2-20-3945/22 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(12)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-3945

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. september 2022, Tartu

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Kagu Elekter OÜ hagi If P&C Insurance AS-i vastu

kindlustushüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 23. novembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Kagu Elekter OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

32 686 eurot 36 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant): Kagu Elekter OÜ (registrikood

11632588), lepinguline esindaja Aet Sepman

Kostja (vastustaja): If P&C Insurance AS (registrikood

10100168), lepinguline esindaja Allan Habicht

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 23. novembri 2021. a

otsus muutmata.

2(12)

2. Jätta

apellatsiooniastme

menetluskulud

Kagu

Elekter

OÜ

kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud apellatsiooniastmes puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Kagu Elekter OÜ (hageja) esitas 11. märtsil 2020 Tartu Maakohtule hagi If P&C

Insurance AS-i (kostja) vastu milles 22. aprilli 2020. a muudatusi arvestades palus

tuvastada, et toimunud kahjujuhtum oli kindlustusjuhtum, tuvastada kindlustusandja

tüüptingimuste tühisus, kohustada kindlustusandjat täitma kindlustuslepingust tulenevat

kindlustushüvitise väljamaksmise kohustust ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis

29 500 eurot ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 826 eurot 36 senti,

samuti tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis. Alternatiivselt palus hageja mõista

tekkinud kahju kostjalt välja võlaõigusseaduse (VÕS) § 510 ja VÕS § 23 lg 1 p-de 1, 3

ja 4 alusel. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 25. augusti 2021. a kohtuistungil

loobus hageja nõudest tuvastada, et vaidlusalune kahjujuhtum oli kindlustusjuhtum ja

nõudest tuvastada kindlustusandja tüüptingimuste tühisus, samuti alternatiivsest nõudest.

Kohus võttis loobumise vastu.

Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmis hageja kui kindlustusvõtja kostja kui

kindlustusandjaga tegevuse- ja tootevastutuskindlustuse lepingu. Poliisi järgi oli

kindlustusperioodiks 20. veebruar 2018 kuni 19. veebruar 2019. Kindlustussumma oli

100 000 eurot. Kindlustuslepingu kehtivuspiirkond oli Eesti Vabariik, omavastutus iga

juhtumi korral 500 eurot. Kindlustatud tegevuseks oli kuni 24 kV elektripaigaldiste ja -

seadmete ehitamine, paigaldamine, remontimine ja hooldamine ning elektritööde

tegemiseks vajalikud kaevetööd. 28. augustil 2019 sõlmis hageja kindlustuslepingu

lisalepingu, millega muudeti vastutuskindlustuse summasid. Selle kohta väljastas kostja

kindlustuspoliisi lisa.

Kindlustuslepingu lisaks olid kostja vastutuskindlustuse üldtingimused TVÜ-20161

(TVÜ), ehitustegevuse vastutuskindlustuse tingimused TVET-20161 (TVET), tegevuse

vastutuskindlustustingimuse

teabedokument

2018/01,

tootevastutuse

kindlustustingimused

TVT-20161

(TVT)

ja

tootevastutuskindlustuse

teabedokument 2018/01.

Ajavahemikus 8. veebruarist kuni 20. veebruarini 2019 tegi hageja Viljandi maakonnas

Viljandi vallas Kiini külas Kiini alajaama ehitusel alltöövõtulepingu alusel kaevetöid ja

3(12)

paigaldas kaablit. Tööde käigus toimus kahjujuhtum. Ilm oli halb ja pinnaseolud keerulised

ning hiljem selgus, et kaabli paigaldamisel vigastas kaabliaader maasse paigaldatud

kaablit. Peatöövõtja Neith Elekter OÜ (peatöövõtja) tellis vigastuste ja nende ulatuse

tuvastamiseks Leonhard Weiss OÜ-lt ekspertiisi. Ekspertiisi kohaselt põhjustasid

kaabelliini vigastuse valed kündmistööd ja rasketehnika korrigeerimine pinnasel.

Ekspertiisi maksumus oli ligikaudu 13 500 eurot (käibemaksuta). Peatöövõtja esitas

hagejale 1. novembril 2019 30 000 euro suuruse kahjunõude (käibemaksuta), millest

ekspertiisi maksumus oli 13 500 eurot ja kahju kõrvaldamise kulu 16 500 eurot.

Hageja esitas kostjale 1. novembril 2019 kahjuteate. 5. novembril 2019 saatis kostja

hagejale e-kirjaga otsuse, millega keeldus kahju hüvitamisest põhjendusega, et tegemist ei

olnud tegevuse vastutuskindlustuse, vaid toote vastutuskindlustuse juhtumiga, kuna tehtud

tööd olid kahju avastamise ajal ehk 13. septembril 2019 juba tellijale üle antud ja vastavalt

tootevastutuskindlustuse tingimuste p-le 17 ei hüvita kindlustusandja puudusega toote või

teenuse ümbertegemise, parandamise või asendamise kulusid. 22. novembri 2019. a e-

kirjas selgitas kostja lisaks, et sellist kahju ei hüvitata ka tegevuse vastutuskindlustuse

raames. 16. detsembril 2019 saatis kostja hagejale täiendava kahjuotsuse, milles selgitas,

et tegevuse vastutuskindlustuse puhul ei hüvitata kindlustuskaitse teenuse osutamise

objektiks olevatele asjadele (nt paigaldatav elektriseade) või teenuse osutamiseks

kasutatavatele asjadele (nt töövahend, ehitusseade) tekkinud kahju. Samuti märkis

kindlustusandja, et vastutuskindlustuse üldtingimuste p 43 kohaselt ei hüvita

kindlustusandja puudusega asja, töö või teenuse ümbertegemise, parandamise või

asendamise kulu ja seda sõltumata sellest, kellele asi kuulub, kes asja, töö või teenuse

ümber teeb, parandab või asendab või sellega seotud kulud kannab. Sama näeb ette ka TVT

p 17.

