2-21-125450/29 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-125450

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. august 2022, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi Ande Aru vastu

põhivõla 706 euro 62 sendi, intressi, sissenõudmiskulu

ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 1. aprilli 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

351 eurot 35 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant): Osaühing Aktiva Finants (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Alla Žulinskaja

Kostja

(vastustaja):

Ande

Aru

(isikukood

XXXXXXXXXXXX; pankrotis alates 24. mai 2022)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(10)

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 1. aprilli 2022. a otsus osas, milles maakohus

rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude väiksemas

ulatuses kui 439 eurot 21 senti, ning teha uus otsus, millega hagi vastavas osas

rahuldada. Samuti muuta sellega seoses maakohtu poolt kindlaksmääratud poolte

menetluskulude jaotust ja menetluskulude rahalist suurust.

2. Lugeda Tartu Maakohtu 1. aprilli 2022. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Hagi rahuldada.

2. Välja

mõista

Ande

Arult

Osaühingu

Aktiva

Finants

kasuks

krediidikontolepingust nr XXXXXXXXXX tulenev põhivõlg 706 eurot 62 senti,

intress 82 eurot 85 senti, 15. novembri 2021 seisuga sissenõutavaks muutunud

viivis 439 eurot 21 senti ja sissenõudmiskulu 25 eurot.

3. Välja mõista Ande Arult (pankrotis) Osaühingu Aktiva Finants kasuks viivis

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (EKP intress +

8% aastas) tagastamata põhivõlalt 706 eurolt 62 sendilt alates 16. novembrist 2021

kuni põhivõla täitmiseni."

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulu Ande Aru (pankrotis)

kanda.

5. Määrata Osaühingu Aktiva Finants menetluskulude suuruseks maakohtu

menetluses 440 eurot (sh riigilõiv 200 eurot ja esindajakulu 220 eurot) ning

ringkonnakohtu menetluses 260 eurot (sh riigilõiv 140 eurot ja esindajakulu 120

eurot), s.o kokku 700 eurot.

6. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskulude summalt (700 eurot) tuleb Ande

Arul (pankrotis) tasuda Osaühingule Aktiva Finants viivist alates käesoleva otsuse

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Viivist ei

arvestata Ande Aru pankrotimenetluse kestel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

3(10)

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 16. augustil 2021 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse Ande Aru (pankrotis; kostja) vastu 1064 euro 85 sendi

saamiseks. Kostja esitas 30. septembril 2021 nõudele vastuväite. Pärnu Maakohtu

12. oktoobri 2021. a määrusega maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja nõue anti üle Tartu

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas 15. novembril 2021 Tartu Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista

põhivõla 706 eurot 62 senti, intressid 82 eurot 85 senti, sissenõudmiskulu 25 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 439 eurot 21 senti ja alates 16. novembrist 2021 viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja PLACET GROUP OÜ (laenuandja) 19.

novembril 2019 krediidikontolepingu (leping), mille alusel sai kostja krediiti kokku 1000

eurot. Kuna kostja lepingutest tulenevaid kohustusi ei täitnud, ütles laenuandja lepingu

üles 26. aprillil 2020 ning loovutas 28. aprillil 2021 lepingust tulenevad nõuded kostja

vastu hagejale.

Kostja on tasunud lepingu põhivõla katteks 134 eurot 23 senti. Seega on tasumata põhivõlg

706 eurot 62 senti. Kostja kohustus tasuma lepingus kokkulepitud intressi 39,99% aastas

ning viivist lepingus intressimääraga võrdses määras. Kostjal on intressi võlg

82 eurot 85 senti. Lepingus ettenähtud intressimääras arvestatud viivisenõue põhivõlalt

alates lepingu ülesütlemisest kuni hagiavalduse esitamiseni on 439 eurot 21 senti. Lisaks

on kostja kohustatud tasuma kohustuse täitmisega viivitamise eest võla sissenõudmisega

seotud kulusid 25 eurot. Hageja nõuab kostjalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

