3-22-1054/50 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Maret Altnurme

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.09.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1054

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 25.04.2022

otsusele nr 12203140068-1

Menetlusosalised

Kaebaja – X, riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja MS

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20.06.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

21.09.2022 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.06.2022 otsus

haldusasjas nr 3-22-1054 muutmata.

2. Asendada avaldatavas lahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

3. Tõlkida kohtuotsus kaebajale inglise keelde, v.a osad „Asjaolud ja menetluse käik“

ning „Menetlusosaliste seisukohad apellatsioonimenetluses“.

4. Jätta

apellatsiooniastmes

osutatud

menetlusabi

kulud

riigi

kanda.

Muud

apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.10.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-22-1054

2(7)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Nigeeria kodanik X saabus Ukrainast Poola kaudu 13.03.2022 Eestisse ning esitas

14.03.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse. Tema Ukraina elamisloakaart kehtis kuni

01.04.2022.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 25.04.2022 otsusega nr 12203140068-1 X

rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) §

20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi (p 1), tegi X-

le väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse

lahkumiseks Nigeeriasse vabatahtliku täitmistähtajaga 30 päeva (p 2) ning kohaldas VSS § 74

lg 1 alusel sissesõidukeeldu 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3).

X selgitas 08.04.2022 toimunud vestlusel, et ta ei saa Nigeeriasse naasta seal valitseva

ebaturvalisuse tõttu, sest seal tegutsevad bandiidid ja Boko Haram. Inimesi röövitakse ning ka

taotleja koju murti paaril korral sisse. Kannatada sai taotleja ema. Kui taotleja peaks Nigeeriasse

tagasi minema, võidakse tema koju sisse murda või tänaval rünnata. Taotlejal pole Nigeeria

riigivõimudega probleeme olnud, samuti pole tal olnud probleeme usu, poliitilise meelsuse,

rassi, rahvuse ega sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu.

Eelnevast nähtub, et taotleja ei ole väljendanud kartust riigivõimu ega mitteriikliku osapoole

ees, kelle eest riik ei saa või taha kaitset pakkuda (VRKS § 19 lg 5). Taotleja väljendatud hirm

ei ole seotud ühegi VRKS § 4 lg-s 1 kajastatud alusega ning ta ei vasta pagulasseisundi

kriteeriumitele.

Taotleja pole samuti isiku, kes vastaks VRKS § 4 lg-s 3 sätestatud täiendava kaitse saaja

määratlusele. Taotleja on pärit Lõuna-Nigeeriast Lagose osariigist, kus EUAA hinnangul ei ole

üldine olukord selline, et juhusliku vägivalla tase ohustaks pelgalt seal viibimise tõttu

tsiviilisikute elu. Nigeerias puuduvad õiguslikud takistused riigisiseseks liikumiseks. Nigeeria

lõunaosa ei ole taotleja elule ohtlik.

VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist

lahkumiseks. VSS § 72 lg 2 p 2 järgi võib lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui

välismaalasele ei anta elamisluba või rahvusvahelist kaitset seetõttu, et elamisloa või

rahvusvahelise kaitse saamise taotlus on põhjendamatu. Kuna taotleja tegi vastustajaga

rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd, ta ei esitanud valeandmeid, ei võltsinud dokumente

ega takistanud menetlust muul moel, on põhjendatud vabatahtliku täitmistähtajaga ettekirjutuse

tegemine. Puuduvad takistused lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Taotleja viibib Eestis alates

13.03.2022, tal ei ole Eestis ega Euroopas vara, ta ei tööta ega pole töötanud Eestis või

Euroopas, tal ei ole Eestis sugulasi. Taotlejal on enda ütluste kohaselt Tšehhis vend, kes elas

enne 10 aastat Ukrainas ja põgenes Ukrainast sõja eest Tšehhi. Venna Ukraina kodanikust naine

ja nende ühine poeg on Rootsis. Taotleja ei tea, kas vend või tema pere on saanud Euroopa

Liidus ajutise kaitse või mingi muu seadusliku aluse. Sugulaste Euroopa Liidus elamine ei

takista lahkumiskohustuse täitmist. Taotleja tervis on korras. Kuna taotleja on Nigeeria

kodanik, tal on kehtiv Nigeeria pass ning ta on elanud enamiku oma elust Nigeerias, on

põhjendatud Nigeeria määramine sihtriigiks (VSS § 17 lg 1).

