1-09-9875/37 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-09-9875

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23.november 2010. a Tallinn Kriminaalasja number 1-09-9875 Kohtukoosseis Eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Paavo Randma ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 16.november 2010.a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi J.T süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 19. jaanuari 2010. a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava J.T kaitsjad Helina Luksepp ja Vello Luik Prokurör Steven-Hristo Evestus Süüdistatav J.T

XXX elukoht XXXXXXX XXXXXXX XXXX XX, töökoht M., karistatus puudub Kaitsjad Vandeadvokaat Helina Luksepp ja advokaat Vello Luik

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 19. jaanuari 2010. a otsus J.T süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p 1 järgi täies mahus ning teha uus otsus, millega

mõista J.T süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi õigeks.

2

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 23.novembril 2010. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 19. veebruari 2010. a otsusega üldmenetluses mõisteti J.T süüdi KarS

§ 263 p 1 järgi ja karistati rahalise karistusega 140 päevamäära ulatuses summas 21 315 krooni.

2. J.T mõisteti süüdi vägivallaga toime pandud avaliku korra raskes rikkumises, mis seisnes selles, et ta 7. märtsil 2009. a kella 02.53 ajal Tallinnas XXXX XXXXXXXX XX asuva ööklubi B. ees tänaval lõi ühe korra rusikaga näkku A. R. ning üritas veel korduvalt rusikatega näkku lüüa, kuid viimasel õnnestus löökide eest kõrvale põigelda.

Sellise tegevusega eiras ta avalikus kohas tavade ja heade kommetega kinnistunud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas ja igaühe avalikku kindlustunnet ning tekitas A. R. füüsilist valu.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatava kaitsjad H. Luksepp ja V. Luik, kes taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega J.T süüdistuses KarS

§ 263 p 1 järgi õigeks mõista. Kaitsjad märgivad kohtuotsuse tühistamise alustena KrMS § 338 p-des 2 ja 3 loetletud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise. Kaitsjate poolt esitatud apellatsioonid on analoogse sisuga ning nende põhiväited on järgmised.

3.1 Käesolevas kriminaalasjas on alustatud menetlust KrMS § 193 lg 1 nõudeid rikkudes, sest kriminaalmenetluse alustamiseks puudusid ajend ja alus. Rikutud on ka KrMS § 226 lg 4 p 1 sätteid, sest kohtusse saadetud süüdistusaktile ei ole lisatud koopiat kuriteoteatest või muust KrMS §-des 195 ja 197 loetletud dokumendist, mis on kriminaalmenetluse alustamise aluseks.

Süüdistatavat kohtu alla andes kohus ei kontrollinud süüdistusakti vastavust seaduse nõuetele.

3.2 Kriminaaltoimikust ei nähtu, mis põhjusel viis kohtueelse uurimise läbi

Keskkriminaalpolitsei. Seetõttu on kaitsjad seisukohal, et kohtueelse menetluse viis läbi uurimisasutus, kes selleks pädevust ei omanud.

3.3 Turvakaamera salvestus ei ole kohtukõlbulik tõend, sest seda ei ole ära võetud ühegi uurimistoimingu käigus.

3

3.4 Tunnistajate K. K. ja H. A. ütlused ei ole usaldusväärsed, sest need on omavahel vastuolus ja ei ole kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud

tõenditega. Tunnistaja H. A. kinnitab, et ta vormistas ööklubi B. juures J.T poolt toime

pandud õiguserikkumise politsei patrullekipaaži lehel. Infosüsteemis POLIS aga sellist sündmust registreeritud ei ole.

3.5 Kaitsjad viitavad riigikohtu praktikale avaliku korra rikkumise asjades ja leiavad, et J.T

käitumises puudub KarS § 263 p 1 objektiivne koosseis, sest esitatud süüdistuses ega kohtuotsuses ei ole märgitud, mis moodustab avaliku korra rikkumise põhikoosseisu. Kannatanu löömine on J.T-le süüksarvatav tegu ning löömise ärajätmise korral tegu alles ei jäägi. Kvalifitseeriv tegu ehk löömine võib osutuda eraldiseisvaks kuriteoks, kuid see tegu ilma

avalikus kohas teiste isikute rahu rikkumiseta või muu avaliku korra rikkumiseta ei saa moodustada KarS § 263 ettenähtud kuriteokoosseisu. Konstateering, et tegu toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimise KarS § 263 järgi. Vajalik on tuvastada, kelle rahu konkreetselt rikuti.

