2-20-5567/86 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. august 2022

Tsiviilasja number

2-20-5567

Tsiviilasi

AS-i HRX hagi Andres Otsa vastu võlgnevuse

väljamõstmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

24 020 eurot 98 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 20. jaanuari 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andres Otsa apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

Andres

Otsa

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Maarika

Kutser

Vastustaja

(hageja):

AS

HRX

(registrikood

10117789), lepinguline esindaja vandeadvokaat Triin

Väljaots

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Andres Otsa apellatsioonkaebus

osaliselt.

2. Tühistada Viru Maakohtu 20. jaanuari 2022. a

otsus ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

3. Menetluskulude jaotuse määrab maakohus

lõpplahendiga.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS HRX (hageja) esitas 14. aprillil 2020 hagi Andres Otsa (kostja) vastu võlgnevuse 19 893

euro 16 sendi ja sissenõutavaks muutunud viivise 4127 euro 82 sendi väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 7. novembril 2016 töölepingu (I kd, tl 13–17), millega

kostja võeti tähtajatult tööle autojuht-ekspediitori ametikohale. Hageja andis kostja valdusse

töösõitude korraldamiseks auto ning kütusekaardi, mida kostja võis kasutada talle usaldatud

auto tankimiseks töösõitude tegemise eesmärgil.

Hageja avastas 31. juulil 2017, et kostja kasutab talle usaldatud kütusekaarti hageja tahte

vastaselt ning on selle arvelt rikastunud 18 836 euro 31 sendi (lisandub käibemaks) võrra.

Kostja tunnistas hagejale samal päeval, et oli kasutanud talle väljastatud kütusekaarti vääralt

ning lubas omatarbeks võetud kütuse hinna kinni maksta. Pooled sõlmisid suulise

müügilepingu, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale omatarbeks tangitud kütuse eest

21 412 eurot 73 senti. Hageja väljastas kostjale müügiarve nr 17700410 (I kd, tl 28). Kostja

kinnitas arve kättesaamist ning arvetingimustega nõustumist oma allkirjaga. Arve

maksetähtajaks oli 9. september 2017. Kokku laekus hagejale 1519 eurot 57 senti, s.o 1. augustil

2017 400 eurot ning 1. septembril 2017 275 eurot 82 senti ja 843 eurot 75 senti. Hageja lõpetas

21. septembril 2017 kostjaga töölepingu ning nõudis arve tasumist.

Kostja väide, et suulise kokkuleppe alusel oli hageja lubanud võtta kütusekaardiga tööle sõiduks

oma sõiduautole igakuiselt 60 liitrit kütust kuus, on ebaõige. Kostja töötasust tehtud

kinnipidamised on õiguspärased ja seaduslikud, need olid kostjaga eelnevalt kooskõlastatud.

Broneering ei tõenda, et kostja oleks broneeringus märgitud kuupäevadel välismaal käinud.

Isegi kui kostja oli välismaal nendel kuupäevadel, siis kinnitas kostja ise, et talle usaldatud

kaarti võis kasutada ka keegi kolmas isik. See ei vabasta kostjat vastutusest. Väljastatud

kütusekaart oli mõeldud vaid kostjale ja seda võis kasutada ainult kostja.

Kütuse müügilepingu sõlmimist tõendab ka kostja 31. juulil 2017 antud kirjalik kinnitus, et ta

oli tekitanud hagejale olulise kahju ning lubas selle hüvitada. Kogumis sama kuupäeva arvega,

mille kostja allkirjastas, nähtus ka kirjalikust kinnitusest kostja tahteavaldus saadud kütuse eest

tasumiseks. Tunnistaja A.A. kinnitas, et hageja ja kostja vahel saavutati kokkulepe nii kütuse

koguses, kui ka maksumuses, mis nähtusid arvelt (II kd, tl 42 pöördel).

Asjaolu, et kostja oli hagejalt arvel märgitud ulatuses kütust saanud, nähtus kostjale esitatud ja

tema poolt 31. juulil 2017 allkirjastatud arvelt (I kd, tl 28). Arvelt nähtus, et see oli esitatud

kostjale diisli eest perioodidel 17. november – 30. detsember 2016 ja 1. jaanuar 2017 – 26. juuli

2017. Arvel toodud kütuse maht nähtus ka kostjale 31. juuli 2017. a kohtumisel esitatud kadude

tabelist (I kd, tl 18–26). Kostja ei ole tõendanud, et ta sai tegelikult väiksemas koguses diislit.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja väitel tunnistas kostja 31. juulil 2017, et oli kasutanud

kütusekaarti vääralt ning lubas oma tarbeks võetud kütuse kinni maksta. Sel hetkel ei olnud

hageja veel esitanud kostjale arvet nr 1770410 ega öelnud kütuse kogust ja summat, mille

hüvitamist ta nõuab. Hageja arve ei vasta raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg 2 nõuetele.