Vastavalt VSS § 74 lg-le 1 kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu 3 aastaks.

Praeguses asjas on sissesõidukeelu kohaldamise hindamisel kaalukaks asjaoluks see, et isik

3-22-1054

3(7)

üritas pärast Ukrainast Poola sisenemist edasi minna Eestisse sooviga jääda Euroopa Liitu

õppima. Tal ei olnud õppimiseks ühtegi seaduslikku alust. Taotleja vanus ega terviseseisund ei

ole sissesõidukeelu kohaldamisel takistuseks. Isikul pole Eestis majanduslikke huve. Nigeerias

on tal vanemad, kaks venda ja sõbrad. Eestis ja Euroopas pole tal perekonnaliikmeid VSS § 29

lg 4 mõttes ning kaugemate sugulaste Euroopa Liidus elamine ei kaalu üles muid asjaolusid,

miks on sissesõidukeelu kohaldamine vajalik. Sissesõidukeelu kohaldamine tähtajaga 3 aastat

on proportsionaalne.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 25.04.2022 otsuse nr 12203140068-1

tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.

Kaebaja subjektiivne tagakiusukartus on objektiivsete asjaoludega tõendatud. Nigeeriasse

naastes võidakse kaebajat rünnata ning tema elu on ohus. Asjaolu, et kaebajal pole olnud

Nigeerias ametivõimudega probleeme, ei tähenda, et teda ei ähvardaks oht saada vägivalla

ohvriks. Kaebajal on põhjust karta Boko Harami. PPA analüüsis Nigeerias toimuvat

valikuliselt. Avalikud allikad ei kajasta tegelikku olukorda.

Lahkumisettekirjutus ei ole põhjendatud. Kaebaja soovib Eestis elada ja töötada. Elukeskkond

Eestis on kaebajale turvaline ning kaebaja väljasaatmine ei ole põhjendatud. Arvestamata jäeti,

et kaebaja põgenes Ukraina sõja eest. Kaebajale oleks tulnud anda ajutine kaitse. Sellist

võimalust kaebajale ei selgitatud.

Sissesõidukeelu kohaldamisel pole arvestatud kaebaja selgitustega. Kaebaja puhul esineb VSS

§-s 31 märgitud sissesõidukeelu määramist välistav asjaolu. Kaebaja ei ohusta Eesti

julgeolekut.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes oma otsuses toodud seisukohtade juurde.

5. Tallinna Halduskohus jättis 20.06.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus

PPA 25.04.2022 otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2).

Kaebaja sõnul lahkus ta Nigeeriast põhjusel, et seal ei ole turvaline ning ta soovis minna

õppima. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist

vähemalt ühel VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest, st rass,

usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalne grupp. Ehkki vastustaja selgitas kaebajale

tagakiusamise olemust, ei ole kaebaja välja toonud ühtegi sellist asjaolu. Kohtuistungil avaldas

kaebaja esindaja, et tagakiusukartust võiks hinnata poliitilise veendumuse alusel, kuid kaebajale

endale jäi esindaja selline seisukoht arusaamatuks. Kaebaja ei väitnud haldus- ega

kohtumenetluses, et tal oleks olnud Nigeerias probleeme poliitilise meelsuse tõttu või ta

kuuluks organisatsioonidesse või ühingutesse.

