2-19-8627/88 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Meeli Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. september 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-8627

Kohtuasi

X hagi CarMasters OÜ vastu sõiduki valduse

taastamiseks ning 9519 euro 50 sendi ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10. septembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

CarMasters OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

10 946 eurot 11 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaarel Kais

Kostja (apellant) CarMasters OÜ (registrikood 11242611),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 6. septembri 2022. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta CarMasters OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 10. septembri 2021. a otsus muutmata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud CarMasters OÜ kanda.

4. Mõista CarMasters OÜ-lt X kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis

1797 eurot 12 senti.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

2-19-8627

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 6. juunil 2019 Harju Maakohtule CarMasters OÜ (kostja) vastu hagi (lõplik

nõue 26. novembri 2020. a menetlusdokumendis), milles palus lõpetada kostja valduse

sõiduautole Lexus ja jätta valdus hagejale ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise

9519 eurot 50 senti, sh asendussõiduki rendikulu 2700 eurot, uute turvatoolide ostmise kulu

560 eurot ning sõiduki puhastamise kulu 199 eurot 50 senti, pukseerimise kulu 60 eurot ja

seisukorra taastamise kulu 6000 eurot. Lisaks palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja

3260 euro suuruselt kahjusummalt alates 7. juunist 2019 ja 6259 euro 50 sendi suuruselt

kahjusummalt alates 9. märtsist 2020 kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 II lauses sätestatud määras viivise.

1.1. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on hageja sõiduki Lexus RX400h

(registreerimisnumber XXXXXX) (sõiduk) vastutav kasutaja ja valdaja. Hageja liisis sõiduki

MOGO OÜ-lt ja on tasunud kõik sõidukiga seotud maksed kas ise või endale kuuluvate

ettevõtete kaudu. Sõiduk on hageja isiklikus valduses ja ta on kasutanud seda eelkõige oma

kolme väikese lapse ja kahe koera transpordiks. Vahel on hageja andnud sõidukit kasutada oma

laste isale Q-le, et ta sõidutaks lapsi lasteaeda ja sealt koju. Hageja andis sõiduki 14. veebruaril

2019 kasutada Q-le, et viimane viiks lapsed sel päeval lasteaeda, huviringidesse jms. Sama

päeva õhtul helistas Q hagejale ja teatas, et sõiduk ei asu enam seal, kuhu ta oli selle parkinud,

ja et sõiduk on arvatavasti ärandatud. Hiljem leidis hageja oma sõiduki Tallinnas Kukermiidi

tänaval asuvast kostja autoremonditöökoja parklast. Hageja läks 15. veebruaril 2019 kostja

juurde, et saada auto valdus tagasi. Sõiduk oli pargitud teiste sõidukite poolt selliselt kinni, et

seda ei olnud võimalik sealt ära viia. Kostja teatas hagejale, et ta ei tagasta autot, sest Q oli 14.

veebruaril

2019

käinud

kostja

autoremonditöökojas

sõiduautot

BMW

330xd

(registreerimisnumber RRRRRR) remontimas, kuid jättis remonttööde eest arve tasumata ja

viis sõiduauto BMW kostja parklast minema. Kostja ütles, et hoiab hageja autot pandiks, kuni

Q tasub kostjale sõiduauto BMW remonttööde eest esitatud arve. Hiljem, s.o 8. märtsil 2019

teisaldas kostja sõiduki kinnisesse garaažiboksi.

1.2. Hoolimata korduvatest palvetest, ei ole kostja sõidukit ega selles olevaid asju hagejale

tagastanud. Sõiduki teisaldamisega hagejale sõiduki kasutamise võimatuks muutmine on hageja

valduse omavoliline äravõtmine. Isegi, kui tegemist ei olnud äravõtmisega, takistas kostja

hagejal valduse teostamist. Kostjal puudus õigus või põhjus hageja valduses oleva sõiduki ja

selles olevate esemete valduse äravõtmiseks hagejalt. Kostja peab sõiduki hagejale tagastama.

1.3. Kostja õigusvastase käitumise tõttu on tekkinud hagejale kokku kahju 9519 euro 50 sendi

ulatuses.

Kuna hageja vajab igapäevaseks liikumiseks sõidukit, mh põhjusel, et tal on kolm väikest last

ja kaks koera, samuti vajab hageja sõidukit oma äritegevuseks, rentis hageja pärast seda, kui oli

selge, et kostja ei tagasta talle vabatahtlikult sõidukit, perioodiks 20. veebruar kuni 23. aprill

2019 samaväärse asendussõiduki Land Rover Range Rover (asendussõiduk). Mõlemad

sõidukid on linnamaasturi tüüpi tavapärasest luksuslikumad sõidukid. Hageja maksis

2-19-8627

asendussõiduki eest renti 300 eurot nädalas, s.o kokku 2700 eurot, mis tuleb kostjal hagejale

hüvitada.

Sõidukis asusid selle teisaldamise ajal kolm laste turvatooli, hageja ettevõtetele kuuluvad

dokumendid ja hageja isiklikud esemed. Hageja pidi soetama uued turvatoolid hinnaga kokku

560 eurot. Kuna uute turvatoolide ostmine oli laste transportimiseks vältimatult vajalik, on

hageja kaotanud huvi sõidukis olnud turvatoolide tagastamise vastu.

Kostja tagastas hagi tagamise määruse alusel algatatud täitemenetluses 22. juulil 2019 hagejale

sõiduki. Sõiduki tagasisaamisel selgus, et sõidukile olid tekkinud kostja valduses olemise ajal

kere- ja salongikahjustused. Sõidukil olid niiskus- ja hallituskahjustused ning tehnilised

probleemid, sh olid närilised läbi närinud auto juhtmed. Sellised kahjustused said tekkida ainult

sõiduki hoidmisel kinnises ja ventileerimata ruumis. Kuna sõiduki hagejale tagastamisel see ei

käivitunud, tellis hageja puksiiri sõiduki viimiseks kostja territooriumilt Unelmauto AS

remonditöökotta Peterburi teel. Teenus maksis 60 eurot. Hageja tellis 15. augustil 2019 Jazz

käsipesulas sõiduki salongi keemilise puhastuse ja pesu eritööd maksumusega 199 eurot

50 senti. Paraku ei ole sõiduki endine seisukord taastunud, sõiduki sisemuses on jätkuvalt tugev

hallituse ja keemilise töötlemise lõhn. Sõidukile tekkinud salongikahjustuste kõrvaldamiseks

on vaja praktiliselt kogu salongi sisu välja vahetada, samuti on vaja kõrvaldada kahjustused

kerel ja esiklaasil. Endise olukorra taastamine maksab 49 030 eurot 8 senti. Lähtudes

mõistlikkuse põhimõttest nõuab hageja kostjalt sõiduki seisukorra taastamise kulu hüvitamist

auto väärtuse, s.o 6000 euro ulatuses.

1.4. Lisaks kahju hüvitamisele tuleb kostjal tasuda hagejale ka seaduses sätestatud määras

viivist alates nõude esitamisest kuni kohustuse täitmiseni.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hagejal kostja vastu sõiduki valduse taastamise nõuet.

