3-20-2043/16 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. september 2022, Tartu

Haldusasja number

3-20-2043

Haldusasi

A.S.i kaebus prokuratuuri tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks kohtu äranägemisel seoses 18. oktoobri

2017. a pressikonverentsil esitatud väitega.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 10. novembri 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

A.S.i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja A.S.

esindaja v.adv Janar Urres

Vastustaja Prokuratuur

esindaja riigiprkurör Andres Parmas

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.S.i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10. novembri

2021. a otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 31. oktoober 2022.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu abilinnapea A.S. peeti 18. oktoobril 2017 altkäemaksu võtmises kahtlustatavana kinni.

Samal päeval prokuratuuri korraldatud pressikonverentsil avaldas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

eriasjade prokurör muu hulgas järgmise lause: „Tartu linn on Eestis üks mõjukamaid ja suuremaid

omavalitsusi ja seetõttu ma leian, et on äärmiselt kahetsusväärne, et Tartu juhtimisega seotud kaks

abilinnapead on olnud piltlikult öeldes äraostetavad.“

2. 19. oktoobril 2020 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse prokuratuuri tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel. Kaebaja hinnangul alandas ja solvas

pressikonverentsil väljendatud seisukoht teda ning kujundas kaebaja mainet ebakohasel viisil,

millega riivati tugevalt kaebaja au ja väärikust ning tekitati seeläbi mittevaralist kahju. Kaebaja

leidis, et vastustaja ei esitanud pressikonverentsil enam infot selle kohta, et kaebajale on esitatud

altkäemaksu võtmise kahtlustus, vaid teatas kindlas kõneviisis, et kaebaja on äraostetav, s.t kaebaja

on võtnud altkäemaksu. Sellist sõnastust kasutades jättis vastustaja avalikkusele mulje, et

altkäemaksu võtmine on vastuvaidlematult kinnitust saanud ning kaebaja on vastava kuriteo toime

pannud. Kaebajale esitati küll kahtlustus ja hiljem süüdistus, kuid kõik kolm kohtuastet mõistsid

kaebaja kriminaalasjas nr 1-18-3496 õigeks. Väide altkäemaksu võtmise kohta on seega ebaõige

ning riivab tugevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 17 tagatud õigust au ja hea nime

kaitsele.

3. Vastuses kaebusele vaidles prokuratuur kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et vaidlusalune lause oli kujundlik väljend nii olukorra kui kriminaalmenetluse

raames

esitatud

kahtlustuse

ilmestamiseks.

Selle

hindamisel

ei

saa

kõrvale

jätta

kriminaalmenetluses esitatud kahtlustuse raskusastet ning kaebaja tolleaegset ametikohta. Kaebaja

ei ole eristanud kriminaalmenetluse toimumisest ja pressikonverentsil väljendatud lausest

tulenevaid tagajärgi. Kahtlustatava isiku kindlakstegemine, teda õigustavate ja süüstavate

asjaolude väljaselgitamine ning talle süüdistuse esitamine või kahtlustatava suhtes menetluse

lõpetamine on kohtueelse kriminaalmenetluse üks peamisi eesmärke.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohus jättis 10. novembri 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata.

5. Halduskohus leidis, et kahjunõude aluseks on RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud au ja hea nime

teotamine. RVastS § 9 lg-s 1 ei ole kaitstava õigushüvena süütuse presumptsiooni märgitud, kuid

nimetatu on hõlmatud au ja hea nime kaitsega ning on selle üheks elemendiks. Pressikonverentsil

avalikkusele kriminaalmenetluse kohta teabe andmine kujutas endast toimingut haldusmenetluse

seaduse § 106 lg 1 tähenduses, vastustaja tegutses avaliku võimu kandjana avalik-õiguslikus suhtes

ning RVastS § 9 lg 1 võimaldab nõuda sellise toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist

halduskohtus.

6. Ametnikud võivad avalikkust teavitada kriminaalmenetlusest ja selles tehtud toimingutest, kui

teave antakse edasi diskreetselt (Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 11. oktoobri 2016. a otsus

Turyev vs Venemaa, kohtuasi nr 20758/04, p 19; 18. jaanuari 2018. a otsus Huseynov vs

Aserbaidžaan, kohtuasi nr 3899/08, p 40). Teabe andmine on õiguspärane, kui ei ületata piiri, kus

menetluse kohta teabe esitamine asendub veendumuse esitamisega isiku süüdiolekus. Süütuse

presumptsiooni ei ole rikutud ka siis, kui prokurör väljendab oma veendumust, et tõendid on

piisavad kahtlustuse või süüdistuse esitamiseks või õigustavad uurimise läbiviimist isiku suhtes.

