1-21-7666/34 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.september 2022, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-21-7666

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Orvi Koik, Janika Kallin

Kriminaalasi

Andres Aas süüdistuses KarS § 209 lg 1 järgi

üldmenetluses;

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 25.augusti 2022 otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava Andres Aasˇa kaitsja adv. Madis Mahlapuu

Süüdistatav

Andres Aas (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses)

Kaitsja

Adv. Madis Mahlapuu

Prokurör

Jürgen Hüva, Meelis Sentifoli

RESOLUTSIOON

Edasikaebamise kord

Jätta Harju Maakohtu 25. augusti 2022 otsus Andres Aas`a

suhtes muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata.

Määrata

Advokaadibüroole

Mahlapuu

ja

Partnerid

apellatsioonimenetluses adv. Madis Mahlapuu poolt Andres

Aasale riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks

koos käibemaksuga 388,80 eurot.

Välja mõista Andres Aasalt apellatsioonimenetluses

osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks

riigieelarve tuludesse 388,80 eurot, mis tuleb tasuda

kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo

koos

viitenumbriga

menetluskulude

tasumiseks

edastatakse Andres Aasale eraldi dokumendina.

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistatav ja kannatanu võivad

esitada

kassatsioonis

üksnes

advokaadist

kaitsja

vahendusel.

Menetluskulude

peale

võib

esitada

määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15

päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest-

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 25.augusti 2022 otsusega tunnistati Andres Aas süüdi KarS § 209 lg 1 järgi

ning mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 240 päevamäära, mis lähtudes

miinimumpäevamäärast 10 eurot on 2400 eurot. KarS § 66 lg-te 1 ja 3 alusel määras

maakohus, et rahalist karistust 2400 eurot on võimalik tasuda ositi, s.o alates kohtuotsuse

jõustumisest 12 kuu jooksul võrdsetes 200 euro suurustes osades Maksu- ja Tolliameti

arveldusarvele.

Kannatanu X OÜ (reg.kood XXXXXXXX) tsiviilhagi rahuldati osaliselt ja Andres Aasalt mõisteti

X OÜ-le varalise kahju hüvitamise nõude katteks 16 451,19 eurot ja viivis sellelt summalt

võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse kuulutamisest

25.08.2022 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

Andres Aasalt mõisteti välja X OÜ-l tekkinud menetluskulude katteks 686,36 eurot.

Riigieelarve tuludesse mõisteti Andres Aasalt välja menetluskulud kogusummas 3045,81

eurot:

-

süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 981 eurot;

-

määratud kaitsjale määratud tasudest 2064,81 eurot.

Andres Aasal riigieelarve tuludesse välja mõistetud menetluskulud võimaldati tasuda ositi, s.o

kohtuotsuse jõustumisest alates 12 kuu jooksul igakuiste maksetena järgmiselt: esimesel 11-

nel kuul 254 eurot ja viimasel 12-ndal kuul 251,81 eurot.

Kui rahalisi nõudeid (rahalist karistust ja riigi eelarve tuludesse väljamõistetud

menetluskulusid) ei tasuta tähtaegselt, suunatakse nõuded kohtutäiturile täitemenetluse

läbiviimiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka

kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud.

Määratud kaitsjale määratud tasust 744,45 eurot jäeti riigi kanda.

Andres Aas mõisteti KarS § 209 lg 1 järgi süüdi järgnevas:

Andres Aas, olles äriühingute A OÜ (reg. kood XXXXXXXX, äriregistrist kustutatud

14.08.2019) ja C OÜ (reg.kood XXXXXXX, äriregistrist kustutatud 10.07.2019) ainus juhatuse

liige, esitas täpselt tuvastamata ajast kuni 08.11.2016 A OÜ ja C OÜ nimel X OÜ-ga (reg nr

XXXXXXXX) eelnevalt sõlmitud koostöölepingute ( A OÜga 01.12.2015.a. sõlmitud leping nr

2015 – 15 C OÜ-ga 21.09.2016 kuupäevastatud ja 22.09.2016 sõlmitud leping nr 2016 – 103)

raames korduvaid tellimusi äriühingult X OÜ erinevate lasterõivaste ja -kaupade ostmiseks

kogumaksumusega 19451,19

Hiljemalt 2016.a septembrikuus, koostöölepingute raames esitatud kaubatellimuste täitmise

kooskõlastamise käigus Andres Aas asus X OÜ müügijuhti Y eksitama, luues Y-le

väärettekujutuse nagu A OÜ ja C OÜ oleks valmis lepingulisi kohustusi X OÜ ees täitma, s.t.

edaspidi tarnitavate kaupade eest tasuma. Tegelikult Andres Aasal puudus kavatsus

tarnitavate kaupade eest tasuda. Selliselt toimides viis Andres Aas kannatanu X OÜ müügijuhi

Y eksimusse tehingupartneri maksevalmiduse osas, eesmärgiga saavutada X OÜ poolt kauba

üleandmine ning saada üleantud kaupade näol varalist kasu. Kannatanul tekkinud

väärkujutuse süvendamiseks kauba ostja maksevalmiduse osas sõlmis Andres Aas

29.09.2016 X OÜ-ga käenduslepingu, millega käendas X OÜ ja C OÜ vahel 22.09.2016

sõlmitud lepingust tulenevaid C OÜ kui võlgniku kohustusi X OÜ ees. Seejuures muutis Andres

Aas pahauskselt talle X OÜ esindaja poolt allkirjastamiseks saadetud käenduslepingut, lisades

käenduslepingusse X OÜ esindajat teavitamata tingimuse, mille kohaselt „Käendaja vastutus

kehtib sinnamaani, kuni Käendaja on seotud C OÜ-ga“. Seejuures Andres Aas teadis, et peale

kannatanu poolt tehtavat varakäsutust tellitud kaupade üleandmise näol ta võõrandab endale

läbi tema poolt kontrollitava äriühingu L OÜ kuuluva C OÜ osa ja korraldab enda

tagasikutsumise äriühingu juhatusest, distantseerides selliselt ennast äriühingust, eesmärgiga

vältida käenduslepingust tulenevaid kohustusi X OÜ ees.

Olles eelkirjeldatud viisil viidud Andres Aasa ja temaga seotud eelnimetatud äriühingute

maksevalmiduse osas eksimusse, tegi kannatanu X OÜ alljärgnevalt kirjeldatud varakäsutuse:

- 04.11.2016 koostati ja edastati X OÜ poolt A OÜ-le arve nr A-130114943 tellimuse numbriga

WS001112 summas 4019.88 eurot tasumiseks. Samal kuupäeval kell 15:40 toimetati X OÜ

poolt arvel loetletud kaup V OÜ kulleri vahendusel Andres Aasa poolt osundatud aadressile

XXX, kus Andres Aasa korraldusel võttis kauba vastu ja kinnitas allkirjaga kauba kättesaamist

Andres Aasa endine abikaasa S. Müüja poolt esitatud arvet ei tasutud;

- 12.10.2016 koostati ja edastati X OÜ poolt C OÜ-le arve nr A-130114532 tellimuse numbriga

Lassie AW16 summas 9015.49 eurot tasumiseks. Sellele eelneval kuupäeval 11.10.2016 kell

15:30 toimetati X OÜ poolt arvel loetletud kaup V OÜ kulleri vahendusel Andres Aasa poolt

osundatud aadressile XXX, kus Andres Aas kinnitas allkirjaga kauba kättesaamist. Müüja poolt

esitatud arvet ei tasutud;

- 11.11.2016 koostati ja edastati X OÜ poolt C OÜ-le arve nr A-130115065 tellimuse numbriga

Lassie AW16 summas 6415.82 eurot tasumiseks. 14.11.2016 kell 12:50 toimetati X OÜ poolt

arvel loetletud kaup V OÜ kulleri vahendusel Andres Aasa poolt osundatud aadressile XXX,

kus Andres Aas kinnitas allkirjaga kauba kättesaamist. Müüja poolt esitatud arvet ei tasutud.

Selliselt toimides sai Andres Aas enda valdusesse X OÜ poolt tarnitud kaupu

kogumaksumusega 19451,19 eurot. Hiljem Andres Aas tagastas X OÜ-le osa enda valdusse

saadud kaupadest maksumusega 3000 eurot. Kelmuse toimepanemisega tekitas Andres Aas

kannatanu X OÜ-le varalist kahju summas 16451,19 eurot.

Vahetult peale eelpool kirjeldatud tegude toimepanemist võõrandas 14.11.2016 Andres Aas

äriühingu A OÜ osa W ja D kontrolli all olevale äriühingule V OÜ (registrikood XXXXXXXX)

ning 22.11.2016 osaniku otsusega kutsuti Andres Aas äriühingu A OÜ juhatusest tagasi.

Samuti võõrandas Andres Aasa kontrolli all olev ainuosanikust äriühing L OÜ (registrikood

XXXXXXXX) 14.11.2016 äriühingu C OÜ osa W ja D kontrolli all olevale äriühingule V OÜ ning

08.12.2016 osaniku otsusega kutsuti Andres Aas äriühingu C OÜ juhatusest tagasi. Andres

Aasa eesmärk oli end distantseerida äriühingutest A OÜ ja C OÜ, luues selliselt näiliku

olukorra, et ta ei ole seotud nimetatud äriühingutega ja seeläbi vältida nii isiklikku

tsiviilõiguslikku vastutust X OÜ-le varalise kahju tekitamise kui ka võimalikku karistusõiguslikku

vastustust kuriteo toimepanemise eest.

Võrreldes esitatud süüdistusega leidis maakohus, et tõendatud ei ole süüdistus kelmuses A

OÜ poolt Lassie lastekaupade soetamisel (tellimus 2015 aasta lõpus, 28.09.2016 arve

summas 8427,83 eurot). Seega mõistis kohus, lähtudes KrMS § 306 lg 1 p 1-4, § 309 lg 3

Andres Aasa süüdi KarS § 209 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos võrreldes esitatud

süüdistusega väiksemas mahus.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava kaitsja adv. M.Mahlapuu taotleb esitatud apellatsioonis : 1. Võtta täiendava

kirjaliku tõendina vastu Riigiprokuratuuri 06.08.2019 kaebuse osalise rahuldamise määrus; 2.

Tühistada Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 25.08.2022 a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-

21-7666 Andres Aas´a süüdimõistmise osas KarS § 209 lg 1 järgi ning tsiviilhagi osalise

rahuldamise osas, jättes tsiviilhagi rahuldamata; 3. Andres Aas temale esitatud süüdistuses

KarS § 209 lg 1 järgi õigeks mõista. 4. Alternatiivse taotlusena tühistada kohtuotsuse täies

ulatuses või osaliselt ja saata kriminaalasja uuesti arutada esimese astme kohtule juhul, kui

ringkonnakohus ei pea võimalikuks ise õigeksmõistvat otsust teha.

Apellant leiab, et Harju Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ning oluliselt

rikkunud menetlusõiguse norme, mis on viinud valele otsustamisele ning isiku alusetule

süüdimõistmisele. Apellandi hinnangul on maakohus tõendeid hinnanud valikuliselt ja vääralt.