Hageja arvates on kostja põhjendamatult keeldunud kindlustushüvitist välja maksmast.

Poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingud on sõlmitud tüüptingimustel. Hageja leiab, et

TVÜ p 43, mille kohaselt puudusega asja, töö või teenuse ümbertegemise, parandamise

või asendamise kulu ei hüvitata, samuti TVT p 17, mis näeb ette, et puudusega toote või

teenuse ümbertegemise, parandamise või asendamise kulutusi ei hüvitata sõltumata sellest,

kes parandas, ümber tegi või asendas või vastavad kulud kandis, aga ka TVET p 5, mis

näeb ette, et kindlustuskaitse ei kehti teenuse osutamise objektiks olevatele asjadele

(nt paigaldatav elektriseade) või teenuse osutamiseks kasutatavatele asjadele (nt

töövahend, ehituseade) tekkinud kahju korral, on tühised tüüptingimused, kuna need

kahjustavad hagejat ebamõistlikult. Kui kindlustusandja ei soovinud mingit kindlat riski

kindlustada, siis pidanuks ta selgelt väljendama, millistest kaevetöödest tekkiv kahju

elektriettevõtjale üldse hüvitatakse. Kindlustusvõtja peab kindlustuslepingut sõlmides aru

saama, milliste riskide realiseerumisel ta hüvitist saab.

Kindlustuslepingu sõlmimisel peab kindlustusandja enne kindlustuslepingu sõlmimist

selgitama välja kliendi kindlustushuvi ja nõudmised kindlustuslepingule, soovitama

kliendi kindlustushuvile ja nõudmistele kõige paremini vastavat kindlustuslepingut ning

andma kliendile piisavaid selgitusi, et klient saaks teha lepingu sõlmimise kohta teadliku

otsuse (kindlustustegevuse seaduse (KindlTS) § 221 lg 1). Hageja arvates ei ole kostja seda

kohustust täitnud. Kindlustusandja on jätnud arvesse võtmata, et kindlustusvõtja

kaevetööd ei ole tavaline ehitustegevus, vaid spetsiifiline kaablikünd, mis tähendab, et ta

paigaldab elektrikaablit maa sisse. Hageja paigaldas elektrikaablit rasketes tingimustes,

kus kahju tekkimist ei olnud võimalik ette näha. Elektrikaabel ei olnud teenuse objektiks.

Kostja on müünud hagejale kindlustustoote, mis ei vasta hageja kindlustushuvile ja hageja

eesmärgile saada hüvitatud kahju, mis tekib tema erialase tegevusega kaasneva riski

realiseerumisel.

4(12)

Kostja väited, et kindlustuskaitse ei ulatu teenuse osutamise objektiks olevatele

elektriseadmetele on mõistetav selliselt, et see ei kehti elektrikilbile või elektripirnile, aga

mitte kaablikünni käigus maasse paigaldatavale elektrikaablile. Kaablikünd on

elektritööde tegemiseks vajalik kaevetöö. Kui kostja soovis seda tegevust mitte

kindlustada, siis ei oleks tohtinud kindlustuslepingus kaevetöid märkida kui kindlustatavat

tegevust. Praegusel juhul oli see aga lepingus kirjas, mistõttu võis hageja eeldada, et sellest

tulenev kahju hüvitatakse. Kostja näide, et kindlustusleping katab kahju, kui

kindlustusvõtja kahjustab asju, mis ei ole töö objektiks (näiteks maapinnas olevad kaablid

või torud) ei ole hageja jaoks eluliselt realiseeruv risk, sest hageja ei tee selliseid kaevetöid.

Hageja teeb kaevetöid ainult elektrikaabli künnina ehk paigaldab elektrikaablit maasse.

Lisaks võib iga mõistlik kindlustusvõtja, kes sõlmib kindlustuslepingu, mille järgi on

kindlustatud tegevuseks kaevetööd, eeldada, et igasugune kaevetöödega tekkinud kahju

hüvitatakse riski realiseerumisel. Isegi kui hageja osutatud teenus oli ebakvaliteetne,

pidanuks kostja kindlustushüvitise välja maksma vastavalt tootevastutuskindlustuse

lepingule. See, et kostja ei pea hagejale hüvitama hageja majandustegevuses tekkinud

kahju ei tegevuse- ega ka tootevastutuskindlustuse lepingu alusel, on vastuolus ka hea usu

ja mõistlikkuse põhimõttega.

TVÜ kohaselt peab kindlustusandja hüvitama kindlustussumma piires mõistlikud

ekspertiisi-, õigusabi- ja kohtukulud, kui see on vajalik kindlustatud vastutuse

tuvastamiseks. Need kulud hüvitatakse ilma omavastutuseta isegi siis, kui nõue osutub

alusetuks (TVÜ p 20). Kaevetööde kohta tehti ekspertiis, aga kostja ei ole ka

ekspertiisikulu hüvitanud.

Kostja on oma veebilehel www.if.ee avaldanud tegevuse vastutuskindlustuse ja

tootevastutuskindlustusega kindlustatud riskide kohta eksitavat infot. Kostja selline

käitumine on samuti vastuolus hea usu põhimõttega.

Kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega, siis nõuab hageja ka seadusjärgset

viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. Hageja nõue

kostja vastu muutus sissenõutavaks alates 5. novembrist 2019.

2. Kostja hagi ei tunnistanud.

Hageja ei ole tõendanud, et kahjujuhtum üldse aset leidis. Vaidlusaluse objekti tellija

Enefit Connect OÜ-le (Enefit) teadaolevalt ei ole objekti ehitusdokumentatsioonis

kirjeldatud maakaabli parandamise ega jätkamise töid ega muid kaabliparandustöid.