Süütuse presumptsiooni rikkumine sõltub nii sõnakasutusest kui ka sõnakasutuse kontekstist (vt

nt EIK 23. jaanuari 2018. a otsus Güç vs Türgi, kohtuasi nr 15374/11, p 38), mistõttu tuleb

pressikonverentsil avaldatud lause hindamisel arvestada ka selle esitamise kontekstiga ja prokuröri

väljendusviisiga.

7. Prokuröri sõnakasutus viitab kujundliku võrdluse kasutamisele, sisuliselt altkäemaksu

võrdlemisele äraostmisega ning teiseks sellise teo ebaõigsuse ning taunimisväärsuse esile

toomisele. Vaidlusalune lause ei ole sõnastuslikult kõige õnnestunum, sest eraldivõetuna sisaldab

see kaebaja suhtes halvustavat hinnangut võimaldavat fakti, et tegemist on altkäemaksuvõtjaga.

Riigikohtu hinnangul andis prokurör selle lausega moraalse hinnangu, mis lähtus eeldusest, et isik

on altkäemaksu võtnud ning nii väljendati suhtumist temasse (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

määrus asjas nr 3-19-1565, p 11). Teisalt ei saa arvestamata jätta, et vaidlusalune lause öeldi

kriminaalmenetlust tutvustaval pressikonverentsil, milles selgitati ajakirjandusele kahtlustuse sisu

ning tehtud kriminaalmenetluse toiminguid.

Lauset ei ole põhjendatud käsitleda eraldiseisvana ülejäänud pressikonverentsil kajastatust, sest

see ei võimaldaks arvestada sõnakasutuse konteksti ja haakuvust ülejäänud tekstiga. Prokuröri

avasõnavõtu üleskirjutusest nähtub, et prokurör rõhutab enne etteheidetud lause esitamist

korduvalt, et tegemist on kahtlustusega. Prokuröri sõnavõtule järgnes Kaitsepolitseiameti esindaja

sõnavõtt, mis samuti keskendus kahtlustuse sisule ja mitmel korral rõhutas temagi, et tegemist on

kahtlustusega. Kaitsepolitseiameti esindaja märkis küsimustele vastates järgmist (videomaterjali

lõik 3): „kindlasti me peame siin rõhutama üle, et me oleme praeguses hetkes olukorras, kus

inimestele on esitatud kahtlustus, uurimine kestab, ühel hetkel prokuratuur teeb otsuse, kellele

esitada süüdistus ja kas, nii et aga praegusel hetkel me räägime sellest, et inimestele on esitatud

kahtlustus.“ Seega rõhutasid nii prokurör kui ka Kaitsepolitseiameti esindaja korduvalt nii enne

vaidlusaluse lause esitamist kui ka pärast seda ajakirjanike küsimustele vastates, et tegemist on

alles kahtlustusega, mitte süüdistusega või tõsikindla faktiga, et kaebaja on toime pannud kuriteo.

8. Pressikonverentsil enne kahjunõude aluseks oleva lause väljendamist esitatud teavet arvestades

ei saanud jääda keskmisele mõistlikule isikule arusaamatuks, et see lause oli öeldud kahtlustuse

kontekstis ja hinnang tugines tolleks ajaks kogutud materjalile. Ehk teisisõnu, arusaadav oli, et

kaebaja näol oli tegemist kahtlustuse saanud isikuga, kelle kohta pressikonverentsil väljendatu oli

tihedalt seotud temale esitatud kahtlustusega. Seetõttu ei saa prokuröri pressikonverentsil öeldust

kogumis hinnates järeldada, et tema hinnangul oli kaebaja osalus kuriteo sooritamisel tuvastatud

fakt. Seda järeldust ei väära asjaolu, et kaebaja mõisteti hiljem kriminaalmenetluses õigeks.

9. Vastustajale ei ole omistatav meediaettevõtete hilisem tegevus pressikonverentsi kajastamisel,

sh see, kas pressikonverentsil kõlanud vastustajale etteheidetud lauset kasutati konteksti avamata.