367 alusel ka viivist põhinõudelt alates 16. novembrist 2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Kostja ei suuda hageja nõuet maksta, kuna tal on makseraskused. Ta on nõus sõlmima

maksegraafiku ja tasuma põhivõla. Kostja ei saanud 2021. a detsembris tehtud operatsiooni

tõttu pikemat aega tööl käia. Kostja ei ole ka laenuks võetud raha kasutanud, sest ta on

pettuse ohver. Raha ei ole politsei ega panga kaudu tagastatud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi 1. aprilli 2022. a otsusega osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 706 eurot 62 senti, intressi 82 eurot 85 senti,

sissenõudmiskulu 25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 87 eurot 86 senti ning viivise

tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

16. novembrist 2021 kuni põhivõla täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus 28%

ulatuses hageja kanda ja 72% ulatuses kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja

4(10)

menetluskulude katteks välja 316 eurot 80 senti koos kohustusega tasuda menetluskuludelt

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Otsuse kohaselt on poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping (VÕS § 402 lg 1). Kostja

väitel on ta pettuse ohver, kuid ta ei ole seda täpsemalt selgitanud ega tõendanud. See ka

ei mõjuta praegusel juhul lepingu kehtivust.

Poolte vahel puudub vaidlus nõuete suuruse osas. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid

nõuete suuruse kohta. Kostja vastuväited piirdusid üksnes üldsõnalise lepingu kehtivuse

küsimuse ja makseraskustega. Makseraskused ei vabasta kohustuste täitmisest. Seega

vastutab kostja lepingust tulenevate täitmata jäänud kohustuste eest, s.o põhivõla ja intressi

eest. Nimetatud nõuded on põhjendatud ja tõendatud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja

mõista põhivõlg 706 eurot 62 senti ja intress 82 eurot 85 senti.

Hageja nõuab kostjalt viivist intressimääraga võrdses määras 39,99% aastas ehk 0,109%

päevas, s.o seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas määras. Riigikohtu praktika kohaselt

on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud

viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud seadusjärgset viivisemäära. Seega ei tohi kokkulepitud määr tarbijast laenuvõtja

puhul ületada kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Vastasel juhul ei täidaks viivis

enam oma eesmärki. Viivis on minimaalne eeldatav kahju hüvitamise nõue, mida võib

nõuda sõltumata tegelikust kahjust. Kui lubada nõuda viivist äärmiselt kõrgetes määrades,

tähendab see, et hakatakse nõudma reaalseid kahjuhüvitise nõudeid viivise asemel.

Kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ületav lepinguline viivisemäär on seega tühine.

Lepingu sõlmimise ajal oli seadusjärgne viivisemäär 8% aastas ehk 0,022% päevas. Sama

määr kehtib ka praegu. Kolmekordne viivisemäär oleks 0,066%. Seega on lepingus

kokkulepitud viivisemäär 0,109% päevas tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära. Järelikult tuleb kohaldada seadusjärgset viivisemäära. Põhinõudelt

sissenõutavaks muutunud viivis 27. aprillist 2020 kuni 15. novembrini 2021 on

87 eurot 86 senti ning see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Hageja nõuab alates 16. novembrist 2021 TsMS § 367 järgi viivist põhivõla jäägilt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, st seadusjärgses määras. See hageja nõue

tuleb rahuldada. Samuti tuleb rahuldada hageja sissenõudmiskulude (25 eurot) nõue

VÕS § 1132 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel. Kostja ei ole nõudele sisulisi vastuväiteid esitanud.

Hagi rahuldatakse 72% ulatuses. Hageja menetluskulud jäävad TsMS § 163 lg 1 järgi

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 72% kostja kanda. Arvestades hageja esindaja

eeldatavat töömahtu ja asja keerukust on hageja põhjendatud menetluskulu 440 eurot, sh

riigilõiv 200 eurot ja esindajakulu 240 eurot (2 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot (sh

käibemaks)). Kostjalt tuleb seega hageja menetluskulude katteks välja mõista

316 eurot 80 senti.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub 27. aprillil 2022 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivisenõude lepingus kokkulepitud intressimääras ning teha uus otsus, millega

mõista kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamiseks ajaks sissenõutavaks muutunud viivis

5(10)

lepingus kokkulepitud intressimääras kokku 439 eurot 21 senti. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt võib hageja nõuda viivist lepingus kokkulepitud

intressimääras. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega

viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Arvesse

tuleb võtta, et VÕS § 415 lg 1 ei viita konkreetsele VÕS § 113 lg 1 lausele. Ka Riigikohus

on leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama, et maksetega

viivitamisel on tal VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause järgi kohustus maksta

viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega võib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1

kolmanda lause järgi lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus

kokku lepitud intressimäära, kui see on kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määrast. Praegusel juhul on tarbijakrediidilepingutes kokku lepitud intressimäär kõrgem

kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr. Ühtlasi on lepingus kokku lepitud, et

viivisemäärana kohaldub lepingus kokku lepitud intressimäär. Seetõttu tuleb lugeda

kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär 39,99% aastas.