Hageja on väidetavalt tekitanud kahju peatöövõtjale, kuid ta ei ole tõendanud, kui suur

kahju on peatöövõtjale tekkinud. Teadmata parandustööde mahtu ja tööde sisu, ei ole

võimalik kindlaks teha parandustööde tegelikku maksumust.

Kindlustuspoliisi eritingimuste p-s 5 on selgelt sätestatud, et kindlustuskaitset ei ole

olukorras, kus kahju on tekkinud teenuse osutamise objektiks olevatele asjadele

(nt paigaldatav

elektriseade)

või

teenuse

osutamiseks

kasutatavatele

asjadele

(nt töövahend, ehitusseade). Sama põhimõte tuleneb ka TVÜ p-st 44.1 ja TVET p-st 13.

Ajavahemikus 20. veebruarist 2018 kuni 19. veebruarini 2019 kehtinud kindlustuslepingu

osaks olid mh tegevuse vastutuskindlustuse tingimused TVA-20161 (TVA), mille kohaselt

samuti vaidlusalust kahju ei hüvitata. Kahju tekkis kaabli paigaldamisel teenuse objektiks

olevale kaablile. Seega ei pea kostja kahju hüvitama, kuna sellise kahju hüvitamine on

kindlustuslepingu järgi välistatud.

Kostja on teinud kõik mõistlikud pingutused hageja kindlustushuvi väljaselgitamiseks.

Kostja teab, et ettevõtjad, kelle tegevusalaks on elektritööd ja kaevetööd, võivad oma

tegevuse käigus tekitada kahju ka nendele asjadele, mis on teenuse objektiks.

Kindlustusandjal on õigus otsustada, milliseid riske kindlustada ja milliseid mitte. Riski

hindamise tulemusena otsustas kostja mitte kindlustada hageja riski, mis on seotud kahju

5(12)

tekkimisega teenuse osutamise objektiks olevatele asjadele (nt paigaldatav elektriseade)

või teenuse osutamiseks kasutatavatele asjadele (nt töövahend, ehitusseade).

Kindlustusandja võib pakkuda kliendile oma loodud kindlustuslahendusi ka siis, kui need

ei vasta täielikult kliendi kindlustushuvile.

Kostja sai aru, et pakutav kindlustuslahendus ei pruugi täielikult vastata hageja

kindlustushuvile ja ta on teinud mõistlikke pingutusi, et hagejale sellest teada anda. Kostja

informeeris hagejat kindlustuslepingu olulisematest tingimustest, väljastades dokumendi

nimetusega "kindlustuslahendus". Kohe selle dokumendi alguses on palve tingimustega

põhjalikult tutvuda ja teisel leheküljel p-s 5 on eraldi välja toodud, et kindlustuskaitse ei

kehti teenuse osutamise objektiks olevatele asjadele (nt paigaldatav elektriseade) või

teenuse osutamiseks kasutatavatele asjadele (nt töövahend, ehitusseade) tekkinud kahju

korral. Selgitus on dokumendis hästi nähtav ja illustreeritud näitega. Hagejal oli võimalik

kostja pakkumust mitte aktsepteerida, aga ta tasus pärast poliisi väljastamist

kindlustusmakse ja aktseptis lepingut.

Hageja tegeleb väga erinevate elektritöödega, mitte ainult maakaabli paigaldamisega.

Poliisil märgitud kindlustatud tegevused on samuti oluliselt laiemad kui maakaabli

paigaldustööd. Seega ei ole usutav hageja väide, et ta soovis saada kindlustuskaitset

eelkõige või ainult vaidlusaluse juhtumi puhuks. Arvestades poliisi sõnastust ja hageja

tegevuse mitmekesisust, sai hageja oluliselt laiema kindlustuskaitse kui ainult maakaabli

paigaldamisel tekkiv vastutus.

Kostja tüüptingimused muutusid lepingu osaks, kuna eritingimuste p 5, mis sisaldab kõne

all olevat piirangut, on poliisil eraldi välja toodud, see on selgelt sõnastatud,

lugejasõbralikult kujundatud ja varustatud kohase näitega. See eritingimus on kooskõlas

ka kindlustustingimustes sisalduvate välistustega. Kindlustustingimustele on selgelt ja

arusaadavalt viidatud nii kindlustuslahenduse dokumendis kui ka poliisil. Poliisis on

üksikasjalikult selgitatud, kuidas kindlustusvõtja saab kindlustustingimustega tutvuda.

Tingimused on struktureeritud ja kujundatud viisil, mis võimaldab kindlustusvõtjal

nendega lihtsasti tutvuda. TVÜ-s on selgelt ja suurte tähtedega välja toodud peatüki

pealkiri "ÜLDISED VÄLISTUSED" ja välistuste kohta on toodud ka näiteid.

Kostja tüüptingimused ei kahjusta kindlustusvõtjat ebamõistlikult. Kindlustusandja ei pea

kindlustama kõiki kindlustusvõtja tegevuse riske. Kindlustusandjal on õigus ise riske

hinnata ja otsustada, milliseid riske kindlustada ja milliseid mitte. Kindlustuskaitse ulatuse

järgi määrab kindlustusandja kindlustusmakse suuruse. Hageja

soovib sama

kindlustusmakse eest saada rohkem kindlustuskaitset, st vaidlus puudutab hinna ja

kindlustuskaitse ulatuse suhet. VÕS § 42 lg 2 kohaselt ei loeta tüüptingimust

ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu

väärtuse suhet. KindlTS §-st 44 tuleneb, et kindlustusandja peab arvutama

kindlustusmakse selliselt, et kogutud kindlustusmaksete summa võimaldaks katta

kindlustuslepingutest tulenevaid kohustusi. Kostja on hinnanud riske ja määranud

kindlaks, millist riski tal on võimalik kindlustada ja millist mitte. Seejärel on kostja

arvutanud kindlustusmakse, mis põhineb kindlustustingimuste ja poliisil märgitud

eritingimustega kindlaks määratud kindlustuskaitse ulatusel. Kui kindlustuskaitse oleks

olnud ulatuslikum, oleks ka kindlustusmakse olnud suurem.