14. veebruaril 2019 oli sõiduk Q otseses valduses ning ainult temal saab olla valduse taastamise

nõue. Kostja ei ole Q suhtes omavoliline valdaja ja tal on VÕS § 110 lg 1 alusel õigus keelduda

Q-le sõidukit tagastamast. Q tõi 29. jaanuaril 2019 kostja töökotta remonti sõiduauto BMW

330xd. Kostja oli 14. veebruaril 2019 valmis andma BMW Q-le üle eeldusel, et viimane tasub

esitatud arved. Q tuli 14. veebruaril 2019 vaidlusaluse sõidukiga kostja juurde ja murdis

ebaseaduslikult kostja valduse BMW-le. Kostja ei tagasta vaidlusalust sõidukit, kuni Q ei

tagasta kostja töökojas remonditud sõidukit BMW, mille suhtes on kostjal pandiõigus, või ei

tasu esitatud arveid. Kuna Q rikkumine jättis kostja ja KavilTran OÜ vahelise võlasuhte

tagatiseta, on kostja nõude ja Q kohustuse vahel piisav seos. Kuna hageja ei teostanud sõiduauto

valduse kaotamisel selle üle tegelikku võimu, sai kahjustada sõiduki valdaja Q, mitte hageja

õigushüve. Hagejal võivad olla ainult kaudse valdaja õigused ja ta on seeläbi seotud kostja ja

Q vahelise õigussuhte asjaoludega. Kostja paigutas vaidlusaluse sõiduki lukustatud

garaažiboksi kuna Q tegi katse siseneda puksiirautoga kostja territooriumile.

2.2. Hagejal ei ole kostja vastu kahju hüvitamise nõudeid.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja väidetav tegu on õigusvastane ja selle teo tagajärjel on

tekkinud kahju. Kuna kostja oli õigustatud takistama Q valdust, puudub kostja tegevuses süü.

2-19-8627

Pädevad riigiorganid hindasid kostja tegevuse õiguspärasust ja aktsepteerisid kostja käitumist.

Hageja kahjuhüvitamise nõuded on ka sisuliselt põhjendamatud.

Asendussõiduki rentimise kulu hüvitamise nõue on põhjendamatu, kuna hageja ei ole

tõendanud, et tal oli vaja sõidukit kasutada. Hageja tõi esile, et ta vajas sõidukit mh oma

äritegevuseks. Seega kasutati sõidukit ka teiste isikute poolt ja huvides. Hageja ei ole

määratlenud, kuidas kulud sõiduki tegelike kasutajate vahel jagunesid ja millises proportsioonis

oli kellelgi vaja asendusautot kasutada. Hagejal on asendusauto nõue isiku vastu, kelle tegevuse

tulemusena kostja sõidukit kinni hoidis. Q oleks saanud anda hagejale kasutada BMW.

Hageja ei ole tõendanud, et sõidukis oli kolm turvatooli. Hageja esitas tõendina kaks arvet, kuid

ei ole selgitanud ega tõendanud, kuidas on turvatoolide ostmine seotud 14. veebruaril 2019

sõiduki valduse takistamisega. Hageja oleks saanud vajadusel turvatoolid autost kätte. Isegi,

kui kahju on tekkinud, tuleb kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel 100% vähendada.

Hagejal ei ole kostja vastu sõiduki taastamise kulu hüvitamise nõuet. Hageja ei ole tõendanud

kahju tekkimist. Sõidukil olid kerekahjustused olemas juba siis, kui see oli kinni pargitud.

Hageja ei ole tõendanud, et sõidukil olid kahjustused, mis tingisid kogu sõiduki salongi sisu

väljavahetamise. Hageja ei ole tõendanud, et sõiduki seisukorra taastamiseks kulub

49 030 eurot 8 senti. Hageja esitatud hinnapakkumised ei tõenda nende autoosade ostmise ja

tööde tegemise vajalikkust. Kostja ei ole tekitanud sõidukile salongikahjustusi. Kostjal ei olnud

ligipääsu sõiduki salongi. Hageja ei ole toonud esile kostja tegu, mis põhjustas kahjustused.

Hagejale oli sõiduki liigniiskuse probleem teada, kuid hageja ei teinud kahju vältimiseks

midagi. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et sõiduki väärtus on 6000 eurot. Sarnast sõidukit

müüakse hinnaga 4990 eurot, kuid arvestades vaidlusaluse sõiduki kerevigastusi, ei ole selle

väärtus suurem kui 2500 eurot. Kuna sõiduk on endiselt sõidukorras ja kasutuses, tuleb

kahjuhüvitisest arvata maha sõiduki jääkväärtus. Isegi, kui kahju on tekkinud, tuleb

kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel 100% vähendada.

Hagejal ei olnud vaja kasutada sõiduki puksiirteenust. Auto, mis on 5 kuud seisnud, vajab

üldjuhul vaid käivitusabi, mitte pukseerimist.

Hageja ei ole tõendanud, miks on pärast sõiduki taastamise kulude kandmist vaja sõidukit 199

euro 50 sendi eest puhastada. Hageja ei ole tõendanud, et Jazz pesula arve on seotud

vaidlusaluse sõidukiga. Arvestades hageja väiteid, ei ole sõidukile keemilist puhastust tehtud.

2.3. Hageja viivisenõue on põhjendamatu. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta soovib saada

valduse viivitamise eest viivist kahjunõudelt alates hagi esitamisest kuni kahju hüvitamiseni.

Kostjal ei olnud pärast 20. juulit 2019 võimalik enam valdust rikkuda.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 10. septembri 2021. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus lõpetas

kostja valduse sõidukile ja jättis sõiduki hageja valdusesse ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja kahjuhüvitise 4579 eurot 73 senti (sh asendussõiduki kulu hüvitamiseks 2700 eurot,

pukseerimiskulu hüvitamiseks 60 eurot, puhastuskulud hüvitamiseks 99 eurot 75 senti ja

sõiduki taastamiskulu hüvitamiseks 1719 eurot 98 senti) ning alates 9. märtsist 2020 1879 euro

73 sendi suuruselt hüvitiselt ja alates 7. juunist 2019 2700 euro suuruselt hüvitiselt VÕS § 113

lg 1 II lauses sätestatud määras viivise kuni kohustuse täitmise, kuid mitte rohkem kui

4579 eurot 73 senti. Menetluskulud jättis maakohus 75% ulatuses kostja ja 25% ulatuses hageja

kanda, v.a määruskaebuse ja selle tagamise taotluse kulud, mis jäid kostja kanda. Maakohus

2-19-8627

määras hageja menetluskulude suuruseks 11 366 eurot 16 senti, millest mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 8524 eurot 62 senti, ja kostja menetluskulude suuruseks 2083 eurot 20 senti, millest

mõistis hagejalt kostja kasuks välja 520 eurot 80 senti. Vastastikuste nõuete tasaarvestamise

järel mõistis maakohus kostjal hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 8003 eurot 82 senti

koos kohustusega tasuda hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

sõiduk Lexus RX400h (registreerimisnumber XXXXXX) on antud liisingulepingu

alusel hageja kasutusse ja hageja on sõiduki vastutav kasutaja;

-

hageja andis 14. veebruaril 2019 sõiduki oma laste isale, Q-le kasutada; Q läks sõidukiga

kostja autoremonditöökotta, jättis vaidlusaluse sõiduki töökoja juurde ja lahkus

sõidukiga BMW 330xd (registreerimisnumber RRRRRR), jättes viimase remonttööde

eest tasumata;

-

hageja käis 15. veebruaril 2019 kostja juures ja nõudis sõidukit tagasi;

-

kostja takistas vaidlusaluse sõiduki äraviimist töökoja parklast; sõiduk oli kinni

pargitud, kuid selle uksi oli võimalik avada;

-

kostja paigutas sõiduki 8. märtsil 2019 lukustatud garaažiboksi;

-

hageja sõlmis 20. veebruaril 2019 Soul Brothers OÜ-ga rendilepingu sõiduki Land

Rover Range Rover kasutamiseks hinnaga 250 eurot (300 eurot koos käibemaksuga)

nädalas ja tasus üheksa nädala jooksul sõiduki kasutamise eest kokku 2700 eurot;