Tööle asudes oli kostjal kohaliku juhi Erik Gasatškoga kokkulepe, et omatarbeks võib ettevõtte

kütusekaardiga võtta tööl käimiseks kütust 60 liitrit kuus. Kostja möönis, et võis mõnikord seda

kogust ületada, kuid mitte rohkem kui 40 liitri võrra kuus. Kostja pidaski seletuskirja kirjutades

silmas, et võttis igas kuus lubatust rohkem umbes 40 liitrit, s.o 9 kuu peale kokku umbes 360

liitrit kütust. Seega ei saa kostja seletuskirjale tuginedes eeldada, et kostja on nõustunud tema

poolt kahju tekitamisega summas 21 412 eurot 73 senti ja lubanud selle hüvitada.

Hagiavalduse (I kd, tl 18–26) järgset arvestust ega selgitust, kuidas need summad kujunenud

on, ei ole kostjale varem esitatud. Arve anti kostjale üle peale 17. augustit 2017 ning

üleandmisel võeti kostjalt allkiri selle kohta, et ta on arve kätte saanud. Allkirja andmine ei

tõenda, et kostja oleks arvega nõustunud. Ebaõige on ka hageja väide, et pooled leppisid kokku

arve tasumise tähtajas 9. september 2017.

Hageja pidas kostja töötasust ebaseaduslikult kinni maksed, milleks kostja ei andnud

nõusolekut (töölepingu seadus (TLS) § 78 lg 1). Hageja on kokku ilma kostja nõusolekuta

pidanud kostja töötasust kinni 1519 eurot 57 senti. Ainuüksi asjaolu, et kostja ei pöördunud

tema töötasust kinnipeetud summade osas töövaidluskomisjoni või kohtusse, ei tähenda, et

poolte vahel oleks selleks kokkulepe olnud.

Hageja poolt hagiavalduses esitatud andmed on vastuolulised. Arvelt ei nähtu, kui suure diisli

kogusega on tegemist, ühikuna on märgitud „kord“ ja koguseks „1“. Hageja ei ole tõendanud

kostja poolt hagejale kahju tekitamist hagis märgitud summas. Hageja arvestusest ei ole

võimalik aru saada, kuidas kahjusumma on kujunenud.

Hageja arvestuse järgi on kostja võtnud kütust ka ajavahemikul 25. jaanuarist – 1. veebruarini

2017, kuid tegelikult viibis kostja sel ajal puhkusereisil Tenerifel, mida tõendab Tez Touri

broneering. Seega ei saanud kostja samal ajal talle antud kaardiga kütust välja võtta. Oli

juhuseid, kus kostjale väljastatud kaardiga tankisid ka teised autojuhid.

Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid vastastikuseid tahteavaldusi vahetanud lepingu

sõlmimiseks ja saavutanud olulistes tingimustes kokkuleppe. Ainuüksi see, et hageja koostas ja

andis kostjale üle arve, mille kättesaamist kostja kinnitas allkirjaga, ei saa samastada

pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega ja selle põhjal ei saa väita, et pooled

oleksid saavutanud kokkuleppe. Seega ei saa nõustuda hagejaga, et omapoolse allkirja

andmisega müügiarvele kinnitas kostja toimunud tehingut. Kuna kostja ei ole teostanud

hagejale ühtegi ülekannet, ei saa väita, et kostja asus täitma suulise lepinguga võetud kohustusi.

Tunnistaja A.A. kinnitas, et igapäevaselt auto kilometraaži ei fikseeritud ja kao arvestamisel

lähtuti tavapärasest kütusekulust. Eeltoodu on oletuslik ja ei näita reaalset kütusekulu. Hageja

tabelis esitatu ei vasta tõele ka seetõttu, et selle järgi esines perioode, kus kogu tangitud kütus

on arvestatud kaona. Jääb arusaamatuks, kuidas oli üldse võimalik sõidukiga tööd teha ilma

selleks kütust tarbimata.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 20. jaanuari 2022. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõlgnevuse 19 893 eurot 16 senti ja viivise 4127 eurot 82 senti. Maakohus jättis jõusse

Viru Maakohtu 17. aprilli 2020. a kohtumäärusega hagi tagamise abinõuna hageja kasuks

seatud käsutamise keelumärke kostja ja Merike Otsa ühisomandis olevale kinnisasjale, millega

keelati kostjal kinnisasja käsutamine. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning tagastas

hagejale tunnisajatasu katteks 9. novembril 2020 makstud 104 eurot 40 senti.

