1-10-8143/10 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 29. november 2010

Kriminaalasja number 1-10-8143 Kohtukoosseis Paavo Randma, Urmas Reinola, Ivi Kesküla Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 12. augusti 2010 otsus Apellatsiooni esitaja

O.T, isikukood: XXX,

XXXXXXXXXXXXX, emakeel vene keel, elukoht

XXXXXXXXXX XX-XX XXXXXXX,

XXXXXXXXXXXXXX, ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud 7 korda Resolutsioon

Jätta O.T apellatsioon kui ilmselt

põhjendamatu läbi vaatamata

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

Harju Maakohtu 12. augusti 2010 otsusega tunnistati O.T süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks üheksa kuud vangistust. Veel tunnistati O.T süüdi KarS

§ 201 lg 2 p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks neli kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti

liitkaristuseks üheksa kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati seda 1/3 võrra, s.o

vangistuseni pikkusega kuus kuud, millest arvutati KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses

viibitud aeg 9 päeva. Lõplikuks karistuseks määras kohus seega 5 kuud 21 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 19. mai 2010.

O.T tunnistati süüdi selles, et ta varem süstemaatilise varguse eest karistatud isikuna, pani ajavahemikus 19.03 - 19.05.2010 toime 9 vargusena kvalifitseeritud kuriteoepisoodi.

Samuti omastas ta ühel korral võõra mobiiltelefoni, mis kvalifitseeriti kuriteona KarS § 201 lg 2 p 1 järgi.

2. apellatsiooni, milles ta palub tühistada maakohtu Maakohtu otsuse peale esitas O.T otsus mõistetud karistuse osas. Apellant palub asendada mõistetud karistus ühiskondlikult kasuliku tööga või rakendada nn šokivangistust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on

leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole

konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi

juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas

esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb

ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud

argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult

asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult

kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega

apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas

kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning

ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus

ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist

taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).

4. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused

maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite (süüdistatavale mõistetud karistuse) muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata

põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes

süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56

lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. põhjendatud

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi

sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid

eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

6. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral ning apellatsioon on ilmselgelt perspektiivitu. Üldkasuliku töö rakendamine tuleb kõne alla olukorras, kus seda nähakse nn vangistuse vältimise viimase abinõuna ehk teisisõnu siis, kui isik on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning on alust arvata, et see meede suudab teda paremini suunata õiguskuulekusele. Midagi sellist käesoleval

juhtumil aga eeldada ei saa. O.T on varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud, samuti tabati teda käesolevas kriminaalasjas tuvastatult korduvalt varguste toimepanemiselt, mis ei takistanud teda aga peatselt panemast toime uut varavastast kuritegu. Need asjaolud näitavad üheselt, et O.T ei ole isikuks, keda saaks allutada kriminaalhooldusele. Üldkasuliku töö mõistmist

võivad takistada ka isikulised asjaolud, milleks O.T puhul on narkootiliste ainete tarvitamine.

Sama kehtib põhimõtteliselt nn šokivangistuse kohta. Ka seda rakendatakse juhul, kui isik ei ole

varasemalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat. Nagu kriminaalkolleegium osundas, on

süüdistatav viibinud kinnipidamisasutustes korduvalt, kuid see ei ole omanud positiivset toimet

eripreventiivses tähenduses. Ka selles osas tuleb apellatsioon jätta seega tähelepanuta kui ilmselt põhjendamatu.

7. Samuti puuduvad alused mõistetud karistuse vähendamiseks. Silmas tuleb pidada, et O.T pani toime kuriteo, mille eest on võimalik mõista vabadusekaotuse kestusega kuni viis

aastat. Vangistuse minimaalne kestus on seejuures 30 päeva. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus maksimaalselt arvestanud kõiki karistuse mõistmisel tähendust omavaid asjaolusid ning

mõistnud karistuse süüdistatava teosüüle täielikult vastavas määras, mis ei hälbi väljakujunenud

karistuspraktikast. Apellant ei nimeta täiendavaid ning põhimõttelisi argumente, mis oleks

maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud sanktsiooniliigi muutmise/karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt.

Arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis, peab kriminaalkolleegium O.T-le vaatluse all

olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – üheksa kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra - täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad igasugused veenvad argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas või individualiseerida valitud sanktsiooniliiki. Ei eriega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks.

8. Täiendavalt viitab kriminaalkolleegium veel kahele asjaolule. Kui ringkonnakohus lahendaks kriminaalasja apellatsioonimenetluses, tooks see vältimatult kaasa kaitsekulude tekke minimaalselt

summas 1000.- krooni, mis tuleks maakohtu otsuse rahuldamata jätmisel välja mõista O.T-lt. Ringkonnakohus ei usu, et see vastaks apellandi huvidele. Teise asjaoluna märgib

kriminaalkolleegium, et käesolevaks hetkeks on süüdistataval talle mõistetud karistus ka juba kantud, mis teeks apellatsioonimenetluse sisulise läbiviimise täielikult sisutühjaks.

9. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud

täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon

on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium

määras:

Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Paavo Randma

Urmas Reinola

Ivi Kesküla