3-21-1534/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.09.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1534

Haldusasi

MTÜ

Eesti

Hobusekasvatajate

Selts

kaebus

Põllumajandus- ja Toiduameti 11.05.2021 otsusele nr

1.2-17/251 ning 07.06.2021 vaideotsusele nr 1.5-5/278

Menetlusosalised

Kaebaja – MTÜ Eesti Hobusekasvatajate Selts,

esindaja vandeadvokaat Margo Normann

Vastustaja – Põllumajandus- ja Toiduamet, esindaja

vandeadvokaat Jaanus Tehver

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16.11.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

MTÜ Eesti Hobusekasvatajate Selts apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta asja juurde võtmata MTÜ Eesti Hobusekasvatajate Selts apellatsioonkaebusele

lisatud tõend – emeriitprofessor OS 14.12.2021 vastus MTÜ Eesti Hobusekasvatajate

Selts 13.12.2021 pöördumisele.

2. Jätta MTÜ Eesti Hobusekasvatajate Selts apellatsioonkaebus rahuldamata ning

Tallinna Halduskohtu 16.11.2021 otsus haldusasjas nr 3-21-1534 muutmata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.10.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-21-1534

2(8)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) keeldus 11.05.2021 otsusega nr 1.2-17/251 heaks

kiitmast MTÜ Eesti Hobusekasvatajate Selts (EHS) aretusprogrammi „Tori tõugu hobuste

tõuraamatu aretusprogramm, säilitusprogramm ja jõudluskontrolli kord“ muudatusi, mis olid

esitatud taotlusega nr 17.1-1/31262.

Tori tõugu hobuste aretusprogramm ei ole kooskõlas põllumajandusloomade aretuse seaduse

(PõLAS) § 8 lg-ga 2, mille kohaselt, kui tõusiseselt on eristatud mitu alampopulatsiooni, peab

iga alampopulatsiooni kohta olema selle aretuseesmärgile vastav aretusprogramm. Iga sellise

eristatud alampopulatsiooni kohta peetavat tõuraamatut loetakse originaaltõuraamatuks. Tori

tõul on 3 erinevat alampopulatsiooni, millest 2 (universaalsuuna hobuste alampopulatsioon ja

vara-tori suuna hobuste alampopulatsioon) on kantud põllumajandusloomade ohustatud

tõugude loetellu. EHS peab tori tõu kolmest alampopulatsioonist kahe alampopulatsiooni

originaaltõuraamatut: universaalsuuna hobuste alampopulatsiooni tõuraamatut ja aretussuuna

hobuste alampopulatsiooni tõuraamatut. Mõlemal alampopulatsioonil peab olema eraldi

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/2012 (EL määrus) art-le 8 vastav

aretusprogramm.

Taotlusega nr 17.1-1/31262 esitatud tori tõugu hobuste aretusprogrammi II osa (tori tõugu

hobuste (tõuraamatu aretussuuna osa (TB) aretusprogramm)) p-s 1.1 on öeldud, et selle

aretusprogrammi eesmärgiks on väärtustada tori hobusetõu ajaloolist aretuskäiku, tagada tori

tõu genofondi säilitamine ja parandamine ning kasvatada mitmekülgse kasutusotstarbega

konkurentsivõimelist tori tõugu hobust. Samas puudub II osas genofondi säilitamise

meetodite kirjeldus. Tori tõugu hobuste tõuraamatu universaalse osa säilitusprogramm on

toodud ainult universaalsuuna hobuste alampopulatsiooni kohta. Vastupidiselt PõLAS § 3 lg-s

2 olevatele tõu säilitamise põhimõtetele, milleks on puhasaretus, osalevad tori tõugu hobuste

aretusprogrammi II osa p 1.2 kohaselt aretussuuna hobuste aretuses lisaks tori tõugu hobustele

täkud komponenttõugudest. Seega on sisuliselt tegemist ristamisprogrammiga.