Kostja ei ole piisavalt tõendanud oma väidet ühes kuus omatarbeks lubatud 60 liitri kütuse

tankimise kohta. Sellise kokkuleppe võimalikkust on kategooriliselt eitanud tunnistajana üle

kuulatud A.A., samuti ei pidanud sellist kokkulepet võimalikuks oma kirjalikus seletuses

Andrus Oldermann (I kd, tl 188). Tunnistaja B.B. ütlused selles küsimuses ei ole

usaldusväärsed, kuivõrd samasugune nõue sarnastel asjaoludel on hageja esitanud B.B. vastu

tsiviilasjas nr 2-20-5571, kus vastuväitena on esitatud sama argument.

Kostja väidet, et oli lubatud kasutada kütust isikliku sõiduauto tarbeks, ei kinnita ka tõenditena

esitatud kütusekaardi detailne väljavõte ja tanklas tehtud pildid (I kd, tl 190, 191). Puudub

mõistlik alus pidada piltidel olevaks isikuks kedagi teist peale kostja. Väljavõtet ja pilte

kõrvutades nähtub, et 21. juulil 2017 kell 15.06 on tangitud kütusekaardiga kütust 107,75 liitrit

ning juba neli päeva hiljem 25. juulil 2017 kell 15:30 on tangitud kütuse koguseks 138,43 liitrit.

Tankimistega ühtivatelt piltidelt nähtub, et sõidukiteks ei ole kaubikud ega veoautod, seega

tarbis kostja kütust oma tarbeks. Juba nimetatud kahe tankimisega (kokku 246,18 liitrit) on

kostja ületanud väidetavalt lubatud omatarbimise kogust 186,18 liitri võrra. Maakohus ei

pidanud usutavaks, et kostja ei mäletanud, et ta sel kuul oli juba korra võtnud isiklikuks tarbeks

kütust. Samuti nähtub, et ainuüksi juulis 2017. on 18-l päeval kostjale usaldatud kaardiga

tangitud 33 korda kokku 3044,03 liitrit kütust. Tunnistaja A.A. ütluste kohaselt hakatigi

tankimisi uurima seetõttu, et tangitud kogused läksid väga suureks, sealjuures tangiti rohkem,

kui tööautode kütusepaagid mahutasid.

Hageja ja tunnistaja A.A. on veenvalt selgitanud, et kadu tehti kindlaks mitte üksnes sõiduki

keskmise kütusekulu järgi, vaid selleks võrreldi autode läbisõite, küsiti kolmest tanklast pildi-

ja videomaterjal ning pandi need kokku kütusemüüjalt saadud kütusekaardi kasutamisega.

Sedasama kinnitab oma kirjalikus seletuses ka tehnikajuht A. Oldermann, kes kütusekao

kindlakstegemisega tegeles (I kd, tl 188–189). Tunnistaja A.A.i sõnade kohaselt olid hageja

jaoks kaalukaks tõendiks just tanklast saadetud fotod (II kd, tl 42 pöördel). Maakohus pidas

tõenäoliseks, et just pildi- ja videomaterjal võimaldas tuvastada kuupäevad ja kellaajad, mil ei

tangitud kütust töösõidukitesse ning see seletab ka, miks esines perioode, kus kõik kütus oli

märgitud kaoks. On usutav, et hagejal kui tööandjal oli võimalik välja arvutada töösõidukite

keskmine kütusekulu vastavalt läbitud vahemaadele ja sõidukite läbisõidule, võrreldes teiste

ettevõtte sõidukite keskmise kütusekuluga. Kostja etteheide tankimiste nimekirja koostaja

mittemärkimise või allkirja puudumise kohta on arusaamatu. Tegemist on ettevõtte

sisedokumendiga, millele seadus ei ole kehtestanud vorminõudeid.

Kohtul ei ole tabeli selguse ja ülevaatlikkuse osas kahtlusi. Ebaõige on kostja märkus

kahjusuuruse ebaselguse kohta. Kostja ei ole arvestanud, et summa 18 864 eurot 27 senti on

kujunenud perioodil 2. jaanuarist 2017 – 26. juulini 2017, kuid sinna lisandub kadu perioodil

17. novembrist 2016 – 30. detsembrini 2016 summas 2548 eurot 45 senti, kokku 21 412 eurot

72 senti, mis vastab arvel nr 1770410 märgitud summale.

Kostja vastuväited tarbitud kütuse kogusele on esmakordselt esitatud alles kohtumenetluses

ning on paljasõnalised. On ebatõenäoline, et transpordifirmas oleks lubatud igal töötajal kütet

ilma aruandluskohustuseta omatarbeks tankida. Omatarbimise lubamine toob ettevõttele

raamatupidamislikult kaasa nii aruandluskohustuse, kui ka maksukohustuse, mis ei pruugi olla

ettevõtte huvides.

