1-10-9946/18 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23.november 2010.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 16.november 2010.a. Kriminaalasja number 1-10-9946

Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Paavo Randma ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi J.P süüdistus KarS § 201 lg 2 p 1; § 209 lg 2 p 1, 2; § 345 lg 1 ja § 320 lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 29.september 2010.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav J.P Prokurör Hendrik Kaing Süüdistatav

J.P

(ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses,) Kaitsja Adv. Andrus Repnau RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 29.septembrist 2010.a. J.P suhtes jätta sisuliselt muutmata, kuid teha selle

resolutiivosas täpsustus, mis ei halvenda J.P

olukorda ja nimelt , lugeda ärakandmisele

kuuluvast karistusest kantuks täiendavalt maakohtu otsuses näidatud kuupäevadele veel 29.09.2010.a., s.o. 1

päev ja ärakandmisele kuuluvaks alates karistuse kandmisele asumisest 10 (kümme) kuud ja 1(üks) päev. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

2

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 29.septembri 2010.a. kohtuotsusega

1) J.P süüdi tunnistada KarS § 201 lg 2 p 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 1 (üks) aasta.

2) J.P süüdi tunnistada KarS § 209 lg 2 p 1, 2 ja § 345 lg 1 ettenähtud kuritegude toimepanemises ja mõista temale KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks tähtajaline vangistus 3 (kolm) aastat.

3) J.P süüdi tunnistada KarS § 320 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 4 (neli) kuud.

4) KarS § 64 lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima üksikkaristusega, mõista liitkaristuseks kuritegude kogumis tähtajaline vangistus 3 (kolm) aastat.

5) KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada J.P-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 2 (kaks) aastat.

6) KarS § 65 lg 1 ja § 64 alusel lugeda eelmise, so Harju Maakohtu 02.02.2010 otsusega mõistetud ja ärakandmisele kuulunud karistus, so tähtajaline vangistus 7 kuud ja 27 päeva kaetuks käesoleva otsusega mõistetud raskema karistusega,

lugedes liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis tähtajalise vangistuse 2 (kaks) aastat.

7) KarS § 68 lg 1 alusel arvestada eelvangistus karistusaja hulka, lugedes liitkaristusest kantuks kahtlustatavana kinnipidamise aeg, so 07.08.2008 kuni

08.08.2008, 24.01.2009, so kokku kolm päeva ja alates 01.09.2009 kuni

kohtuotsuse kuulutamiseni, so 1 (üks) aasta ja 29 (kakskümmend üheksa)

päeva, kokku 1 (üks) aasta 1 (üks) kuu ja 2 (kaks) päeva, lugedes seisuga 29.09.2010 ärakandmata karistuseks tähtajalise vangistuse 10 (kümme) kuud ja

2 (kaks) päeva, millise karistuse ärakandmist arvestada alates J.P karistuse kandmisele asumisest.

3

J.P mõisteti süüdi kahes KarS § 201 lg 2 p 1 ettenähtud kuriteo

toimepanemises, 2006.a. I. B. suhtes ja 2008.a. K. OÜ suhtes, millega tekitati kannatanutele varalist kahju vastavalt siis 13000 krooni ja 425 000 krooni. KarS § 209 lg 2 p 1, 2 mõisteti J.P süüdi 18 kelmuse episoodis , millistega tekitas varalist kahju

- J. D.’le 300 000 krooni.

- O. G. 133 870 krooni.

- V. R. 100 134 krooni

- S. AS-le 765 820 krooni

- A. K. 372 000 krooni

- M.S. 25 000 krooni

- P. D. 43 774 krooni.

- R. Š. 2655 krooni.

- OÜ A. 13 148 krooni

- I. Š. 10 980 krooni

- J. S. 7500 krooni

- J. T. 1325 krooni

- AS-le E. 34 060 krooni

- V. M. 4000 krooni

- A. L. 158 000 krooni

- A.K. ja M.S. 4100 krooni.

- OÜ-le C. 8000 krooni.

- OÜ T. arvelt varalist kasu 33 864,40 krooni .

KarS prg. 345 lg 1 järgi mõisteti J.P süüdi selles ,et ta kasutas hotellis vahearve tasumise tõendamiseks võltsitud maksekorraldust.