Veel väitis kaebaja esindaja, et kaebaja taotlus võis olla esitatud ka usulistel põhjustel, sest

Boko Harami rünnakud on suunatud kristlaste vastu. Tagakiusamine eeldab, et esineks

usuvabaduse raske rikkumine, mis riivab asjaomast isikut märkimisväärselt. Praeguses asjas ei

nähtu, et kaebajale oleks Nigeerias elades saanud osaks tagakiusamine usulistel põhjustel.

Isikud, keda ei ole alust kvalifitseerida pagulaseks, võivad teatud tingimustel kvalifitseeruda

täiendava kaitse saajaks (VRKS § 4 lg 3). Võrreldes Euroopa riikidega, on Nigeeria turvalisuse

tase madalam ning samuti tegutseb Nigeerias Boko Haram, mis on kujunenud Nigeeria

julgeolekuohuks. Pelgalt sellel alusel ei saa aga väita, et Nigeeriasse naastes oleks kaebaja

reaalses ohus. Kaebaja on kinnitanud, et tal puuduvad Boko Haramiga isiklikud kokkupuuted.

Ta on kirjeldanud ühte intsidenti, kus Nigeerias murti nende majja sisse, ent tegemist oli

juhusliku sündmusega. Ei ole usutav, et sissetungis võiks süüdistada Boko Harami ja selle

liikmeid. Kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, miks tema on Boko Harami poolt enam

ohustatud kui mistahes teine Nigeeria elanik. Samuti pole ta põhjendanud, miks võiks tema

3-22-1054

4(7)

suhtes juhusliku vägivallaakti toimumise tõenäosus olla oluliselt kõrgem. Ei ole teada, et

Lagose osariigis toimuks relvakonflikt.

Kuna kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus ei ole põhjendatud, puudub tal seaduslik alus Eestis

viibida (VSS § 2 lg 1) ning vastustajal tuli teha lahkumisettekirjutus (VSS § 7 lg 1). VSS § 9

lg-s 1 sätestatud alused seadustamisettekirjutuse tegemiseks puuduvad. Kaebajale määrati

lahkumistähtaeg 30 päeva, mis on maksimaalne võimalik tähtaeg (VSS § 72 lg 5). Kaebaja ei

ole toonud välja, et tal ei ole võimalik selle tähtaja jooksul lahkuda.

VSS § 74 kohaselt tuleb lahkumisettekirjutuses kohaldada üldjuhul sissesõidukeeldu kolmeks

aastaks. Haldusorgan võib kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või loobuda selle

kohaldamisest, kui seda tingivad humaansed kaalutlused. PPA otsusest on selgelt arusaadav, et

humaanseid kaalutlusi ei esine. Asjaolu, et kaebaja ei soovi Nigeerias elada ja seal õppida, ei

tähenda humaansete kaalutluste esinemist.

Põhjendamatu on kaebaja väide, et tema suhtes kohaldub ajutise kaitse regulatsioon. Ajutise

kaitse andmist reguleerib Euroopa Nõukogu 04.03.2022 rakendusotsus (EL) 2022/382, millega

määrati kindlaks, et Ukrainast lähtub põgenike massiline sissevool direktiivi 2001/55/EÜ

tähenduses ning sellest tulenevalt on ette nähtud ajutise kaitse kohaldamine. Rakendusotsus

määratleb isikud, kellele tagatakse automaatselt ajutine kaitse. Kaebaja esindaja ei väida, et

kaebaja vastaks mõnele rakendusotsuse art 2 lg-s 1 või Vabariigi Valitsuse 08.03.2022

korralduse nr 66 „Ajutise kaitse andmine“ p-des 1 ja 4 kehtestatud kriteeriumile.

Rakendusotsuse art 2 lg-tes 2 ja 3 märgitud isikutel on õigus esitada Eestis rahvusvahelise kaitse

taotlus. Seda õigust kaebaja kasutas ning vastustaja tuvastas, et kaebajal ei ole välistatud oma

päritoluriiki tagasi pöörduda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 20.06.2022 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus esitatus seisukohtade

juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited.