Esitatud programm ei ole kooskõlas EL määruse art 8 lg 3 p-ga c ja I lisa 2. osa p-ga 1h, kuna

programmi II osa, milleks on tori tõugu hobuste tõuraamatu aretussuuna osa (TB)

aretusprogramm, ei sisalda genofondi säilitamise meetodite kirjeldust, genofondi

säilitamisega

seotud

üksikasjalikke

hindamiskriteeriume

ega

eesmärgiga

seoses

aretusloomade valikut.

Aretusprogrammi II osa p-s 7 on öeldud, et tõuraamatu TB osa jaguneb põhiosaks ning

lisaosadeks A ja B. Aretusprogrammi II osa p 7.6 kohaselt kantakse tori hobuste tõuraamatu

lisaosasse B kõik hobused, kes ei ole saadud vastavalt aretusprogrammile, kuid on

tõutüübilised ning kelle üks vanematest on tori tõugu hobuste tõuraamatu põhiosasse või

lisaosasse A kantud hobune, ning need hobused ei võta osa aretusprogrammist. Lisaosasse B

kantud hobuste tõunimetusena kasutatakse väljendit „ristandhobune“ ning ta ei osale tori

tõugu hobuste tõuraamatu TA või TB aretusprogrammis. Eeltoodu ei ole kooskõlas EL

määruse art 8 § 3 p-ga c, mille kohaselt peab aretusprogramm vastama I lisa 2. osas sätestatud

nõuetele, sh punktile 1k.

2. MTÜ Eesti Hobusekasvatajate Selts esitas PTA 11.05.2021 otsusele vaide, mis jäeti PTA

07.06.2021 vaideotsusega nr 1.5-5/278 rahuldamata.

3-21-1534

3(8)

3. MTA Eesti Hobusekasvatajate Selts esitas 08.07.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse

PTA 11.05.2021 otsuse nr 1.2-17/251 osaliseks ning 07.06.2021 vaideotsuse nr 1.5-5/278

tervikuna tühistamiseks. EHS ei vaidlustanud PTA 11.05.2021 otsust osas, mis puudutab

tõuraamatu lisaosa B väljaviimist tõuraamatu aretussuuna osast.

PTA-l puudub õigus otsustada alampopulatsioonide esinemise üle. Aretusalaste otsuste

tegemine ning aretusprogrammi koostamine on EL määruse kohaselt aretusühingute

pädevuses. Vastustaja asus 11.05.2021 otsuses õigusvastaselt sisustama tori tõugu hobuste

aretusprogrammi, jättes tähelepanuta kaebaja väite, et tori tõus ei ole looma omaduste alusel

eristuvaid aretuseesmärke ega eristuvaid alampopulatsioone. Tegemist on ühe tõuraamatuga,

mis on jagunenud kaheks aretussuunaks: 1) universaalsuund, mille tõuraamatu osa on

tähistatud TA, ja 2) aretussuund, mille tõuraamatu osa on tähisega TB. Aretussuund ei

tähenda alampopulatsiooni tekkimist teaduslikus mõttes.

PõLAS § 2 lg 2 kohaselt on alampopulatsiooni moodustamise aluseks looma omaduste alusel

kahe või enama aretuseesmärgiga aretussuuna olemasolu. PõLAS ei kehtesta looma omadusi,

mille alusel eristatakse kahte või enamat erineva aretuseesmärgiga aretussuunda, mis võiksid

moodustada igaüks eraldi alampopulatsiooni. Tori tõus ei ole tõusiseselt looma omaduste

alusel eristatud alampopulatsioone, vaid eristatakse aretussuundasid. Aretusprogrammis ei ole

TA ja TB aretussuunal erinevaid eesmärke. Vastustaja ajab segamini aretuseesmärgid ja

meetodid. Viimased ei ole alampopulatsioonide moodustamise aluseks.

Vastustaja viide ristamisprogrammile on väär, kuna aretuses kasutatavate komponenttõugude

täkud tunnustatakse ja kantakse tori tõuraamatu peatõuraamatu osasse. Seega on tegemist

puhasaretusega ja puudub vastuolu PõLAS § 3 lg-ga 4.