KarS prg. 320 lg 1 järgi mõisteti M.Tšitšajev süüdi selles, et ta andis kahel korral kannatanuna valeütlusi selle kohta, et temale tungiti kallale ja rööviti tema vara. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava J.P kaitsja adv. A.Repnau vaidlustab esitatud apellatsioonis

maakohtu otsust J.P-le mõistetud karistuse osas ja taotleb tingimusliku karistuse kohaldamist või vangistuse asendamist ÜKT-ga. Apellant leiab , et Harju Maakohus on küll eraldi kaalunud karistusliike kõikide kuritegude osas ja leidnud, et

J.P tuleb karistada vangistusega, kuid jätnud samas kaalutlemata

vangistuse mõistmise võimaluse tingimisi. Apellant märgib, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on põhikaristuse üks võimalikest

individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena

4

prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo

toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Apellant on seisukohal ,

et kohtul olid olemas süüdlase isikut iseloomustavad andmed, mis võimaldanuks kaaluda vangistuse ebaotstarbekust ja karistuse mõistmist tingimisi.

J.P on oma süüd tunnistanud, kahetsenud ja andnud ka puhtsüdamlikke ütlusi abistamaks nii kohtueelset kui ka kohtulikku uurimist. J.P on perekonnainimene, tema ülalpidamisel on ka väike 8 kuu vanune laps. Mõistes J.P-le lõpliku karistuse KarS § 64 ja 65 lg 1 alusel jättis

kohus tähelepanuta , et J.P tuleb lugeda isikuks , keda kohus

esmakordselt kriminaalkorras karistab. Seega tuli teda lugeda varem karistamata isikuks. J.P on süüdi mõistetud teise astme kuritegude toimepanemise eest. Ta on mõistetud karistusest ära kandnud üle poole karistusaja, mistõttu tema suhtes võib juba kohaldada vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist KarS

§ 76 lg 1 p 2 alusel. Kuna J.P oli vangistuses viibides käitunud korralikult ja kinnipidamiskoha režiimi ei rikkunud , esitati ta ka Harju Maakohtule

tingimisi ennetähtaegseks vabanemiseks. Harju Maakohus vaadanud need

materjalid läbi 29.septembril k.a. otsustas need tagastada, kuna samal päeval kuulutatakse välja kohtuotsus kriminaalasjas 1-10-9946. Jättes kohaldamata tõkendi

– vahistamise jätkamise , tekitas kohus olukorra , kus J.P , asudes kohtuotsuse jõustumisel järelejäänud karistust kandma peab läbima kõik vangistuse

kandmise alustamise protseduurireeglid , võib minetada võimaluse tingimisi

vabaneda. Apellant leiab , et sellisel juhul on rikutud isikute võrdse kohtlemise printsiip. Kohus ei arvestanud asjaoluga, et J.P oli olemas garantiikiri firmalt R. OÜ tööle võtmise kohta. Käesolevaks ajaks on J.P ka tööle asunud (

tööleping sõlmiti 1.oktoobril ning J.P asus tööle 5.oktoobril ). Lühikese töötamise aja jooksul on J.P juba jõudnud tasuda ühele kannatanule tekitatud

kahju. Nimetatud asjaolud lisavad karistuse mõistmisel kaalutlusotsusesse ka

vajaduse põhjendada reaalse vangistuse mõistmist ja annavad apellandi arvates küllaldase aluse reaalse vangistuse mittemõistmiseks kohaldamaks tingimuslikku karistust või kaalutleda vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Antud kriminaalasjas on tegemist teise astme kuritegudega ja siin ei saa välistada et

nende kuritegude toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik võivad koostoimes

evida taolisi erisusi, mis teeb karistuse või karistuse osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seega karistusest tingimisi vabastamise kaalutlemisel tuleb kohtul arvestada , kas mõistetud tähtajalise vangistuse kandmine on otstarbekas. Harju Maakohtu otsusest ei nähtu , et kohus oleks neid asjaolusid üldse kaalunud.

Apellant on seisukohal , et J.P suhtes võib mõista tingimusliku karistuse , määrates talle kohustused katseajaks, mis hõlmaksid ka nt. regulaarsete

maksete teostamist kahjude heastamiseks. Olen veendunud , et üle poole karistusaja vangistuses veetmine on J.P jaoks olnud piisav karistus , tema arusaamade muutmiseks ja edaspidiseks õiguskuulekaks käitumiseks. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu.

