DEDeutsch FRFrançais ITItaliano ENEnglish

EE · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

3-21-42/39

3-21-42/39 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

2022-08-31

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-21-42 Otsuse kuupäev 31. august 2022 Kohtunik Maria Lõbus Haldusasi Andrei Barabaši kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks (koroonapiirangud) Menetlusosalised Kaebaja – Andrei Barabaš Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta kaebus rahu...

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-21-42 Otsuse kuupäev 31. august 2022 Kohtunik Maria Lõbus Haldusasi Andrei Barabaši kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks (koroonapiirangud) Menetlusosalised Kaebaja – Andrei Barabaš Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta Andrei Barabašile antud menetlusabi kulud riigi kanda ning menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 30. september 2022.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-21-42

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Viru Vanglas kinni peetav isik Andrei Barabaš (kaebaja) esitas 28. oktoobril 2020 Viru Vanglale taotluse (registreeritud 2. novembril 2020 nr-ga 6-16/170-1), millest nähtus, et ta soovis vanglalt mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitist summas 3780 eurot. Taotluse kohaselt ignoreeritakse vanglas õiguskantsleri 6. aprilli 2020. a märkust nr 7-7/200489/2001899 ning rikutakse kaebaja põhiseaduslikke õigusi. Vangla on alandanud 63 päeva vältel kaebaja inimväärikust, põhjustades talle kannatusi. Ühe päeva kannatuste eest soovis kaebaja 60 eurot, seega kokku 3780 eurot.

Viru Vangla jättis 15. detsembri 2020. a otsusega nr 6-16/170-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata. Vangla mõistis kaebaja hüvitamistaotlust sellisena, et ta soovib mittevaralise kahju hüvitist selle eest, et vangla rikkus tema õigusi COVID-19 haigust põhjustava SARS- CoV-2 viiruse (koroonaviirus) leviku takistamiseks vanglas kohaldatud piirangutega. Vangla selgitas, et Viru Vangla direktori 17. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/45 lukustati kõik Viru Vangla eluosakonnad ning peatati kõik päevakavade järgsed tegevused. Helistada võimaldati vastavalt taotlustele üksuste töökorralduste alusel. Lisaks peatati Viru Vangla kaupluse tegutsemine ja keelati kinnipeetavate jalutuskäigud. Nimetatud käskkirja täiendati Viru Vangla direktori 19. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/46. Kõnealuseid piiranguid pikendati Viru Vangla direktori 30. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/49 ja Viru Vangla direktori 13. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/52. Käskkirjade kohaselt vaadati meetmed üle iga kahe nädala tagant, seega rakendati piiranguid ainult nii kaua, kui see oli absoluutselt hädavajalik. Viru Vangla direktori 27. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/55 otsustati lõpetada jalutuskäikudele saatmiste piirangud ning osaliselt taastada kaupluse tegevus alates 29. aprillist 2020. Teised piirangud lõpetati Viru Vangla direktori 18. mai 2020. a käskkirjaga nr 1-1/60. Käskkirjade kehtestamise aluseks oli COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemiline levik maailmas ja sellest tingitud massilise nakatumise oht. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 lõikest 1 tuleneb, et riik peab ennetavate meetmete toel kaitsma inimeste tervist. Riigil tuleb rakendada meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu. Vältida tuleb inimeste haigestumist ja surma. Riik peab kaitsma inimest ka teistest inimestest lähtuva terviseohu eest. Vangla tegevuse eesmärk oli tagada, et vangid ja ametnikud, kellest võib tuleneda nakkusoht, ei puutuks kokku teiste isikutega. Vangla tingimustes, sh eluosakonnas ja jalutusaladel ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust, mille kaudu nakkusohtu vältida (sh vangi ja ametniku vahel). Samuti ei oleks kinnipeetavate eluosakonda lubamisega olnud võimalik täielikult vältida vangi kokkupuudet nakatunud pindadega. Kuna viirus võib levida ka ilma sümptomiteta isikult, oli oluline, et igasuguseid inim- ja pindkontakte oleks võimalikult vähe. Seega ei olnud võimalik korraldada kinnipeetavate liikumist nakkusohtu tekitamata. Suur oht oli, et viiruse levik toimub just kambrist väljaspool. Jalutuskäike ei olnud võimalik ohutult korraldada. Saatmisteekond ja jalutusboks või jalutusala oleks tulnud pärast iga saatmist desinfitseerida, mis oli küll võimalik, kuid võtnuks ametnikelt liigselt aega. Ametnikke oli vaja rakendada ümberkorralduste tegemiseks ja töö toimimise tagamiseks ning vangidele hädavajalike teenuste osutamiseks. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 17 lõike 3 punktide 1 ja 2 järgi peab vangla kui Justiitsministeeriumi haldusala asutus tagama vanglas võimalikult nakkusohutud tööolud vanglaametnikele, tervishoiutöötajatele ning vahistatute ja kinnipeetavatega vahetult kokkupuutuvatele isikutele, samuti võimalikult nakkusohutud kinnipidamistingimused vahistatutele ja kinnipeetavatele. Vanglas olid olemas vajalikud