Alusetult on maakohus jätnud vastu võtmata kaitsja poolt 14.12.2021 a kaitseaktis nimetatud

ja ka kohtuistungil esitatud dokumentaalse tõendi – Riigiprokuratuuri 06.08.2019 kaebuse

osalise rahuldamise määrus (kriminaaltoimiku II kd, t.l 13-15). Kaitsja hinnangul on käeolevas

asjas tegemist riigi sekkumisega kahe äriühingu tavapärasesse majandustegevusse, kus

äriühingud tegutsevad omavahel vabal tahtel sõlmitud lepingulistest tingimustest lähtudes. On

tavapärane, et ettevõtlusega kaasnevad alati majandusriskid ja ka antud juhtumi puhul said

määravaks majandusriskid, mistõttu siis Andrus Aas´ale kuuluvad äriühingud A OÜ ja C OÜ

jäid võlgu Leedu äriühingule X OÜ-le. Riigikohus on korduvalt märkinud, et lepingulisi,

võlaõiguslikke suhteid ei tohiks lahendada kriminaalõiguslike vahenditega. Käesolevas asjas

ei ole vaidlust ju selles, et Andrus Aas´ale kuuluvate äriühingute A OÜ ja C OÜ ning Leedu

äriühingule X OÜ vahel olid pikemaaegsed lepingulised suhted. Seejuures on ka prokurör ise

esitatud süüdistuses viidanud „eelnevalt sõlmitud koostöölepingute (A OÜ-ga 01.12.2015.a.

sõlmitud leping nr 2015 – 15 ning C OÜ-ga 21.09.2016 kuupäevastatud ja 22.09.2016 sõlmitud

leping nr 2016 – 103) ettevõttega X OÜ, mille alusel X OÜ müüs ja tarnis Andres Aasa juhitud

ettevõtetele A OÜ ja C OÜ lastekaupu kogumaksumusega 27 879,02 eurot (muudetud

süüdistuse kohaselt siis 26 792,56 eurot). Samas aga kannatanu, Leedu eraõiguslik äriühing

on selliselt käitunud. Olukorras, kus tsiviilkohtupidamise korras muutus lepingulisest suhtest

tekkinud võlgnevuse kättesaamine probleemseks ja küsitavaks, on üritatud ja üritatakse

käesoleva kriminaalmenetluse raames oma lepingulisest suhtest tekkinud võlga kätte saada

läbi kriminaalmenetluse. Ka kohtueelne menetleja ning menetlust juhtinud prokuratuur on

olnud ka ise algselt seisukohal, et Andres Aas´a käitumises puudub kuriteo koosseis ning

kriminaalmenetlus käesolevas asjas lõpetati 18.06.2019 koosseisuta. Vaid kannatanu, kelle

lepinguliseks esindajaks oli advokaadibüroo HETA, järjepideva kaebamise tulemusena see

lõpetamise määrus tühistati Riigiprokuratuuri poolt ning kriminaalmenetlust jätkati. Kaitsja

rõhutab siinjuures, et Riigiprokuratuur oli vaid osaliselt rahuldanud kannatanu kaebuse. Kaitsja

viitab oma seisukoha kinnituseks Riigikohtu 05.01.2001 a nr 3-1-1-124-00 otsuse punktile 6.2.

Apellant leiab, et käesolevas asjas puudub (vähemalt ei ole ümberlükkamatult tõendatud)

Andres Aas´a käitumises igasugune pettuslik tegu. Andres Aas ei ole kasutanud mitte ühtegi

võltsitud dokumenti, ega ole ka tegelikest asjaoludest loonud ebaõiget ettekujutust. Kannatanu

oli täielikult teadlik Andres Aas´a ettevõtete majanduslikust seisundist, sh ka C OÜ

maksuvõlgnevusest. Kaitsja rõhutab, et A.Aas´ale esitatud süüdistus on juba oma olemuselt

ja faktiväidetelt läbinisti VÄÄR. Kahetsusväärselt on aga maakohus oma kohtuotsuses võtnud

omaks süüdistuse poolt esitatud väärad faktiväited. Esmalt süüdistus väitis kohut osaliselt

eksitavalt, et „C OÜ nimel X OÜ-ga (reg nr XXXXXXXX) eelnevalt sõlmitud koostöölepingute

(A OÜ-ga 01.12.2015.a. sõlmitud leping nr 2015 – 15 ja C OÜ-ga 21.09.2016 kuupäevastatud

ja 22.09.2016 sõlmitud leping nr 2016 – 103) raames korduvaid tellimusi äriühingult X OÜ

erinevate lasterõivaste ja -kaupade ostmiseks”. Kaitsja rõhutab, et ÕIGE on, et Andrus Aas´ale

kuuluva äriühingu A OÜ ja X OÜ vahel oli juba pikaajaline lepinguline suhe. Nimelt oli nende

vahel tõepoolest sõlmitud koostööleping nr 2015 – 15 juba 01.12.2015.a. Kaitsja rõhutab, et

see oli ka ainsaks kannatanu ja A.Aasa ettevõete vaheliseks kehtivaks lepinguks. Mis puutub

aga C OÜ ja X OÜ vahel väidetavalt 21.09.2016 sõlmitud koostöölepingusse, siis sellist

lepingut ei ole poolte vahel sõlmitud. Tegemist on ilmselgelt süüdistuse poolse valeväitega.

Apellant märgib, et poolte vahel toimusid küll lepingulised läbirääkimised, kuid lepingu

sõlmiseni, rääkimata selle allkirjastamisest, pooled ei jõudnudki. Vaatamata sellele aga X OÜ

tarnis ikkagi kauba C OÜ-le, kuigi poolte vahel puudus leping, rääkimata siis veel

lepingutingimuste kokkuleppimisest. Sellise käitumisega on X OÜ võtnud vaieldamatult enda

kanda kõik majandusriskid, mis võivad kaasneda poolte vaheliste kohustuste täitmise või

mittetäitmise pinnalt. Seda kummastavam ja sisutum on aga maakohtu järeldus, et Andres Aas

on kannatanule teadlikult loonud ebaõige ettekujutuse C OÜ maksevõimest. Nimelt maakohus

on otsuse punktis 14 jõudnud järeldusele: „kohtus uuritud tõendid, eeskätt tunnistaja Y ütlused

ja sellega kooskõlas olev Y ja Andres Aasa vaheline 28.-29.09.2016 e-kirjavahetus (kd 2, tl

151-152, 154-155), et Andres Aas tekitas Y-le 2016 sügisel C OÜ majanduslikust seisust

rääkides vale ettekujutuse äriühingu maksevalmidusest ning võimendas seda ka enda

tegevusega käenduslepingu sõlmimisel.” Apellant sellise maakohtu käsitlusega ei nõustu.

Nimelt ei ole tõendatud mitte ühtegi A.Aas´a poolset tegu, kus ta oleks otseselt C OÜ

majanduslikust seisust rääkides tekitanud vale ettekujutuse äriühingu maksevalmidusest ning

võimendas seda ka enda tegevusega käenduslepingu sõlmimisel. Käenduslepingu projekti oli

A.Aas´a poolt täiendatud ning see saadeti ka täiendatud kujul kannatanule tagasi ning see oli

juba kannatanu poolne hooletus, kui ta seda läbi ei lugenud. Apellant rõhutab siinjuures, et

tunnistaja Y ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest just tema tähelepanematuse tõttu läks läks

käendusleping töösse. Seega on ka inimlikult mõistetav, miks Y püüab A.Aas´ast süüdlast

teha. A.Aas ei ole esitanud mitte ühtegi faktilist valeväidet ega ole esitanud ka võltsitud

dokumente. Kannatanul oli võimalik kõike kontrollida ja asjaolu, et kannatanu (eelkõige

müügijuht Y) oli tähelepanematu ning ei olnud oma tegevuses piisavalt hoolas, ei anna alust

süüdistada A.Aas´a valede faktiväidete esitamises või dokumentide võltsimises. Apellant

rõhutab, et maakohus täiesti ebaõigesti ja alusetult viidanud „A OÜ ja C OÜ tellimustele

numbriga Lassie AW16 ja tellimustele numbriga WS001112” Nimetatud tellimusi aga antud

kriminaalasja juurde tõenditena ei ole esitatud. Kaitsja rõhutab siinjuures, et ainuüksi X OÜ

arvetel tellimustele viitamine ei ole piisav tõendamaks, kas need tellimused olid olemas ja mis

peamine, millal need tellimused on üldse esitatud. Sellest ju sõltub süüteo toimepanemise aeg,

so pettuslik tegu. Ega kannatanu poolt iseenesest arvete esitamine ju neid asjaolusid ei

tõenda. Kaitsja rõhutab, et kõikide süüdistuse faktiliste asjaolude tõendamise kohustus lasub

süüdistusesel. Süüdistus seda teinud ei ole. Maakohus on asunud aga süüdistuse faktilisi

asjaolusid sisustama oletusega ja ainult kaudsete tõenditega.

Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine seisneb selles, et Harju Maakohus ei ole järginud

kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse

põhistamise nõuet. Kohus on otsuse põhistamisel eksinud tõendite hindamisel süüdimõistetu

kahjuks. Maakohus on Andres Aas´a mõistnud süüdi praktiliselt eeskätt ebausaldusväärse

tunnistaja Y kohtus antud ütluste põhjal ning kaudsete tõendite põhjal, mida ei kinnita mitte

ükski otsene tõend. Nimetatud isikuline tõend on vaieldamatult kantud ütluste andja

subjektiivsusest, mistõttu selle usaldusväärsusesse on põhjust suhtuda kriitiliselt. Maakohus

ei ole piisavalt põhistanud, miks on Y kohtus antud ütlused usaldusväärsed, A.Aas´a ütlused

aga ei ole usaldusväärsed. Samas rõhutab kaitsja, et A.Aas´a ütluste usladusväärsuse

hindamisel tuleb arvestada, et sündmusest on möödunud juba ligikaudu kuus (6) aastat ning

on inimlik ja eluliselt usutav, et sellise ajavahemiku tõttu ei saagi ütlused detailides enam

haakuda. Maakohtu 08.07.2022 kohtuistungil esitas prokurör kohtule muudetud süüdistuse,

milles prokurör asus konkreetselt uuele seisukohale kelmuse toimepanemise aja osas ja

nimelt: “Hiljemalt 2016.a septembrikuus, koostöölepingute raames esitatud kaubatellimuste

täitmise kooskõlastamise käigus Andres Aas asus X OÜ müügijuhti Y eksitama, luues Y-le

väärettekujutuse nagu A OÜ ja C OÜ oleks valmis lepingulisi kohustusi X OÜ ees täitma, s.t.

edaspidi tarnitavate kaupade eest tasuma.” 08.07.2022 kohtuistungil tekkis ka kohtul rida

küsimusi seoses sellega, et millal siis kannatanut ikkagi eksitati (peteti). Prokurör asus

selgesõnaliselt seisukohale, et A.Aas´a poolt eksitav tegu (pettus) on toime pandud alles X OÜ

ja C OÜ täitmise käigus. Apellandi arvates on seega välistatud A.Aas´a vastutus kelmuses,

kuivõrd õiguslikult vastutaks A.Aas KarS § 209 lg 1 järgi vaid juhul, kui tal oli juba enne lepingu

sõlmimist eesmärgiks selle tingimusi mitte täita. Apellandi arvates ei saa isik vastutada

kelmuse järgi lepingu täitmisel tekkida võivate raskuste, probleemide eest (näit maksejõuetus

või selle tekitamine). Apellandi arvates on esitatud süüdistuse muudatusega kogu süüdistus

muutunud vastuoluliseks ja raskesti arusaadavaks. Kaitsja taotles juba oma kaitseaktis ja

seejärel ka kohtus korduvalt kriminaalasja lõpetamise määruse ja kannatanu kaebuse osalise

rahuldamise määruse (Riigiprokuratuur) asja juurde võtmist, kuna mõlemad menetluslikud

dokumendid sisaldavad väga olulisi sisulisi seisukohti (selle üle ju vaidlus käibki) tema

kaitsealuse süüküsimuse lahendamiseks, kuid kahjuks jättis kohus üllatuslikult ja

põhjendamatult nende määruste asja juurde võtmise taotlused rahuldamata. Nimelt on

Riigiprokuratuur oma 06.08.2019 kannatanu kaebuse osalise rahuldamise määruses p.3.3.

konkreetselt võtnud seisukoha, kannatanu kaebuse p 2.1.4. osas, s.o et A.Aasa poolt

käenduslepingu omaalgatuslik muutmine vastaspoolt informeerimata ei ole käsitatav

petmisena.