Kaebaja on korduvalt selgitanud, et Nigeeriasse naastes võidakse teda rünnata ning tema elu ja

tervis on ohus. Asjaolu, et kaebaja ei väitnud alguses, et tema koju tungisid Boko Harami

liikmed, ei tähenda, et tegemist ei võinud olla Boko Harami tegevusega. Oluline pole asjaolu,

et kaebajale endale jäi halduskohtu istungil arusaamatuks, milles seisnes tema tagakiusukartus

poliitilise meelsuse alusel. Kaebajal ei ole õigusteadmisi, mis võimaldaksid tal õiguslikest

nüanssidest aru saada. Kohus oleks pidanud kaebaja väidet arvestama ja hindama. Asjaolu, et

kaebaja võib käia kirikus, ei tähenda, et kaebajat ei võida usulistel põhjustel taga kiusata.

Kaebajal tekib oht elule, kui ta naaseb koduriiki ja hakkab elama oma kodukohas, s.o alal, kus

elavad kristlased ja mida ründab Boko Haram. Sellised rünnakud võivad lõppeda kaebajale kas

tervisekahjuga või surmaga. Asjaolu, et teatud piirkondades ei toimu igapäevaselt

relvakonflikte, ei tähenda automaatselt, et samades piirkondades ei pruugi tegutseda nt Boko

Haram.

Selgusetu on, mille põhjal väitis kohus, et kaebaja lahkus Nigeeriast mitte tagakiusamise tõttu

või tõsise ohu eest, vaid soovist Euroopas õppida. Kaebaja on selgitanud, et tema elu oli ohus.

Kõige ohutum oli riigist lahkuda õppimise eesmärgil.

Arusaamatu on kohtu arvamus, et kaebaja võib Nigeerias valida elukohaks piirkonna, kus

puudub Boko Harami tegevus. Elukoha valiku küsimus olukorras, kus kaebaja elu võib olla

ohus, ei ole kohane. Elukoha valikust ei pruugi sõltuda ähvardatava isiku ohutus.

Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet, jättes asjaolud uurimata. Vastustaja ei selgitanud

kaebajale, milliseid tõendeid oleks võimalik oma väidete tõendamiseks esitada.

3-22-1054

5(7)

Lahkumisettekirjutus pole õiguspärane, sest vastustaja ja kohus pole arvestanud tagajärgi, mis

võivad saabuda kaebaja naasmisel päritoluriiki. Kaebajal on Eestis turvaline olla. Väljasaatmine

Nigeeriasse on vastuolus VSS §-ga 171.

Sissesõidukeelu kehtestamisel ei arvestatud kaebaja ütluste ja tegelike asjaoludega. Kaebaja

palus kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Vastustaja ei lahendanud seda taotlust

sisuliselt. Kaebaja puhul esineb VSS §-s 31 märgitud sissesõidukeelu määramist välistav

asjaolu. Kaebaja sooviks on Eestis töötada. Kaebaja põgenes sõja eest ega pruukinud

adekvaatselt hinnata temale antud infot. Seega pole sissesõidukeeld proportsionaalne.

7. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Halduskohus on igakülgselt analüüsinud, miks kaebaja ei kvalifitseeru pagulaseks või

täiendava kaitse saajaks VRKS § 4 tähenduses. Asjaolu, et EL-i liikmesriikides on turvalisem

kui Nigeerias, ei ole piisav pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi saamiseks. Kaebaja ei

lahkunud 2021. a mais Nigeeriast tagakiusamise tõttu, vaid soovist minna Ukrainasse õppima.

Kaebaja on esile toonud, et Nigeerias on palju vaesust ning Boko Haramist lähtuvat vägivalda.