Vastupidise tõlgenduse korral on võlgnikul soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu

ülesütlemise

korral

soodsam

intressimäär.

Seejuures

peab

viivisel

olema

kompensatsiooniline ja sanktsiooniline eesmärk. Samuti ei esine muid asjaolusid, mis

viitaks viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega.

Kuna Riigikohus ei lahendanud 10. mai 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16

tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust ning selles asjas ei olnud pooled kokku leppinud

intressi-, vaid üksnes viivisemääras, ei ole nimetatud asjas tehtud järeldustest võimalik

käesolevas asjas lähtuda.

VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel.

Kostja ei ole praegusel juhul taotlenud viivise vähendamist.

Maakohus on rikkunud TsMS § 175 lg-t 1 ja § 436 lg-t 1, kui jättis menetluskulud 28%

ulatuses hageja kanda. Käesolevas asjas esitatud hagi ei ole massnõudega hagi. Lisaks oli

hageja sunnitud kostja tegevusetuse tõttu pöörduma kohtusse. Hageja on põhjendatult

nõudnud kostjalt viivist. Maakohus ei ole ka arvesse võtnud ega hinnanud kõiki hageja

poolt menetluses tehtud toiminguid.

5. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud.

6. Tartu Maakohtu 24. mai 2022. a määrusega tsiviilasjas nr 2-22-5645 kuulutati välja

kostja pankrot ning pankrotihalduriks nimetati Küllike Mitt (pankrotihaldur).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus

rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude väiksemas ulatuses

kui 439 eurot 21 senti, ning teha uus otsus, millega hagi vastavas ulatuses rahuldada.

Sellega seonduvalt muudab ringkonnakohus maakohtu poolt kindlaksmääratud poolte

6(10)

menetluskulude jaotust ja menetluskulude rahalist suurust. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

8. Ringkonnakohus märgib, et Tartu Maakohtu 24. mai 2022. a määrusega on välja

kuulutatud kostja pankrot. Kuna käesolev menetlus algas ning maakohus tegi asjas lahendi

enne

võlgniku

pankroti

väljakuulutamist,

lahendab

ringkonnakohus

hageja

apellatsioonkaebuse sisuliselt (pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lg 2). Ringkonnakohus on

9. juunil 2022 pankrotihaldurit käesolevast menetlusest teavitanud ning võimaldanud tal

esitada apellatsioonkaebuse kohta seisukohti. Pankrotihaldur seisukohti ei esitanud.

9. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes osas, milles

kohus jättis hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude rahuldamata.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Osas,

milles maakohus hagi rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud. Ringkonnakohus

märib, et kui kohtuotsus vaidlustatakse muus osas kui menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramine, ei jõustu kohtuotsus TsMS § 456 lg 4 kolmanda lause järgi

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas.

10. Ringkonnakohtus

nõustub

maakohtu

käsitlusega,

et

lepingust

tulenev

viivisekokkulepe, mille kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras

(üldtingimuste p 7.1; dtl 48), on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus, kuna pooled ei ole

seda viivisekokkulepet eraldi läbi rääkinud. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on

ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool

peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt

leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud

hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust

(VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada

ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda.

11. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud

viivisemäärast

kõrgemat

viivist.

Ringkonnakohtu

hinnangul

viitab

VÕS § 415 lg 1 esimene lause ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu

14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui

tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne

viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida

intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub,

kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult kui pooled on kehtivas

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega

viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud

sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda

lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette

7(10)

nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes

tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks.

Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et viivist arvestatakse intressimääraga võrdses

määras ning intressimäär 39,99% aastas (dtl 41). Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on

suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub

VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras,

s.o 39,99% aastas.

Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadest,

millele maakohus on mh tuginenud, ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda, kuna

selles varasemas asjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid

kokku leppinud üksnes viivisemääras.

Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping

tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr

(VÕS § 406 lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase

kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingutingimustest ei

nähtu, et kostja poolt sõlmitud lepingud oleksid VÕS § 4062 lg 1 alusel tühised. Enne

lepingu sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse

määra

31. mail

2018,

mis

oli

panga

teate

järgi

19,97%

(https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102). Kostja poolt sõlmitud lepingust

nähtuv kulukuse aastamäär 49% (dtl 41) ei ületa viidatud keskmisi kulukuse määrasid

enam kui kolm korda.

12. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja sissenõutavaks muutunud

viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu

lahend kõnealuses osas tühistada. Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses ning mõistab

kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise hagis

taotletud ulatuses.

Hageja nõuab kostjalt lepingu alusel VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi

27. aprillil 2020 sissenõutavaks muutunud tasumata põhivõlalt 706 eurolt 62 sendilt viivist

intressimääraga võrdses määras, s.o 39,99% aastas. Viivis tasumata põhivõla

706 euro 62 sendi tasumisega viivitamise eest alates 27. aprillist 2020 kuni hagi esitamiseni

(15. november 2021) on 439 eurot 21 senti (viivisekalkulaator kättesaadav veebilehel

http://www.viivisekalkulaator.ee/). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses

taotlenud viivise vähendmist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi.

13. Eelmärgitust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse osas,

milles kohus rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude

väiksemas ulatuses kui 439 eurot 21 senti. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei pea

ringkonnakohus vajalikuks vastata hageja muudele eelkäsitlemata hagi rahuldamist

puudutavatele apellatsioonkaebuse väidetele.

14. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes 72% ulatuses kostja

kanda ja 28% ulatuses hageja kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit,

8(10)

rahuldades hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 esimese lause

alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Hagi ja apellatsioonkaebuse

rahuldamise ulatust arvestades jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ka

ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

15. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale

hüvitatavad menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses. Kohus

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses

(TsMS § 174 lg 1).

15.1. Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning

leidnud, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud menetluskulu maakohtu

menetluses 440 eurot (sh riigilõiv 200 eurot ja esindajakulu 240 eurot (sh käibemaks)) on

põhjendatud. Ringkonnakohus, arvestades hageja apellatsioonkaebuses esitatud taotlust

(dtl 147), mõistab kaebust selliselt, et hageja kõnealuseid maakohtu järeldusi ei vaidlusta.

Ringkonnakohus märgib, et ekslik on hageja apellatsioonkaebuse põhjendustes esitatud

seisukoht, nagu poleks maakohus võtnud arvesse kõiki hageja poolt menetluses tehtud

toiminguid või et hageja esindaja põhjendatud ajakulu oli nelja tunni ulatuses. Hageja on

menetluskulude nimekirja kohaselt kandnud maakohtu menetluses esindajakulu kahe tunni

ulatuses (dtl-d 62). Maakohus on seejuures leidnud, et hageja menetluskulude nimekirjas

märgitud menetluskulud (sh esindajakulude osas) on täies ulatuses põhjendatud ja

vajalikud. Järelikult on maakohus pidanud vajalikuks ja põhjendatuks kõiki

menetluskulude nimekirjas kajastatud esindaja toiminguid.

15.2. Hageja esindaja esitas 10. augustil 2022 ringkonnakohtule menetluskulude

nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid apellatsioonimenetluses

790 eurot (dtl-d 176–177). Menetluskulud koosnevad riigilõivust 190 eurot ja lepingulise

esindaja kulust 600 eurot (käibemaksuta). Hageja esindaja on menetluskulude nimekirjast

nähtuvalt osutanud õigusabi 5 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot ning teinud järgmised

toimingud: tutvunud kohtuotsusega (1 tund), koostanud apellatsioonkaebuse (3 tundi) ning

tutvunud 30. juuni 2022. a määrusega, esitanud kohtule täiendava seisukoha ja

menetluskulude nimekirja (kokku 1 tund).

Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5) ning et ta on käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10).

