2-21-15494/88 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht

17. august 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-15494

Tsiviilasi

X avaldus laste suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ja lõpetatud osas ainuhooldusõiguse

saamiseks või alternatiivselt otsustusõiguse saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11. märtsi 2022. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (ema) X (end. X) (isikukood XXXXXXXXX),

riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Oleg

Matvejev

Puudutatud isik (laps) U (isikukood XXXXXXXX)

Puudutatud isik (laps) A (isikukood XXXXXXXXXX)

Puudutatud isik (laps) W (isikukood XXXXXXXXX)

Puudutatud isik (laps) Q (isikukood XXXXXXXXX)

Puudutatud isikute (laste) riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson

Puudutatud isik (isa) F (isikukood XXXXXXXXX)

Lääne-Harju vald (Lääne-Harju Vallavalitsuse kaudu)

Tallinna linn (Kesklinna Valitsuse kaudu)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu X 14. juunil 2022 esitatud tõendid (abielutõend, Harju Maakohtu

11. novembri 2020. a tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-20-9436 ja X arveldusarve

väljavõte).

2. Tühistada Harju Maakohtu 11. märtsi 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-15494 ning

teha uus määrus, millega rahuldada X avaldus.

3. Lõpetada osaliselt X ja F ühine hooldusõigus U, W, A ja Q suhtes. Anda X-le üle

ainuhooldusõigus U, W, A ja Q viibimiskoha määramise, hariduse, huviringide ja

tervise küsimustes ning varahooldusõiguse osas.

4. Rahuldada X määruskaebus.

5. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda

ning riigi õigusabi korras määratud esindajate menetluskulud riigi kanda.

6. Saata

määrus

jõustumisest

arvates

kümne

päeva

jooksul

Tallinna

Perekonnaseisuametile hooldusõiguse andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

2 (10)

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (avaldaja, ema) esitas 1. oktoobril 2021 Harju Maakohtule avalduse, milles palub

lõpetada avaldaja ja F (isa) (koos vanemad) ühine hooldusõigus U (laps I), A (laps II) W (laps

III) ja Q (laps IV) (koos lapsed) suhtes ja anda laste ainuhooldusõigus üle avaldajale.

Alternatiivselt palus avaldaja anda avaldajale üle laste hooldusõigus laste viibimiskoha (sh

reisimise), hariduse, vara ja tervise küsimustes.

Avalduse kohaselt kasvatab avaldaja oma nelja last üksi. Vanemate kooselu lõppes ca kaks

aastat tagasi. Isa ei ela oma lastega koos ega hoolitse nende eest peaaegu üldse. Isa on viimastel

kuudel ca kaks korda kuus lühiajaliselt lapsi külastanud. Isa on kasutanud laste suhtes nii

füüsilist kui vaimset vägivalda. Vanemad lapsed on näinud, kuidas isa on kasutanud füüsilist

vägivalda ema suhtes.

Isa ei tee avaldajaga koostööd lapsi puudutavates küsimustes. On esinenud olukordi, kus

avaldajal ei ole õnnestunud saada isa nõusolekut last puudutavates hädavajalikes ja

kiireloomulistes küsimustes nagu näiteks laste elukoha registreerimine ja elukoha aadressi

muutmine. Ka on esinenud erimeelsusi laste lastaia koha valikul. Selline olukord ei ole

kooskõlas laste huvidega. Kuivõrd vanemad ei suuda pingete ja erimeelsusteta laste

hooldusõiguslike küsimuste osas otsuseid teha, on põhjendatud ühise hooldusõiguse

lõpetamine.

Kuna avaldajal on neli last ja ta kasvatab neid üksi, siis vajab ta tõesti mõnikord laste eest

hoolitsemisel abi. Avaldajal on tugiisik, kes leidis talle ja lastele sobiva korteri. Avaldaja

hinnangul ei ole erieestkoste seadmine põhjendatud.

2. Lastele määratud esindaja leidis, et avalduse rahuldamine on laste huvidega kooskõlas. Isa

ei osale laste elus ja ema kasvatab lapsi üksi. Isa on ema väidetel teadlik pere kolimisest, kuid

ei anna elukoha registreeringu muutmiseks nõusolekut. Isa ei maksa lastele elatist. Lastega

esindajal kontakti saada ei õnnestunud, kuna lapsed on äärmiselt ülemeelikud. Esindaja

hinnangul on emal probleeme lastele piiride seadmisel. Ema vajab laste kasvatamisel täiendavat

abi ja tuge, sest emal on lastekaitsetöötaja selgituste kohaselt olulisi probleeme laste elu

korraldamisel.

3. Lääne-Harju vald (Lääne-Harju Vallavalitsuse kaudu) ei toetanud avaldaja avaldust

vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse avaldajale üle andmiseks.