-

hageja ostis 25. aprillil 2019 laste turvatooli hinnaga 169 eurot ja 3. mail 2019 kaks laste

turvatooli kokku hinnaga 395 eurot 50 senti;

-

Q ei soovi enda valdust taastada;

-

Harju Maakohtu 26. juuni 2019. a hagi tagamise määruse alusel andis kostja 22. juulil

2019 sõiduki hagejale üle;

-

sõidukis oli selle tagastamise hetkel vähemalt üks laste turvatool, sõiduki lukul ei olnud

sisenemise jälgi;

-

sõiduki salongis oli selle tagastamisel ulatuslik hallituskahjustus (sh esi- ja tagaistmetel,

põrandatel, armatuuril ja roolil) ning sõiduk ei käivitunud; sõidukis oli tagastamise ajal

niiskuse eemaldaja;

-

Unelmauto AS-i hinnapakkumise kohaselt on vaja sõidukis teha taastamiseks sisetöid

hinnaga 41 875 eurot 78 senti ja keretöid hinnaga 7154 eurot 30 senti (kokku

49 030 eurot 8 senti);

-

sõiduki transportimiseks Unelmauto AS territooriumile kasutati puksiirteenust hinnaga

60 eurot;

-

sõiduki puhastamiseks on 15. augustil 2019 tehtud Jazz käsipesulas salongi keemiline

puhastus ja pesu eritöid hinnaga 199 eurot 50 senti;

-

sõiduk on kasutuses, sh on läbinud alates 26. septembrist 2018 kuni 31. augustini 2020

8320 km;

-

sõiduki väärtus on 4990 eurot (liisinguandja ostis sõiduki 2015. aastal hinnaga

8000 eurot, 2021. a jaanuaris müüdi sama liiki sõidukit hinnaga 4990 eurot).

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hageja valduse taastamise nõue AÕS § 45 lg 1

alusel rahuldada.

Kostja võttis hagejalt sõiduki valduse ära hiljemalt 8. märtsil 2019 (maakohtu otsuses ekslikult

2021), kui teisaldas sõiduki kinnisesse lukustatud garaažiboksi, mis oli kostja valduses ja

millele hagejal ei olnud ligipääsu. Õige ei ole kostja arusaam, et ta ei ole võtnud sõidukit enda

valdusesse. Kuigi sõiduki võtmed ei olnud kostja käes, ei takistanud see kostjal sõidukit

teisaldada. Samal ajal ei taganud sõiduki võtmete valdus hagejale võimalust sõidukit vallata ja

2-19-8627

kasutada. Sõiduki üle valduse teostamine ei seisne üksnes selle kasutamises liiklusvahendina.

Kuna kostja eesmärk oli hoida sõidukit ajutiselt enda valduses, oli tegemist valduse

äravõtmisega AÕS § 45 lg 1 tähenduses.

Hageja ei ole sõiduki omanik, kuid ta oli 14. veebruaril 2019 sõiduki kaudne valdaja, kuna oli

andnud selle Q kasutusse. Q ei olnud sõiduki valduse teenija AÕS § 33 lg 3 tähenduses, nagu

väidab hageja, sest Q ei täitnud kostja töökotta sõites hageja majapidamises või ettevõttes

hageja korraldusi. Q läks sõidukiga kostja töökotta omal algatusel. Kuigi AÕS § 45 lg 1 alusel

on valduse taastamise nõue otsesel valdajal on praegusel juhul hagejal kui kaudsel valdajal AÕS

§ 47 järgi õigus nõuda valduse taastamist endale, sest kohtule antud ütluste kohaselt ei soovi Q

valduse taastamist endale, sest tegemist ei ole tema sõidukiga. Hageja on sõiduki liisinud.

Hageja nõudeõigust ei välista asjaolu, et Q on varem pöördunud sõiduki tagastamiseks

kirjalikult kostja poole.

Kostja valdus sõidukile on omavoliline AÕS § 40 lg 2 tähenduses, kostjal ei ole AÕS § 46

alusel õigust keelduda hageja valduse taastamise nõude täitmisest ning kohtu ette ei ole toodud

valduse taastamise nõuet välistavaid asjaolusid AÕS § 47 lg 2 ja § 48 tähenduses. Kostja

omavoli hageja suhtes võib välistada see, et tal on õigus asja vallata, kuna tal on sõiduki

pandiõigus (pandiõigusega tekib valdusõigus, mis välistab omavoli). Pandiõigus võib tekkida

lepingu või seaduse alusel. Kostja esile toodud asjaolude kohaselt oli tal VÕS § 654 lg 1 järgi

pandiõigus töövõtulepingu objektiks olnud sõiduauto BMW suhtes, kuni Q täidab

töövõtulepingust tulenevad kohustused, st tasub tehtud remonditööde eest. Õige ei ole kostja

arusaam, et sõiduki kinnipidamine oli kohane õiguskaitsevahend selleks, et tagada pandi eseme

valduse taastamine. Töövõtulepingust tulenev pandiõigus ei laiene kolmandate isikute

vallasasjadele, mis ei ole töövõtu eesmärgil töövõtja valduses ning AÕS § 286 p 2 järgi lõppeb

pant, kui panditud asi on pandipidaja valdusest välja läinud ja ta ei saa asja tagasi nõuda. Teise

vallasasja panti võtmine pandieseme asemel ei ole seadusest tulenev õiguskaitsevahend.

Kostjal ei ole õigust keelduda hagejale sõidukit tagastamast ka VÕS § 110 lg 1 alusel, sest

hageja ega sõiduk ei ole mingil viisil seotud kostja ja Q või KavilTrans OÜ vahelise sõiduautot

BMW puudutava töövõtulepinguga ja kostja nõuetega viimaste vastu. Kostjal ei ole nõudeid

hageja vastu. Lisaks ei annaks see vastuväide alust jätta hageja nõuet rahuldamata, vaid kohus

teeks selle vastuväite põhjendatuse korral otsuse, millega kohustaks kostjat otsust täitma üksnes

juhul, kui hageja on täitnud oma kohustuse kostja suhtes. See ei oleks aga võimalik, sest hagejal

ei ole kostja vastu kohustusi. Ka VÕS § 111 ei kohaldud, sest hageja ja kostja vahel ei ole

vastastikuseid lepinguid.

Asjaolu, et prokuratuuri hinnangul ei olnud tegemist asja ebaseaduslikult enda kasuks

pööramisega karistusseadustiku (KarS) § 201 tähenduses, ei saa järeldada, et kostjal oli valduse

äravõtmiseks seadusest tulenev alus.

Hageja nõude rahuldamata jätmiseks ei anna alust kostja väide, et hageja ei soovi saada sõiduki

omanikuks.

Kuigi sõiduk on hagi tagamise määruse alusel antud hagejale üle, ei takista see hagi

rahuldamist, sest hageja on otsuse jõustumiseni sõiduki hoidja ning kostja selle kaudne valdaja

AÕS § 33 lg 2 tähenduses.

3.3. Hageja kahju hüvitamise nõuded tuleb VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel osaliselt

rahuldada, sest kostja rikkus sõiduki valduse äravõtmisega hageja valdusõigust, mis on

õigusvastane tegu.

2-19-8627

3.3.1. Kostja peab VÕS § 132 lg 4 järgi hüvitama hagejale asendussõiduki kulu 2700 eurot.

Kostja õigusvastase teo tõttu kaotas hageja sõiduki kasutamise võimaluse, mistõttu pidi hageja

ajavahemikul 20. veebruarist kuni 23. aprillini 2019 rentima 2700 euro eest asendussõiduki,

st hageja kandis kulusid seetõttu, et tal ei olnud võimalik tema poolt liisitud sõidukit kasutada.