Lepingu kohta käivate sätete kohaldamiseks tuleb tuvastada, et poolte tegelikuks vastastikuseks

tahteks oli sõlmida just see leping. Hageja väitel sõlmisid pooled kostja omatarbeks tangitud

kütuse mahule suulise müügilepingu. Kohtule on esitatud kostja poolt 31. juulil 2017

allkirjastatud seletuskiri, kus kostja tunnistab kütusekaardi vääralt kasutamist ja hagejale olulise

kahju tekitamist. Samuti on kostja nõustunud kahju hüvitamisega maksegraafiku alusel.

31. juuli 2017. a kuupäeva kannab ka hageja arve nr 1770410 kütuse maksumuse kohta. Hageja

on selgitanud, et kuigi arvel oli maksetähtaeg määratud, lepiti kokku arve tasumises osade

kaupa kuni võlgnevus saab tasutud.

Maakohus leidis, et praegusel juhul on müügilepingu sõlmimiseks poolte tahte

kindlakstegemisel tegemist erineva olukorraga, võrreldes tavapärase müügilepinguga, kuivõrd

väidetav müügilepingu objekt kütus on kostja poolt juba enne lepingu sõlmimist kätte saadud.

Sisuliselt on kostja andnud esimesena oma teoga võlaõigusseaduse (VÕS) § 20 lg 1 tähenduses

aktsepti lepingu sõlmimiseks. VÕS § 9 lg 2 kohaselt loetakse sellisel juhul leping sõlmitud

ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, seega praegusel juhul hetkest, kui hagejale oli

selgunud kütuse kogus, mille kostja oli hageja tahte vastaselt omastanud. Aktseptina saab

käsitleda ka kostja seletuskirjas väljendatud tahet kahju hüvitamiseks. Tunnistaja A.A.i

selgituste kohaselt oli mõlema poole eesmärgiks probleem lahendada ning hagejal puudus

kahtlus, et pooled said 31. juuli 2017. a kokkusaamisel kokkuleppele, et kütus hüvitatakse

kütusemüügina, mille kohta esitab hageja kostjale kui ostjale arve.

Kostja vastuargument, et tema seletuskirjas ei ole nimetatud kahju suurust, ei ole müügilepingu

sõlmimisel määrava tähtsusega, kuivõrd VÕS § 208 kohaselt võivad pooled müügilepingu

kehtivalt sõlmida ka ilma ostuhinna suuruses või selle määramise viisis kokkulepet saavutamata

(VÕS § 26 lg 1 ja § 28). Sellisel juhul ei muutu tasunõue sissenõutavaks enne, kui tasu suurus

on selgunud.

Kostja ei ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks ta arvas, et tema töötasust kinnipeetud

summaga on tema võlgnevus hageja ees tasutud ning rohkem hageja arvet tasuda ei tule. Ei ole

eluliselt usutav, et kostja eeldas, et määrab ise kütuse eest tasutava summa. Juhul kui kostjal oli

teine arusaam omistatud kütuse kogusest, siis oli tal võimalus hagejale vastuväiteid esitada,

kuid kohtule ei ole esitatud tõendeid, et ta oleks seda enne kohtumenetlust teinud.

Isegi kui kostja nõustus hüvitama kütust oluliselt väiksemas koguses ja summas, siis ka selline

hüvitamise kokkulepe oleks tähendanud seda, et kostja tasub saadud kütuse eest, mis on

omakorda tõlgendatav kui suulise müügilepingu sõlmimine. Kostja ei ole kordagi välja toonud,

millisele teistsugusele kokkuleppele jõudsid pooled 31. juuli 2017 kohtumisel.

Kostja ei ole tõendanud, et arve oleks koostatud hiljem, kui arvel märgitud kuupäeval.

Määravaks ei ole, et arvel puudub A.A.i allkiri, kuivõrd arve koostaja on ettevõtte esindajana

juba arve allkirjastanud, mistõttu puudus ettevõtte juhil vajadus seda omakorda allkirjastada.

Arve vastab RPS § 7 lg 2 nõuetele, selle koostaja määrab ise detailsuse astme, peamine on, et

pooltele oli selge, mille eest on arve esitatud. Hagejal ei olnud keelatud vormistada kütuse

hüvitamist kütuse edasimüügina ning selle eest kostjale arve esitada. Hageja väide, et hagejale

ei võinud olla lepingu sõlmimisel teada kostja majanduslik olukord, on usutav. Hagejal oli alust

eeldada, et kui kostja oli 21 412 euro 73 sendi väärtuses omastatud kütuse kasvõi osaliselt edasi

müünud, siis omas ta vahendeid ka hageja nõude tasumiseks.

Kostja vastuväide, et hagejal puudus õigus kahju tasaarvestamiseks kostja töötasust, ei ole

käesolevasse menetlusse nõudena esitatud ning seega ei kuulu hindamisele ja lahendamisele.