4. Põllumajandus- ja Toiduamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes haldusmenetluses

avaldatud seisukohtade juurde.

Alampopulatsiooni mõiste tuleneb PõLAS § 2 lg-st 2 ning see toodi kehtivasse õigusesse

01.01.2019. Selle ajani oli ohustatud tõugude kontekstis kasutusel lihtsalt vormel „eristatav

osa ühte tõugu kuuluvate loomade populatsioonist“. Sel põhjusel oli kuni 31.12.2018 tori

tõugu hobuste osas ohustatud tõug määratletud läbi aretussuuna mõiste ning ohustatud olid

universaalsuund ning vana-tori suund. Kehtiva PõLAS § 2 lg 2 kohaselt sõltub

alampopulatsiooni esinemine sellest, kas tõusiseselt on eristatud kahte või enamat erineva

aretuseesmärgiga aretussuunda.

Õige pole kaebaja väide, et tori hobuste tõuraamat ei erista mitut alampopulatsiooni. Tori

tõugu hobuste tõuraamatuid peavad Eestis 2 aretusühingut: kaebaja ja Vana-Tori Hobuse

Ühing MTÜ. Kaebaja aretusprogrammis oli 2 suunda: universaalsuund (TA) ja aretussuund

(TB), Vana-Tori Hobuse Ühing MTÜ aretusprogrammis on üks aretussuund – vana tori suund

(VT). Seega on tori tõu puhul eristatavad kolm alampopulatsiooni, millest ohustatud tõugude

loetellu kuuluvad kaks (TA ja VT).

EL määruse kohaselt on aretusalaste otsuste tegemine ja aretusprogrammide koostamine

aretusühingute ainupädevuses, kuid sellest ei saa järeldada, et vastustajal puudub alus hinnata

heakskiitmiseks esitatud aretusprogrammi kooskõla kehtiva õigusega.

5. Tallinna Halduskohus jättis 16.11.2021 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes

11.05.2021 otsuse ja 07.06.2021 vaideotsuse põhjendustega (HKMS § 165 lg 2).

PTA 11.05.2021 otsus on struktureerimata ning sel põhjusel väga raskesti mõistetav. See

puudus ei too aga kaasa 11.05.2021 otsuse tühistamist ega ka õigusvastaseks tunnistamist.

Õige pole kaebaja seisukoht, et vastustajal puudus õigus otsustada, kas tori hobuste

universaalsuuna (TA) ja aretussuuna (TB) hobused moodustavad kaks alampopulatsiooni.

3-21-1534

4(8)

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 sätestab haldusorgani uurimispõhimõtte, mille kohaselt

on haldusorgan kohustatud välja selgitama asja lahendamiseks olulised asjaolud. Kuna mitme

alampopulatsiooni esinemisel peab iga alampopulatsiooni kohta olema selle aretuseesmärgile

vastav aretusprogramm (PõLAS § 8 lg 2), on PTA-l õigus tuvastada tõusiseste

alampopulatsioonide esinemine.

PõLAS § 2 lg 2 sätestab alates 01.01.2019 tõusisese alampopulatsiooni mõiste, nähes ette, et

kui tõusiseselt on looma omaduste alusel eristatud kaks või enam erineva aretuseesmärgiga

aretussuunda, moodustavad need eraldi alampopulatsiooni. PõLAS § 8 lg 2 näeb ette iga

alampopulatsiooni kohta aretuseesmärgile vastava aretusprogrammi olemasolu. Vaidlust ei

ole, et kui vastustaja tuvastas õiguspäraselt, et universaalsuuna (TA) ja aretussuuna (TB)

hobused moodustavad kaks alampopulatsiooni, siis ei vasta kaebaja aretusprogramm PõLAS

§ 8 lg 2 nõuetele.