Sõiduk oli hagejale vajalik. Hageja oli sõiduki, samuti asendussõiduki eraisikuna liisinud ning

sõiduk oli kasutuses. Hageja kasutas sõidukit oma igapäevategevustes, sh laste sõidutamiseks.

Laste olemasolu kinnitavad nii Q ütlused kui ka asjaolu, et sõidukis oli selle tagastamise ajal

vähemalt üks laste turvatool. Hageja väitel kasutas ta sõidukit ka oma äritegevuses. Asjaolu, et

hagejaga seotud äriühingud on registreeritud hageja elukoha aadressil, ei välista sõiduki

kasutamist äritegevuses. Kostja kahtlused sõiduki vajaduse kohta on vastuolus asjaoluga, et

sõiduk on olnud regulaarselt kasutuses. Hüvitise määramisel ei ole tähtsust sellel, kui

asendusautot kasutas lisaks hagejale veel keegi.

Asjaolu, et Q käitumine andis kostjale võimaluse takistada hageja valdust sõidukile, ei kõrvalda

põhjuslikku seost kostja käitumise ja hagejale tekkinud kahju vahel. Kui kostja ei oleks sõidukit

kinni parkinud ja hiljem kinnisesse garaaži teisaldanud, oleks hageja saanud otsese valduse

taastada. Seega on kostja käitumise ja hagejale tekkinud kahju vahel otsene põhjuslik seos.

Kuigi kostja leidis, et asendussõiduk ei olnud samaväärne, ei ole kostja toonud esile ega

tõendanud, et samaväärse sõiduki oleks saanud rentida odavamalt, ega seda, millise hinnaga.

Hageja selgitas, et sõiduk ja asendussõiduk linnamaasturi tüüpi tavapärasest luksuslikumad

sõidukid.

Kostja ei ole tõendanud õigusvastasust välistavaid asjaolusid ega süü puudumist.

3.3.2. Hageja turvatoolide hüvitamise kulu nõue ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata,

sest selle kulu ja kostja tegevuse vahel ei ole põhjuslikku seost VÕS § 127 lg 4 tähenduses.

Hageja käis 15. veebruaril 2019 sõiduki juures ja sõiduk ei olnud selliselt kinni pargitud, et

hageja ei oleks saanud sellesse kuni 8. märtsini 2019 siseneda. Hagejal oli võimalik sõidukist

turvatoolid 22 päeva jooksul ära tuua, kuid hageja ei teinud seda. Hageja ei ole tõendanud, et

kostja on takistanud tal sõidukist turvatoole võtta.

3.3.3. Sõiduki pukseerimise kulu on põhjendatud ja kostja peab hüvitama hagejale VÕS § 128

lg 3 järgi otsese varalise kahjuna 60 eurot. Sõiduk oli tagastamise ajal seisundis (ulatuslik

hallitus salongis), millest ei saanud eeldada, et hageja või kolmas isik sõidab sellega ning sõiduk

ei käivitunud. Seega oli puksiiri kasutamine vajalik ning tingitud sellest, et sõiduki tagastamise

ajaks oli sõiduk eelnimetatud seisundis. Arvestades sõiduki salongi seisundit ei ole tähtsust

kostja üldsõnalisel väitel, et sõiduki äraviimiseks piisanuks käivitusabist. Kostja ei ole esile

toonud ega tõendanud, et käivitusabi oleks olnud soodsam. Kostja ei ole toonud esile ega

tõendanud süüd või õigusvastasust välistavaid asjaolusid.

3.3.4. Kostja peab hüvitama hagejale AÕS § 84 lg 2 alusel VÕS § 132 lg 3 järgi sõiduki

puhatuskulu 99 euro 75 sendi ulatuses (50% puhastuskulust).

Sõidukil olid ulatuslikud hallituskahjustused, sh esi- ja tagaistmetel, põrandal, roolil ja

armatuuril. Kui sõiduk oleks olnud hageja valduses, oleks see olnud kasutuses ning selliseid

kahjustusi ei oleks saanud tekkida. Kostja ei ole tõendanud, et sõiduki kahjustused oleksid

tekkinud ka siis, kui see oleks hagejale tagastatud ja olnud tavakasutuses. Hallituskahjustuste

kõrvaldamiseks tehtud pesu maksumus kulu on asja parandamiseks tehtud mõistlik kulu. Kostja

oletus, et sõidukit ei ole puhastatud, ei ole kooskõlas asjaoluga, et sõiduk on sõidukorras ja

2-19-8627

liikluses kasutatav, sellel on kehtiv ülevaatus kuni 2021. a novembrini ning sellega on

odomeetri näidu järgi 2020. aastal sõidetud. Arvestades kahjustuste ulatust, ei oleks sõiduk

saanud ilma puhastamata kasutuses olla.

Kahjuhüvitist tuleb VÕS § 139 lg 1 järgi 50% vähendada. Kuna sõidukis oli niiskuse eemaldaja,

siis oli sõiduki vastutavale kasutajale sõiduki liigniiskuse probleem teada. Hageja ei ole väitnud,

et ta teavitas kostjat liigniiskuse probleemist. Asjaolu, et liigniiskus tekitab hallitust, on

üldtuntud. Seega on hallituse tekkimisele vähemalt osaliselt aidanud kaasa sõidukist lähtuv

asjaolud ja see, et hageja ei teinud midagi selleks, et kostjat niiskuse ohust teavitada. Kuigi

sõiduki seisukord oli hageja risk, aitas sõiduki kahjustamisele kaasa (maakohtu otsuses

ekslikult märgitud, et ei ole kaasa aidanud) ka kostjast lähtuv asjaolu, et sõiduk seisis 5 kuud

kasutuseta, mistõttu ei toimunud salongi soojendamist ega õhuringlust. Neil asjaoludel on

põhjendatud vähendada kahjuhüvitist 50%.

3.3.5. Kostja peab hüvitama hagejale sõiduki kahjustamise tõttu AÕS § 84 lg 2 alusel

VÕS § 128 lg 3 ja § 132 lg 3 järgi selle taastamiskulu 1719 euro 98 sendi ulatuses (50% sõiduki

väärtusest, millest on maha arvatud sõidukil varem esinenud kerekahjustuse likvideerimise kulu

775 eurot 2 senti).

Arvestades seda, et sõiduk puhastati 15. augustil 2019 ning sõiduki kahjustuste kõrvaldamiseks

tehtavate tööde hinnapakkumine on koostatud 16. augustil 2019, on hinnapakkumine esitatud

nende tööde tegemiseks, mille tegemine on vajalik hoolimata sõiduki puhastamisest.

Hageja on fotodega tõendanud sõiduki kahjustused ning hageja nõude rahuldamiseks piisab

sellest, et hagejale on esitatud sõiduki kordategemiseks vajalike tööde kalkulatsiooni. Tööde

kogumaksumus on hinnapakkumise kohaselt 49 030 eurot 8 senti. Kuna sõiduki parema

tagumise ukse kahjustus oli olemas juba siis, kui Q tõi sõiduki kostja juurde, ei ole sellel

kahjustusel seost kostja omavolilise valdusega ning hüvitisest tuleb seetõttu 775 eurot 2 senti

maha arvata. Muus osas ei ole kostja toonud esile asjaolusid ega tõendeid, millest saaks

järeldada, et kostja ei ole ülejäänud kerekahjustusi põhjustanud. Seega vastutab kostja sõidukile

hallitus- ja kerekahjustuste tekkimise eest.

