1-20-2517/50 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. august 2022, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-20-2517

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas

Kriminaalasi

Toomas Ilmjärv süüdistuses KarS § 274 lg 2 p 4 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja) 10. veebruari

2022 otsus

Apellatsiooni esitaja

süüdistatav Toomas Ilmjärve kaitsja vandeadvokaat

Margo Normann

Prokurör

ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa

Süüdistatav

Toomas Ilmjärv, isikukood: 37204176014, elukoht:

XXX; kriminaalkorras karistamata

Kaitsja

vandeadvokaat Margo Normann

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 10. veebruari 2022 otsus jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

2. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo

Normann ja Partnerid kaudu 259 (kakssada viiskümmend üheksa) eurot 20 senti, sh

käibemaks 43 (nelikümmend kolm) eurot 20 senti, vandeadvokaadi Margo Normanni

apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

3. Mõista süüdimõistetu Toomas Ilmjärvelt välja menetluskulud, s.o kaitsja tasu,

vandeadvokaadi Margo Normanni poolt osutatud õigusabi eest 259,20 eurot,

riigituludesse.

Süüdistataval Toomas Ilmjärvel tasuda väljamõistetud kaitsja tasu otsusele lisatud makseinfo

alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies

ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja

kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Toomas Ilmjärve süüdistatakse KarS § 274 lg 2 p 4 järgi selles, et tema 20.08.2019 kella

03.15 ajal Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas Kõo külas Kõo tänav 3 kortermaja

trepikojas ähvardas elektrišokirelvaga, s.o relvaseaduse § 20 lg 3 mõttes tsiviilkäibes keelatud

relvaga, ametikohustusi täitvat Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Viljandi

politseijaoskonna patrullpolitseiniku K.A. a, mille tagajärjel tundis K.A. ohtu oma elule ja

tervisele.

Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohtu 10.02.2022 otsusega karistati T. Ilmjärve KarS § 274 lg 2 p 4 järgi 2 aasta

10 kuu vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja lg 3 alusel täielikult tingimisi kohaldamata

ning määrati T. Ilmjärvele katseaeg 3 aastat ning mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele

juhul, kui T. Ilmjärv ei pane katseajal tahtlikult toime uut kuritegu.

3. Maakohus asus seisukohale, et T. Ilmjärv tuleb KarS § 274 lg 2 p 4 järgi süüdi tunnistada.

3.1. Kohtumenetluse poolte vahel on vaidlus selle üle, kas süüdistatav on kannatanu K.A. a

suhtes toime pannud teo, millist tuleks kvalifitseerida vägivallana võimuesindaja suhtes

seoses tema ametikohustuste täitmisega, mis oli toimepandud relvaga ähvardades. Samuti

seisneb arutatava kriminaalasja keskne vaidlusküsimus selles, kas kannatanu K.A. a ja

süüdistatava T. Ilmjärve ütlusi saab pidada usaldusväärseks tõendiks.

3.2. Kannatanu K.A. a ütlustest nähtub, et ta töötas 2019 augustikuus Viljandi

politseijaoskonnas patrullpolitseinikuna ja puutus süüdistatava Toomas Ilmjärvega kokku

seoses politseile tehtud väljakutsega Põhja-Sakala valda, Kõo alevikku. Väljakutse ajal oli

kannatanu tööl koos patrullpolitseinik M.M. iga. Väljakutse sisuks oli, et üks auto on driftinud

ja A.I. sai vigastusi, sündmus oli toimunud Kõo alevikus, A ja O poe vastasplatsil.

Politseiametnikud märkasid Kõo tn 3 maja I korruse korteri aknal isikut, kes peitis ennast, et

teda ei oleks näha. Poe juures olnud seltskond jõudis ka maja juurde. Esialgu

politseiametnikud vestlesid selle seltskonnaga ja A.K. andis neile teada, et ta elab selles

korteris, mille aknal olid politseinikud näinud ennast peitnud isikut. Isik, kes akna peal piilus,

oli tumedate juustega ja andmebaasi kontrollides tegid politseinikud kindlaks, et see isik

korteris võib olla A.I. . A.K. oli nõus politseiametnikele näitama oma korterit. Trepikotta

sisenesid A.K. ja M.M. . Kannatanu K.A. , K.I. ja T. Ilmjärv jäid õue. Kannatanu K.A. jäi

valvama, et keegi ei siseneks majja. T. Ilmjärv ütles, et läheb kaasa. K.A. andis korralduse,

et T. Ilmjärv ei siseneks majja. K.A. seisis trepikoja uksel ees, kuid T. Ilmjärv trügis temast

mööda. T. Ilmjärv jooksis trepi mademele A.K. i korteri ukse taha ja K.A. läks talle järele, et

ta uuesti välja tuua. T. Ilmjärv pööras ümber, tõstis taskulambisarnase eseme K.A. a pea

kõrgusele ja seejärel vajutas lülitit. Oli näha voolujoont ja kuulda tugevat tärinat. K.A. sai

aru, et tegemist on elektrišokirelvaga ja tundis ohtu enda elule ja tervisele, sest olles läbinud

elektrišokirelva koolituse, teadis, et elektrišokirelvaga võib tekitada põletushaavu, samuti võib

pea piirkonda vigastuse tekitada. Elektrišokirelva kasutades võib keha minna šokki ja võib

trepil kukkuda. Kuna T. Ilmjärv oli joobes ja käitus agressiivselt, siis oli alust arvata, et ta

võib selle relvaga kannatanut rünnata. Järgnevalt andis K.A. korralduse elektrišokirelv maha

panna, kuid T. Ilmjärv ei täitnud seda, vaid naeris selle peale. Kuivõrd T. Ilmjärv

elektrišokirelva maha ei pannud ja korraldusi ei täitnud, siis lülitas kannatanu temal

kaasasolnud politsei elektrišokirelva sisse ja suunas selle T. Ilmjärve poole. Tekkinud

situatsioonis ei olnud kannatanul võimalik teleskoopnuia ja pipragaasi kasutada. T. Ilmjärvel

õnnestus põgeneda A.K. i korterisse ja korteri välisuks sulgeda. Korterist vannitoa ukse tagant

leiti taskulamp elektrišokirelva omadustega. Nimetatud eseme politseitöötajad pakendasid ja

võtsid politseijaoskonda kaasa. K.A. on kindel, et tegemist oli elektrišokirelvaga, sest hetkel,

kui T. Ilmjärv seda kasutas, siis tekkis pikk voolujoon n.ö elektrikaar, mis oli nähtav ja oli

kuulda tärin-särin. Vool oli sinakat tooni ja hästi nähtav. Elektrišokirelv nägi välja nagu

taskulamp, tal oli kaks nuppu ning lisaks seal, kust valgus tuleb oli kaks hammast, et kui seda

lisanuppu vajutada, siis nende vahele tekib elektrivool. Kannatanu ütlustel tunnistas

sündmuskohal A.K. talle, et on seda eset näinud oma isa käes, aga ta ei tea, kelle oma see on.

3.3. Süüdistatava T. Ilmjärve ütlustest nähtub, et tema läks augustis 2019 Kõosse oma poja

A.K. i juurde külla. A.K. i juures oli K.K. , kes oli joobes ja magas. Seejärel läks süüdistatav

koos A.K. iga poe juurde suitsetama. Siis helistas K.I. ja tuli ka poe juurde. Alkoholi nad ei

tarvitanud seal, ainult suitsu tegid. Tuli politsei, nime nad ei küsinud ja joovet ei kontrollinud.

Politseinikud käskisid korterisse minna. Nad läksid Kõo maja nr 3 juurde. Politsei oli maja

juures väljas. Tema hakkas korterisse minema, talle järgnes A.K. ja K.I. . Süüdistatav läks

A.K. i korteriukse taha, pani telefonist valgust ja seejärel sai kuskilt elektrilöögi. Seejärel

süüdistatav sisenes kohe korterisse. Ta tõmbas ukse kinni ja jooksis korterist läbi ja hüppas

rõdult alla. Ta kinnitab, et mingeid korraldusi politsei talle ei andnud. Süüdistatav ei vaadanud,

kes järgnes talle. Ta kinnitab, et on elektrišokirelva näinud üksnes filmides. Poe juures ja A.K.

i korteriukse juures ei olnud tal elektrišokirelva. Ta ei ole ähvardanud kannatanut K.A. a. Ta

ei öelnud midagi politseile ja nad kõik olid rahulikud. Süüdistatava kinnitusel A.K. ja K.I.

tahtsid poe juures alkoholi tarvitada, kuid poe juurest aeti nad ära sellepärast, et ei kõlba nii

poe juures istuda. Süüdistatav ise ei soovinud alkoholi tarvitada, ta tarvitab alkoholi aastas

maksimum 3 korda, mitte igapäevaselt. Süüdistatava arvates on politsei kogu loo välja

mõelnud. Asitõendi protokollis vaadeldud seadet ta ei ole varem näinud, võib olla ainult

jahimeeste poes. 20.08.2019 ööl oli alkoholi tarvitanud üksnes K.K. , A.K. oli täiesti kaine.