3-21-42

isikukaitsevahendid ja desinfitseerimisvahendid, kuid arvestada tuli ka võimalusega, et vanglas toimub hüppeline nakatumine sarnaselt väliskeskkonnale ja seetõttu varude suurus väheneb. Seetõttu oli vangla õigustatud piirangute kehtestamise vajaduse hindamisel arvestama ka vahendite jätkuvusega ja rahalise kuluga, mida see olukord ja vahendite juurde hankimine oleks kaasa toonud. Piirangute kehtestamisel arvestati, et suur hulk kinnipeetavaid kuulub oma vanuse või tervisliku seisundi tõttu riskigruppi, mistõttu oli neil kõrgendatud huvi enda elu ja tervise kaitse tagamise suhtes.

Kaebaja esitas 3. jaanuaril 2021 Tallinna Halduskohtule hüvitamiskaebuse Viru Vangla vastu. Tallinna Halduskohus andis 8. jaanuari 2021. a määrusega kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule. Kaebaja täpsustas kaebust 30. augustil 2021.

Kaebaja soovib saada Viru Vanglalt hüvitist summas 3780 eurot. Kaebaja viitas Viru Vangla 15. detsembri 2020. a otsusele nr 6-16/170-2, millega tema kahjunõue jäeti rahuldamata. Ta märkis, et Viru Vangla on rikkunud 63 päeva vältel tema õigusi (alandanud inimväärikust) ning ta soovib enda kannatuste eest saada hüvitist. Kaebajale põhjustati füüsilist ja moraalset valu. Perioodil 16. märts 2020 kuni 17. mai 2020 oli ta koroonaviiruse levimise tõttu suletud kambrisse ega saanud liikuda koridori peal. Perioodil 16. märts 2020 kuni 28. aprill 2020 (kokku 44 päeva) ei viidud teda jalutuskäigule. Poes käimine keelati (soetada sai ainult kuivaineid). Helistada sai vaid üks kord nädalas vanematele. Keelati külmkapi kasutamine. Puudus võimalus humanitaarabi saamiseks. Kinnipeetavatele tuleb tagada tasuta seep ja juurdepääs soojale veele. Keelati ka lühiajalised kokkusaamised lähedastega.

Viru Vangla palus 9. novembri 2021. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Vangla märkis, et jääb 15. detsembri 2020. a otsuses esile toodud põhjenduste juurde. Vangla lisas, et 2020. aasta kevadel oli COVID-19 haiguse kohta väga vähe informatsiooni, küll oli teada, et tegu on ülimalt ohtliku nakkushaigusega, mis levib kergesti ning mille tagajärjed nakatunule võivad olla letaalsed. Seetõttu oli piirangute seadmine vangidele proportsionaalne ning piirangute õiguspärasust on jaatatud ka kohtupraktikas. Kuna piirangud olid õiguspärased, on mittevaralise kahju hüvitamine riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 ja § 9 lõike 1 järgi välistatud.

KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Praeguses asjas on vaidluse all, kas ajavahemikul 16. märts 2020 kuni 17. mai 2020 on kaebaja inimväärikust alandatud ja talle seetõttu mittevaralist kahju põhjustatud järgmiste vangla tegevustega: kaebajat hoiti kinnises kambris, kaebajal ei võimaldatud väljaspool kambrit liikuda (sh käia värskes õhus jalutuskäikudel), vangla poest ei võimaldatud oste teha, piirati lähedastele helistamist, keelati külmiku kasutamine, ei antud humanitaarabi, keelati lühiajalised kokkusaamised lähedastega. Lisaks viitas kaebaja õiguskantsleri seisukohale, et kinnipeetavatel peab olema võimalik piisaval määral enda hügieeni eest hoolitseda (tagada tuleb tasuta seep ja juurdepääs soojale veele). Kohus eeldab, et kaebaja viitas sellele õiguskantsleri seisukohale, soovides osutada, et ka nende aspektidega oli probleeme.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lõike 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad

3-21-42

vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Lisaks sätestab PS § 10 inimväärikuse põhimõtte ning PS § 18 lõige 1 inimväärika kohtlemise põhimõtte.

RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõike 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui avaliku võimu kandja on toime pannud süülise õigusvastase teo, sellega on rikutud füüsilise isiku RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud subjektiivseid õigusi, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul kui vähemalt üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29).

Asja materjalidest nähtuvalt otsustas Viru Vangla direktor 17. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/45 alates 16. märtsist 2020 lukustada kõik Viru Vangla kinnise vangla eluosakonnad; võimaldada helistada vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele; lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, sh osakonnasisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks (sh lõpetada saatmised jalutuskäikudele); peatada päevakavade järgsed tegevused; peatada Viru Vangla kaupluse tegevus ja tagada kinnipeetavate taotluste alusel hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed; jätta kambrite raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt. Viru Vangla direktor täpsustas kehtestatud piiranguid 19. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/46. Viru Vangla direktor pikendas piiranguid 30. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/49 ja 13. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/52. Viru Vangla direktor otsustas 27. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/55 lõpetada alates 29. aprillist 2020 jalutuskäikudele saatmise piirangud (v.a karantiinis ja isolatsioonis olevatele vangidele), samuti lubati kauplusest osta kaupu, mis ei eelda külmkapis hoidmist ega ole kiiresti riknevad, muus osas jätkati varem kehtestatud piirangute kohaldamist. Viru Vangla direktor otsustas 18. mai 2020. a käskkirjaga nr 1-1/60 lõpetada piirangute kohaldamise (v.a karantiini- ja isolatsiooniosakondades viibivate vangide suhtes), kehtima jäeti üksnes spordisaali ja -väljakute kasutamise keeld.

Viru Vangla direktor kohaldas eelmainitud käskkirjadega piiranguid tulenevalt asjaolust, et Vabariigi Valitsus kehtestas 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga.

10.

Haldusakti õiguspärasust hinnatakse haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lõike 2 teine lause). Ka üldkorralduste kui haldusaktide õiguspärasust hinnatakse nende andmise ajal teada olnud olukorra, ohuprognoosi, teaduslike teadmiste ja sel ajal olemas olnud tõrjemeetmete pinnalt. Meetme sobivuse test ei nõua meetme 100% efektiivsust. Ajas on teadmised koroonaviirusest muutunud ning praeguseks ajaks on teada oluliselt rohkem kui

3-21-42

kriisi tekkimise alguses. Samas ei muuda täiendavad andmed prognoosidel põhinevaid otsuseid õigusvastaseks. Seega kui ajaliselt hiljem on vastustaja teatud piirangud lõpetanud, ei tähenda see vältimatult, et algselt nende piirangute kohaldamine oli õigusvastane.

11.

Viru Vangla direktor on mainitud käskkirjades viidanud tol hetkel nii Eestis kui mujal maailmas kättesaadavatele avalikele andmetele COVID-19 haiguse kohta. Muu hulgas on vangla lähtunud Terviseameti ja Maailma Terviseorganisatsiooni soovitustest. Samuti on vangla arvesse võtnud teadusartiklites avaldatud teavet, sh seda, et viirust võivad edasi kanda ka ilma sümptomiteta inimesed. Vangla on selgitanud, et vaja on minimeerida COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku võimalus vanglas ning kaitsta seeläbi nii kinnipeetavate kui vanglateenistujate tervist. Vangla märkis, et ohu vähendamiseks on vajalik inimeste otsekontaktide ja viirusega saastunud pindadega kokkupuute vältimine. Vangla hinnangul oli suur oht, et viiruse levik toimub just kambrist väljaspool. Vangla tõi esile, et vanglas viibib väga palju riskirühma kuuluvaid kinnipeetavaid, kelle puhul viirusesse nakatumine võib osutuda eluohtlikuks. Vangla lisas, et järgib valitsuse ja Terviseameti juhiseid ning hindab jooksvalt piirangute jätkuva kohaldamise vajadust.

