2-20-145916/47 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-145916

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. september 2022

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek

Parrest

Tsiviilasi

OÜ MARTINEX hagi Ellen Paade vastu

võlgnevuse nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 30. novembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ MARTINEX apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) OÜ MARTINEX (registrikood

10766329), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Kaspar Lind

Kostja

(vastustaja)

Ellen

Paade

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja riigi

õigusabi korras vandeadvokaadi abi Marit Seesmaa

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 30. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-145916

muutmata.

2. Jätta OÜ MARTINEX apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta

menetluskulud

ringkonnakohtus

OÜ

MARTINEX

kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

2(5)

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ MARTINEX (hageja) esitas 2. veebruaril 2021 hagi Ellen Paade (kostja) vastu,

milles palus hagejalt kostja kasuks välja mõista 2112 eurot 56 senti (põhivõlg 1808 eurot

74 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 308 eurot 82 senti) ning

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivist põhivõlalt alates hagi

esitamisest kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. septembril 2012 üürilepingu, millega hageja

andis kostja kasutusse korteri aadressil XXXXX vald, X maakond. Märtsis 2013 kolis

kostja teise hagejale kuuluvasse korterisse aadressil XXXXXX küla (korter). Uut

üürilepingut ei sõlmitud ning senist lepingut ei muudetud, poolte vahel oli suuline

kokkulepe. Alates detsembrist 2017 ei tasunud kostja enam üüri ega kommunaalkulusid.

Kostja kolis korterist välja detsembris 2019. Tasumata on 25 arve kohta 1808 eurot 74

senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tuues välja, et ta ei ole üüripinda kasutanud juba alates 2018.

aastast ning samast ajast ei ole tal ka enam korteri võtit, sest ta andis selle kolides hagejale

üle. Kostja elab alates juunist 2018 XXXXXX talus. Kostja leidis, et ta ei ole hagejale

võlgu ka seetõttu, et tal on hageja vastu töötasunõue jaanuarist – maini 2018, mille ta saab

hageja nõudega tasaarvestada. Kostja selgituste kohaselt lubas Tarvo Kriisa arvestada

töötasu üürist maha, kuid ei ole seda teinud. Kostja märkis, et hagile lisatud üürileping käib

teise eluruumi kohta aadressil XXXXXXXXXXX, X küla ega tõenda seda, et kostja

kasutas vaidlusalust eluruumi ega seda, kui kaua ta seda tegi.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 30. novembri 2021. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis hagejalt

kostja kasuks välja 1128 eurot 67 senti üüri eest, otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise 248 eurot 40 senti ning VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise

põhivõlalt (1128 eurot 67 senti) alates 1. detsembrist 2021 kuni põhivõlgnevuse täieliku

tasumiseni, kuid kokku koos kuni 30. novembri 2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud

viivisega (s.o 248,40 eurot) mitte enam kui põhinõude ulatuses (s.o 1128 eurot 67 senti).

Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle:

• pooled sõlmisid 1. septembri 2012 üürilepingu, mille järgi andis hageja kostjale

üürile varasema korteri X külas aadressil XXXXXXXXXXX;

3(5)

• kostja kolis märtsis 2013 teise hagejale kuuluvasse korterisse, uut üürilepingut selle

jaoks ei sõlmitud;

• kostja pidi maksma hagejale üüri 40 eurot kuus, igal järgneval aastal suurenes üür

kahe euro võrra;

• kostja ei ole alates detsembrist 2017 hagejale üüri maksnud.

Maakohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, millal nendevaheline üürileping

lõppes, samuti selle üle, kas kostjal on õigus tasaarvestada hageja üürinõue enda

töötasunõudega hageja vastu.

Maakohus leidis, et poolte vahel oli tähtajatu suuline eluruumi üürileping VÕS § 271 lg 1

ja § 274 mõttes. Kumbki pool võis eluruumi üürilepingu kolmekuulist etteteatamistähtaega

järgides VÕS § 311 lg 1 ja § 312 lg 1 järgi korraliselt üles öelda. Kumbki pool ei ole

tõendanud, et ta oleks teisele poolele üürilepingu ülesütlemise avalduse esitanud.