Tsiviilhagi on ebaseaduslikult võetud menetlusse. Kaitsja on korduvalt juhtinud maakohtu

tähelepanu sellel, et tsiviilhagi on esitatud hilinemisega ning lisaks veel ajal, millal

kriminaalmenetlus oli juba lõpetatud, mistõttu tsiviilhagi ei tohiks kuuluda läbivaatamisele

antud kriminaalasja raames. Kaitsja poolt esitati kaitsetõendina kohtule prokurör M.Sentifoli

19.07.2019 vastus kannatanu esindajale tsiviilhagi mitte vastuvõtmise kohta. Nimelt märgib

prokurör oma vastuses kannatanu esindajale: „kannatanul ei ole tekkinud õigust KrMS §225

alusel esitada kriminaalmenetluses tsiviilhagi ning kuna kriminaalmenetlus on lõpetatud, tuleb

taotlus tsiviilhagi asja juurde võtmiseks jätta läbi vaatamata” Lisaks märgib prokurör oma

määruses, et „kui Riigiprokuratuur uuendab menetluse, siis taastuvad kannatanul KrMS § 38

sätestatud õigused, sealhulgas esitada tsiviilhagi.” Seda aga kannatanu teinud ei ole. KrMS §

225 lg 1 1 sätestab selgesõnaliselt, et pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja

(10 päeva) möödumist esitatud tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagastab

prokuratuur määrusega, selgitades kannatanule õigust esitada hagi tsiviilkohtumenetluse

korras. Maakohus ei ole eeltoodud asjaoludele samuti oma hinnangut ega põhjendust andnud.

Kohtuotsuse apellatsioonikorras tühistamise aluseks on KrMS § 338 p 1, 2 ja 3 kohaselt

kohtuliku uurimise ühekülgsus või puudulikkus; materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ning

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Sellega on maakohus ühtlasi rikkunud KrMS §-s

339 lg 2 sätestatut, et kohus võib tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse muu

rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus.

Samuti on maakohtu eelkirjeldatud apellatsioonis toodud kohtuotsuse põhistused ebapiisavad.

Tallinna

Ringkonnakohtu

20.septembrist

2022

määrusega

määrati

kriminaalasi

apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti

seisukohtade esitamiseks aega 27.septembrini 2022. Määratud tähtajaks esitas oma

seisukohad prokuratuur. Kaitsja esitas uuesti taotluse võtta kriminaalasja materalide juurde

tõendina Riigiprokuratuuri määrus 6.08.2019, milles on võetud seisukoht selle kohta, et A.Aasa

poolt isikliku käenduslepingusse omaalgatusliku täienduse tegemine, millele kirjutas alla

lepingu teine poolt, ei ole pettus.

Prokurörid taotlevad maakohtu otsuse tühistamata jätmist samuti kaitsja taotluse rahuldamata

jätmist Riigiprokuratuuri määruse osas.

Prokurör peab vajalikuks märkida, et valdavalt korratakse apellatsioonis argumente, mille

kaitsja on juba esitanud maakohtus toimunud menetluse käigus ning mitmed nendest väidetest

on leidnud kohtumenetluses korduvat käsitlemist. Kõik apellatsioonis tõstatatud küsimused on

prokuröri hinnangul leidnud ammendavat kajastamist maakohtu otsuses. Apellandi etteheide,

et kogu süüdistus on selle muutmisest tulenevalt vastuoluline ja raskesti arusaadav, on

põhjendamatu. Kelmuse toimepanemine on võimalik ka tsiviilõiguslike suhete raames, nii nagu

see antud juhul aset leidis. Olenemata asjaolust, et poolte vahel valitsesid lepingulised suhted

juba 2015.aasta lõpust, mis algstaadiumis laabusid probleemideta, ei oleks kannatanu

edaspidiseid varakäsutusi 2016.aasta septembrikuust A.Aasa kasuks teinud, kui oleks olnud

teadlik, et A.Aasal tegelikult puudub maksevalmidus. A.Aasa pettuslikku tegutsemist Y suhtes

on kohus põhjalikult analüüsinud. Apellant on jäänud jätkuvalt ebajärjepidevaks enda

seisukohas, mis puudutab lepingulisi suhteid poolte vahel. Tema väite kohaselt X OÜ ja C OÜ

vahel koostöölepingut ei eksisteerinud, kuna kohtus tõendina esitatud leping ei ole

allkirjastatud, samas ta möönab, et lepingulised läbirääkimised poolte vahel toimusid ning

leidis aset ka kannatanu poolt kaupade üleandmine C OÜ-le. Kelmuse subjektiivse koosseisu

esinemist kinnitab lisaks A.Aasa teojärgne käitumine – endaga seotud äriühingutest A OÜ ja

C OÜ distantseerumine vahetult peale kannatanu poolseid varakäsutusi. Neid asjaolusid on

kohus otsuses kajastanud ning põhjalikult analüüsinud. Apellatsioonis toodud etteheiteid

maakohtu otsuse motiveeritusele on põhjendamatud. Nii on apellant väitnud, et maakohus ei

ole piisavalt põhistanud, miks on Y kohtus antud ütlused usaldusväärsed, Andres Aasa ütlused

aga ei ole usaldusväärsed. Samas selgub maakohtu otsusest, et kohus on põhjalikult

analüüsinud Y ja A.Aasa ütlusi ja nende suhestumist teiste uuritud tõenditega ning jõudnud

järeldusele, et süüdistatava ütlused on ebamäärased ja põiklevad ning mitmel juhul vastuolus

muu tõendikogumiga, samuti on need ristküsitluse käigus varieerunud. Seetõttu on kohus

lugenud süüdistatava ütlusi usaldusväärseks osaliselt ehk osas, milles süüdistatava ütlused

on

unisoonsed

muu

tõendikogumiga.

Kuigi

apellant

väidab,

et

Y

ütlused

on

ebausaldusväärsed, siis põhjendab ta enda väidet vaid üldsõnaliselt ja spekulatiivselt,

selgitades, et „tunnistaja Y ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest just tema

tähelepanematuse tõttu läks käendusleping töösse. Seega on ka inimlikult mõistetav, miks Y

püüab A.Aas´ast süüdlast teha“. Samas ei too apellant välja ühtegi konkreetset vastuolu Y

ütlustes. Tegelikkuses ei esine maakohtu otsuse motiivides puuduseid: kohtu mõttekäik on

lugejale mõistetav, selles ei esine vastuolusid ning kohtu siseveendumuse kujunemise

protsess on jälgitav. Apellant ei nõustu aga kohtu motiividega, mistõttu rebib kohtuotsuse

motiveerivast osast ning kohtuistungi protokollist välja üksikuid lauseid ja ehitab oma

argumentatsiooni üles nende kontekstivälisele kritiseerimisele. Apellandi väide, et kohus ei ole

seisukohta võtnud kaitsja argumentide osas, mis puudutavad tsiviilhagi vastuvõtmise

lubamatust, on ilmselgelt ebaõige. Kohus on otsuses ammendavalt põhjendanud, miks hagi

võis kohtumenetlusse võtta. Sama olukord on apellandi väitega, mille kohaselt kohus ei ole

seiskohta võtnud kaitseaktis nimetatud tõendi – Riigiprokuratuuri 06.08.2019 kaebuse osalise

rahuldamise määruse kohtuistungil tõendina esitamise taotluse osas. See küsimus tõusetus

juba eelistungil ning maakohus on selle küsimuse muuhulgas lahendanud 22.12.2021 kohtu

alla andmise määrusega, põhjendades seda otsustust ammendavalt. Nimelt leidis kohus, et

Riigiprokuratuuri määrus on menetluslikku laadi dokument, millega ei saa tõendada

süüdistuses näidatud asjaolude 3 (3) esinemist või puudumist, mistõttu kohus tõendit vastu ei

võtnud. Samale seisukohale jäi kohus ka 04.07.2022 toimunud istungil, lahendades kaitsja

korduvat samasisulist taotlust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Esmalt peatub kohtukolleegium kaitsja taotlusel võtta täiendava kirjaliku tõendina vastu

Riigiprokuratuuri 06.08.2019 kaebuse osalise rahuldamise määrus. Sama taotlus oli kaitsja

poolt esitatud juba eelistungil ning maakohus jättis oma määrusega 22.12.2021 kaitsja

sellekohase taotluse rahuldamata. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja

taaskord nimetatud määruse vastuvõtmist kuna leiab, et maakohus on alusetult jätnud selle

vastu võtmata. Kaitsja selgitab, et kriminaalmenetlus käesolevas asjas lõpetati 18.06.2019

koosseisuta. Vaid kannatanu, kelle lepinguliseks esindajaks oli advokaadibüroo HETA,

järjepideva kaebamise tulemusena see lõpetamise määrus tühistati Riigiprokuratuuri poolt

ning kriminaalmenetlust jätkati. Seejuures tühistamise põhjuseks ei olnud mitte niivõrd

lõpetamisel A.Aasa´le antud ebaõige karistusõiguslik hinnang, vaid eelkõige menetluslikud

minetused, mistõttu anti suunised täiendavate menetlustoimingute tegemiseks. Kaitsja

rõhutab, et Riigiprokuratuur oli vaid osaliselt rahuldanud kannatanu kaebuse. Kaitsja rõhutab,

et Riigiprokuratuur oma 06.08.2019 kannatanu kaebuse osalise rahuldamise määruses p.3.3.

konkreetselt võtnud seisukoha, kannatanu kaebuse p 2.1.4. osas, s.o et A.Aasa poolt

käenduslepingu omaalgatuslik muutmine vastaspoolt informeerimata ei ole käsitatav

petmisena. Sellest kaitseväitest on võimalik aru saada seda, et kaitsja vihjab justkui

topeltmenetlemise keelu rikkumisele. Kaitsja apellatsiooni määras ringkonnakohus läbi

vaatamiseks kirjalikus menetluses kuna asjaolusid, mis seda välistaksid, ei esinenud. Oma

sellekohases määruses 20.septembrist 2022 ja jättis kohtunik kaitsja taotluse Riigiprokuratuuri

määruse vastu võtmiseks rahuldamata. Samas selgitas kohtunik määruses, et vastavalt KrMS

§ 329 lg 2 nimetatakse läbivaatamisele määramise määrusess rahuldamata jäetud taotlus.