Lääne-Harju vald toetas avaldaja alternatiivset avaldust vanemate ühise hooldusõiguse

osaliseks lõpetamiseks ja hooldusõiguse avaldajale üle andmiseks laste viibimiskoha

määramise õiguse ja varahooldusõiguse osas. Lääne-Harju vald palus kohtul kaaluda

erieestkoste seadmist laste hariduse ja tervise küsimuste üle otsustamiseks ja määrata

erieestkostjaks avaldaja ja laste elukohajärgne kohalik omavalitsus.

Lääne-Harju valla töötajatel on olnud mitmeid kokkupuuteid perega, mille käigus on selgunud,

et vanemate omavahelised suhted on pingelised. Nende omavaheline suhtlus on minimaalne

3 (10)

ning omavahel ei vahetata lastesse puutuvat olulist infot. Avaldaja on valla lastekaitsetöötajale

avaldanud, et isa on lapsi löönud. Käesoleval ajal teeb ema kohaliku omavalitsusega koostööd

ja laste olukord on turvaline. Samas jätkuvad konfliktid laste vanemate vahel. Avaldaja on

võtnud vallaga ühendust seoses probleemiga, et isa ei anna nõusolekut laste registreerimiseks

avaldaja ja laste uude elukohta Tallinnas.

Lääne-Harju valla esitatud asjaolude kohaselt on isa olnud vanemate abielu ajal ema ja laste

suhtes emotsionaalselt, füüsiliselt, majanduslikult ja vaimselt vägivaldne. Ema ja laste

sotsiaalsed suhted on olnud isa poolt äärmiselt piiratud ja kontrollitavad, mis on takistanud

avaldaja ja laste vaba liikumist, laste kognitiivsete ning sotsiaalsete oskuste arengut ning

avaldaja võimalust pöörduda abi saamiseks perevõrgustiku või kohaliku omavalitsuse poole.

Kuigi avaldaja ja isa enam koos ei ela, on isa jätkanud avaldaja ja laste emotsionaalset ja

vaimset väärkohtlemist. Isa on tunginud avaldaja vanemate elukohta, mille tõttu on kohale

kutsutud ka politsei. Isa ei ole pärast lahkuminekut avaldajat ega lapsi toetanud.

Lääne-Harju valla hinnangul ei ole avaldaja toimetulekuoskused lastega piisavad. Avaldaja

ootused kohalikule omavalitsusele ja teistele abistajatele on suured, kuid avaldaja ise on võtnud

endale pigem passiivse hoiaku. Kohaliku omavalitsuse hinnangul ei tule avaldaja üksi laste

kasvatamise ja nende vajaduste rahuldamisega toime.

4. Tallinna linn (Kesklinna Valitsuse kaudu) ei toetanud avaldaja avalduse rahuldamist, kuna

see ei vasta laste huvidele ja vajadustele.

Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna hinnangul ei ole vanemate ühise

hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud, kuna vanematel ei ole käesoleval hetkel erimeelsusi

hooldusõiguslikes küsimustes. Erimeelsus laste elukoha registreerimise osas on nüüdseks

lahenenud ning laste elukoha andmed on registreeritud ema elukoha aadressile. Kui tulevikus

peaks tekkima vanemate vahel erimeelsusi hooldusõiguslikes küsimustes, on võimalik

vanematel pöörduda kohtusse ühekordse otsustusõiguse saamiseks. Ema vajab alaealiste laste

kasvatamisel kõrvalist tuge ja abi, mistõttu suunatakse perekond Tallinna Perekeskuse

pereteenistuse teenusele.

5. Isa ei esitanud kohtule oma arvamust.

Esimese astme kohtu määrus

6. Harju Maakohus jättis 11. märtsi 2022. a määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse

rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi korras

määratud esindajate kulud, mis jäid riigi kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine laste

viibimiskoha määramise õiguse osas põhjendatud. Lapsed elavad koos emaga. Menetluses

esiletoodud asjaoludest ei nähtu, et vanematel oleks selles osas vaidlusi. Vanematel on olnud

erimeelsusi laste elukoha registreerimise küsimuses. Hetkel on laste elukoht registreeritud

emaga samale aadressile ning vaidlust selles küsimuses ei ole. Seega on laste harilik

viibimiskoht vanemate üksmeelsel otsusel ema juures. Lastel on emaga vaieldamatult lähedane

ja usalduslik suhe, kuid see ei tähenda, et isa suhe lastega oleks vähem tähtis või isa ei sobiks

laste hooldusõigust teostama. Samas peab olema täielikult välistatud igasugune vägivaldsus

vanemate vahel, sh sõnalised konfliktid. Käesoleval ajal elavad vanemad eraldi ja neid

asjaolusid, mis varem põhjustasid vanemate omavahelisi tülisid, enam ei ole.