5

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega tuli alljärgnevatele järeldustele.

1. J.P oli varem mõistetud süüdi Harju Maakohtu 2.02.2010.a.

kohtuotsusega ja teda karistati 1 aastase vangistusega, mida lühimenetluse

sätete alusel vähendati ja ärakandmisele kuuluvaks mõisteti 8 kuud, millest

omakorda loeti kantuks eelvangistuses viibitud 3 päeva. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et käesoleval juhul on järjekordselt tuvastatav, et ühe ja sama

isiku kohta oli menetluses üheaegselt kaks kriminaalasja ja seda veel

üheliigilistes kuritegudes. Üheaegset kohtueelse menetluse läbiviimist kahes erinevas kriminaalasjas kinnitab fakt, et käesolevas kriminaalasjas oli J.P kinni peetud 1.09.2009.a. ja 3.09.2009.a. oli tema suhtes kohaldatud tõkendit - vahistamine. Teises kriminaalasjas KIS- s oleva süüdistusaktist on näha, et see

saabus prokuratuuri 21.09.2009.a. Seega on tuvastatav üheaegne erinevate

kriminaalasjade menetlemine ühe isiku suhtes. Eeltoodud asjaolu on seaduse

järgi kriminaalasjade ühiseks menetluseks liitmise aluseks (KrMS prg.216 lg 1

p.2). See ei ole küll seaduse järgi kohustuslik, kuid olukorras, kus ainukeseks

põhjuseks on see, et kriminaalasjad on erinevate uurijate menetluses või erinevate prokuröride järelevalve all, kelle töö tulemuslikkust tõstavad menetletud kriminaalasjade ja lihtmenetluste kohaldamiste arv, ei saa kriminaalasjade eraldi menetlemist õigustada. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium veelkord, et mõlemal

juhul on J.P ainukeseks süüdistatavaks ja tegemist on sisult väga

sarnaste tehioludega. Paratamatult näitab kohtupraktika, et mitte alati ei taga

sellised põhjendamatud kriminaalasjade eraldi menetlemised süüdistatavale

sama olukorda, mis olnuks sellisel juhul, kui kõik tema poolt toimepandud

kuriteod oleks menetletud ühise kriminaalasjana ja karistus mõistetud ühe kohtuotsusega. Käesoleva ajani tekitab raskusi karistuse tähtaegade arvutamine

vangla poolt ja hiljem tuvastatud kuritegude kogumi eest karistuse mõistmine kohtute poolt.

2. Käesolevas kriminaalasjas oli J.P suhtes kohaldatud 3.09.2009.a.

tõkendina vahistamist. Kuna 2.02.2010.a. hakkas J.P kandma sama

kuupäeva kohtuotsusega temale mõistetud vangistust, siis käesolevas

kriminaalasjas kohtumenetluse ajaks tema suhtes enam kehtivat tõkendit ei

olnud. Maakohus arutas kriminaalasja 21.09.2010.a. ja määras kohtuotsuse kuulutamise kuupäevaks 29.09.2010.a. 29.09.2010.a.teatas vangla maakohtule,

et J.P lõpeb 02.02.2010.a. kohtuotsusega mõistetud karistuse tähtaeg ja vanglal ei ole enam alust J.P kinnipidamiseks. Ta toimetati maakohtu

otsuse kuulutamisele veel vanglast ning peale maakohtu otsuse kuulutamist vabastati J.P vahi alt.

3. Kohtukolleegium leiab, et vanglaasutus on ebaõigesti arvestanud J.P-le maakohtu 2.02.2010.a. kohtuotsusega sama päeva seisuga kanda jäänud 7 kuu ja 27 päeva pikkuse lõpuks 29.09.2010.a. Tegelikult lõppes nimetatud karistuse