Kostja tegevus ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja kodulehel olevat üldist teavet

ei saa kasutada kostja tegevuse õiguspärasuse hindamisel või kindlustuslepingu

sisustamisel. Teabedokumendis on kostja hagejat kui kindlustusvõtjat nõuetekohaselt

informeerinud.

6(12)

Kostja ei pea ekspertiisikulu hüvitama. TVÜ p 22 sätestab, et kindlustusandja ei hüvita

ekspertiisikulu, kui tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga või kahju hüvitamine on

kindlustustingimustega välistatud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus lõpetas 23. novembri 2021. a otsusega hageja nõuetest loobumise tõttu

menetluse hageja nõuete osas tuvastada, et vaidlusalune kahjujuhtum oli kindlustusjuhtum,

ning tuvastada kostja tüüptingimuste tühisus, samuti alternatiivse nõude osas, millega

hageja palus mõista kostjalt välja kindlustushüvitise võlaõigusseaduse alusel. Maakohus

jättis rahuldamata hageja nõude kostja vastu kindlustuslepinguga ettenähtud hüvitise

väljamaksmiseks. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Kuna kostjal ei olnud

hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, jättis kohus menetluskulude suuruse kindlaks

määramata.

Otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõue kostja vastu poolte vahel sõlmitud

vastutuskindlustuslepingust (VÕS § 422 lg 1 ja § 510) tulenev kindlustushüvitise

väljamaksmise nõue ehk lepingu täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 mõttes. Sellise nõude

eeldused on järgmised:

 Poolte vahel on sõlmitud kehtiv vastutuskindlustuse leping.

 Hageja on tekitanud kolmandale isikule kahju.

 Kahju

tekitamine

on

toimunud

vastutuskindlustuslepingus

defineeritud

kindlustusjuhtumi tagajärjel.

 Kahju

tekitamine

on

toimunud

vastutuskindlustuslepingus

märgitud

kindlustuskaitse kehtivuse ajal.

 Ei esine kindlustusandja hüvitamiskohustust välistavaid asjaolusid.

Pooled ei vaidle selle üle, et sel ajal, kui hageja väidetud kahjujuhtum aset leidis, oli nende

vahel sõlmitud tootevastutuskindlustuse ja tegevuse vastutuskindlustuse leping. See

asjaolu on tõendatud ka kahe asjas esitatud tegevuse vastutuskindlustuse ja toote

vastutuskindlustuse poliisiga (ühe kehtivusaeg 20. veebruar 2018 kuni 19. veebruar 2019,

tl 80; teise kehtivusaeg 20. veebruar 2019 kuni 19. veebruar 2020, tl 9). Kohtule ei ole

esitatud asjaolusid, millest nähtuvalt võiks pooltevaheline leping olla tervikuna tühine.

Seega ei ole vaidluse all, et poolte vahel oli kehtiv kindlustusleping ja hageja kirjeldatud

sündmus (kui see toimus) toimus kindlustuskaitse kehtivuse ajal. Ülejäänud nõude

eeldused on aga vaidluse all.

Pooled vaidlevad järgmiste asja lahendamise seisukohast oluliste asjaolude üle:

 Kas hageja kirjeldatud juhtum (maasse paigaldatud kaabli vigastamine selle

paigaldamiseks tehtud tööde käigus) leidis üldse aset ehk kas hageja tekitas

peatöövõtjale kahju.

 Kas tegu oli kindlustuslepingus defineeritud kindlustusjuhtumiga.

 Kas kindlustusandja võib kahju hüvitamisest keeldumisel tugineda sellele, et ta ei

pea kahju hüvitama, kuna kindlustuspoliisi ja üldtingimuste (TVA ja TVÜ)

kohaselt on hageja kirjeldatud juhtumi puhul kahju hüvitamine välistatud.

Kohus luges K. Leopardi ja V. Viksi ütlustega (tl-d 132–133) ning Leonhard Weiss OÜ

eksperthinnanguga (sisuliselt asjatundja arvamus, tl 28) tõendatuks, et hageja kirjeldatud

juhtum (maasse paigaldatud kaabli vigastamine kaablikünni käigus) leidis aset. Kostja

poolt tõendina esitanud tellija Enefiti 13. oktoobri 2021. a ja 14. oktoobri 2021.a e-kirjad

(tl-d 123 ja 126) ei lükka kahjujuhtumi toimumise fakti ümber. Kostja tõenditest nähtub

küll see, et kaabli parandamist ei tuvastatud, kuid nendest kirjadest ei ole võimalik aru

saada, mida Enefit kontrollkaevamistel täpsemalt otsis. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt ei

olnud kaablit praegusel juhul vaja parandada (seda välja vahetada või jätkata), kuna tegu

7(12)

oli üksnes kestariketega ja sellisel juhul oli tunnistajate ütluste kohaselt piisav see, et

kaabel puhastati ja sellele paigaldati n-ö ümbris, mis kestarikke kõrvaldas.

Samuti leidis kohus, et toimunud sündmus võib iseenesest vastata kindlustusjuhtumi

tunnustele. Nii kindlustuspoliisi kehtivusajaga 20. veebruarist 2018 kuni 19. veebruarini

2019 (tl 80) kui ka kindlustuspoliisi kehtivusajaga 20. veebruarist 2019 kuni 19.

veebruarini 2020 (tl 9) järgi oli kindlustatud riskiks kindlustatu kindlustuslepingu

tingimustega piiritletud seadusjärgne vastutus ja kindlustatud tegevuseks olid

elektritööd – kuni 24kV elektripaigaldiste ja -seadmete ehitamine, paigaldamine,

remontimine ning hooldamine, samuti elektritööde tegemiseks vajalikud kaevetööd.