Samuti leidis maakohus, et põhjendatud ei ole lõpetada vanemate ühine hooldusõigus laste

haridusküsimustes. Menetluses ei ole teavet selle kohta, et vanematel oleks käesoleval ajal

erimeelsuseid laste lasteaia valiku ja lasteaias käimisega seotud küsimustes, samuti kooli

valikuga seonduvas.

4 (10)

Maakohus asus seisukohale, et põhjendatud ei ole lõpetada ka vanemate ühine hooldusõigus

laste terviseküsimustes. Siiani ei ole ühise hooldusõiguse teostamise tõttu jäänud lahendamata

ükski laste tervisega seonduv oluline küsimus. Ei ole usutav, et pärast käesolevas

kohtumenetluses asja arutamist hakkaks isa ühise hooldusõiguse teostamisel laste tervist

kuidagi kahjustama.

Laste varahooldusõiguse küsimuse osas leidis maakohus, et vanemate ühise varahooldusõiguse

lõpetamine oleks ennatlik. Isalt on lastele elatis välja mõistetud kohtuotsusega ja kohtule

esitatud teabest nähtuvalt ei anna isa oma lastele ülalpidamist. Avaldajal on võimalik pöörduda

kohtuotsusega kohtutäituri poole. Samuti on võimalik avaldajal taotleda täitemenetluse kestel

elatisabi. Varahooldusõigusega seotud muude kohustuste rikkumist ei ole kohtus esile toodud.

Kokkuvõtvalt märkis maakohus, et vastuolude tekkimisel on vanematel võimalik konkreetses

asjas pöörduda kohtusse põhistatud taotlusega perekonnaseaduse (PKS) § 119 alusel

otsustusõiguse saamiseks.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

7. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega avaldus rahuldada.

Maakohus on jätnud välja selgitamata laste parimad huvid. Maakohus ei selgitanud välja ega

uurinud, kas isa kasutas laste suhtes füüsilist ja vaimset vägivalda. Kuna asja materjalidest

nähtuvalt on isa kasutanud korduvalt vägivalda laste suhtes, siis on põhjendatud ühise

hooldusõiguse lõpetamine.

Maakohus rikkus oluliselt hagita menetluse uurimispõhimõtet, jättes täielikult arvestamata

lastele määratud esindaja ja eestkosteasutuse seisukohad. Maakohus jättis arvestamata asjaolu,

et isa ei olnud kohtumenetluses aktiivne, avaldas korduvalt ükskõikset suhtumist kohtu, laste ja

teiste menetlusosaliste suhtes. Isa käitumine näitab ilmselgelt seda, et ta ei soovi ja ei ole

suuteline ühist hooldusõigust teostama. Vanemate suhted on sedavõrd pingelised, et nad ei

suuda ühist hooldusõigust teostada. Sellises olukorras on põhjendatud lõpetada vanemate ühine

hooldusõigus ja anda otsustusõigus laste viibimiskoha, hariduse, lasteaia, huviringide,

varahoolduse ja tervise küsimustes üle avaldajale.

8. Lastele määratud esindaja toetas esitatud määruskaebust. Maakohus ei ole eestkosteasutuse

poolt tuvastatud faktide kohta seisukohta võtnud. Maakohus jättis arvestamata, et isa ei olnud

kohtumenetluses aktiivne, avaldas korduvalt ükskõikset suhtumist kohtu, laste ja teiste

menetlusosaliste suhtes. Isa käitumine näitab ilmselgelt seda, et ta ei soovi ja ei ole suuteline

ühist hooldusõigust teostama. Maakohus ei ole lahendi tegemisel lähtunud laste huvidest. Isa ja

ema suhted on sedavõrd pingelised, et nad ei suuda üheskoos hooldusõigust teostada. Sellise

isa puhul tuleb ühine hooldusõigus lõpetada ja anda üle otsustusõigus laste viibimiskoha,

hariduse, lasteaia, huviringide, varahoolduse ja tervise küsimustes emale.

9. Lääne-Harju vald (Lääne-Harju Vallavalitsuse kaudu) toetas esitatud määruskaebust.

Maakohus on jätnud laste parimad huvid välja selgitamata. Maakohus rikkus oluliselt

uurimispõhimõtet, jättes arvestamata eestkosteasutuse ja lastele määratud esindaja seisukohad.

Isa ei ole aktiivselt menetluses osalenud ega näidanud välja huvi oma laste hooldusõigust

teostada. Sellest järeldub, et isa ei soovi oma laste suhtes hooldusõigust teostada.

Samas leidis Lääne-Harju vald jätkuvalt, et ema toimetulekuoskused lastega ei ole piisavad.