12.

Kohtu hinnangul on vastustaja eelmainitud käskkirjades piisavalt põhjendanud piirangute kohaldamise vajadust ning tegu on tol hetkel teada olevaid andmeid arvestades asjakohaste põhjendustega. Puudub kahtlus, et piirangute kohaldamiseks esines ülekaalukas avalik huvi – vanglatöötajate ja kinni peetavate isikute elu ning tervise kaitse. Seega esines piirangute kohaldamiseks ja nende jätkamiseks legitiimne eesmärk. Kohus ei kahtle, et piirangute kohaldamine tekitas kaebajale ebamugavusi, kuid nagu öeldud, tuli avalikku huvi viiruse leviku tõkestamiseks ning isikute elu ja tervise kaitsmiseks pidada kaalukamaks. Kohus nõustub vanglaga, et kõnealused käskkirjad on õiguspärased. Kohus käsitleb alljärgnevalt lähemalt kaebaja poolt vanglale ette heidetud tegusid piirangute kohaldamisel.

13.

Avatud osakonnas viibival kinnipeetaval peab olema võimalus oma osakonnas liikuda vähemalt neli tundi päevas (VangS § 8 lõige 1 ja justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 8 lõige 1). Vastavalt VangS § 55 lõikele 2 võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas.

VangS § 8 lõige 2 sätestab: „Vanglateenistus võib põhjendatud vajaduse korral kambreid või osakondi lukustada või kinnipeetavaid ajutiselt teistesse ruumidesse paigutada käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Erandi tegemise otsus tuleb teha kirjalikult.“ VangS § 41 lõige 2 sätestab: „Kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.“

Tartu Ringkonnakohus on selgitanud, et vangla julgeolek mõistena hõlmab vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgimise, samuti vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse tagamise (31. augusti 2021. a otsus asjas nr 3-20-1367, p 20).

Piirangute kehtestamise käskkirjades põhjendas vastustaja piirangute kehtestamist vajadusega kaitsta nii kinnipeetavate kui ka vanglaametnike elu ja tervist. Sellisena on vastustaja käskkirjad

3-21-42

kambrisse lukustamise ja kambrivälise liikumise (sh värskes õhus jalutamise) keelamise osas kooskõlas VangS § 41 lõikega 2 ja § 8 lõikega 2, st vastustaja otsustas piirangute kehtestamise vangla julgeoleku mõistega hõlmatud õigushüvede kaitsmiseks.

