3-20-61/69 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.09.2022, Tartu

Haldusasja number

3-20-61

Haldusasi

X kaebus Viru Vangla kohustamiseks võimaldada talle

väljaspool

vanglat

olemasolevad

jalanõud

ning

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31.08.2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant ‒ X

Vastustaja ‒ Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Xle 09.10.2021. a taotlus spordijalatsite soetamiseks, vangla kaupluse

tellimisleht 2021. a novembrist ja hinnakiri ning jätta rahuldamata kaebaja taotlus

nõuda vastustajalt välja 14.11.2021 Viru Vangla direktorile esitatud kaebus-kahjunõue.

2. Jätta läbi vaatamata X poolt apellatsioonimenetluses esitatud uued nõuded tagada

tema tervisekaitse ja operatsiooni kõrgetasemeline professionaalne ravi ning ravikulude

kandmine Eesti Vabariigi kulul ja mõista kahjuhüvitis välja kaebaja inimõiguste ja

põhiseaduse nõuete rikkumise ning piinamise ja ebaseadusliku omavoli eest.

3. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.08.2021. a otsus

muutmata ning kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

4. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga X.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 15.09.2022, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas vanglale 14.10.2019, 01.11.2019,

18.11.2019, 25.11.2019, 26.11.2019 ja 03.01.2020 avaldused, milles soovis luba soetada endale

väljastpoolt vanglat spetsiaalsed ortopeedilised jalanõud. Avalduste kohaselt käis kaebaja 2018.

a augustis Viru Vangla V üksuse juhi vastuvõtul ning avaldas soovi saada luba ortopeediliste

jalanõude soetamiseks väljastpoolt vanglat, sest kaebajal seni kambris olnud välisjalanõud olid

muutunud kasutuskõlbmatuks.

2. Viru Vangla vastas kaebaja avaldustele 15.01.2020. a otsusega nr 6-10/41002-2 (tl 13),

15.01.2020. a otsusega nr 6-10/44293-2 (tl 14–14p), 15.01.2020. a otsusega nr 6-10/47384-2

(tl 49), 16.01.2020. a otsusega nr 6-10/46510-2 (tl 15) ja 05.02.2020. a otsusega nr 6-10/947-2

(tl 28), jättes taotlused kaebajale väljastpoolt vanglat ortopeediliste jalanõude väljastamiseks

rahuldamata. Vastustes selgitas vangla, et kinnipeetavale on keelatud saata pakke ning juhul,

kui meditsiiniosakond näeb vajadust kinnipeetavale erijalatsite väljastamiseks, tegeleb nende

väljastamisega meditsiiniosakond.

3. Kaebaja esitas Viru Vanglale 25.11.2019 kahjunõude talle tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks 5000 euro ulatuses (tl 23–23p; 114–114p). Kahjunõude kohaselt tekitas vangla

talle kahju sellega, et kaebaja ei ole saanud vanglalt luba uute jalanõude väljastamiseks ega ole

saanud seetõttu värske õhu kätte jalutama perioodil 22.10.2018–22.04.2019 ning 26.10.2019,

30.10.2019, 17.11.–20.11.2019. Kaebaja täiendas oma kahjunõuet 24.08.2020. a avaldusega

(tl 115–115p), milles palus lisaks 25.11.2019. a kahjunõudes nõutule hüvitada talle kahju

5000 euro ulatuses. Kahjunõude täienduse kohaselt ei ole kaebajale võimaldatud tema soovitud

jalanõusid väljastpoolt vanglat ning teda ei ole lubatud jalanõude puudumise tõttu värske õhu

kätte jalutama perioodil 26.10.2019–07.01.2020.

4. Viru Vangla jättis 05.11.2020. a vastusega nr 6-16/141-2 (tl 116–11p) kaebaja 25.11.2019. a

ja 24.08.2020. a kahjunõuded järgmistel põhjendustel rahuldamata. Ortopeedilisi jalanõusid

tootva ettevõtte Ortopeediakeskus OÜ 17.01.2020. a elektronkirjast nähtub, et spetsialistide

hinnangul piisab kaebaja puhul tavaliste jalanõudega ortopeedilise sisetalla kasutamisest.

Kaebaja keeldus 05.08.2020 ortopeedilistest sisetaldadest (jalatugedest). Seega on kaebaja ise

keeldunud spetsialisti poolt näidustatud ja vangla poolt pakutud ravivõimalusest. Kinnipeetaval

puudub õigus nõuda endale meelepärast ravi ja meelepäraste otsuste tegemist, kui nendeks

puudub näidustus. Kaebaja subjektiivne arvamus ei saa olla ravimeetodite üle otsustamise

aluseks. Lisaks ei ole kaebajale postiga saadetud ortopeedilisi jalanõusid. Tegu oli tavaliste

jooksu/treeningjalanõudega. Ortopeediliste jalanõude puhul on tegu spetsiaalsete, ravi või

taastusravi eesmärki arvestades konstrueeritud jalanõudega. Kaebajale selgitati, et tal kui

süüdimõistetul ei ole võimalik saada pakiga asju ning tal on sarnaselt iga teise kinnipeetavaga

võimalik soetada vangla kauplusest uued jalanõud.

5. X esitas 07.01.2020 Tartu Halduskohtule hiljem korduvalt täiendatud kaebuse, milles

märkis, et Viru Vangla rikub tema õigusi seonduvalt sellega, et talle ei ole pikema aja jooksul

võimaldatud ortopeedilisi jalanõusid, mille vajadust on spetsialist kinnitanud. Sobivate

ortopeediliste jalanõude puudumise tõttu ei ole kaebaja saanud käia jalutuskäikudel, sest

plätudega teda iga kord jalutama ei lubata. Kaebaja soovis talle tema soovitud jalanõude

väljastamist ja mittevaralise kahju hüvitamist.

5.1. Kaebaja andis vanglale 2018. a augustikuus teada, et ta vajab uusi erijalatseid, sest tema

vanad jalatsid on kasutuskõlbmatud. 2018. a septembris andis kirurg-ortopeed M. Uudeküll

oma nõusoleku. 05.12.2019 kinnitas Ida-Viru Keskhaigla eriarst-ortopeed S. Lytvynenko, et

kaebaja vajab ortopeedilisi jalatseid vastavalt hooajale. Kaebaja ei ole siiani neid jalanõusid

saanud. Kaebajale saadeti jalanõud postiga meditsiiniosakonda, kuid need saadeti 2019. a

detsembris tagasi. Kaebaja sõber käis ka isiklikult Viru Vanglas, tuues kaasa kaebajale mõeldud

ortopeedilised jalanõud, kuid vangla keeldus neid vastu võtmast. Viru Vangla nõustus kaks

aastat hiljem Ortopeediakeskus OÜ spetsialistiga, kes kirjutas kaebajale välja tallatoed, mitte

jalanõud.