Tagantjärgi esitatud väide, et kostja ei olnud töötasust kinnipidamistega nõus, ei ole tõendatud

ning ei päde, kui kostja ei ole enne hagiavalduse kohtusse esitamist esitanud hagejale

vastuväidet ja/või seaduses sätestatud tähtaja jooksul kaebust töövaidlusi lahendavale organile.

Hageja nõuab kostjalt seadusjärgset viivist tasumata põhinõudelt 19 893 eurolt 18 sendilt alates

arve sissenõutavaks muutumisest perioodil 10. septembrist 2017 kuni 13. aprillini 2020 summas

4127 eurot 82 senti (I kd tl 32). Kostja ei ole hageja viivisenõudele vastuväiteid esitanud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid. C.C. ülekuulamist

tunnistajana taotles hageja, seega puudus kostjal vajadus taotleda sama isiku ülekuulamist

tunnistajana. Tunnistaja ei ilmunud kohtusse. Tunnistaja A.A. väitis, et kohalikul juhil ei olnud

õigust töötajatega kokkuleppeid omatarbeks kütuse tankimise kohta sõlmida, kuid tunnistaja ei

saanud olla kindel, et selliseid kokkuleppeid ei tehtud. Andrus Oldermanni seletust (I kd, tl 188)

ei saa käsitleda tõendina, sellest ei ole aru saada, kas see on koostatud Andrus Oldermanni või

Andres Lehe poolt, kuna dokument on allkirjastamata ja puudub võimalus identifitseerida, kes

tegelikult küsimustele vastas. Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kostja tunnistaja

B.B. ütlused ja pidas neid ebausaldusväärseteks ainuüksi põhjendusel, et B.B. vastu on esitatud

sarnastel asjaoludel nõue tsiviilasjas nr 2-20-5571.

Kütusekaardi väljavõte ega tanklas tehtud pildid ei tõenda kostja poolt kütuse kasutamist oma

tarbeks. Hageja poolt esitatud piltidel ei ole näha isiku nägu, samuti ei nähtu sealt ka sõiduki

tankimist ning võimalik ei ole kindlaks teha sõiduki registrimärki.

Maakohus tugines tunnistaja A.A. ütlustele, et tangitud kogused läksid väga suureks ning tangiti

rohkem kui tööautode kütusepaagid mahutasid. Sealjuures ei ole hageja esitanud andmeid selle

kohta, kui palju mahutasid kostja kasutuses olevate sõidukite kütusepaagid, kui suur oli

kütusekulu, kui suur oli päevas läbitud vahemaa jne. Kuna kõigil sõidukitel on olemas GPS-

seadmed, digitaalne juhikaart, mis fikseerib juhi tööaja jms, oli hagejal võimalik täpselt välja

arvutada, kui palju kilomeetreid kostja ühes kuus läbis, palju selleks kütust kulus ning palju

reaalselt on kütust võetud ning sellest lähtuvalt on võimalik arvestada ka kütuse kadu.

Maakohus leidis, et tunnistaja A.A. selgitas veenvalt, et kui leitakse viga, siis minnakse ajas

tagasi ning seetõttu hakatigi võrdlema varasemaid perioode ning küsiti tanklatelt

tõendusmaterjali.

Maakohus

on

jätnud

tähelepanuta

tunnistaja

A.A.i

tsiviilasjas

nr 2-20-5571 antud ütlused, mille kohaselt vaadati kütuse kasutamine igakuiselt üle. Seega

esineb tunnistaja ütlustes vastuolu.

Hageja on esitanud teadlikult valeandmeid, väites, et ta soovis välistada politseisse pöördumist.

Tegelikult pöördus hageja kohe peale kostjaga töösuhte lõpetamist politseisse ja tegi

kuriteoteate KarS § 201 lg 1 alusel. Kuna menetlus venis, puudus kostjal varasemalt võimalus

tsiviilasjas selle kohta tõendite esitamiseks. Kostja pöördus 24. jaanuaril 2022 Viru

Ringkonnaprokuratuuri poole taotlusega saada infot seoses kriminaalmenetlusega ning

25. jaanuaril 2022 väljastati kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrus, mille kohaselt

lõpetati 18. veebruaril 2020 menetlus kriminaalasjas nr 17740000137 kostjale esitatud

kahtlustuses, kuna kuriteokoosseis ei leidnud tõendamist. Kostja palub võtta nimetatud määrus

tsiviilasja materjalide juurde. Hageja esitas hagiavalduse kohtusse alles seejärel, kui sai teada,

et menetlus kriminaalasjas lõpetati.

