2-21-19201/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.09.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-19201

Tsiviilasi

X (X) hagi Y (Y) vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 26.04.2022 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Y apellatsioonkaebus, hind 1 020,96 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik

esindaja W ja lepinguline esindaja Angela Jürgenson

Kostja Q (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 26.04.2022 otsus osas, millega maakohus mõistis Y-lt

(Y) X kasuks välja tagasiulatuva elatise perioodil 07.12.2021-31.12.2021

235,48 eurot ületavas osas, tagasiulatuva elatise perioodil 05.04.2021-06.12.2021

459 eurot ületavas osas, igakuise elatise 100 eurot (kuid mitte vähem kui

perekonnaseaduse § 101 alusel arvutatud summa) ületavas osas alates 01.01.2022

kuni X täisealiseks saamiseni (27.11.2031) ja jätta selles osas hagi rahuldamata.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Kohtuotsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

2.1. Hagi rahuldada osaliselt.

2.2. Välja mõista Y-lt (Y) X (X kasuks perioodil 05.04.2021-06.12.2021

sissenõutavaks muutunud elatis 459 eurot.

2.3. Välja mõista Y-lt X kasuks perioodil 07.12.2021-31.12.2021 sissenõutavaks

muutunud elatis 235,48 eurot.

2.4. Kohustada Q tasuma X ülalpidamiseks alates 01.01.2022 kuni X täisealiseks

saamiseni (27.11.2031) igakuist elatist 100 eurot, mis muutub iga aasta 1. aprillil

(esimest korda 01.04.2022), lähtudes baassumma indekseerimisest ja

brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning

lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse

muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust.

2.5. Igakuine elatis ja elatise võlgnevus tuleb kostjal tasuda W arveldusarvele

XXXXXXXXXXXXXXXXXXX, selgitusega: „X elatis” hiljemalt jooksva kuu

10.-ndaks kuupäevaks.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja/laps) esitas 07.12.2021 Pärnu Maakohtule hagi Y (kostja/ema) vastu elatise

saamiseks (nõuet täpsustatud 10.03.2022 istungil). Hageja palus menetluskulud jätta kostja

kanda.

Hageja palus mõista kostjalt välja muutuva suurusega miinimumelatise, mis oli käesoleval ajal

213,44 eurot, kuid mitte alla perekonnaseaduse (PKS) § 101 sätestatud määra alates nõude

esitamisest (24.08.2020), mis tuli tasuda igakuiselt iga kuu 10.-ndaks kuupäevaks W (isa)

arveldusarvele. Lisaks nõudis hageja kostjalt elatisevõlga tagasiulatuvalt perioodi 05.04.2021-

06.12.2021 eest 1 087,28 eurot (2021 aprilli eest 130 eurot (26 päeva eest), 2021 maist 2021

septembrini 750 eurot (5 x 150 eurot), 1.-29.10.2021 eest 140 eurot, 30.-31.10.2021 eest

18,82 eurot, 2021 novembri eest 292 eurot, 1.-6.12.2021 eest 56,46 eurot, millest oli maha

arvestatud nõude perioodil ema poolt tasutud 300 eurot).

2. Asjaolude kohaselt oli hageja kostja tütar. Vanemate kooselu lõppemise järel jäi laps elama

isaga Pärnumaale Tõstamaa valda ja suhtluskorra alusel käis ema juures Tallinnas. Kostja tegi

poolte varasemal kokkuleppel elatise makseid, kuid ta polnud seni nõuetekohaselt (ehk

seadusliku miinimumi ulatuses) täitnud oma ülalpidamiskohustust hageja osas. Ema tasus 2021

detsembris ja 2022 jaanuaris üle pika aja elatist 100 eurot kuus. Enne seda tasus kostja perioodil

05.04.2021-06.12.2021 kokku 300 eurot. 10.03.2022 kohtuistungil täpsustas hageja, et kostja

tegi täiendavalt elatisemakseid ja tasus elatist kokku 600 eurot. Hagejale makstav riiklik

lapsetoetus laekus hageja isa pangakontole.

Lapse igakuised vajadused olid 606,05 eurot: eluasemekulud 75 eurot; kulutused toidule sh

kulutused pikapäevarühma toidule (15 eurot kuus) kokku 165 eurot; kulutused transpordile

130 eurot; sidekulud 15 eurot; tervisekulud 15 eurot; koolikohustuse kulud 19 eurot; kulutused

riietele ja jalanõudele 50 eurot; muud vältimatud püsikulutused sh majapidamistarbed 15 eurot;

lapsega vaba aja veetmine 40 eurot; koduseks tarbeks pliiatsid, värvid, raamatud, legod jm

arendavad mänguasjad ja õppevahendid 15 eurot, suuremad ja ühekordsed ostud kuus (aasta

peale jaotatuna) 36,22 eurot; lapse sünnipäevakulu ja kolme sõbra sünnipäev 10,83 eurot.

Hagejal oli toiduallergiast põhjustatud toitumuslik erivajadus (allergeenideks toidus laktoos ja

munavalge). Hageja õppis klaverimängu ega tegelenud mingi konkreetse spordialaga. Kostja

väited ei vastanud tõele elatise andmisest muul viisi kohta, kuna alates 2019 soetas kõik lapsele

vajalikud asjad isa. Samuti korraldas isa üksi ka hageja viimase sünnipäevapeo, mille kulu oli

ca 250 eurot. Ema kinkis hagejale sünnipäevaks ja jõuludeks paar raamatut. Kostja ei

tõendanud, et tema teine alaealine laps jääks hagejale elatise maksmise tõttu hagejaga võrreldes

vähem kindlustatuks. Samuti ei tõendanud kostja, millises ulatuses vajasid tema täisealised

lapsed ülalpidamist ning millises ulatuses oli võimeline andma ülalpidamist teiste laste isa.

Täisealised said tööl käimisel saadavast sissetulekust ise katta oma kulusid. Arvestades ema

kulutusi, seadis kostja enda huvid hageja omadest tunduvalt kõrgemale. Kostja polnud oma

tegelikke kulusid tõendanud, mistõttu olid tema väited paljasõnalised.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud tuli jätta hageja

seadusliku esindaja (isa) kanda.