3.4. Maakohus leidis, et kõrvutades kannatanu ja süüdistatava ütlusi selgub kannatanu

ütlustest, et süüdistatav kasutas kannatanu suhtes vägivalda – sihtides kannatanut

elektrišokirelvaga ähvardas kannatanut tervise kahjustuse tekitamisega. Kuna T. Ilmjärv oli

joobes ja käitus agressiivselt, siis oli kannatanul alust karta, et süüdistatav võib selle relvaga

kannatanut rünnata.

Süüdistatav on vastupidiselt kannatanule väitnud, et ta ei ole süüdistuses kirjeldatud ajal ja

kohas kannatanut ähvardanud ning elektrišokirelva ei ole kasutanud, vaid politsei on kogu loo

välja mõelnud. Ta sai sündmuskohal s.o Kõo tn 3 kortermaja trepikojas elektrilöögi, kuid ta

ei saanud teada, miks selline sündmus temaga aset leidis. Süüdistuses märgitud ajal ja kohas

ta alkoholijoobes ei olnud.

Maakohtu hinnangul esinevad süüdistatava ütlustes diametraalsed vastuolud kannatanu

ütlustega ja eeltoodust tulenevalt on Riigikohtu poolt antud suunistest lähtuvalt vajalik

kontrollida, kas kannatanu ja süüdistatava poolt antud ütlused riimuvad muude tõenditega.

3.5. Tunnistajana ülekuulatud politseiametniku M.M. i ütlustest nähtub, et T. Ilmjärv ähvardas

kasutada kannatanu K.A. a suhtes elektrišokiseadet 20.08.2019 öösel. Tunnistaja oli

eelmärgitud ajal patrullpolitseinikuna tööl koos patrullpolitseinik K.A. aga. Tunnistaja M.M.

läks koos A.K. iga Kõo tn 3 trepikotta. K.A. jäi välisukse juurde. T. Ilmjärv jooksis K.A. ast

mööda. M.M. püüdis seda takistada, kuid ei õnnestunud. T. Ilmjärv jooksis korteri ukse juurde

ja tema järel tuli K.A. . Seejärel võttis T. Ilmjärv taskulambi sarnase eseme, suunas selle K.A.

a poole ja siis oli kuulda taseri laadset särinat ja näha valgusriba. K.A. a ja T. Ilmjärve

vahemaa sel hetkel oli 1,5 meetrit. Kui M.M. elektrišokirelva taolist eset T. Ilmjärve käes

nägi, siis haaras pipragaasi järele, kuid K.A. juba kasutas politseijaoskonnast väljastatud

elektrišokirelva, sest tema elu ja tervis oli ohus. T. Ilmjärvel õnnestus korterisse siseneda ja

tõmmata enda järel uks kinni. Kohale kutsuti ka kiirreageerijad, kes sisenesid rõdu kaudu

korterisse. Korteris leiti taskulamp-elektrišokirelv. See toimetati politseijaoskonda ja anti üle

välijuhi kätte. M.M. koostas vallasasja hoiule võtmise protokolli. T. Ilmjärv oli sealt korterist

lahkunud. Sündmuskohal keegi elektrišokirelva omaks ei tunnistanud.

3.6. Maakohus tuvastas üldjoontes järgmise sündmuse, leides, et kannatanu K.A. a ja

tunnistaja M.M. i ütlustes üldjoontes vastuolusid ei esine ning nende riimuvates ütlustes on

sündmust detailselt kirjeldatud, eelkõige seda, kuidas süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas

võttis T. Ilmjärv taskulambi sarnase eseme ja suunas selle K.A. a poole. Seejuures nähtub

kannatanu ütlustest, et taskulambi sarnase eseme tõstis süüdistatav kannatanu pea kõrgusele.

Nii kannatanu K.A. a kui ka tunnistaja M.M. i ütlustest nähtub, et hetkel, kui süüdistatav temal

käes olnud taskulambi sarnase eseme lülitit vajutas, siis oli näha, kuidas selle seadme esisele

tekkis voolujoon, mida võib nimetada ka elektrikaareks ja oli kuulda elektrišokirelva sarnast

heli - tärinat või särinat. Eelmärgitud tunnuste tõttu jõudsid nii kannatanu kui ka tunnistaja

M.M. mõlemad veendumusele, et süüdistatava käes on elektrišokirelv. Kannatanu ja

tunnistaja M.M. on kinnitanud, et taoline arusaam tekkis neil seetõttu, et nad oli

politseiteenistuses läbinud elektrišokirelva koolituse. Samuti on kannatanu kirjeldanud, et

süüdistataval käes olnud elektrišokirelv tegi politsei elektrišokirelvaga sarnast heli – tärinat,

kuna ta on politsei elektrišokirelva (taserit) testinud. Lisaks eeltoodule on oluline märkida, et

nii kannatanu kui ka tunnistaja M.M. i ütlustest tuleneb, et süüdistatav lõpetas kannatanu

sihtimise elektrišokirelvaga pärast seda, kui kannatanu haaras enesekaitseks politsei

elektrišokirelva ning sooritas sellest lasu süüdistatava suunas. Nii kannatanu kui ka tunnistaja

M.M. i ütlused riimuvad asjaoludes, et elektrišokirelv leiti A.K. i korterist pärast seda, kui

süüdistatav oli sündmuskohalt põgenenud A.K. i korteri kaudu. Kannatanu ja tunnistaja

ütlused riimuvad ka asjaolus, et sündmuskohal viibinud seltskond, sh süüdistatav T. Ilmjärv

ning tunnistajad A.K. ja K.I. olid alkoholijoobes.

3.7. Toimikulehtedel 78-79 asuvas asitõendi vaatlusprotokollis 06.01.2020 on vaadeldud

taskulambi sarnast eset, millega T. Ilmjärv 20.08.2019 kella 03.15 ajal Viljandi maakonnas

Põhja-Sakala vallas Kõo külas Kõo 3 kortermaja trepikojas ähvardas patrullpolitseinik K.A.

a. Asitõendi vaatlusprotokollile lisatud fotodelt nähtub, et taskulambi sarnasel esemel on kiri

„Heavy Duty Stun Gun“, 5000W. Eseme ühes otsas on nupp „ON“ ja „OFF“ ja

laadimiskontakt. Asitõendina vaadeldud ese on jäetud väärteoasja nr 284019001192 juurde.

Kohtuistungil on kannatanu K.A. ale KrMS § 288 lg 9 p 2 alusel ristküsitluse käigus näidatud

asitõendi vaatlusprotokolli ning kannatanu on kohtuistungil kinnitanud, et tegemist on täpselt

sama taskulambi sarnase esemega, millega teda ähvardati. Kannatanu on selgitanud, et seadme

ees on kaks hammast, mille vahele tekib voolujoon. Kannatanu ütlustest nähtub, et

süüdistataval käes olnud taskulambisarnase elektrišokirelva puhul on sarnaselt politseis

kasutusel oleva elektrišokirelvaga võimalus kontaktkasutuseks – elektrišokirelva (taserit)

vastu inimese keha surudes annab see voolu (st elektrilöögi).

3.8. Maakohus võttis prokuröri taotlusel KrMS § 291 lg 1 p 2 ja KrMS § 296 lg 1, 3 alusel

vastu ja avaldanud tunnistaja A.K. i kohtueelses menetluses 05.09.2019 antud ütlused seoses

tunnistaja keeldumisega kohtulikul uurimisel ütluste andmisest. A.K. keeldus kohtuistungil

ütluste andmisest, kuna süüdistatav T. Ilmjärv on tema isa. Kaitsja taotles tunnistaja A.K. i

ütluste välja jätmist tõendikogumist, leides, et A.K. i ütlusi ei ole võimalik tõendina kasutada,

kuna ütluste andja tervislik seisund ei võimaldanud tunnistajal kohtueelsel menetlusel aru

saada, et tal on õigus ütluste andmisest oma isa, T. Ilmjärve vastu keelduda. Kaitsja on

esitanud eelmärgitud asjaolu tõendamiseks Eesti Töötukassa otsuse 03.01.2022 A.K. i kohta,

mille kohaselt on A.K. il rasked tegutsemispiirangud õppimise ja tegevuste sooritamise,

muutustega kohanemise ja ohu tajumise ning suhtlemise valdkondades, mille põhjuseks on

psüühika- ja käitumishäired.