6 tähtaeg 28.09.2010.a. Vangla on kohtule selgitanud (küll ühe teise kriminaalasja

raames), et nemad arvestavad karistusi selliselt, et ka kuudes ja aastates mõistetud karistusi hakkavad lugema astronoomilise päeva ühikust nii nagu nad seda teevad päevades mõistetud karistuste puhul. Seejuures viitab vangla KarS

prg. 67 kommentaarile. Selline arvestus on kohtukolleegiumi seisukohast ebaõige. Teatavasti ei ole seaduse kommentaaril sellist jõudu nagu seadusel või

seaduse kohaldamise küsimuse tehtud Riigikohtu otsusel. Kuidas arvestatakse

vabaduse võtmisel vangistuse päevi, selle kohta on Riigikohus oma seisukoha välja öelnud juba oma eelmise sajandi lõpuaastatel tehtud otsustes 3-1-1-46-97 22.04.1997.a. ja korranud seda korduvalt ( nr.3-1-1-69-97 10.juunist 1997.a.; 3-

1-1-55-97 13.05.1997.a.) ning kohaldanud seda ka jätkuvalt näiteks 17.juuni 2002.a. kohtuotsuses nr. 3-1-3-5-02. Ehk siis Riigikohus on üheselt väljendanud

seisukoha, et vangistuse päevade arvestamisel ei ole mõõtühikuks mitte

astroloogiline päev vaid kalendripäev. See tähendab seda, et, kui vangla poolt

teostatava arvestuse kohaselt saab 1 päev vangistust kantuks alles järgmisel

kuupäeval, siis Riigikohtu seisukohast lähtudes saab 1 päev kantuks selle

kuupäeva lõppedes, mil isik vahi alla võeti või karistust kandma asus. Ehk siis

vangla arvestusmeetodi järgi ei saaks üldse lugeda kantud karistuse hulka

päeva, mil isik näiteks peetakse sündmuskohal kinni varahommikul ja

vabastatakse hilisõhtul e. samal kuupäeval. Tuleb tõdeda, et käesolevas kriminaalasjas on J.P arvestatud kantud karistuse hulka 1 päev, mil ta

oli kinnipeetud, s.o. 24.01.2009.a. Kohtukolleegium peab siinjuures veel

vajalikuks märkida, et samas küsimuses on 2007.a. mai kuus pöördunud

õiguskantsler justiitsministri poole soovitusega õiguspärasuse ja hea halduse

tava järgimiseks (http://www.oiguskantsler.ee/public/resources/editor/File/08_Soovitus_Justiitsmin

isteeriumile__igusp_rasuse_ja_hea_halduse_tava_j_rgimiseks__mai_2007.pdf -

kättesaadav Õiguskantsleri koduleheküljel ) ja juhtinud ministri tähelepanu sellele, et vanglad ei arvesta karistuse tähtaegu õigesti ja et 1.09.2006.a. algava

5-kuuline karistus ei saa lõppeda 1.02.2007.a. Kohtukolleegium on samuti

seisukohal, et kui vangistusena mõistetud karistusmäär algab kinnipidamise

momendist ja kuudes ning aastates mõistetud karistuste puhul on samuti

mõõtühikuks vastavalt kalendrikuu ja kalendriaasta ( kirjas ka KarS prg.67

kommentaaris), siis on selge üks – ühes kalendrikuus ei ole kahte ühesuguse numbriga kuupäeva ja ühes kalendriaastas ei ole ühesugust kuupäeva. See on

tuvastatav pilguheiduga kalendrile ja seda ei pea eraldi kellelegi tõendama.

Seega peab ühekuuline tähtaeg lõppema järgmisel kuul üks päev enne sama numbriga kuupäeva saabumist, mida kannab karistuse kandmise alguskuupäev

e. antud juhul sai J.P 7 kuud täis 1.septembril 2010.a., mitte

2.09.2010.a. ja edasi päevade kaupa lugedes lõpeb 27 päeva 28.09.2010.a.

Nagu nähtub Riigipiiri seaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse

seaduse muutmise seaduse eelnõu

185 SE seletuskirjast on muudatusettepanek KrMS prg. 171 lg 2 täiendamiseks teise lausega tinginud just

eelviidatud õiguskantsleri poolne tähelepanu juhtimine valitsenud ebaõigele ja

ebaselgele olukorrale. Ebaõige arvestusmeetod kehtib aga käesoleva ajani.

Kõike eeltoodut arvestades asub kohtukolleegium seisukohale, et J.P

7

poolt 29.09.2010.a. vanglas oldud päev tuleb arvestada juba vaidlustatud

kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõistetud karistusest kantuks. Kohtukolleegiumi seisukohta kinnitab ka Riigikohtu otsus nr.3-1-1-102-01 p.6.2.