Kostja tasus hagejale vanemate kokkuleppel elatist 100 eurot kuus isa arvelduskontole. Lisaks

oli kostja teinud kulutusi lapsele oma elukohas, Tallinnas, kus lapsele soetati riided ja jalanõud

igaks aastaajaks, koolitarbed, raamatud, arendavad mängud, sporditarbed, mööbel jne. Laps

osales ema juures olles sportlikel ettevõtmistel. Kostja ostis lapsele ka Pärnusse riideid,

jalanõusid, raamatuid, koolitarbeid, mänguasju, klaveri, külmiku, pesumasina, elektripliidi,

õmblusmasina, köögimööbli jm. Kostja poolt makstav elatis oli piisav ja see hõlmas kõiki

hageja huvides tehtavaid igapäevaseid kulutusi. Igakordsed suuremad väljaminekuid said

vanemad leppida eelnevalt kokku (nt kulud laagritele, tehnikale, mööblile vm). Suvekuudel

tuleks elatis jätta välja mõistmata, kuna poole suvest elas hageja ema juures. Hagejal esines

allergiatest tingitud erivajadus toitumiseks, kuid erivajadus ei põhjustanud lisakulusid.

Kostjal oli peale hageja veel kolm ülalpeetavat koolis käivat last - üks alaealine tütar ja kaks

täisealist last (tütar ja poeg). Kostja oli üksikvanem, kes sai teiste laste isalt elatist kokku

20 eurot kuus. Kostja töötasu oli 1 267,39 eurot kuus. Lisaks sai kostja käsunduslepingu alusel

täiendavat sissetulekut (tunnitöö alusel) 200-800 eurot kuus. Käsundusleping lõppes aprillis.

Kostja sai peretoetust 120 eurot kuus.

Kostja igakuised kulutused endale ja tema leibkonnale olid järgmised: eluasemekulud

(üürikulu) 150 eurot, kommunaalkulud kuni 250 eurot; kodune toit 500 eurot ja kooli/tööle

kaasa võetav toit 150 eurot; kulutused transpordile 150 eurot; garaaži rent 30 eurot; vitamiinide,

tablettide, kreemidele 50 eurot, millele lisandus kostja hambaravikulu (kostja maksis

raviteenuse eest 229,87 eurot), kulud hügieenitarvetele 60 eurot; juuksur 40 eurot;

õppevahendid ja raamatud 30 eurot; õppekäigud, ekskursioonid, klassivälised üritused 30 eurot;

riided ja jalanõud 200 eurot; kodune majapidamine 60 eurot; vaba aeg 200 eurot (jalgrattad,

klaver, suusad, uisud, reketid, ujumis- ja matkavarustus, treeningud, ujula külastus, Powlig,

Skypark, teater, kontsert, väljas söömine, matkamine, reisimine jne); televisiooni- ja sidekulud

60 eurot; koduseks tarbeks pliiatsid, värvid, raamatud, legod jm arendavad mänguasjad ja

õppevahendid 20 eurot; laste sünnipäevad 100 eurot aastas ja sõprade sünnipäevad 60 eurot

aastas (ühe kuu kulu 13 eurot). Lisaks tasus kostja autoliisingut 240,70 eurot, kaskokindlustust

300 eurot aastas, liikluskindlustust 100 eurot aastas, rehvivahetus- ja rehvihoiustamine

180 eurot aastas, auto tehniline hooldus 150 eurot 2 korda aastas. Jooksvad kulud autole olid

15 eurot kuus. Arvestada tuli ka küttehindade tõusuga. Samuti tuli arvestada suuremate ja

ühekordsete ostudega (pesumasin 700 eurot, külmkapp 500 eurot, mikrolaineahi 300 eurot,

mööbel 500 eurot, arvuti 800 eurot) ja isa kasuks tema juristiabi kulude katteks väljamõistetud

720 eurot. Kostja põhjendas, et pere sattus makseraskustesse seoses tema hambaravikuludega

ja seetõttu oli vajalik elatist mõista alla miinimumi. Kostjal puudusid piisavad vahendid

ravikulude katmiseks ja kostja võttis selleks laenu (tasub igakuiselt laenumakseid tagasi) ja

kuna ravi jätkus, siis vajas kostja raha juurde.

Kostja igakuised kulutused hagejale olid järgmised: toidukulud 2 nädalavahetuse eest 40 eurot

(1 nädal koolivaheajal 80 eurot); hageja sõidud vaba aja veetmiseks ja huvitegevusega seotud

sõitudeks 50 eurot; suhtluskorra kütusekulu seoses Pärnu-Tallinna sõitudega 90 eurot;

vitamiinid, kehakreemid, toitumisnõustaja vastuvõtt 5 eurot; hügieenitarbed 3 eurot; juuksur

30 eurot aastas; õppevahendid 10 eurot; riided ja jalanõud 50 eurot (hagejal olid Tallinnas kõik

4 hooaja riided ja jalanõud); vaba aja kulud 25 eurot (Tallinnas olid olemas jalgrattad, klaver,

suusad, uisud, pallid, kunstitarbed, sh lõuendid ja akrüülvärvid); pliiatsid, värvid, mänguasjad

jne 10 eurot; kulu sünnipäevale 200 eurot aastas + kolme sõbra sünnipäeval käimine 60 eurot

aastas (ühe kuu kulu 52 eurot). Kostja tasus oma teise alaealisele lapsele trennikulusid 45 eurot,

muusikakooli arve 40 eurot ning tegi rahalisi ülekandeid.

Arvestades eeltoodud tuli kostja hinnangul väljamõistetavat elatist vähendada 50 euroni,

määrata, et ema maksab elatist iga kuu 15.-nendaks kuupäevaks isa kontole ja jätta 2021

suvekuude eest elatis väljamõistmata.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks alates 01.01.2022 kuni hageja

täisealiseks saamiseni (27.11.2031) välja igakuise muutuvas suuruses elatise, mille suuruseks

2022 aastal oli 213,44 eurot (miinimum kehtis kuni 30.03.2023), kuid mitte alla PKS § 101

sätestatud määra. Kohus märkis resolutsioonis elatise muutumise korra vastavalt seadusele.

Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks alates hagi esitamisest 07.12.2021 kuni 31.12.2021 (25

päeva) eest miinimumsuuruses elatise kokku 243,25 eurot ja ajavahemiku 05.04.2021-

06.12.2021 eest kokku 1 087,28 eurot. Kohus määras, et viidatud summad tuli tasuda isa

pangakontole hiljemalt jooksva kuu 10.-ndaks kuupäevaks ja jättis menetluskulud poolte kanda.

Kohus lahendas hagi PKS § 96, § 97, § 99, § 100 lg-te 1 ja 2, § 101 ja § 102 lg 2 alusel. Poolte

vahel puudus vaidlus järgmiste asjaolude osas: kostja oli hageja ema; hageja elas koos isaga

sünnist alates; kostja ei elanud koos alaealise hagejaga; kostja ei maksnud hagejale

korrapäraselt elatist; kostjal oli lisaks hagejale veel üks temaga koos elav alaealine laps, kes oli

kostja ülalpidamisel; hagejale makstav riiklik lapsetoetus laekus isa pangakontole; hagejal oli

toiduallergiast põhjustatud toitumuslik erivajadus (allergeenideks toidus olid laktoos ja

munavalge); peale hagi esitamist tasus kostja hagejale elatist kokku 300 eurot; tsiviilasjas nr 2-

20-13254 oli kokku lepitud kostja ja hageja suhtluskord.

Hageja nõudis alates 01.01.2022 elatist 213,44 eurot kuus, kuid mitte alla PKS § 101 sätestatud

määra. Hageja nõudis elatist miinimummääras. Miinimummääras elatise nõudmisel puudus

lapsel kohustus kulude suurust tõendad (Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12

p 15., 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12. ja 12.05.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-

18-6491, p 13.). Puudus vaidlus, et alates hagi esitamisest tasus ema elatist kokku 300 eurot.

Hageja esitas hagis oma vajaduste arvestuse. Kostja polnud arvestusega nõustunud murutraktori

ja suuremate esemete osas, st vastuväited olid esitatud kulutustele 36,22 eurot kuus. Muus osas

kostja sisulisi vastuväited arvestusele ei esitanud. Kostja nõustus, et hagejal oli erivajadus

tulenevalt toiduallergiatest, kuid erivajadus ei põhjustanud lisakulutusi toidule, vitamiinidele

või ravimitele. Eeltoodust tulenevalt luges kohus tõendatuks, et hageja igakuised vajadused ja

sellest tulenevad kulutused olid vähemalt 569,83 eurot (606,05 - 36,22).

Ema avaldas, et ta kulutas igakuiselt hageja ülalpidamiseks 415 eurot. Tegemist oli

paljasõnalise ja tõendamata väitega. Hageja nõudis elatist miinimummääras. Seega nähtus, et

pooled nõustusid, et lapse igakuised vajadused ületasid tegelikult minimaalseid kulutusi. Kohus

järeldas, et lapse isa kattis oma vahenditest miinimumi ületavad kulutused.

Kohtuasjas nr 2-20-13254 määrati kindlaks lapsega suhtlemise kord, mille kohaselt viibis laps

maksimaalselt lahus oleva vanema juures ühe aasta jooksul 94 päeva. Aastas oli 52 nädalat ja

seega keskmiselt aasta kohta viibis hageja ema juures 2 päeva nädalas (94:52).

Kostja töötas, ning tema igakuiseks põhisissetulekuks oli töötasu 1 300 eurot. Kostja

eluasemekuludeks oli üürikulu 150 eurot kuus, kommunaalkulud kuni 250 eurot kuus. Lisaks

kostjale kasutasid eluruume temaga koos elav alaealine laps ja kaks täisealist last. Kostja soetas

enda tarbeks osamaksega vara - Apple I-pad, kostja tasus liisingut 240,70 eurot kuus, samuti

maksis kostja majaaluse parkimise eest 30 eurot kuus ja kaskokindlustust 4 korda aastas.

Kostjal oli teine alaealine laps, keda kostja pidas ülal. Kostjaga koos elava alaealise lapse

igakuised isiklikud kulud oli kostja teinud järgnevalt: Myfitness trennikulud 45 eurot,

muusikakooli arve 40 eurot, matkakulu (ühekordne 07.06.2021) 40 eurot; ülekanded: 5 eurot

“makse“ (14.01.2022); 10 eurot „makse“ (17.01.2022); 20 eurot „makse SEB rakendusest“

(25.01.2022); 10 eurot „makse“ (01.02.2022); „toit“ 20 eurot (07.02.22); 10 eurot (18.02.2022);

„makse“ 20 eurot (24.02.2022); 30 eurot „makse“ 25.02.2022; 15 eurot „makse“ 27.02.2022.

Kokkuvõtvalt nähtus, et näiteks veebruaris 2022 võimaldas kostja teisele alaealisele

ülalpeetavale kulutusi hobide ja harrastuste jaoks 85 eurot kuus ning taskuraha kokku 105 eurot.

Sellele

lisandusid

tavapärase

ülalpidamise

kulud

(eluasemekulud,

toit,

transport,

majanduskulud jne). Kostja tegi kulutusi enese hambaravile alates 26.11.2021 kuni märts 2022

kokku 8 035 eurot ning osa raviarvetest oli veel maksmata.

Ülaltoodust ja kostja enese poolt esitatud kulutusi tõendavatest dokumentidest oli ilmne, et

kostja ei kasutanud enesel olemas olevaid vahendeid alaealiste ülalpeetavate ülalpidamiseks

ühetaoliselt. Vanemal oli kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks

vajalikud vahendid. Eelkõige pidi vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute

arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal oli lapse ülalpidamise

kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabanenud sellest üksnes

selle tõttu, et tal polnud sissetulekut või et tema sissetulek oli liiga väike (Riigikohtu 13.02.2018

otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13).