Lääne-Harju vald on varasemas seisukohas palunud kohtul kaaluda erieestkoste seadmist, kuid

selle osas maakohus vaidlustatud määruses seisukohta võtnud ei ole.

10. Tallinna linn (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) toetas esitatud määruskaebust osaliselt,

leides, et hariduse ja tervise küsimustes ainuhooldusõiguse avaldajale üleandmine vastab laste

vajadustele. Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond selgitas, et pärast

5 (10)

vaidlustatud määruse tegemist avaldas ema, et laste dokumendid on isa käes. Isa keeldub

dokumente emale tagastamast. Ema selgitas, et lapsed on tihti haiged ja dokumendid on

vajalikud arsti visiidi jaoks. Ema sõnul helistab isa talle pidevalt ning käsib kohtusse

dokumentide esitamise lõpetada.

Isa keeldumine laste dokumentide emale tagastamisest ei ole laste huvides, kuna see võib

takistada arstiabi saamist, koolidesse vastu võtmist ja muid lastega seotud ametlike toimingute

tegemist. Isa ei ole näidanud initsiatiivi laste elus osalemiseks ning lastega seotud küsimustes

otsib temaga kontakti ema. Isa on näidanud välja ükskõiksust oma laste suhtes.

11. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja

määruskaebus rahuldada. Ringkonnakohus saab teha uue määruse, millega rahuldab avaldaja

avalduse vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja lõpetatud osas avaldajale

ainuhooldusõiguse üleandmiseks.

13. Avaldaja esitas 14. juunil 2022 uute dokumentaalsete tõenditena avaldaja abielutõendi,

Harju Maakohtu 11. novembri 2020. a tagaseljaotsuse tsiviilasjas nr 2-20-9436 ja avaldaja

arveldusarve väljavõtte, mida maakohtu menetluses ei esitatud. TsMS § 662 lg 3 järgi võib

määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Arvestades asja sisu on

esitatud tõendid asjassepuutuvad ja need tuleb võtta asja juurde (TsMS § 238 lg 1).

14. Kolleegiumi hinnangul rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust, mis tõi kaasa ebaõige

kohtulahendi.

15. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud isale menetlusdokumentide avalikul

kättetoimetamisel TsMS §-s 317 sätestatut. TsMS § 477 lg 9 järgi edastatakse hagita

menetluses

menetlusdokumendid

menetlusosalistele

kohtu

valitud

viisil

ning

menetlusdokumendid tuleb kätte toimetada üksnes juhul, kui see on seaduses ette nähtud.

Kolleegium leiab, et kuna avalduses on esitatud nõue isa vastu ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ning kohtul on praeguses vanema õigusi laste suhtes puudutavas asjas

TsMS § 558 lg 1 järgi kohustus vanemad ära kuulata, siis tuli isale vähemalt kätte toimetada

avaldus ja kohtukutsed.

15.1. Maakohus toimetas isale avalduse, menetlusse võtmise ja riigi õigusabi andmise

määrused ning kohtukutse 15. detsembri 2021. a ärakuulamisele kätte 25. novembri 2021. a

määruse alusel avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu (tl 54–55). Lisaks on

maakohus isale avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte toimetanud kohtukutse

5. jaanuari 2022. a ärakuulamisele (vt 15. detsembri 2021. a ärakuulamise protokoll, tl 60).

Kolleegium selgitab, et otsustus avalikustada dokumendid väljaandes Ametlikud Teadaanded

tuleb TsMS § 317 lg 1 kohaselt teha määrusega ning määrust on vajalik ka põhjendada selliselt,

et kõrgema astme kohus saaks vajadusel kontrollida, kas avaliku kättetoimetamise eeldused olid

täidetud. Selliseid sisulisi põhjendusi Harju Maakohtu 25. novembri 2021. a määrusest ei nähtu.

15.2. TsMS § 317 lg 1 p 1 järgi on avaliku kättetoimetamise esimene keskne eeldus see, et

kohtule ei ole teada, kus on menetlusosalise elu- või viibimiskoht. Praeguses asjas on maakohus

avaliku kättetoimetamise eeldusena proovinud 25. novembri 2021. a määruses nimetatud

menetlusdokumente kätte toimetada isa e-posti aadresside kaudu, millelt kättesaamise kinnitust

ei tulnud. Maakohtul ei õnnestunud menetlusdokumente kätte toimetada ka tähitud kirjaga

avalduses märgitud isa aadressil. Samas ei nähtu toimiku materjalidest, milliseid toiminguid on

maakohus ise teinud, selgitamaks välja isa elu- või viibimiskoht. Kolleegium selgitab, et kohus

peab tegema vajadusel ka ise järelepärimisi menetlusosalise viibimiskoha väljaselgitamiseks