4. Kohtukolleegium leiab, et sisuliselt ei muuda asjaolu, et vaidlustatud kohtuotsuse

tegemise ajaks oli M.Tšitšajevil eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus

täielikult ära kantud tema lõplikku olukorda, sest hiljem tuvastatud kuritegude konkurentsi korral kohaldatakse KarS prg. 65 lg 1 sätteid ja seega ka KarS prg. 64 lg-s 1 loetletud põhimõtteid ka juhtudel, kui eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus on täielikult kantud.

5. Kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi kuuluvate kohtuotsustega on

M.Tšitšajev mõistetud kokku 22 kelmuse episoodis, kahes omastamise episoodis, kolmes võltsitud dokumendi kasutamise ja ühes dokumendi võltsimise

ning kahel korral teadvalt valeütluste andmises. Nende kuritegude eest on

J.P-le ärakandmisele mõistetud karistuseks sisuliselt kokku 1 aasta 11 kuud ja 6 päeva. Selline karistusmäär tuleb, kui liita kokku juba J.P poolt

reaalselt ärakantud karistus ja maakohtu otsusega ärakandmisele kuuluv

karistus, millest arvata veel maha 29.09.2010.a. Kohtukolleegium märgib, et maakohus on ärakandmisele kuuluva karistuse arvutamisel eksinud sisuliselt 26

päeva süüdistatava kasuks. Seda kinnitab aritmeetiline tehe, kui liita kokku kantuks loetud 1 aasta 1 kuu ja 2 päeva ning ärakandmisele kuuluv 10 kuud ja 2

päeva. Kui arvestada maha kahest aastast 1 aasta 1 kuu ja 2 päeva oleks

pidanud tegelikult jääma 10 kuud ja 28 päeva. Kohtukolleegium leiab, et seda otsuses tehtud arvutusviga ei saa parandada kuna see halvendab süüdistatava

olukorda. Reaalselt juba ärakantud karistuse moodustab – eelmise

kohtuotsusega mõistetud 8 kuud (eelvangistuses 3 päeva 22.01.-24.01.2009.a. ja kohtuotsusega ärakandmisele kuuluv 7 kuud ja 27 päeva), mida J.P kandis 2.02.2010..a kuni 28.09.2010.a. Käesolevas kriminaalasjas 29.09.2010..a

seisuga kohtuotsuse kohaselt ärakantud karistus 7.08.-8.08.2008.a., s.o. 2

päeva. 24.01.2009.a., s.o. 1 päev (on küll arvestatud maha juba eelmise otsusega, kuid kohtukolleegium ei saa halvendada olukorda), alates 1.09.2009.a.

kuni 1.02.2010.a. (alates 2.02.2010 kuni 28.09.2010.a. kandis eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 7 kuud ja 27 päeva), s.o. 5 kuud ja 1 päev ja 29.09.2010.a. s.o. 1 päev. Kokku on juba ära kandnud seega 1 aasta 1 kuu ja 5 päeva. Kanda tuleb veel 10 kuud ja 1 päev (maakohtu otsuse

järgi jäi 10 kuud ja 2 päeva, kohtukolleegium pidas õigeks 29.09.2010.a.

vangistuses viibitud päeva lugeda sellest kantuks). Arvestades kahe

kohtuotsusega tuvastatud kuritegude arvu ja kuritegudega tekitatud kahjusid, millised näitajad iseloomustavad just süüdistatava süü suurust, mis on karistuse

mõistmisel määravaks, ei saa kuidagi väita, et tegemist on liiga range

karistusmääraga. Seejuures märgib kohtukolleegium, et nii ühe kohtuotsusega

tuvastatud kuritegude kogumi eest KarS prg. 64 lg 1 alusel liitkaristuse

moodustamisel on maakohus kohaldanud kergeimat seaduses ettenähtud

põhimõtet e. karistuste katmist ja samamoodi ka kahe kohtuotsuse järgi KarS

prg. 65 lg 1 alusel liitkaristuse kohaldamisel on sama e. kergeimat põhimõtet kohaldatud.