Kostja selgituste kohaselt kulus tema sissetulek enda laenukohustuste tasumiseks ja enda ning

temaga koos elava pere elamis- ja transpordikuludeks. Kostja kõrgel maksekoormusel

põhinevad vastuväited elatise maksmiseks olid asjakohatud, sest ema oli ise pannud ennast

olukorda, kus tema maksekohustused ei vastanud tema sissetulekutele. Samas polnud kostja

hambaravikulude ja sõiduki ning sülearvuti laenumaksete, sideteenuste ja järelmaksude näol

tegemist maksekohustustega, mida kohus saaks elatise vähendamisel arvesse võtta. Kostja

vastutustundetu maksekäitumine ja mõtlematu laenukohustuste võtmine ei olnud mõjuvaks

põhjuseks PKS § 102 lg 2 mõttes, mis tingiks elatise vähendamise alla elatise alammäära.

Kostja pakkus ülalpidamise suuruseks 100 eurot kuus, kuid ka sellises suuruses elatis ei

võimaldanud tagada kõigile kostja lastele ühetaolist ülalpidamist – kostjaga koos elav laps oli

sellisel juhul hageja suhtes põhjendamatult paremas majanduslikus seisus.

Miinimumelatis 213,44 eurot kuus moodustas kostja sissetulekust ca 16,42%. Seega jäi kostjal

enese ja teise alaealise lapse ülalpidamiseks 83,58%. Isegi, kui arvesse võtta, et kostja pidas

ülal veel kaht täisealist õppivat last, siis jäi ema 83,58% sissetulekust so. 1086,56 eurost terve

leibkonna (4 isikut) ülalpidamiseks ehk 271,64 eurot iga pereliikme kohta. See oli rohkem kui

hageja kasuks välja mõistetav elatise miinimum. Käesoleval juhul ei esinenud asjaolu, et

väljamõistetav elatis oleks vanemale tema sissetuleku juures ebamõistlikult koormav ega

pannud ema olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalset vajalikku elustandardit

(Riigikohtu 17.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 20.). Kostja oli ise ebaratsionaalse

sissetulekuga ümberkäimisega ennast ebamõistlikult koormanud, kuid see ei andnud alust

elatise vähendamiseks alla elatismiinimumi. Elatise väljamõistmine miinimumsummas oli

õiglane, mõistlik ja põhjendatud ning ei esinenud alust elatise summa vähendamiseks põhjusel,

et ema sai lapse kasvatamise eest lapsetoetust. Käesoleval juhul ei leidnud tõendamist ka

asjaolu,

et

lapse

vajadused

oleksid

minimaalmäärast

väiksemad.

Kostjal

lasus

tõendamiskoormist elatise vähendamiseks alla miinimummäära.

Hageja esitas hagi 07.12.2021. Hageja nõudis elatise väljamõistmist tagasiulatuvalt, perioodi

eest 05.04.2021-06.12.2021 summas 1 087,28 eurot. Poolte vahelisest kokkuleppest tulenevalt

oli perioodil 05.04.2021-01.11.2021 elatise suuruseks 150 eurot kuus. Alates 01.11.2021 nõudis

hageja tagasiulatuvalt miinimumelatist 292 eurot kuus kuni hagi esitamiseni (so. 06.12.2021).

Hagi esitamise ajal kehtinud PKS § 101 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli miinimumelatis 292 eurot

kuus ühe lapse kohta. Elatisenõude arvestus kuni hagi esitamiseni, millest oli maha arvestanud

ema poolt osaliselt tasutud elatisesummad kogumaksumuses 300 eurot alljärgnevalt: 2021

aprilli eest elatist 130 eurot (26 päeva eest); 2021 maist kuni 2021 septembrini k.a 5 x 150

eurot= 750 eurot; 2021 septembrikuu eest 140 eurot; 30.-31.10.2021 eest 18,82 eurot; 2021

novembri eest 292 eurot; 1.-6.12.2021 eest 56,46 eurot. Kokkuvõtvalt oli 31.12.2021 seisuga

kostja elatisevõlgnevus hageja ees 1 222,53 eurot, st tagasiulatuvalt ajavahemiku 05.04.2021-

06.12.2021 eest 1 087,28 eurot (1387,28-300).

Alates hagi esitamisest 07.12.2021 kuni 31.12.2021 mõistis kohus välja miinimumelatise hagi

esitamise ajal kehtinud PKS § 101 lg 1 redaktsiooni kohaselt (miinimumelatis oli 292 eurot

kuus) 25 päeva eest kokku 243,25 eurot (292 eurot : 30 päevaga (1 kuu) = 9,73 eurot päevas ja

9,73 eurot x 25 päeva).

Kostja apellatsioonkaebus

5. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue, millega määrata elatise suuruseks

100 eurot kuus ning jätta 2021 elatis suvekuude (juuni, juuli, august) eest välja mõistmata, kuna

hageja oli pool ajast kostja ülalpidamisel. Kostja taotles elatise tasumise igakuise kuupäeva

kindlaksmääramist selliselt, et elatis tuleb tasuda iga kuu 15.-nendaks kuupäevaks, et

kindlustada enne tasumist raha olemasolu. Menetluskulud tuli jätta isa kanda.

Vanemad olid leppinud elatise maksmises varasemalt kokku alla miinimumi ning ema soovis

kokkuleppe jätkumist. Kaebaja taotles nõutava elatise vähendamist. Vastavalt kehtivale

suhtluskorrale elas hageja keskmiselt aasta lõikes 8 päeva kuus ema ülalpidamisel. Ema täitis

ülalpidamiskohustust elatise maksmisega 100 eurot kuus isa kontole ja ajal, mil laps oli emaga

oli lapsele tagatud kõik eluks vajalik. 2021 suvisel koolivaheajal juunist kuni augustini jäi elatis

kostja anda, kuna hageja oli suvel kostja ülalpidamisel ja ta oli kindlustatud kõige vajalikuga.

Vanem ei pidanud lapsele elatist tasuma, kui laps elas kummagi vanema juures eelduslikult

vähemalt 40% ajast ja mõlemad vanemad osalesid tema elu korraldamisel võrdväärselt. Isa

kinnitas emale, et suvekuudel elatist ei olnud.