Hageja nõuab kostjalt hüvitist sõiduki väärtuse ulatuses. Kuigi hageja hinnangul on sõiduki

väärtus 6000 eurot, ei ole hageja seda tõendanud. Liisingulepingu järgi ostis liisinguandja

2015. aastal sõiduki hinnaga 8000 eurot, kuid kostja esitatud väljavõtte kohaselt müüdi

jaanuaris 2021 sama liiki sõidukit soodushinnaga 4990 eurot. Tõendeid selle kohta, et sõiduki

väärtus piirduks 2500 euroga, ei ole kostja esitanud. Seega saab sõiduki väärtuseks pidada

4990 eurot. Sõiduki väärtust ei ole põhjendatud vähendada kerevigastuste tõttu, sest osaliselt

vastutab nende eest kostja ja parema tagumise ukse kulu tuleb kahju hüvitisest igal juhul maha

arvata. Ka taastamishüvitist tuleb VÕS § 139 lg 1 alusel ülaltoodud asjaoludel 50% vähendada.

Kuna kahju on tekkinud ka kostjast lähtuvate asjaolude tõttu, ei oleks hüvitise vähendamine

0-ni põhjendatud ega õiglane. Kui kostja ei oleks sõidukit oma valduses hoidnud, ei oleks

hagejale kahju tekkinud.

3.4. Osas, milles kahju hüvitamise nõuded on põhjendatud, on põhjendatud ka viivisenõue.

Hageja nõuab viivist rahalise kohustuse täitmisega, mitte valduse taastamisega viivitamise

tõttu. Alates 7. juunist 2019 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras viivis kahjuhüvitiselt 2700 eurot viivis ja alates 9. märtsist 2020 viivis

kahjuhüvitiselt 1879 eurot 73 senti, mida tuleb piirata põhivõla suurusega.

2-19-8627

3.5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud 75%

ulatuses kostja ja 25% ulatuses hageja kanda, v.a määruskaebuse ja selle tagamise taotluse

kulud, mis jäävad kostja kanda.

3.6. Hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurus on 11 366 eurot 16 senti, millest

kostja peab hüvitama hagejale 75%, s.o 8524 eurot 62 senti.

Hageja menetluskulude nimekirja järgi olid tema kulud kokku 15 639 eurot, sh riigilõivud

750 eurot, kohtutäituri tasu 186 eurot ja esindajakulu 14 703 eurot (käibemaksuga).

Kohtutäiturile hagi tagamise määruse täitmisel tasutud 186 eurot on põhjendatud kulu ning tasu

suurus vastab seadusele.

Tasutud riigilõiv 750 eurot on kohtukuluna põhjendatud kulu.

Lepingulise esindaja tasu on ei ole TsMS § 175 lg 1 tähenduses kogu ulatuses põhjendatud ja

vajalik. Hageja esindaja tunnitasumäär 130 eurot (lisandub käibemaks) on tsiviilasja olemust,

keerukust ja esindaja kvalifikatsiooni (vandeadvokaat) arvestades põhjendatud, kuid toimingud

ja neile kulunud aeg on ei ole kogu ulatuses põhjendatud. Asjaga tutvumisele ja hagiavalduse

koostamisele

kulunud

põhjendatud

ajakulu

on

14,55

tunni

asemel

tundi.

Menetlusdokumentide parandamiseks kulunud aeg (kokku 14,4 tundi) ei ole põhjendatud ja

tuleb jätta arvestamata. Määruskaebusega seotud toimingute põhjendatud ajakulu on 6,5 tunni

asemel 4 tundi ja kolmanda isiku kaasamise taotlusega seotud toimingute ajakulu on 5 tunni

asemel 3 tundi. Istungil osalemise eest on 2,5 tunni asemel põhjendatud ajakulu 2,28 tundi

(istungi tegelik kestus). Esindaja ja hageja vahelise suhtluse ja selgituste kulu ei ole

põhjendatud, mistõttu on 21. veebruarist 2021 kuni 25. maini 2021 tehtud toimingute

põhjendatud ajakulu 2 tunniasemel 1,4 tundi. Põhjendatud ei ole kompromissiläbirääkimiste

kulu ning hilinenult esitatud menetlusdokumendi koostamise kulu. Ülejäänud toimingud on

olnud kliendi õiguste kaitseks vajalikud ja neile kulunud aeg on olnud mõistlik ja põhjendatud,

arvestades tsiviilasjas esitatud eriliigilisi nõudeid ja tsiviilasja mahtu ning keerukust. Hageja

esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu on kokku 66,83 tundi ning arvestades esindaja

tunnihinda on põhjendatud kulu kokku 8691 eurot 80 senti (lisandub käibemaks).

3.7. Kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurus on 2083 eurot 20 senti, millest

hageja peab hüvitama kostjale 25%, s.o 520 eurot 80 senti.

Kostja menetluskulude nimekirja järgi olid tema kulud kokku 3005 eurot (lepingulise esindaja

kulu). Kostja lepingulise esindaja tunnitasumäär 140 eurot (käibemaksuta) on tsiviilasja

olemust, keerukust ja esindaja kvalifikatsiooni (vandeadvokaat) arvestades põhjendatud, kuid

toimingud ja neile kulunud aeg on ei ole kogu ulatuses põhjendatud. Hagi tagamise taotlusega

tutvumise ajakulu on 0,5 tunni ulatuses põhjendatud, kui määruskaebusega seotud kulud jäid

kostja kanda ja kohus ei arvesta neid. Kohtuistungi ajakulu on 2 tunni asemel 1,38 tundi (istungi

tegelik kestus). Muud toimingud on olnud vajalikud ja neile kulunud aeg mõistlik ja

põhjendatud. Kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu on kokku 14,88 tundi

arvestades esindaja tunnihinda on põhjendatud kulu kokku 2083 eurot 20 senti (käibemaksuta).

3.8. Vastastikuste menetluskulude hüvitamise nõuete TsMS § 445 lg 1 II lause alusel tehtud

tasaarvestamise järel peab kostja hüvitama hagejale 8003 eurot 82 senti koos kohustusega

tasuda TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.

2-19-8627

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus rahuldas hagi, jaotas menetluskulud ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulude hüvitise, ning teha tühistatud osas uue otsuse, mille jätta hagi täielikult

rahuldamata ja menetluskulud täielikult hageja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt oleks maakohus pidanud jätma kostja valduse

lõpetamise nõude rahuldamata.

Maakohus jättis arvestamata asjaolu, et Q otseses valduses olnud sõiduki valduse rikkumise

põhjustas Q õigusvastane käitumine, st Q ebaseaduslik tegevus kutsus esile kostja

vastutegevuse, millega kostja rikkus Q, mitte hageja valdust. Kostja võttis menetluses omaks,

et ta rikkus Q otsest valdust sõidukile. Kostja ei ole väitnud, et tal oli pandiõigus hageja liisitud

sõidukile. Kostja on menetluses olnud seisukohal, et Q rikkus kostja pandiõigust sõiduautole

BMW ning kostjal oli õigus keelduda Q-le hageja liisitud sõidukit välja andmast. Kostja nõude

ja Q kohustuse vahel oli piisav seos, sest temapoole kohustuse rikkumine jättis kostja ja

KavilTrans OÜ vahelise õigussuhte tagatiseta.

Maakohus tuvastas vääralt, et kostja rikkus hageja valdust. Kostja tegevuse eesmärk oli

mõjutada Q, mitte hageja käitumist. Hageja oli vabatahtlikult loovutanud oma valduse Q-le

ning tema õigusi sai rikkuda üksnes Q, kes ei tagastanud talle sõiduki valdust.

4.2. Maakohus rahuldas põhjendamatult asendussõiduki kulu hüvitamise nõude (2700 eurot).

Maakohus juhindus sõidukite samaväärsust tuvastades hageja paljasõnalisest väitest.