Halduskohus on õigesti selgitanud, et puuduvad sellised rahvusvahelised hinnangud, millest

lähtuvalt tingib olukord Nigeerias isikutele igal juhul rahvusvahelise kaitse andmise. Kaebaja

esindaja välja toodud tagakiusamist, mis lähtuks kaebaja poliitilisest meelsusest või usust, ei

ole kaebaja ise kinnitanud. Siinjuures pole oluline, et kaebajal puuduvad õigusteadmised.

Kaebaja sai 08.04.2022 ja 22.04.2022 toimunud vestlustel vastustajale oma sõnadega selgitada,

mis põhjustel ta ei saa Nigeeriasse tagasi pöörduda. Kaebaja poolt esile toodust ei nähtu midagi

sellist, mis viitaks poliitilisele või usulisele tagakiusamisele. Abstraktne hirm, et Nigeeriasse

tagasi pöördumisel võib kaebaja elu või tervis sattuda ohtu, ei too kaasa rahvusvahelise kaitse

taotluse rahuldamist.

10. Vastustaja ei rikkunud haldusmenetluses uurimispõhimõtet. Asjaolu, et vastustaja tuvastas

tagakiusukartuse puudumise, ei tähenda, et vastustaja tegevuse tõttu jäid kaebajal esitamata

mingid tõendid, mis oleksid kinnitanud vastupidist. Kaebaja seisukohad on olnud järjekindlad

ja selged ning vastustaja ei ole kaebaja esile toodud faktilisi asjaolusid kahtlusi alla seadnud.

Taotlus jäi rahuldamata põhjusel, et kaebaja väited ei kinnitanud tema tagakiusamist VRKS §

4 lg 1 tähenduses ning olukord Nigeerias pole VRKS § 4 lg 3 mõttes selline, mis välistaks

kaebaja tagasipöördumise.

11. Kaebaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et tema eesmärgiks oli eelkõige ajutise kaitse

(VRKS § 5), mitte pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi saamine.

Vaidlus puudub selles, et kaebaja viibis enne 24.02.2022 Ukrainas, lahkus sealt sõja puhkedes

Poola ning jõudis 13.03.2022 Eestisse. Poolast lahkumise kohta on kaebaja selgitanud, et seal

anti talle 15-päevane tähtaeg, et lahkuda oma koduriiki (22.04.2022 ärakuulamise protokolli

küsimus nr 8), kuid kaebaja tuli sõbra kutsel Eestisse.

Euroopa Nõukogu 04.03.2022 rakendusotsuse art 2 lg 1 järgi kohaldatakse otsust järgmiste

isikute suhtes: 1) enne 24.02.2022 Ukrainas elanud Ukraina kodanikud; 2) kodakondsuseta

isikud ja muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanikud, kellel oli Ukrainas rahvusvaheline

kaitse või samaväärne riiklik kaitse enne 24.02.2022; 3) eelnimetatud isikute pereliikmed.

Ukrainas kehtiva alalise elamisloa alusel viibinud isikutele rakendub ajutine kaitse, kui nad

3-22-1054

6(7)

elasid Ukrainas seaduslikult enne 24.02.2022 ning nad ei saa turvalistel ja püsivatel tingimustel

oma päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda (rakendusotsuse art 2 lg 2). Kaebaja ei vasta

ühelegi eeltoodud kategooriale. Tal oli Ukrainas viibimiseks tähtajaline elamisluba kuni

01.04.2022.

Lisaks sätestab rakendusotsuse art 2 lg 3, et kooskõlas direktiivi 2001/55/EÜ art-ga 7 võivad

liikmesriigid kohaldada otsust ka teiste isikute suhtes, kes elasid seaduslikult Ukrainas ning kes

ei saa turvalistel või püsivatel tingimustel oma päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda.