Kostja ei ole hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindajakulu ringkonnakohtu menetluses

põhjendatud osaliselt (TsMS § 175 lg 1). Hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu)

120 eurot TsMS § 175 lg 1 tähenduses on mõistlik ja põhjendatud. Ringkonnakohtu

hinnangul aga ei vasta esindaja poolt apellatsiooniastmes hageja esindamisele kulutatud

aeg (5 tundi) tsiviilasja keerukusele ja ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebusega

seotud vajalike toimingute mahule.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses on hageja esindaja põhjendatud ja

vajalik ajakulu ühe tunni ulatuses. Apellatsioonkaebuse koostamisele (sh maakohtu

otsusega tutvumisele ja analüüsile) võis esindajal mõistlikult kuluda 45 minutit.

Apellatsioonkaebus on küll mahukas, kuid keskendub kokkuvõttes ühele kitsale

9(10)

õiguslikule küsimusele. Põhiseisukohad oleks esindaja saanud kaebuses välja tuua oluliselt

lühemalt. Sarnaselt maakohtule esitatud hagiga on apellatsioonkaebus n-ö tüüpkaebus.

Kaebuse sisuline osa kattub hageja nimel sama äriühingu (Julianus Inkasso OÜ) töötajate

vahendusel mitmes teistes tsiviilasjas (nt asjades nr 2-21-124431, nr 2-21-112579, nr 2-

21-109720, nr 2-21-119488 ja nr 2-21-126648) esitatud apellatsioonkaebustega. Hageja

10. augusti 2022. a menetlusdokumendi koostamisele võis esindajal mõistlikult kuluda 15

minutit. Hageja on selles välja toonud apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude

nimekirja ning ülejäänud osas sisuliselt korranud apellatsioonkaebuses esitatud seisukohti.

Eelnevat arvestades on apellatsioonimenetluses põhjendatud esindaja kuluks 120 eurot

(1 tund × 120 eurot).

Asja materjalidest nähtuvalt on hageja apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu

kokku 190 eurot. Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et on tasunud sellest 50 eurot

menetluskuludelt. Kuna hageja vaidlustas maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks

põhivõlalt väljamõistmata viivise 351 euro 35 sendi osas, ei olnud hagejal vajalik tasuda

eraldi riigilõivu menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise vaidlustamisel.

Seega on tasutud riigilõivust vajalik menetluskulu (kohtukulu) (TsMS § 138 lg-d 1 ja 2,

§ 139 lg-d 1 ja 2) 140 eurot. Enamtasutud riigilõivu tagastab kohus menetlusosalise

avalduse alusel (TsMS § 150 lg-d 1 ja 4).

15.3. Arvestades ülalesitatud menetluskulude jaotust, määrab ringkonnakohus kindlaks

hageja maakohtu menetluses kantud menetluskulud 440 eurot (sh riigilõiv 200 eurot ja

esindajakulu 240 eurot) ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud 260 eurot (sh

riigilõiv 140 eurot ja esindajakulu 120 eurot), s.o kokku 700 eurot.

Nagu eespool välja toodud, on maakohtu 24. mai 2022. a määrusega välja kuulutatud kostja

pankrot, seega on kostja pankrot välja kuulutatud apellatsioonimenetluse kestel.

Pankrotimenetluse normide eesmärk on asetada kõik võlausaldajad alates pankroti

väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõue neil

on

või

millal

see

muutub

sissenõutavaks.

PankrS § 44

lg 1

järgi

võivad

pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku

vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning nõuete rahuldamine toimub

pankrotiseaduses sätestatud alustel.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus enne apellatsioonkaebuse sisulist lahendamist ja

hüvitatavate menetluskulude kindlaksmääramist kuulutatakse välja menetluskulusid

kandma kohustatud isiku pankrot, peab kohus menetluskulud küll kindlaks määrama, kuid

neid ei ole võimalik võlgnikult (kostjalt) välja mõista (vt ka Riigikohtu 27. jaanuari 2014.a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-13, p 14). Menetluskulude kindlaksmääramiseks näeb

tsiviilkohtumenetluse seadustik ette erireeglid, kuid kindlaksmääratud menetluskulud

hüvitatakse sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud

reeglite järgi. Seega saab hageja menetluskulude nõude kostja vastu esitada võlausaldajana

pankrotiseaduses sätestatud korras.

15.4. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses. Viivist ei arvestata kostja pankrotimenetluse kestel (PankrS § 35 lg 1 p 6).

10(10)

15.5. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest