1-10-9507/15 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-10-9507

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. november 2010. a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-9507 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Marina Lepiksoo Kohtuistungi toimumise aeg 15. november 2010. a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi M.Z-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 200 lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 26. augusti 2010. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann Prokurör Natalia Lebed

Süüdistatav M.Z

XXX elukoht XXXXXXX XXXXX X-XX, ei tööta,

varem 6 korda kriminaalkorras karistatud, viimati 19.12.2008 Harju Maakohtu poolt KarS § 330 järgi 1 aasta 1 kuu 22 päeva vangistusega, kinni peetud alates 13.05.2010 Kaitsja Vandeadvokaat Jugans Grossmann

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 26. augusti 2010. a otsus M.Z-i suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 19. novembril 2010. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

2(3) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 26. augusti 2010. a otsusega lühimenetluses tunnistati M.Z süüdi ja

karistati KarS § 199 lg 2 p 9 järgi 1 aasta vangistusega ja KarS § 200 lg 2 p 4 järgi 3 aasta

vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku

võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus 13. mai 2010. a.

2. KarS § 200 lg 2 p 4 järgi tunnistati M.Z süüdi selles, et ta varem vargusi toime pannud

isikuna, 9. mail 2010. a Tallinnas XXXXXXXX X-XX asuvas oma vanaemale Z. Š. kuuluvas

korteris kasutas tema suhtes füüsilist vägivalda, mille käigus röövis temalt 550 krooni. Vanaema

vastupanu mahasurumiseks kägistas M.Z teda ühe käega kaelast ning teise käega sulges tema suu ja nina kuni vanaema hakkas teadvust kaotama ja raha tema peost maha kukkus. KarS § 199 lg 2 p 9 järgi tunnistati M.Z süüdi süstemaatilises varguste toimepanemises. 12. märtsil 2010. a ja 5. mail 2010. a varastas ta vanaema korterist kullast käekellad kokku 6000 krooni

väärtuses ning 11. mail 2010. a Tallinnas Punaselt tänavalt S. M. kuuluva jalgratta 1499 krooni väärtuses.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes taotleb M.Z-i karistamisel piirduda

eelvangistuses viibitud ajaga ning ülejäänud vangistusest vabastada ta KarS § 74 lg 2 alusel tingimisi. Apellatsiooni motiivide kohaselt pani M.Z kuriteod toime selletõttu, et ta on narkosõltlane.

Kuid ta soovib narkootikumide tarvitamisest loobuda ning minna sellekohasele ravide. Ta on veendunud, et suudab narkosõltuvusest vabaneda ning seega ei pane enam toime uusi kuritegusid. Vanglas ei ole võimalik läbida narkosõltuvusest vabanemise ravi. Kannatanu Z. Š. avaldas kohtus, et ta on lapselapsele andestanud ning soovib, et süüdistatav saaks tingimusliku karistuse. Samasugusel seisukohal oli kaitsja maakohtu istungil, kuid kohtuotsuses puudub absoluutselt motiveering kohtu poolt valitud karistuse liigi kohta. Kohus ei ole motiveerinud, miks ta on valinud karistuseks ainult

vangistuse ning miks kohus ei ole nõus sellega, et mõistetud vangistust osaliselt mitte pöörata täitmisele.

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid esitatud apellatsiooni ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist, prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Oma seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

5.1 Kohtukolleegium rõhutab esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema

astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt

sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid.

Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, so arvestanud süü suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest.

3(3)

5.2

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsiooni väitega, et M.Z-i karistamisel reaalse vangistusega on kohus läinud vastuollu KarS § 56 lg 2 sätetega. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhjendama. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et nimetatud säte kohustab

otsuses põhjendama vangistuse, kui äärmise abinõu kohaldamist alternatiivse sanktsiooni korral.

Samuti seda, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik ja kohus ei pea karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama (näiteks otsustes nr 3-1-1-14-02 ja 3-1-1-138- 04). Käesolevas kriminaalasjas karistusliigi valikut ei ole, sest R. Dimitrijevile inkrimineeritud raskema kuriteo, so KarS § 200 lg 2 sanktsioon näeb ette karistusena vangistuse kolmest kuni viieteistkümne

aastani. Vaatamata sellele on kohus kohtuotsuse 8-ndal leheküljel märkinud, et ta ei jaga kaitsja seisukohta jätta mõistetud karistus täitmisele pööramata ning on põhjendanud M.Z-ile reaalse

vangistuse mõistmist. Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata.

Seega ei nõustu kohtukolleegium kohtule tehtud etteheitega, et ta ei ole M.Z-i karistusest tingimisi vabastamise ebaotstarbekust motiveerinud.

5.3 Kaitsja taotleb ringkonnakohtult M.Z-ile mõistetud kolmeaastase vangistuse KarS § 74 alusel osaliselt kohaldamata jätmist ning määrata, et ärakandmata vangistus jätta tingimisi täitmisele

pööramata. Kohtukolleegium ei pea sellise taotluse rahuldamist võimalikuks, sest see ei ole kooskõlas karistusseaduse sätete, valitseva kohtupraktika ega Riigikohtu seisukohtadega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-99-06 märkinud, et KarS §-de 73 või 74

esimestest lõigetest lähtuvalt osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele

ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, so igal juhul vaid kuudes vältava

lühivangistusena (nn šokivangistusena). Valides süüdlase täieliku tingimusliku karistusest vabastamise ja karistuse kandmisest osalise vabastamise vahel, tuleb mõistetud karistusest täielikku

vabastamist pidada reegliks ja karistuse osalist ärakandmist erandlikuks. Karistuse teatud osa

kohesele ärakandmisele määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus, otsustanud süüdlase

karistusest vabastamise, leiab siiski, et katseaja toime võiks konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast vangistus ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on see seotud. Seega võib šokivangistuse kohaldamist pidada põhjendatuks, kui kohus jõuab veendumusele, et kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades ei ole põhjendatud pikaajalise reaalse vangistuse kohaldamine, kuid karistuse eripreventiivse eesmärgi

saavutamiseks on teatud karistuse osa kohene ärakandmine vajalik. Kohtupraktika kohaselt rakendatakse seda karistusliiki eeskätt esmakordselt kohtu all olevate noorte süüdistatavate suhtes.

Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et M.Z on varem 6 korda kohtu poolt karistatud, sealhulgas korduvalt vangistusega. Ta viibib vangistuses alates 13. maist 2010. a., so 6

kuud. Tegemist on narkomaaniga, kes paneb jätkuvalt toime uusi kuritegusid. Neid asjaolusid

arvestades ei pea kohtukolleegium M.Z-i mõistetud vangistusest täielikult ega osaliselt tingimisi vabastamist võimalikuks.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju

Maakohtu 26. augusti 2010. a otsus M.Z-i suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Meelika Aava Ivi Kesküla Malle Preimer