Lisaks satuksid kostja teised lapsed hagi rahuldamise korral vähemkindlustatud olukorda.

Kostja ülalpidamisel oli veel üks alaealine laps, kelle isalt mõisteti välja elatis 20 eurot kuus

(rohkem polnud tal võimalik elatist maksta, kuna isa oli invaliidsuspensionär ja tal nappis

vahendeid). Ülejäänud osas pidas last üleval kostja. Kostjal oli poeg, kes sai 2021 septembris

täisealiseks ja ta õppis XXX. Poeg töötas 2021 suvel malevas ja sai kokku sissetulekut

480,24 euro. Ülejäänud osas pidas poega üleval kostja. Kostjal oli veel üks täisealine tütar, kes

asus 2021 õppima XXX ja kes töötas ajutistel töökohtadel ja sai sissetulekut kokku

2 964,60 eurot (kuu lõikes 247,05 eurot). Ülejäänud osas pidas tütart üleval kostja. Kostja

arvestas teistele lastele puhul miinimumelatisega, mida polnud vaja tõendada.

Väljamõistetud elatis ei võinud olla kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna

vanemat olukorda, kus tal ei olnud võimalik säilitada teiste ülalpeetavate minimaalselt

vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita. Samuti oli isa nõudnud kostjalt oma

esindajakulude eest tasumist, mis viis kostja ülalpeetavad majanduslikult raskesse olukorda.

Kostja palus kohtul mitte lugeda tõendatuks hageja igakuised vajadused ja kulutused isa

esitatud kuludokumentide alusel suuruses 569,83 eurot, kuna esitatud dokumendid polnud

nimelised. Esimese klassi astumise kulutused üle 600 eurot polnud mõistlikud. Eriti olukorras,

kus rahalisi vahendeid nappis. Võimalik oli toime tulla odavamate valikute tegemisega. Elatis

tuli vähendada alla miinimummäära ka põhjusel, et hagejale tehtavad kulutused eluasemele (üür

ja kommunaalmaksed) Tallinnas olid kostja arvestuse kohaselt 29,10 eurot kuus.

Vastustaja seisukohad

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus, tutvunud kostja apellatsioonkaebusega ja asja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada § 657 lg 1 p 2 alusel. Tühistatud osas teeb

ringkonnakohus ise uue otsuse ja muudab väljamõistetud elatise suurust. Ringkonnakohus

rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt. Juhindudes § 654 lg-st 22 sõnastab ringkonnakohus

otsuse tervikresolutsiooni.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles ta kohustus tasuma hageja ülalpidamiseks elatist

100 eurot kuus. Hageja ei ole otsust vaidlustanud. Seega ei ole pooltel maakohtu otsusele

vastuväiteid osas, milles maakohus rahuldas hagi elatise osas 100 eurot kuus. Selles osas on

maakohtu otsus jõustunud. Ringkonnakohus vaatab maakohtu otsuse läbi kaevatud ulatuses.

TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või

ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist

vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Elatis alates 01.01.2022 kuni hageja täisealiseks saamiseni

Hageja nõudis alates 01.01.2022 elatise miinimumi, mis oli 213,44 eurot.

2022. aastast muutus miinimumelatise kindlaksmääramise kord ja sellega seoses ka

miinimumelatise suurus. Üldpõhimõte ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramise kohta jäi

samaks.

Lisaks

sellele

on

abivahendina

välja

töötatud

elatise

kalkulaator

(https://www.just.ee/elatiskalkulaator/).

Alates 01.01.2022 kehtiv PKS § 101 näeb ette, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla

väiksem kui käesoleva paragrahvi alusel arvutatud summa (lg 1). Kohus võib elatise välja

mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse

arvutamise alused (lg 2). Igakuise elatise arvutamise aluseks on baassumma. Baassumma ühe

lapse kohta on 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta 1. aprillil Statistikaameti poolt

ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega. Pärast indekseerimist

loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud

baassumma (lg 3). Baassummale lisandub kolm protsenti eelneva kalendriaasta kohta

Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast. Lisanduv

summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta 1. aprillil (lg 4). Vanem ei pea

andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka

pere toetuse arvel (lg 5). Kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt

seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat proportsionaalselt kohustatud

vanemaga koos veedetava ajaga (lg 6). Kui isik on kohustatud elatist tasuma sama pere mitmele

lapsele, vähendatakse järgnevate laste puhul elatise summat 15 protsenti esimese lapse elatise

summaga võrreldes. Elatise summat ei vähendata mitmike puhul ja laste puhul, kelle

vanusevahe on suurem kui kolm aastat (lg 7).

Arvestades PKS § 101 ja kasutades elatise kalkulaatorit kujuneb alates 01.01.2022 elatise

igakuiseks summaks 213,44 eurot (miinimum) arvestusega, et baassumma oli 200 eurot,

seadusjärgne miinimumelatis arvutatakse Eesti keskmise brutokuupalga alusel, mis oli

1 448 eurot (praegusel juhul ema igakuine sissetulek oli sellest väiksem), laps viibib aastas

keskmiselt alla 7 ööpäeva kuus teise vanemaga (praegusel juhul maakohus ei vähendanud elatist

PKS § 101 lg 6 alusel) ning maha kuulus arvestamisele pool lapsetoetusest ehk 30 eurot

(arvutuskäik: keskmine brutopalk 1448 x 0,03 (3% kohustatud isiku sissetulekust) = 43,44

eurot; 43,44 eurot + baassumma 200 eurot – pool peretoetusest 30 eurot (60:2) = 213,44 eurot).

Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja lapsetoetus laekus isale ja kostja igakuine sissetulek oli

töötasu 1 300 eurot.

Apellatsioonkaebuses oli kostja seisukohal, et vastavalt kehtivale suhtluskorrale viibis hageja

kostjaga 8 päeva kuus (maakohus arvestas 2 päeva nädalas) ja seda tuli elatise suuruse

määramisel arvestada. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga.