Käskkirjade andmise aja seisuga ei saa kaebaja kambrisse lukustamist ja kambrivälise liikumise (sh värskes õhus jalutamise) õiguse piiramist pidada kaebaja suhtes ebaproportsionaalseks. Piirangute kehtestamise otsustamisel ei ole vastustajale etteheidetav oluliste asjaolude arvestamata jätmine, lähtumine ebakohastest kaalutlustest ega mõnele asjaolule ilmselgelt ebaõige kaalu omistamine. Kohus on vangla põhjendusi nende piirangute kehtestamiseks käsitlenud juba praeguse otsuse punktides 9, 11 ja 12. Kohus osutab täiendavalt, et vastustaja on esile toonud, et viirus võib olla nakkav ka peiteajal, mistõttu tuli käsitleda potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida lähikontaktide ja ka viirusega nakatunud pindade kaudu, kuivõrd viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi. Oht nakatunud inimeste tervisele ja elule on reaalne. Eriti ohtlik on viirus riskirühmadele, sh HI-viiruse kandjatele (ca 12% kinnipeetavatest) ja C-hepatiidi kandjatele (ca 30% kinnipeetavatest). Lisaks on vanglates eakaid kinnipeetavaid, samuti teisi kroonilisi haigusi põdevaid kinnipeetavaid. Nendel asjaoludel leidis vastustaja põhjendatult, et tavapärase kinnipidamisrežiimi tingimustes ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust ega välistada kokkupuudet ametnikega, kes kujutavad samuti võimalikku nakkusohtu. Samuti ei olnud võimalik täielikult vältida vangi kokkupuudet nakatunud pindadega. Seega oli suur oht, et viiruse levik toimub just kambrist väljaspool, mistõttu võis iga vangi käsitleda potentsiaalse ohuna teisele isikule. Sellises olukorras lasub riigil haldusorgani kaudu positiivne sekkumiskohustus, mis seisneb inim- ja pindkontaktide välistamises, mis võivad ohustada isikute elu ja tervist. Teiste meetmete hulgas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise ärajätmine aitab kaasa kontaktide vähendamisele teiste isikutega ja ka viirust kanda võivate pindadega. Vastustaja on õigesti märkinud, et elu ja tervise kaitse kohustus kaalub oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õigus perekonnaelule). See tingib vajadusel selliste subjektiivsete õiguste piiramise (nt jalutuskäik, kokkusaamised), mille piiramata jätmine võib otseselt soodustada viiruse levikut. Vastustaja selgitusel takistas kinnipeetavate igapäevase värskes õhus viibimise jätkamist vajadus vältida kinnipeetavate omavahelisi kontakte ja kontakte vanglaametnikega. Saatmisteekond ja jalutusboks või jalutusala oleks tulnud pärast iga saatmist desinfitseerida, mis oli küll võimalik, kuid võtnuks ametnikelt liigselt aega. Ametnikke oli vaja rakendada ümberkorralduste tegemiseks ja töö toimimise tagamiseks ning vangidele hädavajalike teenuste osutamiseks. Samuti rakendas vastustaja leevendusmeetmeid, jättes kambrites raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt ning pakkudes lisatoitu. Lisaks oli kaebajal võimalik kambrivälise liikumise võimaluse (sh jalutuskäikudel käimise võimaluse) puudumist kompenseerida kambris liikumisharjutuste tegemisega. On tõsi, et leevendusmeetmed ei saanud asendada osakonnas vabalt liikumist ja värskes õhus viibimist, kuid vähemalt osaliselt need siiski kompenseerisid eelmainitud õiguste piiramisest tingitud heaolutunde vähenemist ja suhtlemisvabaduse piiramist. Vangla on püüdnud leida mõistlikku tasakaalu vastanduvate huvide ja õiguste vahel. Samuti on oluline see, et vangla taastas jalutuskäigud nii ruttu, kui viirusest tingitud olukord seda võimaldas, s.o 29. aprillil 2020. Seega on vangla arvestanud vajadusega tagada esimesel võimalusel kinnipeetavatele tunniajane jalutuskäik värskes õhus.

14.

VangS § 24 lõike 1 kohaselt on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. VSKE § 31 lõike 1 järgi toimub lühiajaline kokkusaamine vangla territooriumil kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas vanglateenistuja järelevalve all. VSKE § 31 lõike 2 kohaselt eraldatakse kinnipeetav ja

3-21-42

temaga kokkusaamisele tulnud isik (edaspidi kokkusaaja) kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas klaasist vaheseinaga. VSKE § 37 lõige 1 sätestab, et enne lühiajalisele kokkusaamisele lubamist kontrollitakse kokkusaaja isikusamasust isikut tõendava dokumendi alusel, tutvustatakse kokkusaajale kokkusaamise korda ning tehakse kokkusaajale ettepanek anda kokkusaamise ajaks hoiule asjad, mis ei ole kinnipeetavale lubatud. VSKE § 37 lõike 2 järgi otsitakse enne ja pärast kokkusaamist kinnipeetav ja kokkusaaja läbi.

VangS § 24 lõike 11 punktide 2 ja 4 kohaselt keeldutakse lühiajalise kokkusaamise loa andmisest, kui kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda ja/või kui kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu.

Nagu kohus eespool viitas, siis on kohtupraktikas asutud seisukohale, et vangla julgeoleku mõiste hõlmab muu hulgas kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse tagamise.