(vt Riigikohtu 31. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-14, p 11). Seejuures on

6 (10)

Lääne-Harju vallavalitsuse lastekaitsetöötajal ja lastele määratud esindajal õnnestunud isaga

ühendust saada telefoni teel (vt tl 37 pöördel, 40, 53). Lisaks on laste riigi õigusabi korras

esindaja maakohtule korduvalt avaldanud isa telefoni numbri, mille kaudu on esindaja isaga

ühendust võtnud (tl 40, 53). Seega oli maakohtul olemas isa telefoni number, kuid maakohus ei

pidanud vajalikuks ise isaga ühendust võtta ning teda ärakuulamisele kutsuda või teda telefoni

teel ära kuulata. Maakohus on vaidlustatud määruses tuginenud vaid teiste isikute poolt

avaldatud asjaoludele.

Eelnevast tulenevalt ei teinud maakohus piisavalt toiminguid isa asukoha väljaselgitamiseks,

mistõttu ei olnud menetlusdokumentide (sh kohtukutse ärakuulamisele) kättetoimetamine

avalikult põhjendatud.

15.3. Ringkonnakohus kõrvaldas maakohtu rikkumise. Nimelt sai ringkonnakohus isaga kahel

korral ühendust telefoni teel (tl 139, 171). 29. juuni 2022. a telefonivestluse käigus selgitas

kohus tõlgi vahendusel isale tsiviilasja sisu ning kuna isik keeldus kohtule oma aadressi

avaldamisest, jäeti talle materjalid ringkonnakohtu kantseleisse. Samuti teavitas kohus laste

isale, et teda oodatakse 5. augustil 2022 kell 11.00 ärakuulamisele (tl 171). Isa ärakuulamisele

ei ilmunud. Seega on kohus teinud kõik võimaliku, et isa teaks vaidluse toimumisest ja selle

sisust ning saaks selle kohta arvamust avaldada.

16. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oluliselt rikkunud TsMS § 5 lg-st 3 ning § 477

lg-test 5 ja 7 tulenevat uurimispõhimõtet, jättes avaldaja nõuded ja nõuete aluseks olevad

asjaolud välja selgitamata.

16.1. Hooldusõiguse asju lahendatakse TsMS § 550 lg 1 p 2 järgi hagita menetluses, kus

kohaldub uurimispõhimõte. TsMS § 5 lg 3 ning § 477 lg-tes 5 ja 7 sätestatud uurimispõhimõtte

kohaselt on sellises menetluses kohtul kohustus selgitada välja asja lahendamiseks vajalikud

asjaolud. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et olukorras, kus vanema taotlused

jäävad kohtule ebaselgeks, peab kohus paluma vanemal ebaselgused kõrvaldada (Riigikohtu

22. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794/104, p 20.4). Kolleegiumi hinnangul on

maakohus jätnud asja lahendamisel need põhimõtted tähelepanuta.

16.2. Maakohus menetles avaldaja avaldust vanemate ühise hooldusõiguse täielikult

lõpetamise ja emale üleandmise nõudes, alternatiivselt ühise hooldusõiguse osaliselt lõpetamise

ja lõpetatud osas emale üleandmise nõudes. Kolleegiumi hinnangul oli avaldaja avaldus

ebaselge, sest sellest ei olnud võimalik aru saada, kas avaldaja soovib hooldusõiguse täielikult

või osaliselt lõpetamist või hoopis teatud küsimustes ühele vanemale otsustusõiguse andmist.

Seega tulnuks maakohtul esmalt välja selgitada avaldaja nõuded ning nende aluseks olevad

asjaolud.

16.3. Ringkonnakohus kõrvaldas maakohtu rikkumise, paludes avaldajal nõudeid täpsustada.

Samuti palus kohus välja tuua nõude aluseks olevad asjaolud (tl 137). Avaldaja täpsustas

14. juuni 2022. a menetlusdokumendis oma nõudeid ja nende aluseks olevaid asjaolusid.

Viidatud menetlusdokumendist tulenevalt on avaldaja esitanud nõude ühise hooldusõiguse

osaliseks lõpetamiseks ja lõpetatud osas avaldajale üleandmiseks, alternatiivselt soovib

avaldaja saada avalduses märgitud hooldusõiguse küsimustes otsustusõigust.

17. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oluliselt rikkunud ka TsMS § 442 lg-st 8

(koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2) tulenevat põhjendamiskohustust. Maakohus ei ole

analüüsinud avaldaja, kohalike omavalituste ja lastele määratud esindaja väiteid seoses isa

suhtumisega lastesse koos- ja lahuselu ajal. Kolleegiumi hinnangul võivad need väited

tõendatuse korral viidata asjaolule, et isa ei ole võimeline emaga hooldusõigust ühiselt

teostama.

