1-10-13870/10

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 29. november 2010

Kriminaalasja number 1-10-13870 Kohtukoosseis Paavo Randma, Malle Preimer, Sten Lind Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 22. oktoobri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja

N.T, elukoht: XXXXXXXXX X-XX, XXXXXX,

XXXXXXXX,

isikukood XXX, kodakondsus

XXXXXXXXXXX, XXXXXXXXXXX, emakeel – vene keel, töökoht: puudub, varem kriminaalkorras kohtulikult karistatud 5- l korral, kahtlustatavana kinni peetud 20.10.2010. Resolutsioon Jätta N.T apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu

läbi vaatamata

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

§ 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 5 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 20. oktoobri 2010.

N.T tunnistati süüdi selles, et ta isikuna, keda on varem karistatud süstemaatilise varguse

toimepanemise eest (vabanes karistuse kandmiselt 15.09.2010), püüdis 20. oktoobril 2010 uuesti

varastada võõrast vallasvara, täpsemalt kauplusest Rimi pudelit viina maksumusega 105 krooni. Kuritegu jäi lõpule viimata, kuna ta peeti kinni kaupluse turvatöötaja poolt.

Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt:

N.T on varem kriminaalkorras kohtulikult karistatud juba viiel korral, viimati vabanes peale 10 kuuse vanglakaristuse ärakandmist alles 15.09.2010.a., ning juba 20.10.2010.a. pani toime

uue kuriteo (varguse). Samuti pöörab kohus tähelepanu sellele, et ta ei püüdnud varastada toiduaineid või muud esmavajalikku, vaid püüdis varastada viina. Kõik see näitab, et N.T pole enda jaoks mingeid järeldusi teinud, olles vabaduses paneb süstemaatiliselt toime vargusi, tal puudub hetkel ka kindel elukoht. №vembris aga peaks saama munitsipaalkorterit.

Oma süüd ta kohtus tunnistas, kahetses, mis on tema karistust kergendavateks asjaoludeks, tema

karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Teda süüdistatakse teise astme kuriteokatse toimepanemises, ta ametlikult ei tööta, talle varem määratud rahatrahvid on osaliselt tasumata, tal tuleb tasuda ka menetluskulud, pole võimalik talle mõista rahalist karistust.

olemas. Samuti kinnitab süüdistatav, et tal on vabaduses „menetluses mitmed dokumendid“ – sh munitsipaalkorteri saamiseks, tööbörsil, elamisloa saamiseks. Vangistuses viibides ei saa ta nendega

tegeleda. Ka on tal alaealine laps; kuivõrd lapse ema on surnud, on laps praegu naise sugulaste juures.

Neil asjaoludel leiab N.T, et karistuse võiks talle mõista tingimisi või asendada see üldkasuliku tööga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole

konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi

juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas

esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb

ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud

argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult

asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult

kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega

apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas

kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning

ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus

ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist

taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).

maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme,

mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. põhjendatud

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi

sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid

eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

ning apellatsioon on ilmselgelt perspektiivitu. Maakohus on otsuses vaaginud rahalise karistuse mõistmise võimalust ning vastanud sellele eitavalt; ringkonnakohus soostub sellega täielikult. Nii on maakohus märkinud, et süüdistataval puudub kindel sissetulek, teda on varasemalt juba karistatud vabadusekaotusliku karistusega, kuid vaatamata sellele jätkas süüdistatav kuritegude toimepanemist.

Juba need asjaolud viitavad üheselt rahalise karistuse kui sanktsiooniliigi rakendamise sisulisele võimatusele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures otsuses nr 3-1-1-24-07 leidnud, et kui eriosa koosseisu

sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või

varasemate katsete käigus end ammendanud. Ning tunnistada tuleb, et varasemad katsed süüdistatava õiguskuulekale teele suunamisel on ebaõnnestunud; eelmiste kohtuotsustega mõistetud

karistused ei ole suutnud tagada süüdistatava õiguskuulekat käitumist. N.T on jätkanud vaatamata eelnevatele karistustele kuritegude sooritamist ning on üheselt selge, et senised meetmed ei ole täitnud enda eesmärki karistuselt oodatavalt eripreventiivses tähenduses.

aastat. Vangistuse minimaalne kestus on seejuures 30 päeva. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus maksimaalselt arvestanud kõiki karistuse mõistmisel tähendust omavaid asjaolusid (nt süü tunnistamine ja süüteo toimepanemise kahetsemine) ning mõistnud karistuse süüdistatava teosüüle täielikult vastavas määras. Apellant ei nimeta täiendavaid ning põhimõttelisi argumente, mis oleks

maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud sanktsiooniliigi muutmise/karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei ole.

Arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis, peab kriminaalkolleegium N.T-le vaatluse all

olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – 5 kuud vangistust- täielikult seaduslikuks ning

põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad igasugused veenvad argumendid, mis võimaldaks jõuda

kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas

suunas või muuta valitud sanktsiooniliiki. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks.

individualiseerimiseks, s.o karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata jätmiseks või selle asendamiseks üldkasuliku tööga.

sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna tõepoolest hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine.

Seejuures tuleb silmas pidada, et mõistetud karistuse reaalne ärakandmine on Karistusseadustiku regulatsiooni silmas pidades reegel ning karistusest tingimisi vabastamine sellest irduv erand, mille rakendamisele on seatud konkreetsed tingimused.

Need tingimused oleksid KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 sõnastust silmas pidades järgmised - vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest

tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn

märkimisväärne eripära). Seega saab süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist lugeda

seaduslikuks vaid siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise

asjaolude või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära, s.o ühte neist nimetatud tunnustest.

Käesoleval juhul puudub võimalus rääkida nii ühest kui teisest nimetatud erandlikust asjaolust. Süüdistatav on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, uue kuriteo pani ta toime napilt kuu möödudes pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmist. Kõnekas on seejuures ka

maakohtu osundatud fakt, et N.T püüdis kauplusest varastada lihtsalt viina. Kõik need asjaolud, mida nimetatakse apellatsioonis ning mis jäävad tal nüüd kinnipidamisasutuses viibimise tõttu tegemata, olid süüdistatavale teada ka teo toimepanemise ajal; kummatigi ei takistanud need

asjaolud tal aga varastamast kauplusest pudelit viina. Apellatsioonis nimetatud asjaolud ei ole

seejuures teguriteks, mida saaks käsitleda erandlikena kohtupraktika mõttes ning mis saaks tuua kaasa mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise.

Kohtupraktika on asunud seejuures seisukohale, et üldkasulik töö on viimaseks võimaluseks, mis

võib väärata vabadusekaotuse reaalse ärakandmise. Kuid ka siinkohal tuleb arvestada ennekõike süüdistatava isikut ning tema varasemat elukäiku. Nagu maakohus osundas, ei ole süüdistatav teinud varasematest karistustest mingeid järeldusi, mida kinnitab ennekõike asjaolu, et uue kuriteo pani N.T toime pea koheselt pärast vanglast vabanemist. See näitab üheselt, et süüdistataval puudub distsiplineeriv mehhanism, mis hoiaks teda uute kuritegude sooritamisest ning mis on hädavajalik kõnealuse karistuse individualiseerimise juures. Siinkohal on taaskord paslik osundada, et loetledes

apellatsioonis erinevaid asju, mis nõuaks tema viibimist vabaduses (alaealise lapse olemasolu, erinevate dokumentide menetlemine ametiasutustes), ei tähendanud see süüdistatava jaoks sisuliselt

midagi. Seega ei ole N.T ilmselgelt isikusk, kes sobiks kriminaalhooldusele ning kelle

suhtes võiks rakendada üldkasulikku tööd. Ka selles osas on apellatsioon seetõttu ilmselgelt perspektiivitu.

on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium

määras:

Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Paavo Randma

Malle Preimer

Sten Lind