Maakohus tuvastas, et suhtluskorra kohaselt viibib laps lahus elava vanemaga üle nädala reede

õhtust pühapäeva lõunani so kaks ööpäeva (va. koolivaheaegadel). Kolm lühikest

koolivaheaega (kokku 21 päeva) veedab laps vaheldumisi kord ühe kord teise vanemaga st.

keskmiselt kuni 11 päeva aastas. Jõuluvaheaja (14 päeva) veedab laps poole vaheajast

vaheldumisi ühe ja teise vanema juures. Suvevaheajal (juuni kolmandast nädalast augusti

lõpuni so. 11 nädalat s.o 77 päeva) veedab laps vaheldumisi kord ühe kord teise vanema juures,

st keskmiselt viibib laps lahus elava vanema juures mitte enam kui 40 päeva. Koolivaheaegu

on aastas kokku 16 nädalat. Reedest pühapäevani üle nädala 2 päeva viibib laps vanema juures

seega kokku 52-16=36 nädala vältel kokku 36 päeva. Kokku viibib laps maksimaalselt lahus

oleva vanema juures ühe aasta jooksul 11+40+36+7= 94 päeva (aastas 52 nädalat). Maakohus

leidis, et keskmiselt aasta kohta viibib hageja ema juures 2 päeva nädalas (94:52).

Ringkonnakohtu hinnangul võrdub keskmiselt 2 päeva nädalas keskmisel 8 päeva ühes kuus.

Maakohus lähtus õigesti suhtluskorra lahendist, mitte aga tegelikust hageja ema juures

viibimise ajast (Riigikohtu 12.05.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 14.1.). Hageja

seisukoht, et tuleb lähtuda tegelikkust olukorrast, on vastuolus Riigikohtu seisukohaga. Seega

on kostja apellatsioonkaebuse väide õige, et maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel viibis hageja

aasta lõikes keskmiselt 8 päeva kuus emaga. Seega nähtub, et miinimumelatise suurus ei ole

õigesti arvestatud, kuna elatise suuruse arvutamisel ei arvestatud PKS § 101 lg-ga 6.

Arvestades PKS § 101 ja kasutades elatise kalkulaatorit kujuneb alates 01.01.2022 hageja

elatise igakuiseks summaks 99,61 eurot. Kuna hageja veedab kohustatud vanema juures iga kuu

rohkem kui 6 päeva, siis elatise summat muudetakse vastavalt, st hageja veedab kohustatud

vanema juures igakuisest kohustatud ajast 53,33% (8 päeva x 100% : 15 päeva). Seetõttu

väheneb miinimumelatis (213,44 eurot) 53,33% võrra, mis teeks elatise suuruseks 99,61 eurot.

Kuna kostja on nõus igakuiselt tasuma 100 eurot, siis kohus lähtub sellest ja mõistab elatise

välja eelnimetatud suuruses.

9. Elatis perioodi eest 07.12.2021-31.12.2021

Maakohus mõistis alates hagi esitamisest kuni jooksva kuu lõpuni kostjalt hageja kasuks välja

miinimumelatise hagi esitamise ajal kehtinud PKS § 101 lg 1 redaktsiooni kohaselt, mille järgi

oli miinimumelatise suuruseks 292 eurot kuus. Viidatud perioodi eest moodustas elatis aga

235,48 eurot (292 eurot : 31 päevaga x 25 päeva). Ringkonnakohus arvestab, et detsembris on

31 päeva, mitte 30 päeva nagu arvestas maakohus.

Praegusel juhul puuduvad alused elatise vähendamiseks selle perioodi osas alla 100 euro.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja väidetega, et hageja tõendid elatise suuruse kohta tuleb jätta

kõrvale, kuna need polnud nimelised. TsMS § 230 lg 1 näeb ette, et tõendiks tsiviilasjas on

igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses

sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende

puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Maakohus tuvastas

sisuliselt, et isa katab oma vahenditest miinimumi ületavad kulutused. Hageja ei nõudnud elatist

üle miinimumi. Maakohus viitas õigesti, et kui elatist nõutakse miinimummääras, siis ei

pidanud hageja oma vajadusi tõendama.

Elatise vähendamist võib nõuda PKS § 102 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud juhul. Kuni 31.12.2021

kehtisid viidatud normid järgmises sõnastuses: isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles

ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma

teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Vanemad ei vabane lõike

1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud

olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks

ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101

lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või

olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes

1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Kostja tugines, et tal on lisaks hagejale veel kolm ülalpidamist vajavat last. Kostjal on

XX.XX.XXXX sündinud tütar (21. aastane), kes õppis XXX (I kd lk 32), XX.XX.XXXX

sündinud poeg (19. aastane), kes õppis XXX (I kd lk 34) ja XX.XX.XXXX sündinud tütar

(15. aastane), kes oli õpilane.

PKS § 97 näeb ette, et ülalpidamist on õigustatud saama 1) alaealine laps; 2) laps, kes

täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte

kauem kui 21-aastaseks saamiseni; 3) muu vajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole

võimeline ennast ise ülal pidama.

Kuivõrd kostja vanim laps on 21. aastane ja puudub alus arvata, et ta on abivajav, st isik on

võimeline ise ennast üleval pidama, siis puudub alus hagi lahendamisel temaga arvestada.

Kostja teine laps on 19. aastane. Kostja arvestas, et selle lapse ülalpidamiseks kulub

seadusjärgne miinimum.

Kohus märgib, et kostja teisele lapsele ei saa kohaldada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise

miinimummäära ega lähtuda sellest, et täisealiseks saanud laps ei pea miinimumelatise

saamiseks oma vajadusi kohtumenetluses tõendama. Kostja teine laps saaks nõuda elatist PKS

§ 99 lg-s 1 ja 2 ettenähtud tingimustel, mis sätestavad, et ülalpidamise ulatus määratakse

kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas

tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi,

alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Täisealiseks saanud lapse vanem võib

PKS § 102 lg 1 järgi ülalpidamiskohustusest vabaneda, st talle ei kohaldu PKS § 102 lg 2.