Kaebaja mõistab aretuseesmärki kitsalt EL määruse tähenduses, kuid jätab täielikult

tähelepanuta, et tema aretusprogrammis on universaalsuuna (TA) ja aretussuuna (TB) hobuste

aretusel erinevad eesmärgid. Aretusprogrammi eesmärk EL määruses ning PõLAS § 2 lg-s 2

sätestatud aretuseesmärgi aretussuund ei ole samatähenduslikud. Kaebaja loogikat järgides ei

oleks alampopulatsioonide tekkimine üldse võimalik, v.a kui eesmärgiks on uue tõu loomine.

EL määruse art 8 lg 3 p-i a alap-i i kohaselt saab aretusprogrammi eesmärgiks olla: 1) tõu

parandamine, 2) tõu säilitamine, 3) uue tõu loomine, 4) tõu taastamine. Seega, kui ohustatud

tõu siseselt toimub aretamine kahes suunas (tori hobuste universaalsuuna tõuraamatu all

aretatakse universaalsuuna (TA) ja aretussuuna (TB) hobuseid), võib selline aretus kaasa tuua

olukorra, kus tõu säilitamise ja parandamise egiidi all toimub tegelikult algupärase genofondi

rikkumine.

Arvestades kaebaja esitatud tori tõugu hobuste aretusprogrammi, nähtub sellest kaks erinevat

aretussuunda, ehkki aretuseesmärgid (tõu säilitamine ja tõu parandamine) on kaebaja

aretusprogrammis sõnastatud identselt. Kõrvutades universaalsuuna ja aretussuuna tori

hobuse tõu omadusi, on üheselt nähtav, et aretussuund on neil erinev. Erinevad on nii tõu

omadused (turjakõrguse, rinnaümbermõõdu, kämblaümbermõõdu miinimum ja maksimum)

kui ka hobuste tüpaaž. Nii on universaalsuuna hobuste osas võrreldes aretussuunaga

eesmärgiks suurem massiivsus ja suhteliselt suurem keha pikkus. Lisaks on aretussuuna

hobuste puhul kirjeldatud hüpet, mida ei ole universaalsuuna hobuste puhul välja toodud.

Samuti on erisused seesmiste omaduste (tervis, kohanemisvõime, söödakasutus, iseloom,

temperament, jõudlus, sigivus) osas. Universaalsuuna puhul on välja toodud, et soovitud on

hobune, kes sobib metsa- ja talutöödele, hobuturismi, hipoteraapiasse jne. Aretussuuna

hobuse osas on aga soovitud hobune, kes sobib mitmekülgse ja tasakaaluka hobusena

kasutamiseks kõikidel ratsaspordialadel, turismis, kergematel talutöödel jne. Seega nähtub, et

aretussuuna puhul on selge soov aretada universaalsuuna hobusest erinev hobune. Oluline on

veel, et kui universaalsuuna osas on lubatud vaid puhasaretus, siis aretussuunas on lubatud

komponenttõugude kasutamine.

Vastustaja tellitud ja Eesti Maaülikooli läbiviidud uuring ning selle arvustus kinnitavad

vastustaja seisukohta, et aretussuuna ja universaalsuuna hobuseid tuleks pidada erinevateks

alampopulatsioonideks. Selle kohaselt on aretussuuna hobuseid raske pidada tori hobusteks

ning kui aretussuuna hobused on kõige sarnasemad Eesti sporthobustele või hannoverile, siis

universaalsuuna ja vana-tori suuna hobused ei eristu teineteisest üldse ning tuleks lugeda

ühtseks tori tõuks.

Maaeluministri 21.12.2018 määrus nr 82 „Põllumajandusloomade ohustatud tõugude loetelu“

näeb § 1 p-s 2 ette, et tori hobuste puhul loetakse ohustatuks universaalsuuna hobuste

alampopulatsioon ning vana-tori suuna alampopulatsioon. Lähtudes kaebaja loogikast, mille

3-21-1534

5(8)

kohaselt aretussuund eraldiseisvat alampopulatsiooni ei moodusta, tuleks aretussuuna

hobused lugeda universaalsuuna hobusteks ning neid tuleks käsitada ohustatuna. Seda aga

kaebaja ei väida, vaid on nõus, et aretussuuna hobuste näol ei ole tegemist ohustatud tõuga.