Kui pressikonverentsi kajastamisel on kolmandad isikud käsitlenud kaebajat kuriteos

süüdiolevana, siis on kaebajal võimalik esitada vajadusel kahjunõue nende isikute vastu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja leiab jätkuvalt, et vaidlusaluse lausega lõi vastustaja avalikkuse ees kaebajast mulje kui

kurjategijast. Kuna vastustaja pani taolise teo toime avalikult ning olukorras, kus kaebaja suhtes

ei olnud tehtud süüdimõistvat kohtuotsust, siis on ilmselge, et vastustaja rikkus kaebaja õigust

süütuse presumptsioonile.

Vastustaja on avaldanud väite, nagu oleks kaebaja osutunud „äraostetavaks“. Keskmisele isikule

jääb sellest selge mulje, nagu oleks kaebaja toime pannud korruptsioonikuriteo. Riigikohus on

toonud välja, et isikule kuritegude toimepanemise omistamine on igal juhul tema au teotav

(RKTKo nr 3-2-1-159-14 p 10). Vastustaja väide on seega kaebaja au teotav. Kohtuotsusega on

tuvastatud, et vastustaja väide oli täielikult alusetu.

Vastustaja avaldas väite pressikonverentsil ning pidi seega igal juhul ette nägema, et tema väiteid

avaldatakse ka mujal meedias, kuna pressikonverentsi eesmärk ongi info avaldamine võimalikult

suurele publikule.

11. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb prokuratuur apellatsioonkaebusele vastu ja palub

jätta see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Halduskohus selgitas põhjalikult, miks pressikonverentsil prokuröri öeldud lause kaebaja õigusi ei

riku vaatamata lause ebaõnnestunud sõnastusele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 201 lg 4 alusel põhjendusi ei korda.

13. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnkohus järgnevat.

14. Kaebaja on apellatsioonimenetluses jätkuvalt seisukohal, et vaidlusaluse lausega vastustaja

rikkus kaebaja õigust süütuse presumptsioonile.

Hinnates halduskohtu pädevust vaadata läbi kaebus vaidlusaluse lausega tekitatud kahju

hüvitamiseks leidis Riigikohus asjas nr 3-19-1565 (p 11): „Prokurör andis selle lausega, mis

kaebaja väitel talle kahju tekitas, moraalse hinnangu, mis lähtus eeldusest, et kaebaja on

altkäemaksu võtnud. Sellisel avaldusel pole seost konkreetse kriminaalmenetlusega, vaid nii

väljendati suhtumist kaebajasse“ Seega ei saa olla vaidlust selles, et prokurör lähtus eeldusest

nagu oleks kaebaja toime pannud kuriteo.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

15. Kaebaja on kujundanud seisukoha vastustajale etteheidetava käitumise osas pressikonverentsil

ühe lause põhjal. Samas vaatab kaebaja mööda sellest, et pressikonverents tervikuna oli suunatud

sellele, et teavitada avalikkust kaebaja, samuti Tartu linna teise abilinnapea, kahtlustatavana

kinnipidamisest. Kriminaalmenetluse seadustikus on kahtlustatava staatus ning sellega kaasnevad

õigused ja kohustused kriminaalmenetluses selgelt määratletud. Nii sätestab kriminaalmenetluse

seadustiku § 33 lg 1, et kahtlustatav on isik, kes on kuriteos kahtlustatavana kinni peetud, või isik,

keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingule.

Halduskohus osutas põhjendatult, et enne vaidlusalust lauset rõhutas prokurör korduvalt, et

kaebaja on kahtlustatav, talle on esitatud kahtlustus, uurimine ei ole lõppenud ning

kriminaalmenetlus jätkub avalike menetlustoimingutega. Seega ei saanud jääda kahtlust selles, et

pressikonverentsi toimumise ajaks ei olnud kaebajale esitatud kahtlustuse asjaolud lõplikult välja

selgitatud, kaebajale ei olnud esitatud süüdistust ja seetõttu ei olnud kohus saanud selle osas ka

seisukohta võtta. Kaebaja kui kahtlustatava menetlusseisund ilmnes pressikonverentsil esitatust

sedavõrd üheselt, et mõistlikul isikul ei saanud tekkida arusaamist, et kaebaja võiks olla juba süüdi

mõistetud kahtlustuses kirjeldatud kuriteo toimepanemises.

16. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja üritanud selgitada, miks vaidluse lahendamisel tuleks

hinnata üksnes ühte lauset prokuröri sõnavõtust, jättes sõnavõtu ülejäänud osas tähelepanuta ning

ignoreerides pressikonverentsi eesmärki ja tähendust tervikuna.