Kolmandale isikule tekitatud kahju on vastutuskindlustuse seisukohast eelkõige

lepingulised kahju hüvitamise nõuded ehk sellised nõuded, mille aluseks on VÕS § 115

lg-d 1 ja 2. Peatöövõtja on esitanud hagejale arve vigade tuvastamise ja nende parandamise

kulutuste kohta (tl-d 41–42). Selle kohaselt kulus peatöövõtjal kahju kindlakstegemiseks

ja selle kõrvaldamiseks kokku 30 000 eurot (13 500 eurot ekspertiisiks ja 16 500 eurot

kahju kõrvaldamiseks). Eelnimetatud kahjusummat kinnitab (osaliselt) ka Leonhard

Weiss OÜ arvamus (tl 28). Seega nähtub eelnevast, et hageja tegevus vastas iseenesest

sellele, mis oli kindlustuslepingu järgi kindlustatud tegevuseks (elektripaigaldiste

paigaldamine ja selleks vajalikud kaevetööd) ning peatöövõtjal tekkis hageja tegevuse

tõttu kahju, mille hageja peab hüvitama.

Samas leidis kohus, et kostja saab tugineda kindlustuslepingus sisalduvatele välistustele.

Mõlema poliisi p 5 nägi ette, et kindlustuskaitse ei laiene sellisele kahjule, mis tekib

teenuse osutamise objektiks olevatele asjadele (nt paigaldatav elektriseade; tl 9 pöördel ja

tl 80 pöördel). Samuti on kostja kindlustushüvitise maksmisest keeldumisel tuginenud

TVÜ p-dele 43 ja 44.1 ning menetluse kestel lisaks ka TVA p-dele 3 ja 17.

TVÜ p 43 kohaselt ei hüvita kostja asja, töö või teenuse ümbertegemise, parandamise või

asendamise kulu. Välistust kohaldatakse sõltumata sellest, kellele asi kuulub, kes asja, töö

või teenuse ümber tegi, parandas või asendas või vastavad kulud kandis. TVÜ p 44.1 näeb

ette, et kostja ei hüvita kahju, kui nõue on tingitud kindlustatu valduses, kasutuses või tema

tegevuse vahetuks objektiks oleva vallasasja hävimisest või kahjustumisest. TVA p 3

kohaselt on kindlustusjuhtum kindlustusperioodil äkiliselt ja ettenägematult toimunud

õnnetusjuhtum (nt katuselt lume rookimisel kukkus lumi möödasõitvale autole), kui

esinesid kõik järgmised asjaolud: 1) õnnetusjuhtum toimus poliisile märgitud tegevuse ajal

ja

tulenes

sellest

tegevusest

või

kindlustatu

kinnisasjast,

ehitisest,

ruumidest; 2) õnnetusjuhtum tekitas kahjustatud isikule isiku-, asja- või otsese

finantskahju, mille kindlustatu peab vastavalt seadusele hüvitama. TVA p 17 näeb

välistusena ette, et kostja ei hüvita kahju, mis tekkis nendele asjadele või asja osadele

(detailid, materjalid jms), mis on kahjustatud isiku asjale lisatud kindlustatu või tema

vastutusel tegutseva isiku poolt.

Viidatud lepingutingimused on kostja tüüptingimused (VÕS § 35 lg 1). Selle üle pooled

ka ei vaidle. Kohus nõustus kostjaga, et TVÜ ja TVA muutusid pooltevahelise

kindlustuslepingu osaks, kuna kindlustuspoliisil oli neile tüüptingimustele viidatud ja

sealsamas olid ära toodud ka veebilingid, mille kaudu oli võimalik tüüptingimustega

tutvuda. Seega viitas kostja juba enne lepingu sõlmimist neile tingimustele kui lepingu

osale selgelt ja arusaadavalt ning hagejal oli võimalus nende tingimuste sisust teada saada.

Ka kindlustustoote teabedokumendil (tl 19) oli märgitud, et kindlustuskaitse ei hõlma

puudusega asja või teenuse parandamise ega ümbertegemise kulusid. Samuti on oluline

see, et sama sisuga välistus oli kirjas ka kindlustuspoliisi p-s 5. Hageja sõlmis kõnealuse

kindlustuslepingu oma majandus- ja kutsetegevuses ja seega pidi ta tüüptingimuste

tähendust mõistma ning saama aru, kuidas ta saab enne lepingu sõlmimist nende

tingimustega tutvuda. Vaidlusalused tüüptingimused ei ole ka oma sisu või esitusviisi tõttu

8(12)

ebaselged või mitmeti mõistetavad. Kõnealused tingimused ei ole keeruliselt sõnastatud,

need on lihtsad ja arusaadavad.

Vaidlusalused tüüptingimused olid kohtu hinnangul ka kehtivad. Tüüptingimused, mille

tühisusele hageja tugineb, ei ole sellised, mis saaksid olla lepingu teist poolt ebamõistlikult

kahjustavad ja seetõttu tühised. VÕS § 42 lg 2 kohaselt ei loeta tüüptingimust

ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu

väärtuse suhet. Lepingu ese on kaup või teenus, mille saamiseks leping sõlmitakse.

