1-10-8556/13 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-10-8556

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. detsember 2010. a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-8556 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg 29. november 2010. a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi L.T süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 10. septembri 2010. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja vandeadvokaat Eva Rivis Prokurör Algis Sepp

Süüdistatav L.T

XXX, elukoht XXXXXXX XXXXX X-XX, ei tööta, varem 3 korda kohtu poolt karistatud, viimati 27.12.2006. a

Harju Maakohtu otsusega KarS § 118 p 1 järgi 4 aasta

vangistusega, millest kohe kandis ära 2 aastat, ülejäänud 2

aastat tingimisi 2-aastase katseajaga, kinni peetud 16.05.2010. a Kaitsja Vandeadvokaat Milvi Söörd

RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 10. septembri 2010. a kohtuotsusus L.T suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 1. detsembril 2010. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

2(4) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 10. septembri 2010. a otsusega lühimenetluses tunnistati L.T süüdi KarS § 121 järgi ja talle mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust. KarS § 238 lg 2 alusel vähendati

mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus 16. mai 2010. a.

2. L.T tunnistati süüdi selles, et ta 5. detsembril 2009. a Tallinnas XXXXX XX juures

asuvas soojakus ühise alkoholitarvitamise käigus lõi S. S. kaks korda noaga parema käevarre piirkonda põhjustades füüsilist valu ja tervise kahjustuse - haavad pikkustega 3 ja 4 cm ning lõi ühe korra noaga K. L. parema õla piirkonda, millega põhjustas füüsilist valu ning tervisekahjustuse 1,5 cm pikkuse lõike-torkehaava.

Samuti tema 13. mail 2010. a Tallinnas XXXXX X-XX asuvas korteris lõi enda elukaaslast L. S. jalaga pea piirkonda, kes jalalöögi tagajärjel maha kukkus, kus jätkas tema peksmist rusikatega näo ja jalgadega keha piirkonda, võttis kahe käega kinni kaelast ning kägistas L. S.. Pärast seda tõi L.T köögist noa ning pani selle L. S. kaela juurde ähvardas teda tapmisega. L. S. lükkas L.T käe koos noaga eemale. Seepeale L.T lõi kätega L. S. mõlema kõrva piirkonda

ning lõikas noaga peopessa ning nimetissõrme, millega põhjustas tervisekahjustused – lahtised

haavad. L. S. õnnestus põgeneda majanaabrite juurde korterisse nr X, kuhu L.T talle

järgnes ning jätkas tema peksmist käte ning jalgadega üle terve keha. L.T käskis L. S. minna tagasi koju. Korterisse tagasi jõudes paiskas ta L. S. vastu kappi ning jätkas tema peksmist

käte ja jalgadega. Peksmise tõttu tundis L. S. füüsilist valu ja talle tekitati tervisekahjustused – pealaenaha pindmine vigastus; selja alaosa, vaagna, rinna, õla ja õlavarre kontusioon; silmade ümber paistetus ning hematoomid näo piirkonnas.

Samuti L.T koputas 15. mail 2010. a kella 23.55 ajal Tallinnas XXXXX X-X J. R. korteri uksele ja nõudis enda sisselubamist korterisse eesmärgiga otsida korterist oma elukaaslast L. S.. J. R. teda korterisse ei lubanud ja püüdis ukse sulgeda, kuid L.T võttis ukse kõrval seisnud kirve ning lõi sellega J. R. pea suunas. J. R. õnnestus pea eemale tõmmata, kuid mitte piisavalt ning kirvetera riivas tema lõuga. Löögiga põhjustati J. R. valu ja tervise kahjustus – 2 cm pikkune lahtine haav lõua piirkonnas.

Oma eelneva tegevusega L.T pani toime teise inimese kehalise väärkohtlemise – peksmise, valu ning tervisekahjustuse tekitamise, mis on kvalifitseeritav kuriteona KarS § 121 järgi.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist L.T süüdimõistmises 5. detsembri 2009. a ja 15. mai 2010. a episoodides ja mõista ta nendes

episoodides õigeks. 13. mai 2010. a episoodis jätta süüdistusest välja L. S. lõikamine noaga

peopessa ja nimetissõrme ning mõista L.T-le kergem karistus. Kaitsja leib, et noa

kasutamine L.T poolt temale süüks arvatud tegude toimepanemisel ega ka vägivalla kasutamine, rääkimata kirve kasutamisest konfliktis J. R. 15. mail 2010.a ei leidnud tõendamist. L.T süüditunnistamine 5. detsembril 2009. a Tallinnas XXXXX XX juures asuvas soojakus S. S. ja K. L. noavigastuste tekitamises tugineb vaid ühe tunnistaja, so joobnud ning end S. S. suhtes agressiivselt ülal pidanud K. L. ütlustel. K. L. ütlused ei ole usaldusväärsed, sest ta ei mäleta, kas

soojakusse tulnud L.T oli joobnud ning kas ta tarvitas soojakus alkoholi. Ta ei oska kirjeldada L.T käes olnud nuga ega tea mitu korda noaga löödi.