Kuna kinnipeetav on lühiajalise kokkusaamise ajal kokkusaamisele tulnud isikust klaasist vaheseinaga eraldatud, oli seeläbi nendevaheline risk viiruse levitamiseks minimaalne. Samas tuleb arvestada vangla kohustustega vabadusest kokkusaamisele tulnud isiku isikusamasust kontrollida ning temaga vestelda ja ta läbi otsida. Samuti tuli vanglal kinnipeetav läbi otsida. Sellises olukorras esines tõsiseltvõetav risk viiruse levikuks. Lisaks tuli vanglal arvestada sellega, et lühiajalise kokkusaamise toimumiseks oli kinnipeetaval vaja vanglaametniku saatel liikuda vangla sees kokkusaamiskohta ja tagasi kambrisse. Sellega aga kaasnesid riskid ja probleemid, mida kohus juba selgitas eespool. Esines oht, et viirus levib kambrist väljaspool inimeste otsekontaktide ja saastunud pindade kaudu. Olukorra tegi keeruliseks teadmine, et viirust võivad levitada ka sümptomiteta inimesed ja et viirus võib pindadel elujõulisena püsida kaua aega. Erilist kaitset vajasid riskirühma kuuluvad kinnipeetavad. Vanglal ei olnud sellist ressurssi, et tagada igakordselt saatmisteekonna ja kokkusaamiskoha desinfitseerimine. Lühiajaliste kokkusaamiste keelamine oli proportsionaalne meede kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse tagamiseks. Lühiajaliste kokkusaamiste ärajäämist leevendas võimalus suhelda lähedastega telefoni ja kirja teel.

15.

VangS § 28 lõike 1 järgi on kinnipeetaval õigus telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Vastavalt VSKE § 51 lõikele 2 võimaldatakse kinnipeetaval telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas.

Viidatud käskkirjadest nähtuvalt võimaldati kinnipeetavatel helistada vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele. Kohtule esitatud kaebaja telefonikõnede väljavõttest perioodi 16. märts 2020 kuni 18. mai 2020 kohta nähtub, et kaebaja on saanud vaidlusalusel perioodil helistada enamasti kaks korda nädalas. Sageli on kaebajal võimaldatud ühe päeva jooksul teha mitu telefonikõnet ning kõned on olnud kuni 25 minuti pikkused. Seega on vangla võimaldanud kaebajal perioodil 16. märts 2020 kuni 18. mai 2020 piisaval määral helistada. Asjaolu, et kaebaja võis enne piirangute kohaldamist saada rohkem helistada, ei muuda vangla tegevust õigusvastaseks, sest vangla on siiski jälginud, et kaebaja saaks vähemalt õigusaktides ette nähtud miinimummahus helistada.

16.

Vastavalt VangS § 48 lõikele 1 võib kinnipeetav osta oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud.

3-21-42

Kaebaja on küll ette heitnud, et ta ei saanud piirangute kohaldamise ajal vangla poest osta asju, kuid pole täpsustanud, milliste asjade ostmise järele tal vajadus oli.

Kinnipeetavad on riigi ülalpidamisel ja kõik hädavajalikud asjad tagab neile vangla. Vangla poest asjade ostmine on täiendav võimalus, kuid reaalselt selleks tungiv vajadus puudub.

Vanglal on kohustus tagada, et kinnipeetav saaks toitu, mis katab tema elutegevuseks vajaliku toidutarbe ning rahuldab optimaalse toiduenergiavajaduse ja minimaalse mikrotoitainete (vitamiinid ja mineraaltoitained) ja valguvajaduse (vt sotsiaalministri 31. detsembri 2002. a määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 1 lõige 2). Kaebaja ei ole väitnud, et vangla ei oleks talle taganud piisavalt ja õigusaktidega kooskõlas olevat toitu. Viru Vangla direktori 19. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/46 punkti 5 viimases lauses on kirjas, et vangid said piirangute kohaldamise ajal iga päev lisatoitu. Seega puudus kaebajal vajadus osta vangla poest ise toitu. Kuna kaebajal puudus vajadus vangla poest toidu ostmise järele, polnud tal ka tarvidust kasutada vangla külmikut. Kaebaja pole väitnud, et vangla antud toit oleks eeldanud külmikus hoidmist.