3.6 J.T käitumises puudub kvalifitseeriva tunnusena kehaline väärkohtlemine ehk kannatanule valu põhjustamine, sest kannatanu A. R. on valu põhjustamist lausa eitanud.

3.7

Kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et J.T oli tahtlus avalikku korda raskelt rikkuda ning seda ei ole ümber lükatud ka kohtuotsuses.

4. 12.aprilli 2010.a. kohtuotsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu otsuse ja mõistis J.T õigeks.

5. Prokuröri kassatsiooni alusel arutas kriminaalasja Riigikohus ning tühistas 22.septembril

2010.a. oma otsusega nr.3-1-1-60-10 ringkonnakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse ja saatis kriminaalasja apellatsioonikohtule uueks arutamiseks.

6. Riigikohus nõustus ringkonnakohtuga selles, et J.T käitumises puudub nii Kars prg. 263

p.1 kui ka KarS prg. 121ettenähtud kuriteo koosseis. Samas leidis Riigikohus, et

ringkonnakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme jättes põhjendamata

kohtuotsuses, miks ei ole J.T käitumises tuvastatav KarS prg. 25 lg 2 ja 121 ettenähtud

süüteo tunnused. Ka juhtis Riigikohus apellatsioonikohtu tähelepanu nendele asjaoludele,

mida tuleb arvestada uuel kriminaalasja arutamisel teise astme kohtus. Esiteks, kas ei ole

tegemist osapoolte kokkuleppel toimunud kaklusega ja teiseks, kas J.T vastutuse

küsimuse lahendamisel on kohaldatav KarS prg. 31 lg-s 1 sätestatu e. kas tema vastutuse küsimus tuleb lahendada lubatavuseksimuse eeskirjade järgi.

7. Apellatsioonikohtu istungil jäid kaitsjad oma apellatsioonis esitatud taotluse juurde ning taotlesid süüdistatava õigeksmõistmist.

8. Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega J.T süüdimõistmist KarS prg. 15 lg 2 ja 121 järgi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

4

9. Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, samuti arvestades vastavalt KrMS prg. 364 lg

1 p.-le 1 Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-60-10 väljendatud seisukohti, tuli alljärgnevatele järeldustele.

10. Kriminaalasjas on tuvastatud ja vaidlust ei ole selles, et süüdistatav ja kannatanu

viibisid süüdistuses näidatud ajal süüdistuses näidatud kohas ja nimelt, ööklubis B.. Lahkudes üheaegselt klubist, tekkis neil garderoobis sõnavahetus. Tekkinud verbaalset tüli mindi lahendama väljapoole ööklubi ruume - õue. Seejuures ei oska ka kannatanu täpselt öelda, kelle ettepanek oli õue edasi rääkima minna. Kannatanu ei eita, et idee

algatajaks võis olla ka tema. Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt on A. R. andnud

ööklubi garderoobis toimunu kohta ütlusi, et "/--/ siis läks vahepeal ütlusteks ka, ei

mäleta kuidas see oli, siis läksime õue, ei mäletagi, kumb selle ettepaneku tegi, igatahes õues me olime ning seal läks kähmluseks" (kd 2, tl 40).

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium on soostunud ringkonnakohtu 22. septembri 2010 otsuses märgituga, et J.T ei realiseerinud enda käitumisega KarS § 121 objektiivset koosseisu. Seega puudub alus selle küsimuses edasiseks käsitlemiseks. Eelnev aga ei tähenda, et isiku karistusõiguslik vastutus KarS § 121 järgi oleks välistatud. Osundatud

lahendis on Riigikohus edasiselt märkinud, et kontrollida tuleb isiku käitumise võimalikku vastavust süüteokatse koosseisule, s.o võimalikku vastutust KarS § 25 lg 2 - § 121 järgi. Koosseisu tasandil tuleb selleks tuvastada, et J.T pidas vähemalt

kaudse tahtluse tasandil võimalikuks ning möönis, et tema poolt sooritatud löök

kannatanu tabamisel põhjustavad talle valu ning realiseerivad sel viisil KarS § 121

objektiivse koosseisu tunnused. Isegi kui nimetatud asjaolud ei realiseerunud – nagu käesoleval juhul on tuvastamist leidnud -, on alust rääkida katseteost KarS § 121 mõttes. KarS § 121 objektiivse koosseisu realseerimisele suunatud tahtlust J.T käitumises

