1-10-12371/10 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 15.november 2010, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10- 12371 Kohtukoosseis Kohtunikud Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Malle Preimer Kriminaalasi N.B süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24 septembri 2010 aasta otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav N.B, ik: xxx, varem

korduvalt kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 23.09.2010.

RESOLUTSIOON

Jätta N.B apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse

Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

1

. Harju Maakohtu 24 septembri 2010 aasta otsusega lühimenetluses tunnistati N.B süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja karistati 5 kuulise vangistusega. KrMS § 238 lg 2 kohaldamisega jäi kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 kuud ja 10 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistuse kandmise alguseks 23.09.2010.

2. N.B on kohtu alla antud KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 9 järgi süüdistatuna selles, et tema süstemaatiliselt vargusi toimepannud isikuna 23.09.2010 kella 13.05 paiku Tallinnas,

Tartu mnt asuvas kaupluses M. varguse eesmärgil pani kotti 10 pakki Nivea

näopuhastusrätikuid kogumaksumusega 749.00 krooni ning möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid peeti kinni turvatöötaja poolt.

3. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav. Apellatsioonis vaidlustatakse mõistetud karistust ja taotletakse osa mõistetud karistuse asendamist üldkasuliku tööga.

Apellant märgib, et tunnistab oma süüd, kahetseb puhtsüdamlikult. Tal on elukoht. Mingit kahju ta ei tekitanud.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

4. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud

apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles

esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks.

5. Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 19. oktoobri 2007.a kohtumääruses nr 3-1-55-07

märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288).

6. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning N.B ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval

õigus anda kohtuistungil ütlusi. Kuriteo toimepanemise asjaolude kohta süüdistatav ütlusi

anda ei soovinud, tunnistas oma süüd. Seega oli esimese astme kohtus tagatud N.B

õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata

mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada.

7. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks.

Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on N.B-le karistust mõistes KarS § 56

lähtuvalt arvestanud karistust kergendava asjaoluna süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud ega nendega arvestanud. Apellatsioonis ei viita apellant ühelegi asjaolule mida maakohus oleks jätnud ebaseaduslikult tema karistamisel arvestamata. Selliseid asjaolusid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest

karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et N.B on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud,

kuid varasemad karistused ei ole süüdistatavat mõjutanud uute kuritegude toimepanemisest loobuma. Samuti on teda karistatud korduvalt väärtegude toimepanemiste eest/ t.lk. 13-16/

Kohtukolleegium peab vajalikuks osutada, et KarS § 69 lg 1 kehtestab üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused. Selle sätte kohaselt saab üldkasulikku tööd kohaldada kui süüdlast on karistatud maksimaalselt kaheaastase vangistusega ja süüdlane on nõus selle asendamisega üldkasuliku tööga.

Maakohtu istungiprotokolli kohaselt/ t.lk. 34-35/ on süüdistatav nõus olnud karistuse asendamisega. Maakohus ei ole küll eraldi vangistuse asendamata jätmist põhistanud, küll aga

on põhjendanud miks kohus leiab, et N.B peab kandma reaalset vangistust. Seega faktiliselt on maakohus välistanud ka karistuse asendamise.

Antud juhul on kohus karistanud süüdlast 5 kuulise vangistusega, apellatsioonis on

süüdistatav väljendanud ka oma soovi üldkasuliku töö tegemiseks. Seega käeoleval ajal on mõlemad formaalsed alused olemas. Samas aga tuleb üldkasuliku töö kohaldamisel arvestada ka toimepandud kuritegude raskust ning süüdlase isikut.

Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ka vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga peab

kohus olema veendunud, et isik vabaduses viibides ei pane toime uusi kuritegusid. Peavad

olema tuvastatavad mingid erandlikud asjaolud kas siis kuritegude tehioludes või süüdlase isiku suhtes, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks.

Kolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ja apellatsiooniga tutvumist jõuda veendumuseni, et esineksid asjaolud, mis annaksid aluse KarS § 69 kohaldamiseks.

N.B varasem elukäik näitab, et teda on varem kriminaalhooldusele allutatud, kuid

selline asjaolu pole teda kallutanud seaduskuulekale käitumisele vaid ta on talle määratud katseajal toime pannud uued kuriteod. Samuti on teda korduvalt karistatud narkootiliste ainete

tarvitamise eest, seega on tegemist isikuga, kellel on sõltuvusprobleeme narkootikumide

suhtes ning kellele ei sobi üldkasulik töö. Seega N.B pole isikuks kelle suhtes oleks võimalik kohaldada vangistuse asendamist.

Kohtukolleegiumil puudub siseveendumus, et vabaduses viibides süüdistatav suudab elada seaduskuulekat elu, et oleks prognoositav üldkasuliku töö edukas sooritamine.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et N.B saab seadust järgides karistada

vaid reaalse vangistusega. Arvestades tema eelnevate karistuste rohkust ja asjaolu, et uue

kuriteo pani ta toime juba veidi üle kuu pärast vanglast vabanemist on kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt temale mõistetud 5 kuuline vangistus, mida siis seoses lühimenetlusega

veelgi lühendati, väga leebe karistus. Kohtuotsuse alusel on temal kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 kuud ja 10 päeva vangistust ning sellisest tema kasuks tehtud reaalse vangistuse tähtajast tuleb ka lähtuda.

Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et mõistetud 5 kuuline vangistus on kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ja selle muutmiseks ning asendamiseks üldkasuliku tööga seaduslikud alused puuduvad.

8. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 jätta läbi vaatamata.

IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA MALLE PREIMER