3-21-2906/50 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.08.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2906

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26.11.2021

otsusele nr 7002110042-1

Menetlusosalised

Kaebaja – X, riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaat Indrek Västrik

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja MS

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.03.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

30.05.2022 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X taotlus kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimiseks.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 08.03.2022 otsus

haldusasjas nr 3-21-2906 muutmata.

3. X-le antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Muus osas jätta menetlusosaliste

apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.09.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-21-2906

2(9)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kasahstani Vabariigi (edaspidi Kasahstan) kodanik X lahkus Kasahstanist 13.06.2021

Usbekistani Vabariiki ja liikus sealt lennukiga Venemaa Föderatsiooni. X saabus 16.06.2021

ebaseaduslikult Eesti Vabariiki ning esitas samal päeval rahvusvahelise kaitse taotluse.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 26.11.2021 otsusega nr 7002110042-1 X taotluse

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (edaspidi VRKS) § 20 lg 1 kohaselt

põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta

(resolutsiooni punkt 1). Samuti tegi PPA kaebajale vabatahtlikku lahkumistähtaega andmata

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 7 2 lg 2 punktide 1 ja 2

alusel sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Kasahstani (resolutsiooni punkt 2) ning

kohaldas VSS § 7 4 lg 2 alusel tema suhtes sissesõidukeeldu 5 aastaks (resolutsiooni punkt 3).

Kuigi taotleja kardab Kasahstani riigivõimu ning tema subjektiivse tagakiusukartuse

põhjendatust tuleb hinnata poliitilisel meelsuse ja omistatud poliitilise meelsuse alusel, siis ei

ole tegemist pagulasega VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Taotleja sõnul sai tema kiusamine alguse

2005. aastal, kui ta asus Usbekistanist, mis on taotleja sünniriik, elama Kasahstani, mis on

taotleja kodakondsusjärgne riik. Aastatel 2005–2021 taotleja sõnul jälitati teda, süüdistati

dokumentide võltsimises, narkootikumide hoidmises ja naise tapmises ning ta peeti kinni.

Kasahstani riiklik poliitiline masin jälitab taotleja sõnul teda sel põhjusel, et taotleja on

poliitilise süsteemi vastane ning tema sooviks on vahetada diktatuur parlamendidemokraatia

vastu.

Eestisse saabudes ei toonud taotleja välja, et tal on diagnoositud skisofreenia ning seda on

ravitud nii Kasahstanis kui ka teistes Euroopa Liidu (edaspidi EL) riikides, kus taotleja on

varasemalt rahvusvahelist kaitset taotlenud. Taotlejat tuleb pidada erivajadusega isikuks

VRKS § 151 alusel ning tema taotluse menetlemisel tuleb suuremat rõhku panna objektiivsele

olukorrale, mitte niivõrd tema väidetele.

Isik taotles 2014. aastal rahusvahelist kaitset Saksamaal, kus menetlus lõppes 09.07.2016

tehtud otsusega. Saksamaa esitatud dokumentidest nähtub, et enne otsuse tegemist lahkus

taotleja päritoluriiki, mistõttu eeldati, et taotleja ei ole edasisest menetlusest huvitatud ning

taotleja rahvusvahelise kaitse taotlus loeti tagasivõetuks. Lisaks Saksamaale esitas taotleja

04.09.2015 rahvusvahelise kaitse taotluse Rootsi Kuningriigis, kus 22.09.2015 tehti otsus, et

tema taotluse läbivaatamise eest vastutab Saksamaa. Samuti on taotleja ajavahemikul 2014–

2016 esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse Norras (11.03.2014), Šveitsis (31.03.2014),

Taanis (16.06.2016), Soomes (10.09.2015). Võttes aluseks teistest riikidest kogutud teabe, siis

ei saa nõustuda taotlejaga, et Saksamaa ametivõimud oleks talle rahvusvahelise kaitse

taotlemisel tekitanud probleeme.