Maakohus leidis, et tunnistaja A.K. i kohtueelsel uurimisel antud ütlused on asjakohased,

lubatavad ning nende usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-1-15

p 10.2. on selgitatud, et kui isik kohtulikul arutamisel keeldub ütluste andmisest põhjusel, et

esinevad KrMS § 71 lg 1 p 1 alused, kuid ta on andnud ütlusi eeluurimisel, siis juhindudes

KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 saab teatud tingimuste täidetuse korral kohtumenetluse poole

taotlusel varem antud ütlused tõendina vastu võtta. Kohtu hinnangul on A.K. i kohtueelsel

menetlusel antud ütluste vastuvõtmisel täidetud KrMS § 291 lg 3 sätestatud alused: 1) ütluste

andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses (st puudub

esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses – vt RKKK 3-1-1-89-12 p 15); 2) prokuratuur

taotles ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasjas kui terviku seisukohalt olulise asjaolu

tõendamiseks (vt. süüdistusakti p 17.1.3, mille kohaselt tõendatakse tunnistaja A.K. i ütlustega

tunnistaja viibimist kuriteo sündmuskohal, sh kuriteo toimepanemise kohta, aega, kuriteo

toimepanemise asjaolusid ja kuriteo toimepannud isikut) 3) tõendi taotleja vastaspoolel on

küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid (st vastuväidete esitamine KrMS §

291 lg 3 p 3 mõttes ei tähenda alati tunnistaja küsitlemist – vt RKKK 3-1-1-89-12 p 18),

esitades kohtuistungil küsimusi kannatanule. Kuigi tunnistaja A.K. on kohtuistungil

avaldanud, et õigust isa vastu ütluste andmisest keelduda talle enne ülekuulamist ei selgitatud,

siis A.K. i tunnistajana ülekuulamise protokollist nähtub, et A.K. on kinnitanud oma allkirjaga

talle KrMS § 71 sätete selgitamist, millega on tõendatud, et A.K. ile on kriminaalmenetleja

poolt kohtueelses menetluses selgitatud ütluste andmisest keeldumise aluseid, mh ülenejate

sugulaste (sh vanemate) vastu. Seega ei ole õige kaitsja väide, et A.K. ei soovinud oma

lähedase isiku vastu ütlusi anda. Lisaks on kaitsja esitanud kohtule tõendi A.K. i tervisliku

seisundi kohta. Sellest nähtub, et isikul on puuduv töövõime ja arengu- ja intellektihäirete

tõttu on piiratud uute oskuste õppimine. Kuid nimetatud asjaolu ei välista kohtu hinnangul

isiku ülekuulamist menetlusosalisena. Kaitsja poolt kohtule esitatud dokumendist ei nähtu

isiku täpsem tervislik seisund ega diagnoos. Kaitsja poolt kohtule esitatud dokumendi kohaselt

on isiku töövõimet hinnatud 21.12.2021, kuid tema tunnistajana ülekuulamine on toimunud

tunduvalt varem s.o 05.09.2019, seega ei kinnita tõend isiku tervislikku seisundit ütluste

andmise hetkel. Kohtu hinnangul ei ole tõendi kogumisel (s.o A.K. ilt ütluste võtmisel ning

nende avaldamisel kohtuistungil) KrMS-i sätteid rikutud. Ütluste sisust nähtuvalt on

tunnistaja A.K. kirjeldanud T. Ilmjärvele esitatud süüdistuse esemesse puutuvaid asjaolusid,

mis kinnitab, et tegemist on asjakohase tõendiga. Kuna kohus menetlusnormide rikkumist

A.K. i kohtueelsel menetlusel tunnistajana ülekuulamisel ei tuvastanud, siis on tegemist

lubatava tõendiga.

3.9. A.K. i 05.09.2019 tunnistajana antud ütlustest nähtub, et tema elab Viljandi maakonnas

Põhja-Sakala vallas Kõo külas XXX asuvas korteris. 19.08.2019 viibis ta koos K.I. ega, K.K.

i, K. (tunnistaja ei tea tema õiget nime), A.I. e ja T. Ilmjärvega ja paari tüdrukuga tema kodus

ning võtsid viina, ajasid juttu ja kuulasid muusikat. Umbes kella 01.00 ajal läksid nad õue

suitsu tegema ja ringi kõndima. A.K. , T. Ilmjärv ja K.I. istusid Coopi poe ees ja tegid suitsu,

kui nende juures peatus politseipatrull. Politseinikud tulid vestlema ja panid andmed kirja.

A.I. koos naistega jäi A.K. i korterisse. Mõni aeg hiljem tulid politseinikud uuesti Kõosse ja

soovisid A.K. i korterisse siseneda, põhjust tunnistaja A.K. ei mäleta. A.K. liikus koos ühe

naispolitseiniku- ja meespolitseinikuga korteri suunas, trepikotta tuli ka T. Ilmjärv, kes jõudis

esimesena korteriukse juurde. T. Ilmjärv võttis äkki välja taskulambi taolise eseme ja vehkis

sellega ning kuulda oli särinat. See tundus olevat taser. Seejärel võttis meespolitseinik välja

taseri ja kasutas seda sihtides Toomas Ilmjärve suunas. A.K. ei tea, kas T. Ilmjärv sai pihta

või mitte, kuna T. Ilmjärv hüppas kohe tema korterisse. Seejärel läksid nad koos politseinikega

maja ette kiirreageerijaid ootama. Kiirreageerijad leidsid korterist magava K.K. i. Kedagi teist

korteris ei olnud. T. Ilmjärv võis lahkuda teisel pool maja asuva rõdu kaudu. Politseinikud

leidsid A.K. i korterist selle sama taskulambi, millega T. Ilmjärv oli eelnevalt trepikojas

vehkinud ja võtsid selle kaasa. A.K. ei oska öelda, kust T. Ilmjärv selle taskulambi sai, A.K.

i oma see ei ole ja ta ei ole varem seda oma korteris näinud. See võis olla T. Ilmjärve oma.

Maakohtu hinnangul riimuvad tunnistaja A.K. i ütlused kannatanu K.A. a ja tunnistaja M.M.

i ütlustega selles, et T. Ilmjärve käes oli süüdistuses märgitud ajal ja kohas elektrišokirelv,

tunnistaja A.K. kasutab selle kohta mõistet „taser“. Olulise asjaoluna toob A.K. välja, et tema

korterist leitud taskulambi sarnane ese ehk taser ei kuulu talle ja ta ei ole varem seda oma

korteris näinud ning leiab, et see võis olla T. Ilmjärve oma.

3.10. Kaitsja taotlusel on kohtuistungil tunnistajatena ülekuulatud K.I. ja A.K. . Tunnistaja ei

näinud, et T. Ilmjärv oleks maja koridoris elektrišokirelva kasutanud, kuna tunnistaja ei

näinud T. Ilmjärve üldse, sest tunnistaja oli ukse juures ja käsitoed, mis trepi ümber on, need

varjasid tema vaatevälja. Tunnistaja kinnitas, et ta ei ole T. Ilmjärvel näinud

elektrišokiaparaati ega majja sisenemisel taskulambi sarnast eset.

Tunnistaja A.K. i ütlustest nähtub, et tema sattus nende sündmuste juurde pooljuhuslikult. Ta

oli sõpradega koos. A.K. nägi, et politsei saabus venna maja juurde. Tema oli trepikotta

minnes kõige viimane, temast eespool oli K.I. , naispolitseinik, siis tema vend A.K. . Tema

ütluste kohaselt naispolitseinik tuli koos nendega. A.K. ütleb, et nägi seda momenti, kui

meespolitseinik keeras taserit kokku. T. Ilmjärv läks esimesena koridori. Tunnistaja A.K.

ütlustel taseri kasutamist ta ei näinud.

3.11. Maakohus leidis, et tunnistajate K.I. e ja A.K. i ütlused ei ole tõendiks asjaolus, kas T.

Ilmjärv

ähvardas

kannatanut

tervisekahjustuse

tekitamisega,

kasutades

seejuures

elektrišokirelva. Tunnistaja K.I. e ütlustest nähtub, et 20.08.2019 ööl ta T. Ilmjärve Kõo tn 3

kortermaja trepikojas ei näinud, kuna tema vaatevälja piiras trepi käsipuu. Tunnistaja A.K.

asetses aga K.I. e seljataga, mistõttu A.K. il ei olnud samuti võimalik reaalselt näha, kuidas

T. Ilmjärv

kasutas

elektrišokirelva

politseiametniku

K.A.

a

suhtes

ähvarduse

toimepanemiseks.

3.12. Maakohus jättis vastuolude tõttu muude tõenditega tõendikogumist välja süüdistatava

ütlused selles, et tema ei ole süüdistuses märgitud ajal ja kohas kannatanut elektrišokirelvaga

ähvardanud. Lisaks väärib märkimist, et süüdistatava T. Ilmjärve ütlused selles osas, et ta ei

tea põhjust, miks ta ise sai sündmuskohal elektrilöögi, ei ole eluliselt usutavad. Kohtu

hinnangul ei ole eluliselt usutav olukord, et politseiametnik kasutab elektrišokirelva, ilma

igasuguse välise põhjuseta. Antud juhul on kannatanu K.A. a ja tunnistaja M.M. i ütlustega

usaldusväärselt tõendatud, et õigusvastase rünnaku algatajaks kannatanu suhtes oli

süüdistatav, ähvardades kannatanut tervisekahjustuse tekitamisega, kasutades seejuures

elektrišokirelva ning süüdistatava poolt toime pandud ähvarduse tõrjumiseks haaras

kannatanu politseiametniku teenistusrelvana kasutatava elektrišokirelva, millest sooritas lasu

süüdistatava suunas. Korrakaitseseaduse § 80 lg 2 p 1 kohaselt politseiametnik võib kasutada

isiku suhtes elektrišokirelva, mh juhul, kui see on vajalik, et tõrjuda vahetu oht elule või

kehalisele puutumatusele.