Taotluse rahuldamata jätmise peale ei saa esitada kaebust, kuid taotlust võib korrata kohtulikul

arutamisel. Kuna käesoleval juhul toimub menetlus kirjalikus vormis, on kaitsjal õigus taotlust

korrata ja esitada vaidlusalune määrus ringkonnakohtule selle tõendina asjakohasuse

otsustamiseks. Sellisel juhul võtab kohus seisukoha nimetatud määruse osas kohtuotsuses.

Määratud tähtaja jooksul esitas kaitsja taaskord taotluse määruse vastuvõtmiseks tõendina ja

selle arvestamist süüdistatava süüküsimuse lahendamisel.

Kohtukolleegium tutvus määruse sisuga ja jättis kaitsja taotluse rahuldamata, sest esitatud

määrusel puudub tõendi väärtus. Tegemist on menetlusliku dokumendiga, mis ei loo mingit

tõendit, ei kummuta ega välista süüdistatava süüd kelmuses.

Kaitsja peamine argument on see, et Riigiprokuratuur on oma 06.08.2019 kannatanu kaebuse

osalise rahuldamise määruses p.3.3. konkreetselt võtnud seisukoha, kannatanu kaebuse p

2.1.4. osas, s.o et A.Aasa poolt käenduslepingu omaalgatuslik muutmine vastaspoolt

informeerimata ei ole käsitatav petmisena. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole esiteks kaitsja

poolt osundatud seisukoht kohtule siduv ja ei oleks kelmust välistanud ka olukorras, kus

süüdistus ja maakohtu otsus oleks leidnud, et käenduslepingus tehtud omaalgatuslik

muudatus on käsitatav kelmuse objektiivse süüteokoosseisu kohustusliku elemendina e

pettusena. Tegemist on konkreetse menetleja seisukohaga, mis võib menetluse kestel

muutuda. Oluline on rõhutada, et ei esine ühtegi alust selleks, et kohus ei saaks menetleda

praegusel juhul süüdistatavale etteheidetava käitumise vastavust kelmuse kuriteokoosseisule.

Topeltmenetlemise keeluga oleks tegemist siis, kui oleks olemas lõpetamise määrus või

õigeksmõistev kohtuotsus selle kohta, et praeguses menetluses süüdistatavale etteheidetud

käitumises puudub kuriteokoosseis või oleks ta juba selles süüdi mõistetud. Tõsi on see, et

eelnevalt on kohtueelne menetleja ning menetlust juhtinud prokuratuur olnud seisukohal, et

Andres Aas´a käitumises puudub kuriteo koosseis ning kriminaalmenetlus käesolevas asjas

lõpetati 18.06.2019 koosseisuta. See määrus on Riigiprokuratuuri poolt tühistatud ja seda täies

ulatuses. See, et kannatanu kaebus rahuldati osaliselt, ei loo aluseid topeltmenetlemise keelu

rikkumisele. Kaitsja poolt osundatud Riigiprokuratuuri määruses p.3.3 on sisuliselt juhis, mis

on antud alamaastme menetlejale ja tuleb eriti rõhutada seda, et käesolevas menetluses on

seda juhist järgitud. Konkreetset süüdistatava käitumisakti e omaalgatuslikku lepingu muutmist

enne allkirjastamist, ei ole ei süüdistuses ega ka maakohtu otsuses loetud kelmuse objektiivse

koosseisu sisustavaks tegevuseks. Kaitsja rõhuasetus määruse p-le 3.3 on väär. Juba

ainuüksi asjaolu, et Riigiprokuratuur kohustas menetlust jätkama ja seda olenemata sellest, et

ei lugenud kaitsja poolt rõhutatud tegevust kelmuslikuks pettuseks, tähendab loogiliselt ainult

seda, et kelmus süüdistatava käitumises ei ole välistatud. Siinkohal vajab aga rõhutamist, et

ei tule ei oletada ega loogikareeglitele seda järeldust rajada, sest see on selgelt välja öeldud

ka kaitsja poolt esitatud määruse p-s 3.4. Nimelt rõhutab prokurör, et kohtueelne menetlus

peab olema läbi viidud põhjalikkusega, mis võimaldab langetada konkreetses asjas põhistatud

menetlusotsuseid. Prokurör osundab ka sellele, et menetlus oli läbi viidud puudulikult ja see

jättis võimaluse kahtlustuseks, et A.Aasa käitumises võib olla kelmuse koosseis. Menetlust

tuleb jätkata ja vastu võtta uus, objektiivselt tõendatud asjaoludele põhinev menetlusotsus.

Praeguse seisuga võib kindlalt väita, et tsiteeritud prokuratuuri määruse seisukohast on

juhindutud, puudused ja kahtlused menetluses on kõrvaldatud ning vastu on võetud

adekvaatne menetlusotsus e kriminaalasi kelmuse süüdistusega saadeti kohtusse.

Oma seisukoha selles osas, miks kaitsja poolt rõhutatud tekst ei oma praeguses menetluses

määravat tähtsust karistusõigusliku hinnangu andmisel ja seda just objektiivse teokoosseisu e

pettuse tuvastamisel, esitab kohtukolleegium allolevates põhjendustes. Nagu öeldud,

kriminaalasja materjalide juurde tõendina kohtukolleegium määrust ei võta, sest ei pea seda

tõendina asjakohaseks. Määrus jääb toimikusse eesmärgil, et sellega oleks võimalik tutvuda

ka Riigikohtul eeldatava edasikaebemenetluse käigus.

Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Kaitsja apellatsioonis

väidetuga, et maakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise,

materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse tõttu,

kohtukolleegium ei nõustu. Maakohus on oma otsuses äärmise põhjalikkusega analüüsinud

kõiki tõendeid ning vägagi selgelt ja arusaadavalt selgitanud, mida üks või teine tõend tõendab

ning miks nende tõendite pinnalt tuvastatud asjaolu on oluline süüdistatava käitumisele

karistusõigusliku hinnangu andmisel ja seda just kelmuse süüteokoosseisu oluliste elementide

tuvastamisel. Maakohtu otsuses tehtud järeldustest on selle lugejale arusaadavad või õigemini

kaitsja apellatsiooni sisu arvestades, peaks olema lugejale arusaadavad, sellised olulised

asjaolud nagu, milles seisneb pettuslik tegu ja miks saab väita, et süüdistataval oli tahtlus

petta. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsusele ei saa kuidagi ette heita seda, et selles

puuduvad põhjendused ja seda ka KrMS § 339 lg 2 mõttes e et mingiski osas oleks maakohus

jätnud põhjendamata tõendamiseseme seisukohast olulise asjaolu. Seega puudub ka

seaduslik alus maakohtu otsuse tühistamiseks nimetatud alusel ja kriminaalasja

tagastamiseks uueks arutamiseks nagu seda alternatiivselt taotleb apellant. Kuna maakohus

on tuvastanud kõik kelmuse koosseisulised tunnused süüdistatava käitumises, siis ei saa ka

rääkida materaalõiguse ebaõigest kohaldamisest süüdistatava süüdimõistmisel KarS § 209 lg

1 järgi. Samuti, kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud vigu maakohtu poolses tõendite

hindamise protsessis sh tõendite eelistuse e süüdistatava ja tunnistaja ütluste

usaldusväärsuse osas, siis puudub ka ringkonnakohtul õigus tõendite ümberhindamiseks ja

maakohtu otsusele vastupidise e õigeksmõistva otsuse tegemiseks. Sellega rikuks

ringkonnakohus

ise

oluliselt

kriminaalmenetlusõiguse

norme.

Kokkuvõtvalt

hindab

kohtukolleegium apellatsioonis esitatud maakohtu otsuse tühistamise alused alusetuteks ja

apellatsiooniväited paljasõnalisteks.

Kaitsja seisukohta lugedes jääb mulje, et kelmus saabki olla vaid siis, kui petmine on verbaalne

või kirjalik, kuidas muidu seletada kaitsja apellatsiooniväidet, millega ta eitab pettuse

olemasolu sellega, et Andres Aas ei ole esitanud mitte ühtegi faktilist valeväidet ega ole

esitanud ka võltsitud dokumente. Kohtukolleegium vastab sellele väitele jaatavalt, sest tõesti

ei ole süüdistatav pettuse toimepanemisel seda väljendanud ei verbaalselt ega ka kirjalikult.

Arvestades aga nii seadusandja sõnastust kui ka kestvat ja valitsevat kohtupraktikat, mis

rajaneb vägagi selgetele ja konkreetsetele Riigikohtu seisukohtadele aga samuti

õiguskirjanduses korduvalt avaldatud vastavasisulisetele artiklitele, millistest võib leida nii

teooriat kui ka praktikat, ei ole võimalik kuidagi nõustuda kaitseväidetega. Piltlikult öeldes

räägib kaitsja mööda maakohtu otsusest. Ta lihtsalt ei pööra tähelepanu nendele olulistele

maakohtu seisukohtadele, järeldustele, millistele tuginedes on võimalik hinnata süüdistatava

tegevust karistusõiguslikust aspektist ja öelda, et tegemist on kelmusega. Apellant räägib

asjadest, mis ei lükka ümber maakohtu sellekohaseid seisukohti ja mis konkreetses arutatavas

kaasuses ei oma määravat tähtsust süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu

andmisel.

Enne, kui kohtukolleegium asub lammutama apellatsiooniväiteid, millistega püütakse

ringkonnakohut veenda, et süüdistatava käitumist ei saa nimetada kelmuseks, peab

kohtukolleegium vajalikuks ära märkida kohtupraktikas omaks võetud valitsevad Riigikohtu

seisukohad. Põhimõtteliselt lükkavad need Riigikohtu seisukohad juba automaatselt ümber ka

apellandi väärarusaamad konkreetsel juhul süüdistatava käitumises kelmust välistavate

asjaolude otsingul. Nagu öeldud, ei ole nendes järgnevalt tsiteeritud seisukohtades midagi uut

ega ka üllatavat. Kõik on juba ammu omaks võetud ja nende alusel ka süüdimõistvaid otsuseid

jõustunud.

