2-16-7395/123 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 27.09.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-7395

Tsiviilasi

X (X) pankrotimenetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26.01.2022 määrus pankrotimenetluse

lõpetamise ja võlgniku kohustustest vabastamise kohta

Kaebuse esitaja ja liik

Y määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik X (pankrotis)

Pankrotihaldur Toomas Saarma

Vastuväite esitanud võlausaldajad:

Y, esindaja vandeadvokaat Tarmo Repp

Morellino OÜ, esindaja juhatuse liige RK

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta määruskaebemenetluses esitatud täiendavad tõendid vastu.

2. Harju Maakohtu 26.01.2022 määrus jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

3. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta Y kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud

1. Y (võlausaldaja I) esitas 11.05.2016 Harju Maakohtule avalduse X (võlgnik) pankroti

väljakuulutamiseks. Kohus kuulutas 03.10.2016 määrusega välja võlgniku pankroti ja nimetas

pankrotihalduriks Toomas Saarma (pankrotihaldur). Pankrotihaldur esitas 17.09.2021 kohtule

kinnitamiseks võlgniku pankrotimenetluses koostatud lõpparuande. Koos aruandega esitas

haldur tasutaotluse. Lõpparuandele esitasid vastuväited võlausaldaja I ja Morellino OÜ

(võlausaldaja II).

Võlausaldajate vastuväited

2. Võlausaldaja I leidis, et lõpparuandes oli käsitlemata võlausaldaja esitatud nõude

tunnustamise hagi võlgniku vastu tsiviilasjas nr 2-20-3284. Ühtlasi polnud vastav menetlus

lõppenud (pooleli oli vaidlus menetluskulude suuruse üle). Viidatud vaidluse mainimata

jätmine kahjustas oluliselt võlausaldaja huve, sh viidatud menetluskulude suurusest sõltus,

milline on võlausaldaja nõude lõplik suurus. Pankrotihaldur ei korraldanud võlausaldajate

üldkoosolekut, et kuulata ära tasu ja kulutuste osas võlausaldajate üldkoosoleku arvamus.

Lisaks jäi välja selgitamata korteriomandi asukohaga XXX, Tallinn (korteriomand) sisustuse

asukoht, mida võlgnik müüs kui vara, mille osas oli tal käsutusõigus. Pankrotimenetluses tuli

vara asukoht välja selgitada ning vara varjamise korral esitada vastavasisuline kuriteokaebus.

Võlgnik oli korteriomandi valdajaks, kes müüs 35 000 euro väärtuses sisustust 10 000 euro

eest. Võlgnik ei andnud ühtegi usutavat selgistust, mistõttu tuli halduril pöörduda

õiguskaitseorganite poole. Pankrotihaldur jättis tähelepanuta, et võlgnik ei esitanud

tähtaegselt kohustustest vabastamise avaldust. Lisaks jäeti arvestamata ka sellega, et

usaldusisiku kandidaate sai esitada üksnes võlausaldajate üldkoosolek, kuid võlausaldajate

soove ja tehtud etteheiteid ebaseaduslikult pakutud usaldusisiku kandidaadi osas eirati.

3. Võlausaldaja II oli seisukohal, et pankrotimenetluse käigus jäi välja selgitamata

korteriomandi sisustuse asukoht, mida võlgnik varjas. Võlausaldaja II palus pankrotihalduril

kokku kutsuda võlausaldajate üldkoosolek, kus määratakse usaldusisik, kuid seda ei tehtud.

Võlgniku seisukoht

4. Võlgnikul puudusid vastuväited lõpparuande kinnitamisele. Eksitav oli lõpparuandes

esitatud väide, et võlgnik ei andnud haldurile selget teavet korteriomandi sisustuse kohta.

Võlgnik andis selgitused haldurile e-kirjades ja tsiviilasjas nr 2-20-4022. Lisaks andis võlgnik

vande. Võlgnik polnud pankrotimenetluse käigus kordagi väitnud, et korteri sisutus kuulus

talle ega polnud sisutust endale kuuluva varana müünud. Eksitav oli ka lõpparuande väide, et

võlgnik keeldus elukoha avaldamisest ega võimaldanud halduril elukohas asuvat vara üle

vaadata. Võlgnik polnud oma elukoha avaldamisest keeldunud ja haldurile oli tema elukoht

teada. Puudusid alused kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks.