Kuna kaebaja esitatud aretusprogramm ei vastanud PõLAS § 8 lg 2 nõuetele, ei ole vaja muid

kaebuse väiteid analüüsida (kooskõla EL määruse art 8 lg 3 p-ga c ning I lisa 2. osa p-dega 1h

ja 1k), vaid piisab hinnangust, et 11.05.2021 otsus ja 07.06.2021 vaideotsus on ka selles osas

õiguspärased. Kuigi kaebajat ei kuulatud p-i 1k osas haldusmenetluses ära, ei too see HMS §

58 järgi kaasa otsuse tühistamist.

PõLAS-i regulatsioon, mis sätestab alampopulatsiooni mõiste ning kohustab koostama

alampopulatsioonile eraldiseisva aretusprogrammi, ei ole vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 11.

Väljaspool EL õigusega reguleeritut on riigil ulatuslik kaalutlusõigus otsustamaks, kuidas

põllumajandusloomade aretust reguleerida ning selle tulemuseks ei ole ohustatud tõugude

hävimine või kaebaja õiguste alusetu piiramine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. MTÜ Eesti Hobusekasvatajate Selts palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu

16.11.2021 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb

halduskohtule esitatud seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised

vastuväiteid.

PõLAS § 2 lg 2 ja § 8 lg 2 kompavad selgelt teaduse piire ja otsustavad asjaolude üle, mis

rangelt võetuna saavad olla ainult teaduslikult põhistatud andmetele tuginevad. Seadusandja ei

saa otsustada loodusseaduste üle. Alampopulatsiooni tekkimise seadmine sõltuvusse

erinevatest arengusuundadest, on voluntaristlik, sest eesmärk ei tekita iseenesest

alampopulatsiooni. Samuti ei tekita alampopulatsiooni hobuslaste hüppevõime. Mitte üheski

Euroopa riigis ei ole hobuslaste populatsiooni alampopulatsiooniks takistussõidu hobune või

koolisõiduhobune. Muidu võiks jõuda järeldusele, et trummi mängiv karu on karulaste

alampopulatsioon.

Asja õigemaks lahendamiseks tuleb vastavalt HKMS § 198 lg-le 3 asja juurde võtta Eesti

Maaülikooli emeriitprofessori OS arvamus, mille järgi ei saa universaalsuuna ja aretussuuna

tori hobuseid eristada alampopulatsioonideks kämblaümbermõõdu erinevuste või hüppevõime

järgi. Alampopulatsioon ei teki aretussuuna alusel. Aretusprogrammis arvestati üksnes

hobuste põlvnemisandmeid – universaalsuunda kanti toru hobused, kes põlvnesid tori tõugu

vanematest ja aretussuunas on kasutatud ka komponenttõu esindajaid.

PõLAS § 2 lg 2 alusel on võimalik alampopulatsiooni tekkimine enne selle tegelikku

tekkimist, sest seaduses kasutatud mõiste alusel tekib alampopulatsioon „eristatavast

arengusuunast“. Selline seisukoht on kummaline, sest alampopulatsiooni eristumine

populatsioonist saab toimuda tulevikus ja selgelt väljakujunenud geneetiliste muudatuste

alusel, mitte ei teki see seaduses nimetamise kaudu. Mõiste „alampopulatsioon“ on teaduslik

termin ja selle seaduses normatiivselt defineerimine peab tuginema teaduslikele alustele.

Vastupidine seisukoht riivab PS §-s 38 sätestatud õigust teaduse vabadusest. Halduskohtu

poolt viidatud Eesti Maaülikooli uuringu kokkuvõte ütleb selgelt, et tõusiseseid

alampopulatsioone tori tõus ei ole ning tori tõusiseste erinevate arengusuundade mõttes

analüüsitud alampopulatsioonide (TA, TB ja VT) hobused on geneetiliselt sarnased.