tuleb ringkonnakohtu hinnangul jaatada. Süüdistatava tahtlust kannatanu löömisel

vähemalt füüsilise valu tekitamiseks kinnitab tema objektiivne käitumine. Nii see löök, millega J.T tabas kannatanut, kui ka teised löögid, milliste tabamise kannatanu suutis tänu oma kiirele reageeringule ära hoida, olid suunatud kannatanu peapiirkonda

e. näkku. Tegemist oli sihipäraste löökidega ja kohtukolleegium leiab, et eeltoodud

asjaolud annavad põhjendatult aluse väiteks, et süüdistatav pidas vähemalt kaudse

tahtluse tasandil võimalikuks ning möönis, et tema poolt sooritatud löök kannatanu tabamisel põhjustab temale (kannatanule) valu. 12. Eelnevaga tuvastas ringkonnakohus seega, et J.T pani tahtlikult toime KarS § 121 realiseerimisele sunnatud teo, mis on õiguslikult kvalifitseeritav KarS § 25 lg 2 - § 121 järgi. See ei tähenda edasiselt vältimatult süüdimõistva kohtuotsuse tegemist.

Juhindudes muuhulgas RKKK otsuse nr 3-1-1-60-10 p-s 17.2 märgitust, leiab ringkonnakohus, et J.T käitumises esines õigusvastasust välistav asjaolu ja nimelt

kannatanu konkludentselt antud nõusolek enda võimaliku kehalise väärkohtlemise

suhtes. Lihtsamalt väljendatuna – kannatanu arvestas koos J.T-ga ööklubi

garderoobist lahkudes, et olukord tipneb neil omavahelise füüsilise konfliktiga, milles

5 kumbki osapool võib realiseerida (või tema suhtes realiseeritakse) KarS § 121 ehk siis teise isiku kehalise väärkohtlemise koosseisu. Et tegemist oli vastastikuse füüsilise konfliktiga, seda kinnitab ka asjaolu, et kannatanu omalt poolt lõi vähemalt ühel korral,

mida ta ise tunnistab ka J.T. Kannatanu nõusolekut enda võimalikuks füüsilise

väärkohtlemiseks kinnitab kohtukolleegiumi arvates ka kannatanu enda edasine

tegevus e. tegevusetus - õiguskaitseorganitele kriminaalmenetluse alustamiseks avalduse esitamata jätmine. Seejuures märgib kohtukolleegium, et vastastikune kaklus iseenesest välistab hädakaitseõiguse (Riigikohtu otsus nr.3-1-1-60-10 p.17.2).

13. Osundatud lahendis on Riigikohtu kriminaalkolleegium nimetanud kannatanu

nõusolekut seadusüleseks õigustavaks asjaoluks, mis välistab koosseisupärase teo

õigusvastasuse: tegemist on „teadliku ja vabatahtliku koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine“. Kuigi iseenesest võib vaielda, kas nõusoleku näol on tegemist

juba koosseisupärasust või alles õigusvastasust välistava asjaoluga, siis tulenevalt

KrMS § 364 lg 1 p-st 1 puudub ka selle kriminaalasja raames alus selle küsimuse

täiendavaks lahkamiseks. Viidatud KrMS-i sättest tulenevalt on käesolevas kriminaalasjas riigikohus asetanud selle õigusvastasuse tasandile ning sellest johtuvalt lähtub sellest ka ringkonnakohus.

14. Edasiselt tuleb lahendada ka küsimus, millisel määral/ulatuses on isik üleüldse

pädev lubama talle kuuluvate, nn individuaalsete õigushüvede kahjustamist

(karistusõiguse dogmaatikas nimetatakse seda asjaolu ka nõusolevaks

võõrkahjustuseks), seda ka nt kehalise puutumatuse osas. Üksmeel valitseb

õiguskirjanduses ja ka praktikas sisuliselt vaid selles, et isik ei ole pädev lubama kahjustada nn võõrandamatuid õigushüvesid nagu seda on nt inimelu. Seega, keegi ei

saa õiguslikult siduvalt/tähendust omavalt lubada enda tapmist. Seda seisukohta

kinnitab ka Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-122-05 tuvastatud asjaolud ja nendele antud karistusõiguslik hinnang. Küll aga on võimalik, et see kehtiva nõusoleku piir ulatub nt

KarS §-s 118 kriminaliseeritud tegudeni, s.o isik saab nõustuda (õigusvastasust

välistavalt) endale raske tervisekahjustuse tekitamisega (nt teadlik seksuaalvahekord

HI-viiruse kandjaga, enda elundi loovutamine vms). Mõistagi sõltub lahendus

konkreetse kriminaalasja tehioludest. Kuid üksmeelselt ollakse seisukohal selleski, et

isik, kelle vastutusvõime ei ole piiratud ning keda ei ole mingites asjaoludes viidud

eksitusse (ning käesolevas kriminaalasjas tuleb mõlema nimetatud asjaolu esinemist eitada), saab anda õiguslikult siduva nõusoleku enda kehaliseks väärkohtlemiseks KarS § 121 tähenduses.