18. Täpsustatud avalduse kohaselt palub avaldaja lõpetada vanemate ühise hooldusõiguse laste

viibimiskoha määramise, hariduse, huviringide, tervise ja varahooldusõiguse osas ning anda

7 (10)

talle nendes asjades üle ainuhooldusõigus. Alternatiivselt soovib avaldaja eelviidatud asjade

osas otsustusõiguse üleandmist.

19. Kolleegium märgib, et vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus,

mis tähendab PKS § 116 lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma

alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara

(varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud olulisi asju (otsustusõigus), samuti on

hooldusõiguslik vanem PKS § 120 lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus).

PKS § 118 lg 1 järgi peavad vanemad teostama lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täitma

hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui

vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus

PKS § 119 järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates

vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. Vanemate lahuselu

korral võib aga otsustusõiguse üleandmise asemel olla osal juhtudel vajalik vaadata vanemate

ühine hooldusõigus tervikuna üle ning muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki

vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline

õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse.

Selleks saab kohus PKS § 137 lg 1 alusel vanema nõudel ühise hooldusõiguse lõpetada ja anda

ühele vanemale ainuhooldusõiguse (vt ka Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-159-15, p 24).

20. Ema on esitanud oma esmase nõude PKS § 137 lg 1 alusel. PKS § 137 lg 1 esimese lause

kohaselt on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus

antaks talle osaliselt või täielikult üle, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt

lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada. Ema on avalduses

selgitanud, et kasvatab nelja last üksi ning isa ei osale laste kasvatamises. Isa ei tunne laste

vastu huvi ning ei suhtle nendega peaaegu üldse. Samuti ei toeta isa oma lapsi materiaalselt.

Vanemate vahel ei ole koostööd, et võtta üksmeelselt vastu otsuseid lapsi puudutavates

küsimustes.

20.1. Asja materjalidest nähtuvalt elavad vanemad alaliselt lahus ning ema on uuesti

abiellunud. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad

üldjuhul lapsega seotud olulisi asju PKS § 145 lg 1 järgi endiselt ühiselt. Kohtupraktikas on

leitud, et vanemate tõsised ja korduvad erimeelsused lapse kasvatamise küsimustes võivad

viidata sellele, et vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ei pruugi olla lapse huvides (vt

Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 20). Hooldusõiguse kuulumine

mõlemale vanemale ei tohiks takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist.

Ühise hooldusõiguse lõpetamisel saab arvestada mh asjaolu, et vanemad ei suuda lapse

hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada (vt nt Riigikohtu

22. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794/104, p 17).

20.2. Lääne-Harju valla seisukohast nähtub, et vanematega kohtumistel on selgunud, et

vanemate omavahelised suhted on pingelised, nad peaaegu ei suhtle teineteisega ega vaheta

omavahel lastesse puutuvat olulist infot. Ka on esiletoodud juhtum, kus isa ei andnud

nõusolekut laste elukoha registreerimiseks Tallinnasse. Laste ema sai elukoha registreeritud

lastekaitsetöötaja abil (tl 35 pöördel, 37). Erimeelsusele laste elukoha registreerimise küsimuses

viitab ka Tallinna linn. Lastekaitsetöötaja suhtles 27. juunil 2022 isaga, kes avaldas, et

vanematel oli vaidlus laste viibimiskoha üle (tl 163 pöördel). Samuti on menetluse kestel

ilmnenud, et laste dokumendid on isa käes, kes keeldub neid emale üle andmast (tl 142). Lastele

määratud esindaja hinnangul on vanemate suhted sedavõrd pingelised, et nad ei suuda ühiselt

hooldusõigust teostada (tl 128 pöördel).

Asja materjalidest nähtuvalt ei osale isa laste kasvatamises, kuid vaatamata sellele takistab ta

emal lastega seotud hooldusõiguslikes küsimustes otsustamist. Eelkõige on see seotud

asjaoluga, et vanemate vahel puudub koostöö ning vanemate omavaheline suhtlus oli konflikte

8 (10)

juba abielu ajal. Vanematevahelised erimeelsused on lahuselu ajal üksnes süvenenud.

Kolleegium leiab, et selline olukord ei ole kooskõlas PKS § 118 lg-st 1 tuleneva põhimõttega,

et vanemad teostavad laste suhtes ühist hooldusõigust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades

silmas laste igakülgset heaolu. Isa poolt laste dokumentide emale tagastamisest keeldumine ei

ole samuti kooskõlas laste huvidega, sest see takistab lastega seotud ametlike toimingute

tegemist, sh arstiabi saamist, lasteaeda ja kooli registreerimist.