Taotleja on kirjutanud aastast 2011 erinevaid kaebusi Kasahstani riigiteenistujate kohta ning

saanud nendele kaebustele ka vastuseid, kus mööndakse, et rikkumisi ei leitud. Ehkki taotlejal

võib olla kujunenud oma arvamus ja hoiak, et temaga Kasahstanis toimunud juhtumid on

seotud tema poliitilise meelsusega, siis tema ütlused, esitatud materjalid, aga ka Taanist,

Saksamaalt ja Rootsist saadud materjalid seda arvamust ei toeta. Taotleja esitatud

materjalidest nähtub, et talle ei ole Kasahstanis tehtud takistusi esitada oma õiguste kaitseks

avaldusi ja kaebusi ning asjaolu, et neid ei ole rahuldatud, ei anna tunnistust taotleja vastastest

vaadetest. Taotlejat ei ole kunagi milleski süüdi mõistetud, talle makstakse pensioni, talle on

väljastatud isikut tõendavad dokumendid, tal on võimalik reisida Usbekistanis elava abikaasa

juurde. Seega asjaolud kogumis näitavad, et taotlejal ei ole oma riigi ametivõimudega

probleeme.

3-21-2906

3(9)

Taotleja tõi vestlustel välja algatatud poliitilised diskussioonid raamatukogudes, kuid

reaalseid probleeme ei ole need asjad kaasa toonud. Ehkki taotleja sõnul ei ole tema

süüdimõistmine olnud võimalik põhjusel, et ta tunneb seadusandlust ja kohtusüsteemi

toimimist, siis kui taotlejal oleks tõesti poliitilise meelsuse alusel probleeme olnud, siis oleks

Kasahstani riigivõimud astunud enamaid samme, et taotleja milleski süüdi mõista, mitte teda

pidevalt alusetult süüdistada ning süüdi mitte mõista. Hinnates taotleja väiteid riigivõimu

poolse kohtlemise kohta, siis on need tingitud pigem taotleja enda tajust ning mingit otsest

kahju, mis ta väidetavast jälitamisest sai, ei osanud taotleja selgelt välja tuua.

Taotleja ei ole isik, kes võiks Kasahstanis oma poliitilise veendumuse tõttu tagakiusatud olla.

Taotleja oli Kasahstanis pensionär, kes tajus seda, et teda jälitatakse, kuid kellele ei tehtud

takistusi olemast pensionär ning tegeleda igapäevaselt oma meelistegevusega. Talle ei tehtud

takistusi dokumentide taotlemiseks ega saamiseks ega ringi liikumiseks. Taotleja pidas oma

poliitilisi debatte teiste raamatukogukülastajatega raamatukogus ega olnud poliitik ega

ühiskonnas silmapaistev opositsiooniaktivist. Taotleja tajutav subjektiivne hinnang oma

olukorrale ei ole objektiivsete asjaoludega tõendamist leidnud.

Olukord Kasahstanis ei ole selline, mis välistaks taotleja tagasipöördumise oma

kodakondsusjärgsesse riiki. Praegu kogutud info pinnalt ei ole alust arvata, et X ootaks

Kasahstani naasmisel ees VRKS § 4 lg-s 3 sätestatud tõsine oht.

Õigusliku viibimisaluse lõppemisel on PPA kohustatud tegema isikule lahkumisettekirjutuse.

Isiku suhtes ei esine aluseid, et teha vabatahtliku lahkumiskohustuse täitmistähtajaga

lahkumisettekirjutus. X suhtes ei esine tervislikke, sotsiaalseid ega majanduslikke põhjuseid,

mis tingiksid isikule lahkumiskohustuse panemata jätmise või kaaluksid üle sundtäidetava

lahkumisettekirjutuse tegemise. Isikul ei ole Eestis sugulasi, kuid poeg elab Hispaanias ning

õed Rootsis. Mis puudutab lähedaste EL-is elamist, siis on isik varasemalt EL-is olles

liikunud pidevalt ringi erinevate riikide vahel ega ole olnud pikemalt ei Rootsis ega

Hispaanias. Rootsis olles viibis ta Rootsist saadud info kohaselt majutuskeskuses, mitte

sugulaste juures, ja viimased viis aastat on ta elanud Kasahstanis. Antud asjaoludest järeldub,

et ta ei ole oma poja ja õdedega igapäevaselt kokku puutunud ja nad saavad suhelda ka

telefoni ja sotsiaalmeedia vahendusel. Samuti on sugulastel võimalik taotlejat Kasahstanis

külastada. Isiku tervislik seisund ei ole selline, et see välistaks lahkumiskohustuse täitmise

ning arvestades asjaolu, et isik on Kasahstani kodanik, siis on põhjendatud määrata lahkumise

sihtriigiks Kasahstan (VSS § 17 lg 1).