Kui lähtuda maakohtu tuvastatud sõiduki väärtusest 4990 eurot, ei olnud 62 päevaks renditud

asendusauto eest tasutud summa mõistlikult aktsepteeritav, sest see moodustas 55% sõiduki

väärtusest.

Maakohus asus vääralt seisukohale, et hagejal oli sõidukit vaja laste transportimiseks, tuginedes

Q ütlustele, kuigi hageja ei taotlenud tunnistaja ülekuulamist nende asjaolude tuvastamiseks.

Hageja ei ole selgitanud, et pärast asendusauto rentimist ei olnud tal enam vaja lapsi ja/või koeri

transportida.

4.3. Maakohus rahuldas vääralt sõiduki pukseerimiskulu hüvitamise nõude (60 eurot).

Kohtul ei olnud eriteadmisi, et hinnata fotode alusel, kas sõiduk saab sõita või mitte. Kui sõiduk

ei käivitu on vaja käivitusabi, mitte puksiiriteenust. Hageja ei toonud esile kahjustusi, mis

takistasid sõidukiga sõitmist. Maakohtu otsus on vastuoluline, sest maakohus leidis, et sõiduk

oli sõidukorras ja liikluses kasutatav.

4.4. Maakohus rahuldas põhjendamatult ja vastuoluliselt sõiduki puhastamise ja taastamise

kulu hüvitamise nõude (99 eurot 75 senti ja 1719 eurot 98 senti).

Maakohus ei ole tuvastanud ühtki asjaolu, mida võiks omistada kostjale hallituse tekkimisel.

Kuna kostjal puudus juurdepääs sõiduki salongi ning hageja ei teavitanud kostjat liigniiskuse

probleemist ega palunud salongi soojendada või õhutada, vastutab hageja puhastuskulu eest

100%. Kostja ei põhjustanud sõiduki salongis liigniiskust, mistõttu saabus kahjulik tagajärg

kostjast sõltumata.

2-19-8627

Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited selle kohta, et hinnapakkumised ei tõenda

keretöödeks vajalike autoosade ostmise ja tööde tegemise vajalikkust. Samuti ei ole hageja

tõendanud, et Unelmauto AS hinnapakkumises sisalduvad tööd on hallitus- ja kerekahjustuste

kõrvaldamiseks vajalikud.

Maakohus tuvastas vääralt, kostja tõendile tuginedes sõiduki väärtuse, kuigi hageja ei olnud

selle väärtust tõendanud.

4.5. Kuigi maakohus jättis kohtuotsuse p 18 kohaselt hageja 17. augusti 2021. a

menetlusdokumendi arvestamata, on maakohus tuginenud selles esitatud hageja käsitusele selle

kohta, et taastamistööde hinnapakkumine tehti pärast sõiduki pesu ning pesuarve tasumisel

kasutati kolmanda isiku kliendikaarti.

4.6. Kui kohus muudab kahjuhüvitise suurust, tuleb muuta vastavalt ka väljamõistetavat viivist.

4.7. Maakohus määras vääralt menetluskulude jaotuse. Kui ringkonnakohus rahuldab

apellatsioonkaebuse, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus jättis arvestamata

kostja väited selle kohta, et menetluskulud, mis on tingitud hilinenult esitatud asjaolude ja

tõenditega, tuleb jätta hageja kanda, sõltumata vaidluse lahendamise lõpptulemusest.

Menetluskulude suurust tuleb vähendada. Hageja menetluskulude kostjalt väljamõistmine ei ole

põhjendatud suuremas ulatuses kui 30%.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda. Hageja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata

ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu

otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.

Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna kostja

vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus rahuldas hagi ning hageja ei ole

maakohtu otsust vaidlustanud osas, millega hagi jäi rahuldamata, kontrollib ringkonnakohus

maakohtu otsuse seaduslikkust üksnes hagi rahuldavas osas. Ringkonnakohus nõustub selles

osas TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

7. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust arvata, et maakohus rahuldas vääralt sõiduki

valduse taastamise nõude.

7.1. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus asus põhjendatult ja õigesti seisukohale, et

praegusel juhul oli hagejal valduse taastamise nõue AÕS § 45 alusel koosmõjus AÕS §-ga 47,

mitte valduse rikkumise kõrvaldamise nõue AÕS § 44 alusel koosmõjus AÕS §-ga 47.

Hoolimata sellest, et kostja takistas Ql ja hagejal teostada tegelikku võimu sõiduki üle, kui

parkis selle 14. veebruaril 2019 kinni ja teisaldas 8. märtsil 2019 kinnisesse lukustatud garaaži,

kaotas Q kostja tegevuse tõttu sõiduki valduse, sest vähemalt pärast sõiduki garaaži teisaldamist

ei olnud tal võimalik sõiduki üle enam tegelikku võimu teostada.

2-19-8627

7.2. Iseenesest on õige kostja arusaam, et kostja käitumise tõttu kaotas Q, mitte hageja sõiduki

otsese valduse, mistõttu tuleb sõiduki valduse taastamise nõude puhul arvestada ka kostja ja Q

vahelisi suhteid. See ei anna aga alust asuda lõppjäreldusena maakohtust erinevale seisukohale.

Kostjal ei olnud Q käitumise (remondiarvet tasumata remondis olnud sõiduauto BMW

äraviimise) tõttu õigust rikkuda Q kasutusse antud sõiduauto Lexus otsest valdust ega seda Q-

lt ära võtta, mistõttu oli ka Q-lt otsese valduse äravõtmine omavoliline AÕS § 40 lg 2

tähenduses. Q ei andud sõiduki kinniparkimiseks ega garaaži teisaldamiseks nõusolekut.

Samuti ei tulene seadusest kellelegi õigust oma valduse rikkumise korral rikkuda omakorda

rikkuja valdust või enda valduse kaotamise korral võtta valduse äravõtjalt ära tema valdus

mõnele teisele asjale. Ringkonnakohus mõistab, et kostjal oli soov survestada Q tasuma

sõiduautole BMW tehtud remonditööde eest, kuid selle eesmärgi saavutamiseks Q otseses

valduses olnud teise sõiduki valduse rikkumine või selle äravõtmine ei olnud paraku kohaseks

õiguskaitsevahendiks. Ka kostja lepinguline esindaja ei osanud ringkonnakohtu istungil

selgitada, millisest õigusnormist võiks tuleneda kostja sellise käitumise õiguslik alus.

Maakohus tõi ringkonnakohtu hinnangul õigesti välja, et kostjal võinuks olla õigus sõiduki

valdus ära võtta nt juhul, kui talle oleks seadusest või lepingust tulenenud selle sõiduki

pandiõigus, kuid praegusel juhul see nii ei olnud. Ka kostja ise väidab, et tal ei olnud sõidukile

pandiõigust. Seega ei olnud kostjal seadusest tulenevalt ühtki õiguslikku alust Q-lt sõiduki

otsese valduse äravõtmiseks, mistõttu võttis kostja sõiduki omavoliliselt enda valdusesse.

Sisuliselt möönab ka kostja, tegemist oli Q omavolilisele käitumisele omavoliga vastamisega.