21. Kolleegiumi hinnangul on ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine põhjendatud ka seetõttu,

et isa ei osale laste elus, mis viitab asjaolule, et isa ei ole huvitatud ühise hooldusõiguse

teostamisest. Kolleegium selgitab, et vanemate hooldusõiguse muudatuste üle otsustades teeb

kohus PKS § 123 ning § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi,

arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja

majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust

lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

21.1. Lääne-Harju vald on avaldanud, et isa ei toetanud lapsi ei vaimselt ega materiaalselt

pärast kooselu lõppemist. Ema ja laste abistamisega tegelesid ema vanemad ja kohalik

omavalitsus (tl 36 pöördel). Tallinna linn on avaldanud, et isa ei ole näidanud üles initsiatiivi

laste elus osalemiseks ning lastega seotud küsimustes otsib isaga kontakti ema. Isa on näidanud

välja ükskõiksust oma alaealiste laste suhtes (tl 125 pöördel, 163 pöördel). Isa pole tundnud

huvi, kuhu kooli või lasteaeda lapsed lähevad. Ka lastele määratud esindaja on seisukohal, et

laste isa ei näita aktiivselt initsiatiivi ühise hooldusõiguse teostamiseks, laste abistamiseks ja

lastega aktiivseks suhtlemiseks (tl 128 pöördel).

21.2. Eelnevast tulenevalt on isa näidanud välja ükskõikset suhtumist oma laste suhtes. Ühise

hooldusõiguse lõpetamisel tuleb mh arvestada vanemate valmisolekut last kasvatada.

Kolleegium ei ole veendunud isa valmisolekus koos emaga ühist hooldusõigust teostada ja oma

lapsi kasvatada. Isal oli võimalik avaldada arvamust tema kahjuks esitatud asjaolude kohta ning

lisaks tähendas tema ärakuulamisele ilmumata jätmine ka vanemate lepitamise proovimisest

loobumist. Eeltoodud asjaolud viitavad isa äärmiselt ükskõiksele suhtumisele ning veenavad

kohut selles, et emal on võimatu laste igakülgset heaolu silmas pidades isaga ühise

hooldusõiguse teostamine. Ühist hooldusõigust on võimalik teostada eelkõige siis, kui

mõlemad vanemad on aktiivsed ja osalevad oma ühiste laste elus.

21.3. Kolleegiumi hinnangul tuleb arvestada ka seda, et asjas on tõendamist leidnud isa aastate

jooksul toime pandud kahjustav tegevus nii ema kui ka laste suhtes. Avaldusest nähtuvalt on

isa kasutanud ema ja laste suhtes vaimset ja füüsilist vägivalda. Ka Lääne-Harju vald on oma

seisukohas erinevaid kokkupuuteid perega kirjeldades jõudnud järelduseni, et isa oli abielu ajal

ema ja laste vastu emotsionaalselt, füüsiliselt, majanduslikult ja vaimselt vägivaldne (tl 36

pöördel). Isa piiras ja kontrollis ema ja laste sotsiaalseid suhteid, mis takistas laste kognitiivsete

ning sotsiaalsete oskuste arengut ning ema võimalust pöörduda abi saamiseks perevõrgustiku

või kohaliku omavalitsuse poole. Veel nähtub Lääne-Harju valla seisukohast, et isa jätkas ema

ja laste emotsionaalset ja vaimset väärkohtlemist ka pärast vanemate lahkuminekut (tl 36

pöördel). Samuti on kohalik omavalitsus saanud anonüümseid teateid, milles on viidatud

peresisesele vägivallale ja sellele, et lapsed võivad vaimse ja füüsilise vägivalla all kannatada

(tl 48 pöördel). Vähemalt ühte vägivalla episoodi tõendab ka menetluses esitatud

sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri väljavõte politsei juhtumi kohta, kust nähtub, et

30. juunil 2020 on toimunud peretüli, mille juures viibisid lapsed (tl 34).

22. Vanema hooldusõiguse lõpetamise üle otsustades lähtub kolleegium põhimõttest, et

mõlema vanema ühine hooldusõigus tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses (Riigikohtu

12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 30). Kui lapsel on mõlema

vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest

hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult

hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist

9 (10)

kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku

hoolitsust võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu

korral lapse suhet mõlema vanemaga (vt Riigikohtu 19. mai 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-

20-1708, p 19).

Ema on selgitanud, et lapsed ei mäleta enam oma isa ning on temast võõrdunud. Kolleegiumi

hinnangul on see eluliselt usutav, eriti nooremate laste puhul. Asja materjalidest nähtuvalt ei

ole lastel isaga lähedast ega usalduslikku suhet. Ka ei ole isa näidanud üles huvi hooldusõiguse

teostamise vastu. Kolleegiumi hinnangul on hooldusõiguse osaliselt lõpetamine ja lõpetatud

osas ainuhooldusõiguse määramine ühele vanemale põhjendatud, kui teine vanem ei osale laste

kasvatamises emotsionaalselt ega majanduslikult ning ei huvitu ka lastega suhtlemisest.

