

saadetud meeldetuletusi kätte saanud, märgib kohus, et rahvastikuregistri andmete põhjal oli

eelnimetatud aadress kostja elukohaks kuni 29.08.2022, mistõttu on hageja saatnud

meeldetuletused õigele aadressile. Lisaks tegi hageja päringu transpordiametile, mida tõendab

viimase poolt väljastatud väljavõte hagiavalduse lisades 7-8 (dtl 85-93) ning päringu

rahvastikuregistrile kostja isikuandmete teadasaamiseks. Kohtu hinnangul on sissenõudmiskulude

nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, tegemist on mõistlike kuludega kahju hüvitamisega

seotud nõude esitamiseks. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka võla

sissenõudmiskulu summas 10 eurot.

63. Ülaltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel leiab kohus, et hagi on põhjendatud ja tuleb

rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel täies ulatuses. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista leppetrahvid kogusummas 70 eurot (30 + 10+ 30) ja vastavalt VÕS § 1132 lg 2 p-le 1

sissenõudmiskulu summas 10 eurot, kokku 80 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

64. TsMS § 174 lg 1 esimene lause sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab

menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus

samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab

maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude

kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude

kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.

65. Kohus selgitab, TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi (vt ka

Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas

asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust

seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole

kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga

asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt

menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude

põhjendatus ja vajalikkus.

66. Hageja esindaja esitas hagiavalduses avalduse menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks. Avaldus vastab TsMS § 176 lg-te 1 ja 5 nõuetele. Hageja esitas 31.08.2022

oma menetluskulude nimekirja, millest nähtub, et hageja on hagilt tasunud riigilõivu summas 100

eurot ning kandnud lepingulise esindaja kulusid summas 288 eurot ilma käibemaksuta (s.o 3 tundi

tööd tunnihinnaga 96 eurot). Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja 20 eurot kindlaksmääratud

menetluskulu, mis on tekkinud maksekäsu kiirmenetluses. Hageja palub märkida menetluskulude

kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja kinnitab, et kõik märgitud

kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega.

67. Kostja on oma 23.08.2022 vastuses esitanud vastuväite hageja menetluskulude suurusele ning

leidnud, et hageja lepingulise esindaja ajakulu hagiavalduse koostamisele 2 tunni ulatuses ei ole

usutav, kuivõrd ilmselgelt on tegemist masshagiga. Samal põhjusel on põhjendamatult kõrge ka

esindaja tunnihind, mis on ebaproportsionaalne ka võrreldes hagihinnaga.

68. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud.

Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud

ning p 2 kohaselt menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis

on kantud seoses menetlusega. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-

s 218 sätestatu kohaselt.

69. Hagejat esindas lepingulise esindajana EFTA Legal OÜ jurist. Menetluskulude hüvitamist

nõuab hageja lisaks riigilõivule ja maksekäsu kiirmenetluse kulule ka lepingulise esindaja töö eest.

Esindaja õigusabikulud on põhimõtteliselt hüvitatavad.

70. Hageja esindaja tasumäär oli maakohtus 96 eurot (ilma käibemaksuta). Tunnihinna

põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu

11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14.). Kohus leiab, et asja mahtu ja keerukust

arvestades võib TsMS § 175 lg 1 järgseks esindaja põhjendatud ja vajalikuks tunnitasuks pidada

96 eurot käibemaksuta. Seega kohtu hinnangul vastab hageja esindaja tasumäär kohtupraktikas

mõistlikuks peetud tasemele, asja sisule ja keerukusele ning sellist tasumäära saab Eesti

õigusteenuse turu keskmist hinda ja Riigikohtu senist praktikat arvestades pidada mõistlikuks.

71. TsMS § 174 lg 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab

menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud

kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui pool ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada,

mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (vt ka Riigikohtu määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Kuivõrd hageja ei ole kohtule kinnitanud, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane ja et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud

tema kasuks välja ilma käibemaksuta.

72. Hageja lepingulise esindaja ajakuluna on näidatud kokku 3 tundi. Riigikohus on varasemalt

leidnud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada

tsiviilasja hinda. Riigikohus on 14.04.2021.a määruses tsiviilasjas nr 2-19-10324/42 muutnud

varasemaid seisukohti ja leidnud, et ei ole põhjendatud siduda menetluskulusid kandma kohustatud

menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri rangelt tsiviilasja hinnaga, vaid

lähtuda tuleb eelkõige kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha menetluses

esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud menetlustoimingud. Põhjendatud ja vajaliku

menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja

kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise

esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja

põhjendatud tunnitasu määra korrutisele.

73. Käesolev tsiviilasi on pigem vähemahukas ning õiguslikult vähese keerukusega. Lisaks on

tegemist n-ö tüüphagiga, mille sarnaseid on hageja kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitanud sadu

kui mitte tuhandeid. Seejuures kattuvad hagide põhjendused peaaegu sõna-sõnalt. Esitatud hagides

erinevad sisuliselt üksnes kostjate andmed, summad ja kuupäevad. Sellise hagi koostamisel on

esindaja tööks sisuliselt arvutada kokku nõude suurus, täita lüngad ja komplekteerida hagi lisad.

Eeltoodust tulenevalt võib kohtu hinnangul tsiviilasja mahtu ja keerukust ning hageja

menetlusdokumentide ja kostja esitatud vastuväidete sisu arvestades pidada põhjendatud ajakuluks

kokku 2 tundi. Kohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik

õigusabikulu on käesolevas menetluses kokku 192 eurot (2 x 96).

74. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu 100 eurot. Riigilõiv on kohtukulu (TsMS § 138 lg-d 1 ja

2 ning § 139 lg 2), mis tuleb kostjal hagejale hüvitada. Riigilõivu väljamõistmine vastaspoolelt on

põhjendatud, kuivõrd hagi võeti menetlusse ning rahuldati – tegemist on vältimatu kuluga.

Eelpooltoodust lähtuvalt tuleb kostjal hagejale hüvitada avalduselt tasutud riigilõiv summas 100

eurot.

75. Kooskõlas TsMS§ 144 punktiga 1 on maksekäsu kiirmenetluse kulud kohtuvälised kulud.

Vastavalt TsMS § 172 lõikele 9 kannab maksekäsu kiirmenetluse kulud maksekäsu tegemise

korral võlgnik, muul juhul avaldaja, kui seadusest ei tulene teisiti. Muus osas kohaldatakse

hagimenetluses menetluskulude kohta sätestatut. Asja edasisel lahendamisel hagimenetluses

arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. Kohtu hinnangul on

maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu hüvitamise nõue summas 20 eurot põhjendatud vastavalt

TsMS §-le 4842.

76. Kohus rahuldab hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Kohus

määrab hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks eelneva põhjal 312

eurot (ilma käibemaksuta), mille moodustavad hagiavalduselt tasutud riigilõiv summas 100 eurot,

maksekäsu kiirmenetluse kulud summas 20 eurot ning lepingulise esindaja tasu summas 192 eurot

(s.o 2 töötundi tasumääraga 96 eurot). Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele

hageja menetluskulud summas 312 eurot. Kuna menetluskulud jäävad kostja kanda, siis puudub

kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata kostja menetluskulude rahalist suurust.

77. Vastavalt hageja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lg 4 alusel lahendisse, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

78. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS §

178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Anna Liiv

kohtunik