Kindlustuslepingu puhul on lepingu põhiline ese kindlustuskaitse (kaitse teatud riskide

vastu), mida kindlustusvõtja saab kindlustusandjalt raha maksmise vastu. Kindlustuskaitse

kujutab endast kindlustusandja hüvitamiskohustuse ulatust teatud kokkulepitud riskide

realiseerumisel. Just kindlustuskaitse ulatusest sõltub see, kui palju kindlustusvõtja peab

kindlustusandjale lepingu järgi maksma. Kuna praegusel juhul tugineb hageja selliste

tüüptingimuste tühisusele, millega kindlustusandja on määranud kindlaks kindlustuskaitse

ulatuse (täpsemalt piiranud seda), siis on tegu selliste tüüptingimustega, mis puudutavad

lepingu põhilist eset ning ühtlasi hinna ja vastusoorituse väärtuse suhet. Eeltoodust

tulenevalt ei saa need tüüptingimused olla VÕS § 42 lg 1 mõttes ebamõistlikult

kahjustavad ega tühised. Samale seisukohale on jõudnud ka Riigikohus tsiviilasjades nr 3-

2-1-152-14 (p 11) ja nr 3-2-1-136-14 (p 14) tehtud lahendites.

Samuti ei ole hageja tuginenud sellistele asjaoludele, millest saaks järeldada, et lepingus

ettenähtud kindlustusandja hüvitamiskohustust välistavate tingimuste kohaldamine oleks

vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 2). Hageja ei ole toonud esile asjaolusid,

millest saaks järeldada, et kostja käitumine oleks olnud vastuolus seaduse või ühiskonnas

väljakujunenud moraalistandarditega või et kostja eesmärgiks oleks olnud oma õigusi

hageja arvel kuritarvitada. Kostja on esitanud hageja tegevust iseloomustavad avalikud

andmed (tl 126 pöördel kuni tl 128 pöördel) ja sellest nähtub, et hageja majandustegevus

ei ole ainult kaablikünd, vaid igasugused elektritööd, samuti elektripaigaldiste hooldus.

Seega ei ole õige hageja väide, et kindlustustingimustes sisalduv kindlustusandja

hüvitamiskohustuse välistus oli hageja tegevust arvestades äärmiselt ebaõiglane ja tema

huve kahjustav, kuna ainus elektritöö, mida hageja teeb, ongi kaablikünd. Kostja

veebilehel üksnes reklaami eesmärgil avaldatud teabele tuginedes ei saa kindlustusvõtja

väita, et temaga sõlmitud konkreetses kindlustuslepingus märgitud välistused ei kehti

põhjusel, et neid välistusi ei olnud reklaamtekstis välja toodud.

Seoses hageja väidetega, et kostja on jätnud vastuolus KindlTS § 221 lg-ga 1 hageja

kindlustushuvi välja selgitamata, leidis kohus, et hageja ei ole viidatud sättest tuleneva

kohustuse rikkumist kostja poolt tõendanud. Kogu teave, mis hagejal kindlustuslepingu

sõlmimiseks vaja oli, oli olemas poliisil, teabedokumendil ja kindlustustingimustes.

Hageja ei ole esile toonud, et ta oleks kostjalt spetsiifiliselt küsinud, kas kindlustusandja

hüvitab hagejale kahju, mis tekib hageja lepingupartnerile siis, kui hageja kahjustab tema

enda paigaldatavat kaablit. Kui hageja oleks seda küsinud, oleks kostja ilmselt ka

selgitanud, et selline kahju ei ole hüvitatav. Mõistlikule elektriettevõtjale pidanuks

tulenevalt kindlustustingimustes toodud näidetest olema arusaadav, et sellist kahju ei

hüvitata. Elektrikaabel, mida hageja ise maasse paigaldab, on teenuse objektiks olev ese ja

seega ei ole välistuse kohaselt selle kahjustamisest tulenev kahju kindlustuslepingu

kohaselt hüvitatav.

VÕS § 431 lg 2 ei ole asjas kohaldatav, kuna kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu,

kindlustusleping sõlmiti nn blanketi täitmise teel.

Kohus märkis, et välistus, mille kohaselt kindlustusvõtja enda paigaldatavatele seadmetele

tekkinud kahju ei hüvitata, on kooskõlas ka eeldusega, et kui lepingus ei ole ette nähtud,

et see kuulub hüvitamisele, siis peab kindlustusandja vastutuskindlustuse puhul vabastama

kindlustusvõtja kahju hüvitamise kohustusest, mitte aga tema enda tehtud töö parandamise

9(12)

või ümbertegemise kohustusest. Kahju, mis hagejale tekkis ja mille hüvitamist ta nõuab,

on aga oma sisult just halvasti tehtud töö ümbertegemise kulu.

Kostja ei pea hagejale hüvitama ka ekspertiisikulusid, kuna TVÜ p 22 kohaselt ei hüvitata

ekspertiisikulusid juhul, kui kahju hüvitamine on kindlustustingimustega välistatud.

Kokkuvõttes oli praegusel juhul tegemist selliste riskide realiseerumisega, mille tulemusel

tekkinud kahju hüvitamine oli vastavalt kindlustuslepingule ning kindlustusandja

tüüptingimustele välistatud ja seega tuleb hageja kindlustushüvitise väljamõistmise nõue

jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotamisel lähtus kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162

lg-st 1 ja § 168 lg-st 4.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub 23. detsembril 2021 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada

maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega

mõisteta kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitis summas 29 500 eurot,

apellatsioonkaebuse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis 840 eurot 37 eurot

ja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda. Juhul kui ringkonnakohus ei saa ise uut otsust teha, palub hageja

saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kaebuse

põhjenduste

kohaselt

jättis

kostja

hagejale

selgitamata,

millise

vastutuskindlustuse tingimuse punkti alusel on kahju hüvitamine välistatud. Kostja ei ole

õiguslikult korrektset kindlustusjuhtumist keeldumise otsust teinud, sest kindlustusandja

peab keeldumises suutma konkreetselt välja tuua lepingu täitmisest keeldumise õigusliku

aluse. Vastsel juhul on tegemist kindlustusandja poole lepingu rikkumisega ja lepingu

rikkumisega tekitatud kahjuga.