15. Käesoleva kriminaalasja tehiolusid silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et pärast konflikti tekkimist garderoobis läksid kannatanu ja J.T lihtsalt välja kaklema, kusjuures vältimatult arvestasid mõlemad osapooled, et teine osapool võib tema suhtes

panna toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo (mõlemad osapooled aktsepteerisid, et neid võib tabada löök, mis võib põhjustada valu). Meeldib see riiklikule

süüdistajale või mitte, tuleb ringkonnakohtu hinnangul seda konkludentselt antud

nõusolekut aktsepteerida; omavaheline probleem otsustati klaarida rusikate abil ning

olukorras, kus selle käigus ei kahjustatud kolmanda, asjassepuutumatu isiku

õigusrahu/õigushüve KarS § 263 mõttes, puudub igasugune alus selles kakluses

6

osalenud isikule karistusõigusliku etteheite tegemiseks (sellises situatsioonis on

tegemist hoopis teise õigushüve kahjustamisega, mille kahjustamisele kumbki osapooltest nõusolekut anda ei saa).

Olukorra näitlikustamiseks osundab ringkonnakohus veel järgnevale. Näiteks ei pea

mingi probleemi vms lahendamine füüsilises vormis leidma aset kindlasti koheselt ja

mingi ööklubi vahetus läheduses. Isikud võivad kokku leppida ka kohtumises nt

poksiringis, kus selgitatakse siis n.ö võitja. Vaatamata tehioludele teatavale välisele

modifitseerimisele ei muutu asja põhiolemuses kummatigi absoluutselt midagi; ka

sellises olukorras võib üks osapooltest saada märkimisväärseid tervisekahjustusi

(põsesarnavõi ninaluu murd, väljalöödud hammas vms) ning tunnistada tuleb, et

sisuliselt on jätkuvalt tegemist lihtlabase kaklusega. Enda õiguslikult olemuselt on

kirjeldatud olukorrad aga sisuliselt identsed. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei tule sellisel juhul aga karistusõiguslikku etteheidet teha kummalegi osapoolele, samuti siis n.ö „võitjale“.

16. Eeltoodu alusel asub ringkonnakohus seega seisukohale, et J.T käitumises

esines õigusvastasust välistav asjaolu nõusoleva võõrkahjustuse näol. Enda

konkludentse käitumisega (ning seda kohtumenetluses kinnitavate ütlustega)

aktsepteeris kannatanu enda võimalikku kehalist väärkohtlemist KarS § 121 mõttes;

tegemist on kriminaliseeritud käitumise mõttes seaduse tasandil ka absoluutse

miinimumiga ning puudub igasugune alus argumendiks, et kannatanu ei arvestanud

kujunenud olukorras sisuliselt kokkuleppel koos J.T-ga välja minnes, et teda võib tabada mõni löök. Situatsiooni kui tervikut arvestades on selline asjaolu, vastupidi, enam kui usutav.

Ning nagu nähtub praeguse kriminaalasja piiridest (KarS § 121 toimepanemisele

suunatud katse) ei üritanud J.T ka realiseerida sellest konkludentselt saavutatud

kokkuleppest/nõusolekust enam. Ta kasutas kogu oma eesmärgipärase tegevuse kestel vaid n.ö. rusikajõudu ning arvestades kannatanu pikkust ( 188 cm) ja kehakaalu

(125 kg) , ei olnud ka J.T ( pikkus 187; kaal 86 kg) sisuliselt väljavaateid

raskemate tagajärgede saavutamiseks. Seega puudub igasugune alus edasiseks analüüsiks, kas võiks olla tegemist KarS § 31 lg-s 1 sätestatud olukorraga.

17. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 3 ja 4 ning § 340 lg 2 p-st 1 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu 19. jaanuari 2010.a otsuse J.T süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 p 1 järgi täies mahus ja teeb uue otsuse, millega mõistab ta süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi õigeks.

Julia Katškovskaja Paavo Randma Sten Lind