Vanemate ühise hooldusõiguse osaliselt lõpetamist on toetanud ka lastele määratud esindaja

ning kohalikud omavalitsused.

23. Kolleegiumi hinnangul esineb alus ka ühise varahooldusõiguse lõpetamiseks.

PKS § 136 lg 1 kohaselt eeldatakse, et lapse vara on ohustatud, kui vara hooldaja rikub lapse

ülalpidamise kohustust või varahooldusõigusega seotud muid kohustusi või kui ta ei täida

varahooldusõiguse kohta kehtivaid kohtu korraldusi. Harju Maakohtu 11. novembri 2020. a

tagaseljaotsusega on isalt laste kasuks välja mõistetud igakuine elatis (tl 145). Ema on

avaldanud, et isa lastele elatist ei maksa, mida kinnitab ka ema esitatud arveldusarve väljavõte

(tl 147–155). Lisaks on kohalikule omavalitsusele esitatud pere suhtes teade, milles

väljendatakse muret, et isa võtab peretoetused (sh lapsetoetuse) endale (tl 36). Kolleegiumi

hinnangul saab eeltoodud asjaoludest järeldada, et isa kuritarvitab hooldusõigust ning laste vara

ohtu seadmine on varahooldusõiguse lõpetamata jätmisel tõenäoline.

24. Lääne-Harju vald on palunud kohtul kaaluda lastele erieestkostja määramist hariduse ja

tervise küsimuste üle otsustamiseks.

PKS § 209 lg 1 esimese lause järgi isikule, kes on vanema hoolduse all või kellele on määratud

eestkostja, määratakse erieestkostja nendeks toiminguteks, mida vanemad või eestkostja ei saa

teha. Kolleegiumi hinnangul ei ole erieestkostja määramise eeldused praegusel juhul täidetud,

sest läbi hooldusõiguse muudatuse on võimalik laste heaolu ja turvalisus tagada. Asja

materjalidest nähtub, et emal on olnud raskusi laste kasvatamisel. Samas on ema selgitanud, et

ta on uuesti abiellunud ning lastel on uue perekonnaga tugev emotsionaalne side. Seega ei

kasvata ema lapsi enam üksi ja tal on laste kasvatamisel toeks uus abikaasa.

Kolleegiumi hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et emal oleks tema isikust või tema hakkama

saamisest lastega tulenevalt probleeme või raskusi laste hariduse ja tervise küsimuste üle

otsustamisel. Suutmatuse nende asjadega tegeleda põhjustas ennekõike vanemate pingelised

suhted ning isa osavõtmatus laste kasvatamises. Lisaks ei ole erieestkostja seadmise vajadust

välja toonud Tallinna linn, kes on käesoleval ajal laste huve kaitsma õigustatud asutus.

Kolleegium leiab, et ühise hooldusõiguse osaliselt lõpetamine ja lõpetatud osas

ainuhooldusõiguse andmine emale tagab laste heaolu ning eakohase arengu, sest ema ei pea

lapsi puudutavates küsimustes isaga kontakti otsima. Nii jäävad ära ka konfliktid vanemate

vahel, mis on siiani ema ja laste elu oluliselt mõjutanud.

25. TsMS § 5631 järgi on vanema hooldusõiguse kuuluvuse asjas tehtud määrus isiku

perekonnaseisuandmetes muudatuste tegemise alus. Kohus saadab määruse jõustumisest

arvates kümne päeva jooksul perekonnaseisuasutusele hooldusõiguse andmete kandmiseks

rahvastikuregistrisse.

26. TsMS § 696 lg 3 esimene lause võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse

Riigikohtule.

Menetluskulude jaotus

10 (10)

27. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi korras

määratud esindajate tasu ja kulud, mis jäid riigi kanda. Kolleegium ei pea vajalikuks maakohtu

menetluskulude jaotust TsMS § 172 lg-le 1 tuginedes muuta.

28. Juhindudes

TsMS § 173

lg-st 1

märgib

kolleegium

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulude jaotuse. Kolleegium leiab, et arvestades kohtuasja olemust ja määruskaebuse

rahuldamist, tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud samuti jätta TsMS § 172 lg 1 alusel

menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi korras määratud esindajate tasu ja kulud, mis

tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda. Ringkonnakohus määrab riigi õigusabi korras

määratud esindajate õigusabikulud kindlaks eraldi määrusega, juhul kui vastavad taotlused

esitatakse. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks

määrata.

29. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)