Halduskohus on õigesti esile toonud, et Vabariigi Valitsuse 08.03.2022 korraldus nr 66 ei ole

ajutise kaitse saajate ringi laiendanud. Seega puudub kaebajal, kes viibis 24.02.2022 Ukrainas

tähtajalise elamisloa alusel, õigus saada ajutist kaitset. Isegi juhul, kui Vabariigi Valitsus oleks

rakendusotsuse art 2 lg 3 alusel ajutise kaitse saajate ringi laiendanud ka neile, kes viibisid

24.02.2022 Ukrainas tähtajalise elamisloa alusel, oleks ajutise kaitse andmine ikka võimalik

vaid eeldusel, et kaebaja ei saa turvalistelt ja püsivalt Nigeeriasse tagasi pöörduda. Seoses

täiendava kaitse üle otsustamisega on vastustaja aga õigesti tuvastanud, et olukord Nigeerias

pole selline, mis takistaks kaebaja tagasipöördumist.

12. Sõltumata sellest, kas tegemist oli VRKS § 4 või 5 alusel toimunud haldusmenetlusega,

sätestab VSS § 7 lg 1, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus

Eestis lahkumiseks. Vaidlus puudub selles, et kaebajal ei ole seaduslikku alust Eestis

viibimiseks. Arvestades, et kaebajale määrati lahkumisettekirjutuses maksimaalse pikkusega

vabatahtlik täitmistähtaeg (vastavalt VSS § 72 lg-le 4), ei ole põhjust rääkida

lahkumisettekirjutuse ebaproportsionaalsusest.

Käesolevas asjas ei esine VSS §-s 171 sätestatud väljasaatmise keeldu. Vastustaja ja

halduskohus on piisavalt põhjendanud, miks ei kujuta kaebaja väljasaatmine Nigeeriasse ohtu

kaebaja elule ja tervisele.

13. Vastavalt VSS § 74 lg-le 1 kohaldatakse lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu kolmeks

aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Sissesõidukeelu võib jätta humaansetel

kaalutlustel kohaldamata (VSS § 74 lg 4) või kohaldada seda lühemaks ajaks, kui

sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne (VSS § 74 lg 3).

Vastustaja ja halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja puhul puuduvad asjaolud, mis tingiksid

erandi kohaldamise. Kaebaja selgituste kohaselt soovib ta jätkata oma õpinguid Kiievi

Meditsiiniülikooli Poola osakonnas. Samas lõppes kaebaja Ukraina elamisluba juba

01.04.2022, samuti puudub tal seaduslik alus Poolas või mõnes muus EL-i liikmesriigis

viibimiseks. Kui kaebaja otsustas sõja puhkedes Ukrainast lahkuda, oleks ta pidanud naasma

Nigeeriasse ning meditsiiniõpingute jätkamise soovi korral taotlema korrakohaselt

viibimisalust, s.o viisat või elamisluba mõnes teises riigis. Kaebajale selgitati juba Poolas, et ta

peab lahkuma oma koduriiki, kuid sellele vaatamata otsustas kaebaja tulla hoopis Eestisse.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kaebaja ei suutnud talle antud infot

adekvaatselt hinnata. Kaebaja pidi mõistma, et kui tal ei ole võimalik Ukrainas enam olla, tuleb

tal tagasi pöörduda koju.

Kaebaja palus haldusmenetluses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, kuid ei esitanud

oma taotluse põhjenduseks väiteid, mida vastustaja pole 25.04.2022 otsuses analüüsinud. Seega

pole oluline, et vastustaja ei kajastanud otsuses kaebaja taotluse rahuldamata jätmist. Kaebaja

leiab apellatsioonkaebuses alusetult, et vastustaja pole sissesõidukeelu pikkust üldse kaalunud.

Vastavad kaalutlused sisalduvad 25.04.2022 otsuse II ptk p-s 2. Asjaolu, et kaebaja kujuta

endast ohtu Eesti julgeolekule, pole praeguses asjas relevantne.

3-22-1054

7(7)

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS §

108 lg 1). Kaebajale osutatud menetlusabi kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 118 lg 3).

Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)