Kostja on kogu menetluse jooksul väitnud, et 31. juuli 2017. a kohtumisel paluti temalt üksnes

seletuskirja. Seletuskirjas ei ole kostja nimetanud omastatud kütuse kogust ega selle väärtust,

seega ei ole saavutatud kokkulepet olulistes tingimustes. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse norme leides, et seletuskirja kirjutamisega on tegemist VÕS § 9 lg 2 tähenduses

pakkumusele nõustumise andmisega. Samuti on ebaõige kohtu viide, et VÕS § 208 kohaselt

võivad pooled müügilepingu kehtivalt sõlmida ka ilma ostuhinna suuruses või selle määramise

viisis kokkulepet saavutamata, kuna see ei ole käesolevas asjas kohaldatav. Pooled ei ole

tekitatud kahju hüvitamises selgelt väljendatud kokkulepet saavutanud. Ainuüksi asjaolu, et

kostja tunnistas kahju tekitamist ja lubas selle hüvitada, ei tähenda, et kostja oleks nõustunud

hageja poolt nõutud koguse ja summaga.

Kostja ei nõustunud arvel märgitud summaga, avaldas seda ka hagejale ja keeldus arve

tasumisest. Seadus ei sätesta arve vaidlustamise korda ega vormi.

Maakohus jättis põhjendamatult arvesse võtmata kostja vastuväited selle kohta, et kuna

esimesel töötasust kinnipidamisel 17. augustil 2017 ei olnud märgitud arve numbrit, siis on

usutav, et see arve esitati alles pärast seda kuupäeva. Hageja ei ole esitanud ühtegi veenvat

selgitust selle kohta, miks esialgu töötasu kinnipidamisel arve numbrit ei märgitud. Samuti ei

osanud tunnistaja A.A. selgitada, miks arvel puudub tema allkiri. Maakohus ei saanud võtta

tõendina arvesse A. Oldermanni ütlusi, kuna sellest ei nähtu vastuste andja isik. Õige ei ole ka

kohtu seisukoht, et koostatud arve nr 1770410 vastab RPS § 7 lg 2 nõuetele, kuna arve koostaja

määrab ise, mis detailsusega see koostatakse. Arvelt ei kajastu isegi tangitud kütuse liitrid,

selgusetu on, mida tähendab ühikuna „kord“.

Maakohus on jätnud tähelepanuta Tez Tour broneeringu, millega kostja soovis tõendada, et

kuigi hageja arvestuse järgi on kostja võtnud kütust ajavahemikul 25. jaanuarist – 1. veebruarini

2017, ei saanud kostja seda teha, kuna tegelikult viibis ta sel ajal puhkusereisil Tenerifel.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Kostja ei tõendanud oma väidet, et omatarbeks oli lubatud 60 liitri kütuse tankimine. Tunnistaja

C.C. kohtusse kohale mittetulemine seda ei tõenda. Kostja ei esitanud ühtegi dokumentaalset

tõendit ega taotlust oma väite tõendamiseks mõne muu tunnistaja ülekuulamiseks. Kostja väide,

et tunnistaja A.A. ei olnud kindel omatarbeks sõlmitud kokkulepete olemasolu kohta, ei ole

õige. Tunnistaja väitis istungil kindlameelselt, et „omatarbeks oma autosse eraldi kokkulepet ei

ole“. Samuti ei olnud A.A.i ütluste kohaselt antud volitusi sõlmida taolisi kokkuleppeid

madalama astme juhtidel, s.h C.C.l.

Puudub alus, mis viitaks A. Oldermanni e-maili, kui tõendi ebausaldusväärsusele. Sealt nähtub

saatja ja saaja. Õige on maakohtu seisukoht, et S. O. ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks.

Maakohtu otsus ei rajane vaid tõenditena esitatud fotomaterjalil või tangitud kütuse tabelil, vaid

see rajaneb menetlusse esitatud tõendite kogumile. Tõendite hulgas on kostja poolt omakäeliselt

kirjutatud ülestunnistus kütusekaardi väära kasutamise kohta, toonase hageja juhi A.A.i ütlused,

A. Oldermanni kirjalik seletus, tasumiseks väljastatud müügiarve koos kostja allkirjaga jt.

Lisaks sõlmitud suulisele müügilepingule ning omakäeliselt kirjutatud seletuskirjale, anti

kostjale 31. juulil 2017 allkirja vastu ka müügiarve nr 1770410, millel oli kajastatud ka

maksmisele kuuluv summa. Arvel on märgitud maksetähtaeg, arve summa ületab 10 korda

kostja igakuist töötasu. Keegi ei allkirjastaks sellist dokumenti, kui ei oleks arvel oleva sisuga

nõus. Seega on lepingu sõlmimine 31. juulil 2017 tõendatud.

Hageja palub jätta kriminaalmenetluse nr 17740000137 lõpetamise määruse tsiviilasja

materjalide juurde võtmata. Pole eluliselt usutav, et kostjale jäi kriminaalmenetluse lõpetamise

teade edastamata. Samuti pole eluliselt usutav, et menetlusalune isik ei tunne ise huvi tema

suhtes käimasoleva kriminaalmenetluse vastu. Seega kostja väide, et tal puudus võimalus tõendi

esitamiseks esimese astme kohtumenetluses ei ole veenvalt põhjendatud.