5.2. Vastustaja väide, et kaebajale ei ole postiga saadetud ortopeedilisi jalanõusid, ei pea paika.

Jalanõude mudel ja taldade tihedus ehk struktuur peab vastama nii pinnasele kui ka inimese

enda kehamassiindeksile. Kaebajale valiti välja spordijalatsid Adidas, mis sobivad tema

kehaindeksiga, pinnasega jne. See tähendab, et tegemist on ortopeediliste jalanõudega. Vangla

kaupluses olid müügil ainult ühed Nike jalatsid, mis olid kaebajale ebatervislikud. Kui kaebaja

soovis tellida teistsuguseid jalatseid, ei antud selleks luba (tellimuslehe koopia tl 43). Kaebaja

ei ole saanud ka tallatugesid, kuna tal ei ole jalanõusid, kuhu tallatugesid panna. Kaebaja ei ole

nõus soetama Viru Vangla kaupluse vahendusel jalanõusid, mis ei ole talle tervislikud.

5.3. Kaebaja ei ole saanud jalutuskäikudele värske õhu kätte. Seda ei luba kas ilm või valvurid,

sest kaebajal puuduvad hooajale vastavad jalanõud. Kaebaja pikka aega eraldi lukustatud

kambris ilma jalutamise võimaluseta viibides puusaliigese trauma, mille tagajärjel ta lonkab.

Kaebaja viibis perioodil 22.10.2018–22.04.2019 vangistusseaduse (VangS) § 69 alusel

üksikvangistuses. Sel ajal ei lastud teda igapäevastele jalutustele, sest tal puudusid hooajale

vastavad jalatsid. Kaebaja ei ole jalutama minemisest ise keeldunud.

6. Halduskohus tagastas 13.08.2020. a määrusega kaebuse osaliselt, s.o Viru Vangla

kohustamise nõudes võimaldada kaebajale meditsiinilist abi ning kahju hüvitamise nõudes osas,

milles kaebaja taotles hüvitist seonduvalt 16.11.2019 ja perioodil 21.11.2019–31.12.2019

jalutuskäikudest ilmajäämisega. Kohus võttis 10.09.2020. a määrusega kaebuse menetlusse

nõuetes Viru Vangla kohustamiseks võimaldada kaebajale ortopeedilised jalanõud, mis on

kaebajal vabaduses olemas, ning Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks

kohtu määratavas summas seonduvalt kaebaja tervise kahjustamisega jalutuskäikudest

ilmajätmisega perioodidel 22.10.2018–22.04.2019 ja 17.11.2019–20.11.2019.

7. Kaebaja soovis 10.11.2020. a täienduses laiendada kohtule esitatud mittevaralise kahju

hüvitamise kaebuse alust selliselt, et hõlmatud oleks ka periood 26.10.2019−07.01.2020. Kohus

rahuldas 17.02.2021. a määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ning luges kaebuse

esitatuks selliselt, et selles on esitatud Viru Vangla kohustamise nõue võimaldada kaebajale

ortopeedilised jalanõud, mis on tal vabaduses olemas, ning Viru Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitise väljamõistmise nõue kohtu määratavas summas seonduvalt kaebaja tervise

kahjustamisega jalutuskäikudest ilmajäämise tõttu perioodidel 22.10.2018–22.04.2019 ja

26.10.2019–07.01.2020.

8. Viru Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

9. Tartu Halduskohus tegi 31.08.2021. a otsuse, millega ei lubanud kaebuse täiendamist

nõudega

hüvitada

kaebajale

alates

05.03.2021

kuni

mai

2021

jalutuskäikude

mittevõimaldamisega tekitatud kahju ning nõudega kohustada Justiitsministeeriumit tegema

otsust Viru Vangla üksuse juhi teenistusest vabastamise kohta. Halduskohus jättis esitatud

kohustamis- ja hüvitamiskaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda. Otsuse

põhjendused olid järgmised.

9.1. Kaebaja soovis oma 10.03.2021. a avalduses teada, kas praeguse asja raames saab nõuda

hüvitist ka selle eest, et alates 05.03.2021 rikutakse jälle seonduvalt jalutuskäikudega tema

õigusi, või peab kaebaja eelnevalt esitama kahjunõude vanglale. Kohus selgitas 09.07.2021. a

määruse punktis 9 kaebajale, et kui kaebaja soovib esitada kohtule kahjunõude mõnda teist

perioodi puudutavas osas, peab tal olema eelnevalt läbitud sama perioodi puudutavas

kahjunõudes kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuigi kaebaja ei ole teavitanud kohut, et ta oleks

läbinud perioodi 05.03.2021 kuni mai 2021 puudutavas osas kahju hüvitamise nõudes

kohustusliku kohtueelse menetluse, saab kaebaja 01.08.2021. a avalduses toodut käsitada

kaebuse muutmise taotlusena.

9.2. HKMS § 49 lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni

halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on

kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine

muudetud kujul oleks HKMS kohaselt lubatav. Kaebaja ei ole hoolimata kohtu eelnevatest

selgitustest teatanud, kas ta on läbinud perioodi 05.03.2021 kuni mai 2021 puudutavas osas

VangS § 11 lg-s 8 ette nähtud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu luges kohus, et

kaebaja ei ole kõnealuses kahjunõudes kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud, kaebus ei

oleks seetõttu muudetud kujul HKMS § 47 lg 1 kohaselt lubatav ning esineks HKMS § 121

lg

p-s

sätestatud

alus

kaebuse

selles

osas

tagastamiseks.

Samuti ei ole kaebuse täiendamine kõnealuse kahju hüvitamise nõudega kooskõlas

menetlusökonoomiaga. Uut perioodi puudutava kohtunõude menetlemisega kaasneb suure

tõenäosusega täiendavate asjaolude väljaselgitamise vajadus, mis põhjustaks seni kohtule

esitatud kaebuse menetlusaja pikenemise. Samuti ei pruugi täielikult kattuda vangla väidetav

õigusvastane tegevus, millega on kaebajale väidetavalt kahju tekitatud. Kaebajal on võimalus

esitada konkreetsel perioodil talle tekitatud kahju hüvitamise taotlus esmalt vanglale ja pärast

kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist kohtule. Eeltoodud põhjustel jäi kaebaja taotlus

kaebuse täiendamiseks perioodil 05.03.2021 kuni mai 2021 tekitatud kahju hüvitamise nõudega

HKMS § 49 lg 1 alusel rahuldamata.