3.13. Maakohus, tõendeid kogumis hinnates leidis, et kannatanu ütlused on süüdistatava

ütlustest usaldusväärsemad, kuna kannatanu ütlused riimuvad teiste tõenditega.

Seega, uuritud tõenditega on maakohtu hinnangul tõendatud, et süüdistatav T. Ilmjärv

20.08.2019 kella 03.15 ajal Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas Kõo külas Kõo tänav 3

kortermaja trepikojas ähvardas elektrišokirelvaga, s.o Relvaseaduse § 20 lg 3 mõttes

tsiviilkäibes keelatud relvaga, ametikohustusi täitvat Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna

prefektuuri Viljandi politseijaoskonna patrullpolitseinikku K.A. a tervisekahjustuse

tekitamisega, mis seisnes selles, et T. Ilmjärv sihtis elektrišokirelvaga kannatanut K.A. a.

Kannatanu tundis ohtu oma elule ja tervisele ning tal oli alust karta ähvarduse täideviimist

T. Ilmjärve poolt kasutatud ründevahendi ja agressiivse hoiaku tõttu. Kannatanule oli teada,

et süüdistatav oli sündmuskohal alkoholijoobes.

3.14. Puutuvalt kaitsja kaitsekõnes esitatud väitesse, et antud juhul tulnuks KrMS § 105 alusel

kriminaalmenetluses eriteadmisi kasutades välja selgitada, kas tegemist oli relvaga, antud

juhul elektrišokirelvaga, ja välja selgitada ka selle relva kasutamiskõlblikkus, märkis kohus

järgmist.

KrMS § 105 lg 1 kohaselt ekspertiis korraldatakse tõendamisvajadusest lähtudes menetleja

määruse alusel. KrMS § 295 lg 1 alusel võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel või omal

algatusel määrata ekspertiisi. Antud juhul ei ole kohtumenetluse pooled kogu menetluse vältel

ekspertiisi läbiviimist taotlenud ning ka kohus ei pidanud omal algatusel vajalikuks ekspertiisi

määramist.

Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et antud kriminaalasja menetlemisel oli vajalik

mitteõiguslike eriteadmiste kasutamine selleks, et saada vastused küsimustele, kas

süüdistataval süüdistuses märgitud ajal ja kohas käes olnud taskulambi sarnane ese, milline

hiljem leiti tunnistaja A.K. i korterist, oli elektrišokirelv ja kas see elektrišokirelv oli

töökorras. Kohtu hinnangul on eelmärgitud asjaolud usaldusväärselt väljaselgitatud kannatanu

K.A. a ja tunnistajate M.M. i ning A.K. i ütlustega ning 06.01.2020 koostatud asitõendi

vaatlusprotokolliga. Kannatanu K.A. ja tunnistajad M.M. ning A.K. on oma ütlustega

üksikasjalikult kirjeldanud, et väliselt taskulambi sarnane ese, millega süüdistatav T. Ilmjärv

ähvardas süüdistuses märgitud ajal ja kohas ametikohustusi täitvat Viljandi politseijaoskonna

patrullpolitseinikku K.A. a, osutus hetkel, kui süüdistatav selle eseme lülitile vajutas ja tööle

rakendas iseloomulike tunnuste tõttu elektrišokirelvaks - oli näha, kuidas selle seadme esisele

tekkis voolujoon (elektrikaar) ja oli kuulda elektrišokirelvale sarnanevat heli (tärinat, särinat).

Kannatanu K.A. ja tunnistaja M.M. on politseiteenistuses läbinud elektrišokirelva koolituse

ja on elektrišokirelva testinud, mistõttu nad oskasid istungil veenvalt kirjeldada, et

süüdistataval käes olnud taskulambi sarnane ese oli elektrišokirelv (taser). Seda, et

süüdistataval käes olnud elektrišokirelv oli kasutamiskõlblik relv, kinnitavad kannatanu ja

tunnistajate M.M. i ja A.K. i ütlused, kui nad nägid, kuidas süüdistatav elektrišokirelva lülitit

vajutades selle relva tööle rakendas ja selle esisel oli märgata elektrišokirelvale iseloomulikku

voolujoont ja heli. Seega, kohtu hinnangul leidsid tõendamist kannatanu ja tunnistajate M.M.

i ja A.K. i ütlustega ning asitõendi vaatlusprotokolliga, et süüdistatav kasutas kannatanu

ähvardamisel elektrišokirelva ja see oli kasutamiskõlblik. Eeltoodust tulenevalt puudus

vajadus antud kriminaalasja menetlemisel kasutada mitteõiguslike eriteadmisi.

3.15. Lähtudes kannatanu K.A. a ja tunnistaja M.M. i ütlustest, saab asuda seisukohale, et T.

Ilmjärve süüdistuses märgitud ajal ja kohas täitis kannatanu K.A. politseiametnikuna

patrullpolitseiniku, ametiülesandeid. Seega süüdistatava tegevus toimus võimuesindaja vastu

seoses tema ametikohustuste täitmisega. Nii tuleneb kannatanu ja tunnistaja M.M. i ütlustest,

et nad viibisid Kõo külas seoses korduvate väljakutsega, mille tegi A.I. .

Kannatanu ja tunnistajate M.M. i ja A.K. i ütluste kohaselt oli korteri omanik A.K. nõus

politseiametnike ettepanekul oma korterit näitama seonduvalt väljakutse teinud abivajaja isiku

A.I. e leidmise vajadusega ja kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et politseiametnike, sh

kannatanu K.A. a ja tunnistaja M.M. i viibimine sündmuskohal ei olnud seotud

politseiametnike ametikohustuste täitmisega.

3.16. Süüdistatavale T. Ilmjärvele esitatud süüdistuse kohaselt pani süüdistatav toime

vägivalla kannatanu kui võimuesindaja suhtes seoses tema ametikohustuste täitmisega, mis

oli toimepandud relvaga ähvardades.

Süüdistatava poolne vägivallategu vastab KarS § 120 koosseisulistele tunnustele. KarS § 120

kohaselt objektiivse koosseisu moodustab ähvardamine, mille sisu on tapmine,

tervisekahjustuse tekitamine või olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine. Kõnealusel

juhul oli tegemist elektrišokirelvaga toimepandud ähvardamisega, mille sisuks oli

tervisekahjustuse tekitamine. Relvaseaduse (RelvS) § 11 p 6 järgi on üheks relvaliigiks

elektrišokirelv relv, mille toime põhineb elektrienergia kasutamisel. RelvS § 20 lg 3 järgi on

elektrišokirelv tsiviilkäibes keelatud.

4. Võimuesindaja vastu vägivalla kasutamise vastavalt KarS § 274 lg 2 p 4 pani süüdistatav

toime otsese tahtlusega. Otsest tahtlust süütegu toime panna kinnitab süüdistatava käitumine

sündmuskohal – ta haaras elektrišokirelva ja tõstis selle kannatanu pea kõrgusele, seejärel

vajutas elektrišokirelva lülitit, millega oli näha voolujoont ja tugevat tärinat, millega tekitas

kannatanus arusaama, et ähvardus on reaalne.

5. Maakohus ei tuvastanud süüdistatava teos õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid.

6. Maakohtu seisukoht karistuse osas.

Lähtudes KarS § 56 lg 1 T. Ilmjärvele karistuse mõistmisel arvestab kohus süü suurust.

Maakohus võttis arvesse, et süüdistatav pani teo toime võimuesindaja, antud juhul

patrullpolitsenikuna töötanud kannatanu suhtes otsese tahtlusega. Seega on kohtu hinnangul

süüdistatava süü vähemalt keskmine. Maakohus arvestas karistamisel ka süüdistatava isikut.

Karistusregistri registriteate kohaselt süüdistataval kehtivad kriminaalkaristused puuduvad.

Maakohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid T. Ilmjärve

käitumises KarS § 57 ja § 58 järgi.

Lähtudes süü suurusest, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisest ning

asjaolust, et isikul puuduvad kehtivad karistused peab kohus põhjendatuks süüdistatavat

T. Ilmjärve karistada sanktsiooni keskmise määra lähedase karistusega, s.o vangistusega 2

aastat 10 kuud.

Vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise korral tuleb kohtupraktikat arvesse võttes

määrata katseaeg pikkusega, mis on mõistetud vangistusest pikem (RKKK-3-1-1-99-06 p 20).