Pankrotihalduri seisukoht

5. Tsiviilasja nr 2-20-3284 poolteks olid võlausaldaja I ja võlgnik (võlgnik esitas võlausaldaja I

nõudele vastuväite). Nõue oli tunnustatud ja kajastatud lõpparuandes. Lõpparuandes puudus

märge, et selle nõude osas kehtiks võlgniku vastuväide, sest põhivaidlus oli asjas lõppenud ja

sellega vastuväite mõju kõrvaldatud. Seega oli võlausaldajal I hagi rahuldamise tõttu võimalus

rahuldada oma nõue võlgniku vastu pärast pankrotimenetluse lõppemist täitemenetluses ning

tsiviilasja kajastamata jätmine lõpparuandes ei kahjustanud võlausaldaja huve. Ka

menetluskuludega seonduva vaidluse kajastamata jätmine lõpparuandes ei kahjustanud

võlausaldaja huve, sest viidatud vaidlusega seonduvad kulud ei kuulunud väljamaksmisele

pankrotivara arvelt. Võlgnikul tuli need kulud kanda oma vara arvelt (pole arvatud pankrotivara

hulka). Samuti oleks täitedokumendiks kohtulahend menetluskulude väljamõistmise kohta,

mitte pankrotimenetluse lõpetamise määrus.

Üldkoosoleku pädevuses ei olnud arvamuse avaldamine halduri tasu ja kulutuste osas.

Pankrotitoimkonna puudumisel kuulab kohus halduri tasu osas ära üksnes halduri ja võlgniku

arvamuse. Lisaks ei kehtestanud seadus, et vastavasisulised arvamused tuleks kohtule esitada

samaaegselt lõpparuandega. Kohus määrab halduri tasu lõpparuande kinnitamisel, olles ära

kuulanud halduri, võlgniku ja pankrotitoimkonna arvamuse. Seega toimub eelosundatud isikute

ärakuulamine lõpparuande kinnitamise protsessi käigus. Menetlusökonoomiast lähtudes esitas

haldur oma arvamuse tasu osas juba lõpparuandes. Jäi arusaamatuks, mis takistas

võlausaldajaid avaldama arvamust pankrotihalduri tasu suuruse osas. Selleks polnud vaja kokku

kutsuda võlausaldajate üldkoosolekut. Arvamuse avaldamine võis toimuda ka muul viisil (nt

võlausaldajate poolse kirjaliku arvamuse esitamisega kohtule).

Võlgnik andis 02.03.2021 vande ning allkirjastas varade ja kohustuse nimekirja, olles teadlik

vara varjamisega kaasnevast vastutustest. Korteri sisustust võlgnik nimekirja ei kandnud.

Olukorras, kus pankrotimenetluses ei õnnestunud tuvastada korteri sisustusega seonduvat, sh ei

õnnestunud tuvastada, et see oleks kuulunud võlgnikule, puudus alus kuriteokaebuse

esitamiseks. Vara varjamiseks pankrotimenetluses pidi vara kuuluma võlgnikule, kuid

nimetatut ei tuvastatud. Osa võlausaldajate nõuetest oli rahuldatud pankrotimenetluse väliselt.

Seda põhjusel, et korter ei kuulunud võlgnikule, vaid Pikad sirged OÜ-le, mistõttu toimus

võlgniku pankrotimenetluse ajal täitemenetlus korterile seatud hüpoteekidega tagatud nõuete

rahuldamiseks. Seega asus sisustus korteris, mis ei kuulunud võlgnikule ning mille säilimise

pidi tagama kohtutäitur. Kohtutäitur pankrotimenetluse ajal ei andnud haldurile informatsiooni.

Haldur püüdis omal initsiatiivil pankrotimenetluse ajal teha kindlaks vaidlusaluse sisustusega

seonduvat, kuid ei tuvastanud, et vaidlusalune sisustus oleks kuulunud võlgnikule.

Seadus ei sätestanud haldurile kohustust käsitleda lõpparuandes võlgniku kohustusest

vabastamise avaldusega seonduvat, sh selle esitamise tähtaegsuse küsimust. Koos lõpparuande

kinnitamisega tuli kohtul hinnata, kas esinesid alused võlgniku kohustustest vastamise

menetluse algatamata jätmiseks, seejuures kas võlgniku poolt oli vastav avaldus esitatud

tähtaegselt. Halduril puudus kohustus ja pädevus anda hinnanguid kohtu pädevusse kuuluvate

asjaolude osas.