Kasahstani seadused lubavad riigisiseselt ringi liikuda, välismaale reisida, emigreeruda ja

repatrieeruda ja valitsus üldiselt austab neid õigusi. Inimõiguste olukord Kasahstanis ei ole

kiita, kuid kuna seal ei ole toimumas üleriigilist relvakonflikti ja tagakiusamine ei ole

kinnitust leidnud, siis ei ole alust arvata, et tema suhtes võiks esineda ebainimlikku või julma

kohtlemist.

Kuna lahkumisettekirjutus tehakse vabatahtlikku täitmistähtaega määramata, siis kohaldatakse

5-aastast sissesõidukeeldu. 5-aastast sissesõidukeeldu õigustab asjaolu, et isik on varasemalt

korduvalt erinevates riikides taotlenud rahvusvahelist kaitset ning lisaks on isik kuritarvitanud

ka viisarežiimi Saksamaa viisa taotlemisel. Hispaanias elava pojaga ning Rootsis elavate

õdedega saab taotleja suhelda telefoni ja sotsiaalmeedia vahendusel ning sugulastel on

võimalik teda Kasahstanis külastada, seega ei kaalu sugulaste EL-is elamine üles muid

asjaolusid, miks peab PPA sissesõidukeelu kohaldamist vajalikuks. Lisaks on isikul PPA-le

teadaolevalt Kasahstanis lähedased, sh tütar ja abikaasa, seega on isikul olemas side

päritoluriigiga. Isikul ei ole Eestis majanduslikke huve, mille säilitamine või kasutamine

võiks sissesõidukeeldu kohaldades saada riivatud. Humaanseid kaalutlusi, mis tingiksid

3-21-2906

4(9)

sissesõidukeelu kohaldamata jätmise, või kergendavaid asjaolusid, et sissesõidukeeldu

normikohasest vähemaks ajaks kohaldada, ei esine.

3. X esitas 15.12.2021 halduskohtule kaebuse PPA 26.11.2021 otsuse tühistamiseks ja PPA

kohustamiseks vaadata tema taotlus uuesti läbi.

Olemas on tõendid kaebaja tagakiusamisest poliitiliste veendumuste ning rahvuse ja rassi

alusel. Samuti on esitatud tõendid kaebaja suhtes füüsilise, vaimse ja seksuaalse vägivalla

ning piinamise toimepanemise kohta.

PPA rikkus taotlust läbi vaadates Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määruse (EL)

nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi

määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta

isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, (edaspidi Dublin III määrus)

nõudeid, kuna rahvusvahelise kaitse taotluse oleks pidanud läbi vaatama Saksamaa, kelle viisa

ja elamisluba kaebajal on olnud, või Hispaania või Rootsi, kus elavad kaebaja sugulased.

Kaebaja taotlust menetlenud EV oleks tulnud menetlusest kõrvaldada, kuna ta rikkus

korduvalt õigusnorme ja ametnikueetikat ning ei kaasanud menetlusse psühholoogi. Selle

asemel varjas EV taandamisavaldust ning valetas asjaolude kohta.

Kaebaja on pagulane VRKS § 4 lg 1 tähenduses ning PPA seisukoht, et kaebaja tunnetab enda

tagakiusamist seoses tervisliku seisundiga, on oletuslik ega tugine meditsiinieksperdi

arvamusel. Kaebaja väiteid tõendavad esitatud dokumendid ning on alust arvata, et

õiguskaitseorganid on teda korduvalt kinni pidanud ja süüdistanud erinevates kuritegudes.

Ametivõimud on kaebajat kohelnud diskrimineerivalt seoses sellega, et kaebaja abikaasa on

usbeki rahvusest. Kaebaja esitatud dokumentide kohaselt on ta esitanud varasemalt kaebusi

seoses ametivõimude poolt kinnipidamisega kaasnenud piinamise ja seksuaalse vägivallaga.

Kõik kaebused on jäänud rahuldamata ja kaebaja hinnangul on kaebuste rahuldamata jätmine

seotud tema tegevuse ja meelsusega.

Kui kaebaja pagulaseks ei kvalifitseeru, siis on ta täiendava kaitse saaja VRKS § 4 lg 3

tähenduses, kuna on alust arvata, et tema saatmine päritoluriiki võib tuua kaasa tõsise ohu.