Eeltoodut silmas pidades tuleb määrata T. Ilmjärvele katseaeg 3 aastat ning mõistetud

vangistust 2 aastat 10 kuud ei pöörata täitmisele, kui T. Ilmjärv ei pane katseajal tahtlikult

toime uut kuritegu.

Apellatsioon

7. Tartu Maakohtu 10.02.2022 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav T. Ilmjärve kaitsja

vandeadvokaat Margo Normann, kes palub tühistada maakohtu otsuses ja mõista T. Ilmjärv

õigeks. Maakohtu otsus on ebaseaduslik kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumise tõttu

(KrMS § 339 lg 1 p 12).

7.1. Isik on tunnistatud süüdi viitega relvaseadusele, kuid puudub eriteadmistega isiku

arvamuse väidetava taskulambitaolise eseme relvana identifitseerimise kohta. Kaitsja

argumendid on käesolevas asjas alusetult kõrvale lükatud ja kohus on selgelt olnud kallutatud

süüdistuse positsiooni poole. Esitatud süüdistuse järgi on T. Ilmjärve poolt teo toimepanemise

vahendina käsitletud relva, nimelt elektrišokirelva Relvaseaduse § 20 lg 3 tähenduses. Mõistes

isiku süüdi, pidi kohus selgelt osundama, milliste konkreetsete tehniliste omaduste tõttu on

“taskulambitaoline ese” käsitletav elektiršokirelvana ja millistest tõenditest lähtuvalt on

tegemist elekriimpulsi alusel töötava seadeldisega.

Kohtupraktika jaatab ekspertiisiakti mittevajalikkust reeglina olukorras, kus eriteadmistega

isiku arvamust ei ole võimalik anda ekspertiisiobjekti puudumise tõttu.

Kaitsja saab aru, et Tartu Maakohus on selles küsimuses läinud veel kaugemale, leides, et

kannatanu või tunnistajate ütlused on piisavad tuvastamaks, et mingi “taskulambitaoline ese”

on relv relvaseaduse § 20 lg 3 mõistes.

7.2. Maakohus ulatas siin selgelt prokurörile abikäe ning asus kannatanu ja tunnistaja ütlustega

tõendama konkreetse eseme kasutamist väidetava kuriteo toimepanemise vahendina.

Kohus leidis, et „Kohtu hinnangul on eelmärgitud asjaolud usaldusväärselt väljaselgitatud

kannatanu K.A. a ja tunnistajate M.M. i ning A.K. i ütlustega ning 06.01.2020.a. koostatud

asitõendi vaatlusprotokolliga“.

Kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ja jääb selle juurde, et seda, kas ese on elektrišokirelv ja

kas see töötab elektriimpulsil, saab selgitada ainult asjatundja.

7.3. Kohus on olnud selgelt ebaobjektiivne ja süüdistuse poole kallutatud.

7.4. Kahtlemata ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ettemääratud jõudu, kuid milleks

kriminaalmenetluses üldse siis erinevate toimingute regulatsiooni on vaja, kui kõikide tähtsust

omavate asjaolud esinemine või mitteesinemine on võimalik tuvastada isikuliste tõendite

kaudu. Kaitsja arvates kohtuistungil ülekuulatud politseinikust kannatanu K.A. ja tunnistaja

M.M. hämasid.

Kaitsja osundab, et kannatanu K.A. a ütlused lähevad siin otseselt vastuollu partneri, tunnistaja

M.M. i ütlustega kohtuistungil: „ pime oli, sest valgustust andsid ainult minu ja K.A. a

taskulambid. Sellepärast oligi T. Ilmjärve käest hästi näha seda valgusriba ja seda särinat oli

hästi kuulda. Me ei kasutaks ju taskulampe siis, kui ei ole pime või hämar (protokoll lk 21).

Kui politseitöötajate ütlused lahknevad selles, kas trepikojas põles tuli või mitte, siis ei saa

nende ütlusi pidada kuidagi riimuvateks.

7.5. Kaitsjal puudub igasugune veendumus, et olukorras, kus sündmuskoha vaatlust isegi ei

toimetatud, leiti üldse mingi väidetav teo toimepanemise vahend ja et sellise leiu vormistamine

ka üldse toimus. Mingeid dokumente selle kohta, et taskulambitaoline ese on üldse leitud,

pakendatud, kaasavõetud ja kellelegi üle antud süüdistuse esitatud tõenditest ei nähtu. Kust

menetleja väidetava kuriteo toimepanemise vahendi hankis, ei ole teada.

Tähelepanuväärne on ka see, et kuigi K.A. kasutas ise elektrišokirelva ja selline kasutamine

pidi olema protokollitud KorS § 12 lg 4 alusel, puuduvad selle kohta mistahes tõendid. KorS

§ 12 lg 4 alusel kui riikliku järelevalve meetme kohaldamisel kasutatakse relva või erivahendit,

on meetme protokollimine kohustuslik. Kaitsja arvates tähendab see seda, et see protokoll oleks

pidanud olema kriminaalasja juures.

Kaitsja versioon sündmusest on järgmine: väheste kogemustega Sisekaitseakadeemia kadett,

tõlgendas oma õigusi ja kohustusi agaralt, vääralt ja kasutas õigustamatult taserit. Õigustamaks

ebaseaduslikku taseri kasutamist, loodi kunstlik olukord väidetava ähvarduse esinemise kohta.

7.6. Kaitsja juhib siin tähelepanu asjaolule, et mõlemad politseipatrulli töötajad (K.A. ja M.M.

) ei osanud veenvalt selgitada, milleks neil oli vaja siseneda Kõo külas Kõo tänav 3 kortermaja

trepikotta ja üritada takistada T. Ilmjärvel siseneda poja A.K. i korterisse.

Kaitsja arvates ei ole süüdistuses esitatud viide korraldusele elektrišokirelv maha panna, K.A.

a ütluste järgi tõendatud.

7.7. Kaitsja versioon on järgmine: T. Ilmjärv trügis K.A. ast mööda ja tahtis siseneda poja

korterisse. K.A. kasutas selle ärahoidmiseks taserit.

Vääralt on maakohus tuginenud ka T. Ilmjärve poja A.K. i kohtueelses menetluses antud

ütlustele, neid tõendina vastu võttes ja usaldusväärseks hinnates. KrMS § 291 lg 3 sätestatud

tingimused peavad esinema kõik üheaegselt: 1) ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei

anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses; 2) kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste

tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks; 3)

tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid.

Kaitsja arvates ei ole isik usaldusväärne tunnistajana järgmistel asjaoludel: A.K. il on piiratud

arengu- ja intellektihäire tõttu uute oskuste omandamine, vaimse energiataseme languse tõttu

on raskendatud igapäevaelu toimingud ja tegemised. Arengu- ja intellektihäire tõttu on piiratud

kodust väljumine, igapäevaelus ette tulevate muutustega kohanemine ja teiste isikutega

suhtlemine. Isik, kellel on arengu ja intellektihäire ja kelle suhtlemine teiste isikutega on selle

tõttu piiratud, ei kvalifitseeru KrMS § 291 lg 3 p sätestatud usaldusväärse isiku mõiste alla.

Tuginemine A.K. i ütlustele on välistatud. A.K. kinnitas kohtuistungil, et kohtueelses

menetluses ma ei soovinud isa kohta ütlusi anda ja see tahe on mul ka praegu.

7.8. T. Ilmjärv eitab kategooriliselt elektrišokirelvaga K.A. a ähvardamist. Süüdistatav on

kohtuistungil väitnud, et tema käes oli telefon, millega ta valgustas ust, et oleks võimalk see

avada: “Siis ma läksin poisi korteri ukse taha, panin telefonist valgust, et uks lahti teha ja siis

vaatasin, et järsku läks jõle valgeks kõik ja siis sain ilge lätaka voolu. Ma ei tea, mis toimus

(kohtuistungi protokoll 19.01.2022 lk 2).

8. Tartu Ringkonnakohtu 24.03.2022 määrusega määrati asja läbivaatamine kohtuistungile,

mille toimumise ajaks määrati 25.05.2022.

9. Tartu Ringkonnakohtu 20.06.2022 määrusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 24.03.2022

määrus ja 25.05.2022 õiend, millega määrati apellatsiooni läbivaatamine 20.06.2022 algusega

kell 10.30 toimuvale kohtuistungile, kuna süüdistatav loobus taotlusest arutada asja suulises

menetluses ning on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Samuti anti menetlusosalistele

seoses asja kirjalikus menetluses läbivaatamisega õigus esitada seisukohti esitatud apellatsiooni

kohta, sh taotlusi ja taandusi, kuni 05.07.2022.

10. Nimetatud ajaks esitas oma seisukoha prokurör, kes palub jätta apellatsiooni rahuldamata.

10.1. Kaitsja heidab oma apellatsioonis kõigepealt maakohtule ette, et maakohus ei ole

määranud ekspertiisi kuriteo toimepanemise vahendi osas. Selle küsimuse tõstatas kaitsja ka

maakohtu istungil ning kohus on seda oma otsuse p-s 3.11 lk. 10-11 väga põhjalikult käsitlenud.