Hageja hinnangul jättis maakohus tähelepanuta asjaolu, et kindlustusjuhtum on

pooltevahelise lepingu järgi kindlustatu ehk siis kindlustustingimustega piiritletud hagejale

tulenev seadusjärgne vastutus hüvitada peatöövõtjale tekkinud varaline kahju vastavalt

hagejale esitatud kahjunõudele. Kuna poliisil on kindlustatud tegevuseks ka kaevetööd,

siis kuulub ka vaidlusaluse juhtumi käigus tekkinud varaline kahju hüvitamisele. Hageja

hinnangul kuulub tekkinud kahju hüvitamisele TVÜ p-de 17, 17.1 ja 20 ning TVET p-de 3,

3.1 ja 3.2 alusel.

Kostja ei tuvastanud kindlustuslepingu sõlmimisel hageja kindlustushuvi (KindlTS § 221).

Kostja väitis, et hageja kindlustushuvi seisnes ootuses osta soodsa või madala maksega

kindlustusleping. Samale seisukohale asus oma otsuses maakohus. Hageja hinnangul on

kohtu see seisukoht ebaõige ning jääb arusaamatuks, milliste tõendite hindamise

tulemusena kohus eelnimetatud seisukohale asus. Hageja ei ole kordagi väljendanud

seisukohta,

et

tema

kindlustushuviks

on

võimalikult

madala

maksumusega

kindlustuspoliisi sõlmimine. Hageja kindlustushuviks oli osta kindlustuskaitse

kaablikaevetöödega kaasneda võivate riskide maandamiseks. Hageja soovis lisada

täiendava kaitsena ka toote vastutuskindlustuse ja maksis sellega seonduvalt täiendava

kindlustusmakse. Uue kindlustuskaitse lisamine vormistati 20. veebruaril 2019.

Hageja jaoks jääb selgusetuks, et kuidas või milliseid tõendeid hinnates jõudis kohus

seisukohale, et kindlustuspoliis, millele on märgitud kindlustatu tegevusena elektritööde

teostamiseks vajalikud kaevetööd, tegelikkuses ei hüvita kindlustusvõtjale kaevetööde

raames kolmanda isiku varale või asjale tekkinud kahju (erinevalt TVET p-dest 3, 3.1 ja

3.2) ning kostja on õigustatud tuginema hüvitise väljamaksmise õigusliku alusena TVÜ p-

le 43. Hageja hinnangul ei ole käesoleval juhul TVÜ p 43 muutunud ka kindlustuslepingu

lahutamatuks osaks, sest on hagejast kindlustusvõtjat praegusel juhul ebamõistlikult

10(12)

kahjustav ning muudab kindlustushüvitise ja kindlustusandja poolse lepingu täitmise

kohustuse saabumise sisuliselt võimatuks.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Kohtukulud palub kostja jätta hageja kanda.

Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Kostja jääb vastuses apellatsioonkaebusele

maakohtu menetluses hagile esitatud vastuväidete juurde.

Kostja märgib, et apellatsioonkaebus on ebaselge. Hagiavalduses tugines hageja esialgselt

kindlustusperioodiks 20. veebruar 2019 – 19. veebruar 2020 sõlmitud kindlustuslepingule

(poliisi nr 3X3012021754464), mille osaks on ehitustegevuse vastutuskindlustuse

tingimused (TVET). Maakohtu menetluse kestel hageja muutis hagiavaldust ja tugines

oma nõuetes ajavahemikuks 20. veebruar 2018 – 19. veebruar 2019 sõlmitud

vastutuskindlustuse lepingule (poliisi nr 3X3012011754464), mille osaks on tegevuse

vastutuskindlustuse tingimused (TVA). Apellatsioonkaebuses on hageja asunud uuesti

väitma, et kaebus tuleks rahuldada TVET-i alusel, mis samas ei ole apellatsioonkaebuses

viidatud kindlustuslepingu osaks. Apellatsioonkaebusest ei ole võimalik üheselt aru saada,

millise kindlustuslepingu alusel ja millistele kindlustustingimustele tuginedes hageja

kindlustushüvitist nõuab.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et

maakohtu

otsus

on

kontrollitavas

osas

seaduslik

ja

põhjendatud

ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1

p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles

kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda (maakohtu otsuse

resolutsiooni p-d 2, 3 ja 4). Osas, milles kohus hageja osade nõuete osas menetluse lõpetas

(seoses hagist loobumisega), ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud.

8. Vaidlustatud osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

9. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et ka

hageja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud

selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on

otsust põhjalikult põhjendatud ning käsitlenud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud

väidetest. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks hageja nendele väidetele veelkord vastata.

Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui

kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt

menetlusõiguse norme. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eksinud

materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu

menetluses menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse hageja nõuete rahuldamata

jätmise osas otsuse tühistamiseks.

9.1.

Hageja väidab apellatsioonkaebuses, et kostja ei ole talle selgitanud, millise

vastutuskindlustuse tingimuse punkti alusel on kahju hüvitamine välistatud ega teinud

korrektset kahju hüvitamisest keeldumise otsust. Sellega on kostja rikkunud pooltevahelist

lepingut ja tekitanud hagejale kahju.

11(12)

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline etteheide esiteks põhjendatud. Asja materjalidest

nähtuvalt on kostja hagejale kahju hüvitamisest keeldumisest teatanud 5. novembril 2019

(tl 15) ning edastanud 16. detsembril 2019 veel täiendava kahjuotsuse (tl 49). Mõlemal

juhul on kostja esitanud hüvitamisest keeldumise omapoolsed põhjendused ning selgitanud

ka kindlustusandja otsuse vaidlustamise korda. Teiseks on käesolevas asjas esitatud hageja

nõue VÕS § 108 lg 1 kohane lepingu täitmise nõue, nagu on õigesti leidnud ka maakohus.