Kohus suhtus pealiskaudselt kaebaja taotlusse jätta PõLAS § 2 lg 2 ja § 8 lg 2 kohaldamata

vastuolu tõttu PS §-ga 11. Aretusprogramm oli kooskõlas EL normidega. EL määrus ei tunne

alampopulatsiooni

mõistet.

Alampopulatsiooni

mõiste

sissetoomisega

ja

eraldi

aretusprogrammide nõudmisega ähmastab vastustaja EL määruse toimet nii PõLAS § 9 lg 1

tähenduses kui ka üldiselt. Kaebaja õigused on rikutud seeläbi, et talle pannakse kohustus

3-21-1534

6(8)

mitteteaduslikult põhistatud alampopulatsiooni esinemise tunnistamiseks ja selle järgi

käitumiseks. PõLAS § 2 lg 2 on meelevaldne norm. Kui seadusandja saab kehtestada

alampopulatsiooni mõiste, piirab see aretusühingute vaba eneseteostust EL määruse alusel

tegutsemiseks.

Aretustegevus on aretusühingu iseseisev tegevusvaldkond ja riigil puudub õigus sekkuda

aretusprogrammide koostamisse, aretuseesmärkide hindamisse või alampopulatsioonide

nimetamisse. Vastustaja asus 11.05.2021 otsuses õigusvastaselt sisustama tori tõugu hobuste

aretusprogrammi. Kaebajal puudub igasugune vajadus esitada tõuraamatut muu struktuuriga,

kui on 2018. a-l heaks kiidetud kehtiv aretusprogramm. Tegemist on ühe tõuraamatuga, mis

on jagatud kaheks aretussuunaks ning selguse mõttes on ära toodud mõlema suuna

aretusprogrammid. Halduskohus ei ole otsuses põhjendanud, kuidas saab alampopulatsiooni

tekkimise aluseks olla hobuste kasutuvaldkond, hüppevõime, kehapikkus või massiivsus.

7. Põllumajandus- ja Toiduamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes

halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes vaidlustatud haldusaktides toodud seisukohtade

juurde.

Alampopulatsiooni mõiste määratlemisel ei ole mingit pistmist loodusseadustega, sh ei tulene

vastav mõiste ühestki loodusseadusest. Keegi pole võtnud seisukohta, et hobuse hüppevõime

tekitab alampopulatsiooni. Samamoodi pole menetluses väidetud ega halduskohtu poolt

järeldatud nagu moodustaks kusagil eraldi alampopulatsioonid erinevate ratsaspordialade

hobused või trummi mängivad karud. PõLAS § 2 lg 2 kohaselt määrab alampopulatsioonide

olemasolu see, et tõusiseselt on looma omaduste alusel eristatud kaks või enam erineva

aretuseesmärgiga aretussuunda.

Täitevvõim peab avaliku võimu teostamisel lähtuma kehtivast õigusest ning tal ei ole võimalik

jätta kehtiva õiguse normi kohaldamata või tõlgendada seda normist lähtuva seadusandja

tahtega vastuolus oleval viisil pelgalt seetõttu, et normile omistatakse hinnanguid

„kummaline“, „merkantiilne“ jt apellatsioonkaebuses kasutatud adjektiivid. Ükski kehtiva

õiguse norm, sh PS norm ei kohusta seadusandjat määratlema seadustes kasutatavaid mõisteid

selliselt, et seaduses mõistele antud sisu kattub nt teaduses samale mõistele omistatud

tähendusega.

Õige pole apellatsioonkaebuse seisukoht, et vastustaja ega halduskohus pole teinud kaebajale

etteheiteid aretusprogrammi EL õigusele vastavuse osas. Vaidlustatud haldusaktis on asutud

seisukohale, et aretusprogramm ei vasta EL määruse art 8 lg 3 p-s c ning I lisa 2. osa p-des 1h

ja 1k sätestatud nõuetele.