Prokuratuur nõustub siinkohal kohtu järeldustega, et antud juhul tuvastamaks, kas tegemist on

elektrišokirelvaga ei olnud vaja määrata ekspertiisi. Ka on Riigikohus oma lahendis 3-1-1-82-

16 p-s 14 öelnud, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks

aprioorselt võimalik üksnes eksperdiarvamuse alusel. Antud juhul on kannatanu K.A. ja

tunnistajad M.M. kohtuistungil antud ütlustes ning tunnistaja A.K. eeluurimisel antud ja

kohtuistungil avaldatud ütlustes üksikasjalikult kirjeldanud nimetatud seadme omadusi –

väliselt küll taskulambi sarnane ese, kuid kui T. Ilmjärv lülitile vajutas ja tööle rakendas

avaldusid elektrišokirelva tunnused – seadme esisele tekkis voolujoon (elektrikaar) ja oli kuulda

elektrišokirelvale sarnanevat heli (särinat, tärinat). Samasuguseid ütlusi andsid nimetatud isikud

ka eeluurimisel. Kannatanu K.A. ja tunnistaja M.M. on politseiametnikud, kes on tööalaselt

läbinud elektrišokirelva koolituse ning testinud elektrišokirelva, mistõttu nad teavad

elektrišokirelva iseloomulikke omadusi ja tööpõhimõtteid ning oskasid neid kirjeldada nii

eeluurimisel kui ka kohtuistungil.

10.2. Samuti juhib apellant tähelepanu asjaolule, et mõlemad politseinikud ei osanud selgitada,

miks neil oli vaja siseneda Kõo külas Kõo tn 3 kortermaja trepikotta.

Selle väitega ei saa nõustuda. Nii kannatanu K.A. a kui ka tunnistaja M.M. i kohtuistungil antud

ütlustest nähtub, et nad viibisid Kõo külas seoses korduvate väljakutsetega, mille tegi A.I. . Nad

sõitsid Kõo külas maja juurde, kus esimese korruse korteris nägid akna peal isikut. Politseinikud

tegid väliste tundemärkide ja andmebaasi kasutades kindlaks, et see isik võib olla A.I. , mistõttu

tekkis vajadus eelmärgitud isikut kontrollida. A.K. oli nõus oma korterit politseinikele näitama

seonduvalt väljakutse teinud abivajaja isiku A.I. e leidmise vajadusega.

10.3. Kaitsja arvates on maakohus vääralt tuginenud T. Ilmjärve poja A.K. i kohtueelses

menetluses antud ütlustele, neid tõendina vastu võttes ja usaldusväärseks hinnates. Sama

seisukohta on kaitsja avaldanud ka maakohtu istungil.

A.K. i ütluste küsimust on maakohus käsitlenud põhjalikult oma otsuse p-s 3.6 lk 7-8. Prokurör

leiab, et maakohus on jõudnud õigele järeldusele, et tunnistaja A.K. i eeluurimisel antud ütlusi

on võimalik arvestada, sest need on asjakohased, lubatavad ning nende usaldusväärsuses

puudub alus kahelda.

10.4. Kaitsja seab kahtluse alla teo toimepanemise vahendi leidmise asjaolud. Kohus on

lugenud kannatanu K.A. a ja tunnistajate M.M. i ja A.K. i ütlustega usaldusväärselt tõendatuks,

et taskulambi sarnase eseme näol on tegemist elektrišokirelvaga ja see leiti A.K. i korterist XXX

Kõo küla Põhja-Sakala vald Viljandi maakond 20.08.2019 öösel, pärast seda, kui T. Ilmjärv oli

kannatanu suhtes toimepannud ähvardamise ja lahkunud sündmuskohalt eelmärgitud korterisse.

10.5. Prokurör leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on analüüsinud

kõiki tõendeid ning nende usaldusväärsust ning jõudnud õigele järeldusele T. Ilmjärve süü

küsimuses. Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. T. Ilmjärve kaitsja on esitanud

samad argumendid ka maakohtu istungil ja kohus on neid oma otsuses põhjalikult käsitlenud.

Puuduvad alused T. Ilmjärve õigeks mõistmiseks.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

11. Ringkonnakohus, olles uurinud maakohtu poolt analüüsitud tõendeid, otsust, esitatud

apellatsiooni ning prokuröri vastuväiteid apellatsioonile, leiab, et Tartu Maakohtu 10.02.2022

otsus tuleb jätta KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

12. Kaitsja hinnangul on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ning

süüdistatav tuleb talle süüks arvatud kuriteos KarS § 274 lg 2 p 4 järgi õigeks mõista.

13. Kohtukolleegium, uurides maakohtu otsust, leiab üksmeelselt, et kaitsja etteheited

maakohtule menetlusnormide rikkumisest ja tõendite ühekülgsest hindamisest on

põhjendamatud. Apellatsioonis sisuliselt korratakse kaitseväiteid, milliseid esitati juba

maakohtus. Nendele veelkordset vastamist ei pea ringkonnakohus põhjendatuks, sest maakohus

on põhjalikult ja jälgitavalt tuvastanud süüdistatava süü ning vastuväited veenvalt kummutatud.

Seega vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 kasutab kohtukolleegium võimalust jätta esimese astme

kohtu otsuse põhiosa sellekohased põhjalikud motiivid ja asjaolud kordamata.

14. Apellatsiooni põhitaotlus on süüdistatav T. Ilmjärv vägivallateos võimuesindaja suhtes

seoses tema ametikohustuste täitmisega, mis oli toime pandud relvaga ähvardades, õigeks

mõista. Kaebuses leitakse, et maakohus on kogutud tõendeid hinnanud valesti ning

ringkonnakohus peaks tõendeid hindama vastupidiselt ja maakohtu otsuse tühistama.

Kaitseväide, et maakohus on teinud süüdimõistva otsuse kallutatult T. Ilmjärve kahjuks, osutub

aga pärast tõendite uurimist alusetuks ja kuidagi ei saa nõustuda apellatsiooni väitega, nagu

oleks nimetatud küsimuses maakohus „ulatanud prokurörile abikäe.“

15. Kohtukolleegium leiab vastupidiselt apellatsioonile, et maakohtu poolt läbi viidud tõendite

analüüs ja esitatud järeldused on uuritavas otsuses põhjalikud ja apellatsioonimenetluses

esitatud kaitseargumendid ei tõstata ringkonnakohtus kahtlusi süüdistatava süülises tegevuses

kuriteos KarS § 274 lg 2 p 4 järgi.

16. Ringkonnakohtul pole midagi maakohtu põhjalikult motiveeritud otsusele ette heita. Kohus

on uurinud kõiki asjaolusid, millel võib süüdistatava süü tuvastamisel olla tähtsust. Maakohtu

otsuses kvaliteetselt avatud tõendite ja järelduste sisu uuesti kordamine ei saa olla

apellatsioonimenetluse eesmärk.

17. Apellatsioonis esitatud argumendid ei veena ringkonnakohut maakohtu otsust tühistama ja

kohtukolleegium soostub maakohtu otsuses esitatud järeldustega ning kaitsja apellatsiooni

seega edu ei saada.

18. Kohtukolleegium peab vajalikuks esmalt märkida, et uuritavas asjas tuleb tähelepanu

pöörata analüüsitava sündmuse tervikpildis tähtsust omavatele asjaoludele. Tegemist oli

külaelu olmekeskkonnas alkoholi tarvitava seltskonnaga, kelle puhul sündmuste hilisem

meenutamine ja tuvastamine ei ole mõistetavalt vajalikul määral detailirohke. On selge, et

joobes, provokatiivse käitumisega isikud tekitasid probleeme õiguskaitseorganitele. Kannatanu

K.A. kuulus politseiekipaaži, kes sai läbi keskuse erineva sisuga korduvaid väljakutseid Põhja

Sakala valda Kõo külla, mis kulmineerus lõpuks ohtliku väljakutsega, et tegemist võib olla

inimrööviga. Et mitte sündmuste ahelas laialivalguvaks minna omistab maakohus tähelepanu

olulisemale, mille põhisisuks on, kas süüdistatav süüdistuses märgitud ajal 20.08.2019 kella

03.15 paiku Viljandi maakonnas Põhja Sakala vallas Kõo külas Kõo tänav 3 kortermaja

trepikojas ähvardas elektrišokirelvaga, s.o relvaseaduse § 20 lg 3 mõttes tsiviilkäibes keelatud

relvaga, ametikohustusi täitvat Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Viljandi

politseijaoskonna patrullpolitseiniku K.A. a, mille tagajärjel tundis K.A. ohtu oma elule ja

tervisele.