Toetudes Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohale1 leiab kaebaja, et süütuse presumptsiooni

rikkumiseks piisab sellest, et esineb mõistlik alus kahtlustamaks, et ametnik peab süüdistatavat

süüdi olevaks. Euroopa Inimõiguste Kohus möönab viidatud lahendis tõepoolest, et isiku süü osas

seisukohta avaldades võib süütuse presumptsiooni rikkuda ka prokurör. Samas osutab EIK, et

prokuröri osas on oht rikkumiseks suurem eelkõige juhul, kui prokurör täidab ka

õigusemõistmisele sarnaseid ülesandeid (peab erapooletuna lahendama menetlusosaliste

taotlusi/vaideid). See, kas ametiisiku öeldu on vastuolus süütuse presumptsiooniga tuleb igal juhul

otsustada öeldu konteksti ja asjaolusid kogumis arvestades.2

Sama seisukohta on EIK korranud ka hilisemates lahendites. Halduskohus on viidetega EIK

lahenditele3 põhjendatult selgitanud, et süütuse presumptsiooniga on kooskõlas avalikkuse

teavitamine kriminaalmenetlusest, samuti see, et prokurör väljendab oma veendumust, et tõendid

on piisavad kahtlustuse või süüdistuse esitamiseks või õigustavad uurimise läbiviimist isiku

suhtes. Süütuse presumptsiooni rikkumisega on tegemist seega juhul, kui ametiisik väljendab

veendumust isiku kriminaalõiguslikus süüs enne süüdimõistva kohtulahendi jõustumist. Praegusel

juhul ei olnud prokurör EIK-i nimetatud menetluslikus rollis, ta ei esinenud sõnavõtuga olukorras,

kus tema ülesandeks olnuks sõltumatu isikuna hinnata uurimisorgani tööd isiku kaebuse või vaide

alusel.

17. Seetõttu ei ole alust hinnata prokuröri lauset eraldiseisvalt. Tema väljaütlemist tuleb hinnata

arvestades nii sündmust, mille raames prokurör rääkis kui ka muud prokuröri poolt öeldut ning

etteheidetava lause tähendust kooskõlas sõnavõtuga tervikuna. Hinnangut andes ei saa mööda

vaadata avalikust huvist kaebaja suhtes toimunud menetluse vastu, arvestades et kaebaja oli Tartu

linnavalitsuse liige ning kahtlustuses kirjeldatud tegu seondus tema ametiülesannete täitmisega.

1 Vt EIK 10. oktoobri 2000. a otsus asjas nr 4209/98 Daktaras vs Leedu (p 41).

2 Vt sealsama (p-d 42 ja 43).

3 Vt EIK 11. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 20758/04 Turyev vs Venemaa (p 19); 18. jaanuari 2018. a otsus asjas

nr 3899/08 Huseynov vs Aserbaidžaan (p 39 ja 40), 23. jaanuari 2018. a otsus asjas nr 15374/11 Güç vs Türgi (p

38) ja neis viidatud praktika.

18. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et etteheidetav lause iseseisvalt võib olla

mõistetav viitena sellele, et kaebaja on altkäemaksuvõtja. Sellisena oleks tõdemus, et kaebaja on

äraostetav tõepoolest käsitatav kaudse faktiväitena, mis võiks kaebaja õigusi rikkuda. Koostoimes

pressikonverentsil avaldatud teabega kaebaja suhtes toimuvast kriminaalmenetlusest, kaebaja

kahtlustatavana kinnipidamisest ning kahtlustuse sisust, ei saa aga järeldada, et etteheidetava

lausega oleks prokurör muutnud selgitust, et uurimine on alles käimas või leidnud, et sellele

vaatamata saab kaebajat juba kuriteos süüdi olevaks pidada.