Kuna kostja võttis sõiduki omavoliliselt enda valdusesse, siis oli Q-l kui sõiduki otsesel valdajal

iseenesest õigus nõuda kostjalt AÕS § 45 lg 1 alusel sõiduki otsese valduse taastamist ja kostjal

oli kohustus tagastada sõiduk Q otsesesse valdusesse. Kolleegiumi hinnangul ei olnud kostjal

õigust VÕS § 110 alusel keelduda sõiduki valduse taastamisest. Võlgnik võib VÕS § 110 lg 1

järgi keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku

sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning

selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte

olemusest ei tulene teisiti, seejuures on nõude ja kohustuse vahel piisav seos eelkõige juhul, kui

võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast

regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Kostja väitel oli

tal õigus keelduda sõidukit Q-le välja andmast, sest Q rikkus kostja pandiõigust sõiduautole

BMW, mille tõttu jäi kostja ilma kostja ja KavilTrans OÜ vahelisest õigussuhtest

(töövõtulepingust) tuleneva KavilTrans OÜ rahalise kohustuse täitmise tagatisest. Sisuliselt

väidab kostja, et tal on kuni KavilTrans OÜ ja kostja vahel sõiduauto BMW remontimiseks

sõlmitud töövõtulepingust tuleneva sissenõutavaks muutunud tasunõude täitmiseni õigus jätta

sõiduauto Lexus otsene valdus taastamata. Kolleegiumi hinnangul ei saa kostja kohustust

taastada Q sõiduki Lexus otsene valdus pidada VÕS § 110 lg 1 tähenduses piisavalt seotuks

KavilTrans OÜ kohustusega tasuda sõiduauto BMW remonditööde eest. Tegemist ei ole

olukorraga, kus kostjal oleks võlgnikuna samal ajal õigus nõuda Qlt kui võlausaldajalt tema

vastu sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmist, st tegemist ei ole samade isikute vaheliste

kohustustega, mis on VÕS § 110 kohaldamise eelduseks. Seda, et kostjal oleks mingi nõue Q

vastu, ei ole kostja väitnud ega tõendanud. Ka juhul, kui tegemist oleks sama võlausaldaja ja

võlgnikuga, ei ole kostja toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks kohus

järeldada, et kostja nõue ei oleks kinnipidamisõigust teostamata piisavalt tagatud, st KavilTrans

OÜ makseraskuste või menetluslike keerukuste tõttu oleks töövõtulepingust tuleneva nõude

maksmapanek ohustatud või raskendatud. Ainuüksi asjaolu, et kostja kaotas töövõtulepingu

esemeks olnud sõiduauto BMW otsese valduse ja ühes sellega võimaluse teostada VÕS § 654

alusel pandiõigust, ei anna veel alust järeldada, et tema nõude maksmapanek on raskendatud

sel määral, et see õigustaks oma kohustuse täitmise kinnipidamist VÕS § 110 alusel.

2-19-8627

7.3. Ülaltoodut arvestades asus maakohus õigesti seisukohale, et kostja peab sõiduki otsese

valduse taastama ning tal ei ole õigust keelduda oma kohustuse täitmisest.

8. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust tühistada maakohtu otsust ka kostjalt

väljamõistetud kahjuhüvitise osas.

8.1. Maakohu rahuldas põhjendatult asendussõiduki kulu hüvitamise nõude (2700 eurot).

Iseenesest õige kostja väide, et hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et sõiduauto

Lexus ja renditud asendussõiduk olid samaväärsed. Hageja piirdus kohtumenetluses üksnes

napi selgitusega. Samas ei ole aga kostja esitanud sõidukite samaväärsuse kohta ka konkreetseid

vastuväiteid, miks ei saa neid sõidukeid pidada samaväärseks, ega neid väiteid tõendanud.

Samuti ei ole kostja toonud esile, et samaväärse sõiduki rentimise korral oleks kulu olnud

väiksem, ega tõendanud samaväärse sõiduki renditasu suurust. Seetõttu sai maakohus

juhinduda hageja tõendatud rendikulust ja mõista kostjalt hageja kasuks vastavalt sellele välja

hüvitise 2700 eurot.

Seejuures ei pidanud maakohus sõiduki väärtust ja renditasu suurust ning nende omavahelist

proportsiooni arvestades jätma asendussõiduki rentimiseks tehtud kulutusi hüvitamata.

Olukorras, kus kostja ei olnud toonud esile ja tõendanud asjaolusid, mille alusel oleks maakohus

saanud tuvastada samaväärse asendussõiduki väiksema kulu, ei olnud maakohtul alust hageja

tõendatud kuludest väiksemas ulatuses hüvitist välja mõista.

Maakohtu otsuse tühistamiseks selles osas ei anna alust ka kostja etteheited maakohtule osas,

millega maakohus tuvastas, et hagejal oli sõidukit vaja kasutada. Maakohus leidis õigesti, et

hageja oli sõiduki eraisikuna liisinud ja sõiduk oli kasutuses, mistõttu on kolleegiumile ilmne,

et hagejal oli sõidukit vaja. Lisaks on hageja selgitanud, et tal oli vaja sõidukit laste

transportimiseks ning seda vajadust kinnitas mh asjaolu, et sõidukis oli selle tagastamise ajal

vähemalt üks laste turvatool. Seega ka juhul, kui maakohus ei oleks võinud tugineda Q ütlustele

hagejal laste olemasolule, ei muudaks see maakohtu lõppjäreldust sõiduki kasutusvajaduse

kohta vääraks.

8.2. Maakohus rahuldas põhjendatult sõiduki pukseerimiskulu hüvitamise nõude (60 eurot).

Maakohus ei ole eksinud tõendite hindamise reeglite vastu, kui tuvastas kohtule esitatud fotode

alusel, et sõiduki salong, sh esiiste ja rool olid sõiduki tagastamise ajal hallitanud, mistõttu ei

saanud eeldada, et hageja või kolmas isik sõidab sõidukiga. Lisaks tuvastas maakohus, et sõiduk

ei käivitunud. Sellises olukorras oli puksiiriteenuse kasutamine põhjendatud. Kostja ei ole

toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et kohane olnuks

kasutada käivitusabi. Samuti ei ole kostja toonud esile ega tõendanud, et käivitusabi olnuks

soodsam. Põhjendatud ei ole kostja etteheited maakohtu otsuse vastuolude kohta. Maakohus

tuvastas selgelt, et sõiduki tagastamise ajal see ei käivitunud ja selle salong oli sisuliselt

kasutuskõlbmatu. Küll aga on sõiduk võetud hiljem taas kasutusse.

8.3. Maakohus rahuldas põhjendatult sõiduki puhastamise ja taastamise kulu hüvitamise

nõuded (99 eurot 75 senti ja 1719 eurot 98 senti).

Iseenesest on õige kostja etteheide, et maakohtu otsusest ei nähtu, millise asjaolu saaks hallituse

tekkimisel kostjale omistada. Maakohus on ekslikult märkinud otsuse põhjendustesse, et

sõiduki kahjustamisele ei ole kaasa aidanud ka kostjast lähtuv asjaolu, et sõiduk seisis 5 kuud

kasutuseta, mistõttu ei toimunud salongi soojendamist ega õhuringlust. Ilmselgelt on maakohus

pidanud tegelikult silmas seda, et see on kahju tekkimisele kaasa aidanud. Seega, kuna kostja

2-19-8627

võttis omavoliliselt sõiduki valduse, jäi sõiduk 5 kuuks kasutuseta ja seetõttu ei toimunud

sõiduki salongi soojendamist ega õhuringlust, mis tingis koosmõjus sõiduki liigniiskuse

probleemiga sõiduki salongi hallituse. Neil asjaoludel asus maakohus põhjendatult seisukohale,

et sõidukis tekkis hallitus mh kostja õigusvastase teo tõttu. Kuigi kostja väitel oleks hallitus

tekkinud ka ilma tema osaluseta, ei saa kolleegium sellega nõustuda. Kui kostja ei oleks sõiduki

otsest valdust ära võtnud ja sõidukit kasutuseta pikaks ajaks garaaži jätnud, ei oleks sõidukisse

hallitust tekkinud, sest selles oleks kasutamise korral tagatud piisav õhuvahetus. Kostja ei

vabane vastutusest ainuüksi seetõttu, et sõidukil oli liigniiskuse probleem, millest hageja kostjat

ei teavitanud. Nimetatud asjaolu on maakohus arvestanud ja vähendanud kostja vastutuse määra

50%-ni.