19. Apellatsioonis on põhiline kaitseväide, et süüdistatav T. Ilmjärv pole kannatanu K.A. a

suhtes mingit elektrišokirelva kasutanud. Süüdistatava versiooni kohaselt valgustas tema

hoopis ust käes olnud telefoniga. Taolist kaitseväidet on maakohus juba käsitlenud ja selle

ümber lükanud. Teise põhiväitena leiab kaitsja, et tegemist pole üldse elektrišokirelvaga, kuna

„taskulambitaolisele esemele“ pole ekspertiisi määratud.

20. Apellatsioonis püstitatakse veel küsimus, kas süüdistatav on kannatanu K.A. a suhtes toime

pannud teo, millist tuleks kvalifitseerida vägivallana võimuesindaja suhtes seoses tema

ametikohustuste täitmisega. Samuti olevat kriminaalasja keskne küsimus selles, kas kannatanu

K.A. a ütlusi saab pidada usaldusväärseks tõendiks. Kaitsja leiab, T. Ilmjärv on tunnistatud

süüdi viitega relvaseadusele, kuid puudub eriteadmistega isiku arvamus väidetava

taskulambitaolise eseme relvana identifitseerimise kohta.

21. Kohtukolleegium nõustub siinkohal maakohtu ja prokuröri vastuses märgituga, et

kannatanu ja tunnistajate ütlused on piisavad tuvastamaks, et “taskulambitaoline ese” on relv

relvaseaduse § 20 lg 3 mõistes isegi olukorras, kus see “taskulambisarnane ese” on reaalselt

olemas, kuid ei asu kriminaalasja juures. Kohus on veendunud, et sellise relva olemasolu

tuvastamiseks ei ole eriteadmisi vaja. Maakohus on seda küsimust juba vaaginud ja leidnud, et

kuna menetlusosalised pole ekspertiisi läbiviimist taotlenud, siis ei pea kohus ekspertiisi

määramist omal initsiatiivil ja algatusel vajalikuks.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida veel seda, et eriteadmiste nõue ja vajadus pole alati

obligatoorne. Käesolevas asjas on õigete asjaolude tuvastamine olnud maakohtu jaoks võimalik

ka teiste kogutud tõendite baasil. Asjaolu, et T. Ilmjärv on süüdi tunnistatud viitega

relvaseaduse § 20 lg-le 3, ei tähenda, et kindlasti oleks pidanud kaasama eriteadmistega isiku

elektrišokirelva tuvastamiseks. Maakohus on selgelt põhjendanud, et „kohtu hinnangul on

eelmärgitud asjaolud usaldusväärselt väljaselgitatud kannatanu K.A. a ja tunnistajate M.M. i

ning A.K. i ütlustega ning 06.01.2020.a. koostatud asitõendi vaatlusprotokolliga“.

22. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et politseitöötajad - kannatanu K.A. ja

tunnistaja M.M. on maakohtu istungil „hämanud.“ Asjas pole selles osas mingit

tõsiseltvõetavat infot.

23. Asjakohatu on apellatsiooni väide, mille kohaselt seatakse kahtluse alla kannatanu K.A. a

kui „väheste kogemustega Sisekaitseakadeemia kadeti“ teadmised. Kaitsja kasutab

kaitsetaktikaliselt igati võimalust seada kahtluse alla noorukese politseikadeti, kannatanu K.A.

a ütlused, kes pole kategoorilises vormis igat sündmuse toimumise detaili mäletanud.

Kohtukolleegiumil ei ole nagu maakohtulgi alust kahelda kannatanust politseitöötaja K.A. a

tajumisvõimes ja ütluste usaldusväärsuses. Ta on kirjeldanud kuidas joobes süüdistatav jooksis

trepikotta ja sees trepimademele jõudes pööras ümber. Sel hetkel oli nende vahemaa umbes 1

meeter. Siis võttis süüdistatav eseme ja tõstis selle kannatanu pea kõrgusele. „Sel hetkel ma

sain aru, et tegemist on elektrišokirelvaga ja tundsin enda tervisele ja elule ohtu, kuna olles

läbinud ise elektrišokirelva koolituse, ma tean, mida antud vahend või relv võib teha…jah ta

hoidis seda enda ees üleval, et kuna ma olen lühemat kasvu ka, siis ta jääb minule enam-vähem

pea piirkonda…. Mul endal ei olnud ühtegi vahendit sellel hetkel. Peale seda ma võtsin enda,

politsei elektrišokirelva välja, mida ma kohe sisse ei lülitanud.“ Süüdistataval õnnestus

korterisse põgeneda ja välisuks sulgeda. „Kuna meil on kohustus koheselt teavitada relva

kasutamisest, teavitasin ma häirekeskust, et kasutasime taserit. Tartust saabusid

kiirreageerijad, kes sisenesid korterisse.“ Pärast korterisse sisenemist nägi ta vannitoa või WC

ukse taga taskulambisarnast eset, millega oli teda just ähvardatud. „Kuna selle me leidsime sealt

korterist põrandalt, siis selle me pakendamise kaasa…ma tean, et see pakendati paberkotti.

Elektrišokirelv nägi välja täpselt nagu tavaline taskulamp. Ta ei olnud väga suur, ta oli umbes

selline klassikaline väiksem taskulamp… Oli kaks nuppu ja lisaks seal, kust see valgus välja

tuleb, siis seal ees oli kaks sellist hammast, et kui seda lisanuppu vajutada, siis sinna hamba

vahele tekib vool, nö elekter.“

Prokuröri taotlusel näidati kannatanule asitõendi vaatlusprotokolli ja kannatanu kinnitas, et ese

millega teda ähvardati oli „jah, just nimelt, see on täpselt sama taskulambi sarnane ese.“

Sündmuskohal kinnitas tunnistaja A.K. kannatanule, et ta nägi seda eset isa, s.o süüdistatava

käes.(Ko To tl 61).

Täpsustavalt kaitsja küsimustele vastates kannatanu selgitas süüdistatava tegevuse kohta, et

„verbaalselt küll ei rääkinud, aga ma mäletan seda, et see hetk, kui ta taskulamp-taseri välja

võttis ja välja sirutas ja seda nuppu vajutas, siis ta lihtsalt naeris. Lihtsalt irvitas, naeris kõva

häälega ja kõik…“ (Ko To tl 63p)

Tähelepanuta ei saa jätta kannatanu selgitust, mis on ka ringkonnakohtu jaoks eluliselt usutav,

et asetleidnud sündmustikus toimus kõik väga kiiresti.

Kohtu küsimustele vastates on kannatanu jäänud enda ütlustele kindlaks, et „…ma alguses

arvasin, et see on taskulamp, aga alates sellest hetkest, kui taskulambi elektriosa sisse lülitati,

siis sinna ette, kuhu tavaliselt tuleb taskulambi valgus, tekkis pikk voolujoon ja selline

elektrišokirelvale sarnane heli ehk siis selline elektri tärin, väga tugev heliline. Tekkis

elektrikaar….Väliselt oli ta täpselt sarnane meie taseriga, kui me teeme seda tärina testi. Jättis

täpselt samasuguse mulje.“

24. Tunnistaja, patrullpolitseinik M.M. , on maakohtus antud ütlustes kinnitanud, et järeldas

elektrišokirelva kasutamist kuuldes taserilaadset särinat ja oli näha valgusriba. „Jah, kui ma

panin kaks asja kokku, et on taserilaadne särin ja valguskaar on tekkinud, siis ilmselgelt on

tegu taserilaadse esemega.“ (Ko To tl 68)

Korterist leiti taskulamp, milles on ka elektrišokiseade üheskoos ja see toimetati nende poolt

edasi politseijaoskonda. „Mina koostasin veel A.K. ile, kuna A.K. on selle korteri

omanik…vallasasja hoiule võtmise protokolli, kuna keegi seltskonnast ei teadnud, kellele see

elektrišokiseade kuulub ja Toomas Ilmjärve ka seal korteris enam ei olnud, siis sai A.K. käest

see hoiule võetud.“ (Ko To tl 67)

25. Maakohus võttis tõendite hulka ka tunnistaja A.K. i poolt kohtueelsel uurimisel antud

ütlused. „Liikusin koos ühe naispolitseiniku ja meespolitseinikuga enda korteri suunas.