Viru Vangla on 17. märtsi 2020. a käskkirjas nr 1-1/45 ja 19. märtsi 2020. a käskkirjas nr 1-1/46 märkinud, et vangla tagab kinnipeetava taotluse alusel hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed. Seega ei saa tõele vastata kaebaja väide, et puudus võimalus n-ö humanitaarabi (sh tasuta seepi) saada. Kaebaja pole väitnud, et ta oleks vanglalt hädavajalikke asju palunud, ent poleks saanud. Lisaks on vangla osutanud, et 23. märtsil 2020 võimaldati V-hoones paiknevatel kinnipeetavatel, sh kaebajal, erakorraliselt teha sisseoste kauplusest, et kinnipeetavad saaksid soetada esmavajalikke asju. Seega on vangla võtnud piisavalt meetmeid, et tagada kinnipeetavatele hädavajalike asjade saamise võimalus.

Lisaks viitab kohus sellele, et vangla poest sai alates 27. aprillist 2020 uuesti hakata ostma kaupu, mis ei nõudnud külmkapis hoiustamist ega olnud kiiresti riknevad. Seega on vangla teinud pingutusi, et taastada kaupluse töö nii ruttu ja sellises ulatuses, mis oli viiruse leviku olukorda arvestades mõistlikult võimalik.

17.

VangS § 50 lõike 1 kohaselt peab kinnipeetav hoolitsema oma isikliku hügieeni eest. VangS § 50 lõike 2 järgi võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš.

Vangla selgitas, et V-hoones, kus kaebaja paiknes, on igas kambris pesemisvõimalused, st kambris on dušš ja kraanikauss. Vangla kinnitusel said kinnipeetavad sooja vett kasutada vähemalt kolm korda päevas. Seega oli kaebajale tagatud piisav võimalus oma hügieeni eest hoolitseda, sh oli tagatud juurdepääs soojale veele.

18.

Eeltoodud asjaoludel ei ole alust pidada kaebaja suhtes eelnevalt käsitletud piirangute kohaldamist ülemääraseks ega inimväärikust alandavaks. Kuigi piirangute mõju tuleb pidada ajas kumuleeruvaks, ei ületanud piirangute kestus praegusel juhul lävendit, millest alates oleks piirangud muutunud õigusvastaseks sõltumata avaliku hüve kaalukusest, millest lähtudes piirangut kohaldati. Vastustaja tegevusest piirangute kehtestamisel ja pikendamisel nähtub, et vangla jätkuvalt kaalus piirangute vajalikkust ning epidemioloogilise olukorra paranemisel ja viiruse kohta uute andmete ning kaitsevahendite lisandumisel loobus järk-järgult piirangute kohaldamisest. Kaebaja ei ole väitnud, et piirangud oleks pidanud tühistama varem või et piirangute mõju oleks nende kohaldamise kestuse tõttu muutunud kaebaja suhtes piinavaks. Ka kohtule ei ole nende asjaolude esinemine äratuntav. Täiendavalt viitab kohus, et ka väljaspool

3-21-42

vanglat kehtisid eriolukorra väljakuulutamise tõttu olulised piirangud ning ka vabaduses viibivad isikud ei saanud enam harrastada paljusid tegevusi, millega nad olid seni harjunud, või ei saanud neid teha soovitud mahus. Ulatuslikke piiranguid pidid viiruse leviku tõkestamiseks ning inimeste elu ja tervise kaitse tagamiseks taluma kõik ühiskonnaliikmed.

19.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vanglale kaebaja poolt ette heidetud tegevusi ei saa pidada õigusvastaseks. Täitmata on seega vähemalt üks eeldus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ning kohus ei pea seetõttu vajalikuks kontrollida ülejäänud eelduste täidetust. Kuna puudub alus Viru Vangla vastu esitatud hüvitamiskaebuse rahuldamiseks RVastS § 7 lõike 1 ja § 9 lõike 1 järgi, jätab kohus kaebuse rahuldamata.

20.

HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kohus vabastas kaebaja kaebuse esitamise eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest. Riigilõiv, mille tasumise kohustusest kohus kaebaja vabastas, jääb riigi kanda (HKMS § 118 lõige 3). Kaebaja muud võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)