Maakohus leidis, et pooltevaheline üürileping lõppes 4. novembril 2019, mil kostja Jüri

Kovaltšuki ütluste kohaselt korterist välja kolis.

Hagejal on õigus nõuda kostjalt üüri 1. detsembrist 2017 kuni 4. novembrini 2019. Hagejal

ei ole õigust nõuda kostjalt kõrvalkulude tasumist, sest hageja ei tõendanud, et nad olid

kostjaga VÕS § 292 lg 1 mõttes kõrvalkulude tasumise kohustuses eraldi kokku leppinud.

Kostja ei tõendanud, et tal on õigus tasaarvestada hageja üürinõue enda töötasunõudega

hageja vastu. Kostja vande all antud seletused on liiga üldised. Neist ei saa järeldada, et

kostja oleks teinud tööd hagejale, mitte Tarvo Kriisale. Samuti tegi kostja enda väitel

hagejale töid 2015. ja 2016. aastal, kuid selleks ajaks ei olnud hageja nõue kostja vastu

tekkinud, seega puudus tasaarvestusolukord. Lisaks oleks VÕS § 297 lg 1 järgi

tasaarvestus üürinõudega eeldanud, et kostja oleks andnud hagejale tasaarvestusest teada

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt üks kuu enne üüri maksetähtpäeva

saabumist. Kostja ei esitanud tasaarvestusavalduse tegemise kohta ühtegi kirjalikku

tõendit.

Hagejal on VÕS § 271 alusel õigus nõuda kostjalt üüri 1128 eurot 67 senti (2017. a

detsembri eest 46 eurot; 2018. aasta eest 576 eurot (48 eurot × 12); 2019. a jaanuarist

oktoobrini 500 eurot (50 eurot × 10) ning 6 eurot 67 senti 1. novembrist kuni 4. novembrini

2019 (50 ÷ 30 × 4). Lisaks on hagejal õigus nõuda kostjalt põhivõlalt (1128 eurot 67 senti)

viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. Välja tuleb mõista otsuse tegemise aja seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 248 eurot 40 senti ning viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras põhivõlalt alates 1. detsembrist 2021 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.

Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1

kohaselt poolte endi kanda ning vabastas kostja riigi õigusabi tasu ja kulude riigituludesse

tasumise kohustusest. Maakohus leidis, et hagi rahuldamise ulatust, pooltevahelise

kompromissiarutelu sisu ja vastastikust järeleandmatust arvestades tuleb menetluskulud

jätta poolte endi kanda. Kohus arvestas seejuures asjaoluga, et hageja keeldus

kompromissist ulatuses, mis oli väga lähedane kohtulahendis välja mõistetava põhivõlaga.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale 30. detsembril 2021 apellatsioonkaebuse, milles

palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi

kanda ning teha uus otsus, millega jätta menetluskulud kostja kanda.

Hageja leiab, et maakohus jättis põhjendamatult menetluskulud poolte endi kanda, sest

hageja ei keeldunud pakutud kompromissist ulatuses, mis oli lähedane kohtulahendis välja

mõistetud põhivõlale. Kompromissi järgi oleks kostja tasunud hagejale vaid 904 eurot

igakuiste maksetena maksegraafiku alusel, hageja nõue oli sissenõutavaks muutunud

viiviseid arvestades aga 1377 eurot 7 senti, millele lisandus veel ka jooksev viivis.

4(5)

Menetluskulude poolte endi kanda jätmine on põhjendamatu ka seetõttu, et kostja andis

korteri kasutamise ja väljakolimise kohta ekslikku informatsiooni, mille tõttu pikenes

menetlus, sest hageja pidi kostja väited tunnistajate ütlustega ümber lükkama.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 kohaselt jätta

muutmata ning hageja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas maakohus jättis põhjendatult

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt poolte endi kanda, arvestades poolte vastastikust

järeleandmatust ning asjaolu, et hageja keeldus kostja pakutud kompromissist ulatuses, mis

oli lähedane kohtulahendis väljamõistetavale põhivõlale.