M. R. kohtus avaldatud ütluste kohaselt oli just K. L. see, kes end S. S. suhtes agressiivselt ülal pidas. Tema ütlustest nähtub, et K. L. oli pussitamiseni viinud joomingu organisaator, kuna ta kutsus ülejäänud seltskonna liikmed ehitussoojakusse, kus jätkati odekolonni ja õlle joomist. M. R. ütlused

3(4)

viitavad võimalusele, et S. S. noahaava tekitajaks võis olla keegi teine, mitte L.T. Mis puutub M. R. ütlustesse, nagu avaldanuks S. S. temale veritseva haava kohta, et „läksime Elduriga kokku, mõlemad oleme süüdi, olime purjus“, siis võis S. S. ütelda seda soovist kaitsta K. L.. L.T kohtus antud selgituste kohaselt olid L. S. peopesas mingisugused vanad armid juba enne seda, kui nad hakkasid koos elama ning 13. mail 2010. a tema konflikti ajal L. S. viimase ründamiseks nuga ei kasutanud. Need L.T selgitused ei ole kohtuistungil ümberlükkamist leidnud.

Kannatanu J. R. selgitas kohtus, et ta ei tea, millega L.T temale 15. mail 2010. a kehavigastuse tekitas, sest koridoris oli pime. Ta vaid arvas, et tegemist võis olla kirvega. Samas ei osanud kannatanu midagi selgitada kirve päritolu kohta ning selgitas vaid, et L.T kirvest tema korterist ei võtnud. Kannatanu J. R. ilmnenud näovigastuse päritolu ja tekkemehhanism ei ole

piisava üksikasjalikkusega välja selgitatud ning kohtu seisukoht, et selle tekitas kirvega L.T , on ennatlik. Kohus on jätnud välja selgitamata, kust L.T kirve sai ning kuidas

on võimalik pea suunas sooritatud kirvelöögiga tekitada vaid paarisentimeetriline lõikehaav ilma mingisuguste tõsisemate vigastusteta. Seega on asjas selgusetuks jäänud L.T süü aspektist olulise tähtsusega asjaolud, mistõttu,

kahtlused L.T süüdistuses ei ole kõrvaldatud. Kõrvaldamata kahtlused kuuluvad tõlgendamisele süüdistatava kasuks.

4. Apellatsioonikohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid esitatud apellatsiooni ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära

kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.

5.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses

lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on

ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et

ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite

ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et

kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava L.T talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Esitatud apellatsioonis korratakse samu väiteid, mis süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba

oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata.

4(4)

5.2 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava L.T ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid kannatanute ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-1-

77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab

talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda

põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud.

Kohus on arvestanud põhjendatult kannatanute K. L. ja S. S. ütlustega, sest nad mõlemad on kinnitanud, et noaga lõi neid L.T. S. S. oli näinud enne seda L.T põues nuga.

Tunnistaja M. R. ütlustest nähtub, et kannatanud S. S. ja K. L. ütlesid talle, et neid lõi noaga L.T

. Maakohtul puudus alus nende kokkulangevates ütlustes kahelda. Kannatanud olid tõepoolest alkoholijoobes, kuid vaatamata sellele teadsid nad seda, kes neid noaga lõi. Maakohtul ei olnud alust kahelda ka kannatanu L. S. ütlustes, et L.T ähvardas teda noaga ja

lõikas talle kätte, sest tunnistajad B. S. ja A. S. kinnitavad, et L.T võttis nende korteri köögist noa ja ähvardas sellega oma elukaaslast tappa ning lõikas talle kätte.

Kohtukolleegiumi hinnangul arvestas maakohus põhjendatult kannatanu J. R. ütlustega, et L.T lõi teda kirvega, sest seda nägid pealt tunnistaja B. S.. Tunnistaja A. S. ütluste kohaselt nägi ta J. R. näos verist haava ning J. R. ütles, et teda lõi L.T kirvega.

Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et L.T ei ole kannatanute suhtes vägivalla tarvitamise käigus nuga ega kirvest kasutanud.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu

10. septembri 2010. a kohtuotsus L.T suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Meelika Aava Julia Katškovskaja Ivi Kesküla