8

6. Kohtukolleegium leiab, et põhjendatult on maakohus leidnud, et mõistetud

karistus tuleb süüdistataval ka reaalselt ära kanda. Maakohus on ka kohtuotsuses märkinud, et just süüdistatava süü suurusest e. kuriteo episoodide

arvust ja tekitatud kahju suurusest lähtudes peab põhjendatuks vaid vabadust

piirava karistuse mõistmist ja kohtukolleegium nõustub selle maakohtu

seisukohaga. Seejuures on maakohus arvestanud karistuse mõistmisel juba

apellatsioonis nimetatud kergendava asjaoluga – puhtsüdamliku kahetsusega.

Samuti on sisuliselt arvestatud ka seda, et J.P ei saa lugeda varem

karistatud isikuks. Seda kinnitab kohtukolleegiumi arvates just maakohtu poolt

kohaldatud karistuste katmise printsiip. Samas ei mõjuta J.P varasem

karistamatus sedavõrd temale mõistetavat karistust nagu seda märgitakse apellatsioonis. Tegemist on sisuliselt 30 kuriteoepisoodiga. Seejuures võib varem

karistatud isik olla toime pannud vaid kaks kuriteoepisoodi. Kohtukolleegium ei ole tuvastanud selliseid asjaolusid, mis annaks aluse väita, et J.P-le mõistetud vangistust ei ole otstarbekas täitmisele pöörata. Kaitsja poolt esitatud

tõenditega, mis tõendavad, et süüdistatav on asunud tekitatud kahjusid

kannatanute hüvitama kohtukolleegium ei arvesta. Esiteks, tegemist on

lühimenetlusega ja Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1-91-07 sõnaselgelt väljendanud oma seisukoha, mille kohaselt lühimenetluses toimub kriminaalasja arutamine ainult toimiku materjalide põhjal ning apellatsioonikohtus on võimalik

esitada vaid tõendeid, millistega soovitakse põhjendada kriminaalmenetluse

normide rikkumist kohtu poolt. Teiseks, ei saa see asjaolu, et süüdistatav on

hakanud tekitatud kahjusid hüvitama mõjutada ka igati seaduslikku ja põhjendatud karistust.

7. Kohtukolleegiumi seisukohast ei saa J.P tekkida ka takistusi tingimisi ennetähtaegseks vabanemiseks vajaliku karistuse osa ärakantuks lugemisel. Kui

J.P läheb uuesti vanglasse, siis asub ta kandma temale mõistetud

karistusest veel kandmisele kuuluvat karistust. Vangla ei saa muuta olematuks

tema poolt mõistetud karistuse juba ärakantud osa. Vastasel juhul on tegemist olukorraga, kus tuleb tunnistada, et sellised asjaolu, mis ei sõltunud J.P tahtest ja on vaadeldavad pigem menetlejate suvana, halvendavad J.P

olukorda. Nii on kriminaalasjade eraldi menetlemine ja sellest tulenev eraldi

karistuste mõistmine ning hilisem liitkaristuse mõistmine riigi poolt valitud

menetlustaktika. Asjaolu, et J.P vabastati vanglast peale eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmist sai võimalikuks seetõttu, et tema suhtes ei valitud eelnevalt tõkendit, mis kehtinuks peale eelmise kohtuotsusega

mõistetud karistuse ärakandmist ja kolmandaks, et kohtuotsus, millega temale

mõisteti samuti reaalne vangistus juba liitkaristusena kahe kohtuotsuse järgi ei olnud jõustunud. Samas ei mõjuta asjaolu, et J.P on ära kandnud juba

karistusmäära, mis annab võimaluse taotleda tingimisi ennetähtaegset vabastamist ja et seda ka juba vangla poolt tehti J.P-le vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistuse põhjendatust. Nimelt on üheks faktoriks, mida tingimisi ennetähtaegselt vabastamisel kohus arvestab ka kuriteo toimepanemise

asjaolud ja võrreldes eelmise kohtuotsusega on need asjaolud oluliselt muutunud.

9 Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.2;342-345 jätab kohtukolleegium

maakohtu otsuse J.P suhtes sisuliselt muutmata, kuid teeb selle resolutiivosas täpsustuse, mis ei halvenda süüdistatava olukorda.

Julia Katškovskaja Paavo Randma Sten Lind