(Riigikohtu 19.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p-d 10 ja 11). 19. aastase lapse

õppimine kutsekoolis ei ole mõjuvaks põhjuseks, mis takistab tal ise hankida endale eluks

vajalikud vahendid. Üksnes juhul, kui täisealiseks saanud isikul ei ole vara enda ülalpidamiseks

ja temalt ei saa õppetöö või muu mõjuva põhjuse tõttu eeldada sissetuleku hankimist oma

vajaduste rahuldamiseks, tekiks tal õigus nõuda ülalpidamist. Erinevalt alaealise lapse

ülalpidamisest ei pea vanem täisealise lapse ülalpidamiseks oma tavapäraseid vajadusi piirama

ega pidama täisealist last endaga ühetaoliselt ülal (vt ka Riigikohtu 19.10.2015 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-119, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul pole kostja usutavalt põhistanud ega

tõendanud, et tema teine laps vajas emapoolset ülalpidamist ja ta polnud võimeline õppetöö

kõrvalt ise teenima.

Kostjal on lisaks hagejale veel üks alaealine ülalpeetav. Kostja tõi välja, et selle lapse isa oli

invaliidsuspensionär ja tema pidas last üleval 20 euroga kuus (kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-12-

42214). Seega pidas last sisuliselt üleval kostja. Kostja lähtus, et tema kolmanda lapse

ülalpidamiseks kulus miinimum (292 eurot x 2 – 60 eurot peretoetus ja -20 eurot elatis), mis

tegi ülalpidamise suuruseks 504 eurot, mida kandis ainuisikuliselt kostja.

Maakohus tuvastas, et kostja igakuine sissetulek oli 1 300 eurot. Hageja poolt välja nõutud

miinimumelatis moodustas sellest umbes 16,42%. Seega jäi kostjal enese ja teise alaealise lapse

ülalpidamiseks 83,58%. Eeltoodust nähtub, et peale ülalpidamise andmist jääks kostjale

1 008 eurot (1300-292) ja pärast kostja teisele lapsele ülalpidamise andmist jääks kostjale kätte

504 eurot (1008-504). Kui ringkonnakohus arvestab kostja esiletoodud igapäevaste

kulutustega, mida kostja teeb oma leibkonnas, siis nendest nähtub, et kostja väljaminekud

ületavad tema sissetulekut võrdlemisi suures ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul polnud

eluliselt usutav, et kostja sai pidada ennast ja lapsi üleval suuremas summas, kui oli tema

sissetulek.

Maakohus viitas Statistikaameti andmetele, mida pole apellatsioonimenetluses vaidlustatud, et

Statistikaameti

2021.

aastal

andmetel

oli

leibkonnaliikme

kulutused

toidule

ja

mittealkohoolsetele jookidele 1 300,40 eurot aastas leibkonnaliikme kohta ja leibkonnaliikme

kulutused eluasemele 932,60 eurot aastas. Samuti oli Statistikaameti andmete kohaselt 2021.

aastal ühe kuu arvestusliku elatusmiinimumi piir (mida korrigeeritakse igal aastal

tarbijahinnaindeksiga), arvestuslik elatusmiinimum 233,60 eurot, millest minimaalse

toidukorvi maksumus 106,8 eurot, mittetoidukulutuste (k.a kulutused eluasemele) maksumus

126,80 eurot ning kulutused eluasemele 89,30 eurot.

Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest

ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses

olevad varalised vahendid (Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15).

Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud

vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel,

piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise

kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise

kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike

(Riigikohtu 24.10.2012. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).

Arvestades eeltoodud leiab ringkonnakohus, et pärast hagejale elatise tasumist jääb kostjal

piisavalt vahendeid, et korraldada teise alaealise lapse ja enda ülalpidamine. Lisaks nõustub

ringkonnakohus maakohtuga selles osas, et kostja oli ise pannud ennast olukorda, kus tema

maksekohustused ei vasta tema sissetulekutele ning kostja kulutuste (hambaravi, sõiduki,

sülearvuti

laenumaksete,

sideteenuste

ja

järelmaksude)

näol

polnud

tegemist

maksekohustustega, mida kohus saaks elatise vähendamisel arvesse võtta. Kostja ei põhistanud

veenvalt, miks tema endale tehtavad kulud on hageja ülalpidamiskohustusest prioriteetsemad.

Kostja viitas vajadusele ravida hambaid, samas kostja esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja

oleks kõiki arveid reaalselt ka tasunud (nt I kd lk 60-62) ning kas oli mõistlik sellises ulatuses

hambaravi korraga teha, st kostja laste esmavajaduste arvelt. Kostja kohustus on korraldada

oma sissetulekute ja väljaminekute arvestus selliselt, et ta saab nõuetekohaselt täita seadusest

tulenevat alaealiste laste ülalpidamiskohustust.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles osas, et kostja ei kasuta enesel olemas olevaid

vahendeid alaealiste ülalpeetavate ülalpidamiseks ühetaoliselt. Maakohus tuvastas, et näiteks

veebruaris 2022 on kostja teisele alaealisele ülalpeetavale võimaldanud kulutusi hobide ja

harrastuste jaoks 85 eurot kuus ning taskuraha 105 eurot. Sellele lisandusid tavapärase

ülalpidamise kulud (eluasemekulud, toit, transport, majanduskulud jne). Kostjaga koos elav

alaealine laps on hageja suhtes põhjendamatult paremas majanduslikus seisus.

Lisaks pidas kostja üleval enda 21. aastast ja 19. aastast last, kes olid võimelised endale ise

ülalpidamist hankima võrreldes hagejaga, kes seda ei saanud teha. Seega eelistas kostja endaga

koos elavaid lapsi hagejale.

Kostja ei ole toonud esile mõjuvat põhjust, mis tingiks elatise vähendamise alla elatise

alammäära. Maakohus tuvastas õigesti, et kostjal tuleb elatist tasuda vastavalt seadusjärgsele

miinimumile.