Loogiliselt vigane on kaebaja retooriline küsimus, et mis juhtub siis, kui aretuseesmärk on

tõusiseselt sama, aga aretussuunad on erinevad. Erinevate aretussuundade olemasolu

tähendab, et vastavate aretussuundade eesmärgid on erinevad (PõLAS § 2 lg 2). Nt ei ole

võimalik samaaegselt aretada ühelt poolt suurt ja massiivset hobust (üks aretussuund) ja teiselt

poolt sihvakamat sportlikku hobust (teine aretussuund) ning mõlema suuna jaoks püstitada

sama eesmärk, et hobune suudaks võistlustel ületada võimalikult kõrgeid takistusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Kaebaja lisas apellatsioonkaebusele emeriitprofessor OS 14.12.2021 arvamuse küsimuses,

kas tori hobuse tõugu saab jagada alampopulatsioonideks. Taotluse kohaselt on nimetatud

tõend vajalik asja õigemaks lahendamiseks HKMS § 198 lg 3 mõistes. Vastustaja tõendi

juurdevõtmisele vastu ei vaielnud, vaid märkis, et sellest ei nähtu asjaolusid, mis annaksid

alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks.

3-21-1534

7(8)

HKMS § 198 lg 3 sätestab, et uue tõendi lubatavust peab menetlusosaline põhistama. Kui

põhjendusi ei esitata, jätab kohus tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt

vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Kaebaja pole praeguses asjas põhistanud, miks ei

saanud nimetatud tõendit esitada juba halduskohtus. Kaebaja on arvamuse saamiseks O.

Saveli poole pöördunud alles pärast halduskohtu otsust ning ilmselgelt oleks olnud võimalik

sama seisukohta küsida ka varem. Seega on tõend esitatud viivitusega ning ringkonnakohus

saab sellega arvestada vaid juhul, kui see on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks.

Ringkonnakohus leiab, et tõendi asja juurde võtmine ei ole põhjendatud. Vastustaja lähtus

11.05.2021 otsuse tegemisel PõLAS § 2 lg 2 sõnastusest ning poolte vahel pole iseenesest

vaidlust selles, et alampopulatsiooni mõiste kasutamine õigusaktis ei pruugi olla identne selle

mõiste loodusteadusliku sisuga. Seega ei ole asja lahendamisel määrav analüüs sellest, kuidas

loodusteaduslikult alampopulatsioonid tekivad.

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Kaebaja leiab jätkuvalt, et vastustajal puudus õiguslik alus keelduda aretusprogrammi

heakskiitmisest. Muu hulgas tugineb kaebaja PõLAS-i muutmise seaduse eelnõule (624 SE),

millega muudetakse PõLAS § 11 lg-te 2 ja 3 sõnastust.

Vastustaja tugines heakskiidu andmisest keeldumisel PõLAS § 11 lg-le 2, mille kohaselt teeb

PTA hobuslaste aretusprogrammi heakskiitmisest keeldumise otsuse, kui aretusprogramm ei

vasta EL määruse art-s 8 sätestatud nõuetele. Esmalt märgib ringkonnakohus, et eelnõust 624

SE ei nähtu, et hetkel kehtiva redaktsiooni alusel oli heakskiitmisest keeldumine lubamatu

ning PTA 11.05.2021 oleks seetõttu formaalselt õigusvastane. Seletuskiri ütleb, et muudatus

on tingitud asjaolust, et PõLAS § 11 lg-te 2 ja 3 sõnastust on praegu võimalik mitmeti

tõlgendada.

EL määruse art 8 lg 3 p c järgi hindab pädev asutus aretusprogrammi ja kiidab selle heaks, kui

aretusprogramm vastab muu hulgas I lisa 2. osas sätestatud nõuetele. Vastustaja on

11.05.2021 otsuses tuvastanud, et kaebaja esitatud tori tõugu hobuste aretusprogrammi II osa,

mis puudutab aretussuuna (TB) hobuseid, ei vasta EL määruse I lisa 2. osa p-dele 1h ja 1k.

Sõltumata sellest, kas vastustaja tuvastas rikkumised õigesti, oli ta PõLAS § 11 lg-st 2

tulenevalt pädev hindama, kas aretusprogramm vastas EL määruse I lisa 2. osa nõuetele.