7. Kohus võib hagi osalise rahuldamise korral jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1

kohaselt poolte kanda võrdsetes osades, jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamisega või jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et see, millisel TsMS § 163 lg-s 1 nimetatud

viisil kohus hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud jaotab, on kohtu kaalutlus- ehk

diskretsiooniotsus (vt nt Riigikohtu 28. septembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-

8751/184, p 31). Menetluskulude jaotamisel tehtud diskretsiooniotsusesse võib kõrgema

astme kohus sekkuda vaid juhul, kui diskretsioonipiire on ületatud (vt Riigikohtu

7. oktoobri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11359/87, p 14; 13. mai 2020. a määrus

tsiviilasjas nr 2-16-5794/201, p 12).

8. Ringkonnakohus leiab, et kuna maakohtu kaalutlusõigus hõlmas võimalust jätta

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt poolte endi kanda, jäi maakohus menetluskulude

poolte endi kanda jätmisel kaalutlusõiguse piiridesse. Täiendavalt tuleb aga hinnata ka

seda, kas maakohus on kaalutlusotsust nõuetekohaselt põhjendanud.

Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 163 lg 1 võimaldab jätta menetluskulud poolte endi

kanda, sellist otsustust tuleb kohtul aga põhjendada. TsMS § 163 lg‑te 1 ja 2 kohaldamisel

tuleb kohtul lõppastmes tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane (vt ka Riigikohtu

27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-17, p-d 16 ja 17).

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus põhjendas menetluskulude poolte endi kanda

jätmist nõuetekohaselt. Maakohus võis menetluskulude jaotamisel arvestada poolte

vastastikust järeleandmatust. Riigikohus on selgitanud, et kohus võib hageja rahaliste

nõuete rahuldamise ulatuse kõrval arvestada ka muid asjaolusid, sh seda, kuidas lahenesid

asjas kesksed vaidlusküsimused ja millest tingitult on pooltel menetluses kulud tekkinud

(vt Riigikohtu 28. septembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8751/184, p 31).

Vastusena hageja apellatsioonkaebuse väidetele, et kostja andis korteri kasutamise ja

väljakolimise kohta menetluses ekslikku informatsiooni, märgib ringkonnakohus, et kuigi

asja lahendamisel oli keskse tähtsusega üürilepingu ülesütlemise aeg, ei olnud kumbki pool

esitanud tuvastatud asjaoludel üürilepingu ülesütlemise avaldust ega olnud võimeline

andma lepingu ülesütlemise aja kohta veenvaid selgitusi. See tingis hageja jaoks ka korteri

kasutamisega seotud täiendavate (kaudsete) asjaolude tõendamise vajaduse (millega

kaasnesid lisakulud).

10. Maakohus võis menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg 2 kohaselt arvesse võtta ka

seda, et hageja keeldus kompromissist, mis oli lähedane välja mõistetud põhivõla

suurusele. Eeltoodut ei muuda asjaolu, et kostja pakkus kompromissina välja, et tasub

5(5)

hagejale 904 eurot igakuiste maksetena, samas kui maakohus mõistis kostjalt põhivõlana

välja 1128 eurot 67 senti.

Kuigi summad ei ole täiesti kattuvad, on need ligilähedases suurusjärgus. Arvestada tuleb

ka sellega, et maakohus ei jätnud kompromissist keeldumise tõttu menetluskulusid

TsMS § 163 lg 2 alusel täielikult hageja kanda, vaid võttis kompromissist keeldumist

põhinõude rahuldatud osale ligilähedases ulatuses arvesse täiendava asjaoluna.

Menetluskulude poolte endi kanda jätmine ei ole ka ebaproportsionaalne, sest maakohus

rahuldas hageja põhinõudest (1808 eurot) ligikaudu 62% (1128 eurot 67 senti). Seega tuleb

hageja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

11. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 kohaselt hageja kanda. Kostjal asja materjalidest

nähtuvalt apellatsiooniastmes kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin-Uusen Nacke

Kersti Kerstna-Vaks

Indrek Parrest