Sisutu oli etteheide justkui oleks haldur jätnud arvestamata, et usaldusisiku osas sai kandidaate

esitada üksnes võlausaldajate üldkoosolek. Pankrotihaldur kutsus nõuetekohaselt kokku

võlausaldajate üldkoosoleku, mille päevakorras oli ettepaneku tegemine usaldusisiku

nimetamiseks. Võlausaldajate üldkoosolekul osales telefoni teel võlgnik, kuid koosolekule ei

registreerinud ühtegi võlausaldajat. Seega võlausaldajad loobusid kaasatöötamise võimalusest.

Kirjalikke ettepanekuid usaldusisiku määramiseks ei tehtud. Võlgnik andis nõusoleku W

nimetamiseks usaldusisikuks ning teisi ettepanekuid ei esitatud. Võlausaldajate üldkoosoleku

pädevuses oli üksnes ettepaneku tegemine usaldusisiku määramiseks, usaldusisiku määrab aga

kohus. Võlausaldaja 30.08.2021 e-kirja alusel sama päevakorraga võlausaldajate üldkoosoleku

kokkukutsumine polnud põhjendatud.

Maakohtu määrus

6. Maakohus jättis võlausaldajate I ja II vastuväited pankrotimenetluses esitatud lõpparuandele

rahuldamata ja kinnitas lõpparuande. Võlgniku võlausaldajatel oli tunnustatud nõuete eest

jäänud raha saamata järgnevalt: 1) Swedbank AS 7 913,13 eurot; 2) võlausaldaja I

65 238,03 eurot; 3) võlausaldaja II (tingimuslik nõue) 102 877,77 eurot. Võlgnikul kehtivad

vastuväiteid nõuetele puudusid. Sama määrusega lõpetas kohus pankrotmenetluse ja algatas

kohustustest vabastamise menetluse. Kohus vabastas pankrotihalduri tema kohustustest,

määrates tema tasuks 4 095 eurot ja kulude hüvitamiseks 100 eurot, ning määras võlgniku

usaldusisikuks W. Kohus kohustas usaldusisikut esitama kohtule iga aastaselt aruannet

võlgniku kohustuste täitmise kohta.

Kohtu hinnangul ei andnud esitatud vastuväited põhjust lõpparuande tagastamiseks ega

kinnitamata jätmiseks. Kohus kohaldas määruse tegemisel pankrotiseaduse (PankrS) § 157 p 5,

§ 163 lg 1,4 ja 5, § 168, § 165 lg 3, § 65 lg 1, lg 12, § 23 lg 1 ja 2, § 65 lg 11, § 66 lg 1, § 172

lg 1 ja 2, § 173, § 175 lg 1-2 ja 5 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 4772 lg 1.

Tsiviilasjas nr 2-20-3284 oli menetlus lõppenud hagi rahuldava otsusega. Pooleli oli vaidlus

menetluskulude üle. Pankrotimenetlust lõpetav määrus oli võlausaldaja nõude suhtes

täitedokumendiks (enne 01.02.2021 kehtinud PankrS § 104 lg 2 ja § 168). Menetluskulude osas

vaidluse jätkumine ei takistanud pankrotimenetluse lõpetamist, sest kulud täidetakse tsiviilasjas

nr 2-20-3284 tehtava määruse alusel (täitedokument). Nimetatud kulud ei kuulunud

hüvitamisele pankrotivarast PankrS § 146 järgi. Samuti polnud tegu pankrotimenetluses

tunnustatud nõudega, mis rahuldatakse PankrS § 153 alusel. Pankrotivarast kuulusid

hüvitamisele pankrotiavalduse esitamisega seotud menetluskulud või menetluskulud, mis

tekkisid halduri osalemisest menetlustes. Tsiviilasjas nr 2-20-3284 oli menetlusosaliseks

võlgnik isiklikult.

Pankrotihalduri tasu ja kulude osas leidis kohus, et tema hinnangul ei takistanud enne

lõpparuande esitamist võlausaldajate üldkoosoleku korraldamata jätmine lõpparuande

kinnitamist. Võlausaldajatel oli võimalik esitada seisukohti ka kirjalikult haldurile või kohtule.

Haldur oli enne lõpparuande kohtule esitamist edastanud kahele suurema nõudega

võlausaldajale lõpparuande tutvumiseks ja andnud tähtaja seisukoha esitamiseks. Mõlemad

võlausaldajad kasutasid võimalust seisukoha esitamiseks, kuid kumbki vastuväiteid tasu ega

kulude osas ei esitanud. Ka kohtule selliseid vastuväiteid ei esitatud.