Lahkumisettekirjutus on õigusvastane, kuna rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamine ei

tähenda, et igal juhul tuleb vabatahtlik lahkumistähtaeg jätta määramata. Samuti ei esine

põgenemisohtu, kuna varasemalt on isik lahkunud päritoluriiki. Õigusvastane on ka

sissesõidukeelu kohaldamine, kuna kaebajale oleks pidanud tegema lahkumisettekirjutuse

koos vabatahtliku lahkumistähtaja andmisega. Ka juhul, kui vabatahtlik lahkumisettekirjutuse

täitmise tähtaeg jäetakse määramata, oleks alus VSS § 74 lg 3 või 4 alusel jätta

sissesõidukeeld kohaldamata või kohaldada seda lühemaks ajaks. Kaebajal elavad sugulased

EL-is, keda ta võib soovida külastada, samuti võib osutuda vajalikuks ravi EL-is, sh võimalik,

et Eestis.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 26.11.2021 otsuses toodud seisukohtade

juurde.

5. Tallinna Halduskohus jättis 08.03.2022 otsusega kaebuse rahuldamata, leides, et PPA

26.11.2021 otsus on tervikuna õiguspärane. Halduskohus nõustus PPA otsuse põhjendustega

neid kordamata (HKMS § 165 lg 2).

Õige pole kaebaja väide, et kohaldama oleks pidanud Dublin III määrust. Dublin III määruse

kohaselt on vastutuse kindlaksmääramise põhimõtted ja kriteeriumid nende tähtsuse

järjekorras jätmised: 1) perekondlikud kaalutlused; 2) ELi riigi viisa või elamisloa hiljutine

omamine; 3) kas taotleja on sisenenud ELi territooriumile seaduslikult või ebaseaduslikult.

Ehkki kaebajal on väidetavalt poeg Hispaanias ning õed või kasuema Rootsis, siis ei ole

3-21-2906

5(9)

tegemist Dublin III määruse artiklites 9–11 toodud olukordadega, mille alusel oleks

vastutavaks liikmesriigiks Hispaania või Rootsi. Samuti ei ole kaebajal kehtivat elamisluba

või viisat Saksamaal. Kaebaja saabus Eestisse Venemaalt ning esitas rahvusvahelise kaitse

taotluse Eestis. Seega on Dublin III määruse artikli 13 kohaselt kaebaja rahvusvahelise kaitse

taotluse läbivaatamise eest vastutavaks riigiks Eesti.

PPA sai kaebaja erivajadusest teada alles pärast seda, kui viis temaga 07.07.2011 läbi esimese

vestluse. Algses ankeedis väitis kaebaja, et tal ei ole terviseprobleeme, ta ei tarvita

regulaarselt ravimeid ning tal ei ole psüühikahäireid diagnoositud. VRKS § 151 näeb ette, et

kõik taotlejaga kokku puutuvad haldusorganid ja isikud jälgivad taotleja erivajadust ning

arvestavad seda süsteemselt ja individuaalselt kogu rahvusvahelise kaitse menetluse vältel,

võttes arvesse ka hilisemas rahvusvahelise kaitse menetluse etapis ilmnenud erivajadust.

Sellest normist ei tulene, et PPA peaks omal algatusel kutsuma menetlustoimingute juurde

psühholoogi. Kaebaja väide, et ta jättis viimasel vestlusel osalemata, kuna PPA ei taganud

psühholoogi olemasolu, on väär ja eksitav. Kaebajale oli ärakuulamisvestlusel osalemiseks

psühholoog tagatud, kuid vaatamata sellele kaebaja vestlusel ei osalenud.

Menetleja EV suhtes on rahvusvahelise kaitse taotlejad teinud etteheiteid ka varasemalt (vt nt

haldusasi 3-20-2159), mistõttu peaks PPA taotlejate vastavate etteheidetega tegelema

sisuliselt. Vaatamata sellele ei nähtu, et EV tegevus kaebaja taotluse menetlemisel oleks

toonud kaasa 26.11.2021 otsuse õigusvastasuse.