10. Kaebaja palus 01.08.2021. a avalduses teha Justiitsministeeriumile ettekirjutus, mille alusel

kaaluda Viru Vangla V üksuse juhi M. Altermanni vabastamist talle usaldatud

ametiülesannetest. Kohus keeldus ka selle nõudega kaebuse täiendamisest, kuna vastava nõude

menetlemine ei ole halduskohtu pädevuses ning kohtul tuleks vastav kaebus seetõttu tagastada

HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Halduskohus ei algata ega vii läbi ametnike suhtes

distsiplinaarmenetlust ega saa teha ametiasutusele ettekirjutust ametniku teenistusest

vabastamise otsustamiseks. Vanglaametniku suhtes distsiplinaarvõimu kasutamise õigus, sh

õigus määrata vanglaametnikule distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine, on vastavalt

ametiisikul, kellel on selle vanglaametniku ametisse nimetamise õigus. Kaebajal on õigus

juhtida vangla tähelepanu ametniku väidetavale õigusvastasele tegevusele, esitades näiteks

selleks vanglale märgukirja.

11. Kaebaja palus esitatud kaebuses kohustada Viru Vanglat võimaldama talle vanglas

kasutamiseks Adidas jalanõud, mis on talle väljastpoolt vanglat soetatud. Kaebaja peamised

väited menetluses on, et need jalanõud tuleks talle võimaldada, kuna tal esineb selleks

meditsiiniline näidustus ning tegemist on ortopeediliste jalatsitega. Näiteks on kaebaja oma

08.07.2020. a kaebuse täienduses täpsustanud, et ta soovib saada vanglasse neidsamu

ortopeedilisi Adidas spordijalatseid, mis on vabaduses juba soetatud.

11.1. Kohus kohustas 09.07.2021. a määrusega kaebajat esitama hiljemalt 06.08.2021 kohtule

kõnealuste jalanõude täpse mudeli nimetuse. Kõnealust infot ei ole kohtule saabunud. Siiski ei

takista kohtunõude täitmata jätmine ja vastava info puudumine antud juhul asjas kohtuotsuse

tegemist. Kuigi kaebaja nimetas tema soovitud jalatseid ortopeedilisteks ning leidis, et ta on

õigustatud need saama arsti vastavate ettekirjutuste tõttu, oli kohtu hinnangul kohtuasja

materjalide pinnalt selgelt järeldatav, et tegelikkuses ei ole tegemist ortopeediliste jalanõudega

selle väljendi meditsiinilises tähenduses.

Kuni 25.05.2021 kehtinud meditsiiniseadme seaduse (MSS) § 3 lg 1 määratles

meditsiiniseadmena instrumendi, aparaadi, seadme, tarkvara, materjali või muu toote, mida

kasutatakse inimese puhul eraldi või kombinatsioonis, sealhulgas tootja poolt spetsiaalselt kas

diagnostilistel või ravieesmärkidel kasutamiseks ette nähtud tarkvara, ja mille kavandatud

põhitoime inimesele ei ole farmakoloogiline, immunoloogiline või ainevahetuslik, kuid mida

kasutatakse: 1) haiguste diagnoosimiseks, ärahoidmiseks, jälgimiseks, ravimiseks või

leevendamiseks;

2) vigastuse

või

puude

diagnoosimiseks,

jälgimiseks,

ravimiseks,

leevendamiseks või kompenseerimiseks; 3) kehaehituse või füsioloogilise protsessi uurimiseks

või muutmiseks või kehaosa asendamiseks; 4) rasestumise soodustamiseks või ärahoidmiseks.

Alates 26.05.2021 viitab MSS selles kasutatavate terminite (sh meditsiiniseadme)

määratlemiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 05.04.2017. a määrusele (EL) 2017/745,

milles käsitletakse meditsiiniseadmeid ning milles meditsiiniseadme mõiste on eespool tooduga

sarnaselt määratletud artikli 2 punktis 1. Ortopeedilised jalanõud kui spetsiaalsed ja teatud

haiguste või vigastuste ärahoidmiseks, ravimiseks, leevendamiseks või kompenseerimiseks

mõeldud jalanõud vastavad eeltoodud määratlusele. Sellistel eesmärkidel masstoodanguna

toodetavaid jalatseid saab aga vastavalt määruse 2017/745 art 20 lg-le 1 pidada ortopeedilisteks

jalatsiteks ja sama määruse nõuetele vastavaks üksnes siis, kui need kannavad määruse V lisas

esitatud CE-vastavusmärgist (lühendi mõiste prantsuse keeles: „Conformité Européenne“).

Ortopeedilised jalanõud on abivahenditena välja toodud ka sotsiaalkaitseministri 21.12.2015. a

määruse nr 74 „Abivahendite loetelu, abivahendite eest tasu maksmise kohustuse riigi poolt

ülevõtmise otsustamise ja erandite tegemise tingimused ja kord ning abivahendi kaardi

andmed“

lisana

esitatud

abivahendite

loetelus

(https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1250/9202/0004/SOM_23092020_m44lisa.pdf#)

(ISO kood 06.33). Ka selle dokumendi järgi peavad masstoodanguna valmistatud

ortopeedilised jalatsid omama CE-märgist. Kohtule ei ole teada, et spordijalatseid tootev firma

Adidas tegeleks ka CE-märgisega ortopeediliste jalatsite tootmisega. Seda, et kaebaja poolt

soovitud jalanõude näol pole tegemist meditsiinilise näidustuse korral kasutatavate

ortopeediliste jalanõudega, kinnitab kaudselt ka see, et kaebajal vanglasse saabudes kaasas

olnud ja tema sõnul tema tervisele vastavad spetsialisti poolt välja valitud välisjalanõud ei olnud

samuti ortopeedilised jalanõud selle meditsiinilises tähenduses. Ka nende jalanõude näol oli

tegemist tavapäraste vabaajajalanõudega (Camel Active; kaebuse 08.07.2020. a täienduse lk 1,

tl 34).

11.2. Seega soovib kaebaja talle vanglasse jalanõude lubamist, mis võivad küll oma ehituselt

sobida kaebaja jalakuju ja kaaluga, kuid mis ei ole ortopeedilised jalatsid selle väljendi

meditsiinilises tähenduses. On üldteada, et erinevad jalanõude mudelid on oma kuju, kvaliteedi

ja mugavuse poolest erinevad. Samuti on selge see, et jalanõud peavad sobima konkreetse isiku

jalgade kuju, suuruse ja võimalike eripäradega. Küll ei tähenda see, et nende asjaolude tõttu

tuleks pidada ilma ortopeedilise eesmärgita valmistatud jalanõusid ortopeedilisteks ja et selliste

jalanõude osas ei peaks kohalduma vangistust reguleerivates õigusaktides toodud sätted

vanglasse esemete saatmise ja nende seal omamise kohta.