Lisaks prokuröri korduvale selgitusele, et kaebaja on kuriteos kahtlustatav (mitte süüdimõistetu)

peab ringkonnakohus oluliseks sedagi, et enne kaebaja kahtlustatavana kinnipidamist oli

kriminaalmenetlus toimunud varjatult, s.t uurimisasutus oli juba kogunud tõendeid kahtlustuses

kirjeldatud teo kohta. Seega oli prokuröril võimalus tõenditega tutvuda, mistõttu ei saa pidada

ebakohaseks prokuröri veendumust, et kahtlustustes kirjeldatud tegude uurimisel kogutud tõendid

on sedavõrd kaalukad, et õigustasid kaebaja kinnipidamist ning kahtlustuste kohta teabe jagamist

avalikkusega. Teiseks peeti samal päeval kinni kaks Tartu linnavalitsuse liiget, abilinnapead,

kusjuures mõlema suhtes toimus iseseisev kriminaalmenetlus teineteisest sõltumatu

korruptsioonikuriteo kahtluse uurimiseks. Ringkonnakohus peab mõistetavaks, et kahe

abilinnapea suhtes samaaegselt kahtlustuse esitamiseks alust andnud asjaolude ilmnemine tõstatab

küsimuse usaldusest konkreetse omavalitsusüksuse ja ehk ka avaliku võimu vastu üldisemalt.

Kahtlustuse esitamine seoses võimaliku korruptsioonikuriteoga ei ole Eestis igapäevane. Kahe

teineteisest sõltumatu kahtlustuse samaaegne esitamine on kindlasti erandlik, mistõttu on

arusaadav prokuröri mure samaaegselt kahe abilinnapea tegevusega seonduva kuriteole viitava

teabe ja tõendite ilmnemisest. Sellest tuleneva mure väljendamine ja korruptsioonikuritegudele

moraalse hinnangu andmine ei ole ringkonnakohtu hinnangul selles kontekstis vastuolus süütuse

presumptsiooniga. Nende asjaolude pinnal on siiski ilma raskusteta mõistetav, et prokurör

väljendas muret ja kahetsust, et uurimisasutustel tuli samaaegselt uurida kahte isikut seoses

korruptsioonikuriteoga, kusjuures kummagi osas oli uurimise käimasolevas etapis kogutud teave

sedavõrd kaalukas, et viis isikutele kahtlustuste esitamiseni. Avalikust huvist lähtudes teabe

avaldamine kaebaja kahtlustamise kohta osutab üheselt prokuröri veendumusele, et kuriteole

viitav teave oli piisavalt konkreetne, et kõne alla ei tulnud menetluse lõpetamine kuriteo koosseisu

puudumise tõttu, vaid asjaolude kaalumine viis kahtlustuste esitamise ja kahtlustatavate

kinnipidamiseni.

19. Nendel asjaoludel jagab ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu arusaama, et vaidlusalune

lause ei rikkunud kaebaja õigusi. Pressikonverentsil avaldatu taustal tuli prokuröri öeldut mõista

kui muret moraalselt taunitava käitumise toimumisele viidanud teabe ilmnemise üle, mida tuli

kontrollida kriminaalmenetluses. Pressikonverentsil avaldatud teave kogumis välistab

vaidlusaluse lause mõistmise kaudse faktiväitena, nagu saaks kaebajat pidada kuriteos süüdi

olevaks. Asjaolu, et pressikonverentsi toimumise ajal ei olnud kaebaja kahtlustuses kirjeldatud teo

toimepanemises süüdi mõistetud ning praeguseks on ta jõustunud kohtuotsusega õigeks mõistetud,

ei ole asja lahendamisel seega oluline. Vaidlusaluses lauses ei esitanud prokurör kaebaja isiku

suhtes ebakohaseid või solvavaid hinnanguid. Seetõttu ei kvalifitseeru öeldu ka kaebaja au või hea

nime teotamiseks RVastS § 9 lg 1 tähenduses.

20. Kaebaja siiski väidab, et tema maine sai au teotamise tõttu silmnähtavalt ja oluliselt kahjustada.

Nii on kaebaja välja toonud mitmeid negatiivseid tagajärgi, mille põhjuseks tema hinnangul oli

pressikonverentsil öeldud prokuröri vaidlusalune lause. Kaebaja väidab, et tundis suurt piinlikkust

ja alaväärsustunnet, arvates, et avalikkus peab teda altkäemaksu võtjaks; pinged viisid kaebaja

abielu purunemiseni; pärast süüdistuse esitamist kaotas kaebaja töökoha ja sissetuleku ja tal ei

olnud võimalik tööd leida 2018. aasta augustini; krediidiasutus loobus kaebaja ettevõttele laenu

andmisest.