PPA hindas kaebaja rahvusvahelise kaitse vajadust poliitilise meelsuse alusel. Kaebaja sellele

PPA seisukohale haldusmenetluses vastuväidet ei esitanud. Kohtumenetluses leidis kaebaja,

et lisaks on tema tagakiusamise aluseks rass ja etniline kuuluvus, kuid ta pole selle kohta

esitanud sisulisi põhjendusi. Kaebaja on üksnes kirjeldanud, et kolis Usbekistanist Kasahstani,

kus talle heideti ette, et ta pole kasahh. Kaebajal oli probleeme eraisikutega, kuid sellest ei saa

järeldada riiklikku tagakiusamist.

Kaebaja väidetud majanduslik, meditsiiniline ja kriminaalne tagakiusamine ei ole käsitatavad

eraldiseisvate tagakiusamise alustena. Kaebaja ole vaielnud vastu PPA väitele, et kaebaja sai

Kasahstanis elades igakuist riiklikku pensioni, tal olid pensionihoiused ning Taani

Migratsiooniameti edastatud materjalidest nähtus, et kaebajale oli juba 1991. aastal määratud

invaliidsuspension. Seega ei ole põhjendatud väited majanduslikust tagakiusamisest.

Kaebaja väited meditsiinilisest tagakiusamisest on seotud sellega, et kaebajat on tema sõnul

pandud ebaseaduslikult psühhiaatriakliinikusse ning tema teovõimet püüti ebaseaduslikult

piirata. Samuti sunniti kaebaja sõnul teda allkirjastama avaldust selle kohta, et ta on nõus

veetma ülejäänud elu psühhiaatrilisel ravil. Vaidlust ei ole, et kaebajal on diagnoositud

paranoidne skisofreenia, mistõttu ei saa välistada, et ametivõimud võisid kaebaja teatavaid

väljaastumisi pidada haigusnähtudega seonduvaks, mistõttu oli vajalik ka kaebaja ajutine

ravile suunamine. Kaebaja PPA-le esitatud dokumentaalsetest tõenditest ei nähtu, et kaebajat

oleks õigusliku aluseta psühhiaatrilisele ravile saadetud, seda enam, et kaebaja enda sõnul

põgenes ta kliinikust ning kaebaja antud selgitustest ei nähtu, et sellele oleks midagi

järgnenud. Kaebajal oli võimalik pärast kliinikust põgenemist liikuda Kasahstani ja

Usbekistani vahel, teha erinevatele ametiasutustele pöördumisi ja saada neile vastuseid.

Võttes aluseks kaebaja esitatud väited, siis ei ole alust arvata, et ametivõimud kiusaks

kaebajat taga sel viisil, et paigutaks teda korduvalt ja alusetult kliinikutesse.

Seoses poliitilise meelsuse alusel tagakiusamisega on kaebaja kirjeldanud järgmisi asjaolusid:

teda jälitatakse koduriigis; tema suhtes on Kasahstani Vabariigi ülemkohtu esimehe poolt

fabritseeritud poliitiliselt motiveeritud kriminaaluurimine; ta pidas teiste pensionäridega

poliitilisi debatte raamatukogus, millele järgnes raamatukogu poolt politsei kutsumine ja

kaebaja kinnipidamine ning psühhiaatriahaiglasse paigutamine; kaebajat ei ole lubatud

3-21-2906

6(9)

televisiooni ja raadioeetrisse ning tal ei ole lubatud pidada poliitilisi loenguid kõrgkoolis.

Eelnimetatud asjaolud ei kvalifitseeru pagulasstaatuse aluseks olevaks tagakiusamiseks.

Kaebaja ei ole osanud tuua reaalselt välja jälitusepisoode ning lisaks on kaebaja ise

kinnitanud, et keegi ei ole teda takistanud tegelemast pensionil olles oma lemmikasjaga,

milleks on poliitiliste analüüside tegemine. Kaebajal on abstraktne arusaam, et politseinikud

jälitavad teda, kuid tõendeid selle kohta ei ole esitatud ning ka kaebaja ütlused ei anna alust

arvamusele, et ametivõimud jälitaksid teha. Kokkupuudetel politseiga on selged põhjused

ning Kasahstani politseile ei saa teha etteheiteid, et nad seadust järgivad. Raamatukogus

käimisega seonduvalt märkis kaebaja kohtuistungil, et mitte ametivõimud ei keelanud tal

raamatukogudes käia, vaid raamatukogud ise otsustasid kaebaja külastusõigust piirata ning

samuti olid raamatukogu töötajad politsei kutsujaks. Asjaolu, et raamatukogu soovib, et tema

kliente ei häiritaks ning tagatud oleks korra hoidmine raamatukogus, ei ole tagakiusamine