11.3. Vastavalt Viru Vangla kodukorra p-le 7.1.51 on justiitsministri 30.11.2000. a määruse

nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ §-s 641 nimetatud esemete kõrval kinnipeetavatele keelatud ka

riideesemed ja jalanõud, mida ei ole väljastanud vanglateenistus või mis ei ole ostetud vanglas

asuvast kauplusest, v.a vahistatule pakiga saabunud esemed. Seega on süüdi mõistetud

kinnipeetavale vanglas lubatud vaid sellised jalanõud, mis on kinnipeetavale vanglateenistuse

poolt väljastatud või mis on ostetud vanglas asuvast kauplusest. Viru Vangla kodukorra

seletuskirjas on toodud kodukorra p 7.1.51 selgituseks, et riideesemete ja jalatsite saatmine

posti teel seab ohtu vangla julgeoleku, kuna nende läbiotsimine on kas raskendatud või teatud

juhtudel isegi võimatu. Muu hulgas saab peita keelatud aineid ja esemeid, mida

vanglaametnikul on raske avastada, näiteks jalatsite taldadesse. Samuti on seletuskirjas viidatud

võimalusele, et kinnipeetav saab neid esemeid, mida vangla kinnipeetavale ei anna, soetada

vanglateenistuse vahendusel ning puudust kannatavale kinnipeetavale väljastatakse vajalikud

riideesemed ning jalatsid humanitaarabi korras. Riideesemeid ja jalatseid lubatakse posti teel

saata ainult vahistatuile, kes tavaliselt omavahel kokku ei puutu, mistõttu on keelatud esemete

ja ainete levik nende seas piiratud.

11.4. Pakkide saatmist reguleerib VangS § 98. Selle paragrahvi lg 1 kohaselt on pakkide

saamine lubatud vahistatul ning süüdimõistetutele pakkide saatmise võimalust VangS § 98 lg 1

ette ei näe. Puudub vaidlus, et kaebaja on süüdi mõistetud isik. Seetõttu ei tulene kaebajale

õigusaktidest õigust nõuda endale konkreetsete jalanõude väljastamist ja saatmist (vt ka Tartu

Ringkonnakohtu 11.04.2017. a otsus nr 3-15-1476, p 7). Kaebajale, nii nagu teistelegi

kinnipeetavatele on tagatud vältimatult vajalike esemete saamine vangla kulul, kui tal endal

puudub võimalus nende ostmiseks või need on vajalikud meditsiinilisel näidustusel (Tartu

Ringkonnakohtu 09.07.2018. a määrus nr 3-18-228, p 7). Samuti on kaebajal võimalik osta

vajalikke esemeid, sh jalanõusid vanglas asuvast kauplusest (VangS § 48, Viru Vangla

kodukorra p 16).

11.5. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja ei ole taotlenud vanglalt talle uute välisjalatsite

väljastamist Viru Vangla kodukorra punkti 11.4.1 alusel. Samuti ei soovi kaebaja jalanõude

soetamist vangla kauplusest, kuna tema sõnul ei ole seal pakutavad jalanõud talle tervislikud

(kaebaja 08.07.2020. a avalduse lk 6, tl 37p). Kaebaja sõnul on ta proovinud tellida kaupluse

vahendusel teisi, talle sobivamaid jalanõusid, kuid seda talle ei võimaldatud (tellimisleht tl 43–

43p). Asjas kogutud materjalidest nähtub, et kaebaja soovis luba soetada uued välisjalanõud

väljastpoolt vanglat juba 2018. a. Samuti on kaebaja registreeritud samal aastal kirurg-

traumatoloog (sh ortopeed) M. Uudekülli vastuvõtule seoses sooviga selgitada välja, kas ta

vajab spetsiifilisi jalanõusid (tl 39). Vangla esitas kohtule väljavõtte kaebaja tervisekaarti

11.10.2018 tehtud sissekandest: „Aastakümneid radikuliit, ei saa betooni peal käia. Tahab

silikoonäärtega Adidas jalanõusid, olevat juba talle ostetud, kuid ei saa neid kätte, kui pole arsti

luba. Võimalusel anda.“ (tl 168). Samuti on tehtud kaebaja tervisekaarti 10.01.2019 muu hulgas

järgmised kanded: „veelkord pöördutud kirurgi poole, et saada konkreetne tõend, kas väljastada

kp.-le erisugused jalanõud või mitte“ ja „Väljastada jalatsid“ (tl 161). Kohus leidis, et hoolimata

viimati osutatud sissekande kohustavast iseloomust, ei saanud sellest ega ka 11.10.2018. a

sissekandest tekkida vanglale kohustust võimaldada kaebajale kõnealused jalatsid.

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 19.12.2003. a määruse nr 330 „"Vangistusseaduse" alusel

osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste

abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg-le 2 otsustab

vangla tervishoiutöötaja tervishoiuteenuse, ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajalikkuse ning

valib tervishoiuteenuse ja selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise

abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Nagu

halduskohus eespool juba selgitas, ei ole kaebaja soovitud jalanõude näol tegemist

CE-märgisega jalanõudega ehk sertifitseeritud meditsiinilise abivahendiga.

11.6. Tervishoiuteenuse osutamise olemuse ja eesmärkidega (VangS § 52 lg 1,

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1) ei ole iseenesest vastuolus arsti poolt

soovituste andmine patsiendi tervisele sobivate toodete ja praktikate kasutamise kohta. Samas

ei saa olla vanglateenistusele täitmiseks kohustuslik arsti nõuanne, mis puudutab kinnipeetavale

sellise eseme kasutamise võimaldamist, mille näol ei ole tegemist meditsiinilise abivahendiga,

ja mille võimaldamisega läheks vangla vastuollu vangistust reguleerivate sätetega,

s.o ennekõike VangS §-ga 98 ja Viru Vangla kodukorra p-ga 7.1.51. Seega asus halduskohus

seisukohale, et 11.10.2018 ja 10.01.2019 kaebaja tervisekaarti tehtud sissekanded ei saanud olla

vanglateenistusele täitmiseks kohustuslikud. Kaebus praeguses asjas on võetud menetlusse

nõudes kohustada vanglat võimaldama kaebajale konkreetsed Adidas jalatsid ehk jalanõud, mis

ei ole ortopeedilised selle väljendi meditsiinilises tähenduses. Sel põhjusel ei oma asja

lahendamisel tähtsust ka 2019. a ja 2020. a arsti ja spetsialisti poolt väljastatud tõendid ja

arvamused kaebajal meditsiiniliste vahendite ehk ortopeediliste jalatsite ning ortopeediliste

tallatugede kasutamise vajaduse esinemise kohta. Eelnevast tulenevalt puudub vanglal kohustus

kaebajale tema soovitud jalanõude võimaldamiseks, mistõttu puudub ka alus vangla

kohustamiseks vastavat toimingut sooritama (RVastS § 6 lg 1).

12. Kaebaja palus hüvitada talle jalanõude võimaldamata jätmisega ning jalanõude puudumisest

tingitult jalutuskäikude võimaldamata jätmisega tekitatud mittevaraline kahju. RVastS § 7 lg 1

kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-

õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik

vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise

või taastamisega. Sellest normist tulenevalt on kahju hüvitamise üldised eeldused järgmised:

1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes;

2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo

ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Vastavalt RVastS § 9

lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on RVastS § 9 lg 1 järgi

mittevaralise kahju hüvitamise täiendavateks eeldusteks avaliku võimu kandja süü ning see, et

kahju oleks tekitatud mõne sättes nimetatud õigushüve rikkumisega. Antud juhul palus kaebaja

hüvitada talle väidetavalt põhjustatud tervisekahju.

12.1. Kaebaja on oma 25.11.2019 ja 24.08.2020 vanglale esitatud kahjunõuetes (tl 114, 115)

seostanud talle väidetavalt tekkinud kahju kahe seotud vangla tegevusega – sellega, et vangla

ei ole talle võimaldanud väljastpoolt vanglat tema soovitud uusi välisjalatseid ning sellega, et

teda ei ole sobivate välisjalatsite puudumise tõttu lubatud 2018/2019 ja 2019/2020 talvisel ajal

ehk perioodidel 22.10.2018–22.04.2019 ja 26.10.2019–07.01.2020 värske õhu kätte jalutama.

12.2. Viru Vangla esitas kohtule 05.03.2021. a õiendi (tl 124), mille kohaselt käis kaebaja

kõnealustel perioodidel siiski jalutamas järgmistel kuupäevadel – S2 eluosakonna kambris

S205

viibides

26.10.2019–28.10.2019,

01.11.2019,

03.11.2019,

04.11.2019,

06.11.2019–16.11.2019, 21.11.2019–30.11.2019 ning P2 eluosakonnas kambris P213

kartserikaristust kandes 01.01.2020–03.01.2020 ja 05.01.2020. Kaebaja väidab, et vale on

vangla väide, et talle on nendel kuupäevadel, mil ta ei ole kõnealusel perioodil jalutamas

käinud, jalutuskäiku pakutud, kuid ta on sellest loobunud (tl 142). Olenemata sellest, kas vangla

õiendis toodud kuupäevad vastavad tõele või mitte, on eelneva pinnalt selge, et vanglateenistus

ei ole lubanud kaebajat vaidlusalusel perioodil suure osa päevadest jalutama, kuna kaebajal

puudusid ilmastikule vastavad jalanõud. Kaebaja ei ole viidanud muudele asjaoludele, millest

tingituna ei ole vanglateenistus nendel ajavahemikel teda jalutama lubanud.

12.3. Kohus leidis käesolevas otsuses eelnevalt, et vangla ei ole käitunud õigusvastaselt, kui ei

võimaldanud kaebajal saada väljastpoolt vanglat tema soovitud Adidas jalatseid. Kaebajal ei

ole õigust nõuda endale konkreetsete jalanõude väljastamist ja saatmist väljastpoolt vanglat

pakiga. Kohtu hinnangul ei saanud pidada õigusvastaseks ka vangla tegevust kaebaja

mittelubamisel talvisel ajal jalutuskäigule plätudega. VangS § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse

kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Vanglal on aga ka kohustus

kohelda kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse

kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult

kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega (VangS § 41 lg 1). Sealjuures on vanglal

keelatud asetada kinnipeetavat olukorda, mis kahjustab tema tervist. Talvisel ajal plätudega

väljas liikumine, arvestades sealjuures praeguses asjas kirjeldatud kaebaja terviseprobleeme,

võinuks vaieldamatult kahjustada kaebaja tervist.

Eeltoodud põhjustel leidis halduskohus, et asjas ei ole võimalik tuvastada haldusülesandeid

täitnud avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasust, mis on RVastS 7 lg 1 kohaselt üheks

kahju hüvitamise nõude rahuldamise kohustuslikuks eelduseks. Kahju hüvitamise nõude

rahuldamine ei ole seetõttu võimalik.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

13. Kaebaja esitas 30.09.2021 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

Tartu Halduskohtu 31.08.2021. a otsuse tühistamist ja asjas uue otsuse tegemist, millega

rahuldada esitatud kohustamis- ja hüvitamiskaebus. Kaebaja põhjendas apellatsioonkaebust

järgmiselt.

13.1. Otsusega ei saa nõustuda selles osas, mis puudutab kaebajale tervislike jalanõude

mittelubamist ja jalutuskäikude mittevõimaldamist vaidlusalusel perioodil, millega tekitati

kaebajale tervisekahju. Vanglaametnikud rikkusid süstemaatiliselt VangS-i ja vangla

sisekorraeeskirja sätteid. Samuti rikuti kaebaja arvates tema jalutuskäikudele mittelubamisega

PS §-de 18 ja 28 nõudeid ning jalanõude keelamisega PS §-i 23, mis oma olemuselt keelab

raskendada kohtuotsusega mõistetud karistuse tingimusi, s.o keelab vajalike jalanõude

mittelubamist. Kaebaja märgib, et muus osas ta kohtuotsust ei vaidlusta.

13.2. Jalanõude väljastpoolt vanglat saamise keelamise kohta leidis kaebaja, et 2018. a olid

tema senised jalanõud deformeerunud ja muutunud kasutuskõlbmatuks. Kaebaja esitas 2018. a

augustis taotluse osta vangla kaupluse vahendusel uued jalanõud, aga kaupluses pakutav „Nike“

mudel kaebajale ei sobinud. Üksuse juht M. Altermann seadis tingimuseks, et kui eriarst annab

vastava loa, siis saab kaebaja endale väljastpoolt vanglat jalanõud soetada. 2018. a septembris

andiski M. Uudeküll sellise loa, aga vangla seda ei arvestanud. 2019. a kinnitas ka Ida-Viru

Keskhaigla arst seda, et kaebaja vajab ortopeedilisi jalanõusid. Sellest hoolimata ei antud luba

uute spordijalanõude kättesaamiseks vabadusest, kus sõber oli need spetsiaalselt kaebaja jaoks

soetanud. Vangla kauplusest ei olnud võimalik sobivaid jalanõusid osta. Selle asemel saadeti

kaebaja ortopeediakeskusse, kus öeldi, et piisab ka spetsiaalsetest tallatugedest. Ka neid ei

olnud võimalik saada, kuna puudusid jalanõud, kuhu tugesid panna. Kaebaja hinnangul on

seega ebaõige halduskohtu otsuses toodud seisukoht, et vangla ei pidanud eriarstide

ettekirjutusi täitma. Kaebaja arvates on vanglapoolsed vastuväited puhas manipulatsioon ja

demagoogia, mis ei kaalu üles vajadust ja vangla kohustust soetada jalanõud inimesele, kellel

neid 3 aastat olnud ei ole. Nö „plätud“ igaks elujuhtumiks ei ole kaebaja enda vaba valik, vaid

ainus võimalus, et mitte paljajalu käia.

13.3. Halduskohus leidis samuti valesti, et hüvitamisnõue ei kuulu rahuldamisele, sest vangla

ei ole kaebaja õigusi rikkunud ja talle tervisekahju põhjustanud. Kui seadus näeb ette, et

kinnipeetav peab kord päevas saama vähemalt üks kord päevas tund aega värskes õhus jalutada,

siis on juba selline kohustus käsitletav nõudena tagada sellega kinnipeetava tervise kaitse.

Seega on juba asjaolu, kui kaebajal ei võimaldatud pika perioodi vältel üks kord päevas vabas

õhus jalutada, kaebaja tervise rikkumine. Kaebaja soovis jalutama minna, kuid ei saanud kas

lukustatud kambris viibimise tõttu, või seetõttu, et valvurid keeldusid teda ilmastikule sobivate

jalanõude puudumise pärast jalutuskäigule viimast. See oli kaebaja tervise tahtlik rikkumine.

Kuna kaebajal on olnud jalatraumad, radikuliit ja liigesehaigused, siis on talle jalanõude

keelamine ka tema tervise teadlik ja ebaseaduslik rikkumine. Kaebaja on seoses talle jalanõude

keelamisega ja jalutuskäikudele mittelubamisega saanud vanglas puusaliigese artroosi, mis on

ravitav üksnes operatsiooniga.

14. 14.11.2021 esitas kaebaja täiendused, milles kordas oma varasemaid seisukohti, kuid

märkis ka, et soovib ringkonnakohtule teadmiseks esitada lisateabena seda, et sobivaid

välisjalatseid ei ole talle senini võimaldatud. Vangla kauplus küll pakkus välja „Nike“ ja

„Adidas“ jalatseid, kuid need kaebajale ei sobinud. 2021. a oktoobris soovis ta osta vangla

kauplusest spordijalatsi konkreetset mudelit, kuid vangla ei võimaldanud sellise hinna eest

jalanõusid osta. Kaebaja arvates teeb vangla talle põhjendamatuid takistusi jalatsite soetamisel

ja rikub tema tervist ning kulutab asjatult maksumaksja raha tema erinevate eriarstide juurde

saatmiseks.

Kaebaja

märgib,

et

esitas

ka

14.11.2021

Viru

Vangla

direktorile

kaebuse-kahjunõude seoses talle jalanõude mitteandmisega ja palub selle vanglalt välja nõuda

ning asja materjalidele lisada. Kaebaja lisas täiendustele veel 09.10.2021. a taotluse

spordijalatsite soetamiseks, vangla kaupluse tellimislehe 2021. a novembrist ja hinnakirja.

15. Vastustaja palus 29.11.2021. a vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Viru Vangla leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

kohtuotsuse tühistamiseks. Vastustaja pidas apelleeritavat kohtuotsust õigeks ning otsuse

põhjendusi asjakohasteks. Halduskohtu otsuse kujunemine on põhjendustes jälgitav ning

loogiline. Kinnipeetava apellatsioonkaebuses korratakse juba halduskohtule esitatud kaebuse

põhjendusi ja halduskohus on neile oma otsuses põhjalikult vastanud. Sisuliselt ei ole kaebaja

nõus halduskohtu otsuse põhjendustega, kuid see ei tähenda, et kohus oleks rikkunud

menetlusnorme või ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses

välja toonud uusi asjaolusid, mida halduskohus ei oleks eelnevas menetluses juba käsitlenud

või oma otsuses kaalunud. Vastustaja on eelnevas menetluses kaebuse argumentidele samuti

juba vastanud ning jääb oma seniste seisukohtade juurde.

Vastustaja ei nõustunud jätkuvalt X järjepideva väitega, et spordijalanõud, mida ta väljastpoolt

vanglat saada soovis, oleksid kuidagi erilised või raviomadustega (ortopeedilised jalanõud).

Kaebajal on võimalik vanglas lubatud jalanõusid omandada vangla kaupluse vahendusel.

Vangla kauplust ei opereeri Viru Vangla. Seetõttu ei ole vanglal võimalik ka öelda, kas mõnel

poekorral võib olla raskusi nt mõne konkreetse suurusnumbriga jalanõu saamisega vms. Seda

võib samas pigem uskuda, sest ka tavapoes ei pruugi alati olemas olla kõiki suurusi.

16. 31.07.2022 esitas kaebaja täiendava selgituse, milles kordas jätkuvalt oma varasemaid

seisukohti ning märkis veel, et aastatepikkuse taotlusele mittereageerimisega ja sellest

kaebajale tulenenud vajadusega tarvitada valuvaigistina ibumetiini, süvendas vangla ka kaebaja

maksahaigust. Kaebaja leiab, et tegemist on tema piinamisega. Kohus oleks erapooletu

tulemuseni jõudmiseks pidanud määrama ekspertiisi. Kaebaja taotleb oma kahjunõude

rahuldamist ning tema tervisekaitse ja operatsiooni kõrgetasemelise professionaalse ravi

tagamist ning ravikulude kandmist Eesti Vabariigi kulul, samuti kahjuhüvitise väljamõistmist

tema inimõiguste ja põhiseaduse nõuete rikkumise ning piinamise ja ebaseadusliku omavoli

eest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus tagastab esmalt HKMS § 62 lg 2 alusel kaebaja 14.11.2021. a täiendava

seisukoha lisadena esitatud 09.10.2021. a taotluse spordijalatsite soetamiseks, vangla kaupluse

tellimislehe 2021. a novembrist ja hinnakirja, kuna neil pole käesoleva vaidluse lahendamisel

sisulist tähtsust, arvestades muuhulgas ka seda, et nimetatud uued tõendid on hilisemad, kui

vaidlustatud 31.08.2021. a halduskohtu otsus ja väljuvad ka kaebaja esitatud mittevaralise kahju

hüvitise väljamõistmise nõuet puudutavast ajavahemikust 22.10.2018–22.04.2019 ja

26.10.2019–07.01.2020. Samal põhjusel jääb rahuldamata kaebaja taotlus nõuda vastustajalt

välja tema poolt 14.11.2021 Viru Vangla direktorile esitatud kaebus-kahjunõue.

18. Kaebaja 31.07.2022. a täiendavast selgitusest on väljaloetavad uued nõuded - tagada tema

tervisekaitse ja operatsiooni kõrgetasemeline professionaalne ravi ning ravikulude kandmine

Eesti Vabariigi kulul ja mõista kahjuhüvitis välja kaebaja inimõiguste ja põhiseaduse nõuete

rikkumise ning piinamise ja ebaseadusliku omavoli eest. Ringkonnakohus leiab, et sellised

apellatsioonimenetluses esitatud uued nõuded tuleb jätta HKMS § 182 lg 3 alusel läbi

vaatamata. HKMS § 182 lg 3 kohaselt ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida

halduskohtus ei esitatud. HKMS § 187 lg 3 p 7 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebus, kui

see ei vasta HKMS §-s 182 sätestatud nõuetele. HKMS § 190 kohaselt kui HKMS § 187 lg-s 3

sätestatud

asjaolud

ilmnevad

pärast

apellatsioonkaebuse

menetlusse

võtmist

apellatsioonimenetluse käigus, jäetakse apellatsioonkaebus HKMS § 187 lg-tes 4-7 sätestatut

arvestades läbi vaatamata. Seega ei saa ringkonnakohus võtta seisukohta nõuete osas, millele

halduskohus ei ole hinnangut andnud. Haldusasja materjalidest ja vaidlusalusest otsusest

nähtuvalt menetles halduskohus X kaebust Viru Vangla kohustamiseks võimaldada talle

väljaspool vanglat olemasolevad ortopeedilised jalanõud ning seonduvalt kaebaja tervise

kahjustamisega jalutuskäikudest ilmajäämise tõttu perioodidel 22.10.2018–22.04.2019 ja

26.10.2019–07.01.2020. Ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse (vt kaebaja

31.07.2022. a seisukohta) läbi vaatamata osas, milles kaebaja taotleb tagada tema tervisekaitse

ja operatsiooni kõrgetasemeline professionaalne ravi ning ravikulude kandmine Eesti Vabariigi

kulul ja mõista kahjuhüvitis välja kaebaja inimõiguste ja põhiseaduse nõuete rikkumise ning

piinamise ja ebaseadusliku omavoli eest, kuna ta ei ole halduskohtule esitatud kaebuses vastavat

nõuet esitanud. Seega on eeltoodud osas tegemist täiendava nõudega, kuid see ei ole HKMS

§ 182 lg 3 kohaselt lubatav. Seetõttu tuleb kaebaja apellatsioonkaebus eelnimetatud uue nõude

osas HKMS § 187 lg 3 p 7 alusel koostoimes HKMS §-ga 190 ja 182 lg-ga 3 jätta läbi

vaatamata.

19. Kaebaja vaidlustab apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 31.08.2021. a otsust osas,

millega tema kohustamis- ja hüvitamiskaebus rahuldamata jäeti. Esitatud apellatsioonkaebusest

ega ka kaebaja täiendavatest seisukohtadest ei nähtu, et X vaidlustaks halduskohtu otsust osas,

millega ei lubatud tal kaebust uute nõuetega täiendada (otsuse resolutsiooni p 1). HKMS § 197

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses, s.o antud juhul osas, millega

halduskohus jättis kaebaja kohustamis- ja hüvitamiskaebuse rahuldamata.

20. Ringkonnakohus

leiab,

et

X

apellatsioonkaebus

ei

kuulu

rahuldamisele.

Apellatsioonkaebuses ega ka täiendavates seisukohtades toodud väited ei anna alust

31.08.2021. a kohtuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus

vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud ka

menetlusnorme. Halduskohus on otsuses igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses

hinnanud kõiki asjas esitatud asjaolusid ning ühtki kaebaja asjakohast väidet pole jäetud

tähelepanuta. Halduskohtu otsuses on selgelt toodud välja põhjendused, miks kohus sellise

lõpplahenduseni jõudis ning ringkonnakohtul pole alust asuda seisukohale, et kohus rikkus

otsuse tegemisel põhjendamiskohustust. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse järeldustega ja

lõpptulemusega ning halduskohtu poolt tema väidetele antud hinnanguga ei tähenda, et

halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 31.08.2021. a otsuse kõigi põhjendustega ning tuginedes

HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid, arvestades muuhulgas seda, et kaebaja apellatsioonkaebuses

ja täiendavates seisukohtades korratakse suures osas juba halduskohtule esitatud kaebuses ja

selle korduvates täiendustes toodud põhjendusi ning väiteid, millele halduskohus on oma

otsuses põhjalikult vastanud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus siiski

järgmist.

21. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust kaebaja väitel, mille kohaselt on ebaõige

halduskohtu otsuses toodud seisukoht, et vangla ei pidanud eriarstide ettekirjutusi täitma.

Kaebaja palus halduskohtul kohustada Viru Vanglat võimaldama talle vanglas kasutamiseks

Adidase jalanõud, mis on talle juba väljastpoolt vanglat soetatud ning väitis, et need jalanõud

tuleks talle võimaldada, kuna tal esineb selleks meditsiiniline näidustus ning tegemist on

ortopeediliste jalatsitega. Halduskohus tuvastas kohastele õigusaktidele viidates igati

põhjendatult, et kaebaja poolt kohustamiskaebuses märgitud Adidase jalanõud ei ole tegelikult

ortopeedilised jalanõud selle väljendi meditsiinilises tähenduses, vaid tavalised spordijalatsid

ning kohtule ei ole ka teada, et spordijalatseid tootev firma Adidas üldse tegeleks

nn. CE-märgisega ortopeediliste jalatsite tootmisega. Selle üle, et jalanõudena, mida arstid

pidasid meditsiinilise näidustuse olemasolul vajalikuks kaebajale väljastada, peeti silmas

ortopeedilisi jalatseid, mitte tavalisi spordi- või vabaaja jalatseid, ei ole iseenesest vaidlust

(tl 24 ja 27). Kuna kaebaja poolt soovitud Adidase jalanõud ei olnud spetsiaalsed ortopeedilised

jalanõud, siis ei olnud vanglateenistusel kohustust kaebaja sellise soovi üle otsustamisel järgida

arsti nõuandeid, mis puudutasid kaebajale spetsiaalsete ortopeediliste jalanõude väljastamist.

Halduskohus märkis seega õigesti, et selliste meditsiinilise abivahendi mõiste alla

mittekuuluvate väljastpoolt vanglat kaebajale saadetud jalanõude väljastamisel oleks vangla

läinud vastuollu vangistust reguleerivate sätetega, s.o VangS §-ga 98 ja Viru Vangla kodukorra

p-ga 7.1.51. Ilma ortopeedilise eesmärgita valmistatud jalanõusid ei saa lugeda ortopeedilisteks

jalanõudeks ning selliste jalanõude osas pole alust jätta kohaldamata vangistust reguleerivates

õigusaktides toodud sätteid vanglasse esemete saatmise ja nende seal omamise kohta.

21.1. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja ei ole taotlenud vanglalt talle uute tavapäraste

välisjalanõude väljastamist näiteks Viru Vangla kodukorra punkti 11.4.1 alusel ehk vangla

kulul. Vastates halduskohtu määrusele kaebuse käiguta jätmise kohta märkis kaebaja, et ta ei

soovi jalanõude soetamist vangla kauplusest, kuna tema sõnul ei ole seal pakutavad jalanõud

talle tervislikud (tl 37p).

21.2. Eelnevast tulenevalt puudus vastustajal kohustus kaebajale tema soovitud ja väljastpoolt

vanglat soetatud Adidase spordijalanõude võimaldamiseks, mistõttu puudu halduskohtul ka

alus kaebaja esitatud kohustamiskaebuse rahuldamiseks. Seega pole alust ka kaebaja väitel, et

vangla oli kohustatud soetama jalanõud inimesele, kellel neid 3 aastat olnud ei ole.

21.3. Asjakohatu on ka kaebaja viide PS § 23 (Kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda

tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Kellelegi ei tohi mõista

raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui

seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse

kergemat karistust. Kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda

vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks) nõuete rikkumisele, sest nimetatud

säte ei reguleeri kuidagi kinnipeetavale vanglas asjade väljastamist või sellest keeldumist.

Samuti ei ole kaebajale meditsiiniliselt mittenäidustatud spordijalanõude väljastamisest

keeldumist kuidagi võimalik pidada kohtuotsusega talle mõistetud karistuse või selle tingimuste

raskendamiseks, nagu kaebaja apellatsioonkaebuses väidab.

22. Nagu juba märgitud, leidis halduskohus vaidlusaluses otsuses õigesti, et vastustaja ei ole

käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt, kui ei võimaldanud tal saada väljastpoolt vanglat

soovitud Adidas spordijalatseid. Ringkonnakohtu hinnangul asus halduskohus põhjendatult

seisukohale, et ka vangla keeldumist lubada kaebajat talvisel ajal jalutuskäigule plätudega ei

ole alust pidada õigusvastaseks, kuna VangS § 41 lg 1 järgi on vanglal samaaegselt keelatud

asetada kinnipeetavat olukorda, mis võiks kahjustada tema tervist. Talvisel ajal plätudega väljas

liikumine võinuks vaieldamatult kaebaja tervist kahjustada. Kuna eeltoodud põhjustel ei olnud

asjas võimalik tuvastada vangla tegevuse õigusvastasust, mis on RVastS § 7 lg 1 kohaselt üheks

kahju hüvitamise nõude rahuldamise kohustuslikuks eelduseks, siis jäi ka esitatud

hüvitamiskaebus igati põhjendatult rahuldamata.

22.1. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuses välja toodud väited, et juba asjaolu, kui kaebajal ei

võimaldatud pika perioodi vältel üks kord päevas vabas õhus jalutada, on tema tervise

rikkumine ning ka talle jalanõude keelamine on tema tervise teadlik ja ebaseaduslik rikkumine,

mistõttu tulnuks hüvitamiskaebus rahuldada, ei ole asjakohased, sest hüvitamiskaebus jäeti

rahuldamata põhjusel, et halduskohtu hinnangul ei olnud kaebuse aluseks olev vastustaja

tegevus õigusvastane.

22.2. Kuna halduskohus leidis põhjendatult, et kaebajale Adidas spordijalatsite väljastamata

jätmine ja talle jalutuskäigu mittevõimaldamine olukorras, kus kaebajal puudusid ilmastikule

vastavad jalanõud, ei ole vangla poolt õigusvastane käitumine, mistõttu puudub ka RVastS § 7

lg-st 1 tulenev kahju hüvitamise nõude rahuldamise kohustuslik eelduseks, siis ei anna

apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks iseenesest

alust ka kaebaja väited, mille kohaselt tekkis kaebajal seoses jalanõude keelamisega ja

jalutuskäikudele mittelubamisega vanglas puusaliigese artroos ning vajadus tarvitada jala- ja

peavalu puhul valuvaigistina ibumetiini, süvendas vanglas kaebaja maksahaigust, mida oleks

saanud vältida, kui vangla oleks lubanud soovitud jalanõud ja igapäevased jalutuskäigud

värskes õhus.

Mis puudutab diagnoosina puusaliigese artroosi e. koksartroosi, siis on tegemist

osteoartroosi kui levinuima liigesehaiguse ühe liigiga, mille riskiteguriteks on muuhulgas

vanus, suur kehamass, mikrotraumad, keha staatika häired ja vereringehäired ning mille

kulg

on

krooniline

ja

aeglaselt

progresseeruv

(https://www.haigekassa.ee/uploads/userfiles/OA_Ravijuhend_Eestis.doc).

Eeltoodust

lähtudes ei ole ilmselt alust arvata, et koksartroos tekkis kaebajal just ja üksnes seoses vangla

poolt talle väljastpoolt vanglat soetatud spordijalanõude väljastamisest keeldumisega ning tema

jalutuskäikudele mittelubamisega olukorras, kus kaebajal puudusid ilmastikule vastavad

jalanõud. Sama järelduse võib teha ka valuvaigistina ibumetiini kasutamise ning kaebajal

tekkinud

maksahaiguse

seoste

kohta

jalanõude

keelamisega

ja

jalutuskäikudele

mittelubamisega. Asja materjalide juures olevatest kaebaja tervisekaardi andmetest nähtuvalt

soovis kaebaja seda valuvaigistit ise väga sageli kasutada, nõudis seda pidevalt

meditsiiniosakonnalt juurde ja nõudis vanglalt ka valuvaigistiannuste suurendamist ning isegi

kaebas selle peale, et ta ei saa piisavalt valuvaigisteid (tl 26, 68, 159-163, 167), kuigi

tervisekaardi kannete kohaselt oli vangla meditsiiniõde talle selgitanud ibumetiini pikaajalise

tarvitamise negatiivset poolt ja seda, miks meditsiiniõde ei soovinud kaebajale suures koguses

ibumetiini tablette anda.

22.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole samuti alust kaebaja väitel, et vaidlusalustel perioodidel

jalutuskäigule mittelubamisega rikuti PS §-de 18 ja 28 nõudeid (Kedagi ei tohi piinata, julmalt

või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Igaühel on õigus tervise kaitsele).

22.4. Kaebaja väide, et halduskohus oleks erapooletu tulemuseni jõudmiseks pidanud määrama

ekspertiisi, ei anna samuti alust vaidlusaluse otsuse tühistamiseks, sest HKMS § 59 kohaselt

peab eelkõige menetlusosaline ise tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited ja

asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks taotlenud asjas ekspertiisi määramist ühe või teise

asjaolu kindlakstegemiseks.

23. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

Tartu Halduskohtu 31.08.2021. a otsuse muutmata. Põhjusel, et apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata, jäävad ka apellatsiooniastmes kaebaja poolt kantud menetluskulud (riigilõiv)

tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)