Trepikotta tuli ka Toomas Ilmjärv, kes jõudis kõige esimesena minu korteriukse juurde. Toomas

võttis äkki välja taskulambitaolise eseme ja oli kuulda särinat. See tundus olevat taser. Seejärel

võttis meespolitseinik välja taseri ning kasutades seda sihtides Toomase suunas. Ma ei oska

öelda, kas Toomas sai pihta või mitte, kuna ta hüppas koheselt minu korterisse…Politseinikud

leidsid minu korterist selle sama taskulambi, millega Toomas oli eelnevalt vehkinud ning võtsid

selle kaasa. Ma ei oska öelda, kus Toomas selle taskulambi sai.“ (Ko To tl 80-81)

26. Süüdistatav on asjas valinud süü eitamise taktika. Veelgi enam, T. Ilmjärv esitleb uuritavat

situatsiooni, kus teda ennast hoopis ootamatult rünnati. „ Siis ma läksin poisi korteri ukse taha,

panin telefonist valgust, et ukse lahti teha ja siis vaatasin, et järsku läks jõle valgeks kõik ja siis

sain ilge lätaka voolu.“ Prokuröri küsimusele, mis temaga toimus, vastas süüdistatav, et „ siis

ei saanud üldse mitte midagi aru, siis ma jooksin nagu mingi põder mööda metsa. Ma isegi ei

tea miks hirnusin, lõkerdasin sõna otseses mõttes.“ Süüdistatav kordas maakohtus, et tema pole

elektrišokirelvaga politseitöötaja K.A. a hirmutanud. Miks peaks politseitöötaja rääkima

süüdistatavast kui elektrišokirelva kasutajast, T. Ilmjärv enam kuidagi usutavalt seletada ei oska

ja väidab asjakohatult, et „vaja on lihtsalt loll leida, kellele see vale lüke pähe määrida.“ (Ko

To tl 94-98)

27. Kaitsja kahtleb, kas trepikoda oli ikka piisvalt valgustatud. Kuna kannatanu ja tunnistaja

ütlused valgustatuse detailide osas kõiges ei riimu, siis tõusetuvat küsimus nende

usaldusväärsusest. Ringkonnakohus leiab, et valguse olukord uuritaval momendil on ilmselt

ületähtsustatud. Sellele küsimusele on esitanud selge vastuse tunnistaja M.M. , kes on veenvalt

põhjendanud, et valgustust andsid tema ja kannatanu K.A. a taskulambid. „Sellepärast oligi

Toomas Ilmjärve käes hästi näha seda valgusriba ja seda särinat oli hästi kuulda.“

28. Kaitsja märgib asjaolu, et kuigi kannatanu K.A. kasutas ise elektrišokirelva ja selle

kasutamine pidi olema protokollitud KorS § 12 lg 4 alusel, siis puuduvad selle kohta tõendid.

Kohtukolleegium, leiab, et sellega seonduv ei oma uuritava süüdistuse seisukohalt tähtsust,

sest arutatakse ikkagi T. Ilmjärve poolt ebaseaduslikku elektrišokirelva kasutamist.

29. Kaitsja seab kahtluse alla kuriteo toimepanemise vahendi leidmise asjaolud. Maakohus on

lugenud kannatanu K.A. a ja tunnistajate M.M. i ning A.K. i ütlustega usaldusväärselt

tõendatuks, et taskulambi sarnase eseme näol on tegemist elektrišokirelvaga ja see leiti A.K. i

korterist XXX , Kõo küla, Põhja-Sakala vald, Viljandi maakond 20.08.2019 öösel, pärast seda,

kui T. Ilmjärv oli kannatanu suhtes toime pannud ähvardamise ja lahkunud sündmuskohalt

eelmärgitud korterisse.

30. Apellatsioonis ei nõustuta, et maakohus võttis vastu ja pidas usaldusväärseks süüdistatava

poja, tunnistaja A.K. i ütlusi. Kaitsja arvates nimetatud isiku ütlused pole usaldusväärsed, sest

isik, kellel on arengu ja intellektihäire ei kvalifitseeru KrMS § 291 lg 3 p 1 sätestatud

usaldusväärse isiku mõiste alla. Nagu juba prokurör apellatsioonivastuses märkis siis A.K. i

ütluste küsimust on maakohus käsitlenud põhjalikult oma otsuse p-s 3.6. Maakohus on õieti

tuvastanud, et tunnistaja A.K. i eeluurimisel antud ütlusi on võimalik arvestada, sest need on

asjakohased, lubatavad ning nende usaldusväärsuses puudub alus kahelda. Sama seisukohta

toetab ka Riigikohus oma otsuses nr 3-1-1-1-15, kus selgitatakse, et kui isik kohtulikul

arutamisel keeldub ütluste andmisest põhjusel, et esinevad KrMS § 71 lg 1 p 1 alused, kuid ta

on andnud ütlusi eeluurimisel, siis juhindudes KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 saab teatud tingimuste

täidetuse korral kohtumenetluse poole taotlusel varem antud ütlused tõendina vastu võtta.

Nimetatud tingimused on antud juhul täidetud. Kaitsja esitas maakohtus tõendi A.K. i tervisliku

seisundi kohta, mille kohaselt isikul on puuduv töövõime ja intellektihäire tõttu on piiratud uute

oskuste õppimine. Kohtukolleegium nõustub, et taoline üldsõnaline õiend ei välista kuidagi

isiku ülekuulamist tunnistajana. Töövõimet on hinnatud 21.12.2021, kuid tunnistajana

ülekuulamine toimus juba 05.09.2019. Pealegi pole selge, mil viisil välistab töövõime

puudumine tunnistajana ütluste andmise või muudaks ütlused ebausaldusväärseteks.

31. Maakohus tuvastas põhjendatult, et T. Ilmjärv pani kannatanu suhtes toime ähvardamise

konkludentse teoga – sihtides elektrišokirelvaga kannatanut. Kannatanu K.A. a ütlustega on

tõendatud, et ta on politseiametnikuna läbinud elektrišokirelva koolituse ja teab, kuidas

elektrišokirelv võib mõjuda – elektrišokirelvaga võib tekitada põletushaavu, samuti võib

peapiirkonda vigastuse tekitada. Kehavigastuse tekitamise võimalikkust elektrišokirelvaga

tõendavad ka tunnistaja M.M. i ütlused. Kannatanu ütlustest nähtub, et süüdistatava tegu

ehmatas teda, seega tundis ta süüdistatava teo tagajärjel ohtu oma elule ja tervisele.

Ähvardamine on kahju tekitamise kavatsuse teadvustamine, mis on suunatud teises inimeses

hirmutunde tekitamisele. Süüdistatav oli sel hetkel, kui ta sündmuskohal elektrišokirelva

kannatanule suunas alkoholijoobes. Kannatanu ja süüdistatava vahemaa oli kuni 1 m ning

süüdistatav oli lülitanud elektrišokirelva kannatanu pea kõrgusele tööle – oli märgata

voolujoont (ehk elektrikaart) ning elektrišokirelvale (taserile) iseloomulikku tärinat või särinat.

Ilmselgelt pidi agressiivse ja alkoholijoobes süüdistatava poolt kannatanu suhtes

elektrišokirelvaga toimepandud ähvardus tunduma reaalne lisaks kannatanule ka keskmisele

mõistlikule inimesele.

32. Ähvarduse tõsidust kinnitab kannatanu K.A. a ja tunnistaja M.M. i edasine käitumine.

Kannatanu ütlustega on tõendatud, et ta haaras elektrišokirelva ja kasutas seda enesekaitseks

süüdistatavast lähtuva ohu tõrjumiseks. Tunnistaja M.M. i ütlustest avaldub, et hetkel, kui ta

nägi seda, kuidas süüdistatav suunas elektrišokirelva K.A. a poole ja oli kuulda taseri-laadset

särinat ning valgusriba, siis haaras tunnistaja M.M. pipragaasi järele, kuna sai aru, et K.A. a

tervis võib olla ohus. Kõike eeltoodut kogumis hinnates, oli kannatanul põhjust karta ähvarduse

täideviimist, kuna süüdistatava poolt toimepandud ähvardus oli veenev. Süüdistatav pani

võimuesindaja vastu vägivalla kasutamise vastavalt KarS § 274 lg 2 p 4 toime otsese tahtlusega.

33. Kaitsja on apellatsioonimenetluses esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi

õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks.

Kaitsja esitas riigi õigusabi tasu taotluse, mille kohaselt kulus kaitsjal kohtuotsusega

tutvumisele 180 minutit ja apellatsiooni koostamisele 180 minutit, mille eest taotleb tasu 388,

80 eurot, sh käibemaks 64,80 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ja

kuulub rahuldamisele osaliselt. Nimelt on tegemist ühe süüdistatava ja ühe kuriteoepisoodi

menetlusega, mis ei ole keerukas. Otsuse motiveeriv sisuline osa on 11-l leheküljel. Sellega

tutvumine ei võtnud kindlasti aega 3 tundi. Põhjendatuks tuleb lugeda otsusega tutvumine 60

minuti ulatuses. Apellatsiooni sisuline osa on 4-l leheküljel, mille koostamise ajalise ulatusega

180 minutit ringkonnakohus nõustub. Seega kuuluvad kaitsjale hüvitamisele õigusabikulud

summas (54+162) 216 eurot, millele lisandub käibemaks 43,20 eurot, kokku 259,20 eurot.

34. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, s.o jätab maakohtu

otsuse muutmata, siis KrMS § 185 lg 2 alusel jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle

huvides apellatsioon on esitatud. Seega jäävad menetluskulud summas 259,20 eurot

süüdistatava T. Ilmjärve kanda.

35. Tulenevalt eeltoodust ja KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu

10. veebruari 2022 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

/allkirjastatud digitaalselt/