Seega on otsus formaalselt õiguspärane.

11. Kui kaebaja peab pädevuse puudumise all silmas ka seda, et alampopulatsiooni esinemise

saab kindlaks teha üksnes teaduslikult ning PTA-l ei ole selles osas otsustusõigust, selgitab

ringkonnakohus järgmist.

Vastustaja tugines alampopulatsiooni esinemise tuvastamisel PõLAS § 2 lg-le 2, mille järgi,

kui tõusiseselt on looma omaduste alusel eristatud kaks või enam erineva aretuseesmärgiga

aretussuunda, moodustavad need igaüks eraldi alampopulatsiooni. Lisaks nähtub ka PõLAS §

3 lg 2 alusel kehtestatud 21.12.2018 määruse nr 82 „Põllumajandusloomade ohustatud

tõugude loetelu“ § 1 p-st 2, et tori hobuse puhul loetakse ohustatuks universaalsuuna hobuste

alampopulatsioon (TA) ja vana-tori suuna hobuste alampopulatsioon (VT). Nagu halduskohus

õigesti märkis, ei ole eelneva põhjal alust järeldada, et aretussuuna (TB) hobused ei moodusta

eraldi alampopulatsiooni PõLAS § 2 lg 2 tähenduses.

Vastustaja on asjakohaselt juhtinud tähelepanu asjaolule, et juriidilised mõisted ei pruugi alati

kattuda samadele mõistetele tavaelus või teistes teadusvaldkondades antud tähendusega.

Seega ei ole asjas määrav, kuidas sisustab alampopulatsiooni mõistet loodusteadus. Eeltoodu

ei tähenda, et seadusandja on sekkunud PS § 38 lg-s 1 sätestatud teaduse vabadusse.

3-21-1534

8(8)

Loodusteaduse valdkonnas saab alampopulatsiooni mõistet jätkuvalt kasutada seal levinud

tähenduses.

Kui on täidetud PõLAS § 2 lg 2 l-s 1 toodud tingimused, tuleb PõLAS § 8 lg 2 kohaselt

esitada aretusprogramm iga alampopulatsiooni kohta. Asjaolu, et EL määrus ei tunne

alampopulatsiooni mõistet, ei tähenda, et PõLAS-i vastav regulatsioon on EL õigusega

vastuolus.

12. PõLAS § 2 lg 2 ja § 8 lg 2 ei ole vastuolus PS-ga. Vaidlusaluse regulatsiooni tõttu ei saa

kaebaja heakskiitmiseks esitada enam ühist aretusprogrammi, vaid peab nii universaalsuuna

(TA) kui ka aretussuuna (TB) hobuste osas koostama eraldi aretusprogrammi. Mõlemad

aretusprogrammid peavad iseseisvalt vastama EL määruse art 8 nõuetele. PTA 11.05.2021

otsuses tuvastati aretussuuna (TB) hobuste osas aretusprogrammis puudused (vastuolu EL

määruse I lisa 2. osa p-dega 1h ja 1k).

Ringkonnakohus leiab, et eeltoodu ei piira aretusühingute vaba eneseteostust (PS § 19) ega

sunni kaebajat tunnistama mitteteaduslikku alampopulatsiooni mõistet. Teatud formaliseeritus

(aretusprogrammide koostamine ja heakskiitmiseks esitamine) on aretustegevuses vajalik.

Kaebaja on juba varem pidanud eraldi arvestust universaalsuuna ja aretussuuna hobuste üle

ning on nende osas seadnud erineva aretuseesmärgiga aretussuunad. Seega ei suuna PõLAS §

2 lg 2 ja § 8 lg 2 kaebajat tegema sisulisi muudatusi oma senises aretustegevuses, vaid

kaebajal tuleb varasema ühe aretusprogrammi asemel koostada kaks. Eeltoodut ei saa pidada

ebaproportsionaalselt kaebaja õigusi riivavaks (PS § 11).

13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud

kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)