VRKS § 19 lg-te 1 ja 2 tähenduses. Samuti ei saa VRKS § 19 lg-te 1 ja 2 tähenduses pidada

tagakiusamiseks asjaolu, et kaebajal ei võimaldatud osaleda raadiosaadetes ja televisioonis

ning pidada loenguid kõrgkoolis. Üldjuhul ongi tavainimestel raadio- ja telesaadetes

osalemine ning kõrgkoolis loengute pidamine piiratud. Kaebaja enda sõnul on tal

diagnoositud paranoidne skisofreenia, mille puhul on enamasti haigustunnuseks jälitamis- või

tagakiusamisluul. Ehkki kaebaja sõnul ei ole tal „hääli“ esinenud juba pikemat aega, siis ei

tähenda „häälte“ puudumine, et samaaegselt ei või esineda luulumõtteid. Seega võib kaebaja

tunne, et teda jälitatakse, olla seotud temal diagnoositud haigusega. Kui kaebajal oleks reaalne

põhjus karta tagakiusamist poliitilise meelsuse alusel, siis alates aastast 2005 oleks Kasahstani

riigivõimud astunud enamaid samme, et taotleja milleski süüdi mõista, mitte teda pidevalt

alusetult süüdistada ning süüdi mitte mõista. Kohus märgib, et uurimisasutuste töö tegemist ei

saa üldjuhul pidada tagakiusamiseks. Kasahstani ametivõimud on kaebaja avaldustega

sisuliselt tegelenud ning püüdnud olukordi lahendada.

Kohtuistungil uuris kohus kaebajalt seksuaalse väärkohtlemise kohta kinnipidamisel, kuid

kaebaja kinnitas istungil, et ametivõimud ei ole teda seksuaalselt väärkohelnud.

Kuna PPA keeldus põhjendatult kaebaja tunnustamisest pagulasena, siis tuli PPA-l hinnata,

kas kaebajal oleks siiski õigus saada täiendavat kaitset. Kaebaja tugineb VRKS § 4 lg 3 p-le 2,

mille järgi tuleb täiendav kaitse anda, kui on alust arvata, et tagasisaatmine päritoluriiki võib

kaasa tuua isiku piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate

kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise. Vaidlust ei ole, et kaebajal on erinevaid

terviseprobleeme ning kodumaale naastes on tõenäoline, et kaebaja jätkab ametiasutustesse

kirjutamist ning enda õiguse taga nõudmist. See ei anna siiski alust saada täiendavat kaitset.

Kaebaja põhjendused täiendava kaitse saamiseks kattuvad sisuliselt eespool juba hinnatud

asjaoludega. Täiendava kaitse andmiseks peab aset leidma väärkohtlemine ning see peab

ületama teatava raskuse künnise. Riskid, millega riigi elanikkond või selle osa üldiselt kokku

puutub, ei tekita tavaliselt individuaalset ohtu, mida saaks kvalifitseerida tõsiseks kahjuks

VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Kaebaja ei ole ära näidanud, et tal oleks tõeline ja isiklikult

põhjendatud hirm tagakiusamise ees või et Kasahstani naastes võiks talle osaks saada tõsine

oht. Seega on PPA otsus õiguspärane ka täiendavat kaitset puudutavas osas.

Vaidlustatud PPA otsuse p-dega 2 ja 3 koostati kaebajale lahkumisettekirjutus ilma

vabatahtliku täitmise tähtajata ning kohaldati sissesõidukeeldu viieks aastaks. Tegemist on

kaalutlusotsusega, mis eeldab isiku ärakuulamist ja asjakohaste kaalutluste esitamist. PPA

soovis kaebaja suuliselt ära kuulata 02.11.2021, kuid kaebaja keeldus vestlusel psühholoogita

osalemast. Kaebaja taotlusel kutsuti psühholoog 23.11.2021 toimuma pidanud vestluse

juurde, kuid kaebaja keeldus vestlusel osalemast. Kirjalikult esitas kaebaja vastuväited

19.10.2021. Kaebaja väited lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu õigusvastasusest on

3-21-2906

7(9)

seotud asjaoluga, et kaebaja hinnangul on talle rahvusvahelise kaitse andmata jätmine

õigusvastane.