Õige ei ole kostja arusaam, et hageja ei ole tõendanud, et hinnapakkumistel märgitud salongi-

ja keretööd olid sõiduki olukorra taastamiseks vajalikud. Maakohus tuvastas, et sõidukil olid

salongi- ja kerekahjustused, v.a parema tagumise ukse kahjustus, ning asus põhjendatult

seisukohale, et nende kahjustuste kõrvaldamiseks olid hinnapakkumistes märgitud tööd

vajalikud. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud, et osa töid ei olnud tuvastatud kahjustusi

arvestades olukorra taastamiseks vajalikud. Lisaks ei ole kostja selgitanud, kuidas mõjutaks

osade tööde ebavajalikkus kostjalt hageja kasuks väljamõistetud hüvitise suurust, arvestades

seda, et maakohus ei mõistnud kostjalt välja hüvitist sõiduki salongi- ja keretööde maksumuse

ulatuses, vaid juhindus sõiduki väärtusest, mis oli kordi väiksem taastamiseks vajalike kulutuste

suurusest.

Seejuures ei ole maakohus eksinud menetlusõiguse normide vastu, kui tuvastas sõiduki väärtuse

asjas esitatud tõendite alusel. See, et maakohus tuvastas sõiduki väärtuse kostja esitatud tõendi

alusel, ei muuda maakohtu tuvastatut vääraks.

8.4. Viimaks heidab kostja maakohtule ette seda, et kuigi maakohus jättis kohtuotsuse p 18

kohaselt hageja 17. augusti 2021. a menetlusdokumendi arvestamata, on maakohus tuginenud

selles esitatud hageja käsitusele selle kohta, et taastamistööde hinnapakkumine tehti pärast

sõiduki pesu ning pesuarve tasumisel kasutati kolmanda isiku kliendikaarti. Samas ei ole kostja

selgitanud, kuidas muudaks hageja hilinenult esitatud asjaoludele tuginemine maakohtu

lõppjärelduse kahju hüvitamise kohta vääraks. Maakohus hindas asjas õigeaegselt esitatud

tõendeid nende asjaolude kohta, mistõttu ei mõjuta nende asjaolude arvestamine maakohtu

otsuse seaduslikkust.

9. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust tühistada maakohtu otsust ka menetluskulude

jaotuse ja hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas, sest maakohus ei ole

neid otsustusi tehes kaalumispiiridest väljunud.

9.1. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, kas ja miks on maakohus menetluskulusid

TsMS § 163 lg 1 alusel jaotades eksinud menetlusõiguse normi vastu. Olukorras, kus kostja ei

ole esitanud vastuväiteid menetluskulude jaotuse, sh kulude proportsiooni (75%:25%) kohta, ei

ole kolleegiumil alust maakohtu menetluskulude jaotusse sekkuda. Kolleegium mõistab

seetõttu kostja apellatsioonkaebust selliselt, et kostja soovis menetluskulude jaotust muuta

üksnes juhul, kui maakohtu otsust tuleb hagi rahuldamise osas muuta.

9.2. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses toonud esile ka seda, kas ja kuidas on maakohus eksinud

menetlusõiguse normide vastu hagejale hüvitatavate menetluskulude suurust kindlaks määrates

(kostja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega maakohus määras kindlaks kostja

hüvitatavate menetluskulude suuruse), sh ei ole kostja toonud selgelt esile, kas ta ei nõustu

2-19-8627

üksnes lepingulise esindaja tasu suurusega või ka muude hüvitatavate menetluskulude

suurusega, sh riigilõiv ja täituri tasu.

Kuna kostja apellatsioonkaebuse väited puudutavad üksnes hilinenult esitatud asjaolude ja

tõenditega seotud kulusid, järeldab kolleegium, et kostja ei nõustu hageja lepingulise esindaja

tasu suurusega ja peab seda põhjendatuks üksnes 30% ulatuses. Seejuures on kostja heitnud

maakohtule ette üksnes seda, et maakohus ei jätnud hageja hilinenult esitatud asjaolude ja

tõendite esitamisest tingitud kulusid hageja kanda. Samas jätab kostja arvestamata, et maakohus

jättis

hilinenult

esitamise

tõttu

arvestamata

hageja

17. augustil

2021

esitatud

menetlusdokumendi ning hageja menetluskulude suurust kindlaks määrates arvestamata sellega

seotud kulud. Muid menetlusdokumente ei ole maakohus hilinemise tõttu arvestamata jätnud

ning kostja ei ole ka apellatsioonkaebuses esile toonud, et peale selle menetlusdokumendi esitas

hageja veel mõned menetlusdokumendid hilinenult, mistõttu ei peaks kostja nende esitamise

kulu hagejale hüvitama.

Kuigi kostja on esitanud apellatsioonkaebuses ka üldise väite, et kulude suurust tuleb

vähendada ja kulud ei või olla üle 30%, ei saa ringkonnakohus sekkuda maakohtu

kaalutlusotsusesse ainuüksi selliste üldiste väidete alusel. Ringkonnakohtu ülesanne ei ole

uuesti hinnata menetlusosalise lepingulise esindaja kõigi kulude põhjendatust ja vajalikkust,

vaid seda, kas maakohus on nende kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Seda saab

ringkonnakohus teha üksnes juhul, kui menetluskulusid vaidlustav pool toob ka esile, milles

seisneb mingi konkreetse kulu hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine.

Kuivõrd kostja ei ole seda teinud, ei ole ringkonnakohtul alust muuta maakohtu

kindlaksmääratud hageja lepinguliste esindajate kulude suurust.

10. Ülaltoodut arvestades jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

12. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja esitatud menetlusekulude nimekirja järgi on hageja apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 2418 eurot (sh käibemaks). Nimekirjade kohaselt

kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 15,5 tundi,

sh tutvumine maakohtu otsusega, selle analüüs ja kliendiga suhtlus 1,5 tundi, tutvumine

apellatsioonkaebusega, kaebuse analüüs ja vastuse koostamine 11,2 tundi, ettevalmistus

kohtuistungiks 2,5 tundi ning menetluskulude nimekirja koostamine 0,3 tundi. Lisaks kulus

hageja lepingulisel esindajal kohtuistungil osalemisele 43 minutit (0,72 tundi).

Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu, on kolleegiumi

hinnangul esindaja tehtud toimingud olnud vajalikud, kuid toimingutele kulunud aeg on

osaliselt põhjendamatu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsusega tutvumise ja selle

analüüsi ajakulu 1,5 tundi põhjendatud, kuid vastuse koostamist puudutavate toimingute

tegemiseks võis vastuse sisu ja mahtu arvestades kuluda vandeadvokaadil kokku üks tööpäev,

s.o 8 tundi. Arvestades kohtuvaidluse sisu ja apellatsioonimenetluses tõstatatud küsimusi, võis

2-19-8627

vandeadvokaadil kuluda kohtuistungiks valmistumiseks 1 tund. Menetluskulude nimekirja

koostamise ajakulu 0,3 tundi ja kohtuistungil osalemise ajakulu 0,72 tundi on kogu ulatuses

põhjendatud. Seega on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu apellatsioonimenetluses

kokku 11,52 tundi.

Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 130 eurot (lisandub käibemaks),

mis ei ületa oluliselt vandeadvokaadi keskmist tasumäära.

Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 1797 eurot

12 senti (11,52 tundi × 156 eurot/tund = 1797,12 eurot), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Meeli Kaur