Võlgnik esitas kohustustest vabastamise avalduse 24.09.2018. Avalduse esitamine ei

põhjustanud pankrotimenetluse venimist ega muid negatiivseid tagajärgi, mistõttu sai sellega

arvestada (PankrS § 170 lg 1 ja Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2021 lahend asjas 2-08-82444).

Väljaande Ametlikud Teadaanded kohaselt avaldas haldur 09.08.2021 teate võlausaldajate

koosoleku kohta, mis toimub 17.08.2021 kell 11.00 päevakorraga „Ettepaneku tegemine

usaldusisiku nimetamiseks“. Koosolekust teatati nõutud korras, seadusest ei tulenenud haldurile

kohustust teatada koosolekust e-kirjaga või muul viisil (PankrS § 79 lg 4). Seetõttu ei olnud ka

põhjendatud nõudmine kutsuda kokku sama päevakorraga üldkoosolek. 17.08.2021

üldkoosolekule koosolekule eelnevalt andis nõusoleku usaldusisikuks nimetamiseks W.

Nimetatud koosolekule võlausaldajad ei ilmunud. Kohtule polnud teada, et võlausaldajad oleks

esitanud muid kandidaate usaldusisikuks, samuti polnud võlausaldajad esitanud sisulisi

seisukohti usaldusisiku sobivuse kohta. Kohus pidas võimalikuks nimetatud isikuga arvestada

(PankrS § 172 lg 1).

Kohtu hinnangul ei saanud tõsikindlalt väita, et võlgnikule kuulus vaidlusaluse korteriomandi

sisustus. Korter ei kuulunud võlgnikule, võlgnik oli korteri omandajale kirjutanud, et sisustuse

osas tuleb läbi rääkida korteri omanikuga. Võlgnik allkirjastas varanimekirja, millest ei

nähtunud sisustus, samuti andis võlgnik selle kohta vande. Kuivõrd polnud teada, et võlgnik

oleks olnud sisustuse omanik, siis oleks kuriteokaebus tõenäoliselt perspektiivitu.

Võlausaldaja I määruskaebus

7. Võlausaldaja I palus tühistada maakohtu määruse täies ulatuses ja jätkata võlgniku

pankrotimenetlusega. Menetluskulud tuli jätta võlgniku kanda.

Võlgnik varjas pankrotimenetluses vara, mistõttu ei saanud pankrotimenetlust lõpetada ega

menetluse lõpetamisega seotud otsuseid vastu võtta. Kogu pankrotivara ei müüdud ning välja

selgitamata oli võlgniku poolt varjatava vara (korteri sisustus) asukoht. Võlgnik polnud kuidagi

ära tõendanud ega usutavaks teinud, et ta müüs kolmanda isiku vara. Võlgniku selgitused ei

olnud usaldusväärsed. Pankrotihaldurile oli teada, et korter oli sisustatud ja võlgnik omandas

selle kogu sisustusega. Seega sai korteri sisustus kuuluda ainult võlgnikule. Kaebajal oli

kahtlus, et võlgnik varjas oma vara ning esitas valevande.

Puudusid alused võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks. Seadus sätestas

avalduse esitamiseks tähtaja, mis oli õigustlõpetav. Võlgnik esitas avalduse alles 24.09.2018.

Selleks hetkeks oli igal juhul möödunud kohustustest vabastamise avalduse esitamiseks ette

nähtud tähtaeg, mistõttu ei oleks saanud kohus otsustada võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse algatamist.

Kohustustest vabastamise menetlust polnud võimalik algatada lõpparuande kinnitamiseta.

Kuna antud juhul polnud alust pankrotimenetluse lõpetamiseks võlgniku poolt vara varjamise

tõttu, siis tuli tühistada määrus ka kohustustest vabastamise otsuseid puudutavas osas. Kui

maakohus oleks hinnanud kõiki määruskaebuses toodud asjaolusid koostoimes, siis oleks

pidanud kohus keelduma kohustustest vabastamise menetluse algatamisest, sest võlgnik

takistas võlausaldajate nõuete rahuldamist ja esitas varanimekirjas ebaõigeid andmeid.

Menetluse edasine käik

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja seisukoha

esitamiseks.

9. Võlausaldaja II toetas määruskaebust. Võlgnik ja pankrotihaldur vaidlesid kaebusele vastu

ja palusid jätta selle rahuldamata.

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

lahendamiseks ringkonnakohtule.