Üldjuhul tuleb isikule määrata tähtaeg lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks (VSS §

72 lg 11 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg 1) ja

sellest reeglist kõrvale kaldumiseks peab esinema direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg-ga 4

kooskõlas olev mõjuv põhjus. Lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata

jätmist põhjendas PPA põgenemisohu esinemisega ning kohus nõustub selle järeldusega.

Puuduvad asjaolud, mis välistaksid lahkumisettekirjutuse tegemise. Kaebajal ei ole Eestiga

majanduslikke, perekondlikke ja sotsiaalseid sidemeid ning ehkki kaebajal on Euroopas

sugulasi, siis ei ole kaebaja neid alates 2016. aastast külastanud. Puudub alus arvata, et

kaebajale ei võimaldataks ravi päritoluriigis. Kaebaja tagasisaatmine Kasahstani ei ole

vastuolus non-refoulement põhimõttega.

Põhjendatud on kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld Schengeni alale. Kuna kaebaja ei

ole sissesõidukeelule esitanud sisulisi vastuväiteid ning sissesõidukeelu kehtivuse määramisel

on vastustajal lai kaalutlusruum, siis ei nähtu, et vastustaja oleks temale usaldatud

kaalutlusõigust kohaldanud vääralt või jätnud mõne asjaolu arvesse võtmata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 08.03.2022 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde, leides, et vastutavaks riigiks ei ole Eesti

ning EV ei olnud menetlust läbi viies erapooletu. Halduskohus tuvastas, et kaebaja ei

usaldanud EV ning usalduse puudumine võib kaasa tuua puudujääke menetluses, kuid leidis

siiski põhjendamatult, et see ei toonud kaasa otsuse õigusvastasust. EV jättis näiteks

reageerimata palvele vahetada menetlejat, ei võimaldanud kasutada maakaarti, et tuvastada

koht, kus Prantsusmaal kaebajat raviti, ei vastanud kaebaja küsimustele vastutava riigi kohta,

ei selgitanud arusaadavalt, et kaebajal kaasas olnud sularaha (6000 USD) on tema isikukontol.

Halduskohus ei põhjendanud piisavalt, miks kaebaja välja toodud asjaolud kogumis ei ole

käsitatavad tagakiusamisena. Ringkonnakohtul tuleb hindamine uuesti läbi viia ja tuvastada, et

kaebajal on põhjendatud kartus tagakiusamise ees Kasahstanis seoses rahvuse ja poliitiliste

veendumustega.

Igal juhul on põhjendatud kaebajale täiendava kaitse andmine, sest tagasisaatmine Kasahstani

võib kaasa tuua tõsise ohu VRKS § 4 lg 3 p 2 mõttes. Halduskohtu vastupidised seisukohad ei

ole piisavalt põhjendatud.

VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale isikule ettekirjutus Eestist

lahkumiseks. VRKS § 10 lg 2 p 1 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotlejal on õigus viibida

Eestis kuni rahvusvahelise kaitse kohta lõpliku otsuse tegemiseni. Kaebuse rahuldamise korral

saadetakse rahvusvahelise kaitse taotluse otsustamine tagasi vastustajale. Seega on kaebajal

siis õigus Eestis viibida ja lahkumisettekirjutus tuleb tühistada. Samal põhjusel on

põhjendamatu ka sissesõidukeeld VSS § 74 mõttes.

Kui möönda, et kaebajale jäeti rahvusvahelise kaitse õigesti andmata ning esines alus teha

lahkumisettekirjutus, polnud sissesõidukeelu kohaldamine ikkagi põhjendatud. VSS § 74 lg 4

sätestab, et sissesõidukeelu võib jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Kaebaja on

põhjendanud, kuidas sissesõidukeeld takistaks tal kohtuda Rootsis ja Hispaanias elavate

sugulastega ning välistaks võimaliku ravi Euroopas.

Kaebaja vaimse tervise kontrollimiseks tuleb läbi viia kohtupsühhiaatriline ekspertiis ning

selgitada välja, kas kaebaja vaimne tervis võimaldab teda Eestist välja saata.