Asjaolu, mida hageja summade kinnipidamisel oma raamatupidamisse märgib, pole oluline.

See on arvestus eelkõige hageja enda jaoks. Samuti A.A.i allkirja puudumine arvel ei oma

menetluslikku kaalu nõudeõiguse tõendamisel kostja vastu. Hageja põhitegevuseks ei ole

kütuse müük oma töötajatele. Arvete väljastamise süsteemi loomisel ei arvestatud kütuse

müügiga ning selle tõttu on arvel märgitud ühiku all “kord”. Kütuse müügiarve oli esitatud

erandkorras.

Osalised laekumised arve nr 1770410 katteks ei toimunud kostja tahte vastaselt. Vastasel juhul

oleks kostja esitanud hagejale nõude, pöördunud töövaidluskomisjoni või kohtu poole.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Maakohus ei ole otsuse tegemiseks olulisi

asjaolusid välja selgitanud, maakohtu otsuse põhjendused on vastuolulised ning olulises

ulatuses on otsus põhjendamata, maakohus on asja menetlemisel rikkunud selgitamiskohustust

ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudusi kõrvaldada (tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 656 lg 1 p 5).

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks

eelmenetluse

staadiumis.

Ringkonnakohus

rahuldab

apellatsioonkaebuse

osaliselt

ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel.

Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga.

7. Vaidlust ei ole ringkonnakohtu menetluses maakohtu poolt tuvastatus, et hageja ja kostja

sõlmisid 7. novembril 2016 tähtajatu töölepingu, mille kohaselt asus kostja tööle autojuht-

ekspediitori ametikohale. Kostja võttis omaks hageja poolt tema kasutusse antud kütusekaardi

väära kasutamise ja olulise kahju tekitamise hagejale ning lubas kahju hüvitada. Hageja on

esitanud kostjale kütuse eest müügiarve nr. 1770410 summas 21412 eurot 73 senti ning kostja

on arve kätte saanud. Hageja on töölepingu kehtivuse ajal kahju hüvitamiseks kostja töötasust

kinni pidanud kokku 1519 eurot 57 senti.

Hageja leiab, et tema ja kostja vahel on sõlmitud suuline müügileping kostja poolt enda tarbeks

kasutatud kütuse osas. Kostja eitab müügilepingu sõlmimist.

TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et hageja nõude

õiguslikuks aluseks on müügilepingust tulenev ostuhinna tasumise nõue VÕS § 208 lg 1 alusel.

Hageja nõue kostja vastu tugineb kostjapoolsele kütusekaardi ebaõigele kasutamisele.

TLS § 15 lg 5 järgi peab töötaja hoiduma tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustusi

täita või kahjustavad tema või teiste isikute elu, tervist või vara. Kostja ei ole menetluses

vaielnud vastu sellele, et ta võis mõnel kuul talle antud kütusekaardi limiiti ületada (I kd, tl

121). Kostja on kahju tekitamist hagejale ka kirjalikus selgituses tunnistanud. Poolte vahel

puudub vaidlus selles, et kostja kui hageja töötaja on oma lepingujärgseid kohustusi rikkunud.

Ka maakohus ise on tuvastanud, et hagejapoolsed kinnipidamised kostja töötasust on tehtud

kahju hüvitamiseks. Maakohus on otsuse p-s 31 leidnud, et käesolevas asjas on kohtu hinnangul

kõige olulisem see, et pooled said kokkuleppele tekitatud kahju hüvitamises. Otsuse p-s 25

käsitleb maakohus lepingujärgset müügihinda, p-des 27jj käsitleb maakohus hagejale tekitatud

kahju suurust.

Iseenesest ei ole küll välistatud, et töölepingu pooled sõlmivad lisaks töölepingule ka muid

kokkuleppeid, kuid praegusel juhul puudub asja materjalide põhjal igasugune alus järeldada, et

pooled soovisid sõlmida lisaks töölepingule ka kütuse müügilepingu. Ainuüksi tekitatud kahju

väidetavas suuruses arve esitamine kostjale ei tõenda kostja tahet sõlmida hagejaga

müügileping. Seega on hageja nõue suunatud lepingujärgse kohustuse (lojaalsuskohustuse)

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

8. Hageja kui tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb kontrollida, kas on täidetud

kahju hüvitamise nõude üldised eeldused, arvestades ka TLS §-des 72 ja 74 sätestatud

piiranguid (vt Riigikohtu 11. veebruari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-2497, p 23jj).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole hageja nõuet nõuetekohaselt menetlenud, hageja

nõude eelduste täitumist hinnanud ning on jätnud eelmenetluse ülesanded täitmata.