Kaitsja leiab, et käeolevas asjas on tegemist riigi sekkumisega kahe äriühingu tavapärasesse

majandustegevusse, kus äriühingud tegutsevad omavahel vabal tahtel sõlmitud lepingulistest

tingimustest lähtudes. On tavapärane, et ettevõtlusega kaasnevad alati majandusriskid ja ka

antud juhtumi puhul said määravaks majandusriskid. Oma väite kinnituseks viitab kaitsja

koostöölepingule, millega on tõendatud, et lepingupooled olid pikaaegsetes lepingulistes

suhetes ning kõik mis edasi toimus, toimus just selle lepingu täitmise käigus. Ja seejärel viitab

kaitsja Riigikohtu otsusele 05.01.2001 a nr 3-1-1-124-00, kus punktis 6.2. on Riigikohus

rõhutanud: „Piiritlemaks tsiviilõiguslikku vastutust kuriteokoosseisu realiseerimisest süüdlase

poolt tuleb silmas pidada, et sageli on KrK § 143 kirjeldatud kuriteokoosseis maskeeritud

tsiviilõigusliku lepinguga. Oluline on seejuures, millal süüdlasel tekkis tahtlus lepingu tingimusi

rikkuda.” Kohtukolleegiumile jääb selgusetuks, kuidas on süüdistus ja maakohtu otsus seda

Riigikohtu seisukohta eiranud ning kuidas see Riigikohtu seisukoht lükkab ümber maakohtu

otsuses esitatud põhjendused, seisukohad, järeldused ning saab seejuures olla aluseks

süüdistatava õigeksmõistmisele. On ju nii see otsus kui ka sama seisukohta väljendav otsus

3-1-1-57-10 p 12 sõnumiks madalamaastme kohtutele : Tundke ära olukord, kus tsiviilõigusliku

lepinguga on maskeeritud tegelikult kelmus ja selleks võtmesõnaks on süüdlase kuritegeliku

tahtluse olemasolu enne lepingu sõlmimist. Kui on tuvastatud, et süüdlasel ei olnud juba enne

lepingu sõlmimist eesmärgiks selle tingimusi täita ning varakäsutuse teostamiseks viidi

kannatanu pettuse abil eksitusse, on teiste kuriteo koosseisu elementide olemasolul tegemist

kelmusega.” Maakohus on oma otsuses lükanud veenvalt ja põhjendatult ümber väite nagu

oleks tegemist ausa äritegevusega ning sellega kaasnenud majandusriskidega. Apellatsioonis

esitatud sellekohane paljasõnaline väide ei lükka ümber maakohtu seisukohta.

Kelmus on teisele isikule varalise kahju tekitamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige

ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Ehk siis, kahju on

koosseisutunnus, kasu subjektiivse koosseisu element ja tegelikest asjaoludest ebaõige

ettekujutuse loomine ehk pettus on koosseisujärgne tegu. Pettus e kõige olulisem ja ka kõige

problemaatilisem kelmuse tunnus võib olla võib esineda nii väljenduslikus kui ka tähenduslikus

teos. See, millest räägib kaitsja e et süüdistatav ei ole võltsinud ühtegi dokumenti ega esitanud

suuliselt ühtegi valeväidet selleks, et kannatanu teeks varakäsutuse, see on jah, väljendusliku

teoga petmine ja sellega kohtupraktikas probleeme ei teki üldjuhul ning vaidluse tekitamine on

ka kaitse seisukohast kui just mitte mõttetu, siis raske. Kõik on nö silmaga näha või kõrvaga

kuulda. Meil on laual aga praegu teist liiki pettus ja seda nimetab kohtupraktika tähendusliku

teoga e konkludentse teoga petmiseks. Et tegemist on just sellise petuteoga, see on välja

loetav nii süüdistusest kui ka kohtuotsusest ning sellest mitte aru saada või valesti aru saada

on tõesti raske. Lugedes neid kahte dokumenti väga hoolikalt ei ole võimalik nendest mitte

välja lugeda seda, et pettuseks, mis annab aluse rääkida konkreetsel juhul just kelmusest, ei

ole kaugeltki mitte see juurdekirjutus käsunduslepingus, millele on apellatsioonis

põhjendamatult rõhk asetatud kui kelmust välistav asjaolu ja seda põhjendusega, et kannatanu

oli ise hooletu, et ei lugenud läbi enne allkirjastamist uuesti lepingut, mistõttu jäi märkamata

süüdistatava poolt ühepoolselt tehtud täiendus. Kaitsja seisukohad apellatsioonis on teatud

mõttes vastuolulised. Ühelt poolt räägib ta sellest, et koostööleping annab aluse rääkida pelgalt

ärisuhetest ja kõik muu mis toimus on selle lepingu täitmise käigus tekkinud majanduslikud

raskused. Seejärel räägib, et nii oluline on see, et prokuratuur on oma määruses väitnud, et

käenduslepingus tehtud juurdekirjutus ei ole käsitatav pettusena e kannatanu eksitusse

viimisena ja põhimõtteliselt jaatab sellega topeltmenetlemise keelu rikkumist. Siis aga annab

selgelt mõista, et ta tegelikult saab ju aru, et pettuslikku tegu tuleb hoopis otsida tehtud

tellimustest. Nimelt rõhutab kaitsja apellatsioonis, et „maakohus täiesti ebaõigesti ja alusetult

viidanud „A OÜ ja C OÜ tellimustele numbriga Lassie AW16 ja tellimustele numbriga

WS001112” Nimetatud tellimusi aga antud kriminaalasja juurde tõenditena ei ole esitatud.

Kaitsja rõhutab siinjuures, et ainuüksi X OÜ arvetel tellimustele viitamine ei ole piisav

tõendamaks, kas need tellimused olid olemas ja mis peamine, millal need tellimused on üldse

esitatud. Sellest ju sõltub süüteo toimepanemise aeg, so pettuslik tegu. Ega kannatanu poolt

iseenesest arvete esitamine ju neid asjaolusid ei tõenda“. Õigus on kaitsjal, et just tellimuste

esitamisega algas tegelikult süüteo toimepanemine e karistatav tegevus e kelmuse

katsestaadium. Kehtiva KarS § 209 järgi tuleb kelmus lugeda lõpuleviiduks kannatanule kahju

tekkimisega ( Riigikohtu otsus 1-15-2666 p 15).

Eelnevat kokku võttes rõhutab kohtukolleegium, et poolte vahel sõlmitud koostöölepingud ja

käendusleping, need lepingud jäävad kelmuse ettevalmistavasse staadiumi ja nende sisu võib

olla abistavaks faktoriks süüdlase tahtluse tuvastamisel. Antud juhul ei saa eitada, et

koostöölepingud olid aluseks usalduslike suhete tekkimisele ja ilmselgelt süvendavad müüja

usaldust ostja vastu ja seda sellistes ostu-müügi tehingutes, kus kaup antakse ostjale üle

tellimuse alusel ning arve, kus on siis hilisemasse aega jääv maksetähtaeg esitatakse alles

pärast kauba üleandmist-vastuvõtmist. Kelmuse üheks tunnuseks on üldjuhul just usalduse

kuritarvitamine ja see saab toimuda vaid juhul, kui on olemas usalduslikud suhted. Piltlikult

öeldes, mida ei ole, seda ei saa ka kuritarvitada. Ja see omakorda jaatab seda, mis on ka

kohtupraktikas omaks võetud, et kelmus on võimalik ka ärisuhetes, kus äripartnerite vahel on

sõlmitud usaldust tekitavad lepingud, kus kehtib heausklikkuse põhimõte, kuid mingil

momendil otsustab üks äripartner teist petta. Asjaolu, et pettus toimus varasemalt sõlmitud

tsiviilõigusliku lepingu kehtimise ajal e nagu kaitsja ütleb, selle täitmise käigus, ei välista

kelmust ega kinnita ka seda, et tegemist on vaid makseraskustega. Kui tegemist on

konkludentse petuteoga tuleb hinnata kõiki tuvastatud asjaolusid mh ka süüdistatava käitumist

enne ja pärast sellise tehingu sõlmimist, milles kohus näeb kelmuse koosseisulise asjaoluna

pettust ja maakohus on seda teinud ning seejuures vägagi põhjalikult ja selgelt ja arusaadavalt

on järeldusi põhjendanud. Üldjuhul on seda konkludentset tegu võimalik hinnata pettusena just

tagantjärgi ja nö puslet osadest kokku pannes.

Siinkohal vastab kohtukolleegium kaitseväidetele, millega nõustuda ei saa.

Esiteks kaitsja väidab järgmist. Süüdistus väitis kohut osaliselt eksitavalt, et „C OÜ nimel X

OÜ-ga (reg nr XXXXXXXX) eelnevalt sõlmitud koostöölepingute (A OÜ-ga 01.12.2015.a.

sõlmitud leping nr 2015 – 15 ja C OÜ-ga 21.09.2016 kuupäevastatud ja 22.09.2016 sõlmitud

leping nr 2016 – 103) raames korduvaid tellimusi äriühingult X OÜ erinevate lasterõivaste ja -

kaupade ostmiseks”. Kaitsja rõhutab, et ÕIGE on, et Andrus Aas´ale kuuluva äriühingu A OÜ

ja X OÜ vahel oli juba pikaajaline lepinguline suhe. Nimelt oli nende vahel tõepoolest sõlmitud

koostööleping nr 2015 – 15 juba 01.12.2015.a. Kaitsja rõhutab, et see oli ka ainsaks kannatanu

ja A.Aasa ettevõete vaheliseks kehtivaks lepinguks. Mis puutub aga C OÜ ja X OÜ vahel

väidetavalt 21.09.2016 sõlmitud koostöölepingusse, siis sellist lepingut ei ole poolte vahel

sõlmitud. Tegemist on ilmselgelt süüdistuse poolse valeväitega.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus on seda küsimust oma otsuses analüüsinud. Maakohus

on jaatanud seda, et kriminaalasja juures tõendiks oleval ühel lepingul poolte allkirjad

puuduvad, kuid vaatamata sellele, on tuvastatud C OÜ-ga olid X OÜ-l sarnased lepingulised

suhted, kui seda olid A OÜ-ga. Miks maakohus sellisele järeldusele tuli, seda on otsuses ka

põhjendatud (kohtuotsuse p 5). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid maakohtu põhjendusi

üle korrata, sest peab neid ammendavateks, kuid väidab, et allkirjastamata kirjalik leping ja

selle lepingu tingimuste kehtimiseks vajalik käendusleping, mille sõlmimise initsiatiiv tuli

müüjalt, kuid sellega oli nõus ka ostja ja olenemata, et sinna omalt poolt ühepoolselt endale

vajaliku/kasuliku muudatuse tegi ja arvetel näidatud maksetähtajad, on peamisteks faktoriteks,

mis annavad põhjendatult aluse väita, et ka C OÜ-l oli samasisuline koostööleping müüjaga

nagu ka A OÜ-l. Asjaolu, et süüdistuses ei ole kõiki neid põhjendusi välja kirjutatud, mis on

maakohtu otsuses, ei tähenda seda, et tegemist on valeväitega ja veel vähem seda, et kohut

on püütud eksitada. Esiteks, kohtuotsusest ei saa kuidagi välja lugeda, et kohus on oma

järeldused teinud nö prokuröride poolt eksitatud olekus. Selgelt on väljaloetav kohtu enda

siseveendumus selles, mis otsuses kirjas selle kohta, miks süüdistatava objektiivne käitumine

vastab kelmuse koosseisule. Teiseks, kohtukolleegium rõhutab, et apellatsioonimenetluses

otsustab ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse üle. Ja mis

peamine, süüdistus ei pea vastama kohtuotsuse nõuetele, midagi peab jääma ka kohtu

otsustada. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-66-12 selgitanud, et süüdistus peab sisaldama

isikule ette heidetava käitumise faktilist kirjeldust ja etteheite õiguslikku sisu. Selles ei pea

esitama arutluskäike, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude

olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või

ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus, miks loetakse mingi süüdistuses

kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte

aga süüdistuses endas (vt RKKKo nr 3-1-1-83-10, p 19). Rääkida sellest, et süüdistus on

raskesti arusaadav ja vastuoluline nagu väidab kaitsja , kohtukolleegiumi hinnangul ei saa.