3-21-2906

8(9)

7. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega ning jäädes vaidlustatud haldusaktis toodud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Alusetu on apellatsioonkaebuse etteheide, et halduskohtu otsus pole piisavalt põhjendatud.

Halduskohus on esitanud igakülgsed põhjendused kõigis kaebuse aspektides, muu hulgas ka

Dublin III määruse kohaldamise ning EV taandamise osas.

Kuigi halduskohus leidis, et PPA oleks pidanud kaebaja etteheidetega EV aadressil tegelema

sisuliselt, jõudis halduskohus asjakohaselt järeldusele, et võimalikud minetused ei ole kaasa

toonud PPA 26.11.2021 otsuse õigusvastasust. Apellatsioonkaebuses esitatud vastuväited on

üldist laadi ning esile pole toodud, kuidas EV käitumine ning kaebaja usaldamatus tema vastu

mõjutasid või võisid mõjutada haldusakti materiaalset õiguspärasust. Mitte igasugused vead

haldusmenetluses ei too kaasa haldusakti tühistamist (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58).

Järelikult on ka tühistamiskaebuse rahuldamisel asjakohased vaid sellised menetlus- ja

vormivead, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Halduskohus on otsust sisuliselt

kontrollinud ning leidnud, et see on seaduslik.

10. Apellatsioonkaebuse p-des 24–25 on kaebaja välja toonud loetelu asjaoludest, mis tema

hinnangul tõendavad tagakiusamist. Halduskohtu otsuses on neid kõiki käsitletud, kohus ei ole

jätnud kaebaja väiteid ja viidatud tõendeid tähelepanuta. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu analüüsiga, leides samuti, et kuigi kaebaja tunnetab jälitamist ja tagakiusamist, ei

kinnita tema poolt kirjeldatu, et teda kiusatakse poliitilise meelsuse või rassi ja etnilise

kuuluvuse tõttu taga.

Kaebaja pole apellatsioonkaebuses täpsustanud, miks on ekslik halduskohtu järeldus, et

kaebajat ei ähvarda Kasahstani naastes tõsine oht VRKS § 4 lg 3 p 2 tähenduses.

11. Kuna kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus jäi põhjendatult rahuldamata, oli õiguspärane

ka lahkumisettekirjutuse tegemine. Kui kohus oleks leidnud, et rahvusvahelise kaitse andmata

jätmine oli õigusvastane, oleks ta 26.11.2021 otsuse tühistanud tervikuna. PPA 26.11.2021

otsuse resolutsiooni p-del 3 ja 4 (lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld) ei ole eraldiseisvat

tähendust.

12. Sissesõidukeelu kohaldamist on PPA vaidlustatud haldusaktis nõuetekohaselt

põhjendanud, arvestades muu hulgas sellega, et kaebaja on rahvusvahelist kaitset taotlenud

korduvalt erinevates riikides ning on nendest riikidest omavoliliselt lahkunud. Samuti tuvastas

PPA, et kaebaja on Saksamaa viisa taotlemisel esitanud ebaõigeid andmeid. Eesmärk vältida

võimalikku järgnevat rahvusvahelise kaitse ja viisasüsteemi kuritarvitamist on legitiimne.

Puuduvad kaebaja viidatud humaansed kaalutlused, mis õigustaksid sissesõidukeelu

kohaldamata jätmist või selle kohaldamist lühemaks perioodiks. Kaebajal on küll sugulased

Rootsis ja Hispaanias, kuid ta ei lävi nendega regulaarselt. Pole ka põhjust arvata, et vajalik

ravi pole kaebajale päritoluriigis tagatud. Soov tulla ravile Euroopasse ei ole piisav, et jätta

sissesõidukeeld kohaldamata.

13. Kaebaja on korduvalt taotlenud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimist. Viimase

taotluse esitas kaebaja 08.08.2022. Ringkonnakohus leiab, et praeguses asjas puuduvad viited

ohule, et kaebaja tervislik seisund (vaimne tervis) ei võimalda tal Eestist lahkuda. Ainuüksi

teatud diagnoosi olemasolu pole sellise järelduse tegemiseks piisav. Seega jääb esitatud

taotlus rahuldamata (HKMS § 62 lg 2).

3-21-2906

9(9)

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja riigi õigusabi

osutamisega seotud kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Vastustaja ei ole

menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)