Väidetavast lepingurikkumisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet ei ole hageja kostja vastu

esitanud ning maakohus ei ole sellist nõuet ka lahendanud. Lisaks jääb apellatsioonkaebuse

väidete põhjal ebaselgeks, milline kahju on hagejal kostja väidetavate lepingurikkumiste

(selgitamiskohustuse rikkumine ja keeldumise otsuse vormistamata jätmine) tõttu

tekkinud.

9.2.

Maakohtu tuvastatu kohaselt oli poolte vahel hageja väidetud kahjujuhtumi

toimumise ajal sõlmitud tootevastutuskindlustuse ja tegevuse vastutuskindlustuse leping,

mida kinnitavad ka asja materjalide hulgas olevad poliisid (tl-d 80–81 ja 9). Seega lähtus

maakohus nii kindlustusperioodiks 20. veebruar 2019 – 19. veebruar 2020 sõlmitud

tegevuse vastuskindlustuse lepingust (poliisi nr 3X3012021754464) kui ka ajavahemikuks

20. veebruar 2018 – 19. veebruar 2019 sõlmitud sarnasest vastutuskindlustuse lepingust

(poliisi nr 3X3012011754464). Kostja märgib õigesti, et hageja poolt viidatud

TVET (tl 18) on üksnes kindlustusperioodiks 20. veebruar 2019 – 19. veebruar 2020

sõlmitud kindlustuslepingu osa, mitte aga ajavahemikuks 20. veebruar 2018 – 19. veebruar

2019 sõlmitud vastutuskindlustuse lepingu osa. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, nagu

tuleks TVET p-de 3, 3.1 ja 3.2 alusel hagi rahuldada.

TVET p 3 järgi on kindlustusjuhtum kindlustusperioodil äkiliselt ja ettenägematult

toimunud õnnetusjuhtum (nt katuse ehitamisel kukub katusekivi möödasõitnud autole), kui

esinesid kõik järgmised asjaolud: õnnetusjuhtum toimus poliisile märgitud tegevuse ajal ja

tulenes sellest tegevusest või kindlustatu kinnisasjast, ehitisest, ruumidest (p 3.1);

õnnetusjuhtum tekitas kahjustatud isikule kahju, mida kindlustatu peab vastavalt seadusele

hüvitama (p 3.2). Kindlustusperioodiks 20. veebruar 2019 – 19. veebruar 2020 väljasatud

poliisi eritingimuste p-s 5 on selgelt märgitud, et kindlustuskaitse ei kehti teenuse

osutamise objektiks olevatele asjadele (nt paigaldatav elektriseade) või teenuse

osutamiseks kasutatavatele asjadele (nt töövahend, ehituseade) tekkinud kahju korral.

Samasisuline piirang tuleneb ka TVET p-st 13 ja TVÜ (tl-d 14 – 17) p-st 44.1 (TVET p 10

järgi laienevad ehitustegevuse vastutuskindlustusele ka TVÜ-st tulenevad üldised

välistused). Pooled ei vaidle selle üle, et kahju tekkis kaabli paigaldamise käigus teenuse

objektiks olevale kaablile endale. Seega vastavad kahjujuhtumi asjaolud poliisi

eritingimuste p-s 5 toodule.

9.3.

Hageja poolt apellatsioonkaebuses TVÜ p 43 kohta esitatud väidetest jääb

ebaselgeks, kas see tingimus ei ole hageja arvates saanud lepingu osaks (VÕS § 37) või

peab hageja tüüptingimust kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustavaks ja seetõttu

tühiseks (VÕS 42). Maakohus leidis mh TVÜ p 43 osas, et see on muutunud

pooltevahelise kindlustuslepingu osaks ning ei ole VÕS § 42 lg 1 alusel tüüptingimusena

tühised. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järelduste ja põhjendustega.

9.4.

Hageja väitel on ebaõige ja nõuetekohaselt põhjendamata maakohtu seisukoht, et

hageja kindlustushuvi seisnes ootuses osta soodsa või madala maksega kindlustusleping.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud otsuses sellisele seisukohale

asunud. Samuti ei ole selliseid väited hageja kindlustushuvi kohta esitanud kostja. Hageja

märgib, et tema kindlustushuviks oli osta kindlustuskaitse kaablikaevetöödega kaasneda

võivate riskide maandamiseks. Kostjaga sõlmitud kindlustusleping ringkonnakohtu

hinnangul sellist kaitset ka pakub, kuid kindlustuspoliisidel märgitud välistustega, mis

tulenevad ka TVÜ p-dest 43 ja 44.1, TVA p-dest 3 ja 17 ning TVET p-st 13. Välistuste

12(12)

sisu pidanuks olema sarnasele mõistlikule elektriettevõtjale lihtsasti arusaadav. Välistuste

eesmärk ei ole ka kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustav.

9.5.

Ekslik on hageja arusaam, et kindlustuspoliis, millele on märgitud kindlustatu

tegevusena elektritööde teostamiseks vajalikud kaevetööd, tegelikkuses ei hüvita

kindlustusvõtjale kaevetööde raames kolmanda isiku varale tekkinud kahju. Praegusel

juhul ei ole tegemist kaevetööde käigus kolmanda isiku varale otseselt tekitatud kahjuga,

vaid halvasti tehtud töö ümbertegemise kuluga, nagu on õigesti märkinud ka maakohus.

Sellise kahju hüvitamise kohustust kostjal kindlustuslepingu alusel ei olnud.

10. Kuna

apellatsioonkaebus

jääb

rahuldamata,

jätab

ringkonnakohus

apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

11. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja apellatsioonimenetluse menetluskulude

hüvitamiseks ning neid ei nähtu ka asja toimikust. Eelneva tõttu puudub vajadus

hüvitatavate menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Uusen-Nacke

Kersti Kerstna-Vaks

Indrek Parrest