10. Elatis perioodi eest 05.04.2021-06.12.2021

Hageja pöördus kohtusse elatise saamiseks 07.12.2021. Hagi kohaselt isa pöördus 05.04.2021

ema poole elatise saamiseks 150 eurot kuus. Hageja nõudis perioodi 05.04.2021-06.12.2021

elatist 1 087,28 eurot arvestusega, et ühe kuu elatis oli 150 eurot ja ema tasus selle perioodi

jooksul elatist kokku 300 eurot (I kd lk 82, 83 ja 86 elatis tasutud septembri, oktoobri ja

novembri eest).

Pooled ei vaielnud, et neil oli kokkulepe, et ema tasub hagejale igakuist elatist. Pooled vaidlesid,

mis oli kokkulepitud ülalpidamise suurus. Hageja tugines, et see oli 150 eurot (selgitused I kd

lk 4 ja 144, isa e-kirjad emale lk 7, 59). Ema avaldas, et summa osas kokkulepe puudus, ta oli

lapsele maksnud 100 eurot kuus ja suvekuude eest ema elatist maksma ei pidanud (selgitused I

kd lk 28 ja 144). Hageja ei nõustunud, et suvekuudel ema elatist ei pidanud tasuma. Maakohus

tuvastas, et vanemate kokkulepe oli 150 eurot kuus. Samas ei nähtu, mille alusel maakohus

viidatud asjaolu tuvastas. Selles osas rikkus maakohus otsuse põhjendamiskohustust.

Ringkonnakohus leiab, et kostja ei tõendanud oma väidet, et elatise kokkulepe oli tasuda

100 eurot kuus. Kuivõrd 2021 oli miinimumelatis kuus 292 eurot, mida laps oli õigustatud

teiselt vanemalt saama ning hageja nõudis elatist 150 eurot (see nähtus hagi asjaoludest ja

05.04.2021 e-kirjast, I kd lk 7), siis peab ringkonnakohus võimalikuks, et elatise suurus kuus

tagasiulatuva perioodi eest oli 150 eurot. Kohus nõustub kostjaga, et kumbki vanem pidi aega

kandma hageja kulusid suvekuude (juuni, juuli, august) eest, sest see on kooskõlas kokkulepitud

suhtluskorraga (03.03.2021 määruse resolutsiooni p 1.4., I kd lk 9). Suhtluskorra järgi veedab

hageja suvevaheajad (juuni-29. august) kahenädalaste perioodidena vaheldumisi isa ja ema

juures, alustades vaheaja algusest, 2021. aastal juuni algusest. Paarisaastatel veedab laps kaks

esimest nädalat isaga ja paaritutel vastupidi).

Kostja elatise arvestuskäigule vastuväiteid ei esitanud. Kuigi tagasiulatuva elatise osas lähtus

maakohus hageja arvutuskäigust, siis oleks pidanud maakohus seda siiski kontrollima. Kui

vanematel oli enne kohtusse pöördumist kokkulepe, siis sai hageja nõuda kokkuleppest

suuremat elatist alates hagi esitamisest. Seega tuli arvestada, et kuni hagi esitamiseni oli elatise

suuruseks 150 eurot. Ka istungil avaldas hageja, et vanemate vahel oli kokkulepe tasuda kuus

elatist 150 eurot, millest hageja lähtus (I kd lk 144).

Hageja viitas istungil, et 29.10.2021 kirjavahetusest pidi kostja elatist tasuma miinimummääras

292 eurot. Viidatud kirjavahetusest (I kd lk 11-13) ei nähtu, et kostjalt oleks nõutud elatist

miinimummääras või et pooled saavutasid elatise suuruses kokkuleppe. Ringkonnakohus

tuvastab, et toimikust puuduvad tõendid, et hageja oleks enne kohtusse pöördumist asunud

nõudma kostjalt elatist üle 150 euro (sh ka kehtinud miinimummääras 292 eurot). Seega ei saa

tagasiulatuva perioodi eest nõuda kostjalt kuus rohkem elatist kui 150 eurot.

Ringkonnakohus märgib, et hageja nõudis perioodi eest 01.10.-29.10 140 eurot ja 30.10-

31.10.2021 eest 18,82 eurot (oktoobris kokku 158,82 eurot) ja novembrikuu eest 292 eurot.

Hageja ei põhistanud, miks tema hinnangul pidi kostja oktoobri eest maksma kokkulepitust

rohkem elatist. Lisaks nähtus, et ka detsembri (01.12.-06.12) ees arvestas hageja elatist

292 eurot, mitte 150 eurot. Oktoobri, novembri ja detsembri eest oli nõue üle 150 euro

põhjendamatu.

Seega tuleb tagasiulatuvat elatist (periood 05.04.2021-06.12.2021) arvestada järgmiselt: 05.04.-

30.04 (26 päeva)– 130 eurot (150:30 x 26); 01.05.-31.05. – 150 eurot; 01.09.-30.09. - 150 eurot;

01.10.-31.10. – 150 eurot; 01.11.-30.11. – 150 eurot; 01.12.-06.12. – 29 eurot (150:31 x 6).

Eeltoodu perioodi eest oli hageja õigustatud nõudma kokku 759 eurot. Kostja tasus viidatud

perioodi eest elatist kokku 300 eurot. Seega kokkuvõtvalt oli kostja elatisevõlgnevus hageja ees

ajavahemiku 05.04.2021-06.12.2021 eest 459 eurot (759-300).

11. Otsuse kindlaksmääramise kord

Maakohus määras TsMS § 445 lg 1 alusel, et elatis tuli tasuda iga kuu 10.-nendaks kuupäevaks.

Kostja palus määrata, et elatis tasutakse iga kuu 15.-nendaks kuupäevaks. Ringkonnakohtu

hinnangul ei toonud kostja esile asjaolusid, mis võiksid anda aluse maakohtu otsuse

tühistamiseks selles osas ja uue otsusega muuta tasumise kuupäeva.

Menetluskulud

12. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis õigesti TsMS § 164 lg 1 alusel esimeses astmes

menetluskulud poolte endi kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta.

Ringkonnakohus peab õiglaseks jätta apellatsioonimenetluses kantud kulud samuti TsMS § 164

lg 1 alusel poolte endi kanda. Sellise kulude jaotuse puhul puudub vajadus menetluskulusid

rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)