Võimalik, et seda tuleb lugeda mitu korda ja süvendatult, kuid selles on ette heidetava

käitumise faktiline kirjeldus ja õiguslik sisu olemas. Kui juriidilisi teadmisi mitteomav isik loeb

süüdistust, siis tõsi ta on, sinna juurde tuleb kindlasti läbi lugeda ka kohtuotsus ja koos kohtu

põhjendustega on see enam kui selge, miks tegemist on kelmusega. Kui aga juriidiliselt

kõrgharitud ja igapäevaselt karistusõigusega tööalaselt kokkupuutuv advokaat väidab, et

temale jääb süüdistus segaseks või pole arusaadav, ei ole see tõsiseltvõetav. Tuleb lihtsalt

mitu korda lugeda.

Eksitavaks peab kohtukolleegium hoopis kaitsja seisukohta, mille kohaselt on justkui A.Aasa

süüditunnistamine kelmuses välistatud seetõttu, et Riigiprokuratuur tühistas vaid osaliselt

ringkonnaprokuratuuri lõpetamise määruse ja selles osas, et käenduslepingus A.Aasa poolt

tehtud ühepoolne juurdekirjutus/täiendus ei ole pettus, ei ole lõpetamise määrust tühistatud.

Siin peitub ka vastu sellele, miks maakohus ega ka apellatsioonikohus ei ole pidanud

vajalikuks võtta tõendina kriminaalasja juurde prokuratuuri sellekohast määrust. Rõhutada

tuleb veelkord, et ei koostöölepingud ega ka käendusleping ei ole olnud varakäsutuse

tegemise aluseks. Kui A.Aas ei oleks teinud tellimusi kauba ostmises ja ei oleks jätnud nende

eest tasumata, ei oleks see käenduslepingus tehtud täiendus karistusõiguslikult etteheidetav.

Küll aga tõendab A.Aasa selline käitumine e ühepoolne lepingu teksti täiendamine ilma teist

lepingupoolt informeerimata seda, et ta valmistas kelmust ette e lõi endale soodsad tingimused

selleks, et ei pääseda kauba eest maksmisest sellisel tingimusel, mis ta juurde kirjutas.

Seejuures süüdistatava tahtluse tuvastamisel ei ole põhirõhk mitte sellel, et kannatanu oli

hooletu ja ei lugenud lepingut läbi ja on nö ise kõigis oma hädades süüdi vaid sellel, et

süüdistatav sellise omaalgatusliku ja ühepoolse täienduse tegi, milles vaidlust ei ole. Kasu

saamise eesmärk koos kannatanule kahju tekitamisega on sellisest süüdistatava käitumisest

selgelt väljaloetav, kuid isiklik kasu ei saabu enne, kui see vara, mille eest tasumise soov

puudub, on käes e et enne kui müüja teeb varakäsutuse. Varakäsutust aga ei tee müüja

niisama ega ka mitte koostöölepingu või käenduslepingu alusel. Selleks tuleb müüjalt kaup

tellida. Ehk selleks, et pettus läbi läheks tuleb esitada tellimused, mille alusel müüja tarnib

kauba kohale. Mis puudutab käenduslepingu sõlmimist, siis tõsi on see, et endale sobivaks

muudetud käenduslepingu allkirjastamise saavutas süüdistatav kohtukolleegiumi hinnangul

küll pettusega aga see ei ole see pettuslik tegu, mille alusel teeb kannatanu varakäsutuse e ei

ole kelmuse koosseisuline pettus. Süüdistatava käitumist ei õigusta ka see, et tunnistaja Y,

kes oli OÜ X müügijuht, ei lugenud pärast A.Aasalt lepingu tagasi saamist enam läbi. Kuigi,

nagu kohtukolleegium juba korduvalt rõhutas, ei oma see konkreetne asjaolu kelmuse

koosseisulise

petuteo

e

objektiivse

teokoosseisu

tuvastamisel

tähtsust,

nõustub

kohtukolleegium sellega, et A.Aas eiras heausksuse põhimõtet. Isikutel tuleb omavahelistes

suhetes heauskselt käituda ning on keelatud õiguste teostamine üksnes eesmärgiga teisi

isikuid kahjustada (TsÜS § 138). Teiseks annab see käitumisstandard igaühele sõnumi, et tal

on lubatud teist isikut usaldada, sest seadus keelab teistsuguse käitumise.

See, kuidas isikliku käenduslepingu allkirjastamine tegelikult toimus on tõendatud tunnistaja Y

ütlustega ja tema ütlusi kinnitava kirjavahetusega. 29.09.2016 kella 09:13 e-kirjaga saatis Y

Andres Aasale käenduslepingu, märkides, kui kõik sobib, siis palun saada allkirjastatuna

tagasi. Andres Aas digiallkirjastas käenduslepingu 29.09.2016 kell 09:36. Võrreldes Y

saadetud

käenduslepingu

allkirjastamata

varianti

Andres

Aasa

allkirjastatud

käenduslepinguga, on viimase punkti 1.2 täiendatud ühe lausega: „Käendaja vastutus kehtib

sinnamaani, kuni Käendaja on seotud C OÜ-ga.“ Nende tehiolude pinnalt on selge, et

allkirjastatuna tagasi saatmist palus Y vaid siis, kui kõik selles lepingus A.Aasale sobib. Seega,

kui A.Aasale selles lepingus mingi punkt ei sobinud tulnuks see tsiviilõiguslikes suhetes kehtiva

heausksuse põhimõtte alusel aga ka kõiki loogikareegleid arvestades, uuesti kahepoolselt läbi

rääkida. Kui A.Aas aga saadab tagasi digiallkirjastatud lepingu, siis oli Y-l lubatud uskuda, et

kõik sobis ja seda nii enda poolt varem väljapakutu alusel (kui kõik sobib, saada palun

allkirjastatuna tagasi) aga ka heauskse käitumise põhimõtte alusel (TsÜS § 138), mis

muuhulgas annab ka sõnumi, et on lubatud teist isikut usaldada. Kui Y-l olid kõik alused olemas

selleks, et olla veendunud, et mingeid muudatusi tema poolt saadetud lepingus ei ole teine

pool teinud, siis miks peaks ta pärast teise poole sellekohast allkirjaga kinnitust, et tõesti kõik

sobis, veelkord oma lepingu varianti üle lugema. Y lepingu allkirjastamine ilma seda

veelkordselt läbi lugemata on igati loogiline ja inimlikult täiesti mõistetav.

Kohtukolleegiumi hinnangul on praeguses asjas tegelikult kõige olulisem küsimus see, mis

puudutab tellimusi kuna just tellimuste esitamisega on loetud kuritegu alanuks ja just tellimuste

esitamisega on kannatanu viidud eksimusse. Nagu juba eelnevalt märgitud, kelmuse

ettevalmistav staadium, kuhu jääb ka käenduslepingu sõlmimine, ei ole veel karistatav.

Apellandi arvates on välistatud A.Aas´a vastutus kelmuses, kuivõrd õiguslikult vastutaks A.Aas

KarS § 209 lg 1 järgi vaid juhul, kui tal oli juba enne lepingu sõlmimist eesmärgiks selle

tingimusi mitte täita. Apellandi arvates ei saa isik vastutada kelmuse järgi lepingu täitmisel

tekkida võivate raskuste, probleemide eest (näit maksejõuetus või selle tekitamine). Selleks

lepinguks, millise sõlmimise momendil pidanuks kaitsja arvates olema süüdistataval eesmärk

mitte täita lepingu tingimusi ja millise täitmise käigus on tekkinud probleemid, on kaitsja arvates

seega koostöölepingud. Sellest seisukohast saavadki alguse kõik ebakõlad apellatsioonis.

See ei tulene seadusest, see nö reegel on kaitsja enda poolt paika pandud ja nüüd nõuab ta

selle seisukoha juurutamist kohtuotsuses. Tegelikult on nii süüdistus kui ka maakohus selgelt

väljendanud oma positsiooni ja nimelt seda, et lepingud, mille käigus lõi süüdistatav ebaõige

ettekujutuse tegelikest asjaoludest on konkreetsed kauba ostu- müügi lepingud. Ostusoovi

väljendab tellimus, müüki kinnitab kauba vastuvõtmine-üleandmine. Selline ostu-müügi vorm

on küll kokku lepitud koostöölepingutes, kuid nagu juba öeldud ainuüksi koostöölepingust

kauba tarnimise kohustust ja seega ka varakäsutuse tegemise kohustust ei tulene ja selleks,

et kannatanu teeks varakäsutuse tuli esitada tellimus, mis on nö teatud kauba ostu

tahteavalduse väljendamine ja mis oli piisav varakäsutuse tegemiseks kannatanu poolt.

Kaitsja leiab, et X OÜ arvetel tellimustele viitamine ei ole piisav tõendamaks, kas need

tellimused olid olemas ja mis peamine, millal need tellimused on üldse esitatud.

Kohtukolleegium leiab vastupidiselt kaitsjale, et tellimuste olemasolu tõendamiseks piisab ka

sellest, et nendele viidatakse arvetel ja tegelikult ka sellest, et kaup ostjale tarniti ja ta selle

vastu võttis. Kohtukolleegiumi seisukohast ei saa kohe kindlasti väita seda, et süüdistatav pole

mingit kaupa tellinud ja talle on kannatanu poolt oma äranägemisel valitud kaup

omaalgatuslikult kullerfirma poolt kohale toodud, mille süüdistatav ka vastu võttis ja veel enam,

millest enamuse ka edasi müüs. Selle variandi kohtukolleegium välistab. Tõsi on see, et

kriminaalasja juures ei ole eraldi dokumendina kirjalike tellimusi, kuid samas on teada, et

tellimused olid esitatud ja teada on ka tellimuste numbrid. Nagu kannatanu selgitas kohtus

toimus tellimuste esitamine üldjuhul tellimiskeskkonnas elektrooniliselt ja sealt sai tellimus ka

numbri jne. Tellimus ei pea olema kirjalikult vormistatud dokument. See võib olla esitatud

veebikeskkonnas aga võib olla ka suuline. Kui veebikeskkonnas esitatakse tellimus, tuleb ka

aktsept sellele veebikeskkonnas e just tellijale e just A.Aasale. Kohtukolleegium peab

vajalikuks viidata kahele Riigikohtu otsusele (3-1-1-45-11; 3-1-1-28-12), millest üks on tehtud

küll väärteoasjas ja kumbki nendest ei ole päädinud süüdi mõistmisega, kuid mis on arutatava

kaasuse asjaolusid arvestades asjassepuutuv mitme selles väljendatud seisukoha tõttu.

Esiteks, nii toidu tellimine restoranis kui ka joogi tellimine spaas on toimunud suulises vormis

ja mingit nö nähtavat ja katsutavat jälge tellimustest ei ole. On vaid faktid, et tellimus võeti

täitmiseks, söögid, joogid toodi kohale, tellijad kasutasid need ära e söödi ja joodi ära, kuid

nende eest ei maksnud. Otsuses 3-1-1-45-11 leidis Riigikohus, et maa- ja ringkonnakohus

märkisid otsustes põhimõtteliselt õigesti, et toidu ja joogi tellimisel ja selle tellimuse täitmiseks

võtmisel sõlmiti iga kord toitlustusasutuse (müüja) ja R. L.-i (ostja) vahel tsiviilõiguslikud ja

kohest täitmist eeldavad müügilepingud, millest lähtuvalt eeldasid müüjad, et R. L.-il oli nii

maksmisvõime kui ka maksmistahe tellimuse eest ka kohe tasuda. Tasumisest keeldudes

avaldas R. L. lepingu kohese täitmistahte puudumist. Tegeliku täitmistahte eelnev avaldamine

viis müüjad eksimusse müügilepingu tegelikest asjaoludest. Otsuses 3-1-1-28-12 on samuti

Riigikohus nõustunud ringkonnakohtu arutluskäiguga kelmuse objektiivse koosseisu

olemasolu kohta M. K. käitumises. Kriminaalasjas on tuvastatud, et M. K. tarvitas OÜ T spaa

baarist tellitud jooke. Selline käitumine lõi baari töötajale konkludentselt mulje, et ta on

võimeline ja kavatseb jookide müümisele teha ka endapoolse vastusoorituse - jookide eest

tasuda. Tegelikult aga M. K. jookide eest tasumiseks vajalikud vahendid puudusid ja

tehingusse astumise hetkel - jookide ostmisel - puudus tal ka maksevalmidus. Varakäsutuse

tulemusel sai M. K. tarvitatavate jookide näol varalist kasu. Nendest Riigikohtu seisukohtadest

võib üheselt teha järelduse ja nö üle kanda praegusesse vaidlusesse järgmised

apellatsiooniväidetele vastupidised seisukohad : 1) Tellimust ei pea tõendama kirjalikus vormis

paberkandjal väljendatud tahteavaldusega. Piisab sellest, mis on praeguses kaasuses

tuvastatud – tellimuste numbrid, sisu ja tellimuste tegemise aeg. 2) tellimuse esitamisega

avaldab ostja ka selle tellimuse täitmistahet ja tellimuste esitamine lõi kannatanule

konkludentselt mulje, et ostja(tellija kavatseb ka kauba eest tasuda ja seetõttu tegi ka

kannatanu varakäsutuse. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et praeguses menetluses on jutt

ainult maksevalmidusest ebaõige ettekujutuse loomisest kannatanule ja seetõttu on oluline,

et kannatanule väljendati tellimuste esitamisega just nende täitmistahet e kavatsust kauba eest

tasuda.

Traditsiooniliselt liigitatakse pettuse eseme moodustavad faktilised asjaolud välis- ja

sisemaailma puudutavateks. Sellise jaotuse on omaks võtnud ka kohtupraktika. Nii leidis Riigi

kohtu kriminaalkolleegium kriminaalasjas A. K. ja A. F. süüdistuses KarS § 209 järgi (3-1-1-

98-09), et tegelikud ehk faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad

sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse, kusjuures sellised

asjaolud võivad isiku aspektist olla nii välised (nt makse võimelisus) kui ka sisemised (nt

maksmis valmidus). Oluline on siiski, et tegemist oleks asjaoludega, mis kujundavad või

määravad kannatanu otsust teha varakäsutus, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike

asjaoludega

(P.Pikamäe.

Mõningad

kelmuse

üldkoosseisu

sisustamisprobleemid

kohtupraktikas. Juridica 2011/2). Siinjuures peab kohtukolleegium veelkord viitama ühele

apellatsioonis esitatud veale, mis kinnitab, et apellandile ei ole päris selge konkludentse e

tähendusliku pettusliku teoga kelmuse toimepanemine. Vaidlust ei ole selles, et nii süüdistus

kui ka maakohus räägivad sellest, et pettuslik tegu seisńes ebaõige ettekujutuse loomises

süüdistatava poolt kannatanus just maksevalmiduse osas. Apellatsioonis väidab kaitsja kord,

et ei ole tõendatud mitte ühtegi A.Aas´a poolset tegu, kus ta oleks otseselt C OÜ

majanduslikust seisust rääkides tekitanud vale ettekujutuse äriühingu maksevalmidusest

ning võimendas seda ka enda tegevusega käenduslepingu sõlmimisel. Teine kord aga märgib,

et seda kummastavam ja sisutum on aga maakohtu järeldus, et Andres Aas on kannatanule

teadlikult loonud ebaõige ettekujutuse C OÜ maksevõimest. Tähelepanelik otsuse lugeja võib

kindlalt väita, et maakohus ei ole kordagi isegi mitte kasutanud väljendit maksevõime,

rääkimata sellest, et maakohus oleks teinud järelduse, et A.Aas on kannatanule loonud

ebaõige ettekujutuse C OÜ maksevõimest.

Mis puudutab kaitsja etteheidet selle kohta, et justkui ei ole käesolevas menetluses ilma nö

oma silmaga tellimust nägemata võimalik tuvastada aega, millal see tellimus on tehtud, siis

sellega kohtukolleegium ei nõustu. Eitada ei saa seda, et konkreetne kuupäev konkreetsel

paberil või elektroonilisel tellimusel oleks ideaalne. Samas ei saa kuidagi nõustuda sellega, et

olukorras, kus tellimuse esitamise aeg on tagantjärgi tunnistatud pettuse toimepanemise

momendiks, ei ole tellimuse esitamise aeg tuvastatav ilma, et konkreetne kuupäev oleks kuskil

fikseeritud. Kuriteo toimepanemise aeg ei pea olema tuvastatud konkreetse ajahetkena ja

kohtupraktikas on juba omaks võetud, et see võib olla ka tuvastatud mingi ajavahemikuna.

Kuriteo toimepanemise aeg on oluline kindlasti siis, kui süüdistatav väidab, et tal on alibi e et

ta ei viibinud kuriteo toimepanemise ajal kuriteo toimepanemise kohas. Käesolevas

kriminaalasjas on selge, et süüdistatav viibis tellimuste esitamise ajal sealsamas, kus ta esitas

tellimused ja alibi küsimus ei saa isegi mitte aktualiseeruda. Teine olukord, mil võib

toimepanemise aeg omada olulist rolli on kuriteo aegumise küsimus ja eriti kui see on nö

piiripealne. Käimasolevas kohtumenetluses vaieldi kuriteo aegumise küsimus ära maakohtu

eelistungil ja maakohus ütles selles osas oma seisukoha välja süüdistatava kohtu alla andmise

määruses. Maakohus leidis, et süüdistatavale etteheidetav kuritegu ei ole aegunud ning

fikseeris ka kuriteo toimepanemise ajavahemiku.

Kaitseaktis taotles kaitsja kriminaalmenetluse lõpetamist aegumise tõttu, kuivõrd leping X OÜ-

ga sõlmiti 01.12.2015 ning aegumine saabus 01.12.2020. Prokurör vaidles eelistungil

kriminaalmenetluse lõpetamise taotlusele vastu, kuna süüdistuses lähtutakse selles, et Andres

Aas pani talle etteheidetavad teod toime ajavahemikul 28.09.2016-14.11.2016, mil esitas

kannatanule kauba tellimused. Teo toimepanemise ajaks ei ole 2015 koostöölepingu

sõlmimine. Maakohus märkis oma 22.12.2021 määruses, et praegusel juhul ilmneb

süüdistusaktist, et X eksitamine tehingupartnerite A OÜ ja C OÜ maksevalmiduse osas toimus

kauba tellimuste esitamisel ajavahemikul 28.09.2016-14.11.2016. Kaubad kogumaksumusega

27 879,02 eurot jõudsid Andres Aasa valdusesse 28.09.2016, 11.10.2016, 04.11.2016, ja

14.11.2016. Kaupade eest ei tasutud. Seega saab süüdistusakti pinnalt tõdeda, et kuriteo

lõpuleviimise hetkeks KarS § 81 lg 1 tähenduses on kõige hiljemalt 14.11.2016. Siiski ei saa

jaatada Andres Aasale etteheidetava kelmuse aegumist, kuivõrd nii süüdistusaktist kui

kaitseaktist ilmneb, et kohtueelses menetluses kohaldati Andres Aasale 09.05.2018 tõkendit

elukohast lahkumise keeld kuni 09.05.2019. Kaitsja leidis, et selle tõkendi kohaldamiseks

puudusid igasugused seaduslikud alused ja põhjendused, kuid samas kinnitas, et kohtueelses

menetluses uurimiskaebemenetluses tõkendi kohaldamist ei vaidlustatud. Riigikohtu

praktikast (vt RKKK otsus nr 1-15-11032 p 24) tuleneb, et kohtueelses menetluses kohaldatud

elukohast lahkumise keelu määruse õiguspärasust kohtumenetluses enam hinnata ei saa.

Seega katkestas 09.05.2018 tõkendi kohaldamine Andres Aasale kuriteo aegumise KrMS §

81 lg 5 p 1 mõttes ning KrMS § 81 lg 6 tulenevalt algas katkenud aegumine uuesti 09.05.2018.

KarS § 81 lg 1 p 2 näidatud viieaastane aegumistähtaeg täituks 09.05.2023. Järelikult ei ole

Andres Aasale etteheidetav kuritegu veel aegunud, mistõttu jääb rahuldamata kaitsja taotlus

aegumise tõttu kriminaalmenetlus lõpetada.

Maakohus on vaidlustatud otsuses, et ei ole tõendatud, et X OÜ 28.09.2016 varakäsutus A

OÜ-le kauba osas (arve 28.09.2016) summas 8427,83 eurot on tehtud Y eksimuse tõttu. Selles

osas süüdistuse mahtu otsusega vähendati.

C OÜ sai X OÜ kliendiks alles 2016 sügisel. See tähendab, et Andres Aas C OÜ esindajana

pidi 2016 aasta sügisel väljendama Y-le soovi osta C OÜ-le Lassie AW 16 tooteid. Y ja Andres

Aasa vaheline 28.-29.09.2016 e-kirjavahetus tõendabki Lassie tellimuse kinnitamist C OÜ

nimele ning Andres Aasa soovi need kaubad kätte saada. Kohus loeb tõendatuks, et Andres

Aas pettis 2016 aasta sügisel X OÜ müügijuhti Y C OÜ maksevalmiduses tarnitava kauba eest

tasuda.

Maakohus ei tuvastanud tellimuste tegemise aega paljasõnaliselt. Maakohtu otsuses on pikk

ja põhjalik analüüs selle kohta, kuidas maakohtul kujunes seisukoht tellimuste esitamise aja

osas. Tunnistaja Y ütlustest ilmnes, et hooajakaupadel oli pikk ettetellimise aeg. Samas need

kaubad, mis olid laos, seal ei olnud pikki tarneaegu. Need kaubad tarniti üldjuhul paari-kolme

päeva jooksul. 2016 sügisel oli laos kohe saada lastetarbeid - pudeleid, tasse, lutte, samuti ka

natuke Lassie lasteriideid. Süüdistatava Andres Aasa ütlustest nähtub sarnaselt, et A OÜ arve,

millel kaubaks rinnapumbad, lutipudelid ja muu selline, neid ei pidanud pikalt ette tellima.

Nende tellimise aeg oli äkki nädal. X OÜ 04.11.2016 arvel A OÜ-le on kaubaks lutid, laste

lauanõud- ja söögiriistad, kergkärud, turvaistmed jms. Kohus järeldab tunnistaja ja

süüdistatava ütlustest, et A OÜ-le esitatud 04.11.2016 arvel märgitud kaupade ettetellimise

aeg oli lühike. Järelikult oli nende kaupade tellimus tehtud eelduslikult oktoobri lõpus, ilmselgelt

ajal, mil müügijuhiks oli Y ning ajal, mil Y ei olnud veel avastanud käenduslepingusse tehtud

täiendust. Lisaks oli olukord nende kaupade tellimise ajaks selline, kus Andres Aasa juhitavad

A OÜ ja C OÜ olid saanud kätte kumbki esimese Lassie lasterõivaste tarne ning arvete

tasumise tähtaeg (28.09.2016 arve puhul oli see 28.10.2016 ning 12.10.2016 arve puhul

26.10.2016) ei olnud veel saabunud või oli just saabunud. Järelikult ka X OÜ varakäsutus A

OÜ-le 04.11.2016 (arve 04.11.2016) kauba osas summas 4019,88 eurot on tehtud seetõttu,

et Y ekslikult arvas Andres Aasa eelnevate lubaduste valguses ja kauba vastuvõtmise põhjal,

et ka see arve tasutakse.