Asja materjalide põhjal saab järeldada, et maakohus on samaaegselt menetlenud hageja nõuet

sarnastel asjaoludel teise kostja vastu (tsiviilasjas nr 2-20-5571). Pooled on oma erinevates

seisukohtades ka teisele tsiviilasjale tuginenud. Iseenesest võib kohus kuulata tunnistajaid küll

ära ühes menetluses ja võtta ülakuulamise protokoll TsMS § 251 lg 2 alusel teise asja juurde,

kuid praeguses asjas jääb kohtuistungite protokollidest (I kd, tl 174jj; II kd, tl 42jj)

arusaamatuks, missuguses tsiviilasjas on kohus menetlustoimingu läbi viinud. Kohtuistungi

protokollid on pealkirjastatud tsiviilasja numbriga 2-20-5567, samas on viidatud, et kohus

vaatab läbi hageja nõuet kostja vastu tsiviilasjas 2-20-5571. Nimetatud tsiviilasjas on kostjaks

aga B.B.. Kohtunikupoolsetest kirjadest toimikus (nt I kd, tl 155jj, mis puudutavad mõlema

kohtumenetluse toimumise aega) ei ole võimalik aru saada, milliseid praeguses tsiviilasjas

olulisi asjaolusid on silmas peetud.

Ringkonnakohus leiab, et kui kohus tugineb teises tsiviilasjas läbi viidud menetlustoimingule,

peab see selgelt ja arusaadavalt olema kajastatud ka tsiviilasja materjalides.

9. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Kostja on terve menetluse käigus vaielnud vastu hageja kahjunõude suurusele. Maakohus on

ringkonnakohtu hinnangul jätnud nõuetekohaselt välja selgitamata, kas ja kui suur kahju on

hagejale tekkinud (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128).

Hageja on esitanud kostjale antud kütusekaardi kasutamise väljavõtte (I kd tlk 18-26). Hageja

tunnistaja A.A.i väitel on tegemist hagejapoolse hinnanguga (I kd, tl 42). Kostja on menetluses

vastuväitena hagile leidnud, et kui järjestikustel päevadel lugeda kogu tangitud kütus kaoks,

siis jääb arusaamatuks, kuidas oli kostjal üldse võimalik tööd teha. Maakohus on jätnud kostja

vastuväited tähelepanuta.

Maakohus on sisuliselt hageja väidete ning tunnistaja A.A.i ütluste alusel jõudnud järeldusele,

et kadu tehti kindlaks mitte üksnes sõiduki keskmise kütusekulu järgi, vaid selleks võrreldi

autode kilometraaže, küsiti kolmest tanklast pildi- ja videomaterjal ning pandi need kokku

kütusemüüjalt saadud kütusekaardi kasutamisega. Ühtegi võrdluse aluseks olevat tõendit

(kostja töögraafikut, kui palju peaks keskmiselt kuluma sõidukile kütust vms) kohtule esitatud

ei ole. Tehnikajuht A. Oldermanni kirjalikust selgitusest seda ei tulene (I kd, tl 188jj). Samas

leidis maakohus 13. oktoobri 2021 istungil, et: „mida täpsemalt, kaardi nr jne, seda saab kohus

hinnata ts. asjas 2-20-5571 antud tunnistuse alusel.“ Missugune oli selle tunnistuse sisu,

tsiviilasjade materjalidest ega ka maakohtu otsusest ei selgu. Maakohtu istungil (II kd, tl 44jj)

leidis kohus, et vähemalt osa hageja poolt esitatust ei ole omavahel kooskõlas.

Kui kostja vaidleb vastu nõude suuruse kujunemisele (mh on kostja väitnud, et kütusekaart oli

tema puhkuse ajal firmas, kuna keegi pidi teda asendama), tuleb hagejal oma nõuet tõendada

kostja vastuväiteid arvestades.

Hagejal tuleb tõendada töölepingujärgse kahju hüvitamise nõude eelduste olemasolu. Pooled ei

ole tuginenud sellele, et nad oleksid sõlminud varalise vastutuse kokkuleppe TLS § 75 järgi,

töölepingu seadus lubab töötaja vastutuse osas sõlmida üksnes TLS § 75 tingimustele vastavaid

kokkuleppeid (vt Riigikohtu 28. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-16, p 11).

TLS § 72 järgi juhul, kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja

kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on

rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse TLS§-s 16 sätestatust.

10. Ringkonnakohtu arvates on maakohus jätnud olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded,

jättes piisavas ulatuses välja selgitamata poolte seisukohad oluliste asjaolude kohta

(TsMS § 392).

Kostja on ringkonnakohtule esitanud menetluses uue tõendi, Viru Ringkonnaprokuratuuri

kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määruse, mis on koostatud 18. veebruaril 2020.

Maakohtul tuleb asja uuel menetlemisel võtta selle tõendi vastuvõtmise suhtes seisukoht.

11. Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu

otsustada (Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke