1-10-11042/111-10-11042/11 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 22. november 2010, Tallinn

Kriminaalasja number 1-10-11042 Kohtukoosseis Paavo Randma, Urmas Reinola, Sten Lind Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27. septembri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja

B.P, isikukood: XXX; XX XXXXXXX,

emakeel vene keel, XXXXXXXXXXX, ei tööta, elukoht: XXXXXXXX XXX X-X XXXXXXX, varem kriminaalkorras karistatud kaheteistkümnel korral Resolutsioon

Jätta B.P apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu

läbi vaatamata

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

B.P tunnistati süüdi selles, et tema, olles isikuks, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud

vargusi (viimased otsused 10.09.2009 ja 01.12.2009, millistega Harju Maakohtu poolt mõisteti B.P süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi), taas 11.08.2010.a. kella 17:00 paiku Tallinnas

XXXXXXXX XXX XXX asuvast S. OÜ´le kuuluvast kauplusest, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, proovis varastada kaupa maksumusega 1427.- krooni. Ta möödus kassadest, jättes kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata seoses tema kinnipidamisega turvatöötaja poolt.

2

otsus talle mõistetud karistuse osas. Apellatsioonis palutakse mõista lühem karistus, kuna ta pani

toime ainult ühe varguse episoodi, mis jäi seejuures katse staadiumisse. Samuti tunnistas ta enda süüd ning kahetses toimepandut.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse

kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust

esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul

lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus

KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib

ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09).

maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme,

mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. põhjendatud

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi

sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid

eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

3

Tunnistada tuleb sedagi, et eelnevalt mõistetud karistused ei ole B.P jaoks tähendanud sisuliselt mitte midagi; nagu öeldud, juba peatselt pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotusliku karistuse ärakandmist pani süüdistatav toime uue varavastase kuriteo. Arvestades seda, et B.P

pani toime kuriteo, mille eest on võimalik mõista karistus kuni viis aastat vangistust, ei näe

kriminaalkolleegium süüdistatavale mõistetud karistuses vähimatki eksimist nn proportsionaalsuspõhimõtte vastu.

Seejuures osundab kriminaalkolleegium sellele, et karistuse mõistmisel on maakohus juba

selgesõnaliselt arvestanud B.P poolt nii süü tunnistamist kui ka avaldatud kahetsust.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa need asjaolud tuua kaasa mõistetud karistuse täiendavat kergendamist. Seejuures on oluline, et karistuse mõistmisel ei ole olulised mitte üksnes teo tehiolud ja süüdistatava isik, vaid arvesse tuleb võtta ka õiguskorra kaitsmise huvisid – KarS § 56 lg 1 nõuab seda selgesõnaliselt. Seda on arvestanud ka maakohus, osundades, et vaatamata reaalse vangistuse

kandmisele on B.P vabanemisel jätkanud süstemaatiliselt varavastaste kuritegude toimepanemist. Kriminaalkolleegium soostub sellega täielikult.

toimepanemise kahetsemine) ning mõistnud karistuse süüdistatava teosüüle täielikult vastavas määras. Apellant ei nimeta täiendavaid ning põhimõttelisi argumente, mis oleks maakohtul jäänud

tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei ole. Seejuures on maakohus karistuse mõistmist mõjutava tegurina nimetanud ka asjaolu, et kuritegu jäi katse staadiumisse. Sellega seoses peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, et põhimõttelist

tähendust ei oma see, kas süüdistatava tegu jäi katse staadiumisse või õnnestus see tal vastavalt

kavandatule täide viia; karistusõiguslikult on lõpule viidud süütegu ja katse staadiumisse jäänud

kuritegu samaväärsed (erandi võiks siinkohal moodustada vaid nn kõlbmatu katse regulatsioon, millega käesoleval juhtumil aga tegemist ei ole). Süüdistatav oli otsustanud kuriteo toimepanemise

kasuks ning see jäi realiseerimata vaid põhjusel, et teda takistasid kaupadega poest lahkumast

kaupluste turvatöötajad. Seega ei ole tegemist argumendiga, mis võiks tuua kaasa mõistetud karistuse täiendava kergendamise.

Ringkonnakohus ei usu, et see vastaks B.P huvidele. Teise asjaoluna märgib

kriminaalkolleegium, et kõige varasemalt saaks B.P apellatsiooni määrata ringkonnakohtus suulisele menetlusele 2010. a detsembri teise poolde; kuid selleks ajaks on B.P talle mõistetud

karistus juba kantud, mis teeks apellatsioonimenetluse täielikult sisutühjaks (puuduks apellatsioonimenetluse alus).

4

määras:

Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Paavo Randma

Urmas Reinola

Sten Lind