Samas ei ole kaebaja selgitanud, miks neid tagajärgi tuleks seostada just prokurörile etteheidetava

lausega, mitte kaebajale kahtlustuse ja hiljem süüdistuse esitamise faktiga. Ometi osutas vastustaja

juba 23. novembri 2020. a menetlusdokumendis sellele, kaebaja ei ole tõendanud väiteid

vaidlusaluse lause tõttu saabunud kahjulike tagajärgede kohta. Ringkonnakohus ei pea

võimalikuks järeldada põhjuslikku seost ainuüksi kaebaja poolt läbi elatu pinnalt. Raske on näha,

et kaebaja poolt kirjeldatu leidis aset pressikonverentsil öeldud lause tõttu ning vaatamata

kriminaalmenetluses kaebajale kahtlustuse ja süüdistuse esitamisele oleks tagajärjed jäänud

saabumata, kui prokurör jätnuks lause ütlemata. Tõenäolisem on hoopis see, et prokuröri öeldud

lause ei mõjutanud oluliselt seda, mida kriminaalmenetlus kaebajale kaasa tõi. Inimeste suhtumise

muutumine, töö kaotamine ja laenust ilmajäämine on selgelt seostatavad asjaoluga, et kahtlustuse

ja hiljem süüdistuse esitamise kaudu väljendas selleks pädev asutus veendumust, et kaebaja puhul

on põhjust vähemalt kahtlustada tema seost kriminaalkorras karistatava teo toimepanemisega.

Prokuröri öeldu ei andnud kaebaja suhtes kriminaalmenetluse toimumise faktile uut kvaliteeti ega

saanud seega süvendada inimeste halvakspanu või vähendada usaldust kaebaja vastu. Et kaebaja

ei ole põhjusliku seose olemasolu selgitanud, siis tuleb seda asjaolu tõlgendada kaebaja kahjuks

(HKMS § 59 lg 4).

Põhjusliku seose puudumise tõttu ei saa ka tagajärje kaudu jaatada kaebaja õigushüve kahjustamist

(seega ka mitte kaebaja õiguste rikkumist) vaidlusaluse lause kaudu.

21. Kaebaja heidab vastustajale jätkuvalt ette sedagi, et prokuröri öeldu jõudis meedia vahendusel

avalikkuseni, kujundades seeläbi avalikkuse suhtumist kaebajasse. Ringkonnakohus osutab, et

RVastS § 12 lg 1 järgi avaliku võimu kandja vastutab üldjuhul enda tegevusega tekitatud kahju

eest. Teise isiku tekitatud kahju eest vastutab avaliku võimu kandja, kui kahju tekitas avaliku

võimu kandja ülesandeid täitnud füüsiline isik (RVastS § 12 lg 2) või avaliku võimu kandjalt

volitused avalike ülesannete täitmiseks saanud füüsiline või juriidiline isik (RVastS § 12 lg 3).

Meediaettevõtte poolt prokuröri sõnavõtu võimalik kallutatud kajastamine nii, et sellest võis

kõlama jääda seisukoht, et kaebajat tuleb pidada kuriteo toimepanemises süüdi olevaks, ei ole

käsitatav vastustaja tegevusena. Meediaettevõtted ei tegutsenud kaebaja nimel. Meediaettevõtted

otsustasid ise, mida pressikonverentsil kõlanust edastada, olles samas teadlikud pressikonverentsil

räägitust tervikuna. Meediaettevõtte võimalik õigusvastane tegevus ei ole ka vastustaja tegevuse,

eelkõige vaidlusaluse lause väljaütlemise vältimatu tagajärg. Pressikonverentsi, arvestades ka

sellel kõlanud vaidlusalust lauset, ei saanud mõista selliselt, et vastustaja või vastustajat esindanud

prokurör peavad õigeks või põhjendatuks käsitada kaebajat kuriteo toimepanemises süüdi olevana.

Seetõttu tuleb pressikonverentsi võimalikku kajastamist, kui sellest võis aru saada, nagu saaks

kaebajat pidada kuriteos süüdiolevaks, pidada meediaettevõtte iseseisvaks tegevuseks, mitte

vastustaja tegevuse tagajärjeks.

Kaebaja ei ole väitnud ning ringkonnakohtule ei ole teada asjaolusid, mis lubaks pidada

meediaettevõtteid

vastustajalt avaliku ülesande täitmiseks volituse saanud isikuteks

pressikonverentsi kajastamise osas. Seega ei vastuta vastustaja meediaettevõtete tegevuse eest ka

RVastS § 12 lg 3 järgi.

22. Eeltoodu tõttu jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

23. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses.

Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei

mõisteta. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)