11. Võlausaldaja I ja pankrotihaldur esitasid määruskaebemenetluses täiendavaid seisukohti.

Ringkonnakohtu seisukoht

12. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse

muutmiseks, mistõttu tuleb see vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätta muutmata ning

määruskaebus rahuldamata. Vaidlustatud määrus on põhjendatud ning maakohus pole määruse

tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ega eksinud materiaalõiguse kohaldamisel.

Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654

lg-st 6 neid ei korda.

13. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheitega, mille kohaselt võlgnik olevat varjanud

pankrotimenetluses vara, mistõttu ei tule pankrotimenetlust ära lõpetada, ega menetluse

lõpetamisega seotud otsuseid vastu võtta ning pankrotimenetlust peab jätkama. Samad

vastuväited esitas võlausaldaja ka lõpparuandele ja maakohus on neile piisavalt põhjalikult

vastanud. Kaebuses on võlausaldaja jätkuvalt arvamusel, et ei saa eeldada, et XXX korteri

sisustus ei kuulunud võlgnikule. Asja materjalidest nähtuvalt polnud vaidlust, et nimetatud

korter ei kuulunud võlgnikule. Võlgnik andis 02.03.2021 maakohtus võlgniku vande ja

allkirjastas varade ja kohustuse nimekirja, olles teadlik KarS § 385 järgi vara varjamisega

kaasnevast vastutustest. XXX sisustust võlgnik nimekirja ei kandnud ja seega polnud alust

eeldada, et tegemist oleks pankrotivaraga. Lisaks on võlgnik korteri omandajale kirjutanud, et

sisustuse osas tuleb läbi rääkida korteri omanikuga. Eeltoodu on piisav, et lugeda tuvastatuks,

et puudub alus väiteks, et võlgnikule kuulus eelnimetatud korteri sisustus. Haldurile ei saa ette

heita, et ta ei esitanud kuriteoteadet vara varjamise kohta pankrotimenetluses, mis oleks

ilmselgelt osutunuks alusetuks ja üksnes suurendanud pankrotikulusid ja venitanud menetlust.

Võlausaldaja poolt lõpparuandele esitatud vastuväited ei andnud alust jätta maakohtul

lõpparuanne kinnitamata ja pankrotimenetlus lõpetamata. Samad väited ei ole edukad ka

määruskaebemenetluses.

13.1. Kuivõrd TsMS § 662 lg 3 võimaldab lisada määruskaebemenetluses uusi tõendeid, võtab

ringkonnakohus kaebusele lisatud tõendid (müügilepingud, fotod, akti) asja materjalide juurde.

Müügilepinguid tõlgendades ei saavuta kaebaja soovitud tulemust. Asjaolu, et 18.12.2015

müügilepingus sisaldab p-s 4.1 märge, et ostuhind sisaldab ka lepingu eseme (XXX korteri)

siseviimistlust ja sisustust (II kd, lk 175 p), kuid teistes müügilepingutes ( II kd, lk 182 jj) sellist

kinnitust ei ole, ei anna alust järeldada, et järgnevad 06.04.2016, 28.04.2016, 17.10.2016

korterimüügid toimusid ilma sisustuseta. Teistes müügilepingutes on lepingu esemeks märgitud

XXX korteriomand koos selle oluliste osadega ja päraldistega. Kaebusele on lisatud fotod (II

kd, lk 186-201), millest nähtuvalt on korteri sisustus korterisse sisse ehitatud, s.t tegemist

korteri päraldistega. Et korteriomand arestiti sisustust eraldi märkimata, ei anna alust väita

vastupidist. Seega saab esitatud asjaoludest ja neid kinnitavatest tõenditest järeldada, et korter

müüdi koos päraldistega, mitte et see müüdi edasi ilma sisustuseta. Nõustuda saab halduri

täpsustusega, mille kohaselt võlausaldaja loogikat järgides võiks väita, et korter müüdi

järgnevates müügilepingutes ka ilma siseviimistluseta, kuna ka seda ei ole järgnevates

müügilepingutes märgitud. Seda pole kaebaja aga väitnud.

13.2. Vastuseks võlausaldaja väitele, et ta juhuslikult avastas, et XXX korteriomandi

sisekujundus on tellitud sisearhitektidelt A OÜ-st ning teostajateks on olnud K ja S, milline

informatsioon annaks aluse kindlaks teha korteri sisustuse omanik ja selle tellinud isik, märgib

ringkonnakohus järgmist. Pankrotihaldur edastas A OÜ 21.03.2022 vastuse halduri 18.03.2022

päringule, kes tellis aastal 2015 või 2016 eelnimetatud korterisse sisustuse, kes tasus selle eest

ja milline oli sisutuse maksumus, et neil vastavad andmed puuduvad. Kohus võtab K vastuse

asja materjalide juurde.

14. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt puudus kohtul alus algatada

võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Kaebaja väitel ei esitanud võlgnik avaldust

kohustusest vabastamise menetluse algatamiseks PankrS § 170 lg 1 sätestatud tähtajal ja on

minetanud õiguse nõuda kohustustest vabastamist.

14.1. PankrS § 170 lg 1 järgi peab pankrotivõlgnik esitama kohustustest vabastamise menetluse

algatamise avalduse hiljemalt võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise ajaks või

pankrotimenetluse raugemise olukorras koos halduri kohtule esitatava vastava aruandega

(PankrS § 158 lg 3). Praegusel juhul pidanuks võlgnik ülaltoodu kohaselt esitama avalduse

hiljemalt võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise ajal, s.o 21.11.2016, kuid võlgnik

esitas selle kohtule 24.09.2018 (II kd, lk 16). Selleks ajaks oli seaduses avalduse esitamiseks

ettenähtud tähtaeg möödunud.

14.2. Kuivõrd kohus otsustab võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise PankrS

§ 171 lg 1 järgi pankrotimenetluse lõpetamisel raugemise tõttu (PankrS § 158 lg 4) või

lõpparuande kinnitamisel, siis sisuliselt otsustab kohus võlgniku kohustustest vabastamise

algatamise menetluse üle pankrotimenetluse lõpus.

14.3. Ringkonnakohus leiab, et avalduse seaduses sätestatud ajal esitamata jätmine ei tähenda,

et võlgnik on sellega minetanud võimaluse enda kohustustest vabastamise menetluse

algatamiseks. Tegemist ei ole õigust lõpetava tähtajaga. Avalduse hilisem esitamine ei ole

põhjustanud võlgniku pankrotimenetluse lõpetamise ega tema kohustustest vabastamise

menetluse algatamise viibimist. Kohus võis võlgniku avaldust menetleda, kuivõrd see ei

põhjustanud menetluse lahendamise viibimist.

14.4. Praegusel juhul ei oleks avalduse hilinenult esitamine põhjustanud pankrotimenetluse

viibimist, sest võlgnik esitas avalduse enne seda, kui pankrotihaldur esitas kohtule taotluse

lõpparuande kinnitamiseks. Võlgnik esitas avalduse 24.09.2018. Pankrotihaldur esitas kohtule

lõpparuande kinnitamise taotluse 15.09.2021 ja teade avaldati AT-s 16.09.2021. Maakohus tegi

vaidlustatud määruse, millega mh lõpetas pankrotimenetluse, 26.01.2022. Seega ei viivitanud

avalduse hilinenult esitamine pankrotimenetluse lõpetamist. Samuti ei saanud see põhjustada

kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamise viibimist. Koos lõpparuande

kinnitamisega tuleb kohtul PankrS § 171 lg 1 sätestatust tulenevalt hinnata, kas esinevad alused

võlgniku kohustustest vastamise menetluse algatamata jätmiseks.

14.5. Lisaks ei nähtu määruskaebusest, kuidas avalduse hilisem esitamine oleks kahjustanud

kaebajat. Kaebuse esitaja ei pidanud tegema täiendavaid toiminguid tulenevalt sellest, et

võlgnik esitas avalduse mitte võlausaldajate esimesel üldkoosolekul, vaid hiljem. Kaebuse

esitajal säilis võimalus esitada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise kohta

PankrS § 171 lg 1 teise lause kohaselt oma vastuväite, millist õigust kaebuse esitaja

võlausaldajana kasutas.

14.6.Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd võlausaldaja huvi on saada oma nõuded võimalikult

suures ulatuses rahuldatud, ei nähtu määruskaebusest, kuidas võlgniku kohustusest vabastamata

jätmisega oleks kaebaja huvid paremini kaitstud kui võlgniku kohustustest vabastamise

menetluses. PankrS § 173 lg 1 järgi võlgniku üheks peamiseks kohustuseks tegeleda mõistlikult

tulutoova tegevusega, et võlausaldajate nõudeid täita.

Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ja määruskaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks.

Menetluskulud

15. Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kõik menetluskulud TsMS § 171 lg 1

alusel kaebaja kanda. Ülejäänud menetlusosalistel kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)