Mis on aga see erinevus, mis toob kaasa erinevalt viidatud Riigikohtu lahenditest süüdimõistva

kohtuotsuse e miks praegusel juhul on alust rääkida kelmusest karistusõiguslikus mõttes.

Riigikohus leidis mõlemas otsuses, et tuvastamata on kelmuse süüteokoosseisu subjektiivne

külg – tahtlus. Nii on otsuses 3-1-1-45-11 selgitanud, et käesoleva väärteoasja

menetlusesemeks on kuus väärteoprotokolli, millest ühestki ei nähtu kelmuse koosseisu

tuvastamiseks nõutavat faktilist asjaolu - R. L.-i otsest tahtlust juba toitu ja jooke tellides jätta

nende eest maksmata. Asjaolu, et R. L. keeldus maksmisest ei ole piisav, et teha järeldust

tema tahtluse ja selle liigi kohta KarS § 209 tähenduses. Põhimõtteliselt ei ole välistatud, et

ostja taganeb tellitud kauba eest tasumisest hoopis võlaõigusest tuleneva õiguse

alusel. Teises otsuses e otsuses 3-1-1-28-12 leidis Riigikohus, et kannatanu eksitusse viimise

ja tema poolt ennast kahjustava varakäsutuse tegemine üksi ei ole siiski piisavad,

kvalifitseerimaks isiku käitumist kelmusena. Kelmus on karistatav üksnes tahtliku teona. Isiku

kelmuses süüditunnistamiseks võib ta küll varalist kasu saada kaudse tahtlusega, kuid

kannatanu eksitusse viimiseks on vajalik otsene tahtlus. Arutatava kriminaalasja kontekstis

tähendab see vajadust tuvastada, et M. K., teades spaa baarist jooke tellides, et ta peab nende

eest eraldi tasuma, lõi otsese tahtlusega baari töötajale mulje endast kui maksejõulisest ja

maksevalmidusega kliendist, kuigi tal puudus tasumiseks tahe ja võimalus. Tähelepanuta (ja

seega ka ümber lükkamata) on seejuures jäänud maakohtu poolt tuvastatu, et süüdistatav,

külastades elus esimest korda spaad, arvas, et joogid on kinkekaardi hinnaga kaetud, samuti

temaga koos viibinud T. T. ja S. S.-i ütlused selle kohta, et nad arvasid „luksusliku

spaakülastuse“, nagu see oli kirjas kinkekaardil, hinnas sisalduvat ka alkohoolseid jooke, ning

et neile ei selgitatud, et jookide eest tuleb eraldi tasuda. Kriminaalkolleegiumi hinnangul pole

usaldusväärselt tõendatud M. Kandle elukogemustele tuginev teadlikkus sellest, et spaa

baarist tellitud jookide eest tuleb eraldi tasuda.

Viidatud otsuses 3-1-1-45-11 p 8 on Riigikohus rõhutanud, et subjektiivsest küljest eeldab

kelmus tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. KarS § 209 lg 1 järgi peab aga tegelikest

asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine olema teadlik. Seega, petmise osas tuleb tuvastada

teo toimepanijal otsene tahtlus (KarS § 16 lg 3). Subjektiivse külje nõuetekohane tuvastamine

võimaldab tsiviilõigusliku lepingu rikkumisena vaadeldaval juhul hinnata, millistel asjaoludel

tekkis isikul tahtlus lepingutingimusi eirata. Sellest sõltuvalt tuleb olukorda käsitada kas

lepingurikkumisena tsiviilõiguslikus tähenduses või süüteona karistusõiguslikus tähenduses.

Üldise arusaama kohaselt tähistatakse pettust koosseisus sõnadega „tegelikest asjaoludest

ebaõige ettekujutuse loomine“. Praegusel juhul on loetud pettuseks asjaolu, et tellimuste

esitamise ajal puudus süüdistataval tegelikult maksmisvalmidus e juba sel ajal ei olnud

süüdistataval kavatsus tellitava kauba eest maksta. Ta varjas tellimuste esitamisega oma

maksevalmidust ja lõi selliselt aktiivse tegevusega e tellimuste esitamisega kannatanul

ebaõige ettekujutuse sellest, et ta on valmis ka maksma kauba eest. Õiguskirjanduses on

selgitatud, et TsÜS § 75 lg 1 teise lause järgi on määrav tahteavalduse objektiivne väärtus ehk

see, kuidas oleks tahteavaldusest aru saanud sarnane heas usus tegutsev mõistlik isik, võttes

arvesse kõiki tahteavalduse tegemisega seotud asjaolusid, milleks tuleks mõistliku isiku

kriteeriumist lähtuvalt arvesse võtta õigussuhte olemust, isiku käitumise eesmärki, vastava

tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid (I. Kull. Tsiviilseadustiku

üldosa seadus. Komm. vlj. Tallinn: Juura, 2010. § 75 komm 3.2.2.). Iga mõistlik isik saab aru,

et kui esitatakse tellimus mingi kauba saamiseks siis sellega väljendatakse tahet ka selle

kauba eest maksta.

Maksmisvalmidus on isiku aspektist nö sisemine asjaolu, mis kujundab või määrab kannatanu

otsust teha varakäsutus. Kelmusega seonduvad sisemised asjaolud on inimese psüühikaga

seonduvad asjaolud nagu kavatsused, motiivid, uskumused, teadmised ja ettekujutused.

Ebaõige ettekujutuse loomine hõlmab endas valetamist. Miks praegusel juhul on maakohus

leidnud, et süüdistatava poolt tellimuste esitamine on karistusõiguslikult sanktsioneeritav, on

süüdistatava enda tegutsemine enne ja pärast tellimuste esitamist. Just see on see erinevus,

mis annab põhjendatud alusel erinevalt eelviidatud Riigikohtu lahendites leitule väita, et juba

tellimusi esitades oli süüdistataval tahtlus tellimustes loetletud kauba eest maksmata jätta e

tema eesmärgiks oli tegelikult saada varalist kasu. Maakohus on oma otsuses vägagi

põhjalikult ja veenvalt põhjendanud, miks leiab, et süüdistatava käitumine on hinnatav

karistusõiguslikult kelmusena e kelmuse subjektiivset külge. Seejuures on maakohus

samamoodi veenvalt esmalt ümber lükanud väite, et tegemist on makseraskustega.

Kohtukolleegium ei pea vajalikuks üle korrata maakohtu põhjendusi, kuid süüdistatava

teoeelne käitumine – käenduslepingus ühepoolselt muudatuse tegemine ja seejärel

kannatanule teatamine, et ta on nõus kannatanu poolt allkirjastamiseks esitatud lepingu

projektiga ilma muudatusteta, pärast kannatanu poolt selle lepingu allkirjastamist praktiliselt

kohene ja seejuures kaubale, mis oleks nö koheselt saadav ja millele ei ole pikki tarnetähtaegu

– ja teojärgne käitumine- tellimuste alusel saadud kauba edasimüümise eest sai raha kätte,

kuid kannatanule raha üle ei kandnud, kandis raha valdavas enamuses üle endaga seotud

Liisa SIA kontole, endale kuuluvate A OÜ ja C OÜ osade võõrandamine 14.11.2016 V OÜ-le,

seejärel võttis ika veel vastu X OÜ-lt hilisema maksetähtajaga kaubad ja saatis veel

ajavahemikul 14.11.2016-18.11.2016 Eesti Posti AS-i vahendusel Vene Föderatsiooni 16

pakki sai veel kuni 24.11.2016 Coop Pank AS-i vahendusel Vene Föderatsioonist sularaha,

mille kandis edasi Liisa SIA kontole – ei jäta ühtegi kahtlust selles , et A.Aas tegutses

eesmärgipäraselt ja planeeritult juba enne tellimuste esitamist ning kasutas viimase

võimaluseni C OÜ ja A OÜ juhatuse liikmena võimalust X OÜ-lt kaubad kätte saada, need

realiseerida ja kauba eest X OÜ-le mitte maksta. Järelikult tahtis ta jätta X OÜ kauba eest

saada olevast rahast ilma ehk tahtis kahju saabumist X OÜ-le.

Eeltoodu põhjal leiab kohtukolleegium, et süüdistatava käitumisele on antud õige

karistusõiguslik hinnang ning apellatsiooni väide, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust on paljasõnaline.

Kaitsja taotleb ka tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Põhjendused, mis selles osas on esitatud

apellatsioonis kattuvad sisuliselt maakohtus esitatud samasisulise taotlusega. Nimelt on

kaitsja jätkuvalt seisukohal, et tsiviilhagi on esitatud hilinemisega ning lisaks veel ajal, millal

kriminaalmenetlus oli juba lõpetatud, mistõttu tsiviilhagi ei tohiks kuuluda läbivaatamisele

antud kriminaalasja raames ja maakohus ei ole eeltoodud asjaoludele samuti oma hinnangut

ega põhjendust andnud. Vastupidiselt kaitsjale leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsuses

esitatud põhjendustega on juba apellatsiooniväited selles osas ümber lükatud. Maakohtu

otsuses esitatud põhjendused on asjakohased, veenvad ja ammendavad ning kuna

kohtukolleegiumil neile midagi omalt poolt lisada ei ole, ei pea kolleegium vajalikuks neid ka

üle korrata.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab

kohtukolleegium Harju Maakohtu 25.augusti 2022 otsuse Andres Aasa suhtes muutmata ja

apellatsiooni rahuldamata.

Süüdistatava kaitsja adv. Madis Mahlapuu esitas õigusabikulude hüvitamise taotluse. Taotluse

kohaselt kulutas ta apellatsioonimenetluses kaitsetoimingute peale kokku 9 tundi ja 30 minutit.

Tund aega tutvus kaitsja maakohtu otsusega ja 8 ½ tundi koostas ta apellatsioonkaebust.

Kohtukolleegium peab apellatsiooni koostamisele kulunud aega ülepaisutatuks. Apellatsioonis

on esitatud suures osas needsamad väited, mis kaitsja esitas kaitsekõnes. Maakohtu otsusele

tehtud etteheited, mis on tekkinud tõesti pärast otsusega tutvumist on apellatsiooni pikkust

arvestades vaid väike osa sellest. Kohtukolleegium peab põhjendatud ajakuluks apellatsiooni

koostamisele 5 tundi. Maakohtu otsusega tutvumise aeg 1 tund on põhjendatud. Seega on

kokku põhjendatud ajakulu 6 tundi ja hüvitamisele kuuluv kaitsjatasu on 324 eurot, millele

lisandu käibemaks 64,80 eurot. Kokku kuulub kaitsjale hüvitamisele 388,80 eurot. Kuna KrMS

§ 185 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1

punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon

on esitatud, siis tuleb menetluskulud süüdistatavalt välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/